Iga kord ongi igavesti 2 [11 /11 + epiloog( lõpetatud)]

Miks sa uut pole pannud ?

Oeh..ma enne alustasin, aga üle kümne rea mul valmis pole. Tegelikult peaksin üldse oma uurimistööga tegelema, sest tähtaeg on väga väga lähedal. Igatahes ehk paari tunni pärast saate midagi.

Paarist tunnist on saanud väga kaua aega... Uut!!

Oh, ma tunnen ennnast nii süüdi, aga nüüd võtan ennast kokku ja luban paari tunni jooksul teile uut osa:)

Siin see viimaks on:)

5.

Ma tõesti püüdsin endale väita, et ma ei hooli enam Karelist, et kõik oli läbi. Ometi teadsin, et see oli vale. Vihkasin end selle tõttu, aga see ei aidanud. Mul oli raske temast loobuda, kuigi me polnud enam ammu koos. Ma vihkasin teda, et ta tuli tagasi mulle haiget tegema. Ometi oli üks teine tunne vihkamisest tugevam. Armastus...Ma lihtsalt pidin sellest üle saama. Pidin!
Ometi oli see väga raske, eriti just selletõttu, et meil oli palju ühiseid sõpru ning tänu neile kohtusime paratamatult liiga tihti. Pärast seda, kui ma nädal aega tagasi kohtasin Karelit pargis, olin näinud teda eranditult iga päev ja mitte vabast tahtest. Olin sunnitud kuulama, kuidas tema ja Louisa arutasid oma pulmaplaane ja see polnud eriti lihtne.
Praegusel hetkel oli taas üks selline moment, kui olime Joanna, Karli ning Martiniga Risto pool ning veidi aega tagasi olid ka Robin, Karel ning Louisa siia saabunud. Louisa ning Karel istusid minu vastas ning käsil oli arutelu, milline peaks olema pulmatort. Martin ja Joanna lõid arutelule hoogsalt kaasa, pakkudes erinevaid variante. Robin poetas aeg-ajalt mõne sõna vahele ning Risto istus vaikides minu kõrval. Kui juba jutt Risto peale läks, siis oli noormees viimasel ajal imelik. Ta oli vaiksem, kui tavaliselt ja ka tõsisem. Samas ei tundnud ma teda kaua ja ehk mulle lihtsalt tundus nii.
"Kui mina ükskord abiellun, siis tulevad mul suured pulmad," teatas Joanna ühel hetkel.
"Keegi ei taha sinuga kahjuks abielluda," pomises Karl muiates.
Joanna kergitas kulmu, kuid vaikis, mis oli tema kohta vägagi üllatav. Eriti, kui asi puudutas Karli, kellele ta alati lihtsalt pidi midagi vastu ütlema.
"Meie jaoks pole suured pulmad olulised," lausus Karel. "Kõige tähtsam on see, et me teineteist armastaksime."
"Täpselt," nõustusid temaga läbisegi ka kõik teised. Ka mina.
Kaks tundi hiljem kõndisime Joannaga sealt ära. Mina olin muidugi tahtnud juba varem ära minna, kuid teised keelitasid mind sinna jääma ja mõneks ajaks ma nõustusingi. Viimaks oli Joanna ise teinud ettepaneku lahkuda ja ma otsustasin sama. Teised, kaasaarvatud Karel, jäid sinna, eeldatavasti pulmaplaane edasi arutama.
"Sa ikkagi hoolid temast?" küsis Joanna, katkestades vaikuse.
Vältisin talle otsa vaatamist ja vastasin alles mõne hetke pärast. "See ei loe enam midagi."
"Aga, kui te üksteist armastate..." alustas Joanna vaikselt.
Raputasin pead. "Ei, tema abiellub kohe-kohe Louisa'ga, mis tähendab seda, et ta ei armasta mind enam."
Joanna kortsutas kulmu ja oli sellise näoga nagu ei usuks mind. "Mul on siiski tunne, et kõik pole sinu jaoks kadunud," teatas ta viimaks võidukalt.
Ohkasin, sõnades:" Ära kujuta ette. Kas sa ei näinud, kuidas ta Louisa't vaatas?"
"Ei, aga ma nägin, kuidas ta sind vaatas...kui sa Ristot vaatasid."
Jäin hoobilt seisma ja vaatasin talle üllatunult otsa. "Mida sa nüüd räägid?"
Joanna naeratas mõistatuslikult ning kehitas siis õlgu. "Mina ei tea midagi."
"Joanna," ütlesin hoiatavalt. "Millest sa räägid?"
Ent ta naeratas mulle ainult ja sõnas lõbusalt:"Oi, olemegi minu kodu juures. Ma jooksen nüüd. Tsau Adele."
Ja siis ta läkski ning ma jäin talle mõneks hetkeks järgi vaatama, kuid siis raputasin pead ja kõndisin edasi. See, mida ta ütles oli kohe kindlasti väljamõeldis, küllap ta lootusetu romantikuna arvas, et see võib tõsi olla, kuid ta eksis. Karel ei vaadanud mind nii nagu Louisa't, ka mitte siis, kui me veel koos olime. Tema ja Louisa vahel oli asi tõsisem, kaks ja pool aastat tagasi olime meie palju nooremad ega teanud, mida elult tahame, kuid nüüd oli kõik selge. Tema tahtis abielluda oma kihlatuga ja mina...Ohkasin, mina vist ei teadnud endiselt, mida elult tahan või mida elul minult tahab. Olin endiselt suures segaduses.
Samal hetkel, kui astusin oma kodu uksest sisse, helises mu telefon. Ma olin üllatunud nähes seal vilkumas nime Silver, kes oli mu endine klassivend. Me olime pärast gümnaasiumi lõpetamist suhtlema jäänud, kuid ei kohtunud kaugeltki nii tihti, kui varem, mis oli ka igati loogiline, sest elasime nüüd erinevates linnades.
Kui ma telefoni lõpuks vastu võtsin, palus noormees mul endaga välja tulla ja ma nõustusin. Tema hääle järgi tundus, et ta polnud oma tüdrukust Johannast, kes oli meie endine klassiõde, ikka veel üle saanud. Nad olid läinud paar nädalat tagasi lahku, olles paar aastat koos olnud. Minu ja Kareli suhet ei saanud nende omaga isegi võrrelda.
Lähenedes pargile, märkasin juba kaugelt, kui masendunud ta oli. Tema blondid juuksed oli salkus ja ma kahtlustasin, et need polnud vähemalt nädal aega kammi näinud. Lisaks oli ta erakordselt kahvatu, mis näitas, et suve jooksul polnud ta just palju väljas viibinud. Kartsin, et ta oli kogu aja olnud oma toas ja end haletsenud.
"Adeele," sõnas ta murdunud häälel, kui ma temani jõudsin. "Adeele, miks ta pidi mu maha jätma? Ma ei saa ilma temata ju."
Silver paistis täiesti ahastuses olevat ning ma istusin ta kõrvale, pannes oma käe tema ümber. "Ma ei tea, ma ei tea, miks ta nii tegi," laususin vaikselt.
Silver ohkas ja vaatas mulle õnnetult otsa. "Ma tõesti mõtlesin, et meie vahel on kõik korras. Ja siis ta ütles, et me peame rääkima. Ma teadsin, et see lause, tähendab alati halba ja mõtlesin, et äkki on tema vanematega midagi juhtunud," sõnas ta ühe hingetõmbega.
Ta vaikis ja sulges silmad. "Aga ta ütles hoopis, et kõik on läbi. Lihtsalt nii ütleski. Kolm sõna, mis võivad su südame purustada," jätkas Silver vaikselt.
"Mul on nii kahju," laususin vahele, enne kui Silver jätkas oma jutuga.
"Ma küsisin muidugi miks. Ta lihtsalt ütles, et armastus sai otsa. Ütle mulle, kuidas saab armastus otsa saada?" küsis ta minu poole pöördudes.
"Love you get over in two months, big love you get over in two years, and great love, great love... changes your life," vastasin tsiteerites üht romantilist filmi, mida Joanna oli mind kord vaatama sundinud.
"Et siis, meil oli suur armastus?" päris Silver kahtlevalt.
"Ma ei tea," vastasin ohates.
Silver kortsutas kulmu. "Aga, mis oli sinu ja Kareli vahel?"
"Ei midagi erilist," laususin. "Paarikuune romanss, mis kummagile midagi olulist ei tähendanud."
"Sinu jaoks oli see küll oluline," teatas Silver ootamatult.
Kergitasin kulmu ja vaatasin teda küsivalt. Ma teadsin, et ta rääkis tõtt, kuid et ta sellest nii otsekoheselt rääkis...See polnud tema moodi.
"Aga oli ju." Ma nägin, kuidas sulle lahkuminek mõjus. Sa oled siiani samasugune nagu mina praegu," lausus ta ja muigas kibedalt.
Me istusime seal kaua kahekesi, vajamata sõnu, et mõista teineteist. Mahajäetud inimesed mõistsid alati üksteist, hoolimata erinevatest põhjustest, miks neid maha jäeti.
Viimaks jätsin temaga hüvasti ja jalutasin aeglaselt kodu poole. Tänu Silverile olin uskuma hakkanud, et saan Karelist tõesti üle. Lubasime koos, et ei hooli enam inimestest, kes on meile haiget teinud ja liigume edasi, et leida keegi parem.
Minu koduni oli jäänud veidi enam, kui paarsada meetrit, enne kui keegi mu teele ette astus ja ma kuulsin häält, mille lubasin unustada.
"Adeele, mis sa siin üksinda teed?" päris Karel uudishimulikult.
"Ma võiksin sinult sama küsida, aga mind lihtsalt ei huvita," vastasin ärritunult. Uskumatu, kuidas mõni inimene, suudab tuju nii kiiresti nulli viia.
"Miks sa koguaeg nii ärritunud oled?" jätkas noormees pärimist.
"Ja miks sina mind pidevalt jälitad?" küsisin sarkastiliselt ja tahtsin edasi liikuda, kuid Karel tõmbas mind tagasi.
"Jälitan? kordas ta imestunult, laskmata mu käest ikka veel lahti.
"Sa olid pargis, kui ma Anniga seal olin ja nüüd oled siin," laususin ja tõmbasin end viimaks lahti.
"Sa kujutad seda ette. See on lihtsalt kokkusattumus," sõnas Karel rahulikult.
"Hästi, aga kui see veel kolmas kord juhtub, siis see pole enam juhus," ütlesin ja kõndisin edasi.
Seekord ma enam selja taha ei vaadanud. Ma kõndisin sirge seljaga minema, olles otsustanud viimaks ometi kõik selja taha jätta. Nii oli palju parem.

UUT! UUT! UUT!

Lugesin ka nüüd need viis osa ära ja...
...kui aus olla, siis Karel mulle ei meeldi. Ja ei meeldinud ka see, et nad eelmises osas pärast Kareli petmist uuesti paariks said/jäid. Kuidagi... paha seda öelda, aga mõjub sellisena nagu Adeele ei hindaks iseennast.
Ja ma tean, et mul endal pole küll mingit suurt armastust veel olnud, aga mina usun, et kolme aastaga saab sellest üle. Eriti siis, kui ise üritad edasi minna oma eluga. (Nagu, ma sain aru, Adeele üritas teha, Kaspariga näiteks.) Jah, mõnda aega sa nutad taga ja eks ole raske ka kolme aasta möödudes näha, kuidas su eks abiellub... aga nii raskelt seda üle elada? Kolme aastaga peaks need tunded minu arust jahtunud olema. (Jällegi, ma pole ekspert, kuid jah.)
Minu arust oleks tore suund sellele loole, kui me näeme, kuidas Karel ja Adeele üksteisest lõpuks romantilises mõttes lahti lasevad ja oma elu elama hakkavad.
Ja sa paned veidralt komasid. Mu paari aasta tagune eesti keele pinginaaber pani neid samamoodi... ja ma olen sellist komastamist ka siin foorumis näinud... Ja ma nagu tajun, kuidas või mis loogikaga te neid komasid panete, aga ma nagu ei suuda näppu sellele panna, kust see loogika tuleb või miks see teile loogiline tuleb. KUIGI ma tajun teie komastamise loogikat.
Oh well... Ootan uut.

Ilmselt vist siis ongi raske kui sind julmalt maha jäetakse ja siis tullakse kellegi uuega juba ja räägitakse oma tulevikuplaanidest mis teil olemata jäid..been there, done that.
Aga osa iseenesest oli hea, võiks teinekord kiiremini tulla

nasicc-See komade asi on tõesti veider, ma ise ei kujuta ka ette, mis loogika järgi ma seda teen. Ja hetkel ma töötangi selle kallal, et Adeele saaks Karelist lõpuks üle, sest 3 aastat on tõesti liiga pikk aeg.
onneriin-Hakkasin uut osa juba kirjutama ja seekord peaks see küll kiiremini tulema:)

Aga maha jäeti ju, nagu ma aru saan... vähemalt aasta-kahe eest... Tulevikuplaanid uuega tulid alles nüüd.
Ja mul on hea meel, et selle nimel töötad. (: Vähemalt mina tajun asja nii, et see oleks väga suur areng kogu selle loo osas. :)

Suutsin lõpuks uue osa kirjutada. Pikal vahel oli suur roll selles, et valmistusin uurimistöö kaitsmiseks ja nagu täna selgus jäi mul 3 punkti viiest puudu. See tekitas masendust ja kirjutasin osa, mis tõenäoliselt ei tulnud väga hästi välja.
6.

Viimaks lasin ma temast lahti, seekord lõplikult. Jah, ma olin seda ka varem väitnud, aga ma uskusin, et nüüd on see tõesti nii. Ma olin juba küllalt tema pärast piinelnud ja ainus, kes haiget saab olin mina ise. Mitte tema, kes on õnnelikult abiellumas naisega, keda armastab. Jah, meil oli ilusaid hetki, kuid lõppude lõpuks, ei tähendanud need kõigi nende halbade asjade kõrval mitte midagi. Me mõlemad olime sellest suhtest liiga palju haiget saanud, järelikult olid saatusel meiega teised plaanid ja need polnud omavahel seotud. Ma olin peaaegu kolm aastat oma elust raisanud temast üle saamisele ja see oli liiga pikk aeg. Ma oleksin juba ammu võinud olla õnnelik ja olla koos kellegagi, kes mind tõeliselt armastab. Tema oli seda teinud ja nüüd oli käes minu kord.
Päevad möödusid ja ma polnud Kareliga sõnagi vahetanud. Ma olin teda küll näinud, kuid me ei vahetanud sõnagi. Millest me oleksime rääkinud? Tema eesootavatest pulmadest? Ei, seda ma ei tahtnud. Ma üritasin tema pärast küll õnnelik olla, kuid see polnudki nii lihtne.
"Kas asi on minus või on Karl tõesti idioot?" päris Joanna ühel päikesepaistelisel hommikul, kui istusime pargis ja nautisime suve.
See oli suvalisel hetkel esitatud küsimus, mis ajas mind hetkeks naerma, kuid Joanna saadetud kuri pilk, sundis mind tõsiseks muutuma.
"Ma tõesti ei tea," üritasin tõsiselt lausuda, kuigi mu suunurgad olid veidi liiga üleval.
Joanna ei jäänud selle vastusega rahule. "Aga ta käitub ju nagu idioot," lausus ta kulmu kortsutades.
"Ega sa ise parem pole."
Joanna tõusis hämmeldunult pingilt püsti. "Mis sa tahad öelda, et ma olen samasugune nagu tema?"
Turtsatasin kergelt. Seda ta oli või isegi hullem.
"Ma ei taha midagi öelda, " laususin muiates. "Kuule jätame nüüd selle juttu ja naudime head ilma," jätkasin ja vaatasin Joannale paluvalt otsa.
Ta porises midagi arusaamatut, kuid istus tagasi pingile, vältides mu pilku. Ohkasin kergelt ning viisin oma pilgu pargi teise otsa. Ühtäkki võpatasin, sest silmasin üht tuttavat kuju, kes rääkis heledate juustega noore naisega. Ei, see polnud Karel, vaid Robin.
Robin...mu mõte libises hetkeks sinna aega, kui Iti veel elas ning oli Robiniga koos. Kõik oli siis nii hästi ja meil polnud aimugi, mis oli saatusel meile varuks. Nagu keegi kunagi teaks, mis juhtuda võib.
"Kuule, kas see seal Robin mitte pole?" kuulsin järsku Joanna häält oma kõrval.
"Eee..ma ei tea," sõnasin kahtlevalt. Ma ei tahtnud, et Robin siia tuleks. Mul ei olnud midagi tema vastu, aga...Ma lihtsalt ei tahtnud.
Kahjuks oli liiga hilja juba, sest Joanna oli aru saanud, et see siiski oli Robin.
"Robin! Tule siia!" hüüdis ta ja vehkis kätega.
Ma lootsin, et Robin ei pane teda tähele, kuid Joannat oli võimatu mitte märgata, sest tema hääl oli nii vali ning lisaks see tobe kätega vehkimine. Kahjuks märkas Robin meid üsna pea ning pärast seda, kui oli midagi öelnud tüdrukule oma kõrval, kõndis ta meie juurde.
Ma võitlesin sooviga minema kõndida, kuid ei teinud seda siiski ning üritasin noormehele naeratada. Kahjuks mitte eriti siiralt ning uskusin, et ta sai sellest aru. Vähemalt ei öelnud ta midagi.
"Hei, kuidas läheb?" päris ta naeratades ning istus Joanna kõrvale.
"Hästi," vastasime Joannaga üheaegselt, mille peale Robin kergitas kulmu.Tema silmad peatusid hetkeks Joannal ning veidi pikemalt minul.
"Mul läheb tõesti hästi," kordasin veidi närviliselt.
"Keegi pole öelnudki, et ei lähe," lausus Robin vaikselt.
Joanna heitis meile veidra pilgu, kui ei öelnud midagi. Olin talle selle eest tänulik, kuid soov koju minna, polnud kadunud.
Tõusin pingilt, kohendasin oma lühikest sinist seelikut, mis oli veidi kortsu läinud ning millel oli pruun plekk, mille tekitajast mul polnud aimugi. Kortsutasin kulmu, sest ma ei mäletanud, et oleksin kuhugi sisse istunud või midagi söönud. See oli tõeline mõistatus.
"Ma vist lähen oma plekilise seelikuga koju," sõnasin veidi kõhklevalt.
Selle peale Joanna turtsatas. "Parem oleks, enne kui sa sellele veel midagi peale suudad ajada." Ta pööritas silmi. "Kobakäpp," lisas ta muiates.
"Ise oled," laususin kergel toonil ning heitsin siis pilgu Robinile.Noormehe näos oli mulle midagi arusaamatut, kuid ma ei tahtnud sellest mõelda.
Lehvitasin neile mõlemale ning seadsin sammud kodu poole. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei tahtnudki koju minna, vaid saada Robinist eemale. Kuna viimaks olin Karelist loobunud, siis tema parima sõbraga koos aja veetmine, polnud kõige parem idee. Kuigi...ma olin Itile kunagi midagi lubanud ning kahjuks olin selle suuremalt jaolt täitmata jäänud. Lootsin, et kuskil üleval, polnud ta minu peale vihaseks saanud.
Peaaegu märkamatult olin pargist välja jõudnud ning ei suutnud otsustada kuhu poole peaksin minema. Vasakule poole jäi minu kodu, kuhu mul oleks soovitatav minna, kui ma just ei soovinud terve päev musta seelikuga ringi kõndida. Paremale poole, jäid kõik muud kohad peale kodu, kuid mulle ei tulnud pähe, mis kohad täpsemalt. Järelikult pidin siiski vasakule pöörama, vähemalt esialgu.
Vähem, kui poole tunni pärast olin taas väljas ja pöörasin seekord otsusekindlalt vasakule, kuigi polnud selge, kuhu ma minna tahtsin. Väljas oli kakskümmend viis kraadi sooja ning imelikul kombel ajas see mind haigutama. Pidin siiski tõdema, et tõenäoliselt polnud palavus selles süüdi, vaid see, et läksin järjekordselt kell kolm öösel magama, ärgates kell kaheksa, Joanna kõne peale. Täpsemalt oli ta mulle kogemata helistanud ning tervelt kaks tundi oli mul selletõttu paha tuju. Hetkel oli keskpäevast veidi möödas ja mul oli surmigav. Ehk oleksin siiski pidanud Joanna ja Robini juurde jääma?
Momendil, mil olin tänavale seisma jäänud ja jõudnud järeldusele, et parem oleks parki tagasi minna, kuulsin kedagi oma nime hõikamast.
Vaatasin ringi ega mõistnud kohe, kes oli mind hüüdnud. Minust paremal seisid kaks vanemat naist, kes rääkisid midagi omavahel. Raputasin hetkeks pead, nemad mu nime kindlasti ei öelnud. Hetk hiljem möödus minust kiirel sammul, keskealine mees, hallis ülikonnas, kes ei heitnud mulle pilkugi. Ka tema polnud minu hüüdja. Minust veidi tagapool oli hall auto, mille ümber seisid mõned noorukid. Silmitsesin neid kahtlevalt, kuid ei paistnud kedagi neist ära tundvat. Kehitasin õlgu ning astusin sammu pargi poole, kui kuulsin taas, kuidas keegi mu nime lausus.
"Adeele, tule siia," hüüdis hääl ning nüüd kuulsin seda veidi selgemalt.
Mulle sai selgeks, et keegi sellest kambast, kes auto juures seisid oli seda teinud, kuid ma ei suutnud määratleda kes. Aeglaselt ja veidi kõheldes, astusin mõne sammu lähemale, et näha neid isikuid paremini. Hetke pärast kergitasin üllatunult kulmu. Ma tundsin ühte neist noormeestest vägagi hästi. Astusin nüüd veidi kiiremini nende poole.
"Tsau Kaspar," laususin, kui olin nende kõrvale jõudnud.

Sain lõpuks uue osaga valmis
7.

Ma polnud Kaspariga juba pikka aega uhelnud ja see oli sada protsenti minu süü, sest mina olin ta ju talvel maha jätnud. Tundsin kaua aega end selletõttu halvasti, kuid tunnete vastu ei saa.
Praegu naeratasin talle ja noormees naeratas vastu. Tema kõrval seisvad noorema poolsed mehed silmitsesid mind uudishimulikult.
"Kaspar, su pruut?" päris tumedate juustega noormees, kelle käsivarrel olev kotka tätoveering torkas mulle kohe silma.
Nooruk märkas, et ma teda vaatasin ja silmitses mind hetke ebasõbralikult, enne kui kõndis minust veidi eemale ning alustas ühe teise tüübiga vestlust. Saatsin teda hetke pilguga, enne kui koondasin oma tähelepanu taas Kasparile.
"Adeele, pole mu tüdruk, " seletas noormees kahele kutile, kes tema kõrval seisid. "Ta on, " ta tegi pausi ja vaatas mulle veidi ebalevalt otsa, " hea sõber."
"Jah, " sõnasin temaga nõustudes.
Kuigi ma pidin tunnistama, et meie sõprus oli vahepeal vägagi unarusse jäänud. Liigagi unarusse. Kaspar oli mulle oluline, aga...Ma ei tea, miks talvel nii läks. Õigemini tean, aga ma ei olnud uhke selle üle ja ma tundsin end paar kuud tagasi selle üle isegi halvasti ja nüüdseks on see möödanik. Elu liigub edasi. Ma olin oma "uue" eluga juba algust teinud ja ei kavatsenud seda ära rikkuda.
"Et siis sa oled vaba?" päris üks noormeestest ja silmitses mind hindavalt.
Tundsin Kaspari pilku endal ja noogutasin. "Hetkel küll, " sõnasin rõõmsalt.
"Hetkel?" päris Kaspari kõrval seisev tumedapäine teine noormees kahtlevalt.
"See tähendab, et sinul pole mingit võimalust, " torkas Kaspar vahele ja muigas kergelt.
Tüüp tegi talle nägusid. "Pead sa siis kõik ära rikkuma, " porises ta Kasparile.
Tundus, et see poiss oli täitsa okei. Ja miks poleks pidanud olema? Kaspar üldiselt ei suhelnud jobudega, kuid meie suhtlesmispaus oli mitu kuud kestnud, seega võis asi olla muutunud. Või siiski mitte?
"See on mu elueesmärk, " teatas Kaspar lõbusalt.
Muigasin kergelt ja pärisin siis Kasparilt: "Kas sa oma sõpru mulle ei tutvustagi?"
"Ups, " lausus Kaspar kohmetult ja vaatas ebalevalt oma sõprade poole.
Mõlemad Kaspari sõbrad pööritasid silmi. "Kus su kombed küll on?" küsis üks neist.
"Tal pole neid kunagi olnudki, " teatasin muiates, mille peale kõik kolm naerma hakkasid ning ka kaks veidi kaugemal viibivat noorukit vaatasid meie poole.
"Sul on õigus, " sõnas Kaspar, tõstes pöidla püsti.
Üks poistest raputas aga pead. "Tundub, et Kaspar ei jõuagi meie tutvustamiseni, seega peame seda ise tegema, " sõnas ta energeliselt. "Mina olen Marten:"
"Ja mina Kristo, " ütles teine kutt mulle lähemale astudes. "Sina oled Adeele jah?"
Naeratasin laialt. "Oled õigesti aru saanud."
Mõlemad poisid tundusid esmapilgul toredad. Nii tumedapäine Marten, kui ka meekarva juustega Kristo. Nagu mainitud, siis nad olid Kaspari sõbrad ja loodetavasti polnud esmamulje petlik. Heitsin ka pilgu kahele teisele tüübile ning Kaspar mõistis seda.
"Vasakul on Priit, " sõnas ta käega tätoveeringuga kutile osutades. "Paremal Rivo."
Tõenäoliselt nii Priit kui ka Rivo kuulsid, kui Kaspar nende nime lausus, kuid kumbki ei tulnud meie poole. Priit silmitses mind endiselt veidi ebasõbralikult ning Rivot ei paistnud ma üldse huvitavat. Noormees toetas end kergelt halli auto vastu ja päris Priidult midagi vaikse häälega. Tema vestluspartner raputas pead ning mulle tundus, et veidi ärritunult. Korsutasin hetkeks kulmu, kuid see polnud minu asi ning suunasin oma tähelepanu taas Kasparile, Kristole ning Martenile.
"Peaks vist nüüd Marti juurde minema, " lausus Kristo veidi kõhklevalt ja vaatas Priidu ja Rivo poole.
"Tõenäoliselt, " vastas Marten ning ka Kaspar noogutas.
Sain aru, et mul oli aeg ära minna. "Ma siis lähen, " teatasin.
Kõik kolm noogutasid veidi süngelt ning vaatasid rohkem kaht teist noormeest, kui mind. Eemaldusin neist aeglaselt ja olin nende juurest lahkudes veidi mõttesse vajunud. Kasparit oli üle pika aja väga tore näha ja lootsin, et hakkamegi nüüd tihedamini suhtlema ning miks mitte ja Marteni ja Kristoga. Rivo ja Priidu jätsin esialgu mängust välja.
Jalutasin aeglaselt mööda rahvarohket tänavat, teadmata kuhu täpselt minna. Kõigil minust mööduvatel inimestel paistis olevat oma tee, kuhu minna, ainult minul puudus see. Ma tõesti ei teadnud, mida ma nüüd tegema peaks. Koju minema? Mida mul seal teha oleks? Kortsusin kulmu. Muidugi polnud mul seal midagi teha. Igavusest magama jäämise tõenäosus oli väga suur. Miski poleks hullem, kui magada ilus suvepäev maha.
Olin viimaks otsustanud oma sammud kaubamaja juurde suunata, kui mind peatus tuttav hääl. Ma isegi ei üllatunud seda kuuldes. Enam polnud see juhus, kuid otsustasin siiski seisma jääda. Ma ei saanud lõputult põgeneda ja kuna see peatükk mu elus oli niikuinii läbitud, siis ehk prooviksin asjasse teistmoodi suhtuda. Nagu sõber. Lihtsalt sõber, ei midagi enamat.
Pöörasin otsustavalt ümber ja naeratasin enesekindlalt Karelile. Noormees paistis olevat veidi väsinud ning oli näha, et ta polnud öösel kuigi palju magada saanud. Põhjust ei tahtnud ma teada.
"Adeele", lausus Karel ettevaatlikult ja vaatas mulle veidi kõhklevalt otsa.
Tema oleks häiris mind veidi. Ta polnud tavaliselt selline, vähemalt polnud ta seda siis, kui meie veel koos olime. See aga oli väga ammu. Inimesed muutuvad.
"Mida?" pärisin kergelt toonil ja üritasin talle isegi naeratada. See tuli vist välja, kui otsustades tema ilme järgi, kuhu ilmus ka viimaks naeratus.
"Kas sul oleks veidi aega?" päris ta mulle tõsiselt otsa vaadates.
"Oleneb mille jaoks?" sõnasin napilt.
Mul polnud aimugi, millest ta minuga rääkida tahtis. Ega ta ometi oma kihlatuga tülli ei läinud ja...Stopp! Ma ei mõtle edasi.
Ma ei tea, " alustas Karel kõhklevalt ja kortsutas kulmu. " Sa olid esimene inimene, kes mulle ja Louisale pähe torkas, aga..." ta tegi pausi ja vaatas mulle otsa, " ma muidugi mõistan, kui sa ei taha. See on muidugi imelik, aga Louisa parim sõbranna ei saa Inglismaa siia sõita ja...Ta vaikis taas.
"Millest sa räägid?" pärisin kärsitult.
"Kas sa oleksid minu pulmas pruutneitsi?" otsustas Karel seekord otsekohese kasuks, lüües mind pahviks.

Lugesin 1. hooaja ka l2bi, ning pean tdema, et see on tohutult p6nev. Ja loodan, et j2tkad varsti.

No vot see lõpp oli küll pauk
Et nagu mis sel Karelil küll mõttes on. Arvatavasti ta ise ka teab et Adeele pole tast täielikult üle saanud ja siis tuleb teda sellise asjaga piinama.
Aga ikkagist hea ja tahaks uut!

No ma hakkasin uut osa kirjutama, seega kunagi vast saab:)

No millal uut osa saab? Aeglaselt tulevad viimased osad. Täitsa ootan. ^^
Üks tehniline kommentaar: kui sul on selline konstruktsioon, et "Keegi ütles midagi, " ja siia ma läksin koju. Siis Seal ei ole enne jutumärkide lõppu tühikut. "Keegi ütles midagi," :)
Aga muidu jah, nõustun... Kareli poolt oli see päris suur pauk.

nasicc-Ma lugesin tükk aega su kommentaari, enne kui aru sain. Vist.
Selle osaga ma pole väga rahul, aga noh käib kah.

8.

Vaatasin teda mitu pikka hetke ja ei teadnud, mida öelda. Õigemini ma ei osanud. Pole just igapäevane, et sinu eks, kellest oled üritanud juba mitu aastat üle saada, palub sind oma pulma ja veel pruutneitsiks. Mul oli õigus teda üllatunult silmitseda.
“Et siis, mida sa arvad?” päris Karel mulle kohmetult otsa vaadates. “Ma muidugi tean, et see on väga ootamatu ja...” ta piidles mind ettevaatlikult, “ sulle ebamugav.”
“Oled sa kindel, et Louisa seda ka tahab?” pärisin, kuigi see polnud see küsimus, mida ma tegelikult küsida tahtsin.
Karel noogutas. “Tema selle ettepaneku tegigi. Mina...ma...” ta ohkas kergelt, “ ma arvasin ja arvan ka praegu, et sinu jaoks on see liiga raske.”
Õigesti arvasid. Olla oma eksi pulmas pruutneitsi on veidi kummaline. Jah, ma tean, et me läksime nii ammu lahku, aga...See oleks sama hea, kui minu isa oleks minu ema ja tema uue mehe pulmas...isamees või keegi. Kas see tundub normaalne?
Karel silmitses mind endiselt ootavalt ja ma ei teadnud, mida talle öelda. Tema pruunides silmades paistis lootuskiir ja ma mõtlesin, et kas oli tõesti oluline, et just mina oleksin nende pulmas pruutneitsi. Sama hästi oleks see võinud Kareli õde Katariina olla.
“Aga Katariina? küsisingi noormehelt, saades vastuseks pearaputuse.
“Ta on lilleneiu, “ teatas ta selgituseks.
Oleksin pidanud seda arvama. Kindlasti oli Katariina õnnelik, et Karel minu maha jättis ja Louisaga abiellub. Ta vihkas mind ju siis, kui me Kareliga käisime. Kui vana ta siis oli? Viie aastane? Nüüd ta umbes kaheksa aastane ja selle ajaga lapsed vist eriti ei muutu. Vist. Ma juba “ootasin” meie kohtumist.
“Kas tõesti kedagi teist ei ole?” pärisin asjatult, sest olin mõistnud, et nii see oli.
Karel raputas pead ning silmitses mind pingsalt. “Nagu ma juba ütlesin, siis ei. Ma tean, et see on sinu jaoks imelik, aga me oleksime sulle tohutult tänulikud.”
Peategi olema.
“Eks ma võin olla siis, “ pomisesin rohkem iseendale, kui talle.
Karel reageeris sellele teistmoodi, kui oli arvanud. Või tegelikult polnud ma üldse midagi peale aitähi oodanud, kui sedagi. Õnneks või kahjuks oskas noormees mind üllatada.
Ta vaatas mulle hetkeks otsa, just nagu ei usuks, mida ma olin öelnud. Sekund hiljem, seisis ta minu kõrval ja kallistas mind. See kestis vaid hetke ja siis tõmbus ta minust eemale ning ma jäin teda jahmunult vaatama.
“Millest eest see oli?” pärisin vaikselt, olles endiselt hämmeldunud.
“Ma tahan, et me oleksime sõbrad. Väga head sõbrad, “ sõnas ta mulle silma vaadates. “Ma tean, “ ta vaikis hetkeks, “ et ma tegin sulle palju haiget, aga ma ei saa seda muuta.”
Pöörasin pilgu mujale. Silmitsesin mööduvaid inimesi. Tajusin, et Karel vaatab mind, kuid ei teadnud, mida öelda. Sõbrad. Mina ja Karel. Sõprus vahetas armastuse välja. Ausalt öeldes, ei kujutanud ma end ja teda sõpradena ette. See oli kuidagi harjumatu, kuid ehk oligi nii hea. Karel ja mina oleme sõbrad. Lihtsalt sõbrad.
“Eks oleme siis, “ vastasin samasugusel toonil, kui ma nõustusin tema pulmas pruutneitsi olema. See polnud liiga julgustav ega sõbralik, vaid ma lihtsalt tõdesin seda, kui fakti.
Kareli näole kerkis koheselt lai naeratus. “Super.”
“Arvatavasti, “ laususin veidi ükskõikselt. “Millal pulmad olema pididki?” küsisin ja üritasin veidi rohkem entusiasmi üles näidata.
Karel lausa säras, kui ta mu küsimust kuulis. “Täpselt kümne päeva pärast. Kui täna ikka kaheksas august on?” päris ta ärevusega mulle otsa vaadates. “Peaks ju kaheksas olema, “ pomises ta.
Noogutasin masinlikult. Samal ajal, kui mu mõte rändas hoopis teises suunas. Pulmad olid juba kümne päeva pärast. Kümne! Kümne päeva pärast pidin Kareli ja Louisa pulmas särama. Miks? Oh, miks ma nõustusin seda tegema?
“Adeele, kuuled?” Karel vehkis käega mu näos ees ja ma võpatasin. Ta oli vist midagi öelnud, aga ma polnud seda tähelepannud.
“Mida?” küsisin ja üritasin naeratada. See õnnestus vist, sest Karel lõpetas selle tobeda käega vehkimise.
“Ma lähen nüüd koju ja teatan Louisale sinu nõustumisest, “ teatas ta energiliselt. “Ta kindlasti rõõmustab väga, “ lisas ta mulle otsa vaadates.
“Tore, “ sõnasin, hoides naeratust endiselt näos.
Lehvitasin talle ning siis kõndisin ka ise kodu poole. Mu südames valitses segadus nagu viimasel ajal alati. Ma ei teadnud, mida ma tundsin. Kõik mu tunded oli segamini ja üks ei domineerinud teiste üle. Kurbus, uskumatus, imestus ja mida kõike ma veel tundsin. Hetkeks ei soovinud ma midagi tunda, kuid mis mul muud üle jäi. Ma polnud kivist, seega ei saanud ma tundetu olla.
Jõudes koju, kuulsin Andra toast eksimatult häält, mis kuulus Andreasele. Vahel ei suutnud ma aru saada, kuidas mu õel nii vedanud oli. Tema ja Andreas olid juba enam, kui kolm aastat koos ja see pilk, kuidas Andreas mu õde vaatas, see pani mind soovima, et keegi mind ka nii vaataks. Paraku polnud mul vähemalt praeguseni nii palju vedanud.
Andra vist kuulis, et keegi tuli koju, sest pistis pea oma toa uksest välja.
“Hei, “ sõnas ta naeratades.
Mu nägu polnud vist eriti rõõmus, sest ta heitis mulle mureliku pilgu, pomises Andreasele midagi ja tuli minu juurde.
“Mis juhtus?” küsis ta ja istus minu kõrvale.
Ohkasin kergelt. “Ei midagi. Lihtsalt Karel palus mul oma pulmas pruutneitsi olla.”
Andra kergitas kulmu ja paistis olevat umbes sama üllatunud, kui mina, kuuldes seda Kareli käest. “Mida sa ütlesid?” küsis ta siis.
“Nõus olin.”
Andrat paistis see veelgi rohkem jahmatavat. “Miks sa nõus olid?” nõudis ta. “Pärast seda, mida ta sulle tegi.”
Vältisin talle otsa vaatamist. “Andra, ma olen temast üle saanud. Me oleme nüüd sõbrad.
Ta oli endiselt skeptiline. “Kas ta pruut seda üldse teab?”
Noogutasin.
“Eks sa ise tead, “ pomises Andra, kuid oli selge, et tema selle otsusega rahul polnud.
Veidi hiljem istusin oma toas üksi. Mu mõtted rändasin paari aasta tagusesse aega. Täpsemalt sellesse aega, mil me Kareliga koos olime. Varem oli mul valus neid hetkedest mõelda, aga nüüd...Nüüd oli isegi õnnelik, et elu mind ja Karelit mõneks ajaks kokku viis. Hoolimata sellest, et me polnud enam koos, olid meil alles meie ühised mälestused, mida ei saanud keegi meilt võtta. Mulle meenus, kui Karel vastu posti kõndis ja see pani mind turtsatama. See oli esimene kord pärast meie lahkuminekut, mil suutsin naerda millegi üles, mis oli seotud temaga. Ma olingi vist temast üle saanud.

9.
Lugu hakkab lõppema

Istusin Iti haual, teadmata, miks ma seal olin. Itit polnud tegelikult seal. Tema hing oli kuskil mujal ja tema kehaga ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida päris Itiga, kuid selle võimaluse puudumise tõttu olin ma siin-tema haual, kuid ma pilk vaatas mujale. Ehk oli Iti nüüd liblikas, kes minust äsja mööda lendas. Või tuuleiil, mis õrnalt mu juukseid sasis. Ma ei teadnud seda, aga ometi tunnetasin ta kohalolekut. Ma teadsin, et ta kuulas mind.
“Karel abiellub täna,” sõnasin ja vaikisin hetkeks ja mulle meenus hetk, mil Karel oli mind Iti matustel toetanud,”ja ma olen temast üle saanud, aga mingi osa temast on alati minu südames nagu sinu oma, Iti.”
Kell oli alles seitse hommikul ja Kareli pulmad pidid algama kell kaks, kuid ma teadsin kindlalt, et pean täna siia tulema. Ma tahtsin veeta siin võimalikult palju aega, enne kui Kareli pulma lähen ja Louisa. Paar päeva tagasi, avastasin oma üllatuseks, et Louisa on tegelikult täitsa tore inimene ja armastab Karelit väga. Ja Karel teda rohkem, kui mind kunagi armastas. Mu mõte rändas paari päeva tagusesse aega, kui ma pidin Kareli ja Louisa kodus oma pruutneitsi kleidi proovima ja ma esimest korda kuulsin Kareli ja Louisa lugu.
“Karel on amazing,” sõnas Louisa laia naeratatusega. Neiu valdas peaaegu suurepäraselt ka eesti keelt, kuid aeg-ajalt kasutas ta inglise keelseid väljendeid.
“Yeah, I know,” vastasin. “Kuidas te kohtusite?” pärisisin eesti keelele üle minnes.
Louisa nägu läks särama. “See..ee...kuidas nüüd ütletegi? See oli väga weird,” lausus ta ebalevalt.
“Veider? Kummaline?” küsisin.
Louisa noogutas innukalt. “Yes, see oli veider.” Ta vaikis mõne hetke ning lisas siis:” See oli nagu filmis.”
Muutusin tahtmatult uudishimulikuks ja palusin neiul jätkata.
“Me...ee,” alustas neiu ebalevalt, ilmselt püüdes sobivat eesti keelset sõna leida.
“Põrkasime tänaval kokku,” kostis meie selja tagant ühtäkki Kareli lõbustatud hääl. “Ja Louisa kallas kohvi mu pluusile,” jätkas noormees, istudes oma kihlatu kõrvale. “Oli ju nii, kallis?”
Neiu näost paistis mõningane ebakindlus. Ilmselt ei mõistnud ta Kareli öeldut täielikult. Ent siis sosistas Karel talle midagi kõrva ja Louisa noogutas innukalt.
“Jah, just nii see oli,” lausus ta, vaadates oma kallimale armastavalt otsa.
Karel naeratas talle ning vaatas siis minu poole. “Pärast seda me jäimegi suhtlema ja...”ta vaikis hetkeks ning tema ilme tõsines mõnevõrra:”ma tundsin kohe tema suhtes mingisugust tõmmet, aga ma teadsin, et meie vahel ei tohtinud midagi juhtuda, enne kui olin sinuga rääkinud,” lõpetas ta oma lause ja vaatas mind ainiti.
Ma pöörasin pilgu ära ja vaatasin Louisat ja tema säravat naeratust, kui Karel ta endale lähemale tõmbas. Ta oli nii õnnelik. Nad mõlemad olid. Mina olin ka vist.
Mõni minut hiljem, palus Karel Louisal mulle kohvi teha ning me Kareliga jäime kahekesi. Ma tundsin end endiselt temaga kahekesi olles väga ebamugavalt, kuigi olin talle kõik andestanud ja eluga peaaegu edasi liikunud. Lihtsalt see kõik vajas veel harjumist.
“Adeele, ma tahan, et sa teaksid, et ma ei tahtnud Louisasse armuda,” lausus Karel ootamatult. “Ma püüdsin tundeid tema vastu alla suruda, aga ma ei suutnud.” Noormees ohkas ja vaikis hetkeks. “Minu ja Louisa suhe ei alanud enne, kui ma olin Eestis käinud ja sinuga rääkinud. Mul oli seda nii raske teha, sest...” Karel vaikis taas ja põrnitses mu taga olevat maali. “Sest ma teadsin, kui palju sa mind armastasid ja...ja mina sind.” Karel pööras pilgu taas mulle. “Ma ei tahtnud sulle haiget teha, palun usu mind,” ütles ta anuvalt.
Naeratasin nukralt. “Ma saan aru. Viimaks ma tõesti mõistan.”
Karel silmitses mind hetke ning tõusis siis diivanilt ja suundus akna all oleva tumedast puidust kummutini. Noormees avas viimase sahtlija võttis sealt välja midagi hõbedast. Esimesel hetkel, ma ei mõistnud, mis see oli, kuid kui Karel sellega minuni kõndis, siis ma taipasin. See oli liblikaga kaelakee, mille Karel mulle jõulude ajal kinkis, enne kui ma selle järgmisel päeval tagasi andsin.
“Ma tahan, et sa võtaksid selle tagasi,” sõnas noormees, selle mulle ulatades.
Sõnatult võtsin selle vastu ja hoidsin seda oma peos, kuni Louisa kohvitassidega saabus ning siis poetasin selle oma käekotti.
Ärkasin mõttedest ja puudutasin käega oma kaela ja kaelaketti. See sobis ideaalselt mu praeguse õrnvalge kleidiga, kui ka helesinise pruutneitsi kleidiga. See oli täiuslik.
“Iti, kas tead, et ma soovin ikka veel, et sa oleksid minuga. Eriti täna. Me kõik vajame sind. Ka Robin. Ma arvan, et sa tead juba ammu, et ma ei suutnud oma lubadust pidada ega hoolitsenud Robini eest. Ma tunnen end sellepärast ikka veel halvasti.”
Vaikisin hetkeks ja lasin tuulel oma punaseid juukseid sasida. Ma ei tundnud end imelikult, et surnuaial üksinda rääkisin. See oligi see koht, kus oli seda kõige parem teha ja keegi ei saanud sind su sõnade pärast hukka mõista. Ja ma teadsin et mind kuulatakse, isegi kui ma vastust ei kuulnud. Võisin seda ainult oletada.
“Igatsus sinu vastu ei kao kuhugi, vaid jääb alatiseks minuga, kuigi see pole enam ehk nii raske. Sulle mõtlemine ei aja mind enam nutma. Enamasti,” laususin vaikselt.
“Sa oled alati meie südametes, ükskõik kus me ka poleks. Sa ei vaju unustustehõlma, me mäletame sind alati,” kuulsin selja taga häält ja siis oli nende sõnade omanik minu kõrval.
Robin.
Noormees istus minu kõrvale valgele pingile ning nagu minagi, ei vaadanud tema Iti hauda. Ta vaatas taevasse, just kui neiut seal nähes. Naeratasin Robinile ning noormees vastas samaga. See naeratus oli nukram, kui Itile oleks meeldinud, kuid imenatuke rõõmsam, kui mõned kuud tagasi.
Ma ei tea, kui kaua me seal istusime ja mõtlesime neiule, kes oli liiga vara meie juurest lahkunud, kuid viimaks saime me mõlemad Robiniga aru, et aeg oli minna. Me tõusime koos pingilt, mida päike oli juba pikemat aega soojendanud ja siis me lihtsalt mõne hetke seisime.
“Me armastame sind alati,” laususime peaaegu korraga ning meie hääled olid sosinast vaevu valjemad.
Mõni hetk hiljem kõndisime surnuaiast välja ega vaadanud tagasi. Nii olime me Robiniga alati teinud ja ma ei teadnud miks.
Vaikides istusime Robini autosse ning sõnatult lülitas Robin raadio sisse. Hetke pärast kõlas autos James Blunti hääl.
“Goodbye my lover. Goodbye my friend. You have been the one. You have been the one for me...”
Robin justkui tardus hetkeks ja vahetas siis kanalit.
Nüüd täitis autos oleva vaikuse Mariah Carey emotsionaalne hääl.
“I can't live. If living without you. I can't live...”
Laul katkes poole sõnalt ja autosse saabus vaikus, sest Robin lülitas raadio kanali vahetamise asemel välja. Noormehe nägu oli sünge ja ma ei teadnud mida öelda, et tema tuju veidigi paranda. Samal ajal, kui mina püüdsin sobivaid sõnu leida, avas noormees ise suu.
“Kas Kareli abiellumine ei tee sulle haiget?” päris ta ning hoidis oma pilku kangekaelselt sõiduteel, vältides mulle otsa vaatamist. Siis lisas ta midagi, mis mind hetkeks jahmatas. “Ma lootsin alati, et te lepite ühel päeval ära. Isegi siis, kui ma tol päeval talle järgi läksin ja kuulsin tema ja Louisa kihlusest. Ma arvan ikka veel, et teie sobite omavahel paremini,” lausus ta tõsiselt.
Kui ma olin oma kergest jahmatusest üle saanud, sest ma poleks uskunud, et Robin nii mõtleb, sõnasin vaikselt:” Robin, minu ja Kareli lugu on lõppenud. Me oleme nüüd...sõbrad.” Viimane sõna libises üle mu huulte veidi kahtleval toonil, sest ma polnud meie sõpruses päris kindel.
Noormees raputas uskumatult pead. “Aga sa ju armastad teda,” sõnas ta vaikselt. “Ma tean seda.”
“Kusagil mu südamesopis on tõesti säilinud killuke armastust,” vastasin. “Kuid see pole kaugeltki mitte piisav. See pole ligilähedane sellele, mida tunneb Louisa ja...ja Karel.”
Robin ei lausunud terve tee minu koju enam sõnagi. Ainult minu küsimuse peale, kas ta võtab mind paari tunni pärast peale, ta noogutas. Mõtlikult jälgisin, kuidas ta minema sõitis ning läksin siis tuppa, et Kareli ja Louisa pulmas ilus välja näha. Kuigi mitte ilusam, kui pruut.
Elutoast diivanilt leidsin isa ja Katrina millegi üle naermas. Samme kuuldes tõstsid nad pilgu ja naeratasid mulle.
“Oled valmis?” päris isa ning korraks välgatas tema pilgus murelikus, mis oli hetke pärast kadunud.
“Peaaegu,” sõnasin napilt. “Ärge keegi lähima tunni ajal jooksul minu tuppa tulge.”
Isa ja Katrina lubasid seda teha ning jätsid nad siis elutuppa tegema seda, mis neil enne minu tulekut pooleli jäi. Isa oli viimaks emast suutnud täielikult üle saada ning oli endale leinud pisikest kasvu brüneti naise, Katrina, kes oli ühe kohviku omanik. Ema ära minekule järgnenud perioodil käis isa palju Katrina kohvikus ning seal nad üksteist märkasitki. Sõpruses kasvas tasapisi armastus ja nüüd elaski Katrina vahelduva eduga meil. Nii mina, kui ka Andra tundsime isa üle väga suurt heameelt.
Minu toas voodil, lebas helesinine pitsiline pruutneitsi kleit, mis juba ootas mind. Viidates minu juuksevärvile, siis ma arvasin, et punane ja sinine ei sobi väga kokku, kui nii Karel, kui ka Louisa kinnitasid kledi proovis, et ma näen väga ilus välja. Mul ei jäänud muud üle, kui neid uskuda.
Veidi vähem, kui poole tunni pärast olingi ma valmis. Minu punased juuksed on lokkis ja ma tundun endale isegi ilus.Samal ajal tunnen ma end kuidagi teistmoodi, sest ega päev ei kanta pruutneitsi kleiti ja kõrge kontsaga valgeid kingi. Vähemalt mina ei tee seda. Naeratasin oma peegelpildile hetkeks ja avastan oma telefonile saabunud sõnumi. Joanna, Martin, Risto ja Karl palusid mul ka nende poolt noorpaari õnnitleda. Saadan sõnumi vastu, lubades seda teha. Nelik oli paar päeva tagasi Prantsusmaale sõitnud ja hetkeks tundsin kadedust, kuid mõne sekundi pärast oli see läinud.
Kuulsin väljast autosignaali ning aknast välja vaadates, nägin, et Robin oli kohal. Võtsin oma pisikese käekoti ning kiirustasin välisukse poole.
“Õnnitle Karelit minu poolt ka,” kuulsin isa veel lausumas, enne kui välja tormasin.
Veidi ärevil olles, kõndisin trepist alla, teadmata, mida Robin seekord lausuda võib. Või veel hullem, ta võis üldse vaikida ja seda ma ei soovinud.
Kui ta mind nägi, siis ta naeratas kergelt. “Sa oled ilus,” lausus ta ja ma teadsin, et ta mõtles seda tõsiselt.
“Aitäh,” tänasin teda siiralt. “Sina oled ka,” lisasin ja noormees turtsatas hetkeks.
“Kareli vastu ma vist ei saa,” vastas ta sarkastiliselt ja ma noogutasin.
Seekordne autosõit möödus palju paremas meeleolus, kui paar tundi tagasi ja mul oli selle üle tohutult hea meel.
Pärast mõnekümne minutilist sõitu olimegi ühes kaunis mõisas, kus pulm toimuma pidi. Üllatuslikult kohtasime ma esimese inimesena oma endist klassiõde ja Kareli nõbu, Paulat. Neiu naeratas mind nähes hetkeks, kuid kiirustas siis kuhugi mujale. Selle ajaga oli Robin juba kuhugi kadunud ja ma vaatasin üksinda uudishimulikult ringi.
Korraga kuulsin ma Kareli mõnevõrra närvilist hüüdu. “Adeele, tule palun ruttu siia!” hüüdis noormees veidi kaugemalt.
Ta nägi oma valget ülikonda kandes hämmastavalt hea välja, kuid ma ei öelnud talle seda. See oli Louisa ülesanne.
“Mis on?” pärisin temani jõudes.
“Oh, ma olen millegipärast nii närvis. Mis siis, kui midagi juhtub? Näiteks vihma hakkab sadama,” lausus ta ärevil hääletooniga ning me mõlemad vaatasime täiesti pilvitusse taevasse.
Naeratasin kergelt. “Karel, ära mõtle üle. Kõik läheb hästi. Mine nüüd oma kohale, pruut peaks varsti saabuma,” sõnasin rahustavalt.
Noormees kuulaski mind ning ma suundusin sinna, kus seisid Louisa vanemad, Kareli vanemad ja õde. Pruutneitsina pidin nende juures alguses seisma.
“Pruut tulebki,” kõlas järsku Kareli õe Katariina rõõmus hüüe ning tal oli õigus. Saabus valge auto, milles istus Louisa.
Ma ei eitanudki, et tundsin veidi kadedust, kui Louisa oma imeilusas pruutkleidis autost välja astus ja ta isa ta oma käevangu võttis. Hetkeks kujutlesin end tema asemele, kuid raputasin selle kujutluspildi oma peast. Louisa ema ulatas mulle lilled ning siis oli minu kord, Katariina järel külaliste ja Karelini kõndida.
Ma naeratasin kõigile, ka Karelile, kelle ärevil olek polnud kadunud. Noormees vastas samaga, kuid tema pilk oli suunatud taha poole, sinna kust mõne hetke pärast pidi Louisa ilmuma.
“Kas tead, kas sa tead, kuidas armastan sind ma, kuidas sind armastan ma...” laulis üks noor lauljatar ja siis saabuski pruut.

Oh God !! :(Nii kurb ja samas nii super jutt.   Täiesti uskumatu on minu jaoks see, et keegi kirjutab juttu lihtsalt nii hästi. See on mu lemmik jutt vist üldse. Tõesti nii super hea. !! Ja ma tahan täiega uut osa, sest see jutt on imeline. Teed ikka uue osa? SUPERSUPERSUPER JA UUTUUTUUTUUT .

Ja mulle meeldib Karel nii hullult ikka, minu jaoks pole see vist olnuline, kui palju haiget ta on Adeele teinud.

Oh , ma vist peaksin selle lõpuks ära lõpetama. Kümnes osa on ikka veel pooleli. Eks näis, äkki saan täna selle valmis.
Ja tore, et meeldib. 

Tegelikult ei jäänud ma sellega päris rahule, aga jah...Nautige siis eelviimast osa! 

10.

“Sa oled taevast alla sadanud ingel. Minu elu armastus. Minu saatus. Ma tahan kõndida sinuga käsikäes läbi elu. Vaadata päikeseloojangut ja jagada oma armastust sinuga. Ja...ja kui me oleme vanad ja hallipäised, ka siis ei kustu minu armastus sinu vastu. See on igavene...”
Karel lausus oma pulmatõotust ja ma polnud ainus, kelle silmis pisarad helkisid. Õnnepisarad. Naljakas, ma polnud vist kunagi varem õnnest nutnud ja nüüd see juhtus. Oma eksi pulmas. Aga tema tõotus oli nii ilus, samuti Louisa oma. Pühkisin vaikselt pisarad ja jälgisin, kuidas Karel Louisale sõrmuse sõrme pani. Korraks kõrvale vaadates tabasin endalt Robini pilgu. Ta istus kõrvalreas ja paistis olevat ainuke, kes polnud silmnähtavalt õnnelik. Tema ilme oli hoopis sünge ja see üllatas mind, hoolimata sellest, et teadsin, et talle ei meeldinud Kareli abiellumine. Miks ta seda asja nii traagiliselt võttis? Mina olin sellest ju üle saanud.
“Võite pruuti suudelda,” kõlas kirikuõpeja hääl ja kerge võpatusega ärkasin mõttedest.
Ühinesin teiste inimestega, kes Karelile ja Louisale plaksutasid. Naeratus mu näol oli siiras ning pisarad olid kadunud.
Mõne hetke pärast tormasid kõik noorpaari õnnitlema, ainult mina jäin teistest veidi eraldi. Ja...Robin ka. Noormees oli püsti tõusnud ja liikunud inimsummast eemale, nagu see ei huvitaks teda absoluutselt. Ta isegi ei vaadanud nende poole. Justkui see poleks tema parima sõbra pulm. Ta paistis olevat just täpselt nii külm ja kauge nagu pärast Iti surma. Kõhklesin, kas minna tema juurde või mitte, kuid viimaks otsustasin ta rahule jätta. Ma kartsin, et võin teda ärritada ja võime selletõttu isegi tülli minna. Seda ei tahtnud ma mitte mingi hinna eest.
Jälgisin üksisilmi, kuidas Louisa ja Karel õnnitlusi vastu võtsid ega pannud tähele, et keegi seisis minu kõrval. Viimaks kuuldes kellegi köhatust, tõstsin pilgu ja vaatasin otsa enda vanusele noormehele, kes mulle naeratas.
“Minu pulmad peavad ka sellised olema,” lausus ta ning heitis korraks pilgu Louisale ja Karelile. “Nad on nii õnnelikud,” lisas ta ja vaatas siis mulle otsa.
“On küll jah,” tõdesin napilt ja silmitsesin noormeest.
Tal olid heledad juuksed ja nii helesinised silmad, et selliseid polnud ma varem näinud. Ehk lühidalt öeldes, ta oli tõesti tavalise välimusega kutt, ainult need silmad...
Noormees hankis kuskilt laualt šampuseklaasi ja ulatas selle mulle. “Kareli ja Louisa terviseks!” teatas ta ning me lõime klaasid kokku.
“Muide kelle sugulane või sõber sa siin oled?” küsis ta mõne aja pärast. Sekund hiljem vastas ta ise oma küsimusele. “Muidugi Kareli, sest ma ei usu, et siin Louisal juba sõpru on ja pealegi räägid sa perfektselt eesti keelt, seega ei saa sa inglane või keegi selline olla.”
Naeratasin talle kergelt. “See oli sinust väga nutikas,” laususin ja jõin šampuseklaasi tühjaks. “Ma olen Kareli sõber või õigemini,” tegin pausi ja silmitsesin korraks Robinit, kes vestles ühe noore naisega, “tema eks,” lõpetasin lause.
Kutt kergitas jahmunult kulmu. “Tahad öelda, et sa oled Adeele?” päris ta üllatunult.
“Eee...jah,” vastasin, olles ühtlasi segaduses selle üle, et ta teab mu nime ja ka selle üle, et ta nii jahmunud oli.
“Hämmastav,” pomises ta. “Kõikidest siin viibivatest neidudest, hakkasin ma just sinuga rääkima,” sõnas ta ja kortsutas kulmu. “See peab olema saatus,” lisas ta mõtlikult.
Vaatasin teda arusaamatult. “Millest sa räägid?” pärisin.
Ta heitis korraks Kareli suunas pilgu ning Karel lehvitas meile innukalt, enne kui ta ema ta kuhugi kaasa tiris. “Asi on selles, et ma olen Kareli nõbu,” alustas noormees ja naeratas minu jahmunud näoilme peale. “Ja ma olen sinust nii palju kuulnud. Ma olen alati tahtnud sinuga kohtuda,” jätkas ta ning pilgutas mulle silma.
Vaatasin teda jahmunult ega osanud midagi öelda. Igatahes ühtegi sarnasust ma neil kahel küll ei näinud. Üks oli tumedapäine ja pruunide silmadega ja teine blond ja helesiniste silmadega. Nojah...see polegi tegelikult oluline, aga mind hämmastas see, et Karel oli talle minust rääkinud ja noormees mäletas mind ikka veel. Kuigi me läksime Kareliga juba ammu lahku.
“Vabandust, et ma nii ebaviisakas olen, aga mina olen Robert,” kuulsin ühel hetkel tema häält ja ärkasin mõttedest.
Ta ulatas mulle oma käe ning ma surusin seda. Ta ei lasknud seda, enne lahti, kui kuulsime, kuidas Karel ja Louisa palusid kõigil nende juurde tulla, et nad saaksid pulmatorti hakkata lahti lõikama. Robert naeratas mulle laialt ning lasi mu käest lahti. Tajusin, kuidas puna mu põskedel ilmus ning selleks, et ta seda ei märkaks, läksin kiiresti Kareli juurde ja kinkisin talle naeratuse. Noormees naeratas vastu ja otsis siis pilguga oma naist, kes oli kuhugi kadunud.
Hiljem, istusin toolil ja jälgisin inimesi, kes õhtuhämaruses tantsisid. Kõigil paistis olevat lõbus ja märkasin, et keegi oli suutnud isegi Robini tantsuplatsile vedada. Tänasin mõttes seda inimest.
“Kas tohib tantsule paluda?” kuulsin korraga kellegi vaikselt häält oma kõrval ja nägin Robertit, kes kummardas minu ees.
Otsustamiseks ei kulunud palju aega.
“Hea meelega,” laususin ning Roberti silmad lõid särama.
Tantsuplatsil kõlas Whitney Houstoni unustamatu laul “ I will always love you”. Ja ma sulgesin silmad, lastes muusikal end kanda. Mulle meenus sõnum, mille Karel oli mulle kunagi saatnud. Naeratasin hetkeks ja tõrjusin selle mälestuse ära, kuhugi kaugesse mälestustesoppi, kust ma seda enam üles ei leia. Mind ootavad ees paremad ajad. Kareliga veedetud aeg oli imeline, kuid nüüd on see minevik. Ilus minevik.
Palju hiljem, kui hakkasin koju minema, nägin Karelit, kes tundus olevat oma pruudi kuhugi kaotanud. Mind nähes ta naeratas ja kõndis minu juurde.
“Sina ja Robert või?” päris ta kelmikalt ja pilgutas mulle silma.
Tundsin, et punastan, kuid ei tõrjunud seda tagasi. Oli tõsi, et Robert meeldis mulle, kuid mul polnud aimugi, kas meist võiks midagi välja tulla. Igatahes lootsin ma kõige paremat.
“Kõik on võimalik,” ütlesin naerdes ja kallistasin Karelit.
“Adeele, sa oled nii armas, “ lausus ta sosinal, mind ikka veel lahti laskmata.
“Sina oled ka,” vastasin. “Ma loodan, et sina ja Louisa olete kaua-kaua koos ja saate palju lapsi,” lisasin lõbusalt. “Ole siis tubli!” lisasin, kuid ta minust lahti lasi.
Karel tursatas. “Soovin sulle ja Robertile sama. “ Ta ei lasknud mul vastu vaielda ja jätkas:” Minu südames on sulle koht alati ja ma ei lase Robertil sulle haiget teha. Ütle talle, et ma löön ta maha, kui ta sulle midagi teeb.”
Hakkasin naerma. “ Sa ei tohiks oma pulmas midagi sellist rääkida,” laususin muiates. “Su pruut tuleb nüüd,” lisasin Louisat märgates. “Mine tee ta õnnelikuks!”
“Ja sina tee Robert õnnelikuks,” vastas Karel ja pilgutas mulle silma.
Naeratasin ja otsisin silmadega Robertit. Nägin noormees veidi kaugemal mulle lehvitamas.
“Head aega Karel!” sõnasin ja kinkisin talle viimase naeratuse, enne kui talle selja keerasin ja Roberti juurde kõndisin.
“Head aega Adeele,” kuulsin selja tagant Kareli häält ja naeratasin veelkord, nüüd juba Robetile.
“Kas võib neiu koju viia?” tegi Robert muiates ettepaneku, kui ma temani jõudsin.
Noogutasin ning kõndisime koos Roberti autoni. Teel sinna, silmasin Robinit vestlemas sama neiuga, kes ta tantsima oli viinud. Naeratasin mõlemale ning sain ka vastunaeratuse. Tundus, et viimaks olid kõik õnnelikud.
Meie autosõit Robertiga möödus peamiselt vaikides. Ühtäkki olid kõik meie jututeemad otsa saanud, kuigi pulmapeol olime mitu tundi lakkamatult lobisenud. Sain teada, et ta õpib ülikoolis juristiks ning ta eluunistus on minna Itaaliasse. Enam jaolt olime rääkinud tühistest asjadest, kuid nüüd ei suutnud kumbki midagi öelda.
“Adeele,” sõnas Robert viimaks, kui olime minu maja ette jõudnud ja mõlemad olime autost väljunud.
“Mida?” pärisin uudishimulikult.
“Ma tean, et see võib kõlada kummaliselt, aga...sa meeldid mulle väga. Kohe esimest pilgust saati,” lausus ta veidi kohmetult.
Naeratasin ja suudlesin teda ootamatult. Suudlus oli lühike, kuid selles peitus midagi suurt.
“Ilmselt said sa nüüd minu vastuse,” sõnasin muiates, kui ma temast eemale tõmbusin.
Robert turtsatas. “Mulle meeldis see vastus väga.”
Naeratasin veelkord ja ruttasin seejärel tuppa. Naeratus ei kadunud mu näolt ka tuppa jõudes.
“Kuidas pulmad olid?” päris Andra pead oma toast väljas pistes.
“Super!” laususin õnnelikult.

Mm... mulle täitsa meeldib see, kuidas asjad praegu on! Et Karel on ikka Louisaga õnnelik. Asjad Robertiga arenesid kuidagi kiiresti, aga... meh. Vahel kui side on, see käibki nii kähku.
Ootan huviga oot ja loodan, et see tuleb selle nädala jooksul!

Aitäh! Üritan laupäeval/pühapäeval selle viimase osa ka valmis kirjutada. 

No mulle meeldis Karel & Adeele rohkem tgelikult, aga muidu oli tohutult hea jälle. Ootan ss seda viimast osa. :)