Keelatud

Ah, mis sa nüüd, Vaimude Tund. Mul endal on küll vahel jumala piinlik oma kommentaare üle lugeda.

Uue osa saate kõige paremal juhul laupäeval või pühapäeval, aga ma rõhutan: parimal juhul. Muide, ma lihtsalt mainin, et ma pole veel lootust Unelaulule uut osa saada ära kaotanud...

Mulle meeldib kommentaare saada ja ausalt öeldes meeldib mulle nendele vastata ka just sellel põhjusel, et siis on lootust veel vähemalt üks kommentaar samalt isikult saada. Ah, mis sa nüüd. Sina oled ju ka väga lahe. Ja arvestades seda, et me samas linnaosas elame, võib see isegi juhtuda.
Kas me seda uut juttu ka näeme?

Ma poleks seda uskunud, et ma siin foorumis saan kunagi kellegi jutte lugedas mõelda, kui seksika jutuga tegemist on Sinu jutud on seda

Audrey, Oh, päriselt või? Seda on rõõm lugeda. Aitäh

Vaimude Tund, Hah, ei ole. Ma ei usu seda. Oleks jah.
Eks neid depressiivseid jutte tuleb ka aeg-ajalt lugeda/kirjutada. Kui kõik kogu aeg liiga roosamanna on, tüütab viimaks ära.

Päriselt jah Sinu asju lugedes alati mõtlen seda

Audrey, See on väga tore

Vaimude Tund, Aga seda annab ju muuta. Sa võid mulle pm-iga oma Facebooki saata (kui sa muidugi tahad) . Kirjutamine on igati hea väljund. Üks parimaid.

Ikka tahan ega ma muidu küsiks

Ma arvan, et ma riskin.

Mul ka

Kirjutah, kirjutah, kirjutah!!!!!

Ma olen selle protsessiga täpselt nii kaugele jõudnud, et suutsin välja mõelda, mis järgmises osas juhtuma hakkab. Ehk leian nädalavahetusel ka aega ja motivatsiooni see kirja panna.

Oli aega küll, aga see läks millegi muu peale. Ma ausalt katsun selle vea eesoleval nädalavahetusel ära parandada. Praegu olen ma lihtsalt liiga väsinud.
Nii et jah sa oled minust tublim.

Ma olen ise ka üliõnnelik. See oli nagu tõsine motivatsioonipomm. Ja ma arvan, et uus osa on kuhjaga välja teenitud.

13. Mõned kilomeetrid enne Haapsalu silti pööras isa äkki väikesele metsavaheteele. Virgusin oma mõtetest mõnevõrra ehmunult. Mis toimus? Kas tal tõesti oli vaja nii napilt enne kohale jõudmist metsapeatus teha? Justkui mu mõtteid kuuldes pööras ema oma istmel ringi. Mu näol olevat segadust nähes naeratas ta kavalalt. ’’Ära põe, kohe saad teada.’’ Ta peaaegu et hüples oma istmel elevusest. Nii, et kindlasti ootas meid ees midagi erilisemat. Sest milline normaalne inimene sattuks metsapeatusest sellisesse vaimustusse? Isegi mu ema kohta oleks see imelik olnud.
Astusin autost välja, ise ootusärevusest lõhkemas. Kõigepealt torkas mu ninna mõnus värskete männiokaste lõhn. Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin naudingust silmad. See mets siin lõhnas isegi paremini, kui panga oma. Teadsin kuidagi juba enne Haapsallu jõudmist, et see on minu linn.
Kui ma silmad uuesti avasin, märkasin, et Jaan vaatab mind. Ma ei osanud tema pilku kirjeldada. See oli teistsugune kui tavaliselt. Võiks isegi öelda, et imetlev. Aga ei. See ei saanud nii olla. Kindlasti kujutasin seda endale ette; see oli vaid soovunelm. Pöörasin pilgu maad katvatele männiokastele ja tundsin, kuidas õhetus põskedel vaikselt järele annab.
Järsku hüüatas ema: ’’Siin see ongi!’’
Tuli välja, et tal oli õnnestunud fotoaparaat ära kaotada ja viimased paar minutit olid nad isaga seda paaniliselt taga otsinud.
Nii et ilmselt pidi tegemist olema mingisuguse kahekümne aasta eest tehtud pildi taaslavastusega, kus mul ei jäänud ilmselt muud üle, kui fotograafi mängida. Sest eelmisel reisil ei olnud mul au osaleda ja pealegi, keegi pidi ju lõppude lõpuks pilti ka tegema. Hakkasime mööda kitsast rada edasi minema, isa kõige ees, ema tema taga, siis mina ning lõpuks Jaan. Üritasin fakti, et Jaan kõnnib minust kõigest paar sammu tagapool eirata nii hästi kui võimalik, kuid see oli üsna keeruline. Mind valdas pidev hirm, et komistan või takerdun millegi otsa –mis ei olnud minu puhul üldse ebatavaline- ning häbistan ennast niimoodi. Kuigi samas, Jaani käte vahele oleks kindlasti päris meeldiv kukkuda.
Selgus, et meie sihtpunktiks on üks suur kivi. See oli mõnevõrra veider, sest metsa oli veel vähemalt mõnesaja meetri raadiuses ning minu teada ei tohtinud Haapsalu rannas eriti suuri kive ollagi. Nii et kuidas see rahn siia sattus? Mõne hetke kaalunud, esitasin selle küsimuse ka valju häälega.
’’Oh, meie tahaks ka seda teada,’’ ütles ema kivi otsa ronides. Keegi ettenägelik inimene oli nimelt selle najale kipaka puust redeli pannud. ’’See oli olemas ka siis, kui esimest korda Haapsallu sattusime. Me küsisime kohalike käest, aga ka nendel pole õrna aimugi. Kas pole mitte põnev lugu?’’ Ta oli nüüd kivi otsa jõudnud ning vaatas võidurõõmsalt irvitades alla meie poole. ’’Mina kivikuningas!’’ hõikas ta käsi taeva poole sirutades.
’’Mitte kauaks,’’ ähvardas isa redeli poole joostes. Jälgisin neid, huulil õrn muie. Ma polnud päris kindel, mida ma ise tegema peaks. Fotograafina peaksin ehk alla jääma, aga samas sellist korraldust polnud mulle keegi andnud.
’’Daamid enne?’’ pakkus Jaan lahkelt redeli poole osutades. Ilmselt oli ta mu kohmetust märganud ning otsustas mind sellest päästa.
Naeratasin ning asusin samuti kivi vallutama. Redel oli täpselt sama ebakindel, kui selle välimusest arvata võis. See logises igal sammul, justkui tahaks mind enda seljast maha paisata. Surusin hambad kokku ning ronisin kindlalt edasi. Mitte mingil juhul ei lase ma end Jaani ees niimoodi häbistada. Järsku kuulsin fotoaparaadi klõpsatust. Vaatasin ehmunult üles ja avastasin, et vaatan otse kaamerasse, mille taga oli näha ema naerul nägu. ’’Vabandust, kullake. Sul oli nii keskendunud nägu peas, et ma ei saanud võimalust kasutamata jätta.’’
Turtsatasin pahaselt, astusin viimasele pulgale ja jõudsin lõpuks isa abiga kivi tippu. Sealt avanev vaade oli üllatavalt kaunis. Nägime peaaegu et üle männilatvade.
Mõne hetke pärast ühines meiega ka Jaan. Ta jalutas meie juurde kivi servale, peatudes minu kõrval. Natuke aega ei öelnud keegi meist midagi, isegi ema keelepaelad tundusid lukus olevat, ainsaks heliks oli minu südame rõõmus pekslemine. Kartsin, et see ei jää vaikuses teistele märkamatuks, mistõttu võtsin julguse kokku ja avasin suu: ’’Noh, kuidas oleks ühe kakskümmend aastat hiljem pildiga? Te rääkisite enne, et plaanite neid teha.’’
’’Ahjaa, muidugi, mul jõudis see juba meelest ära minna’’ ütles ema. Ta sobras natuke aega oma käekotis, leidis sealt lõpuks ühe pisut kulunud välimusega pildi, ning ulatas selle mulle. Nagu ennustada võiski, oli see selle sama kivi peal tehtud. Ema seisis kõige ees. Ta oli käed taeva poole sirutanud ja tema avalast naeratusest võis välja lugeda, et ta on endaga ülimalt rahul. Tema välimus oli peaaegu sama, nagu praegu –mis tõestas, et naer hoiab noorena- ainult et pildil kandis ta lühikesi teksapükse ning päevitusriiete ülemist osa. Isa seisis pooleldi ema taga, üks käsi ümber ema piha ja teine samuti õhku tõstetud. Ta kandis khakivärvi lühikesi pükse ning eest lahtinööbitud T-särki. Nende ees kükitas Jaan, kes oli käed justkui tasakaalu hoidmiseks laiali sirutanud. Kui tavaliselt tunneks keegi end oma sõbra ja tema kaaslase seltsis kolmanda rattana, siis Jaani lõbusast naeratusest võis välja lugeda, et ta kuulub sinna seltskonda täpselt sama võrdselt nagu ema ja isa. Tal olid jalas poolpikad püksid ja see oligi mehe ainus kehakate. Pöörasin pilgu tema täiuslikult kehalt nii kiiresti kui suutsin eemale. Tegemist oli olnud vist väga palava päevaga.
’’Te näete täpselt samasugused välja,’’ ütlesin ja see oli ka tõde.
Ema naeris. ’’Mitte päris.’’ Ta võttis T-särgi seljast ning paljastas samad päevitusriided, mida oli pildil kandnud. Selle ajaga oli isa jõudnud oma särgi lahti nööpida ning nüüd vaatasid nad ootusärevalt Jaani poole. Ma järgisin nende eeskuju ning tundsin, kuidas mu süda elevusest pekslema hakkas.
Jaan paistis tähelepanu keskpunktis olemist nautivat. Ta muigas pisut üleannetult ning haaras liialdatud aeglusega oma särgi alaservast kinni. Mul pidi hing kinni jääma. Mu kohmetus paistis olevat lausa käegakatsutav. Järgmisel hetkel oli Jaan särgi seljast visanud. Koondasin kähku tähelepanu tema õla taga paistvale metsale, enne kui tema lame toonuses kõht ja sitked käed mu lõplikult rivist välja viivad. Miks ta pidi nii täiuslik olema?
’’Ma siis lähen alla,’’ pomisesin kätt fotoaparaadi suunas sirutades. Lootsin ainult, et Jaan paneb kähku särgi tagasi selga. Veel parem oleks, kui ta selle peale ka paksu talvemantli paneks.
’’Ei, oot-oot,’’ ütles ema, ’’kuhu nüüd? Kas sa tõesti arvad, et pääsed pildist suure kivi otsas?’’ Ta ulatas fotoka hoopis Jaanile ning võttis mu piha ümbert kinni, isa asetas ühe käe minu ja teise ema õlale. Üritasin kõigest väest otse kaamerasse vaadata ja unustada, et selle taga seisab üks häbematult kena palja ülakehaga mees.
’’Lydia, naerata,’’ palus Jaan. Andsin endast parima, kuid millegipärast tundus mulle, et kui pilti näen, leian sealt hoopis ühe tüdruku, kelle nägu on keskendumisest punane ning naeratusest pole märkigi.
’’No Jaan, tule ka pildile,’’ kutsus ema ning järgmised viis minutit üritasime kõik neljakesi kaadrisse mahtuda. Pildid tulid üsna koomilised ning lõpuks suutsin isegi mina siira naeratuse välja võluda, hoolimata asjaolust, et palja ülakehaga Jaan seisis minust kõigest mõne sentimeetri kaugusel.
Kui mulle lõpuks luba kivilt alla ronida anti, hingasin kergendatult. Olin üsna kindel, et mul oli palju palavam kui neil kolmel kokku.

Vau. Aitäh selle suurepärase kommentaari eest!
...või äkki imetles ta hoopis Lydiat?
Ehk kunagi lähebki nii? Kes teab..
Tead, ausalt öeldes ei keskendu ma selles jutus eriti reaalsetele faktidele, sest nii piinlik kui seda ka tunnistada pole, ma ei tunne Eestit eriti hästi. Nii, et ainsad tõelised asjad ongi kohanimed ja ligikaudsed asukohad, muu maastiku ja hooned mõtlen ise välja.
Selle 20- aastat hiljem piltide idee sain ma tegelikult internetist.
Haha, jah Jaan on lõbususe kehastus.
Igatahes ma tänan sind veelkord. Nii tuju heaks tegev kommentaar oli sul.
Uue osa kohta ma veel ei oska öelda, arvatavasti olen ma eeloleval nädalavahetusel üsna hõivatud. Ehk vaheajaks õnnestub?