Valgus mu silmades, pimedus mu sees [Lõpetatud 2/2]

See pilk,see naer, ta võttis minult kõik,mis mul oli. Ma ei suutnud midagi öelda kuna olin temast nii sisse võetud. Lõpuks kui olin toibunud läksin tema juurde ja ütlesin talle: „Martin, sa..sa..sa meeldid mulle“ ning jooksin ära. Ma kartsin,tohutult kartsin, et äkki temal on keegi teine ning mina olen lihtsalt tema naerualune.
Kui koju läksin oli mu facebookis sõnum, lootsin juba, et see on Bella kuid ei, see oli MARTIN! Alguses ei julgenud seda avadagi, kuid hiljem avasin selle. Seal oli ta kirjutanud nii:
Loodan, et näed seda kunagi aga tahtsin sulle öelda vaid seda, et sa meeldid mulle ka ning loodan, et sul ei ole kedagi teist“

Ma olin hämmingus, sest arvasin ikka veel seda,et tal on keegi teine, kellest ta hoolib rohkem,kellest ta teab rohkem. Ma ju nägin teda põhimõtteliselt esimest korda, teades vaid ta nime, ma ei tea isegi ta vanust ju. Aga noh, mis praegu loeb on see, et mina meeldin ka talle. Saatsin talle sõnumi vastu ning läksin kööki. Tegin endale võileivad, rääkisin emaga ning läksin oma tuppa tagasi. Oma toa juures meeldib mulle kõige rohkem see, et selle sain ma kujundada ise, mitte nagu eelnevad aastat nii,et mina olen kusagil laagris või sünnipäeval ja tema teeb kõik üksi. Nüüd aga kolisime ning ka mina olin kohal ja sain oma toa ise kujundada ilma igasuguse ema õpetamisega.

Minu toal oli punakas-roosa tapeet ning puit põrand, keset tuba asus pehme vaip ning selle kõrval telekas. Minu arvuti asus toa nurgas ning voodi selle lähedal, riidekapp aga teleka juures. Minu tuba oli küll üpris väike aga see-eest väga ruumikas, sest alati on mul seal ruumi ülejääk ning ma ei suuda otsustada millega see täita, mõnesmõttes on see hea, sest kui keegi külas on saab sinna madratsi panna, kui minu voodist rääkida siis see on suur ja lai hall ja pehme voodi. Meie korter on väike, sest elame seal koos emaga. Isa mul pole, ta suri kui ma olin kolmene aga miks, sellest ema ei ole tahtnud mulle  rääkida, see-eest olen kindel, et ta teeb seda üsnapea. Mul on ka parim sõbranna kes elab minu vastas majas, niiet me saame üsnatihti kokku. Tema  nimi on Bella ning minu enda nimi on Sandra aga sõbrannad kutsuvad mind tavaliselt Sannuks vms.

Varsti, umbes 2  kuu pärast pean oma tuba hakkama jagama oma väikese õega. Mulle see väga ei meeldi aga sellegi poolest ta on ju ikkagi minu väike õeraas. Ütlesin ennem, et isa mul pole, mul oli kasu-isa kes jättis ema maha kui ta rasedaks jäi. Nüüdseks on ta endale juba uue naise leidnud ja meiega tal enam pistmist pole.
Olen isegi õnnelik, et ma oma päris isa pole näinud, sest ema on rääkinud, et ta oli joodik ja kodus käis ta harva, lisaks tülitsesid nad tihti. Hetkel on mu ema 37, ta sünnitas mu, kui oli 20. Seega olen mina 17, heas vormis tütarlaps kes elab Tallinna kesklinnas. Kirjutamisega teen hetkel lõpu, kuna kell on saanud 01.26 ning ema palus mul magama minna. Ma lähen ka, sest pikk päev on seljataga. Läksin oma pehmele voodile, panin selga lillelised ööriided ning läksin magama. Hommikul ärgates oli päike juba väljas ning ema hõikas mind, sest Bella oli minu juurde tulnud.

Kriitikat siis nii palju, et pärast koma käib tühik ja sõna kasuisa, kirjutatakse ilma sidekriipsuta. Tormad liiga palju asjadest ette  
Kui sa nüüd teiste abist õpid, siis võib sellest jutust isegi midagi lahedat tulla :)

Lahkusin oma toast ning läksin Bella juurde.
„Hei Bella, pole ammu näinud“
„Hei, pole jah“ vastas Bella kurvalt
„Kas midagi on lahti?“ küsisin ma nukramaks muutudes
„No, ma ei tea ise ka, aga parem ärme räägi sellest praegu“
Läksime kööki, tegime võisaiad, võtsime suure coca-cola pudeli ning läksime minu tuppa. Toas vahetasin riided ning seejärel lülitasin sisse oma arvuti ja panin tööle teleka. Telekast ei tulnud väga midagi ning ma võtsin oma ema lap-top’i ning andsin selle Bellale, et tal igav ei hakkaks. Viskasime mu voodile pikali ning olime facebookis kui järsku viskas keegi lumepalliga vastu aken. Tormasime koridori, et vaadata kes seal on. Selgus, et seal on üks tädike koos ühe imearmsa kassiga. Jooksin ema tuppa, jättes Bella koridorri ning küsisin temalt: „Ema, kas ma võin endale kassi võtta?“ , õnneks ta lubas. Läksin koridorri tagasi, panime õueriided selga ning jalutasime selle tädikese poole, mida lähemale me jõudsime, seda jubedamaks see kass muutus, kuid järsku pöörasime otsa ringi ja suundusime toa poole tagasi, panime riided nagisse, võtsime köögist coca-cola jaoks klaasid ning läksime minu tuppa tagasi. Saime vaevalt viis minutit rahulikult olla ning jälle hakkas lumepallidega loopimine peale, aga kui me aknast välja vaatasime polnud seal kedagi, nii käis see umbes 2 minutit kui lõpuks rahu saime. Kell oli saanud juba 16.43 ning mõtlesime, et võiks kinno minna. Bella oli nõus ning hakkasime juba koridorist oma asju tooma, kui järsku tuli mulle meelde, et ma lähen täna kell 20.00 Soome, mõtlesin, et kutsus Bella ka, aga samas pole ma väga kindel, et ta ema lubaks.

Ta ema peab Bellat alles 9 aastaseks, kuid otsustasin ikkagi küsida. Bella otsis oma kotist enda telefoni ning helistas talle. Selgus, et tal lubati. Ta läks koju, et oma asjad kokku pakkida ning sama tegin ka mina, kuid koju ei pidanud ma minema, sest olin juba oma mõnusalt hubases korteris. Läksin saatsin Bella ära ning läksin oma tuppa riideid ja asju kokku pakkima. Kui valmis sain oli kell saanud 19.04 ja Bella oli ka juba ukse ees. Mõtlesime minna juba Lennujaama, kutsusin ema ja õnneks oli ta meid nõus viima. Autos sai palju nalja sest helistasime Martinile ja tegime väikseid tüngakõnesid. Kui kohale jõudsime olime juba naermisest nii väsinud, et ma ei jaksanud emale lehvitadagi.

Läksime lennukisse, võtsime oma Ipadid välja ning hakkasime facebookis Joosepiga chattima. Joosep on Bella endine poiss-sõber kuid Bella tahab teda tagasi. Rääkisime temaga natuke ning jäime korraks tukkuma aga see ei kestnud kaua, sest juba öeldi, et me hakkame maanduma. Me olime nii ärevil, et oleksime äärepealt karjuma hakanud, kui õnneks mitte. Lennukilt lahkudes läksime hotelli ning sättisime end seal valmis. Seejärel läksime basseini ujuma ning lõõgastuma, rääkisime mis meil vahepeal juhtunud on ning arutasime mida võiks teha, sest oleme siin umbes kaks nädalat. Põhjus miks ma soome tulin oli see, et mu vanaema elab siin ning läheme talle üsnapea külla.

Olles basseinis hakkas Bella järsku köhima ning ta ninast hakkas verd voolama, kutsusime abi ning helistasin kiirabisse. Õnneks osati seal eesti keelt ning kiirabi oli üsnakohe kohal. Olin kurb, et pidin jääma ilma Bellata kuid loodetavasti pole tal midagi hullu.

Läksin hotellituppa ning juba helises mu telefon. See oli Bella, ta lasti sealt välja. Hakkasin juba küsima, et mis tal juhtus kui mõtlesin, et ehk oleks parem kui ta praegu rahuneks.Läksin hotelliuksest välja ning ootasin Bellat ja mõtlesin kannatamatult millal ta tuleb, kuid niipea kui ma selja keerasin oli ta juba kohal ning probleemideks polnud enam mõtet, läksime tuppa ning küsisin Bella käest, et mis tal siis juhtus kuid tema ütles, et mitte midagi erilist. Seda ma aga ei uskunud, kuid ei ärritanud teda selle küsimusega enam.

Nii, kirjutan asjad, mis mind häirisid.
"Ema, kas ma võin endale kassi võtta? , õnneks ta lubas.
Miks see koma seal on?
Jällegi, tormad asjadest liiga kiiresti ette.
Miks on sõna lennujaam suure tähega?
Kas lennujaama lähedal oli hotell, et nad kohe sinna said minna?
Võiksid kirjeldada hotelli.

See oli kriitika, aga kui sa kirjutad ilusti ja vormistatult, siis ma arvan, et tuleb hea jutt :)

Rahu, ma kirjutan kirjelduse hiljem, polnud see veel plaanis

ja see Ema,kas ma võin endale kass võtta

See koma on seal nagu pausina. Ema,(paus) kas ma võin endale kassi võtta

Kas lennukiga on tõesti mõtekas Soome minna?
Ja vahetevahel sul kadus see üks mõte ära, nii et hakkasid mingit uut asja kohe otsa kirjutama
Ning isegi nii väsinud et emale ei suuda lehvitada (?)
Ning see kassi osa oli ka kahtlane "...mida lähemale jõudsime, seda jubedamaks kass muutus.."
Aga proovi parandada natuke seda asja :)

Jah,mind ka häirisid need pisikesed vead.

Minu arust sa tormad liiga palju. Kui ei, siis on minul midagi viga.

Aga tubli oled. :)

KikuLuvsya & Kiku979. Jah ma torman ka tihti asjadest üle. Edaspidi proovin olla tublim ja kirjeldada ja olla ühes tegevuses natuke kauem, et mitte kiirustada :) Aga aitähh kriitika eest, üritan sellest õppida