Iga kord ongi igavesti 2 [11 /11 + epiloog( lõpetatud)]

Niisiis, see on "Igakord ongi igavesti" teine hooaeg. Ma ikkagi pidin sellega nüüd pihta hakkama. Ma arvan, et need võivad ka seda lugeda, kes eelmist hooaega ei lugenud:)
Ja olevik ja minevik on mul alguses veidi sassis, täpselt nagu esimest hooaega alustades.
Igatahes ootan kommentaare ja kriitikat ka.
1.

Kes ütles, et tõeline  armastus kestab igavesti? Kes iganes seda ka ei öelnud, siis teadku, et see on vale. See on üks suur rasvane vale.  Armastus on lihtsalt üks loll asi, milleta maailm oleks parem. Ilma selleta poleks ühtegi purunenud südant, rääkimata enesetappudest, mida põhjustas armuvalu. Jah, ma tean, et kõlan nagu iga teine tüdruk tänavalt, kes on kord haiget saanud, aga ma tõepoolest tunnen nii, juba pikemat aega. Täpsemini kaks ja pool aastat, sellest ajast saati, kui Tema  korraks koju tuli ja ütles mulle sõnad, mida ma pole unustanud.  Oleks parem, kui ma ei hakkaks neid kordama, sest see teeb liialt haiget.
"Ma armastan sind alati," ütles Ta mulle kord.
Pool aastat oli Tema arust alati.
Ahjaa, ehk peaksin veidi endast rääkima. Niisiis, ma olen Adeele, vanust on mul praeguseks hetkeks kakskümmend üks  aastat ja  peaaegu viis kuud. Ma õpin ülikoolis psühholoogiat, valisin selle ühel teatud põhjusel, millest ei soovi rääkida. Ma tahaksin uskuda, et olen õnnelik, sest mul on maailma parim isa ja kaks õde. Ema on mul ka olemas ning me muidugi suhtleme, aga mitte ülemäära tihedalt.  Peamisel just Anni päras, kes oli minu pisike õde ning peagi pidi ta kolme aastaseks saama. Isegi masenduses olles möödub aeg kiiresti. Muidugi on mul  ka sõbrad, kuid vahel tunnen kummalist igatsust. Tahaksin uskuda, et igatsen Itit, oma kunagist parimat sõbrannat, kes nüüdseks on minu kaitseingel, kuid sisimas tean, et sellel on muu põhjus, mis ei meeldi mulle.
Kui rääkida mu välimusest, siis mul on punased juuksed, mitte sellist kiiskavat värvi, vaid sellised...punased,  mis oma pikkuselt on õlgadest veidi all pool. Kunagi olid need palju pikemad, aga olen kuulnud, et kui tahad muutust, siis lase endale uus soeng lõigata ning seda ma tegingi. Mul on sinised silmad, mis viimasel ajal on kuidagi tuhmid ja ükskõiksed. Mulle on öeldud, et mu naeratus ei jõua mu silmadesse. Võimalik, et see ongi nii, aga las olla.
Hetkel on suvi, samasugune soe nagu siis, kui Tema ära läks. Mul on tunne, et ükskõik, mida ma ka rääkima ei hakkaks, siis jõuab mu jutt alati Temani välja. Hea küll, see pole alati nii, vaid teatud inimeste seltskonnas, kes Teda teavad. Nii, praegusest hetkest on sellega kõik. Käes on suvi ning ma olen noor-on aeg lõbutseda.
Minu esialgne plaan oli oma õe Andraga välja minna, kuid vaadates tema tuppa, leidsin ta koos Andreasega lõbusalt naermas ja jätsin selle plaani katki. Jah, tema ja Andreas on ikka veel koos, juba rohkem, kui kolm aastat. Neid vaadates olen mõelnud, et ehk on olemas midagi sellist, mida kutsutakse armastuseks, kuid siis meenub taas minu enda valus kogemus ning leian, et see, et nad ikka veel koos on erand, mis kinnitab reeglit.
Läksin tagasi oma tuppa, seistes hetke keset tuba ning mõeldes, mida peaksin nüüd tegema. Ma oleksin heameelega oma gümnaasiumi aegsele klassivennale, Silverile helistanud, kuid paar päeva tagasi oli ta oma tüdrukust Johannast, kes oli minu endine klassiõde, lahku läinud ning kuna nende suhe oli pikk, siis arvasin, et oli parem, kui ma talle veel ei helistanud. Võtsin telefoni ning silmitsesin seal olevate inimeste nimesid, lootuses leida keegi, kellele helistada.  Birgit-kursaõde, kindlasti mitte. Me ei saanud eriti läbi ja ma mäletanud, kust ma ta numbri olin saanud. Evelin, Gert, Hanna, Henrik, Jaanus, Joanna,  Karl... Võpatasin hetkeks, sest enne Karli, pidi Tema nimi olema, kuid olin selle kustunud nagu Tema oli mind oma elust kustutanud. Kaspar, Karola, Lisandra, Mia, Märt,....Ma võisin ju Kasparile helistada, aga...Me olime talvel veidi aega koos ja läksime üsna inetult lahku, sest ta süüdistas mind selles, et ma ei suutnud Temast üle saada. Ma küll vaidlesin vastu, aga muidugi Kaspar ei uskunud mind. Mingil määral, suhtlesin temaga, kuid kahekesi polnud me ammu väljas käinud. Ebamugav oli.
Viimaks viskasin telefoni nurka, sest ei leidnud mitte kedagi, kellele helistada. Ma oleksin võinud helistada Miale/Märdile, kes olid kaksikud ning kellega sain väga hästi läbi, kuid kahjuks olid nad eile Soome sõitnud. Täpselt nagu paljud teisedki mu sõbrad, tundus, et ainult mina olin Tartusse jäänud. Masendusse langemisest päästis mind Joanna, kes helistas ja kutsus mind välja. Otseloomulikult olin nõus, sest ta oli minu tutvusringkonnas kõige energilisem inimene ja peaaegu ainuke, kes võis mu tuju heaks teha.Ma polnud talle helistanud, sest minu teada pidi ta Rootsis olema, aga järelikult polnud. Kohtusime temaga juhuslikult, ajal mil Tema oli mulle need valusad sõnad öelnud. Peamiselt oli Joanna see, kes aitas mul sellest üle saada, kuigi päriselt üle saanud ma pole.
Kohtusin Joannaga pargis ning juba kaugelt lehvitas ta oma särava naeratuse saatel mulle. Sama tegid ka kaks poissi, kes tema kõrval pingil istusid. Jõudes neile lähemale, seda rohkem mõistsin, et ühte poistest võis siis juba meestest, ma teadsin. See oli keegi minevikust, keegi, kes meenutas mulle väga valusalt Teda.
"Hei Joanna...ja Robin!" laususin, vaadates pikema noormehe poole.
Robin-Tema kunagine parim sõber.
Tundus, et ka Robin olid mind nähes üllatunud. Me polnud vist poolteist aastat kohtunud, viimati Iti teisel surmaastapäeval, surnuaias. Ma olime kaks inimest, keda Iti peale oma vanemate kõige rohkem armastas. Oma viimases kirjas oli Iti käskinud mul, Robinil silma peal hoida ja ma polnud seda teinud. Robin oli sattunud haiglasse ja ikka veel tundsin end selle pärast halvasti, kuigi tõenäoliselt oli noormees selle unustanud.
"Tsau Adeele!" sõnas Robin ning me vahetasime ühe pilgu, mida mõistsime ainult meie. Me polnud unustanud.
" Te teate üksteist?" küsis Joanna, vaadates meid üllatunult.
"Jah," vastasime Robiniga koos.
"Nii, nüüd on kõik omavahel tuttavad...peale minu," sõnas teine kutt lõbusalt , kelle olemasolu olin ma juba ära unustanud.
Noormees sirutas mulle laisalt käe, sõnades:" Martin olen."
"Adeele," vastasin ning silmitsesin tüüpi.
Ta nägi täiesti normaalne välja. Mõni teine ütleks, et ta oli väga hea välimusega, aga mitte mina. Piirduksin sõnaga-normaalne. Tal olid heledad lokkis juuksed ning ta polnud kuigi pikka kasvu, vahest minust ainult mõned sentimeetrid pikem. Erinevalt Robinist, ei kandnud ta särki ning seetõttu nägin, et ta oli liiga palju aega rannas veetnud. Ta oleks olnud Tema täielik vastand, kui tal poleks olnud pruune silmi, mis mind samamoodi uurisid nagu mina teda.
"Nüüd on viimaks kõik omavahel tuttavad," teatas Martin ja haigutas.
"Olid liiga kaua üleval jah?" noris Joanna teda muiates.
"Veidi tegemist oli jah," sõnas Martin pilgutades mulle silma.
"Keegi ei kahtlegi selles," lausus Joanna ja tõusis pingilt püsti. "Võiks midagi ägedat teha," lausus ta poiste poole vaadates.
"Lähme jalgpalli mängima," vastas Martin. "Risto peaks paari tüübiga kuskil mängima."
"Seelikuga?" küsisin, silmitsedes oma lühikest sinist seelikut.
"Miks mitte?" küsis Joanna lõbusalt. Nojah, tema kandis ju lühikesi pükse.
"Hea küll," nõustusin lõpuks, saades Martini suust rõõmuhõiske, millega ühines Joanna. Robin ei öelnud midagi.
Hakkasime minema, kellegi Risto juurde ning Joanna ning Martin kõndisid ees. Robin ja mina kõndisime neist mõni samm taga pool. Noormees oli koguaeg sellise näoga nagu tahaks ta midagi öelda. Viimaks ta tegigi seda, teatades mulle midagi, mida oleksin ise pidanud teadma.
"Karel tuleb nädala pärast tagasi."
Need olid sõnad, mida olin kunagi lootnud Tema enda käest kuulda. Nüüd, mil ma olin viimaks ometi lootnud Ta unustada, pidi Ta tagasi tulema ja kõik ära rikkuma. Mulle meenus kahe ja poole aasta tagune sündmus, pärast mida, polnud miski enam endine.

Lugesin selle hetkega läbi ning mina jätkan sinu followmist, kui nii võib öelda
Jään ootama.

Ma teadsin seda!
Noh, et nad lahku lähevad ja..
Poisid ikkagi on idioodid, ja armastust ilmselt enam ei eksisteeri. Aga see et ta 21 on nüüd tundub kuidagi naljakas..ta oleks nagu..vana? Aga samas esimese osa kohta ütleks et ta käitumine pole muutunud.
Eks näeb mis edaspidi saab aga jah, käitumine peaks 21 aastasel olema natuke..täiskasvanulikum, tähendab võiks olla. Sest paljudel siiski ei ole kui mõtlema hakata..aga noh..
Hea oli

Aitäh Merlin ja onneriin.
Mulle endale tundub ta ka harjumatult liiga vanana ja eks ma olen harjunud teda nooremana kirjutama, aga üritan ta käitumist veidi parandada, kui see muidugi võimalik on:) Aga mõne koha pealt ei muutu ta kunagi, eriti kui rääkida, ühest teatud isikust, kes peaks ikka muutunud olema.

Super, super, super, super, super jutt. Aaaaah, mulle nii meeldis :)

Millal aga uut osa?

Mul on nii nii paganama hea meeel, et sa teise hooja ka tegid:D Ma lihsalt nagu hull vännan seda juttu:) Ootan uut osa juba täiega lihtsalt;)

Ma üritan hetkel uut osa kirjutada ja praegu on mingi kirjutamishoog peal, seega võib varsti uue osa saada:)
Aitäh ka.

Tundub, et meil tuleb siis samal ajal see uus osa.

2.

Õnneks või siis kahjuks, ei saanud ma sellele mõelda, sest Joanna ja Martin ootasid meid kärsitult veidi ees pool.
"Tulete ka juba?" küsis Joanna meid vaadates.
"Tuleme!" hõikas Robin ja vaatas murelikult minu poole.
"Kõik on korras," sõnasin Robinile vaikselt ning naeratust teeseldes, läksin Joanna ja Martini juurde.
Kõik oligi korras. Miski polnud muutunud, lihtsalt...Karel tuleb tagasi..ja mis siis? Ta on minu jaoks täiesti võõras. Me polnud aastatki koos ja tema oli kolm aastat eemal. Ta oli lihtsalt üks väike vaheetapp minu elus, mis nüüdseks on ammu unustatud. Unustatud!
"Niisiis, kes see Risto on?" püüdsin Martinilt, uudishimu teeseldes küsida.
"Risto on mu endine klassivend," vastas Martin lühidalt. "Kohe oleme tema juures."
"Lõpuks," pomises Joanna. "Tahaks juba mängima hakkata."
"Sa ei oska mängida ju," vastas Martin lõbusalt, ajades mind sellega naerma.
"Igaljuhul mängin paremini, kui sina," vastas Joanna, veidi pahaselt.
"Tüdrukud ei oska jalgpalli mängida," sõnas Martin enesekindlalt ning jäi ühe valge maja juures seisma. Maja juures olevast aiast kostis poiste hääli.
"Sa lihtsalt kardad meilt pähe saada," vastasin lõbusalt ning Joanna noogutas.
Martin ei vastanud, sest samal hetkel ilmus meie vaatevälja noormees, vist umbes meie vanune. Nähes Martinit, naeratas ta laialt ning seejärel kohtus tema pilk minu omaga. Tema tumedad silmad vaatasid minu heledaid ja ma lihtsalt ei suutnud temalt pilku pöörata. Ta oli minust veidi pikem, tumedate veidi lokkis juustega ning nagu juba öeldud tumedate silmadega. Silmad, on millegipärast esimene asi, mida ma uue inimese juures märkan.
"Mina olen Robin," lausus Robin mu kõrval, katkestades vaikuse. Ma olin tema peale selle pärast vihane, sest hetk mida Ristoga jagasime oli maagiline ja tema rikkus selle ära.
Noormees ainult naeratas vabandavalt, kuid ma ei pööranud talle enam tähelepanu. Ta võis küll Kareli sõber olla, kuid tal polnud õigus midagi ära rikkuda.
Pärast pisikest tutvustamist järgenesime Ristole tema aeda, kus oli veel kolm poissi. Kõik kolm olid üsna harilikku välimusega-heledad juuksed ning küllaltki pikka kasvu. Nimed olid Oliver, Karl ja Sander.
"Ma kardan, et teie ei oska jalgpalli mängida," lausus Karli nimeline kahtlevalt, mulle ning Joannale, kui kuulis, et tulime sinna jalgpalli mängima.
"Ma kardan, et sa saad palliga näkku," vastas Joanna võitlushimuliselt. "Meie Adeelega igal juhul mängime," lisas ta ning vaatas mulle otsa.
"Kindla peale," vastasin ning poisid vahetasid omavahel pilke.
Tekkis mõne minutiline vaikus. Poiste nägudest võis välja lugeda, et nad olid kindlad, et me Joannaga ei oska jalgpalli mängida. Nojah, ma tegelikult polnudki jalgpalliäss, aga mul polnud plaaniski neile seda tunnistama hakkata. Pealegi pidin Joannat aitama ju.
"Ma arvan, et oleks aus, kui meie tugevamad oleksid tüdrukutega ühes võistkonnas," alustas Risto viimaks. "Ehk siis Karl ja Sander," lisas ta ning vaatas nende poole.
Enne, kui keegi midagi öelda jõudis, avas Joanna suu ning sõnas ärritunult:" Ma ei ole nii nõrk nüüd ka, et ma peaksin mingi idioodiga ühes meeskonnas olema."
"Vihjad sa kellelegi?" küsis Karl püsti tõustes ning silmitses Joannat üleolevalt.
"Muidugi," sõnas Joanna otsekoheselt nagu tal tavaks oli.
"Hei, hei, ei lähe mu aias kaklema," segas Risto end vahele.
"Tüüp arvab niikuinii, et ma ei oska kakelda," lausus Joanna sarkastiliselt.
"Arvangi," pomises Karl.
Nähes Joanna vihast nägu, segas Risto end taas vahele.
"Pealaegi, ma usun, et täna ei saagi mängida," sõnas ning osutas taevasse.
Aeglaselt langesid alla vihmapiisad, mõne sekundiga oli neid üha rohkem ja rohkem ning olime sunnitud Risto maja verandale jooksma. Ma võtsin Robini ning Risto kõrval istet ning silmitsesin muiates pahurat Joannat, kes keeldus Karli kõrval istumast. Ainus vaba koht oli noormehe kõrval.
"Ma ei istu selle jobu kõrvale," pomises ta ning toetas end vastu seina.
Pöörasin pilgu temalt ning leidsin end Ristot vaatamas. Meie pilgud kohtusid taas, kuid jällegi oli Robin see, kes segas end vahele.
"Vihmasadu jääb vähemaks, ehk peaksime koju minema. Mängust ei tule niikuinii täna enam midagi välja," sõnas ta.
Joanna oli temaga koheselt nõus ning olin sunnitud nendega ära minema. Üksi viie poisiga siia jäämine, olek tekitanud ilmselt palju kõneainet. Mitte, et mind oleks teiste arvamus huvitanud, aga kuna ma kedagi neist eriti ei tundnud, siis olin parem koju minna.
Jätsime poistega hüvasti ning kõndisime vaikides ära. Mina olin Robini peale pahane. Joanna tusatses Karli pärast ning oli Robin...oli lihtsalt Robin-vahelesegaja.
Kümne minuti pärast olin kodus, kus polnud kedagi. Andreas ja Andra olid ilmselt kuskil väljas ning isa arvatavasti tööl. Vahetasin oma märjad riided, kuivade vastu ning tegin endale veidi teed. Suvel tee joomine, ei kuulunud just mu lemmiktegevuse hulka, aga haigeks polnud mul plaanis jääda.
Juues teed, mõtlesin Robini sõnade üle. Niisiis, Karel tuleb nädala pärast tagasi. See ei pidanud küll minusse puutuma, kuid ometi olin sellest veidi häiritud. Võib-olla mitte just häiritud, aga see ei meeldinud mulle. Ma olin nii kaua ilma temata hakkama saanud ja nüüd tuleb ta tagasi. Mul oli üsna suur võimalus teda näha, sest meil oli palju ühiseid sõpru. Nende hulgas reetur Robin. Ta justkui meelega segas minu ja Risto pilkude vahetamisele vahele. Hea küll, meil Ristoga polnud veel midagi, aga väga hästi võis midagi toimuma hakkata. Ainult, et Robin ei tohiks siis meie ligiduses olla, rääkimata ühest teisest isikust.
Me kohtusime Ristoga nädal aega hiljem, täpsemalt päeval, mil Robini jutu järgi, pidi Karel naasma. Seetõttu polnud Robinit meie seltskonnas, vaid oli eelistanud Karelile lennujaama vastu minna. Peaasi, et ta Karelit siia ei tooks. Istusime taaskord Risto verandal, sama seltskonnaga, kellega eelmine kord, väljaarvatud Robin muidugi.
Mul polnud seal just põnev, sest poisid paistsid väsinud olevat ning Joanna oli Karli peale ikka veel vihane. Kell oli alles kümme õhtul, kui poisid juba haigutasid ning Joanna saatis Karlile vastikust väljendava pilgu. Viimaks kuulsime samme ning verandal seisid kolm inimest.
Robin...Karel ning mingi tüdruk, kes hoidis Kareli käest kinni. Pöörasin pilgu kiiresti eemale, kuid Karel oli mind juba märganud, kuid ta ei astunud sammugi mulle lähemale.
"Hello, I'm Louisa," lausus tema kõrval seisnud tüdruk naeratades.
Tüdrukul või siis noorel naisel olid heledad patsis juuksed ning ta oli lühem, kui mina. Ta vaatas ebalevalt ringi ning hoidis tugevasti Kareli käest kinni.
"Ta on minu kihlatu," lisas Karel selgituseks.
Hetk, mil ta seda lausus, oli minu jaoks kohutav. Hoolimata sellest, et keeldusin seda tunnistamast, armastasin teda ikka veel ja tema sõnad tegid haiget. Nii kuradi palju haiget, et mul oli lausa füüsiliselt valus.
Ma vaikisin, samas kui teised neile õnnesoove laususid. Karel abiellub ning saab õnnelikkuks. Nii see pidigi minema ja mina jään õnnetuks.

Mida hekki nagu?? Abiellub? Kihlatu?
Ma loodan et Adeele teeb talle kõik tagasi...:S:D
Risto tundub päris huvitav olevat... Uus kuum paar?

Tõesti mida hekki?
Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda, miks Robin siis Adelee ja Risto pilguvahetused koguaeg ära segas kui Karel niivõinaa abiellub..?

Eee..nojah. Karel on kihlatud jah. Ja noh Robin äkki loodab, et Adeele ja Karel ära leppivad või midagi.

Tänu sellele, et mul homme kooli ei ole, saab varsti-varsti uut osa lugeda:)

3.

Tundus, et ma polnud ainus, kes selle uudise üles, ei rõõmustanud. Ka Robin paistis mingil seletamatul põhjusel, näost ära olevat. Ilmselt polnud Karel talle oma plaanist rääkinud. Ta pomises Karelile ning Louisa'le oma õnnitlused, kuid istus siis vaikides minu kõrvale. Meie pilgud kohtusid,kuid hetke pärast pöörasin näo teisele poole. Täpsemalt vaatasin Karelit..ning tema kätt, mis oli Louisa omaga ühte põimunud.
"Niisiis, millal pulmad toimuvad?" küsisin teeseldud rõõmsa häälega. Need olid esimesed sõnad, mis ma Kareli juureolekul laususin.
Louisa vaatas ebalevalt Kareli poole-tõenäoliselt ei saanud ta küsimusest aru.
Karel vaatas minust mööda, kui lausus:" Kaheksateist august."
"Juba?" lipsas üllatunud Robinilt üle huulte.
Vaikides nõustusin temaga...Kaheksateist august oli veidi rohkem, kui kuu aja pärast. Ma kardan, et vihkan edaspidi kõiki kuupäevi, mis kannavad nime kaheksateist august.
"Jah, me oleme juba poolteist aastat kihlatud olnud ja nüüd, mil me Eestisse tulime, on aeg asi ametlikuks teha," jätkas Karel ning saatis Louisa poole armastava pilgu.
Mul oli valus. Aeg ei paranda kõiki haavu.
"Poolteist aastat," imestas Joanna. "Kui vanad te üldse olete?"
"Vanemad, kui sina," segas Karl vahele, teenides Joannalt ärritunud pilgu.
"Mina olen kakskümmend kaks ning Louisa kakskümmend," vastas Karel ja muigas kergelt. Seejärel kummardus Louisa poole ning sosistas talle midagi. Tüdruk naeratas laialt.
Kuidas palun? Louisa on noorem, kui mina. Tuleb välja, et Karelile meeldisid noored tüdrukud. Oh, ta kohtus tüdrukuga ilmselt, kui too oli veel alaealine. Ma ei mõistnud, mis teda Kareli juures võlus. Noormees oli täiesti idioot, valetaja, kahepalgeline...kena. Vabandust, kole siiski.
"Mulle ikka ei jõua kohale, miks te nii vara abielluda tahate," sõnas Joanna mõistmatult ja raputas peas.
"Sa lihtsalt ei taha aru saada, et mõni leiab oma eluarmastuse ja tahab temaga elu lõpuni koos olla. Sind ju ei tahaks keegi," pistis Karl taas vahele.
"Pigem on asi vastupidi," sisistas Joanna vihaselt. "Sind ei taha keegi."
Selle peale täitis verandat naer ning isegi Louisa naeris veidi. Üheks lühikeseks viivuks, kohtus mu pilk Kareliga, kuid siis pööras ta pilgu oma kihlatule ning mina jäin seina põrnitsema.
"Ma nõustun Joannaga," vastasin mõne hetke pärast. "Mina ise ei abiellu niipea."
"Vähemalt keegi on normaalne siin," rõõmutas Joanna.
"Ja sina ei see ei ole," vastas Karl ning muigas laisalt.
"Ma ei kuulnud seda," lausus Joanna ja eiras noormees täielikult.
"Pulmad toimuvad siis Eestis?" küsis Robin.
"Kindlasti ning kutsed saadame varsti välja," vastas Karel.
Palun ,palun, mina ei taha kutset saada. Ma usun, et ma ei saagi. Kuidas ta Louisa'le seda põhjendab, et tahab oma ekstüdrukut pulma?
"Aga ma arvan, et me läheme nüüd," lausus Karel. "Me mõlemad oleme veidi väsinud," lisas ta ja vaatas hoolitsevalt Louisa poole.
Neiu noogutas ning naeratas meile sõbralikult. "Oli viga meeldiv," lausus ta tugeva aktsendiga.
Oi, Karel on talle eesti keelt õpetanud. Tubli poiss!
Minuti pärast olid nad kolmekesi läinud, Robin nende kannul.
"See Karel tundub täitsa normaalne mees olevat," lausus Risto lõbusalt.
"Kui sa vaid teaks," ohkasin vaikselt.
"Teaksin mida?" küsis Risto kiirelt.
"Me olime Kareliga paar aastat tagasi koos," sõnasin ning kortsutasin kulmu. "See oli ikka väga ammu."
"Kaks ja pool aastat tagasi pole väga ammu," ütles Joanna.
"Siiski see oli piisavalt ammu. Kauge minevik, mis nüüdseks on unustatud" vastasin.
Tund aega hiljem, jalutasin aeglaselt kodu poole. Ma oleksin võinud juba ammu kodus olla, kuid tahtsin veidi mõelda. Mu mõtted olid segi paisatud nagu oleks torm neist üle käinud. Tundsin end korraga nii paganama halvasti ja samas olin mingil uskumatul moel Kareli üle õnnelik. Mul polnud aimugi kumb tunne oli suurem, kuid tõenäoliselt siiski pettumus. Minuni oli lõplikult jõudnud teadmine, et olen Karelist ilma. Kuidagi pidin sellega leppima, ainult et kuidas?
Kaks päeva hiljem olin oma pisikese õe Anniga pargis. Mu ema oli juuksuris ning käes oli õdedeaeg. Täpselt nagu ma kolm aastat tagasi arvasin, et Anni on Andra moodi, siis nii oli ka läinud. Ta oli pisike Andra koopia ega sarnanenud kahjuks mitte üldse oma vanemale õele-minule. Eks ma pidin sellega leppima, elus ei saadagi kõike, mida soovid.
Veetsime aega pargis, mänguväljakul. Anni jaoks oli see väga huvitav, minu jaoks mitte nii väga. Tegin talle kiigul hoogu ning ta paistis sellest väga vaimustuses olevat, arvestedes tema kiljumist. Veidi hiljem, mängis ta liivakastis ühe omaealise tüdrukuga ning mina istusin pingile, jälgides teda.
"See ongi siis Anni, "kuulsin ootamault kellegi tuttavat hääl oma kõrval. "Ta on nii suureks kasvanud."
"Sa nägid teda viimati paari nädalasena, Karel" vastasin võimalikult ükskõiksel toonil. "Inimesed muutuvad kiiresti.
"Õigus, ka sina oled muutunud," lisas noormees ja silmitses mind.
"Sina mitte."
Mind muutis tema lähedus veidi närviliseks, kuid sundisin end rahulikuks ja silmitsesin ainult Annit. Ilma luba küsimata, istus Karel mu kõrvale.
"Adeele, kuidas sul läheb?" küsis ta tõsiselt. "Ja vasta palun ausalt," lisas ta.
"Mul on kaks ja pool aastat, nii kuradi hästi läinud," vastasin sarkastiliselt.
Noormees ohkas ja lausus:" Ma ei tahtnud sulle tookord haiget teha.."
"Aga tegid," segasin end kiiresti vahele.
Tahtmatult meenus mulle päev kaks ja pool aastat tagasi, mida pole ikka veel suutnud unustada. Võimatu oli unustada, sest see mälestus oli ikka veel nii valus.

See jutt tundub nii reaalne, mitte üldse nagu jutt..pigem midagi päriselu sarnast. Midagi väga vastikult tuttavlikku..
Aga muidu väga hea, ma ei suuda lihtalt usukuda et keegi saab nii kirjutada nagu see kõik tundukski päris. Super lihtsalt

Ma ise küll ei ütleks, et see nii reaalne on, aga aitäh siiski:)

Mis kurat nüüd toimunud on?
Kahetsen isegi, et teist hooaega küsisin, sest Karel jättis esimeses vägagi mõnusa noormehe mulje... Kuid eks aeg läheb ning inimesed muutuvad.
Mis juhtus nendega kaks ja pool aastat tagasi? Vot seda tahaks tõsiselt teada. Kas Karel lõpetas suhte ära? Ise lubades veel igavesti koos olla. Pffff... Või hoopis sai poiss jälle valesti aru? Mehed

Ma usun, et homme tuleb uus osa ja siis selgub, mis siis kaks ja pool aastat tagasi juhtus. Idee on mul olemas. Ma ise kahetsen veidi ka, et seda kirjutama hakkasin, sest Karel ei meeldi mulle, vähemalt praegu.

Nii, lugege hästi aeglaselt, sest enne jaanuari algust te uut osa ei saa, kui ma just homme millegagi valmis ei jõua.:)
4.
Mõtlesin päevale, mil Karel kaks ja pool aastat tagasi, saabus Eestisse. See oli kolm päeva, enne katastroofi. Ma ei teadnud midagi, mis mind ees ootas.
Juulis tundus see päev kaugel olevat, aga nüüd kartsin, et see lõppeb liiga kähku. Karel pidi kõigest nädal aega Eestis olema ja see oli uskumatult lühike aeg.
Olin koos Robiniga lennujaamas ja ootasime ärevusega lennukit, millega Karel saabuma pidi. Viimaks see juhtuski, lennuk maandus ning õige pea, nägin kaugelt Karelit. Ta tundus ikka endine olevat, poole aastaga just palju ei muutu või siiski. Kiirustasin talle vastu ja kallistasin teda, õigemini üritasin, sest oma paksu mantli tõttu, polnud seda lihtne teha.
"Ma nii igatsesin sind," laususin rõõmsalt, käed endiselt tema ümber.
"Mina sind ka," vastas ta, tol hetkel ma arvasin, et ta ütles seda siiralt. Miks ma poleks pidanud teda uskuma? Kõik oli ju hästi.
Kolmekesi, koos Robiniga, läksime Robini auto juurde. Karel pidi nädal aega, mis ta Eestis oli, veetma Robini juures. Tähendab ööd pidi ta sealt veetma ja päeval minuga olema..ja teiste sõpradega ka muidugi.
"Niisiis, kuidas Inglismaa on?" küsisin, mõne aja pärast, kui istusime autos. Ma hoidsin tema käest kinni ja naeratasin talle õnnelikult.
"Seal on väga...tore," vastas ta ning minu arvates, kõlas tema vastus veidi kõhklevalt, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu.
Kui midagi oli, siis ta ise räägib.
Jah, ta rääkiski, aga ma poleks, seda mida ta rääkis, iial arvanud. Sinisilmne naiivitar nagu ma olin.
"Kuidas su vanematel ja Katariinal läheb?" esitasin järgmise küsimuse.
Seekord tuli vastus kindlamalt. "Hästi, väga hästi," lausus ta .
Robin heitis kummalise pilgu meie poole, kuid ei öelnud sõnagi. Ehk teadis ta juba siis, et midagi oli toimumas. See oli üsnagi tõenäoline, sest ta tundis Karelit palju kauem, kui mina ja sai aru, et midagi oli teistmoodi. Samas, kui mina arvasin, et ta oli lihtsalt väsinud.
"Kohtume homme," ütles Karel lühidalt, kui Robin peatas auto minu maja ees. "Ma olen väga väsinud," lisas ta ja haigutas.
Olin sellega nõus ning pärast kiiret suudlust, sõitsid nad Robiniga minema, jättes minu veidike segaduses olles maha. Jõudsin järeldusele, et Karel on täiesti endine ja homme räägime juba pikemalt. Hoolimata sellest, jäi mingi kummaline tunne mu südamesse ning ma ei suutnud rahulikult uinuda.
Järgmise päeva veetsime Kareliga koos. Veider tunne oli kadunud ning tundsin temaga koos olemisest rõõmu. Me jalutasime lumistel tänavatel ja vahetasime naeratusi. Minu poolt siiraid, tema poolt ehk mitte nii siiraid. Ta rääkis rohkem, kui eelmisel päeval, eriti uutest tuttavatest, keda ta oli kohanud. Kõige rohkem ühest tüdrukust, kelle nime ta mulle ei maininud. Alles nüüd sai mulle selgeks, kes see tüdruk oli-tema kihlatu.
"Sa siis homme tuled ikka jah?" küsisin, ühel hetkel.
Nimelt, ma kutsusin teda jõule koos mu perega tähistama. Ehk siis isa ning Andraga. Andreasega ka muidugi, sest poiss veetis enamiku ajast meil. Maale minek jäi sellel aastal ära, sest vanaema oli haiglasse sattunud. Mul oli temast muidugi väga kahju, aga usun, et maale poleks Karel tulla saanud, kui kõik mu nõod oleksid seal kohal olnud.
"Hea küll," vastas Karel ning tahtmatult tundus mulle, et ta vastus kõlas kuidagi tüdinult.
Ta küll naeratas, aga mitte tõeliselt. Otsustasin, et kujutan seda ette ning suudlesin noormeest, et seda tunnet ära kaotada. Ma usun, et see õnnestus, sest mõneks ajaks, ei jätkunud mul isegi aega, et mõelda.
Kõik oli täiuslik.
Ka järgmine õhtu, ei näidanud, et ees ootab katastroof. Istusime viiekesi meie köögilaua taga ja sõime maitsvaid jõuluroogi-kartuleid hapukapsaga, verivorsti, piparkooke ja sülti, mis oli Kareli eriline lemmik. Tema ja isa olid ainukesed, kes seda sõid. Mina, Andra ning Andreas kirtsutasime süldi peale nina ega suutnud mõista, kuidas keegi sai seda süüa.
"See on nii hea ju," seletas isa, täis suuga.
"Täis suuga ei räägita," laususime Andraga koos ja muigasime.
"Vabandust," pomises paps. "Niisiis, Karel, kuidas Inglismaal ka eluke veereb?" küsis ta noormehe poole pöördudes.
"Väga hästi, kuigi igatsesin Adeelet," vastas Karel ja naeratas mulle soojalt.
"Tubli, nii peabki," vastas isa. "Võta sülti veel," lisas ta Karelile. "Eks ole maitsev sült?" päris ta.
Karel noogutas.
"Ma ei saa aru, miks minu tütred seda ei hinda," jätkas isa arusaamatult.Pööritasime Andraga silmi ega vastanud.
Hiljem olime Kareliga minu toas ning sõime piparkooke. Toetasin pea tema õlale ja nautisin tema kohalolekut. Ainsaks valgusallikaks minu toas oli, aknalaual olev küünal, mis tekitas tõelise jõulutunde. Lisaks oli see väga romantiline. Isa kõrvaltoas viibimine, mitte nii väga.
"Ma nii armastan sind," sosistasin talle vaikselt.
"Mina sind ka," kõlas tema vastus ja ma ei kahelnud selles. Mitte tol päeval.
Minu kaela ehtis tema kingitud liblikaga kaelakee, mille ta äsja mulle kinkinud oli. Tema sai minu käest meie ühise pildi, mis tehti päev, enne tema Inglismaale minekut. Ta polnud seda varem näinud ning tundus olevat tõeliselt üllatunud selle üle.
"Ma ei mäletanudki, et meist siis pilti tehti," sõnas ta mõtlikult ja silmitses pilti.
"See oli nii ammu ju," vastasin lõbusalt.
"Mitte väga ammu," lausus ta ning tema pilk oli suunatud kuhugi kaugusesse.
Järgmisel päeval, mis oli üks mu elu jubedamaid päevi, ei kohtunud me enne, kui õhtul. Ta kohtus oma endiste klassikaaslastega ja ma ei tahtnud temaga kaasa minna. Isa oli kuhugi välja läinud ning Andra oli arvatavasti Andrease juures, seega oli korter meie päralt. Uksekella kuuldes, kohendasin oma musta kleiti ja heitsin pilgu peeglisse- minu välimus oli täiesti okei.
Karel seisis ukse taga ja näis kuidagi kurb. Lasin ta sisse ning minu tuppa jõudes, jäin talle küsivalt otsa vaatama. Ma arvasin, et tema kellegil tema sõpradest oli midagi juhtunud. Oi, kui vale see mõte oli.
"Me peame rääkima," sõnas ta otsekoheselt ja istus mu kõrvale.
Tema pilk oli erakordselt tõsine ja ma olin suures segaduses. Lause,"Me peame rääkima" ei kõla on kunagi hästi.
"Kas kellegiga juhtus midagi?" pärisin ärevusega.
"Ei", vastas Karel napilt ning vaikis siis.
Ma hakkasin vaikselt halba taipama.
"Ütle, mis on?" nõudsin närviliselt. See ei saanud ju olla see, mida arvasin. Meil oli kõik ju hästi. Oli ju?
Mulle ei meeldinud tema pilk. See oli kurb ja tõsine, ühteaegu. Ma kartsin seda, mida ta järgmisena ütleb.
Ta võttis mu käest kinni ja vaatas mulle otsa. "Ma ei tahtnud seda," aga ma kohtasin kedagi," alustas ta.
Ma vaatasin talle täiesti tuimalt otsa. Tema öeldu, ei jõudnud mulle kohale. Ma kuulsin valesti, oli mu esimene mõte.
"Ja ta on väga eriline," jätkas Karel. "Ma ei saanud midagi teha, aga ma armusin temasse."
"Mine minema!" pahvatasin. "Kao ära!" karjusin, peatamata pisarate voolu.
Karel püüdis mulle otsa vaadata, aga ma pöörasin pilgu ära ja läksin tema kõrvalt minema. Ma lihtsalt ei suutnud tema kõrval istuda.
Ta tuli mulle uuesti lähemale. "Mine ära!" hüüdsin meeleheitlikult.Tema kohalolek ja sõnad tegid mulle nii haiget.
"Adeele, ma ei tahtnud nii, aga see juhtus," vastas Karel vaikselt.
"Mine juba minema!" Kogusin end hetke ja rebisin tema kingitud kaelakee kaelast. "Võta see ka," laususin ärritunult ja viskasin kaelakee tema kõrvale maha.
Noormees kõhkles hetke, kuid lausus:"Ma ei võta seda, las see jääb sulle."
"Ma ei taha seda!" karjusin ja astusin sellele peale. Minu kahjuks jäi liblikas terveks ja ma tahtsin selle aknast välja visata, ent Karel takistas mind.
"Ära tee seda, palun," lausus ta ja võttis mu käest kinni.
"Lase lahti!" Ta tegigi seda ja ma poetasin kaelakee tema kätte ja noormees võttis selle kahetusega vastu.
"Anna andeks, Adeele." lausus ta vaikselt.
Siis astus ta uksest välja ja ma ei näinud teda enne, kui eile. Tema nägemine tuletas kõik selle meelde ja ma tahtsin teda lüüa, et see paganama valu ära kaoks.
"Ma tõesti ei tahtnud sulle tookord haiget teha," sõnas Karel, äratades mind sellest valusast mälestusest.
Eirasin teda ja küsisin ebasõbralikult:" Kus Louisa on?"
"Ta jäi meie korterisse asju lahti pakkima. Mina tahtsin korraks sinuga rääkida," lausus Karel ohates. "Sa ei saa seda teemat igavesti vältida," lisas ta.
"Teil on siis oma korter," jätkasin, keeldudes tema viimasele lausele vastamast.
"Jah, on küll, aga ma ei tahtnud mitte sellest rääkida," lausus Karel tõsiselt.
"Kahju, mulle meeldiks ainult korterist rääkida, aga kui sa ei taha, siis ma lähen nüüd Anniga minema," ütlesin ebasõbralikult ja tõusin püsti.
"Adeele," lausus Karel vaikselt, ent ma ei eirasin seda ja läksin Anni juurde.
Tüdruk oli lahkesti nõus koju minema. Võtsin tema käest kinni ja heitsin korraks pilgu Karelile, kes meid jälgis.
"Idioot," pomisesin omaette.
Õnneks Ann ei kuulnud seda. Ma tõesti ei tahtnud oma väiksele õele varakult lollusi õpetada. Ta oli nii armas ja süütu lapsuke, kes ei teadnud maailmas olevast kurjusest ja sellest õudsast armastusest mitte midagi. Tema õnneks muidugi.
Lootsin, et ta ei saa kunagi sellist valu tundma, mida mina tundsin, kuid mitte keegi ei saanud teda selle eest kaitsta. Ka minu kaitseingel, ei kaitsnud mind selle suure valu eest, mida Karel mulle põhjustas. Kui valesti Iti arvas, kui kirjutas, et me saame Kareliga väga õnnelikkuks. Meie õnn oli üürike, täpselt nagu Robini ja tema oma. Ehk ongi see mingisugune saatus, et parimate sõbrannate elu, läheb sarnaselt.
Tahtmatult tundsin, kuidas pisarad said minust võitu. Üritasin neid varjata, kuid Ann märkas neid ning kallistas mind. See oli täpselt see, mida vajasin.

Jumala dejavu tunne praegu:S
Aga jaanuarini on ju nagu 10 päeva veel aega, jubejube

Osa iseenesest oli hea, aga algus oli kahtlane kuidagi. Kuidagi liiga järsult või ma ei teagi, naljakalt algas igaljuhul..

Oh jah, algus oli jah veidi imelik, üritan seda varsti veidi normaalsemaks muuta.

Millal uut saab?

Peaks ikka veelkord mainima, et Karel on täielik sitapea! kas ta arvab, et see pidev vabandamine aitab (?) ta peaks aru juba saama, et ei aita ja Adeelele koos oma kihlatuga silme ette tatsamine küll ilus tegu polnud :/ ja sel Robinil tundub ka nagu midagi kahtlast teoksil olevat loodan, et Adeele saaks sellest tõprast juba üle jnejne niiet võiksid nd mingi ülilaheda kuti ta jaoks välja võluda, ta väärib seda agajhh, uut!

Ma üritan nüüd varsti kirjutama hakkata. Natuke harjumatu on, sest 2 nädalat pole kirjutanud. Ehk varsti kunagi saate uue osa.