Üks süda kahe omanikuga (18. osa)

18. Sina?

Alla garderoobi jõudes oli tunne nagu muust ei räägitagi, kui ainult Anna juures toimuvast peost. Vahetasin sõnagi lausumata riided ära ning hakkasin just välja minema, kui keegi mu käest kinni haaras. Pöörasin väsinult ümber, olles valmis midagi vastikut ütlema, kuid peatusin, sest ehmatus oli liiga suur.

Vaatasin otsa täiesti tundmatule neiule. Püüdsin kiiresti meenutada, kust ma teda näinud olin ning millegi pärast mõtlesin Täpile. Miks ma kassi peale mõtlesin? Järgmisel hetkel läksid mu silmad suureks kui tõllarattad ning ma püüdsin ennast võimalik vaikseks teha, sest karje oli kiiresti tulema.

„Eliise? Mida sa siin teed?“ küsisin vaikselt teda vaadates.

Neiu kandis minu kooli vesti ning liiga lühikest seelikut, juuksed oli ta üles krunni teinud ning meiki jagus ta näole ka liiga palju. Ainus erinevus, mis silma hakkas olidki silmad. Viimane kord olid need tigedusest särisenud, kuid seekord olid nad rahulikud ja mõistvad sinised.

„Ma käin sinu koolis, tobuke. Ei tea, miks sa mind varem ei ole märganud,“ lausus tüdruk nagu see oleks kõige elementaarsem asi maailmas.

„Nojah aga sa ei tundu nagu sa oleksid keskkooli õpilane,“ puiklesin ikkagi vastu. Eliise ja õpilane?

„Ma tean, et näen vanem välja, kui tegelikult olen, kuid ausalt – ma õpin siin hullumajas. Õnneks ka viimane aasta.“

„Abiturent oled?“

„Jah aga tead ma ei peatanud sind kinni selleks, et arutada minu pääsemist siit,“ naeratas Eliise heatahtlikult ning võttis mu käest vanamoodsalt kinni ja hakkas ukse poole sammuma.

„Kuhu me lähme?“ küsisin, ikka veel kaheldes.

Miks ta täna on selline tore tüdruk, kes tundub, et aitaks ka oma vihavaenlast? Kas ta tahab mu kuhugi tänava nurka ja siis pussitada? Kõiksuguseid inimesi on maailmas olemas…

„Ma viin sind koju ning me peame rääkima. On midagi, mida sa peaksid teadma,“ lausus ta ainult ning siis me jalutasime juba.

Vaikus oli meie vahel kaua, kuid tundus, et keegi ei tahtnud seda esimesena purustada. Jalutasime aeglaselt ning jälgisime inimesi: naine, kes kõndis tikk-kontsadel ning rääkis midagi hästi kiiresti telefoni; väsinud ema kolme lapsega, kes kõik isekanti joosta tahtsid; ärimees, kes karjus veoautole järgi, sest teine oli ta ülikonna täis pritsinud.

Imestasin viimase üle, sest ainuke plekk oli millimeetri suurune törts ja see oli ka vaevu nähtav. See tuletas mulle ka järgmist asja meelde – talv oli tulekul. Vaatasin üles taevasse, mis oli mattunud hallidesse pilvedesse. Millal lumi tuleb maha? Detsembri kuu on juba käes ja ikka pole veel midagi.

„Millest sa siis rääkida tahtsid?“ küsisin lõpuks.

„Sa suhtled Ragnariga päris palju,“ alustas ta aeglaselt.

Oigasin masendunult. Mu mõtted olid õiged: ta veab mu tänavaurkasse ning pussitab surnuks. Oh isver, milline lollpea ma olen!

„Ei-ei, ma ei tahtnud öelda, et see on halb. Ma olen temast üle. Kaht meest on kulukas üleval pidada,“ muigas Eliise vandeseltslikult.

„Milles siis asi on?“

„Tead, sa pead teadma, et sul hetkel teemant käeulatuse kaugusel, sest Ragnari sugust ei leia sa kuskilt. Ta paneb sinu tahtmised alati esmaseks, ta ei karju sinu peale kunagi, ei ole füüsiliselt kallaletungiv inimene,“ siin vääratas neiu hääl ning ma tahtsin just küsida, kui ta käega rehmas ning edasi rääkis.

„Pille, sa pead lubama, et ei tee talle haiget meelega, sest ma kuulnud, kuidas ta sinust räägib. Nagu sa oleksid jumalanna Venus ise. Lubad?“

Oleks vähe öelda, et ma olin üllatunud. Meeldivalt üllatunud. Ragnar rääkis minust? Oma sõprade ees? Ma teadsin, et iga normaalne tüdruk haaraks sellest võimalusest kinni, et kohe sebida ja armastust deklameerida, kuid mina ei tahtnud.

Jah, mul olid tunded ta vastu. Jah, võib-olla võis rääkida isegi armastusest, kuid ma ei tahtnud kaotada seda, mis meie vahel hetkel oli – sõprus. Kummaline, kuid ma kartsin selle kaotamist veel rohkem, kui seda, et ta ei vasta mu tunnetele. Kuidas saaksime pärast lihtsalt olla ilma, et silme ette kerkiks minu armastuse avaldamine ja tema tõrjumine.

„Luban,“ vastasin ausalt.

Eliise naeratas kurvalt ning lasi siis mu käest lahti. Sain aru, et see ainuke teema oligi Ragnar. Oma üllatuseks märkasin, et olime kohale jõudnud. Vaatasin kortermaja mu ees, mis oli tumedam kui kunagi varem. Tundsin, et ma ei taha sisse minna. Midagi oli, mis mind peatas seda tegemas.

„Elad sa siit kaugel?“ küsisin Eliise poole pöördudes.

„Ei – otse edasi ning siis vasakule. Kõnnid tänava lõppu ja siis ongi mu maja,“ lausus teine üllatunult.

Noogutasin aeglaselt ning hakkasin kotist võtmeid otsima.

„Oled sa kindel, et ei taha mind sisse? Sa tundud päris ärevil olevat,“ pakkus neiu mind silmitsedes.

„Minuga korras. Tõesti on,“ naeratasin kramplikult ning astusin sisse, jättes Eliise välja.

Kõndisin aeglaselt üles, kuulates, kuidas ühest korterist tuli muusikat ja teises koristati, kolmandas aga karjus väike laps. Jõudsin lõpuks üles enda korteri juurde, kuid seisatasin ning nuusutasin õhku. Suitsu lõhn. Kas Sandra on tagasi? Samuti oli korteriuks paokil. Ei, Sandra see olla ei saa. Isegi, kui teine on vindine, siis ukse oskab ta ikka kinni panna. Tundsin, kuidas südame alt külmaks läks.

Lükkasin ukse rohkem lahti ning astusin sisse. Esimene asi olid riided. Koridor oli riideid täis ning veel mehe riideid. Haarasin ukse kõrvalt vihmavarju ning olin valmis igat ühte lööma, kes näole annab.

„Hallo? Kes siin on?“ hüüdsin kõvasti ning kuulsin, kuidas mu hääl väriseb.

Kolksatus, kõlksatus ja kirumine. Tundsin, kuidas mu kuklakarvad üles tõusevad. See ei saanud ju olla ometi tema? Kuid järgmisel hetkel sain oma küsimusele vastuse. Jah, see oli tema.

„Isa? Mida sina siin teed?“ küsisin uskumatult.

Mees mu ees oli haisev ja räpane, habe oli ette kasvanud ja juuksed välja kasvanud, riided olid auklid ja kortsus. Ta seisis elutoa ukse vastas ning ähkis raskelt, silmad tõmblemas kinniste laugude all.

„Pille,“ sosistas ta vaikselt, püüdes ennast püsti ajada.

„Mida sa teed siin?“ küsisin uuesti ja seekord vihaselt.

„Oota – kuula mind palun,“ palus mees anuvalt, nüüd juba liikudes minu suunas.

„Ma kuulan, kuid sina hoia minust eemale,“ laususin vastikult ning kirtsutasin nina. Millal ta ennast viimati pesi?

„K-kas me võiksime äkki vestelda köögis?“

Noogutasin ning lasin tal esimesena minna. Isa istus akna all olevale toolile ja mina teisele poole. Võimalikult kaugele temast.

„Ma kuulan ja see olgu parem hea jutt,“ ütlesin vihmavarju lauale pannes.

„Tegelikult ei peaks ma üldse väljas olema aga ma pean sind hoiatama, Pille. Sa pead siit ära minema,“ lausus isa vaikselt.

„Miks?“

Juba teine hoiatus sel päeval…

„Sest ma olen teinud kohutava asja.“

„Mida siis?“

„Ma olen su maha müünud.“

Kuidas palun? Pilgutasin paar korda silmi ning püüdsin analüüsida öeldud lauseid. Mu isa on mu maha müünud? No, miks see mind ei üllata?

„Mina ei lähe kuhugi ning sa võid oma tondijutud ära unustada. Ma pole enam laps ning nüüd hakka astuma,“ laususin tüdinult ning haarasin vihmavarju järgi, kuid seda polnud enam.

Kortsutasin kulmu ning vaatasin üles vastikutesse hallidesse silmadesse. Ta ei olnud nälginud mees, kes vajas abi. Oh ei, ta oli selgeks mõelnud, mis ta teeb. Veab mind oma jutuga ninapidi. Seda ta oligi teinud, sest vihmavari oli tema käes ning ta irvitas minu suunas.

„Jah, ma mäletan, et sa pole enam laps, Pille. Sellepärast ma siia tulingi,“ lausus ta mesimagusa häälega, mis mind ettevaatlikuks tegi. Viimane kord, kui ta sedasi rääkis oli ta …

Järgmisel hetkel olin püsti, tool ümber kukkunud ning vastik mees mu poole hüpates. Kukkusime pikali, mina tema all. Peksin jalgade ning kätega, karjusin, kuid abi polnud. Kortermaja oli nüüd lärmi täis.

„Keri mu otsast maha, sa igavene lastevägistaja!“ karjusin ning sülitasin talle näkku.

„No-no, mis nüüd, Pille? Ära siple, ma luban, et teen selle sulle nauditavaks,“ sosistas ta vaikselt ning ma tundsin ta käsi oma särgi olla minemas.

Siplesin edasi ning vehkisin kätega, et midagi kätte saada. Lõpuks puutusin kokku millegi tugevaga. Roobiga! Tänasin onu selle eest, et ta kummalistel põhjustel hoidis ahjuroopi korteris ning haarasin sellest kinni. Kahtlesin hetke, kuid kui ma tundsin libedaid käsi allapoole voolamas, siis lõin. Lõin mitu korda kuni sain ta alt välja roomatud.

Mees röökis ning karjus maas. Virutasin veel paar korda kuni roop maha kukkus. Mu käed värisesid hirmust ning ma vaatasin oigavat meest maas. Jooksin esikusse, haarates kaasa koti rahakoti ning telefoniga ning jaki. Ma ei tahtnud siin enam olla.

Jooksin nii kiiresti kui võimalik linna suunas. Iga kord, kui seisatasin hakkasin uuesti jooksma, sest kujutasin ette, et isa on kohe selja taga. Jooksin kuni bussini ning hüppasin viimasel hetkel peale. Ma pidin lõppude lõpuks ikkagi peole jõudma.