Keelatud

Jaa, romantilised filmid on kohe eriti inspireerivad. Kusjuures mina pole muusikast eriti kunagi inspiratsiooni saanud. See on pigm nagu lihtsalt midagi, mille ma kirjutamise ajaks taustaks panen.
Uus osa tuleb niipea, kui ma viitsin end nii palju kokku võtta, et arvuti lahti teha. Loodetavasti üsna varsti.

11. Ma vajasin õhku. Pugesin telgist nii kiiresti ja vaikselt, kui ema äratamata võimalik oli, välja ning pistsin siis jooksu. Ma ei teadnud, kuhu. Tahtsin lihtsalt sellest kõigest eemale saada. Pealegi mulle meeldis joosta. Ei, see oli liiga leige sõna: ma armastasin jooksmist. Oli aegu, mil ainult selle nimel elasingi. Pärast väsitavat koolipäeva oli uskumatult vabastav tossud jala tõmmata ja lihtsalt….joosta. Justnimelt seda ma praegu vajasin. Mis sellest, et kare ja ebaühtlane pinnas mu paljaid jalataldu kriipis.
Peagu jõudsin metsa. Pinnas muutus veelgi ebameeldivamaks, seal oli nüüd teravaid männiokkaid ja kivikesi ning ohtlikult varitsevaid puujuurikaid, kuid ma ei pannud neid peaaegu et tähelegi, puude oksad kriipisid mu nägu, käsi, jalgu. Aga mina ainult jooksin. Tegelikult oleks olnud õigem öelda, et põgenesin. Selle nõmeda ’’Tiigrikutsu’’ eest, mis mul teist ööd järjest magada ei lasknud. Hakkasin seda esmapilgul ilmsüütut laulu juba tõsiselt vihkama.
Lõpuks ma siiski väsisin ja olin sunnitud hingeldades ühe puu vastu nõjatuma. Jooksmisest oli tõesti abi. Tundsin, et hakkan maha rahunema. See nõme laul ei kummitanud mind enam ning kõhe tunne, mille imelik unenägu oli tekitanud, oli nüüdseks enam-vähem kadunud. Hingasin sisse värsket metsaõhku ja sulgesin silmad. Jah. Kõik saab korda. Hommikuks olen selle unustanud.
Ainult, et kus ma olin? Väljas oli hämar ning mind ümbritses igast küljest tihe mets. Tundsin, kuidas paanika hakkas tagasi tulema. Mis kurat mul arus oli, et ma niisama ülepeakaela lihtsalt jooksma pistsin ja pealegi veel võõras kohas? Paraku ei osanud ma midagi targemat teha, kui uuesti jooksma hakata. Valisin suuna, kust olin enda meelest tulnud. Asjaolu muutis aga keerulisemaks fakt, et nüüd olin ma väsinud. Lisaks olid mu tallad katki kraabitud. Seetõttu liikusin mitu korda aeglasemalt kui tulles.
Paraku ei olnud mul aga mahti oma jalge ette vaadata ning mõne hetke pärast lendasin üsna valusalt pikali. Minu üllatuseks lisandus minu vandumisele veel kellegi –tõsi, tunduvalt leebemate sõnadega- vandumine.
’’Pärgli päralt. Mis siin ometi toimub?’’ hüüdis minu lõks unesegase häälega. Aga ma ju teadsin teda! Tegu oli ilmselgelt Feodoriga. Ka tema paistis mu ära tundvat.
’’Kas sul ongi kombeks üle magavate inimeste joosta?’’ päris ta enda kohta ebatavalise tigedusega.
’’Ei, palun väga vabandust,’’ ütlesin endiselt hingetuna. ’’Ma eksisin metsas ära ja sattusin paanikasse.’’
Feodor oli šokeeritud. Tema silmad läksid pärani ning mõnda aega maigutas ta lihtsalt tummalt suud. ’’Eksisid ära? Kuidas on metsas võimalik üldse ära eksida? Iga puu on ju teisest nii erinev. Nende järgi on imelihtne orienteeruda. Seda peaks ju iga titt oskama.’’
Otsustasin tema noomitusest mitte välja teha. ’’Mul ei olnud eriti aega enda ümber ringi vaadata. Kas sa palun aitaksid mul tagasi laagri juurde jõuda? Me oleme ikka veel samas kohas, kus me seda hingepuhastusrituaali tegime.’’ Algselt olime plaaninud küll kohe järgmisel päeval edasi sõita, aga kuna Paldiskis oli tõsiselt ilus, otsustasime sinna veel mõneks ajaks jääda. Kiiret meil ju polnud.
Feodor kergitas kulmu. ’’Metsast ei tormata lihtsalt läbi. See ei ole mingi kiirtee. Loodust peab austama, nautima. Märkama iga imet, mida ta sulle pakub.’’
Issand küll. Miks ta ei võinud mind lihtsalt aidata? ’’Palun vabandust. Ma olen järgmine kord hoolsam. Aga praegu tahaks ma lihtsalt tagasi oma pere juurde jõuda.’’ Ja metsast edaspidi kaugemale hoida.
Feodor ohkas. ’’Metsas ära eksida on küll häbiasi. Kuid mis mul siis üle jääb. Tule kaasa.’’
Hakkasime minema. Feodor kõndis kindla kiire sammuga ees. Mina luukasin oma katkiste jalgadega talle järele. Ta ei öelnud midagi ja paistis üsna pahur olevat. Ma sain temast aru. Kellelegi ei meeldiks, kui keset ööd nende otsa komistataks.  
Ja siis sähvatas mu peas korraga suurepärane idee. Ma võiksin ju meie hilisöist kohtumist enda heaks ära kasutada. ’’Kuule, Feodor. Pärast seda hingepuhastusrituaali on minuga mingid imelikud asjad toimunud. Mulle meenuvad mingid imelikud mälestused. Mu vanemad ütlesid, et üks film mõjus mulle nii halvasti, et ma pidin tükk aega hullumajas olema. Psühhiaater peitis need mälestused minu ajus ära, aga see rituaal tõi need uuesti välja. Ja nüüd painavad mind igasugused veidrad mälupildid. Ja kummitavad laulud. Nende eest ma põgenesingi. Kas sa tead kuidas neid peatada?’’
Feodor vaikis mõnda aega, üritades niimoodi oma pahameelt välja näidata. Lõpuks ta siis ohkas ning andis alla. ’’Ilmselt üritab su aju sind toimuvaga kurssi viia. Varem sa ei teadnud, et sul on osad mälestused puudu. Nüüd püüad sa alateadlikult lünki täita. Selle saab peatada hüpnoosiga. Seda kunsti ma ei oska. Nii et sellisel juhul tuleb sul aeg-ajalt nende sähvatustega leppida.’’
’’Kas see tähendab, et mingil hetkel meenuvad mulle kõik üksikasjad?’’ küsisin ehmunult. Seda ma küll ei tahtnud.
Feodor kehitas ükskõikselt õlgu. ’’Ma ei tea. Ja ausalt öeldes ei huvita see mind ka. Näe, olemegi kohal.’’ Tõesti, eemalt paistsid meie kaks telki. Ma polnud neid nähes kunagi õnnelikum olnud.
Feodor hakkas tagasi metsa poole minema, kuid ma peatasin ta. Ta oli mulle siiski selle lühikese aja jooksul tõsiselt meeldima hakanud ning ma ei tahtnud negatiivsete tunnetega lahku minna.
’’Oota. Ma tahaksin, et me siiski sõpradeks jääksime,’’ palusin.
Feodor ohkas. ’’Ainult juhul, kui sa metsa käest andeks palud. Ma loodan, et sa ikka said aru, kui väga sa teda täna solvasid.’’
’’Palun vabandust, mets,’’ ütlesin nii siiralt ja usutavalt, kui suutsin.
Paistis aga, et see Feodorile ei sobinud. Ta tõi kuuldavale vihase turtsatuse. ’’Keda sa siin õieti lollitada püüad? Nii ei jää sind küll keegi uskuma. Sa pead minema ühe puu juurde, teda kallistama ning ütlema: ’’Ma palun sul oma lehtede abil anda edasi minu siirad vabandused kogu metsa ees’’.’’
Tegin nagu ta käskis, tundes end tobedamalt kui kunagi varem. Hea, et Jaan seda ei näinud.
See variant paistis Feodorile paremini istuvat. Just nagu oleks keegi märkamatult mingile lülitile vajutanud, ilmus tema näole järsku sõbralik naeratus ning ta isegi patsutas mulle vandelaslikult õlale. Oli peaaegu koomiline, et metsa solvamine pahandas teda rohkem, kui see, et keegi temast keset ööd üle jooksis. ’’Ole tubli, väike sõber. Kindlasti kohtume veel.’’ Ta tegi lühikese pausi ning lisas siis kavala muigega: ’’Ning ma loodan, et sa oled selleks ajaks julguse kokku võtnud ja selle pisikese vea ära parandanud.’’
Ta keeras otsa ringi ja läks mingit lõbusat meloodiat vilistades tagasi metsa. Jäin talle mõneks ajaks järgi vaatama. Kindlasti oli Feodor üks huvitavamaid inimesi, keda ma kohanud olin.
Seekord äratasin telki tagasi minnes ema üles. ’’Mis kell on?’’ küsis ta uniselt.
’’Vähe,’’ vastasin endamisi vandudes, ’’ma käisin vetsus.’’
Ema keeras ennast ja pomises läbi une: ’’Sa lõhnad metsa järele.’’
Jah. Seda ma täitsa uskusin.
                                   *
Teate, ma lihtsalt pean mainima, et mul oli alguses väga väga suur tahtmine Lydia seal metsas hoopis Jaaniga kohtuma panna. Aga kuna ma ei suutnud leida ühtegi loogilist seletust, mida viimane peaks sellisel ajal metsas tegema, tuli Feodoriga leppida.

Kõigepealt suur suur aitäh sulle. Ja mul on nii hea meel, et sa proloogi valmis said. Tubli tubli Nüüd samas vaimus edasi, eks?

Mulle pigem meeldib joosta. Aga kindlasti mitte aja peale ja pigem pikemaid distantse. Sprinti ma näiteks üldse ei salli.
Jah, Feodor magab lihtsalt puu all. Aga talveks ehitab ta endale siiski onni. Ma kujutan ette, et see otsa komistamine võib tegelikult päris valus olla.
Kusjuures mul korra isegi käis peast läbi, et äkki võiks Jaani mingit eriti varajast hommikujooksu tegema panna. Aga ei. Las see jääb teiseks korraks.

Väga tubli oled siis ju. Varsti paned selle siia üles ka, eks?
Kui aeglaselt, niimoodi rahulikus tempos joosta, ei ole väga vigagi. Täitsa mõnus isegi.
Mina isiklikult olen alati väga tige, kui mind keegi üles äratab. Ükskõik, kuidas ja ükskõik mis ajal. Lihtsalt nii närvi ajab. Ma ei tea isegi, miks see nii on.
Mul pole selle vastu midagi, päriselt. Vastupidi, hoopis tore on.

See polegi ju enam väga kaugel.
Koolis mulle ka väga joosta ei meeldi. Sest seal peame me seda aja peale tegema ja siis muutub see nii pingeliseks ja vastikuks. Võib olla on asi selles, et mulle ei meeldi võistleda.
Minu jaoks on üles äratamine nagu minu isiklikku valdusesse tungimine (ma olen ju magades lõppude lõpuks nii kaitsetus olekus). Seetõttu usaldan selle töö ainult äratuskellaga.
Eks selle pika mittesuhtlemise ajaga on tõesti nii, et kumbki inimene ei taha esimest sammu teha, ja ikka oodatakse, et teine midagi esimesena ütleks. Mul endal on ka vahel selline halb komme.
Uuest osast on mul praeguse seisuga üks lause kirjas.

On tõesti.
Mina jällegi ei oska eriti kaotada ning seetõttu väldin ka võistlemist.
Kuna ma olen vist kõige otsustusvõimetum inimene maailmas, on mul just väga hea meel, kui keegi teine midagi välja pakub.
Muidugi, uusi sõpru on alati tore saada
Ja see üks lause. Tead, ma polegi selles enam nii kindel.

Oh jah. Ma oleksin tõepoolest Jaani Feodorile eelistanud, aga see selleks...

Jaaaaaaa, ma ei väsi kordamast, kui väga ma sinu kirjutatud lugusid armastan. Peab tõdema, et sa oled praegu ainus, kelle lugusid ma siit loen. Ja tõdegem ka seda, et sa oled (vist?!) ainus aktiivne kodanik, kes üldse suvatseb siia enam midagi üles panna, mis on lausa suurepärane, sest ma tõepoolest armastan sda kohta ning selle ebaaktiivusus teeb lausa haiget.

Seda suudlust loodan ma kindlasti uuel aastal lugeda, eksju? Sest nooo..... Jaaaa

Ja ma ise ei ole suur metsa inimene, kui nii võib öelda. No jah, mets mul siit paari sammu kaugusel, aga mind on alati kimbutanud hirm ära eksimise ees nii et jah... Tore inimene olen küll...

Uuut osa ootab ta siin kaa suure õhinaga. Loodan, et võtad selle osas midagi kähku ette ka...

Ma oleksin eelistanud pigem Jaanist kirjutada ka. Aga noh, see selleks. Järgmises osas on palju Jaani. Ma luban.
Tuhat miljon tänu sulle. Mul on nii hea meel, et sa mu jutte loed. Ja veel parem meel oleks mul selle üle, kui sa oma jutule ka aeg-ajalt ikka mõne uue osa lisaksid. Nii head juttu ei tohiks nii naljalt pooleli jätta.
Ma usun, et kui ma sama tubli edasi olen, tuleb see suudlus suhteliselt suure tõenäosusega järgmisel aastal ära.
Mulle metsas käia täitsa meeldib. Aga ainult siis, kui mul teejuht olemas on. Sest ma olen krooniline äraeksija.

Mida rohkem seda uhkem.

PS: Sa enda nime ei taha pm'iga saata? Lisaks su fb'sse

Ära sellepärast pōe. Ega mul just ka väga palju sōpru pole. Aga noh, parem vähe tōeliselt häid sōpru, kui palju mitte nii häid sõpru.
Ma ise loodan ka, et see suudlus ka ikka natuke varem tuleks. Kuid kõik sõltub sellest, kui tubli ma viitsin olla.
Ja ma üritan nüüd sellest ühest lausest edasi ka saada.
Aga aitäh ja ma soovin sulle omaltpoolt head uud aastat!

Võib olla nad ootavad, et sina nendega esimesena rääkima hakkaksid?
Ma katsun end kokku võtta jah. Ja võta sina ka ja kirjuta oma juttu edasi, eks.
Ma arvan, et ta räägib sinuga.

Sinuga, Vaimude Tund

Hahaha

Küll nad seda varsti kahetsema hakkavad.
Jah, teeme võidu. Vaatame, kes enne uue osa valmis saab.
Haha

Haha, kusjuures vist mitte keegi, keda ma päriselus tunnen, ei tea, et ma siin käin.
Ma ei saa selle looga praegu kuidagi edasi. Olen ühe koha peale lihtsalt toppama jäänud. Mõtteid nagu on, aga motivatsiooni pole piisavalt.

Nii lahe
Mina olin ka alguses vist hästi vaikne ja tagasihoidlik, kohe ei kippunud üldse kuhugi kommenteerima ja pigem jälgisin seda tegevust siin lihtsalt kõrvalt.
Oh, nendest vastikutest kohtadest tuleb lihtsalt üle saada. Pärast on uhke tunne ka.