Vaimude keel

Uus järjejutt. Hetkel on mul selle jaoks tõesti väga mõtteid ja tuju kirjutada. :) Loodan, et keegi loeb ja kommenteerib, kriitikat ka, et saaksin muuta seda paremaks. :)



Mu parim sõbranna, kes siin foorumis on Unicorn tegi mu jutule treileri (ja tema tegi ka selle pildi siin eelnevalt) : https://www.youtube.com/watch?v=cPw9kgtHsHo&feature=youtu.be /Suur aitäh sulle. (:

1. peatükk

Ma näen teda juba eemalt. Heleblondid juuksed lehvimas tuules, seljas lemmik roheline kleit, jalas valged vabaaja kingad. Ta jookseb mulle vastu ja mina kiirustan tema poole.
"Heeeeeeeeeeei!" hüüan visates pea kuklasse.
Ta kordab sama ja peagi oleme üksteise kallistuses.
Jenne Hammer - minu kõige parem sõbranna. Minu kiindumusobjekt ja parim lohutaja.

Jalutame mööda käänulist rada ülesmäge, nautides Norra ilusat loodust ja rääkides üksteisele seiklusi, mis juhtunud meie lahusoleku ajal. Naerame valjult, koguni nii kõva häälega, et möödakäijad meile pilke heidavad. Meid ümbritsevad mäed, puud ja kõige ilusam roheline muru, mida näinud olen. Suundume kose juurde - meie lemmikpaika. Kose taga, ühes alumises osas saab superhästi pikniku pidada ja omaette olla. Jenne elab Oslos, minust vähemalt 7 tunni kaugusel autosõitu. Me ei kohtu seetõttu just väga tihti, mis on muidugi kurb, kuid tänapäeval on kõigil arvutid ja me chatime iga õhtu.

Jõuame mööda sopast rada selle fantastilise koseni, milles on ühtlasi väga puhas vesi ja see on ka imeilus. Veejuga jookseb alla suurelt kaljult, mille värvus on pruunikas-must ja tänu veele tundub see veel tumedam. Kalju küljel kasvab rohi ja mõned taimed, mille nimetust ma ei tea. Vesi ise on puhas ja valge ning tuleb kaljult alla väga suure hooga. Mulle meeldib see hääl - mõnus ja rahustav. Kuid vaadates seda nii võimsat ja nii jõulist veejuga, tundun endale selle kõrval nii habras ja väike.

Ma istun niiskele samblale ja naeratan, viibates Jennele, et ta mu kõrvale tuleks. Seda ta ka teeb ja tõmbab taskust välja kaks suurt Daimi šokolaadi. Naeratan ja tänan teda.

"Kas sa tead, et mu õde sai 18 ja nüüd kolib ta Londonisse?" küsib Jenne, näol närviline ilme.
"Dorte?" pärin ja ajan silmad suureks. Päriselt, ta vandus, et jääb igavesti Norra elama. Ja ta rääkis kogu aja kui hea siin olla on. Ma ei hakka rohkem küsima. Vähemalt selle kohta.
"Jap," ütleb Jen.
"Kas sa selle tõttu oledki natuke... mm... närviline?" uurin murelikult.
"Ma ei tea.. Imelik tunne on," pomiseb ta vaikselt.

Hakkan juba uut küsimust esitama, kui ta mind takistab: "Vahet pole. Räägi parem millal sa mulle Oslosse külla tuled."
Naeratan ja teesklen kulmukortsutust. "Ma pole sellega harjunud. See on kuidagi liiga suur."
Jenne purskab naerma ja ma liitun temaga meelsasti. Tunnen end temaga alati nii vabalt.

Kose juures on alati tore ja rahulik. Mulle meeldib siin ja Jennele ka. Naeratan laialt ja silun millegipärast tema juukseid.
"Nii, mis plaanid meil tänaseks veel on?" uurin.
"Ma mõtlesin, et oleks natuke ikkagi veel siin ja siis.. umm..." Ta teeb suure mõtleja näo pähe.
"Teeme sidrunikooki?" pakun. See on meie mõlema üks suurtest favoriitidest.
"Täiesti nõus," vastab Jenne.

Puu, mis meist umbes kolm meetrit eemal kasvab, hakkab metsikult kohisema. Temaga liituvad ka teised, veel suuremad puud ning kui ma taevasse vaatan, on ilus ilm minema pühitud. Tuul tõuseb ja läheb tugevamaks, pilvi tuleb suurel hulgal  juurde ja kose vesi tundub palju jubedam ning võimsam, kui enne.

"Emilie? Äkki läheks juba praegu ära?" pakub Jenne ja vaatab mulle murelikut otsa.
"Muidugi. Ma vihkan äkilisi ilmamuutusi," nõustun ja tõusen püsti.

Tuul on veel tugevam ja ma tunnen enda nahal niiskeid vihmapiisku. Kaljusein on külm, vihma kallab kosest läbi ja tuul viib selle meile peale. Tundub, et siit tuleb üks suuremat sorti torm. Sellest on kahju, sest tore oleks olnud Jennega õues olla, nüüd peab toas passima.

Kuid kui ma uuesti tähelepanu Jennele viin, on selle põhjuseks kiljatus. Silmad suured, süda kloppimas näen, et tüdruk seisab selle liikuva kivi peal, mida ma kunagi puutunud pole.
"Ei!" kisendan ja hakkan tema poole kätt sirutama, et teda tagasi tõmmata, kuid on juba liiga hilja.
See juhtub nii kähku. Ma näen kuidas ta tahapoole vaarub, karjudes ja meeleheitlikult üritades tagasi saada. Aga see kestab vaid hetke, sest edaspidine läheb segaseks.
Ma kuulen tema häält, aga see tuleb liiga kaugelt. "Em, sa jääd igaveseks mu parimaks sõbranna..." Ja prantsatus.
"Jenne!" karjun meeleheitlikult, vajun kõhuli ja mattun pisaratesse. "Jenne!"

Vaarun vastu kaljuseina ja nutan. Täiest jõust. Ma ei oska, ma ei suuda midagi teha. Ma vaid karjun vahetpidamata tema nime. Ma tean, et ta on läinud. Igaveseks läinud. Mu süda tõmbub kokku, tunnen teravat valu seda põletamas. Veider tühjuse tunne rusub mu hinge ja pisarad jooksevad jugadena. Üks hääl mu peas kisendab, miks ma midagi ei tee ja teine hääl on vait. Värisen ja nuuksun ja tatistan. See kestab vähemalt pool tundi ja mul on kogu selle aja nii valus. Kõik minu sees oleks justkui murdunud.

Ma ei suuda uskuda, et koht, mida pidasin parimaks paigaks, koht, mis tegi mind rahulikuks, koht, kus sain olla mina ise, võttis minult ühe kõige kallimatest.
"Jenne..." sosistan vaikselt.


Panen selga musta värvi kleidi ja seon tumeda lipsu ümber käe. Jalas olevad kingad on samuti mustad. Võtan oma vihmavarju ja astun uksest välja. Mul ei ole enam emotsioone. Kõik tundub nii kohutavalt vale.

Vihma vaid tibutab, kuid ikkagi hoian varju tihedalt pea kohal. Liigun autoni, mille juures ootab mind ema. Temagi kannab musta, kuid natuke erineval kujul. Seelik ja särk.

Sisenen sõnagi ütlemata autosse ja jään aknast välja vaatama. Tunnen end nii tühja, nii väärtusetuna. Ma isegi ei märka, kui ema meie Jeepi käima lülitab ja sõitma hakkab.

Peatume suure kiriku juures. See on kivist, ääristatud metallplaatidega. kiriku värvus on heledam, kuid uks ning aknaraamid on tumepruunid. See on kõrge ja ma ei näe selle tippu, kuid ma tean, et seal on kukk.

Siseneme kirikusse ja ma näen esimese asjana selle avara ruumi tahaotsa, kus lebab kirst, millel puhkab minu armastatud parima sõbranna keha. Ruum ise on väga avar, mõlemal pool mind on pruunid kirikupingid, mille otsadesse saab süütada küünlad.

Liigume mööda kriuksuvat kivipõrandat rahvasumma juurde, keda ma enne ei näinudki. Seal on Jenne vanemad ja sugulased, osad tema sõbrad ja mõned, keda ma iial näinud ei ole. Vaatan lahtist kirstu ja võitlen nutuhooga.

Ta näeb välja nii... habras, nii väike ja kaitsetu. Tema pikad juuksed on korralikult külgedel, talle on selga pandud helebeež kleit. Tüdruku käed on asetatud rinnale. Tema näol on siiski palju arme ja mind häirib see. ma tean, et pooled tema luud on puruks. Tegelikult on hämmastav, et nad on suutnud ta nii korralikult siia asetada, et tunduks, nagu polekski ta kukkunud. Tundub nagu ta magaks. Nagu oleks ta lihtsalt uinunud sügavasse unne ja ärkab homme hommikul rõõmsa tujuga. Aga ma tean, et see pole nii, sest muidu ei lebaks ta valge sisevooderdusega kirstus.

Pastor hakkab rääkima, kuid ma ei kuula teda. Meenutan hetke, mil me kaks nädalat tagasi üksteist kallistasime, tervitasime, hakkasime kose poole minema. Mäletan selgelt tema naerust nägu, inimeste imelikke pilke. Ja siis, tahtmata ilmub minu silmade ette tema kukkumine, kadumine... Ja mulle tulevad meelde tema viimased sõnad: Em, sa jääd alati mu parimaks sõbrannaks. Ja mu suunurgad tõusevad hetkeks, üheks üürikeseks hetkeks, nii viivuks, et keegi ei märkagi seda.

Ma ei pane tähele, kui me kirikust välja liigume, ma lihtsalt lähen massiga kaasa.  Surnuaed on alati mulle nii kurva ja masendavana tundunud. Seda ümbritseb kiviaed, maa on liivatolmune, enamus haudade ümber on muru niitmata, kuid mõne eest on hoolitsetud. Hauakivid on suured ja hallid ning neile on peale graveeritud inimeste nimed ja eluaastad.

Pruun kirst, mida mehed haua juurde viivad, on juba suletud. Tunnen pisaraid oma põskedel ja see omakorda tekitab minus piinlikust, kuigi ei peaks. Siiski olen mingil määral rõõmsam, et tunnen lõpuks midagi peale tühjuse. Sest Jenne oli mulle nii lähedaseks saanud ja see, kuidas ta minult ära võeti, paneb mind tahes-tahtmata mõtlema, kas ma üldse väärisin teda.

Me liigume umbes surnuaia keskele, kus on suur auk ja selle ümber palju liiva. Kirst pannakse sinna sisse, aga ma pööran selleks ajaks pea metsa poole. Suured ja laiad puud kõrguvad ja varjavad silmapiiri. Igaüks, kes matustel osales, saab puistata haua peale kolm peotäit liiva, enne kui see lõplikult suletakse.

Kui tuleb minu kord, hakkavad pisarad mu põskedelt alla veerema tihedamini, kui enne. Võtan esimese peotäie. "Jenne..." Ja viskan. See teeb rasket suruvat häält. Võtan teise peotäie. "Sa jääd igaveseks..." Ja viskan. Hoian nutuklopmi kurgus, laskmata sel valla pääseda. Seejärel võtan viimase peotäie kuiva liiva. "Mu parimaks sõbrannaks. Igaveseks." Ja ma viskan.

Põgenen haua juurest, jäämata sinna pikemaks ajaks. Ma tean, et peaksin, kuid ma ei suuda. Annan matusekimbu emale, et ta selle pärast hauale asetaks. Mina ise lähen läbi kiriku ja suundun selle ette trepile. Trepp on kivist ja see on nii külm, kuid mind ei huvita hetkel mitte miski. Tahaksin lihtsalt kõike tagasi, kõike, mis tegi mind õnnelikuks. Olgugi, et see keerleb vaid ühe inimese ümber.

Tuul toob minu jalge ette suure Daimi šokolaadi paberi. Täpselt sellise nagu Jenne mulle andis. Neelatan raskelt ning püüan selle kinni. Silmitsen paberit. See on punane, peale kirjutatud ilusa fondiga suurelt DAIM. Äärtes on pildikesed šokolaadist ja kalorisisaldustabel. Kui varem tundus Daimi paber lihtsalt tavaline punane, siis nüüd mõjub see  mulle kuidagi laastavalt, üksikult ja kurvalt.

Ma ei kavatsegi teiste matuselistega sööma tulla, kuigi ema muudkui utsitab mind. Ei, ma ei suuda enam kuulata seda hala ja kaastunnet, mida kõik seal kuulutama hakkavad. Mida see aitab? Ta on ju läinud ja haletsemine ei tooteda tagasi.

See oli väga liigutav algus ühele jutule. Ja ka üpris hästi kirja pandud. Tõotab tulla hea jutt, jään uut osa ootama. :)

Kõik samad sõnad, mis eespool olid. Väga hästi oled kirja pannud. Mina ootan ka uut :)

Nii, lõpuks saan lisada, sest paar päeva ei saanud internetti. :) See osa tuli nüüd lühem, aga järgmise üritan teha pikema. Ja mul on nii hea meel, et loete ning ma tänan. :)
2. peatükk


Ma hakkan jalutama surnuaia bussipeatusesse, keeldudes rangelt ema soovist mind koju sõidutada. Ausaltöeldes ei taha ma sinna nelja seina vahele jälle ronida. Olen seal nutnud kogu need kaks nädalat, mis matuseni oli. Tunnen end kuidagi rahulikumana kui enne. Arvatavasti sellepärast, et tean, et ta on nüüd ilusti ära saadetud ning miski ei saa enam takistada tema rahu. Tema igavest rahu.

Üks nendest kahest nädalast oli see, mil hakkas kool. Esimene koolinädal, esimene aktus, kuhu ma isegi ei ilmunud. Nii et nüüd, kus olen valmis naasma, pean silmitsi seisma 32 täiesti võõra õpilasega ning ka õpetajatega. Ma tean, et ema lubaks mul veel paar nädalat taastuda, kuid mul on tunne, et ma pean midagi tegema, muidu muutub see hullemaks. Teate küll, viia mõtted natuke eemale. Pealegi pean ma kooliasjades teistele järele jõudma.

Bussipeatus on väike ja siin ei ole isegi pinki. Lihtsalt üks suur post, mille otsas on bussipildiga märk. Aegu ei ole siia samuti märgitud, seega pean lihtsalt ootama. Bussipeatus asub suure heki ees, seega ma ei näe, mis aias toimub. Tee on kruusane ja ümberringi mets.

Suur kollane, valgete triipudega buss sõidab ette ja ma astun sisse esiuksest. Bussijuhiks on halli habemega vana mees, kes juhib hiiglasuurt rooli. Buss on peaaegu tühi, peale minu vaid paar inimest. Üks neist on umbes minuvanune poiss ja teine täiskasvanud punase täpilise rätiga naine. Tal on seljas roosa suvekleit ja kaelas pärlikee.

Istun kõige taga üksikusse pinki ja pööran pea aknast välja. Mul ei ole kahjuks kõrvaklappe kaasas, kuid ma pean tunnistama, et hetkel ma neid vist isegi ei kasutaks.

Puud vihisevad minust mööda, ainult puud. Kuused, männid ja kased. Minu koduni peab olema vähemalt poole tunni tee. Iste on mugav, kuid ma nihelen siiski. Kuidagi vastik on paigal püsida ja veider rahutuks tegev tunne on mind häirimas.

"Emilie Bruer?" kuulen oma nime ja pööran pea kõrvalistmete poole. See sama minuvanune poiss on endale seal koha leidnud ja just tema minu poole pöörduski. Mulle ei ole tuju kellegagi rääkida, veelvähem selle kummalise võõraga, kes imekombel mu nime teab. Noogutan õrnalt ja vaatan talle siiski küsivalt otsa.
"Ma olen Tom. Sinu uus klassivend," seletab ta naeratusega ja ulatab mulle käe. Kuid ma ei vasta tema tervitusele, noogutan vaid. Tal on seljas punane T-särk ja hallid püksid. Poisi juuksed on pruunikad ja nahk päevitunud.

Pööran pilgu tagasi aknale ja ohkan. Ma tean, et Jenne oleks võimalusest kinni haaranud: otsekohe selle poisiga vestlema hakanud ja võimaluse korral telefoninumbri hankinud. Võitlen pisaratega, mis Jennet meenutades vägisi silmi tikuvad.

"Su ema käis koolis ja rääkis, mis juhtus. Seetõttu tundsingi su ära. Ja päriselt, mul on nii kahju," sõnab poiss lõpuks.
Minus tärkab huvi ja pöördun tema poole. "Mu ema käis koolis?"
Tom noogutab.
"Ja ta rääkis mis juhtus?"
Noogutus.
"Kõigile?"
Poiss noogutab jälle.
Nii et kõik mu tulevased klassikaaslased arvavad nüüd, et olen leinafriik, kes oma parimat sõbrannat taga nutab. Tore on, ma loodsin, et saan sõpru ja see ei tule välja. Aga nüüd, kui õpilased on toredad, hakkab igaüks neist mulle kaastunnet avaldama. Kui mitte, olen lihtsalt erak, kellest nad välja ei tee.

Me ei ütle kumbki veidike aega midagi. Lõpuks hakkab ikkagi Tom rääkima.
"Mul on nii kahju.."
"Aitab. Ma ei jõua seda enam kuulata," nähvan lõpuks. Mul pole hea tuju ja see tähendab, et pole ka hea aeg sõprust arendada. Nähes tema kohkunud ilmet, lisan kiirelt: "Anna andeks. Ma soovin lihtsalt eluga edasi minna."
"Jah, muidugi. See on väga õige kusjuures," nõustub ta.
Mu suunurgad kerkivad hetkeks. Aga ta jõuab seda märgata ning see sunnib mind muigama.
"On sul juba pinginaaber olemas?" küsib ta ja naeratab.
Enam ma talle sellega ei vasta, kuna see on jälle üks probleemidest. Ma ei tea kedagi ja seega pole mul pinginaabrit. Nojah, arvatavasti meeldikski mulle üksi istuda. Raputan pead.
"Ma võin sulle ennast pakkuda, sest nagu näha, kellegi teisega sa tutvunud pole, või mis?"
"Seda jah. Aga kas sa ise kellegagi praegu ei istu?" küsin. Mitte, et see mind huvitaks. Tunnen end kuidagi hästi, et temaga tutvust teen. Eriti arvestades fakti, et Jenne oleks seda kindlapeale teinud. Jenne... Tema ilus naerusuu, tema juuksed, tema huumorimeel ja lõbusus... Ma ei näe teda enam kunagi...

Ma ei suuda oma nuttu enam tagasi hoida ja see pääseb valla. Pisarad tulevad üksteise järel mööda põske alla ja ma olen kohutavalt pettunud. Ma lootsin, et ma enam ei... Ma ei teagi mis.

Minu suureks üllatuseks tunnen Tomi käsi enda ümber ja kuulen tema lohutavat häält. "Kõik on hästi, Emilie. Kõik on hästi."
Ma muutkui nuuksun ja võitlen pisaratega, kuid nad on tugevamad. Ma ei suuda neid enam ohjes oida, nagu ma terve matuse sain.

Ma ei tea, kui kaua me niimoodi oleme, aga lõpuks rahunen maha. Minu peatus on tulemas ja ma rabelen end tema haardest välja.
"Aitäh, ma nüüd lähen," pomisen ja hõõrun nägu.
"Loodan, et näen sind esmaspäeval koolis!" hüüab ta mulle järele.

Liigun mööda bussikoridori esiukse poole. Vahepeal on bussi rahvast juurde tulnud. Naist küll pole, aga kolm lõbustatud tüdrukut, kaks täiskasvand meest ja vanamemm on osad kohad täitnud. Aga siiski on neid piisavalt vähe, et buss tühi tunduks.

Sõiduk peatub ja ma astun "aitäh" öeldes uksest välja. Õues on läinud külmemaks ja ma tõmban käed endale ümber õlgade ja sammun mööda kõnniteed kodu poole. Tuuleiil läbib mu riideid, ning kananahk ilmub ihule. Aga ma ei tee sellest välja, lihtsalt astun edasi, sihiks kodu.

Möödun suurte mändidega pargist, kus muru on niitmata, aga ometi mängivad hooletusse jäetud pargis lapsed väikesel mänguväljakul, mis koosneb ühest lühikesest punasest liumäest ja liivakastist, kus liiva seest kõrguvad välja taimevõrsed. Kaks umbes kolmeaastat kaksikut tõstavad oma roheliste kühvlitega liiva. Nad on täpselt sama sugused: tumedad punupatsi seotud juuksed, roosa lips ja täpiline kleit. Jalas on neil mõlemal punased kingad. Liumäe peal naudib igavaid mõnusid üks poiss, kes on minu arvates umbes viiene. Tal on peas lahe nokamüts, mille küljest turritavad välja ilvese kõrvad.

Lastest natuke eemal istub umbes kolmekümne aastane naine. Tema juuksed on seotud kõrgesse krunni ning ta kannab pikka sügismantlit. Naise näol on tüdinud ilme ja ma julgen arvata, et tema vastutab laste eest, kes nii rõõmsameelselt ja ilma probleemideta naeravad. Ja see paneb mind mõtlema sellele, kui kaua aega võib minna, et ka mina niiviisi südamest, probleemivabalt naerda saaksin. Turtsatan selle mõtte juures ja liigun edasi.

Park oleks tõesti väga ilus, kui keegi sellega tegeleda viitsiks. Kahjuks on pargi asukoht maal ning siin ei käi just väga paljud. Ma olen vahel mõelnud, et peaks muruniiduki siia tooma või prügi maast üles korjama tulema. Aga nagu tavaliselt nende asjadega on, mõteteks nad jäävadki.

Ma kuulen laste kilkamist veel kaugele seljataha. Tee mu jalge all on muutunud väga kiviseks ja ma näen vaeva, et mitte koperdada. Meie kodukülas - mis ma pean mainima, et on väga väike - on erinevaid maju. Mõned, millest möödun, kohe mõjuvad soojalt ja koduselt, samas kui teised tunduvad vastuvõtmatud ja külmad. Juba maja värv annab minu jaoks ühe eelistuse. Üks kollane maja millest möödun ja mille akendest paistab valgust ning mille aed on ehitud kõige ilusamate punaste roosidega, mida näinud olen, mõjub tõesti toredalt. Aga jällegi üks helesinise varjundiga, aknad pimedad ja aed vaevaga enam-vähem korralik, tundub ebameeldiv.

Meie maja oleks justkui soojuse ja külmuse keskel. See on beežikat tooni, kuid mõnes nurgas on näha tumedamat varjundit. Maja ise on kahekorruseline, suur ja mugav.Uks on puuraamiga ja läbipaistva sileda klaasiga ehitud. Ma näen enne sisenemist juba meie esiku seisukorda. Jalatsid on üksteise otsas hunnikus, vihmavarjud on toetunud seintele ning kulunud värviga kapp on igati ootamas kõiki, kes vähegi soovivad seal oma jalatseid vahetada.

Võtan võtme ja avan ukse. Ma olen tihti mõelnud, et on masendav siseneda koju, kui keegi sind seal ei oota. Klõpsan tule põlema ja astun esikust edasi. Kohe jääb silma vannitoa sile uks ja elutuba, mis varjab köögi. Asetan oma vihmavarju hoopis elutoa äärde ja jalutan ise mööda parkettpõrandat diivanile. Helepruun värv mõjub mulle rahustavalt ja ma lülitan teleka mängima. Minu õnnetuseks on esimene seriaal, mida ma näen "Kiirabihaigla" ja just täpselt, kui otsin pulti, et kanalit vahetada, sureb mingi mees. Toimub operatsioon ja mustanahalise süda osutub liiga nõrgaks. Arstid lahkuvad ja jätavad surnukeha lebama. Talle on tõmmatud peale sinakas-roheline lina ja nüüd õnnestub mul eristada vaid tema kehakuju. Raputan pead ja vahetan kanalit. Jätan teleka uudiste peale, mis mind tegelikult üldse ei huvita ja tõusen püsti.

Mulle meeldib, kui midagi taustaks mängib, kui üksi olen. Üritades end võimalikult tegevuses hoida, et mitte Jennele mõelda, kiirustan kööki. Võtan valgest külmkapist Norra lapiksaia ja määrin sellele peale võid, mille soolasisaldus on piisavalt suur, et seda maitset oma keelel tunda. Ma istun puust köögilaua taha ja jään vaatama välja suurest aknast. Taustaks kuulen kõrvaltoas mängivaid uudiseid.

Meie majast välja ulatuv vaade on üpris igav. Naabermaja ja tühi plats muru, mõned üksikud puud ja põõsad. Taevas seevastu on muutunud tänu pilvedele justkui triibuliseks ja see tundub huvitav. Jälgin tasakesi liikuvaid pilvekümbemeid piisavalt suure huviga, et mõtted eemale viia. Seal on erinevaid valgeid laike. Ühed justkui meenutaks lambaid või lehmi, kui samas teised on lihtsalt pilved ja ma ei suuda sealt välja nuputada ühtki kuju.

Tõeliselt südantlõhestav ja liigutav lugu. Samuti väga kaasahaarav ja põnev. Mulle tohutult meeldis ja loodan, et kirjutad seda juttu veel pikalt! :) Ootan juba uut! :)

Tänuuuud! :3
Selle osa lühisus peitub selles et ma lähen kaheks päevaks nüüd ära ja tahtsin siia postitada. :)

3. peatükk

Mul pole aimugi, kui kaua emal minna võib. Lõpuks tüdinen ühel kohal istumisest ja otsustan hoopis kooliasjad kokku pakkida. Olgugi, et homme on pühapäev. Lähen mööda puust treppi oma tuppa. See on avar, kahe akna, ühe suure kapi, voodi ja valge raamaturiiuliga, mis muideks on täis ainult fantaasia ja ulmeraamatuid. Muigan põhjuseta ning võtan kätte helesinise koolikoti. Selle rihmad on mustad ning kotti kaunistavad valged lillekesed. Pole küll midagi erilist, aga mulle meeldib.

Topin sinna mingid õpikud, mille värvi ja nime ei vaevu ma isegi vaatama. Pinali - mis imekombel on juba koolitarbeid täis - asetan sinna kuskil vahepeal, ni et ei märkagi. Päevik on mul samasugune helesinine nagu kott, ainult seda ilustab pilt suurest liblikast, kes oleks justkui väga rõõmus. Olgugi, et tema nägu pole tegelikult näha. Naeratan omaette.

Seejärel tõmban tumesinise kotiluku kinni ja asetan selle ukse kõrvale. Vajun istukile ja ohkan. Põrand minu all tundub kuidagi külmem, kui tavaliselt. Kuigi pigem on vist asi selles, et mu hinge rusub mingi imelik üksindus. Jah, ma suutsin end veidike tegevuses hoida, kuid nüüd on mõtted otasas. Tomile ma ei mõelnud. Päriselt, ma lihtsalt ei suutnud.

Kui olen juba arvamas, et peaks magama minema ja jätnud maha mõtte ema oodata, kuulen koputust. Kiirustan treppist alla ja jooksen ukseni. Ema seisab läbimärjalt ukse ees ja ootab, et ma ta sisse laseksin, kuigi ta peaks teadma, et uks on lahti.

"Eee... Tule sisse," pomisen.
Tema juuksed on pruunikad, kergelt lokkis. Tal on seljas must seelik ja samat värvi pitsiline pluus, mis liibub tema kehale. Näen piisku, mis tilguvad alla tema riietelt, otse uutele kingadele, mille värv tundub kui juba ammu kulnud olevat. Olgugi, et need on alles üleeile ostetud. Jap, vihm on teinud oma töö ja muutnud ema veel rohkem murelikumaks.

"Kuidas siis läks?" küsin väga vaikselt, tahtmata tegelikkuses tema vastust teada.
"Nagu igal teisel matusel, kus ma käinud olen. Ja päriselt, sa oleksid pidanud seal olema," heidab ta mulle ette.
"Jajah," pomisen. Ma ei tahtnud seal olla ja ei oleks läinud, isegi kui ema oleks mind sinna vedada üritanud.

Raputan segased mõtted peast ja jälgin, kuidas ema paljajalu oma tuppa vuhiseb. Algul jään lihtsalt meie esikusse seisma, teadmata, mida teha. See on... raske. Raskem, kui ma arvasin, et surm võib olla. Jah, ma olin alati teadnud, et see kujutab endast midagi rasket, valusat ja jubedat. Aga kui ma surma tõepoolest kogesin, tundus see veel kümme korda hullem. See kaotus.. See valu... Tunne, et tükike su südamest on varastatud.

Kui ema tumedate koduriietega elutuppa läheb, pomisen talle ukse vahelt "head ööd" ja otsustan voodisse ronida. Kell on piisavalt palju, et suudaksin uinuda.

Pesen oma punase hambaharjaga kiirelt kollaseks tõmbunud hambad, lootes, et nende värv taastub mingilgi määral. Seejärel loputan külma veega suu ja lippan oma tuppa. Minu kollane laelamp põleb eredamalt, kui vaja ning otsustan hoopis telefonivalgusel end voodisse juhatada.

Minu tekk on rohekas-sinine, valgete laikudega. Padjapüür on samast komplekstist ja isegi lina on seda. Poen mõnusalt pehmete voodilinade vahele ja nagu viimased kaks nädalat olnud on: paar pisarakest saadavad mu unele.


Mu silmad plõksatavad lahti. Esimese asjana näen oma lampi. See suur ja särav valguseallikas - kuigi hetkel ta ei põle - paistab tõesti hästi silma. Pööran pilgu sellelt kiirelt kõrvale, vaadates välja hoopis aknast, kuid minu silmapiirile jäävad vaid puukadvad ja pilved. Seda seetõttu, et olen pikali.

Tõukan end käte abil pehmel voodil istuli. Ringutan pikalt ja jään end peeglisse jõllitama. Mu pruunid juuksed on täiesti sassis, otsaesisele oleks osad juuksekarvad justkui kleepunud. Minu muidu säravad sinised silmad on veidike paistes ja mul on totaalne padjanägu.

Ajan end vaikselt voodist välja ja vahetan oma jäätisepildiga kollaka öösärgi ühe mõnusa koduriietuse vastu - mustad kottis dressipüksid, lai valge särk, mõnus hall pusa ja karvased sussid. Ma tean, et see ei sobi kokku, kuif ausalt - viimased kaks nädalat pole ma oma välimusele väga tähelepanu pööranud. Ma otsustasin, et tänasest keeran uue lehekülje. See tähendab, et jätkan võidukalt oma elu, jättes Jenne meeltesse igaveseks parimate mälestuste toel.

Aga kui ma tahan võtta oma riidekapist pusa, saan šoki. Jenne roheline kleit, mida ta kandis meie viimsel kohtumisel, ilutseb minu riidepuul. Selle ilus kuju, fantastiline värv ja lõige... See lummab mind. See tekitab minu silme ette pildi Jennest - tema heleblondid pikad juuksed ja see imeline roheline suvekleit. Jenne õnnelik ja võidukas naeratus, kleidiäär lehvimas tuules.

Aga kuidas sai see minu riidekappi?
"Jenne?" sosistan mõtlematult ja tunnen äkitselt pisaraid. Minu võidukas soov minna edasi eluga, mis tegelikult on mingil määral igaveseks tuhmunud, kukkus läbi. Vajun põrandale, kleiti emmates ja nuttes. Meenutades kõiki hetki, mil temaga olen olnud. Alustades nii varaselt, kui vähegi mäletan...

"Tere! Mina olen Jenne Hammer ja minust saab tulevane modell. Näha võite mind moekirja esikaanel!" teadvustab ta valjult.
Purskan naerma. "Jenne, sa oled seitsmeaastane!"
"Ma tean." Ta ohkab, kuid peagi vallutab teda naeratus ja mu süda täitub soojusega.
Tüdruku juuksed on kahel pool punupatsis, seljas lühikesed punased püksid ja koera pildiga T-särk. Me oleme mõlemad paljajalu, seega jalatsite pärast pole vaja muretseda.
Jenne demostreerib uhkelt, kuidas ta kõnnib moelaval, kuigi temal näol olev meik ütleb hoopis midagi muud. See on tegelikult minu kätetöö, aga ma ei ole huulepulkade ja silmavärvidega just kõige osavam. See näeb välja rohkem mäkerdis, kuid Jenne on rahul. Muigan vaikselt...

Uut !  Väga super jutt oli taas, kuid nüüd torkasid silma mõned kirjavead. Tundub väga põnev ja tahaks teada, mis edasi saab. :)

Ma üritan oma mini-reisil ka kirjutada siis. :) Jätkuvalt: tore kui meeldib. :) Ja kirjavigade suhtes olen hoolsam järgmine kord.

Millal ma juba uue osa saan ? :/

Varstii, ma üritan täna valmis saada.

See peatükk tuli lühem, aga mul läks ikka nii kaua aega.


4. peatükk

Lõpuks avastan end oma põrandalt, istumas valgel vaibal, selg toetudes vastu voodit. Kui kella vaatan, näen õudusega, et olen niimoodi mõelnud ja meenutanud üle tunni. Alguses ma ei märkagi kleiti, kuid kui püsti tõusma hakkan, kukub see mu sülest põrandale.
"Kuidas see siia sai?" sosistan vaikselt, kuigi ma tean, et kedagi pole. Ema läks kohtingule. Täna hommikul, kuni õhtuni. Jap, see kõlab imelikult, eriti veel seetõttu, et praegu peaks majas valitsema lein, mitte värske armumine. Ja veel see kellaaeg - emps ei tahtnud mind üksi jätta, kui tal peaks juhuslikult keskööni minema.

Tegelikult on jõhker, kuidas isa meie juurest ära läks. Ma tean, et see oli tema otsus, kuid... miski justkui ütleks mulle, et keegi mõjutas teda.
See oli külm detsembriöö vastu esimest jaanuari. Lund ja ilutulestiku rakette oli igal pool, pidevalt kuulsin tuletõrje ja kiirabi signaale läbilõikavalt valjult. Isa seisis minu kõrval suurel platsil, oodates punase raketipaki plahvatamist. Kümme ilutulestikuvidinat läksid korraga lendu, tehes meie viimase koosoldud hetke imeliseks. Ta naeratas, suudles mind laubale ja sosistas head aega. Ma ei saanud neist sõnadest varem aru, kuid tagantjärele mõeldes mõistsin. Seejärel ta naeratas ja hakkas minust eemalduma. Oma mõnusa 9-aastase titeaksendiga küsisin, et kuhu ta läheb. Mu isa vastas, et poodi. Ta ütles, et ostab rakette juurde. Ma lasin tal minna, saates teda pilgu ja naeratusega. Aga ta ei tulnud tagasi koos rakettidega. Õigemini ei tulnudki ta tagasi. Ma jäin teda ootama mitmeks päevaks, mõtlesin, et äkki jäi ta lumevangi. Aga ta ei tulnud.. Ja mina muudkui ootasin.

Pühin meenutusega kaasneva pisara, asetan kleidi tagasi kappi ja jätan selle maagia pärast mõtlemisele. Topin pusa selga ning kõnnin mööda kääksuvat treppi kööki. Ema juba askeldab kuuma pliidi juures, valmistade pannkooke.
"Tere hommikust!" sõnan ja loodan, et mu hääl ei värise.
"Tere-tere! Magasid hästi?" uurib ema.
"Jah," pomisen, jättes hommiku-üllatusšoki mainimata.

Stina - nii kõlab minu ema nimi - tõstab mu taldrikule rullikeeratud helepruuni koogi. Ma tean, mis täidisega see on - karamelliseeritub õunad, nagu mulle ikka meeldib. Ma ei pea lõhkuma rulli, et teada, millised nad välja näevad - õrnalt pruunid, rohkem kuldsed ja mõnusad. Naeratan õrnalt, surudes endale peale mõtet, et Jenne pole päriselt läinud. Et ta on ikka veel minu juures. Ja see sunnib mu suunurki kõrgemale tõstma.

Kui mul söödud saab, otsustan oma tuppa minna. Millegipärast tuleb mul tuju joonistada. Võtan oma puust kapist välja suure valge joonistusploki. Sellele on maalitud kunstnik, kellel on ees suur värvilaikudega tumesinine põll, peas valge kunstnikumüts ja käe värvialus, koos 12-ne vajaliku värviga. Teises käes hoiab ta korraliku kujuga tumedat pintslit.

Avan ploki ja rebin krääksatusega välja ühe suure valge paberi. Seejärel tõmban sahlist välja pliiatsid ja hakkan visandama esimest mõtet, mis pähe tuleb. Ma ei taju isegi, mida täpselt joonistan, kuni olen jõudnud poole peale. Võpatan pildi juurest eemale, sest naeratav Jenne - nii palju tema moodi kui ma teha suutsin - mulle vastu vaatab. Tema juuksed, tema silmad, tema naeratav suu, tema huuled, tema porgand-nina, tema põsed, tema kael, tema... Pööran paberi kiirelt teistpidi ja vaarun vastu seina. See tegi haiget.

Pühin esimese pisara ära ja võtan pliiatsi uuesti kätte. Seekord ma päriselt mõtlen enne, kui midagi joonistama hakkan. Võtan silme ette pildi tulbist, kujutades tema tulipunaseid õisi, rohelist vart ja imelist aroomi. Kuigi seda viimast pole võimalik otseselt joonistada, soovin, et seda otsekui õhkuks mu pildist välja.

Mul läheb aega umbes tunnike. Seejärel olen uhkelt visandanud hariliku pliiatsiga varjudega tulbi. See justkui säraks. Ma tean, et teisel pool seda joonistust - mis mul üllatavlt hästi välja tuli - on pilt mu parimast sõbrannast.

Otsustan, et tulbi pildi panen seinale hiljem. Hetkel topin selle sahtlisse ja otsustan hoopis jooksma minna, olles kindel, et värske õhk mõjub mulle hästi. Võtan kapist helesinise topi, lühikesed lillakad püksid ja patsimummu. Seon juuksed ilusasti kõrgesse hobusesabasse ja lükkan jalgade otsa sokid, et botased peale panna.

Seejärel lippan alla, kirjutan ruttu igaksjuhuks kirja, sisuga: läksin jooksma. See on juhuks, kui kohting peaks läbi kukkuma ja ema mind paanikas-muserduses otsima ei hakkaks. Silt on suur, ilutseb külmkapil ja on kirjutatud markeri abiga minu ebaharilikult liiga pingutatud käekirjaga.

Lähen meie avarasse esikusse ja võtan tumepruunist puitunud nagist endale jaki, kuigi ma tean, et päev on palav. Seejärel tõmab jalga oma jooksmisest halliks kulunud tossud ja olengi minekuvalmis. Hüppan üle heleda vaiba, et seda mitte määrida ja peagi tunnen värsket hommikuõhku enda kopsudesse rõhumas. Naeratan vaikselt. Ma tean, et see hommik oleks olnud meile, kui poleks seda vahejuhtumit olnud. Aga ma tunnen, et ta on siiski minu kõrval. Ikka veel minu juures, jäädes siia igaveseks.

Algul ma sörgin, vaadates minust mööduvaid inimesi. Neid on erinevaid. Vanaeideke, kelle jalad on väsinud kõndimisest ning teda abistab puust tumepruun jalutuskepp. Ta kannab peas punast rätikut ja tema näol on lahke ilme, kui temast möödun.
Suur perekond, koos tüdinud ilmeil pikkade juuste ema ja paksu kampsuniga isaga. Nende ümber hüplevad kaksikud, kes on täpselt samade kleitidega ja papudega. Nende juuksed lehvivad tuules. Lastega on liitunud ka pisult suurem tüdruk, kes muudkui kisendab: "Palun! Emme, issi, palun! Palun! Palun! Palun!"
Möödun neist küll kiirelt, kui piisavalt, et midagi näha-kuulda. Üks mees, kes on endale suhteliselt võluva habeme kasvatanud, naeratab mulle. Tema juuksed on sirged, riided puhtad ja triigitud ning käes must portfell.

Veel näen ma mitmeid inimesi, kes on kuidagi ühtmoodi masendunud. Eemalt läheneb grupp matuselisi ja mul läheb seest õõnsaks. Neid kõigil on seljas tumemustad riided, naistel juuksed lihtsasse masendavasse patsi seotod ja mustad loorid näo ees. Nende hulgas on ka üks umbes kolmeteistkümne aastane poiss, kelle juuksed on heledad, mis ilma tema nägu nägemata mõjuksid kindlasti lõbusalt ja sõbralikult. Aga tema näolt jooksevad pisarad ja suunurgad on allapoole kaldus. Otsekohe tuleb silme ette pilt eilsest. See on imelik mõelda, et alles eile toimusidki Jenne matused. See tundub olevat kusagil kaugel. Võibolla tundub mulle nii seetõttu, et kaks nädalat ma juba nutsin teda taga. Või siis sellest tundest, et Jen on ikka veel minuga.

Soovin mustast kurvast grupist kiiremini eemale saada, seetõttu kiirendan oma sörgi päris jooksule. Tuhisen inimestest mööda nagu segane, kuni puud mind peatavad. Oleksin just pargiteelelt kõrvale põigates suurele uhkele tammele otsa põrutanud.

Lahe. Uut !

Pean ikka küsima, millal uue osa saab? :)

5. peatükk

Olen juba valmis edasi sörkima, kui märkan eemal Tomi. Seda sama poissi, kellega olin alles eile tutvunud. Kohendan automaatselt enda patsi ja lehvitan talle, seistes pargiäärel nagu totakas. Mind märgates tõuseb tema suu naerule ning ta jalutab mööda krõbisevat savi-liiva-kiviteed minu poole. Poiss kannab pikki teksaseid, sinist T-särki ja tema juuksed on mõnusalt sargus. Sammun talle vastu.

Ta naeratab veelkord ja kiirendab sammu. Märkan seda, kuid samaga ma siiski ei vasta. Grupp matuselisi ja läbielamistuhin eilsest kohutasid mind liialt. Peagi on meie vahel vaid meeter. Ja ma ikka ei naeratada, kuid loodan, et ta saab aru. Matused olid siiski alles eile!

"Hei," ütleb ta hellalt.
"Hei," vastan, üritades oma hääle muuta nii soojaks kui suudan.
"Tulid jooksma?" uurib ta ja viipab siis oma käega, et läheksime edasi.
Päriselt, ma kõnnin meeleldi. Möödume suurtest rohelistest tammedest ja mõnest vahtrapuust. Park on mulle alati mõjunud hästi ja rahustavalt. Sama oli ka kosega... Kuni... Ma pole seal peale Jennega juhtunut käinud.
"Jap, tulin," vastan kiirelt, järsku avastades, et olen mõtlema jäänud.
"Ma tahtsin öelda, et ma ei sõbrusta sinuga kaastundest, nagu võib-olla arvad. Sa oled tore tüdruk," ütleb ta siis ja naeratab. Hetkeks riivab tema käsi minu puusa ja tunnen külmavärinaid.
"Nii et me oleme sõbrad?" küsin muigega.
"Kui sulle sobib."
"Sobib sobib." Muie venib korraks laiemaks ja kaob siis.

Oleme pargi alguses. Siin on moodustatud lehtpuuallee, mis juhatab sisse pargipinkideni. Ühtlasti on siin ka suur linnakaart. Seal on märgitud suuremad poed ja erinevad teed, kust saab kuhu. Pikemad ja laiemad on märgitud tumeda paksu musta joonega, aga väikesed ja ühesuunalised peenikese pruuni joonega. Lõppkokkuvõttes näeb kaart välja värviline, kuid minu orienteerumisoskamatust arvestades ei saaks ma siin liigeldud ka kaardi abil. Muidugi juhul, kui ma siin ei elaks.

"Kuhu me lähme?" küsib Tom, naeratus näol.
Ma tahaksin naeratada, aga muudkui tuleb silme ette pilt eilsest ja ma jätan selle mõtte katki.
"Mul on kõht tühi," mainin vaikselt.
"Måned?" pakub poiss. See on siin lähedal üks tore kohvik.
"Minugi poolest," vastan.

Jalutame algul vaikides mööda kivist kõnniteed. Erinevat värvi autod tuhisevad meist mööda ja inimesed justkui jookseksid ja kaoksid võimalikult kiirelt vaateväljast. Tundub, nagu oleksime kaks tigu, kellele tundub kõik muu nii rutakas...

"Kuidas siis pinginaabriga jääb?" küsib ta järskult ja ma võpatan.
Olin nii oma mõtetes. "Mis?"
"Tahaksid minuga istuda?"
"Jah, muidugi," pomisen, soovides hetkega koju minna ja kõik seljataha jätta. Enam mul ei olegi kõht tühi, tahaksin lihtsalt voodisse pikali heita, puhata ja võibolla end lõpuks tühjaks nutta.
"On midagi? Kui sa ei soovi..."
Asetan automaatselt käe tema õlale, kuid seda märgates tõmban käe eemale. "Soovin ikka."

Måned on näeb välja suur ja uhke, rohkem nagu vanaaegne, kuigi suur vilkuv silt rikub selle tunde. Maja on puust, kõrge ja ülemisel korrusel on külalistemaja. Katus on tumedam, kui puust seinad. Uks on kiitsakas ja selle kohal särab suur vilkuv elektrooniline kiri: Måned.

Astume sisse ja peatume leti juures. See on suur, pruun ja puust tehtud. Sõbraliku näoga blondide punupatsidega ettekandja juba ootab meie tellimust. Ma ei soovi midagi peale maasika-banaani smuuti ja Tom võtab ühe coca-cola ning kananagitsad. Ta maksab meie mõlema eest ja ma tänan teda, pigistades naeratuse tahtmatult välja.

Seame endale koha sisse aknaäärses vanamoodsa kujundusega lauas. Võtan paar lonksu oma jooki ja mõtlen, kui maitsev see on.
"On ka hea?" uurib Tom ja vaatab minu klaasi poole.
"Jap, väga."
"Tead, ma olen kindel, et sulle hakkab uues koolis meeldima. Õpilased on väga toredad ja õpetajad samuti," seletab poiss kähku.
Ma ei viitsi teda eriti kuulata, kuid ma pean. "Jajah. Tahaks loota küll."
Minu mõtted tiirlevad hommikuse avastuse ümber, mis mulle just meelde tuli. Oh jumal. See on nii ebareaalne. Ema ei teeks seda ilma minu teadmata, ma arvan. Ta juba küsis, kas soovin mõnda Jenne asja endale, kuid vastasin ei. Muidugi võis ta seda teha, kuid siiski...
"Emilie?"
Pööran pilgu kiirelt Tomile. Ta ei naerata enam, kuid tema coca on pooleldi otsas.
"Jah?" pomisen.
"Ma tahtsin öelda, et päriselt. Ma tean, mis tunne on kedagi kaotada."
Oeh. Ja hakkab pihta, suudan vaid vastikusest mõelda.
Ta jätkab: "Mul suri kolm aastat tagasi vanavanaema. Me olime väga lähedased ja algul ei suutnud ma mõeldagi, mida ilma temata nüüd teen. Kuid pikkapeale sa harjud sellega, lähed eluga edasi ja mõtled, et nii see käibki," lõpetab ta.
Tom on ikka väga taktitundetu. "Su vanavanaema oli vana, ta oleks nagunii ära surnud! Aga Jenne oli vaid 16! Saad aru! Tal oli veel nii palju elada," nähvan ja kahetsen kohe öeldut.

Näen, kuidas üle Tomi näo variseb valu ja kaotuse vari. Aga mul on siiski piisavalt upsakust, et mitte vabandust paluda. Luristan oma smuuti kiirelt lõpuni. Me pole kumbki sõnagi öeldnud ja ma tõusen tüdimuse ja väsimusega lauast püsti.
"Aitäh joogi eest. Eks ma siis lähen," pomisen ja peaaegu jooksen kohvikust välja.

No tore, ma sain jälle hakkama. Nüüd hakkab Tom kindlasti kõigile vatrama, missugune veidrik ja imelik ma olen. Tulemuseks on see, et keegi ei suhtle minuga - isegi mitte kaastunde tõttu.

Kõnnin kodu poole, tahtmata joosta. Puristades nördinult ninasõõrmetsest õhku välja, mõtlen, et tegelikult pole see minu süü. Mina olen see, kes kaotas oma parima sõbra. Mina olen hetkel ainuke, kes võib olla endasse tõmbunud ja üldini õnnetu. Mina võin nähvata ja seda tegelikult mitte tõsiselt võtta. Sest [i]mina võin teha seda kadetusest. Kadetusest, et teistel on see, mida minul enam ei ole. Parim sõber.

Kui koju jõuan, on möödunud juba kolm tundi ja ma ei mõista, kuidas. Tundub, et tulin koju vähemalt tunnikese.

Keedan endale tassi rohelist piparmünditeed ja kallan selle oma lemmiktassi, millel on kirjas: Parim ja selle taga süda. Ma sain tassi kingituseks kunagi Jennelt. Naeratan endamisi, otsustades nüüd asju sedapidi võtta - meenutades Jenne häid külgi ja muiates meie mälestuste peale, mitte nutta teda taga. Talle meeldiks nii. Ma olen kindel.

Kleidile mõtlen ma ka. Kas on võimalik, et ta siiski eksisteerib veel siin minu kõrval? Et ta on võib-olla isegi praegu minu kõrval, vaatab mind? Kas on võimalik, et ta saadab mulle oma elusolekust märke?

Need mõtted teevad korraga õnnelikuks ja seest õõnsaks. Ma olen ikkagi üksi kodus, olgugi, et on päev. Aga mõte, et hinged võivad olemas olla, muudab ikka olemise natuke kõhedaks. Ma ei pea silmas Jennet. Tema olemasolu soovin üle kõige, kuid selle teooriaga peaksid ka teised vaimud olemas olema.

Raputan kiirelt pead ja otsustan, et joon teed aias. Kell on umbes kolm päeval ja tänav on sagivaid inimesi täis. Istun terassipingil ja rüüpan oma teed. See teeb seest soojaks, kuigi ma käisin alles jooksmas.

Naabritädi laps - neljaastane lõbus tüdruk Dorte - jookseb minu poole ja lehvitab käega. Vastan samaga ja pigistan naeratuse välja.
"Tsau! Emilie! Emilie! Vaata, mis ma endale sain!" hüüab ta ja on peagi minu juures.
Ta hoiab käes väikest nukku, kellele on selja tehtud sinine kleit ja peas on kroon. Tema juuksed on blondid ja pikad. Nuku nägu on tehtud küll naeratav ja sõbralik, aga millegipärast mõjub see mulle teistmoodi. Nagu kannaks nukk maski, et varjata oma tegelikke tundeid.
"Hei, Dorte," vastan. "See on ju üpris ilus."
"Ja! Ma nii ootasin, et emme mulle selle ostaks," hõiskab ta.
"Siis on ju hästi."
"Kas sa viitsid mu nukumaja vaatama tulla? Ma tegin koos vanaemaga sinna mööblit juurde ja voodiriiided ja..."
"Seekord jätan seekord vahele," ütlen, katkestades teda lõpuni rääkimast.
"Heh, okei. Ma siis lähen tagasi," ütleb ta.

Jään talle järgi vaatama. Tüdruku seelik lehvib joostes ja tema patsi seotud juuksed teevad sama. Dorte on alati väga tore tüdruk olnud. Muigan viivuks, kui ta maja nurga taha kaob.

Väga nunnu ja vigadega osa! :3 Ei tegelikult, mulle meeldis ja sa tead seda, sest sa istud mu kõrval.
Kokkuvõttes tahan ma nüüd uut osa. :)

Ma lihtsalt pidin selles kohas pooleli jätma. :DMuidu oleksin pikema teinud

6. peatükk

Kui silmad avan, näitab minu elektrooniline kell, et on paras aeg üles tõusta ja kooli poole rühkida. Seega ajan end pikkamisi üles, vältides soovi uuesti voodisse heita ning topin selga teksad ja ühe ilusa hobuse pildiga poolpikkade varrukatega särgi. Juuksed kammin ära, kuid otsustan nad siiski lahti jätta.

Jooksen alla, avastades, et olen enda sättimise - mille alla käis veel vannitoas käik - kulutanud liialt aega. Võtan näpu vahele ühe võileiva ja tõmban koti selja.
"Emaa!" hüüan Stinet nii kõva häälega kui saan.
Ja nurga tagant ta tulebki, seljas juba jakk ja jalas kingad. "Koolipäevaks valmis?"
"Jah," sõnan nägusid tehes. Ma ei ole enam kindel, kas ikka soovin minna. Ja kohtingu kohta pole ma infot saanud, seega rääkimisainet rohkem polegi.

Potsatan auto tagaistmele ja jään vaevleva naeratusega vaatama meist mööda tuhisevaid puid. Viisteist minutit autosõitu - just nii kaugel on minu kool meie majast.

See hoone on suur. Ma mõtlen ikka paganama suur. Kool on ehitatud punastest stiilsetest tellistest ja aknaraamid on ilusad rohelised. Kooli ees on paar peenikest puud ja mõned pingid istumiseks. Natuke eemal märkan suurt parkimisplatsi, mis on täis autosid.

"Ma täitsin paberid juba varem ära, seega..."
"Jah, ma saan üksi hakkama," pomisen. "Tsau, emps!"
Seejärel löön autoukse mürtsuga kinni ja sammun lootusrikkalt koolimaja poole.

Õpilased kõnnivad mulle vastu. Osad naeratavad, osad ei vaatagi minu poole. Mul on käes üks köitepaberiplokk, kus on kirjas minu tunniplaan ja klassid, kuhu pean minema. Surun ploki tugevamalt vastu rinda ja lükkan suure ukse lahti.

Kool on seest üpris ilus. Suured lambid ilutsevad laes, seinad on moodsalt hallikad ja põrand on kivist. Mõlemal pool on koolikapid, kuhu saab oma asjad panna.

Mul pole aimugi, kus kantselei võiks asuda, kuid mul on sinna hädasti vaja, et oma kapi võti saada.

Üks pruunikas-punakate juustega tüdruk, kes kannab naljakat kleiti, mida ma elusees endale selga ei paneks, on peaaegu minu kõrval. Me ei räägi, lihtsalt sammume ja aeg-ajalt heidab ta mulle pilke.
"Hei," sõnan vaikselt. "Kas sa saaksid öelda, kus kantselei asub?"
"Muidugi," vastab ta. "Tule minu järel."
Sammun tüdruku kõrval mööda koridori edasi.
"Sa oled siin vist uus," ütleb ta.
"Jah," vastan vaikselt.
"Ma olen Agnes," tutvustab end tüdruk.
"Emilie," vastan.
"Emilie Bruer?" Ta ajab silmad suuremaks.
Ohkan vaikselt. "Jah. Emilie Bruer."
"Issand, ma tunnen sulle südamest kaasa," vuristab ta.
"Kui paljud sellest teavad?" küsin vaikselt pead raputades.
"Meie klassist küll kõik minu arust."
"Super," pomisen ja pöörtan silmi. Tubli töö, mamps.

Natuke aega ei ütle me kumbki sõnagi. Jõuame ühe valge ukse juurde, millel on suurelt kirjas: kantselei.
"Siin see ongi, palun," ütleb Agnes naeratades.
"Aitäh," vastan vaikselt.
"Emakeeles näeme," sõnab ta lehvitab mulle. Varsti on tüdruk juba rahvamassi kadnunud.

Jumaluke. Kui terve klass mulle kaastunnet avaldama hakkab, võin varsti maa alla vajuda. Tomist ei taha ma mõeldagi.

Koputan vaikselt ja avan ukse. Suure puust laua taga istub hobusesabasse seotud juustega sõbraliku näoga naine. Tal on seljas ilus tööriietus ja ta muudkui naeratab mulle.
"Tere," ütlen ja sulgen ukse enda järel. Ruum on üpris avar, laes ripub suur lamp, seinad on valged ning ukse kõrval on diivan. Mina aga istun sellele toolile, mis sekretäri laua ees on.
"Tere," vastab naine naeratades. "Sinu nimi, palun?"
"Emilie Bruer," vastan kiirelt.
"Sa oled vist siin koolis uus, on mul õigus?" uurib ta sõbralikult.
Noogutan vastuseks. Naine on küll tore, aga ma tahaks juba siit kabinetist minema.
"Mina olen Elsa, selle kooli sekretär," tutvustab ta end.
Naeratan vastu, soovides selle asjaga juba ühele poole saada. "Kas ma saaksin kapivõtme või midagi ka?" küsin vaikselt.
"Aga muidugi. Nii vaatame.. Emilie.."
Naine hakkab sobrama oma sahtlis, käes tabel nimedega. Kui ta on minu võtme üles leidnud, tõmbab ta markeriga minu nime peale tabelis kriipsu. Siis ulatab ta võtme minu poole. "Kapp number 34, see asub söökla juures, siit natuke eemal paremal."
"Ahsoo. Aitäh," vastan ja võtan metallist asjanduse endale kätte. See on külm ja sile.
"Tunniplaan ja muu on sul olemas?"
Noogutan.
"Söögivahetund on gümnaasiumil peale neljandat tundi," ütleb ta.
"Okei."
"Praeguseks on siis kõik."
Tõusen püsti ja liigun ukse juurde. "Head aega!"
"Ilusat päeva," vastab naine.

Sulgen vaikselt ukse ja pööran paremale, jälgides juhiseid kapini jõudmiseks. Söökla silt paistab eemalt ja selle kõrval reas seisavad hallid kapid. Hakkan vaatama numbreid, kuni leian enda kapi. 34. Teen selle võtmega lahti. Seal on kaks riidepuud ja all koht kingade jaoks. Tõstan koolikotist õpikud välja ja asetan need ülemisele riiulile. Koolikoti riputan nagisse. Vaatan tunniplaanist esimest tundi, milleks on emakeel. Võtan selleks aineks vajalikud õpikud. Seejärel tõmban kapiukse kinni, sulgen selle võtmega ja hakkan otsima klassi 1-34. See peaks asuma esimesel korrusel.

Leian klassi ilma suurema vaevata üles ja astun sisse. See on väiksem ruum koos kolme suure aknaga. Lauad on paariti reas ning mõned õpilased on juba oma kohtadel. Osad istuvad üksteise laudadadel. Näiteks üks blond krohvikuninganna - nagu mulle öelda meeldib - peesitab siilisoenguga poisi laual.

Kui ma sisse tulen, pöörduvad kõigi pilgud minule. Jäan nõutult vaatama klassi, suutmata kuhugile istuda. Viimases reas märkan Tomi ja mu süda hakkab kohe puperdama. Ta kutsus mind enda kõrvale istuma, kuid ma pole kindel, kas kutse on veel jõus.

Aga et mitte päris veidrikuna tunduda, sammun siiski Tomi laua juurde. Ta vaatab mulle otsa, aga ei ütle midagi.
"Vabandust," pomisen lõpuks.
Ta ei vasta ikka, vaatab mind ainult. "Võin ma siia istuda?"
Siis ta noogutab. "See siin ongi sinu koht."
Hakkan juba naeratama, mõeldes, et ta tahabki mind enda kõrvale. Kuid siis märkan, mis lebab mu laual ja mul on tunne, et mu süda seiskub.
"Kuidas see siia sai?" küsin. "Kes pani?"
"Ei tea, õpetaja ütles, et see oli siin juba siis, kui klassiukse lahti tegi," vastab poiss.
"Jenne," sosistan nii vaikselt, et keegi ei kuule.

Lahelahelahe! Uut! :)
Kui vanad nad on? Mulle tundusid algul veidi nooremad kui gümnaasiumiklass.

Natuke läheb aega.. Ma nüüd üritan kirjutada, siis äkki täna saab. (:

Lõpuks ta tuli.

7. peatükk

Laual lebab see sama Daimi paber, mida me viimasel päeval sõime. Aga selle peale on väikese nööpnõelaga torgatud silt: Emmi. Ja Emmiks kutsus mind ainult üks inimene - Jenne. Mitte keegi teine ei kasutanud seda hüüdnime. Neelan nutuklombi alla ja istun oma kohale. Paberit ma ei puutu. Kõlagu see nii imelikult, kui tahes, aga ma ei julge. Mul on tunne, nagu üks osa Jennest oleks minuga ja kohe, kui ma seda paberit puutun, see kaob. Seega lohistan selle hästi tasakesi lauanurka, puudutades seda vaid pliiatsiga.

Tõstan õpikud lauale ja avan oma hobuse pildiga päeviku. Kannan sisse esimese tunni aineks emakeel ja sinna taha jätan kodutöö jaoks ruumi. Iga kooliaasta alguses olen ma hästi korralik, täidan päevikut hoolsalt ja nii edasi, aga poole aasta pealt muutun laisaks. Ma ei viitsi siis enam tundegi sisse kanda.

Tom tegeleb millegagi oma uhiuues nutitelefonis ja ma ei hakkagi teda segama. Ootan kannatamatult, et tund hakkaks. Märkan järsku, et uksest hakkab rahvast sisse voorima ma kõik kohad täituvad. Sealhulgas märkan ka Agnest. Tema kiharad lehvivad tuules, mida ta laua juurde kiirustades tekitab.

Minu ja Tomi laua juurde saabub järsku üks vägagi ülbe näoga blondiin. Ta kannab mini teksaseelikut ja avarat heledat roosat pluusi. Tüdruku peas on suurte ümmarguste klaasidega päikeseprillid ning juuksed on tal kõrges punupatsis.
"Mida sa minu koha peal teed? Kebi eest, uustulnuk," nähvab ta ja nõjatub mu lauale.
Ma ei liiguta. Jõllitan vaid seda Daimi paberit, veendudes, et see on tõepoolest minu koht.
"Noh, kuuled või," utsitab tüdruk.
"See on tema koht, Kaia," ütleb Tom lõpuks.
Kaia. Kena nimi..
"Kuidas palun?" Tüdruk kortsutab kulmu.
Ma ei ütle ikka veel midagi.
"See on tema koht. Mina ei otsustanud seda," ütleb Tom siis.
"Ah, kas tõesti?" Kaia pöörtab silmi. "Mida iganes. Ma lähen siis Agnese kõrvale."

Nüüd on minu kord kulmu kortsutada. Agnes on tore, vaeseke peab nüüd minu pärast Kaia kõrval istuma. See mõte ei meeldi mulle üldse. Kuigi jajah, ma ei tea neist mõlemast mitte midagi, seega...

Õpetaja astub klassi. See on vana naine, suurte lopsakate prillidega ja liiga kitsa musta seelikuga. Tema kehaoiak on natuke rohkem küürus, kui sirge ja ma pakun, et ta peaks juba ammu pensionil olema.

"Tere! Meie klassi saabus täna uus õpilane, keda aktusel kahjuks ei olnud ja seega pole te temaga veel tutvunud..." alustab naine oma kääksuva häälega. Mul on tunne, et vajun kohe maa alla. Jälle tähelepanu.

"Preili Bruer, tulge palun klassi ette," ütleb õpetaja.
"Preili Bruer?" kordan vaikselt järgi ja kortsutan kulmu. Märkan, kuidas Tom muigab.

Jalutan klassi ette, otse rohelise tahvli kõrvale.
"See on Emilie Bruer, kohelge teda siis hästi. Emilie, mina olen proua Bergman, sinu emakeeleõpetaja."
Noogutan "okei" märgiks.

Kõik õpilased on oma kohtadel. Esimese pilguga näevad nad kõik välja nagu ühtne tervik, aga kui lähemalt vaadata... Nad on üpris erinevad. Eespingis istuvad kaks lühikesejuukselist tüdrukut ja vaatavad mulle innukalt otsa. Nendest veidike tagapool on kolm poissi, kes kritseldavad midagi vihikusse. Liigun silmadega üle erinevate õpilastüüpide ja peatun Kaial. Tema vaenulik nägu põrnitseb mind samal ajal, kui Agnes reipalt naeratab.

"Sa võid nüüd oma kohale minna, preili Bruer," ütleb Bergman.
Kiirustan viivitamatult enda laua juurde ja potsatan toolile.
"Alustame tunniga..."
Mul pole hetkel aega hakata kuulama seda juttu, mida õpetaja rääkima hakkab. Otsustan lihtsalt teiste järgi vajalikud õpikud avada. Mul on aega vaja mõtlemiseks. Sest see Daimi paber keeras kogu mu koolihommiku tagurpidi. See kleit, nüüd see paber, selle hüüdnimega. Oeh.. Ja veel uus koolipäev uues koolis. Tuleb raske päev, ma olen kindel.

Tund möödub kuidagi kiirelt. Õpetaja ei küsi ainukesena minult mitte midagi ja ma oletan põhjuseks selle, et ta laseb mul kohaneda.

Järgmised kolm tundi on samas klassis, kus seegi ja mitte midagi põnevat ei toimu. Tutvun bioloogia õpetaja Ludviku, matemaatika õpetaja Matilda ja usundiõpetaja Tobiasega. Viimane on väga lahe kuju ja me saime tunnis palju naerda.

Aga siiski - kui heliseb kell, jooksevad kõik klassist välja, et suunduda söögisaali. Tom on juba klassiga läinud, seega mul pole oodata abi ja pean ise hakkama saama. Pistan lõpuks Daimi paberi taskusse, et keegi seda minema ei viiks.

Õnneks tean, kus söökla asub ja kui olen avanud ühe kääksuva ukse, jääb minu silme ette pilt sagivatest õpilastest. Kõik on väga hõivatud rootsilauast toidu tõstmisega. Väikese nurga taga on suured ja pikad lauad, kus igasse mahub vähemalt 15 inimest. Minust paremal on söõkla puhvet, kus on müügil erinevat karastusjooki, saiakesi, komme ja krõpsu. Muigan, mõeldes, et siit peab küll hiljem läbi tulema.

Võtan järjekorda, kuni tuleb minu kord asetada kandikul valgele taldrikule kapsahautis ja võtta klaas morssi. Nõutult jään mõtlema, kuhu istuda. Kaia vist märkab seda, igatahes pöördub ta hetkeks minu poole.
"Istu kuhu soovid, ükskõik millisesse lauda," utsitab ta ja kiirustab siis eemale.

Valin siis ühe tühja laua akna ääres ja istun sinna. Sorgin oma hautist ja võtan lonksu morssi. Järsku tulevad minu laua juurde suur kamp poisse ja ma jään neile totakalt otsa jõllitama.
"Mida sa meie koha peal teed?" küsib üks neist ja ma usun, et ta näeb vaeva mitte nähvamisega.
"Teie koha?" küsin hetkeks arusaamatusega. Ah, jah. Kuradi Kaia. "Vabandust, ma lähen kohe ära. Mulle öeldi, et üks kõik kuhu istuda. Ma ei teadnud," lisan siis ja hakkan püsti tõusma.
Märkan, et kaks poissi vahetavad pilke. "Ei, jää siia. Sa oled vist uus, on mul õigus?"
See, kes minult seda küsib on heledamate pruunide juustega ja kannab lohvakat T-särki. Läheksin parema meelega ära, sest kamba poistega on naljakas ja veider istuda. Aga ometi ei tee ma seda, vaid potsatan toolile tagasi.

"Tulid kümnendasse või üheksandasse?" küsib üks neist ja ma reaalselt ei taju, milline.
"Kümnendasse," pobisen. "Ja teie?" küsin siis ettevaatlikult, üritades näida võimalikult ükskõikne. Kogu see kuradi päev teeb mind nii kuradi närviliseks.
"See aasta läheb nüüd viimane klass," teatab see pruunide juustega poiss.
"Oh, okei," vastan, raiudes peas rusikatega Kaiat, kes mind siia istuma sundis.
Ma ei taha meie laua poole vaadata, kuid ma olen kindel, et ta itsitab seal minu üle. Nii palju siis kõigiga sõber olemisest.
Natuke aega ei ütle keegi midagi ja ma tean, et poisid räägiksid omavahel meelsamini, kui mind poleks.
"Okei, ma nüüd lähen," sõnan, osutades toidule ja naeratan põgusalt.
"Kooli peal näeme," ütlevad nad mulle järgi, kui ma kiirustades kandiku ära viin.

Seejärel torman koolitreppidest ülesse. Mu süda puperdab, sest mul on tunne, et ma just nägin midagi. Midagi võimatut. Kõik eelnev koolisööklas toimunu ununeb vaid hetkega.

Vinge, aga see osa kuidagi erines teistest. Ma ei tea isegi milles põhjus võib-olla. Teemad läksid ka nüüd kuidagi nii ruttu edasi, kui varem. Aga näpud tööle ja uut kirjutama! :)

Huuled on lopsakad. Ma ei usu, et prillid võivad lopsakad olla.    
Muidu on põnev ja huvitav ja ootan uut. :)

Mulle meeldib Tom. Ta selline sõbralik. Ja Emmi on ka lahe. Mulle ei meeldinud ainult see koht, kus Emmi Tomile nii ütles, kui Tom oma vanaemast (või vanavanaemast, ei mäleta kumb oli) rääkis. See oli ebaviisakas.
Need poisid seal sööklas, need olid natuke kahtlased, kuid peab mainima, et jäi rahulikuks kui selgus, et Emmi on uus. See oli hea.

Kaia mulle ei meeldi.  Selline tibi ja armukade on ka. Hullemat annab otsida.
Jutt on jah põnev, millal uus osa ilmub?  

Loodetavasti täna. Kui nii hästi ei lähe, siis homme. ;D Mul on nii hea meel, et meeldis ja uued lugejad on tulnud. Tuhat tänu.