2014. aasta

1)

Pealkiri: Kärbeste jumal

Autor: William Golding

Lehekülgede arv: 228



Sisu: Nobelist William Goldingi kindlasti tuntuim romaan, kus üksikule saarele sattunud poiste seas tekkivates suhetes on geniaalselt kokku võetud inimühiskonna tekkimise mehhanism, selle julmus, haavatavus ning ebatäiuslikkus, aga ka üllatav elujõud. Lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattunud poisid peavad õppima, kuidas ilma täiskasvanuteta hakkama saada. Ralphist, kellel on särav valge merekarp, saab saarel pealik, kuid ta satub pidevalt vastuollu Jackiga, kes juhib kütte ja kelle ainus eesmärk tundub olevat panna Ralph tunnistama, et Jack on temast parem. Ralphi positsiooni nõrgendab hirm eluka ees, mis poiste sisse poeb ja mille vastu Jacki odadega salk tõhusat kaitset tundub pakkuvat, ning keegi ei aima, et elukas ei ole päris, vaid hoopis poiste enda sees olev pimedus...

Minu arvamus: Esimest korda lugesin ma seda raamatut kaheksandas klassis kohustusliku kirjandusena ja ei mäleta, milliseid mõtteid see minus tekitas, küll aga meenub mulle, et ma olin üks vähestest, kellele see raamat meeldis, eriti tüdrukutele ei sobinud kogu see jõhkrus. Seekord ei pidanud ma raamatut lugedes iga lõiku analüüsima, et lugemiskontrolli sooritada, ja võisin keskenduda lihtsalt loo kulgemise jälgimisele, ja see, et lõpplahendus mulle teada oli, ei muutnud seda raamatut sugugi vähem nauditavaks. Pinge oli minu jaoks kogu aeg üleval ja kuigi kõik lõppes õnnelikult - muidugi mitte Simoni ja Põssa jaoks - , on see raamat muinasjutust kaugel, pigem on tegemist õuduslooga, ja kõige keskmes on Jack, kes kehastab kõike seda, mis toob välja inimeste halvimad omadused, kui nad satuvad keerulisse olukorda. Minu lemmiktegelane oli Simon, kellel oli arvatavasti epilepsia ja kes selle pärast natuke kummaline oli. Mul oli kahju, et kõik teda napakaks pidasid, isegi tema sõbrad Ralph ja Põssa, sest Simoni haigus oli raskem kui Põssa oma, aga ta suutis sellega toime tulla, mitte ei hädaldanud kogu aeg, ning ei lasknud end sellest häirida, et teda ei hinnatud. Ta oli kõigi vastu hea. Põssa meeldis mulle isegi vähem kui Jack, sest kuigi tal olid teadmised, ei osanud ta neid õigesti kasutada, kogu tema olek muutis tema tarkuse teistele vastumeelseks, aga kohe kindlasti ei olnud ta sellist surma ära teeninud. Ralph oli küll samuti arukas, aga mitte nii arukas nagu Põssa, tema juures oli olulisem tema arenenud õiglustunne ja armastus seaduste vastu. Kui pärast Põssa surma Ralphi taga ajama hakati ja saar põlema pandi, mis siis, et Põssa oli hoiatanud, et suuremat tulekahju tuleb vältida, näitas see väga hästi, kuidas instinktid said võitu mõistuse üle. Huvitav on mõelda, mis oleks saanud siis, kui poisse ei oleks päästetud, Ralph oleks tapetud ja kõik oleksid saarele jäänud ja seal täiskasvanuks saanud, sest metslaste ühiskond ei oleks olnud jätkusuutlik...

Hinnang: 10/10.

2)

Pealkiri: Igamees enda eest

Autor: Beryl Bainbridge

Lehekülgede arv: 223



Sisu: Kolmapäeval, 10. aprillil 1912. aastal lahkus RMS Titanic Southamptonist oma esimesele reisile New Yorki. Neli päeva hiljem, pool tundi enne keskööd, põrkas laev vastu jäämäge. Kella kaheks öösel oli viimane päästepaat palavikulise kiiruga minema sõudnud. Siis läks suur laev kahekümne minutiga põhja ja 1500 inimest kaotas elu. Loo jutustab Morgan, laevaliini omaniku noor sugulane; tema saatus ristub Manchesterist tulnud juudi rätsepa, hüljatud ooperilaulja ja salapärase Scurra omaga. Kas Titanic sõitis korduvatest jäähoiatustest hoolimata liiga kiiresti? Miks anti talle merekõlbulikkuse sertifikaat, kui katlaruumi söepunkris number 10 oli tulekahju? Ja miks tükk aega enne traagilist kokkupõrget märkis Scurra: «Igamees enda eest»?

Minu arvamus: Ma ootasin sellest raamatust enamat, sest kuigi autori stiil mõjus mõnes kohas maagiliselt ja tekitas lugedes hea tunde, jäid kõik tegelased selles raamatus kahvatuks. Morgani päritolu oli segane, Wallisele meeldis seksi ajal roppusi rääkida, Ginsberg oli liiga enesekindel, Charlie punastas pidevalt, Hopper jäi laeva uppudes oma silmast ilma (ega ma tema kohta muud ei mäletagi, nagu paljusid teisi tegelasi, kelle nimedki mul juba praeguseks meelest on läinud). Avastus, et Adele kallim oli sama mees, kes Morgani käte vahel suri, jättis mu täiesti külmaks, kuigi Adele oli minu arvates selle raamatu kõige omapärasem ja liigutavam tegelane. Scurra kohta ei oska ma midagi öelda, ta oli alati kõigi sündmuste keskpunktis, aga kunagi ei tulnud välja, kes ta tegelikult oli, ilmselt pidi ta kehastama isa, keda Morganil kunagi ei olnud, aga härra Andrews oleks selleks palju paremini sobinud.

Hinnang: 5/10.

3)

Pealkiri: Elu pärast surma

Autor: Airika Harrik

Lehekülgede arv: 344



Sisu: Selleks, et peatada Stefani, kes tahab Põrgut enda kätte haarata, peavad Annika ja Akiira võtma appi ühe kavaluse teise järel, muuhulgas korraldatakse ka Akiira ja Morthini pulm ja Valvurite ja Kuuhuntide sõda. Lõpuks selgub, miks Annika Rändur on ning raamatu viimane peatükk jõuab tagasi "Iseenda lapse" algusesse...

Minu arvamus: Selle raamatu lugemine oli minu jaoks raskendatud, kuna mul oli suurem osa eelmisest raamatust meelest läinud ja ka selle üle sirvimine ei aidanud mind palju edasi, sest eelmine raamat keskendus väga palju Akiirale ja Lucile, seekord aga olid kõige tähtsamad Morthin ja Martin. Morthin hakkas mulle selles osas rohkem meeldima ja kui Martin jälle tagasi tuli, olin ma pettunud, kuigi oli tore, et Annika ja Martin kokku jääda said. See, kuidas Annika vahepeal lambist Ragnariga sebima hakkas, oli täiega imelik, aga ju siis oli seda vaja. Raamatus oli mitu vihjet sellele, et Annika jättis Morthini millalgi dinosauruste juurde maha... Millal siis? Mina ei tea sellest midagi. Mulle meeldis Anubise ja Thoti mängu toomine, aga Põrgu jäi ikkagi huvitavamaks kui Taevas, kas või juba oma kohanimede pärast: Nastino, Creepio, Morte...

Spoiler:

Ma loodan, et Airika Harrik kavatseb veel kirjutada, ta on väga andekas, selliste asjade peale ikka annab tulla

Hinnang: 8/10.

4)

Pealkiri: Monster High. Tere tulemast koletiste kooli!

Autor: Lisi Harrison

Lehekülgede arv: 245




Minu arvamus: Ameerika keskkool - oh õudust! - koletistelisandiga  Ma pole ammu midagi nii jaburat lugenud, aga see jaburus polnud sugugi paha, mis siis, et ma sain sellest raamatust teatud mõttes tüdrukutemaailma üledoosi - kogu aeg kirjeldati meigivahendeid, riideid ja mainiti firmamärke, samas kui tegelaste areng jäi tagaplaanile. Ma saan nüüd "Monster High" fenomenist aru natuke paremini kui varem, kui ma oleksin kümneaastane, siis ilmselt luniksin ma oma vanematelt juba nende nukke ja fännikraami  Sellest raamatus on väga tugev sotsiaalne sõnum - inimesed kardavad alati seda, mis on neist erinev ja millega neil on vähe kokkupuuteid olnud, isegi kui see pole neile ohtlik -, aga selleks, et seda sealt üles leida, peab kõvasti vaeva nägema.

Hinnang: 7/10.

5)

Pealkiri: Kivid, tulnukad ja sekt

Autor: Reeli Reinaus

Lehekülgede arv: 237



Minu arvamus: Ma oleksin pidanud kõigepealt lugema läbi "Mõistatus lossivaremetes", aga ma ei teadnud, et "Kivid, tulnukad ja sekt" on selle järg. Need pole küll sisu poolest seotud, aga ma oleksin tahtnud tegelaste kohta rohkem teada saada, sellest raamatust ei tulnud isegi see välja, kui vanad nad on. Muidu oli see raamat täitsa mõnus lugemine, tahaks ka suvel Hiiumaal ära käia  Selles raamatus tuleb hästi välja, kui lihtne on inimestega manipuleerida ja panna nad uskuma asju, mida pole tegelikult olemas.

Hinnang: 8/10.

6)

Pealkiri: Inferno

Autor: Dan Brown

Lehekülgede arv: 463



Hinnang: 9/10, selle pärast et kes ikka jaksab lugeda sada lehekülge järjest (vähemalt nii palju see tundus) selle kohta, kuidas tegelased end aias/muuseumis/basiilikas peidavad.

7)

Pealkiri: The Florentine Treasure

Autor: Rowan Speedwell

Lehekülgede arv: 72



Minu arvamus: See oli väga lühike ja mulle oleks meeldinud, kui oleks ära seletatud, kuidas selline ajas rändamine toimuda sai, aga kellele saaks õnnelik lõpp mitte meeldida  Selles raamatus on järjekordne ajaparadoks. Kui Daniel ei oleks minevikku läinud, ei oleks Firenze kunstiväärtusi päästetud, ja kui neid ei oleks päästetud, ei oleks neid olnud selles koopas, kust Daniel nad tulevikus leidis, et sealt minevikku rännata ja hiljem koos Gioga tagasi tulla. Ma ei saa sellest üle, et Itaalias on Daniele mehenimi, ja loomulikult oli tore, et Daniel väitis, et on Soomest ja kirjeldas seda nagu mingit Antarktikat. Selle raamatu lugemine oli minu jaoks loomulik jätk "Infernole", et rahuldada minu isu renessansi järele. Inimesed tundusid Firenzes Medicite ajal üsna vabameelsed olevat... ja pärast neid enam mitte nii väga.

Hinnang: 6/10.

8]

Pealkiri: Enderi mäng

Autor: Orson Scott Card

Lehekülgede arv: 328



Minu arvamus: Seda raamatut oli sama raske käest panna kui oli pidada meeles, et Ender on laps, sest tema pea töötas nagu väga kõrgete vaimsete võimetega täiskasvanul.

Spoiler:

Vaieldamatult minu viimase aja parim lugemiselamus

Üks hea tsitaat sellest raamatust (unustasin selle eestikeelsena üles kirjutada, aga leidsin internetist ingliskeelse): In the moment when I truly understand my enemy, understand him well enough to defeat him, then in that very moment I also love him. I think it’s impossible to really understand somebody, what they want, what they believe, and not love them the way they love themselves. And then, in that very moment when I love them… I destroy them.

Film on ka hea.

Hinnang: 10/10.

9)

Pealkiri: Monster High. Kõrvalmaja koletis

Autor: Lisi Harrison

Lehekülgede arv: 243



Minu arvamus: Frankie ja Melody olid ka selles osas toredad, aga ebasümpaatsemat tegelast kui Cleo on raske ette kujutada. Ma ei saa aru, kuidas saab ta olla tuhandeid aastaid vana, aga käituda kogu aeg nii, nagu poleks ta mõistus selle aja jooksul üldse arenenud, ja kuidas sai ta seitsmeaastasena oma isaga lõbustuspargis käia, kui ta oleks pidanud olema seitsmeaastane kohutavalt ammu? Sellest raamatust pole ilmselt mõtet loogikat otsida, aga võiks ju.

Hinnang: 6/10.

10)

Pealkiri: The Da Vinci Code

Autor: Dan Brown

Lehekülgede arv: 489



Minu arvamus: Kuigi ma olen seda raamatut ühe korra varem lugenud ja mitu korda filmi vaadanud, oli see minu jaoks väga huvitav ja vahepeal oli seda isegi raske käest ära panna, kuna ma ei mäletanud, kuidas kõik tegelased omavahel seotud on, kes kelle heaks töötab ja üllatusi tuli pidevalt ette. Väga hea raamat ka teistkordsel lugemisel. Pärast selle lõpetamist oli Alfa kursusel väga raske istuda ja mitte oma kristlusega vastuollu minevaid arvamusi avaldada...  

Hinnang: 10/10.

11)

Pealkiri: Esimene aasta

Autor: Mari Järve

Lehekülgede arv: 286



Minu arvamus: See on üks nendest raamatutest, mis toob hästi välja inimloomuse varjatud inetuse. Nagu Nastja mõtles: "Keegi tappis viirusega suurema osa inimestest, aga hullem on see, mis allesjäänutest saanud on." See raamat haarab kaasa ja tekitab õudust, pannes küsima, mis saaks siis, kui Eestis tõesti kunagi selline viirus lahti pääseks. Kuna kõigi pandeemiateemaliste filmide ja raamatute tegevuskoht on enamasti mõni suurriik, oli huvitav lugeda, kuidas autor kujutas olukorda väikeses riigis, kus väikesest asustustihedusest hoolimata jäi ellu väga vähe inimesi. Tegelaste omavahelised suhted ei olnud minu jaoks eriti huvitavad, kuna need kõik tundusid olevat kuidagi pingutatud, eriti Kristjani ja Greta suhted - kui Greta tegelaskujul oli mingi sügavam mõte, siis mina sellest kahjuks aru ei saanud, piisavalt intriige ta igatahes ei tekitanud - ja pärast seda, kui olid surnud mõlemad tegelased, kes minu jaoks kõige huvitavamad tundusid

Spoiler:

, kadus mul selle raamatu vastu huvi ja mõnes mõttes oleks raamat võinud kõik isegi selle koha peal lõppeda, kus Hiiumaale jõuti, selle, mis seis mandril valitses, oleks saanud paari lausega ära seletada ja oleks jäänud alles mingi salapära, sest terve Hiiumaa osa oli üks suur äravajumine. Sellest hoolimata tasub seda raamatut kindlalt lugeda ja kaasa mõelda.

Hinnang: 7/10.

12)

Pealkiri: Jumala lapsepõlv

Autor: Amélie Nothomb

Lehekülgede arv: 96



Minu arvamus: Olen aus ja ütlen otse välja, et kuigi see raamat ei olnud halvasti kirjutatud ja selles oli ilusaid lauseid, jättis see mu täiesti külmaks ja ei meeldinud mulle. "Jahmatus ja värinad" oli palju parem.

Hinnang: 5/10.

13)

Pealkiri: Mõistatus lossivaremetes

Autor: Reeli Reinaus

Lehekülgede arv: 231



Minu arvamus: Teine osa oli parem, aga ega sellel ka viga polnud, ainult põnevust jäi väheks. Ma loeks isegi kolmandat, kui see kirjutatud oleks

Hinnang: 6/10.

14)

Pealkiri: Digitaalne kindlus

Autor: Dan Brown

Lehekülgede arv: 407



Minu arvamus: Hea põnevik, kuigi ilmselt natuke vananenud, see kirjutati siiski 1998. aastal, kui tehnoloogia ei olnud veel praegusega võrreldav. Ma suutsin seda võtta tõsiselt täpselt nii kaua, kui keegi mainis, kui hea on Netscape'i brauser, ma mäletan, et juba aastal 2004 ei saanud sellega eriti midagi teha   Kuigi see on Dan Browni esimene raamat, on selles olemas kõik võtted, mida ta ka hiljem kasutanud on, ja need töötavad isegi paremini kui Robert Langdoni puhul. Ühes asjast pole ma siiski veel aru saanud. Miks Dan Brown kogu aeg rõhutab, kui ilusad ja samas intelligentsed tema naistegelased on? See jätab kohati mulje, nagu ei saakski naised olla korraga ilusad ja intelligentsed, kui seda pidevalt eraldi välja ei too. See kordub tal raamatust raamatusse. David mulle meeldis, ta oli selle raamatu kõige parem tegelane, ja Hale'il polnud ka viga. Ilma vahata oli tore keeleteaduslik nali.

Hinnang: 9/10.

15)

Pealkiri: The Silver Branch

Autor: Rosemary Sutcliff

Lehekülgede arv: 175



Minu arvamus: Ma pole ammu ühtegi raamatut nii aeglaselt lugenud, aga see oli seda väärt  Korralik seiklus, vankumatu sõprus, piisavalt ajaloolist tausta ja ei ühtegi segavat armulugu, mis oleks juhtinud tähelepanu kõrvale sellelt, mis oli kõige olulisem - Justini ja Flaviuse võitlus Allectuse vastu.Tore, et üheksanda leegioni kotkas ka mängu tuli, see ühendas seda raamatut esimese raamatuga palju rohkem kui see, et Flavius oli Marcus Aquila järeltulija. Kahju, et ma Rooma Impeeriumi ajaloost rohkem ei tea, see oleks lugedes kindlasti kasuks tulnud. 

Hinnang: 10/10.

16)

Pealkiri: Olulised küsimused

Autor: Nicky Gumbel

Lehekülgede arv: 122



Minu arvamus: Need küsimused ei olnud nii huvitavad kui "Elu küsimused", mida Alfal kasutatakse, aga igavad ka mitte, näiteks abielueelse seksi ja teiste religioonide temaatika oli päris põnev. Kristlaste vaatenurgas asjadele on tihti oma tõetera, aga päris nõus ei saa minu arvates kõigega olla.

Hinnang: 6/10.

17)

Pealkiri: Lahkulööja

Autor: Veronica Roth

Lehekülgede arv: 424



Minu arvamus: See raamat lonkas mitut jalga. Düstoopia tekkimise põhjuseid mainiti heal juhul ainult paari sõnaga; kildade ülesanded ja killaliikmete omadused ei tundunud loogilised; represseerituse õhkkond ei olnud eriti usutav. 

Spoiler:

Põnevus hakkas tekkima minu jaoks raamatu keskel ja sealt edasi muutus sisu tugevamaks, tuues ka mõningaid üllatusi, näiteks selle, mis Peterist sai, aga ma oleksin oodanud sellelt raamatult midagi enamat, sest seda võrreldakse nii palju "Näljamängudega", aga nende raamatute tase on täiesti erinev. Loodetavasti on järgmine osa parem, sest ma kavatsen seda ka lugeda, kuna uudishimu selles osas, mis edasi saama hakkab, siiski tekkis. Lemmiktegelast jällegi ei tekkinud.

Hinnang: 6/10.

18)

Pealkiri: The Silent Girl

Autor: Tess Gerritsen

Lehekülgede arv: 448



Minu arvamus: Lõpp kiskus liiga larssonilikuks

Spoiler:

,  aga muidu oli raamat väga põnev. 

Spoiler:

Iris Fangil ja Barry Frostil oleks võinud midagi rohkemat olla, aga mis seal ikka.

Hinnang: 8/10.

19)

Pealkiri: Minu Brasiilia

Autor: Pille Gerhold

Lehekülgede arv: 224



Minu arvamus: Brasiilia kultuurist väga palju ma sellest raamatust teada ei saanud, aga huvitav oli küll.

Hinnang: 7/10.

20)

Pealkiri: Printsid poisid

Autor: Peep Ehasalu

Lehekülgede arv: 64



Minu arvamus: See raamat on raamatukogudes 3. klassi riiulis, aga ma kahtlen, kas selles vanuses lapsed suudavad neid muinasjutte nii palju nautida kui täiskasvanud, see huumor ei tundunud paari koha peal lastele sobilik olevat, aga minu pani küll muigama. "Seitse oinatalle" oli parim, ma lugesin seda mitu korda, ja mis mõttes Lubivalgeke seitsme naisega lapse sai, kui ta ainult ühega abiellus? Haarem?   

Hinnang: 10/10.

21)

Pealkiri: Vaarao leidmine

Autor: Margit Sarapik

Lehekülgede arv: 184



Minu arvamus: Olles ise koolivägivalla all kannatanud, oli mul kerge kaasa mõelda ja näha, mida Rasmus valesti tegi, et ta oma kiusamist kohe kontrolli alla ei suutnud saada, sisuliselt andis ta oma vastuhakuga kaksikutele ja teistele ainult julgust juurde, kuigi see, et ta õpetajaid ja oma ema eriti asjasse ei seganud, oli tema suur pluss. Põnevust eriti ei olnud, samuti oli ootuspärane, et Rasmus lõpuks Ragnarile ja Gerdile andeks andis ja tal neist kahju hakkas, sest nende elud polnud samuti kerged. Jälle üks raamat, kus ema uus peika on paha - miks Eesti noortekirjanduses ükski naine endale normaalset meest ei leia?

Hinnang: 6/10.

22)

Pealkiri: Tugevdage oma tervist ja elujõudu alateadvuse väega

Autor: Joseph Murphy

Lehekülgede arv: 213



Minu arvamus: Seda raamatut on keeruline mõista. Kõik, mis seal kirjutatud on, tundub nii lihtne ja loogiline, aga kui hakata endale sisendama, et ollakse terve, ilmnevad kohe takistused ja aju hakkab vastu vaidlema. Autori arusaam Jumala olemusest on huvitav, aga kui Jumala vägi on tõesti meist igaühe sees, miks siis nii vähesed sellest teadlikud on ja seda kasutada saavad?

Hinnang: 7/10.

23)

Pealkiri: Minu Tokyo

Autor: Maarja Yano

Lehekülgede arv: 292



Minu arvamus: "Minu Tokyo" on minu arvates hea täiendus "Minu Jaapanile" ja seda lugedes tekkisid mõned paralleelid ka "Minu Tšiiliga", selles mõttes, et kajastati vahetusüliõpilaste elu. Midagi väga uut ma Jaapani kultuuri kohta teada ei saanud, aga igav mul seda raamatut lugedes ka ei hakanud, rohkem oleks ehk tahtnud ainult Tokyo linna ajalugu. Ma ei osanud alguses arvatagi, et Shost saab autori mees  Mulle hakkab tunduma, et Jaapanit oleks küll tore külastada ja seal näiteks kuu aega veeta, aga minu unistuste maa see ikkagi ei ole.

Hinnang: 9/10.

24)

Pealkiri: Vareste pidusöök. II raamat

Autor: George R. R. Martin

Lehekülgede arv: 476



Minu arvamus: Põnevam kui esimene osa, aga ka selles raamatus oli kohti, mis mind ei huvitanud, näiteks raudsaarlaste tegemised ei läinud mulle üldse korda. See, kuidas Cersei sisse kukkus, oli hea üllatus. Ainsad tegelased, kes mulle korda läksid, olid Arya ja Jaime. Ostsin endale lõpuks järgmise osa ära, sest ma ei viitsi oodata, millal tõlge tuleb, kuna ma ei mäletaks selle ilmumise ajaks sellest raamatust mitte midagi.

Hinnang: 7/10.

25)

Pealkiri: Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika

Autor: Indrek Hargla

Lehekülgede arv: 470




Minu arvamus: Hargla oma tuntud headuses  "Tallinna kroonika" oli palju põnevam kui "Pirita kägistaja", kuigi noore Melchiori peatükid lõhkusid natuke selle terviklikkust. Ma jätsin need alguses vahele, sest vana Melchiori tegemised olid liiga põnevad, noore Melchiori liini ainus pluss oli minu jaoks see, et viis lugejad lähemale Wakenstede needuse algupärale, noore Melchiori ja Lucia lugu jättis mu üsna külmaks. Ma uskusin algusest peale, et Hinric ei poonud ennast ise üles, aga tema mõrvari välja nuputamine võttis mul aega. 

Spoiler:

Proua Bertha sobib Melchiorile täitsa hästi.

Hinnang: 9/10.