Viimane päiksekiir pimeduses

Proloog ei ole peategelase vaatenurgast, vaid ühe teise tegelase vaatenurgast. Loodan, et teile see meeldib :)




"Ema kas sa oled juba asjad ära pakkinud? Uus kodu ootab meid." Vaatasin küsivalt emale otsa taaskord. Terve minu eluaja oleme me kolinud täpselt neliteist korda ja nüüd tuleb viieteistkümnes kord. Kuus korda oleme elanud välismaal nagu praegugi ja kaheksa korda Eestis. Sinna ongi meil plaan tagasi minna. Kaunisse Tartu. See on alati olnud mulle hingelähedasem kui teised kohas kus me olnud oleme. Iga kord kui me kolime tahan ma minna tagasi Tartu. Seal on minu tüdruk. Tema muidugi seda ei tea, et ta minu tüdruk on, aga ma olen teda armastanud viimasest korrast saati kui me Tartus elasime. See oli täpselt 6 aastat tagasi. Ta oli 10 ja mina, ma parem ei räägigi teile kui vana ma olen. Igaljuhul on see liiga palju, et olla tema poiss. Ta isegi mitte ei vaadanud minu poole, ei teadnudki, et ma olemas olen. Mäletan ikka veel seda päeva :


Rõõmukilked igal pool. Lapsed mängimas mänguväljakul. Mina istumas pingil puude varjus, mõeldes mis tunne oleks koos nendega mängida. Tasane ohe tuli minu suust, ma teadsin, et ma ei saa seda tunnet teada. Mitte praegu ja üldse mitte kunagi. Nad on liiga noored ja minu välimus on nagu teismelisel.Kümneaastased ei võtaks mind kunagi mängu, nad vaataksid mind nagu inimest kes tahab nad nurga taha viia ja ära vägistada. Ma ükskord proovisin minna mängima väikeste lastega. Nad tõukasid mu automaatselt eemale, sest ma olin liiga vana. Istusin parem oma peidukas ja vaatasin kui nad mängivad. Tundsin end nagu pervert, kes saab rahuldust juba väikeste laste vaatamisest.


Ja siis ma märkasin teda. Tüdrukut, kellesse ma armusin esimesel silmapilgul. Ta oli kui esimene päikesekiir, kes alustab päeva. Tema naer oli kõige kõlavam ja kaunim mida ma üldse kunagi kuulnud olin. Tema silmad olid nii kaunilt rohelised, et nendesse oleksin võinudki vaatama jääda. Tema juuksed oli nii blondid, et oleks võinud isegi öelda, et need on päiksekiirtest tehtud. Nagu päike ise oleks oma päiksekiired tema juustesse pununud.


Ja sellel hetkel sain ma teada tema nime. "Sandra, Sandra, tule nüüd tuppa. Söök on valmis ja sa pead täna varem magama minema. Muidu me homme vanaema juurde ei lähe." Sandra, see oli tema nimi. Nii kaunis. Nii temalik. Vaatasin kuidas Sandra tuppa läks, ise rõõmust hüpates. Naeratasin üle pika aja jälle tõeliselt. Armusin sellesse tüdrukusse silmapilkselt.


Tõusin pingilt, mängivad ja naervad lapsed ei pakkunud mulle enam huvi, pärast seda kui see päikseline Sandra ära läks. Kõndisin oma koju, kui sain seda ikka koduks nimetada, sest ei tea ju millal me jälle kolima peame. Sandra püsis mul terve see päev meeles, kuni uinumiseni.


Tegelikult ei kadunud Sandra mu mõttest kunagi. Ta oli alati seal. Tahtsin teada, milline ta nüüd välja näeb. Kas tema päikesekiirtest punutud blondid juuksed on ikka samasugused? Kas ta silmadon veel rohelisemad, kui enne? Ootasin juba millal jõuame Tartu ja ma näen teda. Lootsin, et ta elab ikka veel Tartus. Loodetavasti käib ta ikka samas koolis kus enne.


Viisin oma asjad autosse ja sõit lennujaama algas kohe kui vanemad autosse tulin. Panin turvavöö peale ja otsisin kotist välja plokipaberi, hariliku ja kustukummi. Hakkasin joonistama, joonistasin Sandrat, täpselt sellisena nagu ta oli kümne aastaselt. Lootsin teda varsti juba kuueteistkümne aastaselt joonistada. Kujutlesin teda tihti ette milline ta praegu olls võiks. Ilmselt on ta sama ilus kui ennegi. Joonistasin niikaua kuni jõudsime lennujaama.

Pole midagi selle sarnast lugenudki. Seega, väga huvitav ja ma tahaks uut osa lugeda :)

Peatükk 1.



Kõndisin muusikat kuulates kooli poole, nagu tavaliselt. Muusika mu telefonist oli põhjas ning kõrvaklapid olid peas. Ma ei kuulnud kedagi ega midagi. Vihma sadas taaskord, kuid see meeldis mulle. Mulle on alati vihm meeldinud. Kui ma väiksem olin, siis mulle ei meeldinud vihm, tahtsin alati päikest. Enam ma nii ei mõtle. Laul vahetus taaskord mu telefonis ja pilku maast üles tõstes nägin juba eemal koolimaja. Aeglustasin natuke sammu, kuid kuna mul olid kõrvaklapid peas ja muusika põhjas ei teadnud ma, et minu taga kõndis keegi. Kuna tema kiirendas sammu, siis ta koperdas mulle otsa. Pöörasin end ringi ja võtsin kõrvaklapi peast. "Ära seisa siin, kõnni eest juba. Mul ei ole terve igavik aega oodata siin, millal sa kavatsed oma perset liigutada, et edasi minna." Vaikne ohe tuli mu suust ja lasin enda taga kõndinud poisi mööda. Täna siis jälle olen ma üksi.


Esimene tund möödus rahulikult, ilma ühegi vahejuhtumita. Kell helises vahetundi ja kõik hakkasin kiiresti oma asju kotti panema. Samalajal kui mina tegin rahulikult, oodates, et kõik läheksid klassist välja, et saaksin mina minna. Võtsin kotist oma kõrvaklapid ja panin need pähe. Muusika panin jälle põhja, kõndisin klassist välja, kotti selga pannes. Klassist välja jõudes lükkas mind keegi. Oleksin peaaegu kukkunud, kuid jäin püsti. Oleksin tahtnud neile karjuda, et nad mu rahule jätaksid, kuid kõndisin pigem rahulikult neist eemale. Järgmise klassi ukse taga istusin aknalauale ja võtsin välja oma joonistusploki. Võtsin tühja lehe ja joonistasin silmi, mis on mulle juba kuus aastat meeles püsinud.


Nii möödusid mu seitse tundi. Tunnid olid rahulikud, aga vahetundides ei last keegi mul rahulikult olla. Kõndisin koju, päike oli välja tulnud. Koju kõndisin kiiremini kui kooli hommikul läksin. Kõrvaklapid peas ja nendes muusika üürgamas. Täna oli reede, olin selle-eest tänulik. Ei pidanud kaks päeva olema koolis ja tundma seda narrimist, mis taaskord jälle on. Ohkasin taas. Ma ohkan vist liiga tihti mulle tundub. Tõstsin pea ja nägin juba oma maja, oma kallist kodu. Kiirendasin veelgi sammu, kuid kuna mul olid kõrvaklapid peas ja muusika mängis, siis ei kuulnud ma enda taga tulevat autot enne kui see minu kõrval järsu pidurduse saatel seisma jäi. Autoaken keriti alla ja ma nägin neid silmi. Neid silmi mida ma polnud näinud enam kuus aastat. See poiss, ei pigem noormees vaatas mulle pikalt otsa enne kui küsis: "Kas sinuga on kõik korras, Sandra? Ega sa viga saanud?" Raputasin ainult pead ja ta see noormees keris akna üles ja sõitis ära. Nägin veel ta auto tagatulesid kui mulle meenus, et ta oli öelnud mulle Sandra. Kuidas ta mu nime teadis?


Jäin sellele veel pikalt mõtlema kui tuppa jõudsin. Meenutasin ta nägu. Tal oli päevitunud nahk. Mitte ülepäevitunud aga ka mitte liiga vähe päevitanud, vaid see täpselt õige päevitus. Tal olid nii armsad helesinised silmad ja blondid juuksed. Need juuksed olid piisavalt pikad, et neisse tahaksid oma käed panna ja neid kiharaid lihtsalt puudutada. Oh jumal millest ma küll mõtlen, kuidas panna oma käed ühe noormehe juustesse, kes oleks mu just alla ajanud. Minu enda süü tõttu. Ma ei teadnudki ju teda. Või siiski teadsin? Ma olin neid silmi näinud. Ja tema teadis ju mu nime. Ma ei mäleta, et ma oleks teda varem kohanud, aga need silmad. Nendesse silmadesse oleks võinud uppuda. Oleksin tahtnud nendesse silmadesse uppuda. Ja tema suu. See oli nii kaunis, naeratus oli pimestav. Jah, ta naeratas mulle. Ilmselgelt oli mul praegu ees väga totakas armunud nägu. Oleksin tahtnud neid huuli puudutada.


Astusin kööki, teadsin, et mu vanemaid polnud kodus, neid polnud tihti kodus. Enamus aja olen ma üksi kodus ja ei, ma ei korralda siin mingeid pidusid. Ma lihtsalt ei olnud selline tüdruk, kes korraldaks pidusid iga nädal. Muidugi käisin mina ka vahel pidudel, aga seda juhtus harva, sest mind lihtsalt ei kutsutud kunagi pidudele. Ega ausalt öeldes ma ei tahtnud ka väga pidudel käia, kuna mulle ei meeldi väga juua ega midagi. Teine põhjus on veel, ma ei kannata väga juua, sest kui ma midagi joon alkohoolset, siis ma jään alati hästi ruttu täis. Ohkasin taas endamisi, ma oleks tahtnud, et keegi oleks mind kutsunud selleks nädalavahetuseks mõnele peole. Ma ei tahtnud kodus olla. Olin liiga kaua juba kodus passinud. Sulgesin oma silmad, ainult hetkeks, kuid sellest piisas, et minu ette tuleks kujutluspilt sellest poisist või pigem noormehest, kes teadis mu nime. Salapärane võõras.


Hakkasin just köögist välja astuma, kui mulle meenus, et ma olin ju tulnud kööki, et süüa. Lõin endale käega õrnalt vastu nägu ja naersin endamisi. Olen ikka alles tuulepea. Pöörasin end ringi ja kõndisin külmkapi poole tagasi. Tegin selle lahti ja vaatasin seda lihtsalt. Seal olid eilsed kanakoivad, vaatasin neid. Läksin kapi juurde ja avasin selle helepruunis toonis kapiukse. Võtsin välja taldriku ja lükkasin kapiukse kinni. Hakkasin endamisi ümisema. Ümisesin oma praegust lemmiklaulu. Avicii - Wake me up. See on lihtsalt ülihea laul. Kõndisin külmkapi juurde tagasi ja tõstsin seal omale 2 kanakoiba. Ma tean ja, et seda on palju, aga mulle lihtsalt meeldib väga kana süüa. Lükkasin külmkapu ukse kinni, kõndisin kapi juurde tagasi ja panin kanakoivad mikrolaineahju. Panin aja ja voilaa, ku kanakoivad hakkasid soojenema seal. Naersin jälle endamisi ja kõndisin külmkapi juurde tagasi. Tegin selle valge ukse taaskord lahti ja võtsin välja majoneesi. Jäin mõttesse. Ehmusin kui mikrolaineahi hakkas piiksuma, mu kanad olid valmis saanud. Hakkasin nagu väike laps tantsima ühe koha peal ja võtsin oma kanad välja.


Sõin köögis oma tund aega ja nautisin oma hõrgutavat kana. See oli pehme, kuid nahk oli pealt krõbe. Täpselt selline nagu mulle meeldib. Oma hõrgutava roa kõrvale jõin kokat, ega ma tavaliselt muud ei joogi. Ärge nüüd mõelge, et ma paks olen või midagi, sest ma ei ole. Ma käin iga päev jooksmas ja trenni tegemas, et end vormis hoida. Vaatasin kella, kui olin oma käed puhtaks pesnud. Täpselt paras aega, et õppima asuda, enne kui pean minema trenni. Kõndisin oma tuppa ning tegin oma arvuti lahti. Ootasin paar minutit, selle ajaga olin jõudnud oma riided ära vahetada ja isegi omale mingisuguse krunni teha. Kõndisin oma arvuti juurde ja logisin sisse e-kooli. Esmaspäevaks ei olnud õnneks palju õppida, tavaliselt antakse meile ikka korralikult neid ülesandeid. Te kindlasti mõtöete, et miks ma reedel õpin esmaspäevaseid asju. Sest ma ei taha pühapäeval õppida. Saan nii kaks täiesti vaba päeva. Ainult matemaatikas ja inglise keeles oli õppida. Alustasin inglise keelest, kuna see oli minujaoks natuke lihtsam, kui matemaatika. Ma ei saanud väga matast aru. Kõik need võrrandid ja valemid ja asjad. See on nii keeruline ju. See lihtsalt ei sobi mulle, aga kuna ma õpin palju, siis see väga ei morjenda mind. Suudan alati omale teema selgeks teha, suure vaevaga muidugi.


Inglise keeles pidime ainult sõnad ära tõlkima. See käis kiiresti, kuna enamus sõnu teadsin ma juba varem ja ei pidanud väga otsima netist tõlget. Mataga oli muidugi natuke keerulisem. Ma ei jaganud sellest mitte midagi ja õpetaja oli veel väga raske ülesande ka andnud. Lahendasin seda ühte ülesannet umbkaudu tund aega ja kella vaadates nägin, et oli paras aeg hakata sättima end trenni. Panin ruttu asjad kappi ja võtsin välja oma trennikoti, kuhu panin tossud, spordiretuusid, pluusi ja spordijoogi. Siis otsustasin ka panna sinna higipulga, juukseharja ja sokid. Panin ka endale ruttu teksad jalga. Jooksin koridori ja toppisin omale poolsaapad jalga. Need olid mustad ja otstes olid mõned needid. Need olid mu lemmiksaapad. Tõmbasin jope ka peale ja jooksin ruttu bussile. Ning bussiga sõitsin kesklinna. Sealt edasi läksin trenni.


Kuulsin riietusruumis, kuidas teised tüdrukud rääkisid, et lähevad täna peole ühe poisi juurde. See poiss meeldis mulle natuke. Ta nimi on Sten. Ta käib minust vanemas klassis ja näeb eriti ilus välja. Ainuke asi, et ta ei märka mind. Mind ei märka keegi. Teine jututeema oli veel tüdrukutel. Täna pidi meie trenni tulema uus poiss. Ta olevat just kolinud siia ja tahtis tulla trenni. Ning ta oli otsustanud tulla meie trenni. Ohkasin vaikselt endamisi. Mul ei olnud ju mõtet loota, ta ei vaatakski mind ju. Pigem vaataks ta neid teisi tüdrukuid, kes on ilusamad ja lahedamad ja popimad. Oleksin tahtnud nutta. Olin just nutma hakkamise äärel, kuid treener tuli ja käsutas meid kõiki välja. Läksin paadikuuri, et võtta välja sõudepaat kui märkasin teda. See oli seesama noormees. Tahtsin seisma jääda, ümber pöörata ja ära joosta, kuid ta pööras end ringi ja vaatas mulle otsa. Ja esimest korda poiss naeratas mulle.
___________________
Esimene peatükk siis. Kuidas meeldis?

Hmm
Päris huvitav tundub :)
Ainult ma ei saa aru, miks Sandrat ei sallita koolis vms..
Ja peaks mainima, et Sandral on ka päris hea mälu, kui ta mäletab tolle kuti silmi
paar väikest kirjaveakest oli ka.
Aga muidu päris hea.

Uut!

Kiku, tal on väga hea mälu
No Sandrat ei sallita, sest ta pole populaarne ega lahe, teiste arvates