Üks süda kahe omanikuga (18. osa)

Kõik oli tõsi. Mul oli diabeet. Olin sellest kuulnud koolis, kui bioloogiat õppisime, kuid eriliselt polnud tähelepanu pööranud. Milleks? Nii kui nii läheb see minust mööda, eks? Oleks ma vaid teadnud siis, kui vale mu arusaam oli. Samas ei oska ju keegi oodata, et täiesti normaalse teismelise tüdrukuga see juhtub.

Olin koolist puudunud kaks nädalat. Esimene nädal kulus põhiliselt arstide vahelt käimisele, analüüsidele ja kõigele muule sellega seonduvate asjadega. Kõige pealt viis doktor Paas mu mingi prillidega naise juurde. Endokrinoloog. Algus oli paljutõotav, kuid kui ta hakkas mölisema minuga täiesti lambist, ma vihastasin. Mul on just diabeet avastatud ja sa pole nõus mu vastusele vastama! Mis arst sa oled?

Järgmisena sattusime mingi vanema naisterahva juurde, kes oli mõeldud täiskasvanutele. Kui õnnelik ma olin, kui kuulsin, et kui oled vanem kui 16, siis sa võid minna täiskasvanute arsti juurde. Selle eelmise naise juurde oleks mind pidanud vist vägisi tirima. Muidu poleks ma läinud.

Doktor Halliaste rääkis aeglaselt ja kindlalt minuga. Tõi välja kõik tüsistused, mis võivad juhtuda, kui ma oma veresuhkrut ei kontrolli ja, kuidas ma võin normaalselt elada, kui kontrollin. Minu hirm kadus. Õppisin selgeks, enam-vähem, kuidas süstida ning, kui palju arvestada. Onu kuulas koguaeg mu kõrval ning noogutas kaasa. Nägin ta silmades, et ta õppis ning jättis kõik meelde. Tuleb ju ikka oma õe tütre eest hoolitseda.

Teise nädala veetsin kodus raamatute seltsis. Lugesin vist kõik diabeediga seotud teosed läbi: inimeste arvamused, arstide nipid, muidu levinud jutud. Esimese päeva lõpuks olin läbi lugenud kolm raamatut. Jah, ma olen kiire lugeja.

Istusin teisel päeval enda toa suures tugitoolis, kui kuulsin välisukse käimist. Ma ei tõstnud oma pead uuelt raamatult, kuid kortsutasin kulmi, kui mu toauks avanes. Vaatasin üles ning nägin ei kedagi muud kui teda.

„Mida sa siin teed?“ küsisin raamatu vahele järjehoidjat pannes.

„Tulin vaatama sind. Sa oled juba nädala puudunud ja seda sa ei tee, kui pole just midagi juhtunud. Mis siis toimub?“ küsis isik mu voodile istudes.

„Kuidas sa sisse said?“ jätkasin küsimist, sest ega ma eriti ei tahtnud rääkida, mis muga oli juhtunud.

„Su naabrinaine nägi mind su kortermaja välisukse juures kooserdamas ja hakkas kiiresti küsima, et kelle juurde ja miks. Kui laususin, et su juurde, siis oli sissepääs garanteeritud,“ lausus ta muiates.

„Aga välisuks oli ju kinni,“ pomisesin vaikselt. „Kuidas sa siia sisse said?“

„Sel naisel olid võtmed. Miks teie naabril on teie võtmed?“ päris külaline edasi.

„Kas sel naisel olid poisipea ning kummalised rohelised silmad?“ küsisin igaks juhuks üle.

„Jah.“

„See on proua Aed ning ta on perekonna sõber. Sellepärast,“ ütlesin püsti tõustes.

„Olgu aga miks sa kodus oled olnud?“ ei jätnud Martin oma esialgset teemat.

„Olen haige olnud.“

„Pille-Riin,“ lausus ta aeglaselt.

„Mida?“ küsisin raamatut ära pannes.

„Ma mäletan vist ainult paar korda nende üheteistkümne aasta jooksul, kui sa koju oled jäänud. Needki olid ainult päevased puudumised,“ jätkas noormees nagu halb unenägu.

„Ma olin tõesti haige, Martin. Miks ma ei või puudud nädalat kui teised teevad seda järjest?“ küsisin juba tigedalt vastu. Miks see tüüp üldse siia tuli?

„Rahu. Ma ainult küsisin,“ pomises poiss vaikselt.

Meie vahele laskus vaikus. Selline, mille võis arvatavasti noaga pooleks lõigata. Vaatasin aknast välja, kus lumi oli ära sulanud. Nii paljuks teda siis jätkuski.

„Kas sa tegid siis seda?“ küsis Martin lõpuks.

„Tegin mida?“

„Seda toitu, mis sa ütlesid, et teed,“ täpsustas noormees.

„Ei,“ laususin.

„Tahad praegu teha?“

„Nii et sa saaksid süüa?“ küsisin muiates.

„Ikka-ikka,“ naeris Martin.

„Olgu. Miks mitte. Mul peaksid vist kõik asjad olemas olema.“

Suundusime kahekesti heledasse kööki, kuhu ma olin päeva alguses juba mõned üksikud asjad valmis sättinud. Sandrat polnud kodus ja ei pidanud ilmuma ka veel nii pea. Võib-olla ei tule üldse koju. Vähemalt midagi sellist oli ta öelnud onule.

„Kas ma võin raadio mängima panna?“ küsis poiss masinale viibates.

„Pane,“ laususin õlgu kehitades.

Martin otsis üles SkyPlussi ning keeras heli väheke kõvemaks. Nüüd oli köök täis Pitbulli häält. Ise oleksin pannud natukene teistsuguse muusika, kuid nähes, kuidas poiss sellega kaasa läks, ei tahtnud ma hakata muutma ta tuju.

„Mida ma siis tegema hakkan?“ küsis poiss naeratades ning käiseid üles kerides.

Seletasin talle ta ülesanded ära ning minu üllatuseks kuulas ta tähelepanelikult lõpuni, vahele segamata. Söögitegemine võis alata! Mina hakkasin kapsast lõikama ja Martin liha. Koos ilustasime asjad ära ning peale kolme tundi, mis läks kui lennutiivul, panime poti ahju.

Istusin taburetile ning vaatasin kella. Kell oli juba kolm lõunal! Seda vaadates taipasin, et Martin ei peaks siin olema, sest alles nüüd lõppeb kool.

„Kas sa koolis ei peaks olema?“ küsisin poissi vaadates.

„Jah… sellega on teine jutt,“ ütles Martin ära vaadates.

„Mis siis?“ See hakkas muutuma kuidagi väga kummaliseks.

„Ma tahtsin tegelikult sulle ühte asja öelda,“ lausus noormees aeglaselt ning seisis mu ette.

„Mida?“ küsisin umbusklikult.

„Ma armastan sind, Pille-Riin,“ lausus Martin mu ette põlvitas.

Vaatasin teda suurte silmadega, süda põksumas. Mitte heal viisil. Tean, et paljud tüdrukud hõiskasid, kui poiss neile armastust avaldab ja veel põlve peal, kuid midagi oli viltu. Martin oli tore ja meeldiv ning kena, kuid mitte Prints valgel hobusel.

Tõusin püsti ning sama tegi ka poiss. Vaatasin talle alt üles ning teadsin, et pean midagi ütlema. Midagigi.

„Ma ei saa… kahjuks sulle vastata,“ ütlesin aeglaselt.

„Miks siis? Kas sul on keegi teine olemas?“ pommitas poiss koheselt vastu ning haaras mu õlgadest kinni.

„Ma lihtsalt ei taha. Saa aru!“ hüüdsin ning püüdsin teda eemale lükata, kuid selle tulemusel tugevnes haare.

„Sul on keegi!“ karjus poiss juba järgmisel hetkel ning lasi äkitselt lahti.

Vaatasin teda hirmunult. Kes kurat see poiss mu ees oli? See polnud enam see naeratav Martin, vaid ennasttäis mölakas, kes oli vihane, et ei saa seda ussipoolt, mis teisel on.

„Sa kahetsed seda, Pille. Ma kahetsed, et ära ütlesid must,“ sosistas poiss ning oli järgmisel hetkel korterist väljas.

Ootasin paar hetke ning lukustasin siis ukse ära. Hingeldades langesin esikupõrandale ning tundsin, kuidas süda meeletult peksis. Miks Martin selliseks muutus? Kas tõesti sellepärast, et ma ütlesin „Ei“? Tõmbasin põlved enda juurde ning tundsin tahtmist, kellegi kaissu minna. Mitte lihtsalt kellegi kaissu vaid tema kaissu.

Pisarad hakkasid voolama, kui selle mõtte peale mõtlesin. Kes mind tahaks? Teadsin, et see oli rumal mõtte ja nii kui nii keegi mõtleb, et ma lihtsalt virisen. Kuid nüüd, kus mul on diabeet võib see olla veel raskem. Muidugi tema suhtus sellesse rahulikult, kuid olin rohkem, kui kindel, et kui ta saab teada mu mineviku kohta, siis on kõik raisku läinud. Kõik.

Otsustasin lõpuks, et parem on tulla ukse juures ära. Naabrinaise juurde ei julgenud hetkel veel minna, et võtmeid ära võtta. Muidugi see polnud tema süü, et ta Martini sisse laskis, kuid ikka tahtsin olla kindel, et rohkem selliseid „üllatusi“ ei tule. Onule ei võinud ma samuti öelda, sest siis oleks kindel arest. Peale seda ema surma, on ta olnud väga kaitsev, kuid samal ajal andes ruumi. See rikuks asjad ära.

Tõusin püsti ning värisevate sõrmedega keerasin ukse lukku. Tundsin, kuidas suur koorem mu õlgadelt langes. Muidugi ukse lukkukeeramine ei kaitsnud mind veel Martini eest, kui ta tagasi peaks tulema. Samas, miks ta peaks? Teadsin, et noormehe ego oli suur, kuid nii suur, et kaks korda korvi saada samal päeval ja samalt tüdrukult, seda see vist ei talunud.

Tundes köögist kärsa haisu tulemas, pistsin sinna suunas jooksma. Toit oli ju veel ahjus! See veel puudus, et ma onu nälga jätan. Muidugi oleksime siis saanud tellida Mandariinist mingit hiina või jaapani toitu, kuid arvestades mu kõhuvalu, mis Martinist oli tekkinud, ei arvanud ma, et vürtsikas toit oleks see kirss tordil.

Haarasin pliidi kõrvalt pajakindad ning kuum ja tuline õhk paiskus otse näkku, kui ukse avasin. Hakkasin tahtmatult värisema ning aeglaselt tõstsin suure poti puitalusele. Avasin akna ning hingasin värsket õhku. Tundsin selles ka talve väikest maitset. Kuigi alles oli oktoobri lõpp, tuli mõttesse ikka jõulud.

Proovisin lusikaga hautist ning ohkasin õnnelikult. Sellega oli kõik korras. Nälga me täna ikkagi ei jää. Istusin taburetile ning mõtlesin, millega klassikaaslased täna võisid tegeleda. Arvestades tänaste tundide põhjal, võisin arvata, et mitte midagi. Joonestamine – poisid teevad tüdrukutele valmis, kehaline – üksteisele ärategemine, muusika – igaüks kuulab enda asja, füüsika – klassijuhatajatund ja mingil määral ka ainetund.

Huvitav, kas nad ikka mõtlevad, mis minuga juhtunud on? Olen alati klassiga läbisaanud, kuigi nii mõnega on olnud ütlemist. Kuid need on kõigest pisinaljad, nagu nad öelnud on. otsustasin, et kui kooli jõuan, siis võtan mõnelt vihiku ja kirjutan ümber. Polnud erilist tahtmist maha jääda.

Siis ma kuulsin kolksatust. Vaatasin aknast välja, kuid maja ees oli kõik vaikne. Isegi looma ei liikunud. Kolks! Jälle! Kust see tuleb? Tõusin püsti ning tundsin südant uuesti peksmas. Loodetavasti pole see Martin ukse taga. Kolks! Kuulatasin ning püüdsin aru saada, kust see tuleb. Ei saanud olla väga palju võimalusi, sest ainult mõnel toal oli aken siin korteris.

Hakkasin mõttes tube loendama: köök – kedagi ju pole siin, vannituba – aken puudus, elutuba – aknaga ja väga suur võimalus, Sandra tuba – puudub aken, sest on minu ja onu toa vahel, onu tuba – miks keegi seal peaks olema? Lõpuks jäi ainult minu tuba. Haarasin igaks juhuks potikaane ning hakkasin astuma. Ilma võitluseta ma alla ei anna!

Astusin esikusse ning esimese asjana katsusin ust. Lukkus. Olgu, vähemalt midagigi head. Igaks juhuks avasin vannitoa ukse ja pistsin pea sisse. Kõik rahulik. Veel mõned toad jäänud. Järgmiseks hiilisin elutuppa. Kõik tundus rahulik. Sammusin akna juurde ja sealt nägin ainult paar pisikest koolilast käsikäes kõndimas. Armas.

Sandra tuba ma isegi ei puudutanud. See naine saab alati aru, kui oled seal käinud. Kord läksin, et võtta käärid, mille ma koheselt tagasin panin, kuid õhtul sain ikkagi sõimata ning veel väikese „mälestuse“ nendest kääridest. Polnud tahtmist enam sinna minna.

Onu toa uks oli alati lahti. Ta jättis selle alati lahti, kuid õde kodus polnud. See oli pisike ning hubane: suur voodi, telekas koos tugitooli ja kohvilauaga, töölaud ja võimas arvuti. Mitte midagi erilist.

Kolks! Neelatasin. Nüüd tundsin ma küll ära, kust see tuli. Ainuke tuba, kus oli veel aken. Ainuke koht, kust avanes vaade tagahoovi. Ainuke koht, kus sind keegi ei saa aidata, sest keegi ei kuule. Minu tuba.

„Olgu, Pille, mis siin ikka saab olla? Kindlasti mingi lind, kes mööda akent kõnnib. Just, see see ongi – kõigest lind,“ püüdsin ennast lohutada. Kasutult. Tundsin, kuidas käed higistama hakkasid ning süda lausa trumme lõi.

Otsustasin murdvarast üllatada ning kasutasin filmitaktikat, et löön jalaga ukse lahti. Tulemuseks oli aga, et see ainult krääksatas ning mu jalg sai ühe korraliku sinika. Lonkasin uksele lähemale ning avasin selle. Mu aken oli lahti. Nägin millegi või kellegi riiet veel akna juurest üles ronimas. Jalavalu oli hetkega kadunud. Tormasin akna juurde ning vaatasin üles, kuhu tume asi oli kadunud. Mis siin toimub?

Päike tuli pilvede taga välja ning paistis otse tuppa. Märkasin silmanurgast, midagi sädelemas laua peal ning pilgutasin silmi, et täpid kaoks. Nii kaua kui minu silmad harjusid, kuulsin katuselt naerukihinat. See on inimene! Kuid ükskõik kuidas ma ka ei kõõlunud, isikut ma ei näinud.

Siis ma nägin seda: pisike, lehekujuline ja kristalne. Minu lehekekuju, mille Sandra puruks viskas ja samal päeval kaduma läks! Ainult väikese erinevusega – see oli terve. Silmitsesin seda tähelepanelikult ning nägin vaevumärgatavaid klaasiliimi jooni.

Kuulsin naeruturtsatust uuesti, kuid seekord ei vaevunud ma akna juurde minna. Isik võis olla otse mu nina ees, kuid just siis, kui mina vaatasin, ta peitis ta ära. Kes istusin laua taha ning hoidsin kuju käes. Kes oli see isik, kes oli minu teadmata mu toas käinud ja kujukese ära parandanud?

Kooli sain alles detsembri keskel. Püüdsin muidugi arstiga rääkida, et ma jään maha ning ma olen kindel, et nii mõnedki teavad, kui raske on gümnaasiumis järgi õppida. Suutsin arsti kuidagi veenda nõusolekule, kuid siis astus onu vahele. Ma olen ikka õbluke ja küll ma järele jõuan. Meie viieteistkümnelisest minutilisest visiidist said tunniajaline. Lõpuks ikkagi kaotasin mina.

Siin ma nüüd siis kõmpisin – 19. detsember. Märkamatult oli aeg libisenud, kuid kahjuks ei suutnud ma kuu ajaga välja uurida, kes oli see tundmatu mu akna all ja kõige tähtsam – kes selle kuju korda tegi. Mõned võiksid öelda, et see on loll asi, millega oma aega veeta, kuid minu jaoks see oli tähtis. Teadmata miks aga sedasi see oli.

Kõndisin majade vahelt kooli suunas, sama tegemas veel mitu last. Kahetsesin, et polnud täna pannud paksemat jopet selga. Eesti sügiskuud meenutavad rohkem juba talve algust kui soojasid ja lõbusaid sügiseid, mida filmides reklaamiti. Sättisin koti paremini selga ning pistsin külmunud käed sügavamale taskutesse.

Koolitee edenes aeglaselt. Millegi pärast, kui kool paistma hakkas, hakkasid mu jalad aeglasemini liikuma. Jäin seisma ning toetasin ennast vastu puud. Tahtsin ainult paar hetke puhkust. Kõigest paar hetke. Kuulsin nüüd juba rohkem hääli lähenemas – koolibuss oli peatunud.

„Hei, kuulge, kas see on Pille-Riin?“ hüüdis keegi poistest ning avades silmad nägin enda klassikaaslasid: Kaspar, Timo, Kerli, Anna ja Martin.

„Kes siis muu?“ küsisin muiates vastu, vaadates kõiki inimesi. Martin põrnitses mind tigedalt ning sellepärast vaatasin teda ainult mõned sekundid.

„Kus sa oled olnud?“ küsis Kerli lapselikult ning kinkis mulle ühe armsa kallistuse.

„Kodus,“ pomisesin vaikselt.

„Midagi viga?“ jätkas Anna pärimist, Timo käsi ta piha ümber. Millal nemad veel käima hakkasid?

„Ei midagi hullu ja mida ma siis näen, Anna? Sina ja Timo?“ pöörasin teema enda pealt ära ning vaatasin poisi kätt tüdrukul.

„Jah, kukkus sedasi välja,“ lausus Timo rahulikult täiskasvanulikult naeratades. Tundub, et igaüks kasvab kunagi suureks.

„Kuulge hakkame minema. Ei tahaks väga eesti keelde hiljaks jääda. Etteütlus ju siiski,“ ütles kannatamatu Kaspar lõpuks.

„Mida? Etteütlus?“ küsisin üllatunult, kui me edasi hakkasime kõndima.

„Jah. Kas sa ei teadnudki?“ hüüdsid kõik, välja arvatud Martin, kooris.

Raputasin pead mannetult. Mida ma nüüd teen? Ma polnud eesti keele grammatikas grammigi hea ning nüüd äkk-etteütlus. Ma olen kutu. Viimati, kui ma vaatasin oma eesti keele hindeid, siis see oli nelja ja kolme vahel. Pidin õpetajaga rääkima, et kuidas parandada.

„No äkki ta laseb sul siis järgi teha,“ pakkus Anna abivalmilt.

„Millal on ta kahte lasknud parandada?“ küsisin irooniliselt vastu. Meie õpetaja oli kuulus selle puhul, et isegi kui on tegemist kontrolltööga, mida peaks saama parandada, kui on mittepositiivne hinne, ta ei lase hinnet järgi teha.

Vaikisime kõik. Ma teadsin, et mul on õigus. Nad teadsid. Kõik teadsid. Jäin teistest natukene maha ning sattusin Martiniga kõrvuti. Me ei vahetanud sõnu. Mida peaks ma ütlema? Sorry selle viimase külastuse pärast, kuid kas me võiksime ikka koos läbi saada? Jah, jääb ära. Vaatasin poissi silmanurgast ning märkasin, et ka tema jälgis mind. Tigedalt. Pettunult.

„Martin,“ alustasin aeglaselt ,„vabandust-.“

„Mitte vastu võetud,“ ütles noormees külmalt ja otsekoheselt.

Peatusin. Mida kurat ta endast arvab? Ta tuleb minu juurde ja ähvardab mind mu enda kodus, siis püüan mina – isik, kes pole midagi teinud, kui ainult välja jätta, et korvi andsin – vabandada ja tema ütleb, et mitte vastu võetud?! Igavene siga.

„Martin,“ püüdsin uuesti alustada, kui ta vahele segas.

„Tead, Pille-Riin, sa oled üks suur ülbe mõrd. Sa arvad, et kõik on nõus ootama sind ning teevad kõike, mida sa tahad, kuid vaata tõele näkku – inimesed tüdinevad sust sedasi ära! Poisid pole mõnest su neetud raamatust. Me pole mingi halleluuja valged printsid hobusel, kes on hullud teie üle, sest te olete teie. Poisid tahavad kõik ühte ja ainult seda, nii et kui mina sinule ei kõlba, siis arvesta, et mitte keegi ei taha sind,“ karjus Martin üle tänava mu peale.

Vaatasin teiste suunas ning nägin, et nad olid vist sama üllatunud kui mina. Kuid nähes poiste pilke ja ka Anna oma, sain aru, et nad olid seda koguaeg teadnud. Nii mõnigi asi loksus nüüd paika. Miks oli Martin minuga koguaeg armsalt käitunud ja nalja visanud? Sest ma olin vist ainuke, kes polnud temaga voodisse karanud. Jah, tüdrukute vahel levisid jutu ja isegi klassikaaslaste suhtes. Kuid Martin?

„Oled lõpetanud?“ küsisin pisaraid tagasi hoides ning talle silma vaadates.

„Jah,“ lausus poiss nüüd juba vaoshoitumalt.

„Tore. Soovin sulle ilusat päeva jätku,“ sisistasin tigedalt ning tormasin nendest kõigist mööda. Kah, sõbrad mul.

✦ ✦ ✦

Koolipäev venis ja venis. Etteütlus läks metsa. See oli kindel, mis kindel. Püüdsin küll osad asjad naabrilt vaadata, kuid saanud õpetajalt ühe hoiatava pilgu, püüdsin ise hakkama saada. Lootsin, et äkki veab kolme miinuse välja. Tundsin ennast justkui väikese lapsena, kes palub oma ema, et kui ta ostab selle kommi, siis ma olen tubli laps.

Kuulsin, kuidas metalne kellahelin teavitas matemaatika tunni lõppu. Samuti teavitas see ühte tundi vabadust enne joonestamistunde. Pakkisin mornilt oma asjad kotti ja sammusin raamatukogu suunas. Miks peaksin ma sööma lõunat koos inimestega, kes tegelikult ei taha mind?

Kõndisin sagivate laste vahel, sisistades nende peale paar korda, kuid siis lihtsalt vait jäädes. Poleks aus neid süüdistada minu halvas tujus. Avasin ukse ning koheselt oli vaikus mu ümber. Väga tore on istuda kohas, kus on vaikne ning sind ei vihata. Istusin kõige tagumise pingi juurde ning võtsin välja oma viinamarja karbi ja võileivad. Joogiks tee. Pole just Rootsi laud aga asja ajab ära.

Pistsin aeglaselt marju suhu ning vaatasin töötajaid kantseldamas lastega, kes ei käitunud normaalselt. Mäletasin, et siis kui ma olin vaiksem, siis ma tõesti kuulasin täiskasvanuid. Mitte ei hakanud neile vastu ja siis veel sõimasin. Ohates panin veel ühe suhu ning vaatasin aknast välja. Kuulsin, kuidas uks avati ning midagi maha kukkusid. Pappkastid arvatavasti.

„Kuhu ma need panen?“ küsis noormehe hääl raamatukoguhoidjalt.

Vaatasin üles. See hääl tundus tuttav. Liigagi tuttav.

„Kõige viimasesse riiulisse, akna juures,“ lausus naine lahkelt. Liiga lahkelt.

„Tänud,“ ütles poiss lühidalt ning kuulsin, kuidas kastid üles tõsteti.

Järgmisel hetkel ilmus ta välja. Samad tumedad juuksed ja pruunid juuksed, tugev keha ning sarmikas naeratus.

„Tere, Ragnar,“ laususin naeratades, ise imestades, kust ma julguse välja võlusin.

„Pille?“ küsis ta automaatselt vastu, kuid alles mõne hetke pärast ta silmad nägid mind. Kas ta oli koheselt mind oodanud?

Vaatasin poisile naeratades vastu. Samaga vastas ka tema. Tundsin ära, mida me mõlemad tegime: totakas naeratus. Kuid, mis sel halba on? Parem juba naeratada, sest sa tahad, mitte kui kästakse.

„Mida sa siis siin teed?“ küsisin lõpuks, kui vaikus meie vahel liiga pikaks läks.

„Töötan aga sa?“ küsis Ragnar vastu, pannes ühe kasti mu laua nurgale.

„Mul on hetkel paus ja siis veel paar tundi,“ pomisesin vaikselt ja siis nõksatas pea veel üles. Töötab? Kas ta koolis ei pea käima või on tegemist Martini-suguse kaksikvennaga?

„Sa mõtled kindlasti, miks ma koolis pole, eks?“ küsis noormees naeratades vastu.

Noogutasin aeglaselt. Olin valmis iga hetk jooksma, kui peaksin. Muidugi, kui kinni jään, siis võin teha korraliku munadesse löömist. Mõjub alati. Enamasti. Minu puhul veel vähem, kuid see on juba väiksem detail.

„Ma pidin minema ülikooli, kuid kuna ma ei saanud tasuta kohale, siis pidin jätma aasta vahele, et raha koguda. Vanaisa ei saa ka kõik mu asjad kinni maksta,“ rääkis ta vabalt nagu ütleks, mis väljas hetkel toimub.

Noogutasin, kuid rohkem iseendale kui poisile. Imestasin, et ta seda nii kergelt ütles. Kui paljud eestlased ütlevad kergelt, et neil pole raha? Ikka peidetakse selle taha, et on midagi paremat teha.

„Mida sa õppima tahtsid minna?“ jätkasin automaatse küsimusega.

„Meditsiini.“

„Arstiks?“ märkasin, kuidas raamatukoguhoidja meid silmitses ja siis „märkamatult“ huuli värvis. Tahab midagi?

„Üldkirurg. Mu mõlemad vanemad olid,“ lausus Ragnar uhkusega.

Kuigi ta oli nendest rääkinud ainult mõned laused, nägi isegi pime, milline austus noormehel oma vanemate vastu oli. Huvitav, mis nende nimed olid? Võiks pärast kodunt uurida. Uudishimu pärast.

„Muide tänan sind,“ ütles noormees muigega.

„Mille-,“ hakkasin küsima, kui taipasin teise plaani ära.

Teine oli sujuvalt võtnud mitu marja mu karbist ning nüüd lollitas nendega: viskas õhku ning püüdsi suuga nende alla minna, keerutas näpuotsas nagu korvpalli ning püüdis nina peal tasakaalu hoida. Turtsatasin naerda, kuid koheselt pani käe ette. Mu naer on jõle.

„Miks sa naerda ei taha?“ küsis Ragnar äkitselt mu ette kummardades, meie näod üksteisest ainule kümne sentimeetri kaugusel.

„M-ma ei taha naerda võltsilt, nii et parem ei naera üldse,“ laususin vaikselt.

„Sa tahtsid naerda, Pille, ma nägin seda. Ära valeta. Su varjamise juures on teine asi ja ma kavatsen selle teada saada!“ teatas poiss tõsiselt, justkui võttes selle oma elueesmärgiks.

„Äkki ongi?“ pomises ta vaikselt, mida ma võisin vabalt ettekujutada lihtsalt.

„Kas sa vajad abi muide?“ küsisin, sest mitte üks raas ei meeldinud mulle, et ma puhkan ja tema teeb tööd.

„Sa võid mulle näidata, kuhu mingid õpikud panna ja siis seltsi olla. Sel mutil seal,“ Ragnar viipas meile lehvitavale raamatukoguhoidjale ,„on vist mingid kummalised plaanid minuga, kui ma üksinda jään.“

„Haah! Muidugi ta tuleb ja hakkab sind ahistama, kuid olgu ma tulen, kui see su julgemaks teeb,“ laususin püsti tõustes. Kooliasjadest ei tule seekord vist midagi välja.

Juhatasin poisi õpikute riiulite juurde, ise toetudes vastu seina. Jälgisin, kuidas poiss aeglaselt, kuid sujuvalt raamatuid riiulisse pani, ise samal ajal pisikest lauluviisi vilistades.

„Mis laul see on?“ küsisin aknast välja vaadates.

„See mida ma vilistan?“

„Milline siis mu?“

„Üks laul, mida vanaema mulle tavaliselt laulis,“ lausus Ragnar naeratades. „Tahad ma õpetan sulle seda?“

„Pole tarvis. Ma ei laula üldse,“ hakkasin koheselt vastu. Mina ja laulaks? Sama, mis kassi tapmine.

„Palun! Las ma õpetan sind,“ hakkas poiss paluma ja kui ma pead raputasin, laskus ta ühele põlvele. Vaatasin seda suurde silmadega ja püüdsin midagigi öelda.

„Palun, Pille, palun lase mul sulle see laul selgeks õpetada-,“ alustas ta uuesti.

„Olgu!“ hüüdsin võib-olla liiga kõvasti, sest kuulsin kontsade lähenemist.

Noogutasime hoidjale rõõmsalt ning järgmisel hetkel olid kõik raamatud õigetes kohtades. Kuidas ta seda tegi? Tal pidi olema vähemalt kolm kasti veel… Raputasin pead ning siis suundusime aatriumisse, kus kedagi veel polnud.

„Mis lauluga siis tegemist on?“ küsisin, kui olime sobivad kohad leidnud.

„Sa võib-olla tead seda juba kui Mari-Liis Aasmäe lauluna – Lootuse puiesteel – tuleb tuttav?“ küsis Ragnar mind ettevaatlikult vaadates.

„Pole kuulnud, kui aus olla,“ vastasin õlgu kehitades.

„Olgu,“ naeratas poiss õnnelikult ,„kuula nüüd siis ettevaatlikult.“ Poiss hakkas laulma.

„Kas kõik on täpselt nii kui peab?
Ärgates öösel see küsimus peas…
Kahtlus hinges keeb ja nõrgaks muutub meel,
no mida tegema pean?
Usu endasse ja leiad õige tee –
see, mis on sinule hea.
Lootuse puiesteel,
seal korra seisma jäime,
kuid läksime oma teed.
Nüüd soovid mind kätel kanda
ning viia mind unistuste randa
ja lubad terve maailma
mulle anda.“

Kuulasin noormees mullatult. Kuigi laul oli tänapäevasem, oli selles ikkagi midagi vanamoodsat. Sulgesin silmad ning tahtmatult nägin enndast maal: vanaema, kes küpsetab kooki, vanaisa põllul, linnud mu ümber laulmas ja rohi mu jalgu paitamas.

„Kõik korras?“ küsis ta äkitselt ning tundsin ta kätt mu juukseid sugemas.

„Jah… Kõik on korras,“ laususn ennast temast eemale rapsatates.

Ragnari nägu oli õnnetu. Tundsin ennast halvasti ennast. See polnud ju tema süü, et Martin minuga sedasi käitus. Pöörasin näo eemale ning siis helises kell. Tõusin mõlemad püsti ning vaatasime üksteisele otsa.

„Vabandust sellepärast. Ma ei tahtnud solvata,“ pomisesin vaikselt.

„Sa ei solvanud. Ilusat päeva jätku ja muide su pükste küljes on mingi paber,“ lausus Ragnar viibates ning oli järgmisel hetkel läinud, suundudes väljapääse suunas. Solvatus. Kindlasti.

Vaatasin alla ning märkasin, siis midagi püksi taskutest väljas. Kortsutasin kulmi ning tõmbasin lipiku välja. Kellegi käekiri ja numbrid. Silmitsesin seda lähemalt.

Kui sa kunagi peaksid mind vajama, siis siin on mu number.
Tony

Muigasin ning toksisin koheselt numbri telefoni sisse. Tundub, et vähemalt tema polnud minu peale vihane või solvunud. Pöörasin ringi ning nägin enda ees Martinit. Kas mu päev ei või minna veel paremaks? Põrnitsesime üksteist tigedalt – tema solvunult ja mina lihtsalt kurjana.

„Tahad midagi?“ küsisin sarkastiliselt.

„Pille, ma tahtsin-,“ hakkas ta, kuid just siis kõik Klõps! See tundmatu Klõps! kus kõik saab äkitselt selgeks ja sul on ükskõik, mis teised sust arvavad.

„Vabandada?“ küsisin enne, kui ta jõudis lõpetada.

Sain noogutuse vastuseks.

„Mitte vastu võetud! Nüüd lase mul oma eluga edasi minna ja mine ja kepi kedagi teist, olgu?“ sülitasin talle näkku ning kõndisin sirge seljaga oma kotile järgi.

„Sa ei tee seda mulle!“ hüüdis ta ning haaras järgmisel hetkel mu käevarrest kinni.

Püüdsin väänata kätt ning temast vabaneda, kuid asjatult. Koolis ei saanud ma isegi teda nõrka kohta. See oleks läinud koolivägivalla alla. Kuid kalssiõe ahistamine? See on noorte asi. Normaalne. Nägin, et meid vaadatakse kummaliselt, kuid keegi ei astunud vahele.

„Suudle nüüd mind, Pille. Paarikesed teevad ju seda,“ sosistas Martin rõvedalt mind tema vastu tõmmates ning mu lõuga tema suunas pöörates.

Tahad suudlust? Seda sa siis ka saad! Ootasin paraja hetkeni, mis oli meie „suudlusest“ puudu ning tegin seda, mida üheski armastureeglis ei ole lubatud. Kui need muidugi olemas oleksid. Hammustasin. Tegin seda vist liiga tugevalt, mitte, et mul kahju oleks olnud, sest järgmisel hetkel olid käed mu ümber kadunud ning Martin oigas, hoides sõrmedega oma alahuulest.

„Sa kuradi lits! Sa veel maksad selle eest!“ röökis noormees nagu marutõbine.

„Arvesta, et mitte sulas ega ka kaardil,“ laususin irvates vastu ning haarasin oma koti poisi juurest. Arvatavasti oli ta mind ja Ragnarit jälitanud. Vastik pervert!

„Siis oma kehaga!“ hüüdis ta järgi, kui ma tast mõne meetri kaugusel olin.

Pöörasin ringi ja naeratasin magusalt, ise imestades, miks ma ei jäta lihtsalt seda.

„Ma olen liiga kallis sinu jaoks.“

Siis ma juba jooksin klassi. Tema jaoks olin ma kallis. Tegelikult kõigi poiste jaoks. Ainult mitte ühe. Kui tema muidugi mind tahab.

Jõudsin klassi hilinemisega. Joonestusõpetaja vaatas mind tigedalt ning viis minutit kulus minu õpetamiseks. Miks tema tund on kõige tähtsam ja kuidas ta pettunud inimestes, kes temaga pole nõus. Noogutasin kaasa ning tegin kurva peksa saanud kutsika näo. Mida ma muud saaksin teha?

Lõpuks, kui monoloog oli lõppenud, pääsesin oma koha juurde. Istusin ohates Anna kõrvale, vältides ta pilku. Sain õpetajalt mingi klotsi, mille kolmikvaate ma pidin tegema. Silusin lahti saanud juuksesalgu tagasi ning alustasin tööga. Ma ei saanud kaua tööle keskenduda, sest mõne hetke pärast tundsin, kuidas naaber mind togis.

„Mida sa tahad?“ küsisin vaikselt, kuigi sellel polnud mingit mõtet. Siin tunnis rääkisid kõik.

„On sul tänane õhtu vaba?“ küsis tüdruk vaikselt mind vaadates.

„Mis siis? Tahate mind uuesti mõnitada?“

„Ei-ei. Saa aru, see mis Martiniga juhtus ei ole minu süü!“ hüüdis Anna väheke liiga kõvasti.

Märkasin, kuidas osad tüdrukud meie peale itsitasid. Tundsin oma tuju minemas veel nullimaks. Kas täna üldse midagi hästi läheb?

„Olgu, kuid mida sa ikkagi tahad?“

„Minu pool toimub täna pidu.“

Vaatasin Annat nagu poole arulist. Tema ja pidu? Mis sai tema ülivalvsatest vanematest? Kas nad olid nädalavahetuseks kuhugi läinud ning mis oli tüdruku endaga juhtunud? Vaatasin teist nüüd tunduvalt täpsemalt: pruunid juuksed olid blondiks värvitud ning pikendus juures, silmades läätsed ning küüned võltsideks vahetatud. Kas midagi oli juhtunud, mida ma polnud vahepeal märganud?

„Noh, mida sa arvad siis?“ küsis Anna, tuues mind mu mõtisklustest välja.

„Mida?“

„Tuled peole või mitte?“ küsis ta nüüd juba tigedamalt.

„Ma mõtlen. Elad ikka samas kohas, eks?“ vastasin naeratades.

„Jah.“

Edasi oli meie vahel vaikus. Tundub, et ta oli rääkinud juba liiga palju, nii et maht sai lihtsalt täis. Kahju, kuid samas vaikus meeldis mulle rohkem. Või oli asjas selles, et me ei saa Annaga lihtsalt enam läbi. Kõik on võimalik.

✦ ✦ ✦

Edasine päev möödus sündmusteta. Mitte midagi erilist. Huvitav, mis on minuga juhtunud, et koolis tundub kõik igav ja tahaks olla vaid Ragnariga? Muigasin, kui kujutasin ette, kuidas mõni vanem isik ütleks, et oh laps, see on armastus, mis su pea on segi ajanud. Toetusin vastu toolileent ning vaatasin tuhmi valget lage. Meil pidi hakkama perekonnaõpetus. Järjekordne tund, kus mitte midagi tegema ei pea.

Tundsin äkitselt, kuidas telefon taskus vibreeris ning hetkeks tekkis tahtmine seda ignoreerid, kuid miski takistas seda. Ohates võtsin kõne vastu.

„Pille-Riin?“ küsis onu teiselt poolt, taustaks mingi naise hääl.

„Kes siis veel?“ küsisin natukene segaduses olles. Kelle hääl see on mehe juures?

„Tahtsin öelda, et ma ei jõua täna õhtul koju. Väike asi tuli vahele,“ lausus ta ääri-veeri ning ma teadsin, et see pidi olema keegi mitte miski.

„Olgu aga, kas ma võin minna siis Anna juurde?“

„Anna?“

„Jah, ta on klassiõde,“ vastasin ning lootsin, et võin. Mul polnud erilist tahtmist olla kodus Sandraga. Ükskõik kui palju Anna on muutunud, on õde ikkagi hullem.

„Olgu, kuid vaata, et midagi ei juhtuks, olgu?“ lausus onu selle tüüpilise ma-tean-mis-noorte-peol-toimub häälega.

„Sobib. Kas kellaaega on ka tarvis?“ küsisin märgates õpetajat uksest sisse astumas.

„Ma usaldan sind, Pille-Riin, ja arvan, et on aeg, et sa ise tunnetad, millal tahad ära tulema või pead ära tulema.“

„Tänan,“ vastasin naeratades ning kõne lõpetades avasin vihiku.

Jälgisin tüdinenult, kuidas meie õpetaja seal tahvli ees keksles ning rääkis armastusest. Kas tõesti peab tänane päev olema selline – love birds everywhere? Hakkasin tüdimusest kritseldama loomi enda vihikusse. Joonistamisannet peab ju hoidma.

„Pille. Pille!“ kuulsin kedagi enda taga sosistamas ning mind pliiatsiga torkides.

„Mida?“ küsisin ümber pöörates. Vastuseks ulatati ainult paberi lipakas.

Ohates lugesin teksti läbi ning hakkasin lihtsalt naerma. Kõvasti, valjult ning südamest. Kogu klass, kaasaarvatud õpetaja, vaatasid mind kui segast, kuid mind see ei huvitanud. Mõni inimene on vist tõesti nii loll, et saata mulle sellist kirja.

„Pille-Riin, kas sinuga on kõik korras?“ küsis õpetaja minu suunas tulles.

„Ja-jah, kõik on korras,“ vastasin püüdes ennast vaos hoida ning järgmine hetk oli juba kell.

Tõusime kõik püsti, kuid minu üllatuseks hoiti must eemale. Kas see on tõesti ebanormaalne, kui inimene hakkab naerma keset tundi? Tundub, et küll. Viskasin paberi prügikasti suunas, kuid väljudes märkasin, et see ei läinud kasti. Poogen. Mis ikka juhtuda saab?