Vaimude keel

Meeldib. Ikkagi meeldib. Osad tulevad aeglaselt, aga oluliselt kiiremini kui minu jutul.
Telkimise koht hea.
Millal muidu uut osa on oodata? See neiu seal hobuse all, ta jääb ellu? Rasked vigastused, aga ikkagi jääb ellu? Hobune ja teised jäävad ka ellu? Kõik on rõõmus ja lilleline lõpus ikka? Seb mulle nagu meeldib, aga ta selline liiga saladuslik. Ma peksaks selle tõe temalt välja Emi asemel, ükskõik mis teed pidi. Okei, noaga ma ähvardama ei läheks.

Ma loodan ka, et ratsaniku ja hobuga kõik korda saab. :)

Ratsanikul oli kiiver peas, see on hea märk. Ja kui selline korralik tall ja inimesed vaatavad ka, siis loodetavasti oli turvavest ka ikka seljas :)

Ootan kannatamatult uut

Jällegist väga mõnus osa :)

No näed on vist ikka lahku kui ma ei eksi?

Mulle väga meeldis ja tahaks Sebist rohkem teada saada. Jenne käitumine jätab mulle ka küsimuse õhku. Muidu super ja tahan uut!

Ps. Sa võiksid telefonile vastata

Olen Unicorniga nõus! Tore, et see ratsanik terveks jäi. Oma emale ma ei julgeks nii öelda, nagu siin tehti.
Millal uus osa tuleb?

Siki, kui ma varsti uut ei saa, siis... ma ei tea ise ka, mis ma siis teen. Palun ole hea :)

Sorry, mul pole üldse aega olnud. Nii palju on öppida ka.... Aga ma nüüd üritan kirjutada pühapäev/laupäev.

Hälisen, lälisen, hälisen, lälisen... Mis titekoor sul siin juba on?

Aga ei... ma ei mõista. Kui nüüd mingi ime ei juhtu ja Em ära sureb siis ma olen kuri. See ei tohi veel nii ruttu juhtuda -.-

Olguolgu, palun uut! :)

Aww aww aww aww :3

See osa... see oli niiiiii lühike, aga Tom. Finally. Ma nii ootasin seda. Samas... ma ei tea absoluutselt, mis edasi saab. Ma ei mäleta enam, kui sa isegi mulle midagi ütlesid. Ja nüüd hop-hop ruttu uus! :)

Millal uut saab? Mitu nädalat möödas juba

Siiin see on. Vabandused, et nii kaua läks.

17. peatükk



Tom istub jälle minu juures. Täna tõi ta mulle lilli ja terve sületäie puuvilju. Poiss on mind juba kolm nädalat järjest külastanud ja nii viinud mu mõtted eemale Jennest ja Sebastianist. Viimasest ei tea ma midagi. Ta ei külasta mind ega vasta telefonile. Jennega olen saanud vaid korra rääkida, aga see vestlus ei viinud kuhugi. Ta ütles vaid, et Sebil olevat midagi tähtsat teha. Ma olen tema peale solvunud ja temas pettunud. Kas on siis nii raske...

Tom peatab mu mõtisklused. "Saad sa end istukile ajada?"
"Jah, jah," kometun ja võtan aeglaselt haiglavoodi äärtest kinni. Tõukan end ülespoole. Tom toetab mind, võttes kinni mu pihast. Istuda on hea. Ma saan natuke aega teises asendis olla.
"Kõik korras?" küsib poiss.
"Jah," vastan ja naeratan vaikselt.
"Tead, Emilie..." alustab Tom.
Neelatan. "Jaah?"
"Ma ei tea, kuidas see on võimalik, et sa ellu jäid. Ma mõtlen, see oli nii kõrge ja..."
Tunnen, kuidas vihaklomp kurku tõuseb, kui ma näen Jennet Tomi taga seismas ja mulle tõsiselt otsa vaatamas. "Tss," sisistan Tomile. "Ma oleksin tahtnud surra, ma oleksn pidanud surema," lipsab mul üle huulte ja ma ei pane seda peaaegu tähelegi.

Tomi silmad lähevad pärani ja ma kahetsen öeldut. Jenne nägu venib pahaseks, otsekui oleksin ma teda reetnud.
"Mida? Mis on?" küsin mõlemalt. Tom pole veel märganud, et ma vahepeal temast mööda vaatan. Arvatavasti arvab ta, et ma ei taha kogu aeg silmkontaktis olla.
"Sa ei taha elada?" küsib Tom vaikselt. "Miks?"
"Sest ma tahan oma sõpra aidata," pomisen, otsekui naljatades, aga me Jennega teame, et see polnud nali.
"Ära jama, Emilie. Kui kõvasti sa pea ära lõid? Nad ütlesid, et sa pääsesid vabalt ka peapõrtusest.."
"Tss," sisistan uuesti. "Ole tasa, palun."

Poole tunni pärast läheb Tom endale kohvi tooma ja me jääme Jennega kahekesi.
"Ma ei tea, mida enam teha. Ma ei tea Sebastianist midagi, sind ma ei saa aidata. Ma pole surnud, vaid elan tuhande vigastusega." Pisarad valguvad silma ja ma kohmetun.
Jenne näib kõhklevat. "Seda, et... Vabandust, et eelmine nädal sinu peale karjusin."
"Pole lugu," sõnan ja naeratan, kuigi ma ei mõtle midagi tõsiselt. "Aga sa poleks pidanud mu elu päästma."
"Ma ei suutnud lasta sul surra," vastas ta.
"Sa oleksid võinud." Ohkan. Ma poleks aasta tagasi kohe kindlasti uskunud, et midagi sellist ütlen. Siis oli mul kõik olemas. Kõik, mis nüüd on läinud.
"Tom tuleb," pomiseb Jenne ja on hetkega läinud. Nagu tal kombeks on.

"Tahad ka?" küsib Tom ja pakub enda kohvitassi mulle.
"Ma ju ütlesin enne, et ei soovi," vastan väikese muigega.
"Kuidas sul olla on?"
"Väga hea. Sa ei pea seda iga viie minuti tagant küsima." Naeratan ikka edasi.
Ta turtsatab naerma. "Vabandust, et ma nii tüütu olen."
"Sa pole tüütu," sõnan ja tõmban näpuga üle kuivanud huulte. "Saad sa mulle veeklaasi ulatada?"
"Muidugi." Ta sirutab oma käe kummuti peal seisvale kruusile ja annab selle mulle. Joon väikeste lonksudega selle tühjaks ning naeratan. "Tänud. Kõige eest."

Räägime koolist ja kõikidest teemadest, millest ma kolme nädalaga väga maha olen jäänud. Kuidas ma kavatsen kümnenda klassi lõpetada, seda ma veel täpselt ei tea. Olen kõigest uuest totaalselt maas ja kuigi kodutööd aina kuhjuvad, pole ma viitsinud ikka veel midagi isegi üritada teha. Jälle üks hea põhjus surnud olla, mõtlen vihaselt.

Kui külastusaeg läbi saab, on tal ilmselgelt aeg lahkuda. Ema käis ainult hommikul läbi, kuid ta helistas mulle päeva jooksul mitu korda. Tom on mulle hetkel justkui venna eest ja selle pärast ma kõige rohkem muret tunnengi. Nii palju kui mina olen aru saanud, on temal sellest natuke teine arusaam. Jällegi... Surnud. Palju parem variant. Nende mõtetega õnnestub mul lõpuks uinuda, aga silmi sulgedes ei näe ma midagi head.

"Tule tagasi," sosistab keegi tuule saatel. Ma olen väga õhukese haiglakitli väel keset paksu metsa. Suured tuuleiilid puhuvad minust läbi, augustades mu täielikult külmaga. Värisen ja koperdan edasi. Oigan, kui tunnen oma jalgadesse purskuvat valu. Nagu oleksin käinud mitmeid tunde mööda vastikut kivipinda. Ma olen paljajalu, aga jalad on kaetud pisikeste haavadega. Hoolimata tuulest on osad juuksed end tugevalt vastu nahka kleepinud.

Tunnen õrnu vihmapiisku oma nahal ja hakkan kiiremini kõndima. Aga vihm ei anna järele. See läheb hullemaks, kisub tormiks, otsekui tahtes mind endaga kaasa vedada. Pressin vastu ja liigun paksemate puude vahele, et natukenegi varju saada.

Järsku müristab ja äike käristab puruks puu, mis on minust vaid paar meetrit eemal. Karjatan hirmunult ja jooksen veel kiiremini, kuigi mu jalad hoiatavad murduda. Oigan veelkord ja kihutan edasi.

Paljud ütlevad, et kui tahad ellu jääda, pead muudkui edasi jooksma ja võitlema. Aga kas sel on mõtet, kui ma hukkun nagunii?

Uus mürtsatus ja puu kukub otse minu ette, süttides põlema. Vihm ei võta tuld ära, see muudkui levib ja levib..

Hetke meeleheitlikult hajevil olles märkan kellegi kogu keset leeke. "Said, mis tahtsid! Nüüd ma siis põlen! Nüüd ma olen siis kadunud!" karjub ta ja ma tunnen teravat torget südames. Jenne. Ma ei erista tema riideid, küll aga tema pikki juukseid. Jah, need on tõepoolest pikad, mitte enam lühikesed.

Aga sellegipoolest seisab ta keset leeke ning ma tahaksin teda päästa, aga tüdruku sõnad takistavad mind. "Arvad, et oled selleks võimeline? Sa oled lihtlabane surelik!" Jenne naerab irooniliselt.

Tunnen, kuidas mu sisemus kokku tõmbub. Selja taga murdub veel üks puu ja kuumus võtab mind hingetuks.

Karjatan ja sirutan käed ette, et millegist kinni haarata, aga midagi pole.

Sammud. Mitu arsti tõttab minu poole, uks paisatakse lahti. Avastan end palatist, sellest väikesest nõmedast palatist.
"Mis juhtus?" ahhetab õde ja ma vaatan enda kõrvale. Olen unesegaselt ajanud kummuti pealt maha kõik, mis seal oli ja terve voodi on sassis. Mu nägu on märg ja juuksed higiga lauba külge kleepunud.
"Oli see vast unenägu," pomiseb üks teine õde, kes minu järelt kappi koristab.
Ma hingan ikka veel närviliselt.

Näen eemal valges kitlis arsti. "Võta see tablett, et saaksid magama jääda. On südaöö." Ta ulatab mulle klaasi veega ja ühe pisikese kollase tableti. Pistan selle suhu ja loputan veega alla.
"Aitäh," vastan väriseval häälel.
Doktor ei sõna midagi, jalutab lihtsalt välja ja kirjutab midagi üles.


Ärkan vaikse vihmasabina peale. Unenägu on mul kindlalt meeles ja ma neelatan.
Uks poetatakse lahti ja sisse astub sinise kitliga õde. "Näe, see toodi sulle hommikul." Ta ulatab mulle valge ümbriku.
"Eh, aitäh," vastan kähisevalt.

Kui naine on lahkunud, avan elegantse margiga ümbriku. Sees on kiri ja ma voldin selle tasakesi lahti. Käekiri on vanaaegne ja mul võtab aega tähtedega harjuda. Aga kui ma lugema hakkan, tabab mind šokk.

Appi. Nagu. Ülihea.

Aga augustades mind külmaga? See kõlas naljakalt

Ma ei oska praegu midagi arvata, mis edasi saab, kuid järgmine võiks pikem olla.

Super! Ruttu uut! :)

KUS ON UUS OSA?

Selle loo hetkeline lõpp. Ma tean, see on väga lühike ja oleksin pidanud selle eelmisesse osasse põimima, aga juhtus nii. Ma arvan, et teen kunagi hiljem seda lugu edasi, nagu eraldi järjekana aga selle järgosaga.

18.peatükk

Ma tean. Ma tean, et oleksin pidanud seda ammu tegema. Ammu enne, kui suutsin kedagi vigastada. Oleksin pidanud... Aga ega ma ei teadnud. Arvasin, et nii on kõige parem. Aga ma rikkusin kõik ära. Meil ei olnud varem tülisi, aga peale mu... surma on neid olnud liigagi palju. Ma olen rumal, et tulin su ellu tagasi. Olgem ausad - ma olin ju määratud siit elust lahkuma ja sellel oli kindlasti põhjus.

Tänan sind, et tutvustasid mulle võimalust saada vabaks hingeks. Sest just nüüd ma lähengi - täpselt nagu sa soovitasid. Aitäh.

Kui sa kunagi sured - mine õiget teed ja ma luban, et külastan sind. Ja sul pole mõtet kiirustada, minul läheb kohe kindlasti kauem.

Ning Sebastian ootab sind Wicy silla juures ehk siis kui sa välja saad, mine kohtu temaga. Arvan, et tal on sulle palju öelda.

Sa jääd igavesti mu parimaks sõbrannaks, Emilie Bruer.

Igavesti sinu Jenne.

Kiri pureneb väikesteks tükikesteks kohe, kui olen selle käest pannud. Paberikuubikud on katnud väikese osa minu tekist. Saan aru, et rebisin selle ise pooleks alles mõne minuti pärast. Mu silmad valguvad pisaraid täis ja ma pole isegi kindel, kas need on õnne või kurbuse omad. Mu keha vappub.


Kaks kuud hiljem olen lõpuks ometi haiglast välja saanud. Wicy sild on minust umbes kuuekümne meetri kaugusel. Ma tean, et ta on seal. Ta ootab mind ja seetõttu sean oma sammud liiva krudina saatel silla juurde.

"Sebastian," sosistan ja tunnen, kuidas jälle pisarad silmi hiilivad.
"Emilie."
Võpatan. Ta on hetkega minu kõrval, liiga lõdvalt... Liiga kiiresti.
Nii. Alustagem küsimustega. Leppisin ennist endaga kokku, et esitan ära kõik küsimused mis hingel on ja alles siis lasen tal midagi öelda.
"Kes sa oled?" Neelatan. "Miks sa midagi ei öelnud? Mida sa teha suudad? Kas sa kasutad või kasutasid mind ära?" Rohkem ma ei suuda. Vastasel juhul hakkaksin nutma.
"Emilie," tunnen tema hääles kohkumisnooti. "Ma ei kasuta sind ära!"
"Aga miks sa siis ei öelnud ja polnud nõus koju minema ja," lälisen läbi pisarate. Ta hoiab mu õlgu tugevas haardes, kuid keha rappub edasi.
"Oled sa ikka korras?" küsib poiss hellalt.
"Vasta mulle!"
"Ma ei kasutanud sind ära. Ma olen allilmaline ja selliseks saab sündides. Olen seotud väga tugevate vannetega ja kui ma mõnda neist rikun, olen sama hästi kui surnud. Ma ei saanud sind haiglasse vaatama tulla, kuna paljud meie käsilased on seal. Ma ei saa avalikes kohtades käia, nad on seal. Nad on igal pool. Ma põgenen nende eest. Nii palju kui suudan, kuigi igavesti pole see võimalik."
"Oota... Miks nad sind jahivad?"
"Sest sina tead, mis ma olen. Kohe peale seda, kui Jenne oli selle sõna öelnud... See vanne, mida olin lausunud, on murtud. Ja vanne esitatakse karistusega, enamasti surmaga, aga minu puhul eluaegse vangistusega põrguvärava vangikongides." Ta ohkab ja vaatab mulle hetkeks uuriva pilguga otsa. "Kui nad mu leiavad, olen läinud. Aga ma põgenen. Ma pean üritama."
Õõvastav tunne läbib mind. "Mina olen siis süüdi?"
"Ei!" Ta peaaegu karjatab. "Sa pole millesti süüdi."
Seejärel võtab Sebastian mu käe pihku ja suudleb seda õrnalt.
"Ma suudan omandada kiirust rohkem kui spordiauto ja tugevuse koha pealt olen ma samuti võimsam kui inimene."
"Oh, Seb," sosistan. "Mul on kahju."
"Ma tean, tean, tean."

Vajume teineteise embusesse ja sel hetkel ma tean.

Mis iganes ka ei juhtuks, mis iganes ka Sebastian ei ole ja mis ohtudes ta on, just teda ma vajan. Ma aitan tal kõigega teda aidata.

Ma kavatsen põgeneda.

Vaatan veel taevasse ja sosistan Jenne nime. Ma tean, et põrgu peaks asuma hoopis maa all, aga ma usun, et mu parim sõbranna on ikkagi mingil moel taevas.

Oh jummel. Miks sa teed mulle nii? See oli nii hea järjejutt. Tõsiselt.

Ma kogu südamest loodan, et järgmine tuleb parem, muidu ma olen sinu peale elu lõpuni solvunud. Kuhu jäid mitu lõpu osa? Segane lõpp Tahan selle järjeka jätku.

Mu jutt on nagu väiksel lapsel praegu, aga jah. See lõpp oli šokk mulle