Here you are!
Ja oh, kui te vaid näeksite, kui lahe see kirjavahetus koos värvide ja fontidega mu Wordis välja näeb.
-----------------------------
13.
Järgmisel päeval oli mul koolis väga veider olla.
Ma ei olegi päris kindel, milles põhjus oli. Võib-olla selles, et ma tundsin, nagu mul oleks mingisugune saladus, mida ma ei tohiks mitte kellelegi öelda. Nagu ma oleksin teinud midagi väga halba ja tegelikkuses teavad kõik sellest ning vaatavad mind nüüd hukkamõistva pilguga. Ma ei olnud mitte kellelegi öelnud, et ma Kentiga väljas käisin. Jah, osad näiteringi omad ilmselt kuulsid seda väljakutset, mille ta minule paar päeva tagasi esitas, kuid ilmselt ei arvanud keegi neist, et me tegelikult ka kokku saame. Rääkimata siis veel sellest, et me seal sugugi ainult näitlemisega ei tegelenud.
Või tegelesime?
Ma nägin juba teiseks tunniks nii paar korda Kenti ja ta ei vaadanud mitte ühelgi korral minu poole. Ta kõndis must mööda nagu mind ei olekski olemas. Alati kindel pilk eespool ja alati samm kiire.
Peale neljandat korda tema nägemist ei suutnud ma enam vastu panna ja tirisin Heleri vaiksemasse nurka endaga kaasa.
"Mis toimub?" küsis sõbranna segadusse aetuna, kui ma kohe midagi ei öelnud, vaid ühte suvalist koolikaaslast jälgisin, oodates, kuni too oli mööda kõndinud.
Kui õhk lõpuks täielikult puhas oli, hingasin ma korra sügavalt sisse. "Ma pean sulle midagi tähtsat rääkima. Palun luba, et sa ei ütle kellelegi edasi," laususin ma, kuigi teadsin, et see viimane oli ebaoluline. Ta ei rääkinud niikuinii kellelegi mitte kui midagi mitte kunagi edasi. Ta oli mu parim sõbranna. Parimad sõbrannad ei räägi edasi.
Heleri noogutas. "Luban, luban. Noh, räägi siis," lausus ta, nägu väljendamas nii põnevust kui ka pisikest ettevaatlikust. Ta ju ei teadnud,
millest ma rääkida tahtsin. Tegu võis ka millegi väga tõsisega olla.
Ma hammustasin huulde, teadmata, kust alustada. "No.. vaata.. Mulle meeldib väga üks poiss.." See oli hea algus. Selline lause teebki sõbrannadest sõbrannad.
Enne, kui ma jätkata jõudsin, kilkas neidis rõõmsalt. "Erki, jah?" küsis ta kohe, endal lai naeratus huulil.
Ma vist oleksin pidanud aimama, et ta seda arvab. "Mh.. ei," ohkasin ma, mis Heleri ikka päris segadusse ajas. Nagu ma ütlesin – ma ei olnud mitte kellelegi Kentist rääkinud. Tal ilmselt ei olnud vähimat aimu ka.
"Kuid.. kes siis?" küsis ta.
Okei, nüüd pidi see tulema. Üks nimi, mis tekitaks ilmselt umbes miljon küsimust Heleri poolt. Peaks olema lihtne vastata, kuid miks oli mul siis selline tunne, et kui ma selle nime avaldan, reedaksin ma nagu mingisuguse riigisaladuse? Või siis pigem millegi väga tähtsa enda kohta, mis laoks lagedale kõik minu seni kinni kaetud mõtted. Nagu oleksin ma peale selle ütlemist igavesti avatud raamat.
Kui ma liiga pikalt vaikisin, muutus Heleri juba pisut närviliseks. "Noh?" küsis ta.
Ma hingasin sisse ja seejärel puhinal välja. Taganeda ei olnud mul niikuinii enam mitte kui kuhugi. "Kent," sõnasin ma, täpselt samal ajal, kui helises koolikell, mis suure tõenäosusega summutas ka minu sõna.
Heleri vaatas mulle segaduses ilmel otsa, oodates kannatamatult, kuni see tüütu ulgumine vait jääks. "Kes?" küsis ta üle, kui kella helin lõpuks vait jäi.
Esimene kell oli kooliperele algupäraselt mõeldud selleks, et kõik õpilased, kes ei olnud veel klassis, nüüd selle suunas liikuma hakkaksid. Seetõttu täitus ka minu "vaiksem nurgake" üsna kiirelt inimestega, kes kõik sealt möödusid, et klassidesse saada. Ma ohkasin ja vaatasin sõbrannale otsa, andes pilguga mõista, et praegu ma küll midagi vastata ei saa. Ta sai minust aru ning tiris mu endaga kaasa liikuma klassi poole. Kuigi praeguse seisuga võis tunduda, et ma niiöelda pääsesin selle saatusliku vea või asja tegemisest, mis sisaldas Kenti nime avaldamist, siis tegelikkuses see kohe kindlasti nii ei olnud. Heleri võib mulle kasvõi minuteid, tunde, päevi, nädalaid.. mis iganes pinda käia, kuid selle nime saab ta minust igatahes välja. Seepärast valmistasin ma ennast ette tunnis kirjade käikulaskmiseks.
Me jõudsime klassi täpselt teise kellaga ning maandusime ajaloo klassis aknaäärses reas neljandas pingis. Eriti positiivne tund Heleri jaoks, sest õpetaja oli siin täpselt selline, kes harrastas üksinda enda pingi taga midagi kokku jutustada ja klassile mitte mingit tähelepanu pöörata.
Ja enne, kui õpetaja jõudis isegi alustada oma jutuga muinasaegsest Eestist, ilmus mu ette väljarebitud äärega ruuduline paber, kus seisis pastakaga kirjutatult: "
Nimi?"
Ma viisin pilgu Helerile, kes selle peale paberi poole lõuaga näitas, endal silmad ootavad.
Ma ohkasin sügavalt välja ning panin vaikse kolksatusega lauba vastu kõva lauda, lihtsalt selleks, et dramaatiline välja näha. Heleri turtsatas selle peale lõbusalt ning tonksas ming küljega. Ma pöörasin pilgu talle ja hetkeks niiviisi üksteist silmitsenud, purskasime me naerma.
"Tüdrukud," manitses õpetaja eest poolt, kelle jutule me ilmselt vahele seganud olime, saades mõne aktiivsema õppija pilgu meie suunas.
Ma ajasin ennast tagasi sirgu ning üritasin pai laps välja näha. See oleks ilmselt ka õnnestunud, kui ma oleksin itsitamist suutnud jätta. Õpetajale õnneks aga sellest piisas ja ta jätkas oma juttu.
Heleri tonksas mind jälle küljega ja kui ma oma pilgu talle viisin, näitas ta jälle paberi poole, tegevust saatmas väga vaikselt öeldud: "Noh?"
Ma tegin hetkeks nägusid, kuid otsisin seejärel enda pinalist välja lillat värvi viltpliiatsi, mis Helerile muidugi palju nalja pakkus, ja hakkasin ülimalt aeglaselt nimetähti maalima.
Ja lõpuks see seisis seal: ilus, suur ja lilla. "
Kent".
Ma lükkasin paberi Heleri poole, jälgides tema reaktsiooni ja emotsioone.
Ta vaatas hetkeks seda, mõtles, mõtles veel pisut ning seejärel läksid tema silmad üllatuseks suureks, kui ta korra mulle otsa vaatas. Ma hammustasin süüdlaslikult huulde, üritades naeratust tagasi hoida.
Ta võttis pastaka kiirelt kätte ja kirjutas paberile midagi.
"
See Erki klassivend ja sõber Kent? See, kes pidevalt hästi kuri tundub?" seisis paberil, kui see jälle minu ees oli.
Ma turtsatasin viimase küsimuse peale, sodides oma lillaga "kuri tundub" ära, asendades selle sõnapaariga "ilus on". Seejärel lisasin juurde "jah"-i ja saatsin sõbranna poole.
Ta naeris korra veidi minu paranduse peale, kuid muutus jälle tõsisemaks ja kirjutas midagi juurde.
"
Mis ajast? Miks? Ma ei teadnudki, et te läbi saate? Millal sa mulle sellest rääkida mõtlesid?" Lõpus oli veel hoolikalt maha tõmmatud, kuid endiselt selgelt loetav poolik lause "Kas ta mitte". Ma ignoreerisin hetkeks esimesi küsimusi ja tõmbasin sellele mahatõmmutd sõnadele joone alla ja paar küsimärki juurde, saates Heleri poole.
Tüdruk hammustas hetkeks huulde, kuid hakkas seejärel kirjutama.
"
No ma ei tea küll päris kindlalt ja ilmselt on see vale, võib-olla ka mitte, aga.. kas ta mitte oma selle klassiõe Jaanikaga ei käi? Ma sain aru, et nad on juba üsna pikka aega paar olnud.."
Ma lugesin paar korda selle läbi, et sõnad mulle kohale jõuaksid. Jaanika.. Kes on Jaanika? Mul ei tulnud mitte kui ühtegi nägu ette. Seetõttu küsisin ma Helerilt hoopis midagi muud vastu. "
Kust sa seda kuulnud oled?"
"
No ma ei tea.. olid mingid jutud. Kent ja Jaanika. Ma olen ju neid koos ka näinud. Aga äkki on nad nüüd lahus?"
Nad parem olgu lahus! Sest vastasel juhul.. Samas, kui Kent tõepoolest oleks kellegi Jaanikaga, siis ma arvan, et ma oleksin neid koos näinud. Huvitav, kuidas oli võimalik, et Heleri oli näinud meie koolis eksisteerivat paari ja mina mitte?
"
Millal sa neid viimati koos nägid?" kirjutasin enda vildikaga paberile ning lükkasin selle uuesti sõbranna suunas.
Ta luges seda, mõtles veidi ning kirjutas: "
Mõned kuud tagasi äkki," ja lükkas selle tagasi minu poole.
Mõned kuud tagasi.. See tähendas seda, et nad võisid olla koos veel selle õppeaasta sees. Ma viisin hetkeks pilgu Helerile, kes midagi enda päevikusse oli kritseldama hakanud. Ma lootsin väga, et ta ei rääkinud tõtt. Et äkki oli Jaanika lihtsalt mingisugune ennast peale suruv tüdruk, kes lihtsalt üritas Kenti kuidagi ära võrgutada või midagi. Tegu oli ju siiski väga ilusa poisiga. Minu lootuses ei oleks tüdruk loomulikult vedu võtnud ja lõpuks oleks ta lihtsalt Kenti rahule jätnud.
Samas tekitas mõte sellest, et äkki nad siiski olid varem koos ja äkki on Kentil siiamaani tolle klassiõe vastu mingisugused tunded, kripeldust. Mis siis, kui see oligi põhjus, miks ta koolis minuga pidevalt nii külmalt käitus? Ja õrritas pidevalt? Mis siis kui ma olingi talle selle Jaanika vahepeal mingisuguseks suvaliseks mänguks?
Üritades halvad mõtted eemale suruda, hakkasin ma Helerile kirjutama kõigest, mis puudutas Kenti.
Pealkiri: Re: Seitsmes päev 
26/12/2012, 20:55
