Nonii, kallid sõbrad. Ma soovin teile imeilusaid jõule ja hästi palju kingitusi ja siin on uus osa.
10.
Mul juba sünnist saati tiigrisüda sees,
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees. Keerasin end selili ning vaatasin uimaselt telgi lakke. Ema mu kõrval magas vaikselt nohisedes.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib,
Mul terve mets vaid ainult sugulasi täis Kust ma seda laulu teadsin? Miks see mind praegu, keset ööd, kummitama hakkas ja üles ajas?
Ise olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi Hääl, mis seda laulis, oli hämmastavalt tuttav. Ma olin seda täna kuulnud. Just siis, kui olin need kaks asja omavahel kokku viinud, kerkis mu silme ette mälupilt. Umbes viisteist aastat noorem Jaan kitarriga. Ta istus laual, kitarri toetav jalg toolil ja teine muusika taktis kaasa kiikumas, ning ta tõstis aeg-ajalt pilgu, et mulle mõni sõbralik naeratus kinkida. Nii et ma ikkagi olin tema kitarrimängu varem kuulnud?
Jäin selle üle juurdlema ning ei saanud terve öö enam sõba silmale. Miks see laul mind praegu kummitama hakkas? Miks see mul magada ei lase? Ja muidugi kõige tähtsam küsimus: kas Jaan oli mulle tõesti seda kunagi laulnud? See mõte pani mu kõhus liblikad tiirlema ning tõenäoliselt oligi peamine põhjus, miks ma uinuda ei saanud. Otsustasin, et küsin seda temalt esimesel võimalusel. Kui ma muidugi julgen.
Hommik tuli üllatavalt kiiresti. Ema sirutas ennast ning nähes, et mina olen samuti ärkvel, kiitis: ’’Telgis on ikka nii mõnus magada.’’ Jäin temaga selles suhtes eriarvamusele. Kui ma just Jaaniga telki jagada ei saanud. Aga see tunduks isegi mu vabameelsetele ja pahaaimamatutele vanematele pisut kahtlane. Niisiis jagasin mina emaga ja isa Jaaniga telki. Pole vist vaja mainida, kui kade ma isa peale sellepärast olin.
Jaan ja isa olid juba enne meid üles ärganud. Nad keetsid lõkke kohal tee jaoks vett ja naersid millegi üle.
’’Noh, saite oma ilu-une täis magatud?’’ küsis Jaan meid märgates. Tema enda nägu oli veel pisut unine. Aga niimoodi seksikalt unine, nagu mõnedel meestel hommikuti on. Muidugi oli mul raske ette kujutada, et Jaani juures üldse midagi ebaseksikat olla sai.
Lootsin, et tumedad ringid mu silmade all pole nii kaugelt nähtavad. Lisaks ei olnud mul olnud ka võimalust ripsmeid värvida, mis tähendas, et ilu-unest võis minu puhul ainult irooniavõtmes rääkida.
Ema aga kihistas naerda ja küsis mänglevalt: ’’Kas seda pole siis näha või?’’
Ta kepsles rõõmsalt isa juurde, põimis käed tema õlgade ümber, ja ütles salakavala varjundiga hääles: ’’Lähme ja vaatame, kas leiame metsast mõned lehed, millest teed keeta. Või siis kõrvenõgesed.’’
Iga loll sai aru, et teelehtedest oli asi sama kaugel kui kuu päikesest ja tõenäoliselt on neil plaanis eilne õhtu tasa teha. Millegipärast suutis see mind punastama panna.
’’Minge minge,’’ lubas Jaan lahkelt, ’’ma hoian pöialt, et te Feodorit ei kohtaks. Või tegelikult, see kuluks teile hoopis ära. Ta tunneb teelehti kindlasti paremini kui teie.’’
Ema puhkes naerma ja tõmbas isa endaga kaasa.
Jäime Jaaniga kahekesi. Mu süda hakkas juba ainuüksi sellepärast kahekordse kiirusega lööma. Viisin raskuse ühelt jalalt teisele ja saatsin Jaani poole närvilisi pilke. Ta kohendas, muretult ja lõdvestunult nagu ikka, teekannu. Praegu oli ideaalne võimalus küsida temalt selle loo kohta, mis mind terve öö üleval hoidnud oli. Millegipärast muutis see mind aga veel närvilisemaks. Nii ma siis seisingi seal, suutmata endast sõnagi välja pigistada, ja ühe koha peal tammudes nagu viimane idioot.
Lõpuks avasin suu, kuid sealt tuli välja ainult hädine kähin. Aga Jaani tähelepanu saamiseks sellest piisas. Ta vaatas minu poole, sinised silmad ootusärevusest säramas. Tema tähelepanu oli minule koondunud, tekitades minus tunde, et olen vähemalt sellel hetkel tema jaoks kõige olulisem inimene. Tundsin, kuidas näost üleni punaseks läksin. Kõrvale vaatamine aitas pisut. Köhatasin kurgu puhtaks ja proovisin uuesti: ’’Sa mängid suurepäraselt kitarri.’’ Tõenäoliselt polnud keegi teisele inimesele komplimenti tehes nii väga ise punastanud kui mina sel hetkel. Olin oma pikkade juuste eest äraütlemata tänulik.
Olgugi, et kompliment oli väga kohmetu ja kaugeltki mitte hästi sõnastatud, ilmus Jaani huulile särav naeratus. ’’Aitäh.’’ Ta patsutas kutsuvalt palgile, millel istus. ’’Sa võid siia tulla küll. Ma ei hammusta.’’ Ilmselgelt polnud tal õrna aimugi, kui väga ma tegelikult tahtsin, et ta seda teeks. Mitte kõvasti, aga niimoodi mänglevalt. Siunasin ennast. Ma ei tohtinud sellitest asjadest tema juuresolekul mõelda. Eriti kui arvesse võta fakti, et enamus ajast olin nagu avatud raamat.
Tegin nagu kästud, kuid jälgisin hoolikalt, et meie vahele jääks vähemalt ühe inimese suurune vahe. Mudisin järgmise lause jaoks julgust kogudes närviliselt oma pluusi varrukaid. Jaan ei paistnud seda tähele panevat, vaid kohendas uuesti teekannu.
Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, mis mulle sisse läks, kui ütlesin: ’’Sa tuled selle metsa eluga väga hästi toime.’’ Nii pea, kui sõnad olid üle mu huulte tulnud, taipasin oma viga ning oleksin endale hea meelega ühe hea kõrvakiilu andnud. Hoolimata sellest, et hädine, oli mu varasem kompliment Jaani kitarrimängu kohta siiski loonud sobiva pinnase, et saaksin vestlust soovitud suunas juhtida. Nüüd olin selle ära rikkunud. Ja tagatipuks olin Jaanile teinud kaks komplimenti järjest, mis jättis minust tõelise poolearulise mulje.
Jaan muigas. Tõenäoliselt naeris ta sisimas mu kohmetuse üle. ’’Kas mulle otsa vaadates on seda siis raske uskuda?’’
Oli küll. ’’Ei, seda mitte. Lihtsalt tänapäeval on kõik nii mugavaks läinud. Inimene, kes looduses hakkama saab, on haruldane nähtus.’’ Hale, hale, hale. Ma vihkasin ennast. Elu ise mängib mulle suurepärased võimalused kätte ja mina viskan need lihtsalt maha.
’’Mulle loodus meeldib,’’ ütles Jaan lihtsalt.
’’Mulle ka,’’ vastasin, nuputades samal ajal, kuidas jutt tagasi õigele rajale saada. Lõpuks, taibates, et mul pole enam midagi kaotada, andsin alla ja pahvatasin lihtsalt: ’’Kas sa oled mulle varem ka kitarri mänginud? Ma mõtlen, kui ma alles laps olin. Eile õhtul hakkas mind millegipärast ’’Tiigrikutsu’’ kummitama.’’ Tundsin suurt kergendust, kui olin need sõnad lõpuks üle huulte saanud.
Jaani silmadest käis mingi veider sähvatus läbi, kuid see kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud ja asendus naeratusega. ’’Ma ei suuda uskuda, et sa seda mäletad. Selle vea ma tegin jah. Arvasin, et see võiks sulle meeldida. Meeldis küll, isegi rohkem kui ma oodata –või siis karta- oskasin. Igakord kui sa mind nägid, nõudsid ’’Tiigrikutsut’’.’’
Mõte sellest, kuidas Jaan väiksele minule laulis, tekitas nii sooja tunde, et tundsin, kuidas minu huulile vägisi naeratus ilmus. ’’Kas sa mängiksid seda mulle praegu ka, kui ma paluksin?’’ Ausalt öeldes ei teadnud ma ise ka, kust see ootamatu julgus tuli. Aga samas, kui väike mina julges Jaanilt seda paluda, siis ei tohiks see ju suurele minale eriti raske olla.
’’Ma ei mäleta sõnu,’’ ütles Jaan muiates. Vaatasin talle otsa. Põhimõtteliselt oli mehele otse näkku kirjutatud, et ta ei räägi tõtt.
’’Valetad.’’
Jaani ilme tõsines. Ta ei öelnud midagi, vaid lihtsalt vaatas mind. Mul jäi hing kinni. Just siis, kui olin hakanud lootma, et suudan ka temaga normaalselt, mitte kohmetult või siis pidevalt punastades suhelda, rikkus see üks pilk kõik ära. Vaatasin vastu, julgemata isegi korralikult hingata, sest kartsin sellega hetke ära rikkuda.
’’Ma ei unusta neid vist kunagi,’’ ütles ta lõpuks vaiksel, millegipärast pisut murdunud häälel.
*
Mul juba sünnist saati tiigri süda sees,Jälle see laul. Kuid seekord ei kummitanud see mind Jaani häälega. Seda laulis hoopis väike tüdruk. Hirmunud väike tüdruk.
Mul kõik on õed ja vennad, kes seal metsa sees.Tüdruku hääl värises. Ta vaatas end ümbritsevas pimedas toas kartlikult ringi.
Mul ema ööbik, isa lõvinahas käib,Aga see laul andis tüdrukule pisut julgust. Ta kujutas ette, et ta ongi tiigrikutsu, kes ei karda kedagi. Isegi kurja jahimeest mitte.
Mul terve mets vaid ainult sugulasi täisUks avanes. Sisse astus ühele mehele kuuluv tume jässakas kogu. Tüdruk tõmbus nii seina vastu, kui sai korrates endamisi meeleheitlikult laulusõnu. Mees tuli talle aina lähemale. Tüdruku südamelöögid kiirenesid. Aga ta ei olnud hirmul. Sest ta oli tiigrikutsu, kes ei kartnud kedagi.
Lõpuks jõudis mees katkise kulunud madratsini, mille ühte nurka oli tüdruk end kössi tõmmanud. Ta laskus põlvili ning peatus otse lapse ees. Mehe nägu oli hirmus, tahumatu ja kole. Tema lohakalt aetud habe kattis koledate mustade laikudena ta põski. Ta haises vastikult viina ja suitsu järele. Aga tema silmad olid kõige jubedamad. Nii pruunid, et tundusid peaaegu mustad. Ja see pilk, millega ta tüdrukut vaatas, oli kohutav.
Ja kord siis seisiski mu vastas jahimees,
Tal julgelt otsa vaatasin, ei jooksnud eest.Tüdruk vaataski vastu. Ei pööranud hetkekski pilku nendelt jubedatelt silmadelt eemale. Ta oli oma väikesed sõrmed rusikasse pigistanud. Kui ta ainult oskaks neid ka kasutada, et mehele haiget teha. Kui ta oleks päriselt tiigrikutsu, saaks ta meest hammustada, ta katki kriimustada.
Mehe käsi libises tüdruku pisikesele põlvele ning tõmbas tema tillukese kollase kassimustrilise kleidi serva üles poole. Tüdruk värises ja hoolimata oma pingutusest tundis ta, kuidas kibedad pisarad silma tungisid.
Sest et olen tiigrikutsu
Ja ma ei karda kedagi.