Üks süda kahe omanikuga (18. osa)

Olin suutnud kõndida ainult mõned tänavad, kui äkiline tuuleiil mu puna-musta vihmavarju tagurpidi lõi. Ägasin, hoides vihmavarju kõigest jõust kinni ja suutsin vaevu varjuda ühe teise maja varju. Ohates sulgesin oma katuse ning mõne hetkega olin läbi ligunenud. Tore. Kas hullemaks ei saa veel minna? Minu kahjuks sai veel.

Ootasin hetke, mil vihmavaling jäi mõne sekundi võrra kergemaks ja pistsin jooksma teise maja varju. Ma polnud märganud, et vihmavari ei sulgunud täielikult ja koheselt, kui tuul riide vahele pääses, see avanes täies hiilguses. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas see mu niiskete peopesade vahelt välja libises ja lendu läks.

Vaatasin üles ning nägin, et see oli raagus vahtra okstesse kinni jäänud. Õnneks mitte kaugel, kuid minu jaoks ikkagi liiga kaugel. Jälgisin seda, vihm muutmas mind ainult märjemaks, ning märkasin, et puulehed olid kummalised. Kallutasin pead veidikene ja püüdsin aru, mis oli kummaline. Naljakas, et teadsin midagi ilma, et oleksin kindlat põhjust teadnud.

Vihmavarjulised puulehed tuli mitte just normaalne lausepaar. Mühatasin ning keerasin ringi, et ainult teisele inimesele otsa joosta. Kirusin tundmatut isikut ning olin õnnelik, et seda tegin, sest mu ees ei seisnud mitte just kõige parem isik.

„Ega sa ometi haiget ei saanud?“ küsis ta kiiresti mind muretsevalt vaadates.

„Ei ning sa oled mul tee peal ees,“ laususin jahedalt ning püüdsin tast kaarega mööda minna. Ebaõnnestus.

„Sa oled läbimärg.“

„Sa ära maini.“

Seisime vaikides seal kõrvaltänaval, mõlemad üksteist vaadates. Püüdsin vaadata ükskõik mida kui ta nägu, kuid tundus, et ka alakehaga võis tekkida väiksemaid raskusi. Võib-olla ma polnud tõesti märganud midagi muud kui teise huuli ja silmi, kuid igatahes nüüd oli mul selleks aega küll. Liiga palju.

Tal oli seljas pikemat tüüpi tume villane mantel, kaela ümber vanaaegne vanaema poolt kootud, vähemalt seda ma oletasin, puna-musta-valge kirju sall. Altpoolt paistsid helesinised teksad ja jalas olid juba talvepoolsemad saapad. Muidugi ei saanud ma eirata kõige tähtsamat – vihmavarju.

Kui paljud noormehed käivad ringi, vihmavari näppude vahel, mis on veel suur? Mannetult vähe, seda võin ma küll öelda. Nüüd seal ma siis seisin – liiga lähedal temale ning poolkuivana vihmavarju all. Oleks mu kõrval seisnud keegi teine, siis oleksin olnud isegi õnnelik. Hetkel olin masendunud. Natukene. Kuid ikkagi masendunud.

„Tead mul hakkab varsti kool, nii et kui sa ei taha, et ma su ilusa näokese sisse lööksin – liigu,“ laususin jahedalt ning astusin vihma kätte tagasi.

„Kuhu suunas sa lähed? Äkki ma saan su ära visata?“ küsis Ragnar liiga lootusrikkalt.

„Ja-jah, muidugi. Ainuke asi, mis mind hetkel saab aidata oleks motikas, mida arvan, et sul pole.“

„Kust sa tead?“ küsis noormees minu kõrval uuesti astudes.

„Sest, kui oleks, siis sa ei seisaks siin koos vihmavarjuga minu kohal,“ laususin ohates ning vaatasin käekella. Viisteist minutit jäänud.

„Tule,“ ütles noormees äkitselt ning haarates mu käest kinni, sulgedes vihmavarju käigupealt.

„Kuhu sa mind viid?“ küsisin tigedalt ning puiklesin vastu, mille tulemusel teise haare ainult tugevnes.

Tore. Lihtsalt super. Ma saan uuesti märjaks ja see tüüp veab mu pärapõrgusse. Püüdsin meenutada mõnda lihtsat löögivõtet, kuid millegi pärast ei tulnu ükski silmade ette. Kui me lõpuks seisma jäime nägin põhjust, miks ta mind tirima oli üldse hakanud. Vastu maja seisis uhke must sõiduk.

„Nii siis, kuna ma just suutsin ära tõestada, et mul on motikas, siis tahan, et sa ütleksid, kuhu ma pean su ära viskama,“ lausus Ragnar muiates ning visates mulle kiivri.

Porisesin mokaotsast kuhu suunda mu kool jäi, mille peale tal kulmud üllatusest kõrgele tõusid.

„Mis on?“

„Ei midagi,“ lausus teine liiga kummaliselt ja liiga vaikselt. „Said selle endale pähe juba?“

Püüad teemat muuta, jah? Eks ma saa teada, miks sa üllatusid siis mõtlesin oma „suurt kurja plaani“. Alles siis taipasin, et ma hoian ikka veel kiivrit käes. Tõstsin selle enda silmade kõrgusele ja vaatasin seda skeptiliselt. Seda pähe panna ei saa olla ju liiga raske, eks? Suutsin selle endale õiget pidi pähe panna, kuid selle kinnitamisega oli juba teine probleem.

„Tule siia, Pille, ma aitan,“ ütles noormees muiates ning kummardus allapoole, et see korralikult kinni pani.

Siis ma tundsin seda. Piparmündi ja maasika lõhn. Sain aru, et see pidi olema mingi äsja müügile tulnud meeste lõhnavesi, sest nii mõnigi meie klassis kandis seda, kuid ükski nendest ei lõhnanud nagu Ragnar. See lõhn sobis talle. Kui teiste juures tekkis tahtmine ära joosta, siis siin oli tahtmine veel lähemale minna.

„Valmis.“

Noogutasin põgusalt ning ootasin kuni teine ära istub. Istusin siis ise tema taha ning võtsin automaatselt enda all olevast istmest kinni. Vähemalt seda olin ma näinud filmides tegemas.

„Ma soovitaks sul minust kinni võtta,“ lausus Ragnar taha vaadates.

„Miks?“ küsisin uudishimulikult ettepoole kummardudes, tahtmatult teda puudutes.

„On see su esimene kord sõitmine?“

Noogutasin.

„Siis võta kinni, sest muidu võib juhtuda, et sa lihtsalt kukud ära. Ja see on valus.“

„Olgu.“

Panin oma käed ümber teise lameda kõhu ning püüdsin hoida diskreetselt ruumi meie vahel. Miks ma seda tegin? Ega ma ise täpselt ei teadnutki. Kuid, kui poiss sõiduki tööle pani ja see meie all möiratas, siis tahtmatult liibusin lähemale. See oli mu esimene kord ja ma olin üsna korralikult hirmu täis. Olin liiga palju lugenud lugusid, kus keegi sai vigastada just motikate tõttu.

Tundsin, kuidas tuul läbi minu vihises ning jäised vihmapiisad vastu kiivrit peksis. Loodetavasti tuleb varsti talv. Muidugi oleks ka sellel oma probleemid – liigne külmus ja jahedus, mis Eesti talvedega kaasnevad ja libedus. Totaalne libedus. Isegi, kui me oleme harjunud, et meie talved on karmid, tuleb see alati üllatusena. Tundsin, kuidas mul tahtmatult sees keerama hakkas ja selleks pigistasin silmad kinni.


„Pille-Riin? On kõik korras?“ küsis mõne Ragnar mõne aja pärast mu õlga hellalt puudutas ja ma taipasin, et olime peatunud.

Avasin silmad ning nägin valge-punase värvilist koolimaja enda ees. Minu kool. Inimesed veel tulid, mis tähendas, et mul oli aega. Koperdasin värisevate jalgadega sõiduki pealt maha ning kuulsin sosistamise algust. Vaatasin üles ning nägin paralleelklassi tüdrukuid. Kas neil paremat pole teha? Ilma, et oleksin midagi küsinud, ilmusid poisi käed mu lõua alla ja vabastasid mu kiivri raskusest. Raskusest sain aru alles siis, kui see mu peast ära kadus.

„Tänan sind,“ laususin mannetult, sest ma pole harjunud vabandama.

„Pole tänu väärt. Mis kell sul tunnid lõppevad?“ küsis noormees vastu motikat toetudes.

„Neli.“

„Ma tulen sulle siis vastu. Tänaseks lubati tormi ja kuna sul pole vihmavarju või midagi, siis on parem, kui ma su ära viskan.“

„Tead pole vaja. Ma olen enne hakkama saanud ja saan ka nüüd,“ ütlesin kindlalt. Mul polnud vaja kedagi.

Poiss vaatas mind hindavalt nagu arst vaatab oma patsienti, kes on äsja proovinud teha surmakatset ning ütleb, et see oli kõigest nali. Olin võtnud nõuks mitte pilku ära pöörata, nii et sedasi me üksteist vaatasime. Jälle.

„Eks me näe, kui hästi sa ennast tegelikult hoida suudad.“

„Mida see tähendama peaks?“

„Seda, mida see tähendab,“ muigas Ragnar ning käivitas mootori uuesti.

„Sa ei pea-,“ hakkasin ütlema, kuid juba enne, kui jõudsin lause lõpetada, oli ta läinud.

Jäärapäine. Ohates sättisin koti paremini õlale ja siis kuulsin koolikella. Pagan! Tormasin garderoobi, kus nägin ka Martinit. Tundub, et ma pole ainuke, kes hiljaks jääb.

„Kes see poiss oli?“ küsis ta kohe, kui mind märkas.

„Keda sa mõtled?“ küsisin vastu, võttes jope seljast ning vahetades jalanõud ära.

„Seda motika tüüp,“ jätkas teine pinnimist.

„Sõber,“ laususin totakalt naeratades, kuid tegelikult oli tahtmine öelda mitte keegi.

„Sõber?“

„Jah. Mis siis?“

„Ei midagi. Lähme?“ küsis Martin vaikselt mind oodates.

„Ikka. Oleme nii kui nii mõeldud juba tahvli ette,“ naersin rõõmsalt, kuid teine ei muianud kaasa. Mis temaga oli?

Võtsin kaks astet korraga trepil, poiss koguaeg mu kõrval. Jõudes kolmandale korrusele olin juba võhmal ja toetudes vastu jahedat seina, hingasin kiirelt paar korda sisse ja välja.

„Pille-Riin ja Martin, miks te üleval loengul pole?“ küsis äkitselt kume hääl üle koridori – meie klassijuhataja.

„Me alles jõudsime,“ lausus noormees üllatunult.

„Selge, kuid nüüd minge veel korruse võrra üles ja auditooriumisse. Teile tuli külaline,“ ütles õpetaja ning kadus tagasi enda klassi.

Ega meil midagi üle jäänu ja sedasi me siis kõndisime veel edasi. Jäin korra ukse taga seisma ja silusin endast väheke korralikumaks.

„Tule juba, pole sul midagi viga,“ lausus Martin silmi pööritades ning avas ukse.

Alles siis tundsin, kuidas mul tõesti paha hakkas. Meie klassi ees ei seisnud mitte keegi teine kui tema ja tema loomad.

Ma olin läbimärg, ikka veel õhetasin Ragnarist ja Martin käitus nagu viimane hull. Need asjad ei soosinud minu kooli-maski ettepanemist ja sellepärast tundsin, kuidas mul suu lahti vajus, kui ma teda nägin. Eliise. Mida tema veel siin teeb?

„Ma näen, et meil on hilinejaid. Istuge nüüd-,“ sädistas naine rõõmsalt kuni ta mind nägi. Ja-jah, tere ka minu poolt.

Istusime koos Martiniga kolmandasse ritta Siimu kõrvale. Soojustunne, mis minu ümber enne oli olnud – kadus. Tundsin naise külmi siniseid silmi mu peal, kui ta kolleeg meile oma ametist rääkis – loomaarst. Mäletasin, et kuskil kauges minevikus ma tahtsin saada selleks. Mulle meeldivad loomad ja nendega tegelemine, kuid peale juhtumit, mis toimus aastal 2009, jõululaupäeval, kadus seegi lootusekiir.

Toetusin lõua kätele ning sulgesin taaskord silmad. Ma olin nii unine ja väsinud ning jahedus hiilis kontidesse. Ma tahtsin ära siit. Kuhu? Ma ei teadnud. Teadsin aga, et ma tahtsin kõigest eemale: klassist kuigi ma sain nendega läbi, Sandrast ning onust, Eliisest. Ühesõnaga kõigest.

„Pille-Riin, kas te vastaksite küsimusele?“ küsis Barbie äkitselt ning aeglaselt avanesid mu silmad.

Nägin, et kõigi pilgud olid minu peal ja ootasid, et ma vastaksin, kuid siin oli väike probleem – mis oli küsimus?

„Mis küsimus?“ küsisin uniselt silmi pilgutades.

„Miks kassid nurruvad?“ küsis Eliise kolleeg säravalt naeratades.

„Nurrumine väljendab rahulolu mõnusa keskkonnaga, rahulolu määra näitab nurrumise intensiivsus. Kass võib üritada end nurrumisega maha rahustada ka siis, kui miski teda häirib,“ vuristasin kiiresti kõige loogilisema vastuse ette.

Olen raamatutest koguaeg lugenud, et maad võttis vaikus, mille oleks võinud noaga pooleks lõigata. Esimest korda seda väljendit kuuldes ei saan ma sellest aru. Tegelikult ei saanud ma sellest kuni praeguseni aru, kuid nüüd, kus kõik mind veel rohkem jõllitasid ja isegi küsija hämmastunud oli, taipasin seda vaikuse asja. Kui siin ruumis oleks pehmele põrandale maha kukkunud nõel, siis oleks igaüks seda kuulnud.

„Kas teil on kass kodus?“ küsis naine lõbusalt ja ma olin kindel, et keegi teine polnud sedasi veel vastanud.

Raputasin kurvalt pead. Ma olin alati tahtnud mõnda looma. Tegelikult ainult koera või kass. Koer on inimese parim sõber ja kass sai iseendaga ka hakkama. Kõige tähtsam on muidugi kaisutamine. Ma jumaldan loomade sülle võtmist ja paitamist ja kaisutamist ning kõige parem on suuremaid kaisutada. Kuidas ma peaksin hamstrit või küülikut kaisutama? Vaene loom saab enne infarkti, kui ma jõuan alustadagi.

„Kas te olete mõelnud võtmisele?“

Raputasin uuesti. Sandra notiks ta esimesel võimalus maha. Vanem tütar on isasse läinud.

„Kuna ma olen kindel, et te kõik soovite endale kunagi mõne looma võtta,“ oiged läbivad auditooriumi ,„siis on meil kaasas mõned loomad, kellega te saate viimased pooltundi tegeled.“

„Koolis ei tohi loomi olla!“ hõikab Raivo meie tagant.

„Ärge muretsege – kokkulepe on sõlmitud direktoriga ja teie klassijuhatajaga. Nii siis, kes tahab loomadega kohtuda?“ hüüdis Eliise „vaimustatult“ ning avas kõrvalukse, kust kostus koheselt koerte haukumine ja kasside sisinad.

Muidugi ei julgenud keegi minna. Äkki oli see mingi halb nali ja pärast saane meie sõimata. Kuid lõpuks tõusid Liisbet ja Victoria püsti ning suundusid teise ruumi suunas, üksteise kätest kinni hoidmas. Selline mulje jäi nagu läheksid oma surmale vastu.

Ohates tõusin nüüd ka ise püsti ning sama hakkasid tegema ka teised. Uudishimu sai sõimamiskartusest jagu. Ootasin ukse juures kuni teised sisse läksid ja lõpuks sisenesin koos Eliise ja teise naisega. Oleksin Barbie parema meelega ukse taha jätnud, kuid seekord sai tema siis mängida tarka loomade suhtes.
Kõik inimesed olid leidnud juba endale kellegi, keda paitada ja nunnutada. Martin ja Siim jagasid ühte krantsi omavahel, kes mõlemat vaheldumisi lakkus ja täis ilastas. Tüdrukud olid muidugi kasside ja näriliste poolel. Ainult mina ei teadnud, keda esimesena kaisutada. Siis ma nägin teda.

Suur kohev triibik, kes oli teistest eraldi. Ta istus oma puuri kõrval ning silmitses kõiki teisi ükskõikselt. Tema olekust oli näha, et ta ei saanud kellegagi läbi ning keegi ei tahtnud temaga tegeleda, sest ta üks kõrv oli peaaegu puudu. Muidugi oli näha veel kõrva algust, kuid ülejäänu oli ära hammustatud. Arvatavasti kakluses.

Sammusin teisi ignoreerides kassi suunas ning põlvitasin ta ette. Jälgisin teda naeratusega, kuid kass ainult põrnitses ning saades aru, et ma kavatsen teda väga halval juhul puudutada, keeras mulle üldse tagumiku.

„Minust sa nii kergesti lahti ei saa,“ laususin muiates ning haarasin tast kinni.

Kass tõi kuuldavale kaebliku mäu ning turtsus ja sisises, kui ma ta endale sülle panin. Alles siis, kui ta suure kallistuse osaliseks sai, jäi ta vait. Olend vaatas mind on roheliste silmadega, kuhu oli kirjas midagi kummalist. Üllatus? Hirm? Neid emotsioone polnud ma oodanud, kuid siin nad olid. Selle mahajäetud looma silmades.

„Oh, tundub, et sa oled leidnud meie Üksiku,“ lausus äkitselt Eliise minu kohalt.

„Üksik?“ küsisin üllatunult vastu.

„Jah. Ta ei saa kellegagi läbi ja ta on meil olnud juba mitu kuud,“ jätkas naine ning istus mu kõrvale.

„Mis temast saab?“

„Magama.“

„Mida?!“ karjatasin liiga kõvasti ja nii mitugi silmapaari vaatasid mu suunas.

„Seda mida kuulsid. Keegi ei taha teda ja me paneme ta magama.“

„Kas mingit muud võimalust pole?“ palusin ahastunult ja isegi Üksik vaatas meid kurbade silmadega.

„Ei, kui sa just taha teda endale võtta.“

„Ma ei saa.“

„Siis ära mölise,“ viskas naine jäiselt ning nihkus lähemale ,„ning veel üks asi.“

Tõstsin pead ja vaatasin teise sinistesse silmades, kus valitses ainult jahedus ja põlgus. Mida ma nüüd talle tegin?

„Hoia heaga Ragnarist eemale, tibu. Ta on minu,“ sosistas Eliise mulle kõrva.

„Sul on juba keegi teine,“ vastasin automaatselt ja vihaselt.

Ma ei tahtnud seda öelda. Tõesti ei tahtnud, kuid selline käitumine oli marru ajav. Tal oli juba Andres ja ta ikka jahib Ragnarit? Samas pargis olles, käitusid mõlemad kummaliselt. Ragnar suudles mind, et ajada tüdruku armukadedaks. Kas nende vahel võis siis midagi olla? Sedasi mõeldes hakkas see tunduma aina rohkem tõenäoline, mis mind veel rohkem vihale ajas. Ja morjendas.

„Ja siis? Ma tahan täispaketti koos lisandiga.“

„Kes siis Andres on?“

„Lisand. Väga väike lisand. Ragnar on täispakett ja selle pärast soovitan sul temast eemale hoida,“ sosistas Eliise mesimagusalt ja tõusis püsti.

Jälgisime Üksikuga, kuidas ta eemaldus, tagumik vänderdamas paremalt vasakule. Jobu. Lits. Vastik mutt. See nimekiri oleks läinud veel pikemaks, kuid pole tarvis sellise inimese peale oma aega raisata. Kass hakkas nurruma mu peal ning tõmbus kerra. Panin käe tema peale, justkui kaitseks, kuid ma teadsin, et ma ei saa talle midagi teha. Ma olin kõigest laps, kelle üle on teistel võimu.

Sulgesin silmad ja toetasin pea vastu seina. Kuulasin teiste kilkeid ja loomade häälitsusi. Ainult meie kahekesti olime siin nurgas. Kaks olevust, keda keegi ei taha. Mängukannid, mida võib kasutada ja vajadusel ära visata. Üksik turtsatas süles ja mu silmad läksid lahti.

Ma pole mängukann! Ei Eliise, Sandra, isa ega kellegi teise jaoks. Mina olen mängur ja nüüdsest hakkan ma mängima. Ma võin olla algaja, kuid ma õpin. Kiiresti.

Koolipäev otsekui libises mu sõrmede vahelt läbi või siis oli asi minus, sest kõik tunnid ma mõtlesin Üksikust. Magama panna? See on ebaõiglane! Sama hästi oleks seda võinud võrrelda orvuga. Oletame, et laps oli jäärapäine ja klähvis mõnikord vastu, kuid tegelikult oli tal südames sellised haavad ja ta ei osanud lihtsalt ennast väljendada. Ta on lastekodus olnud kõigest aasta, kuid kuna keegi teda ei taha, siis tapame ära. Kas see oleks õiglane? Ei, kuid keegi ei paneks teda ju tähele. Kõigest üks liigne suu, mida toita. Täpselt nagu Üksik.

Üldsegi, kes paneks kassile nimeks Üksik? See pole mingi nimigi. Rohkem nagu silt, et näe see kass on üksik ja keegi ei taha temaga suhelda ega endale võtta. See tähendab, et tal „peab olema“ midagi viga. Lollus. Puhas lollus. Kuid selle sama loogikaga töötab terve praegune ühiskond.

Istusin inglis keele tunnis kõige tagumises reas, kui muidugi saab üldse taga istuda, akna all. Kõik keele tunnid toimusid meil neljandal korrusel, välja arvatud eesti keel, ning justkui kiusu pärast oli 11A klassil kõik võõrkeele tunnid päeva viimaste tundide peal. Kas pole mitte tore?

Kuulasin poole kõrvaga, kuidas õpetaja Haldjas, jah tal on naljakas ja armas perekonnanimi, kuid see sobib talle, meile selgitas kahe tegusõna vahelist seost. Püüdsin välja näha nagu ma tõesti õpiks, kuid tegelikult oskasin ma seda teemat. Mitte just sada protsenti, kuid tunduvalt paremini kui teised. Tunduks nagu ma eputaks, kuid tegelikult ma seda ei tee.

Juba peale paar kuud koolist käinud gümnaasiumi algusest, taipasin, et suurem osa inimestest ei õppinud ja isegi ei püüdnud. Imestasin selle üle, kuid nagu ma aru sain, siis nad olid lihtsalt kõik targemad ja ei viitsinud kodutöid teha. Nii kui nii saavad töö viied. Kahjuks on aeg näidanud hoopis midagi muud.

Igatahes siin ma siis istusin ja mõtlesin Üksikust, kui juhtus midagi, mida pole varem juhtunud. Kindlasti on seda juhtunud varem, kuid mina pole seda lihtsalt tähele pannud. Lund hakkas sadama. 25ndal oktoobril hakkas lund sadama. Vaatasin seda hämmeldunud ja ma polnud ainuke.

„Lund sajab! Õpetaja, vaadake ometi! Lumi!“ hüüdis Tiit ukse juures ning osutus akna suunas, kuhu me praktiliselt kõik juba vaatasime.

„Ma näen ega ma pime pole,“ lausus õpetaja muiates ning istus oma laua taha, pilk välja suunatud.

„Ei no ega ma seda mõelnud. Lihtsalt suunasin teie tähelepanu teisele asjale,“ jätkas noormees oma jutuga.

„Asjale, mis ei puuduta tegusõnu, jah? Tiit, tule nüüd tahvli ette ja joonista oma tabel koos vastustega siia.“

Poisi naeratus oli nagu peoga pühitud, sest ta oli millalgi vigisenud, et ta ei taipa sellest mitte muhvigi ja sellepärast jättis koguaeg kodutöid tegemata. Nüüd maksis tema enda laiskus talle kätte. Mina jätkasin aknast välja vaatamist ja lootsin, et see lumi jääb maha ning matab kõik pori enda alla. Isegi puulehed nägid ilusad välja. Appi, alles hommikul oli sügis ja õhtul juba talv. Tundub, et see ülemaailme soojenemine liigub kiiresti.

Edasine tund liikus kiiresti. Tiit tegi oma tabeli vaevu ära ning sai oma hindekese kätte, mis ta seisu aina rohkem morjendas. Ega see minusse väga ei puutunud. Hea kui ma iseendaga hakkama sain. Äkitselt tuli suure müraga sisse meie klassijuhataja, kes on samuti meie füüsika õpetaja. Kas pole mitte tore?

„Kuidas minu tibudel siis läheb?“ küsis ta jäise naeratusega, mis tähendas ainult ühte – meil on kas jama või oleme suutnud midagi hästi teha.

„Tere, õpetaja, kas te kommi soovite?“ küsis üks poistest Geisha kommikarbile näidates.

„Tänan ei. Ainuke magus asi, mida ma söön on heeringa võileivad.“

Jah, meie õpetajal on kummaline must huumor. Õnneks on ka mul selline või ma vähemalt loodan, et mul on.

„Mis ma teile tahtsin öelda oli, et tüdrukud saavad kehalisest ära. Õpetaja on haige,“ ütles õpetaja maagilised laused.

„Aga poisid?“ hüüdsid kõik meessoost isikud korraga. Arvatavasti tahtsid ka nemad kaks tundi varem lahti saada.

„Te lähete jalgpalli taguma.“

„EI TAHA!“ karjus nad kõik ja nägid tahtmatult välja nagu jonnivad lapsed.

Me tüdrukutega muigasin ning, kui kell vabastas meid tunnist, suundusime kõik garderoobide suunas, poisid aga mornilt riietusruumide suunas. Kahju, kuid järgmine kord veab neil. See on alati sedasi.

Istusin pinkidele, oodates kuni garderoobis vaiksemaks jäi. Seni kaua jälgisin iseennast peeglist. Mitte midagi erilist. Pruunid juuksed, kus oli näha veel jälgi, et kunagi oli tukk olnud punane ja ilusti ära lõigatud. Nüüd oli see aga välja kasvanud ja värv, nagu ma eelnevalt juba mainisin, maha kulumas. Tuhmumas. Unustusse varjumas. Tüdrukul, kes mulle otsa vaatas, olid tuhmid pruunid silmad, mis polnud kaua aega säranud. Tundub liiga melodraamaline? Kuid sedasi see oli.

„Noh, Pille, mis sa siin istuda sedasi?“ küsis äkitselt hääl, mis kohe kindlasti poleks pidanud siia kuuluma.

Vaatasin üles ja taipasin, et olin oma mõtetesse läinud ning nüüd, kus kõik oli vaikseks jäänud nägin, et olin ainuke isik garderoobis. Kui mitte arvestada isikut, kes minu üle kõrgus.

„Kuidas sa sisse pääsesid?“ küsisin ükskõikselt kuigi ma ise teadsin juba.

„Teie turvamees on ikka õige turva, kas sa tead seda? Laseb pea kõik sisse, kes ainult ütlevad, et tulin ühele isikule järgi,“ lausus Ragnar muigega ning istus minu vastu. Enam ei saanugi peeglist ennast jälgida.

„Kerge töö, normaalne palk,“ vastasin õlgu kehitades.

Noormees noogutas ning niheles, kuidagi kummaliselt. Nihkusin automaatselt lähemale, et teada, mis temaga on. Midagi juhtunud?

„Kas sa oled valmis? Mul oleks sulle midagi näidata,“ küsis noormees kiiresti ning vaatas ega kuskilt meie kuri koristajanaine välja ei ilmu.

„Kohe,“ vastasin kiiresti ning esmakordselt olin riides vaid mõnekümne sekundi vältel. Rekord.

„Mis on siis?“ küsisin uuesti, kui me välja läksime ning Ragnar oma kõhust kummaliselt kinni hoidis.

„Mida ma temaga peaksin tegema?“ küsis poiss mõne hetke pärast ning avas oma jope luku ja arvake ära, kes sealt oma pea välja pistis? Üksik.

Vaatasin teda suurde silmadega ning paitasin teda hellalt, mille peale kaslane mulle südamliku mjäu tegi. Armas. Kuid, kus oli Ragnar ta üles leidnud? Ei saanud olla ka eksimust, et tegemist on mingi teise kassiga. Sama pilk, sama suhtumine ja sama puuduv kõrv. Üksik mis Üksik.

„Kust sa ta said?“ küsisin teisele otsa vaadates.

„Kuna ma lubasin, et viskan su koju ära ja see ilm on päris ära pööranud ka-,“ Ragnar märkas mu pilku ning pöördus koheselt teema juurde. „Olin motikal just mootori kinni pannud, kui kuulsein sisisemist. Pöörasin ümber selle maja nurga ja nägin kampa poisse millegi üle irvamas. Sealt ma ta leidsingi.“

Kuid Üksik pidi minema ju magama? Miks ta siis siin oli? Jätkasin kassi paitamist, ise samal ajal mõeldes mingile mõistetavale vastusele. Milline ometi? Magamine tähendab süsti tegemist, kuid… Äkki pole Barbiel sama tähendus? Äkki ta arvab, et magama panemine on välja viskamine, et keegi siis talle otsa teeb? Vaatasin parklas ringi, kuid seda loomapoe veokit polnud enam. Kurat!

„Mida sa siis Üksikuga teha?“ küsisin kasutades teise nime.

„Üksik?“

„Eliise käis täna koos oma kolleegiga ja näitas meile loomi. Üksik, see kass, oli ka nende seas,“ seletasin kiiresti.

Kuulsin, kuidas teine midagi vaikselt pomises ja olin üsna kindel, et need polnud mingid ilusad kiidusõnad.

„Ma arvan, et siin pole midagi muud teha, kui-,“

„Palun võta ta endale!“ hüüdsin enne, kui poiss jõudis lõpetada.

„Mida?“ küsis ta hämmeldunult mind jõllitades.

„Ma võtaks, kuid perekonna pärast ei saa ning, kui me püüaks ta viia varjupaika, siis oleks üsna suur tõenäosus, et ta satub Eliise kätte jälle.“

Ragnar vaatas mind tõsiselt ning vaikis. Kartsin juba, et saan eitava vastus. Tegelikult olin kindel, et saan selle vastuse. Ega keegi lambist endale kodulooma ei võta.

„Olgu.“

Vaatasin nüüd teist tõsiselt. Kas ta teeb nalja?

„Sa oleksid nõus seda tegema?“

„Jah, kuid ühe tingimusega.“

„Mis oleks?“

„Sa aitad mind, sest kassidega ei oska ma ümber käia.“

See on kõik? Ei mingit, et ma maksan või sedasi? Lihtsalt, et aitan tal kassiga hakkama saada.

„Muidugi,“ vastasin ilma, et oleks rohkem mõelnud. Tahtsin, et Üksik lihtsalt endale kodu saaks.

„Siis see on otsustatud. Lähme nüüd,“ lausus Ragnar naeratades ning hoides kassist ühe käega kinni, võttis ta teisega minust kinni.

„Kuhu?“

„Minu juurde, et kassile elamine valmis seada.“