Keelatud

Danke schön! Tööpõld on suur ja lai, oleks vaid töökohti saada ka

Ei muretsegi. Pangad, erineva tegevusaladega firmad... Igalepoole saaks :)

I know Majandusena saab selle kõik kokku võtta aga õppekava kuulub ärinduse ja halduse alla. Eriala on täpsemalt maksundus. Seeläbi olen õppinud õigust, pangandust, personalitööd, dokumendihaldust, raamatupidamist, finantsjuhtimist, organisatsioonijuhtimist, ettevõtlust and the list goes on forever. Tööpõld ON LAI Võimalusi on palju :)

No mul eriala selline lihtsalt, et peab kõike oskama. Ei olnud lihtsalt tuimalt maksundus. Igatahes asjalikum variant kui kolm aastat õppida ühte ja sama asja.

Mis toimub?!?! Kus uus osa on?!?!!??!

Mul on tõesti väga piinlik, aga lihtsalt pole kirjutamiseks mahti saanud. Ja nüüd pean ma veel peale kooli suusatamas ka käima, mis on nii idiootne, et ajab ikka väga tigedaks küll. Nagu seitse või kaheksa või üheksa tundi oleks veel vähe, pean ma veel kuhugi Nõmmele ka ronima, mis tähendab seda, et tund aega läheb juba minekuks-tulekuks (sest bussid käivad ebanormaalselt pika vahega) + suuskade laenutamiseks. Ja siis kui ma lõpuks koju jõuan, tuleb välja, et järgmisel päeval on veel mõni töö ja trennis tahaks ka käia, nii et kui ma lõpuks õhtule saan, olen omadega üsna läbi.
Igatahes ma katsun oma neli suusatamise korda nii kiiresti ära teha, kui võimalik ja siis saan ma kirjutamisele rohkem aega pühendada.

Miks sa suusatamas pead käima?

Kool käsib. Väidetavalt lastevanemate peale käimisel. Ma ausalt öeldes tahaks neid lapsevanemaid näha.

Mul õnnestus eelmine nädal isegi neli korda käia, nii et kaks korda veel ja siis ongi kõik. Kusjuures ma hoiatan ette, et Nõmmel on väga sitad rajad. Võinoh, pool rada, see mis seal eespool on, on normaalne, aga kui seda ringi teha, on täpselt nagu jää peal suusatamine. Nii närvi ajab, tehku vähemalt enne rajad korda.
Ma saan õnneks ühe bussiga, aga kui valel ajal peatusesse jõuad, tuleb pool tundi oodata.

Ja sa oled väga väga tubli.
Muide, mina olen ka kirjutamise osas natuke edenenud.

Ja siin ta ongi!!!


12. Järgmine peatus oli Haapsalu Spas. Olgugi, et looduses peitus oma võlu, tundsin siirast rõõmu, et saame ka hotellis ööbida. Puhaste linadega pehme voodi ja sooja veega vannituba olid tunduvalt paremad kui jahe telk, kus tuli aeg-ajalt mõne soovimatu putuka külaskäiguga leppida. Suutsime oma kotid kokku pakkida suhteliselt lühikese ajaga ning asusime siis teele. Ema ja isa istusid ees, mina Jaaniga taga nagu ikka. Ema hoolitses vestluse ülevalhoidmise eest. Ka selles polnud midagi uut. Parajasti oli tal pooleli lugu sellest, kuidas ta oma töökaaslasega lõunal käis. Erinevalt Jaanist ja isast polnud mul kõne all olevast isikust õrna aimugi, mistõttu oli jutt minu jaoks igav. Otsisin kotist välja iPodi. Selle sisse lülitanud, toetasin pea vastu autoakent ja sulgesin silmad, lootes niimoodi öist unevõlga tasa teha. Mahedad muusikanoodid silitasid mu kõrvu ning ma tundsin, kuidas uni vaikselt lähemale hiilis. Suutsin isegi Jaani kohalolu unustada, või õigemini vajus see lihtsalt tagaplaanile. Ühtäkki tõmmati iPod mu käest ära. Avasin ehmunult silmad ja vaatasin segaduses olles ringi. Selgus, et vargaks oli Jaan. Juba oli ta seadmesse sisse muukinud ja keris läbi mu laulude nimekirja.
’’Hmm, AC/DC, Guns N’ Roses, U2, Ozzy Osbourne, Metallica, Led Zeppelin’’ pomises ta heakskiitvalt. Punastasin. Linda oli kombeks mind alati mu muusikamaitse, mis ei olnud kohe kindlasti kaasaegne, pärast narritada. Kuigi tema meelest oli see arusaadav: mulle meeldisid vanad mehed, ju pidi siis ’’vana’’ muusika ka meeldima. Tegelikult oli mul praegu isegi hea meel, et mu iPod polnud täis One Directioni, ega teisi tänapäeva artiste, sest see oleks minust tõenäoliselt väga lapsiku mulje jätnud. Ja viimane asi, mida ma tahtsin, oli Jaani silmis lapsena paista.
’’Meil on päris sarnane muusikamaitse,’’ teatas Jaan rõõmsalt. Mu süda jättis löögi vahele. Mida ta just ütles? Kas ma kuulsin ikka õigesti? Meie juures siis ikkagi oli midagi sarnast. Kogu mu keha täitus sooja rõõmuga. Kui see oleks võimalik olnud, oleksin endale sellel hetkel tõenäoliselt tiivad kasvatanud ja auto kohal paar surmasõlme teinud.
’’Päriselt?’’ küsisin pisut kähedal häälel. Olin uudisest endiselt šokeeritud. See tundus liiga hea, et tõsi olla.
’’Sa kuulad muusikat, mis oli minu noorusajal populaarne, ja imestad selle üle, et see mulle meeldib?’’ päris Jaan narritavalt. Tema silmad sädelesid.
Nojah. Muidugi. Kui järele mõelda, siis tegelikult oli see igati loogiline.
Üritasin piinlikkustunnet alla suruda ’’Mul on lihtsalt hea meel, et-’’ sain pidama õigel hetkel, et mitte öelda seda, mida mõtlesin: et meil midagi ühist on. Olin enda üle uhke. Polnud just palju hetki, mil suutsin ebamugavat situatsiooni ennetada. Paraku sai rõõm kesta ainult paar sekundit, sest järgmisel hetkel meenus mulle, et olin lause poolikuks jätnud. Sundisin oma ajurakud tööle ning laususin mõninga hilinemisega: ’’et kellelgi minuga sama maitse on. Mu sõbrad ei salli sellist muusikat.’’ Tegelikult oli mul küll ainult üks sõber, aga kui oleksin öelnud, ’’mu sõber ei salli sellist muusikat’’, oleks see minust ilmselt väga haleda mulje jätnud.
Jaan muigas. Ta pani käima mingi uue loo. Mõne hetke pärast tundsin selle ära. Tegemist oli Led Zeppelini ’’Kashmir’’-iga.
’’Kas see on su lemmik?’’ küsisin pärani silmi.
’’Üks lemmikutest. Kas sa tead, et Plant kirjutas selle laulu siis, kui nad sõitsid läbi Sahara kõrbe? Neid inspireeris tee, mis läks aina edasi ja edasi. See oli üherealine ning lõikas puhtalt läbi kõrbe.’’
Raputasin pead. Ei ma ei teadnud. Ausalt öeldes ei huvitanud mind laulude või siis bändide taga olev lugu eriti, mulle läks korda ainult muusika. Kuid nüüd, kus Jaan mulle sellest loost põhjaliku ülevaate andis, tundsin oma harimatuse pärast häbi.
’’Põnev,’’ ütlesin, sest ei osanud midagi targemat kosta. Nagunii peab Jaan mind antisotsiaalseks väärakaks, nii et selle napi vastusega ei saanud ma enam midagi kaotada. Tegelikult ma hoopis võitsin, sest vähemalt pidas Jaan mind nüüd hea muusikamaitsega antisotsiaalseks väärakaks.
’’Kas sa tahad ka kuulata?’’ pakkusin viisakusest.
Jaan raputas pead. ’’Me istume selleks teineteisest liiga kaugel.’’
Mul jäi süda seisma. Minu ilmet nähes mõistis Jaan, et tema lauset sai ka teisiti tõlgendada, ning lisas oma tüüpilise kavala muigega: ’’Ja pealegi ma sain aru, et sul oli midagi pooleli, enne kui ma sind ebaviisakalt häirisin.’’ Kuid seekord paistis tema naeratus teesklus olevat, sellest kumas läbi õrn kohmetus. Muidugi võisin ma seda ka ette kujutada, sest olin ise kahe inimese eest kohmetunud. Ta ulatas iPodi mulle tagasi. Meie sõrmed puutusid kokku. Ta ei lasknud iPodi lahti ja ka mina hoidsin seda kinni. Meie pilgud kohtusid. Need elektersinised silmad paistsid mind endasse tõmbavat. Tundus, nagu üritaksid nad mulle midagi öelda, kuid ma olin liiga rumal –või siis pahviks löödud- , et sõnumist aru saada. Nii ma siis lihtsalt vaatasin. Kogu mu keha värises, kuid käsi, mille selg Jaani sõrmedega kokku puutus, püsis mingi ime läbi paigal. See oli tardunud. Siis vabastas Jaan iPodi ja kogu see imeline hetk sai läbi. Panin värisevate kätega heli juurde ning sulgesin uuesti und ootama jäädes silmad. Kuid ma ei suutnud magada: olin selleks liiga erutatud.
Kui mu iPodi aku lõpuks otsad andis, matsin uinumise mõtte lõplikult maha. Panin seadme tagasi kotti ja jäin tüdinult aknast välja vaatama. Eesti maastik oli nii igav: ainult põllud ja metsad, mitte ühtegi mäge.
’’Kuidas magasid?’’ küsis Jaan hoolitsevalt, kui märkas, et olen ärkvel.
’’Hästi,’’ valetasin. ’’Ma nägin unes kõrbe.’’ Ma ei tea, kuidas see äkkmõte mu pähe oli sattunud, kuid see tundus liiga hea, et seda ütlemata jätta.
Jaan turtsatas. ’’Siis oli mu jutt ju asja eest.’’ Meie pilgud kohtusid taas ja jäid hetkeks teineteisel pidama, kuid ma pöörasin pea kõrvale, üritades samal ajal mõelda, mida need pikad pilguvahetused Jaaniga tähendada võiksid. Kindlasti ei saanud need tähendada seda, mida ma kõige rohkem soovisin. See oli võimatu. Väga mitmel põhjusel. Isegi, kui ma meeldiksin talle, oleks väga mitu asjaolu, mis takistaksid meid koosolemast.
Sundisin oma huuled naeratuseks. Taipasin liiga hilja, et olin üritanud matkida Jaani kavalat iseteadlikku muiet. ’’Oli tõesti. On meil veel palju sõita?’’
Seekord vastas mulle isa: ’’Paarkümmend kilomeetrit.’’
Ohkasin ja vajusin sügavamalt istmele tagasi.
’’Sulle ei meeldi pikad autosõidud?’’ küsis Jaan, huulil pilkav muie.
Raputasin pead. ’’Ma ei suuda kaua aega ühe koha peal istuda. Ma pean liikuda saama, ükskõik, kas see on siis jooksmine või kõndimine. Kuigi ma eelistan jooksmist.’’
Jaani järgmised sõnad lõid mind pahviks: ’’Mulle meeldib ka joosta.’’ Ma ei suutnud seda uskuda. Juba kaks ühist asja Jaaniga. See päev jääb mulle küll igaveseks meelde. Ma ei suutnud end takistada ning juba olid mu silme ees kujutluspildid, kuidas me Jaaniga läbi metsa jookseme, mõlemad higised ja hingeldavad.

Tegelikult elan ma Kristiines, aga õnneks suhteliselt 23-e peatuse läheduses.

Tead, kui õnnelik ma praegu sinu kommentaari lugedes olen? Nagu see on nii nunnu ja pikk ja selline, nagu mulle meeldibki.
Osasid neid artistidest kuulan ma tõesti, aga mitte kõiki. Mu muusikamaitse on pisut tänapäevasem.
Mulle meeldib, et sa neid kohti välja tood. Väga meeldib. Siis on kohe teada, millised silma jäid ja mul paremini välja tulid.
Mulle üldiselt ei meeldi vastamata armastusest kirjutada. Nii, et jah, neid koosjooksmisi võib tõesti tulla.
Kindlasti loen ma ka sinu uue osa millalgi üle.

Oiii, kas ma polegi seda kommenteerinud? Vist mitte. Igatahes mulle väga väga meeldib ja sa kirjutab nii mõnusalt.
Ja mulle meeldib peategelane, kelle nime sa vist eriti tihti ei maini. Nii, leidsin selle üles ja Lydia on ilus nimi.
Jaan tundub hmm...tore olevat. 42 ei ole üldse vana...eriti. Ta oli 25, kui Lydia sündis ja pole hullu.

Ja viimase osa juurde tulles, siis mulle meeldib ka kohutavalt see muusika, mis Jaanile ja Lydialegi. Panin lugemise ajaks ühe U2 loo mängima.

Hmm, mulle meeldisin ka samad kohad, mille Vaimude Tund välja tõi. Niisiis, ma ootan väga uut osa!

Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan ooo Jaaaaaaaaaaaaaaaaan

Ta on nagu mega tore ja olgem ausad, 42 pole vormis mehe jaoks mingi number. Noh, oleneb muidugi mehest, aga siiski.

Ja no ma ei tea, kui see suudlus ükskord ära tuleb, siis ma arvatavasti sulan arvuti taga lihtsalt ära ega tea siis enam mida teha üldse.

Ohissand, kas te ise ka teate, kui nunnud te kõik olete? Ma tulen koju, olen nii väsinud ja tüdinud ja siis teen arvuti lahti, ja loen teie toredaid kommentaare. Need teevad tuju kohe nii heaks.

Vaimude Tund, Kusjuures vahel on kommentaaride kirjutamine isegi raskem kui uue osa lisamine. Nii et ma hindan sinu panust väga. Ma üritan igakord nendele vahvatele kommentaaridele nii hästi kui võimalik vastata, aga alati ei tule see välja.
shine, Mulle meeldib, et sa seda loed. Ja aitäh ka
Kusjuures ma tõesti pole Lydia nime vist eriti tihti maininud . Üldiselt mulle meeldib peategelasele natuke tavatuma nime panemine, ma ei tea ise ka miks. Aga mul on hea meel, et sulle see nimi meeldib.
42 pole üldse vana
Mina kuulasin kirjutamise ajal Led Zeppelini (teadagi miks ). Kuigi sellest valikust on mu vaieldamatu lemmik AC/DC
Cilen Kuule jaa, 42 pole tõesti midagi. Ma ütleks, et isegi 52 pole väga hull. Või noh, mõne mehe puhul küll mitte.
Hehe, seda ma vaikselt loodan jah.

ma niiiii tahan uut osa


paluuuuuuuun