Vaimude keel

Läks hästi.

8.peatükk


Istun ühele pingile teise korruse koridoris ja hingeldan. Uh. Ma kujutasin seda ette. Kõik on korras. Kõik on hästi, kinnitan endale mõtteis. Jenne. Ta on mul väga hästi meeles.. Näojoontest jalgadeni.

"Em? On kõik hästi?"
Ehmatan tema mureliku hääle peale.
"Anna andeks, et ma sulle sööklareegleid ei tuvustanud," kogeleb ta.
Noogutan kiirelt. Mul pole selleks hetkel aega.
"Järgmine tund on kehaline.. Aga see on tüdrukutel eraldi. Meil on tegelikult nüüd käsitöö," ütleb ta.
"Jah, Tom. Jah jah. Ma nüüd siis lähen," pomisen talle ja jooksen oma kapi poole. Mul peaksid koolikotis mõned dressid olema.

Kui kapiukse lahti keeran, ohkan kergendatult nähes, et see ongi nii. Haaran riided lahtiselt kätte ja kiman riietusruumide poole. Kui sisenen, on seal juba terve meie tüdrukuteparv sees ja ma üritan end kuhugile nurka pressida.

Kaia räägib vaimustusega kõigile enda stseenist Tomiga. Ainult, et ta oleks nagu midagi vahele jätnud. Ta räägib seda nii, nagu poiss oleks tema oma. Tegelikult pole mul sellest midagi, sest Tom ei meeldi mulle "niiviisi". Ta meeldib mulle nagu sõber. Nagu hea sõber ja ei midagi enemat. Naeratan endamisi.

Topin dressid selga ja liigun meie klassiga koos võimlasse. Ruum on suur ja avar, jättes jooksmiseks ja muudeks tegevusteks aega. Nurgas seisavad matid ja ühel seinal on ronimsredelid. Ma pole küll veel toibunud oma "viirastusest", kuid üritan käituda normaalselt.

Agnes potsatab minu kõrvale, suu kõrvuni.
"Las ma arvan! Kaia valetas midagi, eksole, eksole?!" Ta paistab nii õhinas, aga ma ei suuda välja mõelda millest see tingitud on.
"Ma ei saanud mitte midagi aru," mainin vaikselt ja jään talle otsa vaatama.
"Noh.. Ma ei usu, et see värk, millest ta Tomiga rääkis päris tõsi oli. Ja enne sinu tulekut oli ta meil suurim liider, Tomi eelmine tüdruksõber ja nüüd ta tahab teda arvatavasti tagasi. Aga millegipärast ma arvan, et see ei juhtu nii. Palun ütle, kuidas päriselt oli," vuristab ta ette ning jätab ajakirjaniku või reporteri mulje. Muigan selle peale korraks.
"Tegelt ka, ma ei tea. Mul on niigi palju probleeme ja see on tõesti viimane asi, mille üle ma arutleda sooviksin. Võib-olla see juhtuski nii. Ja mis siis? Saavad kokku uuesti, saavad. Vahet pole, kuigi Kaia on nõmeda iseloomuga," vastan.
"Sul on tõesti nii ükskõik?"
"Kas sa tead, mis minuga just juhtus? Kaks nädalat tagasi," ütlen tungivalt.
Selle peale jääb Agnes vait ja jõllitab põrandat.

Ma ütlesin, et Kaia iseloom on nõme. Aga võib-olla peaksin alustama enda iseloomust. Kui hull see veel olla võib?

Õpetaja ilmub kohale. Ta on suurtes lillades dressides, kaelas sinine vile. Tema juuksed on lühikesed ja blondid. Näoilme kohta ei oska ma tegelikult midagi öelda. See on väga midagi mitteütlev ilme.

"Tere!" ütleb õpetaja valjul häälel.
"Tere!" kordavad kõik järgi, samuti ka mina.
"Mina olen Olina Pertenk," tutvustab ta end ja ma julgenoletada, et öpetaja on midagi kurjemapoolset. See ei ole just kõige parem fakt.

"Alustame treeninguga! 5 ringi jooksu soojenduseks," käsib ta ja kohe hakkavad kõik parempidi jooksma. Nagu ma näen, juhib Kaia seda jooksu "kampa" edasi, naerul nägu peas. Olina istub nurgas toolil ja kirjutab midagi märkmikusse.

Ma pean tõdema, et mulle pole jooksmine kunagi istunud. Ja veel nüüd, 5 ringi ja ma pole tegelikult põhimõtteliselt terve suvi jooksnud. Aga ma sunnin end edasi, et mitte hälvikuna näida.

Esimesed kolm ringi lähevad lõdvalt, kuid edasi... Tunnen, kuidas küljel pitsitab ja ma hingeldan juba ka korralikult. Jah - ma olen super ebanormaalses spordivormis. Ohkan ja venitan need kaks ringi lõpuni, jõudes teiste juurde veidike hiljem. Õnneks ei paista keegi sellest välja tegevat.

"Kahe nädala pärast peate tegema mulle hüppekava, kus sees on: 15 hüpet kahe jalaga õigetpidi, 15 kahe jalaga tagurpidi, 15 ühe jalaga, 15 teise jalaga ja 7 ristihüpet," ütleb ta.
Kui teised noogutavad mõistvalt, jään mina suu ammuli. Eelmises koolis oli meie sporditase palju väiksem ja midagi sellist ei ole ma teinud. Issake, ma ei mäletagi, millal ma viimati hüppenööriga hüppasin. Mul on tunne, et kehalisest saab minu õudusunenägu. Või siis üks nendest.

Me hakkame hüppamist harjutama ning ma saan endale musta väikese nööri. Lähen igaks juhuks nurga poole, et ma kellelegi ette ei jääks. Aga kui esimen hüpe tehtud on, tunnen, et võib-olla see ei olegi nii jube.

Natukese aja pärast tuleb võimla uksest sisse uus treener. Mees, kellelel on Olinaga sarnane riietus. Tema järel tuleb sisse suur punkt poisse, kellest enamus on need, kes ka söögilauas olid. Ma mõtlen, kelle söögilauda mina sattusin.

Ja õnnetuseks olen mina umbes-täpselt kohe nende treenimiskoha kõrval. Ohkan, aga ei hakka paigast liikuma. Üks nendest, see tumedajuukseline, märkab mind. Ta muigab kergelt, kui ma pilguga midagi vaadata ei oska. Naeratan kohmetult, justkui vabandavalt ja harjutan  närviliselt edasi.

Seejärel sositab ta midagi enda kõrval seisvale poisile, kes on umbes sama lasvu, aga veidike heledamate juustega. Ta noogutab nõustuvalt ja seejärel joovad mõlemad vett.

Ma pööran natukeseks pilgu kõrvale ja kui see jälle nendel peatub, avastan, et poisse polegi enam. Nende tund hakkas samuti peale.

Meie peame veel teatejooksu tegema, kus mina satun võiskonda Agnese, Karoline, Hege ja mõndadega, kelle nimi mul enam meeles ei olegi. Õnneks pole see võistlus raske ja meil õnnestub isegi võita.

Kui kehaline lõpuks läbi saab, peatun hetkeks võimla ukse juures, et hinge tõmmata. Teised kiirustavad juba riiestusruumi, aga ma ei jõua seda kohe teha. Vett pole mul kaasas ja ma jätan meelde, et seda viga ma järgmine kord ei tee.

"Hei! Sul on vist janu, nagu ma aru saan?"
Pööran kiiresti ümber. "Oi, tere," pomisen tobedalt.
See mustajuukseline poiss seisab juba minu kõrval, käes poolik veepudel. "Soovid?"
"Aitäh," vastan vaikselt, kuigi see tundub natuke naljakas. Sõbralikkus... Aga veidi imelik on siiski.
"Ma olen Sebastian," mainib ta siis.
Ulatan veepudeli tagasi, nautides vee külma maitset, mis mulle suhu jäi. "Emilie."
"Seda ma juba tean jah," sõnab ta naeratades. "Kuidas meie kool meeldib?"
"Tore on," suudan vaid öelda. Ma ei tea ju, esmamulje oleks tegelikult rohkem nagu normaalne.
"Siis on hästi. Ma pean varsti uuesti tundi minema. Seekord piirdun väikese puhkepausiga," ütleb ta muiates.
"Jah, muidugi. Ma lähen järgmisesse tundi ka nüüd varsti," kogelen.
"Kooli peal näeme," sõnab ta ja pöörab ümber, sörkides teiste juurde tagasi. Poisi trennisärk lehvib ta järel.

Avastan end teda jõllitamas nagu totakas ja kiirustan riietusruumi. Järgmine tund on viimane - lõpuks. Naeratan omaette.

Vinge, lahe, super ja tahan uut!

See koolivõimla meenutas alguses Ühise oma, just see, et matid nurgas ja kehalise õpetaja alguses Helmit, aga kui asi läks iseloomu poole, siis juba tead küll keda Ja see hüppevakava, oeh.

Loodan, et uus tuleb ruttu! :)

Jap, ma tegelt kujutasingi seda ühise pka veits ette. Ja kehalise õpetaja tuligi tema järgi.

Mulle väga meeldis. :)
Selle hüppekava juures tuli mul meelde, kuidas me pidime sarnast asja eelmisel aastal tegema, aga mina olin, nagu ka terve ülejäänud aasta, haige... Noh jah, lõpuks jäi kokkulepe, et ma vastan selle hiljem järele. Kuid minu hüppenööri kasutamis oskused on lihtsalt nii alla igasuguse piiri, et mul puudus soov neid õpetajale demonstreerida, nii et kuidagi ma koguaeg põiklesin sellest kõrvale ja siis enam õpetaja ei küsinud ka ning lõpuks, pärast poolt aastat pidevat hirmu, et ta ütleb midagi minu hüppamise kohta, lõppes aasta ära ja ekoolis on mul siiamaani üks tegemata töö, mida loodetavasti õpetaja enam tähele ei pane.
Aga jah, see on lahe jutt ning ma loodan, et uue osa saab kiiremini! :)

Jutt on lahe jah. Peaks veel mainima, et nüüd olen ma sellest Sebastianist vaimustuses.
Nii sõbralik ja nunnu poiss. Carl on ka, aga ta on selline.. omamoodi. Ta on nagu sõbralik ja hooliv ja nii edasi.

Ei. Ta ikkagi meeldib mulle. Nüüd on jama.

Emiliele sobivad mõlemad. 2 Poissi ja 1 tüdruk. Oiiii selline olukord on jama. Kui nüüd läheb suhteks kellegagi, siis on kindel, et sellel hetkel olen ma nii rõõmus kui kurb. See olek ei meeldi mulle.

Kehalise õpetaja annab meile peaaegu samasuguseid harjutusi. Jama on veel see, et koolis on sport tähtis ja kehalise õpetaja on ka mul klassijuhataja.
Hüppamisega saan veel kuidagi hakkama, aga kaugushüpped, kõrgushüpped ja jooksmine. See pole minu ala.

Sebastianist oli lahke see, et ta vett pakkus. Selle sosistamisega pidi midagi head olema kindlasti.

Oleks mul ka klassis ja koolis ka sellised lahked ja sõbralikud inimesed. Vot see oleks vahva.

Igatahes.

Millal uut osa saab?
(PS: Sul on veel jutt Caprice vms mida ma väga ootan ja on ka muid jutte, mis nendest saab ja millal neile uus osa tuleb?)
(PSS: Ma juba täiega ootan teiste juttude ja selle jutu uut osa. )

Oi kui pikk kommentaar.
Nii... Carl? Kas sa ei tahtnud öelda Tom?
On jah jama selline olukord, aga eks ma mõtlen kuidas läheb. (:
Jah, selle sosistamisega on tõesti midagi.
Nende ps-ide kohta: esialgu tegelen vaimude keelega, aga kui mul vahest korra kõrini saab, et tahaks midagi muud ka kirjutada, siis tegelen teistega. Ma arvan kuidagi-nii.

Nonii. Lugesin mina ka läbi.
Esiteks plusspunktid, et ilusti tihti kirjutad ja enam vähem normaalse pikkusega osad on ka! Keelekasutus on päris hea.
Kuidas peategelane ja ta parim sõbranna tutvusid? Meeldiks ajalugu näha, et rohkem emotsionaalset sidet selle looga saaks luua. Miks tegevus Norras on?
Ja vana sa olidki? (A)
Ühesõnaga huvitav. Ootan uusi osi, et näha, kuhu see viib. :)

Norras sellepärast, et ma just reisisin seal ja kui ma kose juures käisin, siis sealt see idee tekkiski. (:
Mina olen 12.
Ja ma olen nii õnnelik, et sa selle läbi viitsisid lugeda. :) Üldse nüüd järsku tuli uusi lugejaid ja see on nii tore.

Oli jah Tom. Ma ei tea miks ma Carl kirjutasin.
Okei muidu. Tegele selle jutuga ja siis kui villand saab, võta teised.

Tänu Sille kommentaarile sain ma ka osadele küsimustele vastused.
PS: See treiler mis su sõbranna tegi, see oli päris lahe. Muidu need Tom (jess, ei öelnud Carl) ja Sebastian. Nendega peab tegelema. Kui hakkab üks nendest rohkem meeldima, siis on asi korras.

Mhm!

Nii, lugesin ka selle läbi lõpuks.

Kõigepealt pean mainima, et mulle väga meeldib Emilie nimi. 

Mul on probleem ühe teise nimega, mis mulle siin jutus ei meeldi, aga noh, seda põnevam on mul seda lugeda. Minu enda nimi on siis siin loos.  

Ja siis meeldib mulle Sebastian väga väga. Tom mulle ei meeldi.  

Sa kirjutad väga hästi. Põnev on lugeda. Seega jään uut ootama.  

Ossa kui palju tagasisidet on sulle järsku tulnud. Õnnitlused Siki!

Ja treikut mainiti ka *happyface*  

Ohsapoiss kui palju tagasisidest! Ja ma olen lugejate üle nii tohutult õnnelik. shine - tohib küsida, mis nimi sul on? (:
Igatahes, siin uus peatükk.

9. peatükk

Tuhisen pooltühja garderoobi ja üritan riided kähku ära vahetada. Mõned meie klassist, kelle nime ma tõepoolest ei mäleta, ajavad juttu samal ajal kui riideid vahetavad ja kaks blondi tüdrukut on ninapidi telefonis .

Haaran oma dressid, mis haisevad higist ja kõnnin kiirel sammul oma koolikapini. Avan selle oma võtmekesega ja valmistun vaatama tunniplaani. Mul ei vea. Vene keel. Ma vihkan seda.

Koogin õpikud välja ja jään murelikult silmitsema töövihiku kaant, millele on midagi vene tähtetega kirjutatud. Oeh. Ma isegi ei hakka seda veerima. Olen küll seda keelt õppinud 5 aastat, kuid ikka veel tundub mulle, et ei oska mitte midagi.

Poole kivitrepi peal kolmandale korrusele ronides, leian eest Tomi, kes mulle sõbralikult naeratab.
"Hei," pomisen.
"Heihei! Sul hakkab samuti vene, eks?"
"Jaaaaa," hälisen vastuseks.
"Miks nii vinguv?" uurib ta muigega.
"Meil hakkab vene keel," nendin.
"Tule ja vea oma kondid klassiruumi. See pole tegelikult üldse õudne. Tuleb mõelda positiivselt, noh... Et see viimane tund," seletab ta, nagu hakkaksin just kuskilt kõrgelt vette hüppama või midagi muud ekstreemset.
"Haha, noh okei," vastan ja lähen pooleldi joostes üles, saades edumaa Tomi ees. Vaikselt naerdes torman klassi, poiss kannul, kuni saab mu kätte. Korraks on tema hellad käed minu puusade ümber, kuid järgmisel hetkel on need juba kadunud. Aga see tunne, olgugi et vaid sekundiks, oli hea. Ma ei oskagi seda ilusti kirjeldad, kuid siiski. Tom on kohmetu ma vaatab mulle korraks otsa. Ma tean, mis ilme mu näol on: kaval naeratus lõbusate silmadega. Lõpuks ometi kogu päeva jooksul tunnen end kuidagi vabamalt, kuid ma pole kindel, kui kaua see kesta võib.

Siseneme valgesse väikesesse klassiruumi, kus lauad on üksteise otsas ja seal on üpris vähe ruumi. Seal on ka üks siniste raamidega aken, kuid see on nii väike, et võiks põhimõtteliselt olemata olla. Ma mõistan kohe, et see ruum mulle ei meeldi. Liiga kitsas ja kinnine.

"Kas ma võin olla üks pinginaabri kanditaat?" küsib Tom kavalalt.
"Hah, nojah. Eks sa istu kuskile," vastan muigega.
Sisimas ma tean, et sellest ei tule head välja. Tähendab, ma... Ma ei usu millegipärast, et Tom arvan meist kui lihtsalt sõpradest. Ja see teeb mulle märksa rohkem muret ja ma ohkan paratamatult, lastes heal tujul hajuda.

Me võtame koha õpetaja laua ees, otse tema nina all. Kortsutan selle valiku peale kulmu, kuid potsatan siiski Tomi kõrvale.

Sobran taskus, et veenduda kapivõtme kohalolekust, kui mulle jääb kätte see Daimi paber. Tõmban selle taskust välja ning võitlen ühtäkki pisaratega. See on imelik. Mõelda vaid. Kõigest kaks nädalat tagasi see kõik juhtus... Nendest nutunädalatest vähemalt ühe olin ma murdunud. Ja mul oli tunne, et nüüd on kõik läbi. Ma mäletan, et ma isegi ei söönud, vaid muudkui nutsin oma toas. Peale matust läks asi paremaks.. Palju paremaks. Need viimased päevad on olnud minu olukorra kohta tegelikult fantastilised. Võib-olla aitavad mind need märgid, kui nii võib öelda. Tunne, nagu osa Jenne Hammerist oleks ikka veel minuga. Ja kes teab, äkki ta reaalselt ongi minuga. Mingil ilmvõimatul moel.

Ma tean, et Tom vaatab mind. Ma tean, et see häirib mind. Aga ometi ei tee ma midagi, sest ma tean. Ma tean, et mul on võimalus puruneda. Iga hetkega, kui ma midagi ütlen. Ja nüüd... Kui olen jõudnud nii kaugele, et suudan end vähegi õnnelikuna tunda, ei lase ma sellest kõigest lahti. Ma olen tugev ja ma elan edasi. Minu tund ei ole veel käes ja ma arvan, et see ei tule nii pea. Kui ma olen määratud elama, ei tohi ma seda saatust rikkuda. Mõelda vaid. Äkki Jennel on mingi missioon? Võib-olla pidigi ta minema, et korda saata midagi tähtsamat. Või kõige jubedam variant - minu pärast. Mina ei väärinud teda. Ja kui nii mõelda... Minu plaan oli minna kose juurde. Jenne vaidles algul vastu. Ta ei tahtnud. Tema sisetunne ütles ju...

Ahmin õhku.
"Ma olin süüdi," pahvatan ja vahin tühjalt seina.
"Mina olin süüdi," kordan ja hoian silmad suured. "Mina tegingi seda. Minu pärast..."
Ma ei tee midagi. Lihtsalt jõllitan seina ja mõtlen, kui jube ma olin. Ma... Ma... Olen süüdi... Minu pärast.. Jenne on läinud... Minu pärast.

"Oh jumal. Minu pärast," ahhetan ja pisarad hakkavad vaikselt voolama. Aga mu keha ei vappu. Vahin tühja pilguga seina ja kõik hajub. Lihtsalt tühi pilt. Ma olen teadlik oma pisaratest, aga ometi ma ei tunne neid. Ma tunnen end külma ja kalgina. Endateada pole mu nägu isegi märg. Ja ma olen teadlik sellest, mida Tom teeb, kuid ma ei reageeri. Tema käed, tema hääl... Aga ma ei tee midagi.
"Minu süü," kordan veel vaiksemalt. "Minu süü. Minu. Minu..."
Ma olen lõhkemas ja veider rahutuse tunne võtab maad. Järsku ei suuda ma enam paigal püsida. "Vabandage mind," pomisen veel ja torman pööraselt klassist välja. Ma ei tea enam, mis saab...

Jenne pilt vahib mulle skype videokõnes ette. Ta naerab lõginal ja näitab mulle uusi riideid, mis ta Leedus käies ostis.
"Appike! Vaata vaid seda!" Kuulen tema video poolt moonutatud häält.
"Ilus," kiidan ostu heaks.
Kui riided otsa saavad, sätib ta end mugavalt toolile istuma. Tüdruku blondid juuksed on sassis ja ta asub juba kammi kätte võtma. Näed, kuidas tumepruunist puust hari tüdruku kiharad sirgeks ja ilusaks teeb ning minu näole ilmub naeratus. Pilt on küll üpris udune, aga siiski näen ma piisavalt hästi, et mitte virisema hakata.
"Issake! Ma juba ülehomme näengi sind!" hõiskan õnnelikult. Minu südame on täitnud rõõm ja ootusärevus.
"Oh ma tean! Mida me teeme, kui ma kohale jõuan?" uurib Jenne naeratades. Tema armas beebinaeratus ületab kõik.
"Kose juurde?" pakun rõõmsalt.
"Ma ei tea..." Tunnen tema hääles kõhklust.
"Miks mitte? Seal on nii äge. Teeme pikniku ja puha," sõnan naerdes.
"Imelik tunne on. Ah, ma ei tea. Mul on viimasel ajal mingi teema veega," naerab ta. "Mis ma ikka muretsen. See oleks nii äge," nõustub ta lõpuks.
"No ma räägin, pole vaja muretseda," sõnan.
Sel hetkel katkeb signaal ja kui ma skype uuesti ühendan, on Jenne välja loginud. Aga taon jätnud teate: Heh, ma pean sööma minema. Hiljem räägib. Ja ma naeran siiski.

Nagu poolearuline torman treppidest alla. Järsku tunnen kellegi jõulist, treenitud keha enda vastas. Suure tahtega siit põgeneda, tirin end eemale ja jään meeleheitlikult talle otsa vaatama. Helesinised silmad, tumedad juuksed ja imeline näonahk. Ilmelime näokuju. Sama imeline kui Jennel. Oh jessake. Jenne. Jumal jumal jumal. Mina ja süüdi... Oh issake.

"Emilie? Oled korras?" Sebastian. Ma ei mõistnudki kohe, et see on tema.
"Minu süü," suudan vaid pobiseda. Minu keha vappub ebatavaliselt ja lõpuks tunnen, et mu nägu on märg.

Sebastiani tugevad lihsaselised käed aitavad mu trepist alla. Peagi tunnen värsket õhku ja mõistan, et me oleme õue tulnud.
"Minu süü," kordan hirmunult.
"Emilie! Rahune maha, kõik on hästi," rahustab Seb. Ta hoiab mind haardes ja ma tean, et mu keha vappub edasi. Ometi teen ma kõik, et seda lõpetada. Ma tean. Ma tean kõike. Ma tean, et need purunemishood võivad olla igavesed. Või siis ajutised, aga nad on.

Järsku tunnen end rahulikumana. Rahutuse tunne pole veel kadunud, aga siiski. Siiski siiski.
"Ikkagi minu viga.. Minu süü," ütlen vaikselt ja vaatan tema ilusatesse silmadesse.
"Mis on sinu süü? Millest sa räägid, Em?" Sebastian on samuti segaduses, aga ta üritab jääda normaalsuse piiridesse. Oh muidugi. Tema ei tea midagi ja mina teen end friigiks.
Ma ei vasta. Lihtsalt rahunen ja olen. Olen. Ja surnun mõtteid alla ja sellest tuleneb luuletus. Ma lälisen kõva häälega peas luuletust lilledest, et teised mõtted kaoksid.

Ma tunnen, et mu keha ei vappu enam. Pisara pühin ära ja tõmbun ehmatusega Sebist eemale. Ma olin tema vastas. Tema tugevas haardes peidus ja kaitstud. See tunne meeldis mulle. Aga ma ei suutnud seda nautida.

Tom ja Agnes ilmuvad ukselävelt samuti värske õhu kätte. Sel hetkel olen kindel, et neist kahest tulevad kindlasti minu olulised sõbrad.
"Mis temaga juhtus?" küsib Seb ja mulle tundub, et tema hääl on hoopis murelik erinevalt sellele, mida mina arvasin.
"Ma pole päris kindel, aga ma eeldan, et..." Tom jääb vait.
"Kuidas te aru ei saa!" kiunun. "Mina olen süüdi, et mu parim sõber puudub." Suudan ennast õnneks piisavalt tagasi hoida, et mitte nutma puhkeda. Kuigi piinlikust olen juba piisavalt valmistanud ja isegi vene keelest ei tulnud midagi välja.
"See ei ole sinu süü. Mitte üldsegi," sekkub Agnes. Tema hääl on leebe ja sõbralik. Tunnen tüdruku õrna kallistust ja see erineb absoluutselt Sebastiani omale.
"Kas keegi saaks mulle midagi seletada," pistab poiss vahele. Vaatan talle otsa ja ohkan.
"Ma lähen pesen oma näo puhtaks," ütlen lõpuks.

Agnes ei vasta, aga aitab mu püsti ning me sammume uksest uuesti sisse, et minna naiste wc-sse. Õnneks käib tund ja koridor on tühi. Kuigi ma ei tea, kui paljud mu "paanikahoogu" nägid. Ma olen väsinud. Jõhkralt väsinud ja ma lihtsalt ei jõua enam nutta. Tegelikult see on vale. Pealegi ma lubasin endale, et ma lähen eluga edasi. Oh. Ja nüüd ei saa ma enam lahti mõttest, mille endale pähe söövitasin.

Avame helekollaka ukse ja ma sammun otsemaid kraanikausi juurde. Keeran kraani lahti, nautides vee rahustavat sahinat. Höörun külma vett näole. See rahustab mind. Teeb mu päris rahulikuks. Kastan märjaks ka oma kaela ja juuksepiirid. Seejärel jään end peeglisse vaatama. Jenne on minu kõrval. Ta naeratab mulle. Ja ma ehmatan meeldivalt. Muie venib minu näol laiemaks.
"Tere, Emilie," ütleb ta.
"Jenne," sõnan mina.

Kaia on mu nimi . Päris lõbus on lugeda, et ma siin nii õel olen  

Ja lõpp oli väga põnev, nii et ootan uut!

Haha, nojah. kaia on siin õel tõesti.

Tore, varsti on oodata uut. (:

Nii. Olen nüüd kindel. Mulle meeldib Sebastian rohkem. Tom meeldib ka, aga Sebastian meeldib ikkagi rohkem.

Vene keele tunnid. Need ei meeldi mulle ka. Pidevalt unustan sõnad ja asjad ära, kuigi mingi ime kombel õnnestub tunnikad headele hinnetele teha. Kaia siin jutus on jah selline õel.

Sebastianist peab rohkem juttu tulema. Ja ta on tugev, see on hea. Mustas juuksed on siniste silmadega super.
Mis värk selle Jennega on? Kord on olemas, kord ei ole. Saaks see asi lõpuks selgeks.

Muidu millal uut osa saab?

Heh, nüüd mul on kindel plaan, mis ma täpselt nende poistega teen.
Mulle ka absoluutselt ei meeldi vene.
Nüüd tuleb Sebist tõesti rohkem juttu. Ja Jenne asi selgub hiljem.
Ja palun, siin uus osa.

10. peatükk

Sulen aeglaselt silmad. Ma ei tea, miks ma nii teen. Ehk on põhjus selles, et ma ei suuda teda esialgu vaadata. Otsustan oma rumaluse peale pead raputada ja teen silmad uuesti lahti. Otsemaid kahetsen oma tegu, sest Jenne pole enam siin. Minu kõrval on hoopis Agnes, kes  tagasihoidlikult naeratab.
"Oled sa korras?" küsib ta õrnalt.
Noogutan vaid pead, kuigi asi on korras olemisest kaugel. Ma nägin teda. Täpselt nagu peale sööklavahetundi, ainult... Seekord olin ma rahulik. Õigemini rahulikum kui enne. Kuid ma ei suutnud vaadata, ei suutnud... Sellepärast ma enda peale vihane olengi. Kõige hullem on see, et ma ei mäleta, milline ta täpselt oli, ma lihtsalt tean, et ta oli.

"Me... Noh, tund on küll kohe läbi aga asjad on klassiruumis.." kogeleb Agnes.
"Jah, lähme," sõnan ja tunnen, kuidas minu hääl väriseb.

Avan ukse ja astun rõskesse koridori. Õhk tundub palju paksem kui enne. Ja koolimaja kuidagi liiga vaikne. Arvatavasti on asi selles, et kõik õpilased on tunnis, kuid siiski see häirib mind rohkem kui vaja. Hakkame Agnesega treppide poole minema, et ilusti tunni lõpuks kohale jõuda.

"Teie kaks!" käratab järsku keegi. Ma ei tea, kellele see hääl kuulub, kuid käheduse ja tooni järgi võib arvata, et see on täiskasvanu.
Müksan vaikselt Agenst, kes mulle ruttu sosistab: "Vene keele õps. No kurat."
Pöörame mõlemad vabandavate nägudega ümber, kuigi mul on aega vaja paljuks muuks kui andeks palumiseks.
See on keskeas naine, suurte prillidega ja halli tööriietusega. Tema juuksed on seotud tihedasse krunni. Tema välimus ei mõju eriti sõbralikult ja hääle järgi arvestades ta seda polegi.
"Miks te tunnis pole? Mina mõtlesin, et kas midagi juhtunud, et asjad ju klassis ja... Nüüd tulin vett jooma ja mida ma näen - hulguvad teised kooli peal ringi! Ah, kuidas ma vihkan popitegijaid ja veel esimesel päeval! Annab olla," ahhetab ta.
Tõman näo krimpsu. See mulle küll kasuks ei tule.

Sebastian ilmub koos Tomiga nurga tagant välja. Kohe, kui nad õpetajat näevad, kohkuvad mõlemad. Eriti Tom, tema on ju see, kes tunnist puudub. Sebastianil nii hull pole.
"Ja sina seal vasakul! Sina ka! Miks sa tunnis pole?" käratab õpetaja Tomile.
"Ma.." kogeleb poiss, oskamata midagi öelda.
"Me harjutasime näidendit," ütleb Sebastian.
"Harjutasime ka või?" pahvatab Agnes lõbusalt ja saab siis aru, lisades: "Jah, muidugi harjutasime."
"Oh, mida ma sellistega küll peale hakkan..." sõnab õpetaja. "Homme olge tunnis, kohe kindlasti."
"Jah, just," pomisen ma.
"Ma pean tunni lõpetama," ütleb ta ja rühib kiirelt treppidest üles.

Jään talle järele vaatama ja pöördun siis teiste poole. "Kas võib juba koju minna?"
"Ma arvan küll. Meil on veel kaks tundi, nüüd see oli vaba," ütleb Sebastian.
"Tom, ma tahan, et sa vaataksid mu töö üle," teatab Agnes.
"Jajah. Kus see on?" uurib poiss.
"Minu kapi juures, teine korrus."
"No lähme siis. Homme näeme, Em!"
"Tsauka, Em! Ja Sebastian ka." Agnes naerab hetkeks ja nad kaovad juba treppide poole, justnagu hetk tagasi polekski midagi juhtunud. See ärritab mind kergelt. Ah. Mida iganes.

Sebastian saadab mu minu kapini.
"Oled sa ikka kohe kindlasti kombes?" küsib ta.
"Jah, Seb. Jah," vastan ja kuigi nüüd oleks kohane sõbralikult naeratada, ma seda ei tee. Ma ei suuda. Kõik on nii sassis. Jenne nagu oleks minuga... Aga fakt, et ta on maetud sügavale mulla alla, ei lähe sellega just eriti kokku.
"Tead... Ma ei tea sinust küll eriti midagi, aga... Esiteks mul on südamest kahju selle pärast, mis sinu sõbraga juhtus," kogeleb ta.
"Parima sõbraga," parandan kiirelt.
"Igatahes ma mõtlesin, et..."
"Et mida?"
Ta kahtleb ja vaatab mulle silma. Aga minu pilk on põrandal ja ma üritan vältida mõtet, et mina olen süüdi. Süüdi selles, et Jenne on sügaval maa all kirstus ja jääb sinna igaveseks.
"Ei midagi," ütleb Seb lõpuks.
Mul lihtsalt pole tuju hakata välja pinnima, mida ta mõtles. Kõik uudishimu, mis minusse veel jäänud on, on koondatud Jennele.

Põrand kägiseb meie jalge all, kui ma lõpuks kapini jõuan ja üles küünitan. Tõmban võtme välja ja avan ukse. Mu asjad on ilusti üksteise peal, nagu ma need jätsid.
"Oh kurat. Vene klassis on ju mu õpikud," pomisen tüdinult.
"Ära muretse, Tom toob need kindlasti ära. Sina peaksid hoopis puhakama minema,"ütleb Seb.
"Koju? Oh, heameelega," vastan ma. "Kus siin bussipeatus on ja mis suunas peaksin ma sõitma?" esitan siis küsimuse.
Sebastian muigab. "Ma viin su koju, ole mureta."
"Ee.. Millega?" küsin kulmukortsutusega.
"Autoga muidugi."
"Sul on load? Mida..." Ahjah... "Aa ups. Ma unustasin." Sa oled ju minust kaks aastat vanem. .
Ta muie venib laiemaks. "Jap, õpikud võid muidu kappi jätta."

Kui me tema autoni jalutame, mõtlen ma, et küll on veider kui palju võib ühe päevaga juhtuda. Sebist ja minust on juba üpris head sõbrad saanud, kuigi me oleme näinud üksteist vaid mõnes vahetunnis kooli peal. See on üpris naljakas. Kuidagi liiga kiire ja see häirib mind veidike. Kas on ikka hea mõte, et ta mu koju viib? Ah põrgusse, ma tahan juba pikali.

Sebastianile kuulub hallikas Jeep ja ta avab mulle kõrvalistuja ukse. Auto istmed on üllatavalt mugavad ja pehmed. Ma jään aknast välja vaatama. Vaade rohelise muruga platsile koos mõnede suurte kasepuudega on ilus, kuid see ei huvita mind väga.

Sebastian küsib ainult, kus ma elan ja kui olen öelnud oma aadressi, ei ütle me kumbki enam midagi. Mina tahaksin ainult koju ja enda tuppa, et ei peaks enam teesklema seda rõõmsat keskkooliõpilase olekut. Sest mis seal salata, ma olen seest ikkagi päris katki ja selle parandamisega läheb aega.

Auto hakkab sõitma ja peagi maanduvad auto aknale väikesed vihmapiisad, tehes minu vaate üpris uduseks. Piisad on kõik nii erineva kuju ja suurusega. Lähedalt vaadates ebaühtlased, kuid üldmulje jääb ilus ja masendav. Ma mõtlen, et vihm on kena, kuid väga mõnus see just ei ole.

Ohkan vaikselt. Homme on jälle kool, sama päev, uute õpetajatega ja sama kiirustamine, sagimine ja õppimine. Ja Jenne. Ta on minuga, ma olen nüüdseks juba päris kindel. Ning siis... Mu silme ette kerkivad üksikud pildid sellest saatuslikust päevast, mil see kõik temaga juhtus...

Ma näen teda juba eemalt. Heleblondid juuksed lehvimas tuules, seljas lemmik roheline kleit, jalas valged vabaaja kingad. Ta jookseb mulle vastu ja mina kiirustan tema poole.

Naerame valjult, koguni nii kõva häälega, et möödakäijad meile pilke heidavad. Meid ümbritsevad mäed, puud ja kõige ilusam roheline muru, mida näinud olen.

Ma istun niiskele samblale ja naeratan, viibates Jennele, et ta mu kõrvale tuleks. Seda ta ka teeb ja tõmbab taskust välja kaks suurt Daimi šokolaadi. Naeratan ja tänan teda.

Puu, mis meist umbes kolm meetrit eemal kasvab, hakkab metsikult kohisema. Temaga liituvad ka teised, veel suuremad puud ning kui ma taevasse vaatan, on ilus ilm minema pühitud. Tuul tõuseb ja läheb tugevamaks, pilvi tuleb suurel hulgal  juurde ja kose vesi tundub palju jubedam ning võimsam, kui enne.

Tuul on veel tugevam ja ma tunnen enda nahal niiskeid vihmapiisku. Kaljusein on külm, vihma kallab kosest läbi ja tuul viib selle meile peale.

Kuid kui ma uuesti tähelepanu Jennele viin, on selle põhjuseks kiljatus. Silmad suured, süda kloppimas näen, et tüdruk seisab selle liikuva kivi peal, mida ma kunagi puutunud pole.

Ma näen kuidas ta tahapoole vaarub, karjudes ja meeleheitlikult üritades tagasi saada. Ma kuulen tema häält, aga see tuleb liiga kaugelt. "Em, sa jääd igaveseks mu parimaks sõbranna..." Ja prantsatus. Kõik on läbi.

Vaarun vastu kaljuseina ja nutan. Täiest jõust. Ma ei oska, ma ei suuda midagi teha. Ma vaid karjun vahetpidamata tema nime. Ma tean, et ta on läinud. Igaveseks läinud. Mu süda tõmbub kokku, tunnen teravat valu seda põletamas. Veider tühjuse tunne rusub mu hinge ja pisarad jooksevad jugadena.

Ma tunnen seda kõike uuesti. Pisarad hakkavad voolama ja ma pööran häält tegemata pea nii, et Seb mind ei näeks. Tahtmata elan seda kõike uuesti läbi.. Ikka uuesti ja uuesti...

Ma näen kuidas ta tahapoole vaarub, karjudes ja meeleheitlikult üritades tagasi saada. Ma kuulen tema häält, aga see tuleb liiga kaugelt. "Em, sa jääd igaveseks mu parimaks sõbranna..." Ja prantsatus. Kõik on läbi.

Ja ma näen seda uuesti... Üha uuesti ja uuesti..

Peatus. Auto peatub.
"Palun, puhka siis hästi, Em," ütleb Seb.
Noogutan vaikselt, kobades käega autoust ja otsides linki.
"Mul on sulle üks küsimus, oota veidi."
Ohkan.
"Su sõbra nimi oli Jenne Hammer?"
Mu süda tõmbub kokku ja ma näen seda pilti uuesti... Ta kiljatab... Ta libiseb... Ta kukub... Ja ongi läinud...
Noogutan veidikese aja pärast.
"Ta on tore tüdruk, päriselt," ütleb poiss siis.
Mis? Esiteks, kus ta Jennet teab? Teiseks... Ta kasutas olevikku. Uh.
Kogun end piisavalt ja ütlen siis: "Sa tundsid teda?" Ma tean, kuidas minu hääl väriseb. Ma tean ka seda, et Seb mõtleb kindlasti, miks mu nägu tema eest ära pööratud on. Aga selle kohta ei ütle ta siiski sõnagi.
"Oih, vabandust. Jah, me olime head sõbrad. Selle pärast on mul tõsiselt kahju," sõnab poiss, aga kahjutunnet ta ei väljenda. Tema sõnad kõlavad liiga lihtsalt ja hääletoon on samuti lihtne. See oleks justkui loomulik ja kerge.. Tema arust.

Aga ma ei ütle midagi. Lihtsalt lahkun autost, isegi aitäh ütlemata. Uks läheb prõmmuga kinni ja auto sööstab kohalt.

Peagi tunnen enda nahal märgi vihmapiisku. Need kastavad mu nägu, mu juuksed, varjates täielikult pisarad. Tänav on tühi, seda ilustavad vaid poriloigud ja märjad lendlevad lehed. Tuul on mõnus ja rahulik, mul pole isegi külm.

Seisan niimoodi kurvalt ja masendunult, nautides vihma, oma enda kodu ukse ees umbes kümme minutit. Kui lõpuks võtmega meie tammepuust ukse lahti keeran, olen läbimärg. Tõman selle enda järelt kinni ja viskan jalatsid nurka. Seejärel loivan oma tuppa ja prantsatan voodile.

Paar pisarat tulevad uuesti, kuid kuivatan need ruttu ära. Märkan, et minu riidekapi uks on praokil ja olen täiesti kindel, et nii ma seda ei jätnud. Seejärel meenub mulle kleit ja ma tõusen püsti. Tõmban selle kapist välja ja lähen tagasi voodisse. Panen Jenne kleidi endale teki asemel peale. See lõhnab ikka tema moodi ja mul on hetkeks tunne, et ta ongi siin. Kuid siis meenub mulle, et see on kleit. Lihtsalt kleit, mille kandja puudub.

Hoian silmi kinni, kuni lõpuks uinun.

Jutt on väga hea, mulle meeldib .
Ma ei oska muud öeldagi väga.
Ootan uut osa ka .

Sebastiaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan! Nüüd hakkab lõpuks ta selle Em-iga käima. Mis värk sellel Sebil selle Jennega oli?  Kahtlane, et ta teab teda. Kunagine Jenne poiss?

Vene keele õpetajad mulle ikkagi ei meeldi. Tema käitumine meenutas mulle mu looduse õp käitumist. Ka selline kuri.

Sebil on auto. See on lahe. Ta on päris viisakas ka, selle asemel, et tunnis olla viib ta Emi koju.
Aga ikkagi. Sebastian on toredam kui see Tom.

Millal uut saab?

Mustikas: Haha. See, kuidas Tom Jennet teab, on mul välja mõeldud ja erinevalt sinu pakutud variandile hoopis teistsugune.

Ahsoo, tore, kui Seb sulle meeldib. Kuigi jap, temaga mul on ühed plaanid...

Ma üritan täna kirjutada ja siis homme selle kirjutatu lõpetama seega ma arvan, et homme peaks saama uue osa. (:

Shadowpaw: JEHUU! nii tore, et sa loed seda. Ja veel toredam, et meeldib. :)

Tore.
Mis mõttes et Tom Jennet teab? o.O See peaks olema Seb kes Jennet teab?

Sebastianiga on ainult head plaanid onju? Teistmoodi ei sobi.
Seb meeldib.

Oioioih, ma tahtsin kirjutada Sebastian. Ups

Haha, eks me näe.

11. peatükk

Mu silmad plõksatavad ukse kääksumise peale lahti. Ema ei peaks nii vara tulema. Eiei, tal pidi hulk maad kauem minema. Oh jessas. Hiilin vaikselt kikivarvul enda toa ukseni ja avan selle nii õrnalt, kui suudan. Mu süda klopip hullusti ning ma väldin haigutamist, kuigi olen alles ärkamisest väsinud.

Kui ma kikivarvul lõpuks trepini jõuan, on all kõlanud mitmed sammud. Tundub nagu keegi krõbistaks esikus... Ja liiguks siis edasi elutuppa.

Küünitan trepiäärest ülespoole ja mu süda jätab löögi vahele. Meie kodus on mingi mees. Tal on pruunikas-blondid juuksed ja keha on natuke rohkem tüsedam, kui peenike, aga paks ei saa tema kohta kinldasti öelda. Ta kannab musti pükse ja sinist triiksärki. Enne kui sellele mõelda suudan, tean, et ta on paha. Ta tuli meie koju, teadmata, et mina siin olen.

Jooksen nii vaikselt, kui suudan vannituppa ja lukustan end sinna. Kahman taskust telefoni ja valin kiirelt politsei numbri.
Kohe võetakse vastu. "Oh jessas, aidake. Meie koju tungis keegi sisse.." alustan, aga admistraator segab mind, küsides konkreetseid küsimusi. Vastan neile kõigele kiirelt ära ja seejärel pannakse kõne kinni.
Politsei on kohe siin. Kõik on korras, kinnitan endale. Mu süda puperdab hirmsasti.

Kuid mind tõmbab mõtisklustest tagasi kellegi kolin. Ja politseisignaal. Ohkan kergendatult. Nad on siin, nad päästavad mu ära. Küünitan aknale ja vaatan kahte suurt vilkuvat autot, mis on valge ja musta triibulised. Okei, mitte triibulised. Lihtsalt valge ja sinise ja mustaga. Politsei autod.

Kuulen, kuidas uks lahti paiskub.
"Käed üles!" hüütakse.
Ma ronin vannitoast välja ja koperdan trepini. Vähemalt viis politseinikku on üksteise selja taga, püssid üleval. See mees hoiab hirmunult käsi üleval.
"Ma pole sissetungija! Ausõna!" ütleb ta. Kortsutan murelikult kulmu.
Miski minu sees kutsub esile pinget, muret ja rahutust.

Seejärel tormab uksest sisse ema, kelle juuksed on puha sassis ja laiali. Ta jookseb nii kiirelt polisteinike eest läbi, et viimased ei jõua teda taksostada.
"Mida te teete! Ta on külaline! Minu kohtingukaaslane!" hüüatab Stine.

"Oi ei," pomisen ja neelatan. Kurat. Kurat. Kurat. Oi, jummel. Sellest tuleb suur jama.

"Miks te siin olete?!" Ema on hüsteerias ja see mees hoiab tema ümbert kinni, üritades teda rahustada.
"Meile helistati, et siin on sissetungija," vastab üks püssiga mees.
Ema mõtleb hetke ja vaatab siis trepi poole. Minu nägu kaob sealt nii ruttu, nagu poleks seda olnudki.

"Emilie! Mida kuradit! Tule alla!" karjub ta.
Käed kokku surutud, ilmun vaikselt nurga tagant välja. Seejärel lähen aeglaselt alla. Vaatan seda meest uuesti ja veendun oma lolluses. Ta ei näe üldse varga moodi välja.
"Miks sa helistasid?" küsib ema rangelt.
Ohkan kurvalt ja hakkan juba suud avama, aga ema "kohtingukaaslane" segab vahele: "Ei, see pole tema süü. Mina tulin vaikselt sisse ja talle võis tõesti tundunda, et olen sissetungija. Ja me kõik siiralt vabandame selle pärast, mis juhtus ja järgmine kord me enam ilma asjata võime välja ei kutsu."
Ma olen rabatud. Sõna otseses mõttes rabatud.

Politseinikud lahkuvad pea ja ma jään toolile istuma.
"Kurat küll! Järgmine kord palun mõtle, kullake!" ahhetab ema.
"Stine, kõik on korras," ütleb see mees.
Mina olen ainuke, kes vait jääb.

Nad sosistavad üksteisele midagi ja siis avab ema suu: "See on Benjamin. Ben, see on Emilie. Nagu sa tead, siis see on mu tütar."
"Meeldiv tutvuda," ütleb Ben ja ulatab mulle käe.
Vastan sellele tahtmatult. "Tere," pomisen vaikselt.
Mees vaatab mind korra ja lausub siis: "Stine rääkis, mis juhtus sinu..sinuga. Avaldan siirast kaastunnet."
Sa poleks pidanud seda ütlema. Su hea maine on pühitud. Mul on villand saanud. See haletsemine ei aita kaasa minu edasi elamisele, niigi olen selles juba läbi kukkunud.
"Päriselt," sõnab Ben, kui ma midagi öelnud pole.
See oli viimane piisk. "Ah! Aitab juba! Mul on kõrini, kuidas kõik seda mulle muudkui korrutavad! Palun? Kas te ei võiks lihtsalt järgi jätta!" kisendan vihaselt.
"Emilie!" kohmab ema rangelt ja tõmbab mind käest.
"Ema!" ütlen tungivalt vastu.
"Lõpeta! Kohe!" sõnab ta vihaselt.
"Lõpetage ise! Lõpetage kõik!" Tunnen, kuidas pisarad silmi tikuvad. "See käib närvidele! Oh, lihtsalt lõpetage! Ja Stine - mille kuradi pärast sa tema meie majja tõid? Mulle midagi rääkimata!"
Ema näol on löödud ilme, mis on segunenud vihaga.

Jooksen trepini ja rühin sealt üles. Peagi olen lukustatud enda tuppa, nelja heleda seina vahele. Mulle meeldib, et mu voodi on akna all. Valgus tuleb hommikuti küll mulle näkku, kuid sellest pole midagi.

Surun selja vastu seina ja surun põlved tihedalt vastu keha. Ma tunnen, kuidas soolased pisarad uuesti mu näo märjaks kastavad ja olen enda peale pahane. Tänasel päeval olen juba niigi palju nutnud ja see on mind juba väsinuks teinud. Ja veel teadmine, et ma olen süüdi... Oh..


Hommik. Hommik jah. Oi, kool. Tõusen voodist istukile ja tunnen magatud väsimust. Ma mõtlen see, kui sa oled liiga kaua maganud. See ei ole tore, sellepärast peabki alati täpselt õigelt palju magama.

Kell on veel piisavalt vähe, seega lähen vannituppa ja otsustan ühe dušši võtta. Meie väike duššikabiin on väga hubane. See on valget värvi ning uksed saab kergelt kinni tõmmata. Kuum vesi kastab mu keha ja ma naudin seda täielikult. Mu juuksed saavad märjaks.. Vesi voolab minu õlgadest alla kõhu poole.. Sealt edasi jalgadeni ja hetke pärast on mu varbadki märjad. Naeratan vaikselt.

Kuum vesi on vägagi rahustav. Ma tean, et mul tuleb sellest politsei-värgist jama. Kuigi me ei rääkinud peaaegu terve õhtu emaga - enamasti sellepärast, et magasin tänu rampväsimusele kogu selle aja -, aga siiski on ta pahane. Nojah... Ma kutsusin ta peikale võmmid kallale, mitte just kõige arukam tegu.

Huvitav, kas politseijaoskonnast on ka helistatud... Ma mõtlen, kas see läks ebavajaliku väljakutsumise alla või mitte? Ah, ma ei tea.

Minu probleem seisneb hetkel rohkem selles, kuidas ma kooli saan. Ise liigelda ma kooli vist väga ei oska, sest selles linnaosas ei käi ma kunagi. Ema mind ka ei vii, selles olen kindel.

Ohates lähen alumisele korrusele ja pean kohe silmi pööritama. Benjamin istub köögi laua taga ja joob midagi meie kollasest kruusist. Ma arvan, et see on kohvi, aga ma ei tea ka. Ta juuksed on korda seatud ja tundub, et on kasutatud ka veidike lakki. Mees kannab seekord valget triiksärki ja viigipükse ning kaelas ilutseb punane lips. Miski tema juures äratab minus ebameeldivust, aga ma ei suuda tuvastada mis. Tema iseloom tundub olevat super, ta on korralikult riides, korraliku välimusega... Aga mina ei tea, mis mind tema juures häirib.

"Hommik, Em!" tervitab ta mind.
Krimpsutan hetkeks nägu, kuid ütlen siiski: "Hommikust.."
Möödun temast ja nuusutan. Imeline lõhn. Ma pean tõdema, et selles osas on tal hea maitse.
Tõmban leivasahtlist endale ühe saia ja määrin sellele võid. Murelikult aknast vihmasadu vaadates, söön oma võileiva lõpuni.
"On sul küüti vaja? Kooli?" küsib Ben järsku.
"Ei," vastan automaatselt.
"Kindel? Vihmasajuga jala kooli? Sest Stine on omadega kergelt läbi ning tema küll end enne kella kahteteist voodist välja ei vea."
"Ma saan ise hakkama," ütlen. Ma ei tea, mis mind temas häirib, aga mulle ei meeldi mõte, et ta mind kooli sõidutab. Selles asjas tahaksin ma selgusele jõuda.

Aga kui ma avan ukse ja vapralt õue astuma hakkan, pean tõdema, et Beni küüti läheks vaja küll.
Löõn ukse uuesti pauguga kinni ja pistan nina esikust köögi poole. "Ee... Ben?"
"Ikka ei taha küüti?" küsib ta lõbusalt.
"Tahan küll," vastan ja kortsutan kulmu.

Benjamini auto on.. Oh sa poiss, kui lahe. See on suur ja kirsipunase-musta segu. Istmed on kaetud mõnusate istmepehmendustega ja aknad on mõnusalt suured. Autos on suur raadio ja minu jalge eest läheb lahti väike sahtel koos terve hulga plaatidega. Lahe. Tundub, et mees on rikkama poolsem. Mind paneb muretsema, et nad alles üleeile kohtusid...

"Te kohtusite emaga esimest korda pühapäeval?" pigistan endast lõpuks välja.
"Ei." Ben naerab vaikselt. "Me teame üksteist juba üle kuu."
"Misasja?" pahvatan. Miks Stine mulle midagi selle kohta ei rääkinud?
"Mis? Kas ma ei meeldi sulle?" küsib mees lõbusalt.
Mitte eriti. Miski sinus häirib mind kohutavalt ja ma tahaksin, et sa siit kaoksid.. "Seda pole ka öelnud."
"Kuidas sulle siis uus kool meeldib ka?"
"Pole viga," vastan, soovimata tegelikult temaga sellest rääkida.
"Kas on ka toredaid õpe.."
"Jaja, onon."
Ta jääb vait ja olen õnnelik. Lõpuks sai mees mu signaalist aru.

Peatume kooli ees.
"Aitäh," pomisen ja lükkan enda järelt auto ukse kinni.
Ben sõidab minema. Mind häirib, et ma ei tea temast midagi. Veel rohkem häirib, et Stine ei rääkinud mulle midagi. Ma peaksin ju teadma? Ja üle kuu... Nad tutvusid, kui Jenne oli veel elus.. Oh.

Tom tormab mulle vastu täpselt enne, kui kooliukseni jõuan. Minu suureks üllatuseks poiss kallistab mind tugevasti. Vastan samaga, olles veidike segaduses.
"Oled kombes?" küsib ta lõbusalt ja hüppab minu kõrvale.
"Mis sul plaanis on?" küsin kerge muigega.
"Ei tea, ei tea," ütleb poiss.
"Ära salatse," sõnan.
"Okei. Noh.. Kuidas sulle kino meeldib?" uurib ta.
"Kino? Noh.. Meeldib küll," vastan.
Möödume sagivatest õpilastest, et jõuda minu kapini.
"Mm.. Noh.. Nüüd just tuli uus film kinosse..." kogeleb ta.
"Ma tean," vastan, olles nüüd juba palju parema tujuga.
"Tuleksid sa minuga?" küsib ta, hüpeldes mu ette ja jäädes lootusrikka näoga sinna seisma.
"Jah, okei," vastan.
"Super! Täna kell üheksa," teatab poiss.
"Täna?" pahvatan ja teen suured silmad.
"Jah," vastab tom muigega.
"Noh... Okei."

Avan oma kapi, võtan usundiõpetuseks vajalikud õpikud ja suundun klassi poole. Tom minu kõrval räägib niisama igasugust juttu ja ma ei jõua teda igatahes kuulata. Lahe, ma pole tegelikult ammu kinos käinud.

Oleme samas klassis, kui eile esimesel neljal tunnil. Tobias istub juba õpetaja laua taga ja kritseldab midagi vihikusse. Ma olen kindel, et temast saab üks mu lemmikõpetajaid. Kui mitte ainuke.

Koolikell heliseb ja kõik peale Agense on oma kohtadel. Tüdruku õpikud on küll olemas, aga ta ise puudub. Tegelikult ma polegi teda täna veel näinud. Ma jõudsin üsna napilt kooli.

Aga kui Tobias hakkab just "Tere" ütlema, läheb uks lahti ja ta astub sisse. Tüdruku juuksed on sassis ja nägu hirmul.
"Mis viga, Agnes?" küsib Tobias.
Kõik muudkui jõllitavad teda. "Mis juhtus?" küsin vaikselt.
Tüdruk pöördub minu poole, vaadtes mulle sügavalt silma. "Emilie. See oli sinu sõber," ütleb ta tungivalt.
"Ah?" Minu sõber? Misasja?

Lahe. See oli see Jenne onju?
Pean tunnistama. Et kui poiss kallistab tüdrukut ja poiss ise on normaalne, hakkab see poiss tegelane mulle palju rohkem meeldima. Ei tea mis mul viga on, aga nii see on.
Emma emast oli kahtlane, seda meest sinna tuua. Väga kahtlane.
Igatahes ootan uut!

Okei nii, ma lugesin nüüd need kolm osa läbi

Agnest kujutan ma täiega ette mingi sasijuustega, vb mustad suured prillid ja siis suksed kirjud kottis püksid. Ma isegi ei tea miks. Aga tundub selline normaalne tüüp

Leedust riideid...hmm.. sealt ma just tripilt tulingi  Shoppamast

Sebastiani juures häirib mind midagi. Ta tundub kuidagi veidi vale... Samas kui Tom on heasüdamlik ja tore, võib-olla isegi veidi pealetükkiv

Jenne osa tundub väääääga põnev niiet ruttu uut! :3