Never Back Down

Vaimude Tund: Oii, ma ei osanud oodatagi, et veel üks kommentaar siin ootamas on..
Ja ma ei ole üldse kuri, kuigi millegipärast vahel arvatakse seda (Ma ei süüdista kunagi selle pärast, kui kommentaar liiga pikaks läheb )

Aaa, ma unustasin vist teised õed mainimata... hm
Elena viilis ära.. haha võibolla tõesti. Ta oleks meelsamini Patricku seljatagust ehk kaitsnud.
Poisist jah rohkem juttu ei tule kahjuks
Ma arvan, et mõtlesin seda osa kirjutades hetkeks, kas panna Alex kuskile sinna voodisse või mitte, aga mõtlesin siis, et ei saa nõnda teha...
Aja kulgemine... jah, selge

Saan isegi kiiremini osa lisada, kui algul arvasin, aga ma arvan, et järgmine osa ei tule vist kiiremini, sest mul lõppevad ettekirjutatud osad kohe-kohe ära


54. Peatükk:
Ma istusin enda voodil, vaadates Elena't ja tundes kadedust, et ei olnud võimeline ise praegu nõnda magama. Ruumis oli nüüd juba rohkem inimesi, kes kõik mulle võõrad olid, ja ma ei suutnud kuidagi magama jääda. Kuigi enamus noormeestest tegeles oma asjadega või magas, oli siiski paar-kolm tüüpi, kes meie poole irvitades pilke saatsid. Need olid Scott'i-taolised tüübid, keda ei saanud usaldada. Ja kuigi ma olin kohutavalt väsinud, otsustasin ma siiski Cam'i ära oodata, enne, kui söandan silmad sulgeda.

Patrick'u jutu järgi võisime me Cam'i usaldada. Ma küll alles kohtusin temaga, aga tundus, et Patrick oli temaga hea sõber ja käitumiselt tundus ta samuti viisakas, kuigi ta pilku endal tunda oli natuke kummaline olnud. Minu õnneks saabus ta just sel hetkel, kui ma temast mõtlesin.

Tal oli rätik käes, mis viitas sellele, et ta oli just pesemast tulnud, ning mida lähemale ta mulle jõudis, seda laiemaks läks ta naeratus. Ta viskas rätiku enda voodile ja võttis istet. „Miks sa ei maga? Patrick'u sõnul vajate te puhkust.“

Ma kehitasin õlgu, üritades mitte toas ringi vaadata, sest oleks piinlik tunnistada olnud tegelikku põhjust. „Ma ei tea. Ma... ilmselt ootasin sind.“

Cam puhkes naerma, saades ikkagi aimu mu ruumis kahtlustavalt ringi vaatava pilgu järgi tegelikust põhjusest. „Nad ei teeks teile midagi. Ja isegi, kui üritaks, on siin enamus sellised, kes taolisi asju ei kannata.“

Tema täheldus pani mind end veidi kergemini tundma. Magama jäädes mõtlesin ma sellele, et tema usaldama hakkamine võttis hoopis vähem aega, kui Alex'i puhul, kelles ma ei saanud siiani kindel olla.

Mind äratas meeste karjumine. Silmi avades nägin kõiki ringi tormamas ja kuulsin, kuidas nad üksteisele midagi hõikasid. Nende rõõmsa häältekõla järgi võis öelda, et midagi hullu lahti ei ole. Ma pöördusin Elena't vaatama ja nägin, et nüüd oli tema see, kes voodi äärel istus ja mureliku näoga ringi vaatas. Cam'i aga ei olnud enam enda voodis.

Ma tõusin istukile ja enne, kui midagi küsida jõudsin, ütles Elena: „Nad lähevad seekord ise rünnakule. Tahavad teisele maailmale kätte maksta. Muidugi on nad naiivselt lootusrikkad.“

Kas tõesti neile ei piisanud senistest kaotustest ja tahtsid veel rohkemate eludega riskida? Ringi vaadates võis arvata, justkui läheksid nad peole, olles kõik rõõmsalt meelestatud. Kõigest päev oli möödas sellest, kui teine maailm oli rünnanud... võimalik, et isegi vähem. Ja nad tormasid otse surmasuhu, hoolimata sellest, et riskivad kõik enda eludega. Ma sain aru nende kättemaksuhimust, aga rünnakut tuli ikka plaanida päevi, enne kui sellega riskida võis.

„Musikesed, see on teie eest,“ hüüdis üks tüüp ja saatis meile laia naeratuse, mispeale mõned ta sõpradest naerma puhkesid. Paari minuti pärast oli ruum täiesti tühi. Keegi neist ei tulnud isegi hüvasti jätma? Ei Patrick ega...

„Patrick teadis, et ma hakkaks protesteerima,“ ütles Elena mõru muigega, lugedes justkui mu mõtteid, ja langetas pilgu.

„Ma oletan, et meid oodatakse sel juhul jälle alla haiglasse,“ ohkasin, aga Elena raputas pead.

„Ei-ei, Cam ütles, et me läheksime alles siis, kui keegi õdedest meid kutsub või kui nad tagasi on saabunud. Mine tagasi magama, sa said vaid kuus tundi puhata, seda pole piisavalt.“

Ta ise sammus akna juurde ja ma tegin, nagu ta ütles, sest tundsin ka ise, et ei suudaks ikka veel jalgel püsida. Seekord läks mul samuti aega, enne kui uinusin, sest ma mõtlesin pidevalt Patrick'ule ja teistele, kelle elud ohus olid praegu. Ma jäin magama mõttega, et nad ei pruugigi sealt enam naasta...

Ma tõusin ehmatusega istuli, olles külma higiga kaetud. Aga, mõistes, et see oli vaid uni, hingasin kergendunult. Ma heitsin endal teki pealt ja sulgesin silmad, mõeldes, mida ma just näinud olin. Kujutluspilt minust ja Juhist seismas keset tühja välja oli nii reaalne tundunud. Seal oli nii rahulik ja ilus olnud, aga siis hakkas mul järsku külm. Algul Juht naeratas mulle, aga mida enam moondus ta ilme, seda kümem mul hakkas. Lõpuks ma lausa värisesin, mis ilmselt ärtaski mind üle. Ma ei vaevunud selle unenäo tagamaade üle isegi juurdlema hakkama, sest teadsin, et see jääks mulle mõistmatuks... nagu paljud asjad.

„Ma mõtlesingi, millal sa lõpuks üles tõused.“

Ma pöördusin ja nägin uksevahel Arianna't seismas, vaadates mind tüdinud ilmel. Kui ma temast ära pöördusin, kuulsin ma ta samme lähenevat.

„Kui sind huvitama peaks, siis poisid on tagasi ja tähistavad enda võitu,“ lausus ta, jäädes akna juures seisma ning silmitsedes huvitult sealt välja.

„Tõesti?“ küsisin püsti tõustes.

Nii, et nad olid siis suutnud teist maailma üllatada? See oli muidugi hea uudis ja ausalt öeldes olin ma tegelikult juba kartma hakanud, et mu unenägu võis nende jaoks midagi halba tähendada. Aga paistis, et nii see siiski õnneks ei olnud.

„Ah, et huvitabki siis või?“ küsis ta sarkastiliselt, toetudes aknalauale ja silmitsedes mind kulmukergitusega. „Tõesti, tõesti. Nad pummeldavad kõik praegu söögisaalis. Isegi su armas sõbrannakene Elena, kes paistis sinu täiesti unustavat, kui Patrick enda väikeste lahinguhaavadega kohale ilmus. Ja see teine... Claudia istub samuti enda vigastustest taastuva kutiga seal, kuigi too näeb välja nagu hakkaks iga hetk nutma. See vangistus ei mõjunud talle just hästi.“

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, kuidas nad said tähistada, kui sõda alles käis. Ja see oli alles väike võit ega tähendanud suures plaanis eriti midagi, nii et ma ei leidnud, et pidustusteks erilist mõtet oleks olnud. Aga selline oli kord juba nende loomus- mitte muretseda väikeste asjade pärast. Eriti veel Patrick'ul, Scott'il ja taolistel... Ma imestasin vaid, et ka Alex nendega kaasa läks.

„Aga, et... lähme sulandume siis kampa või?“ küsis Arianna, manades laia naeratuse näole.

„Nalja teed või? Erinevalt mõnest mõistan ma olukorra tõsidust ega...“

„Aah, lõpeta see jama,“ vastas Arianna, sammudes minuni ning haarates mul käest. „Tule, vaata, kuidas meie kangelased pidutseda oskavad.“

Ta vedas mind alumisele korrusele söögisaali ukseavasse, kus ta seisma jäi, lastes mul vaatepilti jälgida. Mõned olid lausa nii täis, et ei suutnud oma jalgadelgi püsida, samas, kui teised nukrutsesid üksinda viinapudeliga nurgas. Mu pilk jäi pidama laua ääres istuval paaril- Patrick'ul ja Elena'l. Elena istus Patrick'u süles ja oli näha, et tagasi nad küll end ei hoidnud. Patrick'u käsi libises Elena seeliku alla ja see oli viimane asi, mida ma nägin, enne kui vastikustundega pilgu eemale pöörasin.

Arianna kõndis edasi ja ma järgnesin talle, aga kahetsesin kohe seda, sest lähedalolevad tüübid olid lausa nii jultunud, et hakkasid n-ö juhuslikke puudutusi tegema. Need inimesed olid siin justkui metsistunud, see ei olnud enam isegi lõbus. Ja uskumatu, et Elena üks neist oli ning Patrick'uga nii avalikult...

Aga kõigel sellel oli mõistlik põhjus, pidin ma endale tunnistama. Nad olid just enda elu eest võidelnud, mida ei saanud just igaüks öelda. Kindlasti olid nad kõik šokis olnud, et pidid järsku nii suure vastutusega toime tulema. Ja see, mis siin praegu toimus, oli järelmõju- pinge langus.

Arianna võttis ühe purjakil tüübi käest pooltäis veinipudeli ja võttis sealt tubli sõõmu ning ulatas selle siis mulle. Ma vaatasin talle algul kahtlevalt otsa, aga võtsin selle siis vastu ja üritasin sama palju võtta, kui tema, aga see oli liiga kange ning hakkas vastu. Ma olin jätkuvalt arvamusel, et šampus on parim.

„Ära kohe vaata, aga su ihaldusväärne mitte-poiss-sõber istub vasakul pool lauas koos mingite kuttidega,“ rääkis Arianna, võttes veinipudeli mu käest.

Ma eirasin ta kohe-vaatamise keeldu ja nägin teda samuti sinnapoole vaadates. Ta istus seal koos kolme võõra tüübiga, ees pooltühi klaas, milles ilmselt oli alkoholi sisaldav jook, aga võis ka mitte olla. Ta justkui oleks teadnud, et ma teda vaatan, suunates enda pilgu mulle. Ma olin just endalt küsimas, kus on siis Lorena, aga sekundi pärast hõivas ta tooli Alex'i kõrval. Ma eemaldasin silmad Alex'i omadelt, kahtsedes, et olin üldse kiusatusele teda näha kasvõi sekundiks järele andnud.

„Ilmselt mitte nii ihaldusväärne tegelikult sinu jaoks, sest sa oled vist ainuke tüdruk, kes võimalust ei kasutanud ja temaga voodisse ei läinud,“ naeris Arianna, ulatades pudeli uuesti mulle.

„Miks... Misasja? Miks sa arvad, et...“ laususin, suutmata enda lauset piinlikkustundest lõpetada. Ma ei saanud aru, miks ta esiteks sellise teema valis ja teiseks, kus kohast teadis ta infot minu voodielu kohta. „Ma ei hakka seda sinuga küll arutama.“ Tegelikult sain ma aru, miks ta sellise teema valis- ta oli ju Arianna.

„Ole nüüd,“ ütles ta, jätmata seda teemat. „On ju näha, et ta on sinust huvitatud, aga ilmselgelt annab too rämps ta kõrval lihtsamini kätte ja no... ehk seepärast ongi tema huvitavam teema momendil.“

Arianna vihje, nagu Alex oleks Lorena'ga vaid seksi pärast koos, sundis mind võtma suuremat lonksu, kui oleksin tahtnud. Et tõrjuda enda peas küsimust, kas Arianna'l võis siiski õigus olla, võtsin ma veel, veel ja siis veel ühe lonksu.

„Appikene,“ ohkasin, nähes, et ilmselgelt purjus Patrick ja Elena saalist lahkuvad. Ma pöörasin end teistpidi, võttes järjest paremini maitsvast veinist aina suuremaid lonkse.

„Mida?“ naeris Arianna. „Ära ütle, et sa ei ole enne näinud paare, kes suunduvad...“

„Palun ära lõpeta seda lauset,“ segasin vahele ja pöördusin uuesti ümber, kui arvasin, et Patrick ja Elena lahkunud on.

Aga siis nägin ma taas pilti, mida näha ei oleks tahtnud, seekord veidi šokeerivamant. Ka Alex ja Lorena lahkusid ruumist- koos. Ma panin ruttu veinipudeli lauale ja läksin sõnagi lausumata neile järele, nii et nad mind ei näinud. Ma olin kindel, et Arianna jäi mulle lolli näoga järele vaatama, aga ma ei saanud viivitada, kui tahtsin teada, kas Alex'il ja Lorena'l on tõepoolest midagi tõsisemat. Nad rääkisid nii vaikselt, et ma ei kuulnud sõnagi nende jutust. Üleval korrusel läksid nad aga lahku, minu kergenduseks, sest ma olin tõesti hakanud kõige hullemat arvama. Siiski puudutas Lorena enda käega Alex'i oma enne minekut ja mul oli tunne, et võin talle kohe kallale minna, aga suutsin end õnneks tagasi hoida. Lorena läks koridori pealt edasi, aga Alex sisenes ühte tuppa, sulgedes enda järel ukse. Ma läksin ukse taha ja kuulatasin veidi, enne kui selle tasakesi avasin.