Esimene aasta (37)

Jälle uus jutt :DMa usun, et saan nende kolmega hakkama ega jäta neid pooleli. Niisiis, ma otsustasin lõpuks, et panen selle armastusjuttude alla, eks hiljem näha ole, kas see siia ka jääb. Algus on tüüpiline jah, aga kui kirjutan seda juttu nii nagu mul plaanis on, siis see polegi nii väga tüüpiline.  
1.

"Mir, ära põe," pomisesin endale, kui silmitsesin uut kooli ning seda mitte eriti õnnelikult.
Ometi olin ise soovinud pärast põhikooli lõppu kooli vahetada ja siin ma nüüd olin. Uus kool, uued klassikaaslased ootasid mind ees. Jätame mineviku selja taha eks ole. Mitte, et mu eelnev elu oleks halb olnud, aga see ei olnud ka kuigi põnev. Mul oli sõpru ja noh..üks poiss oli ka. Raul...ta oli keegi, kes muutis mu tuju alati heaks, ükskõik kui halb see parajasti polnud. Suve keskel olime lahku läinud, kuid olime edasi sõbrad. Ta teadis minu otsusest, minna mujale kooli ning teadsime mõlemad, et kaugsuhe ei tuleks meil välja. Hoolimata vahemaast, suhtlesin temaga edasi, täpselt nagu oma teiste sõpradega. Nüüd oli siin ja valmis leidma uusi sõpru.
Praegu, aga tundus, et keegi polnud valmis minu uueks sõbraks hakkama, sest keegi ei vaadanud minu poole, kui ma üksipäini mööda koolimaja ringi jalutasin. Nojah, pole hullu, saan üksinda ka hakkama.
Pärast lühikest aktust, leidsin klassi, kus mul pidi esimene tund olema, üsna kiiresti üles, kuid ma polnud esimene. Akna all, eelviimases pingis istusid kaks tüdrukut. Neist esimesel olid tumedad pikad juuksed ning ta põrnitses üksisilmi oma lauda, pööramata mulle tähelepanu. Teisel olid heledad juuksed, mis olid hobusesabas, tema näol olid üksikud tedretähnid ning ta naeratas mulle. Naeratasin vastu ning kõndisin nende selja taga asunud pingini. Heledate juustega tüdruku, naeratus oli kustunud ning ta vaatas korraks oma pinginaabri poole, kui too temast välja ei teinud, siis tuli tüdruk mulle lähemale.
"Sa ei tohiks siin istuda," sõnas ta rahutult.
"Miks mitte?"
"See koht kuulub juba kellelegi," sõnas tüdruk ukse poole vaadates. Nüüd tuli õpilasi juba ridamisi sisse, kuid minu kohale ei soovinud keegi tulla.
"Kas tõesti?" küsisin kulmu kergitades. "Ma ei näe siin kellegi nime ega asju ja pealegi minu kõrval olev koht on vaba ju," jätkasin.
Tüdruk oli korraks kimbatuses, enne kui vastas:"Küll ta tuleb ning ma ei usu, et ta sinu pinginaaber tahaks olla."
Enam ta minuga ei rääkinud ning ma pööritasin silmi. Ausalt öeldes oli mul ükskõik, kes mu kõrval istub. Vaatasin mõnda aega aknast välja ega märganudki, et keegi oli mu kõrval seisma jäänud. Tõstsin oma pilgu alles siis, kui keegi köhatas minu lähedal. Köhijaks oli noormees, kellele see koht väidetavalt kuulus. Tal olid tumedad juuksed ning vist sinised silmad. Tema näol polnud naeratusest märki. Ta lihtsalt jõllitas mind.
Muigasin ja küsisin:"Mingi probleem?"
"See on minu koht," pomises ta nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin teda.
"Ma ei näe endiselt probleemi. Sa võid minu kõrval lihtsalt istuda ja kui ei raha, siis võid mujale istuda. Mina siit ei liigu," sõnasin ning nägin, et kutt oleks heameelega mu mujale ajanud, kui ainult...mujal oleks kohti olnud. Vahepeal olid kõik õpilased klassi jõudnud ning ühtegi vaba kohta, mulle silma ei hakkanud.
Poiss kortsutas kulmu ning istus seejärel siiski minu kõrvale, samas nihutades end minust nii kaugele, kui sai. Ma ei teinud sellest probleemi, ise teab mis teeb.
Vahepeal oli saabunud meie klassijuhataja, kes oli nooremapoolne naine, lühikeste blondide juustega ning  kes pidi meile kirjandust ning eesti keelt andma hakkama.
"Tere kõigile!" lausus ta energiliselt. "Mina olen Merit Kask, teie klassijuhataja."
Mõned pomisesid tere vastu, mõned aga ei teinud sellest väljagi. Mina olin üks neist, kes teretas. Mu pinginaaber, aga ei lausunud midagi.
Minu klassijuhataja, aga jätkas:"Mind te nüüd teate. Nüüd teeme teiega tutvust. Teid on palju ning seega ei palu ma igaühel endast rääkida, vaid loen teie klassi nimekirja ette ning teie lihtsalt lehvitate oma nime kuuldes."
"Karola Aas," alustas ta.
Tüdruk kuskilt keskelt lehvitas. Nii see jätkus üsna pikalt. Meid oli klassis veidi alla kolmekümne, täpset arvu ma ei mäletanud. Nimekirja keskel kõlas mu pinginaabri nimi.
"Kris Oja." Mu pinginaaber lehvitas laisalt ning seejärel jäi ta taas tuimalt ringi vaatama.
Minu nimi oli kõlanud juba ammu. See oli Mirjam Heinmaa. See oli sarnane minu ema nimele, mis oli olnud Mirja. Mu ema suri, kui ma olin kuuene. Tal oli leukeemia. Ma igatsesin teda küll, aga mitte palju, sest ma ei mäletanud väga palju aega, mil olime kolmekesi.  Isa polnud ema surmast ikka veel täielikult üle saanud, kuid viimasel ajal oli ta rohkem naeratama hakkanud, ehk on keegi naine mängus. Ma ei kartnud, et võiksin endale "kurja" võõrasema saada. Isa teadis, mis ta teeb ning mis meile kõige parem oli.
Märkamatult oli õpetaja nimede lugemisega lõpule jõudnud. Ma teadsin vaid oma pinginaabri nime ning ees istuvate tüdrukte omi. Hobusesabaga tüdruk oli Silvia ning tema kõrval istus Liisbet. Pöörasin korraks pilgu Krissile, ta oli vahepeal märkmikku välja võtnud ja joonistas midagi. Üritasin näha, mida ta joonistas, kuid ta märkas mu pilku ning sulges märkmiku kiiresti.
"Ebaviisakas on nii vaadata," pomises ta mulle.
" Ma lihtsalt tahtsin näha, kas sa joonistad hästi," õigustasin ennast.
"Aga ei näinud ega hakka kunagi nägema."
Ta lausus seda nii kurjalt, et ma ei hakkanud vastatama. Põrnitsesin teda kõigest vihaselt. Kris ei reagreerinud mu vihasele pilgule ning tõusis püsti, sest õpetaja oli teatanud, et tänaseks on kõik.
"Homme on teil seitse tundi," teatas ta veel ning kõik oigasid selle peale. Me olime veel mõtetega suves ja juba peame homme veetma koolis nii palju aega-see polnud üldse aus.
Olin uksest väljumas, kuid mind peatas kellegi hääl:"Sa oled Krisi pinginaaber eks ole?"
Minu ees seisis pikka kasvu, tumedate juustega poiss, kes silmitses mind uurivalt.
Noogutasin talle ja vaikisin seejärel. Noormees meenutas mulle veidi Rauli. Samasugune soeng ning olek. Tüüp naeratas mulle lõbusalt ning ootas, kuni ma tema vaatamisega lõpetasin. Olin seda vist veidi kauaks tegema jäänud.
"Niisiis, kuidas Kris tundus?" küsis noormees mõne hetke pärast.
"Mis mõttes?" küsisisin segaduses olles.
"Ütleme nii, et temaga on palju probleeme olnud ja keegi juba niisama tema koha peale ei istu."
"Mis probleeme?" pärisin uudishimulikult.
Noormees vaatas ringi ning väljus siis kiiresti klassist, mina tema järel. Ta kõndis mõned sammud nind seisatas siis.
"Küll sa  ise teada saad," lausus ta salapäraselt. Lisades seejärel:"Mina olen Henri."
"Mirjam," pomisesin mõtlikult.
"Niisiis Mirjam,homme näeme," lausus Henri ning oli siis kiirete sammudega minu vaate väljast kadunud.
Jäin talle järgi vaatama. Kui juba esimene koolipäev oli huvitav, siis mis edasi...

Üritan siis su teist juttu lugeda, kuna "Iga kord ongi igavesti", selle jutuga ei paistnud ma eriti kaugele jõudvat, kahjuks.
Aga ma arvan, et kõik su jutud on huvitavad, eriti see
Tegelikult märkasin ma, et sa paned kõigi aga-de ette koma, aga mõnel juhul ei ole seda vaja... See kuidagi häiris või nii
Tegelikult tahan siis öelda, et tundub huvitav ja loodan, et kirjutad ikka edasi.
Ja mina üritan edasi lugeda seekord.

Lugesin läbi ning meeldis alguse kohta. Kris tundub huvitav tegelane, kes hakkab Mirjami elu muutma, eks? Ning Henrist ootan ma ka midagi. Igatahes — uut

Üks viga, mida ma märkasin peale mõnede näpukate oli:
"Mir, ära põe!" Mir on üte. Aga muidu oli jutt hea.  Uut.

Aitäh teile
2.

Järgmisel päeval olin varakult koolis, mitte et ma oleksin tahtnud seal nii vara olla, kuid väljas sadas vihma ja isa tegi ettepaneku, et viib mind kooli. Tegelikult ma arvasin, et meil oli vihmavari kindlasti kodus olemas ning ka kool polnud kuigi kaugel, kuid ma ei lasknud võimalust raisku, et isaga veidi aega veeta. Hea küll, me ei rääkinud teel kooli kuigi palju, kuid ikkagi oli mõnus tema kõrval istuda.
Ohkasin nähes, et veel pool tundi on tundide alguseni jäänud. Õnneks hakkas inimesi järjest tulema, kuid ühtegi klassikaaslast ma ei silmanud. Võib-olla olid mõned kohal, aga ma lihtsalt ei teadnud seda. Ühe päevaga ei saagi kõiki inimesi meelde jäta. Hetkel ei osanud ma oma uuest klassist midagi arvata.
Tõstsin pilgu oma telefonilt, mida olin mõnda aega näppinud ja märkasin Krisi. Ta kõndis minust mööda, heitmata mulle pilkugi. Taaskord puudus tema näolt naeratus. Tema pilk oli otse enda ette suunatud ning märkasin kõrvaklappe tema kõrvas ja kuulsin vaikset muusikat. Laulu ma muidugi eristada ei suutnud. Mind huvitas väga, miks ta selline oli, kuid mul ei olnud aega selle üle rohkem mõelda, sest keegi istus minu kõrvale.
Minu kõrval istuval tüdrukul olid mustad lokkis juuksed, mis olid hooletult krunni pandud. Ta kandis valget pluusi ja helesiniseid teksaseid, seega üsna tavaline tüdruk.
"Me oleme vist klassiõed?" küsis ta naeratades.
Vaatasin teda hoolikamalt ja noogutasin. Kui ma õigesti mäletasin, siis nägin teda eile tõesti klassis. Tema nime ei suutnud ma meenutada.
"Mina olen Annabel," jätkas ta.
"Mirjam," vastasin.
Annabel meeldis mulle, vähemalt esmamulje oli hea. Muidugi võis ta õelaks tibiks ka osutuda, aga praegu ta seda igatahes polnud.
"Kuule sa oled Krisi pinginaaber eks?" küsis ta samamoodi nagu Henri eile.
"Mis värk Krisiga on?" küsisin otsekoheselt.
"Ah..mida?" oli Annabel segaduses.
"Eile küsis Henri sama asja ja mainis, et tal probleeme, aga milliseid seda ei öelnud."
Annabel vastas mõtlikult:"Ega mina ka ei tea, aga liiguvad jutud, et ta on veidi imelik."
Jäin talle üllatunult otsa vaatama. Mis mõttes Kris oli imelik? Nojah, ta käitus natuke veidralt, aga see ei tähenda, et ta kohe imelik oli. Võib-olla olid ta perekonnas probleeme või midagi.
"Mis mõttes imelik?" küsisin.
"Noh..." alustas Annabel, kuid tema lause jäi pooleli, siis meie kõrvale saabus üks tüdruk, kes minust välja tegemata, kallistas Annabeli.
Tüdrukul olid pikad heledad juuksed ning tema huuled olid värvitud tumepunaseks, mis minu arvates ei sobinud kohe üldse tema riietusega. Ta kandis roosat pluusi ja rebituid teksaseid, lisaks valgeid madala kontsaga kingi. Tema välimus oli juba niigi silmatorkav, seega ei mõistnud ma, tema punaseid huuli. Mõnele inimesele, sellised huuled sobisid, kuid tema see kindlasti polnud, vähemalt mitte hetkel.
"Ahjaa, tema on Mirjam. Meie uus klassiõde," pöördus Annabel, mõne aja pärast taas minu poole.
Tüdruk vaatas mind külmalt ja sõnas:"Marleen." Seejärel vaatas ta taas Annabeli poole ja lausus:"Annabel, lähme nüüd, Liisbet ja Diana jõudsid just."
Annabel naeratas mulle vabandavalt ja läinud nad olidki. Esmasmulje põhjal võin öelda, et Marleen mulle ei meeldinud ja ma polnud väga kindel, et see arvamus võis muutuda. Selle eest, Annabel meeldis mulle väga, kuid nagu näha oli ta Marleeni sõbranna ja see võis meie suhtlemist veidi raskendada. Marleenile ma ilmselt mingil teadmata põhjusel ei meeldinud.
Mõni aeg hiljem oli kell helisenud ja ma läksin klassi. Seal olid juba mõned inimesed, kui teatud tagumine koht oli taas vaba. Võib-olla ei istunud Kris igas klassis, sellise koha peal. Igatahes mina istusin sinna. Ma ei hoolinud sellest, kes mu kõrvale tuleb. Minuti jooksul selgus, et mu pinginaabriks oli taas Kris. Seekord ta isegi ei küsinud midagi minult, vaid istus lihtsalt ja vaatas ükskõikselt õpetaja poole, kes oli tunniga pihta hakkanud.
"Niisiis mina olen Tiia Pajusalu ja annan teile matemaatikat," alustas õpetaja enda tutvutamist. "Teie tutvustamisele me aega ei raiska, mul on teie nimekiri olemas. Niisiis hakkame aga õppimisega pihta," sõnas õpetaja rõõmsalt, panemata tähele õpilaste nägusid, mis olid kõike muud kui rõõmsad.
Ohates otsisin kotist vihiku, mille peale kirjutasin suurelt matemaatika. Õpetaja jagas meile õpikud ning juba asusime ülesannet lahendama. Raske oli end taas sundida õppima. Me kõik viibisime mõtetega alles suves. Väljaarvatud õpetaja muidugi, kes jagas usinalt üha uusi ülesandeid. Tunni lõpuks olin omadega läbi ning mõte sellest, et kuus tundi ootas mind veel ees, ajas mind haigutama.
Ajaloo tunnis olid meil üksikud lauad ja nii sai Kris rahus olla. Ma ei trüginud akna alla, vaid istusin keskel. Minu lähedal oli Henri, kes oli jutuhoos ühe heledate juustega poisiga. Vaatasin klassis uurivalt ringi ja tabasin Marleeni pilgu. Ta nägi, et ma teda vaatasin ja sosistas midagi oma ees istuvale Liisbetile. Mul oli ükskõik, ma polnud midagi teinud. See tund möödus õnneks kiiresti, sest õpetaja rääkis palju endast ja teda oli huvitav kuulata.
Vahetunni veetsin muusikat kuulates. Keegi minuga enam tutvust tegema ei tulnud ja mul endal polnud ka selleks hetkel tahtmist. Ma polnud ainus, kes vahetunni üksi veetis. Ka Kris istus põrandal ja kuulas muusikat, sulgedes oma silmad. Ta paistis viibivat täiesti omas maailmas.
Krisi lähedal oli üks minu klassiõde. Ta lihtsalt istus pingil, tegemata midagi. Tema pilk eksles küll siia-sinna, kuid oma kohalt ta ei liikunud. Ma polnud tema nimes kindel. See võis olla ehk Eva või Elina, igaljuhul midagi sarnast. Tal olid õlgadeni helepruunid juuksed ja prillid.
Järgmises bioloogiatunnis, sattusin ootamatult Henri kõrvale istuma. Kris oli seekord esimesena klassi jõudnud ja koht tema kõrval oli vaba, kuid Henri kutsus mu enda kõrvale. Tundus, et siin klassis oli rohkem pinke, sest koht Krisi kõrval, jäigi tühjaks.
Tuli välja, et Henri oli üheksanda samas koolis lõpetanud ja seetõttu teadis sellest koolist kõike.
"Ja siis ta vaatas sellise näoga nagu tahaks meid maha lüüa," rääkis Henri geograafiaõpetajast. Ta oli terve tund mulle erinevaid lugusid õpetajast rääkinud ning need olid nii naljakad, et ma ainult naersin.
Henri oli väga tore pinginaaber, mitte nagu üks teine teatud isik. Viisin pilgu Krisile ja märkasin, et ka tema vaatab mind. Nagu juba tavaks saanud, polnud ta nägu rõõmus. Ta pööras pilgu minult ära ja jäi ükskõikselt aknast välja vaatama.
Pärast tundi tahtsin Henrilt küsida, et mis värk Krisiga on, ent ta ta sõnas, et peab poistega kuskile minema ja pärast räägime. Veidi segaduses olles, läksin kõndisin kohviku poole kuid siis kuulsin kellegi häält ja vaatasin selja taha.
See oli Kris oma tõsise pilguga.
"Mirjam jah?" küsis ta ja ma noogutasin.
"Kas sina ja Henri võiksite teinekord tunnis veidi vaiksemad olla? Mõni tahab äkki õppida," jätkas ta otsekoheselt.
"Kuidas palun?" küsisin segaduses olles.
"Sina ja Henri. Vaiksemad. Saad ju aru küll, mis ma mõtlen," sõnas ta ja ta endiselt ei naeratanud. Nüüd paistis juba ärritunud olevat.
Enne, kui ma vastata jõudsin oli ta juba läinud. Mina jätkasin teekonda kohviku poole ega mõistnud, mis tal viga oli.

Tead, mulle meeldib. Tõesti meeldib. Kohe täitsa meeldib.

Ühe peategelase nimi on nii õieti valitud, et ma siin vaikselt omaette itsitasin. Lihtsalt nii ajas naerma, et päriselt õelate inimeste nimed ka mõnikord juttudes õelad on. Viis pluss nime panemise pärast!!!

Jaa Kris. Mulle meeldivad salapärased poisid. Mitte mingid eputavad idioodid, kõrvaaugu ja tobeda (ropu) jutuga.

Usun, et olen ka edaspidi lugeja. Vahepeal võin muidugi orbiidilt kaduda, kuna sa lisad nii ruttu uusi osasid, et ma siin ei jõua järelegi...

Uut.  Kris on natuke nagu Edward.

Alice, ega kõike Videvikuga ei pea võrdlema. :) On veel palju raamatukangelasi, kes on vaiksed ning tõsised.

Ma tean, aga Videvik tuleb alati kõige esimesena pähe.

Tore, et meeldib.
Ma mõtlesin ka korraks, et Kris meenutab natuke Edwardit, aga tegelikult nad pole sarnased.
See suve lause on ainult alguses ma arvan. Kool alles algas ja harjumatu on neil.

Mulle ka meeldis. Kris tundub kohe huvitav nagu ma vist eelnevalt juba ütlesin. Vigu ei leidnud, sest lugesin seda mõnuga ja jään uut osa ootama.

Ma ei usu, et nime Kris saab käänata nii, nagu sina seda paaris kohas käänanud oled, Krissi ja Krissile. s-täht selles nimes hääldub nii või teisiti kahekordselt, nii et teist s-i pole vaja lisada.

Su jutt on alguse kohta piisavalt huvitav, loodan, et varsti juhtub ka midagi põnevat. Krisist ja Henrist võiks rohkem teada saada

Jah, Krisi nime käänamisega on mul probleeme. Üritan seda parandada. Siit tuleb uus osa.
3.

Selge oli see, et mina talle mingil kahtlasel põhjusel ei meeldinud. Ma ei olnud talle midagi teinud, kui ma just tema kohta ära ei võtnud ning olla selle pärast vihane oli absoluutselt naeruväärne. Lisaks veel see, mis ta äsja ütles. Ta ei jätnud küll sellist muljet nagu ta tahaks õppida. See pidi midagi muud olema...
Ohkasin ega läinudki kohvikusse. Söögiisu läks ära tänu teatud isikule. Järgmine tund pidi olema kirjandus ning kuna seda andis meie klassijuhataja siis tähendas see Krisi kõrval istumist. Ma olin kindel, et kirjanduse tunnid mulle meeldima küll ei hakka.
Vahetunni lõpuni oli jäänud kümme minutit, kuid kuna midagi targemat mul teha polnud, siis läksin juba kirjanduse klassi juurde, kus olid ka mõned mu klassikaaslased. Nende hulgas polnud õnneks Marleeni ning kahjuks Annabeli, kuid oli olemas Silvia ja kaks tundmatut tüdrukut.
"Hei," sõnasin nende kõrvale istudes.
"Tsau Mirjam. Need on Kaisa ning Sandra," sõnas Silvia, osutades enda kõrval istuvatele tüdrukutele, kes mõlemad naeratasid sõbralikult.
Mõlemad olid üsna tavalise välimusega. Heledate pikkade juustega ning kandsid sarnaseid riided- triibulist pusa ning helesiniseid teksaseid. Nad olid nii sarnased, et uskusin et mul tuleb raskusi, et neil vahet teha.
"Me oleme täditütred," sõnas üks neist, kui märkas et ma neid uurivalt vaatasin.
"Sarnasus on märgatav," sõnasin muiates.
Mulle nad mõlemad meeldisid ning vahetunni veetsime juttu rääkides. Õnneks ei küsinud nad Krisi kohta. Kümme minutit hiljem, leidsin end klassist Krisi kõrval, kes käitus nii nagu poleks mulle enne midagi öelnud. Aknast ei saanud ta välja vaadata, sest mina olin aknaaluse koha vallutanud ning minu poole ta vaadata ei tahtnud, seega ta põrnitses oma lauda.
"Niisiis, kuna täna on pisike tunniplaani muutus, siis on mul teiega ka järgmine tund ning ma mõtlesin, et praegune võiks olla klassijuhataja tund," alutas õpetaja rõõmsalt.
Kaks tundi Krisi kõrval istuda...palun ei.
"Seega mõtlesin teiega veidi rohkem tuttavaks saada ning otsustasin, et te võiksite oma pinginaabrilt erinevaid küsimusi küsida. Kirjutate need üles ja pärast annate mulle ning võib-olla loevad mõned oma vastused ette," jätkas õpetaja.
Kas saab veel hullemaks minna?
Märkasin, et kõik peale minu ja Krisi olid seda tegema hakkanud. Kris pilk püsis endiselt oma laual ja mina...Ma ei osanud kuidagi Krisiga rääkimist alustada. Vaatasin tema poole, lootuses et ta tuleb ise selle peale, et võiks midagi teha.
"Kuule..." pöördusin viimaks tema poole.
Ta ei reageerinud.
"Kris, äkki hakkaks tegema," sõnasin veidi kõvema häälega.
Endiselt vaikus, mis hakkas mulle närvidele käima. Kas ta oli kurt või lihtsalt jobu? Esimese võimaluse võisin kindlasti välistada, seega oli ta jobu, kes mingil põhjusel ei sallinud mind ega ka kedagi teist.
"Kris, kurat hakkame tegema!" hüüdsin lõpuks üle klassi.
Kõik vaatasid minu poole. Nägin Henrit naermas ning Marleeni mind vihaselt vaatamas. Pööritasin selle peale ainult silmi ja vaatasin Krisi poole. Tundus, et ta oli viimaks mind kuulnud ja lõpetanud laua jõllitamise.
Ta vaatas mulle otsa ja lausus:" Ega ma kurt pole, et sa niimoodi karjuma pead."
"Ei, sa oled lihtsalt jobu," pomisesin vaiksemalt ja otsisin paberi, et viimaks ometi pihta hakkata.
Ta tegi, et ei kuulnud seda, kuigi teadsin et ta kuulis.
"Niisiis, ma ei tea mida ma küsima peaks. Ehk on sul endal mingeid ideeid?" alustasin ning vaatasin talle otsa.
Tema pilk oli nüüd mujal, kui ta lausus:"Ei."
Ainult üks sõna tema suust, asi seegi.
"Aga on sul mulle mingeid küsimusi?" jätkasin endiselt tema tüütamist.
"Ei," vastas ta taas.
"Me peame selle ära tegema," jätkasin ärritudes. "Kui sa kaasa ei aita siis..."
"Siis mida?" küsis ta ootamatult mulle otsa vaadates. Tema toon oli endiselt ükskõikne, kuid ta vaatas minu poole, mis tähendas, et ma olin midagi saavutanud.
"Siis..siis sa..." alustasin, ent jäin kohmetult vait, teadmata mida öelda.
"On teil probleeme?" küsis õpetaja, meie poole tulles. Ilmselt märkas, et me polnud midagi teinud.
"Mirjamil pea valutab ja selletõttu ei saa me midagi teha," sõnas Kris ja ma jäin teda jahmunult jõllitama.
"Ei valuta," alustasin ma, ent Kris katkestas mind, sõnades:"Valutab küll, liiga tugevasti, sellepärast ta ei tea mida ta räägib."
Kuidas palun? Minuga on kõik korras, erinevalt mõnest.
"Äkki viiksite ta arsti juurde?" tegi õpetaja ettepaneku.
Seekord oli Kris see, kelle nägu väljendas jahmatust. Selge oli see, et seda ta teha ei tahtnud.
"Ma olen kindel, et Mirjami peavalu pole nii hull," sõnas Kris.
"Oi on küll," laususin õelalt. Ise ta ütles nii, mängigu nüüd lõpuni.
"Minge siis ja töö võite järgmine kord ära tuua," ütles õpetaja otsustavalt ja läks tagasi oma laua juurde.
Väljusime mõlemad vaikides klassist. Tahtsin Krisilt küsida, miks ta nii tegi, kuid ta nägu oli selline, et ma ei julgenud. Ta kortsutas kulmu ja tema tõsine pilk hirmutas mind veidi. Möödudes peeglist märkasin, et Kris nägi päris hea välja, kui ta ainult nii tõsine poleks. Huvitav, milline ta naeratades oli? Samas, mul tema kõrval polnud ka viga. Mu tumedad juuksed olid sirged ja kohevad. Sinised silmad sädelesid ning ma naeratasin lõbusalt oma peegelpildile. Mulle täitsa meeldis oma välimus.
"Tule juba!" hüüdis Kris ja ma sain aru, et olin peegli ette seisma jäänud ja Kris oli juba edasi liikunud.
Mõne kiire sammuga olin taas tal kõrval. Ma ei mõistnud, miks me arsti juurde läheme, kui korras oli, aga Kris kõndis edasi ning mul ei jäänud muud üle, kui järgneda. Viimaks peatus ta ühe valge ukse ees, mille kõrval oli pink. Hoolimata pingist, ei istunud me kumbki sinna, vaid jäime seisma ning ma vaatasin küsivalt tema poole.
"Mine sisse," sõnas rahulikult.
"Miks?" küsisin.
"Ise sa seda tahtsid," sõnas noormees külmalt.
"Mina? Sina olid see, kes õpetajale valetas, et ennast päästa," laususin peaaegu karjudes.
Kris võpatas korra ja astus sammu mulle lähemale. Mina aga astusin sammu tagasi, ma ei tahtnud, et ta mu lähedale tuleks.
"Rahune maha," lausus ta siis, hääletoon väljendamas taas ükskõiksust. Ilmselgelt ei tahtnud ta siin olla.
"Ma olen täiesti rahulik, aga sul on midagi viga," sõnasin veidi vaiksemalt.
"Nagu arvad," pomises ta õlgu kehitades.
"Ma lähen nüüd koju," ütlesin mõne aja pärast. Arsti juurde mul polnud plaaniski minna, vaid me lihtsalt seisime ukse taga. Endamisi imestasin, et kas arst tõesti ei kuulnud meie vestlust.
"Ja sa ütled seda sest..." sõnas poiss.
"Unusta ära, ma ei öelnud midagi," ütlesin ja kõndisin minema.
Tund küll kestis veel, aga plaanisin õpetajale öelda, et arst saatis mu koju. Probleem oli see, et Kris jäi sinna maha, aga eks ta pärast ise selgitab. Mina tema eest rääkima ei hakka. Ma ei ole nagu tema, kes valetab õpetajale, selleks et oma nahka päästa. Lisaks oli mul plaan Henriga rääkida, sest Kris käitus tõepoolest väga imelikult.
Jõudsin klassi juurde, kella vaadates sai mulle selgeks, et veel viis minutit oli tunni lõpuni. Ma võisin ju selle aja veeta ukse taga oodates, sest mis see viis minutit mulle ikka annab. Ainult seda, et pääsen Krisi juurest kiiremini, aga hetkel teda siin polnud ning seega see ei lugenud. Ups..oli küll, märkasin äkki. Ta seisis mu vastas ja vaatas mind tõsiselt. Tema pilk oli läbitungimatu ning ma ei teadnud, mida ta mõtles. Minust midagi halba-ainult see oli kindel.
Seisime need minutid vaikides ja kui kell helises, kiirustastasin klassi ja rääkisin oma loo. Õpetaja lubaski mind ära ning mõne aja pärast leidsin end väljast, kus oli imeilus sügisilm-päike paistis ning oli sügise kohta üllatavalt soe. Kõndisin aeglaselt koju, nautides ilusat ilma. Õigepea oli mu halb tuju kadunud ning tundsin end hästi.
Jõudes meie kolmetoalisse korterisse, läksin otsejoones kööki ja valasin endale klaasi apelsinimahla. Alles seejärel võtsin üleriided seljast ning läksin oma tuppa. Tuba oli minu jaoks piisavalt suur. Seal oli akna all asetsev voodi, kirjutuslaud arvutiga, riidekapp, kolm tooli ning raamaturiiul-see oli kõik, mis mul vaja oli. Aknalaual oli ka meie perepilt, mis oli tehtud siis, kui me veel kolmekesi olime. Isa oli siis veel õnnelik ning mina ei teadnud elust veel midagi. Ema aga naeratas lõbusalt fotograafile, teadmata et tal oli jäänud elada, vaid mõned kuud...Nukralt pöörasin pilgu mujale ja tundsin üksikut pisarat oma põsel.

Ma olin kindel, et kirjanduse tunnid mulle meeldima küll ei hakkanud.
hakanud*
Ja äkki peaks siin olema "meeldima küll ei hakka"? Aga see on ainult minu arvates.
Ja siis üks koht, kus Karel katkestab Mirjamit. Kuidas ta katkestas, kui peale seda hakkas Kris rääkima?
Mina, aga astusin sammu tagasi, ma ei tahtnud, et ta mu lähedale tuleks.
Siin ei peaks minu arust aga ees koma olema.


Muidu oli jutt kohe tõesti väga hea. Ootan järgmist osa :)

Parandasin vead ära ja aitäh

Ahhhh, kui kiirelt uus osa! Mina siin näen kuu aega vaeva enne, kui uus osa valmis saab, eks ole.

Muidugi on mul selle üle väga hea meel, et uus osa on. Millegi üle nüüd kaebama ka ei hakka.

Ja Kris on nagu... Jahh, mulle ta meeldib. :) Väga!!!

Ahaa, ja ühes kohas oli sul Krisi asemele kirjutatud Karel.

Parandasin selle vea ära. Teises jutus on peategelane Karel ja sellest see viga tuligi.

Ja mulle juba meeldib. :)

Aitäh

4.

Paar tundi hiljem, igavlesin internetis, kuid kuna seal midagi teha polnud, siis ma laulsin kõva häälega pähe tulevaid laule. Tunnistan kohe ausalt, et erilist lauluhäält mul pole, võimalik et elevant astus mulle kõrva peale või keegi veelgi suurem elukas. Laulsin parajasti Adele'i "Someone like you", kui kuulsin kedagi oma selja taga köhatas. Pöörasin ringi ja naeratasin laialt oma isale.
"Minu laululinnuke on juba kodus," sõnas paps muiates ja istus minu voodile.
"Isa, kell on seitse juba."
"Said varem koju jah?" küsis isa erakordselt lolli küsimuse.
"Mul ei ole päevas kümme tundi, kui sa seda veel ei teadnud," sõnasin.
"Anna andeks laululind. Isa on lihtsalt väsinud," lausus ta haigutades.
"Mine magama siis," pomisesin. "Ei, mitte siia!" hüüdsin, kui isa oma pea minu padjale pani.
Isa tegi solvunud nägu, aga läks oma tuppa. Paps on üldiselt väga äge. Viibiks ta veidi rohkem kodus oleks veel toredam. Isegi õhtust sõime väga harva koos. Tema puhul oli aga töö armastus, vähemalt hetkel ning sellest loobuda ta ei suutnud ning mina olin sellega leppinud.
Järgmine päev oli reede, mis tähendas seda, et õige pea ootas ees nädalavahetus. Pidin vaid kuus tundi koolis üle elama ning siis pidin hakkama nautima kahte vaba päeva. Kortsutasin kulmu, kui mulle meenus, et need kuus tundi tähendasid palju Krisi nägemist. See polnud üldse hea. Kris oli mõistatus-väga suur lahendamatu mõistatus. Miks kurat ma üldse temast praegu mõtlen? Ma ei meeldi talle, tema ei meeldi mulle ning me oleme pinginaabrid. Ma olin kindel, et head see ei tähendanud.
Kümme minutit hiljem tormasin uksest välja, sest olin liiga kauaks mõtlema jäänud, märkamata et kell oli juba piisavalt palju, et oli oht hiljaks jääda. Jõudsin siiski hingeldades bussi peale ja istusin esimesele ette juhtuvale vabale kohale, märkamata kes minu kõrval istus. Hakkasin juuksed patsi sättima, sest suures mõtlemistuhinas unuses see täiesti.
"Mirjam, kas sa palun lõpetaksid oma käega niimoodi vehkimise?" kostus minuni minu kõrvalt kellegi viisakas, aga samas ükskõikne hääl.
Ma ei pidanud tema poole vaatama, teadmaks kellele see hääl kuulus. See oli Kris, keegi teine ei rääkinud nii ükskõiksel toonil.
"Oi vabandust Kris. Juba lõpetasin," sõnasin sarkastiliselt, vaatamata tema poole.
Ülejäänud tee koolini oli vaikus. Mitte bussis muidugi, sest väiksed lapsed lärmasid ikka edasi, võisteldes ilmselt, kes kõvemini karjuda suudab. Meie Krisiga ei vahetanud enam sõnagi. Riidehoius kohtasin Kaisat ning Sandrat ning koos kõndisime teisele korrusele. Meid oli ootamas meie selle aasta esimene geograafia tund ning lootsin, et õnn on minu poolel ja Kris ei istu minu kõrval. Tunni alguses selgus, et istutakse tähestiku järjekorras ja ma paaniliselt mõtlesin, mis Krisi perekonna nimi oli. Pingsast mõtlemisest hakkas mu pea valutama ja ma mõttes sõimasin Krisi, kuid tema perekonna nimi ei meenunud mulle sellest hoolimata.
"Hallik ning Heinmaa," teatas õpetaja mõne aja pärast ning ma jäin äreveusega vaatama, kes reageerib nimele Hallik. Minu üllatuseks oli Marleen see, kes omas sellist perekonnanime.
"Kas kohta vahetada ei saa?" küsis ta, vaatamata minu poole.
"Ei, kui sa just perekonnanime vahetada ei taha," teatas õpetaja lõbusalt ning jätkas nimede ette lugemist.
Mina läksin kõheldes akna alla teise ritta. Ma ei olnud sugugi vaimustuses, et Marleen oli aasta aega minu pinginaaber. Sekund hiljem meenus mulle, et õpeja rakendas seda ideed juba aastaid ning see tähedas kolme aastat Marleeni kõrval. Lõputu õudusunenägu võis alata.
Marleen oli viimaks minu kõrvale tulnud, aga oma tooli oli ta nihutanud nii kaugele kui sai. Me teadsime üksteist vaid paar päeva, kuid juba oli selge, et geograafia ei saa lõbus olema. Pärast seda, kui õpilased olid kohale istunud, vaatasin huvipärast ringi, tahtes näha, kellele sai osaks õnn olla siin tunnis Krisi pinginaaber. Suur oli minu imestus, kui selleks oli Henri. Kumbki poistest selle üle eriti rõõmus polnud ning nad põrnitsesid eri suunas. Pöörasin pilgu tagasi klassi ette ning kuulasin õpetajat.
Järgmised kaks tundi polnud minu suureks rõõmuks Krisiga ega Marleeniga. Nimelt olime me erinevates keelte rühmades. Meie rühm õppis teise võõrkeelena vene keelt ning teine rühm saksakeelt. Ka inglise keel polnud meil koos ning olin juba enne tunni algust õnnelik.
"Miks sa nii õnnelik oled?" küsis Kaisa minult, kui me tunni algust ootasime.
"Sest..." alustasin, ent jäin vait, kui nägin Krisi möödumas. Poiss oli samasugune nagu ikka-ükskõikne ja tõsine, kuigi mulle tundus, et korraks vilksatas tema pilk minu poole. Kindlasti kujutasin seda ette.
"Sest on reede," jätkasin pooleli olnud lauset.
Kaisa nõustus, et reede on tore ja nii läksime rõõmsalt tundi. Tund aega rääkisime inglise keeles oma suvest ning tund aega hiljem tegime sama asja vene keeles. Pinginaabriks oli mul Annabel, kellega me väga ei rääkinud. Ma uskusin, et Marleeni käsi oli siin mängus, aga see ei härinud mind, kui nii, siis nii.
Ajaloo tund möödus igavalt, kuid kuna me kõik istusime üksi, siis tähendas see seda, et ma olin õnnelik, sest Kris oli minust kaugel. Jutustasin Henriga ja tund oli tegelikult tore.
Viimane tund oli kirjandus, kuhu paljud jõudsid hilinemisega, sest just enne oli meil söögivahetund ja mõned olid nii näljased, et kahekümnest minutist neile söömiseks ei piisanud. Mina olin kohal varakult, sest kartulipuder ei kuulnud mu lemmikute hulka. Mu hea tuju kadus hetkega, kui silmasin klassi jõudes Krisi, kes oli koha juba sisse võtnud.
Vaikides istusin tema kõrvale ja hoidusin tema poole vaatamast. Joonistasin mõtlikult paberile, kuni kell käis ning õpetaja klassi saabus. Hirmuga meenus mulle, et küsitlus oligi meil tegemata jäänud ja täna pidime selle õpetajale tooma.
Kõhklevalt vaatasin Krisi poole ega suutnud otsustada, kas öelda talle midagi selle kohta või mitte. Viimaks võtsin end kokku ja avasin suu:"Kris kuule," alustasin vaikselt.
Kulus mõne minut, enne kui ta ütles:"Jah Mirjam? Juhtus midagi?" Ta pilk oli endiselt mujal, kuid ma ei lasknud end sellest häirida.
"See eilne töö...Me peaks selle ära tegema," laususin.
"Kui sa väga tahad, eks me siis teeme," kõlas ükskõikne vastus.
Mul ei olnud selle peale midagi öelda ning jäin lootma, et ehk õpetaja täna ei küsi seda tööd. Õnn oli taaskord minu poolel, sest õpetaja rääkis terve tunni kirjanikust, kelle nimi mulle meelde ei tulnud. Tunni lõpuks oli minu tuju tõusnud ja otsustasin, et nädalavahetusel ma ei mõtle sellele tööle ega Krisile. Uuel nädalal vaatan, kas mu õnn on alles.
Pärast tunni lõppu tahtsin klassist väljuda, ent klassis levis teade, et Henri tahab meie kõigiga rääkida ning me kogunesime koridori otsa.
"Hei rahvas! Minu pool on täna pidu. Kõik olete oodatud," teatas Henri ning kõik sattusid sellest elevile. Kaasaarvatud mina, kes ma polnud juba ammu ühelgi peol käinud. Mul polnud ainult aimugi, kus Henri elab.
"Kuule kus Henri elab?" küsisin oma kõrval seisnud Sandralt.
"Uuel tänaval," vastas Sandra ning lisas siis:"Aga me võiksime kolmekesi minna. Sina, mina ja Kaisa. Mina olen seal käinud ja teie mitte, seega jõuaksime kõik kenasi kohale."
Nõustusime sellega ning kümme minutit hiljem, leidsin end mõttes arutamas, mida peole selga panna. Lubasime Kaisa ja Sandraga kohtuda kell kaheksa, minu maja lähedal. Kell oli kaks läbi, seega oli aega piisavalt. Kõndisin aeglaselt, arutades, kas kanda lillat kleiti või valget pluusi ja musti pükse. Olin nii süvenenud ja ehmusin, kui kuulsin kellegi häält oma kõrval.
"Mirjam," sõnas Kris mulle kummalise pilguga otsa vaadates.

Ahhhhhh, Kris on niiii laheee!!!!

Sul on kahtlaseid näpukaid, aga jutt on heaheaheahea...
Tahaks juba uut...

Oh jah, ma usun, näpukaid on jah palju, üritan neist lahti saada.
Uus osa on kirjutamisel ja kui väga veab saab täna õhtul selle.

UUT! Appi, sellises kohas ei tohi pooleli jätta! Uut, uut, uut, uut!

Uut saab homme, osa on hetkel veel pooleli.