Seitsmes päev

Mulle meeldivad nüüd üldiselt mõlemad, kuid Kent rohkem. Temas on sees mingi salapära :)
Erki on nunnudus hetkel, sest ta kutsus Kerri välja:D

Sõnatu, mulle meeldis see osa :)

AliceInWonderland, mulle küll meeldivad jutukad inimesed.

C0oozz, yay! Kellelegi siiski meeldib Erki ka.

Aitäh teile!

Ja sorry jälle pisut pikema vahe eest. Mul viimasel ajal puudb täielikult isu kirjutada, kuigi mul on nii palju ideid peas. Praegu õnneks tuli see kuidagi soravalt välja.

--------------------------------


7.

Järgmisel päeval pidin ma loomulikult kõik eelnevast õhtust üksikasjalikult Helerile ette kandma. Juba hommikul vara tiris ta mu endaga kusagile vaiksemasse koridorinurka, õhutades mind rääkima. Ma tegin talle kogu õhtust lühikese ülevaate, jäämata mitte ühelgi olukorral pikemalt peatuma. See küll ei meeldinud talle, kuid mul ei olnud lihtsalt midagi juurde lisada.
See oli täiesti tavaline esmaspäeva õhtu, kus kaks sõpra käisid kinos.
Ütlesin seda lõpus ka Helerile, kes naerma turtsatas.
"Sõpra? Oh, tüdruk, kas sa ise ka aru saad, et sellest on asi juba väga kaugel?"
See lause ei meeldinud mulle. Kuid ma ei jõudnud talt midagi üle ka küsida, lasta tal midagi täpsustada, sest kell helises tundi. Järgmiste vahetundide ajal olid tal loomulikult juba muud teemad rääkimiseks. Mina püsisin aga mõttes endiselt tema öeldu juures.
Erki ja mina ei ole ju mitte kui midagi sellist teinud, mis viitaks millelegi muule kui sõprusele. Me lihtsalt rääkisime palju juttu ja olime kõigest ühel korral koos kusagil väljas käinud. Pealegi teadsime me tegelikult üksteist nii vähe aega.
Söögivahetunniks suutsin ma selle mõtte endalt enam-vähem peast visata.
Ma jälgisin seda, kuidas Erki käitub ja.. ausalt öeldes ei leidnud ma mitte kui midagi veidrat. Ta suhtles minuga väga julgelt, kuid seda sama tegi ta ka Heleriga. Ta naeratas pidevalt, kuid see oli loomulik, sest me ju ei rääkinud millestki tõsisest. Positiivsus ongi hea asi. Ta oli täiesti tavaline. Meie omavaheline suhe oli täiesti tavaline. Tegemist oli täielikult sõprussuhtega.
Saades sellest mõttest enesekindlust juurde, üritasin ma edasi olla võimalikult tavapärane, kuid ma jäin sellega vist hiljaks, sest juba jõudis Erki midagi märgata.
"Kerri, mis värk on? Sa oled täna kuidagi.. teistsugune," lausus ta.
Ma üritasin võimalikult segaduses ilme näole manada ja tegelikult see ei olnudki väga raske. Ma olingi segaduses – kuidas ta nii lihtsalt midagi märgata suutis? "Mis mõttes? Enda arust näen ma välja täpselt selline nagu alati," vastasin, võttes tema küsimust kui midagi, mis käis minu füüsise kohta.
Poiss raputas pead. "Ma ei mõtle välimust. Sa oleksid justkui.. tähelepanelik. Või ma ei tea ka. Ilmselt kujutan ma seda lihtsalt ette. Muide, ma ei tule täna näiteringi."
Ma tundsin kergendust teemavahetuse üle, kuid ma olin pisut pettunud seda viimast lauset kuuldes. "Miks mitte?" Heleri meie kõrval oli üllatavalt kaua vait püsinud.
"Mul on täna veits tegemist. Mainisin seda juba Liinale ka. Õnneks suudan ma piisavalt hästi näiteteksti ka ise kodus harjutada, nii et kõik on okei."
Ma noogutasin arusaadavalt. Ma oleksin muidugi tahtnud teada, millega ta siis tegeleda kavatses, kuid otsustasin, et ei ole vaja igasse tema elu pisidetaili sekkuda. Minule ei oleks ka ju meeldinud, kui minult liiga palju päritakse.

Kuigi ma olin mõned korrad juba näiteringis käinud ehk tehniliselt võttes peaksin ma juba ülejäänud inimestega harjunud olema, oli mul siiski veidi ebamugav seal ilma Erkita olla. Ta oli justkui alati mulle toeks olemas, julgustas mind kõiges kaasa lööma.
Eriti hirmus oli aga Kenti läheduses püsida. Ja seda ma tegema pidin, sest me olime ju ometi ühes ja samas stseenis. Ja põhimõtteliselt kaks sealset peategelast. Õnneks ei olnud me veel kordagi sellel pikemalt peatunud ja kuigi täna oleks õige aeg olnud ka meie stseenile rõhku panna, ei teinud me seda, sest Erki puudus. Ma olin väga õnnelik selle üle.
Mõni teine aga mitte.
"Mh, tahaks juba meie oma ka korralikult läbi teha! Suva see Erki, keegi võib ju vabalt tema eest lihtsalt teksti ette lugeda," lausus üks – Berit, kui ma õigesti mäletasin.
Oli kuulda vaikset nõusolevat pominat ka paari teise juurest.
Mina olin aga täitsa paanikas.
Tundus, et Liina märkas mu nägu, sest peale seda, kui ta oli ühe pilgu mulle heitnud, vastas ta Beritile: "Asi ei ole ainult selles, et keegi peab Erki eest midagi tegema. Erki ju ise tahaks ka selle läbi teha. Oleks tema suhtes ebaaus, kui me ilma temata teeksime. Jätkake nüüd harjutusega!"
Ma ohkasin kergendunult ning pöördusin, et enda ülejäänud stseeniliste juurde lähemale minna, kuid ma peatusin, nähes enda ees kõrguvat Kenti. Ta näol oli lõbus muie.
"Sa peaksid oma emotsioone pisut varjama õppima," lausus ta mulle silma pilgutades.
Vahelejäämise ebamugavustunne sees, üritasin ma täiesti neutraalset ilmet hoida. "Jah? Ja mida mu emotsioonid siis sulle ütlesid kah?"
"Kõigest seda, et sa ilmselgelt kardad minuga koos näidelda," lausus ta ükskõikselt.
Mul läksid ehmatusest silmad pärani. Kuidas ta nii lihtsalt aru sai? "Ma ei karda sinuga koos näidelda!" hüüatasin ma, võib-olla pisut liiga valjult, sest paar uudishimulikku pilku rändasid meile.
"Tõesti?" küsis ta, hääles sulaselge kahtlus.
"Mhmh," noogutasin vaikselt, lootes, et meile suunatud tähelepanelikkus kaoks.
"Olgu, ma esitan sulle väljakutse – sa harjutad minuga meie teksti juba homme õhtul. Kahekesi. Mitte kedagi teist ümberringi," lausus ta.
Mul käis sees kerge jõnks läbi, suutmata uskuda seda, mida ma praegu kuulsin. "Kuidas see midagi tõestab?" suutsin hädiselt küsida. Kuna me edasi vaikselt rääkisime, oli nende paari inimese tähelepanu meilt ära pööratud.
"Lihtne. Kui ümberringi on väga palju inimesi, ei ole nii hull minuga koos näidelda. Siis tunned sa end.. kuidas nüüd öeldagi?.. turvaliselt. Aga ainult koos minuga – see on sinu jaoks raudselt väljakutse." Tema huulil püsis endiselt kergelt lõbus muie.
"Ma ei karda sind ega sinuga koos näidelda. See on tä-"
"Nii et sa võtad mu väljakutse vastu?" segas ta mind vahele.
Ma kortsutasin ärritunult kulme. Miks ta nii enesekindel pidi olema? Miks ta midagi nii väga tõestama pidi? Miks ta, oh jumal küll, nalja sel hetkel ei võinud teha?!
Ta vaatas mind kannatlikult.
"Olgu peale," ohkasin ma lõpuks, "ütle aeg ja koht."
Ta naeratas võidukalt.
Ja lihtsalt nii kergelt oligi mul kinni pandud aeg järgmiseks päevaks, kella kuueks õhtul. Ma pidin Kentiga kokku saama kusagil mere ääres, mis oli eriti veider. Miks ta mind lihtsalt enda koju ei kutsunud? Olgu, ma saan aru, et talle võib ühe võõra tüdruku koju kutsumine valehäbi tekitada või midagi, kuid vähemalt ei pidanuks me siis külmas kükitama. Ja veel nii kaugel? Meri ei olnud siit sugugi lähedal – ma pidin selleks tükk aega bussiga sõitma! Ja seda veel üksi, sest tema sõnul sai poiss ise sinna teistmoodi. Mulle ei tahtnud ta muidugi öelda, kuidas. Ja loomulikult ei tahtnud ta ka võtta ära minult võimalus bussiga sõita.
Miks ma küll sellega nõustuma pidin?
Ma üritasin endale sisendada, et asi oli lihtsalt selles, et tõestada end. Et mitte näidata enda mingisugust haledat olekut. Näidata seda, et ma teda kardaksin või midagi. Ma ei kartnud ju! Miks ma peaksingi? Kui ma oleksin teda kartnud, ei oleks ma ju siis ka tema lähedale läinud sel päeval, kui ta peksa sai. Milleks mulle siis veel ennast tõestada?
Üks pisike, ülimalt häiriv ja ärritav hääleke mu peas vastas hoopiski teistmoodi: Ma tahtsin lihtsalt teda rohkem näha.

Järgmine osa tõotab head! Kui nad järgmises ikka lähevad mere äärde näitlema.

Ning Kent meeldib mulle. Ja see osa meeldis mulle.

Kui nad lähevad..

Tore, et meeldis. :)

Mulle meeldib Erki, sest mulle meeldivad jutukad inimesed, siis ei teki seda vastikut ja häirivat vaikust. Okei, Kent on imelik, kutsub Kerri õhtul, mere äärde, kahekesi? Ma parem ei hakka midagi arvama. Tegelikult ma siiski arvan, et seal juhtub midagi väga nunnut :)

Palun jätka kiiresti.

Mulle meeldib see jutt ja Kent ka.

Hehe, aitäh teile!

Tooge jah palun kõik kirja- kui ka ülejäänud vead välja. Ja te võiksite tegelikult julmalt kritiseerida ka! Mulle nii meeldib end parandada.

Tänan, et mainisid "Kui nad lähevad." Sest ma sain vihje sealt.

Sa tahtsid kritiseerimist - noh, hommik läks natuke kiiresti. Et Kerri rääkis sõbrannale jutu ära, olid teised vahetunnid ja juba söömine. Seal oleks võinud mingi huvitav tegevus toimuda. :) Aga oli ka nii piisavalt põnev.

Kirjavigu ma ei leidnud ja osa oli mõnusalt pikka ka. Ei veninud. :)

Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga ausalt öeldes on Kent lahe ja Erik jobu. Ja Kerri on vahepealne.

Aga mis siis muud, kui et ma jään uut osa ootama. :) Ma tahaksin sellise näidendi ka kunagi ära näha. Sa võiksid sellele stsenaariumi kirjutada ja siis me kõik koos siit foorumist esitaksime seda.

Dragomira, täns kriitika eest. Üritan järgmine kord pisut rohkem tegevust leida.
Kusjuures mul ongi kavas see näidend ka eraldi välja kirjutada (vähemalt see viimane osa) ja selle siis võib-olla ka kunagi siia ülesse panna. Nagu epiloogi või midagi. (kui ma jutuga muidugi nii kaugele üldse jõuangi)

Aga siit saate väikese sneak peak'i näidendisse.

--------------------


8.

"Mida te eile näiteringis tegite?"
Ma olin just enda kapi ukse kinni pannud, kui Erki ei kusagilt välja ilmus ja vastu kõrvalkappi nõjatudes mulle otsa vaatas. Nähes mind võpatamas, ilmus ta näole lõbustatud muie.
"Issand, Erki, sa ehmatasid mind," pomisesin ma, kui enda koti kätte võtsin ja üle õla sättisin. "Mis me tegime.. Nagu ikka, harjutasime. Aa, ära imesta, kui sa täna mõne kurja pilgu endale saad, sest mõned olid üpriski endast väljas kuuldes, et me enda stseeni läbi ei tee."
Poiss ohkas. "Ma juba märkasin neid pilke, jah. Kui mul oleks olnud võimalus tulla, oleksin ma raudselt tulnud. Mul lihtsalt.. ei olnud võimalust."
"Ma tean, Erki, sa ei pea mulle seletama." Tegelikult ma ei teadnud midagi, sest ta ei olnud mulle ju öelnud, miks ta tegelikult tulla ei saanud. Kuid ma ei hakanud uurima ka. Ma suutsin oma uudishimu ikka nii palju ka talitseda.
Külg külje kõrval, kõndisime me kappide juurest minema. Mul ei olnud õrna aimugi, mis tund Erkil hakkas, kuid igatahes tundus ta minuga samat teed pidi minevat.
"Hei, Kerri? Mida sa täna teed?"
Ma teadsin seda küsimust juba ning selle ootamatusest jäin ma hetkeks seisma. "Ee.. mul on tegelikult veidi tegemist täna," laususin.
"Jah? Mis teed siis?" Seekord ei kõlanud see sellisena, nagu kavatseks ta kohe mind välja kutsuda. Nüüd oli ta lihtsalt uudishimulik.
Kuid mina ei tahtnud vastata. Ma ei teadnudki tegelikult, miks. Ma ei olnud isegi Helerile maininud, et ma sel päeval Kentiga kokku pidin saama. Ta ei olnud muidugi küsinud ka.. "Ma.. ee.. saan ühe sõbraga täna kokku," laususin aegamisi, hakates vaikselt edasi kõndima, "lähme tsillime rannas veidi."
Erki turtsatas selle peale lõbusalt. "Rannas? Natuke vara ei ole suplema minna?"
Ma naersin selle peale. "Jah, kindlasti lähme me sinna talisuplust tegema. Ma ei tea, ma nagu üritaks veel mõnda aega terve püsida. Eriti veel arvestades seda, et ma ei ole sugugi karastunud."
Poiss naeris samuti, ütlemata esialgu mitte midagi. Peale väikest vaikust avas ta jälle suu. "Kas see on poiss, kellega sa sinna lähed?" küsis ta nagu muuseas.
Ma viisin pilgu Erkile, kuid tema nägu paistis täpselt samasugune nagu alati. Rohelistes silmades paistmas üks lõbus tuluke ja üks suunurk alati pisut ülespoole kaardus.
"Jah," vastasin lihtsalt, kõndides edasi.
Ta noogutas vaid, ütlemata ega küsimata enam midagi. Ma uurisin talt, mis tund tal hakkab. Tema vastas, et matemaatika ja peale seda hakkas ta rääkima mingisugustest täiesti tundmatutest valemitest, millest ta absoluutselt aru ei saavat. Ma kuulasin teda ja ei öelnud midagi vahele. Mingi hetk aga otsustas ta oma klassi poole pöörduda ja kiirelt mulle lehvitanud, läks ta teise suunda. Ma jäin üksinda mööda koridori edasi kõndima.
Kuni keegi mulle vastu kõndis.
Tegu oli Kentiga, kes mulle juba eemalt ainsamatki pilku ei heitnud. See häiris mind veidi, sest me ei olnud ju enam nii võõrad, et üksteist täielikult ignoreerida. Ta ju isegi kutsus mind endaga koos näidendit harjutama! Olgu, see oli küll rohkem nagu enese tõestamiseks välja mõeldud plaan, kuid siiski.
Ma otsustasin samuti ükskõikset mängida ja libistasin oma silmad temast mööda, koridori lõppu, endal pea püsti ja selg sirge. Kui nii siis nii. Ma oskan ka selline olla. Minu enesekindel hoiak lõi aga kõikuma täpselt sel hetkel, kui ta minust möödus ja minu kätt riivas. See ei olnud isegi mitte niivõrd lihtsalt käe riivamine, vaid ta hetkeks jättis selle isegi pidama minu oma juures.
Ta andis mulle midagi.
Mu peopessa oli jäetud mingisugune paber ning sellele algul pilku heitmata, vaatasin ma Kentile järele, kes selja taha vaatamata edasi kõndis. Nagu ei oleks mitte midagi juhtunud. Jäänud keset koridori seisma, vaatasin ma korra oma peos olevat lipikut ning tõstsin selle seejärel endale lähemale, et seda paremini näha. Üsnagi väikses ja ümaras käekirjas oldi sinna trükitähtedes midagi kirjutatud.
"ÄRA HILJAKS JÄÄ".
Ma lugesin neid kolme sõna veel mõned korrad üle, jäädes seejärel neid lihtsalt juhmilt vaatama. Samal hetkel jõudis mulle justkui virutades kohale nende sõnade mõte. See oli lihtsalt nii ilmselge, et ma hakkasin omaenese lolluse peale naerma.
Ilmselgelt oli Kent selle mulle kirjutanud meeldetuletuseks, et ma ikka õigeks ajaks temaga kokku saaksin. Nii et tal oli siiski see meeles ja mis enam – ta vist isegi ootas seda!
Ma lõpetasin naermise, kuid minu näole jäi pidama naeratus ja ma endiselt ei liikunud paigalt. Kuni kellegi hääl mind tagasi reaalsusesse tõi.
"Kerri? Mis seisad siin?"
Ma pöörasin vuhinal ringi ja nägin enda ees seismat Helerit, kes hetkeks minu nägu ning seejärel minu käes olevat paberit vaatas. Ma peitsin selle kiirelt selja taha.
"Mis see on?" küsis ta, kui minu selja taha üritas kõndida, et näha, mida ma sinan peitsin.
Ma ei lasknud tal seda teha, sest pöörasin end näoga tema suunas iga kord, kui ta mu seljale lähemale jõudis. "Millest sa räägid?" küsisin ma, tehes näo, nagu ei saaks ma millestki aru.
"See, mille sa oma selja taha peitsid," torises ta vastuseks ning jäi seisma, saades aru, et ma ei anna talle võimalust ise midagi teha.
Ma ei tahtnud talle millegipärast endiselt öelda, et ma sel õhtul Kentiga kokku pidin saama, kuigi tol hetkel oleks selleks ideaalne võimalus olnud. Tegelikult ei olnud ma talle kordagi Kentist midagi eriti rääkinud. Välja arvatud peale esimest näiteringi, kui ma mainisin, et üks blond kutt minuga ülbitses. Rohkem ei olnud ma sõnagi lausunud tema kohta.
Seetõttu otsustasin ma lihtsalt improviseerida.
"See?" küsisin, kui paberilipiku selja tagant välja tõin, olles enne kindel, et tekst sellel oleks minu, mitte tema, poole. "Ah, ma lihtsalt nägin mingit prahti maas ja mõtlesin, et võtaks üles ja viskaks ära." Selle tõestuseks rebisin ma nii väikese paberitüki veel väiksemateks paberitükkideks ja vaatasin seejärel pisut ringi, et näha, kas lähedal asub mõni prügikast. Minu õnneks oli see umbes viie sammu kaugusel. Ma kõndisin selleni ja viskasin tükid ära, minnes üsna pea Heleri juurde tagasi, endal näol kerge naeratus.
Sõbranna vaatas mind veidi aega pisut kahtlustavalt. Ta viis ka pilgu korra prügikastile, kuid saades aru, et tal enam mingisugust tõestamiseks vajaminevat materjali ei ole, ohkas ta vaid korra, otsustades edasi liikuda. Ma läksin tema järgi. "Mis ajast sa selline korraarmastaja oled?" küsis ta.
Ma kehitasin õlgu. "See lipik lihtsalt häiris mind."
Ta kergitas vaid kulme, kuid ei öelnud enam midagi, kõndides vaikides minuga klassini. Kohe helises ka kell ja me läksime tundi.
Päeva lõpuni ei olnud enam õnneks väga kaua aega. Kõigest veel kaks tundi ja kui need läbi olid, hakkas mul äkitselt kohutavalt kiire kojuminemisega. Iseenesest oli mul veel väga palju aega. Kell oli kõigest mõned minutit kolmest läbi ja Kentiga pidime me kokku saama alles kuus. Eks muidugi pidin ma juba palju varem minema hakkama, arvestades seda, et ma pidin sinna bussiga kohale minema. Kuid mul oli rohkem kui tund aega kodus olla. Ma arvan, et ma lihtsalt ei tahtnud enam koolis olla. Ma lihtsalt pidin koju pääsema.
Heleri vaatas küll minu kiirustamise peale imelikult, kuid minu õnneks oli tema alati see isik olnud, kes pidi minu järele ootama. Ehk me saime nii umbes samal ajal enda asjadega valmis. Mina isegi veidi varem. Me läksime koos oma kodude poole, rääkides lihtsalt tühjas-tähist. Ma üritasin mitte jooksma pista, kuid kohe peale seda, kui meie teed kahte lehte läksid, võtsin ma lihtsalt jalad alla ja jooksin enda kodu poole.
Sinna jõudes ei teadnud ma aga, mida edasi teha.
Kiirelt mõelnud, otsustasin ma kõigepealt veidi kapis sorida, et leida endale midagi normaalset selgapanemiseks. Ma oleksin võinud küll minna samade riietega, millega ma koolis käsisin, kuid tol hetkel paistis riiete vahetamine väga ahvatlevana. Ükshaaval võtsin ma erinevaid hilpe kapist välja, käies igaühega neist korra peegli ees ära. Kui ma juba nii umbes viisteist minutit teinud olin, jäin ma äkitsi seisma, peegli vastas, riie käes.
Me pidime kokku ju saama rannas. Seal on ilmselgelt kohutavalt külm ehk võimalus, et ma üldse oma jope seal olles seljast võtan, oli minimaalne. Milleks siis raisata aega riiete valimisega? Ohates viskasin ma enda käes olnud pluusi voodile ja alustasin toas ringi käimist.
Mu peas oli totaalne sasipundar. Ühest küljest olin ma seletamatult elevil sellepärast, et ma Kentiga kokku pidin saama. Juba mõte sellest, et ma tema lähedale peagi satun ja me kõigest kahekesi oleme, tekitas kergeid värinaid üle terve mu keha. Samas üritasin ma ennast korrale kutsuda.
Ma ei teadnudki õieti seda Kenti. Ja see, mida ma tema kohta teadsin, ei olnud ka just eriti positiivne. Ta oli ülbe, ennasttäis, ükskõikne, nõme.. ja vägagi hea väljanägemisega. Kuid see viimane ei õigustanud ega leevendanud esimesi. Ometi oli temas miski, millele ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.
Mu silme ette ilmus tema kergelt kaval muie, mis oli tema suul tihtipeale, kui ta minuga rääkis. Ja tema silmad, mis tihedate ripsmete varjust mind vahepeal jälgisid. Ma tegelikult ei teadnudki, mis värvi tal need silmad olid. Need olid väga heledad, kuid mitte sinised ega hallid. Helepruunid? Helerohelised?
Avastades ennast taaskord justnimelt tema väljanägemisele mõtlemas, ägasin ma rahulolematult ning kõndisin voodini, istudes sellele ja ajades ennast koheselt ka selili.
See poiss ajas mu peas kõik täielikult segamini ning ma ei teadnud, mida sellega peale hakata.
Ma pöörasin ennast kõhuli ja vaatasin enda laua peale, otsides pilguga näidendit. Selle leidnud, ajasin ma ennast käpuli, et paberid kätte saada ja peale seda viskasin ennast voodile tagasi selili, otsides ülesse enda stseeni koha, hakates seda suvalisest hetkest lugema.

Eesriie avaneb. Laval istub Ross. Vaatevälja ilmub Leila.
LEILA: Ross! Mida sina siin teed?
ROSS: (Tõuseb püsti ja kõnnib Leilani): Sind ootasin.
LEILA: Kuid miks?
ROSS: Sest ma sain aru, et sina oled ainuke keda tasub oodata. (Põimib käed ümber Leila ja surub ta enda vastu) Ja ma teen seda. Alati.

Yeah! Ma nii ootasin uut osa ja wuhuu, see oli nii hea. Muidugi lootsin, et kohe selles osas on nad juba rannas ja värki, aga polnud viga. Tegid asja hoopis huvitavamaks.
Ja see lõik näidendist. Ma oletan, et Ross on Kent ja Leila on Kerri, eks? Igatahes siin veel hakkab nalja saama.

Uut! :)

Ma meelega venitasin seda kohta, et mitte juba seda kokkusaamist kirjeldada - loodan, et mulle andeks antakse. xD

Nii ma kirjutasin ühes osas, jah.

Aitäh.

Mulle kohutavalt meeldis see osa
´Mu silme ette ilmus tema kergelt kaval muie, mis oli tema suul tihipeale, kui ta minuga rääkis´ Mulle meeldis see koht.
UUUUUUUUUTT!

Heh, tore, et meeldis.

Ma üritan tänase või homsega uue osa valmis saada, sest järgmisel nädalal mind jälle suuremas osas ei ole ning te peate taaskord pikemalt ootama.

9.

Ma olin täiesti lootusetult magama jäänud.
Ma isegi ei mäletanud, millal ma täpsemalt ära kustusin. Ilmselt oli see siis, kui ma näidendiga põhimõtteliselt ühele poole olin saanud. Enda stseeni jõudsin ma juba läbi lugeda ning kuna mul ei olnud veel midagi muud teha, otsustasin ka teisi päevi ükshaaval uuesti läbi sirvida. Lõppkokkuvõtteks suutsin ma lihtsalt tukkuma jääda.
Mind äratas üles mingisugune kolistamine alt korruselt ning hetkeolukorrast totaalselt segaduses olles, tõstsin ma uniselt pea ja vaatasin ruumis ringi. Ma olin endiselt oma toas, mis tähendas, et äsja nähtud mööda hiigelsuuri treppe jooksmine oli kõigest unenägu olnud. Haigutades ajasin ma end istuli ja otsisin pilguga enda mobiili, mis kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud minu laua peal olema. Kuna seda aga seal ei olnud, kummardusin maas vedeleva koti poole ja hakkasin sealses sahtlis sobrama. Lõpuks leidsin ma selle üles ning vajutasin suvalisele nupule, et ekraan lihtsalt valgeks läheks.
Mu silmad läksid ehmatusest suuremaks, kui ma nägin, mis aega sealne kell näitas – 17:03.
Ilmselgelt hakkas mul nüüd vägagi kiire, sest buss pidi väljuma kell 17:37 ja ma ei olnud isegi veel riideid vahetanud. Rääkimata siis veel sellest, et mul oli plaanis veel süüa, isegi mingisugune kergem meik endale teha, asjad kokku panna.. Ja bussijaam oli minu kodust kahekümne minuti kaugusel.
Ma võtsin kiirelt ühe enda voodi peale oleva pluusi, et see eelmise vastu välja vahetada ning otsisin seejärel ülesse punase sviitri, mille endale peale tõmbasin. Peale seda tormasin ma tualetti, visates seal endale külma vett näkku, et padjailme ära kaoks. Rätikuga näo ära kuivatanud, otsisin ma ülesse jumestuskreemi ja ripsmedušši, üritades kiirelt endale meiki näole saada. Jumestuskreemiga läks küll lihtsalt, kuid kuna ma ei olnud tavaliselt harjunud ripsmeid värvima, läks mul duššiga märksa aeglasemini, nii et kui ma kord sellega ühelepoole sain, avastasin ma, et kella järgi pidanuks ma juba majast väljunud olema. Mööda tuba ringi tormates, otsisin ma ülesse enda väiksema käekoti ja panin sinna tarvilikud asjad sisse. Peale seda oli ka jopede ja sallide kord ning kui ma kord täielikult riides olin – väljaarvatud jalanõud -, jooksin ma kööki, et endale kiirelt midagi hamba alla kaasa võtta.
Seal ees istus juba Sander, kauss maisihelvestega ees ja ajaleht kõrval lahti. Kui mina ruumi ilmusin, viis ta hetkeks ükskõikse pilgu mulle, kuid nähes mind jopes, muutus ta uudishimulikuks. "Kus lähed?" uuris ta, endal suu veel helvestest täis.
"Välja," vastasin rutakalt, samal ajal kappides tuhnides. No pagan küll – kas meil tõepoolest ei olnud kodus midagi sellist süüa, mida saaks lihtsalt kaasa võtta? Mul ei ole ju ometigi aega võileiba teha.
"Persse küll!" hüüatasin ma, jäädes seisma ning viies pilgu vennale. "Sul süüa ei ole või?"
Ta tõstis oma kausi minu poole.
"Ei," raputasin kiirelt pead, "midagi sellist, mida saaks kaasa võtta."
Ta mõtles hetke, kuid seejärel paistis talle midagi meenuvat. "Mul peaks kotis üks sulanud Snickers olema. Sa võid selle võtta, kui tahad. Mu kott on esikus," lausus ta.
"Oh, tänks! Ma toon sulle uue," lubasin ma ning juba tormasin köögist välja esikusse, kus Sanderi seljakott juba maas vedeles. Ma sobrasin selle kõige esimeses taskus ning minu õnneks leidsingi ma šokolaadibatooni ülesse. Ma panin selle hetkeks kõrvale ning võtsin kätte oma saapad, mille endale jalga tõmbasin. Peale seda võtsin ma Snickersi uuesti kätte ja asetasin selle endale kotti, ise peegli ette astudes. Minu õuduseks olid mul juuksed täiesti sassis – ma olin unustanud neid ära kammida! Kärsitult ohates jooksin ma uuesti trepist ülesse enda tuppa ning otsisin juukseharja, leides selle kiirelt. Hakkamata aega raiskama, võtsin ma lihtsalt selle kätte ja tormasin toast uuesti välja, seekord otse õue. Ma otsustasin teepeal pisut nende väljanägemist parandada, kuid seda oli üsnagi raske teha, arvestades seda, et ma pidin bussijaama põhimõtteliselt jooksma. Seetõttu jätsin ma selle lihtsalt kätte ja jooksin võimalikult kiiresti bussijaama, sest ma teadasin, et mul oli väga vähe aega.
Kui ma kohale jõudsin, oli buss juba ees, ainult üks inimene veel järjekorras ootamas. Ma hüppasin bussi sisse, ise väsimusest hingeldades. Kui minu kord kätte jõudis, vaatas bussijuht mind hetkeks imelikult, kuid ma ei teinud sellest välja, vaid ostsin kiirelt endale ühe pileti. Kui see käes oli, läksid bussiuksed kinni ja sõiduvahend hakkas sõitma, mina ise aga koperdasin istet otsima. Buss oli küll üpriski täis, kuid õnneks avastasin ma siiski ühe vaba koha ühe vana naise kõrval ning ma sättisin ennast sinna istuma, ise raskelt ohates. Peale seda tuli mulle meelde ka minu sassis juuksed ja hari minu ühes käes, nii et ma selle segaduse kiirelt korda hakkasin tegema. Minu õnnetuseks olid juuksed mu peas jooksmisest veel hullemaks läinud.
Kui ma need lõpuks piisavalt adekvaatsesse seisundisse olin saanud, toppisin ma juukseharja enda kotti, kus mulle jällegi pruuni värvi libe paber silma hakkas. Snickers! Ma võtsin selle kiirelt välja ja avasin selle, kuid seda tehes avastasin ma, et šokolaadibatoon oli ikka totaalselt ära sulanud. Ma oigasin valjult, mille peale sain ühe pilgu enda kõrval olevalt vanaproualt, jäädes seejärel korra šokolaadi vaatama. Mul oli siiski kõht tühi, nii et ma selle sulanud asja ära süüa otsustasin. Süüa kõlbas ju endiselt – lihtsalt veidi ebamugav.
Edasi olin ma enda kõrvaklapid ülesse otsinud, mille ma mobiiliga ühendasin ja seejärel kõrva toppisin, et selle kahekümneminutilise loksumise ajal muusikat kuulata. See rahustas mind maha ning ma pidin hoolikalt jälgima, et mitte jälle magama jääda. Vahepeal kadus ka vana naine minu kõrvalt, nii et ma sain akna äärde minna ja sealt välja vaadata.
Lõpuks peatus ka buss minu sihtkohas, mille jaoks ma paarkümmend sekundit enne enda kõrvale tulnud mehest põhimõtteliselt ülen ronisin ning ennast ukse juurde seisma sättisin. Ma ei olnudki ainuke, kes seal maha läks, kuigi millegipärast ma arvasin, et randa sellest suurest hulgast inimestest kavatses minna ainult üks või kaks, kui sedagi. Kui buss peatus, astusin ma sealt maha, vaadates ringi, lollilt lootes, et Kent juba kusagil bussijaamas seisab ja mind ootab. Muidugi ei olnud see nii. Surudes kerget pettumust alla, lonkisin ma ranna poole, samal ajal kõrvaklappe ära võttes ja muusikat välja lülitades.
Õues oli vahepeal väga jahedaks läinud – ilmselt oli see tegelikult juba ennegi; ma lihtsalt ei märganud seda, sest olin liialt hõivatud jooksmisega –, nii et ma käsi üksteise vastu hõõrudes endale sooja teha üritasin. Loomulikult olin ma kindad maha unustanud. Samuti oli õues üpriski hämar – talverõõmud. Samal ajal jõudsin ma liivani, mis mu saabaste alt ebamugavalt eemale vajuda tahtis. Ma tatsasin edasi, nägemata mitte kui kedagi. Kenti ei olnud. Kas ta oli alles tulemas või ta tõepoolest tõmbas mind haneks?
"Tore näha, et sa oma kohalolekuga ka mulle rõõmu teha otsustasid," kostus mu selja tagant, mis mu äärepealt kiljatama oleks pannud. Ma pöörasin vuhinal ringi ning sealt ta seisiski – täies pikkuses minu ees.
Kent.
"Ma ei hilinenud," laususin automaatselt, mõeldes alles seejärel selle peale, mis kell olla võis. Ma koukisin kiirelt enda telefoni välja ja vaatasin sealt kella – 18:08. Ups. Kuidas see nii palju küll olla sai? Ma jõudsin ju täpselt bussile. "Või siis ka mitte," laususin aegamisi, "buss tuli hilja." See oli ainuke loogiline seletusele sellele, miks kell juba nii palju oli. Ma oleksin kaks minutit enne kuute pidanud kohal olema ja bussist rannani oli ka kõige rohkem minut.
Kent ainult muigas selle peale, toppides käed oma pükste taskutesse. Ma panin tähele, et teksapükste asemel olid tal jalas hoopiski musta värvi kergelt kottis dressipüksid. Vähemalt ma arvasin, et need olid musta värvi – need võisid vabalt tegelikult lihtsalt tumesinised olla; pimedas ei saanud väga aru. "Tule, lähme nüüd," lausus ta, hakates edasi liikuma.
Ma vaatasin lolli näoga talle järele. "Lähme? Kuhu? Me oleme ju juba rannas."
Ta jäi seisma ning pööritas minu poole silmi. "Kas sa tõesti arvasid, et me hakkame siin, rannas, näidendit harjutama? Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, kuid minul on küll juba praegu vägagi külm."
See kõlas küll hästi, kuid ometigi tundus asi ääretult veider. Kuhu me siis läheme? Ma küsisin seda sama ka Kentilt.
Tema viis näole aga ainult kavala näo ning osutas, et me edasi liiguksime. "Siis näed," sõnas ta.
Loomulikult pidi ta jälle härra salajast mängima.

Kent on nii nunnu

Lihtsalt... mulle nii väga meeldib see jutt. :)

Kent on tõesti nunnu.

Lugesin just selle kõik läbi ja ma armastan seda juttu
Nii hea!
Mulle meeldib Kent rohkem - tal on mingi salapärasus küljes ja ta ei lämmata oma jutuga. Erki võiks lihtsalt sõbraks jääda.

Mul on hea meel, et teile mu jutt meeldib.
Ja Kent ka. xD Ses suhtes, et ma üldjuhul loon meespeategelastest oma niiöelda dream guy, nii et tore teada, et maitse ühtib või midagi.

Hea osa. Üks naljakas lause oli "Jooksin ülesse ja otsisin juukseharja ülesse." Kordus.
Muidu hea ja ootan uuut!

Parandasin ära selle lause, tänks, et mainisid.

Aitäh! Uus on.. no ütleme nii, et work in progress.

10.

Meie tee viis edasi mööda rannajoont, kuni olime jõudnud paika, mille kallas ei olnud enam nii liivane ja puhas, vaid maad katsid ka nii suuremad kui ka väiksemad kivid, nende vahel ka paras hulk jäätunud vetikaid. Seal oli väga libe liigelda ning mul tõepoolest vedas, et ma enam-vähem püsti jäin seal alati. Enam-vähem seepärast, et ma pidin mitu korda mõnelt suuremalt kivilt tuge otsima, et mitte pikali lennata. Ühel hetkel hakkas meie tee ülespoole viima ning kivide ja liiva asemele tuli lumme mattunud muru. Me sumpasime läbi selle, kuni olime jõudnud päris ülesse välja, metsatuka vahele. Edasine tee käis mööda hõredat männimetsa ning kuigi enam ei tundunud maapind väga libe olevat, ei olnud seal ringi liikumine sugugi kergem kui mööda kive. Raagus puude juurikad turritasid igast otsast välja ning mu jalad jäid väga tihti nende taha kinni. Õnneks suutsin ma alati enne kukkumist puust kinni haarata, mille üle olin ma ääretult tänulik. Kenti ees piinlikusse olukorda jäämine ei kõlanud sugugi hästi.
Oli väga pime ja mul ei olnud õrna aimugi, kui kaua me liikunud olime – minu arvates oli möödas vähemalt tund, kuid peale valjult selle arvamuse väljaütlemist sain ma Kentilt vastuseks ainult naeru, mis andis mõista, et ma panin veidike mööda. Või siis ka väga palju. Igatahes möödus aeg väga venivat ning ma ei suutnud ära oodata, millal me kohale jõuame. Võiks öelda, et ma olin ka pisut ärevil – pimedas metsas, praktiliselt võhivõõra poisiga kahekesi. Kes teab, mida too korraldada võib. Ometi tundsin ma ka teatud ootusärevust ja põnevust. Kuhu ta mind viia kavatses? Mis seal juhtuma hakkab? Ma küll üritasin poisilt neid küsimusi korduvalt küsida, kuid loomulikult ei vastanud ta midagi.
Ajal, mil mu jalad juba valutama hakkasid, Kent peatus. Ma vaatasin uudishimulikult ringi, kuid ei näinud peale pimeduse mitte kui midagi. Kas me eksisime ära? Ma viisin äreva pilgu koolivennale. "Mis nüüd?"
"Nüüd oleme me kohal," vastas ta lihtsalt, sammudes seejärel pisut edasi. Ma koperdasdin talle järele, olles ise täielikus segaduses. Kas see oligi ta plaan? Viia mind kusagile keset metsa? Ma tundsin, kuidas väike hirm minust maad hakkas võtma ning ma jäin seisma, tahtmata enam edasi minna. Miks ma pidin temaga nõustuma kokku saama?
Kent jäi samuti seisma ning viis pilgu selja taha, minu poole. "Tuled ka või?" küsis ta.
Ma neelatasin ning noogutasin vastuseks, kõndides talle jälle järele. Kui me olime kõiges mõned sammud veel teinud, hakkas mu silma mingisugune kogu. Algul arvasin ma lihtsalt, et ees on mingisugune tihedam puude salu, kuid seejärel sain ma aru, et see on hoopiski sein. Me olime mingisuguse majani jõudnud. Hämmelduses ja lummatud samaaegselt, astusin ma kiiremini sellele lähemale, justkui tõmmanuks seal sees oletatav soojus mind endasse. Kui ma olin majaseinaga vastakuti, jäin ma seisma, tõstes käe ette ja katsutes seda. Tegu oli ilmselgelt puust majaga ja kui ma nüüd ei eksinud, oli see palkidest püsti ehitatud.
"Hei, tuled sisse ka või jääd välja seina imetlema?" kostus minuni Kenti hääl ning pea kõrvale pöörates nägingi ma poissi, hoidmas ust lahtiselt. Tema näoilmet ma ei näinud, kuid pisut pilkava tooniga lause tagant oli kostunud ka kannatamatust ning ilmselt väljendas seda ka tema nägu. Ma läksin kiirelt temani ning viinud ühe pilgu talle ja saades käeviipe maja sisemuse suunas, astusin ma sisse.
Kuna ma endiselt üsnagi ukselävel seisin, lükkas Kent mind õrnalt edasi, et ta isegi sisse mahuks, pannes seejärel ukse enda järel kinni. Kui enne oli veidigi valgust sisemuses, siis nüüd oli seal küll täiesti kottpime. Ma kuulsin krobinat, kui nooruk ilmselt mööda seina käega lülitit otsis ning seejärel kaks klõpsatust kui ta selle korra sisse ja välja lülitas.
"Tore, elekter on läinud," ohkas ta ning astus minust mööda, kõndides edasi teiselepoole tuba. Ruum läks pisut valgemaks, kui ta ühe akna eest kardina ära tõmbas ning nüüd suutsin ma vähemalt Kenti kogugi paremini eristada, et näha, millega ta tegeleb. Ta kõndis millegi juurde, mis pealtnäha paistis öökapina ja kummardus selleni, et sahtel avada. Sealt võttis ta välja ühe silinrikujulise eseme, mis kõigi eelduste kohaselt pidanuks küünal olema. Peale seda tuli ka väike, sahisev asi – tikukarp. Pisut sabistamist ja noormehe näole paistis õrn valgus, mille tekitas tiku otsas olev leek. Ta pani sellega küünla põlema ja kustutas seejärel puutükikese ära, otsides sahtlist ülesse järgmise vahakuju. Ta pani eelneva küünlaga sellegi põlema ning ajas seejärel ennast sirgeks, kõndides minuni.
"Võta," sõnas ta, hoides pilku minul ning ulatades põleva küünla. Ma võtsin selle vastu ning ühe pilgu talle heitnud, liikusid mu silmad edasi ümbrust uurima. Ma ilmselgelt ei näinud endiselt kuigi kaugele, nii et ma otsustasin oma küünlaga ringi liikuma, Kent samal ajal läks eemale.
Tuba ei olnud just kuigi rikkalikult sisutatud. Tähendab, seal puudusid sellised kahekümne esimesele sajandile omased esemed nagu telerid ja arvutid ja raadiod, kuid seal oli olemas peale väikese öökapi veel laud, mille juures oli tool ning loomulikult voodi. Ma liikusin esimesena lauani, tundes millegipärast, et teise variandi valimine oleks olnud kuidagi liiga privaatsuse lõhkumine. Jõudes esemeni, asetasin ma küünla sellele ning uurisin, mis seal peal asetses. Mitte midagi erilist – kõigest mõned vihikud, paberid, raamatud ja paar pastakat ja üks harilik pliiats. Ma võtsin ühe raamatu kätte, uurides selle pealkirja. "Troonide mäng". Ma kergitasin üllatunult kulme. Talle meeldis lugeda? Ma olin eeldanud, et seal on kõigest mõned kooliõpikud. Või äärmisel juhul mõned teadmeteosed . Olles vaimustuses mõttest, et ma avastasin poisi, kellele tõepoolest võis meeldida lugeda, võtsin ma kätte ka teise raamatu, et sellegi pealkirja näha. "Hamlet". Seekord vajus mul küll suu lahti.
"Sulle meeldib Shakespeare?" küsisin ma imestunult, ise raamatut sirvides, et teada saada, kas see äkki mingisugune paroodia sellest hoopis ei olnud. Paistis täitsa tõene olevat. Ta isegi joonis sealt lauseid alla. Uskumatu.
"Ma olen ju siiski näitleja," kostus täpselt mu selja tagant, mille peale ma võpatasin ja kiirelt ennast ümber pöörasin, seistes Kentiga täpselt vastakuti. Millal ta mulle nii lähedale veel jõudnud oli?
"Millest rääkides," jätkas ta, võttes mult raamatu käest ja kummardudes lähemale, nii et ma täielikult tema ja laua vahel lõksus olin, "meil oleks aeg näitlema hakata." Ta asetas "Hamleti" tagasi lauale ning küünitas sealt hunnik pabereid võtma. Seejärel astus ta sammukese eemale, endal muie näol.
Mina aga seisin endiselt liikumatult, tuletades endale meelde, et elamiseks on vaja hapniku. Ma hingasin sügavalt sisse ning viisin seejärel pilgu toas ringi käima, üllatudes vaatepildist aga täielikult.
Kent oli toa küünaldega põhimõtteliselt üle käinud. Ta oli asetanud neid kõikvõimalikesse kohtadesse, nii et terve ruum kumas küünlaleegist tulevas valguses, muutes selle üheaegselt nii hämaraks kui ka valgeks.
"Vau," kostus üle mu huulte, tundes alles nüüd vahast tulevat põlemislõhna.
"Ma mõtlesin, et pisut valgust meile ei teeks halba. Kuna elekter paistab ära olevat, siis otsustasin ma küünalde kasuks. Mul on neid siia alati varutud, juhuks kui nii juhtuma peaks," selgitas ta.
"Kas seda juhtub tihti?" küsisin, viies pilgu Kenti näole.
"Enam-vähem," vastas ta õlgu kehitades, pöördudes seejärel ning minnes enda voodini, et sellele istuda.
"Kas sa.. nagu.. siin eladki?" küsisin, kui olin ennast tagasi laua poole pöördunud, et võimalikult vähe oma nägu näidata. Kui ma aga turtsatust kuusin, piilusin ma korra tema poole.
"See ei ole just kuigi elamiskõlbulik koht, kui sa just märganud ei ole," mainis ta.
Ma hammustasin huulde. "Siin on voodi," sõnasin, nagu oleks see kõige tähtsam asi elamiseks. Ei olnud siis või?
"Jah," vastas ta, hääl pisut naerune, "aga siin ei ole mul midagi, millel süüa valmistada. Või süüa hoida. Ma ei saa ju ometi koguaeg kuivtoidu peal olla. Samuti puuduvad siin pesemisvõimalused. Tualetist rääkimata."
Kus nüüd tuli peen proua välja. "Sa võid alati välja sööma minna. Kusagile restorani. Ja pesta võid ju lähedal asuvas meres. Ja mis tualetti puutub, siis see maja on ju ometigi metsas."
"Mu rahakott ei elaks elusees sellist traumat nagu iga päev restoranis käimine üle ning meres ei ole just kõige paremad pesemistingimused. Külm ja must ei ole just minu lemmiksorti vann. Ja talviti on siin metsas nii külm, et kui ma välja midagi tegema läheks, siis kukuks mul küll midagi küljest. Ja usu mind – ma ei taha sellest ilma jääda."
Ma viisin pilgu Kentile ning hetkeks oli meie vahel vaikus, kuid järgmisel momendil purskasime me mõlemad naerma.

Haha. Lõpp oli hea.

Kirjeldused olid väga head. Jaaaaa... Kent on nii laheeee!
Ta ikka väga tõsiselt meeldib mulle.

Ah, mul on nii hea meel, et sa kirjelduste kohta midagi ütlesid! Ma nii üritasin neid kirjutades