2013 :):)

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXI

2013 :):) - Page 3 Michael-Scott-Volur_medium

VÕLUR. Surematu Nicholas Flameli saladused

Autor: Michael Scott

Lehekülgi: 512

Tutvustus: San Francisco

Nicholas ja Perenelle Flamelil on jäänud elada vaid üks päev ja teha üksainus viimane asi. Nad peavad kaitsma San Franciscot. Alcatrazi saarele kogunenud koletised on vabaks päästetud ja teel linna poole. Kui neid ei peatata, hävitavad nad kõik, mis nende teele ette jääb.
Kuigi Nõial ja legendaarsel Alkeemikul on abiks kaks ajaloost ja müütidest tuntud vägevat sõdalast, pole ülesanne lihtne. Kas see võib tähendada inimkonna lõppu?
Danu Talis
Dr. John Dee’le ja Virginia Dare’ile järgnenud Sophie ja Josh Newman rändasid kümne tuhande aasta taha Danu Talise minevikku. Ning just sellel legendaarsel saarel leiab alguse ja lõpu lahing, mis otsustab maailma tuleviku.
Scathach, Prometheus, Palamedes, Shakespeare, Saint-Germain ja Jeanne d’Arc on samuti saarele jõudnud. Ja keegi neist pole kindel mille – või kelle – poolel kaksikud võitlevad.
Täna lõppeb Danu Talise lahing kas kaotuse või võiduga.
Aga kas legendikaksikud võitlevad ühel poolel?
Või on nad vastasleerides – üks päästab maailma, teine hävitab selle?
Minu arvamus: Ja ongi läbi! Täiesti uskumatu, et ma ei saa enam oodata järgmise osa kätte võtmist ja selle lugemist. Kuidagi jube kahju on. Kõik need tegelased said nii südamelähedaseks ning isegi John Dee leidis lõpupoole sinna enda tee. Very Happy

Tegelastest üldse meeldisid mulle kõige rohkem arvatavasti Billy the kid ja Machiavelli. Billy oli lihtsalt ülivaimukas ja hulljulge ning Niccolo, noh, kui mitte arvestada seda, et ta aura usside järgi haises, siis mulle meeldis, et ta Billyst lõpuks nii palju hoolis. Tubli Machiavelli!
Need raamatud olid tõepoolest väga väga head ning kui Irish Times on öelnud, et ta on nende saarte fantaasiakuningas, siis seda ta ka on. Kõige paremas tähenduses.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXII

Müürililleks olemise iseärasused
Autor: Stephen Chbosky
Lehekülgi: 240
Tutvustus: Noorteromaani "Müürililleks olemise iseärasused" peategelane Charlie on tõeline müürilill – ta ei paista oma kaaslaste seast millegagi silma, ent paneb asju tähele, oskab hoida saladusi ning mõistab. Keskkooli esimese aasta kaose keskel sõbruneb Charlie aga Sami, Patricku ja Bradiga, kes avavad noormehele hoopis uue maailma.
Stephen Chbosky romaan koosneb 15-aastase Charlie kirjadest raamatu lõpuni tundmatuks jäävale sõbrale. Ta jutustab avameelselt oma hirmudest, muredest ja saladustest: parima sõbra enesetapust, lemmiktädi surmast, ebaharilikust suhtest perekonnaga, rahutuks tegevast armumisest ning esimestest kokkupuudetest alkoholi ja narkootikumidega...

Minu arvamus: On raamatuid, mis jäävad pikaks ajaks sinu mõtteisse. Sa võib-olla isegi googeldad seda, et veel rohkem infot saada, uurid, kas sellest on film tehtud... See oli just üks niisugustest raamatutest. Pluss veel see, et raamatus oli välja toodud nii palju laule ja raamatuid, et ma praegu isegi kuulanu üht neist lauludest. Ja see meeldib mulle väga.
Alguses ma ei osanud selle raamatu kohta midagi arvata, kui ma selle võtsin. No olgu, mida ma ikka sain arvata, kui ma polnud isegi selle tutvustust veel läbi lugenud, kuid siiski, mul polnud mingeid ootuseid. Ma ei arvanud, et see mulle nii väga võib meeldima hakata.
Alguses häiris mind tõsiasi, et Charlie nii palju nutab. Kuid siis ma õieti ei hoolinud sellest enam. Kõik ju nutavad. Mõni vähem, mõni rohkem. Ning mida rohkem raamat edasi läks, seda enam ma sellesse armusin. Ma ei ütleks, et see oli tavaline noorsooromaan. Ei, see polnud isegi ligilähedane sellele, mida tänapäeval noorsooromaanidena esitletakse. See oli midagi võimsamat, midagi teistsugusemat. Charlie on selline inimene, kes mulle väga meeldiks. Tal olid küll oma pahed, ta hakkas suitsetama ja tarvitas mingi aeg ka narkootikume, kuid ta oli siiski piisavalt armas, tore ja tark, kui ta Sam'ilt piimakokteili palus. See oli lihtsalt nii armas. Ja see, kuidas ta enda venna käest küsis, kas tema tüdruk on omapäraselt ilus ning kas ta joob kakaod. Wink

Mull nii kuradi väga meeldis see raamat ning täna õhtul, kui olen selles õiges meeleolus, vaatan ka filmi ära. Või kui täna ei vaata, siis kunagi kindlasti. :)

Pipar Postituste arv : 1381 Age : 25 Asukoht : Eesti

Ma tean, mida sa "Müürililleks olemise iseärasustega" mõtled. Mul oli samamoodi.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXIII

Praktiline nõiakunst
Autor: Reeli Reinaus
Lehekülgi: 344
Tutvustus: Reeli Reinausi uus romaan kõneleb vaimsetest eneseotsingutest, sõprusest, armastusest ja reetmisest. Tegevus toimub nii olevikus ja minevikus kui ka paralleelmaailmades, nii Eestis, Ameerika Ühendriikides kui Mehhikos. Peategelaste – neiu ja kahe USA kõrgkoolis õppiva noormehe – elud põimuvad ootamatult, mõjutades üksteist rohkem ja sügavamalt, kui nad esialgu arvata oskavad. Romaani läbivateks teemadeks on püüd näha elu pealispinnast sügavamale, juhuse tähtsus üksikisiku elus ning inimsuhete haprus ja kramplikkus.
Minu arvamus: Kui nüüd aus olla, siis ma ei saanud sellest raamatust mitte kuidagi aru. Tõepoolest ei saanud. Kes oli see kollaste silmadega hunt? Adrian? Keegi muu? Sellest suhtes, et ma sain sisu tutvustusest väga hästi aru, et tegevus toimub nii olevikus, minevikus kui paralleelmaailmades, kuid ma lihtsalt ei saanud mitte midagi aru. Millal oli minevik? Millal olevik? Millal see kuradi tegevus üldse paralleelmaailmadest toimus?
Kogu raamatu lugemise aja oli mul selline wtf tunne. Lihtsalt ma ei saanud aru. Kuskil raamatu keskpaigas arvasin, et okei, olen võib-olla loll, et hetkel aru ei saa, eks siis lõpus ikka saan, kuid no kurat, ei saanud. Vihale ajab lausa.
Miks Keit hullumajja saadeti? Kas Mark oli samas oragnisatsioonis nagu Erik ja Andregi? Miks Mark Erikut tapma saadeti? Mis juhtus pärast seda, kui Erikule ja Andrele seal majas seda jooki anti? Rohkem ma ei viitsi tõesti küsimusi kirjutada, kuna neidki oli hetkel liiga palju, arvestades seda, et ma lugesin raamatu läbi, mis tähendab, et ma peaks neile kõigile küsimustele ka vastuseid teadma.
Aga üks asi mulle meeldis. Autori kirjutamine. Sõnade ritta sättimine. Nimetage seda kuidas tahate. Mulle meeldis see. See oli sujuv, kuigi ma tõepoolest ei saanud enamuse ajast mitte millestki aru.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXIV

Tütar suitsust ja luust
Autor: Laini Taylor
Lehekülgi: 407
Tutvustus: Noor kunstiõpilane Karou kistakse Prahas julma ebamaisesse sõtta. Toimumas on midagi eriskummalist – üle terve maa ilmuvad ustele põletatud mustad käejäljed, mille jätavad taevas haigutava lõhe kaudu kohale hiilinud tiivulised võõrad. Karou joonistusvihikute lehed on täis koletisi, kes võivad olla ka tõelised. Ta ise kõneleb mitmeid keeli ja sugugi kõik neist pole inimestele mõistetavad. Ning Karou sinised juuksed on ka tegelikult sellist kummalist värvi. Kes ta on? Ja kes on Akiva – poiss, keda ta oleks nagu tundnud juba ammu?
Minu arvamus: Selline okei raamat. Ma ei sattunud sellest nüüd teatud vaimustusse, kuid seda oli üpris huvitav lugeda. Kimäärid ja seeravid... Tore lugemine!
Tutvustuse sisu ajab mind kergelt segadusse. Seal väidetakse, et Karou juuksed on päriselt sinist värvi, justkui ta oleks selle värviga sündinud, kuigi ta kasutas ju üht soovi, et saada endale sellised juuksed. See on ju enam-vähem sama nagu sa värviksid ju. :DKuigi mitte selles otseses mõttes. Very Happy

Akiva meeldis mulle ka. Võimatult suurepärane ja kaunis. Njah, neid võiks ju päriselt ka olemas olla... Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXV

Rawikunst. Septimus Heapi 3. raamat
Autor: Angie Sage
Lehekülgi: 320
Tutvustus: Avades Lossis ühe suletud ja unustusse vajunud toa, päästab Silas Heap tahtmatult vabadusse viissada aastat tagasi elanud kurja kuninganna vaimu. Kuninganna Etheldredda on kummitusena sama hirmuäratav, kui ta oli elusalt, ja oodata ei ole midagi head. Samal ajal kui Kindluses hakkab levima salapärane ja pealtnäha võitmatu tõbi, ihaleb Etheldredda oma poja, kuulsa alkeemiku ja ravitseja Marcellus Pye andeid ära kasutades igavest elu, ning tema saatanlikku plaani kaasatakse Jenna ja Septimus. Kui aga juba Jenna ja Septimus on kaasatud, astuvad mängu ka Nicko, Alther Mella, Marcia Overstrand, Mardikas, Stanley, Sarah, Silas, Tulekeel, tädi Zelda ja kõik teised toredad tegelased, kes tegid „Wõlukunsti“ ja „Lennu“ nii meeldejäävaks.
Minu arvamus: See oli hea ja põnev raamat. Ma ei väidaks, et see nüüd just suurepärane oli, kuid see oli hea. Okei. Tavaline.
Tegelikult ootasin ma natuke midagi enamat selles raamatust, kuid võib-olla ma lihtsalt ei osanud seda raamatut enam nii võtta nagu selle kaht esimest osa.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXVI

Vabastatud. Öö Koja 4. raamat
Autorid: P. C. Cast ja Kristin Cast
Lehekülgi: 368
Tutvustus: Kui sõbrad sind vihkavad, on elu nõme. Küsige või Zoey Redbirdilt, kellest on saanud lausa nõmeduse asjatundja. Kõigest nädalaga on tal õnnestunud kaotada kõik kolm poiss-sõpra, jääda ilma kokkuhoidvast sõpradekambast, kes teda usaldas ja toetas, ning muutuda tõrjutuks. Rääkides sõpradest: ainsad kaks, kes Zoeyle alles on jäänud, on ebasurnud Stevie Rae või Märgist ilma jäänud Aphrodite. Pealegi on Neferet kuulutanud inimestele sõja, ning Zoey teab väga hästi, et see on vale. Ent kas keegi võtab teda kuulda?

„Öö Koja“ sarja meelierutavas neljandas raamatus võtavad Zoey seiklused vampiiride koolis tormilise ja ohtliku pöörde. Ilmsiks tulevad šokeerivad sepitsused ning üles äratatakse iidne kurjus.
Minu arvamus: Mulle tegelikukt absoluutselt ei meeldi see, kui raamatuid nii lampi poolitatakse. Ses suhtes, et need eelnevad kolm raamatut oleks võinud kuidagi veidi lühendatult üks olla ning see praegu teine osa, kust veel need järgnevad osad ka edasi lähevad... Lihtsalt need eelmised tundusid selle raamatu kõrval nii tühised. Õige tegevust läks ju alles nüüd käima.
Kui ma ei saaks ka väita, et raamat mulle ei meeldinud. Täitsa meeldis, pealegi lugesin selle üpris kiiresti ka läbi. Aga tee mis tahad, Zoey mulle ei meeldis. Nii nõme, eriti arvestades seda, et ta peategelane on. Ta on lihtsalt, noh, nagu ta ka ise enda kohta on öelnud, lipakas. Vabandust, kuid ta tõesti on. Kõigepealt, Heath, siis Erik, järgmisena Loren, ja siis suutis ta sellesse Starki ka ühe päevaga kiinduda. No hallllllllloooooooooooooooooooooo??!! Päriselt, see ei ole normaalne.
Aga mulle meeldis stseen Eriku ning Zoy vahel seal klassis. Väga armas. Erik on muidugi jälle kuum kutt, kuna ta on nüüd õpetaja ja nn "kättesaamatu." Haha, mul on pidevalt midagi nende kättesaamatute poistega ja vanemate meestega. Lihtsalt kohutavalt masendav. -.-

Kokku loetud lehekülgi: 11 483

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXVII

Hirmuilm. Neeljate 3. raamat
Autor: Simon Holt
Lehekülgi: 288
Tutvustus:
Neeljad:
Kurjad deemonlikud olendid, kes võtavad inimkeha üle võimust Kahjaööl, talvise pööripäeva süngeimail tunnil.
Peaaegu aasta…
on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevad, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maapeal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast – ent kas seda saab usaldada?
Minu arvamus: Ma ei mäletanud kahest eelnevast raamatust enam suurt midagi. Vaid mõned üksikud detailid ning see ähmane teadmine, mis seal juhtus. Kuid ega eriti ei mäletanud küll.
Mõni koht oli selles raamatus tõepoolest veidike õõvastav, kuid muidu oli see selline mitte väga õudne õudukas. Muidugi oli jube, kuidas nad Reggiega käitusid jne, aga nagu verdtarretavalt jube see ei olnud.
Aa, ja mulle meeldis Aaron väga. Oleks tahtnud, et Reggie tema vahel oleks midagi enamat, kui vaid sõprus olnud.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXVIII

Harry Potter ja tulepeeker
Autor: J. K Rowling
Lehekülgi: 632
Tutvustus: Harry neljas õppeaasta ei kujune sugugi vähem seiklusrikkaks kui eelmised. Mustad jõud tõstavad uuesti pead ning esmakordselt ilmneb see lendluudpalli maailma karikavõistluste ajal. Harryl pole aga palju aega selle peale mõelda, sest ka Sigatüüka koolis hakkavad toimuma põnevad sündmused. Kolme suurema võlurite kooli kasvandikud peavad panema proovile oma oskused ja nutikuse ning võitjat ootab ahvatlev auhind. Muidugi tegutsevad edasi kõik eelmistest raamatutest tuttavad tegelased, aga neile lisaks tuleb veel mitmeid värvikaid kujusid
Minu arvamus: Mul on selle jaoks vaid üksainus sõna: FANTASTILINE!

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XXXIX

Soojad kehad
Autor: Isaac Marion
Lehekülgi: 288
Tutvustus: R on zombi. Tal ei ole nime, mälestusi ega pulssi, kuid tal on unistused. Ta pole päris samasugune nagu teised Surnud.
Mahajäetud linna varemetes kohtab R ühte tüdrukut. Julie on vastand kõigele sellele, mis R-ile teada-tuntud. Sooja, aruka ja vägagi elavana on ta nagu ere värvipuhang süngel ja hallil maastikul. Saamata ise ka aru, miks ta seda teeb, otsustab R Juliet mitte ära süüa, vaid ta päästa. Ja nii saab alguse nende pingeline, kuid samas kummaliselt õrn suhe.

Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. See rikub reegleid ja eirab loogikat, ent R ei rahuldu enam hauataguse eluga. Ta ihkab taas hingata, ta ihkab elada - ja Julie tahab teda aidata. Ent nende lootusetuna näivat kõdunevat maailma ei saa muuta võitluseta...
Minu arvamus: Mul on selle raamatu suhtes päris vastakad tunded. Ühest küljest oli see väga hea raamat, rääkides zombist, kes suutis vaid tänu enda tahtele taas inimeseks saada. Kuid siis jällegi, kurat, ajas see kõik vahepeal segadusse. Tõsiselt nagu, raske oli vahepeal aru saada, kas nüüd on need Perry mõtted või hoopis R'i omad. Uhhh.
Vaatasin ka nii 20 minutit seda filmi, rohkem ei viitsinud, kuna kell oli juba palju. R'il oli raamatus ju lips, filmis mitte. Seal kandis mingeid nõmedaid riideid. Ma ei saa aru, kas siis on tõesti nii raske välimust jäljendada. Julie oli hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin, Nora veel rohkem ja minu arust kirjeldati M'i lõpus, kui pikka ja nägusat meest. Siis, kui zombid rõõmsameelselt inimeste sekka lasti ja ta Nora juurde läks. Ah, ma ei tea.
Kui ma raamatutele hindeid paneks, siis arvatavasti see maksimumi ei saaks, kuid midagi sinnapoole küll. Üle poole kindlasti.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XL

Cloning Miranda
Autor: Carol Matas
Lehekülgi: 138
Tutvustus: Miranda has it all: beauty, brains, talent, perfect health. Then when day her vision gets a little blurry - and the doctor tells her it's the first symptom of a fatal disease. Her parents are prepared to fight for her life with everything they have: wealth, connections, determination. Miranda won't lose her life, or her sight. Instead, she'll begin to see things about her parents - about her life - that surprise her. Shock her. Scare her. Save her.
Minu arvamus: Ma ei arvanud, et ma selle läbi loen, kuid nagu näha siis ma tegin seda. Võtsin raamatu raamatukogust ning keegi oli alguses samuti seda tõlkinud, tõmmates kõigile sõnadele, mida ta ei teadnud jooned alla. Üllatavalt kombel olid paljud tema poolt alla joonitud sõnad ka need, mida mina ei teadnud. :DKuid mingi aja peale oli see isik raamatu vist pooleli jätnud, kuna polnud enam ühtegi joont näha.
Ja ma olin seekord vist tublim ka, ma usun. Lugemine läks kiiremini + ma kirjutasin sõnad, mida ei teadnud paberile üles, et need pärast pähe õppida. (Veel pole õppinud) Ah, ja raamatu lõpupoole lõin ma enamasti tundmatute sõnade järelevaatamisele käega ja lugesin edasi, kui ma lausest ka ilma ühe sõnata aru sain. Very Happy

Miskipärast on inglise keelse raamatu ehh... kirjeldamine? palju raskem. Ses suhtes, et ma võtsin ju raamatu vaid selle pärast, et enda inglise keelt harjutada, mitte selle pärast, et ma nüüd hullumoodi oleksin tahtnud seda raamatut lugeda. Aga mind siiski pani imestama missugused vanemad Mirandal olid. Kuidas nad võisid midagi sellist teha? Ma saan aru, et nende esimese lapse surm mingi haiguse tõttu oli muidugi väga traagiline, kuid teha endale uus laps niiviisi... Ning siis veel üks, see on lihtsalt ajuvaba. Idioodid, ausõna.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLI

Ilus pimedus
Autorid: Kami Garcia, Margaret Stohl
Lehekülgi: 439
Tutvustus: Ethan Wate arvas, et hakkab juba ära harjuma imelike ja võimatute sündmustega selles väikses lõunaosariikide linnas Gatlinis, mis oli tema kodulinn. Aga pärast seda kui Ethan ja Lena koju tagasi jõudsid, omandasid sõnad „imelik” ja „võimatu” uusi tähendusi. Rohutirtsude parved, rekordeid purustav kuumus ja laastavad tormid hävitasid Gatlinit, samal ajal kui Ethan ja Lena püüdsid aru saada, millised on Lena võtmise tagajärjed. See kõik mõjutas isegi Lena vägevate üleloomulike võimetega sugulasi, kelle võimed hakkasid andma ohtlikke tagasilööke. Pikapeale kerkis selgelt esile üks küsimus: mida – või keda – peaks ohverdama, et päästa Gatlin?
Ethani jaoks on kaos hirmutav, kuid samas teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtija. Teda piinavad jälle unenäod, kuid seekord ei ole asi Lenas – see, mis teda piinab, väljub unedest ja asub teda jälitama ka igapäevaelus. Veel hullem on aga asjaolu, et Ethan hakkab kaotama tükikesi iseendast: ta unustab nimesid, telefoninumbreid, isegi mälestusi. Ta ei tea, miks see nii on, ja ta on enamasti liiga hirmunud, et abi küsida.

Mõnikord pole olemas ainult üht vastust ja üht valikut. Mõnikord pole enam võimalik tagasi pöörata. Ja õnnelikku lõppu seekord ei tule.
Minu arvamus: Mulle meeldis seda raamatut lugeda, tõepoolest meeldis, kuid ikkagi jäi tunne, et midagi oli puudu. Ma ei oska seda isegi seletada, kuid lihtsalt oli see mingi pisidetail, mis tundus raamatust puudu olevat.
Ja lõpplahendus oli ootamatu, kuni hetkeni, mil ma uurisin välja, et on ka neljas osa. Siis ma mõtlesin vaid üht: Muidugi. Niimoodi ei lõppe ju miski, eriti arvestades fakti, et me ei tea, mis sai Abrahamist ning miks Ethani osa hakkas kirjutama raamatut "Kaheksateistkümnes kuu"
Loodetavasti suvatseb Tänapäev ka millalgi neljanda osa tõlkida. Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLII

Sünge jumalus
Autor: Bree Despain
Lehekülgi: 316
Tutvustus: Kadunud poeg
Ohtlik armastus
Tappa see, keda armastad enim
Daniel vaatas minu poole. Tema tumedad silmad uurisid mu nägu. Midagi oli neis liigagi tuttavates silmades teisiti. Ehk oli see viis, kuidas tänavalaterna oranžikas valgus tema pupillides vastu kumas. Või see, kuidas ta ainiti, kordagi pilgutamata, vaatas. Tema silmis peegeldus… nälg. Väikelinna pastori tütar Grace Divine teadis alati, et sel ööl, kui Daniel Kalbi kadus ja tüdruku vend Jude verisena koju tuli, juhtus midagi kohutavat. Nüüd on Daniel tagasi ja Grace peab valima: kas alistuda üha kasvavale armastusele Danieli vastu või jääda ustavaks oma vennale. Kui Grace Danieliga lähedasemaks saab, kuuleb ta, mis päriselt tol saladuslikul ööl juhtus. Ta peab päästma need, keda armastab. Aga selle hind võib tema jaoks olla liiga kõrge.
Minu arvamus: Olen seda tegelikult kunagi kord lugenud, aga kuna ma selle endale mingi aeg ostsin, kuna hind oli hea, siis mõtlesin, et loen uuesti läbi. Või ma tegelikult lihtsalt võtsin alguses kätte ja sirvisin veidi, kuid siis hakkasin ma lugema ja lugema ja... noh, läbi sain.
Mulle meeldib, et selles raamatus räägiti ka usust. Seda ei olnud sinna niimoodi pressitud, vaid oli kuidagi sujuvalt sisse pandud. Ja mulle meeldis ka see, et Grace ja Daniel olid juba lapsepõlvest üksteist tundnud, mitte ei tulnud jälle mingi uues poiss ja blablabla...
Oli selline mõnus ja lihtne lugemine. :)

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLIII

TEEKOND. I raamatu 2. osa
Autor: Justin Cronin
Lehekülgi: 416
Tutvustus: Justin Cronini triloogia esimese raamatu teises osas jätkuvad peategelase, militaarkatsete käigus ebatavalised võimed omandanud tüdruku Amy ja tema sõprade seiklused tulevikumaailmas, kus tsivilisatsioon sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme, on inimeste endi süül hävinud, ning inimkonna allesjäänud riismete elu-olu meenutab sajanditetaguseid aegu. Sündmuste areng Amy uues elupaigas viib selleni, et tüdruk võtab koos kaaslastega ette pika teekonna läbi laastatud maa, kus varitsevad vaid ohud, ent kus rännuseltskond kohtab siiski ka teisi väheseid inimkogukondi. Iseasi, kuivõrd inimlik nende käitumine alati on...
Raamat pakub rohkesti põnevust, aga ka mõtlemisainet inimloomuse üle. Autori pingestatud, mitmekihiline, kohati varjatult humoorikas tekst võimaldab lugeda teost nii ulmelise, pöörastest ja veristest vahejuhtumitest tulvil meelelahutusliku seiklusloona kui ka allegooriat sisaldava antiutoopiana, mis hoiatab meid meie endi pidurdamatu ahnuse tagajärgede eest.
Minu arvamus: Oi jah. Kas ma saaks praegu üldse midagi muud öelda, kui vaid seda, kui väga see mulle meeldis? Arvatavasti mitte, sest see tõepoolest meeldis mulle nii väga.
Mingil hetkel vedas mälu mind otseloomulikult alt, kui nad Lacey juurde jõudsid ja Amy Peterist rääkisid. Ma nüüd täpselt ei mäletagi, kuidas see oli, aga jutt oli jänku Peterist, igatahes olin ma kergelt segaduses ja lehitsesin esimest raamatut, mis mul veel kodus oli. Tegelikult on mul see viimased kolm kuud kodus olnud. Very Happy

Ma nüüd otseloomulikult ei hakka siin pikalt rääkima, kui väga ma seda raamatut armastasin, neid viiruskeid, Babcoki ja kõike seda lihtsalt jumaldasin. See oli lihtsalt nii päris.
Lõpus oleksin tahtnud lihtsalt õnnest nutma hakata, kuid Amy Wolgastiga oli. Kurb on vist ainult see, et ta on viirusk. (Vist) Igatahes ma loodan, et ta on sellisel juhul hea viirusk, kui selliseid üldse olemas on.

Üks koht jäi ka eriti silma, mis mind tõepoolest naerma ajas:
"Minu meelest on see Eiffeli torn," ütles Caleb. "Nägin kord selle pilti ühes raamatus."
Mausami kortsutas kulmu. "Kas see pole mitte Euroopas?"
"See on Pariisis." Michael põlvitas põrandal ja pakkis nende varustust lahti. "Pariisis Prantsusmaal."
"Mida see siis siin teeb?"
"Kust mina tean?" kehitas Michael õlgu. "Võib-olla toodi see siia."

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLIV

2013 :):) - Page 3 Uhkus+ja+eelarvamused

Uhkus ja eelarvamus
Autor: Jane Austen
Lehekülgi: 354
Tutvustus: Hästi komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased – kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.
Minu arvamus: Võttis aega, mis võttis, kuid viimaks ma selle läbi sain. Eks mind kannustas tagant veidi ka see, et täna näitab kolmest seda filmi (pool viis vist?) ja siis tahtsin, et läbi saaks, et kõik teada oleks jne... Sest kuidas sa ikka vaatad raamatu järgi tehtud filmi, kui sul endal veel raamat puhta poole peal on?
Aga mulle meeldis see raamat. Midagi klassikalist, ei mingeid üleloomulikke võimeid, tulevikku ja muud. See juures ei taha ma muidugi öelda, et mulle need eeltoodud ei meeldiks, oi kuidas veel meeldivad, lihtsalt vahetevahel on tore ka midagi teistsugusemat lugeda.
Alguses venis kogu see lugemine kohutavalt. Seda raamatut lihtsalt ei saa võtta kätte ja lugeda, kui sul ümberringi on inimesed või teisest toast kostub kellegi hääli. Vähemalt alguses mul oli nii, et ma ei suutnud siis absoluutselt keskenduda ja niiviisi on ka palju loetut lihtsalt kaduma läinud. Laisk olin, ei viitsinud mitu korda üle ka lugeda. Aga lõpu poole suutsin end juba kuidagi paremini raamatu laine häälestada ning need kostuvad hääled ei olnud ka enam mingi probleem. Very Happy

Mr. Darcy oli muidugi mu lemmik, vaieldamatu lemmik. Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLV

Hetk enne homset
Autor: Kaja Sepp
Lehekülgi: 336
Tutvustus: Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota?
Minu arvamus: Kui ma olen alati vingunud nende kujunduste ja lehekülje paksuste pärast, siis seekord pole mul tõesti ühtegi halba sõna öelda. Kujundus on okei, isegi täitsa ilus, kuigi nüüd paneb mõtlema, et miks on pildil kujutatud Kitit (Angelat?!) laulmas, kui raamat rääkis siiski rohkem Erlest. :DAga ei, see on vaid väike pisiasi. Muidu on seekord igati hästi tehtud raamat.
Sisu poolest, hmm... jah. Hästi kirjutatud, seda muidugi, kirjavigu oli vist ka vähe, aga ma nagu ei saanud eriti raamatu poindile pihta. Olgu, nad läksid sinna maamajja, olid seal, said sõpru, tülitsesid, mida iganes, aga mis mõte sel kõigel oli? Lihtsalt tavaline pläma, mis tõepoolest poleks väärinud Tänapäeva võistlusel esimest kohta. Või olid ülejäänud raamatud ka nii igavad? Hmm...
Aga tegelikult ma tõepoolest ei taha norida, lihtsalt tekkisid sellised mõtted. Muidu on ju igati tore, et inimesed kirjutavad ja värki ja julgevad kuhugi võistlustele saata... Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLVI

Usu endasse, Crystal
Autor: Joss Stiling
Lehekülgi: 240
Tutvustus: „Ma tulen sinu juurde tagasi, mis ka ei juhtuks...“

Kui saatus ristab Crystal Brooki ja Xav Benedicti teed, on olukord plahvatusohtlik – niivõrd sobimatud näivad nende iseloomud esmapilgul. Kui aga nende lähedased Veneetsias perekondlikuks suursündmuseks kokku tulevad, leiab salakaval vaenlane võimaluse rünnata. Xav ja Crystal peavad ühendama jõud, et päästa armastatud inimesed, ning avastavad saladuse, mis seob nad igaveseks...
Minu arvamus: Mul on tegelikult natuke kahju, et ma selle nii kiiresti läbi lugesin. Ma piirasin end küll vahepeal, et okei, pane nüüd raamat käest, pärast loed edasi, aga ikka sai kuidagi nii ruttu läbi, et oh...
Ma ei tea isegi, mis mulle selle ja tegelikult kõigi nende raamatute juures meeldinud on. Savandid? Hingeleidjad? Jah, tõesti, need meeldivad muidugi, aga ennekõike vist siiski autori stiil, see kuidas ta kirjutab. See lihtsalt kutsub lugema, raske on raamatut käest panna, isegi kui sa end selleks sunnid. Lihtsalt nii meeldib. Ja see meeldib ka, et vahepeal tuuakse sisse teistest raamatutest (HP, Uhkus ja eelarvamus) mingeid lauseid vms... Ma ei oska seda nagu öeldagi kuidagi. Lihtsalt mainiti seal vist korra Mr. Darcyt ja Harry Potterit jne... Very Happy

Mulle meeldis Xav ja Crystal. Nad olid nii toredad, aga ma lihtsalt pean mainima, et minu lemmikuteks jäävad siiski Sky ja Zed, tee mis tahad. Ah, ja see, et Trace nii vupsti endale hingeleidja leidis oli nagu... ohoooo. Aga tore. Kõige enam ootan ma Victori korda, kui ta endale leiab. Ta meeldib mulle. Päris palju. Very Happy

Poppiholla Postituste arv : 1154 Age : 27 Asukoht : Mars

HIGH FIVE! Very Happy

Mulle meeldib ka Victor. Kõige rohkem. Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

Sest ta on kõige vanem... Very Happy

Pipar Postituste arv : 1381 Age : 25 Asukoht : Eesti

Omgaash, see raamat on väljas? Ma just eile läksin Apollost mööda mõttega, et nagunii pole midagi nädalaga muutunud. Ma pean sinna KOHE tagasi minema.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

Telli rahva raamatust, tuleb odavam. Seal selle kuu lõpuni -15%. Aga jah, raamat tuli vist juba augusti lõpus välja. Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLVII

Raamatuvaras
Autor: Markus Zusak
Lehekülgi: 576
Tutvustus: 1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hinge kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud.
Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest – tema raamatutest. Esimeseks varguseks on “Hauakaevaja käsiraamat”. Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab.
See on lugu sõnade võimest inimhinge toita ja päästa. Loo jutustajaks on Surm.
Minu arvamus: Tõsiselt hea. Nagu nii hea, et see on lihtsalt täiesti uskumatu, kui hea see oli.
Alguses, kui ma raamatu raamatukogust võtsin, oli see pigem selline võtmine, et kuna midagi muud pole võtta, siis see käib kah. Mul on tohutult hea meel, et ma selle võtsin.
Raamat ise oli tegelikult kirjutatud nii lühikeste lausetega, kuid ometi suutis see kuidagi nii suurelt mõjutada. Oleksin tahtnud nii mitmelegi lausele lihtsalt joone mitmekordselt alla tõmmata, kuid kuna tegemist polnud siiski minu raamatuga, ei saanud ma seda teha.
Kusjuures kõige naljakam osa selle juures on see, et meil on ajaloos praegu see teema. Ja õpetaja tegi mingisuguse nagu eeltöö selle kohta (seega mitte eriti suure) Ja me ei olnud õppinud. Tunni alguses anti veidi aega korrata ja ma nagu päris ausalt kohe ütlen, et tänu selle raamatu lugemisele sain ma töö viie. :DKujutan ette, kui muidu oleksin võib-olla kuidagi kolme suutnud välja venitada. Niisiis, tänan, "Raamatuvaras"

Avastasin ka, et sellet on film valmimas. Täiesti juhuslikult googeldasin seda raamatut ja avastasin. (Heade raamatute juurde kuulub alati googeldamine Very Happy

)

Ja lõpetuseks ei saa ma midagi muud öelda, kui et see oli suurepärane. Ja kurb. Nii kuradi kurb raamat.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLVIII

Northangeri klooster

Autor: Jane Austen
Lehekülgi: 256
Tutvustus: Peategelane Catherine Morland oli lapsena mittemidagiütleva välimusega poisilik tüdruk. Seitsmeteistkümneaastasena satub ta Bathi, kus tal tuleb hakkama saada kõigi ohtude ja raskustega, mida elu selles linnas kaasa toob. Lisaks veel peene seltskonna kapriisid - ta kohtab mrs. Allenit, koketset Isabellat ning jultunud John Thorpe'i. Küllakutse Northangeri kloostrisse toob endaga kaasa seikluse, ehkki mitte sellise, nagu neiu ootas. Kuigi ta süüdistab alusetult pahatahtlikku kindral Tilneyt kuriteos, ei eksi neiu siiski mehe loomuses. Ebaromantilise kangelase Henry Tilney abiga saab Catherine viimaks täiskasvanuks ja õpib iseennast paremini tundma.
Minu arvamus: Alguses polnud ma eriti pühendunud, seega ei suuda ma hetkel raamatu algust väga meenutatagi. Aga mingi aja peale hakkas see mulle kuidagi meeldima ja siis ma lugesin päris pika jupi edasi, aga siis jälle juhtus midagi ja eriti ei edenenud. Vahepeal polnud üldse aega eriti lugeda, aga nüüd võtsin taas kätte ja lugesin läbi. Ja meeldis. Tõepoolest meeldis!
Mr. Tilney oli just täpselt sellise suurepärane mees, kes sobis Catherine'le suurepäraselt. Mr. Thrope oli muidugi paras tõbras, kes suutis vaid endast ja enda hobustest ja rahast rääkida, ühesõnaga mõttetu mees. Pealegi igavene valekott kah takkaotsa. Ja Isabella! Oli tal alles jultumust peale Mr. Morlandi maha jätmist Catherine'le kirjutada. Uh.
Aga muidu meeldis. Wink

Kokku loetud lehekülgi: 15762

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

XLIX

Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 388
Tutvustus: "Kui proual midagi selle vastu ei ole, siis ma tutvustaksin talle lühidalt seda tähelepanuväärset romaani?"
"Aga ma loen praegu ajakirja," ütles Markuse ema.
"Kas seal ajakirjas kõneletakse ahvinimestest?"
"Ei, ma loen niisutavatest kreemidest."
"Aga kas te teate, kuidas ahvinimesed oma vange tapsid? Nad sundisid neid hüppama teravate ogade otsa! Oga oli nii pikk, et inimene jäi selle otsa nagu lihatükk šašlõkivardasse. Kas see on teie poeg? Kutsuge ta siia, ma jutustan, kuidas kõik oli."
"Vabandage väga, aga miks te peate mulle sellest jutustama? Kui ma tahan, siis ma loen ise."
"Aga te ei loe ju!" hüüatas Ritsik kannatamatult. "Te loete oma ajakirja! Kuulge, inimesed peavad teineteist aitama. Teeme nii, et mina jutustan teile algul „Kadunud maailmast" ja siis teie räägite mulle niisutavatest kreemidest? Kas sedasi sobib? Kuidas poja nimi on? Markus?"
"Markus, tule siia! Me hakkame kohe dinosaurustest rääkima."
Minu arvamus: Njah, ma ei leidnud head tutvustust, vabandan selle pärast. Very Happy

Tegelikult ma ei olnud eriti vaimustuses sellest raamatust. See lihtsalt tundus nii tavaline ja igav, rääkides vaid inimeste igapäevaelust. Aga siis ma lugesin midagi, kus autor ise oli öelnud, et sellised raamatuid kirjutatakse nii vähe, kus on just esintatud selline tavaline väike inimene, ilma igasuguste võimeteta ja mis kõik sinna juurde ka veel kuulub. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et see raamat oli tõepoolest selline igavalt ja mõnes kohas isegi naljakalt kokku klopsitud raamat, kus inimesed oli nii tavalised, kui tavaline üldse olla saab. Ja ma pole midagi sellist juba pikka aega lugenud. (Eesti kirjandust pean ikkagi silmas) Küll ikka on teemas võimed, salapära, üleloomulikkus, üks inimene on teistest esile tõstetud... Pealegi oli raamat autori poolt nii lihtsas ja kergesti loetavas vormis kirjutatud, et leheküljed lausa lendasid silme ees.
Ja siis ma nüüd praegu mõtlen, et see oli siiski hea raamat. Muidugi see Jaanika lugu seal raamatus oli täiesti naeruväärne, ühel tüdrukul lihtsalt ei saa niiviisi lampi pidevalt uusi austajaid tekkida. See oli nagu imelik, tõesõna.
Aga muidu mulle siiski meeldis. Reinu tütar Sandra mõjus ka kuidagi hästi targa väikese tüdrukuna, kes rääkis ikkagi päris asjalikku juttu. Mitte nagu see Kristo, kes pidevalt enda saavutustest pajatas... Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

L

Harry Potter ja Fööniksi ordu

Autor: J. K Rowling
Lehekülgi: 855
Tutvustus: Harryt ootab ees viies kooliaasta. Ta teab, et Voldemort on tagasi tulnud ja kardab, et kohe algavad tema hirmuteod. Esialgu aga ei ole sõnagi ähvardavast ohust ei “Päevaprohvetis”, mida Hedwig talle toob ega ka mugude uudistes, mida ta üritab onu Vernoni ja tädi Petunia telerist vaadata. Teadmatus muutub väljakannatamatuks, sest ka Roni ja Hermione kirjad on vihaleajavalt tühjad. Harry on valmis juba onu ja tädi majast põgenema, kuid siis satub ta mugude turvalisel tänaval vastamisi dementoritega ja ootamatud sündmused haaravad teda järjekordselt kaasa…
Minu arvamus: Selle lugemine võttis kooli tõttu kuidagi palju aega. Aga nüüd oli vaheaeg, mille ma poolenisti vaid sellele raamatule pühendasingi. Ega 800 lehe läbi lugemine nüüd nii ruttu ju ka ei lähe. Very Happy

Aga... mind valdavad nii mitmed emotsioonid. Kuidagi tühi tunne on, samas on mul nii hea meel, et Dumbledore Harryle asju seletas ja et Harry end niiviisi välja elas. Ja ma olen vihane ka. Snape va tõbras julges lõpetada Harryle oklumentia õpetamise...
Ja siis ma mingil hetkel mõtlesin, et tegelikult oli Snape'il on ju väga raske elu. Kooliajal teda kiusati, siis suri ta elu armastus, siis pidi ta olema korraga kahel pool, Voldemorti ja Dumbledore'i. Ja ta pidi nägema iga kuradi päev Harryt, enda elu armastuse poega, kes oli veel ka Jamesi oma. Ma mõtlen, et see on ju raske, muidugi on ja Snape'il on igati õigus käituda just nii nagu ta käitub. Eranditega, muidugi. Nõiajookide tunnis on ta paras tõbras, seda küll.
Aga ta meeldib mulle ikkagi, mind ei heiduta isegi need mustad rasvased juuksed. Very Happy

Ja kui keegi paluks mul kunagi öelda, et kes on minu lemmik tegelane Harry Potteri raamatutest, siis ma vastaks vist, et kõik. Isegi Umbridge. Ta oli üks vastik, lühike, ülbe mutt, keda ma raamatu vahepeal isegi hea meelega kägistada oleksin tahtnud, aga kui juba raamatu läbi oled lugenud ja sellele uuesti mõtled, siis ta meeldib sulle ju ikkagi. Ja kui ei meeldi, siis sa vähemalt igatsed seda kõike juba uuesti lugeda. Khm...khm

» 2013
» 2013
» 2013
» 2013
» 2013.