Keelatud

Nõustun täiesti
Inimesel peab olema kannatust ja midagi, mida oodata
Kõike ei saagi liiga kiirelt kirja panna
Aga ära muretse, ma annan sulle aega

See on tore, sest seda suudlust tuleb teil oodata küll, arvestades seda, mis kiirusega ma neid osasid lisan (kooli ajal)

Hehe , ja aega läheb mul vaja küll.

Ega no vaheajal parem olnud...

Khm, khm, kes räägib? Haha, okei sorri

Tegelikult olen mina vaheajal tubli olnud, arvestades seda, et minu viienda ja kuuenda osa vahel oli umbes kaks kuud.

Ma ei tea, mis imelik inspiratsioonipuhang mind tabas, aga igatahes sain ma selle osa siin ühe õhtuga valmis. Päris tore oli kirjutada


8.  Feodor paigutas mu enda ja Jaani vahele. Mõtlesin endamisi, kas ta tegi seda meelega ja meenutades tema varasemaid sõnu, jõudsin järeldusele, et nii see oli. Teisel pool Feodorit istus ema, kes juba praegu põnevusest värises. Mina värisesin ka, aga hoopis erineval põhjusel: ma sain Jaani käest kinni hoida. Juba sellele mõtlemine pani mu südame kaks korda kiiremini lööma. Hakkasin juba natuke oma tervise pärast muretsema. Armumine ei mõjunud südamele vist kõige paremini. Mu peopesad tõmbusid higiseks ja ma pühkisin need vargsi vastu oma beežikaid Capri- pükse kuivaks.
’’Ma pole vist kunagi Jaani käest kinni hoidnud,’’ naljatas isa ning ema puhkes naerma. Mina olin naermiseks liiga üles keeratud.
’’Ära sellest liiga vaimustusse sattu,’’ hoiatas Jaan muiates. Tegelikult oleks ta pidanud seda hoopis mulle ütlema.  Kuigi sellest poleks tõenäoliselt eriti kasu olnud.
’’Hea küll, hakkame nüüd lõpuks pihta,’’ ütles pisut kärsitu Feodor. ’’Võtke üksteisel kätest kinni.’’
Mu süda tegi veel ühe hüppe ja ma tardusin. Ning kui Jaan oma käe minu poole sirutas, kartsin hetkeks, et minestan ära. See oli peaaegu liiga hea, et tõsi olla. Mõninga hilinemisega libistasin sõrmed tema omadega vaheliti ja tundsin, kuidas tugev elektrilaine mu keha läbistas. Huvitav, kas Jaan tundis seda ka?
Jaani käsi oli kuiv, soe ja pehme. Kartsin, et ei suuda terve rituaali mõelda muule, kui ainult sellele. Niisiis üritasin oma tähelepanu suunata hoopis Feodori peopesale. See oli kare ja parkunud. Üsna ebameeldiv.
’’Sulgege silmad,’’ käskis Feodor. Tegin nagu kästud ja millegipärast muutusin Jaani ja vähesel määral ka Feodori käest veel teadlikumaks. ’’Tunnetage.’’
Kõik tunnetasid. Mõnda aega valitses meie vahel vaikus ning ainsateks helideks olid hingetõmbed. Eristasin teiste seast Jaani rahuliku sügava hingamise. Isa hingetõmbed olid tema omaga üsna sarnased ainult, et natuke kiiremad. Ema omad olid pisut liiga kärsitud. Feodor ei hinganud vist üldse.
’’Nüüd keskenduge oma kõrval istuvate inimeste energiale.’’ Nagu ma seda juba ei teinud! Üritasin järjekordselt natuke tähelepanu ka Feodorile juhtida. ’’Ammutage seda endale ning andke vastu enda energiat.’’ Mul polnud õrna aimugi, kuidas see käib, niisiis keskendusin kätele veelgi rohkem.
Feodor hakkas ümisema. See oli kummaline, pisut salapärane kurgulaul. Tavalises olukorras oleksin selle üle ehk naerma hakanud, kuid praegu polnud mul erilist naljatuju. Lisaks arvasin, et Feodor poleks sellesse, kui ma järsku naerma purskan, eriti hästi suhtunud. Tõenäoliselt oleksin siis kogu meie rituaali ära rikkunud.
’’Ärge mõelge,’’ ütles Feodor ümina vahelt. Millegipärast oli mul kahtlane tunne, et see manitsus oli just minule suunatud.
Keskendusin uuesti kätele. Seekord ainult kätele. Mitte nendele, kellele need kuulusid. Ainult kätele ja nendest tulevale energiale.
Feodori kurgulaul haaras mind endasse. Tundus nagu ei viibiks ma enam oma kehas, vaid kusagil mujal, keset imelikke noote. Kuulsin, kuidas ema ahhetas. Aga see kostus kusagilt kaugelt. Minust eemal.
Ma hõljusin õhus, tantsisklesin pilvedel, saateks veider muusika. Tundsin ennast kummaliselt vabana. Nagu oleksin kogu oma suurest koormast vaba.
Ühtäkki ümbrus muutus. Olin pimedas ruumis. Seinad olid räämas ja hallitusplekkidega kaetud. Laes rippus üksainus armetu tõenäoliselt ammu töötamast lakanud lambipirn. Ma lamasin kõval katkisel madratsil, mis lõhnas kopituse järele. See ei olnud hea. See ei olnud õige.
Ruumi uks avanes valju läbilõikava kääksatuse saatel ning sisse astus kellegi must kogu. Tõmbusin t automaatselt ruuminurga vastu, lootes, et kui end väikeseks teen, ei märka tulija mind. Ma kartsin. Olin lausa surmahirmul.
Tulija astus lähemale. Nüüd teadsin kindlalt, et ta oli mees. Suur tugev mees.
Tõmbusin veel rohkem seina vastu ja tundsin, kuidas krobeline pind mu selga soonis. Mu süda hakkas kiiremini lööma. Aga see ei olnud hea südamepõksumine. See oli surmahirm. Mu rind valutas. Kuidas kellegi süda üldse nii kiiresti lüüa sai?
Järgmisena tundsin, kuidas ma ei saa piisavalt hapnikku. Ahmisin õhku suurte sõõmudena, kuid sellest ei piisanud. Kartsin, et ma lämbun. Kui just see mees mulle enne lõppu peale ei tee. Ta tuli mulle ikka veel lähemale.
Mingi ime läbi leidsin oma hääle: ’’Ei! Mine ära!’’
Mees põlvitas nüüd mu madratsile. Ta sirutas käe mu lõua alla. ’’Ära karda, pisike. Ma ei tee sulle haiget.’’ Tema hääl tundus ähmaselt tuttav, kuid ma ei näinud endiselt tema nägu. Mehe käed liikusid mu kleidiserva poole. Märkasin, et see oli kuidagi kahtlaselt väike. Nii et see sai kuuluda ainult umbes viieaastasele tüdrukule. Kas ma olin jälle laps?
Kleit tõmmati üle pea. Nüüd hakkasin ma vappuma. Kuidas ma veel õhupuudusesse ära surnud ei olnud?
’’Ära tee!’’ kisendasin. ’’Ma ei taha! Mine ära!’’
Ma ei saanud hingata. Kogu ruum ujus mu silme ees. Mehe nägu virvendas. Mu rind tuikas. Mu keha raputasid tugevad värinad. Kuidas see hingamine käiski?
Järsku tundsin oma käsivartel kellegi sõrmi. Teadsin kindlalt, et need ei kuulunud sellele mehele. Üritasin uuesti nendele keskenduda. Nagu Feodor õpetas. Sõrmed. Kümme tükki. Pehmed, kuid samas tugevad. Siis taipasin, et kellegi teise käed hoidsid mu pead ning tunnetasin oma selja vastas kindlat tuttavat maapinda.
Järgmisena kuulsin hääli. Need olid erinevad: ärevad, murelikud, rahustavad. Kuid kõik paistsid minu nime hüüdvat. Need olid head hääled. Sain oma hingamise kontrolli alla.
Avasin silmad ja mu pilk kohtus ema omaga. Tuli välja, et tema oligi see, kes minu pead hoidis. Tema pruunid silmad olid veekalvel. ’’Kullake,’’ sosistas ta. ’’Jumal tänatud.’’
Liigutasin pead, et näha, kellele kuulusid need sõrmed, mis olid mu sellest välja toonud. See isik oli Jaan. Minu pilku kohates suutis ta pisut naeratada, kuid sellel oli endiselt pisut murelik varjund.
Isa aitas mind istuli ning surus mu tugevalt enda vastu, lükates sellega Jaani sõrmed minust eemale. ’’Kõik on korras,’’ sosistas ta mind laubale suudeldes. ’’Kõik on nüüd korras.’’ Ema ühines meie kallistusega.
’’Mis see oli?’’ küsisin. Taipasin, et värisen endiselt, kuid seekord kergendusest.
’’Sul oli paanikahoog,’’ vastas ema, ’’aga me ei tea, mis selle põhjustas. Kas asi oli selles rituaalis? Kas sulle ei meeldinud see?’’
Neelatasin. ’’Ma nägin mingit veidrat unenägu. Või nägemust. Ma ei tea, mis see oli,’’ mu hääl tõusis, muutus hüsteerilisemaks.
Isa surus mind ilmselt hirmust uue paanikahoo ees tugevamalt enda vastu. ’’Rahu. Sa oled nüüd siin. Koos meiega. Sinuga ei juhtu midagi.’’
Ema silitas uuesti mu juukseid. ’’Kas sa… kas sa mäletad, mis seal juhtus?’’
’’Kaisa. Kas maksab?’’ küsis isa mu emalt. See oli vist esimene kord, kui tema hääletoon oli pisut teravam kui tavaliselt emaga rääkides. Olgugi, et muutus oli tõesti imepisike, pidin ma siiski sekkuma. Ma ei tahtnud, et nad tülli läheksid. Eriti veel minu pärast. Ma olin juba niigi palju asju metsa keeranud.
’’Seal…seal oli üks mees,’’ pomisesin. Mu hääl polnud sosinast kuigi palju valjem. ’’Ta tahtis minuga midagi teha. Midagi halba. Ma kartsin. Ma kartsin nii väga.’’ Nägin, kuidas isa ja ema ehmunud pilgu vahetasid. Mida see veel tähendama pidi? Justkui selgitust otsides vaatasin Jaani poole. Tema ilme oli vihane. Maruvihane. Nagu tahaks ta kellegi koledal kombel läbi peksta.
’’Mis toimub?’’ sosistasin. Keegi ei vastanud.
Mu pilk liikus Feodorile. Ta istus meist pisut eemal ning sõi rahulikul ilmel oma kõrvenõgese hautist. ’’Kas sina tead, mis juhtus?’’ küsin temalt.
Feodor tõstis pilgu, just nagu oleks talle alles nüüd meenunud, et me ka siin oleme. ’’Seda juhtub aeg-ajalt. Rituaal vallandab meie teatud ajusopid, mille me kunagi sulgenud oleme. See, mida sa nägid võis olla, kas mälestus, mõni film, hirm, raamat, unenägu, mingi mäng, mis iganes.’’ Ta kehitas õlgu.
Isa heitis talle jäise pilgu. ’’Ma arvan, et me oleme nüüd piisavalt sinu teeneid kasutanud, Feodor. Oli meeldiv sinuga tutvuda, kuid kas sa ei läheks palun tagasi sinna, kuhu sa kuulud. Kui tahad võid meie poti endaga kaasa võtta ja oma lobi seal lõpuni süüa.’’
Pisut ehmunud Feodor pani toidu käest ning hakkas pisut hämmeldunult eemale sammuma. Olin enam kui segaduses. Miks kuradi pärast olid isa ja Jaan nii tigedad? Miks nad meie uue hea sõbra Feodori nii inetult ära ajasid ja ema, kes alati kõigiga häid suhteid hoida tahtis, neid ei takistanud? Mis siin õieti toimus? Ainult ühes asjas sain täiesti kindel olla: see kõik oli minu süü.

Hehe , ma loodan ikka, et heas mõttes.
Uue osa kohta võin ainult nii palju öelda, et ootame uut inspiratsioonirünnakut.

Siis on väga tore . Aitäh

Tegelikult oleks küll põnev teada saada, mis teooriad sul on. Neid on alati huvitav kuulata. . Oh jah, mul on ka selle üle väga hea meel, et mõtteid lugeda ei osata, see oleks vist päris piinlik. Kuigi vahel kuluks see oskus ära küll.

Ma tean, mida sa tunned. Selles suhtes, et mul endal on ka vahel väga idiootsed mõtted, kohe nii idiootsed, et endal hakkab ka piinlik. Või siis nii naljakad, et ma pean kõvasti vaeva nägema, et mitte järsku valju häälega naerma hakata.
Aga jah, Feodoriga on praeguseks kõik küll.
Uue osa kohta ei oska ma praegu midagi öelda, ilmselt pole mul enne laupäeva või siis äärmisel juhul reedet niikuinii kirjutamise jaoks aega. Aga eks vaatab. Imesid ju ikka juhtub.

Midaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, ma polnudki seda lugenud?!?!?!

Haha . See viga tuleb või tuli kohe ära parandada, eks?

9. Meie vahel oli sügav kõhedust tekitav vaikus. Isegi mu ema ei öelnud midagi. See tähendas, et olukord oli enam kui tõsine. Nägin, kuidas isa ja Jaan pilgu vahetasid. Nad vaatasid teineteist mõne hetke ning paistsid siis mingis asjas otsusele jõudvat. Jaan pööras järsult ringi ja hakkas metsa poole sammuma. Isa järgnes talle mõne hetke pärast. Jäin neile ehmunult järele vaatama. Ega nad ometi Feodorit läbi peksma ei lähe? Nende oleku järgi võis seda karta küll. Aga miks? Ta ei teinud ju midagi, peale ühe süütu mälestuse väljakutsumise.
’’Mis kurat siin õieti toimub?’’ küsisin emalt, kes endiselt mu ümbert kinni hoidis.
Ta ohkas ja vaatas kaugusesse. Isa polnud enam näha, ta oli juba puude vahele kadunud. ’’Ma ei suuda uskuda, et nad selle minu kaela jätsid,’’ pomises ema. Ta ohkas.
’’Mille?’’ küsisin olles ühteaegu nii põnevusest kui ka hirmust peaaegu et hingetu. Nii veider, et mu emalt, kellel harva suu kinni püsis, nüüd sõnu lausa kruustangidega välja kiskuda tuli.
Ema ohkas uuesti. ’’See on kõik ühe tobeda filmi süü. Meil oli sõpradega väike kogunemine. Ma isegi ei mäleta, kes selle tobeda filmi välja valis. Ta ütles, et see olevat mingi eriline väärtteos. Sina magasid. Või vähemalt nii me arvasime. Tegelikult olid sa salaja meie juurde hiilinud ning seda kõike toanurgast jälginud.’’
’’Millest see rääkis?’’
Ma ei tundnud ema häält peaaegu et äragi. See oli nii kurb, tuhm, elutu. Mulle ei meeldinud see. ’’See oli üks äärmiselt haige film. Rääkis sellest, kuidas keskealine mees ühte väikest tüdrukut vägistab ning kuidas see viimase elu mõjutab. Kõike oli viimse detailini näidatud. Last mängis siiski erakordselt lühikest kasvu ja arvutiimedega kõvasti nooremaks tehtud täiskasvanu.’’
Ema tegi pausi ja vaatas uuesti kaugusesse. Tema pilk oli nii õnnetu ja selle nägemine tegi kohutavalt haiget. ’’See avaldas sulle kohutavat mõju. Sa hakkasid millegipärast arvama, et sina ise oled see väike tüdruk. Sa hakkasid kartma kõiki täiskasvanuid, eriti mehi. Isegi oma isa ees olid sa surmahirmul. Sa nägid õudusunenägusid, kus sa tõenäoliselt selle kõik läbi elasid. Su karjed olid kohutavad. Ma kuulen neid vahel siiamaani. Sealt said alguse ka paanikahood. Asi läks isegi nii hulluks, et sa pidid mõnda aega hullumajas ravil olema. Lõpuks õnnestus psühhiaatril sind seda unustama panna, või õigemini, ära peita, nagu tema ütles. Jäid ainult paanikahood, kuid meie jaoks oli see võit. Me lootsime, et ei pea seda enam kunagi jutuks võtma, et see jääbki ainult halvaks kuid mälestuseks, läks pisut teisiti.’’
Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei teadnud isegi, mida mõelda. Seda kõike oli ilmselgelt liiga palju. Ma olin üheaegselt teada saanud oma lapsepõlve kohutava saladuse ja paanikahoogude põhjuse. Kuid ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin hullumajas? Mingi filmi pärast? Ilmselt ei olnud mu mõistusega juba algusest peale kõik korras, sest milline inimene läheks filmi vaadates hulluks?
’’Mis sellest filmist sai?’’ küsisin lihtsalt sellepärast, et midagi öelda.
Ema huulile ilmus õrn naeratus. ’’Me kaebasime selle tegijad kohtusse ning võitsime. Filmi näitamine keelati ära ja me saime suure summa valuraha.’’
Noh, vähemalt oli sellel lool hea lõpp. Kui minu paanikahood välja arvata muidugi.
Avasin suu, et küsida, kas mu ’’peidetud’’ mälestused hakkavad nüüd välja tulema, kuid isa ja Jaani tulek katkestas mind. Üllatusega märkasin, et Jaanil oli nina verine ja isal huul lõhki. Kas nad olidki Feodori üles otsinud? Ma ei teadnud, kas olin rohkem šokeeritud sellest, et isa ja Jaan, kes olid muidu nii rahumeelsed ja ei norinud iialgi kellegagi tüli, olid Feodori läbi peksnud või sellest, et Feodor oli neist kahest jagu saanud.
Ilmselt oli mu näol väga imelik ilme, sest isa puhkes naerma ja ütles: ’’See pole nii nagu paistab.’’ Jaan ja ema ühinesid temaga. Tore. Ilmselgelt oli neil veel üks omavaheline saladus, millesse keegi mind pühendanud polnud.
’’Jaanil ja isal on juba väikesest peale selline komme olnud,’’ ütles ema naeruturtsatuste vahelt. Tema hea tuju paistis olevat tagasi tulnud. ’’Kui nad mõlemad endast väljas või vihased on, peksavad nad üksteist läbi.’’
Mul vajus vist suu lahti. See oli tõenäoliselt kõige idiootsem asi, mida ma elu sees kuulnud olin. Aga praegu olin mina viimane inimene, kes nende üle kohut mõista tohtis, sest nad olid üksteise näod sisse löönud minu ja ainult minu pärast.
’’Ma tean, et see kõlab imelikult, aga tegelikult maandab see väga hästi pingeid,’’ seletas Jaan mind kavala muigega silmitsedes.
Pöörasin pilgu maha, et keegi mu punaseks lahvatanud nägu ei näeks. Kuidas on võimalik, et kõigest üks naeratus Jaanilt suudab mind isegi mu vanemate ees punastama panna?
’’Palun vabandust,’’ ütlesin lootes, et kui olen selle välja öelnud, tunnen end paremini. ’’Ma ei tahtnud seda terviserituaali ära rikkuda ega teid Feodoriga tülli ajada. Ja kõige vähem tahtsin ma teile seda halba mälestust meelde tuletada ja teid muretsema panna.’’
Ema, isa ja Jaani naeratused haihtusid peaaegu et üheaegselt. See oleks väga koomiline olnud, kui olukord poleks nii tõsine. Tuli välja, et selle vabandusega olin kõik veel rohkem vussi keeranud. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mu eluisu iga hetkega järjest vähemaks jäi. Pisarad polnud enam kaugel.
Ema põimis oma käed uuesti ümber minu. ’’Lõpeta ära, kullake. See pole sinu süü.’’
Nutu kinnihoidmine pole kunagi nii raske olnud. Tundsin suurt heameelt, et sain näo ema rinnale peita ja keegi ei näinud mu veekalvel silmi. Ema silitas mõnda aega mu selga ja mina suutsin lõpuks pisarad alla suruda. Kujutluspilt sellest, kuidas Jaan veiniklaasi ümber ajas, aitas palju kaasa. Tõmbusin eemale ning naeratasin.
Ema paistis kergendust tundvat. ’’Teeme nüüd midagi lõbusat.’’ Nägin tema silmist, et ta lausa vajas seda. Temasugused inimesed ei suutnud kaua negatiivseid emotsioone taluda. Ta võis küll enamiku ajast väsimatu energia- ja rõõmupall olla, kuid kurb tuju imes ta energiast täiesti tühjaks.
Jaan läks auto poole ning naasis mõne aja pärast kitarriga. Ema plaksutas vaimustunult käsi. Ma teadsin küll, et Jaan mängis kitarri, kuid polnud teda seda tegemas kuulnud. Olin aru saanud, et ta ei ole ise kitarrist eriti vaimustuses. Võib olla sundisid vanemad teda lapsepõlves pilli mängima ja nüüd ei tahtnud ta enam selle varjugi näha. Tuleb tunnistada, et ma olin kohutavalt põnevil. Aga samas ka hirmul. Kindlasti laulab Jaan nagu lõoke ja see lööb mu südame tema oma külge ainult kõvemini kinni. Ja see oli asi, mida ma kõige vähem vajasin.
Jaan libistas sõrmedega õrnalt üle kitarrikeelte. Juba see heli suutis mulle kananaha ihule tuua ja südame ootusärevalt põksuma panna. Ma ei teadnud, kas olen valmis seda taluma. Meloodia muutus hoogsamaks ning ma tundsin ära mõned tuttavad noodid. Jaan oli silmad sulgenud ja tema näol oli puhas nauding. Mõistsin paugupealt, et mu varasem teooria selle kohta, et ta kitarri mängimist vihkas, oli vale. Ta armastas seda, ta kuulus sellega kokku. Jaani sooniline käsi libises kitarrikeeltel ja ta keha kiikus õrnalt muusikarütmis. Ma polnud teda vist kunagi varem nii väga armastanud kui sellel hetkel.
’’Vahel mulle meeldib, kui ma aega surnuks löön,’’ alustas ta sametpehmelt. Tema hääl…see oli imeline. Vaikne, puhas, soe, kütkestav. Mulle kerkis silme ette suur puu, mille tumerohelised lehed maheda tuule käes liikusid. Jaani hääl oli täpselt nagu tuul.
Laulu ära tundnud ema huilgas rõõmsalt ja hakkas käsi plaksutama.
’’Ja tee peal väikse klaasikese ära joon.’’ Sulgesin samuti silmad ja lasin Jaani suurepärasel häälel end endasse haarata.
’’Olgu sõbra seltsis või siis üksinda. Ma vajan veidi aega meelt lahutada’’. Ma peaaegu ei kuulnudki laulu sõnu. Ka kitarrimäng paistis tagaplaanile vajuvat. Mind ümbritses ainult Jaani hääl. See oli imeline lõpp sellele kohutavale päevale.

Tegelikult võtsin ma ennast eile kokku peamiselt sellepärast, et internetti ei olnud ja mul ei olnud sellel tagasi tulekut oodates midagi targemat teha.
See kaklemise mõte tundus mulle endale tegelikult väga lamp olevat, aga ma ei suutnud sellest ka loobuda. Aga mul on väga hea meel, et see sulle armas tundus. :)
Selle käte vahel uinumiseni läheb veel natuke aega, kuigi ega see väga kaugel nüüd ka enam ei ole.
Aga suur suur aitäh sulle

See on suurepärane motiveerija, eks?
Paar sellist (loodetavasti väga armast) lohutuskohta on mul plaanis küll. Üks keerleb juba pikemat aega mõtetes ka, nii et siis on ehk varsti lootust see ka kirja saada.
Tead, selle uue osa suhtes jään ma sulle praegu vastuse võlgu. Kuid kõige hiljem jõluvaheajaks on ta kindlasti olemas.

Hehe . Mulle jääb üle ainult loota, et need ka neile armsad tunduvad.
Sellega peaks ma küll hakkama saama

Nii nunnu kommentaar.
Kusjuures ma täna just vaatasin, et jõululaupäev on täpselt kahe nädala pärast (kuidas aeg nii kiiresti läheb?) . Nii et oleks jah viimane aeg hakata jõulukingitustega tegelema.

Tsaoooo, Audrey eksis siia lugema ära

Normaalsed mehed ikka noh

Ja sa kirjutad niiiiiiiiii hästi.

Oi aitäh. Mul on nii hea meel, et sa seda loed.
Aga see kirjutamine, ma ei tea, minu meelest on see üsna kohutav. Ma küll üritan neid lauseid paremini ümbersõnastada, aga lihtsalt ei tule välja ja siis ma annan lõpuks alla ja lepingi keskpärasega. Kuigi mulle endale tundub, et võrreldes minu esimeste juttudega on areng siiski märgatav.