Üks süda kahe omanikuga (18. osa)

Matemaatikatund. Lemmikaine, millest ma hetkel aru ei saanud. Mis sellest on, kui ma ei saa aru Marksi süsteemist? Selle eest ei võeta pead, eks? Nii siis, millega tegelesin mina selles tähtsas tunnis? Kuulasin teiste kirjutamishelinat ja püüdsin teha nägu, et ma saan aru. Tõesti püüdsin, kuid kõik minu püüdmised lähvad ikka üht teed pidi – mäest alla.

Vaatasin Helenit, kes mu kõrval oma perfektse käekirjaga arve ja vastuseid kirjutas. Huvita, kas see loeb, kui mu vihik näeb välja nagu tarkpea oma? Kui jätta muidugi välja fakti, et vastused on valed, kuid nagu meie õpetaja ütles – vastused ei pea kattuma õpikute omadega. Sellest järeldame, reaalklassi inimese lause tuleb nüüd, et minu vastused ei pea kattuma õpetaja omaga. Muigasin sellepeale ja tundsin, kuidas keegi mind tagant torkis. Pöörasin ringi, et vaadata Martini sinistesse silmadesse.

„Tahtsid midagi?“ küsisin sosinal, ennast toolil ümber keerates.

„Miks sa tunnitööd ei tee?“ küsis teine salakavalalt, toetudes oma lõua käele, ja mind oma naervate silmadega vaadates.

„Käi- poognale,“ suutsin lõpuks vägagi lameda vastulöögi esile tuua. Kas ma paremat ei oska või?

„Martin ja Pille-Riin, kas teil on seal mingi probleem?“ küsis õpetaja enda laua tagant meid kahtlustavalt vaadates.

„Uuu, Tihane ja Varblane istuvad traadil, nende nokad ainult lähenevad, kas midagi hakkab toimuma?“ leelotas Kaur  oma „lauluhäälega“, mille peale kõik naerma hakkasid.

„Ei midagi. Lihtsalt väike arusaamatus,“ ütlesin õpetajale naeratades ning suskasin Martinile oma pika-pika metalljoonlauaga.

Muhelesin, kui teine oma valuoiet varjata püüdis. Vaatasin ripsmete varjust poisi suunas ja hoides oma kõhust kinni, näitas ta mulle keelt. On ikka tegelane! Otsustasin siis pöörduda tagasi oma mannetu tunnitöö juurde ja viimased minutit sellele pühendada. Kui kell lõpuks helises, olin suutnud lahendada ühe ülesande õigesti. Suur saavutus minu kohta.

„Ärge unustage siis toole tõsta. Olete mu viimane klass täna,“ hüüdis õpetaja üle sagin, kuid juba oli jõudnud suurem osa klassist minema joosta, jättes klassi ainult minu, Martini ja ühe uue poisi, kelle nimi oli vist Siim.
Kõndisin oma väikeste kontsade häältesaatel klassi taha ja avasin aknad, et natukene õhku siia saada. Õpetaja vabandas, et pidi minema korra teise ruumi ,aga kui me valmis saame, siis võime ära minna. Hakkasin aeglaselt toole tõstma, tahtes tegelikult mitte ära minna. Koju õe juurde ei tahtnud ma minna. Tänu jumala, et vähemalt onu meiega elas, sest muidu ma lihtsalt ei teaks, kas ma saaks elada ilma, et oma veresugulase maha löön.

Selline vaikus kestis kuskil paar minutit, kuni Siim suutis ülestõstetud toolid ümber ajada, mis tekita kõrvulukustava lärmi, et pidin tahtmatult käed kõrvadele panema, meenutades toda õhtut, mis muutis kõik. Kõik Sandra pärast.

„Kurat, Siim, mis nüüd juhtus? Käed läksid nõrgaks?“ tögas Martin teist, kuid isegi tema hääles oli mingi närviline noot.

Eemaldasin kiiresti käed ning jätkasin toolide tõstmist, kuulates noormeeste omavahelist tögamist. Oma üllatuseks kuulsin, et nad tahtsid minna peale seda keskraamatukokku ja kohtuda osade reaalikatega. Tüdrukud kindlasti mõtlesin mõrudalt ning tõstsin viimased toolid üles.

„Kuule, Pille, mida sa nüüd tegema hakkad?“ küsis Siim äkitselt minu kõrvale ilmudes.

„Mida sa mõtled selle all?“ vastasin küsimusega ja lootsin, et olin enne lihtsalt valesti kuulnud.

„Lähed nüüd koju või kuhugi välja? Kui sul on vaba aega, äkki veedaksid sa siis selle meiega raamatukogus veetes. Ma saaks sulle matemaatikat õpetada,“ tegi Martin mulle, oma sõbra tagant, silma.

Avasin suu, et öelda kindel jaatav vastu, kui tundsin telefoni püksitaskus värisemas. Miks ma seda asja üldse koolipäevaks välja ei lülita? Vaatasin helistajat ja tundsin suurt tahtmist see kinni panna, välja lülitada ja minna poistega õppima. Vastumeelselt võtsin vastu, sest ma teadsin, mis juhtub, kui ma teda ignoreerin.

„Kuulen,“ vastasin tuhmilt ning kõndisin klassiukse suunas, et vajadusel välja tuhiseda.

„Kuule, õeraas,“ karjus Sandra torusse, taustal muusika lõugamas ,„kus sa oled hetkel?“

„Koolis ja sa tead seda. Oli mingi kindel vajadus?“

„Kuule, jah oli küll aga mul läks see meelest ära nüüd. Kas sa äkki mäletad?“ leelotas õde oma kileda häälega ja ma olin surmkindel, et kui ma teda hetkel näeksin, siis tunneksin suitsu ja alkoholi lõhna.

„Kas sa ülikoolis ei peaks hetkel õppima?“ püüdsin teemat muuta ning vaatasin seina küljes rippuvat kella.

„Mine seenele oma õppimisega. Sain sisse ja rohkem pole tarvis.“

„Kuid kuidas sa eksamid ära teen?“ jätkasin paanitsemist nagu mingi kanaema. Ta pole ju minu laps, kelle pärast pean muretsema!

„Ahh, jää sina ka vait. Kuule ütle, kas sa saaksid mulle järgi tulla?“ küsis Sandra lõpuks oma küsimuse.

Tundsin, kuidas südame alt külmaks tõmbus ja käele kananahk tuli. Sulgesin silmad ning õe järgnev tekst läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Meenutasin, vastutahtmist, õhtut, mil pidin talle „järele minema“. See oli lõppenud armiga mu parema jala põlve all.

„Vabandust, kuid Pille on hõivatud õppimisega,“ lausus Martin äkitselt telefoni, mille ta oli mult ära napsanud, ning lõpetas kõne ära. Ma tahan selle tegelase ära kägistada!

„Hakkame siis minema?“ küsisid poisid kooris ning haarasid mõlemad kummaski mu käevarrest kinni ja tirisid mu klassist välja.

„Kuulge, kuhu on jäänud sõnavabadus?“ porisesin mannetult ning püüdsin vastu puigelda, kuid tühi lootus – nende haare oli sama tugev kui raudtrellid.

Nägin, et nii mõnigi väiksem laps vaatas meid kummaliselt, kuid kuna Martin oli alustanud laulmisega, siis see vähene vaikus, mis eelnevalt oli koridoride peal valitsenud, kadus. Ühele mudilasele järgnes teine ja kolmas. Lõpuks oli neid kuskil kümme meie ümber ja laulsid koos poistega „Põdral maja metsas sees“. Tundus, et ainult minul oli piinlik selles seltskonnas.

Lõpuks tormas meie suunas üks algklasside õpetaja ja käsutas kõik väiksed lapsed klassi tagasi. Meie peale vangutas ta ainult pead ja lahkus midagi pomisedes. Saatsin poiste suunas noomiva pilgu, kuid sama hea oleks olnud teha seda seintele. Vägagi ennasttäis seintele.

„Võta nüüd oma jope, tibu, ning lendame,“ hüüdis Siim juba ma ei tea mitmendat korda garderoobi ukse vahelt.

„Tead, ma viskan sind selle saapaga,“ laususin muiates ning tõmbasin siis enda heleda jope selga.

„Siim, rahune nüüd maha, eks? Me ei lenda vaid jalutama korralikult mööda kõnniteed,“ tänitas Martin oma õpetaja häälega heatahtlikult.

„Ära looda, et see sind minu silmis paremaks teeb,“ viskasin üle õla noormehele ning suundusin välisuste suunas.

„Aga üks meist pidi ju punkti saama,“ jonnisid mõlemad nagu ühest suust.

„Kas te olete viie aastased või vanemad?“

„Punkti tahame ikka.“

Ohkasin dramaatiliselt ning vinnasin koti paremini selga. Mõtlesin hetke, kui me aeglaselt mööda tänavat edasi oma sihtpunkti suunas liikusin.

„Punkt Martinile,“ laususin lõpuks.

Noormees naeratades ning lõi teisele siis „lohutavalt“ vastu õlgu. Kuulsin teise sisinat, mis lõpuks kujunes naeruks välja. Vaatasin, kuidas Martin Siimu eest jooksis, ise samal ajal naerdes. Eelviimane aasta koolis tõotas tulla huvitav.

Jõudsime tunduvalt varem kohale, kui olin arvestanud. Arvestades nende kahe käitumist, mis oli nii lapsik, kuid heasüdamlik. Nad pidid hüppama igasse porilompi, mis sügisvihmadega oli tekkinud, nad korjasid lehti ja käskisid mul öelda kumma omad olid suuremas ja ilusamad ning siis veel koerad. Ma ei tea, mis täna toimus, sest pea iga nurga tagant tuli meile vastu mingit tõugu koer ja Martin pidi igaühega südant puistama täpselt viis minutit ning kolmkümmend neli sekundid nagu Siim ütles.

Andes oma riided garderoobi, hingeldasid mõlemad nagu oleksid nad jooksnud maratoni. Kõndisime üles lugemissaali ja minu üllatuseks suutsid nad olla vaiksed nagu hallid hiired. Avasime kõige raskema aine – vene keel. Kahjuks olin mina teises rühmas kui poisid, mis tõttu pidid nemad mind aitama.

Asi pole mitte selles, et ma ei taha õppida seda keelt. Tahan ja väga, sest paljud head laulud ja kirjandusteosed on selles keeles, kuid õpihimu ajab ära, kui igakord öeldakse sulle, et sa oled loll. Mis siis teha? Sellepärast ma tulingi reaalklassi, et mitte võtta kolmandat keelt endale kaela. Seda veel vaja!

Püüdsin hääldada samahästi nagu Siim, kuid kokkuvõttes kõlasin nagu lämbuv kass. Kas pole mitte atraktiivne? Läbi higi, pisarate ja vere saime lõpuks selle ühe neetud ülesande tehtud ja ülejäänud kümme minutit võisin kuulata suu lahti, kuidas nemad enda dialooge panid. Mina vaevlen oma ülesandega, kui need siin võivad ennast venelaste pähe ära müüa. Süda läheb lausa soojaks selle peale.

„Kuulge ma lähen korra riiulite vahele. Püüan ühe raamatu üles leida,“ sosistasin vaikselt ning saanud noogutused, lippasin „ajaloolaste“ nurka.

Libistasin sõrmed üle nimesiltide, koguaeg korrutades seda nime, mille pidin üles leidma. Pagan, kuhu see kadus? Silmitsesin tühjust, mis selle nime juures haigutas. Tundus, et keegi oli varem siia jõudnud. Hakkasin ümber pöörama, kui äkiline kolin mu tähelepanu tõmbas. Tundus, et teised tegelesid enda asjadega edasi, kuid ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud ennast liikuma sundida, ja ma sundisin ikka korralikult, ei suutnud ma mitte ignoreerida seda.

Suundusin siis lärmi suunas, seda ma vähemalt lootsin, ja leidsin ühe õnnetu blondi tüdruku maas istumas, raamatud tema ümber laiali. Arvatavasti tekitas tema selle müra.

„Kas teiega on kõik korras?“ küsisin automaatselt teietamise peale üle minnes.

Alles nüüd märkas tüdruk mind ja vaatas üles. Kui see oleks olnud viisakas, siis ma oleksin sõna otseses mõttes minestanud. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt kena oma lainetavate blondide juustega, kuid nüüd nägi ta välja nagu tõeline Barbie: blondid pikad juuksed, taevasinised silmad, beebiroosad huuled, millele vastasid sama värvi küüned. Jah, tõeline Barbie nukk.

„M-ma vist väänasin oma pahkluu välja,“ lausus neiu nutuselt ning puudutas oma vasakut jalga.

Muidugi olin koheselt nõus teda aitama, kuid enne seda ütlemist märkasin neiu kingi. No loomulikult sa väänasid, kui sa kannad kahekümne sentimeetriseid platvorme ja kõige peale veel seitset raamatut, mille ma olin vahepeal põrandal kokku lugenud. Ikkagi manasin näole abivalmi naeratuse ning sirutasin käe välja. Tundsin teise võltsküüsi ümber oma randme ja tahtmatult tekkis mõtte temast kui kurjast nõiast.

Ära hinda teise nende välimuse pärast ütles ema vaikne hääl ajusopis ja ma olin nõuks võtnud teda kuulata. Teda, oma kõhutunnet ja südant. Vahetevahel ka onu aga see oleks juba teine jutt. Kuid mitte Sandrat. Isegi mitte surma hetkel.

„Saan ma teid äkki kuhugi viia?“ küsisin, kui teine oma kahel väriseval jalgadel seisis.

„Ainult välisukseni, kui see sulle tüli ei tee. Sealt edasi võetakse mu peale,“ lausus neiu oma ripsmeid volksutades.

„Olgu,“ laususin lühidalt ning haarasin maast tema raamatut.

Nagu oleksime vanad sõbrannad pani ta oma käe üle minu ja sedasi hakkasime me siis lonkama. Iga sekundi tagant oigas ta, kuidas ta jalg teeb põrgulikku valu ja äkki peaks ta hoopis traumapunkti viima. Lootku edasi. Viskan ta välja ja sellega kõik. Viipasin neiu seljatagant Siimule ja Martinile, et ma korra minema. Siim jäi jõllama tüdrukut, kes jälle oli oigama hakanud, kuid Martin ei silmanudki teda. Punkt taas teisele poisile.

„Mis su nimi siis on?“ küsis neiu minult, kui me mööda suuri treppe alla kõndisime.

„Pille-Riin ja sinu?“ küsisin viisakuse mõttes vastu, kuid tegelikult ei tahtnud ma seda teada, sest midagi häiris tema juures ja ma ei suutnud aru saada, mis täpselt.

„Eliise. Sa oled veel gümnaasiumi inimene?“

„Eelviimane aasta.“

„Mis edasi kavatsed teha?“

Kas see oli mingi ülekuulamine? Nii kui nii me enam ei kohtu, nii et milleks tal vaja? Samas, kui me ei kohtu, siis ei tee see ju viga öelda, eks?

„Arvatavasti ülikooli minna,“ laususin selle mõtte peale naeratades.

„Tead sellel pole erilist mõtet. Mis mõtet on kohe minna teise kooli, kui ühe oled just ära lõpetanud? Parem naudi elu, kui saad Pil,“ sädistas Eliise elutargalt.

Pil? Mida põrgut peaks see veel tähendama? Peaks nüüd ka mingi ilusa hüüdnime talle välja mõtlema. Kuulasin, kuidas ta ainult jahus, et pole mõtet teha seda ja teist ning kolmandat.

„Ma eeldan, et sina siis hetkel naudid elu?“ küsisin rõhutades kindlat sõna.

„Oh jah! Iga nädalavahetus on väike kokkutulek sõpradega, kuid muidu töötan Kristiine keskuse loomapoes.“

„Kui vana sa siis oled?“ jätkasin nüüd mina küsimist ning sisimas tundsin loomadele kaasa.

„25 ja sina vist 15, jah?“

„Olen 17,“ laususin rahulikult ning ootasin kuni ta endale mantlit selga pani ,„kaua sa siis õppinud oled?“

„Õppinud mida?“ Eliise oli tõelises hämmingus.

„Ülikoolis. Ütlesid, et teed väikese pausi ja siis lähed,“ tuletasin talle meelde, kuid teadsin juba tema vastust tema käitumise põhjal.

„Oh, ma ühe aasta olin, kuid kukkusin välja. Tegelikult olin liiga hea nende jaoks,“ teatas neiu tõsiselt ning toetus siis uuesti minu peale.

Ja-jah. Ajagu kellelegi teisele kärbseid pähe, kuid minust hoidku eemale. Kõndisin viimased meetrit vaikuses ning jõudes välja, tundsin läbilõikavat tuult enda riiete vahelt puhumas. Kui ma nüüd haigeks jään on küll jama.

„Aga ma lähen nüüd-,“ hakkasin lausuma, kui Eliise minust kõvemini kinni haaras.

„Kullake! Siin pool olen!“ hüüdis ta kiledalt naerdes, mis mulle judinad peale ajas.

Märkasin silmanurgast, et blondiini pea nõksatas Reaalkooli suunas, kus üks noormees seisis ja meid jälgis. Meie ette aga astus hoopis teine isik. Noormehel olid blondid juuksed ja sinised silmad. Appi! Ken on kohale jõudnud! Olgu, kus on nüüd roosa auto veel?

„Hey. Mis sinuga juhtus?“ küsis ta võluval toonil Eliiset vaadates.

„Ma väänasin oma jala välja ja Pil aitas mind siia,“ lausus neiu rõõmsalt ning oli hetkega teise käe küljes.

Tore, vähemalt on ta nüüd minust eemal. Vaatasin neid kahte ning sain aru, et Barbie ja Ken sobis neile ideaalselt. Kurvidega naisterahvas ja lihaseline noormees. Poissi vaadates teadsin kindlalt, et ta peab olema õpilane. Mitte ülikooli vaid keskkooli, kuid ma võisin ka valesti arvata.

„Pil?“ küsis poiss mind vaadates ja tema silmis oli kindel küsimus, et kas see ongi mu nimi.

„Pille-Riin,“ laususin noogutades ning märkasin, et see noormees, kes varju jäi, hakkas liikuma.

„Ma olen sind vist kohanud,“ jätkas Ken mind silmitsedes.

„Võib-olla. Maailm on lai ja suur.“

„Kas sa osalesid eelmisel aastal lühijuttude võistlusel?“

Noogutasin kiiresti. Olin osalenud ja saanud esimese osa. See polnud küll suur asi, kuid tuju tegi küll kuradi heaks.

„Mina olen Andres. Sain seal teise koha,“ lausus ta kindlalt ning siis meenus ta ka mulle. Päev enne oli ta saanud seitseteist, mis tähendab, et Barbiel on väga kummalised kalduvused.

„Sinu töö oli hea,“ ütlesin kombekalt ning minu õnneks segas Eliise vahele, kel oli vist igav hakanud.

„Kullake, lähme nüüd. Ma arvan, et peame veel traumapunkti minema, sest mu jalg valutab hullusti,“ sõnas ta rõhutades viimast sõna ning manas silmanurka pisarad.

„Olgu. Oli tore kohtuda Pille-Riin ja võib-olla kohtuma veelgi,“ lausus Andres säravalt naeratades ning suunates oma tüdruku auto suunas.

Jälgisin kuni nad jõudsid oma sõidukini. Punane. Selle vea saab parandada. Aevastasin äkitselt ning otsustasin, et parem on sisse tagasi minna. Jõudsin poiste juurde, kes olid terve selle aja oodanud mind, et me saaks siis koos matemaatikat tegema. Punkt mõlemale.

Nende käsutusel istusin nende kahe vahele, et siis saaksid mõlemad aidata. Tore, kas nad tahavad mind veel lollina paistma ja tundma panna? mõtlesin irooniliselt, kuid tõsinesin siis. Sõda oli algamas. Kolm õpilast kolme matemaatikaülesande vastu. Kumb võidab ning kes oli see tundmatu noormees meid jälgimas?

Kas teate, kes siis sõja võitis? Läbi suurte kaotuste, mille kolm õpilast pidid välja tooma ja kuigi enne lõppu kestis see aastakümneid, on lõpuks vastus käes. Kolm õpilast sammusid lahinguväljalt, käes vaenlaste matemaatiline lipp. Võit oli nende kätes!

Sulgesin raamatu suure ohkega kinni ning tundsin, kuidas pea valutavalt tuksus. Vähemalt oli see nüüd tehtud ning ka kõik muud asjad, mille saime teiseks nädalaks ära teha. Ainult reede jäänud ja siis on nädalavahetus vaba ning rahulik. Peaaegu rahulik, kuid hetkel ma tõesti ei tahtnud mõelda Sandrale, kes on arvatavasti endast ikka korralikult väljas.

„Kuhu nüüd?“ küsis Siim rõõmsalt meid jälgides ning sai sisina raamatukoguhoidja käest.

„Mina pean hetkel minema,“ lausus Martin haigutusega.

„Ning ma pean elamist koristama ja süüa tegema,“ lisasin enda selgituse.

Siim vajus näost ära. No ikka sedasi ära, et tekkis tunne, et Kuule see koristamine ja söögi tegemine. See pole nagu ma olen ainuke isik peres, kes seda oskab teha. Samas olen ma tänu onule elus. Jah, ta ei salli mind väga, kuid ikkagi hoiab. Osad inimesed on mõeldud lastevanemateks, teised mitte.

„Olgu aga eks siis homme koolis näeme,“ lausus Siim ning tormas meist ees minema.

„Kuhu tal kiire oli?“ küsisin teiselt noormehelt, kui me vaikides vaatasin, kuidas Siim välisukse enda tagant kinni pani.

„Tal on alati sedasi ja tegelikult on tal lasteaias veel väike õde, kelle ta peab alati ära tooma. See asi läheb tal alati meelest ära. Ära pane tähele,“ ütles Martin rahulikult ning ootas kuni ma ennast soojalt riidesse panin.

„Olgu,“ pomisesin läbi salli ning sammusime siis koos välja.

Vahepeal olid pilved tulnud ja ega tuulgi paremaks oli läinud. Isegi õhus oli tunda tõelise sügise hõngu. See on üks sellistest päevadest, kus sul on seljas paks pehme vanaema poolt kootud kampsun, jalas sulgpehmed sokid ja istudes akna all jood midagi mõnusat ja sooja. Või sööd näiteks ühepajatoitu. Just seda ma teengi täna mõtlesin naeratades.

„Mis sa muigad?“ küsis noormees mind jälgides.

„Ei midagi. Mõtlesin lihtsalt välja, mida küpsetan täna,“ sõnasin ikka veel naeratades ning tundsin, kuidas tuul mu pruuni juuksesalku sasis, mis olid pikast punupatsist lahti tulnud.

„Olgu ning ma nüüd jooksen. Minu tramm tuleb,“ lausus Martin, mis muutus hüüdeks, kui ta üle tee trammipeatuse suunas tulistjalu punus.

Lehvitasin talle, kui tramm minust möödus ning poiss tegi seda samas. Kui tramm oli ära sõitnud, tõmbasin salli rohkem üles ning hakkasin astuma. Olin otsustanud alles Viru keskuse juures trammile istuda ja siis Kadriorgu sõita. Tahtsin natukene kõndida sügiseses linnas, mis varsti nii kui nii mattub lume alla.

Kuulasin lehe krudisemist jalgade all ning korjasin isegi mõned ilusamad ja suuremad lehed kokku, et need siis kodus vaasi panna ning lauale asetada. Tundub, et poistega koosviibimisel on mingid omad tagajärjed. Kuid need olid armsad ja toredad.

Aitasin tee peal ühe väikese lapse üles, kes oli kogemata ümber käinud. Kõige pealt vaatas mind, kui kummalist tädi, kes tuleb ahistama, kuid kui ma talle väikese pai tegin ja edasi hakkasin kõndima, kuulsin kuidas ta ema juurde jooksis ja minu poole näpuga näidates, endal nägu naerune.

„Emme-emme, kas sa näed seda tüdrukut heleda jopega ning musta tutimütsiga?“ küsis tüdruk ema mantlist tirides.

„Jah, kuid, kullake, sa ei tohi teistele näpuga näidata,“ naeratas ema ning võttis lapse sülle.

„See tädi aitas mind püsti ja tegi pai ka. Kas ta on hea?“

Pöörasin ringi ning nägin vanemat naist mind hindavalt uurimas. Naeratasin kergelt ning otsustasin, et nüüd on küll parem astuma hakata, sest tundsin, kuidas mu varbad kergelt külmetama hakkasid juba. Loodan ainult, et talvesaapaid ei pea veel välja otsima.

„Jah, Mari, ma arvan, et see tüdruk on hea südamega,“ kuulsin veel ema ütlemas enne, kui ma ümber nurga kadusin.

See tegi tuju heaks. See tegi nii kuramuse heaks, et ma isegi ei peljanud juttu õega. Mis seal ikka saab juhtuda? Halval juhul mõni uus arm juurde, kuid mina ei saa ju kogu oma elu tema järgi joonistada.

Jõudsin Tammsaare parki ja otsustasin korra kuju juures käia. Ta polnud just selline kuju, mille peale kõik lapsed roniksid nagu Andersen, kuid see oli juba harjumus, et külastan teda kord nädalas või vähemgi. Ei võta see ju tükki küljest.

Pargis oli rohkem inimesi, kui tavaliselt, kuid käekellalt vaadates sain aru ka miks – viie paiku lõppevad paljudel töö ja siis minnakse veel Toidumaailma perele sööki ostma. Muidugi enda arvates on see koht jaburalt kallis ja sama asja saab kuskil Selverist või Prismast tunduvalt odavam. Keda huvitab, kas sa ostsid need kurgid Toidumaailmast või kuskil mujalt odavamast kohast. Maitse ei muutu ju.

Toetusin vastu Tammsaart ja vaatasin tema määrdunud nägu. Varsti tuleb talv ja katab ta enda valge kasuka alla. Vähemalt siis näeb ta ilus välja. Kevadel on vaene mees märg nagu kala, suvel tolmune nagu hari ja sügisel porine. Pole kerge olla kuju kesklinnas.

Ignoreerisin täiesti muud maailma ja lõpuks kuulsin ainult pominaid. Lükkasin ennast kujust lahti ning pöörasin ümber, et ära minna. Piisavalt kaua siin juba olnud. Nägin eemalt tulemas kahjuks viimast inimest, keda tahtsin näha üldse – Barbie ja Ken. Kuna pidin sama suunas minema, kust nad tulid, otsustasin, et kui nad ütlevad tere siis vastan viisakalt. Kui ei siis pole midagi teha.

Äkitselt tundsin, kuidas keegi mind varukast haaras ning ümber pööras. Tundsin kellegi käsi ümber enda piha ning tunnet, et mind surutakse millegi või kellegi vastu. Rohkem kellegi, sest tundsin võõra südamelööke enda vastas. Vaatasin üles ning taipasin oma ehmatuseks, et see pidi olema see sama isik, kes enne Eliiset oli vaadanud ja keda tüdruk oli silmanurgast jälginud.

„Tee mulle kiiresti üks teene,“ sosistas noormees kiiresti mind oma pruunide silmadega vaadates.

„Mida sa tahad?“ küsisin automaatselt vastu ning ma tundsin, et ma olen nõus ükskõik mida tegema.

„Mängi, et oled mu tüdruk. Kõigest nii kaua kuni Eliise on mööda läinud.“

Tüdruk? Miks ma peaksin seda tegema- ja siis ma taipasin. Nende kahe vahel pidi midagi olema. Tüli? Armukadedus? Ükskõik, mis see oli pidid nemad mu välja jätma.

„Palun. Ainult see ükskord ja ma ei tülita sind enam,“ lausus poiss nüüd närvilisemalt ja vaatas Barbie suunas, kes oli meid märganud ja kelle silmades purskas tuld.

„Olgu, mida sa tahad, et ma teeks-,“ alustasin, kui huuled mu peatasid.

Suudlus. See tõbras tahtis mängida intiimselt? Tundsin, kuidas mu süda vastutahtmiselt kiiremini lööma hakkas ning käed nagu valatult ümber poisi kaela läksid. Lõpeta, lõpeta, lõpeta! karjus mõte mu peas, kuid ma ei saanud. Võimatu. Keelatud. Seadusevastane.

Lõpuks, kui ta lõpetas seisis Eliise koos Andresiga meie ees. Ken oli silmnähtavalt üllatunud, kuid Barbie roosa aura oli muutunud surmavalt mürgiseks. Vähemalt seda ma arvasin.

„Poleks sind osanud siin leida, Ragnar,“ lausus neiu teeseldud sõbralikkusega.

„Kuule, jah, ma pidin tüdrukuga kokku saama. Lähme edasi jalutama,“ luiskas noormees soravalt ja igaks juhuks vaatasin ega ta ei suitsenud. Valele järgneb suits ja suitsule tuli.

„Pil, ma ei teadnud, et sul on poiss,“ suundus Eliise nüüd uuele ohvrile – minule.

„Ei tulnud-,“ alustasin koperdades.

„Oh pole hullu. Andres, lähme nüüd,“ sädistas tüdruk uuesti kiledalt ning peaaegu, et tormas minema, vaene poiss kõlkumas nagu kaltsunukk.

Ootasime kuni nad vaateväljast kadusid ja alles siis hakkas Ragnar itsitama. Vaatasin teda nagu poolearulist. Kas tema arvates oli see naljakas või? Kahjuks tundus, et jah – jah oli.

„See oli alles vaatepilt,“ lausus noormees minu poole naeratades ja siis lõin mina teda vastu vahtimist.