Ma ei saa midagi parata, et mulle hakkas see juurviljamöks niimoodi meeldima, et ma ainult sellest toitungi. xD Ja Opera pizza... ma tglt mõtlesin Reinu peale, aga siis ma leidsin, et keegi neist ei viitsiks nii kaugele minna ega kojutoomise eest plekkida. Ja kolimine oli juba ammu ette teada. Ja kui sa vaid mu järgmise loo sisu teaks...
Mulle meeldib purgisupp. Konkreetsemalt purgihernesupp. Pool purki üks õhtu, teine pool järgmine õhtu, klimpe sisse... Ok, ma vist tean, mida ma nv-l söön.
Ma enamvähem kõiki suppe sealt... iseseisvalt lihtsalt ainult hernesuppi, kuna see lemmik. Aga need reaalsed toidud seal... blöh. Olgu, tglt ma olen ainult seda mingit plovi söönud. See ei olnud hea.
No need söögid. No neid pole proovinud. Selleks mul on köök ja oma kaks kätt ja kokkamise isu, et head sööki teha. Ema nendib ikka ja jälle kui kuuleb mida ma söön, et söön paremini, kui nad siin kodus ''Vaene'' üliõpilane for sure
Kui mina lähen koju, siis seal tehakse kõiksugu head ja paremat (mida Sille soovib). , sest nad teavad, et mina endale midagi väga head kokku keerata ei oska.
Mul ema-isa söövad nii tavalisi asju, kui mind pole. Mina olen see, kes nõuab erilist menüüd Nad tegelt ka minuga täitsa hädas Vahel viskavad nalja, et tellivad kure mulle järgi
Palju õnne! Miks minu õde alles 15 on? XD Ma hetkel raamatukogus - kiire netttttt! Enam ei ela pubi kohal, ei saa kiiret netti. xD Ja siis telefoninetiga ei saa videoid-asju vaadata. Mõtlesin, et kirjutan ka siin, aga netis on NII PALJU VAATAMATA ASJU. Ohjah.
Homme-ülehomme, ma usun. Ma olen juba kolm päeva jutti raamatukogus käinud, et kirjutada, aga ma olen olnud oma lugemisega nii ametis, et pole mahti saanud. Aga homme-ülehomme peaks see ju lõpuks õnnestuma.
Mu tuba on ka nunnu ja ma eile ostsin siia veel korvikesi ja seinale ühe suure pildi, mis küll veel üleval pole, sest ma pole töömeest üles otsinud jaaa.. Jah. ja meil ka korterisüsteem. Ja tore on.
EDIT: Ihihiiii, jõudsin kommentaari enne valmis kirjutada kui sa mu eelmist nägid, aga jätan selle sulle siia ikka lugemiseks.
Ma nüüd üritan jälle tulla lagedale kommetaariga, mis peaks kompenseerima selle, et ma pole sinu jutu arenemisele saanud pidevalt kaasa elada. Ma vaatasin, et alguses ikka üritasin järge pidada ja teistega sammu pidada, aga näed mingi aeg olen loruks muutunud. Kusjuures muutusingi. Kohe kui tööl hakkasin käima ei jõudnud enam mitte midagi teha, pluss siis veel isiklik elu ka ja nii ta läks. Aga kuna nüüd ma olen ametlikult ja rangelt voodihaigeks määratud, siis mul nüüd aega sitaks ja peale ka. Vabandan väljendi pärast. Ma tegelikult igatsen sinu telefonikõnet, mis venis kahe tunni pikkuseks ja kus me saime kõik oma mitme kuu sündmused üksteisele ette sööta ja neid omavahel arutada. I miss youuuu!
Aga mis siin ikka pikalt lobiseda. Räägiks paar asjalikku sõna jutu kohta ka. Seda, et mulle jutt meeldis ei ole ma vist kohustatud mainima, sest ilmselgelt tead sa seda juba nagunii. Ja seda miks mulle sinu jutu kõik tegelased eranditult meeldivad, ma sulle ka ei ütle, sest tahan, et sa selle ise välja uuriksid, kuna olen seda sulle vähemalt paar korda öelnud. Tähendab need paar korda on need korrad, mida ma ise kindlalt mäletan, eks. Tegelikult olen seda kindlasti oma miljon korda rohkemgi maininud, mis on ka muidugi ilmselge liialdus, aga üldse ei huvita. Mulle meeldisid jutus kõige rohkem need kohad, kus ma veidike iseennast ikka ära tundsin. Saan sulle need siinkohal ka välja tuua, sest neid oli vist ainult kaks või tegelikult võib juhtuda, et äkki isegi ainult üks, kui ma ühest kohast ise veidi valesti aru olen saanud. Niisiis pälvis esimese koha see vedsupaberi kiiks Britil. KALLID INIMESED, KES TE JUHTUTE SEDA IDIOOTSET LAUSELT LUGEMA, VÕTKE TEATAVAKS, ET MINU KÜLJES RIPUB JUST TÄPSELT SEESAMA KIIKS. Alguses ei olnud ma päris nii veider, et oleksin vedsupaberi rulli kaasas kandnud vms, aga 2012. aasta oktoobrist ilutseb ka minu kotis kas vedsupaberirull või hulgim pakke salhvakaid, sest olen ise samasuhune poti polsterdaja ning olen pidanud kannatama söögikohtades WC-paberi puuduse käes, seega nüüdsest üritan selliseid olukordi vältida. Mina muidugi ei kanna koolis WC-paberit sellepärast kaasas, et mul kooli rahast vms kahju oleks, aga meil koolis juhtub ka tihti nii, et paberit ei ole piisavalt ja mulle see kohe üldse mitte ei istu!. ÜLDSE MITTE! *Kuri nägu* Teine koht, mis mulle mind ennast pisut meenutas oli see, kui Martin kirjeldas oma võileivasöömist. Mainisid seal millegipärast, et võileib oli ilma võita. Ja nüüd ongi see koht, mis segadust tekitas. Kas Martin ei söö võid või lihtsalt ei viitsinud võid sinna panna? Ühesõnaga kui või puudus viitsimatusest, seda sinna määrida, siis vabandan, et kisa tõstsin, siis pole asjal üldse mingit tähtsust, aga kui see või puudus sealt seetõttu, et üritasid lugejateni tuua seda, et Martin lihtsalt ei söö võid, siis tunnen ennast taaskord puudutatuna, sest VÕI nagu määrdeaine, on minujaos üks maailma rõvedaim asi üldse, mis on leiutatud. Lihtsalt öka. *judistab õlgu*
Mis siis veel. *vahib lage ja liigutab oma kärvand ajurakke*
Ahjaaa! Mulle meeldivad sinu tegelaste omavahelised arutelud, mis küll tegelikult on vaid sinu enda arutelud, sest sina neid ju omavahel arutama panedki, aga need on nii vahvad. Ma alati pean mõne sellise kohapeal lugemisse pausi tooma, sest siis on ju mul endal ka vaja oma peas arutleda ja asjades selgust saada, et kas ikka on nii või naa. Aga olenemata sellest, et need pausid võivad hiiglama pikad ja härivad tulla on need sinu jutu kõige paremad osad. (Y)
Ja ega mul vist midagi muud tarka sulle öelda polegi, kui ainult seda, et ma sain su Skype kontaktitaotluse kätte, aga pole sind seal veel kohanud, mis on KURB, väga KURB! :’( Silleeeeeee! * *
Kärolyn - eks igaühele oma. xD Ja õdus tuba on mõnus.
Naughty - OEEEEEHHHH! Nii tore oli su pikkapikkapikka kommentaari näha! Ja kui aus olla, siis ma ise ka olen viimasel ajal mõelnud... umbes natukene üle kuu juba, et peaks veel ühe korraliku pika telefonikõne tegema. Kõigepealt mõtlesin, et okei, jõuludel... aga otsustasin mitte jõulupühadel, sest siis kõigil tegemist. Aga pärast jõule jooksin ise mööda maad-ilma ringi, olin külas ja mul olid külalised. Ja siis mõtlesin, et okei, uus-aasta puhul... ja siis ma 31 õhtul ei tahtnud helistada, raudselt jood, ja esimesel jooksin ma jälle ringi. Ja siis tulid eksamid ja nüüd ma loen hommikust õhtuni ja öösse ja ärkan vara isegi üles, et lugeda jõuaks. xD Sest vahepeal peab tööl ka käima. Ei põle aega kirjutada, meilidele vastata, kirju kirjutada, uneleda, filme vaadata... Need pole muidugi vabandused, need on lihtsalt põhjused, kuna telefon kätte võtta ja su number valida pole kuigi raske. (A) Ja ma ikka vahepeal õhtuti paariks tunniks jõuan Skype'i. :) Muidugi peaks end Tallinna vedama vahepeal. Aga sellega see asi, et Tallinnas on sada inimest... ja siis tavaliselt ma istun mugavalt Lamba juures ja lasen teised üldjuhul üle, (A) Kui ma just kellegi teise pärast Tlna ei tule, siis ma magan ainult Lamba juures. Aga siis jutu juurde... Kuidas ma saan selle välja uurida, miks sulle mu tegelased meeldivad, kui sa seda mulle ei ütle? (Kuigi sa vist pole lugenud... mu jutus "Kuu valvab sinu üle" Janar sulle ei meeldiks, ma arvan. ) Aga üldiselt ma tahaksin loota, et mu tegelased on väga värvikad ja iseseisvad, aga ma tean, et olen oma tegelaste loomisega üpriski laisk ja pean õppima neile individuaalse hääle andmist. Haha. xD Vahva, et Britti kiiks kellelgi päriselus ka on. Mina ei viitsiks sellega isiklikult vaeva näha. (Ja nüüd tuleb selline koht, mis liigitub paljudel arvatavasti kategooria "liigne informatsioon" alla, aga selline ma juba kord olen.) Ma isegi ei viitsi hügieenisidemeid endal kottides hoida... kunagi oli hea, mu sõbrannal oli alati kaks tükki kotis, sest ta teadis, et nagunii Sillel jälle pole ja tuleb virila näoga. Oh well... siis ta kolis Soome. Ja see või asi... Ma kraabin oma juttudesse tegelikult kohutavalt iseennast või end ümbritsevat kokku (kuigi vahel hämmastan ma end ise ka oma mõttelendudega), aga kuna päriselu ongi inspiratsiooni allikas, siis... I'm not even sorry. Mina ise ei pane võid leivale, sest ma ei viitsi. Siis vahepeal ostsin määrdejuustu, et see vähemalt maitseb hästi. Aga see väike totsik istus mul ka paar kuud kapis, kuni minema viskasin, sest ma lihtsalt ei viitsi selle määrimisega tegeleda. Ja kusjuures, väga huvitav, et selline väike asi sulle silma jäi , kuna see juhtus olevat üks väikestest asjadest, mille ma teadlikult (Martinile) külge kirjutasin (ja mitte mingisuguse suure plaaniga see loo lõpus mingisuguseks tapvaks võiallergiaks kirjutada). Mis on tore. Ja siiani ma polnudki mõelnud, kas ta on laisk või talle ei maitse või... kuid sinu küsimuse peale pean sind kahjuks kurvastama, sest ma mõtlesin Martini peale... ja ta on laisk. Ta on nii nii laisk. Muidugi olen ma natukene süüdi selles, et minu kõige arenenumad tegelased on tegelikult MGs (kuigi ma oma järgmise jutu kohta teen praegu kavandit ja sean endale sihtmärgid, et kus osas mis juhtub, nii et Sten ja Liivi peaksid ka mitmetahulisemad tegelased olema), kus ma tean, mis juhtus tegelastel lasteaias ja mida nad arvavad pingiviinide ja jääkarude eraldatusest ning mis saab neist edasi ka pärast jutu lõppu: kuhu nad jõuavad, mida teevad, saavad õllekõhu või ei... (Võin öelda, et vaesel Kristjanil see punane pea kiilaneb nendest poistest/meestest esimesena... ja tuleb see naljakas sõõr, kus peamuna on nagu peegel ja siis sõõris läheb üle pea tagumise osa oran¾, hiljem hall, juukseriba. Muh hah. xD Tal ka ei vea kohe. xD) Arutelusid on mul lõbus kirjutada. Ja vahel lähevad need arutelud tõesti nii käest ära, et ma elusees pole asja varem sellise nurga alt vaadanud ja tegelikult ei nõustu ka... aga no kurat, kui minu tegelasele selline nurk sobib, siis... siis sedasi ta arutleb, ei pane mind tähelegi. Oeh. Võtan end kätte, hiljemalt nv-l (sest siis on aega) ja helistan ja... reserveerin kohe kolm-neli tundi ja muretsen endale plaksumaisi ja kõike.
Ma sain posti. Mulle tulid lõpuks Laseringi poolt ära filmid Before Sunrise ja Before Sunset. Teate, tegu on vist filmidega (okei, Before Sunset palju rohkem), mille puhul on mul tunne, et kui nad aastatele vastu peavad, siis nad võivad isegi Titanicu troonilt lükata, kuiiganes valus mul seda ka öelda ei ole. Vahepeal ma rääkisin nendest filmidest ainult teatud inimestele, sest ei tahtnud jagada... praegu olen ma jagavas tujus. Ja olen teadlik, et need filmid ei istu kõigile (ei mingit põnevust, lihtsalt ühed pikad vestlused pmst) ja asi liiga peavooluks ehk ei muutu. Pmst on algab lugu siis, kui Celine ja Jesse on oma kahekümnendate alguses, kohtuvad rongil, mis sõidab läbi Euroopa ja kui Jesse peab Viinis maha minema, kutsub ta Celine'i endaga kaasa, et koos öö läbi linna avastada ja siis hommikul läheb Celine järgmise rongiga edasi Prantsusmaale, Jesse USAsse. See film tuli välja 1995. Järg, Before Sunset, on sellest, kuidas nad 9 aastat hiljem taas kohtuvad ja Pariisis pärastlõunal paar tundi veedavad, see tuli välja 2004. Ja nüüd, sellel aastal tuli välja Before Midnight, mis on veel 9 aastat edasi ja nad on Kreekas. Ma nii ootan, et seda filmi lõpuks näeks. xD Aga siin teile Before Sunseti treiler, mis näitab esimest filmi ka ja mida mulle lihtsalt üle ja üle ja üle meeldib vaadata.
Aga nagu ma ütlesin, sain need filmid lõpuks ka DVDl. Aga mina tellisin nad kahe eraldi filmina. Ja sain nad Two-film collectionina ja kuigi loeb sisu, siis ma olen natukene häiritud. Sest, noh... vaadake. Asi on selles, et kui Before Sunrise tuli enne, on loogiline, et selle pilt on üleval ja Before Sunset selle all. Aga ei, hoopis Before Sunset on üleval.
Spoiler:
Ja siis kui see DVD avada, siis on Before Sunset ka vasakul pool, kuigi tuli hiljem. Before Sunrise peaks vasakul pool olema!
Spoiler:
Kui see asi, mis sest, pildid ja plaadid on valesti, kõrvale jätta, olen ma oma DVDde üle väga õnnelik. :)
Ja siin on eelviimane osa. Nautige! :)
PS. Nähtavasti mulle meeldib see koht siin blogina liiga palju.
15. osa
BRITT
„Ma tahan... see julla olla!“ ütlen kingakest kätte võttes ning seda Monopolil stardile pannes. „Congratulations. You’re a shoe,“ ütleb Martin mind lohutavalt õlale patsutades. Ta telefon hakkab helisema ning noormehe nägu lööb särama, kui ta telefoni taskust välja kougib ja helistajat näeb. „Pitsad on siin!“ ütleb ta end energiliselt püsti ajades ja toast välja tormates.
„20 aastat on Katrin pidanud seda taluma...“ ütlen teatraalselt ohates. „20 pikka aastat.“
„Psh.“ Piia valab endale tassi siidrit. „Kui sa ettevaatlik ei ole, siis lõpetad ise ka temaga 20 ja veel rohkem aastaidki koos.“
Tardun ning vaatan Piiale kahtlustavalt otsa. „Ärme nüüd nii kaugele ka asja mõtle.“
Piia naeratab, kuid ei ütle, et tal on kahju. „Ole nüüd. Romantik nagu sina... kindlasti oled mõelnud, kuhu see asi viib...“
„Umh... ma...“ Hammustan huulde. „Muidugi olen, aga... need on kõigest unistused. Me oleme praegu koos, aga... Olgu, ma ei taha valju häälega oma hirmu välja öelda, äkki kaetan selle asja ära, aga... ütleme nii, et ta oli Reelikast ka üsna sisse võetud. Ja siis nüüd olen siin mina. Pealegi, ta kolib minema. Siis pole kodurahu jaoks ka vaja, et me hästi läbi saame,“ nendin.
Piia noogutab tõsiselt. „Mis siin muud, titt taha.“
„Piia!“ Viskan teda oma kingaga. See tabab korterikaaslast otsaette ning ma kraban selle uuesti enda kätte, et ta mu kingakest ära võtta ei saaks.
„Ära ole lihtsalt nii... küüniline või midagi,“ ütleb Piia krimpsus ninaga ja hõõrub oma laupa.
Kuuleme, kuidas Katrin ja Martin tagasi korterisse jõuavad. Esimesena purskub tuppa muidugi Martin, kellel on käes kolm suurt pitsat. „Njämma,“ teatab ta neid enda kõrvale maha asetades ning ühte karpi juba avades.
Katrin astub tuppa ning minu üllatuseks ka tema järel Pedro, kes väga tagasihoidlikult meile lehvitab ja „Hey“ ütleb. Tervitame noormeest kooris vastu.
Katrin vaatab Pedro poole, noormees noogutab talle, ning Katrin lööb käsi kokku. „Me Pedroga tahame teile öelda, et... see on arvatavasti viimane kord, mil me selles seltskonnas koos istume, kuna... Pedro lendab nädala pärast Pamplonasse tagasi.“
Kõnealune noormees noogutab tõsiselt.
„Hmh. Miks?“ küsib Piia siiralt imestunult. Piia ei ole küll meie eluoludega liiga tuttav, aga seda ta ikka teab, et Pedro Katrini pärast ju Eestisse tuli. Olen ise ka päris intrigeeritud ning vaatan küsivalt Katrinile otsa, kuigi ma juba aiman, mis sealt tuleb.
Nad istuvad meie juurde mängu ümber olevasse sööri ning Katrin ohkab. „Kõik see oli romantiline... kuidas ta Eestisse mulle järgi tuli ja asja, aga... see oli liiga äkiline otsus ja läbimõtlemata. Me kiirustasime liialt selle kooselamisega ja puha... ei tundnud teineteist hästi.“
„Kui Pedro eesti keel oskama hakka,“ raputab Pedro kurvalt pead. Näen silmanurgast, kuidas Martin tunnustavalt pead noogutas.
„Mul on nii kahju! Te tundusite koos nii sobivat olevat!“ ütlen oma kätt Katrini omale pannes ning seda õrnalt pigistades.
Katrin naerab, kuigi natukene kurvalt. „Ah, pole hullu. Küll ma endale uue hispaania mehe leian,“ ütleb ta käega lüües. „Mitte et sinust etemat hispaania meest oleks, Pedro,“ lisab ta kiiresti oma eks-poiss-sõbra poole vaadates.
Pedro kehitab õlgu. „Mina leidma enda kena señorita!“ teatab Pedro rõõmsalt.
Naerame kõik selle siiruse üle.
„Olgu-olgu... Räägime sellest üle pitsade. Enne, kui nad ära jahtuda jõuavad,“ ütleb Martin käega kärsitult pitsade poole näidates.
„Mhmmm,“ vastab talle õde üle mängulaua pitsalõigu järele küünitades. „See teeb sulle 10 euri, Martin.“
„Mh, mäh? Miks nii palju?“ küsib noormees. „Sest kõik teised jõuavad heal juhul võtta ühe lõigu ja siis on sul ülejäänud kaks ja pool pitsat söödud. Nii et köhi parem pappi.“
„Ei söö mina kõike!“ hüüatab Martin ja surub oma pooliku tüki mulle sõrmede vahele. „Britt! Britt on süüdi!“
„Aga eeskujuliku poiss-sõbrana maksad sa ju tema eest...“ ütleb Katrin vihjavalt.
Martin pilutab tema poole silmi ning ma tunnen end ebamugavalt. Poiss-sõbrad ja raha. Pole veel selle asjaga kuigi hästi järje peale saanud. Ma pole ka kindel, kui tõsine nende praegune jutt on. „Ei, pole hullu, ma...“ Hakkan juba oma rahakoti järele minema, kui Martin käe mu õlale paneb ja tagasi istuma surub.
„Ära ole rumal. Muidugi maksan ma sinu eest ka,“ ütleb ta mulle naeratades. Siis pöördub ta Katrini poole. „Mis, see on 11 eurot siis?“
Katrin naerab, kuid Pedro pistab vahele: „No worries. My treat, my treat.“
Martin näeb kõhklev välja, kuid Piia naeratab laialt ning ütleb: „Aitäh, Pedro,“ võtab ühe pitsalõigu ning käsib meil kõigil lõpuks mängima ka hakata. Pole tal poolt ööd aega, et siin meie afääridele pealtvaataja olla. Kuigi Piia tunnistab, et see on vahel päris lustlik.
Kell liigub hirmuäratavalt kiiresti. Esimesena läheb pankrotti Piia, kuid see on juba kell 11 õhtul. „Ah. Pitsa otsas... Aitäh, Pedro. Olid vahva, kuni sa olid. Ma lähen vaatan, mis välisilma toimub,“ ütleb tüdruk end püsti ajades, ringutades ning meie toast lahkudes.
Poole tunni pärast olen ka mina pankrotis, sest ei, mänguraha Martin minu peale kulutada ei või.
Veel kahe tunni pärast kukub lõpuks välja ka Pedro, kes tundub nii väsinud olevat, et vajub kohe magama ära. Ega minagi end kuigi hästi ei tunne, kuid istun ja vaatan sellegipoolest, kuidas Katrin ja Martin kinnisvara pärast võitlevad.
„Ma tahan oma Piccadillyt tagasi. Ma annan sulle selle eest... kaks tuhat viissada rahaühikut,“ pakub tüdruk välja.
Martin silmitseb mõtlikult õe käes olevaid rahatähti. „Naah... I’m good,“ ütleb ta laisalt naeratades.
„Ma annan sulle... kolm tuhat ja... elektrikompanii.“
„Mm... that’s more like it,“ ütleb Martin mõtlikult.
Vaatame Pedroga üksteisele otsa ning haigutame. Naeratan talle. Siis võtan oma voodilt padja, asetan selle Martini põlve vastu ja toetan sellele väsinult oma pea. Mind ei huvita, et tal ebamugavam mängida on. Ma tahan magada.
Panen silmad kinni ning kujutan ette, kuidas ma magama jään. Kuidas teadvus minust lihtsalt lahkub... ja ma magama jään. Mm kui hea.
„Kuule, mul tuli idee! Selle vahetamise diiliga seoses,“ ütleb Katrin järsku. „Nüüd, kus Pedro ära läheb... siis... Britt, kas sa oled ärkvel?“
Mõmisen midagi. „Mkm.“
„Väga hea. Nimelt, kuidas oleks, et ma tulengi siia elama. Nagunii juba sisse kirjutatud ja... ja Martin saab korterisse kolida.“
„Mmm...“ Ma pole kindel, kas ma aru saingi, mis ta ütles. „Mhmmmm.“
„Ma ei tea nüüd kohe... kolida kohta, kuhu oled sisse kirjutatud?“ küsib Martin skeptiliselt.
„Ah, jäta jura. Pole meil mingit probleemi elukohti vahetada.“
„Noh... jah. Ma sain täna muidugi endale kohapakkumise,“ vastab Martin ja haigutab siis. „Mulle on täitsa meeldima hakanud see ühikaelu.“
„Sulle meeldib Britt, mitte ühikaelu,“ ütleb Katrin äraolevalt. „Korteris on sul rahu ja vaikust ja saad Britti endale vajadusel kogu aeg külla kutsuda. Kas see pole ahvatlev?“
„Miks sina siis ühikasse nüüd tulla tahad? Miks me ei võiks seal kahekesi olla?“ küsib Martin.
„Psh. Loll oled? Elada ei taha enam?“
„Ah, sul on point.“
„Muidugi. Ma olen sinust vanem.“
„Paar minutit siia-sinna,“ ohkab Martin. „Aga see selleks. Ma liiga väsinud, et sinuga vaielda. See kõlab täitsa... hästi. Mulle isegi meeldiks see. Kolimas olin niikuinii ju...“
„Noh, sellega on siis hästi,“ ütleb Katrin rõõmsalt. „Britt. Ärkvele. Britt!“
„Mh?“ Laske inimesel olla.
„Me saame toanaabriteks!“
„Mhmmm.“ Tõusen unesegaselt piisavalt püsti, et oma voodini ulatuda (silmad on endiselt kinni) ning tõmban enda teki põrandale, endale peale. „Mmmmmund.“
Kuulen veel naeru ja tunnen, kuidas Martin mu pead silitab.
„Niisiis, Piccadillyst oli jutt, kui ma õigesti mäletan...“
Nasicc, sa lihtsalt neid plaate ümber vahetada ei taha? Et tõstad parempoolse vasakule ja vasakpoolse paremale? Palju lihtsam kui vingumine.
Aga noh, loost ka... Okei, sellele ma ei mõelnud, et Katrin võiks Britti juurde elama tulla. Ja see Martini lause, et "Ma ei tea nüüd kohe... kolida kohta, kuhu oled sisse kirjutatud?" oli ikka väga hea. Ma naersin lihtsalt kõva häälega selle peale.
Uut! Teeks ühe hästi pika osa lõpetuseks? Või pikk osa ja epiloog?
Hmm...et siis sinu blogist seal alguses natukene. Mina oleksin siiralt pettunud sellises ajsas nagu sinu filmidega praegu on. Väga pettunud. Enivei, ma tahtsin tegelikult selle treileri kohta miskit kobiseda. See mees, uh...nimi ei meenu. Igatahes see peaosas mees. See näitljeja, kelle päris nimi mulle ka hetkel meelde ei tule , igaljuhul on teda seal filmis väga veider vaadata, sest viimasena nägin ma teda näitlemas Sinisteris, mida ma käisin kinos vaatamas ja mis oli minujaoks nii fucking kole, et halb hakkab. Seega väga väga imelik igaljuhul. Aga film tundub iseenesest vahva olevat.
Nüüd siis jutt jälle.
Mul pole õrna aimu ka, mida sa selle viimase osaga peale kavatsed hakata ja hea ongi, sest muidu poleks see ju tore, aga minu isiklik arvamus Martini ühikatoast ära kolimise kohta on selline, et see on kõige parem ja ainuõigem teguviis, mida nad enda suhte jooksul teha saavad, sest kui nad sinna niiviisi koos elama jäävad on asi varsti untsus. Ma pole niisama skeptiline vms, aga ma lihtsalt tean, mis tunne on poisiga, kellega sa koos oled ühes toas elada, küll pisut teistmoodi, aga siiski. Pedro on ikka nii vahva. Kas ma saaks ta endale??? Ja Briti magamise kirjeldamine oli vahava! Ja juba ongi viimane osa tulemas. Väga masendav peaks mainima. Mul on nii kõrvalejäetud tunne. Miks küll? Aaa sellepärast, et ma olen nii aeglane ja jõudsin siia alles siis kui see tunne juba tekkida oli jõudnud.
Pealkiri: Re: Tuba (16 osa; Lõpetatud!) 
25/1/2013, 21:26
Aga film tundub iseenesest vahva olevat. 
Aaa sellepärast, et ma olen nii aeglane ja jõudsin siia alles siis kui see tunne juba tekkida oli jõudnud. 