2013. aasta

1)

Pealkiri: Märtsi iidid

Autor: Thornton Wilder

Lehekülgede arv: 169



Sisu: "Märtsi iidid" on eksperimentaalne romaan, mille peategelane on Julius Caesar. Teos on esitatud epistolaarromaani kujul - kirjade, dokumentide, määruste ja luuletustena - ning jagatud neljaks raamatuks. Romaani sisuks on sündmused, mis eelnesid Caesari tapmisele 15. märtsil 44 eKr.

Minu arvamus: Huvitav, aga keeruline raamat, mida oli raske järjest lugeda. Selles oli palju ilusaid lauseid ja mõtteid, mis tegid selle nauditavaks Natuke häiris ainult, et autor on liigutanud osad tegelased ja sündmused aega, kus nad tegelikult ei elanud.

Hinnang: 9/10.

2)

Pealkiri: Tule, ma jutustan sulle loo

Autor: Noori autoreid '08

Lehekülgede arv: 199



Sisu: Siia kogumikku on koondatud 19 autori novellid. Autoreid ühendab vanus, õigemini noorus, enamik neist on sündinud 1980ndatel, aga esindatud on ka 1991. ja 1979. sünniaastad. Siin kogus on kõrvuti 1990ndate lõpu laines alustanud Wimberg, Vahur Afanasjev ja Martin Oja ning praeguse kümnendi keskpaiku sündinud ajakirjas Värske Rõhk avaldatud Eia Uus, Jim Ashilevi ja Edvin Aedma. Nagunii on siin neidki, kes debüteerivad nii varakult, et osalevad noorautorite kogumikes ka kümne aasta pärast. Ärgem kõnelegem „sellest, kuidas eesti noored kirjanikud praegu kirjutavad” – stilistiliselt on siin tekste seinast seina, kaprealismist küberpungini. On muinasjutte ja on m-jutte. Ning see, et paljud neist eripalgelistest tekstidest – kui mitte kõik – kätkevad endas kommunikatsiooniprobleeme, teise leidmist-kaotamist eneses ning enese leidmist-kaotamist teises, viitab ju mitte ainult kogu kirjanduse, vaid kogu inimeksistentsi pärisosale.

Minu arvamus: Ma ei ole kunagi olnud novellide austaja, isegi Haruki Murakami "Elevant haihtub" jäi mul pooleli, ning ma lugesin seda raamatut ainult seetõttu, et teada saada, milline on üks hea noore autori novell, aga sellele küsimusele see raamat ei vastanud. Lood olid seinast seina ja ebaühtlase tasemega, mõni natuke huvitavam, teine jälle natuke igavam, ja nii mõnegi novelli puhul tekkis tunne, nagu loeksin koolikirjandit - sellist, millele tahaks kõrvale märkusi kirjutada ja küsida, mida sellega õieti öelda taheti.
Oli ka toredaid lugusid, näiteks "Maatüdruk ja uss" oli lihtne ja lõbus; "Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma" oli väga omapärane; "Õhtu, Mil Maailmas Polnud Muresid" lõi kummalise meeleolu; "Tagasi karu perse" oli ilmselt selle kogu kõige intertekstuaalsem novell, kuna see on seotud "Faustiga", mis siis, et ma alles pärast lugemist aru sain, et Anti Karu täitis Mefistofelese rolli; "Robot üksikul planeedil" meenutas mulle ühte juttu, mida ma lapsena Tähekesest lugesin, ja äratundmisrõõm oli suur. Teised selle kogu lood mind eriti ei liigutanud ja kui ma praegu sisukorda loen, on mul kohati raske meenutada, millest mõni novell rääkis. Naljakas on mõelda, et autoreid, kes on sündinud seitsmekümnendate lõpus, peetakse noorteks, aga ju nad siis on

Hinnang: 5/10.

3)

Pealkiri: Sõjapealiku pruut

Autor: Margaret Moore

Lehekülgede arv: 304



Sisu: Leedi Roslynn ei tea, mida oodata oma tulevaselt abikaasalt, kurikuulsalt Breconi Karult. Kuningas on saatnud leedi abielluma Walesi võimsa lordiga ning Roslynn kardab kõige halvemat. Tal pole õigust loota armastust, ent oma südames unistab leedi päris oma kodust ja perekonnast… Üksainus pilk Llanpowelli lord Madocile paneb ta vere kuumalt voolama. Karm sõjamees osutub kirglikuks armastajaks ja hoolitsevaks abikaasaks – kuid muutub liigagi varsti külmaks ja kaugeks. Ja kui Madoci minevikust pärit saladused ähvardavad ta oma noorikust lahku viia, mõistab Roslynn, et kaalul on nende ühine tulevik. Kas Roslynn suudab paljastada oma sõjapealiku turvise all peituva tõe ja piiramisega vallutada tema südame?

Minu arvamus: Sisututvustus ja sisu on üsna erinevad, aga tegemist oli üsna huvitava raamatuga, kuna see tekitas minus huvi Inglismaa vanema ajaloo vastu ja pani küsima, milline oli normannide ja teiste rahvaste suhe Inglismaa pinnal. Ühe huvitava väljendi leidsin ka - keegi "seletas kurku". Ma olen küll kuulnud kurgu selitamisest, aga kurgu seletamisest mitte. "Sõjapealiku pruut" on järjekordne raamat, mille kangelanna ja kangelane on palju kannatanud, huvitav, kas ma leian kunagi ka mõne sellise armastusromaani, kus vähemalt ühel peategelasel ei ole olnud raske elu? Õhtustik ja ajastu olid köitvad.

Hinnang: 7/10.

4)

Pealkiri: Sissejuhatus tekstiõpetusse

Autor: Reet Kasik

Lehekülgede arv: 141



Sisu: Õpik on mõeldud eelkõige ülikoolide humanitaarerialade kirjaliku ja suulise väljenduse kursuse üliõpilastele, keele ja kirjanduse täienduskursuste ja avatud ülikooli kuulajatele ning seminari- ja bakalauresusetööde kirjutajatele.
Raamat sobib abimaterjaliks ka kõigile tekstidega tegelevatele ja tekstidest huvitatud iseõppijatele.

Minu arvamus: Õpiku kohta oli see päris huvitav ja ka näited olid head.

Hinnang: 7/10.

5)

Pealkiri: Montréali deemonid

Autor: Justin Petrone

Lehekülgede arv: 234



Sisu: Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku.

Minu arvamus: Alguses oli see raamat mulle vastumeelne ja tundus isegi igav, nii et mul oli kiusatus see pooleli jätta, aga tagakaanel olev lubadus Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist sundis mind seda ikkagi edasi lugema (mis siis, et ma seda ei leidnud). Tegelased, kes mõtlevad ainult narkotsist ja tissidest, ei meeldi mulle eriti ja Adam jättis mulle seetõttu üsna haletusväärse mulje, aga Gabrielle oli naispeategelasena omapärane ja ka selle raamatu religioosne temaatika läks iga peatükiga aina huvitavamaks. Tore, et Adam mõistmisele jõudis, et tegelikult on tal religiooni vaja, kuigi ma ei suuda otsustada, kas see, mida ta koges, oli ime või mitte. Raamatu viimane lause mõjus väga kirjandipäraselt, seda oleks saanud kindlasti ka tabavamalt lõpetada, aga kokkuvõttes oli see üsna korralik raamat ja andis ka Kanada kohta natuke uut informatsiooni.

Hinnang: 7/10.

6)

Pealkiri: Minu Albaania

Autor: Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan

Lehekülgede arv: 224



Sisu: Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.
Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.
Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.
Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.

Minu arvamus: Alati, kui ma loen naistest, kes on langenud samasse lõksu, millesse selles raamatus kirjeldatu läbielanu, muutun ma väga kurvaks. Isegi kui armastus teeb pimedaks, elame me ajastul, kus illusioone, et võõra kultuuriga kohanemine kõigil õnnestub, ei tohiks enam kellelgi olla, eriti kui pidevalt tuleb välja juhtumeid, kus naine, kelle abikaasa on teisest - islamitaustaga - kultuurist, langeb oma abikaasa kodumaal näiteks lapseröövi ohvriks ja ei saa enam oma last tagasi. See raamat räägib valusast perekonnadraamast, mille oleks ilmselt saanud ära hoida ainult ettevaatus, aga kuidas saab üldse ettevaatlik olla, kui inimesel on mitu palet ja vabas ühiskonnas kasutab ta neist üht, traditsioonidest pakatavas ühiskonnas aga teist?
Ma olen ise ka ühe korra Albaanias käinud ning see pilt, mida selles raamatus kirjeldatakse, langes kokku sellega, mida mina nägin - räpased rannad, pooleliolevad paneelmajad, linnas uitavad lehmad, kerjused igal pool. See, et oma jõhkra mehe ohver alguses Albaaniast imedemaad ootas, tegi mulle lausa natuke nalja, sest minu Albaania reisist, mis oli küll lühike, piisas, et saada aru, kui mahajäänud riik Albaania on. Kahju, et selles raamatus oli nii vähe Albaania kultuuri ja ajaloo kohta, sest Albaanias on selliseid kultuuriväärtusi, mida paljudes teistes maades ei ole ja millest Eesti ainult unistada võib, näiteks Butrint, ning huvitav oleks olnud teada, milline oli Albaania enne seda, kui sellest sai Hoxha käe all diktatuuririik. Info selle kohta, kus on albaanlaste juured ja millist rolli nad on oma ajaloos mänginud, oleks samuti sellele raamatule väärtust juurde andnud, aga ilmselt oligi see mõeldud põhiliselt naiste silmi avama.
Tuleb tunnistada, et ka mul on olnud õnn - või õnnetus - tunda naisi, kes on sidunud end islamitaustaga riigist pärit meestega - Armir selles raamatus võis ju väita, et ei ole moslem, aga see, et kaob usk, ei tähenda alati selle usu mõjul sügavale juurdunud kommete kadumist - ja uskunud, et nende edasine elu on muinasjutt, aga siis teada saanud, et see ei ole nii...

Hinnang: 8/10.

7)

Pealkiri: Apteeker Melchior ja timuka tütar

Autor: Indrek Hargla

Lehekülgede arv: 432



Sisu: Tallinn anno Domini 1422. Apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarja järjekordse romaani sündmustiku keskmes on kaks keskaegset tallinlannat – nooruke timuka tütar Wibeke Bose ja kaupmeheproua Else Werdynchusen. Nad mõlemad on linnarahva seas pisut tõrjutud; üks seepärast, et tema isa on timukas, teine sellepärast, et on võõramaalane ja valitseb oma majapidamist võimukamalt, kui teistel Tallinna prouadel kombeks. Neid seob aga üks mõistatuslik noormees Steffen, keda Wibeke põetab ja kes hiljem satub elama emand Else majja. Steffenit on tahetud tappa ja ta on kaotanud oma mälu, ta ei mäleta ei oma vanemaid, ei nime ega põhjust, miks ta Tallinnasse on tulnud. Ja ta ei tea ka oma raevuka vaenlase nime, kes teda halastamatult jahib, tappes kõik, kes Steffeni saladuse kohta midagi teada võivad. Melchior käib aga visalt nähtamatu mõrtsuka jälgedel...

Minu arvamus: See raamat oli parem kui "Rataskaevu viirastus", aga ikkagi mitte nii hea kui "Oleviste mõistatus", mis on Melchiori raamatutest minu lemmik. "Timuka tütar" oli jaotatud osadeks ja alguses arvasin ma, et Wibeke võib olla Melchiori kõrval üks peategelastest, aga kui ma raamatut sirvisin, sain teada, et nii see siiski ei ole. Loomulikult lõin ma seda tehes raamatu lahti just kõige olulisema koha pealt, kus Kölni petis paljastati, mistõttu mul lõpus väga palju üllatusi ei olnud, aga õnneks ei kadunud lugedes põnevus ära, kuna seda, kuidas see kõik nii kaugele jõudis, oli raske välja mõelda. Wibekest ja Wikerusest oli kahju, sest neid mõlemaid hukutas armastus sama mehe vastu, kuigi Wibeke oli tegelasena sümpaatsem Selles raamatus oli nii palju pervosid, keskajal polnud vist keegi kõlblusest kuulnudki, isegi kui kristliku moraali järgi elati Kui vana väike Melchior siis oli, kas viis või kaheksa? Viimasel leheküljel jäi mulle mulje, et selle raamatu kurjam võis olla Wakenstedede soost, sest teda oli nähtud nähtamatute deemonitega võitlemas ja see kirjeldus meenutas mulle väga Melchiori haigust, aga kindel ma ei ole.

Hinnang: 9/10.

8]

Pealkiri: Minu Brüssel

Autor: Vahur Afanasjev

Lehekülgede arv: 256



Sisu: Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus.
Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega.

Minu arvamus: Autori kirjutamisstiil oli paeluv ja kohe oli aru saada, et tegemist on inimesega, kes tegeleb kirjutamisega rohkem kui paljud teised "Minu..." sarja raamatute autorid. Ma ei lugenud seda raamatut selle pärast, et ma oleks kunagi Brüsseli vastu suurt huvi tundnud, see raamat lihtsalt sattus mulle pihku - sõprade vanemate raamaturiiulid on toredad -, aga huvi selle linna kohta rohkem teada saada see minus siiski tekitas. Brüsselis elavate erinevate rahvuste vahelised suhted jäid natuke segaseks ja tekkis ka küsimus, kas hollandi keelega saab seal halvemini hakkama kui prantsuse keelega. Ma ise õpiksin sellisesse kohta kolides kindlasti parema meelega just hollandi keelt. Sellesse raamatusse olid miskipärast eksinud ära järjekordsed arutelud naiste rindade teemadel, mida mul viimasel ajal mitmetes raamatutes ette on tulnud, tahaks nüüd vahelduseks millestki muust ka lugeda Lood sellest, kuidas paljud mehed autorit ära püüdsid sebida, olid palju naljakamad, aga see, mis mind lõbustab, et pea muidugi teisi lõbustama

Hinnang: 7/10.

9)

Pealkiri: Jahmatus ja värinad

Autor: Amélie Nothomb

Lehekülgede arv: 126



Sisu: Jahmatus ja värinad" on äratuntavalt autobiograafiline teos, kus minajutustaja räägib oma üleelamistest ühes Jaapani suurfirmas töötades. Alustades tõlgina kulgeb peategelase karjäär vääramatult allamäge, lõppedes tema määramisega koristajaks neljakümne neljanda korruse tualettides.

Minu arvamus: Ma olen varemgi kuulnud, et Jaapani firmad on nagu masinad, kus inimene on kõigest üks mutrike paljude seas ja teda võib igati alandada ja ära kasutada, aga et seda ka välismaalastega tehakse, poleks ma uskunud. Huvitav, kas selle firma juhtkond ei mõelnud kunagi selle peale, et selliselt käitudes ei hakata andma negatiivset hinnangut mitte ainult neile, vaid ka kogu kultuurile, mida nad esindavad? Raamatu autor võeti tööle tõlgiks, ometi ei planeerinud keegi teda tõlgina rakendada, vaid teda ainult kiusati, ja on hämmastav, kui vapralt ta kogu selle aasta vastu pidas. Raamatust kajas läbi ka jaapanlaste sallimatus lääne inimeste vastu ja arvamus, nagu oleksid nad jaapanlastest arengus maha jäänud, aga mulle jäi pigem mulje, et tegemist oli ühe kultuuri võimetusega teist kultuuri mõista ja just jaapani kultuur oli selles raamatus see mõistmatum pool, kuna autor lahkas jaapanlaste sisemaailma üsna tabavalt.

Hinnang: 10/10.

10)

Pealkiri: Kaotatud kihlvedu

Autor: Candace Camp

Lehekülgede arv: 303



Sisu: Maailmas, kus armastust peetakse õnnemänguks, otsustasid nemad vastupidist tõestada. Mitte enam esimeses nooruses miss Woodley oli kaasavarata ega osanud iial arvata, et üks Londoni seltskonnaelu säravamaid tähti tema vastu huvi tundma hakkab. Kuid oma heategija juhtiva käe all muutus ta pilkupüüdvaks olendiks, keda märkas ilus, võluv ja veidi kurikuulus lord Dominic Leighton. Kogu aristokraatliku koorekihi silme all näitasid see „tühi koht” ja elumehelik vikont, et isegi halastamatul abieluturul kaotatakse kihlvedusid, kui kaalul on armastus...

Minu arvamus: Mul tekkis seda raamatut lugedes huvi, miks ei võiks autor kirjutada raamatut, kus peategelane oleks Muriel Rutherford - läbinisti talumatu ja vastik naine. Seda oleks kindlasti põnevam lugeda kui raamatut, kus kaks inimest, kes on täiuslikud ja otsekui teineteisele loodud, kokku saavad, aga ka sellel raamatul polnud viga. Ma arvasin vahepeal, et lord Leighton oli oma nooremasse õesse armunud, aga vihjed olid petlikud. Mis seal salata, mõned kirjeldused olid päris pikantsed ja andsid häid ideid

Hinnang: 7/10.

11)

Pealkiri: The Hobbit, or There and Back Again

Autor: J. R. R. Tolkien

Lehekülgede arv: 389



Sisu: Bilbo Baggins is a hobbit who enjoys a comfortable, unambitious life, rarely traveling any farther than his pantry or cellar. But his contentment is disturbed when the wizard Gandalf and a company of dwarves arrive on his doorstep one day to whisk him away on an adventure. They have launched a plot to raid the treasure hoard guarded by Smaug the Magnificent, a large and very dangerous dragon. Bilbo reluctantly joins their quest, unaware that on his journey to the Lonely Mountain he will encounter both a magic ring and a frightening creature known as Gollum.

Minu arvamus: Esimest korda püüdsin ma seda raamatut lugeda kas kolmandas või neljandas klassis eesti keeles, aga jätsin selle koha peal pooleli, kus Bilbo oma pea ära lõi, ja kõik need aastad olin ma arvamusel, et "Kääbik" ei ole eriti huvitav raamat. Alles pärast filmi vaatamist otsustasin ma proovida seda uuesti lugeda, seekord originaalis, ja ei pidanud pettuma. Lapsena tundus selle raamatu sisu mulle õudne - mis siis, et "Sõrmuste isanda" filmid, mida ma samas vanuses vaatasin, olid veelgi õudsemad - , aga praegu jättis see mulle toreda ja lõbusa raamatu mulje, kus enne lõppu midagi traagilist ei juhtunud ja kõik tegelased olid omamoodi põnevad. Ausalt öeldes ei olnud päkapikud mulle eriti meele järele, kuna mind häiris nende suhtumine paljudesse asjadesse ja nende varandusejanu, aga lõpus

Spoiler:

sain ma aru, et kõik see oli osa nende väärikusest. Filmis tundusid hoopis haldjad vastikute tegelastena, aga raamatus polnud nendel häda midagi.

Hinnang: 10/10.

12)

Pealkiri: Iseenda laps

Autor: Airika Harrik

Lehekülgede arv: 444



Sisu: Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada… iseennast.

Minu arvamus: See raamat vedeles mul terve aasta kodus riiulis, enne kui ma seda haiguse ajal igavledes lugema hakkasin, ja see aitas aega kenasti mööda saata. Mulle meeldis, isegi väga, kuna mulle on alati ajas rändamisest rääkivad lood meeldinud. Idee tundus originaalne - Vana Maailm ja selle olendid - ja ka tegelased olid huvitavad. Ma arvasin alguses, et Annika naaseb Nõukogude Liitu, aga ups, tema sünnieelne aeg oli natuke hiljem kui minu sünnieelne aeg. Mis puutub ajastutruudusesse, siis minu arust oli see üks selle raamatu nõrgemaid külgi, kuna jättis liiga tänapäevase mulje. Mul on kuri kahtlus, et 1993. aastal Nõmmel veel Sõõrikukohvikut ei olnud, aga mine sa tea, äkki ajan ma selle avamise aja seal alates 1995. aastast olnud Pappa Pizza omaga segamini. Kuna ma olen Nõmmekas, olid paljud tegevuskohad mulle tuttavad ja tegid kõige ette kujutamise lihtsamaks. Mul võiks ka oma Martin olla, ainult tore oleks, kui ta oleks elus

Hinnang: 9/10.

13)

Pealkiri: The Keepsake

Autor: Tess Gerritsen

Lehekülgede arv: 438



Sisu: For untold years, the perfectly preserved mummy had lain forgotten in the dusty basement of Boston's Crispin Museum. Dubbed "Madam X," the recently rediscovered mummy is, to all appearances, an ancient Egyptian artifact. But medical examiner Maura Isles discovers a macabre message hidden within the corpse-horrifying proof that this "centuries-old" relic is instead a modern-day murder victim. When the grisly remains of two other women are found, it becomes clear to Maura and Boston homicide detective Jane Rizzoli that a maniac is at large. Now Maura and Jane must unravel a murderer's twisted endgame before the Archaeology Killer adds another chilling artifact to his monstrous collection.

Minu arvamus: See raamat on järjekordne köitev krimka Tess Gerritsenilt, kelle kurjamid on ka seekord ülimalt perverssed. Ingliskeelsed anatoomiaterminid käisid mulle natuke üle jõu, kuna ma pole ka eesti keeles anatoomiaga eriti kodus, aga lugu oli põnev ja selles oli laipade säilitamise kohta palju põnevaid fakte. Kuna ma lugesin seda haigena, jäid mul paljud asjad tähele panemata ja selleks, et kõigest aru saada, tuli mul mõni koht lausa üle sirvida - mul kulus tükk aega aru saamiseks, kuidas sai Jimmy elus olla, kui õde tema surnukeha tuvastas. Vaene Bradley, tema vanemad ei oleks pidanud teda pervertide kooli panema, kindlasti oleks saanud teda teistmoodi ravida. Muumiad ja arheoloogia on lahedad Huvitav, miks on selle raamatu Briti väljaande pealkiri "Keeping the Dead" ? Originaalpealkirjal pole ju häda midagi.

Hinnang: 9/10.

14)

Pealkiri: Õnnistatud needus

Autor: Airika Harrik

Lehekülgede arv: 368



Sisu: “Õnnistatud needus” on eduka teismelise kirjaniku Airika Harriku (sündinud 1995) triloogia teine osa. Kui esimeses osas “Iseenda laps” oli jutustajaks ulmeliste sündmuste keskmesse sattunud Tallinna koolitüdruk Annika, siis teist osa näeme tema Valvurist sõbranna Akiira pilgu läbi. Tegelased, kellest enamik jätkuvalt müstilised olendid, seiklevad nii Põrgus, New Yorgis kui Tallinnas ning peadpööritavate sündmuste kõrval leiab peakangelaste ellu tee ka armastus. Kõik see pole aga kaugeltki lihtne ning iga tegelane sugugi see, kes ta pealtnäha paistab.

Minu arvamus: Selles raamatus oli kohutavalt palju vigu, mis häirisid lugemist. Ei tea, kumb see laisaks jäi, kas autor või toimetaja? Sisu oli muidu üsna põnev, kuigi mitte nii põnev kui esimeses raamatus. Minu lemmikud olid Akiira ja Luc, sest teistest eriti palju ei kirjutanud ja Annika ja Martin vajusid minu jaoks üsna ära. Ma arvasin alguses, et Akiirast ja Stenist saab paar, aga pähh, tuleb välja, et kogu Steni loosse sisse kirjutamise mõte oli selles, et Põrgu endale veel ühe õelusehunniku juurde saaks. Kui Akiira kitse armus, oli mul selline tunne, et sealt tuleb midagi veel hullemat kui Jacob ja Renesmee, aga õnneks mitte. Minu lemmikkoht oli see, kus Jeesus muutis Isheli inimeseks
Ootan kindlasti kolmandat osa, kuigi teises osas oli suur tükk selle loo võlust juba kadunud. Kõige naljakam asi selle raamatu juures oli vast see, et -el käib tavaliselt inglite nimede lõpus, nii et kas ma pean sellest järeldama, et kõik deemonid selles loos on kunagi olnud langenud inglid? Luciferi ja tema järeltulijate sugupuu jäi minu jaoks natuke segaseks.

Hinnang: 7/10.

15)

Pealkiri: Minu Moskva

Autor: Manona Paris

Lehekülgede arv: 264



Sisu: Ma läksin Moskvasse väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätma ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt.
Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga samal ajal jubedat ja jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata.
Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda endaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates.

Minu arvamus: Täitsa kenasti kirjutatud, kuid ei aita Moskva kohta väga palju teada saada. Pisut see raamat venelaste maailma siiski avab, alustades põhjusest, miks venelased siiamaani eestlasi fašistideks peavad ja lõpetades sellega, kuidas on Venemaal inimõigustega (kuigi ka sellest teemast kirjutatakse viimastel aastatel ajakirjanduses üha rohkem, see raamat ilmus enne Pussy Rioti skandaali). Moskva kõrval oli olulisel kohal ka autori pereelu, tundus naljakas, kuidas venelaste jaoks on lastega tegelemine ainult naiste ülesanne ja et sõpru viiakse oma armukesele külla. Moskvas erinevate rahadega arveldamisest lugemine ajas mul juhtmed totaalselt krussi, summad olid vahelduva eduga nii rublades, dollarites kui eurodes. Meediast käis hiljuti läbi, et Krister Paris ei jää enam kauaks Moskvasse tööle, nii et küllap saab ka tema naise Moskva-elu siis otsa

Hinnang: 7/10.

16)

Pealkiri: Mõõkade maru. II raamat. Veri ja kuld

Autor: George R. R. Martin

Lehekülgede arv: 600



Sisu: Westerosel voolab ohtralt verd, mille eest makstakse nii kulla kui lubadustega. Mõõk ja mürk teevad hoolega oma tööd. Kuningaid ja kõrgeid isandaid langeb nagu loogu ja raamatu lõpuks on lava senistest peategelastest tublisti hõredamaks jäänud, mitme eluga pääsenu saatus aga võtab täiesti uue suuna. Mere taga jätkab Dany oma võidukäiku, kuid Raudtroon püsib endiselt talle kättesaamatus kauguses. Samal ajal keeb kaugel põhjas lahing Müüri pärast, mida ründavad metslaste hordid, ja selle lõpp on enam kui ettearvamatu...

Minu arvamus: Esimesed 200 lehekülge kulusid selle peale, et tuletada meelde, mis eelmises raamatus juhtus. Vahepeal tekkis mul isegi kahtlus, et ma ei olegi eelmist osa lugenud, aga siis meenus mulle, et ma ei olnud sellest lihtsalt väga vaimustatud ja ei pidanud ilmselt vajalikuks selle sisu mälusse jätta. Selle raamatu sündmustik oli küllaltki huvitav. Lõpuks ometi tapeti Joffrey ära! Loodetavasti teda hauast tagasi ei tooda nagu Catelyni. Dany peatükid olid minu jaoks kõige igavamad, Tyrioni ja Arya omad kõige huvitavamad ja Sansa liin hakkas ka lõpuks huvitavamaks minema, ta ei olnud selles raamatus enam selline aksessuaar nagu varem. Vaene Tyrion, ta vist armus lausa Sansasse ära. Tema isa surm oli ka tore üllatus Mulle hakkab vaikselt tunduma, et kui väga tahaks, võiks selle raamatusarja jumalatemaailmale kuskilt mõned paralleelid leida, Valguse Isand seostub mulle millegipärast natuke Ahura Mazdaga.

Hinnang: 8/10.

17)

Pealkiri: Minu Keenia

Autor: Janika Tamm

Lehekülgede arv: 348



Sisu: Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.
Keenias on igaühel oma lugu.
Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.
Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.

Minu arvamus: Üks parimaid raamatuid selles sarjas ja samas ka üks õudsemaid, kui mitte isegi kõige õudsem ("Minu Albaania" oli ka õudne, aga teistmoodi, selle raamatu õudus on kõikehõlmav). Kui kogu ülejäänud Aafrikat vaevavad samasugused probleemid nagu Keeniat, siis tundub kõige lihtsam teha nägu, et Aafrikat ei olegi olemas, et ei peaks mõtlema, milline viletsus selles paigas valitseb ja kui arengus maha need inimesed on jäänud, kuna see teeb kohati lausa haiget. Inimestel pole raha saada haridust, võimalust end korralikult pesta, suvel pole isegi vett, suurema osa aastast pole süüa, vägistamised on väga levinud, paljudel on AIDS, paljud haigused jäävad ravimata ja põhjustavad tüsistusi, naise roll on ainult sünnitada ja lapsi kasvatada, emad jätavad uue mehega abielludes oma lapsed maha, valged inimesed on rahamasinad...
Autor on suure südamega inimene ja väga hakkaja, et Keenias sellistes projektides osales ja aitas neid ellu kutsuda, paljudel kindlasti selleks jõudu ei oleks.

Hinnang: 9/10.

18)

Pealkiri: Lahvatab leek

Autor: Suzanne Collins

Lehekülgede arv: 328



Sisu: Kõigile raskustele vaatamata võitis Katniss Näljamängud. Tema ja Peeta on imekombel ikka veel elus. Katniss peaks tundma kergendust ja olema õnnelik, sest lõpuks on ta ju naasnud oma perekonna ja vana sõbra Gale’i juurde. Ometi ei laabu miski nii, nagu Katniss sooviks. Gale hoiab temast eemale. Peeta on talle täielikult selja pööranud. Ja lisaks levivad kuuldused ülestõusust Kapitooliumi vastu – ülestõusust, mille alustamisele võisid Katniss ja Peeta kaasa aidata. Eneselegi ootamatult on Katniss süüdanud leegi, mida ta kardetavasti lämmatada ei suuda ... ja võib-olla ei tahagi. Selleks ajaks, kui Katniss ja Peeta peavad suunduma Kapitooliumi julmale võidutuurile Panemi ringkondades, on panused kõrgemad kui kunagi varem. Katnissil ja Peetal tuleb ühegi kahtlusevarjuta tõestada, et nad on endiselt teineteisesse kõrvuni armunu, vastasel juhul on tagajärjed kohutavad.

Minu arvamus: Mul oli võimalus lugeda seda raamatut ka teisel korral inglise keeles, aga otsustasin huvi pärast eestikeelse tõlke kasuks. Mõnest asjast sain ma tänu sellele parema pildi, aga midagi jäi tõlkes siiski puudu. Näiteks häiris mind väga, et Finnicki kolmhark oli tõlgitud kolmikhargiks. Kolmhark on levinum ja tuntum sõna, nii et miks ei oleks võinud seda kasutada? Samuti oli natuke naljakas, et Plutarchist oli saanud Plutarchos, aga ma mõistan, et ilmselt oli selle nime ära tõlkimine vajalik, kuna eesti keeles kirjutatakse roomlaste nimesid teistmoodi. Lugu ise oli sama põnev kui eelmisel korral ja tekitas kiusatust ka kolmas osa uuesti läbi lugeda, mis siis, et see mulle ei meeldinud

Hinnang: 9/10.

19)

Pealkiri: The Red Pyramid

Autor: Rick Riordan

Lehekülgede arv: 516



Sisu: Since their mother's death, Carter and Sadie have become near strangers. While Sadie has lived with her grandparents in London, her brother has traveled the world with their father, the brilliant Egyptologist, Dr. Julius Kane. One night, Dr. Kane brings the siblings together for a "research experiment" at the British Museum, where he hopes to set things right for his family. Instead, he unleashes the Egyptian god Set, who banishes him to oblivion and forces the children to flee for their lives. Soon, Sadie and Carter discover that the gods of Egypt are waking, and the worst of them —Set— has his sights on the Kanes. To stop him, the siblings embark on a dangerous journey across the globe - a quest that brings them ever closer to the truth about their family and their links to a secret order that has existed since the time of the pharaohs.

Minu arvamus: Teisel korral meeldis see raamat mulle rohkem kui esimesel, kuna lugu oli mulle juba tuttav ja ma sain pöörata tähelepanu väikestele detailidele, mis aitasid mul mitmest asjast paremini aru saada. Tegelaste teravmeelsed laused tegid lugemise nauditavaks ja ma sain ka natuke mütoloogiat kõrva taha panna. Viimane kolmandik venis endiselt ja vahel oli Carteri ja Sadie teksti raske eristada - kusjuures Sadie tekstis on pigem UK inglise keelele omaseid jooni, neid ma enne ei märganudki! - , aga Zia kui traagiline kangelanna joonistus lõpus üsna hästi välja - tema käitumist oli palju huvitavam jälgida, kui oli juba teada, et ta on shabti. Tema ja Carteri aeglaselt kulgev armastuslugu oleks olnud väga ilus, aga jah. Kui aega saan, võtan ette ka teised osad.

Hinnang: 8/10.

20)

Pealkiri: Kahe näoga jumal

Autor: Eia Uus

Lehekülgede arv: 188



Sisu: Tänapäeva Eestis toimuva sündmustikuga romaani kesksed tegelased on kolm kirjanduse ja kunstiga tegelevat inimest – kaks naist ja üks mees, kelle elu ja tegemised on üksteisega tihedalt läbi põimunud, kuid samas üpriski erinevad. Neil kõigil on usk millessegi ebakindlasse, mis võib igal hetkel näidata oma teist palet. Tegelaste mõtete, läbielamiste ja loomingu kaudu käsitleb romaan reeturliku olemusega nähtusi, nagu aeg, usaldus, sõltuvus, saatus ja kunst.

Minu arvamus: Ma ei ole kunagi varem Eia Uusi teoseid lugenud ja valisin selle raamatu välja ainult selle pärast, et pealkiri tekitas minus huvi, aga kordagi ei tekkinud lugedes tunne, et see raamat ei vääri lugemist, ehk ainult paaril esimesel leheküljel, kus kirjeldati, kuidas Anett uudishimust vanu tablette alkoholiga kombineerib, sest see tundus liiga tüüpiline. Selles raamatus on meeletult palju häid mõtteid ja tegelastevahelisi intelligentseid vestlusi, mida tahaks kunagi ise ka kellegagi pidada. See, et Miikael oli tõbras ja Anetile haiget tegi, oli mulle üllatus, sest Miikaeli naisele oli ainult üks vihje ja seegi oli mitmeti tõlgendatav ja kergesti unustatav. Doppelgängerite teema on mulle alati huvi pakkunud, nii et ka see lisas raamatule plusse. Väga omapärane ja mõtlema panev raamat, ei oskagi seda praegu millegagi võrrelda. Kui ma hakkaks sellest oma lemmikkohti välja kirjutama, oleks neid kindlasti hulgim.

Hinnang: 9/10.

21)

Pealkiri: Lustakas evangeelium ehk Jeesuse elu

Autor: Léo Taxil

Lehekülgede arv: 431



Sisu: "Lustakas evangeelium ehk Jeesuse elu" kritiseerib evangeeliumi. Hävitava sarkasmiga paljastab Léo Taxil Uue Testamendi paljusid vasturääkivusi ja mõttetusi, rebib maha kõik teoloogilised katted "jumal-inimese" Jeesus Kristuse isiksuselt, näitab messia, päästja "elu ja tegevuse" evangeeliumilegendide kogu absurdsust. Lugeja veendub kõhkluseta, et evangeeliumides ei ole midagi jumalikku, et koostades seda iidsete legendide ja müütide kogu, ei suutnud kirikuisad otsi kuidagi kokku viia.

Minu arvamus: "Lustakas piibel" oli huvitavam lugemine, kuna Vanas Testamendis esinevad vead tundusid seda lugedes nii absurdsed, et ajasid naerma. See raamat on, nagu ka pealkiri vihjab, nelja evangeeliumi ja Jeesuse elu ümberjutustus, mille lugemise teeb lõbusaks autori huumor, mitte otseselt evangelistide äpardused. Ma peaksin keskaja kursuse raames Uue Testamendi läbi lugema, aga arvan, et sain sellest raamatust kogu informatsiooni, mida vaja. Huvitav, miks oli Markusel, Matteusel, Luukal ja Johannesel nii raske ühel meelel olla, kui nad kõik teadsid täpselt, kuidas asjad juhtusid? Vaevalt et Jeesus neli korda oma viimaseid sõnu ütles, et need kõik erinevad välja kukkusid, kellelgi pidi ikkagi midagi väga sassi minema Raamatu sisu on mõnes kohas tuntavalt mõjutatud katoliiklusest, näiteks on Maarja Magdaleena ja Maarja Betaaniast selles raamatus sama isik. Oli Jeesusel alles naiste seas lööki, huvitav, kuidas tema vooruslikkusega tegelikult lood olid?

Hinnang: 7/10.

22)

Pealkiri: Montaillou, prantsuse küla 1294-1324

Autor: Emmanuel Le Roy Ladurie

Lehekülgede arv: 303



Sisu: Montaillou on väike mägiküla Püreneedes. 13. ja 14. sajandi vahetusel levis seal katarlus, mida inkvisitsioon asus välja juurima ning piiskop Fournieri, nende ülekuulamiste juhi inkvisitsioonikohtu protokollid annavad huvitavat infot selle ajastu oksitaani talupoegade elu ja kommete kohta.

Minu arvamus: Seda raamatut oli väga raske lugeda, sest kõikidel tegelastel olid ühesugused nimed - ma ei hakka loetlemagi, mitme mehe nimi oli Jean, Pierre, Bernard, Guillaume või Arnaud - ning info talupoegade usu kohta, millele ma keskenduma pidin, oli hajusalt terve raamatu peale laiali jagunenud. Muudest asjadest tasuks mainida näiteks seda, et 13. ja 14. sajandil oli talupoegade jaoks seltskondlik tegevus päikese käes istumine ja üksteise pealt täide korjamine, ning ennast ei pestud peaaegu mitte kunagi. Clergue'i suguvõsa on Montaillous ka praegu

Hinnang: 7/10.

23)

Pealkiri: Vareste pidusöök. I raamat

Autor: George R. R. Martin

Lehekülgede arv: 440



Sisu: Seitse Kuningriiki on jätkuvalt segaduste haardes. Suur sõda on küll vaibunud, kuid rahust on asi kaugel. Asevalitsejaks saanud kuninganna Cersei punub intriige oma võimu kindlustamiseks, samal ajal aga küpseb Dorne’is vandenõu, mille sihiks on tõsta Raudtroonile tema tütar Myrcella. Raudsaarlased kogunevad kärajatele, et valida hukkunud Baloni asemel endale uus kuningas või – esimest korda läbi aegade – kuninganna. Brienne otsib Jaime ülesandel mööda rahutut maad taga Sansat, kes aga varjab ennast Kotkapesas võõra nime all koos Pisinäpuga, keda Oru ülikud valmistuvad võimult kukutama. Sansa õde Arya on aga jõudnud Braavosesse ja leidnud seal varjupaiga Surma Kojas, korrates endiselt oma kättemaksupalvet ja lisades sellele lõppu valar morghulis…

Minu arvamus: Eelmine osa oli põnevam. Selles osas oli nii palju uusi tegelasi, kes ei jäänud meelde või jätsid külmaks, kuigi Asha tundub olevat omamoodi huvitav tegelaskuju, talle peaks kaasa elama. Minu lemmikutest kirjutas väga vähe, Aryal oli ainult paar peatükki ja Tyrionil mitte ühtegi. Myrcella võiks troonile saada küll, vandenõud on toredad.

Hinnang: 7/10.

24)

Pealkiri: Tõde ja õigus II

Autor: Anton Hansen Tammsaare

Lehekülgede arv: 398



Sisu: Indrek Paas, Andrese ja Mari poeg, läheb Tartusse härra Mauruse kõrgema järgu õppeasutisse õppima. Seal tuleb tal esmalt võidelda endale kätte kaasõpilaste austus, seejärel seljatada majandusraskused, ning lõpuks elada üle oma armastatud naise surm, mille vastu ei aita ei integraalid ega diferentsiaalid, ning mis ässitab Indreku Jehoova enda kallale...

Minu arvamus: See teos on üks nendest raamatutest, mida ma tahan kunagi uuesti lugeda, sest selle mõistmiseks ühest korrast ei piisa. Selles raamatus ei ole ühtegi tegelast, kelle võiks mööbli alla liigitada, ning isegi Goethe ja Schilleri kipskujud kapi otsas muutusid omaette tegelasteks, kuigi nad polnud elus. Mind häiris lugedes ainult Indreku iseloom, kuna ta tundus mulle natuke liiga kummaline, aga teiste tegelaste mõtteavaldused, mis mul iga kord suu lahti jätsid, tegid tema puudused kuhjaga tasa. Isegi Ramilda hakkas mulle lõpuks meeldima, sest tema ja Indreku side oli tugev just sellisena, nagu see oli, midagi enamat oleks olnud juba liigne. Kahju, et "Tõe ja õiguse" teine köide koolides kohustusliku kirjanduse programmi ei kuulu, paljud, kes on sunnitud esimese köite järel viienda läbi lugema, ei jõuagi ilmselt kunagi selle epopöa teise osani, millel oleks neile nii palju pakkuda. Ma olen vaimustatud

"Kes on teile öelnud, et inimene pole ühtegi maailma loonud? Kust raamatust te selle leidsite? Aga mis siis, kui inimene ongi kõik loonud ja kui pole jumalat ega midagi muud selletaolist. On ainult inimene ja tema ilmutub kord kui jumal, kord kui inimene, kord kui loom või lill, kalju või meri? Inimene on ju igavene, ütlete. Mis võime siis meie temast teada. Kümme miljonit aastat tagasi uskus võib-olla inimene kindlasti, et lõi uued maailmad, ja sada miljonit aastat edasi usub ta ehk nii kindlasti, et hävitab kõik palja usuga. Mõistate – palja usuga! Ainult iseennast ei või ta hävitada, kui ta on igavene, sest muidu peaks võima ka jumal iseenda hävitada, kui ta on olemas."

Hinnang: 10/10.

25)

Pealkiri: Kasuisa

Autor: Adeele Rass

Lehekülgede arv: 128



Sisu: 16-aastase Clarissa elu võtab kannapöörde, kui tema vanemad lahutavad. Tüdruku ema ellu ilmub uus mees, kes on kahepalgeline, ropp ning vägivaldne. Sissekolinud Peeter tungib iga päevaga üha enam noorukese privaatsusesse ja järjepideva ahistamisega hävineb Clara hingerahu. Korralik ja kohusetundlik tütarlaps loodab saada abi oma armsalt emalt, kuid viimane ei usu enda lapse ühtki sõna.
Käesolev teos peegeldab meie ühiskonnas probleemi, millest valju häälega julgevad kõneleda vaid üksikud – katkine peremudel vägivaldsete kasuvanematega.

Minu arvamus: On kiiduväärt, et noor tütarlaps istus maha ja pani kirja sellise valusa loo perekonnast, kus ema on liiga pime, et oma tütre kannatusi näha, ning isa tööga liiga hõivatud, et teda aidata, aga seda oleks saanud teha palju paremini. See raamat (teoseks ei taha ma seda eriti nimetada) on kirjutatud päevikuvormis, millega on väga hästi võimalik panna lugejaid peategelasele kaasa elama, aga minuga seda ei juhtunud, sest "Kasuisa" stiil on puine; peategelane jätab väga lihtsameelse mulje; olulistest kirjeldustest jääb puudu, sest liiga palju lehekülgi pühendatakse tähtsusetutele sündmustele; Peetri vabanduseks tuuakse vaimsed probleemid, aga diagnoosi ei tule. Peksmisstseen vannitoas oli väga mõjuv ja mul tekkis hetkeks lootus, et see raamat võtab ennast sellest kohast alates kokku, aga kui Clarissa ära vägistati ja Peeter pärast seda ilma mingite probleemideta tema ema juures edasi elas, andsin ma alla, sest seda oleks saanud seletada ainult sellega, et Clarissa ei rääkinud kellelegi vägistamisest, ja miks oleks ta pidanud vaikima, kui ta tahtis Peetrist võimalikult kaugele pääseda? Selles raamatus on teisigi loogikavigu, aga see on minu arvates kõige suurem. Tegelastel oleksid võinud olla eestipärased nimed, aga ma olen kindel, et kui see raamat oleks olnud parem, ei oleks ma ennast sellest segada lasknud. Ka Airika Harriku "Iseenda lapses" oli mitu ebatavaliste nimedega tegelast - Akiira Harula! - , aga neid kahte raamatut oleks patt rohkem võrrelda, esiteks selle pärast, et žanrid on erinevad, ja teiseks selle pärast, et Airika Harrik, kuigi "Kasuisa" autorist vaid paar aastat vanem, on kahtlemata andekam. Minu lemmiktegelane oli Trevor, tema tegelaskuju oli tõepoolest hästi õnnestunud.

Hinnang: 3/10.