Vaimude keel

Tahan uut juba!!! Ma olen kannatamatu

Mind polnud eile ipadis seega täna üritan kirjutada. (:

Eks ma ootan siis :)

Vabandust, et nii segane ja lühike osa tuli.

12. peatükk

"Kõik need sõnad, mis ta sinna kirjutas!" ahhetab Agnes. Ta on täiesti paanikas ja hirmul.
"Agnes, rahune. Istu," sõnab Tobias.
"Ei! Ta oleks mu peaaegu tapnud!"
Hakkan just midagi küsima, kui uks uuesti lahti paiskub ja Sebastian sisse tormab. Tema nägu on samuti hirmul, kuid minu arvates rohkem murelik.
"Emilie, sa pead tulema! Ta on hulluks läinud," ütleb poiss.
"Mis? Mis toimub?" küsin ja vahin neid kahte arusaamatult. Miski minu sees ütleb, et midagi on valesti. Midagi on väga väga valesti.
"Ma räägin! Appi, kõik need sõnad.. Oi jessake," korrutab Agnes.
"Lihtsalt tule, Emilie!" käseb Seb ja tirib mu kättpidi klassist välja.

"Oodake! Kuhu te lähete?" hüüab õpetaja meile järele, kuid oleme sama hästi, kui läinud. Jookseme valgete seinte vahelt treppide poole ja ma koperdan Sebi käevangu korralikult mitu korda. Tuhisemw treppidest alla, kuni oleme jõudnud naiste wc ukseni.
"Mida me teeme?" Ka mina olen paaniliseks muutumas.
Seb lükkab ukse valla ja peagi oleme ruumis sees. Tardun paigale. Peegel on täis punasega kirjutatud sõnu: Emilie! Kurat, Agnes! Tooge ta siia! Emilie! Miks te ei kuule! Kurat! Tõprad! . Seal on veel mitu risti joonistatud. Aga  kõik ei ole vaid peeglil, nagu ma arvasin. Kirjad jätkuvad seintel, kabiinidel ja aknalaudadel. Terve wc on punane ja kole. Paber on välja tõmmatud ja kardinad visklevad edasi tagasi.
Ma sain alles nüüd pihta. Pigistan Sebastiani kätt ja sosistan: "Jenne?"
Täiesti olematult kirjutab keegi peeglile mustaga minu nime. See paistab sealt välja. Uskumatu, aga ma suudan veel mõelda koristaja peale, kes selle pärast puhtaks peab tegema.

Ma näen tema nägu. Teda ennast. Peegeldus, mis paistab peeglist. Tema juuksed on lühikesed, umbes õlgadeni. Juba see ajab mind ahhetama... Kõik tema imelised juuksed on läinud. Need on põrandal. Jah, ma ei märganudki seda enne. Kõik tema juuksed on põrandal. Aga Jenne nägu. Tema imelisest näost on saanud õudusunenägu. Silmade ümber on mustad randid, tema huuled on musta huulepulgaga värvitud. Ja tema riided... Must rüü ehtimas tüdruku imelist valget nahka.
"Ei! Jenne! Mis sinuga juhtus?" Hakkan tema poole tormama, kuid siis näen tema peegeldust juba aknapoolsemas osas.
"Miks sa musta huulepulka oled kasutanud? See ei ole sinu stiil!" ahhetan.
Tüdruk tõmbab tugevasti näpuga üle huule ja demostreerib oma sõrme mulle. See on puhas...
"See polegi huulepulk?" Ah? Mida värki?

Avastan, et Sebi pole enam minu kõrval. Ta on kadunud.
"Sebastian!" karjun, aga ei mingit vastust.
Üritan uuesti, ikka keegi ei vasta.
Mis toimub? Miks Jenne selline on? Vaatan oma parima sõbra poole, kes kurvalt naeratab. "Ma ei arvanud, et me kohtume, Em," sõnab ta. Aga tema hääl on range, kuigi väga vaikne. Sõbralikust ja heatahtlikust tüdrukust poleks justkui enam jälgegi.
"Mis sinuga on?" Ma karjun, olles hüsteerias, mures ja paanikas.
"Ma pole enam see, kes olin varem," sositab ta.
"Mis mõttes?"
"Ma jäin siia. Sinu juurde. Algul oli kõik hea, aga siis tuli karistus. Karistus selle eest, et ma ei läinud sinna, kuhu vaja. Ja siis sain teada, et kõik, keda karistatakse muutuvad selliseks. Kurjuse kehastuseks," selgitab ta.
Jään suu ammuli vaatama tema uut olemust. Ei ole... Ei tohi... "Aga sa saad ju heaks jääda? Sa ei tee ju kellelegi haiget, ega?" uurin ettevaatlikult.
"Ma pean," ütleb ta ja tõmbab taskust välja ühe paber, lisades: "Ma ei tohiks seda sulle näidata."
Paber on arvatavasti pärgamendist, sest see on hele ja vanaaegse olekuga. Sellele on elegantses käekirjas maalitud nimed. Süütute inimeste nimed. Ma ei tunne neid, kes seal on. Aga ma tean, et nad on kuskil meie keskel ega peaks saama haiget. Kuigi ma ju ka ei tea.. Äkki nad ei saa lihtsalt haiget? Äkki see on lõplik.
"Mis? Sa tahad öelda, et..." Vakatan ja hakkan nutma. Üks soolane pisar teise järel, kastes mu näo läbimärjaks. Ma tean, et mu silmad on punased ja paistes. See tuleb alati, kui nutan.
"Jah, Emilie. Ma olen selle kandi uus Surm."
"Ei," sosistan.
"Tegelikult ei ole Surm õige hüüdnimi. Meid nimetatakse Maltantideks," sõnab ta kuidagi rahulolevalt. Ma pean tõdema, et see sobib rohkem, see teine nimi. Aga siiski... See on nii ebaaus. Kõige parem, ausam ja toredam tüdruk tembeldati külmavereliseks tapjaks.

Süütunne valdab tervet mu keha. Ma lausa tunnen, kuidas see voolab igasse mu ihuliikmesse. Ma ju tean, miks ta jäi.
"Minu süü," pahvatan ehmunult.
"Ei ole." Jenne silmad muutuvad suureks, kui ta seda kuuleb.
"On! Minu pärast sa jäid!" halan.
"See pole sinu süü," vastab Jenne. "Sina pole milleski kunagi süüdi olnud."
"Olen! Minu pärast sa.."
"Tss!" sosistab ta. "Sule oma silmad, Emilie."

Teen seda tahtmatult ja järsku jääb kõik vaikseks. Ei, rahulikuks. Kui uuesti silmad avan, ei ole teda enam. Tühi koht, ei mingit Jennet. Ainult Sebastian istub aknalaual nagu kivikuju. Jooksen ehmunult poisi juurde, kuigi olen täiesti läbi. Kas see hakkabki nii olema, et igal koolipäeval juhtub midagi hirmsalt, mis mind jubedalt väsitab?
"Sebastian!" Raputan teda tugevalt.

Poisi silmad plõksatavad lahti ja ta jääb mind silmitsema. "Said sa temaga rääkida?"
"Mis? Jah..."
Nii et Seb on asjaga seotud. "Kuidas sa sellest tead?" küsin ma.
"Mida? Mina ei tea mis juhtus. See on nii imelik," hakkab ta tõrkuma.
"Mh?"
"Mida sa ajad?" küsib ta. "Rahune, Emilie. Päriselt ka." Ta muigab. "Mingid kaagid on vetsu täis sodinud, kah mul asi."
"Mis sul viga on?" küsin kulmukortsutusega.
"Lähme lihtsalt ära," sositab ta.

Kui oleme istunud kooli pingile, üritan uuesti. "Sa tead midagi, aga sa ei ütle mulle."
"Vastupidi, Emilie. Ma ei tea midagi ja olen sama segaduses, kui sina."
"Noh, mina pole enam igatahes nii suures segaduses," nendin ja tõusen püsti.
"Me peame tundi minema."
"Mina pean," vastan ja lahkun tema juurest. Ma ei saa aru, mis Sebile sisse läks. Ta käitus veidralt, väga veidralt.

Sammun murelikult trepist üles, suundudes klassi, kus praegu käib usundiõpetuse tund. Oeh.
Lükkan ukse lahti ja kõik jäävad mind vaatama. Sunnin endast välja veel viimase piisa normaalsust ja ütlen: "Vabandust õpetaja, et niimoodi tunnist lahkusin. Kõik on korras ja toimus väike arusaamatus."
"Hea küll," muheleb Tobias. "Istu oma kohale, Emilie."

Teen seda kohe. Ma ei suuda kogu infot endale kohe sisendada. Jenne on... Mis sõna see oligi? Maltent? Ei, see oli Maltant. Kurjuse kehastus.. Tapja.. Ja seda kõike minu pärast. Miks mina? Kui kõigi teismeliste gümnaasiumiaeg hakkab rahulikult ja mõnusalt, siis mina pean vaevlema paranormaalsuste ja hirmu ja kaotuse käes? Andke andeks, aga ma ei suuda.

Ohkan vaikselt. Ma ei tea enam, mida teha.
"Ma jagan teile budaismi lehed kätte," teatab Tobias ja asub pingiridade vahel sehkendama.
Kui ta on minu lauani jõudnud, sosistab ta: "Ma tahan sellest väikesest vahejuhtumist sinuga peale tundi rääkida."
Noogutan ja krimpsutan nägu. Mida ma talle räägin? Ah, no mu surnud parim sõber kummitab mind ja muutus tapjaks ja nüüd ma nagu mures tema pärast. Oeh.
Ohkan uuesti.

Me tuubime pähe mingeid budismi sõnu ja väljendeid, aga ma lihtsalt ei suuda sellele keskenduda. Vaatan aknast paistvaid puulatvu ja tunnen end täiesti tühja ja kasutuna. See, mis täna juhtus... See, mis ma teada sain... Seda on liiga palju. Minu keskkool on alanud jubedalt. Ei, see on liiga pehmelt öeldud. Kohutavalt, jõhkralt...

Tund lõpeb minule märkamatult. Järsku lihtsalt avastan, et õpilased on läinud. Tobias on end minu ette istuma seadnud ja naeratab peaaegu märkamatult. Tema väike must habe teeb ta vanemaks, kuid sõbralikumaks. Mehe juuksed on mustakad, aga kuna ta kannab heledat särki, teeb see juuksed tumedamaks.
"Nii. Emilie, palun räägi mulle sellest, mis juhtus," ütleb Tobias.
Vaikin pikalt ja vahin lauda. See on heledast puidust, õrnade täpikestega.
"Emilie. Räägi palun või ma olen sunnitud teatama sellest vahejuhtumist klassijuhatajat," ütleb ta.
"Ma isegi ei tea, milline mu klassijuhataja välja näeb," pomisen vahele. Ja see on tõsi. Ma pole teda näinud, mitte ükski kord. Ainult pildi pealt, tänu Jennega juhtunule - ja ma pean silmas seda kose juures juhtunut - ei ole ma saanud temaga tutvuda.
"Emilie, palun. Ma ei taha teile märkust panna ja olen üpris kindel, et seda ei juhtugi, kuid sa nüüd ilusasti kõik ära räägid."
"Mida mul sulle rääkida on?" pahvatan ja purskan nutma. "Ma ei suuda enam. Ma ei saa sulle midagi rääkida.. Oih, teile," pomisen läbi nutu.
"Emilie, rahune palun." Tobias ulatab mille ei-kuskilt salvrätiku.
"Mitte midagi ei juhtunud. Lihtsalt..." Ma ei oska midagi öelda. "Andke andeks."

Haaran oma asjad ja sammun klassist välja. Kõik vahivad mu nutust nägu ja mul on tunne, et tahaksin neile vihaselt virutada.
"Hei, uustulnuk. Mis juhtus?" ütleb keegi õrritavalt.
Rahman häiritavalt käega ja kiirustan koridorist minema. Keegi mu seljataga naerab, kuid peagi jääb see kaugele maha.

"Sebastian!"
Ta seisab minu poole seljaga ja mulle tundub nagu ta räägiks seinaga.
"Jah?" Ta ehmatab veidi, kuid pöörab ümber. Otsustan tema käitumist peale "väikest" vahejuhtumit ignoreerida ja sellest mitte juttu teha.
"Oi, mis juhtus?" Tunnen end peagi tema embuses ja kohmetun veidi. Aga meeldivalt.
"Ei midagi," pomisen tõrjuvalt, jäädes vahtima seina, mis minu ees kõrgub. Lihtsalt sein. Valget värvi, väikeste kriimudega. Aga tegelikult on seda puutund peaaegu kõik kooli õpilased. Ei, ma arvan, et kõik. Sellele toetanud... Seda määrinud...

Päris huvitav.  Vahepeal jäi tõesti veidi segaseks, sest kõik läks nii kiiresti ja palju jäi lahti seletamata. Muidu oli täitsa põnev sisu ja ootan uut! :)

jutt on täitsa huvitav :)

Mõni koht jäi mõneti viimases osas segaseks
natukene oli ka kirjavigu
Aga kindlasti jätka

Tahan uut! :)

Jah.. Ma nüüd üritangi kirjutada, aga ma ei tea kui palju mul täna aega on.

13. peatükk

"Palun räägi mulle mida sa tead," ütlen vaikselt. Istume kooli ees pingil, sest ma ei taha veel koju minna. Olgugi, et viimane tund lõppes juba nelikümmend minutit tagasi ja on reede, mis tähendab, et algab uus nädalavahetus, peale kahte nädalat kooli. Kõik kimasid koolist ära vabadust nautima, kuid mina... Mina jäin veel siia logelema. Seb istub minuga, kuigi meie vahel on mingi rõhuv raskus. Ta ei räägi mulle midagi ja tõrgub kogu Jenne koha pealt vastu. Kui Jennest rääkida, siis pole mul aimugi, mis saab. Viimased kümme päeva pole ma temast kuulnud midagi peale selle, et kõrvalkülas elav vanamees suri mürgi tagajärel. Ma isegi ei jõua kaasa tunda ja halama hakata, sest ma tean, miks ja kuidas see juhtus. Mingil määral see ütleb mulle, et Jenne on olemas, aga jõhkral kujul... Ma lihtsalt ei suuda veel endale sisendada, et Jenne selline on ja otsustasin, et lükkan seda natuke edasi. Tegelen sellega hiljem..

Täna õhtul kell üheksa proovime Tomiga uuesti. Kinno minna ma mõtlen. Üleeelmisel teispäeval seda ei juhtunud, sest ma olin Jennega juhtunust puudutatud ja kurnatud, et ma lihtsalt ei suutnud kinno minna. Nagu ma avastasin eile, on Ben end meile mõnusasti sisse seadnud. Ta on peaaegu iga õhtu meie juures ja väga tihti jääb ööseks. Miski ikka häirib mind tema juures, kuigi minuga on ta üldini viisakas ja korralik.

Seb on imelikuks muutunud. Väga veidraks, aga ikka miski tõmbab mind tema poole. Oleme koos väljas käinud ja mõlemad väga avatud olnud, kuid kui asi Jennet puudutab - see tähendab, kui ma sellest sotti üritan saada - muutub ta kohe tõrjuvaks ja kinniseks. Ometi oli see kolmapäev imeline. Vaatasime tema hiiglasuures kodus filmi ja kaisutasime veidike. Nautisin seda täiega, aga ometi suutsin õhtu ära rikkuda. Ma nimelt viisin jutu sujuvalt Jennele üle ja kohe oli Seb kiviolekus tagasi. Ta viis mu küll autoga pärast seda koju, kuid siiski jäi meie mõnus õhtu lõpetamata. See jäi lihtsalt õhku rippuma.

Ning.. Väikesed vahejuhtumid seoses tundidest puudumisega on ka vahele tulnud. Aga ei midagi tõsist.

"Ma ei tea midagi," sõnab Seb.
"See kuradi vanataat suri ära! Jenne pärast ja sa tead seda!" karjun pisut liiga valjult.
"Ma ütlesin ju. Palun ärme räägime sellest, Emilie. Palun. See on minu jaoks liiga ebareaalne."
Ei. Sa tead midagi ja lihtsalt keeldud mulle ütlemast.
"Räägime parem millestki muust," viin poiss jutu mujale. "Näiteks sinu ja Tomi kinnominekust." Ta muigab.
"Ma tean ise ka mida ta sellest ootab," pomisen kulmukortsutusega.
"Aga ta peab teadma, et teie vahel on vaid sõprus," ütleb Sebastian.
"Jah.." pingutan endast välja. Pean tunnistama, et Seb tõesti meeldib mulle, aga Tom... Nad on tegelikult väga erinevad ja midagi oleks justkui Tomi vastu ka. Aga ei, Seb kõrgub minu pool. See nädal, mis olnud on, on meid ühendanud. Ta on mind nii mõnelgi õhtul sööma viinud ja juba see, et poiss minust kaks aastat vanem on, meeldib mulle väga.
"Tahad ma viin su koju? Ahjaa, vaata, et sa end liiga särtsakalt õhtul riidesse ei pane," sõnab poiss.
Naeratan ja tõuseme mõlemad püsti. Tunnen tema käsi end seljal ja olen peagi poisi keha vastu surutud. Oh, kuidas ma seda armastan. Nii treenitud ja tugev...
Aga just siis, kui Seb kummardub, et mind suudelda, põikan kõrvale.
"Ma käin vetsus ära ja tulen kohe tagasi," teatan ja naeratan, nähes poisi veidi pettunud nägu.

Kiirustan sörkides koolimajja ja olen juba peaaegu treppidest üleval, wc juures, kui kuulen kõrvaltoast õpetajate juttu. Uks on praokil ja kõike on kuulda. Aeglustan sammu, sest nende jutus kõlab minu nimi. Liigun uksele lähemale ja kuulan pinksalt. Ruumis on direktor ja veel mõned õpetajad, kellest kuulen Tobiase ning vene keele õpsi häält.
"Emilie Bruer on probleemne laps," teatab arvatavasti vene keele õpetaja.
"Ma pean sellega osaliselt nõustuma. Üleeelmine teisipäev lahkus ta lihtsalt tunnist ja pärast ei seletanud mulle isegi miks." See on Tobias.
"Nagu ma kuulsin on ta tundides mitte tähele pannud ja veel puudunud. Meie koolis ei ole see lubatud. See on hea kool ja ühe õpilase pärast meie mainet kahjustada.." Direktor.
"Me ei saa teda välja visata. Esiteks, selline käitumine on kõigis koolides väga leivinud ja niisama ei saa teda välja visata. Hinded on tüdrukul kahjuks enam-vähem head. Ma arvan, et peaksime talle kohustama järeltunde erinevate õpetajate käe läbi ja soovitama käia koolipsühholoogi juures. Äkki on võimalus, et saame midagi parandada."

Mina? Mina ja probleemne laps? Nad on hulluks läinud. Ma olin parim õpilane oma eelmises koolis. Ja mina pole süüdi, et mu elu nii perse keerati! Ma ei vaevugi enam vetsu minna, vaid lihtsalt jooksen koolimajast välja.

Jõudnud Sebi musta Jeepini, räägin talle ära kõik, mis ma kuulsin.
"Haige. See pole sinu süü," nõustub ta.
"Jah," sõnan ja libistan end autosse.
Viimasel ajal käivad probleemid minu jõust üle. Ma ei suuda nendega enam toime tulla. Ehk oligi neil õigus - probleemne laps?

Minu maja paistab heledam kui tavaliselt. Võib-olla isegi kutsuvam.
"Tsau, homme näeme!" Tõmban ukse kinni enne, kui ta midagi vastu öelda jõuab.
Tomiga kinno. Sõbrad kinno. See on hea. Naeratan omaette ja astun uksest sisse.
"Tere, Emilie!"
Ta on jälle siin. Jälle. Nagu see oleks tema kodu.
"Tere, Ben." Ohkan. "Kus emps on?"
"Tööl."
"Sa peaks tööl olema," sõnan.
"Aga äkki olengi," muheleb ta ja osutab arvutile, mis tema ees mõnuleb. See on nii ebaaus, et ta MacBooki omab. Ma tahaksin ka.
Mees kannab oma naljakat triiksärki, kuid tema viigipüksid on õrnalt kortsus. Muigan.
"Nojah, vähemalt teenid raha."
"See on õige," sõnab ta.

Jalutan mööda kägisevat põrandat kööki ja tõman leivasahtlist viilu saia. Ma ei jaksa sellele midagi peale määrida, lihtsalt söön seda paljalt.

Kahe tunni pärast on mul õpitud ja ma laman enda pehmel voodil mõeldes Sebastianist. Ta on imeline, koguni liiga imeline. Jenne koha pealt on ta paha ja ma lausa tahaksin teda selle pärast vihata. Fakt on, et ma ei suuda seda teha, kuid siiski. Aga ta on nii armas ja sõbralik ja tore. Tom jääb talle alla... Mul on sellest poisist kahju, sest ma tean, mida ta loodab. E ma tulen temaga, jätan Sebi. Aga ei. Seda ei juhtu.

Ma otsustan selga panna teksad ja valge pluusi, millel on ees paar säravat nööpi. Ajan juuksed veidike lokki. Nüüd on mul aega vaid tunnike, kuid mul pole aimugi, mida selle ajaga teha.

Ema tuli vahepeal koju ja ma isegi ei märganud seda. Jalutan närvilselt elutoas edasi-tagasi, aga kumbki neist ei pane seda tähele. Seda seetõttu, et "tuvikesed" istuvad köögilaua taga ja joovad veini. Nad on armsad. Nad sobivad. Aga mulle nad ei meeldi.

Öeldes, et ma lähen kinno, muutub ema uudishimulikuks.
"Kellega?" imestab ta.
Sügan kukalt ja pomisen: "Tomiga."
"Kas ta me.."
"Ema." Lõpetan tema tüüpilise küsimuse ja pööritan silmi.
"Kas sul raha on?" küsib Ben.
"Ei, tal ei ole raha, sest nagu ma mäletan... Oi! Aga me leppisime kokku, et sa ei saa politsei kutsumise pärast taskuraha," ütleb Stine.
Oi kurat. Selle ma unustasin. Krimpsutan vaikides nina. Benjamin tõmbab taskust välja 50 Norra krooni. Sellest jätkub täpselt pileti ja popcorni ostuks.
Mees sirutab raha minu poole. "Näe võta, sa pole tegelikult võmmide kutsumises süüdi."
"Benjamin!" hüüatab ema pahaselt. "Reeglitest peab kinni pidama!"
"Siis tee reeglid selliseks, et laps saaks neist õppida. Kust tema pidi teadma, et see mina olem, kui sa minust talle õieti rääkinudki pole? Vastupidi, ta peaks väärima au, et oskas nii hästi tegutseda, tema jaoks oli ju varas majas."
Naeratan õnnelikult, kuid ema on vajunud murekortsude alla.
"Mine, Emilie," ütleb Ben ja ma kaon köögist kähku.

Benjamin on tore, koguni väga tore. Ainus suur probleem on, et minu jaoks on temas midago valet ja ma ei suuda tuvastada, mis see on. Ta andis raha, vabastas võib-olla mu sa-lollakas-nüüd-ei-saa-taskuraha keelust ja teeb ema õnnelikuks. Nojah, näiliselt super mees. Küllap on viga minus. See oleks loogiline.

Istun õuetrepil ja ootan Tomi, kellega koos bussile hakata minema. Ta ütles, et tukeb minu kodu juurde ja siis hakkame koos minema. Õuetrepp on kivist ja seetõttu väga külm. Õhtu on enam-vähem soe ja taevas hakkab järjest tumedamaks tõmbuba. Pilved sööstavad üksteise järel minu kohale ja varjavad loojuva päikese. Minu kõrval on pajupõõsas, ning selle oksad riivavad mu nahka iga kord, kui ma liigutan.

Tom tuleb eemalt, pidulikumat sorti teksad jalad, ilus helesinine pluus seljas ning juuksed ilusas soengus.
"Hei," tervitan teda soojalt.
Kallistame korra ja tema naeratus venib juba kõrvadeni. Muigan.
"Hei, Emilie."
"Kas sa tead, mis neli päeva tagasi juhtus? Sest lehed keelduvad sellest kirjutamast... Juba teine mõrv... See on masendav. Need on küll jälle kaugemal alal kui meie küla, aga..."
"Kes on surnud?" Peatan meid ja vaatan Tomile sügavalt silma.
"Siit umbes 70 kilomeetrit eemal olevas külas.. üks naine. Henriette Hammer," vastab Tom.
"Henriette Hammer?" pahvatan nutuselt.
"Mis? Mis on?"
"Ta oli Jenne ema! Minu surnud parima sõbra ema!" ahhetan.
"Oi, mul on kahju."
"Aga ta ei elanud siit 70 kilti eemal. Nad elasid Oslos," ütlen siis.
"Ma ei tea ka ju täpselt. Võib-olla oli ta külas või midagi."
Issake. Kas seda tegi Jenne? Ei... Ei.. See ei ole võimalik, et ta enda emale nii tegi. Kui me räägime ikka samast inimesest. Sest teoreetiliselt võiks olla olemas kaks Henriettet, vaat siis oleks hea. Aga ma ei usu, et see nii on. Kas Jennest ongi saanud külmavereline tapja, kas ta tõesti tappis oma enda ema? See on nii ebaaus.

Kogun end mitu minutit, kuni lõpuks midagi ütlen. "Kuidas sa sellest tead?"
"Mu isa sõber on politseinik. Nad ütlevad, et ei hakka meedias teisest mõrvast kõiki teavitama. See on nende arust mõistlik," ütleb Tom.
"Nagu nad saaks midagi teha," lipsab mu suust. Jennel on nimekiri. Keegi ei saa takistada teda tapmast. Mitte keegi.
See paneb mind mõtlema, et mis siis saab, kui minu ema, sõbrad, Seb või Tom sinna sattuma peaks? Või mina? Kõige hullem on surra oma parima sõbra käe läbi...

Me ei pea kitsas peatuses kaua ootama, sest suur kollane buss on peagi ees. Astume sisse ja mulgustame piletid naljakas sinises mulgustajas. Istume aknaäärsetele hallidele istmetele ja räägime niisama igasugustest asjadest.

Tuleb meie peatus ja ma lipsan kõigepealt värske õhu kätte. Seejärel jalutame mööda kiviteed väikse kinoni. See on punakatest tellistest maja. Astume sisse ja ostame mustast kassast pileti. Tom teeb mulle välja ja ma tänan teda selle eest.

Meie pisikeses kinos on ainult üks saal ja siin müüakse ainult väikest pop corni. Tom ostab jälle ise kaks tükki ja ma tänan teda uuesti. Valime saalis kohad keskele. Ekraan on suur, selle kõrval on eesriided, aga neid ei kasutata kunagi. Toolid on tumerohelised ja põrand kääksuvast puidust. Seinad, mis värvilt on mustad, on kaetud kõiksuguste kohvikute reklaamidega.

Film hakkab põhimõtteliselt kohe, kui kohad sisse seame. Tuled kustuvad ning me hakkame vaatam esialgu reklaame. Aga siis algab film ning jääme mõlemad seda vaatama. Sisu on naisest, kes elas algul vaesuses, aga kohtas metsas üht meest. Nad said mitu päeva samas kohas kokku ja tegid igasugu asju koos. Hiljem tuli välja, et mees on Rootsi prints ja naine solvus nii sügavalt, et põgenes oma kodust. Ta oli rääkinud mehele kõigest, mida ta vihkab Rootsi valitsuse juures ja kui õelad tema meelest kuningas ja kuninganna on. Ja nüüd kui sai teada, et ta rääkis neid kõiki asju printsile, oli ta tõesti solvunud. Naine reisis nii kaugele kui vähegi võimalik tema rahalisi olusid arvestades oli. Aga see prints tuli talle järele, sest tal olid naise vastu tunded tekkinud. Lõpuks, kui naine saab teada, et prints teda jälitab ja teab, et kaua ta ei suuda tema eest põgeneda, ta peatub. Paneb laagri püsti ja ootab teda. Prints on seal samas ja jälgib naist mitu päeva. Lõpuks võtab ta julguse kokku ja vabandab. Ta viib naise oma lossi, aga kõik linnakodanikud ja kuningas on naise vastu. Nad ütlevevad, et see räbaldunud talunaine ei kõlba kuhugi. Prints vihastab oma rahva ja isa peale ning läheb koos naisega ära. Nad abielluvad kuskil väikeses külakeses ja 10 aastat hiljem kutsutakse prints tagasi Rootsi, sest kuningas on surnud ja temast peab saama uus. Naisest saab kuninganna ja kõik elavad õnnelikult edasi. Välja arvatud printsi ema, kes filmi lõpus enesetapu teeb.

Subtiitrid hakkavad jooksma ning me tõuseme Tomiga püsti. Haaran oma jaki ning topin selle selga, ise vaikselt naeratades.

Jalutame õue ning tõmban jaki tihedamalt vastu keha. Õues on üpris külm.


"Soovid sa ka näiteks sööma minna?" küsib Tom.
"Hmm..." kostan vastuseks. Me oleme peaaegu mu maja juures ja söögikoht jääks soit veidi kaugemale. Aga mis seal ikka, kõht on mul tõesti tühi. "Noh.. Jah. Ikka."
Tomi näole ilmub lai naeratus. "Kuhu siis?"
"Ferrari?" pakun esimest kohvikut, mis pähe tuleb.
"Kuidas soovid."

Meie ümber on paksud pargipuud ja väljas on jube päris pime. Terve tänav on tume ja tühi ning see tekitab kõheda tunde. Komberdame mööda kiviteed edasi.
"Aah!" Keegi kiljatab hirmunult otse meie selja taga.
Pöörame mõlemad kohe ümber, jäädes südame kloppides vaatama põõsastesse. Keegi sahistab seal. "Ära tee! Ära tapa mind!" kisendab hääl. Ma arvan, et see kuulub naisele.

"Ei," sosistan hirmunult ja hakkan lehtede vahele trügima, kui kellegi tugev käsi mind peatab.
"Ära tee," ütleb ta vaikselt. "Mine siit ära."
"Ei!" kisendan.
"Tss. Ära aja oma poisikest pabinasse," ütleb ta.
Vaatan Tomi poole, kes hirmunult kõike vaatab, silmad peas suuremad kui tõllaratad.
"Ma pean nüüd lõpetama," sõnab ta, justkui räägiksime telefoniga. Aga me ei räägi, seega mõtles ta selle all midagi muud. Oh jessas.. Ja minu järjekordne õhtu on rikutud

Põnev ja mõnusalt pikk osa. Tahaks Jennest juba rohkem teada saada. Ja Tomist on kahju, sest ta on nii nunnu. :')

Appi. Kui. Lahe. Osa.

Ma olen sõnatu, see on nii põnev ja ma põlen uudishimust.

Lihtsalt ruttu uut :33

Mulle meeldis ka. Ootan samamoodi uut!!!

Hahah, Siki, ära lase teistel oodata ja kriba ruttu uus nüüd! :)

Kirjaviga: niisiis ilmus varsti minu ette taldrik toormoosi ja pannikatega (ma oletan ? )

Muidu väga põnev osa. Ja ma kohe algusest peale arvasin, et Seb hoiab midagi saladuses. Ma loodan, et kõik hakkab varsti paremuse poole minema. Sellest vaimude värgist tahaks ka juba rohkem teada saada.

Vääga põnev!
Uut! :)

Kuna sa oled mu biff, siis ei saa keegi keelata mul siia kirjutamast, et ma tahan uut osa ja ruttu. 

Muidu ütleks sulle koolis, aga ma unustan ära nagu tavaliselt.  ;(

Mulle meeldib ja ootan uut. Sebastianiga rääkimine oli natuke liiga närviline minu arust. Poiss tahtis ju head ja kutsus ta isegi sööma. Ja siis hakkab vihastama Sebi peale.

Muidu on jutt hea.

Hei Siki!

Mis toimub?

Murelikud fännid ootavad siin!

Hei. Ma üritan kirjutada aga mul pole hetkel üldse mõtteid. Aga eks ma täna öö jooksul üritan

Need tallid siia tuua, jutt läheb liiga sinulikuks

Aga muidu mulle väga meeldib ja sa võiksid Emist natuke rohkem uut tegelaskuju luua mitte vaid ennast Tahaks juba teada, mis edasi saab, sest see sisu paelub ja paelub mind. Kõik on hetkel nii põnev.

Seb ja Jenne käitumine jääb mulle seni veel arusaamatuks

Eilähe minulikuks.  Vnoh... Hetkel vist nagu on . Aga Em on minust küll teist moodi, võin saladuskatte all öelda, et ta kardab hobuseid üldse.

Ootan uut! :)
Nagu juba palju palju palju enne mind öeldud on - ülipõnev. :)

Ohjah, eks ma nüüd üritan kirjutada. Ja ma tohutult õnnelik, et lugejaid on! :)