Keelatud

Aitäh!
Mulle meeldib, et sulle Jaan meeldib. Ja see osa ka.
Mul on rõõm kuulda, et sa loed seda juttu, hoolimata sellest, et osad tulevad väga kaootiliselt ja vahel tuleb lausa kaks kuud oodata.
Siinkohal pean ma sind küll parandama- minu meelest on sinu kommentaarid küll suurepärased.
Igatahes veelkord suur suur aitäh sulle.
Selliste meeldivate kommentaaride peale tuleb ju kohe kirjutama hakata. Nii, et ma katsun end täna kasvõi natukenegi kokku võtta.

19. Hotelli uksest sisse astudes ei olnud ma päris kindel, kas mu tuikumises oli rohkem süüdi alkohol või fakt, et olin kõigest mõni hetk tagasi Jaani süles olnud. Mu huulil väreles tobe armunu naeratus, mida ma ka kõige parema tahtmise korral näolt pühkida ei suutnud. Tõenäoliselt oli asi selles, et oma kujutlustes viibisin endiselt tema käte vahel. Mängisin seda hetke oma peas aina uuesti ja uuesti läbi, suutmata endiselt uskuda, et see oli päriselt juhtunud
Üritades vapralt vastuvõtulaua taga istuvat tibi, kes mind tõenäoliselt väga imelikult vaatas, ignoreerida, sammusin lifti poole. Numbrid minu silme ees olid küll pisut hägused, kuid siiski paistis mul lõpuks õnnestuvat kahele vajutada. Tavaliselt oleksin sellise naeruväärselt lühikese vahemaa pikemalt mõtlemata jala läbinud, kuid praegu ei usaldanud ma oma purjus aju selle teekonna ettevõtmiseks pooltki nii palju.
Kui lift teisele korrusele jõudis, komberdasin sealt vaevaliselt välja. Paistis, nagu oleksin selle lühikese ajaga veelgi viletsamaks jäänud. Hakkasin aeglaselt, ühe käega seina vastu toetudes, edasi minema. Mõnekümne sammu pärast mõistsin aga, et lähen valele poole. Pöörasin ohates ümber ja alustasin uuesti teekonda, mis oli nüüd pisut pikem. Lisaks kõigele oli hotellipõrand veidralt kaldus.
Viimaks õnnestus mul õige ukse taha jõuda. Ohkasin kergendatult ja hakkasin kaarti otsides taskutes kohmitsema. Õnneks läks vähemalt selle leidmine kiiresti. Nüüd oli vaja veel uks lahti saada. Pärast kolmandat katset õnnestuski mul kaart õiget pidi lugejasse saada.
Hiilisin sisse nii vaikselt, kui sain, ise salamisi lootes, et minust imbuv õrn alkoholi lõhn kaugele ei ulatu. Sest tõenäoliselt ei oleks mu vanemad faktist, et nende alaealine tüdruk joob eriti vaimustuses.
Mul paistis vedavat, sest kumbki neist ei liigutanud, kui ma väsinult voodisse langesin, viitsimata isegi riideid, mis tänu Jaani kiirele tegutsemisele olid ainult veidi niisked, vahetada.
Just siis, kui olin silmi sulgemas, meenus mulle Jaani soovitus Aspiriini võtta. Kahjuks ei teadnud ma, kas ta pidas silmas hommikut või õhtut. Pealegi ei leidnud ma endas jõudu uuesti voodist välja ronida ja ravimi otsimisega vaeva nägema hakata, eriti veel arvestades fakti, et mul polnud aimugi, kus see täpsemalt oli. Oma üllatuseks uinusin üsna kiiresti.

Keegi keeras end voodis ja tõi seda tehes kuuldavale ebameeldivalt valju põrgulärmi. Terav heli lõikas läbi mu pea, sundides mind vaikselt patja oigama. Tundus, nagu oleks mu aju täis vastikuid väikesi mehikesi, kes elu eest oma kõvade haamritega mu kolju sisemust sodiks peksid. Kiristasin hambaid ja üritasin uuesti magama jääda, lootes, et ehk on valu ärkamisajaks kadunud või vähemalt vähemaks jäänud. Kuid seekord ei paistnud uni enam nii helde olevat.
Pärast piinavat pooltundi ärkasid mu vanemad üles. Surusin padja kõrvadele, et natukenegi nende liigutamisega kaasnevat lärmi summutada, kuid see katse oli juba enne algust ebaõnnestumisele määratud.
Märgates, et ma magan enda kohta tavatult kaua, kepsles ema mu voodi juurde ja ütles endale omase ülevoolava rõõmuga, mis minu enesetundega absoluutselt kokku ei sobinud: ’’Tere hommikust, unimüts. Aeg on üles tõusta.’’
Tema hääl kõlas liiga valjult. Oigasin uuesti.
’’Kas kõik on korras?’’ küsis ema hoopis teise tooniga; rõõmust oli saanud hetkega mure. Mure, mure, ikka ainult mure. Mulle ei meeldinud, et kõik kogu aeg minu pärast muretsesid. Siiski võlgnesin oma vanematele mingi seletuse, sest oli selgemast selgem, et tänase päeva jooksul ma voodist välja ei saa.
’’Ma ei tunne end hästi,’’ sosistasin, ’’külmetasin vist eile promenaadil. Mu pea valutab koledal kombel. Jään täna tuppa.’’
Ema muutus õnnetuks. Tema kurbusest väändunud näojooni oli võõrastav ja väga valus vaadata. Mu süda tõmbus kokku. Oli mul vaja juua? Oli mul tõesti vaja talle niimoodi haiget teha?
’’Mis toimub?’’ Isa oli ema selja taha ilmunud ning pani käed toetavalt tema õlgadele.
’’Lydia on haige,’’ kostis ema võõral häälel. Selle kuulmine tegi haiget.
Üritasin naeratada. ’’Pole hullu. Kindlasti on mul homme parem. Minge aga teie rahulikult kahekesi välja. Ma usun, et teile kulub ka natuke omavahel olemise aega ära.’’ Teadsin, et selles osas oli mul õigus.
Mõne hetke paistsid vanemad mu voodi ees ebalevat, kuid leidsid siis, et on minuga nõus. Enne lahkumist andis ema mulle veel ühe ibuprofeeni ning lubas varsti tagasi olla. Neile vist ei tulnudki hetkekski pähe, et mu haigus on tegelikult hoopis pohmakas. Ja millegipärast pani sellele mõtlemine mu südame valutama. Nad usaldasid mind rohkem, kui olin välja teeninud.
Proovisin taaskord magama jääda, kuid ka see katse läks luhta. Õnneks hakkas vähemalt rohi mõjuma ja valu mu peas taandus pisut. Kuid seda oli siiski kaugeltki liiga vähe, et mul püsti tõusta aidata.
Mingil hetkel naasid mu vanemad söömast. Nad tõid mulle tassitäie kuuma teed ja metsaseene piruka. Hoolimata sellest, et toidu lõhn ajas mul südame pahaks, olin nende hoolitsusest liigutatud. Suutsin isegi paar lonksu teed võtta, enne kui jõuetult voodisse tagasi langesin.
Peagi lahkusid vanemad taas, võttes minult lubaduse, et helistan, kui mul paremaks läheb.
Lõpuks õnnestus mul vist siiski uinuda, sest ma ärkasin selle peale, et keegi ukse avas. Hetkeks arvasin, et näen endiselt und, sest uksel seisis Jaan. Mida ta siin tegi? Kas ta ei peaks mingitele suvalistele naistele külge lööma?
Kuid Jaani kuju ei kadunud ka siis, kui ma silmi pilgutasin ja end vargsi käsivarrest näpistasin. Ta seisis esiti ukseavas, kuid hakkas siis minu poole tulema, peatudes lõpuks mu voodi ees.
’’Kuidas sa end tunned?’’ küsis ta mahedal häälel ja suutis juba paljalt seda tehes mu südame kaks korda kiiremini lööma panna.
Ta nägi pisut räsitud välja ja ma tabasin end mõistatamast, mida ta õige eile õhtul pärast minu hotelli toomist tegi. Kas otsis selle naise uuesti üles? Või leidis kellegi uue?
’’Kas sul on kunagi pohmakat olnud?’’ küsisin vastu.
Jaan turtsatas, taibates ilmselt, kuhu ma sihin. ’’Mida sa ise arvad?’’ aasis ta vildakalt muiates.
Tundsin, kuidas mu huulile vägisi muie ilmub. ’’No siis sa kujutad ilmselt ette.’’
Olime mõnda aega vait ja ma lubasin endal veelkord silmanurgast Jaani poole kiigata. Tema lõug kattis õrn habemetüügas ning ta juuksed olid pisut sassis. Kuid hoolimata sellest nägi ta häbematult kena välja.
’’Aitäh,’’ ütlesin, kui olin suutnud lõpuks oma häbi eilse pärast alla neelata. Ei tea, mitmes kord ma teda selle lühikese aja jooksul tänama olen pidanud. Kuid meeldis see mulle või mitte, Jaan oli mu elu hiljuti üsna mitu korda päästnud. ’’Ma ei tea, mis oleks saanud, kui sa poleks eile tulnud.’’
Tõesti, mis oleks võinud saada? Tõenäoliselt oleksin ma maha joonud kogu oma kaasas oleva raha. Ja edasi? Ma ei tahtnud sellele mõeldagi.
Jaan pilgutas mulle silma. ’’Nii et tegelikult on mul ikkagi anne just kõige sobivamal ajal välja ilmuda.’’
Mulle meenus ähmaselt meie vestlus baaris ja pidin vastumeelselt tunnistama, et tal oli õigus. Ühtlasi tuletas see mulle meelde, et pean veel midagi tegema.
Ajasin end istuli, et saaksin Jaanile, kes seisis täpselt mu voodi kõrval, otse silma vaadata. Mul oli vaja, et ta teaks, et mu järgmised sõnad tulevad otse südamest.
’’Jaan, ma…,’’ alustasin, kuid takerdusin siis. Korraga oli vabandamine nii raske ja mitte ainult mu lõhkuva pea pärast. Lihtsamaks ei teinud asja ka see, et Jaan vaatas mind siira huviga, siniste silmade pilk ainiti minule kinnitunud.
Neelatasin. ’’Vabandust. Mul on eilse pärast kohutavalt kahju. Ma ei tahtnud su õhtut ära rikkuda. Ja see jutt, mida ma suust välja ajasin…see oli puhas lollus. Mul on nii häbi. Kuid sellest hoolimata tulid sa täna siia, et minu tervise kohta pärida. Sa oled minuga liiga hästi käitunud. Ma pole seda kuidagi ära teeninud.’’
Märkasin alles nüüd, et olin pilgu hoopis oma tekiservaga mängivatele kätele pööranud. Aga mul polnud piisavalt julgust, et uuesti Jaanile otsa vaadata.
Järsku vajus voodi pisut allapoole. Tõstsin üllatunult pea ja tundsin, kuidas mu süda löögi vahele jättis. Jaan oli voodiservale istunud ja vaatas mulle pingsalt otsa. Ma ei tahtnud tema pilku uppuda, kuid ei suutnud ka pead kõrvale pöörata.
’’Lydia,’’ sosistas ta. Tema huulil kõlas mu nimi nii ilusana. ’’Mul on hea meel, et seda tegin.’’
Me vaatasime teineteist veel mõne hetke, kuid siis tõusis Jaan püsti. ’’Ma lasen sul nüüd end korralikult välja puhata. Sul peaks tegelikult juba üsna varsti parem hakkama. Usu mind, ma tean.’’ Ta kinkis mulle ühe oma kavalatest muietest.
Ukse juurde jõudes pööras Jaan veel korra ümber. ’’Homme sõidame Hiiumaale.’’ Tema hääles oli midagi, mis sundis mind küsima: ’’Kas nüüd on telkimise kord?’’
Jaani käsi peatus ukselingil. ’’Sul on täiesti õigus.

Okei, ma oleksin oodanud, et Jaan suudleb teda ja siis ohh kõik oleks super olnud, aga muidugi mitte, eks.


Ma loodan, et telkimine tähendab seda, et Lydia ja Jaan on ühes telgis ja et nad siis viimaks suudlevad ja kõik oleks hea ning Jaan räägiks enda tunnetest. Loodan vist liiga palju, aga mis teha, eks.

Ootan uut muidugi, ära siis kaua viivita.

Tead, ma oleksin äärepealt nad peaaegu suudlema pannud ja teinud siis nii, et toakoristaja nende ilusa hetke ära rikub.
Eks neid hetki tuleb kindlasti. Peamiselt sellepärast, et mulle lihtsalt tohutult meeldib neid kirjutada.
Jaani tunnete kohta võin nii palju öelda, et midagi hakkab juba tekkima. Aga ta on praegu eitusfaasis.
Ma annan endast parima, et uut osa ei tuleks kaua oodata.

Eitusfaas kõlab hästi. Peagi tuleb siis jaatusfaas.

Jap, see on vähemalt samm edasi. Kindlapeale.

ma lugesin ammu läbi tegelikult, tahtsin vaid öelda, et jällegi meeldis. Ausalt, mul oli sada asja, mida kirjutada, aga nüüd on meelest läind... järgmine kord peab ikka kohe kommenteerima. . Aga ma ei suuda seda suudlust ära oodata, nagu üldsegi mitte. SEEGA. uus. osa. kiirelt. Suvi lõppeb ja see oleks armas suvelõpukink. :)

Suur aitäh sulle. Sellest pole midagi.
Ma arvan, et kui ma ennast nüüd korralikult kokku võtan, võib see suudlus isegi tõesti suve lõpuks tulla. Sest ega see enam väga kaugel ei olegi.

Väga vabandan selle pika vahe pärast, tuli ette üks nõme koht, millest ma kuidagi läbi ei pääsenud. Ma loodan, et te seda juttu päris ära unustanud pole.


20. Jaanil oli õigus olnud. Tundsin ennast järgmisel päeval juba palju paremini. Suutsin endale isegi hommikusöögilauas ühe vorstikukli ja keedumuna sisse suruda. Vanematel oli minu kiire paranemise üle mõistagi väga hea meel.
’’Kui sa kogu aeg nii kiiresti terveks saad, võid teine kordki haigeks jääda,’’ märkis ema, kui kohvreid auto poole tassisime. Nähes minu segaduses pilku, lisas ta kähku: ’’See oli muidugi nali.’’
Tõin kuuldavale viisaka naeruturtsatuse ning valmistusin oma kohvrit pagasnikusse tõstma, kuid keegi takistas mind.
’’Mis härrasmees ma oleksin, kui laseksin noorel neiul sellist raskust tõsta?’’ küsis Jaan vildakalt muiates. Ta võttis mu pagasi ja tõstis selle kerge vaevaga autosse, samal ajal, kui mina üritasin oma südant maha rahustada. Kuidas oli võimalik, et paljalt see, et Jaan mu kohvrit tõstab, mind elevusse viis? Minuga polnud ilmselgelt kõik korras.
Istusin autosse ja nuputasin endamisi, mida teha sellel pikal teekonnal sadamasse. Olin just parajasti turvavööd kinnitamas, kui isa mind peatas.
’’Me leppisime kokku, et vahelduseks võiks Jaan juhtida,’’ seletas ta ning müksas Jaani, kes meist parajasti möödus.
Vaatasin teda mõistmatult. Kuidas see, et Jaan juhib minu istekohta peaks mõjutama?
Mõne hetke pärast suutsin lahtised otsad kokku viia. Ilmselt ei suutnud mu vanemad teineteisest rohkem kui poole meetri kaugusel viibida. Ja fakt, et Jaan istus roolis, andis neile võimaluse täielikult teineteisele pühenduda. Või, noh, nii täielikult, kui kitsas viiekohaline auto lubas. Mulle see sobis. Üritades kõigest väest oma võidurõõmu varjata, läksin esiistmele.
Lubasin endale, et vaatan sõidu ajal võimalikult vähe Jaani poole. Kuid niipea, kui mees end juhikohale libistas ja sujuva liigutusega turvavöö kinnitas, teadsin, et murran oma tõotuse. Kuidas ma üldse sain hetkekski uskuda, et see võimalik oli? Olgugi, et minu ja Jaani vahel oli nüüd tühja istme asemel karm käigukang, olin temale ikka lähemal kui tavaliselt.
Jaan keeras süütevõtit, vajutas sidurit ning asetas siis käe käigukangile. Neelatasin. See oli nii lähedal, kui ma oleksin oma kätt umbes paarikümne sentimeetri võrra liigutanud, oleks see Jaani oma ära katnud. Kohe, kui mõte oli mu peas kuju võtnud, tundsin selle pärast suurt häbi. Panin käed igaks juhuks rinnale risti, et mul jumala eest ei tuleks pähe seda plaani ka päriselt ellu viia.
Nüüd oli Jaan oma vasaku käe roolile asetanud, kuid parem oli endiselt kangil. Ta oli isegi autot juhtides nii neetult seksikas. Jälle üks vale mõte. Tegelikult ma ei tahtnud olla selline tüüpiline teismeline tüdruk, kellel oma unistuste mehe iga liigutuse peale ila tilgub. Olin üsna kindel, et Jaanile sellised inimesed ei meeldinud. Mulle endale ka ei meeldinud, aga paratamatult olin ise selliseks muutunud. Millega ma Jaani armumise ära olin teeninud?
’’Sa paistad nii murelik,’’ tähendas Jaan mind silmanurgast vaadates.
Võpatasin ning üritades sobivat valet välja mõelda, vaatasin taha, et näha, mida mu vanemad teevad. Nad olid ennastunustavalt vestlussesse laskunud ja ei pannud meid tõenäoliselt üldse tähelegi. Taipasin liiga hilja, et olin järjekordse vale liigutuse teinud. Nii jätsin ilmselt Jaanile mulje, et mul on öelda midagi, mis peaks jääma ainult meie kahe vahele. Mingil määral oli see ka ju tõsi, ainult selle vahega, et minu saladust ei tohtinud ka Jaan teada. Samas oli mul nüüd teema, millega juttu mujale viia.
’’Kas nad käitusid kakskümmend aastat tagasi ka niimoodi? Vajusid aeg-ajalt sügavasse omavahelisse vestlusesse?’’ küsisin peaga vanemate poole osutades.
Jaan vaikis mõnda aega, kuid ütles siis: ’’Jah, kuid mitte eriti tihti. Ja see ei häirinud mind. Minu meelest on nende kahe suhe midagi erilist. Midagi sellist, mida iga inimene vääriks. Nad on tõesti hingesugulased, nende armastust on kilomeetrite kaugusele näha.’’
Tema jutt lõi mind pahviks. Kas.. kas oli võimalik, et Jaan oli nende peale armukade?
’’Kas sul ei olegi siis hingesugulast olnud?’’ pärisin uudishimulikult. Seda osa Jaanist polnudki ma veel näinud.
Seekord vaikis Jaan kauem ning ma hakkasin juba kartma, et ei saagi oma küsimusele vastust. Ja siis tuli kahetsus. Kuidas ma üldse võisin midagi nii rumalat küsida? Kes olen mina, et tema eraelus surkida? Tundsin, kuidas mu põsed punaseks lahvatasid. Kuid enne, kui vabandada jõudsin, avas Jaan suu: ’’Kui ma päris aus olen, siis ei ole. Sellepärast ongi mul sinu vanemate üle nii hea meel.’’
Minust käis läbi väike rõõmusähvatus. See tähendas, et keegi Jaani kaaslastest polnud talle mingit sügavamat jälge jätnud. Ma ei saanud küll aru, kuidas see mulle mingeid plusspunkte andma pidi, aga ikka on ju kuidagi lohutavam teada, et minu unistuste mees on vaba.
’’Aga kas sa ei tundud end siis nende seltskonnas üleliigsena?’’ Niipea, kui see küsimus mu huulilt pääses, taipasin, et see oli taaskord äärmiselt rumal. Kuidas saigi Jaan end üldse üleliigsena tunda?
’’Muidugi mitte! Sinu isal pole mitte ainult tugev side sinu emaga, vaid ka minuga. Ja mis puutub sinu emasse, siis kuidas on üldse võimalik, et ta kelleagagi hästi läbi ei saaks. Me olime peaaegu kogu aeg ninapidi koos.’’
Üks äärmiselt ebasobiv ja piinlik mõte sellest, mida nad ’’kolmekesi ninapidi koos’’ teha võisid, kerkis mu ajukeerdude vahelt välja ja hoolimata kõigist oma katsetest seda summutada, tundsin, kuidas näost punaseks lahvatasin. Pöörasin pea küljeakna poole, lootes, et niimoodi näeb Jaanile mu nahatooni muutus märkamata.
Kui kuumus lõpuks natuke järele andis, suutsin taas Jaani poole vaadata. Ta jälgis mind teraselt, huulil kaval muie ja miski ütles mulle, et ta teadis täpselt, mida ma mõtlesin.
’’Päris nii lähedased me ka polnud,’’ tähendas ta täiesti ebavajalikult. Mehe ilmest oli aru saada, et olukord tegi talle nalja.
Vahe peal taandunud punetus naasis uuesti ja –kui see üldse võimalik oli-siis veel hullemini kui enne. Üritasin leida sobivaid sõnu, et tema oletust tagasi ajada, kuid mu pea oli tühi nagu kellakapp. Niisiis pidin lihtsalt leppima sellega, et alates tänasest arvas Jaan, et lisaks kõigile muudele ebanormaalsustele, oli mul ka äärmiselt haige mõtlemine.


*
Kui me lõpuks telkimisplatsile jõudsime, avastasime oma üllatuseks, et polnud seal ainsad. Täpselt metsaveerel oli ka üks kollane telk, kuhu mahtus lahedalt viis inimest.
’’Oi, meil on seltsilisi,’’ rõõmustas ema. Ta pani koti maha ning tormas elevusest peaaegu hüpeldes telgi poole.
Mind valdasid aga täpselt vastupidised emotsioonid. Telkimine oli niigi kohutav ja ma polnud hetkel uute inimestega tutvumiseks sobivas tujus. Lootsin, et vähemalt pole nende matkaliste seas mõnda kena tibi, keda Jaan võiks sebima hakata.
’’Telk oli tühi,’’ sõnas ema pisut pettunult meie juurde naastes.
’’Võib olla on see maha jäetud,’’ pakkusin, üritades oma hääles olevat lootust kõigest väest varjata. Kahjuks teadsin ise ka, et see pole tõsi; nii ilusat telki ei jätaks keegi nii naljalt vedelema.
Ning minu mõtte kinnituseks kostus metsast okste praksumist ja mõne aja pärast astusid võsast välja mees ja naine, mõlemad üsna räsitud välimusega. Nägin naise rohelise peapaelaga kinniseotud helepruunides juustes männiokkaid ja pisut tüseda mehe prilliraamide küljes rippus tükk ämblikuvõrgust. Õnneks paistis, et nad olid abielus.
Otseloomulikult traavis ema meid kaasavedades kohe nende juurde. Teinud pisut kohmaka ja ebamugava tutvumisrituaali läbi, sain teada, et abielupaar on umbes minu vanemate vanune, naise nimi oli Reet ja mehe oma Guido. Nad olid veidi tagasihoidlikud, kuid ema kaasahaarav energia ja entusiasm sütitasid peagi ka neid. Vähemalt siin polnud mul konkurente.
Kui leidsin, et on piisavalt viisakas aeg lahkumiseks, vabandasin ennast ja läksin tegema ainsat asja, mida siin pärapõrgus teha sai: jooksma.
Hoolimata sellest, et metsas polnud ühtegi korraliku rada, mida mööda isegi minusugune krooniline eksija, õiget teed kaotada ei tohiks, otsustasin pisut riskida ja asusin minekule. Midagi hullu ju juhtuda ei saanud. See mets polnud esiteks just eriti suur ja mul oli kõigele lisaks veel telefon kaasas.
Võsas jooksmine oli küll äärmiselt ebamugav ja ma liikusin edasi tunduvalt aeglasemini, kui mulle oleks meeldinud, kuid täiesti uus ja põnev kogemus. Lisaks põletas üle juurikate ja puhmaste hüppamine hulgaliselt rohkem kaloreid kui tavaline jooks. Jõudsin just mõtlema hakata, et siin polegi nii hull, kui kellegagi kokku põrkasin.

Mmmmm, kuidagi jube lühike osa... Aga samas nagu midagi väga märkimisväärset ei toimunud ka Ma ei mäleta, kas see kauaoodatud suudlus on juba toimunud aga võin ausalt öelda, et kui liiga palju venitada, tüütab selle ootamine ära ning asja võlu ka kaob. Mida varem, seda parem. Peale suudlust saab vinti ju veelgi rohkem juurde keerata ja meid tooliäärel hoida :)

Aitäh, et lugesid ja kommenteerisid :)
Mis puudutab selle osa pikkust (või õigemini lühidust ), siis ilmselt mõjutab seda asjaolu, et mulle endale ei meeldi väga pikki tekste ekraani pealt lugeda. Ma luban küll kogu aeg, et võtan selles osas midagi ette, aga nüüd on selliste osade kirjutamine mulle juba kuidagi harjumuseks saanud.
Ma ausõna ei kiusa teid selle suudluse edasilükkamisega. Mul on vaja veel paar asja enne seda ära teha, aga hiljemalt kolme osa pärast tuleb see kindlasti. Teine põhjus on ka: ma tahan nii väga, et see suudlus oleks täiuslik, just selline nagu mulle meeldib. Kuid siiamaani need kolm erinevat versiooni, mis ma selle kohta välja olen mõelnud (ja ka üles kirjutanud), pole mulle üldse meeldinud. Aga ma luban, et võtan end varsti kokku.

JESSSSS! Lõpuks! Ma käsisin iga nädal uurimas ja vaatamas, aga kuna polnud sisse logitud, ei hakanud halama, et kus see kaualubatud osa on.
Igatahes sa tegid mu päeva palju rõõmsamaks kui see oli! Mulle meeldis naerda nende kahe vinge tegelase üle jälle. (salamisi võin öelda, et lausa igatsesin seda.)

Hetkel telefonis ja koolis seeega pikemalt kirjutama ei hakka, kuid tea, et ma olen veel olemas ja ootan ja hoolin! Nii lihtsalt minust juba lahti ei saa.
Ja uus osa kiiremini palun

Suur aitäh sulle! Sinu armas kommentaar tegi jällegi minu päeva paremaks, nii tore on teada, et keegi ikka ootab ja loeb. Nii et aitäh veelkord. Katsun end kokku võtta ja uue osa varsti valmis saada (loodetavasti enne jõule )

Mis metsaelukaga ta nüüd siis kokku võis põrgata???

Ootan huviga, mis edasi.

Kas need Reet ja Guido on lihtsalt mingi täitetegelased või saab neist asja ka?

Oh nii palju küsimusi ja no no...vastuseid ilmselt mitte nii palju. Mina nt seekord, oh mis üllatust Audrey mõttega kaasa ei lähe. Mulle just meeldib, et kõik läheb vaikselt, tasa ja targu. Praegu kohe suudlsega kiirustades oleks veider. Hops ja valmis. Mkm mulle meeldib nii! :)

Palju edu, edu, edu!! Varsti tahaks ju jälle lugeda! :)

Aitäh sulle
Guido ja Reet on seotud selle praeguse kohaga ja rohkem mul nendega ausalt öeldes plaane pole, nii et võib tõesti öelda, et nad on täitetegelased.
Nojah arvestades minu praegust kirjutamise tempot läheb selle suudlusega veel üsna kaua aega.
Ma proovin end nüüd kokku võtta ja vähemalt paar lauset kirja saada.

Vana aastanumbri sees veel uus osa.

21. Muidugi olin see, kes pikali kukkus, mina. Olgugi, et minu langemiskiirus polnud märkimisväärselt suur, oli kokkupõrge maaga üsna valus ja ma teadsin juba ette, et homme leian oma tagumikult ühe suure sinika.
’’Oh issand, anna andeks. Ma üldse ei märganud sind.’’ Minu poole sirutus kellegi sale käsi. Tõstsin pilgu ja vaatasin otsa vist kõige armsamale poisile, keda olin eales näinud. Kui kaisukarul oleks olnud inimvariant, oleks see tõenäoliselt seesama poiss olnud. Tal olid suured ümmargused tumepruunid silmad, väike nina ja pisike suu, mis kõik koos jätsid mulje, nagu oleks ta pidevalt üllatunud.
Ma ei osanud täpselt öelda, mis see oli, kuid miski tema juures mõjus mulle nii, et unustasin oma tavapärase sotsiaalse kohmetuse sootuks ära. Aga võib olla oli asi lihtsalt selles, et ta meenutas mulle nii väga kaisukaru. Ja kes ikka kaisukaru kardab?
’’Pole midagi,’’ ütlesin, lastes tal ennast püsti tõmmata, ’’sama hästi võiksin ka mina vabandada. Kui vähemalt üks meist oleks natukenegi tähelepanelikum olnud, poleks seda kokkupõrget juhtunud.’’ Kas see polnud mitte imelik? Ma rääkisin teise täiesti võõra inimesega, kes polnud ei Linda ega minuga suguluses ja suutsin moodustada igati normaalseid lauseid.
Poiss naeratas ning ma ei imestanud põrmugi, kui nägin tema põskedel lohkusid. ’’Mina olen Tom Tamm. Ja ei, Tom ei ole lühend Toomasest, see ongi mu päris nimi. Ma tean, mida sa mõtled. See kõlab tõesti imelikult. Aga mind on eluaeg ees- ja perekonnanimega kutsutud. Kui sul on nii ilusad nimed, mis suurepäraselt omavahel kokku lähevad, oleks ju patt seda kasutamata jätta. Ma ütleks, et see on igal juhul parem kui Tom-Tom. ’’
’’Ja mis siis saab, kui ma sind lihtsalt Tomiks kutsun?’’ küsisin endale mitteomase poolmuigega ise samal ajal mõeldes, kas Tom Tammele endale ikka meeldib see, et ma teda kaisukaruga võrdlen. Tavaliselt tahtsid temavanused poisid olla tugevad, lahedad ja väga mehelikud.
’’Siis ma lihtsalt ei reageeri,’’ vastas ta sõbralikult. ’’Mis sinu nimi on?’’
’’Lydia.’’
’’Nagu Koidula?’’
Seda võrdlust ei kuulnud ma esimest korda. Ühest mu luuletusest vaimustusse sattunud õpetaja oli öelnud, et minu nimi õigustab end täiesti. Ja seda kogu klassi ees.
’’Sinu teadmised eesti luuletajate kohta on lausa hämmastavad,’’ märkisin kuivalt.
’’See on mu hobi,’’ ütles ta ning laskis pilgul üle minu käia. See ei olnud ei hindav ega imetlev. Pigem viisakas, sest paistis tähendavat, et ta peab minust kui vestluskaaslasest lugu. ’’Sulle meeldib ka joosta.’’
See ei kõlanud nagu küsimus, pigem oli see fakti kinnitamine.
’’Jah,’’ vastasin pükstelt samblapuru pühkides. ’’See on mu hobi. Nagu sinu jaoks on eesti luuletajad’’
Tom Tamm turtsatas. ’’Nojah. Ma siis ei hakka sinuga võidu jooksma, sest kui sa oled selles sama hea kui mina eesti luuletajate tundmises, saaksin haledalt pähe. Muide, mu seitsmes meel ütleb, et sa pole kohalik, nii et kas sa oled Hiiumaal esimest korda? Mina olen. Siin on väga ilus loodus.’’
Mulle turgatas pähe üks mõte ning jättes ta küsimusele ebaviisakalt vastamata, asusin hoopis oma uudishimu rahuldama. ’’Ega sa juhuslikult siin lähedal ei ööbi? Kui ma oma perega natuke aega tagasi siia jõudsin, nägime veel üht telki ja pisut hiljem ka meest ja naist.’’
Tom Tamme ei paistnud mu ebaviisakus häirivat või oli ta lihtalt mu mõtteavaldusest liiga vaimustatud, et seda tähele panna. ’’Me oleme tõesti siin mõned päevad olnud ja kavatseme natukeseks jääda.’’
Tom Tamme silmad tõmbusid pisut kissi ning tema huulile ilmus kaval muie. Isegi niimoodi nägi ta kaisukaru moodi välja. Tõsi, nüüd meenutas ta pigem üleannetut kaisukaru. ’’Aga tundub, et nüüd on meie rahul lõpp.’’
Teades, kui väga ma ise rahu igatsen, tundsin end oma vanemate ja Jaani rumala otsuse pärast kohutavalt süüdi. ’’Vabandust.’’
Tom Tamme nägu muutus nii murelikuks, et mul tekkis endale väga mitteomane soov teda kallistada. ’’Ega ma seda niimoodi ei mõelnud. Mu vanemad võivad vist ükskõik kui kaua vabas looduses viibida. Aga mina hakkasin juba vaikselt hulluks minema. Siin pole ju ei internetti ega telefonilevi. Kui ma usuksin kõrgematesse jõududesse, ütleksin, et sa oled jumala kingitus.’’
Punastasin, kuigi teadsin, et ta ei olnud seda romantiliselt mõelnud. See oli lihtsalt üks viisakusest tehtud kompliment, mis pidi tema varasemalt öeldut parandama.
Järsku kandus meieni hele naisehääl, mis paistis hüüdvat Tom Tamme nime.
’’Oh, pekki. See on mu ema. Ma olen liiga kauaks metsa jäänud. Pärast kolme tundi läks mul aja määramine segamini.’’
Mu suu vajus tobedalt lahti. ’’Mida põrgut sa nii kaua siin tegid?’’
Tom Tamm naeratas ja tema rind paisus uhkusest. ’’Ma treenin SEB Sügismaratoniks. See on mu esimene kord 42. kilomeetrit joosta. Varem olen läbinud ainult poolmaratone. Ja kuidas sinuga on? Kas ühined minuga?’’
Kirtsutasin nina. ’’Mulle ei meeldi rahvaspordiüritused. Liiga palju inimesi. Jooksmine on minu jaoks midagi väga individuaalset, mida lihtsalt ei sobi suures karjas teha.’’
’’No vot, siis on meil üks erinevus. Polegi enam nii hirmutavalt sarnased,’’ märkis Tom Tamm laialt naeratades.
Minu meelest oli meil küll hoopis ainult üks sarnasus, kuid otsustades ninatarka mitte mängida, ütlesin: ’’Sa unustasid ka selle, et mina ei fänna eesti luulet, olgugi, et mu nimi võib eksiteele viia.’’
’’Nojah, ilmselt just sinna ma sattusingi, sest see fakt läks mul täitsa meelest ära. Aga me peaksime ilmselt minema hakkama, muidu mu ema annab otsad. Siin karuperses ei tööta ju telefonid ka. Tähendab, ma tahtsin öelda, et mina hakkan minema. Sina võid veel vabalt jääda. Ma võin aeg-ajalt liiga domineeriv olla. Seda on mulle varem ka öeldud.’’
’’Ei, pole midagi, ma tulen hea meelega,’’ kinnitasin, mõeldes, kas selline kombinatsioon nagu domineeriv kaisukaru üldse olemas olla saab. Tegelikult oli minust äärmiselt ebaviisakas ja inetu Tom Tamme kaisukaruga võrrelda, kuid mu aju tegi seda juba iseenesest. Täpselt samamoodi harrastas ta iga paari minuti tagant Jaanile mõtlemist, mis häiris mind muidugi veel rohkem.
Kui me lagendikule jõudsime, soovisin vanemate ja Jaani nägusid nähes, et mul oleks kaamera käepärast olnud. Nende silmad olid pärani ning ma olin üsna kindel, et ema jutuvada katkes poole sõna pealt. Muidugi sain ma neist suurepäraselt aru. Kuidas üldse saigi võimalik olla, et nende äärmiselt ebasotsiaalne tütar, kellel on ainult üks sõber, ilmub ühel hetkel metsade vahelt võõra poisiga välja. Tegelikult ma natuke isegi soovisin, et oleksime Tom Tammega kätest kinni hoidnud. Selle peale oleksid neil kindlasti suud lahti vajunud.
’’Oi, ma näen, et Lydia on juba meie pojaga kohtunud,’’ kiitis Reet rõõmsalt ja segas lõkke kohal olevas kastrulis midagi, mis paistis olevat supp.
’’Tere, mina olen Tom Tamm.’’ Poiss astus minust eemale ning surus mu vanemate ja Jaani käsi. Kõige lõpuks vajutas ta ema sõrmenukkidele õrna suudluse ning ma võisin vanduda, et ema põsed läksid selle peale natuke roosakamaks.
’’Sa oled viisakas noormees. Su ema rääkis, et sa treenid maratoniks,’’ ütles ema pisut hingetumalt kui tavaliselt.
’’Nii see on,’’ kinnitas Tom Tamm ning kõndis Reeda poole, ’’mis täna lõunaks on?’’
’’Tähestikusupp. Ma panin sinna natuke sammalt ja suitsuvorsti tükke sisse. Ega me siia enam kauaks jääda ei saa. Toit hakkab otsa saama.’’
Mulle tundus, et Tom Tamm hingas selle peale kergendatult. Võib olla oli ta isegi toidu kiirele kadumisele kaasa aidanud. Või tegelikult, arvestades seda, et ta treenis maratoniks ja vajas selleks palju energiat, võis see variant olla isegi tõenäoline ilma igasuguste tagamõteteta.
’’Me võime teid sellega aidata. Meil on toitu lademetes,’’ kinnitas ema. ’’Ma küll ütlesin meestele, et ärge jumala eest nii palju asju kaasa ostke. Me ei jõua elu sees seda kogust ära süüa. Aga nemad muidugi järele ei andnud. Me annaksime suurima hea meelega osa teile.’’
’’Kas sa tead, et normaalsed inimesed saavad energiat toidust, mitte rääkimisest nagu sina?’’ narritas isa ja pani käe ümber ema õlgade teda lähemale tõmmates.
’’Ei, küll me hakkama saame,’’ ajas Reet tagasi, nagu ikka tüüpilistele eestlastele kohale. ’’Näe, supp saigi valmis.’’
Nad asusid kolmekesi toidu kallale ja otsustades, et me ei saa naabritest halvemad olla, otsis ema välja ka meie võileivad ning me istusime perekond Tamme kõrvale.
Selgus, et emal on Tom Tamme näol rääkimises tõeline konkurent tekkinud. Alguses kuulas poiss küll viisakalt kümme minutit seda, mida arvas ema Hiiumaast, kuid kui sinna vahele tekkis mõne sekundiline paus, ei suutnud ta end tagasi hoida ning hakkas rääkima oma maratoni plaanidest. Tõsi, ta jäi küll härrasmehelikuks ja tasandas häält piisavalt, et see kostuks vaid mulle.
’’Mis oleks, kui läheks ujuma? Siin lähedal on üks üsna eraldatud koht,’’ pakkus Tom Tamm, kui olime ära söönud ning lamasime parajasti tegevusetult murul ja vahtisime pilvi.
Ema läks tema ideega kohe kaasa. ’’Suurepärane mõte. Ma polegi sellel aastal veel merre saanudki. Küll on hea, et täna hommikul bikiinid selga panin. Huvitav, kas vesi on üldse soe?’’
Isa turtsatas. ’’Kuule, me elame Eestis. Millal üldse siin soe vesi on?’’
’’Siis tuleb lihtsalt kiiremini ujuda,’’ hõiskas ema kelmikalt ja hüppas püsti. ’’Mina olen igatahes käpp.’’
Ta haaras rätiku ja pani mingis suunas plagama. ’’Viimane hapupiimane,’’ kuulsin teda veel kaugustest hüüdmas.
’’Kas ta üldse teab, kuhu minna?’’ küsisin mõnevõrra murelikult.
’’Lähme talle lihtsalt järgi,’’ pakkus isa. ’’Hiiumaa on nii väike, et siin jõuab nii või naa millalgi mereni välja.’’
Just sellel hetkel pistis ema pea ühe puu tagant välja. ’’Kas te tulete ka või?’’
Tõtt-öelda oleksin pidanud aimama, et ema poleks üksinda väga kaugele minna suutnud, sest siis poleks tal ju kellegagi rääkida ja tema juba üle viie minuti vait olla ei suutnud. Tegelikult oli lausa hämmastav, kuidas ta suutis iga natukese aja tagant midagi, millest juttu teha, välja mõelda.
’’Kas see ’’viimane hapupiimane’’ kehtib veel?’’ küsis Tom Tamm ema poole jooksma hakates. ’’Sest mina see igatahes ei ole!’’
Me järgnesime talle.

No ma olen segaduses. Mis Tom Tamme? Kus siis jumal jaan on? Ei ei ei...Tom Tamme jookseb ära. Segaja vot nii.

Tom Tamm on ajutine. Ja üsna ohutu.  Mind ennast üllatas ka, et suudan kirjutada terve osa, kus mainin Jaani ainult paar korda.  Aga ma luban, et järgmises on teda juba rohkem.

Ja see neetud kiss peab ju ka kunagi tulema. Kuigi veidi kahtlane on küll, et selline asi võimalikuks saab. No ei ole nii tavaline love story.

See suudlus tuleb kindlasti ära, sest ma olen selle juba nii üles keeranud ja mis seal salata, eks ma natukene ikka tahan sellest kirjutada ka. Aga seda, kas nad ka kokku jäävad, ma tõesti ei tea. Praegu tundub kuidagi ebaloogiline, et Lydia isa aktsepteeriks oma eluaegset parimat sõpra ka väimehena. Aga eks näis.

Mina isana ei aktsepteeriks.

Vaatasin täna Kirsitubakat ja see meeldis mulle väga ja siis ma tulin ja lugesin su lugu ja see meeldis mulle ka väga.

Ja kui suudlus kunagi tuleb, siis ma kiidan sind taevani!

Naughty, Ma kardan,et mina vist ka mitte. Kohe kindlasti ei suudaks ma siis oma sõpra enam endise pilguga vaadata.
Cilen, Tead ma kohe tundsin su kommentaridest nii väga puudust. Ma ise pole Kirsitubakat veel näinud, aga plaanis on see küll, kuigi ma pole just eriline filmifänn. Igatahes aitäh sulle.
Ja see suudlus tuleb, kindlapeale tuleb. Ma jõudsin vist selle versioonini, mis mulle enam-vähem meeldib. Minust oleks vist pärast selle suuduluse värgi üles keeramist inetu sellest kirjutamata jätta.

Kindlasti vaata seda! Seal on midagi sinu maitsele, mis on ka minu maitsele ja mis sobib su jutuga väääga hästi kokku

Kas see lõppeb ikka hästi? Eesti filmid on minu meelest pea alati sellised aeglased ja negatiivsed masekad, jätavad kuidagi halva tunde sisse. Ma loodan, et see pole üks nendest.  Sest teemat arvestades on see tõesti midagi meile.