Keelatud

Ohhjessss! Ma nii ootasin seda. Just mõtlesin et võiks täna uus osa olla kui snli lehte laadima hakkas.

IGATAHES, JEE. nagu vau. Mulle meeldib. Jaaaan on nii armas jnejnejnejne ja niilahe  ma ei suuda oodata millal nende vahel juba midagi päriselt juhtub, kuigi ma tean et asjad võtavad aega aga ikkagi.

Ja ma pean tunnistama et olen kommentaaride kirjutamises kohutav, seega mul pole aimugi mida lisada. Jah, see oli supervinge ja ma naersin seda lugedes ja just selline kirjutamine ongi kõige parem - saad ennast hästi tunda ja jutuga kaasa minna, aga ma ei oska sind rohkem kiita. Ega ka laita kuskiltotsast

Seega mainin ära vaid et ootan uut, kohe väga ootan ja loodan et see tuleb peagi. :) ja ma üritan igakord ikka kommenteerida sest vähemalt mu enda puhul annab see kirjutamishoogu ja rõõmu juurde

Ma alustan kohe sinu tänamisega. Mul on hea meel, et sulle see osa meeldis ja et sulle Jaan meeldib ja et sa kommenteerid. Ja muide, sinu kommentaar on väga hea! See on väga tore, et sa naerad seda juttu lugedes. Sest eks ma tegelikult üritangi seda kõike läbi väikese huumoriprisma kujutada.
Ja ma usun, et varsti võib oodata ka seda, et asjad nende vahel natuke edasi liiguma hakkavad! Loodan, et saan uue osa varsti valmis.

Lydia on kaval tüdruk. Kuid kell neli öösel jooksma minna, no ei tea mis sellel nüüd hakkas? Täitsa imelik. Ma ei viitsiks nii vara hommikul oma tagumenti siis ka välja ajada kui keegi peale maksaks, veel vähem selleks, et jooksma minna. Ma oleks küll Jaani edasi piilunud. Kasvõi sealt voodist lihtsalt. Ei pea ju teisele kohe ninaalla ronima vms. Kaugelt vaataks ja imetleks, perv nagu ma olen.

Ja mulle meeldis see osa. Jaani hoolitsus ja kõik see paanikahoog ja kõik meeldis. Kuigi selle paanikahoo pondile tahaks juba küll varsti jälile jõuda, sest olen kindel, et võime vaid veits eeldada, mis, kes, kus, aga kõik see, mis talle seal eelmisel korral räägiti küll tõsi polnud, ega ju?

Vara hommikul jooksmise pluss on see, et siis ei põrka eriti teiste inimestega kokku. Ja kui ilm on ilus, soe, siis on see ju täitsa nauding. Kindlasti on see tervisele parem, kui Jaani jõllitamine.
Mul on hea meel, et sulle meeldis. Mulle meeldivad hoolitsevad mehed. Kui näiteks raamatus mõni mees naist päästma tuleb, siis mul läheb süda kohe nii soojaks. Selle paanikahoo lugu hakkab jah varsti tasapisi lahti kooruma. Kui tõele au anda, siis ma pole veel täpselt välja mõelnud, millal ja kuidas ma seda teile serveerin, kuid millalgi see ikka juhtub.
Aitäh!

Salalugeja Autzzzz võtab ka sõna

Nõndaks. Minu meelest näiteks suve varahommikud on nagu liiga head, et neid maha magada. Kui vaid uni nii magus ei oleks Just need hommikud kui on tuulevaikus ja päike alles silmapiiri taga, nii et taevas värvub juba oranžikaks-roosakaks... Sellised hommikud oma lihtsuses  on võrratud (eriti maal mere ääres!- lucky meeeee). Maal elades on sellisel ajal vastupandamatu soov välja minna ja seda ilu ja värskust nautida. Päev ise ei olegi nii kena kui näiteks suvel päikesetõusu ja -loojangu aeg.

Igatahes mulle megalt meeldib, kuidas sa kirjutad. Minu silmis on sul olemas see miski, mis sinu jutte teistest vägagi palju eristab. Põhimõtteliselt ma arvan, et kui mulle antaks lugeda midagi sinu kirjutatut ning kellegi teise, näiteks um... Cileni kirjutatut nii et ma ei tea, kumb kirjutis kellegi oma on, siis ma arvan, et ma paneks raudselt täppi, mis on sinu kirjutatud ja mis Cileni looming Sul on oma juttudel mingi x-faktor, mis täpselt sinuga võrdub (ja ma ei pea silmas seda, et su juttudes on vanemad mehed). Ma loodan, et sa saad aru, mida ma üritan siin selgeks teha

Ma vist 'risustasin' sinu raamatutelugemise teemat, kui kirjutasin Videviku ja Fifty Shades'i kohta, et nende autorid teatud moel täitsid ära teatud augu? Sina täidad ka oma juttudega ühe neist ära

Lydia paanikahoogude kohta nii palju, et need tuletavad mulle midagi meelde aga ma ei suuda aru saada, mis filmi või mis raamatut. Ja see painab nii hullult mind. Korra mõtlesin, et äkki olen mingi seose loonud siin Hush Hush-i Noraga, kes pidi teatud olukordades vist rauatablette sööma ja tal sattusid ka need natuke põnevamate kohtade peale. Aga ma pole kindel endas selle koha pealt.

Kuna ma siin väga palju varem sõna pole võtnud, siis ma omalt poolt ütlen, et nimi JAAN on nii Average Joe ja kuigi ma tean, et ta vist pole selline, meenub mulle mingi õllekõhuga, nõmeda särgiga, koledate teksade ja mitmepäevase habemega kiilakas mees, kes näeb pigem 52-aastane välja

Ma hetkel ei suuda meenutada, kas sa oled Jaanist midagi rohkem ka kirjutanud, et kas ta on vallaline või mis. Perekonnasõber on jah  

Anyways, mulle meeldivad su jutud- kunagi ütlesin ka sulle, et need on seksikad. Teatud mõttes

Mul täiega jututuju, hope you don't mind

Aga igatahes kiitused sulle- minu meelest sa kirjutad väga hästi, kirjeldused on paigas jne. Minu silmis oled kindlasti siinse foorumi kõrgemas liigas koos mõnede teistega, nagu näiteks nasicc, shine, Cilen :)

Ma loodan, et ma mõjun sulle motiveerivalt ja mina ning teised sinu lugejad kiiremini selle uue osa saavad ja sedavõrd rutem selle suudluse osani jõuame.

Jee
Päikeseloojang ja -tõus mere ääres on tõesti kordades ilusam, kui niisama. See on võrreldav vist ainult mägedest avaneva vaatepildiga. Nii et, kui sa maal mere ääres elad, siis sul tõesti veab. Ma veedaksin sel juhul vist pooled hommikud õues.
Tead, kui hea meel mul on neid sõnu just sinult lugeda. Sest sa oled ju vaieldamatult üks parimaid kirjutajaid siit foorumist.
Minu meelest on üks suurimaid komplimente, mida ühele kirjutajale teha saab, see, et tal on oma stiil, midagi, mis muudab ta jutud teistest erinevaks, äratuntavaks. Mul endal on tegelikult üsna keeruline oma kirjutisi niimoodi kõrvaltvaataja pilguga hinnata, kuid ma võib olla isegi saan aru, mida sa mõtlesid.
Ma olen kindel, et kindlasti esineb mingeid paanikahooge ka mingites teistes raamatutes/filmides, kuid ma pole neid lihtsalt näinud. See paanikahoo mõte tuli mul muide suhteliselt lambist.
Haha . Minu meelest on Jaan üks ilusamaid mehenimesid. See on kuidagi nii puhas ja selge ja kõlav. Ta on olnud Lydia isa parim sõber alates varjasest lapsepõlvest. Nii et võiks öelda jah, et ta on väga hea perekonnatuttav ja hetkel tõesti vallaline.
Aga suur-suur aitäh sulle nii vahva ja toreda kommentaari eest! Ja muidugi pole mul midagi sinu jututuju vastu. Pigem vastupidi.
See tähendab mulle väga palju.
Tead, ma ausalt öeldes natuke isegi pelgan seda suudluse kohta. Mulle tundub, et olen teie ootused selle suhtes liiga kõrgele kruvinud ja siis äkki ei suuda ma neid täita. Aga suudlus tuleb muidugi kindlalt.

Ma pean siinkohal vajalikuks tänada veelkord kõiki oma kalleid lugejaid-kommenteerijaid. Te lihtsalt mõjute mulle nii motiveerivalt ja ma tunnen aeg-ajalt, et ei suuda teie toredate kommenataaride vastu piisavalt tänulikkust üles näidata. Ma ausalt ei tea, kuidas ma teid ära teenisin. Te olete lihtsalt parimad.
Kuid samas tuleb tunnistada, et te olete mu ka päris ära hellitanud.

Ma alati natuke imestan, kui mulle vastatakse kuidagi sarnaselt sinu vastusele, et minult on nii hea kiitust kuulda. Nagu oleks eriliselt eksklusiivne just minult kommentaar saada Aga no kuna ma eelistan oma aega HÄID asju lugedes kulutada, siis mingit allapoole lävendit jäävaid katsetusi ma väga isukalt ei loe. Võib-olla siis kui igav on

Just saying, et ega ma ei süüdistagi sind paanikahoo kopeerimises. Lihtsalt tuletas mulle midagi meelde

Suudluse kohta niipalju, et ära karda seda kirjutada. Me siin ootame seda suudlust, kuid see, kuidas ja kus see juhtub, on vaid sinu välja nuputada. Ma kujutan ette, mida sa tunned. Mul on Tobey-ga nii, et on palju erinevaid mõtteid ja kui ma otsustan ära midagi, tundub, et ikkagi on nii vale. Seepärast mul läheb ka kaua. Nii palju asju on juba seal muutunud

Parim tänuväljendus on oma lugejatele uus osa :)

Audrey: Sa oled nii kuri...tegid jaani oma kommentaaris nii koledaks. Ma just suutsin selle veits imeliku vanamoodsa nime taha ilusa seksika vanema mehe mõelda ja siis äkki...BOOM , tuled sina ja teed temas mingi 52-aastase, koledate teksade ja sakulihasega vanamehenässi, kes peaks nüüd meid siis sinu meelest edasi sümpatiseerima või??? Auts see ületas ikka igasuguse taluvuse piiri.
Aga pole hullu, kui nüüd tõtt näkku öelda, siis ma ka ei suutnud teda alguses ilusaks mõelda, alles hiljem ja ei tea kas ta praegugi täiesti ok on, aga samas ikkagi nüüd sa tuletasid mulle meelde, et ta vb ei olei nii ilus, aga samas on ta siia juttu nii nunnu ja armsa iseloomuga kirjutatud, et ta no lihtsalt peab ju ilus olema.

Ma elan ka maal nüüd uuesti ja elasin maal ka enne linna kolimist ja sellekohapealt on teil tõesti õigus, et maal on need hommikud tõesti ilusad ja mõnusad, aga ikkagi kell neli üles tõusta ja jooksma minna. Jalutama võib-olla, aga jooooksma?? :O

Audrey, Sest sa ise kirjutad ju nii suurepäraselt. Ja mul on meelde jäänud mõned sinu kommentaarid natuke algajamatele kirjutajatele. Noh, ühesõnaga ma tahan öelda seda, et sa oled tõeline asjatundja.
Mul on ka osad suudluse versioonid tegelikult isegi juba kirja pandud, aga ma pole kindel, kuhu ma need paigutan. See ongi kirjutamise juures kõige raskem, et sul on üks mõte ja teine mõte, aga sa ei oska nende vahele midagi panna.

Naughty, Hahaha Muidugi on ta tegelikult ilus. Aga ega ilu polegi ju kõige tähtsam. Iseloom loeb ikka rohkem Kuigi, ma ei usu, et suudaksin praeguse seisuga kirjutada jutu, kus meespeategelane kole on.
Mina olen eluaegne linnalaps olnud ja mõningate siinsete mugavustega üsna ära harjunud. Kuigi vahel mõtleks, et tahaks maale elama küll. Siis ma suudaksin end hommikul ehk isegi jooksma vedada.

Sorri Birgit, et sulle trauma põhjustasin

No ma tänan sind MyMystery, sina oled samuti üliväga hea, muidu ma ei loeks ega vaevuks kommenteerima :)

Ma ise tavaliselt mõtlen ka tähtsamate ''sündmuste'' puhul alati, et kuidas jutt edasi kulgeb, kui kirjutan selle nii või teisiti.., mida juurde saan lisada, milliseid nüansse, kuidas see edasist sündmustikku mõjutaks... Ma loodan, et mõistad Mõtle oma variantide puhul sarnaselt- ja loomulikult mõtle ka selle peale, mis meid rohkem pöördesse ajaks

Palun palun

Kusjuures varem kippusin ma oma juttude puhul liiga impulsiivseid otsuseid tegema, lihtsalt tuli mingi mõte, mis tundus kirjutamise hetkel väga hea olevat, ja nii ma selle kirja paningi. Pärast, kui ma selle koha pealt jätkama ka pidin, oli ikka väike kahetsus sees. Nüüd ma üritan seda viga mitte teha ja katsun kõik ikka hoolsamalt läbi mõelda. Eks mul mingid kindlad pidepunktid olid juba enne kirjutamahakkamist paigas, kuid nende vahele on nüüd seda ''silda'' vaja.

Tsau!
Ma loodan, et te ikka mäletate veel seda juttu, sest paus on ikka päris pikk olnud. Kui te seda osa lugema hakkate, siis ehk saate aru, miks. Nimelt on asi selles, et kõige parema meelega kirjutaksin ma ainult sellest, kuidas Jaan ja Lydia kogu aeg ninapidi koos on. Aga siis ei oleks nende ühised hetked ju enam nii erilised. Nii et natuke igavamaid osi tuleb ka kannatada (minu jaoks on neid üsna piinarikas kirjutada ka). Kuid see kõik on ju parima eesmärgi nimel, eks.

16. Koridoris oli tõesti üsna kõhedusttekitavalt vaikne. Muidugi kellaaega arvesse võttes ei olnud selles midagi imelikku; selleks ajaks olid tavaliselt ka suurimad pidutsejad ära kustunud ning ringi tiirutasid ainult veidrikud. Lootsin südamest, et ma mõne endasugusega ei kohtu. Sest kindlasti ei saaks sellest midagi meeldivat tulla. Kuid tundus, et seekord mul vedas ja ma jõudsin õnnelikult lobisse. Vastuvõtu laua taga istuv naine, kes ei olnud õnneks see, kellega Jaan eile flirtinud oli, heitis mulle pisut imestunud pilgu, kuid ei öelnud midagi.
Niipea, kui välja astusin, tundsin, kuidas värske õhk mu pea selgeks lööb. Kogu see vastik uimasus oli justkui peoga pühitud. Õues oli küll veidi jahe, kuid see ei häirinud mind. Kui ma piisavalt kiiresti jooksen, hakkab mul juba tõenäoliselt üsna varsti soe. Võtsin sörkides suuna promenaadi poole. Ma ei teadnud küll täpselt, kuidas sinna saada, kuid olin kindel, et jõuan ekseldes kohale. Ega see Haapsalu nüüd nii suur ka polnud.
Kümme minutit hiljem hakkasin aga kahetsema, et polnud oma iPodi kaasa võtnud. Loodus oli küll ilus ja tee justkui lendas mu all, kuid mu mõtted –või õigemini mälestused möödunud ööst- hakkasid segama. Vali muusika oleks need ideaalselt summutanud. Suundusin metsa ja nautisin vaatepilti, mida kõrged puud ja tihedad põõsad pakkusid ning pehmet rada, mis jalgu absoluutselt ei põrutanud. Eelistasin maastikul jooksmist iga kell rohkem kui asfaldil traavimist. Õigepea nägin ka puude taga paistvat promenaadi. Tundsin siirast rõõmu, et vähemalt ükskord polnud orienteerumisoskused mind alt vedanud. See haaras mind täielikult ja nii ma unustasingi end ümbritsevale tähelepanu pöörata ning leidsin end järgmisel hetkel kõhuli maast. Olin ilmselt mingisuguse puujuurika otsa komistanud. Oigasin pigem ehmatusest kui valust. Lisaks ei teinud teadmine, et olin oma uhiuutele valgetele pükstele inetud mustad plekid peale kukkunud, minu olemise eriti paremaks. Tõsiselt, mis mul arus oli, kui ma endale heledad riided valisin? Fakt, et ma komistan iga teise asja otsa, mis maas vedeleb, oli ju üldteada. Ajasin ennast vaevalise oigega püsti ning vaatasin väriseva südamega oma pükste seisukorda. Mul oli õigus olnud; need olid põlvedest pahkluudeni määrdunud. Endamisi vandudes pühkisin mustuse maha ja üritasin päästa, mis päästa sai. Plekid läksid küll õige pisut heledamaks, kuid täielikult aitas neist lahti saada ainult tugev pesupulber. Kaalusin, kas jätta jooksmine kus seda ja teist, kuid järgmisel hetkel tundsin selle mõtte pärast juba häbi: kas ma tõesti lasen mingitel nõmedatel mustadel pükstel end häirida? Niisiis sörkisin oma tund aega mööda promenaadi edasi-tagasi ja nägin ära ka hingematvalt ilusa päikesetõusu. Seejärel läksin läbi bensiinijaamast, et osta endale šokolaadijäätist. Sest pärast sellist pikka jooksuretke tuli ju ennast kuidagi premeerida ja samas vajasin ma ka midagi, mis aitaks hotelli minemist edasi lükata. Kell oli ju kaugeltki liiga vähe. Istusin ühele promenaadi pingile, asusin oma maiuspala kallale ning nautisin imelist merevaadet. Kui tundsin, et olen piisavalt aega viitnud, läksin rahuliku kõnniga tagasi hotelli juurde. Eksisin muidugi ka paar korda ära ning jõudsin tagasi kella üheksa paiku. Nüüd oli juba rohkem rahvast liikvel, üks hommikusöögilt tulev paar kergitas minu mitte kõige puhtamat välimust nähes lõbusalt kulmu. Ma ei teinud neist välja. Tahtsin ainult kiiresti hotellituppa jõuda ja uurida, ega emal juhuslikult pesupulbrit kaasas ei olnud. See oli muidugi üsna ebatõenäoline. Ust kaardiga avades mõistatasin, kas ma pean vaikselt olema, või on nad juba üles ärganud. Mu süda hakkas teadmises, et näen peagi Jaani kiiremini pekslema ja mu lingil olev käsi peatus hetkeks, et saaksin oma hingamise korda. Lõpuks suutsin end ukse avamiseks piisavalt kokku võtta. Astusin sisse ning katkestasin ilmselt mingi ema jutu. Kõik kolm silmapaari pöördusid uudishimulikult minu poole, kuid ma tundsin ainult ühte neist end põletamas. Sekundi murdosaks valitses toas vaikus, aga enne, kui ma jõudsin tervituseks suu avada, puhkesid kõik toas viibijad –muidugi peale minu- valju häälega naerma. Põhjust polnud kuigi raske ära arvata; ilmselgelt oli asi minu välimuses, millest oli enam kui selge, et ma olin ränga seikluse üle elanud.
’’Sul oli vist päris lõbus jooks,’’ tähendas Jaan, hääles sõbralik pilkevarjund. Ta kandis beežikaid poolpikki pükse ning valget üsnagi liibuvat lühikeste varrukatega särki. Mul käis kõhu alt jutt juba paljalt sellepärast, et ta mind kõnetas. See ei olnud lihtsalt normaalne. Kuid vähemalt paistis, et ta oli meie öise vahejuhtumi unustanud.
’’Päris palju sai läbi elatud jah,’’ vastasin, üllatudes ka pisut ise oma enesekindluse üle. ’’Ema, ega sul juhuslikult pesupulbrit kaasas pole?’’
Ema raputas naerupisaraid silmist pühkides pead. ’’Ei, kullake. Sa ikka oskad. Kuigi sinu puhul ei tohiks ma selle üle isegi imestada. Vähemalt jäid sul luud-kondid terveks. Mis üldse juhtus?’’
’’Ma unustasin hetkeks oma jalgealust jälgida ning komistasin vist mingi puujuure otsa,’’ seletasin. See ei paistnud tegelikult eriti kedagi üllatavat. Tegelikult oleksid nad tõenäoliselt rohkem imestanud selle üle, kui oleksin tervena tagasi tulnud.
’’Läheks äkki hommikust sööma?’’ pakkus ema. ’’Ma võin kihla vedada, et sa oled üsna näljane. Õigupoolest me just sind ootasimegi.’’
Tegelikult oli mu kõht jäätisest veel üsna täis, aga mitte mingil juhul ei kavatsenud ma neile üles tunnistada, et käin jooksmise asemel hoopis maiustamas. Eriti veel Jaani ees. Lisaks olid nad mind ju oodanud, nii et keelduda oleks üsna ebaviisakas olnud.
’’Ma panen ainult kähku teised riided selga ja siis olen kohe valmis,’’ lubasin vannituppa minnes. Vahetasin kiiresti dressid lühikese õhulise valge suvekleidi vastu ise samal ajal lootes, et täna pole tuulist ilma.
Kammisin ka kiiruga oma juuksed ära ja püstitasin enda valmissättimise ajalise rekordi. See paistis ka teistele muljet avaldavat. Ema silmitses mind imetlevalt. ’’Kuule, tüdruk. Ma pean sinust vist õppust võtma. Sellise ajaga selline tulemus..’’ Tundus, et tal jäi sõnadest puudu.
Punastasin ja vaatasin maha. Minu meelest polnud ma küll midagi erilist, nägin lihtsalt natuke rohkem tsiviliseeritud inimese moodi välja. Aga samas, mu emale meeldis komplimente teha.
Kui me restorani poole minema hakkasime, tundsin, kuidas söödud jäätis kõhus keerab. Võib olla ei olnud hea mõte hommikut nii rammusalt alustada. Või võib olla oli asi hoopis selles, et Jaan kõndis minust kõigest mõni samm tagapool ja olgugi, et ma polnud sugugi kindel, et ta mind üldse vaatab, kujutasin tema põletavat pilku oma seljal üsna elavalt ette. Pealegi ei olnud mu kleit just kõige siivsam. Mõni rangem ema oleks oma tütrel sellise riietuse kandmise kohe kindlasti rangelt ära keelanud. Seelik lõppes tublid viisteist sentimeetrit enne mu põlvi, kuid õnneks ei olnud see liibuv, mis leevendas mingil määral asjaolusid.
Hommikusööki pakuti klassikalises bistroolauas. Valik polnud küll teab mis suur, kuid keskmisest Eesti pere hommikusöögist leidus seal siiski rohkem toitu. Isa ja Jaan võtsid suure taldrikutäie putru, ema piirdus väikese kausitäie maisihelvestega ning mina järgisin tema eeskuju.
Asusime sööma, taustaks ema lakkamatu jutuvada. Mõne aja pärast tõusis Jaan püsti, et endale uus klaas vett tuua. Kuna ema jutt mingist vanast filmist mulle eriti huvi ei pakkunud, saatsin Jaani pilguga. Kahjuks oli joogiautomaadi juures ka üks blondiin, kes oleks täitsa vabalt võinud modell olla. Kindlasti oligi. Sellisel ilul ei saa ju lasta raisku minna. Otseloomulikult hakkas Jaan temaga rääkima, ja tuleb mainida, et seekord flirtis ta tunduvalt rohkem, kui selle vastuvõtulaua tibi puhul, kes tõusis minu vihanimekirjas nüüd eelviimasele kohale. Nagu oligi arvata, võttis blondiin kohe ka vedu ja andis enda poolt veel asjade käigule hoogu juurde. Mu söögiisu kadus paugupealt. Nägin kohutavalt suurt vaeva, et lusikatäis, mis koosnes suurel hulgal piimast, mille sees ujus üks väike õnnetu maisihelves, alla neelata. Ema ja isa olid oma vestlusesse nii haaratud, et ei pannud tähelegi, kuidas ma oma peaaegu täis kausi mööduva lauakoristaja kandikule libistasin. Üritades võimalikult muretult naeratada, teatasin, et mul on kõht täis ja ma ei viitsi laua ääres enam olla ning saanud loa lahkumiseks, põgenesin hotellituppa tundes, et vajan veel üht jooksutiiru.

17. Kogu päev möödus tuimas valuudus. Käisime rannapromenaadil ja raudteejaamas. Jaan meiega kaasa ei tulnud. Paistis, et ta oli võõraste naistega flirtimise oma uueks elukutseks võtnud. Miks ta seda tegi? Miks ta hakkas justkui lambist külge ajama igale naissoost olendile, kellega kokku juhtus? Kas ta oligi kogu aeg selline või hakkas tal äkki jooksuaeg? Turtsatasin selle mõtte peale, kuid mu naeratus kadus kiiresti.
Millegipärast tundus mulle, et see on kuidagi seotud eilse ööga. Ilmselt mõistis Jaan siis täielikult, mida ma tema vastu tegelikult tunnen. Niisiis üritas ta mulle teistele naistele külge ajades selgeks teha, et see tunne ei ole vastastikune. Igatahes oli temast ääretult tobe niimoodi meist eemalduda. See pidi olema ju tore reis, kus me oleme kogu aeg neljakesi koos. Kuid ema ja isa ei paistnud see eriti häirivat. Võib olla see siis ikka tähendas, et Jaan oligi selline? Kurat, see tegi ikka nii metsikult haiget.
Kui me pärast ekskursiooni, mis ei paistnudki lõppevat, lõpuks hotelli naasime, nägin ühel tänavanurgal, üsna meie ööbimiskoha lähedal pisikest ööläbi avatud olevat baari. Paistis, et ma olin just leidnud viisi, kuidas seda hingenärivat valu natuke leevendada.

                                                                 *
Ootasin, kuni ema ja isa olid kindlalt magama jäänud ning hiilisin siis vaikselt uksest välja, kaasas kõik mu säästud. Jaani sellel ööl meie toas ei viibinud, kuid ega see mind eriti ei üllatanudki.
Baaris oli üsna vähe rahvast. Uksest kõige kaugema laua taga istus küll üks kümnepealine seltskond, kuid see oli ka kõik.
Leti taga seisis roosas kleidis täiusliku keha ja täiusliku näoga noor tibi, kes igavlevalt nätsu näris. No tore, veel üks modell. Huvitav, kas Jaan oli talle juba külge löönud?
Olgugi, et ma olin veel alaealine, ei tundud ma alkoholi kättesaamise pärast muret. Uskusin, et mu sorgus juuksed, väsinud ilme ja pisut laialiläinud ripsmetušš jätsid minust umbes kahekümnendate keskpaigas oleva meeleheitel naise mulje.
’’Üks viski, palun,’’ ütlesin, kui olin leti juurde jõudnud. Tegelikult ma ei teadnud ise ka, miks ma just selle tellisin. Mu varasemad kokkupuuted alkoholiga olid peaaegu et olematud, kui paar Linda juures joodud rummikokteili välja arvata. Kuid viski tundus olevat hea jook, millega alustada.
Nagu ma arvanud olingi, täitis naine silmagi pilgutamata minu soovi, ise samal ajal elu eest nätsu närides. Kui olin oma klaasikese kätte saanud, pidasin aru, kas jääda sinna samasse või valida endale mõni laud. Lõpuks otsustasin siiski leti kasuks, sest üksi istudes oleksin kindlasti selle seltskonna tähelepanu pälvinud ja seda ma ei tahtnud. Ja pealegi, nii oli mul kergem uut klaasi tellida. Sest oli üsna kindel, et ühega ma piirduda ei suuda.
Jõin terve klaasi ühe hingetõmbega tühjaks. See oli üsna kibe ja jättis endast mu kurgust alla voolates tulikuuma juti maha. Surusin alla soovi köhida
’’Ma võtaksin veel ühe,’’ sõnasin pisut kähedalt. Naine täitis mu tellimuse ning asetas nätsumulli puhudes klaasi minu ette. Tema näts oli täpselt sama roosa kui ta kleit.
Olles ka teise klaasi tühjendanud, tellisin kolmanda. Seekord jäi naine mind pisut kauemaks silmitsema ning küsis siis kaastundliku muigega: ’’Raske öö?’’
Turtsatasin. Kogu mu sisemus hakkas tasapisi surisema. ’’Kas seda on siis tõesti nii selgesti näha?’’
Tibi vajus hetkeks mõttesse. Ilmselt juurdles ta, kas ikka tasub kliendile nii inetult öelda. Lõpuks otsustas ta siiski tõe kasuks ja ulatas mulle noogutades kolmanda klaasi.
’’Sul on õigus,’’ kinnitasin järjekordset viskit kurgust alla kallates, ’’ma ei saa juba teist ööd magada.’’
Seekord valas naine mulle neljanda klaasi, ilma et ma seda üldse küsimagi oleksin pidanud. ’’Las ma arvan: asi on armastuses.’’
See võõras naine tundis mind ikka nii hästi. Võib olla me olime hingesugulased?
’’Sul on kuradi õigus. Jälle,’’ pomisesin ning sirutasin käe nüüd juba viienda klaasi järele. ’’Mis su nimi muidu üldse on?’’
’’Lola,’’ vastas baaridaam naeratades ja puhus veel ühe nätsumulli. ’’Ja sinu?’’
’’Lydia,’’ pomisesin. ’’Mingi kuradi vanaaja nimi.’’ Tegelikult ei olnud mu nimi mind kunagi häirinud, kuid nüüd ajas see mind millegipärast nii endast välja. Miks ei võinud mul ka mingi armas nimi olla, näiteks Lola või Maaja või Jaana?
Baaridaam noogutas kaastundlikult ja ulatas mulle kuuenda klaasi. Hakkasin juba tegelikult vaikselt muret tundma, kas mul rahast ikka välja tuleb, kuid uus sõõm alkoholi lükkas selle tagaplaanile. Kahjuks ei saanud sama öelda mu südamevalu kohta. Kui palju ma pean veel jooma, et sellest lahti saada?
’’Miks peab armastus alati nii raske olema?’’ küsisin rohkem iseendalt. Ma ei teadnudki tegelikult ise ka, miks ma selle valjusti välja olin öelnud. Kas ma tõesti ootasin, et see tibi selle kohta midagi tarka öelda oskab? Kuid sellest hoolimata jätkasin ma endiselt valjul häälel: ’’Miks ma siis armun sellesse inimesse, kuigi ma tean, et ei sama temaga kunagi koos olla?’’
’’Sest keelatud armastus on alati põnevam,’’ pakkus tibi abivalmilt ning ulatas mulle seitsmenda klaasi.
’’Ma ei taha mingit kuradi keelatud armastust, ma tahan lihtsalt selle inimesega koos olla. Aga ma ei saa. Ta on minust nii palju vanem. Ja pealegi veel mu isa parim sõber. Isegi, kui ma talle meeldiksin, ei saaks me elu sees koos olla, ilma et kellelegi haiget teeksime.’’ Taipasin liiga hilja, et olin vist liiga palju öelnud. Kuid nüüd oli kahetsemiseks liiga hilja. Tõmbusin oma istmel pisut kössi ja pomisesin: ’’Oih.’’ Nüüd teadis mu saladust siis kaks inimest.
’’Sellest pole midagi,’’ lausus Lola lohutavalt. ’’Minu esimene poiss-sõber oli eksvang. Mu vanematele see absoluutselt ei meeldinud. Nad ei tahtnud tema varjugi näha ja nii me pidimegi enamiku oma imelistest öödest kusagil silla all veetma, sest ta jagas korterit veel mingite narkaritega ja need ei meeldinud jällegi mulle. Kuid siis jäi ta veel ühe vargusega vahele ning läks uuesti vangi. Aga üks ilus suhe oli see küll.’’
Naeratasin. ’’Tead, kui ma sind nägin, ei osanud ma arvata, et sa nii tore võid olla.’’ Jätsin lisamata, et võib olla oli ta viisakas vaid sellepärast, et see oli tema kui klienditeenindaja kohus.
Lola punastas ning valas mulle uue klaasitäie, öeldes, et see on maja poolt. See tuletas mulle meelde, et peaksin ka oma eelmiste viskide eest maksma. Vahetasin kakskümmend viis eurot klaasi viski vastu ning just siis, kui olin sellest lonksu võtmas, kuulsin, kuidas uks avanes. Pöördusin vaatama, kes tulid, kuid kahjuks ei mõjunud alkohol mu tasakaalule just kõige paremini ja järgmisel hetkel leidsin end kipaka baaripuki asemel hoopis põrandalt.
Lola tormas konstakingade klõbinal leti tagant minu juurde, et mind aidata. See oli temast armas. Kuid enne, kui ta mind püsti tõsta jõudis, jooksis meie poole veel keegi. Tõstsin pea ning täpselt sellel hetkel, kui mu silmad mehe omadega kohtusid, tõi ta kuuldavale vaikse šokeeritud ahhetuse ning küsis nõrgal häälel: ’’Lydia?’’
Kurat. No seda ei olnud nüüd küll vaja. Miks Jaan just praegu siin pidi olema? Miks ta ei võinud meiega ühineda näiteks seal rannapromenaadil, kus mul külm hakkas ja ma ei oleks tema soojendavast embusest ära öelnud?
Lola vaatas kord mind ja siis Jaani ning paistis lõpuks õiged tükid kokku panevat. Ta muigas teadlikult ja tõusis püsti, naasis leti taha ja asus klaase puhastama. Märkasin alles nüüd, et Jaaniga oli kaasas keegi kütkestav brünett. Ta seisis segaduses olles meid mõne sammu kauguselt. Ka Jaanile paistis oma kaaslane meenuvat. Ta läks naise juurde, vahetas temaga paar lauset, mille peale too vihaselt välja marssis. Kas ta oli just oma kaaslase minu pärast hüljanud? See oli ühteaegu nii uskumatu kui ka liigutav ja ka väga meelitav. Kuni ma jõudsin järeldusele, et tegelikult tundis ta end lihtsalt minu pärast vastutavana, sest me olime ju ikka neljakesi reisile tulnud.
Tagasi minu juurde jõudnud, sirutas Jaan käe välja, et mind püsti tõsta. Tõusin vankuvatele jalgadele ja tuikusin ikka üsna korralikult.
’’Sul on erakordne anne kõige ebasobivamal ajal välja ilmuda,’’ ütlesin pehmel keelel.
Jaan ohkas. ’’Mina ütleksin, et mul on erakordne anne just täpselt väga õigel ajal välja ilmuda,’’ sõnas ta pisut vihaselt. ’’Kas sa plaanisid ennast täiesti pildituks juua?’’
Ma jätsin sellele küsimusele vastamata ning viisin jutu mujale: ’’Mis nüüd saab?’’
’’Hotelli ma ilmselgelt sind sellises olekus viia ei saa, siia jääda poleks ka hea mõte. Kuidas oleks ühe värskendava jalutuskäiguga?’’
Olin pikemalt mõtlemata nõus. Muidugi valmistas mulle rõõmu iga Jaaniga koos oldud hetk, kuid fakt, et ma olin joobes, muutis kogu olukorra pisut ohtlikumaks. Sest praegu oli filter mu aju ja keele vahel veel kehvem kui tavaolekus.
Tuikusin aeglaselt Jaanile järgi. Sellest tõotas tulla üks põnev jalutuskäik.

Issand, kui sa nüüd kohe uut osa ei lisa, siis ma ausõna, suren vist uudishimu kätte ära, sest kas nüüd tuleb suudlus?!!? Oh god, sa ei suutnud mingi igava koha peal lõpetada, eks? Väga õel sinust tõesti.

Aga muidu, andestust, et polnud eelmise osa kohta kommentaari jätnud, sest noh, ma polnud seda lugenudki. Ups. Kuidas ma küll võisin, eks?

Ja nüüd palun, ära piina, ja lisa varsti, nagu värväga varsti uus osa, eks?
Tänan.

Suur suur aitäh sulle, et sa ikka loed ja kommenteerid.

Kusjuures alguses oli mul plaan nende jalutuskäiku juba selles osas kirjeldada, aga see venis oodatust pikemaks ja ma otsustasin, et ehk tuleb midagi järgmiseks korraks ka jätta.
Tegelikult on hea, et ma sellise koha pealt lõpetasin, sest siis on mul endal ka kange soov seda kohe jätkata ja nii saab uue osa kiiremini. Mul on sellest tegelikult juba üsna tubli tükk valmis. Ma ei tea, mis veider inspiratsioonilaks mind eile tabas, aga ma kirjutasin vist peaaegu kaks tundi järjest, täiesti vahetpidamata. Arvestades seda, et ma olen üsna püsimatu inimene, on see kõva sõna.

Kuidas sa võisid jah?

Ja muide, sa vist ei kujuta ettegi, kui väga ma midagi sinu kirjutatut ka lugeda tahaksin.

Ole siis kiire, eks. Ja tõhus. Ära unusta midagi kirjutada, eks. Üks suudlus näiteks...

Igatahes, ma kirjutan küll praegu, aga see on teistel eesmärkidel, mistõttu ma ei saa siia midagi lisada. Mitte et mul oleks väga midagi lisada kah Selles see jama seisnebki hetkel, nii et ma olen siin paaril viimasel päeval ennast reaalselt korralikult kätte võtta, sest tahtsin suvega valmis kirjutada. Et kooliajal elu lihtsam oleks. Eks näis

Kiire olen ma küll. Aga tõhus...no seda me veel vaatame.

Vau. Kas meil on lootus seda millalgi (näiteks kaante vahel) lugeda ka? Sest ma arvan, et kui sinult mingi raamat ilmuks, ostaksin selle vist küll pikemalt mõtlemata ära.

Kas just kaante vahel... Esialgne plaan on see uurimistööna esitada, kuigi jah, korra nagu käis peast läbi mõte, et võiks sellega ka kunagi midagi peale hakata... Näis, mul ei tasu enda lootusi nii kõrgeks ka ajada, kuna ma juba tean seda, et mul pole lugude lõpetamisega just parimad suhted.

Aga, kus siis uus osa nüüd on?

Täiega lahe. Minu koolist vist kirjutas ka kunagi üks õpilane uurimistööna raamatu ja siis ma mõtlesin, et kurat miks ma ise selle peale ei tulnud. Kuigi tegelikult see võib vist päris keeruline olla kui inspiratsiooni pole. Aga igatahes ma hoian sulle pöialt ja loodan seda millalgi lugeda ka saada.

Uus osa on peaaegu valmis, aga ma pole kindel, kas ma sellega praegusel hetkel täiesti rahul olen. Kui ma homme peale tööd täitsa laip pole, siis saab selle homme.

JEHUUUUUUUUU! okei mulle meeldib ja ma nii õnnelik, et jutt jätkub ja audaltöeldes on uue osa ootamine ikka kuradi raske. Aga ma pole seda juttu hüljanud ja see meeldib mulle endiselt väga. no tegelt ka, ma ei suren põnevusest mis seal jalutuskäigul juhtub, Jaan on nii vinge. hetkel telefonis halb kirjutada, aga tee uus osa kähku ja siis saan pikema kommentaari kirjutada!

Suur aitäh sulle! Ning minul on jällegi hea meel sinu kommentaari siin näha , tore, et sa selle lugemist hüljanud pole.
Selle jalutuskäiguga on nii, et ma olen kogu aeg kirjutanud ja kustutanud ja kirjutanud ja kustutanud ja ikka pole rahul. Ma lihtsalt tahan, et see oleks täiuslik, kuid siiamaani on selle saavutamine päris raske olnud.
Ma loodan, et hiljemalt esmaspäevaks või siis teisipäevaks saan osa valmis.

Oh issand. Teate, ma võin ausalt öelda, et pole ühegi teise osa kirjutamisega nii palju vaeva näinud kui sellega. Ma lihtsalt tahtsin, et see oleks nii täiuslik kui võimalik, kuid iga kord, kui olin osaga juba lõpusirgele jõudmas, tundsin, et ma pole rahul, et kõik pole nii nagu ma tahan. Siis läks aega, et leida koht, millega ma täpsemalt rahul polnud. Ja ka see oli raske. Nüüd võtsin ma end siis lõpuks kokku ja lahendasin selle parimal võimalikul moel. Ma loodan, et te jääte rahule.

18. Niipea, kui välja jõudsime, tundsin, kuidas värske õhk mu alkoholist sumiseva pea pisut selgemaks lõi. See oli mõnus õhk, selline külm ja karge. Hea vaheldus baaris olnud pisut läppunud haisule. Hingasin sügavalt sisse ning hakkasin edasi minema. Suutsin teha paar täiesti normaalset sammu, ent koperdasin siis ühe trepiastme otsa ning valmistusin valusaks kokkupõrkeks maaga. Õnneks oli Jaanil hea reageerimisvõime. Mõne hetkega oli ta minu juures ning püüdis mu kinni. Mu põsk põrkus üsna valusasti mehe rinna vastu. Ühe imelühikese hetke vältel ei liigutanud kumbki meist. Tundsin Jaanist hõnguvat õrna Hugo Bossi lõhna ning sulgesin naudingust silmad.
Kahjuks ei kestnud meie kohmetu poolembus kuigi kaua; Jaan tõmbas minu alaselga toetava käe üsna kiiresti ära. Kuid siiski paistis ta arvavat, et edaspidi on kindlam mind toetada ning seesama käsi libises hoopis mu õla ümber, surudes mu külje tugevalt tema oma vastu. Minust käis läbi tugev erutusevärin. Me ei olnud kunagi nii lähestikku olnud. Ta ei olnud mind kunagi niimoodi puudutanud. Ja see meeldis mulle. Panin käe suurema toe saamiseks ja –mis seal salata- ka eesmärgiga Jaanile veel lähemal olla ta puusa ümber.
Liikusime üsna aeglaselt, sest põhi rõhk oli minu püsti hoidmisel, mis osutus arvatust keerulisemaks. Nii raske oli sirgelt käia; muidu sile asfalt tundus ühtäkki kohutav surmalõks olevat, kus iga lahtine kivi tundus lausa ootavat, et ma ta otsa koperdaksin. Lisaks oli tee kuidagi kahtlaselt kaldus.
Lõpuks, kui me olime pargini jõudnud, paistis Jaan mu tarimisest tüdinevat ning tegi ettepaneku pingile istuda. Ma ei näinud mingit põhjust vastu vaielda –kõndimine oli ka mind ära väsitanud- ning mõne aja pärast leidsimegi end ühelt üsna värskelt üle värvitud pingilt. Muidugi oli mul kahju Jaanist lahti lasta, kuid puhkus kulus meile mõlemale igati ära.
Istusime mõnda aega vaikides, meie kehade vahel igati sünnis vahe. See ei meeldinud mulle, kuid tundus, et isegi alkohol ei olnud suutnud minus tekitada piisavalt julgust seda muuta.
Viimaks avas Jaan suu: ’’Lydia. Miks sa seda tegid?’’ Ta oleks võinud öelda nii palju muud, näiteks mind minu vastutustunde pärast noomida, või siis küsida, kuidas ma alkoholi üldse kätte sain. Kuid teda huvitas vaid põhjus. Võib olla ta tõesti hoolis minust? Sellepärast otsustasin vasta talle otse südamest, mitte nipsakalt, nagu olin algselt plaaninud. Või äkki oli asi hoopis selles, et alkohol tekitas minus lihtsalt tahtmise erakordselt aus olla, maksku mis maksab.
’’Ma arvasin, et see tuimestab valu,’’ ütlesin kähedalt, ’’aga sittagi ta tuimestab.’’
Jaani paistis mu vastus üllatavat. Nüüd oli tema hääles ainult mure: ’’Mis sulle haiget teeb?’’
Vaatasin tema poole. Tema suured sinised silmad seirasid mind valvsalt. Ma kartsin, et upun neisse ning pöörasin igaks juhuks pea kõrvale. ’’Ma ei saa sulle öelda.’’
’’Miks?’’ päris Jaan. Ma olingi arvanud, et ta midagi sellist küsib ning vastuse juba aegsasti välja mõelnud: ’’Sest ma vihkan ennast, kui ma seda sulle räägin.’’
Ma peaaegu kuulsin, kuidas Jaan kulmu kortsutas. ’’Aga kas keegi teine teab? Ja kas ta oskab sind aidata?’’
Noogutasin. ’’Linda teab ja Lola ka, see baaridaam. Kuid nad ei saa mind aidata. Mitte keegi ei saa.’’
’’Kohe mitte keegi?’’ Jaani hääl lausa nõretas murest. Mul hakkas temast lausa kahju, ning ma otsustasin teda veel ühe tõreterakesega kostitada: ’’Või tegelikult, üks inimene saab. Seesama, kelle pärast ma oma meeli tuimestama pean.’’
’’Ja kes see inimene on?’’ küsis Jaan.
Ühtäkki hakkasin ma naerma. Kogu see olukord tundus korraga nii naljakas. Ma ju narritasin Jaani! Lasin ta oma saladusele nii lähedale, kuid ometi keerutasin ja mängisin temaga. See oli nii lõbus!
See paistis Jaani veel rohkem segadusse ajavat. Kuid ilmselt kirjutas ta minu veidra käitumise alkoholi arvele. Mõnda aega ei öelnud kumbki meist midagi. Kas Jaan andis tõesti nii kergesti alla? Tuleb tunnistada, et olin pisut pettunud: ootasin, et saan teda pisut kauem kiusata.
Järsku haaras Jaan mu käest. Ma ehmatasin ennast vist vähemalt pool promilli kainemaks. See oli esimene kord, kui ta mind niimoodi vabatahtlikult puudutas; mitte lihtsalt selleks, et mind kukkumast takistada, või sellepärast, et Feodor käskis meil seda oma hingepuhastusrituaalil teha.
Endiselt šokist pisut oimetu, pöördusin talle otsa vaatama. Jaan silmitses mind ainiti. Tema käsi minu sõrmede vastas oli nii soe, nii tugev ja hea.
’’Lydia,’’ ütles ta tasasel ja mulle tundus, et pisut meeleheitlikul häälel, ’’kui mina oleksin see inimene, kas sa siis ütleksid seda mulle?’’
Tardusin. Kas ta teadis? Kuidas ta võis teada? Olin ma siis tõesti nagu avatud raamat? Tegelikult on ju Jaan taiplik mees ja arvestades minu erakordselt halba oskust oma kohmetust tema juuresolekul varjata, ei tohiks selles midagi nii imelikku olla.
Vaatasin Jaanile silma ja tundsin, kuidas kogu mu sisemus kiheleb, mu süda peksles tohutu kiirusega, kõhus oli õõnes tunne, hingasin liiga kiiresti. Mul oli võimalus. Mul oli võimalus talle nüüd ja kohe kõik südamest ära rääkida ja siis teada, et võin rahulikult, ilma varjamata edasi elada. Kurat, see oleks nii palju pingevabam.
Samas muudaks see ju ka kõik palju raskemaks. Kujutasin ette, et tekitan sellega Jaanile palju ebamugavust. Nii raske on ju olla kellegi seltskonnas, kes on sinusse ühepoolselt kõrvuni armunud ning ei tohiks seda tegelikult üldse olla. Võib olla ta isegi tahaks, et me selle reisi, mis pidi ju nii lõbus tulema, katki jätaksime. Seda ma ju ei tahtnud. Arvasin, et ema ja isa ka ei tahtnud.
Aga kuidas suudan ma nendesse sügavsinistesse silmadesse vaadates valetada? Pöörasin pea kõrvale ja silmitsesin hoopis meie eesolevat kõnniteed. Ma pidin varsti midagi ütlema, muidu tõlgendaks Jaan minu vaikimist nõusolekuna.
Olles sobiva vastuse välja mõelnud, hingasin sisse ja vaatasin talle otse silma. Kuid hetkel, mil meie pilgud kohtusid, teadsin, et ei saa sõnagi üle huulte. Jaan vaatas mind ainiti, just nagu sõltuks minu vastusest tema elu. Ta hoidis endiselt mu kätt.
Teadsin väga hästi, et mida kauem ma teda niimoodi sõnatult vahin, seda rohkem end reedan. Aga ma ei suutnud ka pilku kõrvale pöörata. Ta oleks mu nagu ära hüpnotiseerinud.
Andmata endale õieti aru, mida ma teen, nõjatusin Jaanile pisut lähemale. Minu üllatuseks ei tõmbunud ta eemale. Piisas vaid ühest liigutusest ning me oleksime suudelnud. Ja ma vajasin seda. Oi, kuidas vajasin.
Ühtäkki langes mu pähe midagi märga ja sellele järgnes mitu tihedamat piiska. Olles samaaegselt nii vihane kui segaduses pöörasin pea taeva poole ning sain uue sahmaka vett vastu vahtimist. No kurat küll. Oli seda vihma just praegu vaja?
’’Kas sa kõndida saad?’’ küsis Jaan ja kogu see imeline võlu oli järsku kadunud.
Milline rumal küsimus. ’’Muidugi saan.’’
Jaan muigas, kuid sära ei jõudnud tema silmadesse. ’’Aga joosta?’’
Selles ma ausalt öeldes kahtlesin, ent aina tihenev vihmasadu sundis mind vähemalt proovima. Tõusin püsti ning rõõmustasin, kui maapind ainult õige natuke vetrus. Mind valvsalt silmitsedes järgis Jaan mu eeskuju ja ajas ka end jalgele. Ta hakkas kiire sammuga ees minema ning ma pidin põrguvaeva nägema, et tal kannul püsida. Kuhu pagana kohta tal nii kiire oli? Kas asi oli tõesti ainult vihmas? Sellisel juhul pidi ta küll suhkrust tehtud olema.
Justkui mind kuuldes aeglustas Jaan sammu ja vaatas tahapoole. ’’On kõik korras?’’
Jah, peale selle, et ma olen endiselt purjus, maapind kõigub hullemini kui laev tormisel merel ja ma pean gepardiga sammu pidama. Ma ei vastanud midagi. Tegelikult üllatas mu ootamatu vihahoog mind ennastki.
Jaan tuli minu juurde. ’’Me võime lihtsalt kuhugi varju minna,’’ pakkus ta abivalmilt, pilgus mure.
Turtsatasin irooniliselt. Me seisime keset parki, kus potentsiaalseks varjupakkujateks olid ainult hõredate lehtedega kasepuud ja üks suletud kiosk, millel polnud isegi korraliku katusealust.
’’Ei, lähme edasi,’’ ütlesin. ’’Lihtsalt aeglasemini. Kõik on korras.’’
Justkui minu kiuste sadu tihenes ja mul hakkas kõigele lisaks veel külm. Muidugi polnud selles midagi imelikku, sest ma kandsin vaid õhukest lühikeste varrukatega särki ja poolpikki dressipükse.
Panin käed enda ümber ja üritasin oma keha raputavaid värinaid alla suruda. ’’Kas me võiksime palun edasi minna?’’ Kui kiiresti mu meeleolu muutus, vihast oli saanud meeleheide.
Jaan ei liigutanud. Ta paistis millegi üle juurdlevat. Kurat, mis tal viga on? Enne oli minekuga kiire, kuid nüüd on aega küll.
’’Jaan, palun,’’ ütlesin. Kui ta varsti minema ei hakka, lähen ise edasi.
Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud õieti reageeridagi. Ühel hetkel seisin maas ja siis pani Jaan ühe käe mu põlvede alla, teise mu selja ümber ja võttis mu sülle. Ehmatasin end vist veel vähemalt pool promilli kainemaks. Kas see toimus päriselt? Hoolimata sellest, et kõik tundus nii reaalne, keeldus mu aju seda uskumast. Minuga ei juhtunud selliseid täiuslikke asju. See ei saanud päriselt olla.
Aga kui ma tundsin oma keha vastas Jaani kindlat kõva rinda ning enda ümber tema tugevaid käsi, teadsin, et kõik on päriselt. Mõninga hilinemisega põimisin käed ta kaela ümber.
Jaan hakkas kõndima. Kiiresti kõndima. Ta pidi ikka pagana heas füüsilises vormis olema, arvestades seda, et ta kandis umbes viiekümne seitsme kilolist tüdrukut, aeg oli hiline ja kõigele lisaks sadas veel vihma. Peitsin pea vargsi Jaani särgi vastu ja hingasin sisse tema imelist lõhna. Ta hoidis mind kõvasti, nii kõvasti, et see tegi peaaegu haiget. Aga see oli hea valu.
Jõudsime hotelliukseni palju kiiremini, kui mulle oleks meeldinud. Ettevaatlikult pani Jaan mind maha, kuid mulle tundus, et ta käsi jäi mu seljale viivu kauemaks kui vaja. Aga samas võis asi ka täitsa vabalt olla vaid mu elavas kujutlusvõimes, mis oli segunenud soovunelmaga.
’’Aitäh,’’ pomisesin hingetult. Mu hääl oli veel kohmetum kui tavaliselt. Tundsin enda ümber ikka veel Jaani käsi, mu keha lausa põles nendest kohtadest, kust ta mind puudutanud oli.
’’Palun,’’ vastas Jaan lahkelt. Ja lõpuks, lõpuks ilmus tema näole see ainult talle omane salakaval poolmuie, mida ma olin terve õhtu jooksul oodanud. ’’Ja ma soovitaksin sul Aspiriini võtta.’’

Appi, palun ära piina! Ma olin juba nii valmis seda täiuslikku suudlust lugema ja siis eimidagi! Miiiiiiikssss?!?!
Aga okei, see on hea tegelt. Sest appiii. Ma nii väga tean seda tunnet, et ma ootan ja loodan ja proovin igas väiksemas puudutuses seda märki näha ja siis ma lõpuks olen omadega nii segi ja annan lihtsalt alla. Sest noh, kurat, ma ka ei viitsi igavesti eksole.
Ja nagu vanemad mehed on nii meie teema ja ma lihtsalt piinlen siin, et osad kiiremini tuleks ja see ongi ainus asi, mida ma siin üldse loen. (Ega keegi ju kirjutagi vist rohkem?!?!?!)
Igatahes, palun ole kena ja kirjuta, kirjuta, kirjuta, sest ma nagu reaalselt ei suuda uut osa jälle ära oodata. Nagu oodaks mõna mega head raamatut praegu.

Aitäh muidu kah, et ikka kirjutad ja siia lisad. Ja kui kunagi enam siia näiteks ei lisa, anna teada, kuhu sa midagi üles paned, sest ma tahan igavesti sinu lugusid lugeda!

Eks midagi peab ju oodata ka olema. Ja tegelikult ei suutnud ma selles osas suudluseks sobivat õhkkonda luua, Jaan oleks ju päris paras idioot, kui ta purjus tüdrukut suudleks.
Täpselt samal põhjusel tahan ma ka midagi sinu kirjutatut lugeda. Tegelikult on nii vähe jutte, kus on sees sellised vanemad mehed niimoodi nagu meile meeldib. Või olen ma lihtsalt halb otsija. Sinu jutud oleksid kindla peale minek. Mulle meeldib veel muidu tohutult ka sinu stiil, mis on kuidagi selline ilus ja rahulik.
Ma arvan, et niipea ei kao ma siit foorumist mitte kusagile. See on mulle väga südamelähedaseks saanud. Ja kuna ma ei ole kirjutamises kahjuks nii andekas, kui olla tahaksin, sobib see ideaalselt üheks hobiks ning kõige parem koht selliste eestikeelsete juttude jagamiseks tundubki olevat siinne foorum.
See hea raamatu ootamisega võrdlemine on küll liialdus. Aga üks meeldiv liialdus. Ma katsun end kokku võtta ja nädalaga uue osa valmis saada. Mis on tegelikult päris julge pakkumine, sest ma pole sellega veel alustanudki.
Ja aitäh sulle selle nunnu kommentaari eest. Tegid mu päeva kohe palju paremaks.

jehuuu! Ma olen iga jumala päev käinud ootamas ja vaatamas ning lõpuks! Ja mulle nii meeldis! Kas ma olen juba maininud, kui hästi sa kirjutad? Igatahes, Jaan on fantastiline ja see oli nii armas osa mõnesmõttes. Ma ei suuda ära oodata, mis edasi juhtub. Lihtsalt ei suuda.
Ainus jutt, mida hetkel loen ja pika aja jooksul lugenud olen ja mulle päriselt meeldib ka. Sest nagu ma juba öelnud vist olen - ma enamasti suudan lugeda vaid lõpetatud järjejutte, et end uue osa ootamise piinast päästa. Kuid selle juurde siin olen ikka veel jäänud.
Ja ma olen samuti kohutav kommentaaridega, seega - Kiiresti Kiiresti Kirjutama!