Iga kord ongi igavesti 2 [11 /11 + epiloog( lõpetatud)]

Tegelikult oleks viimane osa pidanud täna valmis olema, sest alustasin ma seda täpselt aasta tagasi. (Esimest hooaega) Kahjuks, ei jõudnud ma valmis ja väga väga loodan homme valmis saada.  

Oh ma loodan, et ma saan homme uut osa lugeda

Uut!!! Uut!!
Mulle see meeldib. Adeele ja Robertiga läksid asjad tõesti kuidagi kiiresti.

Jutt on väga hea, kohe tõsiselt hea.
Karel mulle ei meeldi ja see ka ei meeldinud, et Karel ta enda pulma kutsus, eriti veel pruutneitsiks. Robert tundub kuidagi kahtlane .
Adeelel oleks võinud ikka selle Ristoga midagi tekkida , Risto tundus palju normaalsem, kui Robert. Siis see Adeele ja Roberti suhte (?) algus oli nagu Kareligagi, kuigi palju kiirem.
Robinist on kahju. Nüüd vist on kõik öeldud .

Kuid ma ootan ikkagi seda uut ja viimast (oli viimane?) osa .

Oh, tore teada, et teile meeldib, kuigi ma ise ei pea seda juttu heaks.  See oli minu kõige esimene jutt ja lugedes seda uuesti, siis ma ei saa aru, mida ma mõtlesin.

Ja ma tunnen end nõmedalt, et pole ikka veel uut osa valmis saanud, aga ma ei taha seda uisa-päisa lõpetada, sest see jutt ei vääriks seda. Pool osast on valmis, teise poole kustusin ära ja kirjutan uuesti.
Väga loodan, et varsti saate seda nautida.

Ja ma arvan, et tulemas on viimane osa, aga mu olen mõelnud ka epiloogi peale. Eks näis.   

Nii, ma nüüd luban, et täna saab viimaks selle viimase osa. Suurem osa sellest on valmis, vaja on veidi viimistleda ja siis on ta teie ees.  

Ma pole sellega ikka veel täiesti rahul, kuid siiski, siin see on. Tunnen, et kui ma püüaksin seda veel parandada, siis rikuksin ma midagi ära.
Igatahes on see uskumatu, et ma suutsin selle viimaks lõpetada. Üle aasta kirjutamist,üle kahesaja wordi lehekülge ja nüüd on sellega kõik. Mul on kahju, sest Adeele, Karel ja teised oleksid minu jaoks nagu tõelised inimesed.
Nii, lobisesin nüüd piisavalt. Nautige! 

11.

Elu on kummaline. Ebaõiglane. Fantastiline. Ootamatu. Saatuslik. Kordumatu.
See võttis minult inimese, kes poleks pidanud veel lahkuma, kuid selline see on. Ebaõiglane, kuid samas saatuslik. Ma mõtlesin Iti peale endiselt iga päev ja ma polnud enam kurb. Meil oli nii palju mälestusi, mis toovad mulle naeratuse näole ning ma tean, et me kohtume ühel päeval taas. Saatus tahtis, et Itist saaks minu kaitseingel ning ta oli see.
Ma olin iga päev õnnelik, sest milleks kurvastada. See ei muudaks midagi. Jah, kunagi olid ajad, mil ma lootsin seda. Kuid see oli möödas.  Ma olin suureks kasvanud...vist. Roberti arvates olin ma ikkagi veel laps. Ta oli minust ainult kolm aastat vanem, aga ikkagi meeldis talle targutada ja mind õpetada. Tüüpiline mees.
Aga tegelikult oli kõik hästi. Meiega oli kõik korras. Mina ja tema saime suurepäraselt läbi. Kaks poolikut inimest said kokku ja moodustasid ühe terviku. Me sobisime ideaalselt. Ja seda kohe esimesest hetkest peale...või teisest.
Robert liigutas end minu kõrval ning ma viisin pilgu talle. Ta naeratas unes ja see tõi ka mulle laia naeratuse näole.
Tema heledad juuksed olid sassis ja ma pidin end kõvasti tagasi hoidma, et neid mitte puudutada. Ma ei tahtnud noormeest üles ajada. Tegelikult tahtsin ikka küll. Ma tahtsin näha tema võrratuid helesiniseid silmi, mille vaatamisest ma pole siiani tüdinud.
Meie kohtumisest ja ühtlasi Kareli pulmadest, möödus hiljuti aasta. Aasta, mille kaksteist kuud on toonud mulle nii palju õnne, mida ma poleks kunagi osanud soovidagi. Tundus, et õnn oli minu eluviisiks saanud.
“Hommikust, kallis,” kuulsin järgmisel hetkel Roberti unist häält ning vaatasin talle otsa, tundes et ainuüksi tema vaatamine tegi mu õnnelikuks.
Samas ei tasuks olla liiga õnnelik, sest seitsmendast taevast tagasi maa peale kukkuda, võib väga valus olla.
Ma ei arvanud, et Robert võiks mulle haiget teha...sest Karel ütles, et kui ta mulle midagi teeb, siis ta lööb ta maha. Hea küll, tegelikult tundus Robert olevat selline mees, et kui ta kellegagi koos on, siis ta keskendub ainult tollele ja ei peta teda. Kui ta vaba mees on, siis nojah...Siis võis paljude neidudega kokku saada ja lõbutseda. Ausalt öeldes, ütles ta ise mulle seda ja ma uskusin teda.
Veidi hiljem, jalutasime linnas ning nautisime suve lõpu viimaseid ilusaid päevi. Meie käed olid ühte põimunud ja mul oli tunne, et iga vastu tulev inimene, naeratas meile. Võib-olla nad hoopis jõllitasid meid kurjalt, aga tol hetkel oli mul ükskõik, sest kõik oli suurepärane.
Me olime teel Kareli ja Louisa poole, neil oli plaan väike koosviibimine korraldada. Roberti arvates on neil meile uudis. Ma ise kahtlesin selles, kuid kui see tõsi oleks, siis oleksin ma ilmselgelt nende üle õnnelik.
Jäime seisma kollase maja juures, mille Karel ja Louisa olid noormehe vanematelt pulmakingiks saanud. See oli maja, millest õhkus soojust ja turvatunnet. Kahtlemata oli see Kareli ja Louisa jaoks parim koht, kus elada ning ka mina poleks sellisest majast ära öelnud.
Enne, kui kumbki meist uksele koputada jõudis, avanes uks ja lävel seisis laia naeratusega Louisa, kelle selja taga paistis Karel, kelle pruunid silmad särasid. Robert vaatas mulle otsa ja pilgutas silma, andes mõista, et ma ei peaks kahtlema selles, et Karelil ja Louisal on meile midagi teatada. Pööritasin selle peale silmi ning läksin tema järel majja.
Liikusime neljakesi elutuppa, mille seinad olid võõbatud täpselt sama tooni nagu maja väljast oli ning tänu sellele oli siin toas väga mõnus viibida ja mitte ainult siin. Selle maja igas toas oli aru saada, kui väga omanikud, selle kõigega vaeva olid näinud. Kõik siin oli tehtud südamega.
“Igatahes,” alustas Karel, kui olime Robertiga istunud ühele, kahest diivanist ning maitsnud kooki, mida Louisa meile küpsetanud oli,” meil on väga hea meel teid siin näha,” lausus ta ning vaatas oma naisele otsa, kes noogutas.
“Nii-nii, räägi edasi,” vastas Robert koheselt. “Me Adeelega oleme väga põnevil,” lisas ta ning ei teinud välja, kui ma teda togisin.
“Ärge pange tähele, mida ta räägib,” sõnasin Karelile ja Louisale, kes vahetasid pilke. “Ta ei joonud hommikul kohvi ja selle tõttu on ta natuke taktitundetu,” selgitasin neile.
Robert turtsatas. “Asi on vastupidi,” seletas noormees. “Aga, jätkame teiega,” sõnas ta rõõmsalt ja naeratas Louisale ja Karelile. “Kas teil on meile midagi öelda?” küsis ta ning eiras mind täielikult.
“Ee..” pomises Karel ebakindlalt ja vahetas Louisaga jahmunud pilgu. “Te olete nutikad,” tunnistas ta lõpuks ja Louisa noogutas.
Robert saatis minu suunas võiduka pilgu, mida ma püüdsin eirata, kuid siis kerkis tema huulile naeratus, millele ma ei suutnud vastamata jätta.
Toas istusid kaks naeratavat paari ning kõigi meie nelja silmist oli kohe näha, kui õnnelikud me olime. See polnud teesklus, vaid tõelisus. Sellel hetkel ei mõelnud me tulevikule, meie mõted viibisid üksnes olevikus. Me olime õnnelikud, sest me tahtsime seda olla. Keegi meist ei mõelnud hirmudele, sest selleks polnud vajadust.
“Minust ja Louisast saavad lapsevanemad,” teatas Karel viimaks ning heitis oma naisele armastava pilgu.
Järgmisel hetkel viibisid mu mõtted tulevikus. Laps...See liidab neid veelgi rohkem ja mul oli nende üle ääretult hea meel. Minu mõted liikusid oma nooremale õele Annile, kellest oli saanud juba nelja aastane pisike preili. Mõnikord ma soovisin, et mina, tema ja Andra elaksime kõik koos ja meie vahel ei oleks seda nähtamatut müüri, mis tuletas meile meelde, et ta on “kõigest” minu poolõde. Harva, kuid siiski tahtsin, et minu ema ja isa oleksid koos, kuid teadsin, et Ann poleks siis õnnelik. Minu isa polnud tema isa ja veresideme vastu ei saa. Ma lootsin, et Karel ja Louisal läheb kõik hästi.
“Me teadsime seda!” hüüatas Robert. “Mina teadsin seda,” parandas ta end kohe, kui ma teda müksasin.
Karel muigas. “Mulle meeldib, et sa kõike tead,” lausus ta Robertile. “Ja millal, teie kord on?” küsis ta rõõmsalt.”Ma loodan, et sa seda ka juba tead.”
Ma tundsin, kuidas ma näost punaseks läksin ning vältisin nii Roberti, kui ka Kareli pilku. Me polnud Robertiga sellest rääkinudki ja ausalt öeldes, ei kujutanud ma laste saamist veel nii pea ettegi.  Annist mulle hetkel veel piisas. Seda, mida Robert mõtles, ma ei teadnud.
“Varsti,” kuulsin noormeest oma õuduseks vastamas.
Karel pahvatas naerma. “Adeele, ise ka sellega nõus on?” päris ta ning vaatas minu poole siis.
“Nojah,” pomises Robert ja kehitas õlgu. “Adeele, ma tean, et sa oled nõus,” sõnas ta minu pilku püüdes.
Pööritasin silmi. “Mis mul muud üle jääb?”
Hiljem, kui Robert ja Louisa olid teises toas ja vestlesid innukalt lastest, istusime meie Kareliga endiselt elutoas, olles mõlemad mõtlikud.
“Ma olen väga õnnelik, aga...” sõnas Karel aeglaselt, kuid jättis lause pooleli.
“Aga sa ei oodanud seda veel?” pakkusin välja.
Noormees noogutab aeglaselt. “Kui me Katariinaga tegelesime, siis ma nägin, et ta sobib ideaalselt emaks, aga ma kardab, et mina ei suuda piisavalt hea isa olla,” tunnitas ta.
Naeratasin talle julgutastavalt. “Usu mind, sa oled suurepärane isa ja see, et sa kardad on loomulik,”  sõnasin siiralt. “Louisa teab ka seda.”
Karel tundus maha rahunevat. “Aitäh, Adeele,” ütles ta ning saatis mulle särava naeratuse. “Ja mina usun, et sina oled fantastiline ema,” lisas ta kelmikalt.
Pööritasin lõbusalt silmi ning järgmisel hetkel ühinesid Robert ja Louisa meiega.
“Well, Robert rääkis nii lõbusaid lugusid,” sõnas Louisa, vaevumärgatava aktsendiga. Neiu eesti keele oskus oli aastaga meeletult arenenud ja talle meeldis seda rääkida.
“Ma juba kujutan ette, mida ta rääkida võis,” sõnasin muiates, teades Roberti kohati veidravõitu huumorisoont.
Vaatasin neid kolme inimest, kellest kaks olid minu elus olnud kõigest veidi üle aasta ja ma pidin möönma, et ma ei kujutaks oma elu ilma nendeta ette. Saatus võttis minult ühe inimese, kuid andis mulle kaks vastu. Ma ei olnud talle tänulik, aga...
Mõne tunni pärast, külastasin ma üksi Iti hauda. Neiu hing polnud küll seal, kuid ometi meeldis mulle see koht. Ma käisin siin alati üksi. Mingil põhjusel ei suutnud ma siin näiteks koos Robertiga käia. Leidus vaid üks isik, kellega ma olin nõus siin koos käima, kuid isegi ei temaga, ei saabunud ma siia samal ajal. Juhus või siis saatus oli see, mis meid siin kokku viis. Tegelikult oli see Iti.
“Ma teadsin, et ma leian su siit,” kuulsin korraga vaikset häält oma selja taga.
Mul polnud vaja end ümber keerata, et teada, kes see on. See oli Robin. See oli alati tema. Meie vahel oli justkui nähtamatu side, mille tõttu kohtusime me ikka ja jälle just siin-Iti viimses rahupaigas, kuigi me mõlemad teadsime, et teda pole tegelikult siin.
“Ma tahaksin sinult midagi paluda,” sõnas Robin järgmisena ja seisatas minu kõrvale.
Ma noogutasin tõsiselt. “Ma teen kõike, mida sa palud.”
Noormees vaikis mõne hetke ning jägis tuult, mis sasis õrnalt meie juukseid. “Ma lähen homme Itaaliasse, see oli minu ja Iti unistus,” selgitas ta, mulle otsa vaatamata. “Ma olen seda liiga kaua edasi lükanud. Ma olen liialt kaua elanud pimeduses, nägemata, et elul on mulle endiselt ka muud pakkuda,” jätkas ta ning vaatas endiselt kaugusesse. “Mõnikord ma tundsin, et ma ei taha hingata, kui sina ei saa seda teha,” sõnas ta ning ma teadsin, et ta ei räägi enam minuga. “Ma tegin haiget inimestele, kes minust hoolivad, kuid see ei huvitanud mind, sest mul oli nii valus ja ma tahtsin, et teised tunneksid sama, mida mina.”
Robin tõmbas hinge ja vaikis hetkeks. “Viimaks nägin ma taas valgust,” lausus ta jätkades ning naeratas siis. “Minu süda hoolib sinust alati, kuid nähtavasti ei taha surm mind veel ja seega peame veel  kannatama, enne kui saame taas koos olla,” sõnas ta veidi nukralt.
Mõni sekund hiljem oli meie mõlema näol naeratus, sest pilved, mis vahepeal taevas olid, asendusid päikesega. Me olime veendunud, et kuidagi oli Iti sellega seotud.
Hiljem, kui olin Robinile lubanud, et käin siin ka tema eest, jalutasin aeglaselt surnuaiast välja. Robin kõndis veidi aega, enne mind oma tulevikule vastu ja nüüd tegin mina sama. Minevik ei jäänud küll päriselt selja taha, kuid enam ei varjutanud see mu oleviku ja tuleviku. Minu õnn ei oodanud mind nurga taga, vaid see oli mul juba olemas ja ma ei kavatsenud sellest enam lahti lasta.
Kui ma olin seitseteist, mõtlesin ma hoopis teisiti. Ausalt öeldes olin ma selles vanuses täiesti kohutav inimene. Terve aasta jooksul oli mul nii palju draamasid ning kuigi see aasta andis, kui ka võttis minult palju, siis ei taha ma, et see kunagi korduks. Ma olin oma tolleaegsetest vigadest õppinud ja lootsin, et ma ei tee neid enam. Need ajad pidid möödas olema. Nüüd olles kakskümmend kaks, lootsin siiralt, et olen parem inimene.
Robert ootas mind surnuaiast veidi eemal ning naeratas juba kaugelt mind nähes. Me pidime minema minu isa juurde,et veeta üheskoos veidi aega.
Naeratasin, jõudes oma tuppa. See oli ikka veel minu tuba, hoolimata sellest, et ma juba paar aastat ei elanud seal. Isa keeldus kategooriliselt seda tuba muutmast ning nii oli see täpselt samamoodi, kui ma seitseteist olin. Mälestused, mälestused....
“Hei, A, su paps palub, et sa meie juurde tuleksid,” kuulsin Robertit mu selja taga lausuvat ja rebisin pilgu ühelt pildilt, mida kattis õhuke tolmukord.
Naeratasin noormehele ning läksin tema järel elutuppa, kus kõik paistsid mind ootavat. Isa, Andra, Andreas ja pisike Ann, kes paistis läbematult ootavat, millal saab ometi torti süüa. Istusin kiirelt isa kõrvale ja püüdsin kinni tema naeratuse.
“Meie kõigi terviseks!” hüüdis ta lõbusalt ja me kõik lõime kokku.
Naeratasin Robertile ja pigistasin tema kätt tugevamini. Seejärel viisin pilgu teistele õnnelikele inimestele, keda ma armastasin.
Ma ei saanud öelda, et meie kõigi õnn kestab igavesti, sest seda ei teadnud meist keegi. Samas olin ma veendunud, et me kõik tahtsime olla õnnelikud. Igavesti või mitte, aga seda me olime. Kuni järgmine korrani, mil elu otsustab, et me oleme liiga õnnelikud. Seniks aga oli meil võimalus armastada ja loota. Ainult, et mitte igavesti.

Tõsiselt hea jutt oli , kuigi minu jaoks on see Robert natukene imelik, aga elab üle .
Adeele üle on hea meel, Kareli üle ka. Mõlemad on õnnelikud.

[(Kas on lootust Epiloogile, kus Adeele ja Robert abielluvad ning saavad palju lapsi? )

Oh, aitäh:) Hea meel, et keegi nii arvab, kuigi ma ise ei pea seda heaks jutuks.  Ma proovisin seda hiljuti algusest peale lugeda ja ma ei suutnud. Algus oli igatahes väga kohutav ja ega keskel see eriti ei paranenud.
Aga siiski, ma lõpetasin selle viimaks ja pean olema uhke. :)

Ja mul on epiloogi jaoks üks idee, seega arvatavasti saate te seda lugeda. Võimalik, et üsna pea, sest haigena pole mul midagi muud teha, kui kirjutada.  

Kohutavalt tore, et epiloogi saab oodata .

Super jutt ikka :)

Ja ma tahaks ka epiloogi juba lugeda. See on nii huvitav jutt lihtsalt ja ma olen nii kurb, et see läbi sai :/ Aga hea meel selle üle, et sain viimast osa lõpuks lugeda

Robert mulle väga ei meeldi, endiselt Karel võiks olla Adeelega, aga ikkagi on kõik üli super :)

Aitäh sulle! Ma loodan, et ma jõuan täna epiloogiga ühele poole ja siis saate seda nautida :)

Ja ongi kõik...Tühi tunne on sees, kuigi ma nautisin väga selle kirjutamist.
Igatahes, suur aitäh kõikidele, kes seda juttu kunagi kommenteerinud on ja ka neile, kes pole kommenteerinud, kuid on lugenud.  

Epiloog

Unistused võivad mõnikord täituda suure hilinemisega. Vahel võivad nad hilineda aastaid. Nad võivad tõelisuseks saada siis, kui sa oled nad unustanud. Mõnikord võivad nad saabuda sinu ellu, siis kui sa oled neist loobunud ja arvad, et oled ilma nendeta õnnelik. Ja tegelikult sa oledki, kuid siiski...
Ma istusin aias, nautides õrna tuult, mis tasakaalustas seda palavat ilma. Mu kõrvu kostsid laste kilked ning ma naeratasin. Kui ma nendega koos olin, tundsin end noorena, hoolimata sellest, et ma ise end selleks ei pidanud.
“Aaron, anna see siia!” kuulsin heledahäälselt last hõikamas. “See on minu oma!”
Aaroniks kutsutu näitas keelt ning jooksis eest ära. Tema kannul jooksis heledapäine, pikkade patsidega väike tüdruk, kes oli küll kasvult palju väiksem, kui Aaron, kuid ta ei andnud alla.
“Lapsed,” kostis silmi pööritades keskealine naine ning vaatas siis minu poole. “Adeele, talitse oma lapselapsi palun,” manitses ta, kuid tema silmad särasid ning ma järeldasin, et ta ei mõelnud seda tõsiselt.
Naersin selle peale. “Need pole ainult minu omad,” sõnasin ja osutasin käega teisele poole, kust kostsid võimalik, et isegi kõvemad kilked.
Andra muigas ning istus minu kõrvale. “Igatahes on minu lapselapsed palju viisakamad,” märkis ta ning heitis vilksamisi pilgu sinna poole, kus kaks last jagelesid ühe kiigu pärast. “Kuigi Andreas on nendega liialt leebe,” nentis ta ohates.
Jälgisin pilguga oma lapselapsi, Aaronit ja Simonat ning noogutasin Andrale. “Robert oli samasugune,” sõnasin ning minu hääl oli nukram, kui ma tahtsin.
Robert suri peaaegu kaks aastat tagasi. Vähk oli oma töö teinud ning kahjuks saime me sellele liiga hilja jälile. Ta kustus üsna ruttu, pärast diagnoosi saamist. Veidi aega enne tema surma, tähistasime me oma kolmekümne viiendat pulmaastapäeva....Me abiellusime poolteist aastat pärast meie esmakohtumist ja hoidsime kolmkümmend viis aastat lubadust, olla koos, kuni surm meid lahutab.
Andra nähtavasti mõistis, kellele ma mõtlesin ning ta vaikis. Ma olin talle tänulik ning minu pilk peatus oma noorimal pojal, kes oli täpselt samasugune Robert, sama vanalt. Viimasel kahel aastal oli mul mõnikord valus Johani vaadata, sest ma igatsesin Robertit nii väga ja Johan oli tema täpne koopia.
Robert ja mina saime kolm last. Vanim poeg Sven sündis vähem, kui aasta, pärast meie abiellumist. Kui Johan oli täiesti Roberti sarnane ja meie ainus tütar Iti oli minu täielik koopia, siis Sven sarnases meile mõlemale. Minu punasest juustest ta siiski pääses, kuid silmad olid mõnevõrra tumedamad, kui Robertil ning Andra jutu järgi oli tal meie perekonna nina. Nina suhtes ei osanud ma kahjuks kaasa rääkida, kuid mulle tundus, et põselohu oli ta Robertilt pärinud.
Iti oli Svenist kolm aastat noorem ning tal ei vedanud nii nagu tema vennal. Pärides minult punased juuksed, hädaldas ta pool elu nende üle, kuid ei soostunud neid ka värvima. Alles viimasel paaril aastal oli ta nendega leppinud ning oli uhke, et tema ainsal lapsel, Saaral, olid ka sellised juuksed.
Tänu kolmele lapsele oli mul neli lapselast. Aaron ja Simona, kes hetkel käitusid vahelduseks täiesti rahumeelselt olid Sveni ja tema naise lapsed. Aaron oli seitsmene ning minemas sügisel kooli. Simona oli vennast kaks aastat noorem ning tema oli minu lapselastest ainuke, kes rääkis vahel Robertist. Ometi oli tüdruk kõigest kolme aastane, kui tema vanaisa suri. Ent tema Robert ja olid väga lähedased ja kummalisel kombel mäletas Simona väga hästi, mida ta vanaisaga tegi või rääkis. Ma olin veendunud, et ta igatses Robertit sama palju, kui mina.
Iti tütar Saara oli minu lapselastest vanim. Ta oli kümnene ning kui mu isa veel elas, siis väitis ta, et mina olin Saara vanusena täpselt samasugune. Ulakas ja isepäine. Otseloomulikult oli Andra varmas seda kinnitama.
Johanist oli kümme kuud tagasi saanud Helena isa. Helena kohta ei osanud keegi veel öelda, kellega tema sarnaneb, kuid arvatavasti oli Andral selle kohta juba oma teooria.
Viisin pilgu Johanilt mehele, kelle kukil istus heledate lokkis juustega pisike tüdruk ning kes parajasti naeris millegi üle. Mehe kõrval seisis tumedapäine väike poiss, kes vaatas kukil istuvat tüdrukut natuke kadeda ilmega.
See mees oli Karel. Saatus viis meid viimaks kokku ning nüüd olin ma pool aastat oma elu temaga jaganud. Tegelikult ma ei teadnud, mis meid taas kokku viis. Sest see, mida me paljude aastate eest tundsime, ei saanud olla ju armastus. Sellisel juhul, mis meil Robertiga siis oli? Me olime temaga kolmkümmend viis aastat abielus, aga Kareliga olin ma koos vähem, kui aasta...Andra väitis, et meil Kareliga pidi midagi erilist olema, et me nüüd taas koos olime. Mina selles kindel polnud. Ometi olime me koos, kuigi ma kahtlustasin, et me mõlemad mõtlesime teise inimese peale.
Kareli naine Louisa suri veidi vähem, kui viis aastat tagasi. Autoõnnetus, millest Karel rääkida ei tahtnud. Pärast naise surma rääkis Karel temast üsna vähe, kuid oli selge, et naist ta unustanud polnud. Ja mina polnud Robertit. Kuid siiski jagasime oma elu teineteisega.
Võimalik, et mingil moel me siiski armastasime teineteist, sest esimene armastus pidavat eriline olema. Jah, me olime küll õnnelikud, kuid me mõlemad tajusime, et miski oli puudu, kuid ilmselt koos olles suutsime teineteise jaoks olevat tühimiku täita. Mitte küll täielikult ja unustamata kaht inimest, kes olid alati meie südames, kuid siiski.
Karel tabas minu pilgu ning tuli minu juurde, laps endiselt kukil ning teine käekõrval. Tema näol oli lai naeratus, mis veel aasta tagasi oleks ebatõenäoline olnud.
“Võta mind ka kukile,” nõudis Kareli kõrval seisev poiss, kelle nägu oli mossis. “Alati on Liisi see, kes saab seal olla,” torises ta pahuralt ning pigitas oma peos olevat punast mänguautot kõvemini.
Mees muigas ja vaatas oma oma vanima tütre Nora last heldinud pilguga. “Ma kohtun Liisiga lihtsalt harvem. Tegelikult oled sina see, kes saab enamasti ise kukil olla,” selgitas ta poisile ning Liisi, kes oli ilmselgelt rahul sellega, et praegu oli seal just tema, noogutas ägedalt.
Poiss, kes oli märganud, et Liisi näitas talle keelt, ohkas sügavalt. “Millal ta siis ära läheb ja ma oma koha tagasi saan?” päris ta nukralt.
Nii mina, kui ka Karel ja Andra puhkesime naerma, mille peale poiss vaatas meid arusaamatult, kuid pööras oma pilgu taas Liisile.
“Aga, Albert, kas sulle ei meeldigi oma nõoga koos olla?” päris Karel lõbustatult. “Ma märkasin, et enne, kui te koos kiikusite, saite te küll hästi läbi,” nentis ta, mille peale väike poiss näost punaseks tõmbus.
“Mulle meeldib küll,” tunnistas ta ning pööras siis pilgu maha. “Aga sinu kukil olemine meeldib rohkem,” lisas ta kurvalt.
Taas ei mõistnud Albert, mis seal naljakat oli ning mul hakkas poisist kahju. Vahetasime Kareliga ühe mõistva pilgu ning mees noogutas mulle.
“Aga, Albert, kui sa tahad., siis ma võtan su ise kukile?” tegin ettepaneku, mille peale poisi silmad särama lõid.
“Tahan küll, tädi Adeele,” kilkas ta ning tänu Andra abile oli poiss mõne minuti pärast minu kukil ning koos tema ning Kareli ja Liisiga kõndisime mööda aeda ringi.
Lapsed ise paistsid olevat nii õnnelikud, et nad olid teistest kõrgemal, kuigi teineteisega nad oma õnne ei jaganud.
“Väga tore, et Maria koos Richardi ja Liisiga täna tulla sai,” sõnasin Karelile mõne hetke pärast, kui olime just ringkäiguga tema vanemast tütrest möödumas.
Karel noogutas. “Richard ja Liisi on Eestist nii vaimustuses, et nad poleks mitte mingil juhul tulemata jäänud,” vastas mees rõõmsalt.
Maria oli Kareli ja Louisa esimene laps, kes sündis poolteist aastat, pärast nende pulmi. Oma esimesed kaheksateist aastat elas ta Eestis ning kolis pärast keskkooli lõpetamist oma ema kodumaale, kus elas siiani. Tema ainus laps oli siiani Liisi, kes oli minu lapselapse Simonaga sama vana.
Nende teine laps oli Sandra, kes ainsana nende kolmest tütrest elas Eestis ning kasvatas Lõuna-Eestis lambaid. Sandral ja tema mehel Toomasel oli neli last ning nad kõik olid ka täna siin. Ilma lammasteta kahjuks, kuigi Liisi tahtis neid väga näha.
Kareli ja Louisa noorim laps oli Nora, kes hakkas viieteist aastaselt modellitööga tegelema ning oli siiani väga edukas. Tema põhielukohaks oli Milano, kuid ka Eestis oli tal korter. Kareli meelehärmiks polnud neiul veel lapsi ega meest, kuid Nora ise ütles, et mõne aasta pärast teeb ta modellieluga lõpparve ja loob perekonna.
Hoolimata oma kiirest elust oli Nora täna siin ning tõstis pilgu ja naeratas mulle laialt, kui me temast möödusime.
“Ma loodan, et mina olen oma kuuekümnenda aasta juubelil sama särav, kui sina!” hõikas ta mulle järele ja ma muigasin.
“Ilmselt särad sa ka oma üheksakümnendal sünnipäeval,” laususin ringi keerates ja vaatasin talle kelmikalt otsa.
“Ja siis värvin ma oma juukseid punaseks,” sõnas Nora ning silus hetkeks oma pikki blonde juuksed. “Võimalik, et peaksin seda varem tegema,” lisas ta mõtlikult.
Mõne aja pärast olid Liisi ja Albert meie kukilt maha roninud ning ruttasid teiste laste juurde, et mängida tagajamist. Vaatasime seda Kareliga naerdes pealt ning siis muutus mees mõtlikuks.
“Uskumatu, et sa juba kuuskümmend oled,” nentis ta veidi nukralt. “Ja mina veel vanem,” lisas ta pead raputades.
“Aga sa pole üldse muutunud,” tähendasin muiates ja vaatasin meest.
Tegelikult teadsin ma ise, et see oli vale. Viimased viis aastat olid meest väga palju muutnud. Tema nägu oli kortsuline ning mõnikord oli talle vanuseks pakutud isegi seitsekümmend aastat, mis oli peaaegu kümme aastat, tema tegelikust vanusest rohkem. Ometi nägi ta parem välja, kui viis aastat tagasi. Ma mäletasin siiani seda hetke, mil ma teda esimest korda, pärast Louisa surma nägin. Ta polnud habet ilmselt nädalaid ajanud ning tema silmist paistis selline valu, mida oli võimatu kirjeldada. Kui enne tragöödiat oli ta olnud nagu noor mees, siis pärast seda oli ta justkui üleöö jäänud kümme ja enamgi aastat vanemaks. Alles viimasel aastal oli hakanud ta silmisse taas sära ilmuma.
Karel ohkas. “Ma ise tunnen, et ma olen vana mees,” nentis ta veidi süngelt. Kuid siis ta naeratas. “Sinu kõrval tunnen ma end noorena. Sa oled ikka veel nii ilus,” lisas ta ning kinkis mulle suudluse.
Veidi hiljem kõndisime käsikäes aias ringi ja hoolimata kõigest, tundsime elust rõõmu. Me olime õnnelikud, et saime täna koos oma laste ning lastelastega olla. Kahe peale oli meil kuus last ning kümme lapselast. Seega paras hulk ning arvatavasti oli neid tulemas veel.
Mina ja Robert suhtlesime Kareli ja Louisaga kõik need aastad väga tihedalt. Me ei kaotanud kordagi kontakti, hoolimata sellest, et Kareli pere elas mõne aasta Inglismaal. Kareli vanim tütar oli minu ristitütar ning Louisa oli olnud Jonani ristiema. Meie mõlemad lapsed teadsid minu ja Kareli ammust lugu ning seega ei tulnud see neile üllatusena, kui me eelmise aasta lõpul kokku kolisime. Nad suhtusid sellele kõik väga toetavalt.
Seisatasime Kareliga parajasti minu tütre Iti juures, kes otseloomulikult oli oma nime saanud, minu kunagise sõbranna järgi, kui mind sikutas kleidist mu vanima poja Sveni tütar.
“Vanaema, tule ka meiega mängima,” lausus elevil Simona, mille peale nii Karel, kui ka Iti naerma puhkesid.
“Ma nüüd ei tea...” pomisesin kahtlevalt, kuid märkasin siis Simona pettunud ilmet. “Olgu peale,” sõnasin viimaks ohates. “Onu Karel tuleb ka,” lisasin ja muigasin Kareli jahmunud nägu nähes.
Iti vaatas meid lõbustatult. “Minge, minge,” ärgitas ta meid. “Te ei taha ju lastele pettumust valmistada.”
Pööritasin silmi ning tirisin vastupuikleva Kareli lasteni, kes kõik olid väga rõõmsate nägudega.
“Ma ju ütlesin, et nad tulevad,” seletas õnneliku ilmega Aaron, Albertile, kes nähtavasti kahtles meie tulekus.
Vahetasime Kareliga pilgu ning siis päris mees:” Mida me siis mängime?”
“Kulli muidugi,” vastas Simona kärsitult. “ Üks teist on kull ja meie jookseme eest ära,” selgitas ta rutakalt, tahtes nähtavasti alustada.
Vaatasime mehega teineteisele otsa ning me kumbki polnud seda nägi, et me tahaksime “kull” olla. Viimaks otsustas asja Aaron, kes lihtsalt puudutas Karelit ja ütles, et tema ongi kull.
Hetke pärast olid kõik lapsed laiali jooksnud ja ma vaatasin hämmeldunult Karelile otsa. Mees kehitas õlgu ning puudutas siis mind.
“Sina oled nüüd kull,” lausus ta lõbusalt ning enne, kui ma arugi sain oli mees minu eest üllatavalt kiiresti ära jooksnud.
Vaatasin talle mõne hetke jahmunult järgi ning kuulsin kedagi naermas, kuid mul polnud aega vaadata, kes see oli, sest ma pidin ju kulli mängima.
“Simona on kull!” hüüdsin mõne aja pärast ning imekombel ei tundnudki ma end väsinult, kuigi olin juba päris pikalt ringi jooksnud.
Varsti ühinesid laste rõõmuks, meie mänguga ka teised täiskasvanud ning õigepea kajas kogu aed laste kilgedest ja täiskasvanute naerust. Kõigil oli silmnähtavalt lõbus ning see oligi hetkel oluline. Mõneks ajaks unustati oma mured ja keskenduti ainult sellele, et keegi neid kätte ei saaks.
Mõnikord me armastame elu, kuid palju tihedamini me kirume seda ja süüdistame seda ebaõigluses. Me unustame asju, mis on meile olulised ja mäletame neid, mis teevad haiget. Liialt palju, peatuvad meie mõtted minevikul, selle asemel, et mõelda ainult olevikus. Võib-olla peaksime me lihtsalt elama, nautima hetke, sest iial pole teada, mis elul meile varuks on.
“Ma armastan teid kõiki!” hüüdis väsinud, kuid õnnelik Simona, saamata tõeliselt aru, mida need sõnad meile kõigile tähendasid.
Vastuseks sai ta siirad sõnad, mis kinnitasid sama ning rohkelt kallistusi. Piidlesin ettevaatlikult Karelit ning nägin, kuidas ta midagi vaikselt pomises, vaadates kusagile kaugele. Ma teadsin, kellele ta tol hetkel mõtles.
Ka minu mõtted liikusid peaegu sama rada mööda. Robert oli hetkel mu mõttedes ja alati mu südames. Ühel päeval pidime taas koos olema, kuid seni kaua...
“Lähme jalutame,” kuulsin Karelit sosinal lausumas ning ta võttis mu käest kinni.
Me kõndisime käest kinni nagu neljakümne kolme aasta eest ja korraga tundus nagu see poleks nii ammu polnud. Kuigi aeg oli meid aastate jooksul kõvasti räsinud. Esimest korda üle pika aja olime me õnnelikud ja muredest puutumata. Meile oli antud teine võimalus.
Saatus mängis meiega, kuid viimaks ta halastas ja lasi meil taas õnne tunda. Meil polnud aimugi, kui kaua aega võis meil olla, kuid teadsime, et Louisa ja Robert olid meie üle õnnelikud. Kunagi on meil võimalus olla koos terve igavik, aga seni... Lasime elul otsustada.

Ma olen täiesti sõnatu, kui aus olla.
Siiski, oli see parim ja mulle meeldis. :)

Sõnatu...heas või halvas mõttes?

Nii. Sain mina ka nüüd viimased kaks osa loetud. :)
Eelviimane meeldis väga - kogu see minevikust lahtilaskmine ja otsus olla õnnelik. Inspireeriv. Ja siis see, et Adeele Robertiga tutvus, oli väga nunnu. :)
Viimane osa... idee poolest ilus lõpp, aga need pidevad selgitused, et selle ja selle teine ja kolmas laps ja tolle õde ja tolle lapselaps ja siis oli veel tema, kes oli minu ja tema kolmanda lapse vanim tütar... see kiskus väga segaseks ja ma ei tea, kas seda vaja oli.
Aga muidu super! :)

Ma usun jah, et see viimane osa oli veidi segane.  
Aga suur, suur aitäh sulle!  

Loomulikult heas mõttes. :)
Mul kiskus ka see värk segaseks, aga sain siiski aru teiselt korral lugedes sama kohta. :)

Siis on hästi. Kas sa muidu oled mu teisi jutte ka lugenud? Peale "Esimene aasta", millele ma ikka veel ei suuda uut osa kirjutada?  

Väga super jutt! Mulle väga meeldis ja ma arvan, et see on üks parimaid jutte mida ma siin või üleültse kunagi lugenud olen. :) Mul tekkis ainult väike pisi-küsimus, et mis Iti poisist, Robinist, sai? Kas Adeele andis selle Iti kirjutatud kirja talle edasi, või see sündmus jäi mul kusagil kahe silma vahele? :)

Ei, aga muidu tõsiselt hea jutt. Jätka samas vaimus!