Never Back Down

Sellal, kui sinu jutt aina põnevamaid pöördeid võtab, ütled sina, et ei saa praegu osi lisada?
*mossitab*
Meeldib, meeldib, meeldib

Kahjuks jah Aga väga hea meel, et Sulle meeldib!

Super...proovi ikka võimalikult ruttu uus osa lisada

m.k aitäh, aitäh ja üritan ruttu uue osa lisada

28. Peatükk:
„Tundub, et keegi vajab kaaslast.“

Ma tõstsin pilgu enda ees seisvale tüübile. Alkoholi mõju tuttu suutsin ma vaid eristada tema tumedaid juukseid ja laia irvitust. Ta meenutas mulle Scott'i...

Mul oli kange tahtmine ta pikalt saata, aga kujutluspilt Alex'ist ja Arianna'st kummitas mul mõtetes ja tundus, et see kutt oleks mind niikuinii terve õhtu jälitanud, kui ma oleks talle praegu ei öelnud. „Said juba kaugelt aru?“

„Ei, aga ma sain aru, et midagi on korrast ära, kui sellisel, nagu sina, ei ole veel kaaslast,“ rääkis ta, võttes ühe mu juuksesalgu oma sõrmede vahele.

Ma surusin silmad hetkeks tugevasti kinni ja mõtlesin, kas ikka tasub järgmist küsida, aga otsustasin, et mis seal ikka. „Tahad siit ära minna?“

Ta nägu väljendas imestust. „Ohoo... Sa oled kindlasti kusagilt kaugemalt, sest siitkandi tüdrukud ei julgeks kunagi sellist pakkumist teha, kuigi me kõik teame, et nad mängivad vaid süütukesi. Tegelikult võiksid nad tunnihinda küsida.“

Ma kehitasin ükskõikselt õlgu, kui kutt enda lameda nalja peale naerma puhkes. Ta naeratas ja võttis mul käest ning suundus siis ukse poole. Iga sammuga hakkas mu süda järjest kiiremini lööma. Ta jäi ühe ukse juures seisma ja avas siis ukse, saates mulle enne kummalise pilgu. See oli üsna väike tuba ja ainuke asi siin oli piljardilaud. Samuti ei olnud toas ühtki akent, mis omakorda oli pimeduse põhjuseks.

Kohe, kui ma olin sisse astunud, võttis ta mul ümbert kinni ja surus enda huuled minu omadele. Ma üritasin end veidi tagasi hoida, aga ta tiris mind tugevamini enda vastu. Ta sundis mind piljardilaua vastu taanduma ja, langetades enda käed mu seljalt allapoole, tõstis mind sellele. Ma hakkasin järjest rohkem kahetsema, et ei olnud otsa ringi keeranud, kui mul selleks veel võimalus oli. Ta käed liikusid mu pluusi alla ja paari sekundi pärast oli see mul seljast ära. Ma oleksin ta ilmselt ise peatanud, kui uks ei oleks lahti läinud.

„Kui sa tead, mis sulle hea on, siis lahku,“ ütles kellegi hääl.

Ma ei näinud algul, kes see oli, sest toas oli nii pime ja ka alkohol oli oma töö teinud. Aga, kui ma veidi silmi kissitasin, sain aru, et see on Alex.

Nad seisid natuke aega üksteise vastas, kuni tundmatu poiss alla andis ja toast lahkus. Pidin ma just sellise argpüksi valima... Nüüd oli olukord veelgi väljakannatamatum.

Ma võtsin piljardilaua äärelt enda topsi ja jõin sealt, tahtes midagi teha, et enda ebakindlust varjata. Siis ohkasin ma raskelt ja panin lauale pikali. Alkohol oli oma töö teinud- ma tundsin, kuidas terve tuba ringi käis. Ja ma pidin au andma faktile, et see oli juba teinekord, kui ta mind ilma pluusita nägi.

„Sa oskad ikka endale valida neid,“ ütles Alex ja ma suutsin nii palju juba eristada, et nägin ta vihast näoilmet. Ta võttis põrandalt mu pluusi ja viskas selle mulle.

Ma oleksin tahtnud selle talle tagasi visata ja karjuda, aga ei suutnud midagi teha. Tema aelas Arianna kaelas, aga kui mina midagi tegin, tuli kohe õiendama?! See oli juba liiast...

Kuidagi suutsin ma end ikkagi uuesti istukile ajada ja ma jäin teda vihaselt põrnitsema, olles valmis paar head sõna talle ütlema, aga nähes teda otse minu ees seismas ja neid silmi... Ma võisin vanduda, et need olid tumedamaks muutunud. Kogu viha justkui lahtus. Ja asemele tuli midagi muud. Tunne, mida ma kirjeldada ei osanud. Ma vaid teadsin, et pean tema lähedal olema.

„Paremini, kui sina,“ ütlesin ja kallutasin end veidi tema poole, et teda suudelda.

Ta astus minust ruttu sammu eemale, justkui oleks mind marutõbiseks pidanud. Ma ei osanud tema näoilmet kuidagi tõlgendada. Ma ei tahtnudki tema näoilmet tõlgendada, sest kartsin, et leian sealt midagi, mis mulle ei meeldi. Midagi, mida ei anna enam parandada.

„Laura, lõpeta,“ lausus ta.

Ma jäin teda küsivalt vaatama. Olin ma midagi valesti teinud? Ma sain aru, et võib-olla ei olnud ma nii kogenud, kui ta teised... kaaslased olid olnud, aga... Miks ta pidi alati kõik hea ära rikkuma? Ma ju olin endas üsna kindel selle asja suhtes. Muidugi pidi tema see hea pool olema, öeldes, et ma olen purjus ega mõtle selgelt ja nii edasi... See võis tõsi olla, aga ma teadsin, et kainema peaga ei tahtnud ma teda vähem.

„Hea küll,“ ütlesin käsi laiutades. „Võid tagasi enda blondiini juurde minna, aga sel juhul kutsu ka see tagasi, kelle sa siit enda suure ego pärast minema ajasid.“

Ta ohkas. „Kui sa teed seda, kuna mind Arianna'ga nägid, siis tea, et ta ei tähenda mulle midagi.“

Ma surusin pluusi tugevalt enda vastu, sest tundsin järsku piinlikkust. Ma ei olnudki kindel, mispärast. Võib-olla seetõttu, et mulle hakkas kohale jõudma, mida ma selle võõra tüübiga oleksin teinud või et Alex meile peale sattus ja arvas nüüd minust kõige hullemat.

„Ma ei teinud seda sinu pärast,“ ütlesin ja hüppasin laualt alla.

Ta jäi mind ainiti vaatama, mis mu põsed õhetama pani, aga õnneks ei olnud seda pimeduses eriti näha. „Ma ei taha, et sa haiget saaksid. Sul oleks vist parem tagasi majja minna, enne kui keegi veel sulle... läheneda üritab.“

Enne äraminekut astus ta mulle lähemale ja surus enda huuled mu laubale. Peale seda ma lihtsalt seisin seal veidi aega, oodates enda südamelöökide aeglustumist ja mõeldes ikka veel meie erilisest hetkest. Ma oleksin tahtnud talle näidata, et ei pea tema sõna kuulama ja tagasi Juhi majja ilmuma, aga arvasin ka ise, et see oleks kõige parem.

Ma tõmbasin pluusi endale selga ja sulgesin silmad ning mõne sekundi pärast lamasin ma juba voodil. Kuigi ma tundsin tohutut väsimust, ei suutnud ma algul kuidagi uinuda, sest mõtted Alex'ist hõivasid kogu mu mõistuse. Kui ma lõpuks magama jäin, peale minutite pikkust vähkremist, sain teada, et isegi unenägudes ei saa ma temast rahu.

**********

Ma olin üllatunud, kui avastasin hommikul, et mu pea ei lõhugi. Tegelikult tundsin ma end üle pika aja jälle hästi. Ma ei olnud küll kindel, millepärast, aga arvasin, et oma osa oli eilsetel sündmustel. Võimalik, et ma lootsin Alex'i viimastelt sõnadelt liiga palju, sest see, et ta ei taha, et ma haiget saaksin, ei tähendanud, et ta minu vastu midagi tundnud oleks...

Ma ajasin end voodist üles ja olin valmis söökla poole suunduma, kui Claudia mu uksest sisse tormas. Ta vaatas toas närviliselt ringi.

Ma vaatasin teda jahmunult. „Mis viga on?“

„Pane enda asjad kokku, ja ruttu!“ hüüatas ta ja täpselt samal ajal kuulsin ma majast valju müdinat, mis summutas ta lause viimase poole. „Palun tee ruttu, ma pärast räägin. Paki vaid olulisemad asjad. Ma olen viie minuti pärast tagasi.“

Ta lahkus sama kiiresti, kui tulnud oli, jättes mind ust jõllitama. Aga juba paari sekundi pärast tegin ma nii, nagu ta käskinud oli. Ma võtsin kapist ühe koti ja panin sinna kõigepealt tualett-tarbed ning järgmiseks mõned riided ja jalanõud. Kohe, kui mul pakitud sai, astus Claudia uksest sisse.

„Peaaegu kõik on majast läinud, vaid mõned üksikud on veel siin,“ ütles ta, vaadates aknast välja. „Meile peatakse jahti, Laura.“

Ta võis ju arvata, et need laused ütlevad mulle midagi, aga ma olin nüüd veel rohkem segaduses. „Kes meile jahti peab?“

Ta krimpsutas nägu, suundudes ukse juurde ja kuulatades, enne kui selle avas. „Terve valitsus.“

Ma taipasin, et asi võis olla lepingus, mida Alex mulle näidanud oli. Kas tõesti hakkas valitsus vaid sellepärast, ja veel kõiki Juhi jüngreid, seepärast tapma? See ei saanud võimalik olla... Mitte keegi, peale Juhi, ei olnud ju selle eest vastutav! Kuidas nad seda ei mõistnud?!

„Kus Alex ja Elena on?“ küsisin, tundes, kuidas mindi vastik tunne minusse hiilis. Mõte neist... tapetutena ajas mind iiveldama.

„Alex, Elena ja Patric pääsesid vist pakku. Nad olid poolel teel tagasi, kui asjast kuulsid... Ma arvan, et nendega on kõik korras, sest nad teavad, mida teha.“

Ma sulgesin silmad, mõeldes, et tõesti... Nad teadsid, mida teha, erinevalt minust, kes oleks sellises olukorras täiesti kasutu ja vaid koormaks olnud. Aga Elena oli tugev.

„Olgu, ma arvan, et lähme nüüd,“ ütles Claudia ja astus koridori. Kohe, kui ta seda teinud oli, kostus vali plahvatus ja terve maja hakkas värisema.

See küll ruttu ei olnud...
Aga vähemalt sai
Proovi järgmine kord kiiremini teha
Osa kohta:

Tean jah Üritan kiiremini lisada, aga lihtsalt pole aega või vahel ka viitsimist. Aga super, et mu aeglasest lisamisest hoolimata meelidb

29. Peatükk:
„Ruttu,“ ütles Claudia. „Ürita mitte seda tähele panna.“

Ma tegin nagu ta käskis ja järgnesin talle. Ma ei mõistnud, mis paugud need olid? Kas keegi pommitas maja? Ei, sel juhul oleks ilmselt hullemad kahjustused olnud, kui vaid maja värisemine. Noh, kui see juba valitsus oli, siis võis endale igasugu asju ette kujutada...

Me suundusime maja tagaukse poole, kus ootas juba Aaron. Ta heitis mulle pilgu, millest võis välja lugeda mingit sorti kergendust ja ütles siis Claudia'le, et me peame kiirustama. Me olime just majast väljunud, kui terve maja ümbrus hakkas uuesti värisema.

„Nad ei hävita maja veel täielikult, sest tahavad meile põgenemiseks aega anda,“ ütles Aaron mõru muigega. „Kassi ja hiire mäng.“

Me suundusime maja taga asuva metsa poole ja, Aaron kõige ees, hakkasime mingit rada pidi edasi kõndima. Ma ei julgenud küsida, kuhu me suundume, sest kartsin, et nad ei pruugi ka ise vastust teada. Ja teadmatus oli kõige vastikum...

Siiski, peale kahekümne minutilist kõndimist, jõudsime Aaron'i tumeda Audi'ni. Nad istusid mõlemad ette ja ma taha, olles õnnelik, et neil oli ikkagi mingi plaan. Ma arvasin, et, hoolimata Aaron'i ning Claudia osavusest, oleksime me, sihtitult ringi liikudes, hukule olnud määratud. Sest valitsus otsis kas või maa-alused läbi, vaid selleks, et meid leida.

Ma olin küll teatud hirmujutte valitsuse kohta kuulnud, aga ma ei arvanud, et need kuidagi mind puudutama peaksid ja ei muretsenud seepärast. Aga nüüd oli mul küllaga põhjust muretsemiseks... Ja seda kõike vaid Juhi pärast! Juhti mõttes süüdistades, mõeldes, kus ta üldse olla võiks. Kas ta oli juba valitsuse käes või põgenes kõige esimesena, jättes meid kõiki saatuse hooleks?! Ma kaldusin arvama, et viimane variant on rohkem, kui tõenäoline...

Umbes pooleteist tunnise sõidu pärast peatas Aaron auto ja teatas, et peame selle maha jätma, sest nüüdseks oli valitsuselt kindlasti teada igaühe automark ja -number. Me kõik väljusime vastumeelselt autost ja nähes eemale linnatorne kõrgumas, ei teadnudki ma, kas olla selle üle õnnelik, et me oleme linnale lähedal, või peaksin hoopis muret tundma.

Me läksime tagasi metsateele ja kõndisime seal pool tundi, kuni linnapiirile jõudsime. Siis jäi Aaron seisma ja piilus puude vahelt läheduses kõndivaid inimesi.

„Siit umbes seitsmesaja meetri kaugusel on koht, kuhu me minema peame,“ ütles Aaron natukese aja pärast.

Meil oli koht, kuhu me minema pidime? Kas selliste puhkude jaoks olid mingid eraldi kohad isegi loodud? Ma ei hakanud selgitust nõudma, sest teadsin, et tüütaksin neid vaid sellega.

„Me peame mööda majaääri käima,“ ütles Aaron ja suundus ettevaatlikult metsast välja, meie tema järel.

Hoolimata olukorrast, ajas see väljend, 'mööda majaääri käima', mind veidi naerma. Aga võib-olla kogu see pingeline olukord panigi mind idiootsusi tegema. Muidugi teenisin ma selle tegevusega Claudia halvakspaneva pilgu ära.

Me sulandusime linnamassi, tehes, et oleme täiesti tavalised linnakodanikud. Seda tehes, mõtlesin ma, kas valitsusel oli kõikidest inimestest, Juhi majast, olemas mingit sorti pilt, mille järgi nad meid ära tundsid. Sest ilmselgelt pidi neil midagi olema, muul juhul oleksid nad ju võinud ka täiesti suvalisi inimesi kinni võtta.

Õnneks ei esinenud mingeid takistusi, kuigi vahepeal sõitis üks tumendatud klaasidega valitsuse auto meist umbes viiskümmend meetrit eemal mööda, aga nad ilmselt ei märganud meid. Lõpp-punkti juurde jõudnud, mingi tavaline kahekorruseline kontorihoone, suundusime tagaukse juurde, kus Aaron kaks korda uksele koputus. Mõne aja pärast tuli üks vanem meesterahvas uksele vastu ja naeratas kergendatult, kui meid nägi.

„Ma hakkasin juba arvama, et te ei pääsenudki,“ sõnas ta, tehes ust rohkem lahti, et meid sisse lasta. Enne ukse kinnipanemist kontrollis ta, ega keegi meid ei olnud jälitanud.

„Meil läks veidi kauem aega,“ ütles Aaron ja vaatas tühjas kontoriruumis ringi. „Kui paljud siin on?“

„Kaks paari on siin. Nüüd tulite veel teie ja üks paar peaks veel tulema ning ma oletan, et ka selle neiu paariline siin,“ rääkis mees, naeratades mulle lahkelt.

Alex pidi samuti siia tulema? Koos Elena ja Patrick'uga? See oli suur kergendus, sest sel juhul teadsin ma, et nendega on kõik korras. Aga ma mõtlesin, kes need kaks paari siin olla võivad...

Mees juhatas meid, peale enda tutvustamist mulle, öeldes, et ta nimi on Noah, ühe ukse juurde. Ukse lahti teinud, sain teada, et see on garderoob. Mõte sellest, et me kolmekesi end siin väikeses garderoobis varjasime, ajas mind niivõrd naerma, et ma pidin nendest ära pöörduma. Aga siis astus mees garderoobi, lükates riided koomale ja lükkas siis seina. Ma vaatasin imestunult, kuida mees tekkinud avast sisse läks, tema järgi Aaron, Elena ja lõpuks läksin ka ma ise.

Me kõndisime trepist alla ning märgates, et see varjualune oli isegi suurem, kui kontoriruum, jäin enda ümber üllatunult vaatama. See oli midagi keldritaolist, aga siin olid teatud mugavused olemas, mida keldrites ilmselt ei leinud. Nagu näiteks diivan ja kaks tugitooli, mis tundusid uhiuued olevat, laud, millel asetses vaas ja veel mõned kapid ning värgid. Teisipool tuba olid külmkapp, mis mind eriti jahmuma pani, paar kappi ja söögilaud. Siis märkasin, et toast avaneb veel kuus ust kusagile mujale, mis tähendas, et see koht oli veel suurem. Ilmselt olime me praegu maa all ja ma kahetsesin enda mõtet, et valitsus otsib kas või kõik maa-alused läbi, et meid leida.

Kohe, kui mees meile midagi rääkima hakkas, läks kõigepealt üks uks lahti ja veidikese aja peale ka teine. Esimesest astusid välja kaks mulle täiesti tundmatut isikut, meekarva juustega ja üsna pikka kasvu tüdruk ning tema järel veidi kummalise soenguga, aga muidu väljanägemiselt üsna armas, noormees. Viimane tormas kohe meie juurde ja võttis Claudia oma embusesse. Ma vaatasin Aaron'ile üllatunult otsa, aga ta vaid kehitas ükskõikselt õlgu. Kui nüüd aus olla, siis olin ma arvanud, et Claudia'l on mingid salajased tunded Aaron'i vastu, aga ilmselt arvasin valesti. Teisest uksest ilmunud inimesed panid mind tüdinult ohkama. Scott vaatas meid muiates ja Lorena pani käed rinnal risti, olles ilmselt pettunud, et need vaid meie olime, mitte Alex. Aga muidugi pidid ka nemad kahekesi siin olema ja kõik ära rikkuma...

Kui Claudia ja too võõras tüüp üksteisest lõpuks eemaldusid, heitis Claudia mulle vargsi pilgu ning pomises siis poisile midagi, millest ma aru ei saanud. Ma ei oleks kunagi midagi sellist Claudia'lt oodanud, aga noh... ilmselt oli see meeldiv üllatus, et tal oli ka veidi teistsuguseid suhteid, sest tundus, et ta on minust ja Elena'st igatahes kaugemale jõudnud nendes asjades...

„Ma lähen tagasi üles, juhuks kui ülejäänud kolm saabuma peaksid,“ teatas mees ja suundus uuesti treppidest üles.

Claudia ning tundmatu tüüp suundusid meist eemale, hakates nurga taga omaette miilustama. Ma hoidsin Aaron'i lähedusse, olles küll teadlik, et see on veidi kummaline, arvestades meie lõppenud suhet, aga ma ei tahtnud, et Scott mind jälle piinama tuleb.

Lorena läks tagasi tuppa, kust ta tulnud oli, aga Scott ja teine tüdruk jäid tuppa. Mina ja Aaron istusime diivanile, Scott ühte tugitooli ja tüdruk jäi lihtsalt seina äärde seisma. Ma küll ei olnud kindel, et tundsin, nagu ta vaataks mind valvsa pilguga. Kahtlustas ta mind milleski või oli ta kõigiga selline? Ma tundsin ka Scott'i pilku endal ja ta nõmedat irvitust, aga üritasin neid ignoreerida, lapates mingit nõmedat teadusajakirja, mille ma kapilt haarasin. Ta suutis ikka veel selline tõbras olla ja mitte välja teha meie olukorrast? Uskumatu...

Ma oleksin tahtnud kellega käest seletust toimunu kohta, aga ei hakanud praegu küsima, sest ilmselgelt teadsid kõik ülejäänud siin ruumis, mis toimub ning ma oleksin lihtsalt lollina paistnud. Võib-olla hiljem, kui Claudia ei ole nii... hõivatud.

Mõne aja pärast tuli ka Lorena enda toast välja, suundudes külmkapi poole ja võttes sealt juua. Ma jälgisin teda kogu see aeg, aga ei söandanud pilku tõsta, sest ta oli nii vihase näoga nagu võiks kellegi kohe maha lüüa. Kuigi selline oli ta suurema osa ajast, nii palju kui mina teda näinud olin...

Tüdruk, kelle nime ma ei teanud, kõndis ta juurde ja alustas vestlust. Kuidas ma kohe ei olnud aimanud, et nad mingid sõbrad on. Mõlemad olid nagu kurjuse kehastused- arvasid endast ilmselgelt liiga palju ning mõtlesid, et mõned inimesed ei vääri nende pilkugi, rääkimata siis sõbralikkusest. Ma olin üsna kindel, et mõlemad oleksin sobivad kandidaadid õpetajateks saamisel olnud, kui ei oleks sellist olukorda tekkinud nagu praegu oli... Nüüd oli kõik pea peale keeratud ja mõte, et kõik uuesti korda saab, tundus üsna naeruväärne.

Järsku tundsin ma, kuidas terav valu mul kõhtu lõi, pannes mind nägu krimpsutama. Ma üritasin seda eirata, aga teadsin, et ei suuda seda kaua teha. Õnneks olin ma küllalt tark olnud ja tabletid kaasa võtnud, aga praegu ma neid küll võtma ei hakanud, kõigi silme all.

Aaron vaatas mind, kulm kortsus. „Tahad ma näitan, kus su tuba on?“

Nad olid juba toad ära jaotanud. Noh, seda ma küll oodanud ei oleks, et nad sellisest olukorrast ette teavad ja kõik ära planeerivad, aga ma ei suutnud praegu sellele mõelda. Ainuke, millele ma praegu mõelda sain, olid valuvaigisti ja voodi.

Scott naeris vaikselt endamisi, kui nägi meid püsti tõusmas. Ma viskasin teda ajakirjaga ja saatsin põlgliku pilgu, enne kui Aaron'ile järgnesin, võttes maast veel enda koti. Ta oli just kõige viimase toa ukse lahti teinud ja mind sisse lasknud, kui treppidelt mitmed sammud kostusid.

Wow!
Vaat see oli ruttu
Ja veel kord: wow

Tean, et see osa ei tulnud samuti kiiresti.  


30. Peatükk:
Aaron läks ruttu tagasi teise tuppa ja ma oleksin ilmselt sama teinud, kui valu kõhus nii tugev ei oleks olnud. Ma ei suutnud isegi toas ringi vaadata, vaid läksin otsejoones ühe voodi juurde, toas oli kaks voodit, ja heitsin sellele pikali.

Elena häält kuuldes, hingasin ma kergendatult. Ma tõmbasin enda koti lähemale ja otsisin välja tabletipurgi. Kahjuks oli tableti sissevõtmine seekord veidi raskendatud, kuna pidin seda ilme veeta tegema. Siis võtsin ma pealisteki endale peale ja tõmbasin jalad kõhu alla, lootes, et see valu peagi järele annab. Ma kuulsin enda nime mainitavat, aga ei suutnud keskenduda tervele lausele. Mõne sekundi pärast ilmus Elena mu toa uksele, jäädes mind, kulm kipras, vaatama.

„Hei,“ ütlesin, üritades naeratada, aga hammustasin siis kohe huult tugeva valutorke peale.

„Ma arvan, et sul ei ole siin mingit heid,“ ütles ta lähemale tulles ja mu voodiäärele istudes. „Ülejäänud kaks tahtsid sind ka näha, et teada, kas sinuga on kõik korras, aga ma ütlesin, et sa lööksid mu maha, kui ma nad sinu juurde lubaksin sellises seisus.“

„Õieti mõtlesid,“ ütlesin, olles ka tegelikult talle tänulik, et ta neid mu juurde ei lasknud, kuna ma olin kindel, et nad mõtleksid kohe, et mul on 'naistehädad', kui kuuleksid, et mu kõht valutab. „Ma tunnen end tõesti kohutavalt. See on vist palavikust.“

Elena tõmbus minust veidi kaugemale. „Ma arvan, et sel juhul peaksid sa karantiinis veidi aega olema, aga asi on selles, et ma pean sinuga samas toas magama.“

„Noh, vähemalt see on hea uudis, et mind kummagiga nendest mõrdadest ühte tuppa ei ole paigutatud,“ laususin, mispeale ta naerma hakkas.

„Seda küll. Märkasid, et nad on isegi näokujult üsna sarnased. Ilmselt on mõrdadel mingi teatud näokuju välja kujunenud,“ möönis ta. „Ja samuti on see hea uudis, et meie kõrvaltoas magavad kaks nunnukest- Patrick ja Alex.“

Ma ei jaganud ta arvamust, et see nii tore oleks. Eriti veel Patrick'u kohta, kellest aga Elena nii sisse võetud oli. Noh, igatahes siin toas nad aelama ei hakka, kui mina ka ruumis viibin. Ehk Patrick'u enda toas, kui Alex pahaks ei pane, mida ta ilmselt ei teeks, sest tal oli Lorena'ga küllaga tegemist, eriti nüüd, kui nad siia kitsasse hurtsikusse kiilutud olid.

„Ma olen üsna kindel, et sa võtaksid nad mõlemad endale, kui saaksid,“ sõnasin.

Ta ohkas unistavalt ja toetas enda pea mu jalgadele. „Võtaksingi, sest üks on nunnum, kui teine. Aga siiski tundub vaid üks nendest minust huvitatud olevat ja sa vist aimad juba, kellest teine on.“

„Jah,“ vastasin. „Kujutad ette, et ta vaatas meid nii vihaselt kui me saabusime, kuna Alex'it ei olnud meiega koos?!“

Elena tõstis veidi pead ja jäi mind küsivalt vaatama, aga pahvatas siis naerma. „Laura, sa oled naljatilk. Täiesti uskumatu... Aga hea küll, ise tead, kui ei taha jätkuvalt Alex'it tunnistada. Usu mind, ta läheb siis kuuma kaubana kellegi teise kätesse.“

„Ära aja sellist juttu,“ oigasin, mõeldes ise tegelikult, kas ta mõtles tõsiselt seda, mida rääkis. „Ma ei suuda sellele praegu mõelda.“

Ta vaid kihistas enda ette, aga sulges siis silmad ja minuti pärast juba magas. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta hiljem vingub, et lasin tal siia magama jääda, sest ta selg valutab seetõttu kohutaval moel. Aga ma ei hakanud teda üles äratama, sest tundsin ka ise samasugust väsimust.

Mulle tundus, et olin vaid mõned minutid maganud, kui mind uuesti üles äratati. Claudia astus sisse, mille peale me mõlemad Elena'ga istukile tõusime ja uniselt tema poole silmi kissitasime. Toas oli tunduvalt pimedamaks läinud, sest ainukeseks valgusallikaks oli väike laualamp, mis ei töötanud elektrijõul. Ma mõtlesin, kas olin endale vaid ette kujutanud, et ennem valgem oli olnud, aga nüüd, kui mul oli aega toas veidi rohkem ringi vaadata, nägin, et toas oli üks väike aken. See oli nii kõrgel, et avanes ilmselt maapinnale, aga sellele oli väljastpoolt mingi luuk ette tõmmatud. Enne seda luuki seal järelikult ei olnud...

„Oi, te olete hirmsasti vist väsinud, kullakesed, kas lasen teil edasi magada?“ küsis Claudia, aga sulges sellegipoolest sisse tulles enda järel ukse.

„Haa-haa,“ pilkas Elena, tõustes püsti, et end ringutada.

Õnneks ei olnud kõhuvalust enam jälgegi, aga selle asemel olid mul külmavärinad tekkinud, andes kinnitust, et mul tõepoolest oli palavik. Ma tõmbasin teki endale ümber, mõeldes, et väga nõme aeg ja koht selliseks haiguseks.

„Äkki sooviksid meile seletada veidi toimunust?“ küsisin.

„Nii, et te ei tea mitte, kui midagi?“ küsis ta, olles veidi üllatunud, aga teades ise väga hästi, et meiesugustele 'lollidele' midagi ei räägitud.

„Ma tean vaid seda, et Juhi pärast peetakse meiel kõigile jahti,“ vastas Elena. „Aga ma ei tea, mispärast.“

Claudia ohkas, aga rääkis siis, et Juht on mitmeid kori valitsuse reegleid rikkunud ja nende soove eiranud. Ning ma sain kinnitust sellele, et see oligi osaliselt ka Tom'i ja selle lepingu pärast. Ta ütles, et lepingu rikkumine oli viimane piisk karikasse ja valitsus otsustas Juhile, ja tema alluvatele, näidata, et kõigel on omad tagajärjed. Minu ütlemise peale, et see on nii ebaõiglane, kehitas Claudia vaid õlgu ja teatas, et kõik ei saagi alati õiglane olla.

„Alati?“ ütles Elena. „Meie puhul ei ole kunagi midagi õiglast.“

Ma jagasin ta arvamust, mõeldes selle peale, kui paljud olid sunnitud Juhi jüngriteks hakkama. See ei olnud midagi valikulist... Vaid meie elu oligi sätitud nii. Alles peale Juhi juurest lahkumist, oli meil vaba voli teha mida tahes, aga pidime siiski teatud reeglitest kinni pidama. Me ei tohtinud suhelda välisilma inimestega ja läbi tohtisime lüüa vaid enda ilmas. Noh, kuivõrd vaba voli see nüüd oli...

„Kes su armutuvike on?“ küsisin muiates, viies jutu veidi helgematele teemadele, sest Juhist rääkides hakkas mul ainult halvem. „Ja miks sa meile temast midagi ei ole rääkinud?“

Ma olin päris kindel, et ei olnud seda tüüpi elus kordagi näinud, kuigi võib-olla tuli see sellest, et meessoost õpilased olid teises majaosas, ja nüüd sain järsku teada, et ta oli mu sõbranna poiss? Tundus, et üllatustel ei tulegi lõppu...

Elena ahhetas. „Just sellest ma tahtsingi juttu teha. Mis ta nimi on?“

Claudia põski varjutas puna ja oli selgelt näha, et ta ei taha sellest rääkida. „Seepärast ma teile ei rääkinudki, et teadsin teie reageeringut juba ette... Ta on Gordon ja too Lorena sõbranna, Amelia, on ta õpetajanna.“

Me mõlemad Elena'ga kergitasime kulme ja saatsime üksteisele pilgu. Claudia käis õpilasega? Temalt ma seda küll ei oleks oodanud. Ma arvasin, et ta tahab just kedagi kogenenumat ja targemat, kui ta ise. Ja oli ikka haruldane juhus küll kohata ka naissoost õpetajat. Tuli välja, et see Amelia ei olegi üks õpetajate kandidaatidest, vaid ongi õpetaja. Noh, Lorena seadis ta sel juhul muidugi endale eeskujuks, mitte lihtsalt sõbrannaks.

„Ja parem ärge pärige rohkem midagi, sest ma ei ütle sõnagi,“ teatas Claudia ja lahkus toast, aga ütles veel enne, nagu muuseas, et me ei tohi ilmuda, kuna siis võtab valitsus meid kõige kiiremal viisil vahele.

Ta soovis head ööd, jättes meid Elena'ga istuma, kumbki oma voodil, veel tükk aega vaikuses, kuni Elena midagi sosistas. „Nad vist magavad ühes toas. Ei tea, kas nad on juba...?“

„Parem ära lõpetagi seda küsimust,“ ütlesin, heites uuesti pikali. „Sest ma olen kindel, et sinust ja Patrick'ust nad ikka midagi hullemat teinud ei ole.“

„Laura!“ ütles ta keelt laksutades. „Patrick ei ole selline...“

Ma keerasin voodis külge ja mõtlesin, mis ta siis teeks, kui teaks, milline Patrick tegelikult on.

Vaimude Tund: Nii-nii tore, et Sulle meeldib!

31. Peatükk:
Hommikul oli mu veel külmem, kui eelmine õhtu, aga ma sain varsti teada, et see ei tulegi palavikust, vaid terves toas oligi külm. Elena tõmbas samuti tekid endale tihedamini ümber. Ma tänasin õnne, et ei olnud veel eile ööriideid selga pannud, sest muidu oleksin praeguseks juba külmunud. Kui nõnda hakkabki olema, siis ei oleks mul üldse olnud mõtet ööriideid kaasa võtta.

„Mina siit küll välja ei kavatse tulla,“ pomises Elena enda teki sisse.

Ma kahtlesin sügavalt selles, sest ta ei suutnud kunagi tool tundi ühe ja sama koha peal istuda, kui just vaja ei olnud. Ja mu kahtlused osutusid õigeks, kui ta lõpuks end püsti ajas ning korda tegi, lahkudes seejärel toast.

Siiski pidin ma ka ise lõpuks tõusma, tundes, et muutun voodis vaid haigemaks. Ma võtsin kotist kampsuni ja tõmbasin selle peale ning võttes kõik pesemistarbed kaasa, kõndisin ukse juurde, aga kuulatasin veidi enne välja minemist. Siis tegin ma ukse vargsi lahti ja läksin vannitoa poole. Õnnelikult vannituppa jõudnud, lukustasin ma ukse. Mul ei olnud tahtmist praegu kellegagi kokku puutuda...

Kui ma valmis olin saanud, tõmbasin ma kampsuni uuesti peale. Vannitoast välja minnes, panin tähele, et ei olnud ainuke, kes kampsuni kasuks otsustanud oli. Enamustel oli see seljas. Ma viisin asjad tagasi enda tuppa, mõeldes, kas peaksin ühisesse tuppa minema või mitte, aga otsustasin siis viimase kasuks, sest nägin silmanurgast, kui Alex Lorena'ga vestles ja mul ei olnud mingit tuju neid seal vahtida.

Kui mõne aja pärast koputus kõlas, vedasin ma enda lootused jälle kõrgele, arvates, et see on Alex. Hüüdnud, et ukse taga seisev inimene sisse tuleks, hakkasin enda tegu kohe kahetsema. Scott astus sisse ja sulges enda järel ruttu ukse.

„Siin ei ole ikka mingit privaatsust,“ möönis ta pead vangutades. „Meie kahjuks. Su isiklik valvur tahtis mind vist maha lüüa, kui nägi, et ma su uksele koputan. Kas ta on tõesti aru pähe võtnud ja lõpuks mõistnud, mida sa tema vastu tunned? Sest see oleks ju super... Mõtle aga, kui armas.“

Mul oli kange tahtmine teda jälle millegagi visata, aga hoidsin end tagasi ega teinud temast väljagi. Ta libistas pilgu üle toa, enne kui edasi astus paar sammu.

„Ma saan ju aru, kui mind ei taheta,“ ütles ta peale mõnesekundilist vaikust, mille ajal ta mind silmitsenud oli. „Ja sina ilmselgelt oled minust tüdinud.“

Ma oleksin tahtnud ta esimese lause peale naerda. Ta sai aru, kui teda ei tahetud? Millegi pärast ma kahtlesin selles. Ta oli nagu kasvaja... ta surus end sulle peale ega lahkunud enne, kui tõsisemad meetmed kasutusele võeti. Aga see oli tore, et ta oli aru saanud, et ma teda ei seedi enam. Tegelikult ei olnud seda kunagi teinudki...

„Rohkem, kui sa arvata oskaksid,“ ütlesin püsti tõustes.

Ta oli paari kiire sammuga minu juures ning ma tundsin, kuidas ta mu kätest tugevasti kinni haaras. „Vaata... Sa vist ei saanud aru, kui ma ütlesin, et minuga ei mängita. Kas tahad tõesti, et ma selle sulle puust ja punasest selgeks teeksin?“

Ma ei vastanud midagi, mille peale ta mõrvarliku pilguga ilme uuesti muigvele läks ja ta minust lahti lasi. Ma heitsin pilgu enda kätele ja nägin seal tugevaid punaseid jälgi. Nendest jäävad kohe kindlasti sinikad.

„Arusaadav... Sa oled ju enda endisesse õpetajasse armunud, sinna ei saa midagi parata, õigus? Aga siiski... Ära peta end, Laura. Mul hakkab sinust lausa hale. Alex ja Lorena on üksteise jaoks lausa loodud ja sa pead tunnistama, et näed seda ka ise,“ ütles ta, teeseldes siirast muret minu vastu ja lükates mul juuksesalgu kõrva taha. „Ma räägin sulle ühe saladuse: Lorena'le meeldib öösiti vallatuid asju teha ja mis sa arvad, kellega ta neid praktiseerib?“

Ma lõin ta käe eemale ja koondasin kõik oma viha ühte pilku, kui teda vaatasin. Ta pahvatas naerma. Ma ei olnud kindel, kas enda lause või minu tõrjumise peale.

„Kao minema või ma hakkan karjuma,“ ähvardasin, tõmbudes temast eemale ja suundudes teise toa nurka.

Ta mõtles mu lause üle veidi järele, aga sammus siis ukse poole. „Jah, kuigi Alex'i tähelepanu on hetkel Lorena'l, tuleks ta vist su lõugamise peale tõepoolest siia, sest ta on ju aumees. Samamoodi ka need kaks teist oma arust kõva venda, kes sind millegi pärast jätta ei suuda kuidagi.“

Ta saatis mulle veel ühe irvituse, aga lahkus siis õnneks. Ma hõõrusin enda randmeid, mõeldes, keda ta teise kahe all silmas oli pidanud. Patrick'ut ja Aaron'it? Ta oli millestki väga valesti aru saanud, kui arvas, et 'nad mind millegi pärast jätta ei suuda'.

Elena tuli paar minutit peale Scott'i lahkumist tuppa ja jäi mulle küsivalt otsa vaatama. Ma tõmbasn kampsunivarrukad kuni sõrmedeni, et ta neid punaseid jälgi ei näeks. Kui ma midagi ei öelnud, ohkas ta nagu allaandes.

„Olgu pealegi, kui sa ei taha rääkida, mida Scott rääkis,“ sõnas ta ja tuli lähemale.

Ma märkasin ta käes olevaid topsikuid, millest ta ühe mulle ulatas ning mul süüa käskis. Ma heitsin pilgu topsikusse ja nähes seal makarone, hakkasin naerma. Me olime juba nii vaesuses, et pidime esiteks mingitest topsidest sööma ja teiseks makarone. Mitte, et ma nendega ei oleks leppinud, eriti sellises olukorras, aga see pani mind muigama.

„Jah, printsess, ma saan aru, et oled paremaga harjunud, aga pole midagi teha,“ ütles Elena silmi pööritades, istudes enda voodile ja hakates sööma.

„Mitte seda,“ vastasin, hakates enda omi samuti sööma. „Tegelikult ei olegi mul erilist isu, sest palavik ei ole ilmselt ikka veel täiesti üle läinud.“

„Ise tead,“ ütles ta õlgu kehitades. „Tegelikult on mul sulle suuri uudiseid. Arva ära, kes siia tuleb? See Arianna, kelle juures me peol käisime. Ma ei saanud küll eriti Alex'i ja Patrick'u jutust aru, aga tuleb välja, et Arianna kahetseb midagi kohutavalt ja tahab seda nüüd heastada, aidates meid. See kahetsus oli kuidagi ta vennaga seotud, sellega, kellega sa ringi sebisid.“

Ma lõpetasin söömise, jäädes ta jutu peale mõtlema. Ma vist aimasin, millest see kahetsus tulenes. Hoopis Arianna oli oma isa tegevustega seotud, aga jälgede peitmiseks, süüdistas ta selles enda venda. Ja nüüd, muidugi suurte süümepiinade pärast ja ihast Alex'i vastu, tahtis seda tegu kuidagi heastada. Aga ma ei mõistnud absoluutselt, kuidas ta meie aitamisega enda tegu heastab. Ta oleks pidanud ju Justin'ilt hoopis vabandust paluma?! See näitas, et ta süümepiinad ei olnud sugugi siirad. Ainus, mida ta selle teoga saavutada üritas, oli Alex'i ja Patrick'u usalduse võitmine.

Siis hakkasin ma mõtlema, et kuidas nad Arianna kahetsusest teadlikud olid. Neil pidi mingi kontakt temaga järelikult olema. Mobiil? No seda ei osanud ju valitsus kindlasti jälitada, kui see nii oli... Aga ma ei arvanud, et Alex nii loll oleks olnud.

„Tule, lähme teise ruumi,“ ütles Elena püsti tõustes. „Juhuks, kui Arianna peaks juba täna tulema.“

Ma läksin temaga vastumeelselt kaasa. Täna? Nii ruttu? Ja kuidas võisid Alex ning Patrick kindlad olla, et ta meid hoopis ei reeda? Või, et teda ei jälitata? Tema tulek oli väga riskantne ja ausalt öeldes ei arvanud ma, et ta meid kuidagi aidata oleks saanud. Ja kui ka oleks, siis tegi ta vaid Alex'ile ning Patrick'ule teeneid, teistest tal oli ükskõik.

Me istusime kapi kõrval olevatele baaritoolidele ja Elena võttis meile ühest kapist klaasid, valades sinna vett. Mõnes teises olukorras oleksime me veidi etemat jooki joonud ilmselt. Eemal diivanil istusid Claudia, Gordon, Amelia ja Aaron. Alex, Patrick, Lorena ja Scott olid kadunud. Millegipärast arvasin ma, et esimesed kolm on koos, aga ei olnud ka päris kindel. Viimane istus kindlasti oma toas, kahetsedes, et ei saa ühtki tüdrukut jalust maha rebida.

„Vähemalt on kellelgi lõbus,“ lausus Elena, pidades silmad diivanil ükteise kaelas hõõruvat Claudia't ja Gordon'it. Ta ohkas ja maandus mõtetes enda imedemaale, kus olid vaid tema ning Patrick, oletasin ma.

„Nukukesed, millest mõtlete?“  küsis Patrick meie vaatevälja ilmudes, pilk vilamas minu ja Elena vahet.

Elena nägu lõi särama, aga ma vaid langetasin pilgu tüdinult enda klaasile. Kas ta tõesti oli mind, või meid, just nukukesteks kutsunud? Muidugi tuli seda täiesti süütu komplimendina võtta, sest ta ei oleks ju tahtnud, et Elena teda teiste tüdrukutega flirtimises kahtlustama hakkaks.

„Oleksin ma imelik, kui vastan, et sinust?“ küsis Elena, hakates ise kohe selle rutaka küsimuse peale punastama.

Nii veider oli Elena't punastamas näha. Tavaliselt jätkus tal enesekindlust küllaga ja hoopis tema pani inimesi vahel punastama. Aga samas ei olnud ma ju teda ka kunagi kellestki nii sisse võetuna näinud. See, mis tal Scott'iga oli, oli lihtsalt põgus afäär, aga tundus, et Patrick'uga on tal tõsisemad plaanid. Mul hakkas temast kahju, teades, et Patrick ei mõtle kohe kindlasti samamoodi.

„Ei,“ vastas Patrick, saates talle võluva naeratuse. „Sest ma tegin täpselt sedasama, aga sinust.“

Ma pöördusin toolil ümber, üritades nende miilustamist ignoreerida, aga see oli võimatu. Nende laused olid nii tobedalt imalad, et ma oleksin tahtnud naerma puhkeda, aga oleksin sellega nende 'erilise hetke' ära rikkunud, mistõttu Elena oleks kindlasti mu peale viha kandma hakanud. Armastuses tuli välja ta emalõvi pool- ta kaitses väga kiivalt enda ja Patrick'u vahelist romantikat.

Ma olin just enda klaasi kätte võtnud, kui kuuldus mingit sahinat ja keegi treppidest alla tormas.

Super! Uut!

m.k: Aitäh!
Vaimude Tund: Oii, aitäh, nii tore, et jutt põnev on Hmm, las ma mõtlen hetkeks... Mul ei olnud see algselt nii plaanis, et te teada ei saaks, kes nad on ja, kus, aga see kukkus vist lihtsalt nii välja. Võibolla ma nagu unustasin ka suuremat tähelepanu sellele juttudes pöörata. Aga ma vaatasin järgmisi osasid, mis on mul vist valmis kirjutatud juba poolteist aastat tagasi , ja mõtlesin, et nende osade jooksul peaks nagu asi veidi selgemaks saama, kuna Alex ja teised saavad sa-oled-loll-sa-ei-pea-teadma suhtumisest enam-vähem üle ja otsustavad Laurale ka midagi rääkida. Ja saab juba praegu uue osa!


32. Peatükk:
Arianna vaatas suurte silmadega toas ringi ja Patrick'ut nähes ilmus ta suule naeratus. „Tsauka. Kuidas mu kiisukesed elavad? Kus teine on?“

Patrick läks ta juurde ja ütles midagi vaikselt, mispeale nad Alex'i ja Patrick'u tuppa läksid. Ma olin päris kindel, et seal oli juba keegi sees ja ei olnud raske arvat, kes need olid.

Elena paistis üpris morjendatud olevat Patrick'u kiire huvikaotuse pärast tema vastu. „Keda ta kiisukesteks kutsus? Ega mitte ometi Patrick'ut ja Alex'it?“

Ma olin päris kindel, et see oli nii, aga ei öelnud midagi. Ja teise all pidas Arianna ilmselt Alex'it silmas. Elena ei olnud enne Arianna't vist ohuks pidanud, aga nüüd tegi seda, tema ilme põhjal öeldes, kohe kindlasti. Ja oli ka põhjust... See lehtsaba võttis ette kõik mehed, kes ta teele sattusid, olgu need siis suhtes või vallalised.

Terve selle aja, kui nad seal kinnise uksega toas istusid, toksis Elena närviliselt vastu kappi oma sõrmedega. Kui Patrick ja Lorena toast lõpuks väljusid, manas Elena naeratuse uuesti oma näole ja tegi nagu see asi ei oleks talle karvavõrdki korda läinud.

Minu kahtlustused, et Lorena oli samuti toas olnud, said nüüd kinnitust. Patrick tuli tagasi meie juurde, aga Lorena istu söögilaua taha, jäädes vihase näoga WC ust jõllitama. Tundus, et ta on vihane, kuna Alex ja Arianna viibisid kahekesi kõrvaltoas, tehes ei tea mida. See oletus muutus veel tõenäolisemaks, kui ta hakkas Alex'i toa ukse poole närvilisi pilke saatma.

„Vabandust,“ ütles Patrick meile, naeratades ebalevalt. „Arianna tõi meile veidi... vajalikke asju.“

Õigus jah, Arianna'l oli ju mingi kott tulles kaasas olnud. Ma mõtlesin, mis need vajalikud asjad olla võiksid. Toit või mingid relvad? Või hoopis midagi kolmandat... Ei tea, Patrick võis vajalike asjade all mõelda ka midagi intiimsemat, milleni minu mõistus ei küündinud.

Lorena suunas enda pilgu mulle ja õnnetuseks vaatasin ma just talle otsa. Ta kortsutas kulmu, mispeale ma end toolil ümber pöörasin. Paari sekundi pärast istus ta aga minu kõrval oleval toolile. Elena ja Patrick olid enda juttudega nii hõivatud, et ei teinud meist väljagi.

„Tunned sa seda Collins'it?“ küsis ta, noogates peaga Alex'i toa poole. Ta alustas vestlust üsna viisakalt, aga ma ei olnud kindel, kuhu see välja viib. Ja pealegi oli ta praegu vaid seepärast minuga kena, kuna talle tekkis peale minu veel üks konkurent juurde, kes ähvardas talt Alex'i röövida. Ja tundus, et see konkurent oli hoopis ohtlikum.

„Mitte eriti,“ vastasin õlgu kehitades. „Aga nii palju küll, et teada tema maine kohta.“

Lorena vajus hetkeks mõttesse, aga pöördus siis toolil ringi ja jäi jälle ust vahtima. „Ma sain ka ise juba aru, mis maine see olla võiks. Ta hakkas ulguma, et kahetseb kogu südamest enda isa jaoks töötamist ja nii edasi.“

Ma kergitasin kulme. „Vaevalt, et ta nii kiivalt seda tunnistaks, et kahetseb, kui see tõesti tõsi oleks.“

Lorena hakkas midagi vastama, aga enne, kui ta seda teha jõudis, läks uks lahti ning Alex ja Arianna astusid ruumi. Ma pöörasin neilt pilgu ära ja keskendasin tähelepanu veeklaasile enda ees. Lorena hüppas pukilt alla, kõndides veidi edasi ja jäädes siis, käed rinnal risti, seisma. Alex juhatas Arianna treppideni, kus siis temaga, kallistuse saatel, hüvasti jättis. Patrick ja Lorena sammusid otsejoones Alex'i poole, kui Arianna lahkunud oli.

„Arva mida... Patrick ütles, et ta näitab mulle hiljem midagi erilist. Kujutad ette, kui armas temast?“ ohkas Elena, kujutades endale juba ette, mis see eriline olla võiks.

Patrick tõesti ütles talle nõnda? Ma ei oleks Elena asemel lootusi kõrgeks ajanud, sest ilmselt tahtis Patrick ta vaid enda tuppa ööseks kutsuda ja ma ei tahtnud teadagi, mis see eriline on. Sest mida siin keldris näidata oli? Mingit romantilist panipaika, kuhu nad kahekesi varjuda saavad, kui meid peaks siit leitama?

„Väga tore,“ ütlesin, juues enda klaasi tühjaks ja tõusin püsti. „Ma lähen tagasi meie tuppa.“

Paistis, et ta isegi ei kuulnud mind. Kohe, kui ma tuppa sisse astusin, tundsin külma õhku, mis mind voodi poole tormama pani ja tekki ümber võtma sundis. Ma suunasin pilgu üleval oleva akna poole. See oli lahti tehtud väljastpoolt ja akna ümber kasvas võsa, mis varjas selle võõraste pilkude eest. Väga nutikas. Värsket õhku oli siia ruumidesse küll vaja, aga külm oli küll kohutav.

Ma heitsin end voodile pikali ja lamasin lihtsalt, tundmata isegi väsimust, et magama jääda. Viimase päeva sündmused tiirutasid muudkui mu mõtetes. Ma mõtlesin, kuhu kõik ülejäänud põgenendu olid. Majas oli üle saja õpilase ja sama palju õpetajaid ning oli naiivne loota, et kõik nad pääsesid. Juhist oli mul antud hetkel täiesti ükskõik, aga enne kui valitsus ta kätte saab, oleksin ma tahtnud teada, mis ajendas teda meid kõiki surmale määrama.

Uks läks aeglasti lahti ja ma arvasin, et Elena tuleb ega hakanud isegi pilku tõstma. Kui aga lahtiläinud uksele vaikne koputus kõlas, pöörasin ma end veidi ja nähes, et see on hoopis Alex, tõusin ruttu istukile. Miks ma ei olnud vaadanud kes tuli?! Selle asemel lamasin ma siin nagu viimane laiskleja... Kaua ma siin üldse nõnda olnud olin?

„Vabandust, uks oli praokil,“ ütles ta, sulgedes enda järel uuesti ukse, mis mind veidi ärevaks tegi. Heas mõttes.

„Pole midagi,“ vastasin, lootes, et mu soeng väga kohutav välja ei näe.

Ta kõndis lähemale ja ulatas siis mulle ühe ümbriku. Ma kergitasin kulmu ja ootasin, et ta selgitaks, mis see on. Ta aga kõndis lauani ja silmitses akent. Ma heitsin pilgu ümbrikule ja nähes sel üsna lohaka käekirjaga kirjutatud minu nime peal, tegin selle lahti. Kirja ma ei hakanud läbi lugema, aga vaatasin all olevat nime ning saades teada, et kiri on Justin'ilt, muigasin endamisi. Ta oli enda õega mulle kirja saatnud? Noh, see oli küll omamoodi saavutus, sest tema jaoks oli sõnade ritta seadmine ilmselt üsna raske. Ma panin kirja tagasi ümbrikusse ja siis enda kampsuni taskusse, otsustades seda hiljem lugeda.

Alex pöördus uuesti mind vaatama ja nähes, et ma ei hakanudki kirja lugema, manas näole laia naeratuse, mis oli nii silmipimestav, et ma pidin pilgu ära pöörama. Kas ta sai arved Lorena'ga juba klaaritud, et siin oli? Ma ei oleks arvanud, et Lorena nii kiirelt oma armukadedusest üle saab. Aga muidugi oskas Alex kõik maha rahustada oma naeratuse ja leebete silmadega.

Ma tõusin püsti, ajades teki endalt maha. „Said ta nii kiiresti maha rahustada?“

Alex vaatas mind arusaamatult. „Kelle?“

Ma võisin arvata, et ta mõtles endamisi, keda ma nüüd silmad pean, kas Arianna't või Lorena't. Sest mõlemad vajasid tema toetavat õlga ja rahustavat kätt... Ühel oli hullem mure, kui teisel.

„Lorena. Tahad öelda, et ei märganud ta armukadedat pilku, kui sa Arianna'ga enda toast välja tulid?“

„Märkasin,“ vastas ta naeratades. „Aga ma oleksin eelistanud, et see oleksid sina olnud.“

Ta kõndis mulle lähemale ja pani enda käe mu põsele. Ma sulgesin silmad, soovides, et ta kogu aeg mu läheduses nõnda oleks. Aga see oli ilmselt võimatu, sest neid soovijaid oli veelgi... Ta oleks tõesti soovinud, et ma veidi armukadedust üles näitaksin? Sisimas tundsin ma pidevalt mingit torget, kui ta jälle Lorena või Arianna läheduses oli, aga ma ei tahtnud seda välja näidata, kartes näida liiga emotsionaalse ja meeleheitlikuna.

Ta võttis mu käed ja pani need enda huulte juurde, mispeale mu südamelöökide töö jälle kiirenes. Kui ta mu kätest järsku lahti lasi, muutus ta ilme kardinaalselt. Tundus nagu ta oleks ta valmis kedagi mõrvama minema. Ma ei mõistnud, mis juhtus ja tõmbusin veidi eemale. Tegin ma midagi valesti?

„Sa teed ikka veel selle Scott'iga tegemist?“ küsis ta.

Ma jäin teda üllatunult vaatama, mõeldes, kas tõesti oli asi selles. „Ei, ta lihtsalt tuli siia tuppa ja me veidi... rääkisime.“

Ta langetas hetkeks pilgu, aga võttis siis mu käed uuesti enda pihku ja silmitses mu randmeid. „Tema tegi need?“

Ma tõmbasin enda käed järsult ära, needes end, et olin nii hajameelseks muutunud. Polnud vaja rohkem muresid, seepärast ei tahtnud ma ka, et keegi näeks, mis jäljed Scott'i teost jäänud olid. See oleks siinses õhustikus veelgi rohkem pingeid tekitanud ning ma leidsin, et see oleks täiesti mõttetu.

Kui ma midagi ei vastanud, muutus ta ilme veel kurjakuulutavamaks ja ta hakkas ukse poole sammuma, andes märku, et ei kavatse seda asja nii jätta. Ma ütlesin, et ta seisma jääks, mida ta ka õnneks tegi. Kui ta end uuesti mu poole pööras, oli ta pilgus midagi muutunud.

„Jäta see,“ ütlesin. „Pole vaja rohkem muresid. Palun.“

Alex paistis kahevahel olevat, pidades endaga sisemist võitlust, kas peaks Scotti maha lööma või talle armu andma, aga lõpuks otsustas ta ikkagi jääda. Ta tuli minu juurde tagasi ja surus mu enda rinnale. Ma panin enda käed ta ümber ja nautisin hetke, kuniks seda antud oli.

Vaimude Tund: Aitäh, aitäh
Haha... Ma hakkasin ise ka nüüd mõtlema kusjuures, kuigi see ei olnud maja vaid loss, aga siiski Ma ei tea.
Aww, mulle endale meeldib ta ka. Võiks küll anda jah.


33. Peatükk:
Ma pöörasin voodis külge ja tundsin vaistlikult tema lõhna. See tekitas turvalise tunde, teada, et ta kohe mu kõrval on. Ta oli seljaga mu poole. Ma läksin talle lähemale ja panin enda käe talle ümber, naeratades endamisi. Mõnda aega ei olnud mingit liikumist, aga kui ta end ümber pööras ja mind tugevamini enda vastu tõmbas, nägin, et ta oli juba varem üleval olnud, sest ta näol ei olnud unest märkigi. Millest ta terve selle aja mõtles? Vahel soovisin, et suudaksin ta mõtteid lugeda, aga siis arvasin, et parem ikka mitte, sest kartsin, et ta ei pruugi mitte alati minust head mõelda...

„Elena't ei olegi?“ küsisin, üritades torget enda hääletoonis veidi vähendada. Patrick oli ikkagi Alex'i parim sõber ja ma arvan, et ta ei oleks minuga samal arvamusel, kui ütleksin, et Patrick on üks luuser, kes ilmselt Elena't ära kasutas selle 'erilise kohaga'. Ja kui see eriline koht oli tõepoolest olnud Patricku magamistuba, oli ta pakkumine ikka eriti mage.

„Ma arvan, et ta on katusel, kuhu Patrick ta viis,“ ütles Alex nagu see oleks kõige loomulikum asi.

Ma pahvatasin tahtmatult naerma ja tõmbusin Alex'ist veidi eemale, et saaksin teda vaadata. „Katusel? Mida nad seal teevad?“

„See on imeline koht,“ selgitas Alex. „Võib-olla näed seda millalgi.“

Ma hakkasin mõtlema, et kas katusel olemine veidi ohtlik ei tundunud? Kui nüüd mõelda, et valitsusel on isegi helikopterid ja kõik olemas, pidi sealolek ikka väga riskantne olema. See võis ju eriline paik olla, kuigi ma ei mõistnud, mis katuses nii erilist olla saab, aga ma arvasin, et turvalisus siiski ennekõike. Kas neil tõesti ei olnud midagi kaitseks, peale lootuse, et neid ei tabata?!

Kui me umbes tunni pärast teises ruumis istusime, Alex oli otsustanud mu kõrval baaripukil istet võtta ega lõpetanud minu silmitsemist, mis mind kohmetuks tegi, otsustasid Patrick ja Elena meiega uuesti ühineda. Nad ei pannud kedagi ruumis tähele, ei Aaron'it, Amelia't, Scott'i diivanil ega mind ja Alex'it köögipoolses osas. Nad olid just terve öö kahekesi veetnud, aga neile ei piisanud ikka veel. Mõlemad naersid tobedalt ja kõndisid siis minu ning Elena toa poole. Muidugi pidid nad selle toa hõivama, et ma ei saaks sinna lähema tunni jooksul minna.

Ma mõtlesin, kas Alex kasutas juhust ära ja istus vaid seetõttu mu kõrvale, et Lorena't ei olnud toas, aga siis nägin ma, et Amelia on ikka siin. Ja ta kandis Lorena'le ilmselt kõik ette. Ja Alex pidi seda teadma... Kas teda tõesti ei huvitanud, et Lorena hiljem talle vihaseid pilke saadab ja esimesel võimalusel selgitusi nõudma hakkab? Mulle tundus, et ta suhtub Lorena'sse veidi teisiti, kui vaid järjekordsesse tüdrukusse, kes temasse armunud on. Tegelikult arvasin ma siiamaani, et ta ka ise ei olnud tema suhtes täiesti ükskõikne. Aga kas see õhtu, mille ta oli minu juures veetnud, hoides mind enda käte vahel, oli tõesti nii palju muutnud?

„Sulle ei meeldi Patrick vist üldse?“ küsis Alex, jälgides, kuidas ma ikka veel enda toa ust põrnitsen.

Ma kehitasin õlgu, tahtmata talle ausat vastust anda. „Ma ei ole kindel. Ta tundub... ärakasutaja olevat.“

Alex'i huulile ilmus viltune muie. „Tundub? Tähendab, sa ei ole kindel, aga arvad, et on?“

Ma kaalusin, kas öelda talle, et olin Patrick'ut Arianna'ga näinud. Samas võis ta seda ka ise teada juba, sest ilmselt oli ta märganud, et Arianna ei pillu vaid talle imalaid kommentaare, vaid ka Patrick'ule, mis pidi ju midagi tähendama. Või siis oli Patrick talle ise rääkinud nende suhtest...

„Ma olen üsna kindel, et on,“ vastasin. „Ta aelab ju Arianna'ga ringi, on nii?“

Alex'i kulm tõmbus kortsu ja ta langetas hetkeks pilgu. „Neil on vaid lähedased tuttavad, aga see ei tähenda midagi tõsist. Siiski arvan ma, et Elena tähendab. Ja ma arvan ka, et sa võiksid veidi paremini Patrick'usse suhtuda, sest... noh, ta on hea inimene.“ Mul oli tunne, et ta tahtis millegi muuga lauset lõpetada, aga mõtles siis ümber.

Muidugi kiidab sõber sõpra, aga alati ei pruugi kõik räägitu tõde olla. Ja, mulle endalegi üllatuseks, olin ma päris kindel, et Patrick ongi hea inimene. Aga see ei tähendanud veel, et ta ärakasutaja ei ole. Ning Alex oli ju Patrick'u ja Arianna suhet tunnistanud, aga ütles, et see ei olnud midagi tõsist. Kuid ärakasutajatel ei olnudki ju tõsiseid suhteid? Kuigi ma pidin tõdema, et ta oli Elena'ga siiamaani üsna hästi käitunud.

Ma pöörasin pilgu korra diivanite poole ja kahetsesin seda kohe. Scott vaatas mind enda tavalise irvega, aga tema pilgus oli midagi, mis mulle külmavärinad ihule tõi. Sekundi vältel arvasin ma isegi, et ta tahab mulle kallale tulla, aga sain ka ise aru, kui jaburalt see kõlas. Võib-olla tahtis ta tõesti mind karistada, et olin Alex'i kasuks valinud, mitte tema, aga mitte praegu, kui ruumis olid nii Alex, kui ka Aaron, kes oli ta enda sõnade järgi samamoodi mu 'kaitseingel'.

Ma keerasin pilgu tagasi Alex'ile ja nähes, et ta vaatab Scott'i isegi suurema vihaga, kui ma ise, küsisin ruttu midagi olulist, mis ta tähelepanu kindlasti eemale juhtiks: „Tead sa, kus Juht end varjab?“

Alex pööras enda pilgu õnneks mulle ja ohkas siis raskelt, mis pani mind tahtma teda kallistada ja öelda, et kõik on korras, sest tundus, justkui langeks ta õlul suur koorem. „Ma ei ole kindel, aga arvan, et ühest enda mõjukate sõprade pool.“

Loomulikult oli Juhil ka kõrgemaid tuttavaid, kes teda toetasid ja need olid ilmselt samasugused jõhkardid. Selline lurjus nagu Juht ei väärinud pääsemist ja ma isegi lootsin, et valitsus saab talle ruttu jälile. Ja ma lootsin ka, et liiga paljusid meist ei ole kätte saadud, sest kui on, siis on Juhi hingel suurem koorem kanda, kui ükskõik mis sarimõrvaril siin ilmas. Ma oleksin samas ka teada tahtnud, mida valitsus teeks, kui meid kätte saaks.

Kui me olime hommikust söönud, ma arvasin, et see söök oligi tänu Arianna'le ja sõin seetõttu üsna vähe, tulid Patrick ja Elena uniste nägudega ruumi. Vähemalt nende unised näod näitasid, et nad ei olnud midagi muud peale magamise teinud, aga paistis, et seda arvasin vaid mina, sest Amelia ja Scott saatsid üksteisele pilgu ning muigasid. Algul ei tundunud küll, et nad nii suured semud oleksid olnud.

Ka Lorena oli söögiajaks ruumi ilmunud, aga tal ei olnud aega Elena't ning Patrick'u vaadata, sest tal oli küllalt tegemist minu mõrvamisega- enda pilguga. Alex ei paistnud seda märkavat, sest ta mõtles millelegi pingsalt, kulm kipras. Või siiski oli märganud ja mõtleski nüüd, et mida teha.

Patrick maandus minu kõrval oleval tühjal toolil, aga Elena läks meist eemale, istude diivanile. Ma heitsin talle pilgu. Ta näitas, et ma tema juurde läheksin. Ma lükkasin tooli lauast eemale ja sammusin Elena poole.

Ta naeratas, kui ma ta kõrval istet võtsin. „Tead, kui imeline eilne õhtu oli. Seal üleval on nii kaunis. Vaade tervele linnale ja need tähed... Mul oli tunne, et olen paradiisis.“

Ma oleksin tahtnud, et ta mind detailidest säästab. Ma ei olnud nii romantiline, kui Elena, ega tundnud seepärast erilist huvi, milline nende eilne õhtu välja nägi. Kui ma pilgu Patrick'ule ja Alex'ile pilgu heitsin, mõistsin ka, miks Patrick ei olnud minu tüüp, vaid Alex. Patrick oli just selline romantiku moodi tüüp, kes korraldab tüdrukutele imalaid kohtinguid, aga Alex... Ma ei osanudki teda kusagile liigitada. Ta oli veidi tumedama iseloomuga, isegi oma riietuses eelistas ta tumedat- tume T-särk, tumesinised teksad ja tumedad saapad, ning süngema mõttemaailmaga, jättes oma tunded enda teada.

„Hm, tundub lõbus,“ möönsin, saamata enam enda pilku Alex'ilt lahti. Ma vaatasin ta huuli, mis kõverdusid muigeks, kui ta Patrick'uga millestki rääkis. Tundus uskumatu, et ta oli mind eile nendega suudelnud.

„Ma unustasin, et ei saa sulle midagi rääkida, sest sa oled oma mõtetega pidevalt Alex'i juures,“ ohkas Elena. „Ja tema keha juures.“

Ma punastasin, sest ta oli mind tabanud, kui ma pilgu üle Alex'i libistasin. Aga ma ei saanud sinna midagi parata, et Alex mulle nii vastupandamatu oli... Justkui tõmbaks ta mind magnetina. Ja Elena ei saanud mind süüdistada, sest ta ju tunnistas ka ise, et võtaks Alex'i koos Patrick'uga endale, kui saaks.

Järgmiseks kostus trepilt kolin ja Noah ütles meile hingeldades, et me peame ruttu üle minema. Algul ei teadnud keegi, mida teha, aga siis tõusid Patrick ning Alex püsti ja ütlesid, et me liigutaksime end. Me tormasime kõik üles, keegi ei saanud aru, mis toimub. Noah oli meile just midagi ütlemas, kui uks lahti paisati ja üks võõras mees sisse astus. Ta taga seisis veel mehi.

„Me peame kiirustama, val...“

Kostus lask ning mees, kes meiega rääkima hakkas, langes surnult maha. Siis ilmusid vaatevälja tumedates riietes inimesed, näod mustade maskidega kaetud. Ma tundsin, kuidas keegi minust kinni haarab ja siis midagi näole surub. Järgmiseks nägin ma vaid pimedust ümberringi...

Vaimude Tund: mhmm Oo, tõesti? Super õnnelik, et see jutt nii väga kellelegi meeldib! Jah, Alex on enda kompleksidest enam-vähem üle saanud, vist. Järgmine osa on pöördeline ja vaatab, mis saama hakkab. Nii õnnelik selle pika kommentaari üle Saab ühe osa, aga loodan, et sobib


34. Peatükk:
Tundmatu naine naeratas mulle südamlikult. Tema pilk tekitas minus üheaaegselt nii soojust, kui ka ärevust. Mõne aja pärast ilmus tema kõrvale üks mees, võttes naiselt ümbert kinni. Nad vaatasid hetke üksteisele naeratades otsa, aga pöördusid siis minu poole. Nende selja taga laius valge tühimik. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas see on uni või mitte. Kui nad käed minu poole sirutasid, tõmbusin ma võõristavalt eemale, teadmata, mida neist arvama või nende suhtes tundma peaksin.

Siis tundsin ma tugevat torget seljal, mis mind võpatama pani. Ja paari sekundi pärast olid näod mu silme eest kadunud. Nende asemele oli ilmunud kivist lagi, mis kubises ämblikuvõrkudest. Ma kissitasin veidi silmi, aga ajasin siis end istukile, et teada saada, mis asi mind torgib. Katkisel voodil, millel ma pikutasin, oli vedru väljas ja tundus, et kui ma sealt pealt praegu ära ei oleks tulnud, oleksin hiljem kahetsenud, kui see mu selga juba augu puurinud oli.

Ma vaatasin enda ümber ringi, üritades meenutada, mis juhtunud oli. Ümberringi oli hämar, ruumi nurkadesse ei näinud ma üldse. Ainukeseks valguseks oli üks närune pirn üleval laes, mis paistis ka kohe läbi löövat. Ma tõusin voodilt, olemate kindel, kas maa olen keldris või pööningul. Aga kui ma edasi sammusin, kägises põrand veidi mu all, mis tähendas, et ma pidin pööningul olema. Ust silmates tormasin ma selle poole. See oli puust vana lobudik, mis paistis kergesti järele andvat, kui seda veidi togida.

„On siin kedagi?“ hüüdsin, tagudes kätega vastu ust.

„See on mõttetu.“

Ma oleksin peaaegu šoki saanud, kuuldes kusagilt ruumi nurgast võõrast naisehäält. Kui ma ringi pöördusin, ei näinud ma midagi, kuigi olin hämarusega juba harjunud. Aga siis ilmus kuju kõige pimedamast toanurgast nähtavalt, jäädes mind, üks kulm kergitatud, vaatama. Amelia? Tema oli samuti siin? Ma oleksin tahtnud teda kallistama joosta, aga arvasin, et ta ei suhtuks sellesse hästi, arvestades seda, et need olid tema esimesed sõnad mulle üldse. Aga vähemalt teadsin, et ei ole siin üksi...

„Keegi ei tule meile appi?“ küsisin, hakates mõtlema, kelle käes me üldse olime.

Noah'i kontorihoones oli kaks erinevat leeri tekkinud, nii palju, kui ma mäletasin. Järelikult ei olnud kindel, kas me ikka oleme valitsuse käes. Sest valitsuse mehed ei hakkaks ju üksteist tulistama... Aga kes meid veel kätte saada tahtis? Ma mõtlesin kõikide Juhi vaenlaste peale ja arvasin, et äkki keegi tahab omal moel kätte maksta.

„Ei usu,“ vastas Amelia, puhastades enda riideid tolmust. Kas ta oli põrandal lamanud? Ja mina katkisel voodil? Üpris võrdne, või nii...

Kõlas vali klõpsatus, mispeale uks lahti vajus. Me mõlemad Amelia'ga jäime ootavalt ust silmitsema. Kui üks lühikest kasvu mees kandikuga sisse astus, pettusin ma, et ei tundnud temas kedagi ära. Ma olin veidi lootnud, et äkki on see Juht või keegi tema rühmast.

Mees ei lausunud meile sõnagi, vaid pani kandiku, millel oli kaks klaasi vett ja mingid saiakesed, kapile, mille jalad tundusid kohe alt ära vajuvat. Ma hindasin teda pilguga. Üsna väljapaistmatu välimusega mees, kes tundis end ilmselgelt ebamugavalt oma väikese kasvu tõttu, üritades seda tasa teha hiigelsuurte biitsepsitega. Ta ei heitnud meile isegi pilku, väljudes uuesti uksest ja lukustades selle.

Amelia lõi endale käega vastu laupa. „Muidugi on see Juht, kes meid siin hoiab, mitte valitsus... Kuidas ma selle peale kohe algul ei tulnud.“

„Juht?“ küsisin imestunult. „Tema on siis ikkagi selle taga? Miks sa seda arvad?“

Amelia kehitas õlgu. „See mees, kes siin käis, oli Rousell. Üks Juhi abilistest. Ja ilmselgelt tahab Juht sind siia rohkem, kui mind. Ma arvan, et minust on tal täiesti ükskõik... Võta kas või see, et ma olin siin maas nurgas, samal ajal, kui sina voodil lebasid.“

Nii, et selle teo taga oli ikkagi midagi? Aga ma ei mõistnud, miks ta arvas, et Juht mind tahab. Mind tappa? Tundus tegelikult loogiline, kuna Juht oli ju arvanud, et Tiiger tapab minu ja Alex'i, aga kuna ta seda ei teinud, pidi Juht ise musta töö ära tegema. Aga ma ei kavatsenud alla anda enne, kui teadsin, miks Juht minu ja Alex'i kadumist soovis. Siiski ei seletanud Juhi järsk viha minu vastu seda voodiseika...

„Aga teised?“ küsisin, lootes, et Amelia oskab mulle rahuldava vastuse öelda.

„Ilmselt valitsuse käes, sest viimane, mis ma nägin, oli see, et valitsuse mehed olid enamuses ning need, kes meid kinni võtsid, olid ainsad, kes Juhi meestest ellu jäid,“ rääkis Amelia närviliselt toas ringi tammudes.

Ma ei tahtnud endale teadvustada seda kõike, mis nendega juhtub või juba juhtunud oli. See, et nad paremas olukorras olid, kui meie siin, oli naiivne lootus. Ma uskusin, et Juht on nõus meiega vähemalt enne rääkima, aga valitusus ei andnud ilmselt mingit armu. Neil oli täiesti ükskõik, kes meist oli kena ja kes mitte nii väga. Peaasi, et meiesugused täiesti hävitatakse.

Amelia suundus kapi peale ja vaatas põlglikult toitu, mida too Roussel toonud oli. Peale pikka kaalumist, kas ikka puutuda sealt midagi, võttis ta klaasi ja jõi selle tühjaks. Siis tõmbus ta tagasi enda nurka, andes mulle sellega märku, et ma ta rahule jätaksin. Ma oleksin tahtnud veel teada... palju, aga mõistsin samas, et tema ei tea ilmselt rohkem, kui mina ja vajusin tagasi voodile istuma. Kui vaid midagigi toimunud oleks... see molutamine siin tegi mind vaid närvilisemaks.

Ma surusin käed sügavale kampsuni taskutesse, sest tundsin jäist tuuleiili järsku ruumis, ja leides sealt Justin'i kirja, naeratasin endamisi. Kuidas ma selle taskusse olin unustanud? Võimalik, et enam ei ole sellest mingit kasu, kui kirjas on öeldud, midagi päästmise kohta, sest siit... siit ei oska meid keegi otsida.

Kiri oli kritseldatud lohaka käekirjaga, nagu arvata oligi, ning ma pidin kõvasti pingutama, et mõnest sõnast aru saada.

Laura,
loodan, et see hajameelne reeturist lirva, jah, ma sain teada, et ta mind Tom'iga koostöös süüdistas, sulle kirja kätte andis. Kui see ei ole sina, siis pole mõtet kirja edasi lugeda... Ilmsegelt saad aru, et ma kirjutan vastumeelselt, parema meelega ma saadaks sõnumi või midagi taolist, aga kuna te nii sitas seisus olete, pidin end hetkeks kätte võtma. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul oli hea meel sind tunda, aga ma arvan, et enam me ei kohtu. Minu alaliseks elupaigaks on Kurat, ma juba unustasin, et ei tohi seda öelda! Arianna ei pruukinud seda sinu kätte anda ja siis on jama, kui vale inimene mu asukoha kohta infot saab. Ma jätsin Tom'i, et sa teaksid... ja loodan, et ta sureb enda üksindusse, sest Arianna ei hooli temast niikuinii ning tema käsilased lahkuvad järjest tema alluvusest. Kui sa veel ei teadnud, siis Tom on pankrotis... Muidugi võid arvata, kes selle taga on... (mina). Teil on nüüd üks vaenlane vähem. Ja ma tegin seda Tom'ile vaid sinu pärast, sest, nagu ma juba maininud olen, teised Juhi õpilased, õpetajad või kes iganes, mind absoluutselt ei huvita. Aga ma olen aru saanud, et sa oled väärt kaaslane. Ja kui kahju mul ka ei oleks, et me enam ei kohtu, tean, et nii on ilmselt parem. Kuigi, kunagi ei tea, mis juhtuda võib... :) Siiski loodan, et Tom'i mängust välja lükkamine aitas sind veidi, sest ma olen üpris kindel, et ta oleks üsna suure panuse valitsuse mõrvamisplaanidesse teinud. Ja ma loodan ka, et saate valitsusest jagu, et kohtuda oma... noh, küll sa kuuled, kellega.
Hea sõber Justin.

Ma pahvatasin viimase rea peale naerma. Kuigi kirjas oli nii mõnigi tõsine fakt mainitud, ajas tema sõnastus mind naerma. Seda kirja vaadates, tundus, et tema vaatepunktist ei olegi meie olukord eriti tõsine. Et me valitsusest jagu saame? Jah, see oli küll kena mõte, aga millegipärast ma sügavalt kahtlesin selles.

Kas ta tõesti pages Tom'i juurest, peale seda, kui oli ta puupaljaks teinud? Tom oli kindlasti murest murtud... oma raha, mitte Justin'i, oma poja, pärast. Ausalt öeldes ei oleks ma arvanud, et Justin selleks võimeline on. Esiteks sellepärast, et ta tundus vaid uuest laksust hoolivat, kuigi nüüd taipasin, kui idiootlik olin ma seda arvates, ja teiseks seepärast, et ta ei tundunud eriti geniaalne olevat. Tal ei tundunud elus mingit sihti ega plaane olevat... Ma olin tõeline idioot, et olin temast nõnda arvanud.

Kiri ei alanud küll eriti lahkete sõnadega, aga see-eest tõesetega, lõpetas ta küll üsna helgetes toonides, andes mõista, et mul on, mida oodata. Ma ei mõistnud, mida ta selle 'küll sa kuuled, kellega' öelda tahtis, aga tundus, et midagi halba ei ei olnud.

Aga ma ei saanud aru, kellele ta enda asukohta reeta ei tahtnud. Kas valitsus otsis ka teda taga või tahtis Tom kätte maksta? Ma arvasin, et esimene variant, sest Tom'il ei oleks selle jaoks raha olnud. Aga samas, miks oleks pidanud valitsus seda tegema? Kuna ta oli mind aidanud? Ma ei leidnud mingeid muid seletusi...

Uks läks lahti ja sama mees, kes enne süüa toonud oli, astus sisse ning jäi meid kordamööda vaatama. Siis suundus ta Amelia poole, tiris ta püsti, hoolimata Amelia tugevast vastupanust ja hakkas teda ukse poole talutama. Kui ma püsti tõusin, küsides, mida ta teeb, ilmus ka üks teine mees uksele, kes hävitas kõik mu katsed Amelia't kaitsta juba eos enda koguka kehaga ja vihase pilguga. Kui Roussel Amelia välja viinud oli, tõmbas teine mees ukse uuesti kinni ja lukustas selle, jättes mind ruumi nõutult seisma.

Vaimude Tund: Aitäh, see tähendab palju, kui keegi mu kirjutamisstiili kiidab. (Kuigi ma pean ütlema, et need osad mulle endale ei meeldi, kuna kirjutasin siis veidi teistmoodi )
Jaa, tohutu luksus Sul on päris head teooriad siiski! Loodan, et ei pahandanud, et ei lisanud veel ühte osa


35. Peatükk:
Mõne minuti pärast läks uks jälle lahti ja seekord astus sisse inimene, keda ma oodanud olin... Juht. Ta huulil oli sama vana naeratus, mis ei paistnud sealt kunagi kaduvat. Ma hakkasin teda seetõttu veel rohkem vihkama. Ta oleks pidanud praegu endal hinge välja nutma nende surmade pärast, mille põhjustajaks ta oli.

„Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul sind näha on,“ teatas Juht rõõmsalt, astudes edasi.

Ma panin tähele, et ta ei lukustanud ust enda järel, mispeale mu põgenemisplaanid jälle mõtetes koitma hakkasid. Aga need olid ilmselt lootusetud mõtted, sest kindlasti valvasid ukse taga veel paar jässakat kogu.

„Kuhu nad Amelia viisid?“ küsisin, jättes ta silmakirjaliku kommentaari tähelepanuta.

„Ära muretse, temaga on kõik korras,“ vastas Juht käega lüües. „Ma lasin ta teise ruumi viia, sest sa ju näed, et siin ei ole teie mõlema jaoks ruumi.“

Ma kahtlesin, kas ta jutt täiesti tõele vastab. Siin ei olnud tõesti meie kahe jaoks ruumi, aga miks nad siis kohe alguses meid eraldi ei paigutanud? Väga vastuoluline jutt... Ja need kaks kompanjoni tal oleksid ju võinud seda ka ilma käsi Amelia külge panemata teha, öeldes Amelia'le lihtsalt, et ta läheks nendega kaasa teise ruumi. Kas Juht tõesti pidas mind nii lolliks, et arvas nagu ma jääks ta juttu uskuma? Või ta lihtsalt ei vaevunud paremat valet välja mõtlema, sest arvas, et sel pole mõtet, kui ta mind niikuinii kohe tapab.

„Nad tõid sulle nii kesist toitu? Noh, ära muretse, kohe lasen neil sulle midagi muud tuua,“ ütles Juht, silmitsedes kapil olevaid saiu.

Ma kergitasin üllatunult kulmu, arvates, et olin valesti kuulnud. Kas ta tõesti arvas, et ma hoolin praeguses olukorras söögist?! Tundus, nagu ta oleks täiesti teadmatuses meie olukorrast. Tema jutu järgi võis arvata, et kõik on kõige paremas korras. Ma ei olnud kaugel talle selle kandiku näkku viskamisest, aga teadsin, et lühendaksin sellega enda eluminuteid veelgi.

„Mis koht see on?“ küsisin. „Ja kus teised on?“

„See on ühe mu väga lähedase tuttava oma, kes ei pööranud mulle raskel ajal selga. Ja sa viibid hetkel tema pööningul. Anna andeks selle pärast, aga see on sinu enda ohutuse huvides, kui valitsus tõesti peaks siia luusima tulema, milleks neil muidugi õigust ei ole,“ rääkis Juht. „Ja teised, kes sinuga koos olid, on kõige tõenäolisemalt valitsuse käes. Mu meestel ei õnnestunud peale sinu ja Amelia kedagi päästa.“

Ta langetas pilgu, andes sellega teada, et ta oleks pigem soovinud vastupidist olukorda. Aga kui ta käega üle järsku nii väsinud ja kurnatud näo tõmbas, sain aru, et asi pole vaid selles.

„Ja on nendega kõik korras?“ küsisin, aimates halba.

Juht tõstis enda pilgu uuesti mulle ja ma nägin ta silmis nii kibedat meeleheidet, nagu ma seal enne näinud ei olnud. „Oh, Laura... Kõik, mida ma vaid tahtnud oleksin, olid sina ja Alex. Ma pean sulle midagi ütlema.“

Ma tõmbusin veidi tagasi, kui ta paar kiiret sammu minu suunas tegi. Ta nägi välja nagu ta oleks viimsegi aru kaotanud. Ja tema jutt ei olnud kuigi loogiline... Mis tal minust ja Alex'ist oli?

„Alex on mu lapselaps, Laura. Mu tütre poeg. Nora... Nora poeg. Ah, ma ei tohiks isegi ta nime suhu võtta,“ ütles Juht, varjates enda suu käega. „Ja nüüd... nüüd on juba hilja Alex'it päästa. Valitsus on ta tapnud.“

Ma neelatasin tugevasti, pilgutades muudkui silmi, sest tundsin kipitavaid pisaraid. Mu käsi liikus südame kohale ja tundus justkui langeks ma järjest sügavamel kuristikku. Juhi figuur mu silme ees muutus järjest hägusamaks. Ma jõudsin õnneks enne voodile istuda, kui mu süda üles öelnud oleks. Juht tõmbus kägarasse ja tegi ebamääraseid häälitsusi. Mu südametöö aeglustus nii palju, et ma jälle normaalselt hingata sain. Ma tõusin uuesti püsti ja vaatasin Juhti vastikusega. Kuidas ta julges Alex'i pärast nutta? Tema ise oli põhjuseks, miks... nad surnud olid.

“Ma isegi ei jõudnud seda talle öelda... Kui väga ma oleksin tahtnud...”

Ta lause katkes poole pealt, kui ta uuesti nuuksuma hakkas. Ma istusin tagasi voodile, tundes end täiesti tühjana, ja jäin lihtsalt seina jõllitama. Mul ei olnud aimugi, mida teha, tunda või mõelda... Juht ei oleks pidanud mulle midagi ütlema. Ma oleksin eelistanud teadmatust sellele. Vähemalt siis oleks minus mingi lootus säilinud.

Ma tundsin pisarat põsele kukkumas ja sulgesin silmad, naeratades endamisi. Alex, Elena, Claudia ja Aaron... ma nägin neid enda kujutelmas. Tundus nagu oleksid nad mind oodanud. Kõik nad vaatasid mind naeratades. Aga kui ma neid puudutada üritasin, hakkasid nad minust kaugenema. Ma avasin enda silmad, naastes rõhuvasse, karmi reaalsusesse.

Juht ajas end sirgu, pühkides kätega silmi ja jäi siis mind kaastundlikult vaatama. “Ja sina, Laura... Kõik ei ole veel läbi. Sul on perekond, Laura. Su isa... su isa oli kunagi samasugune õpilane nagu sa ise. Ta oli parim ja just temal õnnestus põgeneda. Tal õnnestus põgeneda minu maailmast. Ja just seepärast väärtustan ma sind nii väga, ma arvan, et sa oleksid hea kaaslane Alex'ile olnud.”

Ta sirutas käe korraks ette, nagu tahtes mind puudutada, aga tõmbus siis uuesti tagasi. Ma ei reageerinud kuidagi ta lausele, kuna see ei olnud mulle kohale jõudnud. Ainus, mida ma teha suutsin, oli Alex'ile ja teistele mõelda. Mõelda sellele, miks mina olin pääsenud, aga nemad mitte. Oli näha, et Juht oleks Alex'it siia tahtnud... Miks ta mehed siis mind tõid?! Ma ei vajanud päästmist, vaid kadumist. Kadumist siit ilmast, Juhi juurest...

“Patrick on su vend, Laura. Ta tuli sind päästma.”

Ma pigistasin silmad tugevasti kinni ja karjusin: “Jää vait! Lihtsalt... lõpeta rääkimine.”

Juht kohkus tagasi mu äkilise vihahoo peale. Ta vaatas segaduses ringi, taganedes ukse poole. Ma oleksin tahtnud talt veel paljugi küsida, aga tundsin, et on parem, kui ta praegu lahkub. Tema jutt ajas mind veel rohkem segadusse ja ma ei suutnud praegu millelegi keskenduda.

“M-ma ei pane ust lukku ja ütlen valvuritele, et nad laseksid sul ükskõik, mida teha. Sa võid lahkuda või... siia jääda, kuidas iganes soovid.”

Kui ta läinud oli, istusin ma veel oma poole tundi ja lihtsalt vaatasin ühte punkti. Lõpuks tõusin ma püsti ja kõndisin ruumist välja. Koridor, mis läks edasi ainult vasakule, oli väga väike ja sama tolmune ning räpane, kui ruum, milles ma olin. Koridori lõppu jõudnud, nägin maas ühte luuki ja avasin selle. Trepp avanes alumisele korrusele. Ma kõndisin ettevaatlikult alla ja jäin enda ees laiuvat ruumi vaatama. See oli täiesti tühi saal, vaid maalid kaunistasid seinu. Ma sammusin suure ukse juurde, mille lahtilükkamiseks läks jõudu tarvis, ning kõndisin koridoris edasi, teadmata isegi, kuhu lähen.

Juht oli küll öelnud, et ma võin lahkuda, aga ma ei olnud kindel, kas tahan seda. Valitsust ma ei kartnud enam, aga ma mõtlesin, et võib-olla oleks ikkagi parem siia jääda. Sest, hoolimata Juhi ütlusest, oli minust siiski väike lootus, et ta eksib nende surma kohta. Kuigi see oli üsna ebatõenäoline, oleksin ma siiski nende mõrvaritelt isiklikult seda teada tahtnud.

Ma jäin ühe ukse ees seisma. Avanud selle, laius minu ees vaade merele. Tuba oli valgetes toonides ja suurest aknast oli vahutav, lainetes meri nii hästi näha, et klaas nagu vaevalt oligi ees. Ma kõndisin edasi ja võtsin istet diivanil, mis oli otse akna vastas. Järjekordselt ma istusin ja lihtsalt mõtlesin.

“See on ilus,” kostis kellegi hääl ukse juurest.

Ma ei vaevunud pead keerama. Amelia ilmus mu vaatevälja, võttes samuti diivanil istet. Silmanurgast nägin ta punast nägu. Kas ta oli nutnud? Ma ei oleks arvanud, et tema ja Lorena millegi pärast nutta suudavad. Aga jällegi olin ma valesti arvanud, hinnates inimesi tihtilugu liiga südametuteks. Mul oli tunne, et neis oli just rohkem soojust, kui minus, aga nad ei osanud seda lihtsalt välja näidata.

Peale mõneminutilist vaikust, pöördus Amelia uuesti minu poole, silmitsedes mind paar sekundit, enne kui midagi öelda raatsis. “Ära käitu nagu kõik oleks läbi.”

Ma kortsutasin kulmu, pöördudes teda küsivalt vaatama. “Mida?”

“Sa näed nii lootusetu välja, aga usu mind, isegi Juht ei tea kõike,” rääkis ta. “Nad ei pruugi surnud olla, Laura.”

Hoolimata sellest, et ta rääkis minuga nagu teaks mind ammusest ajast, ei suutnud ma tema juttu tõsiselt võtta. Ta ütles õieti, mida ma asjast arvan- kõik on läbi. Ja isegi, kui tal oli õigus ning Alex ja teised on tõesti elus, ei uskunud ma, et nendega kõik korras on.

“Ma mõtlen seda tõsiselt,” sõnas ta tungivamalt. “Ma tean, et nad kõik ei ole... läinud.”

Ma sulgesin silmad ja raputasin pead. Ta ei saanud midagi teada. Kõik oli võimalik. Kuigi... jah, ka see oli võimalik, et nad on elus. See oli küll väike võimalus, aga siiski võimalik.

“Kas tahad välja uurida?” küsis Amelia, sirutades enda käe mu poole, mille ma peale pikka kõhklust vastu võtsin.

Vaimude Tund: Haha, mul ka natuke katkine
Mhmhm, palju üllatusi oli selles osas Väga hea siis, et sa mind üles otsima ei pea ja...
Amelia kohta nii palju, et ta väga kõrvaline tegelane selles jutus, millegagi ta silma ei paista. Laura hakkab hoopis kellegi teisega hästi läbi saama varsti
Ja vabandust, vabandust, et nädal aega läks uue osa lisamisega aega.
Minu jaoks ei ole see pläma

PS: Jah, ta on mul üldse natuke tujukas ja negatiivne tegelane välja tulnud.
Ma kasutan rohkem



36. Peatükk:
“Mis meie plaan on?” küsisin, aimates juba vastust ette.

“Noh, praegu meil ei olegi seda,” vastas Amelia kõheldes. “Aga küll me selle tee peal välja mõtleme.”

Ta avas ukse, mis viis majast välja. Ma hakkasin ekslikult mõtlema, et me võime vabalt ringi kõndida, ilma, et keegi meid peataks. Aga siis meenus mulle, et valitsus ei ole lõpetanud meile jahi pidamist.

Me kõndisime treppidest alla, ilma, et keegi oleks meid kuidagi takistada üritanud. See tundus isegi kummaline. Amelia sammus ees, mina tema järel, ühe halli auto poole. Kui ta juhi istmele istus, vaatasin ma teda hetkeks mõistmatult, aga läksin siis kõrvalistmele. Amelia sõnul oli ta võtmed kellegi käest saanud, aga ma arvasin, et ta näppas need pigem kusagilt.

Kui ta auto käivitas, mõtlesin ma, kas ta kavatses tõesti lihtsalt valitsuse peahoonesse sisse kõndida, arvates, et keegi meid enne kinni ei pea? Sel juhul ei olnud meil tõesti erilist plaani.

Selle vaikse autosõidu ajal, mil Amelia üritas plaani välja mõelda, hakkas mulle vaikselt Juhi jutt koitma. Kogu see teema perekonna kohta... Seda oli liiga palju ja see ei saanud tõsi olla. Meil ei olnud perekondi. Ja Patrick... Mu vend? Ei, ma tahtnud seda uskuda. Kõik need mõtted, mis ma tema kohta mõtlesin... Et ta on üks tõbras ja ärakasutaja ja mida iganes veel. Kas tõesti oleksin ma suutnud enda venna kohta sellist põlastust tunda? Siin pidi midagi valesti olema. Ning, mida ta mu isa kohta ütles. Et ta pääses 'tema maailmast' ja seepärast Juht väärtustabki mind nii väga. Aga...

“Ma arvan, et me peaksime lihtsalt...”

Ma pöörasin pilgu hetkeks kõrvale ja avasin suu, et karjuma hakata, aga oli juba hilja. Tugev löök vastu autot pani meid keerlema ja järgmine, mida mu silm seletas, oli suur puu, mille poole me suure hooga suundusime. Ma tundsin torkeid üle terve keha ja arvasin, et nüüd on kõik. Aga kui ma pea armatuurlaualt tõstsin, sain aru, et mul on hing ikka veel sees. Ma ei olnud peale sellist lööki teadvust kaotanud?

Ma heitsin pilgu Amelia'le, aga avastasin siis, et teda ei ole isegi autos. Temapoolne autouks ei olnud lahti... Kas ta oli tõesti läbi esiakna lendanud? Ma avasin autoukse ja ajasin end vaevaliselt välja.

Terve mu keha valutas ja kui ma käe enda lauba juurde panin, tundsin, kuidas mingi nire mööda mu nägu alla jookseb. Ma vaatasin enda kätt. See oli üleni verega koos. Ma oigasin, mõeldes, et ei taha end vist enam eal peeglist näha. Püsti tõustes avastasin ma ka, et käimisel käib mu vasakust jalast terav valu läbi, nii et ma pidin lonkama. Lihtsalt super.

Ma tegin autole tiiru peale, aga ei näinud Amelia't kusagil. See ei olnud ju võimalik, et ta oli kaugemale, kui viis meetrit lendanud. Või oli? Ma lonkasin edasi, kuni tundsin, et ei jaksa enam ja pidin lähedal olevale kännule istuma. Mu teksade vasak püksisäär oli verest läbi imbunud. Järjekordselt nägi mu keha kohutav välja, olles sinikate ja haavadega hiljem kindlasti kaetud. Sellele mõeldes tuli mulle meelde päev, mil Alex mulle moraali lugema tuli, kuna ma olin üksinda Tiigri juurde läinud. Ka tol korral nägin ma üsna kohutav välja.

Ma hakkasin üle keha värisema, tundes, kuidas pisarad silmades kipitavad. Oli valus Alex'ist minevikus mõelda... Ma oleksin tahtnud pigem mõelda, et näen teda veel palju kordi. Esimest korda hakkasin ma juurdlema oma tunnete üle tema vastu ja jõudsin järeldusele, et olin, endale aru andmata, temasse täiesti armunud. Tema tumedatesse juustesse, pruunidesse silmadesse, naeratusse ja üldse tema muhedasse olekusse. Aga nüüd võis juba liiga hilja olla, et see teadmine mulle kuidagi kasuks tuleks.

Ma sulgesin vaid sekundiks silmad, aga kui need uuesti avasin, olin täiesti teises paigas. Ma vaatasin ehmunult ringi, avastades, et olen sattunud mingisse maa-alusesse käiku. Kusagilt eemalt kostis veesolin. Ja kui ma edasi kõndisin, kuulsin üle selle ka mingeid teisi hääli. Inimeste hääli. Ma ei saanud aru, kas ma olen siin vaid enda mõtetes või reaalselt. Mida rohkem ma edasi lonkasin, seda valjemaks läksid hääled.

Kui ma enda seljatagant samme kuulsin, pöördusin ma ruttu ümber ja kartes leida eest valitsusest kellegi, olin valmis jooksu pistma. Aga nähes, et see on... Alex, tardusin ma täiesti paigale. Tal oli seljas must kilejope, teksad ja saapad. Ma ei teadnud isegi, miks ma ta riietust sellisel hetkel vaatama jäin, kui ma oleksin pidanud vaid ta näole keskenduma. Ta vaatas mind, kulm veidi kipras, tundudes olevat veel suuremas hämmingus, kui ma ise. Mulle meenus mu olek peale autoõnnetust ja tavalises olukorras oleksin ma ilmselt pilgu langetanud, aga selle asemel tormasin ma teda kallistama. Ta tuli mulle poole tee peal vastu ja haaras mu enda embusesse. Ma tundsin, kuidas pisarad mööda mu nägu jälle voolama hakkasid.

“Ma arvasin, et sa oled surnud,” ütlesin. Mu hääle värisemise tõttu kadus lause viimane osa ära.

Ta pani enda käe mu põsele ja surus enda huuled mu laubale. “Ma arvasin sama sinu kohta.”

Ta arvas, et ma olin surnud? Miks? Ega mina valitsuse kätte ei sattunud, aga ümberringi vaadates, tundus, et nemad samuti mitte. Sest ma kahtlesin, et valitsusel muid kinnipidamisasutusi ei olnud, kui maa-alused veekraavid. Kas nad tõesti olid valitsuse käest pakku pääsenud siia?

“Kus teised on?” küsisin, surudes ennast tugevamini ta vastu ja hingates ta lõhna sisse. Ma oleksin tahtnud talle otsa vaadata, aga arvasin millegipärast, et kaotan ta kohe uuesti silmist, kui temast lahti lasen. See oli olnud kohutav teadmine, et ta võib surnud olla ja ma olin nii õnnelik, nähes, et ta on täiesti elus ja terve.

“Nad on veidi eemal,” ütles ta, võttes mu käed enda ümbert ära, minu pahameeleks, ja hoidis neid enda peos. “Kus sa olid?”

“Juhi käes,” vastasin. “Ta rääkis mulle väga kummalist juttu. Midagi perekonna ja Patrick'u kohta, aga ma...”

“Ta rääkis sulle?” küsis Alex, olles meeldivalt üllatunud. “Noh, vähemalt käitus ta seekord õieti. Ja ta ütles, et Patrick on su...”

“Mu vend, aga see on täiesti absurdne,” vastasin vihaselt, tõmmates enda käed ta pihkudest ära, olles häiritud tõsiasjast, et tema läks ka selle jamaga kaasa. “Ja ta ütles, et sa oled ta tütre poeg. Kus kohast ta seda võtab?”

Alex'i nägu muutus tõsiseks, kui ta minust sammu eemale astus. Ma hoidsin end tagasi, et mitte uuesti talle kaela langeda, arvates, et iga hetk võivad jälle mingid mehed sisse tormata ning ta mult röövida. Ma ei kavatsenud jälle kõike seda läbi elada...

“Ma tahtsin sulle seda juba Noah'i juures rääkida, aga arvasin kogu aeg, et veel ei ole õige aeg. Meil on perekonnad, Laura. Meil kõigil, kes me Juhi majas elasime. Meile valetati, öeldes, et me oleme orvud ja mida iganes veel. Tegelikult on meil teises maailmas vanemad, kelle käest meid rööviti. Juhi poolt.”

Isegi kui ta oleks mulle algusest peale selle jutu uuesti rääkinud, ei oleks asi minu jaoks selgemaks muutunud. Jah, ma sain faktist aru- meil olid perekonnad. Aga ma ei mõistnud, kuidas see võimalik saab olla. Mis teisest maailmast ta rääkis? Ja kuidas sai Juht meid röövida?

“Sa tahad öelda, et Juht valib lihtsalt suvalised lapsed välja, kelle ta otsustab siis enda majja viia?” küsisin uskmatult.

“Ta valib tõesti teatud lapsed välja, kellel on tema arust piisavalt potensiaali, toob nad üle enda maailma, aga ta ei vii neid enda majja, vaid laseb meid viis aastat treenida, mäletad? Enamus aegadel ei ole meil siit maailmast enam pääsu, aga ma arvan, et Juht rääkis sulle su isast. Ta põgenes siit valitsuse abiga.”

Ma tundsin, et pean istuda saama. Kõike seda oli liiga palju mulle. Teadmine, et mul oli perekond, oli juba iseenesest suur ja siis Alex rääkis mulle veel praegu, et mu isa oli valitsuse abiga siit ilmast pääsenud. Aga kas see ei olnud mitte valitsus, kes meid tappa tahtis?!

“Ja sama teeme meie,” teatas Alex, võttes mu käed uuesti enda pihkudesse. “Laura, nad ootavad meid. Saad aru?”

Ma ei saanud aru, kas valitsus või meie perekonnad ootavad meid, aga see ei olnud tähtis, sest ma ei suutnud uskuda, et on tõepoolest olemas teine maailm. Siiamaani olin m arvanud, et on vaid Juht ning, et tema on ainuüksi meie perekond. Meid oli õpetatud teda, kui ülemat võtma. Ja mis nüüd selgus? Et ta oli kõige alatum, hullem inimene, kes võttis vanematelt nende 12- aastased lapsed, pannes nad arvama, et tema on meie jaoks see üks ja ainus. Et pole rohkemat, kui vaid 'tema maailm'.

“Tule kaasa,” ütles Alex ja ulatas mulle enda käe. “Sa pead kellegiga väga rääkima.”

Ma neelatasin, teadmata, mida tegema peaksin. Vaadanud paar sekundit ta ootavat kätt, võtsin ma sellest kinni ja järgnesin talle.

Vaimude Tund: See on küll paha
Mhmhmh
Nojaa, võib küll hästi läbi saada, aga ta ei figureeri enam eriti järgmistes osades
Jah, teine auto tabas, ma ei tea, miks ma arvasin, et see on ilmselge Tegelikult ei ole ju.
Jaah... läks jälle kaheksa päeva aega, kahjuks.

PS: Ma ei ole negatiivne, olen lihtsalt realist... vist

Ja lugu ei hakka veel lõppema. (Liiga palju märke jälle!)



37. Peatükk:
Me jõudsime ühe tumeda metallist ukse juurde ja enne sisenemist saatis Alex mulle laia naeratuse, mis mind end veidi turvalisemalt tundma pani. Oli hea tunda, et vähemalt üks tuttav asi mu lõhutud elust on alles...

Ruumis oli rohkem inimesi, kui ma arvata oleksin osanud. Oma kümme kuni kaksteist nägu jäid meid silmitsema. Teiste seas nägin ma ka Lorena't, Aaron'it ja Scott'i. Ma tõmbusin veidi Alex'i taha, tundes end ebamugavalt kõigi nende uudishimulikkude pilkude keskel. Õnneks kõndis Alex edasi, tõmmates mind endaga kaasa ja avas siis ühe teise ukse. Kui Alex ukse eest ära astus, avanes pilt nagu haiglale. Ruumis oli kümme haigevoodit, millest kõik olid täidetud inimestega.

“Nad kõik on meie hulgast,” sõnas Alex, jälgides mu hämmeldunud nägu. “Mitte kõik ei ole sellest võitlusest haavadeta pääsenud. Amelia on samuti siin.”

Ta osutas esimesele voodile, mispeale ma veidi edasi kõndisin. Amelia lebas voodil suletud silmadega. Ta pea oli sidemesse pandud. Sellega meenusid mulle mu enda haavad ja ma panin käe näole. Ma olin päris kindel, et näen kogu selle kuivanud verega kohutav välja. Üks sõbraliku välimusega naine tormas minu poole.

“Tule, kullake, teeme sind korda,” ütles ta mulle laialt naeratades, tõmmates mind õrnalt endaga kaasa.

Ma heitsin Alex'ile küsiva pilgu, aga ta ei pannud mind tähelegi, kõndides ühe voodi poole. Naine surus mind toolile istuma ja hakkas mu näo kallal tegutsema. Umbes viie minuti pärast naeratas ta mulle uuesti, teatades, et nüüd peaks kõik korras olema. Ma naeratasin tänulikult vastu, mõeldes ikka veel, kes see naine olla võib, ja kõndisin siis Alex'i poole, kes seisis sama voodi juures, kuhu ta algul läinud oli.

“Kes see...” Ma peatusin poolelt lauselt, nähes, kes voodil lamab. Patrick'u silmad olid suletud, nagu Amelia'lgi ja ta nägu oli nii kaame, et ma hakkasin arvama nagu ta oleks surnud. Siiski väitis aparaat ta voodi kõrval midagi muud, andes teada ta normaalsest südametööst. Kus nad kogu selle varustuse saanud olid?

Alex vaatas mind ootavalt, aga ma ei olnud kindel, kuidas reageerida. Isegi, kui Patrick oli mu vend, oli mul üsna piinlik Alex'i ees, kuna olin Patrick'ut avalikult maha teinud. Ja nüüd peaksin tema suhtes suurt kiindumust järsku üles näitama? Aga heites uuesti pilgu Patrick'ule, tundsin endalegi üllatuseks mingit kummalist külgetõmmet. Tunnet, et me kuulume samasse kohta... Ma tundsin end halvasti kogu selle ülekohtu pärast, mis ma talle teinud olin.

“Unerohu mõju peaks paari minuti pärast läbi saama,” ütles Alex vaikselt. “Kui valitsus meile järele tuli, sai ta kuulivahetuses haavata. Aga ära muretse, ta seisund ei ole eluohtlik. Enam.”

Ma tundsin, kuidas mu põsed kuumama hakkasid ta viimase lause peale. Tundus nagu oleks ta mind pilganud. Ma ei paistnud Patrick'u olukorra kohta vähimatki huvi tundvat ja ilmselt arvas Alex, et ma olen üks tundetu mõrd, kes isegi nüüd vihkas Patrick'u edasi. Aga asi oli selles, et ma ei osanud kuidagi käituda. Ma mõtlesin, kuidas Patrick oleks käitunud, kui mina siin tema asemel lamanud oleksin. Ta oli nii soojade emotsioonidega, et oleks kindlasti end haigeks muretsenud... Ja see teadmine pani mind veel rohkem end vihkama.

“See on tore,” vastasin ebalevalt naeratades. “Kuidas te valitsuse käest pääsesite?”

Alex kortsutas veidi kulmu. Ma ei olnud kindel, kas seepärast, et ma olin teemat muutnud või kuna ma ei olnud seda infot ridade vahelt välja lugenud. Aga ta ei olnud ju selle kohta vähimatki vihjet teinud, andes vaid teada, et need olid valitsuse mehed, kes meid kinni võtma tulid ja siis teatas, et valitsus pidi aitama meil põgeneda. Väga segased signaalid igatahes.

“Valitsuses ei tööta ainult halvad inimesed. On ka selliseid, kes meie olukorda mõistavad ja nemad toimetavad ellujäänuid siia varjendisse, et meid siis lõplikult tagasi teise maailma lasta. See naine on üks neist, kes sind ennist aitas.”

Ma heitsin naisele, kes nüüd üht teist tüdrukut aitas, pilgu. Tundus, et valitsus ei olnudki siis üdini paha. Aga kuidas said need, kes meid aitasid, varjata sellise rahvamassi põgenemist nende eest, kes meie vastu olid?

“Me oleme ainsad ellujääjad?” küsisin valuliku ilmega, mõeldes, kui palju meid Juhi majas oli ja siis veel need, kes eelnevat treeningut läbisid. Kas tõesti olid nii paljud surnud? “Elena ja Claudia kus on?”

“Nad on teises varjendis,” vastas Alex, langetades hetkeks pilgu. “Ja me ei ole ainukesed ellujääjad. Varjendeid on minu teada kokku umbes kolmkümmend tükki.”

Mul oli küll kahju, et Elena ja Claudia siin ei olnud, aga vähemalt olid nad elus. See oli kõige tähtsam.

Kui ma Alex'ilt küsisin, kuidas me siia sattusime, naeratas ta kavalalt. Ta ütles, et me peaksime endale otsa sõitnud autojuhti tänama, sest ta oli meid ühe varjendi, mis oli juhuslikult sama varjend, kus oli ka Alex, piirimaile lennutanud. Neid varjendeid olid jaotatud laiali ja inimesed, kes olid Juhi majas, ilmusid automaatselt varjendisse, kui nad selle läheduses viibisid. Need kaevikud olid enamasti metsas, et valitsus neid otsida ei oskaks. Tundus uskumatu, aga samas geniaalne. Ja Alex'i jutu järgi oli Amelia lendanud otse kaeviku luugi peale, mis oli samuti hästi varjatud, kuna see oli sambla alla mattunud. Ma ei olnud küll kindel, kui kaugel see luuk autost asus, aga Amelia lend võis üsna valulik olla.

“Ma pean korraks minema, aga sa ole siin, sest Patrick peaks kohe ärkama,” ütles Alex, suunates enda pilgu minust eemale. Kui ma ukse poole vaatasin, nägin seal Lorena't. Alex kõndis minema enne, kui ma midagi vastata jõudsin. Ma vaatasin talle järele, olles nii keskendunud faktile, et ta oli Lorena juurde läinud, et ei kuulnud isegi, kui Patrick mu nime ütles.

“Kuuled või?” ütles ta veidi valjemini.

Ma pöördusin ruttu ümber ja jäin teda kohmetult vaatama. Ta manas hädise naeratuse enda näole, aga ma ei suutnud isegi öelda, kui hea meel mul on, et temaga kõik korras on. Ma oleksin tahtnud tema ees vabandada, aga sõnad surid mu huultel, kui ma suu lahti tegin. Kui naine, kes mind enne 'ravinud' oli, Patrick'u patja kohendama tuli ja küsis, kas tal on midagi vaja, tundsin ma isegi kergendust. Ma kaalusin siit lahkumist, aga arvasin, et sel juhul oleks Alex minus pettunud ja Patrick mind veel rohkem vihkama hakanud.

“Ma oletan, et Alex rääkis sulle kõik ära,” ütles Patrick, kui naine lahkunud oli.

Esiteks ei hakanud ma talle ütlema, et Juht mulle perekondadest rääkis ja teiseks ei olnud ma üldse kindel, kas ta peab silmas perekondade teemat. Ma olin nii palju uut teada saanud, et kõige all võis ükskõik, mida mõista. Aga tõenäoliselt mõtles ta ikkagi seda, et ta mu vend on.

“Jah,” vastasin, tõmmates endale ta voodi otsas oleva tooli ja võtsin sel istet, tahtes kuidagi enda kohmetust varjata. “Ta rääkis mulle üsna palju.”

“Ma tean, et sulle ei pruugi kõik meeldida, aga fakt jääb faktiks,” lausus ta üllatavalt tõsiselt. “Mis sa arvasid, miks ma esimest korda sind nähes nõnda ära tormasin? Kuna ma arvasin, et olen valmis, aga nähes sind seal... sain aru, et ei ole sugugi kõigeks selleks valmis.”

Ma kergitasin üllatunult kulme. Tõepoolest, ma ei olnud sellele mõelnudki. Ma arvasin ju kogu aeg, et ta hakkas mind esimesest silmapilgust põlgama, aga nüüd sain aru, et oli loll minust nõnda mõelda. Ta isegi ei tundnud mind ja ma arvasin, et ta vihkab mind... Aga sel hetkel ei osanud ma ta käitumist muud moodi tõlgendada.

“Mida sa 'kõige selle' all silmas pead?” küsisin.

Ta sulges hetkeks silmad ja ohkas raskelt. “Alex pole sulle seda osa muidugi rääkinud.”

Patrick ütles, et ta ei sattunud Juhi majja nagu meie teised. Tema jutu järgi tahtis Juht algul hoopis Patrick'u saada, aga tänu isale ja valitsusele, kes hoidis Patrick'u samuti suure tähelepanu all, ei suutnud Juht seda saavutada. Niisiis võttis ta minu. Keegi ei osanud seda aimata, et Juht minu võtmist kaaluda võib, seepärast läkski suurem tähelepanu Patrick'u kaitsmisele. Peale kuute aastat töötasid Patrick, isa ja valitsus välja plaani. Nad otsustasid Patrick'u Juhi nina alla viia, mõeldes välja mingi segase loo, kuidas Patrick otsustab, et tahab Juhi maailma kuuluda ja nii edasi. Sealt edasi hakkas Patrick nende plaani kallal töötama, üritades Juhti hävitada ja samas ka mind päästa. Just Patrick oli Juhi nii kaugele viinud, et too otsustas vaherahu rikkuda. Patrick oli kohe saanud Alex'i enda plaaniga kaasa minema, sest Alex oli juba ammu tahtnud tõde teada. Nad olid koos Lorena'ga isegi nii kaugele läinud, et moodustasid Juhi majas olevatest inimestest grupi, kellega nad kavatsesid tõe välja selgitada.

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, et see oligi siis see 'tarkade kamp'. Kas Alex veetiski sellepärast Lorena'ga nii palju aega või oli asi ikkagi milleski muus?

“Ja see sinu Justin... Ta aitas samuti kaasa. Ma ütlesin, et tunnen Arianna't juba varasemast. See on sellepärast, et ta pendeldab muudkui kahe maailma vahet ja kuna ma tutvusin temaga ühel peol, sain aru, et ta võib kasulikuks osutuda. Ma ei olnud kunagi kedagi sellest maailmast kohanud, seepärast tundus ta mulle huvitav,” rääkis Patrick. “Kui Justin mind tollel esimesel peol nägi, tuli ta minuga rääkima. Ta ütles, et võib mind aidata ja teab, et sa oled mu õde. Mul ei ole aimugi, kuidas ta selle välja uuris, aga võib öelda, et tänu temale saavad need 'õnnetud hinged' siin tagasi koju.”

Ma naeratasin endamisi, mõeldes, et teen endast kõik oleneva, et meie teed veel Justin'iga ristuksid. Aga samal hetkel käis minust läbi mingi kummaline jõnks...

Super! Ootan kiiresti uut.