2013.

11.


Pealkiri: Novelle ja miniatuure (Minu poolt loetud: "Toome helbed", "Suveöö armastus", "Popi ja Huhuu", "Inimese vari")

Autor: Friedebert Tuglas

Lehekülgede arv: 15+14+27+15=71

Sisu: Luuletusi - "Meri", "Kätkilaul", "Igavesest ajast igavesti". Novelle - "Hingemaa", "Toome helbed", "Suveöö armastus", "Popi ja Huhuu", "Maailma lõpus", "Inimese vari", "Viimne tervitus". Miniatuure - "Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu", "Lembitu".

Minu arvamus: Armastusromaanide vahele ka väheke kohustuslikku kirjnudts. Niisiis.. Nendest neljast novellist, mis ma lugesin, oli kõige parem ilmselt "Suveöö armastus". See oli selline mõnus romantika koos veits pisaratega (mitte minu poolt) ja selline mõnus raamat. "Toome helbed" ei jää just kuigi palju sellele alla, sest see oli lihtsalt selline nunnu. Tegelikkuses pidi vist see olema julm raamat ja panema täiskasvanud nägema lapsepõlve süngust jne, kuid minu jaoks see nii diip ei olnud. Päris mitu astet madalamal on "Popi ja Huhuu". See oli nii tobe raamat. Mingi chill ja nill käis ja ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Lugesin umbes neli viimast lehte valjuhäälselt nooremale õele ka ette ja tal oli pidevalt selline nägu ees, nagu hakkaks kohe-kohe nutma. Juusiis oli kurb raamat. "Inimese vari" oli minu jaoks täielik ebaõnnestumine. Selles suhtes, et mitte raamat ise ei olnud ebaõnnestumine, sest Tuglas on siiski väärtkirjanik jne, vaid lugemine oli ebaõnnestumine. Kuigi ma arvasin, et ma siiski sain aru, mis seal toimus, tuli lõpuks siiski välja, et ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Alustades kas või selle püändiga. Nagu.. Kui ma ei oleks pidanud töölehte selle kohta tegema, siis ma oleksingi arvama jäänud, et Maret hoolitseski oma poja eest ja mattis ta maha. Nagu.. kuidas ma sain midagi nii mööda lugeda? Igatahes on kokkuvõtlikult Tuglas päris normaalne kirjanik. Võrreldes mõningate oma teiste ajastukaaslastega on tema kirjutamisstiil päris mõnus ja loetav.

Hinne: 6/10

12.


Pealkiri: Minu Tšiili

Autor: Liisi Lõo

Lehekülgede arv: 319

Sisu: Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb.

Minu arvamus: Jälle üks väga hea "Minu"-sarja raamat! Vahetusõpilaste lugusid on alati olnud väga lahe lugeda, ma ikka alati loodan, et kui mõni tuttav vahetusõpilaseks läinud on, et ta siis blogi ka teeks. (Üldjuhul seda kahjuks ei tehta..) Jutt läks väga soravalt, kõik oli selline mõnus ja lahe, välja arvatud mõned asjad raamatus. Näiteks see, kui vähe ta Tšiilist rääkis. Ta ise kükitas kusagil linnakeses ja käis ainult paar korda linnast väljas ja tänu sellele sain kogu sellest kohast nii vähe aimu. Samuti häiris mind see, kuidas pidevalt kirjeldas, kuidas üks või teine klassivend teda seal sebida üritas. Okei, ma saan aru, et see ilmselt ongi Lõuna-Ameerika isikutele omapärane (kogu see lähedus ja julgus jne), kuid see lõpuks läks juba natuke naeruväärseks. Muidu oli aga lahe!

Hinne: 9/10

13.


Pealkiri: Karge meri

Autor: August Gailit

Lehekülgede arv: 192

Sisu: August Gailiti (1891-1960) romantilises tonaalsuses romaani tegevustik hargneb muust maailmast eraldatud hülgeküttide ja kalurite saarel eelmise sajandi algupoolel. Tegelaste lembetunnete ja elusaatuse eritlusele on taustaks saarerahva alalhoidlikud tavad ning karm olelusvõitlus.

Minu arvamus: Kohustuslik kirjandus. No vähemalt oli see Gailit raamat parem kui "Nipernaadi", mis mulle kohe mitte üldse peale ei läinud. Kuigi väga paljud mu klassis ütlesid, et see oli kohutavalt igav raamat, siis ma ei ütleks, et see nii hull oleks olnud. See oli ikka kohati päris huvitav, eriti veel näiteks Eeriku ja Kelli dialoogid, mis olid kas a) sellised, kus Kelli oli pidevalt Eeriku peale vihane, et too julgeb temaga suhteid luua või b) sellised, kus Kelli kurdab, et Eerik üldse temast enam välja ei tee. Ehk siis - mida rohkem kapriisi, seda toredam lugeda. Muidu häiris mind selle raamatu koha pealt see, et ei tahetud väga dialooge tegelaste vahel välja kirjutada. Oli selline üks otsekõne lause ja sellele vastu hinnik tavalisel mulapula teksti. Gailiti kirjutamisstiili pealt nii palju, et seda lugedes tekkis mul pilt mitte nii väga filmina, kuivõrd pigem koomiksipiltidena. Lõpp oli masendav ja ilmselt oleksin ma raamatut pisut rohkem nautinud, kui ma poleks ühel hetkel avastanud, et järgmisel päeval on lugemiskontroll ja mul pole pooltki raamatut läbi.

Hinne: 5/10

14.



Pealkiri: Kröösuse võlanimekirjas

Autor: Emily McKay

Lehekülgede arv: 191

Sisu: Nad ei saanudki oma abielu maitsta: selle eest hoolitses pruudi mõjuvõimas isa. Pärast linnast lahkumist tõotas peigmees Quinn McCain Evie Montgomery unustada. Siis aga tuli naine, kellega ta kunagi oli abielus olnud, mehe kontorisse raha küsima. Asi oli võtnud sootuks vastupidise pöörde. 
Evie otsus lahutuspaberitele alla kirjutada oli Quinni hinge põhjani haavanud. Vastutasuks abi eest küsis Quinn seda üht, mida ta oli kaua enda eestki salanud. Mees tõotas, et seekord pole armastusel nende kokkuleppes kohta.

Minu arvamus: Veel üks tavaline armastusromaan, mida on lugedes huvitav jälgida, aga lõpuks läheb see sul ikka meelest. Vähemalt mul läks. Ma olen nii laisk, et ei viitsi kohe peale lugemist siia kirjutada, nii et üldjuhul jõuab mu arvamus nendest raamatutest ununeda. Sisu mitte ja mõeldes sisule, siis.. Nojah, see oli isegi päris huvitav. Fakt, et ta vend halvaks siiski osutus, oli natuke üllatav, sest ta tundus mulle positiivse tegelasena. Quinn ajas mind pidevalt närvi, sest ta oli alati nii kange ja samas meeleheitel ja ma ei tea.. Ta tundus mulle kummalisena. Evie seevastu oli päris lahe, kui mõned korrad välja jätta.

Hinne: 7/10

15.


Pealkiri: Müürililleks olemise iseärasused

Autor: Stephen Chbosky

Lehekülgede arv: 240

Sisu: Noorteromaani "Müürililleks olemise iseärasused" peategelane Charlie on tõeline müürilill – ta ei paista oma kaaslaste seast millegagi silma, ent paneb asju tähele, oskab hoida saladusi ning mõistab. Keskkooli esimese aasta kaose keskel sõbruneb Charlie aga Sami, Patricku ja Bradiga, kes avavad noormehele hoopis uue maailma.
Stephen Chbosky romaan koosneb 15-aastase Charlie kirjadest raamatu lõpuni tundmatuks jäävale sõbrale. Ta jutustab avameelselt oma hirmudest, muredest ja saladustest: parima sõbra enesetapust, lemmiktädi surmast, ebaharilikust suhtest perekonnaga, rahutuks tegevast armumisest ning esimestest kokkupuudetest alkoholi ja narkootikumidega...
Kõige selle kõrval on Charlie elus väga olulisel kohal kirjandus, muusika ja filmid.

Minu arvamus: Noniii.. Jõudsin ka selle igati populaarse raamatuni! Avastasin selle raamatukogus ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja krabasin kiirelt ära. Ma tean, et eesti keeles oli halb idee seda lugeda, kuid mis seal ikka.. Vähemalt lugesin läbi! Kuna ma teadsin, et see peabki selline kellelegi kirjutamise stiilis ja pisut lapsemeelne olema, siis selle koha pealt mingeid üllatusi minus ei tekkinud. KUIGI ma arvasin, et kogu kirjutamisstiil on veel lihtsam ja veel lapselikum, nii et enam ma ei saa aru, millest inimesed räägivad. Alguses mõjus see mulle natuke liiga tüüpilise noortejutuna, kus tahaplaanile jäetud nooruk leiab sõbrad, muutub aktiivsemaks, käib ka pidudel jne.. Kuid mida edasi, seda diibimaks see muidugi muutus. Hea oli seda lugeda igatahes. Kerge ja mõnus. Ma olen sellest raamatust nii palju inglise keelseid tsitaate kuulnud, nii et päris naljakas oli mõne eesti keelse lause kohta mõelda, et "ma ju tean seda lauset!!". Lõpp oli igatahes minu jaoks üllatav, sest ma ei mõelnud jutu käigus absoluutselt sellele võimalusele.

Hinne: 8,5/10

16.


Pealkiri: Rohtaed

Autor: Karl Ristikivi

Lehekülgede arv: 368

Sisu: „Rohtaed” on ühe inimese teekonna – Juulius Kilimiti elutee – lugu. See on vaeslapse lugu, kelle koolitee jääb küll pooleli, kuid kes õpib terve elu ning saab teise põlve haritlaseks. Ühtlasi on see ka tema naise Emmi, selle õe Anna, kasulaste Liina ja Tiitus Valeeriuse lugu. See on lugu ühest kooliõpetajast, kes kirjutab luuletusi, järgib oma põhimõtteid ning armastab antiikkirjandust. Romaani tegevuspaik on 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmekümne aasta Tallinn ning tallinlastest haritlaste ehe elukeskkond ja mõtteilm. „Rohtaed“ on Karl Ristikivi Tallinna-triloogia kolmas raamat.

Minu arvamus: Kuna ma just kirjutasin lugemiskontrolli pika teksti oma hinnangust, siis siin ma väga palju ennast korrata ei viitsi. Seda võin öelda, et tegu oli parema raamatuga, kui ma arvasin. Meil oli valikus kõik need Tallinna-triloogia raamatud ja kuna see tundus mulle sisu poolest kõige parem, võtsin selle. Arvasin, et kirjastiili poolest on seda päris kohutav lugeda, kuid üllatuslikult pidin ma eksima. Ristikivi stiil on kuidagi väga mõnus ja kirjeldused ei mõjunudki nagu miski, mis ajab kohe magama. Eks muidugi ei saa ka väita, et ma alati eriti ärgas seda lugedes olin, kuid see läks päris mõnusalt ja mul on kahju, et mul lõpupoole enam aega sellesse rohkem süveneda ei olnud.

Hinne: 7/10

17.


Pealkiri: Tõde ja õigus I osa

Autor: Anton Hansen Tammsaare

Lehekülgede arv: 305/484

Sisu: Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. sajandist kuni Esimese maailmasõjani. Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes. «Tõde ja õigus» on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane.

Minu arvamus: Eeeee.. nojah. Parem Tammsaare raamat muidugi, kui "Kõrboja peremees". Ma saan muidugi aru, et tegu on eesti kirjandusklassikaga ja mingisuguse eestlaste rahvuslikku indentiteeti kujundava raamatuga, aga ma ei saaks öelda, et ma seda sajaprotsendiliselt nautinud oleksin. Eks seal oli ka vahepeal huvitav ja isegi naljakas ning tegevusi ju ometi oli, kuid kogu see lugu oleks justkui ühte rada pidi pidevalt minev. Nagu mingi pidev ring - tüli naabrite vahel, kellegi surm, ära leppimine, jälle tüli, surm, leppimine.. Tüütas ära igatahes. Ja noh, lõpuni ma muidugi ei jõudnudki, sest ma alustasin lugemisega natuke liiga hilja ja tähtpäev hüppas ette. Thank god, et terve internet selle sisukirjeldusi täis on. Võib-olla kunagi võtan mõne järgneva osa ka ette, aga lähitulevikus kindlasti mitte.

Hinne: 5/10

Ja kuigi üldised kokkuvõtted on juba tehtud, siis tahtsin ma ikka enda selleaastase tulemuse üle vaadata ehk aastal 2013 lugesin ma 17 raamatut ja 4227 lehekülge!
Mis on poole vähem lehekülgi, kui eelmine aasta..