2011. aasta

1)

Pealkiri: The Red Pyramid

Autor: Rick Riordan

Lehekülgede arv: 516

Sisu: Since their mother's death, Carter and Sadie have become near strangers. While Sadie has lived with her grandparents in London, her brother has traveled the world with their father, the brilliant Egyptologist, Dr. Julius Kane. One night, Dr. Kane brings the siblings together for a "research experiment" at the British Museum, where he hopes to set things right for his family. Instead, he unleashes the Egyptian god Set, who banishes him to oblivion and forces the children to flee for their lives. Soon, Sadie and Carter discover that the gods of Egypt are waking, and the worst of them —Set— has his sights on the Kanes. To stop him, the siblings embark on a dangerous journey across the globe - a quest that brings them ever closer to the truth about their family and their links to a secret order that has existed since the time of the pharaohs.

Minu arvamus: Riordan on tasemel nagu alati, aga ma ootasin sellest raamatust midagi tunduvalt enamat. "The Red Pyramid" käib Percy Jacksoni lugude jälgedes, kuid on nendest tunduvalt sisutum. Selle raamatu põhimõte ei erine üheski mõttes Riordani varasemate raamatute omast ning juba poole raamatu peal oli kerge aru saada, kes on tegelik kurjam ja niiditõmbaja ning samuti pole kuigi raske taibata, et Zia on shabti...ning kui hakata veel rohkem norima, võiks öelda, et Apophis = Kronos, Bast = Grover, Julius Kane = Sally Jackson ("The Lightning Thief" keerles suures osas selle ümber, et teda teispoolsusest tagasi tuua), blood of the pharaohs = demigods jne. Carteri ja Sadie isiksused on ääretult sarnased ning mul oli raske jälgida, kelle peatükki ma loen. Üks asi hakkas mulle aga ka tõsiselt huvi pakkuma: ühe Basti kommentaari põhjal jäi mulle mulje, et kõik jumalad, kes Riordani raamatutes on, valitsevad maailmas samaaegselt. Huvitav...

Hinnang: 7/10.

2)

Pealkiri: Paganad ja kristlased ängistuse ajastul

Autor: Eric R. Dodds

Lehekülgede arv: 184

Sisu: "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul" vaeb väga laialdasele allikmaterjalile tuginedes usulisi tõekspidamisi ja kogemusi, mis olid levinud nii paganate kui ka kristlaste seas Vana-Rooma viimastel sajanditel. Dodds analüüsib asketismi, unenägude, seestumuse ja müstitsismi tähtsust hilisantiigi ühiskonnas ning kirjeldab paganate seas juurdunud arusaamu kristlastest ja vastupidi.

Minu arvamus: Selleks, et sellest raamatust kas või murdosa mõista, oleks vaja tunduvalt rohkem Vana-Rooma religioonipilti puudutavaid teadmisi kui ühe akadeemilise loengu jagu. On väga kahju, et see raamat on kohustuslik kirjandus, sest lugedes seda ilma mitte millestki aru saamata, jääb kergesti mulje, et varakristluse ajajärgul valitsevad religioonid ei olnud midagi muud kui üks paks puder. Iga kümne lehekülje lugemise peale kulus mul ligi tund aega, kuna ma pidin iga kahe lause tagant lehte keerama, et raamatu lõpust märkusi lugeda ning see ainult suurendas minu segadust.

Hinnang: 5/10. Ma ei ole kade, aga ma ei saa kuidagi panna rohkem punkte raamatule, mille sisust ma vaevu aru suutsin saada.

3)

Pealkiri: Bhagavadgītā

Autor: ?

Lehekülgede arv: 128

Sisu: Kuru riiki valitses pime raadža Dhritarâshtra, kelle noorem vend Pându loobus troonist ja asus oma kahe naisega Himaalaja mägedesse. Pându suri hiljem, kahjuks ajal, mil tema viis poega - Judhishthira, Bhîma, Ardžuna, Nakula ja Sahadeva - olid veel üsna väikesed. Nii kasvasidki Pându pojad - Pândavad - ja Dhritarâshtra sada poega - Kauravad - üheskoos Bhîshma ning võitluskunstide suurepärase tundja Drona õpetuse ja juhatuse all täiskasvanuks, nende vahel tekkis aga paksu verd, mis viis lahinguni Kuru väljal. Pându kolmas poeg Ardžuna pelgas lahingut, tundes, et Kauravaid tappes tapab ta oma sugulasi ning teda hakkas julgustama Krišna, kes paljastas talle ühe maailma saladuse teise järel...

Minu arvamus: Seda raamatut on meeldiv lugeda, palju meeldivam kui Piiblit, kus ähvardusi ja käsklusi on tunduvalt rohkem, kuid selleks peab olema õige meeleseisund ning selleks, et seda teost täielikult mõista, ilmselt ühekordsest lugemisest ei piisa

Hinnang: 9/10.

4)

Pealkiri: Johannese evangeelium

Autor: ?

Lehekülgede arv: 62

Sisu: Johannese evangeelium on Piibli Uue Testamendi neljas raamat, mis ühena evangeeliumidest edastab Jeesuse Kristuse õpetusi, viimse õhtusöömaja seadmise, kohtumõistmise, surma ja ülestõusmise jutustusi. Pärimuse järgi on selle autoriks apostel Johannes. Erinevalt sünoptilistest evangeeliumidest on Johannese evangeelium gnostiline evangeelium. Päästeni jõutakse teadmise läbi, et Jeesus on Kristus.

Minu arvamus: Võiks ju arvata, et teistkordsel lugemisel jäid kõik Jeesuse tehtud tunnustähed mulle meelde, aga kus sa sellega. Mõned võrdlused elu ja surma kohta olid siiski päris tabavad ning iga kirjakoht, kus mainiti jüngrit, keda Jeesus armastas, tõi mulle meelde "Da Vinci koodi"

Hinnang: 8/10, kuigi evangeeliumile ei saa tegelikult hinnangut anda.

5)

Pealkiri: ... ismid. Mõistmaks usundeid

Autor: Theodore Gabriel, Ronald Geaves

Lehekülgede arv: 160

Sisu: See teatmeteos annab suurepärase ülevaate erinevate usundite ajaloost, kommetest ja levikust. Judaismi, kristluse, islami, budismi, samuti rahvuslike ja piirkondlike usundite puhul on välja toodud selle tähtsamad esindajad, võtmesõnad ning vaatamisväärsused. Raamatu omaette väärtuseks on rikkalik pildimaterjal palve- ja kultuskohtadest ning maalidest ja skulptuuridest, mis vastava usundiga otseselt seonduvad.

Minu arvamus: Ma pole juba aastaid ühtegi raamatut raamatukogus istudes läbi jõudnud lugeda, aga seekord läks see mul korda Usundite kirjeldused selles raamatus on lühikesed, konkreetsed ja piisavalt huvitavad, nii et lisaks vajalikule infole saab sealt eri usundite kohta teada ka nii mõndagi uut. Aga huvitav, millisest raamatust ma lugesin, et Gabriel Muhamedi kägistas? Selles raamatus seda igatahes mainitud ei olnud

Hinnang: 9/10

6)

Pealkiri: The Dhammapada

Autor: ?

Lehekülgede arv: 132

Sisu: The Dhammapada is a versified Buddhist scripture traditionally ascribed to the Buddha himself. It is one of the best-known texts from the Theravada canon. Most verses deal with ethics.

Minu arvamus: Tundub, et erinevalt hinduismist on põrgu ja sinna mineku vältimine budisimis palju olulisemal kohal ning nii mõnedki värsid tõid mulle meelde mõned Koraani read, aga õnneks pole tegemist raamatuga, mis uskumatu vastu väga kuri oleks

Hinnang: 8/10

7)

Pealkiri: The Picture of Dorian Gray

Autor: Oscar Wilde

Lehekülgede arv: 304

Sisu: The novel tells of a young man named Dorian Gray, the subject of a painting by artist Basil Hallward. Basil is impressed by Dorian's beauty and becomes infatuated with him, believing his beauty is responsible for a new mode in his art. Dorian meets Lord Henry Wotton, a friend of Basil's, and becomes enthralled by Lord Henry's world view. Espousing a new hedonism, Lord Henry suggests the only things worth pursuing in life are beauty and fulfillment of the senses. Realizing that one day his beauty will fade, Dorian (whimsically) expresses a desire to sell his soul to ensure the portrait Basil has painted would age rather than himself. Dorian's wish is fulfilled, plunging him into debauched acts. The portrait serves as a reminder of the effect each act has upon his soul, with each sin displayed as a disfigurement of his form, or through a sign of aging.

Minu arvamus: Väga hea raamat, kuid midagi jäi siiski nagu puudu. Ma oleksin oodanud, et raamatu lõpus näeb ka Lord Henry Doriani laipa ning mõistab, millise koletise tema ja Basil aastaid tagasi lõid ning ilma selleta jäi lõpplahendus minu jaoks veidi poolikuks, kuigi see raamat tekitab kahtlemata väga tugevaid emotsioone. Ma ei suutnud Doriani täielikult vihata, kuid leian, et ta oli siiski oma tegudes tunduvalt rohkem ise süüdi, kui ta tunnistas. Wilde'i stiil meeldib mulle ja viis, kuidas kuidas ta kirjeldas Basili tundeid Doriani vastu, lubab tema tausta arvestades oletada varjatud homoteemat (või mis oletada, kui isegi Tuuli ütles, et see teema on selles raamatus reaalselt tajutav ), kuid see annab raamatule sellist pahelist romantilist hõngu ainult juurde.

Hinnang: 9/10

See ongi homoseksuaalse teemal baseeruv raamat. Wilde läks vangi selle raamatu kirjutamise eest. Raamat oli peamine asitõend ja värki. Nii et seal pole tõesti oletada ega tajuda miskit. See on fakt. :)

No teate... mina ei tajunud seal mitte midagi sellele vaatamata, et ma teadsin, et oleksin pidanud tajuma. Teadsin tausta ja kõike ja siiski... nada.

Jumala selgelt oli tunda ju. kamoooon. Ta isegi ütles vahepeal seal otse ju välja miskit siukest.

See, et Basil Dorianist hoolis ei võrdu minu jaoks sellega, et ta gei on.

Minu jaoks võrdus, eriti pärast filmi vaatamist Ma vaatasin filmi enne, kui raamatut lugesin ja kuna filmis oli paar päris ee...põnevat stseeni, hakkasin ma väga kiiresti raamatus kõiki vähegi kahtlustäratavaid kohti vasakule tõlgendama Seda, et Wilde just selle raamatu kirjutamise pärast vangi läks, ma isegi ei mäletanud, ma arvasin kogu aeg, et ta läks vangi selle pärast, et ta sebis mingi Bosie'ga ja tema isa kaebas ta peale

8]

Pealkiri: Battle Royale

Autor: Koushun Takami

Lehekülgede arv: 624

Sisu: In a country ruled by a ruthless totalitarian government, a group of ninth-grade students are confined to a small isolated island where, as part of a ruthless authoritarian program, they are electronically collared, provided with weapons of varying potency, and sent out onto the island. If they are in the wrong part of the island at the wrong time, their collars will explode. If they band together to save themselves a collar will explode at random. If they try to escape from the island, they will be blown up. Their only chance for survival lies in killing their classmates...

Minu arvamus: Kuigi seda raamatut võrreldakse "Kärbeste jumalaga", on "Kärbeste jumal" tunduvalt parem. Selles raamatus on võikast teemast hoolimata ilu, mida "Battle Royale'is" ei ole, kuna selle peamine rõhk on veresaunal. Kuigi autor püüab valgustada kõigi tegelaste elusid, jätavad paljud karakterid väga sarnase mulje ja tunduvad nii isikupäratud, et kui nad surevad, ununevad nad juba paar lehekülge hiljem. Tegelased on loodud mingite stereotüüpide alusel, mis sündmustiku arenedes kas kinnitust saavad või ümber lükatakse. Ka autor ise on öelnud, et raamat ei ole selles osas just kõige tugevam ning et ta eelistab sellele mangat, mille kirjutamise juures ta ise osales (kuna ma olen ka mangat lugenud, üllatas mind väga, et mangale on lisatud nüansse, mis tegelaste iseloomu ja tausta paremini selgitavad ning mida raamatus ei ole). Ma ei tea, kas viga on autori stiilis või liiga otseses tõlkes, aga jutt ei voola just eriti hästi, lausetes esineb palju sõnakordusi ning mitmed laused tuleb nendest aru saamiseks korduvalt läbi lugeda. Samuti esineb raamatus vigu, mõnes kohas on sõnu puudu ning ma ei hakka mainimagi, kui sageli on tegelaste nimed ära vahetatud, nii et Shinji asemel on kirjutatud Shuya jne. Filmist on raamat üsna erinev, näiteks sureb minu lemmiktegelane Shinji Mimura poole raamatu peal, samas kui filmis on ta üks viimastest, kes maha koksatakse ning samuti suudab ta filmis kõik oma geniaalsed plaanid ellu viia, kuigi raamatus seda ei juhtu. "Battle Royale" ei ole minu jaoks mingi õudusjutt, kuid kahtlemata teeb sellise raamatu lugemine tänulikuks selle eest, et me elame just sellises riigis, nagu me elame ning et selles raamatus kujutatud julm maailm ei ole meie jaoks reaalsus. Kui ma tahaksin, võiksin ma sellele teosele lausa mitu lehekülge analüüsi kirjutada, aga ma arvan, et jätan selle praegu vahele

Hinnang: 8/10 (ma küll nautisin seda raamatut, aga ma lihtsalt ei saa vaadata mööda pisiasjadest, mis mulle pinnuks silmas olid )

9)

Pealkiri: Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis

Autor: Riho-Bruno ja Kertu Bramanis

Lehekülgede arv: 240

Sisu: Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. "Õhk riisiterade vahel" pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Minu arvamus: Jaapani kohta on alati põnev midagi uut teada saada ja selle 108 kella helistamise kohta kavatsen ma veel kindlasti kuskilt lisaks lugeda Üldjoontes mulle meeldis, kuigi oleks võinud veelgi pikem ja sisukam olla. Oeh, millal mina ükskord Jaapanisse jõuan?

Hinnang: 9/10

10)

Pealkiri: Kuningate heitlus. 2. osa 2. raamat

Autor: George R. R. Martin

Lehekülgede arv: 456

Sisu: Kuningate heitlus Raudtrooni pärast on täies hoos. Tormiotsa all pääsevad valla tumedad jõud, Kuningalinna müüridelt lendab turmtuld ja Mustal Kärejõel põlevad laevad, mehed ja vesi. Robb ja tema liitlased saavutavad läänes ja Kolmjõel küll võidu võidu järel, kuid ükski neist pole paraku otsustav. Sõtta sekkuvad raudsaarlased ja meri tuleb Talitundrusse, nagu kaemisunenäos ennustatud. Kaugel idas astub Daenerys Targaryen peljatud Koolmatute Kotta, ja sammukese lähemale oma eesmärgile. Teisel pool Müüri aga kogunevad metslased Müüritaguse kuninga juhtimisel pealetungiks, abiks olendid, kes on seni esinenud vaid legendides...

Minu arvamus: Ma ei hakka isegi mitte tegema nägu, et ma saan aru, kes on kes või kes kelle vastu sõdivad. Kuna ma möödunud aastal selle raamatu pooleli jätsin ja ei viitsinud seekord otsast alustada, vaid jätkasin lugemist sealt, kust ma eelmine kord kaugemale ei jõudnud, jäi väga palju asju minu jaoks arusaamatuks. Ainus lohutus on see, et ega ma eelmistestki raamatutest kuigi palju paremini aru ei saanud. Daeneryse tegevusliin tundus seekord kuidagi eriti tühi ja mulle tundus, et ser Davose karakterit oli vaja ainult selleks, et kirjeldada merelahingut mitte võitjate, vaid kaotajate vaatenurgast. Mõnes mõttes on tunda, et tegelased arenevad ja lisaks mu vanadele lemmikutele Jonile ja Branile hakkas mulle seekord meeldima ka Tyrion, mis siis, et tema näost eriti palju alles ei jäänud

Hinnang: 7/10

11)

Pealkiri: Eesti köökk

Autor: Wimberg

Lehekülgede arv: 80

Sisu: Wimbergi kulinaarne poeesia räägib toidust, mille valmistamiseks retsepte kokaraamatutest ei otsita. Nende roogade valmistusõpetused on pähe kulunud ja igal suguvõsal omad. Kokaraamatutesse jõudes muutuvad need kuidagi keerulisteks, tühja-tähjaga ülekoormatuteks. Nagu oleks vaja basiilikulehekesega varjata asjaolu, et eesti köök on elutervelt ja hunnitult talupoeglik. Ööbikukeelte peal ei edenda eesti asja! Söök peab olema selline, et sööd kõhu korralikult täis ja heidad leiba luusse laskma. Ja seda peab jätkuma kauaks: suppi nädalaks ja sousti vähemalt järgmise päeva pärastlõunani. Kellel see aeg on kogu aeg pliidi ees toimetada.

Minu arvamus: Tore on vahelduseks lugeda luulet, mis ei räägi armuvalust või allakäinud ühiskonnast, vaid toidust. See raamat tegi mu veidi näljaseks, tõsijutt, ja tšeburekiluuletus oli üle prahi, kuid retseptid raamatu lõpus jätsid mu suhteliselt külmaks (ilmselt tuleb see sellest, et ma ei oska absoluutselt süüa teha) ning ma ei ole siiski kaasaegse eesti luulega päris samal lainepikkusel

Hinnang: 8/10

12)

Pealkiri: Mõõkade maru. I raamat. Teras ja lumi

Autor: George R. R. Martin

Lehekülgede arv: 624

Sisu: Jätkub George R. R. Martini eepiline sari Jää ja tule laul, mis räägib eri suguvõsade konfliktidest ja heitlustest karmis ja kõledas fantaasiamaailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Ellujäänud Starki järeltulijad on laiali paisatud. Robb juhib Põhjas mässu, Arya õpib sõjatsoonis ellujäämise kunsti, Sansa vaatab kõrvalt õukonnaintriige, Bran kaldub võlukunsti poole, Jon peab valvet jäävallil ning Daenerys ehitab mujal omaenda impeeriumi. Martin laseb oma tegelastel areneda ja muutuda ning see puudutab ka neid, keda ta on alguses näidanud lurjustena. Tema maailm muutub iga uue osaga üha keerulisemaks, täpsemaks ja ka kõhedamaks ning pakub lugejale üllatavaid pöördeid ja arenguid.

Minu arvamus: Selle raamatu viimased 100 lehekülge olid minu jaoks nagu koera saba, millest üle tuli hüpata ja ma kaalusin korduvalt selle pooleli jätmist, kuna see pakkus mulle tunduvalt vähem põnevust kui eelmised osad. Väga paljud tegelased on hakanud tüütuks muutuma ning juba raamatu keskel vajus tempo veidi ära. Ma ei ütle, et see on halb raamat, aga ma pole juba tükk aega ühegi kirjandusteosega nii palju maadelnud. Selles osas mul ühtegi uut lemmiktegelast ei tekkinud

Ja need vead!!! Mida peaks tähendama "lamas tema hingamist", "hakkas rääkima tema isa hakkas", "peaalgas" jne? Kus on keeletoimetaja silmad?

Hinnang: 6/10, lihtsalt kiusu pärast.

13)

Pealkiri: Ilias

Autor: Homeros

Lehekülgede arv: 440

Sisu: "Iliase" tegevus toimub Trooja sõja 10. aastal. Mükeene kuningas Agamemnon võtab Achilleuselt tema sõjasaagiks saadud orjatari Briseise. Raevunud ja solvunud Achilleus keeldub kreeklasi võitluses toetamast ning Achilleust ei õnnestu ka suurte kingitustega uuesti võitlusse meelitada. Küll saadab ta sõtta oma parima sõbra Patroklose, kes lööb troojalased laevade juurest tagasi, kuid langeb ise Hektori käe läbi. Nüüd asub Achilleus taas võitlusse, tapab Hektori ning lohistab tema surnukeha sõjavankri taga laagrisse. Peetakse Patroklose matused, Hektori isa, Trooja kuninga Priamos, lunastab poja surnukeha välja, järgnevad Hektori matused. Sõjas osalevad ka jumalad, kes toetavad nii ühte kui teist poolt, ässitavad võitlejaid ning takistavad konflikti rahumeelset lahendamist.

Minu arvamus: See raamat on puhas kultuur ja kultuur ei saa sugugi alati meeldida. Heksameetrit oli küllaltki raske lugeda, samuti oli keeruline nimede jälgimine ja ma pean tunnistama, et ega ma lehekülje keeramise järel varsti enam ei mäletanudki, mis eelmisel leheküljel toimus. Lahingukirjeldused olid nii ja naa ning seda, kuidas kangelaste soolikad ja aju välja voolasid, kirjeldati üllatavalt värvikirevalt, aga suur osa sellest teosest oli igavus ise.

Hinnang: 5/10

14)

Pealkiri: Negima!, Volume 1

Autor: Ken Akamatsu

Lehekülgede arv: 196

Sisu: When ten-year-old wizard Negi Springfield receives his diploma in magic, his first graduate work assignment is teaching English at an all-girl Japanese high school.

Minu arvamus: Ma olen seda ka vist ühe korra varem lugenud, kuid õnneks see mind ei seganud. Hea manga selleks puhuks, kui ei viitsi lugedes absoluutselt kaasa mõelda

Hinnang: 7/10

15)

Pealkiri: Odüsseia

Autor: Homeros

Lehekülgede arv: 382

Sisu: "Odüsseia" jutustab targa ja vapra Odysseuse eksirännakutest. Pärast Trooja linna vallutamist asuvad kreeklased koduteele, kuid kuningas Odysseus jõuab tagasi Ithaka saarele oma rahva ja pere juurde pärast kümme aastat kestnud seiklusi. Kuna Odysseust peetakse surnuks, on tema kaunist naist Penelopet tulnud kosima suur hulk ülikuid. Koju jõudnud Odysseus maskeerub esialgu kerjuseks, siis aga tapab oma poja Telemachose ja oma truude teenrite abiga prassivad kosilased ning seab taas korra majja.

Minu arvamus: Tunduvalt huvitavam kui "Ilias" ja ka kergem lugeda. Tõenäoliselt tuleb selleks, et "Odüsseia" lugemiseks õiget hoogu sisse saada, tõesti üle neljasaja lehekülje "Iliast" alla lugeda Osaliselt pakkus see raamat ka äratundmisrõõmu, kuna Rick Riordan, kes kirjutas Percy Jacksonist, kasutas oma raamatutes palju selle eepose motiive - kui ma õigesti mäletan, muutis 2. raamatus nõid Kirke Percy meriseaks, ta kuulis sireenide laulu ja kohtus Skylla ja Charybdise ning Polyphemosega ja 3. raamatus sattus ta nümf Kalypso saarele - , kuid see ei olnud põhiline ja see eepos oli nauditav ka niisama, kuigi lõpplahenduselt oleksin oodanud midagi enamat.

Hinnang: 8/10

16)

Pealkiri: Kuningas Oidipus

Autor: Sophokles

Lehekülgede arv: 122

Sisu: Kui Oidipus väikese lapsena maha jäeti, leidis ta lambakarjus, kes viis ta Korintose kuningakotta, kus Kuningas Polybos ja kuninganna Merope ta üles kasvatasid. Kuulnud õudset ettekuulutust, et ta tapab oma isa ja abiellub oma emaga, lahkus Oidipus hiljem kodust, sattus oma algse kodukoha lähedal rännates tülli oma pärisisa, kuningas Laiosega ning tappis ta teadmata, kes ta on. Seejärel võitis Oidipus Teeba linna hirmu all hoidva sfinksi ja abiellus Laiose kaasa Iokastega, kes ei olnud keegi muu kui ta enda ema, kes sooritas enesetapu, kui Oidipuse minevik selgeks sai. Oidipus pidas kõike juhtunut enda süüks ning tahtmata näha edasisi kurjustegusid, pimestas mees end sõlenõelaga ning pagendas end Teebast...

Minu arvamus: Ei meeldinud see mulle teisel korral sugugi rohkem kui esimesel, kuigi teadmisi antiikkirjanduse kohta peaks nagu kõvasti rohkem olema.

Hinnang: 6/10

17)

Pealkiri: Kalevipoeg

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lehekülgede arv: 293

Sisu: Eepos algab Kalevipoja päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kanglasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kus mõtlematusega tõmbab enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistlusega maa kuningaks. Ta künnab maad ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Kangelane võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarvik-taadi ja tema põrgulistega, ning avastusreisi maailma otsa. Kestvatest sõdadest väsinuna annab ta lõpuks valitsuse üle Olevipojale ning vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise...

Minu arvamus: Mul on tunne, et Aavik tegi oma põhjalike kommentaaridega sellele teosele pisut liiga, kuid ei saa eitada, kui selgesti on tunda, et "Kalevipoeg" on Homerose eepostest nõrgem. Palju on heietamist, mis põhitegevustikuga ei seostu, kuigi võib-olla tähendasid sellised kõrvalepõiked inimestele palju rohkem kui praegu. Pärast "Iliast" ja "Odüsseiat" oli sellise värsivormiga keeruline harjuda, aga lõpuks sain ma hoo sisse ja viimased osad läksid juba nii mis mühiseb. Huvitav, kas on veel mõni eepos, mida ma lugema pean või on eepostehooaeg nüüd möödas?

Hinnang: 6/10, sest mulle lihtsalt meeldis "Odüsseia" rohkem ja kui panna kõrvuti igileidlik Odysseus ja Kalevite kange poega, siis ei tea, kumb nendest targem kangelane on?

Lehekülgi praegu kokku: 4943

18)

Pealkiri: Hikaru no Go, Volume 1

Autor: Yumi Hotta, Takeshi Obata

Lehekülgede arv: 187

Sisu: Hikaru Shindo is like any sixth-grader in Japan: a pretty normal school boy with a two-tone head of hair and a penchant for antics. One day, he finds an old bloodstained Go board in his grandfather's attic-and that's when things get really interesting. Trapped inside the Go board is Fujiwara-no-Sai, the ghost of an ancient Go master who taught the strategically complex board game to the Emperor of Japan many centuries ago. In one fateful moment, Sai becomes a part of Hikaru's consciousness and together, through thick and thin, they make an unstoppable Go-playing team.

Minu arvamus: ARMASTAN!

Hinnang: 10/10

19)

Pealkiri: Hikaru no Go, Volume 2

Autor: Yumi Hotta, Takeshi Obata

Lehekülgede arv: 195

Sisu: Hikaru and Sai are introduced to a new world of people as they head to a school festival and play a pick-up game of Go. There they meet Tetsuo Kaga, a Shogi punk, as well as the sophisticated members of Kaio Go Club and the optimistic few of the Haze Go Club.

Minu arvamus: Väga hea! Akira on minu lemmiktegelane, kuigi tal on selle loo kõige ärritavam isiksus

Hinnang: 10/10

20)

Pealkiri: The Aeneid

Autor: Virgil

Lehekülgede arv: 358

Sisu: The Aeneid is Virgil's Masterpiece. His epic poem recounts the story of Rome's legendary origins from the ashes of Troy and proclaims her destiny of world dominion. This optimistic vision is accompanied by an undertow of sadness at the price that must be paid in human suffering to secure Rome's future greatness. The tension between the public voice of celebration and the tragic private voice is given full expression both in the doomed love of Dido and Aeneas, and in the fateful clash between the Trojan leader and the Italian hero, Turnus. Hailed by T.S. Eliot as 'the classic of all Europe', Virgil's Aeneid has enjoyed a unique and enduring influence on European literature, art and politics for the past two thousand years.

Minu arvamus: Ma küll alustasin seda raamatut eesti keeles, aga suutsin vaid väikese osa ära lugeda, kuna selle sisu ja ladinakeelsed nimed ajasid mu juhtmed totaalselt krussi ning selleks, et lugemist jätkata, oli mul vaja motivatsiooni. Võõrkeeles lugemine sobis selleks üsna hästi, kuigi ilmselt läks mul seetõttu tükk selle eepose sisust kaduma, sest harilik inglise keel on siiski hoopis midagi muud kui heksameetris inglise keel Samas jättis tõlge küllaltki meeldiva mulje ja kohutavalt konti ei murdnud, vähemalt mitte hullemini kui lugu ise, remix "Iliasest" ja "Odüsseiast".

Hinnang: 6/10