Ärge päästke mind mu sügavikust, see on minu kodu !

Minu sees on sügavik, see pole sinine ega lõputu. See on hoopis ajaga värvitud ühelt poolt halliks, ja teisele poole pintsliga tehtud musti kritseldusi. Kirkad värvid, mis kaunistasid südant on ajapikku kustutatud, nagu vana paber, millesse on tekkinud auk, narmendab, kannab endast arme.
Mulle on antud anne, anne rääkida vaikides. Jätta loopimata sõnu, päästa kõrvad liigsest vaevast. Need inimesed mu ümber, nad ei mõista mind.
Kuulen vaid mõtlematusi, silmad piidlevad neid altkulmu. Minu käed on valmis haardeks, mulle ei meeldi, mida kuulen. Kas nad mõtlevad, kas nad üleüldse mõtlevad ?
Tahan olla üksinda oma tusases maailmas, mis tegelikult polegi nii tusane. Üksinda ma mõistan vaid iseennast, upun tasaselt oma sügavikku. Ma ei tahagi,et keegi mind päästma tuleks. Minu sügavik, see päästab mind ise, kui vaja.
Uppuda,uppuda,uppuda te ei tea, mis tunne on uppuda. Uppuda iseendasse ilma,et oleks kurb. See lämmatab nagu vees, vahel tekitab jõuetust, imeb välja mu energia. Pritsib üle mu enda naeru ja rõõmuga. Vot selline on minu sügavik, ärge päästke mind, ma ei taha seda.