Keelatud

Alguseks mainin siin ka siis veel ära selle, et olen kõvasti foorumit avastama hakanud. Kuna mul selleks nüüd piisavalt ja üleliia aega on.

Ma ei saa öelda, et järg nüüd alles sinuni MyMystery jõudnud on, aga selle jutuni siin küll. Enne kui jutu kohta midagi ütlen, mainin ka ära selle, kui hea meel oli mul näha, et just sina võitjaks osutusid, sest nüüd tean kindlalt, et ka mina tegin õige otsuse.

Nüüd jutust ka veidi...

Ütlemata mõnus oli selline ports osasi oma suva ja tahtmise järgi läbi lugeda ja selleks kulus vaid mõni tunnike minu hommikupoolikust, mis hakkab tavaliselt juba kell 7. Sinna sisse siis mahub veel ka aega, mille kulutasin kommentaaride lugemiseks. Nii on teemasse kuidagi parem ja mõnusam sisse elada.

Tunnistan siis ka ausalt ülesse, et nimi JAAN ja selle tegelaskuju ja tema iseloom ja see üüratu seksikus, mille väljendamisega oled suurepäraselt hakkama saanud, ei käi kohe mitte üldse käsikääs. Nimelt JAAN ei ole üldse sekisikas, lahe ega ka midagi selletaolist nimi, aga samas sinu tegelane, kes on sunnitud seda nime kandma, seda kõike just ongi. Aga noh peategelase isal ei ole ka just hiilgav nimi, sest see oli vist PEETER kui nüüd mälu ei peta. Samas oled emale ja tütrele suurepärased nimed valinud. Eriti emale. Huvitav oleks teada, mis diskrimineerimine see selline siin seksikate meeste suhtes käib? Kas nii on siis ilus? Kõik 42-aastased mehed nüüd küll Jaanid, Tõnud ja Peetrid olla ei saa. Või saavad?? Tapad siin kerget maagiat nende nimedega. Aga ma pean nägu punane peas tunnistama, et mulle polegi Jaani suhtes sellist kiindumus tekkinud, nagu teistele lugejatele, vaid hoopis Peeter on see, kellele ma rohkem tähelepanu olen pööranud ja veits vist isegi kiindunud. Kujutluses on ta selline mõnus, muhe, kena meesterahvas, veidi isalik ja armastav ja see kokku ongi nii hea minumeelest. Välja arvatud siis see tema totter nimi.  

Veel meeldib mulle sinu nii lendlevalt kulgev kirjutamisstiil. Ei mingit üleliigset pläma. Kõige olulisem ja lugejale vajalikum saab kirja ja nii ongi vahel täitsa hea. Selline mõne kohapeal tühja jutu venitamine on osade jutu puhul kohati isegi häriv ja selle jutu puhul olekski vist nii. Mulle meeldib nii nagu on. Mõnus kiire tegevus ja lõpuks jõuame nii ka nende sündmusteni kiiremini, mida me siin kõik vist pikisilmi ootama oleme hakanud. Samas oled suutnud säilitada siiski ka peale tegevustiku kerged ümbruse ja inimeste kirjeldused, mille puudumisel ei oleks jutt jälle terviklik, seega suured kiitused sellise teostuse eest. Nagu juba mainisin on kõike parasjagu ja väga tasakaalustatult.

Ma ei teagi, kas ma hetkel kohe kõike hakkan välja kirjutama, mis mõtteis mõlgub, aga üks asi kindlalt veel. Kõige enam paelub mind selle jutu juures siiski see kahtlane puuduv killuke seal mälulüngas ja sellega kaasnevad unennäod, mida oled ka kuidagi nii mõnusalt meile serveerinud, sest see vist teebki selle pealtnäha tavalise jutu eriliseks. Kõik ei ole etteaimatav ja meile jääb mingi osa enda fantaasiat, mille üle saame endamisi arutleda, et mis, miks, kus, millal ja kellega?  

Egas siis muud midagi. Ilusat võidu nautimist ja sellega kaasnevat inspiratsiooni, et ikka varsti veel miskit lugeda oleks ja suured suured kiitused nii tublile ja aktiivsele autorile.  

Varsti jälle kuuleb ja näeb siis! :)

Kõigepealt suur-suur aitäh sulle. Mul on hea meel, et sa mu jutuni jõudsid ja siia nii toreda kommentaari kirjutasid.
Ma olen tegelikult ise ka päris mitme kasutaja jutte niimoodi hiljem lugenud ja see on täitsa mõnus -eriti, kui uued osad natuke pikema vahega tulevad.
Tead, mul on alati nende meestenimedega suured raskused. Ma mõtlen end ribadeks, kammin kõik nimefoorumid põhjalikult läbi, aga ikka ei leia midagi sobivat. Kui tegemist oleks ameerika nimedega, oleks olukord lihtsam olnud. Aga seekord tahtsin ma tegevuskohaks Eestit.
Ma ise kogu aeg kardan, et lähen selle Jaani seksikusega natuke üle piiri- kogu aeg kiidan seda, aga mis teha, kui tegevus antakse edasi läbi armunud tüdruku silmade. Mulle endale tundub ta ise praegu natuke liiga tagaplaanil olevat, aga ma kavatsen teda kindlasti rohkem sisse tuua.
Mul on hea meel, et sulle mu kirjutamisstiil meeldib. Ausalt öeldes, ma ei oskagi seda ''tühja juttu'' ajada ning seetõttu põen alati natuke, et kirjeldusi on liiga vähe.
Selle mälukillukese kohta tuleb kindlasti millalgi rohkem vihjeid.
Aga suured tänud sulle veelkord. Mul läks tuju kohe nii rõõmsaks.

Ma vaatan nimesid tavaliselt babynames.com'ist. Hea koht, aga eesti nimesid pole.

Cilen, Oh, seda lehte ma ei teadnudki. Ma vaatasin varem nupsu.ee -st.

Vaimude Tund, Ah mis sa nüüd.  
Ikka ikka
Kusjuures väljamõeldud küla on kindlasti palju põnevam kui väljamõeldud kivi.
Ma võin öelda, et praeguse seisuga tundub, et vaheajal on mul suht palju vaba aega. Sain neljapäeval ka uurimistöö kaitstud ja viie kätte. Nüüd on suur kivi kaelast ära.
Minu meelest on Jaani nimel kuidagi selline puhas ja ilus kõla. Mu silme ette kerkib kohe automaatselt selline kena vanem mees, kui ma sellele nimele mõtlen.
Ja seda lehekülge ma ka ei teadnud.

Ma millegipärast usun, et sa saad selle seletamisega väga hästi hakkama.
Vaba aega tundub nüüd mul küll natuke rohkem hakkama- eriti veel arvestades seda, et vaheaeg hakkab varsti ja mul polegi praeguse seisuga selleks ajaks midagi erilist plaanitud.
Wii
Seda on rõõm lugeda. Mul on vahel ka nii, et mõne tegelase nimi kargab lihtsalt iseenesest pähe. Aga enamasti ma siiski otsin neid.
Ja, ei, minu meelest ei lobise sa üldse palju.

Haha, mind ootab nädalavahetusel ainult üks sünnipäev ees.
Ma tõlkisin uurimistöö raames ''Kilplased'' inglise keelde, tegin sinna juurde lühifilmi (multika) ja lisaks intervjuu. Sellise paraja portsu materjali sai kokku.
Ma olen sinuga nõus- Kasparile sobib ta nimi ideaalselt.
Haha Kusjuures, mulle on varem ka öeldud, et ma mõjun kuidagi rääkima ajavalt (ei leidnud paremat sõna ). Aga mulle sobib see väga hästi, sest ma ise olen kohutavalt vaikne inimene.
Ma ei teagi, ehk järgmisel nädalal?

Mul oleks vaja, et uus osa tuleks juba. Mul veel vaid kuu aega rahulikku omaette olemist nautida ja tahaks kohe hirmsasti selle aja sees võimalikult palju häid osasi lugeda. :)

Sellise meelituse peale kohe tuleb kirjutama hakata.

Oh mis sa nüüd.
Kaspari nimi on mulle alati kuidagi sümpaatne tundunud. See sobib hästi kõigile, aga eriti sellisele noorele poisile. Sa mainisid ühes osas, et tema lehmal sündisid vasikad. Nii, et sealt jäi see nimi mulle meelde.
Ma olen kohutav rääkija.
Uus osa..jah. Ma katsun seda täna kirjutama hakata.

Ausalt öeldes mul pole kiireid aegu praegu. Ma nimelt puhkan kodus ja ootan oma järeltulijat ja selle all pidasin silmas, et mul aega ainult kuu aega, sest kui tema juba tuleb siis on küll kiire.

Väga hea. Siis on lootus varsti varsti miskit lugeda.

Oi, palju õnne, Naughty!

Ja uus osa ongi valmis! Ma juba hoiatan ette, et midagi erilist te siit ei leia, see on pigem sissejuhtatus järgmisesse osasse..

14. Hotell, milles me ööbima pidime, oli väike kolmekordne maja. Aga see, mis tal suurusest puudu oli, paistis olevat asendatud luksuslikkusega. Suursugused pisut vanaaegsed aknad ja keerdudega kaunistatud fassaad andsid hoonele kuidagi piduliku ilme, muutes ta sarnaseks pigem mõisa kui hotelliga. Eesruumi viis suur telliskividega ääristatud kaaruks, mis oli justkui viimaseks lihviks hotelli välimusele. Lobi oli täpselt selline, nagu hotelli välisilmest arvata võis: pisike, kuid luksuslik ja vanaaegne. Lasin pilgul käia üle lühtrite, uhke kamina, suursuguse Pärsia vaiba ja tõenäoliselt üsna mugavate nahkdiivanite. Huvitav, kui palju selline sisustus maksis?
Tumeda mahagonipuust laua taga tervitas meid sõbraliku olemisega kaunis naine. Ta kandis musta pikkade varrukatega pisut vanaaegset kleiti ja ranget krunni. Tema meik oli täiuslik. Ilmselt pidid ka hotellitöötajad selle stiiliga kaasa minema. Korraga tundsin end oma poolpikkades dressipükstes ja roosas maikas üsna halvasti.
Minu suureks pahameeleks läks temaga asju ajama just Jaan. Ta nõjatus üsnagi flirtivalt letile ja hakkas naisega tasasel häälel rääkima. Olin justkui pooleks rebitud- osa minust soovis meeleheitlikult teada, millest jutt käib, kuid teine osa ei tahtnud sellest midagi kuulda. Sest kindlasti muudaks kuuldu mind veelgi armukadedamaks. Jaanisugust meest see naine küll kuivale ei jäta. Kui ta just lesbi või siis õnnelikus abielus pole, kuid teades minu ebaõnne, siis nii see igatahes olla ei saanud. Kiristasin hambaid ja vajusin ühele nahkdiivanitest. Need olidki üsna mugavad, aga millegipärast muutis see fakt mind veel tigedamaks. Siin oli kõik nii täiuslik. Kui keegi oleks minult sellel hetkel küsinud, keda ma siin maailmas kõige rohkem vihkan, siis oleksin vastanud, et seda vastuvõtu laua tibi. Vastik lits. On siis tõesti vaja end nii kergesti kätte anda? Muidugi, kui mina oleksin tema asemel, volksutaksin ilmselt samamoodi oma vastikuid ripsmeid, punastaksin ja mängiksin ühe oma tobedast soengust lahti tulnud juuksesalguga. Pöörasin vihaselt pilgu kõrvale ja vaatasin hoopis suurest lameekraaniga telekast tulevat jalgpallimängu. See oli kohutavalt igav, kuid vähemalt ei suutnud see mind nii endast välja viia
Lõpuks –tundus, nagu terve igaviku hiljem- naasis Jaan nelja toakaardi ja särava naeratusega. Vaatasin rõhutatult mujale ning kui me sellest vastikust vastuvõtu laua litsist möödusime, pöörasin pea kõrgilt eemale- ma ei tahtnud tema kindlapeale rõõmust õhetavat nägu näha. Vastik õnnejunn.
Meie tuba oli samuti väike ja hubane. Seal oli neli üksikut voodit, mis olid kahekaupa teineteise vasta paigutatud. Ema ja isa, kes olid telgis üksteisest eemal sunnitud olema otsustasid, et nemad peavad igal juhul kõrvuti olema ning kuna kahe voodi vahel oli igati sünnis vahe –nagu kinnitas ka nende vahele paigutatud väike kummut- leidsime kõik, et selles pole midagi imelikku, kui mina Jaaniga ühel toapoolel magan. Eriti polnud selle vastu midagi minul: see fakt valmistas mulle suuremat rõõmu, kui oleksin pidanud tundma, ja selle varjamine oli üsna keeruline. Kas maailmas saab üldse paremat uudist olla? Ma sain sisuliselt Jaani kõrval magada! Tühja sellest, et see vastik kummut siin korravalvurina passis. See vähendas ka pisut minu pahameelt. Võib olla see tibi polnudki lõppude-lõpuks nii nõme. Või vähemalt ei saanud ta Jaani kõrval magada. Ma ei suutnud ööd ära oodata.
*
Mul ei tulnud und. Põhjuseks oli ilmselgelt mu vaimustus. Olin õhtusöögi suure vaevaga alla kugistanud ja siis, tuues ettekäändeks vastupandamatu soovi lugeda ja pikast autosõidust puhata, läksin meie tuppa. Muidugimõista olin lugemiseks liiga üles keeratud. Niisiis käisin lihtsalt duši all ning pugesin seejärel voodisse, kus vähkresin unetult, kuni teised üsna lõbusas meeleolus umbes neli tundi hiljem saabusid. Sellel ajal oli mul muidugi piisavalt mõistust, et magamist teeselda, kuid kartsin, et ma ei mõju oma erutuse tõttu kuigi veenvalt. Õnneks ei leidnud keegi, et mu uni vajab põhjalikumat kontrolli.
Aga nüüd paistsid kõik magavat. Teiselt toapoolelt kostis isa vaikset nohinat. Ema puhul piisas teadmiseks, et ta magab juba sellest, et ta ei rääkinud. Nendel öödel, kus tal und ei tulnud, ajas ta kas minu või isa üles ning vatras niikaua, kuni uni tema üle viimaks võimust võttis. Õnneks tundus, et ka tema häälepaelad vajasid korraliku täislaadimist.
Jaan minust vähem kui poole meetri kaugusel hingas vaikselt ja ühtlaselt. Olin üsna veendunud, et ka tema magas sügavalt. Paksude kardinate vahelt paistev õrn kuukiir valgustas tuba piisavalt, et ma mehe nägu, mis oli mingi ime läbi minu poole pööratud, näeksin. Ta oli isegi magades nii kohutavalt kaunis. Võib olla muutis see, kui ta vaid oma alateadvuse kontrolli all oli, mehe isegi veel võluvamaks. Mida kauem ma teda vaatasin, seda selgemaks sai, et täna öösel ma ei maga. Kuidas saakski üldse keegi uinuda, kui ta armastatu lamaks temast kõigest mõne sentimeetri kaugusel? See oli võimatu. Niisiis ma lihtsalt vaatasin. Imetlesin. Ahmisin tema ilu iga keharakuga.
Tegelikult hakkasin ajapikku end sellise salajase piilumise tõttu natuke halvasti tundma. Nagu pervert- mis ma ju ausalt öeldes mõnes mõttes ka olin. Kuid see oli kõigest õrn süütunne kusagil mu aju tagaosas. Seda oli lihtne ignoreerida.
Ma ei tea, mis minus õieti võimust võttis, kuid ühel hetkel tundsin, et lihtsalt vaatamisest mulle enam ei piisa. Ma pidin talle lähemale saama. Veendunud, et kõik toasviibijad ikka kindlalt magavad, libistasin end vaikselt voodist välja ja kõndisin Jaani voodi juurde. Kükitasin tema aseme juurde, nägu mehe omast kõigest hingetõmbe kaugusel. Kas me olime üldse kunagi nii lähestikku olnud? Muidugi mitte. Ja ilmselt ei saa kunagi ka olema, kui ma just veel teda öösiti ahistamas ei plaani käia.
Jaanist õhkus endiselt õrna habemeajamisvahu lõhna. See mõjus hüpnotiseerivalt. Ma olin väga lähedal sellele, et asetada peopesa tema põsele: mu käsi oli juba õhku tõusnud, kui mulle lõpuks aru pähe tuli. Tõmbusin pisut eemale ning üritasin oma hingamise uuesti kontrolli alla saada. Mis siis, kui ma oleksingi ta praegu niimoodi üles ajanud? Mida ta minust siis arvaks? Kui ta mind juba varem friigiks ei pidanud –mis on muidugi üsna ebatõenäoline- teeks ta seda nüüd kindlasti.
Kui olin end pisut kogunud, nõjatusin Jaanile jälle pisut lähemale. Tema hingeõhk paitas mu põski ja tõi kananaha ihule. Ma vist oleksingi võinud terve ülejäänud öö niimoodi istuda. Olin isegi fakti, et ema ja isa magavad meist kõigest mõne meetri kaugusel, unustanud. Vaatasin Jaani suletud silmi, põskedel puhkavaid pikki ripsmeid, pisut avatud huuli ning aeglase hingamise rütmis tõusvat ja langevat rinda. Kui pilgu uuesti mehe näole pöörasin, oleksin ehmatusest äärepealt karjatanud. Jaan oli silmad avanud ja vaatas mulle ainiti otsa.

Õõõõõ...kreepii! Jaan tegi silmad lahti moment oli ikka eriti õudne, nagu õudukas. Ma arvan, et tüdrukul läheb selle teo seletamisega päris raskeks. Meil muidugi põnev lugeda, aga kirjutajale tunnen sügavalt kaasa. Vaata, et sa meid siis alt ei vea. See peab lahe saama.

Mulle ka meeldib see kuidas sa oma jutus põnevust oskad hoida, see on nii mõnus. :)

Vaimude Tund, Vau, su kommentaar on peaaegu sama pikk nagu minu osa. Aga ma arvan, et ei hakka sind selle eest pikalt tänama- sa tead kindlasti juba ise ka, kui õnnelik ma sellise kommentaari üle olen.
Ma ei tea, seoses Kaspariga kerkis mu silme ette automaatselt selline noor poiss. Sel juhul jään ma sinu uut osa huviga ootama.
Mind ennast üllatas ka, et ma selle osaga nii ruttu valmis sain. Aga kui ma juba kord kirjutamisega õige hoo sisse saan, on mind raske peatada. Veidi lühike tuli see tõesti, kuid kiusatus just selle koha peal lõpetada oli hiiglaslik.
Haha, aitäh. Mul on hea meel, et see osa sinus selliseid emotsioone tekitas. Ja muide, see hüüdnimi on väga nunnu.
Selle motelliga on selline naljaks lugu, et ma ei suutnud sellest endale selget kujutluspilti luua. Ja kasutasin seetõttu Google' i abi. Ma arvan, et mulle kui suhteliselt kehvale kirjeldajale võib selle ehk andeks anda. Nojah ja selle voodite asja tegin enda jaoks lihtsalt mugavamaks.
Tead, ausalt öeldes jään ma sulle selle Lydia muutumise osas vastuse võlgu. Võin vaid niipalju öelda, et teadlikult ma teda muutnud pole. Kuid eks ta ikka jutu edasi minnes natuke areneb.
Igatahes megamegasuur aitäh sulle! Nunnu oled.

Naughty, Ma võin nii palju öelda, et see läheb edasi ainsal loogilisel viisil. Muidugi loodan ma ka, et see teile meeldib.
Aga suur suur aitäh sulle. Mul on hea meel, et sa seda juttu loed.

Muidugi loen. Eriti nüüd kui ta silmad lahti tegi. xD xD Ja päris palju ajab mind seda juttu luema see, et see on nii mõnusalt teistsugune.

Haha . Seda, et see jutt teistsugune on, on rõõm lugeda.

Uu, keegi on värvi vahetanud.
Head kommentaarid -nagu sinu omad ka on- ei ummista kunagi teemat. Isegi kui ummistaksid, siis ei oleks mul selle vastu midagi. Ikka on tore, kui inimesed ju suhtlevad.
Eksole, sellise koha pealt poolelijätmise suur pluss on veel ka see, et mul endal tekkis ka nii öelda kerge sõltuvus seda edasi kirjutada- tavaliselt tunnen end peale ühe osa lõpetamist nagu tühjaks pigistatud sidrun ja mõnda aega ei taha ma seda juttu enam nähagi.
Jap, see on väga nunnu.
Tore , peaasi, et mingi pildike ikka silme ette kerkis.

Olgu nii. Ma olen seda juttu avanud tuhat korda,aga kuna ma olen niiii kohutavalt laisk inimene, siis pole varem suutnud võtta vaevaks lugema hakata. Aga täna oli mul üpris igav ja ma mõtlesin, et ehk loeks selle lõpuks läbi. Olen nii kaua tahtnud tegelikult lugeda seda juttu juba.

Juba esimesest lõigust peale haaras see mind väga kaasa. Ja sa ei kujuta ette kui kohutavalt mõnus on lugeda 14 osa järjest! Kahjuks on nüüd see aeg mil ka mina pean ootama osasid  

Aga jutt ise on muidugi fantastiline! Mulle väga meeldib kuidas sa kirjutad. Ja Jaan - noh, ma vist ei jõua ära kirjeldada kui palju ta mulle meeldib. Ja see teema ka! 

Super! (Järgmine kommentaar tuleb pikem ma väsind hetkel  )

Suure huviga uut ootama jäädes, 
Milky :p

Vaimude Tund, Ei ole raske lugeda. Selline mõnus kevadine värv, mulle meeldib.
Mis sa nüüd. Mul ei ole selle vastu absoluutselt mitte midagi.
Ma ausalt öeldes ei tea, mis uuest osast saab. Mul on sellest juba tubli tükk valmis, aga praegu on hetkel kirjutamises madalseis. Aga eks millalgi ikka saab.
Oled oled
Oh, see on väga tore

Milky Orange ^^, Mul on väga väga hea meel veel ühe lugeja üle. Mitte miski ei suuda mind rõõmsamaks teha. Õnneks vist läheb mu osade lugemine suhteliselt kiiresti, sest nad on ju nii lühikesed. Ma üritan anda endast parima, et see ootamisaeg võimalikult lühike tuleks.
Veelkord suur aitäh sulle! Su kommentaari oli kohe selline rõõm lugeda.

15. Mõnda aega me lihtsalt silmitsesime teineteist, mõlemad liiga šokeeritud, et midagi öelda. Ma olin justkui tardunud, olukorra tõsidus ei paistnud mulle veel lõplikult kohale jõudvat. Kas ma tõesti jäin talle praegu niimoodi inetult ja väga alandavalt vahele?
Järgmisel hetkel hakkas mu peast ühekorraga mitutuhat vabandust läbi jooksma, kuid need kõik olid välja ütlemiseks liiga haledad. Kogu mu keha värises ootamatust adrenaliinisööstust. Kartsin, et mu süda ei rahunegi maha. Oh ei. Ei, ei, ei ainult mitte seda. Ainult mitte paanikahoog. Aga tundus, et sinnapoole hakkasid asjad liikuma küll. Mu hingamine kiirenes, kuni jõudis lõpuks maksimumini ning katkes sootuks. Üritasin õhku ahmides natukenegi hapnikku kätte saada. See ei õnnestunud. Kartsin, et mu aju lõhkeb.
Jaan märkas mu probleemi üsna kiiresti. Ühe hetkega oli ta voodist väljas ning kükitas minu juurde maha.
’’Rahu, rahu. Kõik on korras,’’ ütles ta sosinal. Olgugi, et ta üritas kõigest väest rahustavat tooni esile manada, kumas tema häälest läbi tugev mure.
Õhk ei jõudnud endiselt mu kopsudesse. Hakkasin aina rohkem närvi minema. Tõmbusin kägarasse ning vajusin külili, justkui lootes, et kui ma end väiksemaks teen, vajab mu keha vähem hapnikku ja püsib seega kauem elus.
’’Lydia. Vaata mulle otsa. Hinga. Koos minuga.’’ Seekord oli Jaani hääl karmim, kuid domineerivaks oli siiski õrn toon. Ma ei suutnud vaadata. Mul oli nii paha. Pisarad voolasid mööda mu põski alla. Tegelikult oleks surm mulle päris paras karistus: vähemalt ei pea ma siis pärast oma häbiga silmitsi seisma. Mu silme ees hakkas virvendama.
Ühtäkki tundsin oma lõua all kellegi külmi sõrmi, mis sundisid mu pead tõusma. Avasin vaevaliselt silmad ja vaatasin Jaani elektersinistesse silmadesse. Need mõjusid tõesti rahustavalt. Hingasin värinal sisse. Seekord jõudis mu kopsudesse pisut hapnikku.
’’Tubli,’’ kiitis Jaan. Ta paistis ka ise maha rahunevat. ’’Kõik on hästi.’’
Hingasime veel mõne minuti, Jaani käed endiselt mu lõuga toetamas. Kuid paistis, et mu paanikahoog oli taandunud. Tegelikult, tagantjärele mõeldes, oli mul selle üle isegi esimest korda elus hea meel: see oli mu vähemalt piinlikust olukorrast päästnud. Siiski võlgnesin ma Jaanile selgituse. Ajasin end istuli nii, et jäin täpselt Jaani vasta.
’’Ma kukkusin voodist välja,’’ ütlesin sosinal. See oli parim vabandus, mida suutsin leiutada. Ehk jääb ta seda isegi uskuma?
Minu üllatuseks puhkes Jaan tasasel häälel naerma. Tema silmad helkisid kuuvalgel nii ilusasti. Hetkeks tundus, et ta on mõnelt teiselt planeedilt. Planeedilt, kus elavad ainult täiuslikud inimesed. ’’Need voodid on tõesti üsna kitsad,’’ ütles mees lõpuks ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta mõnitas mind või mitte. Seetõttu otsustasin talle vastamata jätta. Võib olla poleks ma sellel hetkel isegi rääkimisega hakkama saanud. Jaan oli ärkvel olles veel kenam, kui magades.
Istusime mõnda aega vaikuses, kumbki meist ei öelnud midagi. Me lihtsalt vaatasime üksteist.
’’Kas sa said haiget?’’ küsis Jaan, hääl sosinast vaevu valjem ja lõbus pilk silmis.
’’Mida?’’ Olin normaalselt mõtlemiseks liiga juhmistunud.
Jaani naeratus laienes. ’’Kui sa voodist välja kukkusid. Oli see väga valus?’’
Ah see. ’’Ei. Ma lihtsalt ehmatasin.’’
Jaan noogutas mõistvalt. ’’See vaip võib küll kole olla, aga vähemalt on ta pehme.’’
Sundisin end naeratama, sest midagi enamat ma teha ei suutnud. Ning taas valitses meie vahel vaikus. Peamiselt oli selles süüdi muidugi minu ebasotsiaalsus. Kuid selles hetkes oli midagi nii maagilist. Hämar hotellituba, ainsaks valguseks õrn kuukiir ja mina Jaaniga põrandal istumas ja sosinal vestlemas. Hetkeks oli mul isegi oma mõtlematu ja rumala käitumise üle hea meel, sest ilma selleta ei istuks me niimoodi teineteise vastas.
’’Tahad sa äkki vett?’’ pakkus Jaan, kui vaikus meie vahel oli tema jaoks liiga pikaks vajunud.
Tema hoolivus pani mu südame kiiremini pekslema. Aga see oli hea pekslemine. ’’Ei aitäh.’’ Hingasin sügavalt sisse, enne kui end järgmiste sõnade lausumiseks kokku võtsin: ’’Ja aitäh selle eelmise asja eest ka. Pöörasin punastades pilgu maha ning lootsin, et ei pea oma tobeda teo eest enam kunagi vastutama ega sellele mõtlema.
Jaan naeratas. ’’Pole põhjust vabandada. Ikka juhtub.’’ Kas ta pidas silmas, et ma polegi esimene neiu, kes teda niimoodi salaja öösel piilumas käib? Tegelikult see poleks ju ka mingi ime.
’’Ei, tõsiselt. Ma ei kujuta ette, mis mulje sulle jääda võis. Aga ma lihtsalt kukkusin keset unenägu voodist välja ning tükk aega ei saanud ma üldse aru, mis toimub. Ja siis leidsin end sinuga tõtt vaatamast.’’ Tõstsin viimase lause ajal pilgu ja vaatasin talle sügavalt silma, lootes, et ta jääb mu valet uskuma. Mulle endale kõlas see küll täiesti usutavalt.
’’Arusaadav.’’ Ühtäkki ilmus tema huulile kaval, pisut üleannetu poolmuie. ’’Ära siis enam nii palju siple.’’
Mul oli hea meel, et ta pimedas mu õhetavat nägu ei näinud. ’’Ma katsun mitte.’’
’’Me peaksime nüüd edasi magama,’’ sosistas Jaan. Ta ajas end nõtkelt püsti ja jäi minu ette seisma. Ilmselgelt ei osanud mees aimata, kuidas ta viimane lause oli mulle mõjunud. Muidugi teadsin, et ta ei olnud seda öeldes samamoodi mõelnud nagu mina, kuid sellegipoolest ei suutnud ma oma värisevatele jalgadele tõusta.
’’Vajad abi?’’ küsis Jaan. Seekord ei olnud tema muie enam nii kiuslik, vaid pigem murelik. Ta paistis vist tõesti uskuvat, et olin voodist välja kukkunud. Rõõmustasin selle üle endamisi.
Raputasin pead ning ajasin end püsti niivõrd palju kohmakamalt kui Jaan, et see tegi lausa haiget. Seisime veel mõne hetke teineteise vastas. Jaani käsi paistis hetkeks pisut kerkivat, justkui tahaks ta mu põske silitada või lahtise juuksesalgu kõrva taha panna. Kuid see kestis kõigest sekundi murdosa ja ma võisin seda oma soovunelmates täitsa vabalt ka ette kujutada.
’’Head ööd,’’ sosistas Jaan. Suutsin vastuseks vaid noogutada. Kuidas saab üks inimene teisele nii hävitavalt mõjutada?
Voodisse pugedes tundsin, et kogu mu keha väriseb. See hetk minu ja Jaani vahel oli olnud kuidagi nii eriline. Nagu see olekski kõigest unenägu olnud. Sulgesin silmad, kuigi olin lootuse uinuda täielikult kaotanud. Varsti hakkas Jaani voodi poolt taas ühtlast rahulikku hingamist kostuma. Kuulasin seda mõnda aega, kuigi minu keha raputavatele värinatele see just hästi ei mõjunud. Vähkresin unetult voodis, kuid mõne minuti pärast hakkas mul igav. Huvitav, mis kell oli? Tundus, nagu oleks see öö kestnud tunduvalt kauem kui kõik teised. Millal hommik saabub? Aga ma polnud tegelikult päris kindel, kas tahan oma häbile valges otsa vaadata. Siis on selle ümbert kogu see salapärasuse aura ära kadunud.
Sirutasin käe oma öökapil lebava mobiili järele. See väitis, et kell on kolm öösel. Oigasin endamisi. Kas see öö ei saagi kunagi läbi?
Kuna ma ei osanud midagi targemat teha, pugesin sügavamale teki alla ning hakkasin ussimängu mängima.
Tunni aja pärast olin uue rekordi püstitanud ja telefoni akule üks-null teinud. Lisaks kipitasid mu silmad üsna vastikult. Aga vähemalt oli kell nüüd neli. Keerlesin mõne hetke tegevusetult voodis ja mõtlesin, mida oma vaba ajaga peale hakata. Jaani vaatamisega ma enam riskida ei julgenud ja mu silmad paistsid tahtvat telefoniekraanist tükiks ajaks eemal hoida ning jooksma minekuks oli kaugeltki liiga vara. Või kas ikka oli? Väljas hakkas juba tasapisi valgemaks minema. Ning kui ma piisavalt kaua ära olen ja näiteks kella kuueks tagasi jõuan, siis ei oleks see ju eriti imelik? Tegelikult oli üldse suhteliselt ebatõenäoline, et ma oma sügava unega vanemaid enne kümmet üles äratada suudaksin. Lõpuks, kui olin jõudnud järelduseni, et sellisel ajal ei kohutu ma tõenäoliselt ka teiste inimestega, leidsin, et just jooksmine on see, mida tegema pean. Sobrasin oma kotis nii vaikselt, kui suutsin, ning põhjaliku otsimistöö tulemusena õnnestus mul leida paar retuuse ning punane spordimaika. Riietusin kiiruga ning tõmbasin kõige lõpuks jalga uued edevad tossud. Kui ma kiiresti jooksen, ei hakka mul sellises riietuses külm. Ja just kiiresti joosta ma tahtsingi.