Never Back Down

m.k.: Tänan Mul sinu jutuga nii suur jama, ei saa enam aru, mis osasid ma lugenud olen ja millised lugemata, pole vahepeal tähele pannud, kui sa lisasid, nii et pidin vist viimased viis osa läbi lugema

Vaimude Tund: Jah, väga kaua aega võttis, aga lisan selle eest täna uue osa
Veel lugu ei lõpe, sest mul on mingi 60. osani kirjutatud, aga edasi pole ma selle jutuga küll jõudnud, nii et ma ei tea, mis saab...

38. Peatükk:
Patrick kummardus üle voodi ääre, nii et ta ei näinud, kuidas ma käe enda südamele surusin. Mul oli tunne, justkui keegi suruks õhku mu kopsudest välja. Kui Patrick kusagilt ühe foto välja võlunud oli, võtsin ma käe südamelt ja naeratasin ebalevalt, üritades enda järsult halvenenud olekut kuidagi varjata. Südame pekslemise tõttu võtsin ma foto, mille ta minu poole sirutas, värisevate kätega vastu.

Kui ma pilgu fotole heitsin, nägin sealt vastu naeratamas meest ja naist, kelle keskel seisid Patrick ja üks tundmatu tüdruk. Ma ehmusin, avastades, et mees ja naine olid mu unenäos just eelneval ööl olnud. Nad olid mulle naeratanud, aga kui nad mind puudutada üritasid, äratas voodi terav vedru mind üles. Ma arvasin, et see oli lihtsalt üks suvaline ilmutus olnud, aga nüüd sain aru, kui hästi kõik klappis...

Naisel olid pruunid, kõrgesse hobusesabasse pandu juuksed ja kuldpruunid silmad. Tema tundus mulle pildilt kõige nukram... Paremal seisev mees aga oli pikka kasvu, tumedate juuste ja siniste silmadega. Need silmad olid nii tuttavad ja ma tundsin neis ära iseenda omad. Patrick oli nagu ikka, aga tema kõrval olevat tüdrukut ma ei tundnud. Tüdrukul olid pikad helepruunid juuksed ja täpselt sama värvi silmad, mis Patrick'ul ning tollel naiselgi- kuldpruunid. Ainult mehel olid täpselt minuga sarnased silmad. Siiski kui ma vargsi pilgu Patrick'ule heitsin, meenus mulle Claudia reaktsioon tookord sööklas, kui me esimest korda Patrick'u nägime. Ta jäi vait, kui oli ütlemas, kelle näojooned Patrick'u omadega sarnased on. Tõsi, meil olid sarnased nina ja silmakuju, isegi tol tüdrukul pildil. Sellest võis järeldada vaid seda, et too oli meie õde.

“Vasakult võttes Marisa, mina, Emily ja Hugh. Muidugi mõista saad sa aru, kes ema ja isa on,” lausus ta naerdes. “Emily on kuusteist, sinust paar aastat noorem.”

Ma kiskusin pilgu pildilt lahti ja ulatasin selle talle tagasi. Ta vaatas mind segadusseaetult, aga võttis foto vastu. Mul ei olnud aimugi, kuidas ma end tundma peaksin, aga naerust oli asi kaugel. Kui üldse, siis oleksin ma pigem tahtnud nutta. Veider, mis?

“Täna varahommikul, täpselt kell kuus, kavatseb valitsus meid teise maailma saata,” teatas Patrick, muutudes uuesti lõbusamaks. “Sa oled kindlasti kurb, et ei saa Elena ja Claudia'ga hüvasti jätta, aga Alex on siin. Nii, et mina sinu asemel kasutaks hetke ära...”

“Mis mõttes hüvasti jätta?” küsisin, olles täiesti segaduses. Miks ma pean nendega hüvasti jätma, kui kohtun nendega uuesti juba täiesti uues, paremas maailmas?!

“Sa ei teagi, et pärast siit maailmast lahkumist lendama me üle terve ilma laiali? Sinna, kuhu me kuulume?” küsis ta kulme kibrutades. “Sa ei taha ometi öelda, et arvasid nagu ma tuleme kõik ühest ja samast paigast.”

“Ei arvanud, aga... Me siis ei näe üksteist peale siit maailmast kadumist enam?” küsisin, olles hämmeldunud tõsiasjast, et Patrick suutis seda kõike nii külma närviga võtta. Muidugi oleksin ma pidanud aru saama, et tema ülesanne oli täidetud, aga ma mõtlesin, et ta ikka tundis Elena vastu midagi rohkemat, kui lihtsalt põgus tutvus... Kas ma ei olnudki tema puhul eksinud, arvates, et ta on ärakasutaja?

“Laura, me küll mäletame üksteist, ja see ilmselt ongi kõige tähtsam, aga me ei tea, kuhu keegi läheb ja võib-olla nii ongi kõige parem,” rääkis Patrick, nagu üritanuks lapsele asja selgeks teha.

Ma tõmbasin kätega üle näo ja tõusin toolilt. Alex oli sellega nõus? Noh, kui ta ennist minuga oli, ei tundunud küll, et tal siit maailmast lahkumise vastu midagi on. Olgu, ma alahindasin seda, millised tundetud tõprad mehed olla võisid, aga väga hea, et see mulle praegu selgeks sai. Aga ilmselt ei oleks ma tohtinud ka perekonna mõju alahinnata... Sest ma olin üpris kindel, et Alex ei kavatsegi sekunditki kauem enda vanematest enam eemal olla.

“On võimalik, et me satume kellegagi samasse piirkonda, aga ütleme, et see võimalus on väga väike, sest Juht valib meelega lapsi väga erinevatest paikadest,” lisas Patrick.

“Olgu pealegi,” ütlesin, pannes tooli tagasi sinna, kust selle võtnud olin. “Kui rohkem midagi pole, siis...”

Ta paistis pisut pettunud olevat, et ma lahkuda tahan, aga ütles siis, et ei ole ja lasi mul lahkuda. Ma sisensin ruumi, kus enne kõik koos olid olnud, aga nüüd oli rahva arv kahanenud viiele inimesele ja nägemata ühtki tuttavat nägu, läksin tagasi sinna, kust Alex mu leidnud oli. Veekohin ei olnud järele andnud, kui üldse, siis oli see hoopis tugevamaks muutunud. Ma lootsin, et see varsti meid kõiki siit minema ei uhu...

Ma toetasin pea vastu kivist seina, sulgedes silmad. Kas ma tõesti olin arvanud, et keegi hoolib enam vanadest tunnetest, mis olid neid vallanud Juhi robustses maailmas? Muidugi ei kavatsenud keegi enam edasi lükata oodatud kohtumist... Ka mina ei oleks seda ilmselt teinud, kui ei oleks teatud, pisikest fakti olnud, mille Patrick oli välja öelnud nagu täiesti tühise asja.

Ma tundsin, kuidas kellegi sõrmed mu kaela puudutavad ja tõmbusin pingule. Kui ma end aeglaselt ümber pöörasin, vaatas Scott mulle irvitades otsa. Ma vaid ohkasin, viitsimata teda endast isegi eemale lükata. Tegelikult oli mul üsna ükskõik praegu toimuvast...

“Tundub, et keegi on lahkumise pärast pabinas,” ütles ta, tulles enda näoga mulle lähemale.

“Lõpeta,” ütlesin, pöörates enda näo kõrvale.

“Kas sa ei tahagi vääriliselt hüvasti jätta?” küsis Scott. “Kedagi ei ole vaatamas, isegi su uut lemmikut Alex'it mitte. Siin ei ole kedagi peale meie.”

Ta tõmbas mu näo uuesti enda poole ja surus huuled mu suule. Ma tundsin end liiga jõuetuna, et talle vastu panna. Kuigi ma teadsin, et oleksin pidanud ta eemale lükkama, ei suutnud ma mõelda millelegi muule, kui sellele, et ma ei näe siit enam kedagi juba nelja tunni pärast.

“Harvey!” hüüdis tuttav hääl, sammudes meie poole.

Scott tõmbus minust eemale, vaevumata tulija poole isegi pilku heitma. Ma vaatasin paremale ja nägin meie poole tulemas Lorena't. Ta hoidis enda pilku kogu aeg Scott'il, tehes, nagu mind ei olekski kõrval. Kas ta ei oleks pidanud just õnnelik olema, et Scott'i asemel Alex ei olnud? Või oli ta mingite komplikatsioonidega?

“Kas ei peaks enda vanad kombed tulevase uue eluga selja taha jätma?” küsis Lorena meieni jõudes. Ta tundus kuidagi väsinud ja kurnatud. Tegelikult ei olnud ma teda kunagi sellisena näinud. Tema ülbest hoiakust ei paistnud eriti midagi järel olevat, välja arvatud see, et ta ikka veel minu eksisteerimisest midagi ei teadnud.

“Ei, vastupidi, ma arvan, et peaksin need säilitama nii igaks juhuks,” vastas Scott imala naeratusega.

“Keegi otsib sind,” ütles Lorena, osutades käega enda selja taha, kus oli täielik tühjus. Ma arvasin, et ta tahtis hoopis ruumile, kust me tulnud olime, näidata.

Scott tegi mulle silma ja kõndis siis kiiresti minema. Mingis mõttes soovisin ma, et ta seda teinud ei oleks, sest ta jättis mind siia kahekesi koos Lorena'ga, kes ei olnud just mu lemmik inimene. Ja temast lahkumine ei olnud mulle just suurim südamevalu.

Lorena pöördus lõpuks minu poole ja ma olin üllatunud, nähes, et ta pilgus ei ole jälgegi üleolekust. “Ta ei ole eriti tore inimene, nagu sa aru oled võib-olla saanud.”

Ma kehitasin ükskõikselt õlgu, andes teada, et tema arvamus mind eriti ei huvita. Miks ta enda laastude juurde ei jäänud, ma ei saanud aru. Mind ei olnud hetkel Alex'it piiramas ja ta oleks võinud temaga vabalt hüvasti jätta, aga selle asemel luges tema mulle sõnad peale Scott'iga läbikäimise pärast. See ei olnud eriti loogiline.

“Kõige hullem ta siiski ei ole,” vastasin, teadmata ise ka, miks ma Scott'i kaitsen. Tegelikult oli tal ju õigus.

“Kindlasti mitte parem, kui Alex,” ütles ta. Tundus nagu oleks selles lause varjatud vihje peitunud, aga ma ei saanud temast aru. Kas ta andis teada, kui väga ta Alex'ist huvitatud on? Või hõõrus mulle nina alla seda, et mina pidin leppima Scott'iga, samal ajal, kui tema sai Alex'i?

“Kuidas arvad,” ütlesin ja kõndisin vastassuunas, tahtes veel rohkem sellest ruumist eemale saada, kus istusid praegu inimesed, keda ma enam eal ei näe. Mis mõtet oli end piinata veel nende nägemisega?

“Ma ei arva, vaid tean seda. Ja sama tead ka sa ise. Nii, et ma ei mõista, miks sa Scott'iga ikka tegemist teada, peale seda, mis sul Alex'iga oli?” hüüdis Lorena mulle järele, sundides mind peatuma.

Ma muigasin, juureldes endamisi, kas ta mõtles seda tõsiselt. “Noh, ilmselt tead sina paremini, kui ma ise, mis meil Alex'iga oli.”

Ta kõndis mu juurde, peatudes minust vaid poole meetri kaugusel. “Ära ole nii lühinägelik, Elliot.”

Ma mõtlesin, et vastan talle mitte just kõige paremate sõnadega, aga hoidsin siiski end tagasi, naeratades talle vaid ja pöördudes siis uuesti minekule.

“Ma ei otsinud sind vaid selleks üles, Elliot,” ütles ta häälega, mis mulle millegipärast külmavärinad ihule tõi. “Justin Collins on surnud.”

Jällegi väga super osa :) mulle ka meeldib, kuigi ma ise olen suhteliselt aeglane lisaja aga noh see-selleks. Igatahes ootan ruttu uut osa.

Vaimude Tund: Usun
Nojaa... Selles jutud lähevad vist paljud asjad viltu.
Jaa, kahjuks küll, kurb oli ta surm sellesse juttu sisse tuua See küll hea uudis pole.
Ei pea ütlema

m.k.:Aitäh Pole hullu, su jutud on väärt ootamist.


39. Peatükk:
Ma toetasin pea vastu seina ja tõmbasin jalad enda vastu. See külm tunne, mis Lorena sõnade ajal mul järsku tekkinud oli, ei olnud siiamaani vaibunud. Isegi, kui ma üritasin tema juttu unustada, ei olnud sellest mingit kasu, kuna Justin'i tegu kerkis mul kogu aeg mälusopist üles. Osalt tänu temale olime me praegu siin ja ma ei saanud talle isegi enam öelda, kui palju see mulle tähendas.

Aga juttu, mis Justin'i surma teatele järgnes, ei suutnud ma kuidagi uskuda. Isegi mitte temalt ei oleks ma seda oodanud... Kuigi nüüdseks oli mulle selgeks saanud, et see tegelane ei peatu mitte millegi ees, ei oleks ma arvanud, et ta omaenda lapse tappa laseb. Aga Justin'i tegu oli ta ilmselt niivõrd endast välja viinud, et teda ei huvitanudki enam, kelle ta maha laseb.

Tom lasi enda verekoeral Shane'il, kes oli ainus ustav abiline talle veel alles jäänud, Justin'i üles otsida ja ta kättemaksuks surmata. Justin oli kusagil keldris end peitnud, aga Shane oli ta tabanud just hetkel, kui ta kavatses mujale põgeneda.

Ma ei suutnud seda mõista... ja see ei olnud mulle siiamaani kohale jõudnud. Mul oli tunne, et isegi tema surnukeha nähes ei usuks ma, et ta tõepoolest surnud on. Tom'il ei olnud mitte mingisugust südametunnistust ning selle teoga tõestas ta, et ta ei ole inimene.

Ma tõusin värisevate jalgadega püsti, aga pöördusin siis ümber ja toetasin enda lauba vastu külma seina, tundes, et seda kõike oli liiga palju minu jaoks. Mida enam Lorena jutt mu peas tiirles, tundsin ma, kuidas pisarad mu kõri pitsitama hakkasid. Ma panin käe suule ja sulgesin silmad, tundes, kuidas pisarad põskedele veerevad. Sellest lootusest, mis mul Alex'i ja teiste surma puhul oli, ei saanud enam juttugi olla... Sest kui Tom midagi tahtis, siis see soov ka täitus. Ja praegu oli selleks sooviks olnud oma poja tapmine.

Ma võtsin kogu enda jõu kokku, et mitte täiesti murduda. Justin'i eest tuli tagasi maksta. Selles olin ma täiesti kindel, kui kõndisin tagasi raudukse poole. Kuigi mul ei olnud aimugi, millest ma alustama peaksin või kuidas ma kavatsen enda plaani ellu viia, aga ma teadsin, et Tom peab enda teo eest maksma. Ma olin selle Justin'ile võlgu, pärast seda, kui tema oli mind nii palju aidanud.

Kohe, kui ma uksest sisse astusin, tabas mu pilk Alex'it, kes istus üksinda diivanil. Teda vaadates selles pimedas toas, oli mul tunne, et siin pole kedagi peale meie, sest ümberringi oli nii vaikseks jäänud. Kui ta mind märkas, tõusis ta kohe diivanilt püsti, jäädes mind kuidagi kohmetult vaatama.

“Kus kõik on?” küsisin, suundudes diivani poole ja võttes sellel istet. Ma tõmbasin kätega üle väsinud näo, lootes, et ta ei saa aru, et ma nutnud olin. Kuigi ilmselt ikkagi sai, sest tundus nagu ei teaks ta kindlalt, mida peaks tegema või ütlema.

“Nad vajasid veidi puhkust, enne... Tead küll,” vastas ta, võttes samuti uuesti istet, aga tõmbudes minust veidi eemale. “Kuigi ma ei usu, et keegi neist magada suudab.”

Ta eemale tõmbumine näitas selgelt, et ta ei tahtnud minuga enam kontakti astuda, sest teadis, et sellel poleks ikka mõtet. Peale siit lahkumist ei näeks me enam üksteist. Ta käitumine tegi kohutavalt haiget ja ma ei saanud sinna parata, et ma teda vaatama jäin. Ta jope oli märg, justkui ta oleks just õuest tulnud, ja ka tema juuksed olid tuulest räsitud. Ega ta ometi siit punkrist välja ei olnud läinud? Kui ta nõnda siin istus, silmad ja pikad tumedad ripsmed, millelt ma kuidagi pilku ei saanud, maha suunatud, mõistsin ma, et ma armastan teda üle kõige. Kuigi see ei olnud hetkel just teadmine, millega mul oleks midagi peale olnud hakata, sest ilmselgelt mõtles tema teisi mõtteid, mõistsin, et ei leia kunagi kedagi temasugust. Ma hammustasin huult, surudes maha tahtmise ta lähedusse tõmbuda.

“Ilmselt mitte,” ütlesin ja ohkasin tahtmatult, mispeale ta silmad mulle tõstis. “Nad ei...”

“Ma... tahtsin sulle midagi öelda,” sõnas ta, peatades mu lause poole pealt. “Aga ei ole kindel enam.”

Ma kergitasin kulmu ja üritasin naeratada. “Miks sa enam kindel ei ole? Ma ju...”

“Ma tahtsin öelda, et otsin su üles,” teatas ta, peatades mind järjekordselt. “Aga tundus, nagu sa ei tahaks seda kuulda.”

Ma langetasin pilgu ja tundsin, kuidas mu põsed ta puudutuse peale kuumama hakkasid, kui ta mulle lähemale tuli. Ta tõesti kavatses mu üle otsida? Ma olin ta plaanist äärmiselt liigutatud, aga meenutades enda plaane, tekkis mul uuesti muserdatud tunne.

Ma surusin huuled tugevasti kokku. “Ma ei usu, et see võimalik on, peale seda, mida Patrick mulle rääkis.”

Ta ohkas ja mul tekkis jälle tahtmine tema poole kiigata, aga teadsin, et ei suudaks siis end tagasi hoida ja langeksin kohe ta kaela. Siiski ei tohtinud ma temaga enam sellistes suhetes olla, sest see tegi temast lahkumise vaid valusamaks.

Kui ta mu näo enda käte vahele võttis ja mind enda poole pöördus, tundsin ma, kuidas see iha, mida ma tookord Arianna peol ta vastu tundnud olin, jälle esile kerkis. Ta kummardus mulle lähemale, aga ei suudelnud mind, vaid hoidis enda huuli minu omadest vaid paari sentimeetri kaugusel. Mul olid küll silmad suletud, aga ma tundsin, kuidas ta mind vaatab.

“See on võimalik, sest ma armastan sind rohkem, kui kedagi teist nii siin, kui teises maailmas,” lausus ta tasakesi.

Ma surusin hambad enda alahuulde, tundes, kuidas mu süda hellaks muutub tema sõnade peale. Neid sõnu ei olnud ma temalt absoluutselt oodanud... Eriti mitte täna, mil me pidime juba paari tunni pärast lahkuma. Kas see tähendas, et ta ei olnudki nii tundetu, nagu ma olin arvanud? Tundus, et vaid Patrick oli sellel lainel sel juhul...

“Ja kas ei peaks mitte nendest kinni hoidma, kellest hoolitakse?” küsis ta muiates, asetades enda huuled minu omadele.

Ma vastasin talle jõulisemalt, kui ta oodanud oli, üritades nõnda suruda tahaplaanile mõtteid Tom'ist ja enda kättemaksust. Ta tõmbas mind enda vastu, aga alahindas mu jõudu, kui ma ta pikali surusin. Ma naeratasin võidukalt ja jäin teda vaatama. Sel hetkel ma tundsin, et on õige aeg talle rääkida enda kavatsustest. Aga millegipärast ei suutnud ma seda teha. Ma ei oleks tahtnud seda hetke ära rikkuda. Ja ma teadsin, et ta hakkab mind ümber veenma, aga ma ei kavatsenud enda plaanidest loobuda.

“Ma ei tule,” ütlesin, sulgedes silmad, et mitte ta ilmet näha. “Teise maailma.”

Ta oli mitu sekundit vait, enne kui midagi öelda söendas. “Justin'i pärast?”

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, kuidas ta selle peale oli tulnud. “Jah, ma ei saa...”

Ta näoilme muutus hoobilt karmiks, kui ta mind endast eemale lükkas ja siis püsti tõusis. Ma teadsin, et ta ei reageeri hästi sellele uudisele, aga siiski tegi ta järsk käitumine haiget. Ma tõusin samuti püsti, teadmata, kuidas oleks õige edasi käituda. Ta oli mu poole seljaga ega öelnud sõnagi. Ma mõtlesin, kuidas oleksin end tundnud, kui Alex oleks mulle öelnud, et ei taha teise maailma tulla. Kohe kindlasti ei näidanud see, et mul mingid erilised tunded ta vastu olid. Aga ta pidi mõistma, et Justin oli meie jaoks nii palju teinud ja ta surm oli ebaõiglane.

“Ma ei saa seda lihtsalt nõnda jätta,” ütlesin vaikselt, soovides, et see kõik juba möödas oleks. Ma olin väsinud Tom'ist, valitsusest... kõigest. Ja ausalt öeldes oleksin ma kõik ühe pika une eest andnud.

“Sul on õigus,” sõnas ta, pöördudes ümber. “Ei saa tõesti. Aga ei ole ka eriti palju, mida sa muuta suudaksid.”

Ma tundsin ta viimases lauses selget torget, isegi mõnitust. Ta arvas, et ma ei tuleks sellega toime? Võib-olla tõesti ei olnud ma kõige parem Juhi majast, aga Justin'i ebaõiglane surm sundis mind end kokku võtma ja ma olin ta nimel valmis Tom'ile kätte maksma. Ning kui Alex ikka veel minus kahtles ja minu võimeid maha tegi, siis oli ta eelnev jutt armastusest ja hoolest täiesti tühine.

“Ja kuidas sa üldse seda endale ette kujutad? Tom elab pankrotistumise tõttu kusagil metsamajakeses, mille asukohta ei tea keegi. Ja isegi, kui sa saaksid maja aadressi, kavatsed sa lihtalt sisse marssida ja ta tappa? Kahju küll, aga Shane on tal ikka alles ja ta võtab sind maha enne, kui sa viie meetri raadiusessegi jõuad,” rääkis ta.

“Järelikult pean ma sellega leppima,” ütlesin täie tõsidusega.

Aina põnevamaks läheb! Ma igatahes nõuan küll uut. Kui võimalik, siis enne 26. detsembrit, sest siis ma lähen nädalaks Eestist ära ja ei saa lugeda. Aga peale 3. jaanuari olen jälle tagasi

Vaimude Tund: Super õnnelik, et sulle meeldib Aitäh, aitäh!
Ja saab uut ka... kohe varsti

m.k.: Kas tõesti? Jess... siis hea, kui olen suutnud jutu teie jaoks põnevaks muuta
Saab küll enne 26. detsembrit uut!

40. Peatükk:
Ta vaatas mind pikalt, enne kui ühe paberilipika enda teksade taskust võttis ja selle mulle ulatas. Ma seirasin teda kahtlustavalt, aga võtsin siiski pakutu vastu. Lipikul oli mingi aadress. Algul arvasin ma, et see on Tom'i oma, aga siis nägin, et see koht asub linnas ja Tom oli ju Alex'i jutu järgi mingis metsamajakeses.

“Arianna võib sind aidata,” selgitas Alex. “Ta vihkab Tom'i ilmselt rohkemgi, kui sina.”

Isegi, kui ma oleksin tahtnud talt küsida, miks tal Arianna uus aadress oli ja, kuidas ta selle sai, pidin ma armukadeduse praegu kõrvale jätma ja keskenduma ta ideele. Ma ei tulnud isegi selle peale, et Arianna mind Tom'i suhtes aidata võib. Aga tõepoolest, tundus, et mingi süda tal ikkagi sees oli, kui ta Tom'i Justin'i surma tõttu vihkama hakkas.

“Tänan,” ütlesin, pistes lipika teksade tasku ja jäädes Alex'it kohmetult vaatama. Mul ei olnud aimugi, mida ma ütlema oleksin pidanud. Kindlasti oli ta minus pettunud ja tal oli ka täielik õigus selleks, sest mõnes mõttes ma ju valisin temaga koosolemise asemel kättemaksu.

“Ma arvan, et sa peaksid Justin'ile ka seda selgitama, sest pooleteist tunni pärast oleme me siit juba läinud,” rääkis Alex nii ükskõiksel toonil, et mul tekkis tunne, nagu ma ei tähendaks talle enam midagi. Ma mõtlesin, et kui see tõesti siin praegu hüvastijätt on, siis isegi põgusad tuttavad teevad seda südamlikumalt. Ja hetk tagasi ta oli mulle just põhimõtteliselt tunnistanud, et ma olen talle palju rohkemat, kui põgus tuttav.

“Ma üritan, aga ei ole kindel, kas õnnestun,” vastasin.

Alex kehitas õlgu, andes sellega jälle justkui märku, nagu ta ei hooliks. “Ma räägin senikaua Allie'ga. Ta aitab sul teise maailma tulla, kui sa... siin lõpetad.”

Ta lahkus enne, kui ma midagi vastata oleksin jõudnud. Ma ei mõistnud, miks ta pidi selle asja veel raskemaks tegema. Ta pidi aru saama, et ma ei saa Justin'i surma lihtsalt selja taha jätta ja eluga edasi minna. Tom oli üks tõbras, kelle kahtlased tegevused valitsus tahtlikult kahe silma vahele jättis ja keegi pidi talle õppetunni andma. Ta eksis, kui arvas, et ta tegudel ei olegi tagajärgi.

Ma seadsin sammud n-ö haiglatoa poole ja valmistasin end sisimas ette vaidluseks, mis meil Patrick'uga tekkida võib. Toas oli pilt küll täiesti muutunud: ei tundunud, et siin haiged viibivad, vaid kõik sahmisid ringi ja tundusid õnnelikud. Ma nägin Patrick'ut eemal mingi poisiga vestlemas. Kui ma nendeni jõudsin, jutt lakkas ja Patrick jäi mind laia naeratusega vaatama. Teine poiss saatis mulle põgusa naeratuse ja lahkus siis, saades ilmselt mu tõsisest ilmest aru, et ma tahan Patrick'uga kahekesi rääkida.

“Mis viga?” küsis ta murelikult. “Alex'iga midagi?”

“Ei-ei,” ütlesin ruttu, langetades pilgu ebakindlalt enda kätele ja mõeldes, kuidas ma peaksin talle enda uudisest rääkima. “Ma lihtsalt... ei saa teise maailma tulla.”

Enne, kui ta midagi küsida jõudis, rääkisin ma talle loo ära. Ta vaatas mind tükk aega arusaamatu näoga, teadmata ilmselt, sarnaselt minuga, mida öelda või teha. Ta oli ju arvanud, ja lootnud, et lõpuks tulen ma tagasi teise maailma, koju, ja nüüd siis selline uudis... Ma vihkasin end, et pidin mõnes mõttes nii isekalt käituma ja teistele veelgi rohkem valu põhjustama, aga muud võimalust minu jaoks paraku ei olnud.

Kui ta lõpuks enda kõnevõime tagasi sai, tõstis ta enda pilgu ja sihtis sellega mind. “Sa kardad, on nii? Sa kardad neid tundeid, mis sind vallata võivad, kui sa nendega kohtud. Sellepärast sa poedki Justin'i surma taha.”

“Ära ole naeruväärne,” sõnasin, mõeldes ise, kas ta jutt mingil määral tõele vastas. See oli tõsi, et ma kartsin nendega kohtuda, aga ma ei peitnud end Justin'i surma taha, et mitte neid näha. Ma tahtsin ja tundsin end kohustatuna Justin'i surma eest tasuma ja nemad ei puutunud üldse asjasse.

“Ma ei saa sind ilmselt kuidagi ümber veenda,” ohkas ta allaandvalt.

Ma raputasin pead, aga samas hakkas mul temast kahju ja ma oleksin tahtnud midagi lohutavat öelda, nagu “Ma tulen varsti ikka tagasi.” või midagi taolist, aga see ei olnud ju kindel. Tulevikust oli praegusel hetkel veidi nadi rääkida, sest ma ei teadnud, mis mind eeski ootab. Alex'il võis täiesti õigus olla selle koha pealt, et Shane võtab mind maha enne, kui maja lähedussegi jõuan.

“Viimased minutid siin maailmas,” teatas naine, kelle nimi oligi ilmselt Allie ja, kes pidi mind teise maailma aitama. Juhul, kui ma muidugi tulen tagasi. “Olge valmis.”

Ma kortsutasin kulmu, mõeldes, et ma ei teagi üldse, kuidas see teise maailma minek toimub. Lähevad nad läbi mingi avause või lihtsalt soovivad end sinna ja ongi kõik? Ei, esimene variant oli isegi meie maailma jaoks liiga ulmeline ja teine... tundus liiga lihtne.

“Kuidas te teise maailma pääsete?” küsisin Patrick'ult, kes pakkis veel enda viimaseid asju kokku.

“Allie on meie transporter,” teatas Patrick rõõmsalt ja saatis Allie'le tänuliku pilgu. “Ta ilmutab meid tagasi sinna, kuhu me kuulume. Valitsusel on taoliseid, võimsaid ilmutajaid üsna mitu. Enne minekut, võin ma sulle midagi öelda? Luba, et sa ei saa pahaseks.”

Ma kehitasin õlgu, mõeldes, et midagi nii hullu see nüüd ka olla ei saanud. “Luban.”

“Mina olin see, kes ükskord su tuppa sisse murdis,” tunnistas ta ja tõstis peopesad üles, kui nägi, et ma midagi ütlema hakkan. “Aga ära muretse, ma ei vaadanud midagi isiklikku. Ja üks asi veel: minu pärast olid sul need raskused ilmumisega. Kui kaks perekonna liiget on ühes majas, on neil mõlemad keeruline ilmuda. Meie energiad on sellest kuidagi häiritud või nii. Sellepärast Juht ei võtagi kaht inimest ühest perest kunagi.”

“Olgu,” ütlesin ja täitsin enda lubadust ega läinud närvi ta ülestunnistuse peale, kuigi häiritud olin ma sellest küll. Ma olin arvanud, et see oli kuidagi Tom'iga seotud. Ja ausalt öeldes, Patrick juba tungis mu isiklikku ruumi mu tuppa sisse murdmisega, see ei lugenud, et ta midagi ei vaadanud. Aga ma ei hakanud hetke ära rikkuma ja seda kõike talle näkku ütlema.

Patrick'u kulm läks kipra, kui ta kedagi mu selja taga vaatas. Ma heitsin pilgu sinna, aga pöördusin kohe uuesti tagasi, kui nägin, et Alex ja Lorena kahekesi olid. Tõesti? Ta jooksis kohe uuesti Lorena juurde, kui ma olin öelnud, et ei tule kaasa? No see näitas selgelt, et ta tunded ei olnud just eriti siirad.

Patrick suunas pilgu uuesti mulle ja tundus nagu tahaks ta mulle midagi öelda. “Ma ei olnud kindel, kas öelda seda sulle või mitte, aga... mis seal ikka. Alex ja Lorena on suure tõenäosusega see haruldane paar, kes on üsna samast piirkonnast pärit. Nad mõlemad elavad lõunas. Seda on isegi nende välimusest ju näha.”

Ma vaatasin neid mõlemat uuesti silmanurgast ja pidin tõdema, et nad näevad tõesti sarnased välja. Mõlemal oli tume nahk, tumedad juuksed ja pruunikad silmad, aga kas nad pidid siis kohe samast piirkonnast olema? Asi läks aina paremaks. Tundus, et Lorena õnn Alex'i juures ei saagi oodatud lõppu. Parem tõesti, kui Patrick ei olekski seda mulle rääkinud.

“Viie minuti pärast olete siit läinud,” teatas Allie laia naratusega kõigile, mis vallandas rõõmuhõisked igast suunast.

Ma hakkasin just ütlema Patrick'ule, et näeme, kui ma tagasi olen, kuigi ei olnud ise selles kindel, kui ta mind enda embusesse haaras. Ma ei olnud algul kindel, mida teha, sest see olukord oli uus mu jaoks, aga kallistasin teda vastu, kui mõtlesin, et see võib meie viimane hetk koos olla ja, olgem ausad, ma ei olnud siiamaani just eriti kenast temaga käitunud.

“Ma olen kindel, et me veel näeme,” sõnas ta minust eemaldudes, vaadates mulle viimast korda sügavalt silma ja võttis siis voodi pealt enda koti.

Ma pöördusin ümber ja nägin, et Alex silmitseb mind. Ta silmis oli jälle see pilk, mis mind alati jalust nõrgaks võttis. Ma ei tea, kas mulle vaid tundus, või ta muigaski. Ma kortsutasin kulmu, põrnitsedes teda vihaselt vastu, aga see tõi veel laiema muige ta näole. Ta tundus jälle nii vastupandamatu, et sekund veel ja ma oleksin jälle ta juurde tormanud.

Aga enne, kui ma seda teinud oleksin, pöörasin ma pilgu uuesti eemale ja kõndisin neist kõikidest mööda, ukse poole. Alex'ist möödudes läbisid tervet mu keha külmavärinad. Ta pole isegi mind puudutanud, vaid ta pilk oli nii... intensiivne. Kohe, kui ma uksest väljas olin, vajusin ma põrandale istuma ja kahetsesin, et olin tal nii lihtsalt minna lasknud. Ma ei pruukinud teda enam eal näha...

Super! Tahaks ruttu uut, tahaks teada, mis sellest Laurast saab. Kas ta saab teise maailma tagasi? Või kuidas tal selle kättemaksuga läheb ?? Veel üks uus osa enne 26. detsembrit?

m.k: Tänan Haha.. tahe kaupleja, aga kuna sul nii palju küsimusi on, siis saab uue osa, kuigi ma ei tea, kas saad sellest osast vastused (vist mitte).

Vaimude Tund: Jah, aga Alex oli veidi pettunud Lauras, et ta tahtis ikka sinna maailma jääda ja mitte nendega koos teise tulla, ja võibolla ka veidi armukade, seepärast ei pakkunud ta ennast kaasa Aga ikka super õnnelik, et sulle (jätkuvalt) meeldib, ja su pikkade kommentaaride pärast ka


41. Peatükk:
Paari minuti pärast valitses igalpool haudvaikus. Ma teadsin, et nad on läinud ning ajasin end uuesti jalule. Allie astus natukese aja pärast uksest sisse ning jäi mind laia naeratusega vaatama. Ma mõtlesin, kas ta on kogu aeg nii rõõmus. Kuidas ta seda suutis? Tegelikult kadestasin ma selliseid inimesi, kes suutsid igas asjas midagi kaunist näha. Mina tundusin just vastupidine eksemplar olevat. Aga selles maailmas ei olnudki ju midagi kaunist... või oli?

“Nad on õnnelikult oma perede juures. Seal, kus sinagi peaksid olema,” ütles ta ja saatis mulle manitseva pilgu, aga ei kaotanud enda naeratust hetkekski. “Aga olgu pealegi. Anna mulle selle tüdruku aadress, kuhu sa minema pead.”

Ma võtsin taskust lipiku ja ulatasin selle talle. Kas ta tõesti kavatses mind sinna ilmutada? Ma mõtlesin, mis tunne see võis olla, kui keegi teine sind ilmutab.

“Ma tean seda kohta, aga ma pean sind sealt umbes viiekümne meetri kaugusele ilmutama, sest keset tänavat ei ole sul just mõistlik ilmuda,” rääkis ta, andes paberi mulle tagasi. “Ja ära teise maailma saamise pärast muretse. Ma tean, kui sa oled valmis. Edu.”

Mul ei olnud aimugi, mida ta sellega öelda tahtis, aga mul ei olnud aega ka küsida, sest viimane, mida ma nägin, oli ta naeratus ja kohe olin ma ka juba teises paigas. Kui ma veidi edasi kõndisin, sain aru, et see ei ole just eriti jõukas naabrus. Ma heitsin pilgu paberile ja orienteerusin siltide järgi, kuni jõudsin enda arust õigesse paika. See oli küll teistest majades ümbruses veidi korralikuma väljanägemisega, aga siiski mitte nii kena paik, kui see, kus Arianna enne elanud oli. Tegelikult ei andnud neid kahte võrreldagi. Ma lootsin, et sellistes oludes olles, ei aja ta enam enda nina nii püsti.

Ma kõndisin ukseni ja koputasin kolm korda, enne kui üks tätoveeritud kutt uksele tuli. Ta libistas pilgu üle minu ja pomises midagi, enne kui ukse uuesti sulges. Ma ootasin veidi ja olin valmis juba uuesti koputama, kui Arianna uksele ilmus. Ta ei paistnud eriti üllatunud olevat, millest ma järeldasin, et ta oli aknast näinud mu tulekut. Huvitav, kas ta teadis, mida ma tahan.

“Mida vaja?” küsis ta, toetudes uksepiidale, misjärel ta endale ühe sigareti ette pani ja selle siis põlema läitis.

“Sinu abi,” ütlesin, libistades pilgu üle ta napi rõivastuse ja mõeldes, kellena teda siin majas õigupoolest üleval peeti. “Tom'i hävitamisel.”

Ta pahvatas naerma, aga lõpetas selle üsna kohe, kui sai aru, et mul on tõsi taga. “Sa oled veel lollem, kui ma arvasin, musike. Vaata ennast! Sa ei ole loodud meeste tapmiseks, vaid nendega... millegi muu tegemiseks. Nagu minagi olin, enne siia urkasse tulemist.”

Ta kahemõtteline lause pani mind end ebamugavalt tundma, aga ma ei kavatsenud aega raisata ja sellest välja teha. “Sa vihkad teda ilmselt rohkemgi, kui mina ja sa tahad öelda, et sind ei huvita ta surma? Sa tõesti ei taha talle... Justin'i eest kätte maksta?”

Ta ilme muutus hoobilt ja mul oli hetkeks tunne nagu ta puhkeks nutma, aga siis jäi ta mulle tõsiselt otsa vaatama. “Usu mind: ma sooviksin rohkemat. Ma tahan, et ta piinleks, aga meie sinuga... ei suuda seda kunagi teha.”

“Just seepärast ei suudagi, et sa nõnda mõtled, aga kohe, kui sa enda mõtteviisi muudad, saaksime me...”

“Võimalik, et see su nunnu oleks asjaga hakkama saanud,” vastas ta, vaadates mind viltuse muigega. “Aga ta vist jättis su, mis? Noh, sellised nad ongi.”

Ma ohkasin tüdinult ja mõtlesin juba allaandmisele, aga sundisin end siiski temaga edasi rääkima. Õnneks võttis ta ka ise aru pähe ja ütles, et ma ootaksin, kuni ta endale midagi korralikumat selga paneb ning siis võime me edasi seda arutada. Ma ootasin umbes kümme minutit trepil, enne kui ta uuesti välja ilmus, seekord juba tavapärastes riietes.

“Lähme,” ütles ta ja kõndis ees maja kõrval oleva auto poole. “See ei ole just tema BMW, aga harjud ära, kallike.”

Ma ei hakanud isegi mõtlema, millal ta Alex'iga sõitnud oli, vaid istusin lihtsalt auto kõrvalistmele. Sest ma olin üpris kindel, et tal oli seal palju hullemaid tüdrukuid kõrval istunud, kui Arianna. Näiteks nagu Lorena, kelle suhtes ma olin jälle vastumeelsust tundma hakanud.

“Ja kuhu me läheme?” küsisin paari minuti pärast, kui ta ei olnud ise sõnagi lausunud.

“Kuhu sa minna tahtsid? Tom'i juurde ju,” vastas ta nii muretult, nagu me läheks poodidesse ostlema.

Kas ta tõesti mõtles ümber või tegi lihtsalt nalja? Ja üldse... meil ei olnud ju mingit plaani. Alles praegu hakkasin ma mõtlema, kuidas oleks kõige parem esiteks Shane'ist jagu saada ja siis Tom maha võtta. Mul ei olnud mitte mingisugust relva, aga ma arvasin, et neil seevastu on neid rohkelt.

“Lihtsalt kõnnime sisse või?” küsisin.

“Jah, koos sellega,” sõnas ta ja võttis autolaekast relva ning ulatas selle mulle.

Ma võtsin selle vastumeelselt enda kätte, aga mõtlesin, et kui sellega midagi peale hakkama pean, siis ei õnnestu see mul just väga hästi. Kuigi ma teadsin, et kättemaks kaasab ka surma, ei süüvinud ma mõttesse, kas ma selleks ka võimeline olen. Igatahes oli minus see viha Tom'i vastu olemas ja ma kavatsesin seda kasutada, kui peaksin kõhklema hakkama, kas suudan sellega ikka toime tulla või mitte.

Kuna sõit Tom'i maja juurde oli üsna pikk, kaldusid mu mõtted kursilt kõrvale ning ma meenutasin, mida Arianna Alex'i kohta öelnud oli. Ma oleksin tahtnud talt küsida, kas neil oli midagi tõsisemat, aga ei olnud kindel, kuidas seda teha, sest otse küsida oleks võibolla veider olnud. Ta juba niigi mõtles, et ma olen armukade ja liialt kahtlustav inimene...

“Alex... sa siis oled tema autot näinud?” küsisin ja saades kohe aru, kui lamedalt see kõlas.

Arianna puhkes esiti naerma, aga jäi siis mind lõbustatult vaatama. “Kas sa tõesti küsisid mult just seda? Muidugi olen ma ta autot näinud. Ma olen ta autos istunud ka. Ja ma arvan, et ei olnud esimene.”

“Nagu... tal või?”

Ta puhkes pisarateni naerma, mis pani mind muidugi punastama ja enda idiootse küsimuse pärast piinlikkust tundma. “Seda muidugi, kallike, aga ära muretse, ma piirdusin vaid ta autos istumisega. Kui see mõte sind nii väga painama peaks. Ja üldse... mul on tunne, et sa ei mõista teda, tegelikult temasuguseid kutte. Nad on veidi keerulisemad, aga just see teebki nad huvitavaks, kas sa ei arva?”

Mul ei olnud aimugi, mis keerulisusest ta rääkis ega tahtnudki teada. Ma ei leidnud, et Alex oleks niivõrd keeruline olnud. Kuigi jah, vahel ma tõesti ei mõistnud tema mõtteid või tundeid, aga see tuli meie erinevusest, mitte sellest, et ta minu jaoks liiga keeruline oleks olnud. Aga huvitav oli ta tõesti, selles ma pidin Arianna'ga nõustuma.

Ta pööras maanteelt kõrvale, sõites veel umbes kümme minutit läbi metsatee, enne kui auto seisma jättis. Me läksime autost välja ja pidime majani veel kilomeetri jalgsi kõndima. Sinna kõndides oli ta nii mõtetesse süvenenud, et ma hakkasin arvama, kas ta äkki ei kahetse minuga siiatulekut. Sest noh... Tom oli ju ikkagi ta isa. Aga isa, kes tappis samas ta venna ja mina ei oleks kohe kindlasti tema suhtes mingit halastust tundnud.

Mul oli relv ikka veel käes ja mida lähemale me majale jõudsime, seda enam hakkasin ma kahtlema, kas suudan seda käsitleda. Ma ei olnud enne kunagi relva käes hoidnud, rääkimata siis sellest tulistamisest.

Ta jäi järsku seisma ja nookas peaga eemale. Puude vahelt paistis kahekorruseline palkmajake. Ümberringi ei olnud mitte mingisugust liikumist, millest ma järeldasin, et nad on seal tõepoolest kahekesi, sest muidu oleks Tom endale välja mehed valvama pannud. Muidugi ei tähendanud see seda, et me oleksime võinud lihtsalt sisse marssida, sest Shane oli ilmselt sama ohtlik, kui viis Tom'i turvat kokku.

Arianna vaatas mulle otsa ja täpselt sel hetkel sain ma aru, et kättemaks on juba käiku läinud.

Muidugi olen kaupleja. Jaa ma nõustun vaimude tunniga, tahaks ka ruttu teada saada, mis edasi saab. Soovin täna uut osa, sest homme lendan juba minema mõneks ajaks. Palun ruttu uut! Sa lihtsalt pead leidma selle aja, et siia üks uus osa veel lisada. Ja ära loodagi, et pääsed...ühe osa lisamine siia ei võta ju nii kaua aega . Ja sul on neid küllalt juba ette kirjutatud niiet ükski vabandus ei loe.

Aa ja soovin sulle mõnusat jätkuvat jõulu aega ja lõbusat uut aastat.

Vaimude Tund: Kusjuures mul on tunne, et ma olen mõlemad peategelased liiga enda sarnaseks teinud- mitte eriti emotsionaalseteks inimesteks
Haha... noo vahest ikka saab küsimuste pärast ka
Jaa, ürita!

Võin etteruttavalt öelda, et ta ongi see tegelane, kellega tal tekib ootamatu sõprussuhte.
Jaa, just selline võiks nende plaan välja näha
Ei saanud kahjuks jõulukinki varem teha, aga täna tuli.


m.k: Nii kahju, et ma ei saanud uut osa enne su minekut lisada Aga selleks ajaks, kui tagasi tuled, on kindlasti paar osa, kui mitte rohkem, juba juures
Sulle ka häid jõule ja lõbusat vana aasta lõppu!


42. Peatükk:
Ma seisin maja tagaukse juures, silmad suletud ja paludes, et Tom või Shane ei otsustaks just praegu siit välja astuda. See oleks kohutavalt halb õnn olnud, kui nad tõepoolest oleksid mind praegu siit avastanud. Sest ma olin üpris kindel, et Arianna ei olnud veel majja sisenenud. Arianna oli mulle enne maja juurde tulekut plaani selgeks teinud ja ma pidin kõik endast oleneva tegema, et kõik õigesti läheks.

Kui ma ülevalt märguannet kuulsin, milleks oli ülemise korruse akna avamine, tegin ma tagaukse tasakesi lahti, ikka veel enda elu eest palvetades. Aga ettevaatlikult sisse astudes sain ma aru, et palvetamine ei vii mind kuhugi. Ma isegi ei uskunud sellesse... Ja kui minu saatusesse oli kirjutatud, et ma suren siin ja praegu, siis nii seda pidi olema. Vähemalt teadsin ma, et ma vähemalt üritasin Justin'i nimel.

Majast ei tulnud ühtki heli, millest ma järeldasin, et Arianna oli üleval Tom'iga hästi hakkama saanud. Ma vaid lootsin, et ta ei ole teda juba maha löönud. Elutoale lähenedes kostsid toast aga vaiksed sammud. See pidi Shane olema. Ma hingasin sügavalt välja ja lükkasin siis ukse kiiresti lahti, sihtides relvaga toa keskel seisvat, imestunud Shane'i.

“Su näost võib järeldada, et ma olin viimane, keda sa ootasid,” laususin, astudes talle paar sammu lähemale.

Ta toibus üsna kiiresti sellest üllatusest, manades laia naeratuse näole. Nagu esimsel korralgi, ei oleks ma ka seekord öelnud, et ta külmavereline mõrvar on. Tal oli omapäraselt lahke nägu, aga kehamassilt oli ta tõopoolest üsna suur ja oleks käsitsi võitluses minust ilma suurema vaevata jagu saanud. Õnneks oli mul relv.

“Esiteks sooviksin ma su nime teada,” ütles ta. “Ja teiseks soovitaksin ma sul selle relva käest ära panna, sest ilusad tüdrukud ei näe sellega kunagi head välja.”

“Esiteks ei ole mu nimi sinu asi ja teiseks ei tahagi ma hea välja näha,” vastasin, olles tegelikult üllatunud iseenda enesekindlusest.

Mulle meenus päev, mil Alex oli mulle rääkinud enda plaanist Arianna ja Justin'iga. Ma olin ekslikult arvanud, et ta tahab neid tappa ja teadsin siis, et ei ole veel selleks valmis. Ma mõtlesin, et kui ma praegu seda tegema peaksin, kas oleksin valmis? Kas või Justin'i pärast? Kui vaid Alex siin oleks, tema suudaks seda kindlasti...

Shane naeris lõbustatult. “Aga kulla tüdruk, miks sa nii agressiivne oled? Me ju ei tunnegi teineteist, kuigi ma võin juba aimata, et sa oled üks Juhi omadest. Vabandust, olid ilmselt. Tulid sa Tom'i juurde?”

Ta käitumine ajas mind segadusse, aga ma ei tohtinud end lasta sellest häirida. See oli kindlasti viis minu tähelepanu kõrvale hajutamiseks. Ma pidin endale sisendama, et ta oli tapnud mitmeid inimesi ja see oli vaid näilik sõbralikkus praegu. Aga kuidagi raske oli teda mõrvarina ette kujutada. Ja ma ei mõistnud, miks ta üldse Tom'i juurde jäi. Tavaliselt palgamõrvaritele ei loe sõprus, vaid raha ning Tom'il ei olnud raha talle enam kusagilt võtta.

“Me tulime Tom'i juurde. Ilmselt on tema tütar ta juba praeguseks nööridega kõvasti kinni sidunud. Ning sina oled vist järgmine,” teatasin ja näitasin relvaga, et ta uksest välja liiguks. “Lähme.”

Ta laiutas käsi ega esitanud mingeid vastuväiteid, mis pani mind veelgi rohkem tema mõrvari-staatuses kahtlema. Ma hoidsin teda kogu aeg sihikul, teades, et tal on järsud liigutused käpas ja ma võin juba järgmine sekund maas lamada. Siiski ei teinud ta ühtki ootamatut liigutust ja väljus uksest rahulikult, mina tema kannul. Ta astus trepi jalamile, aga jäi siis seisma ja pöördus ümber.

“Tead, mis ma mõtlesin? Et Tom tegelikult...”

Ta hüppas kiiresti treppidelt maha ja tormas otse minu suunas. Ma ei olnud selleks üldse valmis ja tegin seepärast, mida tegema pidin. Ma vajutasin päästikule, olles ise kindel, et see ei taba sihtmärki ja, et Shane jõuab kohe minuni. Mu silmad olid tugevasti kinni pigistatud ja ma tundsin, et ei saa enam hingata. Justkui keegi oleks mind tulistanud. Aga mingit lööki ei tulnud ega tulnud, mispeale ma avasin silmad, et näha Shane'i suurt kogu maas lamamas. Ta oli lasu täpselt kaela saanud ja verd oli igalpool. Ma tundsin, et mul läheb süda pahaks ning ma viskasin ruttu relva käest, otsides seinalt tuge.

Siis nägin ma kõige ülemisel trepiastmel Arianna't seismas, relv langetatud. Ta vaatas mind pilguga, mille tähendus mulle kohale ei jõudnud. Ma sain aru, et tulistajaks ei olnudki mina olnud, vaid tema. Sest ma ei oleks eal nii täpselt tabanud. Mind valdasid kergendus ja pettumus üheaegselt. Kergendus seepärast, kuna ma sain aru, et ei ole ikkagi mõrvar ja pettumus, kuna ma ei olnudki laskmises nii osav, mis oli tegelikult muidugi teada.

“Tänan, et appi tulid,” ütlesin tänulikult, ajades end sirgu ja möödudes Shane'i surnukehast. Uskumatu, et ta oli teelt kõrvaldatud. Ma olin arvanud, et just temaga tekib meil probleeme, mitte Tom'iga.

Arianna kergitas kulme. “Appi tulin? Sina tulistasid teda, sotu.”

Ma jäin poole trepi peal seisma, vaadates teda mõistmatu pilguga. “Aga... ma arvasin, et sina.”

Ta hakkas naerma ja osutas siis sõrmega minu selja taha. “Näed seda auku seinas? Vat see on minu tehtud.”

Ma vaatasin taha ja nägin tõepoolest seinas väikest auku, millest kuul ilmselt oli läbistanud. Nüüd valdasid mind korraga jälle süütunne ja uhkus. Nii, et ma ikkagi oskasin täpselt lasta? Kuigi see lask oli ikkagi rohkem õnne küsimus. “Enam ma vist küll taevasse ei pääse.”

Ta naeris selle peale veel rohkem ja näitas käega, et ma talle järgneksin. Ma ohkasin, mõeldes, et Tom'iga tuleb veel tegutseda. Kindlasti mõtles ta juba, kuidas ta enda 'siirast' kahetsust meile väljendab Justin'i surma pärast. Aga ma teadsin, et ta ei kahetse tegelikult midagi, sest tal ei olnud mitte mingisugust südant sees. Ainuke, mida ta kahetses, oli see, et ta piisavalt kiiresti Arianna rünnakule ei reageerinud.

Ta tegi Tom'i toa ukse lahti ning lasi mul ees sisse astuda. Algul ei näinud ma kedagi, aga siis märkasin toa kaugemas nurgas istuvas poosis olevat Tom'i. Ta pea oli kaelale vajunud ning tundus nagu ta ei hinga. Kas Arianna oli ta tõepoolest juba maha lasknud? Mida lähemale ma kõndisin, seda selgemaks mulle sai, et nii see tõesti oli. Tom'i laubal ilutses suur kuuliauk. Siiski tundus mul üks asi väga veider. Verd ei olnud mitte kusagil, samas kui Shane'i tulistades oli seda ojadena voolanud. Mis imenipiga ta seda veel tegi? Ma pöördusin Arianna't vaatama, aga märkasin siis, et ta vaatab Tom'i samasuguse imestusega nagu minagi.

“Tundub, et Shane tegi töö meie eest ise ära,” rääkis Arianna.

“Sa tahad öelda, et tema tulistas Tom'i? Miks ta seda oleks pidanud tegema?” küsisin, aimates ta vastuses halba. Kas ma olin just meie liitlase maha võtnud? Sel juhul ei kaogi need süümepiinad kuhugi...

“Shane maksis talle kätte. Ära küsi mu käest, mille eest, sest ma ei tea. Tom tegi talle palju asju, mille eest ta surma vääris. Ja ma usun, et oletan õieti, kui arvan, et Shane kavatses seda juba ammu,” rääkis Arianna. “Aga selle vere kuivatamiseks läks tal küll mingeid imevõimeid vaja.”

Vere puudumine oli asja juures tõesti kõige kummalisem. Seda ei olnud ei vaibal, Tom'i riietel ega isegi ta laubal. Arianna'l oli ilmselt õigus, et Shane tõepoolest kasutas mingeid võimeid selles osas.

“Ja mida me nüüd...”

Uks läks lahti ja kohe kõlas ka lask. Arianna vajus põlvili, nägu valust moondunud. Shane seisis ukseavas, hoides ühe käega enda kõrist kinni ja sihtides teisega, relv sõrmede vahel, mind. Ta silmad olid hirmuäratavalt tumedad ja ma teadsin, et ta ei ole inimene. Sest ükski inimene ei oleks peale lasku kaela nõnda püsti seisnud. Ta irvitas mulle näkku ja oli valmis tulistama. Ma mõtlesin, et see ongi mu lõpp, aga kui ta päästikule vajutada üritas, lendas relv ta käest põrandale. Algul arvasin ma, et tal kukkus see, aga tema ehmunud näoilme ütles muud. Keegi oli tal selle relva käest võtnud, mõttejõul.

Võta Arianna relv ja tulista Shane'i südamesse. Vaata, et sa mööda ei lase, sest ma ei saa sind rohkem aidata. Mul ei olnud aimugi, kellele see hääl kuulus, aga ei hakanud selle üle ka juurdlema, vaid tormasin Arianna relva suunas, mis oli tal maha kukkunud. Selleks ajaks, kui ma relva kätte sain, oli ka Shane enda oma üles korjanud ja sihtis sellega juba mind. Ma tulistasin teda, olles kindel, et seekord tabab tema ka mind.

Vaimude Tund: Hihi Jaa, see on sul õige mõte.
Mhmm, küsimused mulle meeldivad.
Su mõtted on nii huvitavad ja originaalsed, et ma ei oska nende peale midagi kosta
VÄGA pikk kommentaar tuli. Su kommentaarid teevad kogu aeg päeva ilusamaks
PS! Tahtsin varem uut osa lisada, aga võttis jälle kauem aega


43. Peatükk:
Aga ei tabanud. Ka seekord pääsesin ma ilma ühegi kriimuta, samas kui tema jälle pikali maas oli, uus kuuliauk täpselt südame kohal. Nüüd olin ma päris kindel, et see lask ei olnud õnne küsimus. Ma tõesti olin hea sihtija ega pidanud selles enam kahtlema.

Ma viskasin relva käest ja läksin ruttu Arianna juurde. Ta oli end kapi najale istuli ajanud, hoides enda paremast jalast tugevasti kinni, surudes seda enda vastu. Ta surus silmad kinni ja hammustas huulde uue valutorke peale. Shane oli teda põlvest veidi ülespoole tabanud.

“Ma peaksin su haiglasse viima,” ütlesin, teadmata tegelikult üldse, mida tegema peaksin.

“Ei, sinna küll mitte. Pealegi võtab esimesse haiglasse jõudmine liiga palju aega,” vastas ta katkendlikult, hingates sõnade vahepeal sügavalt sisse ja välja. “Oota natuke. Kohe... saab kõik korda.”

Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtleb ja olin juba valmis teda püsti aitama, kui äkki ümberringi mustaks läks. Seekord ei saanud ma tõepoolest hingata. Tundus, justkui oleks ma terve oma senise elu just läbinud. Aga ainus probleem oli see, et ma ei tundnud kedagi ei elust. Kui ma lõpuks hingata sain, oli uuesti valgeks läinud. Lausa nii eredaks valgeks, et ma pidin silmi kissitama. Tuul puhus ümberringi ja ma ei mõistnud, kus ma olen. Kui ma sekundi pärast Arianna't endast umbes viie meetri kaugusel nägin, tundsin ma suurt kergendust, et siin üksinda ei ole.

Ma jooksin ta juurde ja märkasin, et ta siesab täiesti vabalt püsti. Tema haavast ei olnud jälgegi. Kas ta seda oligi korda saamise all mõelnud? Ta lükkas mu abikäe eemale ja vaatas enda ümber ringi.

Udu oli meie ümbert hajunud ja nüüd nägin ma selgelt, et me seisime ühe täiesti tundmatu maja tagahoovis. Nii maja, kui hoov olid suured ja andsid märku, et siin elavad jõukad inimesed. Tegelikult võis seda kõigi siinsete majade kohta öelda, sest nii vasakul, kui ka paremal olid suuruselt üsna samasugused, aga välimusel erinevad elamud. Mis rajoonis me täpsemalt olime? Tagasi linnas?

“Midagi on valesti. On nad kusagile mujale kolinud?” rääkis Arianna endamisi, teades ilmselgelt rohkem selle piirkonna kohta, kui mina. “See... see peaks vist sinu maja olema sel juhul.”

Ma kortsutasin kulmu, mõedes, kas ta rääkis minuga. Aga kui ta just endale asju ette ei kujutanud, siis oligi see lause mulle mõeldud. Ta tahtis öelda, et me olime teises maailma? Juba? Aga mis sai Allie'st? Ma arvasin, et kõigepealt ilmutab ta meid ikka enda juurde ja siis teise maailma. Kas tõesti käis see maailmade vaheline asi nii lihtsalt?

“Aga see ei ole võimalik,” ütlesin. “Ma ei usu, et...”

Maja tagauks läks lahti ja kõige ees tormas uksest pikkade tumedate juustega naine välja, tema järel pildilt tuttav mees ja siis Patrick ning tüdruk. Mul oli küll piinlik tunnistada, aga mul ei olnud ühegi nimi meeles. Kuidas see võimalik sai olla? Ma võisin vanduda, et sekund tagasi olid need mul küll meeles.

Ma varjusin veidi Arianna taha, teades, et käitun nagu väike laps ja argpüks, aga ma ei tahtnud mingit emotsioonidest tulvil taaskohtumist. Kuigi see oli isekas käitumine, sest ma ei mõelnud üldse naise ja mehe peale, kes praegu mu ees seisid, ei suutnud ma ega osanud teisiti käituda. Võibolla oli mul midagi viga.

“Sa pole just eriti emotsionaalne inimene, mis?” küsis Arianna, lükates mind enda selja tagant välja.

Nüüd seisin ma nende ees täies ulatuses. See oli nii kummastav tunne, et pani mind kohmetuna end tundma, kuigi oleksin pidanud vist tõesti veidi tundelisem olema. Aga ma ei tundnud nendega millegipärast kohe seda sidet, millest kõik räägivad. Võibolla seepärast ei olnudki ma tunnetanud, et Patrick mu vend on.

“Laura?” küsis naine, astudes mulle sammu lähemale. “Sa oled täpselt tema nägu.”

Ma ei saanud aru, kelle nägu ta silmas pidas. Et ma olen Laura nägu? See oli võibolla seepärast, et ma olingi Laura. Aga kohe sain ma aru, kellest ta tegelikult rääkis. Tema taga seisev mees astus ette ja mul oli tunne justkui tunnen teda juba ammusest ajast. Ta oli nii sarnane mulle ja tema naeratus... see pani ka mind naeratama. Ma ei saanud aru, miks ma nõnda vaid tema suhtes tundsin, aga teiste suhtes mitte.

Ta naeratus muutus laiemaks, kui ta mulle veel lähemale astus. “Sa oled nii... muutunud.”

“Vist küll,” ütlesin, teades, et see kõlab tobedalt, aga ma ei osanud muud öelda ja lihtsalt vaikida ma ka ei tahtnud.

Ma arvan, et ta oleks mulle veel lähemale tulnud ja mind kallistanud, kui naine tema tagant seda enne teinud ei oleks. Ta kõndis kiirete sammudega minu poole ja pani enda käed mu ümber. Esiteks kohkusin ma veidi tagasi sellest järsust tundepuhangust, aga tõstsin ka lõpuks enda käed. Kuigi mul ei tekkinud temaga sellist sidet nagu... isaga, oli ta kallistus siiski soe ja turvaline. Kui ta lõpuks minust eemaldus, olid ka ülejäänud kolm lähemale liikunud.

“Nii tore, et sa lõpuks kodus oled,” ütles isa, tundes end samuti veidi kohmetuna. Ilmselt seisnes meie sarnasus ka selles, et me kumbki ei tundnud end sellistes olukordades eriti mugavalt.

Kodus... see sõna tundus võõras. Ma vaatasin enda ees laiuvat maja ja mõtlesin, kas see ikka on mu kodu. Siiamaani olin ma arvanud, et selleks on Juhi maja ja ausalt öeldes oli see mõte mulle meeldinud, aga nüüd ma ei teadnudki, mida arvata.

“Vabandust, et ma seda... hm, südamlikku hetke segan, aga võin ma küsida, mis koht see on?” küsis Arianna.

Kõik pöörasid enda pilgud temale, mis oli mulle omamoodi kergendus, sest ma teadsin, et hullem on möödas. Nende pilkudest võis välja lugeda, et nad on enne kohtunud. Aga see ei olnud mingi üllatus, sest juttude järgi oli Arianna siin korduvalt käinud ja Patrick'uga juba enne seda tutvunud, kui Patrick teise maailma tuli.

“Meid kõiki koondati kokku,” teatas isa teatud kahetsusenoodiga hääles. “Kõik, kes me Juhi majas olnud oleme, on ühes kohas koos.”

Arianna kergitas üllatunult kulmu, vaadates paremal oleva maja poole. “Miks?”

Isa kehitas õlgu. “Nende arust teeb see meile head, kui me kokku hoiame. Selle maailma valitsus tuli nii 'geniaalse' idee peale.”

Ma mõistsin piisavalt, arusaamaks, et nad ei ole sellest ideest just vaimustuses. Minu arust oli see super ning ma ei mõistnud, miks ma ainuke olen, kes tahtis vanast maailmast tulnud inimestega ühenduses olla. Kõik teised ei paistnud kunagisest sõprusest ja tutvusest vähimalgi määral hoolivat. Nüüd tundus, et mina ei olegi see tundetu siin.

“Lähme sisse?” küsis ema minu poole pöördudes ja naeratades.

Ta ei oodanud isegi mu vastust ära, oletades, et vastan niikuinii jaatavalt, kui juba mul käe alt kinni võttis ja tuppa juhatas. Ma ei jõudnud isegi majas ringi vaadata, sest ta viis mind nii kiiresti mu uude tuppa, nagu kartes, et ma võin vahepeal haihtuda. Muidugi ei saanud teda selle kartuse pärast süüdistada...

Tuba iseenesest oli üsna ilus, valgetes ja mustades toonides, aga mind häiris veidi... toa avarus. Juhi majas olime me kitsemate tubadega läbi ajanud ja keegi ei kaevelnud, aga see ruum siin tegi kaks mu eelmist tuba kokku. Ja see maja tundus lihtsalt üks suur priiskamine olevat. Loomulikult ei näidanud ma välja, et see mind häirib, sest nad olid ju nii hirmsasti proovinud ja tahtsid, et kõik oleks täiuslik.

„See on... väga ilus,“ möönsin naeratades, vaadates toas ringi. Toas oli veel üks uks, mis viis ilmselt vannituppa. Ühes toa otsas asetses suur lai voodi, mille mõlemal poolel oli öökapp. Teises toa otsas, akenda all oli tumedast puust kirjutuslaud, mille peale oli pandud pliiatsitops ja mingid kaustad. Toas olid veel diivan, riietekapp ning veel palju väiksemaid asju. Kuigi ma ei olnud eriti teisi ruume näinud, vaid elutuba ja kööki möödaminnes, jättis see tuba mulle siiski kõige mugavama ja kodusema mulje ning ma hakkasin mõtlema, et võibolla olen tõepoolest enda õigesse koju jõudnud.

Jah, kogu jutt on super. Seega oota uut juba :)

Gerdyke: Oi, aitäh Hea meel, et meeldib.

Vaimude Tund: Oh sa... kui pikk kommentaar
Ma üritan su küsimustele lühidalt vastata

Jaa, teadis.
Mhmh, selline mõte mul oli küll.
Kaks maailma on.
Allie ilmutas nad teise maailma, neil oli Ariannaga kokkulepe.
Arianna tuli kaasa, sest tal polnud teises maailmas enam kedagi järel ja... noh, tegelikult ta kohta saab järgmistes osades veel teada, ei taha ette ära rääkida. Ta käis teises maailmas pidudel või nii, tal on/oli tuttavaid mõlemates maailmades.
Jah, ta perekond
Hm, ei tee koostööd, sest Juhi maailmas ei olnudki valitsust. Raha tuli tõepoolest valitsuselt.
Pääsesid? Nagu... mis mõttes, ma ei saa aru vist (Teise maailma?)
Juhi eesmärk tuleb lõpu poole
Ei käi.

Jah, see võib tõesti põhjus olla
Mhmm..

Just, ma nõustun su viimase lausega (Huh, mu vastus ei tulnud vist nii pikk, kui su kommentaar.)


44. Peatükk:
Mõni minut peale ema lahkumist tuli Arianna mu tuppa, muidugi unustas ta koputada. Ta vaatas esiti toas imestunult ringi ja potsatas siis diivanile, tundes end justkui kodus. Aga ma ei pannud seda talle enam pahaks, kuigi kunagi ilmselt oleksin, tema abi pärast Tom'i asja juures.

„Nähtavasti on siin suured ümberkorraldused toimunud peale mu viimast käiku,“ ütles ta. „Kõik Juhi majast tulnud on ühte suurde rajooni mahutatud. Ja tuleb välja, et te olete siin jagatud päritolu kaupa. Esindatud on neli ilmakaart: põhi, lõuna, ida ja lääs. Huvitav, kas pole? Ma mõtlesin, kas selle äkilise otsuse taga, teid kõiki siia tuua, võib midagi peituda.“

Mis selle taga peituda võis? Ma arvasin, et kõik sõjad ja tülid on ära peetud ning nüüd lõpuks saabub rahu, aga ei... ta pidi mulle ikka enda kahtlustest rääkima. Kuigi ma tahtsin uskuda ja loota, et tal ei ole õigus, ütles mu sisetunne, et siin on tõesti midagi imelikku. Miks otsustati meid järsku kokku tuua, eriti veel, kui kõik tahtsid üksteist unustada ja teise maailma valud seljataha jätta?! Aga ma ei suutnud ühtki mõistlikku põhjust välja mõelda, mida valitsus sellega saavutada üritas.

„Ja kus osas me praegu oleme?“ küsisin, tahtes teada, mis etnilisse gruppi ma siis kuulusin. Tegelikult küsisin ma seda ka sellepärast, et teada, kui kaugel ma Alex'ist olen, sest Patrick oli öelnud, et Alex on suure tõenäosusega lõunast.

„Läänes,“ vastas ta eemaolevalt, mõeldes pingsalt ikka veel sellele, millepärast valitsus sellise otsuse langetanud oli.

Läänes... noh, vähemalt ei olnud me põhjas. Ma mõtlesin, kus Elena ja Claudia olla võiksid. Nende välimuse põhjal ei suutnud ma seda kindlaks teha, sest esiteks olid Elena tumedad silmad vastuolus tema heledate juustega ja Claudia võis ükskõik, kuhu kuuluda oma heledate juuste ja roheliste silmadega, võibolla välja arvatud lõunasse.

„Mida sa teha kavatsed?“ küsisin, viies jututeema mujale.

Arianna kehitas õlgu, kinnitades sellega mu kahtlusi, et tal ei olnud aimugi, kuhu minna või mida teha. „Ma ei tea. Võib-olla lähen ühe tuttava poole, kelle juures ma tavaliselt siin maailmas olles peatunud olen. Aga...“

Ma teadsin, et oleksin pidanud selle üle põhjalikumalt järele mõtlema, sest olin ju teda enne põhimõtteliselt, et vihanud, ning tegin selle ettepanekuga ilmselt vea, aga nüüd tundus ta nagu teine inimene olevat ja pealegi olin ma talle võlgu. „Aga sa võid ju siia jääda.“'

Ta katkestas enda lause ja jäi mind viltuse muigega, kulm sarkastiliselt kergitatud, vaatama. „Tõsiselt räägid või? Kallikene, me ei ole isegi ju sõbrannad. Ja pealegi ei usu ma, et su vanemad sellele hästi vaatavad. Võib nii öelda, et nad arvavad, et mina juhtisin sinu vennakese halvale teele, kutsudes teda pidevalt enda koosviibimistele.“

Seda oli ennist isegi nende pikudest näha, et Arianna neile vastumeelne on, aga ma ei uskunud, et nad mulle ei oleksid öelnud Arianna siiajäämise idee peale. Nad olid ilmselt minu tagasituleku pärast nii õnnelikud, et neid ei huvitanud absoluutselt ülejäänu. Ja üldse ei olnud see sugugi nii halb idee... Arianna ei olnud ju mõrvar nagu tema isa.

Me mõlemad ehmusime uksele kõlava koputuse peale. Minu jaatava vastuse peale astus Patrick sisse ning jäi mind ja Arianna't kordamööda lõbustatult vaatama. Mulle meenus hetk, mil ma olin teda ja Ariana't Tom'i diivani peal aelamas näinud ja ma mõtlesin, kas neil oli ikka veel midagi või tegi ta Arianna'ga lõpu.

„Laura, võiksime rääkida?“ küsis ta lõpuks, lõpetades meie vaatlemise.

„Vist küll,“ ütlesin ja võtsin kirjutuslaua taga toolil istet, keerates end näoga toa poole. Tegelikult tahtsingi ma Patrick'uga kõige rohkem rääkida, sest temalt sain ma vajalikud vastused, ilma, et mingi pinge meie vahel valitseks. Ema või isaga rääkides oleks kogu aeg vestlus mingi teise suuna võtnud.

Arianna tõusis diivanilt, öeldes, et läheb otsib endale senikauaks koha, kus olla, ja läks toast välja, aga enne, Patrick'ust möödudes, riivas teda korraks ja sosistas midagi, mis minuni ei jõudnud. Sellest järeldasin ma, et nende vahel ikkagi ei olnud veel kõik lõppenud.

„Millest sa rääkida tahad?“ küsisin, kui me kahekesi olime jäänud.

„Sinu uuest elust,“ vastas ta, hõivates Arianna vana koha diivanil. „Kuidas siiamaani tundub?“

Ma kehitasin õlgu ja vaatasin teda imestunult. „Üsna hea... tundub vist. Kus piirkondades Elena ja Claudia on?“

Ta ohkas raskelt ning väljendas enda tüdinu näoilmega selgesti, et talle ei meeldi, mis suunda vestlus hakkas võtma. Hoolimata sellest, et ma olin enda ning tema sugulusest teada saanud, ei suutnud ma ikka lahti saada tundest, et ta on tüüpiline südametemurdja, kes viskab tüdruku peale esimest kasutuskorda ära. Ja tema suhtumine vaid süvendas mu uskumust.

„Elena on vist idas ja Claudia põhjas, kuigi ma ei ole kindel... Laura, ma ei hoia end nende eludega kursis, vaid meie omadega,“ rääkis ta.

Nii, et nemad olid siis samuti eraldi. Aga ma lootsin, et need eri piirkonnad meie sõprust kuidagi ei kahanda, sest kui nende suhtumine peaks sama olema, mis Patrick'ulgi ja noh, tegelikult enamustel, siis ei ole nad järelikult kunagi õiged sõbrannad olnud. Ja sel juhul ei oleks mul kahju neist ka lahkuda, sest ma ei tahtnud võltse inimesi endale sõpradeks.

„Olgu pealegi... aga oled sa Alex'it näinud?“ pärisin edasi, hoolimata tegelikult ta vastumeelsusest selle teema suhtes. Vastus sellele küsimusele huvitas mind veel eriti.

„Ei ole. Ma ei ole ju siin eriti kauem olnud, kui sina,“ lausus ta. „Ja ma ei usu, et Alex'il aega oleks meiega kohtuda. Tal on muidki probleeme.“

„Tõesti? Näiteks nagu mis?“ küsisin kohe, näidates teema suhtes suuremat entusiasmi, kui oleksin tahtnud. Ma ei tahtnud, et minust mingi psühhopaadi mulje jääks, kes uurib iga Alex'i kohta käiva jutu põhjalikult läbi.

„Näiteks nagu jamad Juhiga. Nagu sa tead, on Juht ta ema isa. Ta üritab Alex'i emaga kontakti astuda juba sellest ajast alates, kui ma siin maailmas olin. Isa otsis Alex'i ema kunagi üles, kui sai teada, kes ta on ja nad hakkasid suhtlema. Siis Nora rääkis talle, et nad olid Juhiga mitu aastat tagasi Juhi tegevuse pärast tülli läinud ja sellest ajast alates üritab Juht temaga ära leppida.“

Ta jutu põhjal järeldasin ma, et Alex'i ema nimi on Nora ning, piinlik küll, aga põhiline, mis mul jutust meelde jäi, oli see, et minu isa ja Alex'i ema on tuttavad. Mis oli muidugi suur pluss minu jaoks. Ja ausalt öeldes ei tundunud see nii suur probleem olevat, eriti, kui Alex'i ema oli Juhi katsetele juba ammu vastu pannud, et Alex ei oleks saanud meiega kohtuda.

„No aga saaksin ma Elena või Claudia'ga kohtuda millalagi?“ küsisin, jättes Alex'i teema sinnapaika.

„Saaksid küll, aga see ei ole eriti hea idee,“ vastas ta nägu krimpsutades. „Parem ürita enda piirkonda hoida.“

Ma ohkasin, hakates juba tüdinema ta vastikust käitumisest. Kuidas ta ei mõistnud, et mina ei ole nii südametu ega suuda enda kunagisi sõpru lihtsalt jätta?! Ma ei olnud neid juba nii kaua näinud ja see tekitas ärevust, sest ma ei teadnud, mis nendega toimub. Ja ma ei kavatsenudki enda piirkonda hoida, sest kellega mul siin suhelda oli, kui Alex'it, Elena't ega Claudia't siin ei olnud?

Patrick tõusis diivanilt ja saatis mulle kavala naeratuse. „Tahad näha, mis sind väljas ootab kojusaabumine puhul? Tule.“

Ta ei jäänud mind isegi ootama, vaid tormas kohe uksest välja. Ma läksin talle ruttu järgi, lootes, et ta 'üllatus' mind kuidagimoodi ei šokeeri, sest ilmselgelt mõtlesid nad, et mind peab suurejooneliselt vastu võtma koos kingituste ja muude asjadega. Ma aga ei leidnud neil asjadel erilist mõtet.

Ta peatus suure garaaži ees ja naeratas mulle ootusärevalt, mis andis märku, et tema oli hoopis rohkem põnevil, kui mina. Garaažis seisis neli autot, kõik mustad. Patrick kõndis paremas ääres oleva Mercedes'e poole ja pöördus siis uuesti minu poole.

„Kas pole äge?“ küsis ta, avades auto uksed. „See kuulub sinule.“

„Nalja teed või?“ ütlesin lähemale kõndides. „Ma ei oska seda juhtidagi.“

„Nojah,“ vastas ta lõbusalt. „Aga selleks olengi ju mina, kes sind õpetab.“

Vaimude Tund: Just, just (ma arvan Kui täiesti aus olla, siis ei ole ma selle jutuga üle aasta aja tegelenud ja üsna meelest ära läinud.)
Okei

Huhh, parandasin vea ära, piinlik viga. Justin küll surnust üles ei ärganud.

Oli küll armas Ta on natuke armsam vend kui päriselus oleks, vähemalt mu vend küll mulle midagi õpetada ei viitsiks

Ja vabandust järjekordselt, et nii pikk vahe sisse tuli osadele.



45. Peatükk:
Nädal aega hiljem olin ma peaaegu sama osav auto juhtimises nagu mu õpetajagi. Ühel õhtul, olles just võitnud teda võidusõitmises lääne ja lõuna piiri juurde, kuulutas ta mind ametlikult proffessionaalseks autojuhiks, öeldes, et olen kiirem õppima, kui ta arvanud oleks. Me seisime kaljustiku peale ja alla vaadates võis näha lõunapoolseid maju. Ma olin liiga muserdatud, tundmaks oma võidu üle rõõmu. Ma ei olnud Elena't, Claudia't ega Alex'it näinud juba nädal aega ja iga kord, kui ma sellest juttu tegin, kas ema, isa või Patrick'uga, viisid nad jututeema mujale.

Õnneks olid nad nõustunud Arianna majja jäämisega, kuigi vastumeelselt, sest nad arvasid, et ta on veidi liiderlik. Vähemalt oli Arianna mulle selles asjas toeks, tahtes samuti teada, mis lahti on. Ta oli üks päev välja läinud, laenanud minu autot ja üritanud lõunapiiri ületada, aga tema jutu järgi olid mingid mehed ta kinni pidanud ja öelnud, et ta ei saa seda ala läbida. Nad ei öelnud, miks ning Arianna pidi koju tagasi pöörduma. See ajas meid mõlemaid veel rohkem segadusse, sest me saime aru, et midagi on kindlasti teoksil.

„Patrick, ma tahan teada, mis toimub,“ ütlesin, olles mõnda aega vaikuses lõunapoolt vilkuvaid tulesid jälginud. Ma oleksin tahtnud teada, kas Alex'i maja on kusagil läheduses või elab ta teises lõunapoolses otsas. Kui ta siinsamas oleks olnud, minust vaid umbes viiesaja meetri kaugusel, ei oleks ma nendest meestest hoolinud ning läinud kasvõi otse siit kaljult alla. „Ma tean, et piiripealseid alasid ei tohi ületada. Miks?“

Ta ohkas, aimates juba ette, kuhu jutusuund tüürib. „Ma võin vaid oletada, et see oli Arianna, kes üritas piiri ületada... Olgu pealegi, me oleksime pidanud sulle kohe alguses seda rääkima, aga aimasime juba su reageeringut ette. Sind ei paista huvitavat reeglid ja piirangud, aga sa pead aru saama, et neid rikkudes või ületades võib su elu ohtu sattuda. Saad aru?“

„Mida? Tõsiselt räägid või?“ küsisin valjemini, kui plaanisin, nii et mu hääl vastu kajas. „Sa tahad öelda, et piiri ületamine on eluohtlik?“

„Ei, mitte otseselt, aga... kui sa teise alasse tungida üritad, siis jah, võib olla küll. Laura, kahe maailma vahel käbi sõda. Ja need mehed on meie endi turvalisuse huvides siin valvamas.“

Nad olid siin meie turvalisuse pärast? Kui nii, siis miks on piiri ületamine keelatud? See ei puutunud ju kuidagi kahe maailma vahelisse sõtta. See oleks ju isegi kasulik olnud, kui me kõik oleksime kokku hoidnud. See oli väga ebatõenäoline selgitus nende meeste olemasolule... Kindlasti oli mängus ka midagi muud, millest keegi millegipärast rääkida ei tahtnud.

„Kas meil on keelatud üksteist näha?“ küsisin. „Ja vasta otse, mitte ära keeruta.“

„Ma ütlesin ju juba, et turvalisuse huvides on see tõesti nii. Sa ei mõistaks, mis...“

Ta märkas mu ähvardavat pilku ja olekut ning ohkas veel korra. Siis andis ta alla ja rääkis mulle kõik, mida ta teadis. Maailmade valitsusel käis sõda juba ammusest ajast ja see ähvardas iga hetk aina intensiivsemaks muutuda. Siis otsustas selle maailma valitsus neli üksust moodustada: põhi, ida, lõuna ja lääs. Nad arvasid, et nii on parem, kui me kõik ühte paika koondunud oleme, sest niiviisi saab meil paremini silma peal hoida. Nende üksuste piire pidad valvama hakkama samad sõjaväelased, kes võitlesid ka teise maailma poolt saadetud meestega. Ta ütles, et ei ole kindel, miks me ei tohtinud piire ületada. Valitsus väitis küll, et see on meie endi turvalisuse nimel, aga ei selgitanud midagi. Muidugi oli see õige, et kui teise maailma mehed ründama peaksid, oleksid sõjaväelased meid kaitsmas, aga valitsuse motiivid ei olnud veel täiesti selged, sest kindlasti oli kõige taha midagi peidetud.

„Ma tahan koju minna,“ sõnasin, tundes, kuidas iiveldustunne minu üle võimust võttis ning rutates auto poole.

See ei olnud loogiline... Miks keelas valitsus meil üksteist näha? Vaid selle sõja pärast? Aga see ei olnud asjaga kuidagi seotud. Kas tõesti ei olnud keegi lähemaid selgitusi nõudnud, sest nende praegune põhjus oli sulaselge vale?!

Kodus aga tabas mind järgmine üllatus: Arianna oli kusagile kadunud. Ma olin just plaaninud talle kõigest rääkida, aga avastades, et teda ei ole majas, läksin üles enda tuppa ja heitsin voodisse. Minuti pärast aga kõlas koputus ja arvates, et see on Arianna, avasin vihaselt ukse.

„Midagi juhtus?“ küsis Emily. Õde, kellega olin ma siit majast kõige vähem suhelnud. Ta ei tundunud eriti jutukas ja samuti oli ta ainus, kes ei paistnud minu tulekust vaimustatud olevat. Tegelikult oli ta üldse veidi kahtlane. Ma olin paar korda tabanud ta mind jälgimas, kahtlustav pilk silmis, nagu arvates, et ma võin iga hetk kellegi maha lüüa.

„Ei,“ vastasin. „Oleks pidanud või?“

„Ei, sa tundud lihtsalt... kahtlane,“ vastas ta ja astus minust mööda, kõndides kirjutuslaua juures oleva akna alla.

„Tänan... vist,“ vastasin ja sulgesin ukse, olles tegelikult ta külaskäigust üsna häiritud. Mul ei olnud tuju praegu temaga rääkida. Ma oleksin parema meelega juurelnud Patrick'u räägitud jutu üle.

„Ära võta südamesse,“ sõnas ta, otsides pilguga nagu kedagi õuest. Ma võisin juba arvata, et ta vaatab, kas Arianna äkki midagi pihta ei pane, sest tema oli just see, kes esimesena Arianna suhtes oma kahtlusi väljendas. Nende põlgus üksteise vastu oli vastastikune.

Ma istusin diivanile ja jäin teda vaatama. Ta oli Patrick'uga välimuselt üsna sarnaane: helepruunid juuksed, pruunikad silmad ja üsna pikk kasv. Ema rääkis, et ta tegeles modellindusega enne siia tulemist ja ma sain aru, et sellepärast ta mind eriti ei sallinudki. Kuna ma rikkusin ta võimalused modelliks saada. Aga samas oli ta ka mõllavate hormoonidega teismeline, mis tõi temas esile pubeka, kes mulle juba vaikselt närvidele hakkas käima. Mul oli niigi palju probleeme ja ma ei vajanud veel tema mina-olen-siin-kõige-tähtsam suhtumist.

„Ei võtnudki,“ vastasin. „Mis mureks siis on?“

„Võin ma küsida, kes on Alex?“ päris ta ruttu, vaadates uudishimulikult mulle otsa.

Ma ei oodanud talt sellist küsimust, seepärast ei osanud sellele ka kohe vastata. Mida ma ütlema oleksin pidanud? Üks kutt, kellega mul kunagi midagi oli, aga enam mitte, sest ilmselt ei näe me üksteist enam kunagi, väga segaste põhjuste tõttu? Ja üldse, kust ta Alex'i kohta kuulis... Kas Patrick rääkis temast, kui mind juures ei olnud? Siis teadsid vanemad minu ja Alex'i kohta samuti.

Ma köhatasin. „Ee, üks väga hea sõber.“

Ta ühmas midagi vastu ja jäi mind kahtlase muigega vaatama. Sellest järeldasin ma, et ta teadis tegelikult, kes Alex on ning tahtis minult vaid kinnitust. Aga mul oli ükskõik... Ma ei pidanud talle endast ja Alex'ist rääkima.

„Olgu peale,“ vastas ta, suundudes ukse poole. „Ma tahtsingi lihtsalt vaadata, kuidas teil siin läheb. Head ööd!“

Ma kortsutasin kulmu, kui ta toast kiirustades lahkus. Oli sellel käigul üldse mingi mõte või oligi see küsimus ainuke põhjus, miks ta siia oli tulnud? Ta oli kindlasti veidram, kui ma siiamaani arvanud olin. Ta käitus nagu täiskasvanu, kuigi oli mingi viisteist-kuusteist... Ning tema tähelepanekud ja küsimused äratasid kahtlusi.

Arianna astus sisse, võttis mantli seljast ja heitis mu voodi kõrval olevale suurele madratsile, mis oli kuni tema siiajäämiseni mu tuppa toodud. Kui aus olla, ei oleks ma kunagi arvanud, et me nõnda suhtlema võiksime hakata, sest ta oli enne mulle rohkem, kui vastumeelne olnud. Aga võibolla ei näinud ma teda enam, kui ohuna enda ja Alex'i suhtele ja seepärast suutsin meie vahel selle barjääri ületada, mis siiamaani oli mul takistanud teda näha, kui... normaalset inimest.

Lõpuks, peale kaheminutilist vaikust, pööras ta enda rahuloleva naeratusega näo mu poole. „Oleks ma teadnud, et teil seal Juhi majas veel nii kenasid kutte on, kui Alex ja Patrick, oleksin ma ammu suureks Juhi pooldajaks hakanud.“

„Keda sa täpsemalt silmas pead?“ küsisin teda kahtlustavalt seirates. Ma ei olnud kindel, kas läänes oli veel kedagi, keda ma teadsin ja mul ei olnud selle kindlakstegemiseks ka aega, sest terve selle nädala olin oma vaba aja autodõidule kulutanud. Mul ei olnud isegi võimalust olnud ema või isaga maha istuda ja korralikult rääkida, sest ma võisin näha nende nägudelt, kuidas nad oleksid soovinud mind rohkem tundma õppida.

„Scott Harvey on ta nimi. Ma ei usu, et sa teda tead, sest ta oleks ilmselt midagi öelnud, kui ma talle rääkisin, et ööbin sinu poole,“ vastas Arianna.

Ma ohkasin. „Noh, usu või mitte, aga ma tean tean temast rohkem, kui sooviksin. Ta piiras mind mitu nädalat, enne, kui siia maailma üle toodi.“

Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis võibolla olid Arianna ja Scott üksteisele ideaalsed. Mõlematele tundusid samad asjad meeldivat: flirt, flirt ja veelkord flirt. Ning võibolla sel juhul, kui nad üksteist leiavad, ei ohustanud nad ka enam paarikesi, kes olid alati hirmul, et kumbki osapooltest võib Arianna või Scott'i lõksu langeda.

„Kas tõesti? Imelik, mulle ei öelnud ta sõnagi,“ möönis Arianna mõtlikult. „Aga vahet pole... Ta on üsna kuum täkk.“

Ta väljend Scott'i kohta ajas mind nii naerma, et ma ei saanud tükk aega sõnagi suust. Kui ma siiski lõpuks naermise lõpetada suutsin, pidin ma tunnistama, et sõna 'täkk' oli küll õige Scott'i kohta. Sest tulgu või maailma lõpp, naiste vallutamist ei lõpetanud ta kunagi.

Ma võtsin kapist ööriided ning suundusin vannitoa poole, hüüdes veel Arianna'le: „Edu sulle su täkuga! Sul läheb seda vaja, usu mind.“

Mul ei ole praegu eriti mõtteid, et su pikale ja armsale kommentaarile vastata, sellepärast ütlen ainult, et aitäh, et viitsid neid kommentaare kirjutada ja juttu lugeda


46. Peatükk:
„Ma ei saa aru, miks sa nii lapsikult eile käitusid ja mu sõnakasutuse üle naerma hakkasid,“ ütles Arianna hommikulauas, kus me vaid kahekesi istusime. Teised oli ammu juba söönud. Vaid meie olime kaks unimütsi, kes alles lõuna ajal ärkasid. Ja nii oli see iga hommik.

„Anna andeks, kui ma sellega su tundeid riivasin,“ vastasin, hoides naeru tagasi, kui mõtlesin ta eilsele ütlusele Scott'i kohta. „Lihtsalt... see oli sul õigesti öeldud.“

„Hommik,“ ütles Patrick, ilmudes kööki ja võttes mu kõrval istet. „Või tegelikult lõunast. Ma arvan, et mul on teile häid uudiseid.“

„Ainuke hea uudis võib olla see, et sa oled oma dilemmast üle saanud,“ sõnas Arianna ülemeelikult. Ma ei tea, kas mulle vaid tundus, või libistaski ta enda jalaga mööda Patrick'u jalga, mispeale too toolil nihelema hakkas. Mis neil kahel toimus?

„Lääne ja ida vaheline piir avati,“ teatas ta rõõmsalt, jättes Arianna kommentaari tähele panemata. „Nii, et ma arvan, et sul on võimalus Elena'ga kohtuda.“

„Tõsiselt räägid või?“ küsisin naerdes. „See on ju super. Aga kuidas põhja ja lõunaga jääb?“

Patrick kehitas õlgu. „Ma ei tea. Esialgu jäävad need suletuks, kuid ära muretse, ma arvan, et nad annavad ka nende osas järele.“

Olgu pealegi... Mulle piisas ka esialgu vaid sellest, et Elena't nägin. Kuigi mul ei olnud aimugi, kuidas ma ta üles peaksin leidma. Seal oli ilmselt sama palju maju nagu siingi, kui mitte rohkem. Aga kui ma seda Patrick'ule ütlesin, puhkes ta naerma.

„Ära muretse selle pärast,“ vastas ta. „Ma tean, kus ta elab ja kellega. Tal on ema ja vend.“

Arianna köhatas, tõmmates sellega tähelepanu endale. „Muidugi tead sa ta elukohta.“

Patrick ohkas ja ütles, et ma läheksin ta autosse ja, et ta viib mind ise kohale. Ma olin nii õnnelik, et jätsin tähelepanuta tema ning Arianna vahel valitseva pinge ja tormasin õue. Patrick tuli viie minuti pärast mulle järele, ütlemata sõnagi, kui ta autosse istus, millest ma järeldasin, et tal ja Arianna'l ei läinud kõik hästi seal sees.

Kui Patrick mootori käivitas ja sõitma hakkas, ei suutnud ma ikka veel uskuda, et Elena't näen. Miks oli valitsus äkki otsustanud just idaga piiri avada? Miks mitte lõuna või põhjaga? Kindlasti oli ka selle taga midagi, millest kellelegi ei räägitud. Või siis valitsus tõepoolest mõistis, et need piirid küll midagi ei muuda. Sel juhul lootsin ma, et nad avavad peatselt ka lõuna ja põhja piirid.

Kui me piiri ületamise kohale hakkasime jõudma, pidasid sõjaväelased meid kinni ning ma hakkasin juba mõtlema, et pean enda lootustes jälle pettuma, aga nad tahtsid vaid meie nimesid teada ja lasid siis meil edasi sõita. Ma olin tõepoolest juba arvama hakanud, et Patrick'u jutt oli lihtsalt pettekujutelm...

Me sõitsime veel umbes kümmekond minutit, enne kui Patrick auto ühe beežika maja ees peatas. Ma ei olnud küll eriti jälginud, sest olin liialt põnevil, aga see piirkond erines natuke meie omast. Siin olid tunduvalt väiksemad majad ja muru ei tundunud nii roheline, kui meie piirkonnas. Nii otseses, kui ka kaudses mõttes.

Kui ma turvavöö avasin ja hakkasin autost väljuma, nägin, et Patrick ei liigutagi end. „Sa ei tulegi?“

Ta paistis kahevahel olevat, aga raputas siis pead. „Ei, ma arvan, et mul oleks parem siia jääda.“

Ma kehitasin õlgu, hakkamata end tema ja Elena vahelistesse asjadesse segama. Ma olin üsna kindel, et Patrick'u ükskõiksus tema suhtes oli neil probleeme tekitanud ja võibolla tõesti ei tahtnud Elena temaga enam mingit tegemist teha, sest ma mõtlen, et kui Alex oleks minuga nõnda käitunud, ei oleks ma talle seda küll andestanud. Sest sellest võis järeldada, et ta ei tundnud minu suhtes kunagi midagi, aga... Alex oli lubanud, et otsib mu üles.

Ma hingasin närviliselt sisse ja helistasin siis uksekella. Paar sekundit läks mööda, kui rõõmsa näoga naine uksele vastu tuli. Tal olid pikad blondid juuksed ja samasugused pruunid silmad, nagu Elena'lgi. Ning tema naerul suu ja lõbus olek ei jätnud kahtlustki- ta oli Elena ema.

„Hm.. tere,“ ütlesin naeratades. „Ma olen Laura... Elena sõbranna.“

Ta silmad läksid suureks ja naeratus venis laiemaks. „Jah, ta on mulle sinust palju rääkinud. Mina olen Holly, ta ema. Tule edasi.“

Ma astusin sisse ja temast möödudes märkasin, kuidas ta kuidagi kahtlustavalt pilgu õue heitis, nagu vaadates, ega keegi mind ei jälitanud, enne kui ukse sulges. Ta hüüdis Elena'le, et see alla tuleks. Esik oli hubane ja avar ning tekitas tõeliselt koduse tunde. Otse ees oli trepp, mis viis teisele korrusele. Vasakule avanes elutuba ja veidi edasi, paremal võis näha söögituba. Tuli tunnistada, et see väiksem maja tekitas hoopis turvalisema ja soojema tunde, kui meie suur maja.

Ülevalt kostsid sammud ja järgmisena nägin ma Elena't trepiaval seismas. Ta vaatas mind hetke üllatunult, enne kui alla tormas ja end mulle kaela heitis. Ma kallistasin teda vastu, olles õnnelik veendumuse üle, et vähemalt ei olnud tema ning Patrick'u probleemid meie läbisaamist kuidagi rikkunud. Kui ta minust eemaldus, nägin ta seljataga üht poissi seismas. Kuigi ta juuksed olid tumedad ja nahk ka veidi pruunim, andsid tema näo piirjooned siiski märku, et ta on Elena vend. Ma oleks ta vanuseks umbes kuusteist pakkunud, sama vana, kui mu õde.

„Nii tore sind lõpuks näha,“ ütles Elena rõõmsalt. „Ma arvasin, et meil ei lubatagi üksteist enam näha.“

Elena ema juhatas meid elutuppa ning läks ise kööki midagi valmistama, kuigi ma ütlesin, et pole vaja. Elena vend, kes tegi teatavaks kohe enda nime- Cody, tuli istus meie juurde, kuigi tema välimuse ja stiili järgi oleks võinud arvata, et ta eelistab rohkem enda sõprade seltskonda. Aga mõne aja pärast sain ma selgeks, et tal on Elena'ga tunduvalt parem suhe, kui mul enda noorema õega. Nad tegid pidevalt üksteise kulul heatahtlikke nalju ja rääkisid siis midagi, millest vaid nemad paistsid aru saavat. Kui Elena ema köögist hüüdis, et Cody talle appi läheks, kasutasin ma võimalust ja küsisin, kas nende perekonnas on kõik nii rõõmsameelsed.

Ta kehitas õlgu ja möönis: „Ema ja Cody küll, aga mu n-ö isa küll mitte. Ma olen teda üks kord näinud, kui ma siia saabusin. Tal on uus naine ja perekond. Ta saadab küll enda nõmedat raha meile, et mind ja Cody't toetada, aga ta ei paista mõistvat, et see meid ei huvita.“

Ma arvasin algul, et ta isa on surnud, kui Patrick teatas, et ta elab koos ema ja vennaga, aga vähemalt ei osutunud see tõeks. Aga siiski jättis Elena jutt mulje, et ta on paras tõbras. Peale mitut aastat oli ta vaid ühe korra enda tütart vaatamas käinud? Tundus, et igatsus ei olnud järelikult nii suur.

Holly ja Cody tulid köögist kahe kandikuga. Ühel olid teetassid ja teisel küpsised ja koogid. Ma saatsin Holly'le tähutäheks naeratuse, kui ta mulle tassi ulatas.

„Elena mainis mulle muuhulgas, kui kena sa oled ja tõepoolest- tal oli õigus,“ ütles Holly tugitoolis istet võttes.

„Tänan,“ ütlesin ja saatsin manitseva pilgu Elena'le, mispeale ta küsivalt kulmu kergitas.

Me rääkisime nõnda veel umbes tunnikese, enne kui Holly lõpuks teatas, et kindlasti tahame me omavahel ka midagi jagada ning läks koos Cody'ga ära, avaldades enne lootust, et külastan neid peatselt uuesti. Ma lubasin seda teha ja viipasin Cody'le peaga hüvastijätuks, mispeale ta mulle silma tegi, pannes sellega Elena naerma.

Elena kõndis akna juurde ja heitis kardina vahelt pilgu välja. „Ma oletan, et sa ei ole Alex'it näinud?“

„Ei,“ ohkasin, langetades pilgu. „Aga ma ei tea, kuidas käituda või mida öelda, kui teda kohtaksingi.“

„Miks? Juhtus midagi?“ küsis ta, sihtides enda pilguga uuesti mind.

„Sa ilmselt ei teagi, aga ma jäin teise maailma, kui nad kõik üle toodi. Tom tappis Justin'i ja ma pidin talle selle eest kätte maksma. Aga kui ma seda Alex'ile ütlesin, muutus ta... imelikuks. Kuigi oli just ennist mulle põhimõtteliselt tunnistanud, et armastab mind,“ rääkisin.

Elena kergitas üllatunult kulmu ja naeratas siis. „Ta on liiga... nunnu. Ja, kui midagi liiga olla, siis tähendab, et see ei saa tõsi olla. Kuigi tema puhul võib ikkagi olla... Mitte nagu Patrick'u puhul, kes ei julge isegi sisse mind tervitama tulla.“