Seitsmes päev

Jaa, tõsiselt!

Eks ma siis ootan. Ja saada jah! See kõlab kui üks põnev lugu. xD

Hahaa.

Saad ikka varem Ma mingi megakiire pakkija

4.

Me istusime sööklas pea, et terve vahetunni lõpuni. Üsna raske oli mingitki osa toidust suhu pista, kui Erki pidevalt erinevate küsimustega pommitas ja mul ei jäänud muud üle, kui vastata. Õnneks oli tema siiski see, kes peamiselt rääkis, nii et vahepeal sain ma mõned ampsud ikka suhu ka. Minu üllatuseks sai poisil endal toit söödud väga kiiresti. Kuidas ta küll oskas?
Ta kaasas ka Heleri vestlusesse. Tüdruk paistis temast eriti vaimustuses olevat ning tihtipeale saatis ta mulle erinevaid pilke, mis reetsid üsnagi selgelt, mis tal mõtetes oli.
Paar minutit enne kella helisemist, otsustasin ma lõpuks ka sööklast ära kaduda, niisiis viisime me kõik tühjad taldrikud ära ja peagi läksime oma teed. Erkil hakkas kusagil hoopiski mujal tund kui meil.
"Ta on täiega lahe," säutsus Heleri mu kõrval, kui koolivend kuuldeulatusest väljas paistis olevat. "Ma ei saa aru, miks ma.. tähendab, me temaga varem suhelnud ei ole. Kust ta nagu välja ilmus? Kas ta on alati meie koolis käinud?"
"Nii palju, nagu ma tema lõputust jutust aru sain, siis jah," vastasin.
"Ta on nagu mingi kadunud pärl või midagi. Üli vinge! Sa pead raudselt ta ära sebima.."
Pööritasin ta jutu peale silmi ning juba jõudsimegi me enda sihtpunkti – ajalooklassi. Oh, kui nüüd keegi tuleks ja mu siit ära päästaks! Siis oleks elu lill.
Tund möödus aeglaselt, nagu ikka, ning peale seda tulid kaks järjestikust eesti keelt. Need samuti üle elanud, oli lõpuks ometi koolipäev läbi ja üsna pea võis mind näha enda kapi juures riidesse panemas ja järgmiseks päevaks jäetud õppimisi koolikotti toppimas.
Heleril oli mingisugune järelvastamine teha, mistõttu mul muud üle ei jäänud, kui üksi koju minna.
Hetkeks käis mu peast läbi mõte, et äkki on Erkil samuti tunnid läbi ja me saaksime koos minna, kuid kuna ma ei näinud tema klassi kappide juures kedagi, mõistsin, et nii palju vedamist mul siiski ei olnud. Mis seal ikka.
Sisse pakitud, astusin ma külmale vastu, järjekordselt muusika kõrvus.
Olles umbes poolel teel kodust, suutsin ma jää peal libiseda ja pikali kukkuda.
Tore.
Endamisi porisedes, ajasin ma ettevaatlikult end püsti, vaadates samal ajal ringi, ega keegi minu ebaõnnestumist pealt ei näinud. Sest kui keegi oleks, tunneksin ma ilmselt end vägagi piinlikult.
Mulle hakkas silma üks tuttav kuju.
Nii veider, kui see ka ei oleks, tundsin ma ta isegi kaugelt ära. Ma olin teda teadnud kui kaua..? Kõigest kaks päeva. Olgu, ma teadsin, olin näinud teda varemgi, kuid tähele olin ma hakanud teda panema alles eelmisel päeval.
See oli Kent.
Ta istus pisut eemal, ühe toru peal, käed jopetaskutesse surutud ning paistis kedagi ootavat. Või meeldis talle lihtsalt üksinda olla? See poleks mind isegi üllatanud, arvestades seda, kui veider ta oma iseloomult oli, kuid millegipärast ma siiski oletasin, et ta pigem ootab kedagi. Äkki oma tüdruksõpra? Häiritud sellest mõttest, viskasin ma selle peast.
Ilmselt mõnda oma "uutest tuttavatest", keda Erki ei sallivat väga. Ja mul oligi õigus – üsna pea ilmus välja mingisugune teine kutt ja Kent hüppas toru pealt maha, minnes tüüpi kätlema. Nad vestlesid mõnda aega ning seejärel paistis too võõras tüüp minu koolivennale midagi pakkuvat. Nii kaugelt, nagu ma olin, ei saanud ma aru, millega tegu. Igatahes märkasin ma seda, kuidas Kent korra sammukese tagasi astus ning seejärel kätega vehklema hakkas. Nagu oleks ta.. ärritunud.
Teine isik paistis samuti vihaseks muutuvat ning mõnda aega nad vaidlesid niisama, kuni võõras kutt Kentile kätega kallale läks.
Ma võpatasin ning vaatasin imestunult, kuidas kaks tüüpi reaalselt kaklema hakkasid.
Ma ei saanud isegi aru, miks ma endiselt seal olin ja kiiremas korras ei kadunud. Ma lihtsalt seisin endiselt ühe koha peal ja jälgisin neid. Mitte ühtegi sammu ei kaugemale ega lähemale.
Ühel hetkel nad lõpetasid ning võõras kõndis minema, ise varrukaga nägu pühkides. Kent ajas end samuti püsti ning kõndis kergelt tuikudes toruni, võttes sellele istet ja sülitades seejärel maha.
Ma kõndisin tema juurde.
Ilmselt oli see loll tegu, arvestades seda, et ma olin tema jaoks täielik võõras ja ilmselt saan üldse nähvata, et midagi pealt vaatasin, kuid mu jalad enam ei kuulanud sõna. Kuni Kent pea tõstis ja mind märkas.
Ma jäin automaatselt seisma.
"Kerri?" küsis ta kahtlevalt.
Ma ei vastanud midagi, silmitsedes ta nägu. See oli totaalselt läbi pekstud! Ta oli igalt poolt verine, nii et oli raske aru saada, kus oli haav ja kus mitte.
Kent muigas kergelt. "Näeb nii hull välja, jah? Ära põe, tegelikult ei ole seal väga miskit," lausus ta muretult, katsudes korra enda silma alt. See pani ta nägu krimpsutama.
"Sa.. Kent.. issand," pomisesin ma ainult ja kõndisin lähemale.
"Mis sa ägised siin nüüd. Kõik on okei," naeris ta.
Ma raputasin pead. Kuidas ta saab veel nii positiivses tujus olla, nähes välja.. selline? "Kas sa oled üldse näinud ennast?" Tema tühi pilk andis mõista, et mitte. Raskelt ohates, sorisin ma enda koolikotis, otsides sealt üles enda kammpeegli. Vähemalt nii nimetasin mina seda. Ma ulatasin selle Kentile.
Ta vaatas mind hetkeks kahtlustavat, kuid tegi selle siiski lahti ja uuris sealt oma nägu pisut aega.
Ma ootasin kannatamatult ta kohkunud reaktsiooni.
Kuid seda ei tulnud. Ta nägu jäi endiselt täiesti rahulikuks ning ta vangutas pead. "Mnjaa, ma saan täitsa aru, miks sa nii ehmunud näoga olid. Ta andis ikka päris korralikult. Ai!" Ta näppis taaskord enda silmaalust, see teda aiatama panigi.
"Ära näpi seda," kamandasin ma ja võtsin seejärel tema käest enda peegli ära. "Me peame su korda tegema! Tähendab.. sina pead.. sina, mitte mina. Aga.. noh.. ma võin ju aidata." Mu hetkeks välja löönud enesekindlus lõi kergelt vankuma.
Kent vaatas mind hetkeks ning ohkas siis. "Sul on õigus. Ma ei saa nii koju minna. Ma saan totaalse peapesu. Mulle ausõna piisas juba viimasest korrast.."
Ma ahmisin õhku. "See ei ole sul esimene kord niiviisi peksa saada?" Miks ma üldse üllatusin?
Ta turtsatas. "Mis sa siis arvasid? Et ma käin koguaeg ringi nagu mingisugune beebipuuder näost? Sorry su illusioone lõhkuda, kuid mõni ei veeda oma elu nii lilleliselt pidevalt, nagu keegi teine siin," lausus ta.
"Vähemalt ei käi ma ringi, meelega otsides võimalusi, et mu nägu sisse löödaks," nähvasin ma vastu.
"No sorry, et mu nägu nii perfektne pole, et ma igal võimalusel seda hoida üritaksin," sõnas ta, olles samuti ärritunud.
"Ilmselt oleks, kui sa seda pidevalt rikkuda ei laseks!"
Ta jäi vait.
Mina jäin samuti vait.
Mida ma just ütlesingi?!
Kenti näole ilmus kerge muie. "Niiviisi siis, jah?"
Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles, kuid noogutasin. "Mhmh," mõmisesin vastuseks.
Pisut aega oli vaikust, kuid siis hakkas ta itsitama. "Tore teada, et sa arvad mind ilus olevat," lausus ta.
Minu poolt kostis mingisugune veider häälitsus. "No selge! Kui sa ei taha abi, siis ma parem lähen minema. Head aega!" Ma pöörasin selja ja hakkasin ära kõndima.
"Tsau, eks ma olen siis siin üksi ilus edasi," hõikas ta mulle järele.
Ma krigistasin hambaid ning virutasin jalaga vastu enda ees maas lebavat kivi, kuid lõin mööda ja suutsin tänu sellele jää peal libastuda ja taaskord pikali lennata.
Mu selja tagant kostis naeru.

Aeh, mulle meeldis. Kent meeldib mulle endiselt. Väga. Erki endiselt mitte.
Ja Kerri libisemised olid toredad.

*ootab taas uut*

Mulle meeldib Kent! Jejejejjeee. Ma vean kihla, et nende vahel hakkab midagi tekkima ja see on niiiiiiiiiiiiiiiiiii lahee! Kent ja Kerri.. awwwww
Okeiokei... Miks ma küll arvasin, et ta lõpus uuesti libiseb. Tal võis kindlasti väga piinlik olla, aga mulle meeldis see osa.

Hehe. Tore, et teile meeldis!

Nastik - üsnagi kehv olukord, kui mõlemad aktiivsed meestegelased ei meeldi. Peab vist neid sinna juurde tekitama..

Mulle meeldib ka Kent, minu arust on ta ikkagi nunnudus. Erki võid alguses olla normaalne, aga nüüd hakkab ta juba liiga palju pinda käima oma küsimuste ja muus sellise värgiga
Üldiselt meeldib see jutt mulle ikka täiega

Miks teile kellelegi Erki ei meeldi?

Eniveis, pisut veidram osa siia otsa.

Ja nüüd peate te vähemalt viis päeva ootama, et uut osa saada, nii et enjoy.

------------------


5.

Terve õhtu olin ma totaalset rahutu tollase päeva pärast. Mu mõtetesse tuli aina rohkem ja rohkem Kent ning see ajas mind nii endast välja, et ma isegi suutsin kodus kõigi peale vihastada. Lõpuks püsisin ma lihtsalt enda toas ja rahustasin ennast näidendi stsenaariumi lugemisega. Vähemalt hoidis see mind mõtlemast millelegi muule.
Järgmisel päeval teda koolis ei olnud ning mina ei teadnud, kas rõõmust hõisata või kahjutundest nutta. See viimane mõte häiris mind jälle ning ma oleksin äärepealt isegi Helerile midagi nähvanud.
"Mis sul on täna? Sa oleksid nagu.. nii pinges ja.. endast väljas. Juhtus midagi või?" küsis ta.
Ma tahtsin talle rääkida sellest, mis eelmisel päeval juhtus, kuid täpselt sel hetkel, kui ma suu avasin, ilmus meie juurde Erki. Heleril läks oma küsimus meelest ja mina üritasin ka pisut rahuneda, keskendudes poisi jutuvadinale.
Ülejärgmisel päeval oli Kent jälle koolis.
Ta möödus ainult korra hommikul minust, ees suured ja tumedad päikeseprillid, nii et ma ei saanudki teada, kas ta vaatas mulle otsa või mitte. Mida ma aga nägin, oli pooleldi välja paistev haav tema silma all, mida prillid katta ei suutnud. Samuti ka kerget muiet, kui ta siis, mind korra pealtnäha kogemata müksates, edasi läks.
Rohkem ma teda kooli ajal ei näinud, küll nägin teda aga õhtul, kui oli järgmine näiteringi kursus.
Seekord üritasin ma rohkem aktiivne olla ning tegevustega kaasa minna. Mitte, et mul suurt valikut ka jäänud oleks. Erki käsutas mind absoluutselt kõikides asjades kaasa lööma. Vähemalt suutsin ma kuidagigi hakkama saada ja mitte ennast naerualuseks teha.
Samas see oli näitering, nii et teoreetiliselt ei pidanuks keegi end sealt tobedalt tundma.
Peale sissejuhatust kutsus Liina meid kõiki ringi, kuid seekord mitte toolidele, vaid maha istuma.
Ta tahtis rääkida näidendist.
Ja rollide jaotamisest.
Kõigepealt uuris ta meie käest, kas me olime kõik näidendid läbi lugenud. Saanud pomiseva jaatuse õpilastelt, tahtis ta meie arvamust selle kohta teada. Peamiselt vastati lühidalt, et see tundub päris põnev. Ja et kindlasti on see päevakajane ja publikule pealeminev. Mõned pidasid pikemat sorti kritiseerimismonoloogi. Mina piirdusin selle esimese variandiga.
Peale seda küsis ta meie käest meie lemmiktegelasi ja tahtis teada, kellega me ennast kõige rohkem samastame. Tuli välja, et päris mitmed ei osanud kedagi vastuseks tuua. Mina samuti mitte.
Seejärel hakkas ta meile rolle jagama. Need, kes leidsid enda iseloomuga sarnaseid tegelasi, üldjuhul ka said neid mängida. Ülejäänutele jagas Liina rollid ise. Päris mitmed said endale ka mitu osa. Kui esimese kuue päeva tegelased olid jaotatud, pöördus ta minu poole.
"Kerri, ma tahan, et sa mängiksid Leilat," lausus ta.
Ma noogutasin ja üritasin samal ajal meelde tuletada, kes see Leila seal näidendis oligi ja mis seitsmenda päeva süžee oli. Samal ajal jätkas rühmajuht jaotamisega.
"Kent, sina oled Ross, Erki sina Tambet, Berit, sina Reili, Lars, sina.." Samal hetkel tuli mulle meelde, milline too seitsmes päev tegelikult oli.
Ma tõstsin ehmunult pea.
"Ee.. Liina? Kas sa oled kindel, et ma sobiv selleks rolliks olen?" küsisin ma, kui ta oli oma nimekirjaga lõpule jõudnud.
"Jah, ikka. Kas sa ei arva nii?" küsis ta vastu.
Kõigi tähelepanu oli meile suunatud ja ma tundsin end pisut ebamugavalt. "Noo.. Leila on ju seitsmenda päeva peaosaline. Kas sa oled kindel, et ma nii suure rolliga hakkama saan?"
"Kindlasti. Ja kui sa kardad seepärast, et äkki sul tekst meelde ei jää, siis ära muretse – tal ei ole seda väga palju."
Ruumis oli kosta õpilaste itsitamist ning ma hammustasin kergelt huulde.
Asi ei olnudki niiväga selles, et ma peaosa mängisin, vaid selles, milline see näidend oli ja kes veel seal mängisid. Ma viisin korra pilgu Kentile, kuid too oli süvenenud vestlusesse ühe teise poisiga. Seejärel vaatasin ma Erkit, kes hetke pärast mind vastu vaatas ning naeratas.
"Mis on?" küsis ta.
"Ei midagi," pomisesin ma vastuseks ning minu õnneks ei lasknud Liina meil kõigil väga palju edasisest vadistada, vaid jätkas järgnevate tegevustega. Peamiselt sellistega, mis aitasid meil end tulevasse rolli sisse elada.
Ma läksin koju jälle Erkiga, kes kummalisel kombel oli kuidagi eriti vaikne. See pälvis mu tähelepanu.
"Mis viga, Erki? Tavaliselt räägid sa märksa rohkem," mainisin ma. Tavaliselt. Ma olin teda kõigest mõned päevad teadnud ja juba paistsin teadvat tema üleüldist iseloomu.
Ta muigas mokaotsast. "Ma räägin üldse päris palju, kas pole?"
Ma mõtlesin pisut, mida vastata. "Noh.. jaa, aga see on hea, sest siis ei ole vähemalt seda ebamugavat vaikust. Ja mulle meeldib sind kuulata. Sa ei aja õnneks sellist mõttetut loba, vaid midagi asjalikku ka." Piisavalt pehme?
"Jah?"
"Jah."
Meie vahel oli jälle pisut vaikust. Uskumatu, kuid see tõepoolest häiris mind.
"Räägi nüüd välja, mis värk on?" nõudsin ma, jäädes seisma. Mis sest, et õues kohutavalt külm oli ja ma tahtsin kiiremas korras koju saada.
Erki ei pannud algul tähele, et ma peatusin, ja kõndis mõned sammud edasi. Saades aga aru, et mind tema kõrval ei ole, jäi ta seisma, vaatas hetkeks ringi ning, märgates mind, tuli tagasi minu juurde, vaadates maha.
"See on pisut tobe, tegelikult," vingerdas ta.
"Kui tobe see ikka olla saab. Räägi nüüd, mis sind vaevab."
Hetkeks vaikis ta, seejärel avas suu, et midagi öelda, kuid paistis peale seda ümber mõtlevat, sest suu läks tagasi plõksuga kinni. "Ah, tead, vahet pole," lausus ta. "See ei ole tegelikult midagi tähtsat. Ma olen lihtsalt veits väsinud."
Ma kortsutasin kulme. Ma olin täiesti kindel, et asi ei olnud tegelikult ainult väsimuses. Seal oli midagi veel ja ta ei tahtnud mulle öelda. Kuid nüüd olin ma juba uudishimulikuks aetud.
"Mh, Erkii..," venitasin ma, jätmata jonni.
"Ei tegelt ka. Pole mitte miskit," ajas ta tagasi ning hakkas juba vaikselt edasi liikuma.
"Ma ei liigu enne, kui sa räägid," laususin kangekaelselt.
Ta pööritas silmi. "Sa külmud ära enne, kui midagi minu suust kuuled."
"Nii et siis midagi on, jah?"
Poiss jäi uuesti seisma, seiras mind hetke ning ohkas seejärel. "Kerri..," alustas ta, kuid tundus siis jälle põdevat ning jäi uuesti vait.
"Jah?" õhutasin ma teda edasi.
Ta vaikis pisut. "Ei midagi. Kuule, mul tuli just meelde, et ma lubasin täna emale kiirelt koju tulla, et aidata enda väikest venda hoida. Ta tahtis ise kusagile kohtama minna või midagi. Nii et ma lähen otsemat teed," seletas ta hoopiski, hakates jälle edasi sammuma.
Jälle tundsin ma enda kulme kortsu tõmbumas. "Aga.."
"Tegelt ka. Nii et – tsau!" Ja juba ta pööraski ümber, et minna hoopiski kusagile metsa suunas, vaatamata kordagi tagasi.
Mina jäin sinna nõutult seisma.
Mida ta varjas? See ei saanud ju mingisugune ülimalt hull saladus olla, kui ta mitu korda üritas seda öelda. Ometi ei teinud ta seda.
Külm tuuleiil puhus minust mööda ning ma mõistin, et aeg oleks koju kõndida enne, kui ma sinna samasse ära külmun.

Mulle meeldib Erki ka, aga Kent ikkagi rohkem :)
Ja ma ei saa aru mida sa selle veida all mõtlesid. kas seda, et Erki veidralt käitus, või mida?
Gaadh, mul pea tühi, ei suuda sulle mingit sisukat kommentaari välja mõelda
JÄTKAAA!!!

Nii, tahtsin teada anda, et mina olen ka selle jutu lugeja. Päris huvitav tundub. Intriige ja peksmist, armastust ja keerutamist on siin - kõike mis ühes heas jutus peab olema. :)
Su kirjutamisstiilis on midagi veidike kummalist, aga ma ei tea, mis see on ja suure tõenäosusega on probleem minus. Aga see "kummaline" muudab su jutu veel põnevamaks! :)
Alguses ma mõtlesin, et Erki on see paipoiss, kellega Kerri sebima hakkab, aga nii see vist päris pole. Mulle muidu üldse Kent ei meeldinud, aga peale seda kui ta läbi kolgiti, hakkas ta ka mulle meeldima.
Kui ma lugesin nime Kent, oli mu esimene mõte ka kohe Audrey NP-st. :) Aga ma saan aru kui erinevad need kaks Kent'i on.
Igatahes oli mul jälle palju tühja juttu ja vähe õpetlikku, aga ma loodan, et sa jätkad. Ja piisavalt kiiresti, et ma enne igavusest maha ei sureks.

Erki võiks Heleniga kokku jääda, sest mulle meeldib Kent rohkem. Erki on liiga paipoiss minumeelest.
Mulle meeldib see, et jutu tegevus toimub talvel. Kõik need libastumised noh, mis meenutavad mulle miskipärast Videvikku.

Aga kuna uus?

C0oozz, veider vist seepärast, et see suhteliselt lamp osa oli. Toimus ja nagu ei toimunud ka midagi.

Dragomira, kas heas või halvas mõttes kummaline? Selles suhtes, et nagu ma aru olen saanud, siis suudan ma väga imelikke lauseid moodustada ehk see võib muuta lugemise veitsa keerulisemaks.
Ja ma olen siin vaikselt A NP-d lugema hakanud ja nüüd tuli mulle sealne Kent ka meelde. Aga jah - need kaks ei tohiks kuidagi sarnased olla.

AliceInWonderland, Videvikust on küll asi kaugel.

Ma jõudsin just alles koju ja kui no väga hästi läheb, siis saate täna õhtul, aga ma ei luba mitte midagi. :)

Ja aitäh teile!

Pole hullu, ma arvan koguaeg valesti!

Igatahes ootan uut! VÄÄÄÄÄGA!

Ikka heas mõttes, ma arvan. :) ma lugesin seda viimast osa praegu uuesti ja ei leidnud midagi kummalist enam. Ehk olid mul mingid UFOde (või uffade, nagu mina neid kutsun) poolt saadetud radioaktiivsed lained peal ja ma mõtlesin tervest maailmast kummaliselt. Üks õhtu ma vaatasin jalgpalli ja mainisin: "See mäng on kuidagi kummaline..."

Nojah, ma ootan uut osa. Ma vist ütlesin seda kunagi... Oli nii?

*Nastik, sa vist mõtled hakitute all seda, et laused on lühikesed? Nojah, see on ilmselt pisut ka maitse asi. Ma tegin need lühemaks justnimelt seepärast, et neid rõhutada. Nii et ma jätan praegu need samask, kuid üritan edaspidi end parandada. :) Aitäh sulle.

Dragomira, olgu peale, no siis on hästi.

Ja tegelikult on nii, et te kõik võite julgelt seda juttu kritiseerida. Mida karmimalt, seda parem. Ma ausõna üritan teha kõike, mida ma oskan.

Ja sorry, kui see osa pisut kehv on. Mul oli endal kuidagi halb kirjutada seda, ei tulnud nii ladusalt, nagu oleksin tahtnud.

---------------------


6.

Järgmine päev, laupäev, möödus rahulikult. Minu aasta noorem vend, Sander, oli nädalavahetuseks kusagile linnast välja läinud, jalgpallivõistlustele. See tähendas loomulikult seda, et maja oli märksa vaiksem kui tavaliselt. Oli ju tema see, kes üldjuhul enda toas muusikat nii kuulas, et kogu maja kajas.
Ma õppisin ka veidi enda osa näidendis. Teistel oli niikuinii suur edumaa minu ees, nii et harjutamine tasus natukenegi ära.
Pühapäev möödus peamiselt nii majapidamis- kui ka kodutööde tegemisega.
Esmaspäev oli jälle kool. Ma küll nägin Erkit juba hommikul vara, kuid ma ei küsinud temalt midagi selle kohta, mis tal reedel mõttes oli. Mul ei olnud tema puiklev käitumine endiselt meelest läinud ning mul oli kindel plaan millalgi see ka välja uurida. Üldse piirdus meie vestlus lühidate fraasidega nagu "kuidas läheb" ja "näeme hiljem".
Lõuna ajal rääkisime me aga pikemalt. Tal olekski justkui uueks harjumuseks minu ja Heleri juures istumine saanud. Kent oli alati kas enda klassivendade juures või ei paistnud teda üldse mitte kui kusagil. Praegu oli tegu igatahes selle viimase variandiga.
Kui Heleril söödud sai ja ta enda nõusid ära viima läks, tuli minu ja Erki vahele korraks vaikus. Imekombel oli poisil toitu endiselt taldrikul ning korraks suutsin ma mõelda, et ta sõi meelega aeglaselt. Üsna pea aga vaikust lõhuti.
"Mida sa täna teed muidu?" küsis poiss nagu muuseas.
Ma kehitasin õlgu, samal ajal suus olevat toitu mäludes. Kui ma selle lõpuks koos piimaga alla neelasin, otsustasin ka valjuhäälselt vastata. "Ilmselt kavatsen tühja passida ja õppida. Nagu tavaliselt," vastasin.
"Okei," venitas ta. "Ega sa juhuslikult minuga täna välja ei viitsi?"
Mul oleks äärepealt toit kurku läinud, kuid ma suutsin end talitseda ning võtsin enne kiirelt oma joogist lonksu. "Ee.. vist küll. Mis sul mõttes on?" küsisin võimalikult rahulikult.
"Täna on üks lahe film kinos, mõtlesin, et äkki tahad samuti vaatama tulla," vastas ta.
See rahustas mind pisut maha. Ilmselt otsis ta lihtsalt kedagi, kellega seda vaatama minna. Mitte midagi muud. "Hmm, mis film see on?"
Ta ütles mulle selle nime. "Tegu on ühe põnevikuga ja enne kui sa turtsuma hakkad, siis nii palju, kui ma lugenud olen, peaks seal ka romantikat olema. Ehk ilmselt midagi sulle ka."
Ma hakkasin naerma. "Miks sa arvad, et mulle romantika meeldib?"
Ta paistis pisut kohmetuvat. "Kõigile naistele meeldib," vastas ta õlgu kehitades.
"No suur tänu, et sa mind nii stereotüüpseks pead," pööritasin ma silmi, "aga no olgu peale. Ma võin tulla."
Erki paistis tõepoolest rõõmustavat selle üle, kuid ta tegi vist seda liiga silmnähtavalt, sest järgmisel hetkel ilmus meie juurde Heleri, kes poisi ilmet koheselt märkas ja uudshimutsema hakkas.
"Me lähme Erkiga kinno täna. Tahad ka tulla?" Ma viisin hetkeks pilgu koolivennale, kes paistis oma laia naeratust pisut ära kaotavat.
"Oh, ma ausõnu tahaksin tulla, kuid homme on matas kontrolltöö ja sa ju tead, kuidas ma seal sakin. Ehk minul on täna terve õhtu tuupimist," ohkas ta. "Aga teie noored minge ja lõbutsege. Mis filmist jutt käib, muidu?"
Me ei rääkinud enam väga kaua, sest kell oli kohe-kohe helisemas ning me ei olnud veel oma söögigagi lõpetanud. Üsna pea kiirustasimegi me klassi ära.

Me saime Erkiga kokku üpriski minu maja lähedal, kuigi me olime plaaninud saada hoopiski kaugemal. Tema sõnul jõudis ta lihtsalt varem kohale ja otsustas vastu kõndima hakata. Ma oleksin selle üle nurisenud, kuid otsustasin asja sinnapaika jätta.
Edasi läksime me bussi peale, mis meid otse kino ette sõidutas ja kuhu me piletijärjekorda end sisse seadsime. Kell oli umbes kuus õhtul ja hoones oli väga palju inimesi. Õnneks saime õigeks ajaks siiski piletid kätte ning peale seda, kui olime omale popkorni ja coca-colat ostnud nagu õigetele kinokülastajetele kohane, maandusime saalis. Me jõudsime päris napikalt – ust hakati just alles kinni panema.
Film oli isegi päris kaasahaarav. Põnevusfilmidega oli ikka selline asi, et need kas on täielikult läbi kukkunud või täielikult õnnestunud. Praegu oli õnneks tegemist viimase variandiga.
Kui film läbi sai, ei kiirustanud me Erkiga veel väga kusagile, vaid lasime enne ülejäänud inimestel saalist vaikselt välja sibada. Meil oli bussini nii või naa aega.
"Kuidas meeldis siis?" küsis poiss mulle pilku viies.
"Kuule, päris lahe isegi. Eriti meeldis mulle aga see meespeategelane," laususin muiates.
Ta pööritas silmi. "Ei no muidugi. Kuigi minu arvates nägi ta täitsa tobe välja. Esiteks juba tema soeng. Nagu halloo – aja malts maha, mees!"
"Hei, minu arust oli just see nii nunnud. Sellised.. sasivad juuksed," asusin koheselt rindesse.
"Sasivad?"
"Noh.. jaa.. No vaata, sinul näiteks ei saa juukseid sasida nii, et neid sassi ajaks." Enda sõnade tõestuseks lasin käega korra üle ta siilipea, mis poisile palju nalja pakkus. "Samas sellel mehel seal filmis olid täpselt sellised, mida sasida saaks."
Erki jäi hetkeks mõttesse. "Kentil on sellised juuksed," mainis ta.
See tuli nii ootamatult, et ma hetkeks ei osanudki midagi vastata. Siis võtsin ma ennast aga kokku ja noogutasin. "Jah, Kentil on sellised juuksed," laususin.
Meie vahel oli hetkeks vaikus, mille kestel me lihtsalt lahkuvaid inimesi jälgisime. Õudne, kui palju neid seal ikka oli.
"Igatahes," ütles Erki lõpuks midagi, "meeldivad mulle minu lühikesed juuksed. Ja ma ei kavatse nii pea neid sasivaks kasvada lasta."
Ma naersin selle peale. "Ise tead, millest ilma jääd."
Ta vaatas hetkeks mind kummalise pilguga, kuid peagi ilmus tema näole tavapärane muie tagasi ning ta otsustas püsti tõusta, et me samuti saalist ära läheksime.
Kuna meil oli endiselt bussini üsnagi palju aega ja jala koju kõndimiseks oli teekond liiga pikk, otsustasime kõige lähemale asuvasse toidukohta sööma minna. Me küll olime just karbi popkorne nahka pistnud, kuid midagi paremat tahaks siiski hamba alla saada. Samas oli too söögikoht hesburger, nii et kui palju paremat toitu sealt ikka saab. Tellisime endale burgerieined ja otsisime endale koha akna alla, rääkides kuni toidu kättesaamiseni juttu.
Kui me kord söödud saime, oli aeg ka sealmaal, et bussijaama kõndida. Sinna jõudes oli meil veel umbes viis minutit bussi tulekuni aega ja kui see kord kohal oli, sõitsime tagasi kodu poole.
Erki otsustas mind jälle veidi rohkem saata, kuni ma põhimõtteliselt käskisin tal otsa ringi pöörata ja mitte nii palju vabatahtlikult õues külmetada.
"Olgu, olgu," andis ta lõpuks järele ning me jäime seisma. "Ma loodan siis, et ma väga tüütu kaaslane sulle ei olnud või midagi."
"Ei olnud sa midagi," naeratasin ma.
"Tore.. Niisiis.. oleksid sa nõus minuga järgmine kordki välja tulema?"
Tal paistis nii lootusrikas nägu ees olevat, et ma ei saanudki eitavalt vastata. Seetõttu naeratasin ma talle lihtsalt ja vastasin lühidalt "eks näis", otsustades seejärel ka lõpuks hüvasti jätta.
Kui ma kodu poole kõmpima hakkasin, tundsin ma veel tema pilku enda seljal, kuid kui ma end korra ümber pöörasin, ei näinud ma tänaval mitte kedagi. See oli veider, kuid ma otsustasin, et jätan asja sinna paika.
Ilmselt oli see lihtsalt mu kujutlusvõime.

See oli Kent, raudselt.
Ja mulle meeldis see osa. Isegi kui siin polnud Kenti, aga mulle meeldis, et nad vähemalt hästi natuke rääkisid temast.
No okei, tema juustest.
Muideks, mulle meeldib ka, kui poistel on pikemas juuksed, mida sasida saab. Ja nüüd sa panid Kenti mulle veel rohkem meeldima.
Yeah.

Okei, ma nüüd ootan taas uut osa.

No selle lõpuga ma veel mõtlen, kas ma teen, et seal siiski oli miskit või mitte. Mul mõtted jooksevad seinast-seina praegu. Aga ma arvan, et mul on siiski idee selle jaoks olemas.

Hehe, .

Sain just läbi ja ootan juba uut!
Mulle kohutavalt meeldib see jutt. Ma olen seda varem öelnud aga ma ütlen igaks juhuks veel kord!

Lugesin ka siis uue osa läbi. Mis mul öelda on? Mõnus osa oli. :)

Erik on kuidagi pindakäiv. Sebib liiga palju Kerrit. Ja mulle ta enam üldse ei meeldi. Seevastu Kent on õige mees õiges kohas.

Ega mul muidu mõtteid polegi. Mis siis muud, kui jään uut osa ootama. :)

Kas Erki ütleb millalgi Kerrile, et ta meeldib talle? Ja kas järgmises osas tuleb ka Kentist juttu? Igatahes, jään järgmist ootama. ;P

Eks näis, SugarPiece, eks näis..

Aitäh teile! Üritan varsti ka uue osa leiutada!

Ootan uut!
Mulle ei meeldi Erki, sest ta lobiseb liiga palju! Kent on nii lahe!