Esimene aasta (37)

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

33.

Mirjam polnud nõrk ega jooksnud praegu minema. Mirjamit ei häirinud see, mida ta just nägi. Mirjamil oli Svenist ükskõik. Ma korrutasin mõttes neid asju endale, tajudes samal ajal endal Sveni pilku. Viimaks marssisin Svenist tuimalt mööda ja istusin tema taha, kus oli ainuke vaba koht. See tundus mulle iroonilisena. Ma oleksin võinud ka bussis lihtsalt seista, aga see idee tundus mulle liiga haledana. Mirjam ei ole hale. Sven on hale. Kris ka.
Märkasin peaaegu tahmatult, et Sven oli oma käe selle tibi ümbert võtnud ja nüüd sosistas talle midagi kõrva. Kuradi turteltuvid. Selle asemel, et Sveni kukalt jõllitada, vaatasin ma hoopis aknast välja, mis ei teinud asja paremaks. Ikka ja jälle vilksas mu pilk temale ja sellele tüdrukule.
Peatus enne mind see tüdruk väljus ning ma hoidsin oma pilku kramplikult aknal, sest ma ei tahtnud näha, kuidas nad hüvasti jätavad. See oli järjekordne vale otsus, sest tänu aknale ma märkasin, kuidas see neiu möödus ning lehvitas Svenile hüvastijätuks. Olin sunnitud pilgu Sveni kuklale tagasi keerama.
Hetk hiljem pööras Sven end minu poole ja sõnas vaikselt:”Mirjam.”
Tema näos paistis tüdimus, mitte rõõm nagu ma arvanud olin. Kui sa kohtasid äsja oma tüdruksõpra, siis sa ei saa tüdinud olla ju. Sven sai. Seega....polnud minu asi, miks ta selline oli.
Ma ei vastanud talle, vaid asusin hoogsalt väljapääsu poole trügima, hoolimata sellest, et minu peatuseni oli veel veidi aega. Heites pilgu hetkeks tagasi, märkasin Sveni kõhklevalt nägu ning siis vaatasin järsult ette. Mirjamil oli Svenist ükskõik. Miks ma endast kolmandas isikus rääkisin?
Kui buss jõudis minu peatusse olin esimene, kes väljus. Kuulsin oma selja taga sõimusõnu, sest olin mitmedest vanematest inimestest mööda trüginud. Hetkel oli mul sellest ükskõik. Vahepealse ajaga olin unustanud, kui külm väljas oli ja seega pidin lausa kiirkõndi tegema, et võimalikult kiiresti koju jõuda.
Jõudes treppikotta, ma peaaegu et hingasin kergendatult, kuigi ega sealgi ülemäära soe polnud. Viimaks jõudes enda koju, ohkasin sügavalt ja mitte ainult sellepärast, et mul oli soe...
Heites pilgu esikupeeglissse, kergitasin hetkeks kulmu. Mu põsed olid külmast üsna punased ning mütsi peast võttes sai selgeks, et mu tumedad juuksed olid erakordselt sassis.
“Nõia-Ella,” pomisesin endale pahuralt ja nööpisin siis kiiresti mantli lahti, heites selle seejärel hooletult esikukappi.
Mu talvesaapad vedelesid korratult põrandal ja sügavalt ohates, sättisin nad korralikult vastu seina. Ma ei tahtnud, et mu isa nende pärast jalaluu murraks. Tal oli kombeks mu vedelema jäetud asjade otsa koperdada ja süüdistada mind seejärel lohakuses. Selles oli tal muidugi õigus.
Minu ja isa ühine õhtusöök möödus enam jaolt vaikuses. Mina ei tahtnud midagi rääkida ja isa ilmselt ei osanud. Ta vaatas mind pikka aega mõtlikult, kuid ei lausunud sõnagi. Ilmselt sai ta aru, et midagi oli halvasti, kuigi tegelikult ei olnud. Mirjam oli nüüdsest positiivne. Teda ei huvitanud, et kutt, kes talle äsja tunnistas, et on temasse armunud, käib juba teisega. Elu on selline. Inimesed armuvad kiiresti, lähevad lahku kiiresti, elavad helikiirusel ja siis surevad umbes kahekümne viieselt või nii.
“Kuidas sul tänane koolipäev möödus? Ma mõtlen, et nüüd oli vaheaeg pikalt.” Isa oli rääkima hakkanud.
“Paps, kõik hästi,” vastasin ja suutsin isegi naeratada.
Ta naeratas mulle ebalevalt vastu ning siis jõudis mulle kohale, et ma peaksin midagi vastu ka küsima.
“Ja kuidas sul?” Oled sa mõnda naist ka kohanud? Pärisin poolnaljaga.
Ent isa lahvatas näost punaseks ja minu kergeks jahmatuseks mõistsin, et teine pool küsimusest oli tõsi. See oligi viimaks juhtunud. Ma olin seda juba ammu oodanud, kuid nüüd olin üllatavalt emotsioonitu. Jahmunud küll, aga seda ainult hetkeks. Ma ei tundnud isegi rõõmu oma isa üle.
Paps paistis olevat kimbatuses, kui ta minu poole vaatas. Hoolimata sellest, et ma olin talle ammu kinnitanud, et mulle meeldiks, kui ta kellegi leiaks.
Ta köhatas ja vaatas seejärel närviliselt minu poole. “Ma ei oodanud seda, aga...see lihtsalt juhtus,” lausus ta aeglaselt ja vaatas siis mulle otsa, justkui lootes, et ma midagi ütleksin. Tegingi seda.
“Paps, sa tead, et ma olen seda juba ammu oodanud, seega kõik on hästi,” sõnasin ja naeratasin siiralt. “Ma olen sinu üle õnnelik.”
Ärevus isa silmist oli kadunud ning ta hingas silmnähtavalt kergendatult. “Mirjam, ma tahan, et sa kohtuksid tema ja tema lastega,” ütles ta seejärel.
Nojah, ma olen alati endale õde või venda soovinud. Peaasi, et mul nüüd neid liiga palju ei saaks. Kaks pisikest kasuõde ja üks vanem kasuvend kõlbaks väga hästi.
“Palju tal lapsi on?” küsisin siis.
Paps kortsustas hetkeks kulmu, justkui püüaks seda meelde tuletada. Hetke pärast talle vist meenus. “Kaks,” lausus ta ning ma tundsin pisikest pettumust,” või siiski kolm, “lausus isa, enne kui ma jõudsin midagi vahele öelda. “Tema endise abikaasa poeg, kes on surnud, elab aeg-ajalt tema juures. Ta vist sinu vanune või paar aastat vanem,” sõnas ta mõtlikult.
Hmm...kõlas hästi. Kuigi mul ei olnud isa ja selle naise suhte tõsisusest aimugi. Samas mu isa ei loo oma suhteid uisa-päisa. Minu teada polnud tal pärast ema mitte kedagi olnud. Või siis pole ta mulle seda maininud, kuid üldiselt rääkis ta mulle kõigest.
“Millal me kohtuda saaksime?” esitasin küsimuse.
Pärast mõningat arutelu, otsustasime, et kõige parem oleks kohtuda laupäeval. Kellaaeg jäi lahtiseks. Isa lubas Greetega, see tähendas selle naisega, seda arutada.
Veidi hiljem istusin oma toas, ümbritsetuna kodusest töödest, mida meile juba esimesel päeval anti. Olin avanud matemaatikavihiku ja asunud ülesaneid lahendama, kuid kõik numbrid oli minu jaoks ühesugused. Tahmatult rändasin mu mõtted mujale. Öö leidis mu voodist, õpikute tagant magamas.
Kell kuus hommikul ärkasin üles ja mu kael valutas. Olin ebaloomulikus asendis magama jäänud ja ajalooõpik lebas mu kõrval. Matemaatika vihik oli öö jooksul põrandale libisenud. Korjasin ohates selle üles ja haigutasin sügavalt. Tavaliselt ärkasin enam, kui pool tundi hiljem, aga nüüd polnud mõtet tagasi magama minna. Mõnda aega istusin köögis, ajalooõpik laual ning üritasin süveneda, mis osutus võimatuks, kuigi sundisin end lugema. Järgmine hetk kella vaadates, kirusin ennast. Isegi nüüd, mil ärkasin nii vara, oli mul võimalus bussist maha jääda. Tüüpiline.
Natuke mul elus siiski vedas, jõudsin õigel ajal bussi peatusse ja leidsin isegi vaba koha. Eirasin täielikult kõike bussis toimuvat ning viibisin oma mõttega kusagil soojal maal. Ma vihkasin talve. Enamasti. Üks selliseid päevi oli täna.
“Õppisid sa ajalootööks?” päris Henri, kui me kõrvuti mööda koridori kõndisime.
Noogutasin. “Jäin õpiku taga magama,” lisasin lõbusalt. “Ja sina mitte?” küsisin siis, teades, et Henri õppis äärmiselt harva. Ta õppis ainult siis, kui oli mingi väga hea põhjus. Näiteks eksamid.
“Lugesin õpikust umbes neli rida,” vastas ta ausalt. “Sellest peaks piisama,” lisas ta lõbusalt.
Muigasin lõbusatult. “Ma ei saa aru, kuidas sul nii head hinded on.”
Noormees kehitas õlgu. “Ma olen vist sünnist saadik geenius olnud. Kui sellised õppivad, siis nad muutuvad rumalaks hoopis.”
Turtsatasin ja pomisesin:” Ma usun sind.”
Tundus, et Henril polnud ajalootööd tehes tõepoolest mingeid probleeme. Noormees kirjutas kõige usinamalt. Samal ajal, kui mina ja ka paljud teised vaatasime ringi, lootes kuskilt mingisugustki abi saada, teades, et see oli võimatu. Ajalooõpetaja jälgis meid kullipilgul. Kui tavaliste tundide ajal, lubas ta meil teha seda, mida me tahtsime, siis kontrolltööde ajal sellist asja polnud. Ta justkui maksaks meile kätte, et me eelnevalt polnud teda kuulanud. Ohkasin vaikselt ja viisin pilgu oma tööle. Kaheteistkümnele küsimusele, teadsin täiesti kindlalt vastust umbes kahele. Veel kolmele oskasin ma veidi midagi kokku kirjutada, kuid ülejäänud seitsmest polnud ma isegi mitte kuulnud. Üle kahe ma selle eest arvatavasti ei saanud. Kümme minutit, enne tunni lõppu olin selles täielikult veendunud ja lõpetasin selle üle mõtlemise. Viisin pilgu sinna, kus Kris oleks pidanud istuma, kuid tema koht oli tühi. Mind huvitas ikka veel, mis temaga eile oli toimunud ja mitte ainult seda. Ma tahtsin viimaks teada, miks ta koguaeg nii käitus. Tahtsin selle salapärase loori tema pealt tõmmata ja...Edasi saabus tühjus. Ma ei teadnud, mida ma edasi tahtsin.
“Mir, ajalootöö oli kerge eks?” päris Henri, kui ma klassist väljusin. Noormees nõjatus vastu seina ja silmitses mind küsivalt.
Pööritasin silmi. “See ei olnud kerge, vähemalt mitte minu jaoks.”
“Kui sa õpikust lugesid, siis see pidi kerge olema,” vastas Henri muiates. “Mina lugesin.”
Turtsatasin ja kohendasin oma musta juuksesalku, mis oli mu näo ette vajunud. “Sina lugesid neli rida. Mina sinust umbes 800 korda rohkem. Sina oskasid, mina mitte. Kus kohas see loogika on?”
Henri muutus tõsiseks. “Nojah, mina olen mina. Sina oled sina. Üks on geenius ja teine...” ta vaatas mind pikalt,” pole geenius. Nii lihtne see ongi.”
Kergitasin kulmu. “Kõlab tõesti lihtsalt,” laususin napilt.
Ülejäänud koolipäev möödus umbes samamoodi. Henriga vesteldes ja üritades tundides midagi aru saada. See oli suhteliselt masendav.
Enne viimast tundi, kui me Henriga veetsime aega, jalutades niisama mööda koolimaja ringi, nägin Sveni. Ta oli koos paari sõbraga ja neil paistis lõbus olevat. Henri märkas, kuhu ma vaatasin ning silmitses siis mind.
“Sul on mingi probleem selle tüübiga?” päris ta uurivalt.
Noogutasin ja rääkisin talle lühidalt, mis toimus.
Jutu lõpus vilistas Henri vaikselt. “Oi, Mir, ma ei teadnudki, et kõik tüübid sinusse armuvad,” lausus ta lõbusalt naerdes. “Poistemagnet,” lisas ta ja ma togisin teda selle peale.
“Ära hakka,” vastasin talle ainult ja vaatasin uuesti Sveni, kes ei paistnud mind märkavat. Või vähemalt tegi, et ei märka.
“Ma soovitaksin sul temaga praegu rääkima minna,” sõnas Henri tõsisemaks tõmbudes.
Vaatasin teda üllatunult. “Praegu?”
Poiss noogutas. “Praegu on just kõige sobivam hetk. Saad ta sõprade juuresolekul narriks teha,” ütles ta lõbusa muigega.
Vaatasin teda mõtlikult. Võib-olla, et see polnudki kõige hullem plaan. Kaks sekundit hiljem olin teel Sveni juurde.
“Sven!” hõikasin juba kaugelt, tol hetkel oli mul teiste arvamusest ükskõik.
Noormees pööras jahmunult ringi ning märkasin, kuidas tema sõbrad teda vaatasid. Imestunult, muiates, ootusärevalt.
“Ma tahan sinuga kohe rääkida,” sõnasin lähemale jõudes.
Sven paistis kohmetu olevat. “Mirjam, lähme veidi eemale,” pomises ta, ent ma ei teinud temast välja.
“Tead, see oli sinust väga ebaviisakas. Alles väitsid, et oled minusse armunud ja eile olid juba kellegi teisega,” alustasin ja nägin lõbustatult, kuidas Sveni nägu üha punasemaks värvus. Tema sõbrad müksasid teda muiates.
“Mirjam, pomises Sven paluvalt. “Räägime me mujal.”
Raputasin pead. “Räägime kõik siin selgeks. Sa ei häbene midagi, ega ju?” pärisin ja Sven raputas aeglaselt pead.
Vaatasin selja taha ja nägin, kuidas Henri mulle heakskiitvalt pöidla tõstis. Hakkame siis rääkima.

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 193 Age : 27

Issand, palun, palun ära ütle, et ta poolvennaks osutub Kris???
Ma miskipärast nii kardan seda ja samas mul on selline tunne..

Pealkiri: Re: Esimene aasta (37) 14/6/2013, 10:58

Hahah, selle osa lõpp oli kohe väga naljakas Very Happy

Mõnesmõttes Svennile täitsa paras

Tahaks ka teada, kes Mirjami kasuõdedeks ja kasuvennaks osutuvad
Kiiresti uut! xd

Pealkiri: Re: Esimene aasta (37) 16/6/2013, 21:02

Mirjamist oli nagu natuke imelik niimoodi teha. Very Happy

Võibolla olen ma ise selline imelik, kellele ei meeldi halvad asjad aga see selleks. Muidu jutt on huvitav ja poolvend ei tohi olla Kris. Sellest tekiks mini südamerabandus.
Muidu ootan uut! Very Happy

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

Nonii, eks varsti selgub, kes see kasuvend siis on. Loodetavasti keegi rabandust ei saa. Very Happy

Uut osa saab täna õhtul. Very Happy

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

34.

Ometi suutis Sven mind, oma sõprade vilistamise saatel veidi eemale tirida. Ma polnud sellega rahul, aga ma ei saanud teda sinna tagasi sundida minema.

“Nii, räägime siis, sõnas Sven, pannes käed rinnal risti ja jäädes ootama. Ta kortsutas kulmu, kui ma mõne hetke pärast midagi öelnud polnud. “Mirjam, kas ma eksin, kui arvan, et sa tahtsid minuga rääkida?” küsis ta süngelt.

Vaatasin teda pahaselt, olles pooleldi unustanud, mida ma siin temaga tegin. Tema kohmetu oleks oli kadunud ja noormees paistis jälle enesekindel olevat. Tema sõbrad seisid meist veidi eemal, kuid ükski ei vaadanud enam siia poole. Miks mina siis vait olin? Ma ei tahtnud ju mingit skandaali tema sõprade ees teha. Või tahtsin?

“Mirjam, mis sul viga on? Päris tõsiselt,” sõnas Sven ja ma tajusin ta hääles pahameelt. “Kõigepealt tuled suure kisaga minu sõprade juurde ja tahad rääkida. Ja minuga kahekesi olles...” ta tegi pausi ja vaatas mind pingsalt, vaatasin sõnatult vastu,” ei räägi sa sõnagi,” lõpetas Sven oma lause.

10 punkti küsimuse eest, Sven! Kui sa vastust tead, ütle mulle ka palun.

“Ma hoolin sinust ja...ja enamgi veel,”jätkas Sven oma monoloogi. “Aga mõnikord ajab sinu käitumine mind hulluks,” lisas ta ohates.

Tema viimane lause mõjus mulle viimaks. Minu käitumine ajas teda hulluks? Pigem oli asi vastupidi.

“Aga mida sa ise teed?” pahvastasin kõva häälega. “Kas ma pean seda kordama, mida ma enne ütlesin?” pärisin vihaselt.

Sven ohkas veelkord. “Ma tean, et ma tegin ise ka valesti. Ma lihtsalt...” Ta ei lõpetanud lauset.

“Lihtsalt, mida?” ärgitasin teda lauset lõpuni ütlema.

Ent poiss raputas pead. “Lootusetu,” pomises ta ning lõi pilgu maha.

Nii palju siis temaga rääkimisest. Ma ju lubasin endale, et saan oma elu korda ega tee mõtlematuid tegusid, aga mida ma sain teha, kui Sven mind ei aidanud.

“Ma peaksin parem minema,” lausus Sven vaikselt, kuid ei liikunud paigast.

“Mine ära jah,” vastasin tuimalt. Mul ei olnud tahtmist temaga enam vaielda.

Mae i teadnud, kas asi oli minu sõnades, aga Sven läkski minema. Lihtsalt läks. Ta ei öelnud mulle ühtegi sõna ega vaadanud minnes kordagi minu poole. See oli tõsiselt nõme.

Pahas tujus olles, läksin ma Henri järel viimasesse tundi. Oleksin tahtnud jalgu trampida või midagi, aga mis kasu selleks olnud oleks. Ma pidin lihtsalt...mida? Ahjaa, olema positiivne. Hea küll, ma siis olin seda.

Naeratasin kirjanduseõpetajale, kes ühtlasi oli meie klassijuhataja ja läksin oma kohale. Olgugi, et see oli võltsnaeratus. Ma vähemalt naeratasin.

Tegin head nägu ka Marleenile, kes pead pööras ja mind hetkeks silmitses. Ma polnud kindel, kas mul oli naeratus näol, aga ma ei karjunud tema peale. See oli hea vist.

“Võtke vihikud välja, palun,” kuuldus minuni õpetaja väsinud hääl ja ma reageerisin sellele koheselt. “Jätkame sealt, kus me pooleli jäime,” lisas ta kärsitult, sest tund oli tegelikult juba üle viie minuti kestnud.

“Ja kus me pooleli jäime?” päris Marko laisalt, vaevumata vihikut välja otsima.

Marko oli üks mu klassivendadest, kellest ma polnud rääkinudki. Ausalt öeldes polnudki temast mõtet rääkidagi. Ta oli tüüpiline siilipeaga noormees, kes käis koolis nii, kuidas juhtus. Mõnikord jõudis ta siia kord nädalas, teinekord võis kaks nädalat vahele jääda. Vahel juhtus sedagi, et ta käis kõik päevad koolis. Mitte, et ma oleksin teda spetsiaalselt jälginud, aga Henri oli see, kes mulle kooliaasta alguses kõigist klassikaaslastest rääkis. Ta teadis üllatavalt palju. Isegi minu kohta oskas ta veidi rääkida.

“Seal, kus on kirjas sinu viimane lause,” vastas õpetaja. “Me kirjutasime kaks tundi tagasi, seega peaksid sa seda mäletama,” lisas ta kergelt ohates.

“Äkki mul ei olnud vihikut ja ma lihtsalt kuulasin teid,” ei jätnud Marko järgi. Ma ei mõistnud, mis probleem tal oli.

Tuli välja, et ma polnud ainuke. “Mis vahet sel on, mida sa tegid või ei teinud? Võttis Marleen sõna. “Äkki tegeleks tunniga või midagi.”

Vau! Tüdruk oskas üllatada.

“Marleen ja tahab õppida,” kostis Marko suust sarkastiline lause. “Mis ajast sa sellega tegeled?”

“Tänasest äkki,” vastas neiu irooniliselt. “Tegelikult tulin ma kooli õppima, mitte midagi muud tegema nagu mõni,” jätkas ta tõsinedes.

Tõepoolest, ma olin üllatunud. Ma poleks arvanud, et Marleen oleks võinud midagi nii normaalset öelda.

“Paluks talle aplausi!” teatas Marko endiselt sarkastiliselt. “Lõpeta ära, Marleen,” lisas ta siis ja kortsutas kulmu.

“Lõpeta ise,” vastas Marleen ja pööras oma pilgu taas õpetaja poole, kes polnud midagi vahele öelnud. “Alustame tunniga lõpuks,” sõnas neiu veidi tüdinult.

Õhtul kodus olles, mõtlesin veelkord Marleeni tänase käitumise peale. See oli mind segadusse viinud ja mitte vähe. Minu esmamulje Marleeni suhtes polnud hea ning see läks üha hullemaks, kui ma temast ja Krisist teada sain. Ma olin temast kõige halvemat arvama hakkanud. Ometi tema tänane olek oli sellest totaalselt erinev. Järelikult oli neiul ka teine pool olemas, millest ma midagi ei teinud ning mida ainult tema sõbrad nägid ja...Kris. Samas oli võimalik, et see oli ainult ühekordne juhus.

Jõin lonksu teed ja siis kuulsin koputust oma toa uksele ja isa pistis pea sisse. “Võib tulla?” päris ta kõhklevalt.

“Muidugi,” sõnasin ja panin teetassi lauale.

Isa istus minu kõrvale voodile ning vaikis mõne hetke. “Kindel, et sul midagi Greete vastu pole?” päris ta ootamatult ja tajusin ta hääles muret.

Raputasin kärmelt pead. “Ma olen öelnud, et ma tahan, et sa oleksid õnnelik,” kinnitasin talle. “Ema tahaks ka seda.”

Paps naeratas ebalevalt. “Sa ei ütle seda niisama, ega ju?”

“Ei, ma ei soovi, et sa leinaksid terve elu minu ema taga. Sul on õigus eluga edasi minna ja mina toetan sind alati,” laususin tõsiselt ning isa rahunes maha.

“Nad tulevad siis reedel?” pärisin mõne hetke pärast.

Isa noogutas. “Jah, Greete, tema kaks tütart ja arvatavasti ka kasupoeg tulevad reede õhtul umbes kuue ajal siia.”

Jõin teetassist viimase lonku ning panin tühja tassi seekord põrandale ja küsisin:”Greete ju ikka teab minust ja...ja emast?”

Isa näoilme tõmbus veidi morniks, kui ta vastas:” Muidugi teab. Sinust rääkisin ma talle esimesena. Ta on väga tore naine ja mulle meeldiks, kui te saaksite hästi läbi,” lisas ta ja vaatas mulle ainiti otsa.

“Mulle meeldiks see ka,” laususin veidi mõtlikult.

Hiljem, kui lebasin voodis ja ootasin Une-Matit, mõtlesin sellele kõigele uuesti. Pidin tunnistama, et tegelikult oli veidi harjumatu, et isal oli keegi. Keegi, kes polnud minu ema. Keegi, kes armastab teda võib-olla sama palju, kui armastas ema. Keegi, kellel on võimalus temaga koos vananeda. Minul emal seda võimalust polnud.

Keerasin end voodis teistpidi ja mõtlesin emale ja sellele, kui vähe ma sain temaga koos olla. Ta ei näinud minu lasteaia lõpupidu, esimest koolipäeva, põhikooli lõpetamist. Seda, kuidas ma ujuma õppisin, kuidas ma esimest korda armusin. Ta ei näe, kuidas ma täiskasvanuks saan, abiellun. Minu lapsed ei kohtu kunagi oma vanaemaga.

Aeglaselt hakkasin mu silmist pisarad voolama. Ma igatsesin oma ema nii palju. Ma igatsesin tema kallistusi, tema säravat naeratust, tema pehmeid juuksed. Ma lihtsalt igatsesin oma ema.

Ma nägin teda unes, oma ema. Ta lehvitas mulle ja naeratas oma kõige ilusamat naeratust. Uskusin, et ta hoidis mul alati silma peal.

Selle aasta esimene koolinädal oli möödumas tavatult kiiresti. Juba oligi käes reede, mis ühtlasi tähendas Greete ja tema laste meile tulekut. Enne, aga pidin ma tänase koolipäeva vastupidama. Kaks esimest tundi, mis olid matemaatikad, möödusid üleootuste kiiresti ning suuremate vahejuhtumiteta. Äramainimist vääris ainult see, et Marleen oli terve nädal normaalne olnud. Isegi siis, kui Kris viimaks kooli jõudis, see tähendas täna. Ta oli eelnevad neli päeva puudunud ja see tegi mind uudishimulikuks, kuid see oli ka kõik.

Sveniga polnud ma terve nädal rääkinud. Noormees oli teisipäeval mind nähes küll korra seisatanud, kuid ma tormasin temast mööda. Kui ma ajasin ta oma käitumise hulluks, siis oligi mul parem eemale hoida.

“Mirjam!” kõlas kellegi hääl mu selja tagant ning ma seisatasin.

Kris kõndis minu kõrvale. Ma polnud noormeest umbes kolm nädalat näinud, kuid ta oli ikka endine. Sünge, ükskõikne ja rääkis minuga.

“Kuidas läheb?” päris ta, kõndides minuga kaasa.

Kergitasin kulmu. “Ja sa küsid seda, sest...?”

“Sest, mind huvitab see,” vastas noormees koheselt. “Oled selle Sveniga koos?”

“Ei,” sõnasin napilt. “Ja muide, sind pole kunagi huvitanud, kuidas mul läheb.”

Kris naeris lühidalt. “Alati on. Tähendab pool aastat on,” parandas ta end muiates.

Ma ei naeratanud talle. “Kas ma peaksin nüüd küsima, kuidas sul läheb?” pärisin veidi ebaviisakalt.

“Võiksid ju küsida,” lausus Kris lõbustatult,” aga tegelikult ei vastanud sa, kuidas sul endal läheb.”

“Kui ma ütlen sulle, kuidas mul läheb, siis mis sa teed? Hakkad mu elu paremaks või halvemaks muutma?” pärisin sarkastiliselt.

Kris kergitas kulmu. “Mirjam, ei ole vaja kohe nii mõelda. Ole rohkem positiivsem.”

Positiivsem! Tema ütles nii. Kõigist inimestest just Kris, kes ise on härra negatiivsus ise. Mina pean siis olema proua positiivus. Või pigem preili positiivus siiski.

“Ole ise vähem negatiivsem,” pomisesin talle vastu ja noormees hakkas selle peale naerma.

“Siis, kui sina oled rohkem positiivsem, olen mina ka,” tegi ta ettepaneku.

“Hea nali.”

Veidi enne kuut õhtul, olin ma veidi ärevil. Siiski, mitte rohkem, kui isa, kes kõndis edasi-tagasi ja pomises midagi omaette.

“Mirjam, ära minust midagi halba rääkima hakka,” pöördus ta ootamatult minu poole.

Kergitasin kulmu. “Miks mitte? Ma võin sellest rääkida, kuidas sa poes poekäruga kommidele otsa sõitsid ja need kõik maha kukkusid.”

Isa laitis mu idee koheselt maha ja palus mul mitte midagi rääkida. Ma polnud sellega nõus.

Uksekell kõlas sekundipealt kell kuus ja ma olin veidi hämmeldunud. Kui Greete nii täpne oli, siis üllatas ta mind tõesti.

“Mirjam, tee uks lahti,” palus isa ja ta paistis veidi paanikas olevat. “Ma lähen võtan toidu ahjust välja,” lausus ta selgituseks. “Ja ei räägi minust halba,” lisas ta.

Uksekell oli juba kaks korda helisenud, kui ma viimaks ukse avasin. Kõigepealt märkasin ma pikka kasvu blondi naist, kes naeratus mulle sõbralikult. Seejärel köitsid mu tähelepanu kaks umbes kuue kuni kaheksa aastast tüdrukut, kes silmitsesid mind veidi umbusklikult. Naeratasin neile lahkelt ja siis kohtus mu pilk nende taga seisva isikuga ja mu naeratatus tardus huultel. Ma nägu värvus alguses kahvatuks ja siis punaseks. See oli minu elu hulleim hetk, sest Greete kasupoeg oli mulle enamgi, kui tuttav.

Pealkiri: Re: Esimene aasta (37) 22/6/2013, 00:32

Ma vihakn selliseid lõppe! Evil or Very Mad

Alati võis peale sellist lõppu tükk aega oodata uut osa ja see on nii piinarikas, eriti kuna asi on nii põnev... Very Happy

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

Ma usun, et seekord tuleb uus osa juba täna ja sa ei pea kaua kannatama. Very Happy

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

Ma parem ei anna lubadusi, millal uus osa tuleb. Very Happy

35.

“Mirjam, kutsu külalised ometi sisse,” kõlas mu isa mõnevõrra närviline hääl teisest toast. Sõnatult tegingi seda. Näitasin neile kohta, kuhu nad oma üleriided võisid panna, samal ajal vältisin kellegi pilku. Ma olin ikka veel väga jahmunud.

“Tulge nüüd siia!” hõikas mu isa järgmisena, enne kui ma ise midagi öelda jõudsin.

Greete, tema kaks tütart ja...tema vaatasid mulle otsa, ilmselge sooviga, et ma näitaksin neile, kust isa hääl tuli.

“Tulge siia poole,” sõnasin, kuid arvatavasti ei kõlanud mu hääl eriti kindlalt.

Isa oli ahjust kana välja võtnud ja selle laua keskele tõstnud. Ta paistis endiselt veidi närvis olevat. Greete läks tema kõrvale ja isa muutus veidi rahulikmaks.

“Greete, see on minu tütar Mirjam,” tutvustas ta hetke pärast mind. Püüdsin naisele naeratada, kuid polnud kindel, kas see ka välja tuli.

“Need on minu tütred Greta ja Getter,” lausus Greete sõbralikult,” ja see on...”

Ma ei saanud enam vait olla ja pahvatasin:”Sven.”

Hetk valitses köögis vaikus ja kõik vaatasid korraks mulle otsa. Kaasaarvatud Sven muidugi. Greta ja Getter vaatasid üksteisele otsa ning kihistasid vaikselt. Greete pööras pilgu oma kasupojale. Isa silmitses jahmunult mind ja mina lihtsalt seisin seal.

“Ma ei teadnud, et te tunnete üksteist,” sõnas isa viimaks.

Mina olin vait, sest leidsin, et sõna tundma ei sobinud siia. Pigem...me teadsime üksteist? Ma ei mõelnud faktile, et Sven oli minusse väidetavalt armunud. Tundsin noormehe pilku endal, kuid eirasin seda kindlalt.

“Jah, me tunneme üksteist,” soostus Sven viimaks vastama. “Koolikaaslased oleme,” vastas ta oma kasuema ja minu isa küsivatele pilkudele.

Greete naeratas selle peale säravalt. “Oi, milline kokkusattumus,” lausus ta kordamööda Sveni ja mind vaadates.

“Tõepoolest,” nõustus Sven temaga. “Mirjam on väga tore tüdruk,” lisas ta, vaadates minu isale otsa.

Pööritasin silmi. Ma oleksin oodanud, et ta ütleb, et ma olen hull ja ebasõbralik, aga arvatavasti tahtis ta mu isale pugeda lihtsalt. Jobu!

“Kas me palun hakkasime nüüd sööma?” tegin ettepaneku. Peamiselt just sellepärast, et ma ei peaks Sveni kohta midagi ütlema. Tema polnud väga tore poiss!

Isa vangutas kergelt pead. Tõenäoliselt olin ma ebaviisakas. Sven, kes minu küsimuse peale turtsatas ,tegi nüüd, kui ma talle otsa vaatasin korralikku nägu.

“Eks hakkame sööma siis,” vastas mu isa viimaks, kuid ta polnud just eriti rõõmus.

Istusin oma tavapärasele kohale isa vastas. Greete ja üks tüdrukutest, see noorem istusid isa kõrvale ning veidi vanem tüdruk ja Sven võtsid kohad sisse minu kõrval. Kuhjasin oma taldriku salatit, kartuleid ja kana täis, kavatsedes koguaeg süüa, et keegi, eriti Sven ei saaks minuga rääkida. Mulle tundus, et mitmel korral vilksas Sveni pilk minule, kuid seekord ei lasknud ma end sellest segada. Minu kodu ja võisin süüa palju tahan. Ometi panin tähele, et tema taldrikul oli palju väiksem ports. Ilmselt arvas ta, et ma olen tõeline õgard, mida ma olin ka.

Ühel hetkel märkasin, et minu isa kõrval istuv tüdruk, silmitses mind juba pikemalt aega uudishimulikult. Naeratasin talle sõbralikult, kuid tüdruk jäi umbusklikuks.

“Miks sa nii palju sööd?” päris ta minult ootamatult. “Kas sa ei karda paksuks minna?”

Kogu seltskond, peale minu pahvatas naerma. Isegi Greete, kes püüdis küll oma tütart manitseda, kuid sellegi poolest nägin ta näol muiet.

“Mul on lihtsalt kõht tühi,” laususin ja seekord pidin naeratuse oma näole sundima. Vabandage väga, aga mina polnud siin ainus ebaviisakas inimene.

Õhtusöök läks umbes sellises stiilis edasi. Keegi küsis midagi, keegi vastas, mõne minutiline vaikus ja otsast peale. Mina muidugi sõin koguaeg. Magustoiduks oli jäätis ja kõige suurem ports oli loomulikult minul. Ma pidin ühega tüdrukutest peaaegu kaklema minema, et too minu valmis vaadatud kaussi ära ei võtaks. Hea küll, ma liialdasin veidi, aga tüdruk oli just täpselt sellise näoga nagu ta plaaniks toda kaussi ära võtma. Ma pidin temast mööda trügima ja napsasin kausi ta nina eest ära. Korraks paistis päris õnnetu näoga, kuid siis sosistas Sven talle midagi kõrva ja tüdruku nägu läks naerule. Oli suurepärane, et mul vanemat venda polnud.

“Mirjam, sa võiksid Svenile oma tuba näidata?” tegi isa ettepaneku, kui olime magustoiduga lõpetanud.

Vaatasin teda sellise näoga nagu ta tegi nalja. Mina, näitan Svenile oma tuba? Oma tuba!

“Kas ta kolib minu tuppa?” pärisin üpriski ebasõbralikult.

“Jah, kui sa talle tuba ei näita,” vastas isa samasuguse tooniga ja andis mõista, et pärast tuleb meil tõsisem jutuajamine.

Pooleldi jalgu trampides väljusin köögist ja sammude järgi otsustades, järgnes Sven mulle. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ta oli siin-minu kodus. Ja kohe minu toas. See kõlas nagu unenägu. Õudusunenägu.

Pahaselt tegin toa ukse lahti ja astusin sisse, Sven kohe minu kannul. Istusin oma voodi peale ja keerasin talle selja. Jõllitasin aknast välja ja olin vihane.

“Ilus tuba,” sõnas Sven mõne aja pärast.

“Tahad juba sisse kolida?” küsisin teravalt.

Kuulsin Sveni sügavalt ohkamas ja siis istus ta minu kõrvale. “Mirjam, anna andeks,” sõnas ta vaikselt.

Pöörasin end tema poole ja küsisin veidi üllatunult:” Mille eest? Et sa minu tuppa tahad kolida?”

Noormees muigas pooleldi, kuid tõsines peagi. “Ei, selle eest, et ma selline jobu olen.”

Kergitasin kulmu. “Kuidas sa sellise avastuse peale tulid?” pärisin sarkastiliselt. “Mina teadsin seda juba ammu.”

“Tänu sinule,” vastas Sven ja lõi pilgu maha.

Hämmastav! Tõepoolest. Kas see oli esimene kord, kui üks kutt tunnistas, et ta on jobu? Vist küll.

“Mirjam, alustame algusest,” teatas noormees korraga ja tõusis püsti.

“Kuidas?”

“Unustame kõik eelneva,” lausus ta tõsiselt.

“See pole nii kerge,” ütlesin voodilt püsti tõustes.

“Ma tean, et pole, aga me vähemalt üritame,” lausus ta kindlalt. “Mina olen Sven,” sõnas ta ja sirutas mulle käe.

Kõheldes sirutasin käe vastu ja ta surus seda tugevalt. “Mina olen Mirjam,” ütlesin tunduvalt ebakindlamalt, kui tema.

“Kena,” lausus Sven muiates. “Nüüd jutusta mulle endast.”

Turtsatasin ja hakkasin pihta.

Uskumatu, aga tänu Svenile hakkas mu elu rööpasse minema. Paar nädalat hiljem saime ikka veel pööraselt hästi läbi. Asi hakkas veidi allamäge minema, kui ma talle Luisast ja tema positiivusest rääkisin. Ta hakkas mulle seda koguaeg korrutama. Iga teine sõna oli tal positiivne.

“Mirjam, ole positiivne. Sul võiks ju kümme kontrolltööd ka olla, aga on kõigest viis,” seletas ta, kui manisin talle, et mul on järgmine nädal viis kontrolltööd.

Turtsatasin. “Hea lohutus. Mina kurdan sulle oma muret, aga sina teed nii,” vastasin talle muiates, kui kõndisime koolist koju.

Sven kortsutas kulmu. “Aga ma võiksin ju hullemini teha ka. Näiteks öelda, et mul pole järgmine nädal ühtegi tööd,” sõnas ta ja muigas veidi õelalt.

“Kuidas ma niimoodi peaksin posiitvseks jääma?” pärisin kohe vastu.

Noormees vajus hetkeks mõttesse. “Sa peaksid mõtlema, et varsti on järgmine nädal läbi ja siis tuleb parem nädal. Sa pead ainult vastu pidama,” rääkis ta hetke pärast.

Muigasin kergelt. “Sa oled nii toetav.”

“Ma tean,” lausus Sven ja lükkas mind lumehange.

Kui ma sealt üleni lumisena välja ronisin, oli positiivus minust valgusaastate kaugusele jäänud. Sven ainult naeris ega aidanud mind sealt välja ka.

“ Tsau Mirjam!” kostus korraga lõbustatud hääl meie selja tagant ja ringi pöörates nägime Krisi.

Sveni nägu tõmbus teda nähes pilve ja ma mõistsin, et ta polnud Krisi lööki veel unustanud. Võtsin tal käest kinni, et ta Krisi juurde ei tormaks ja rumalusi ei teeks.

“Rahu, ma tahan Mirjamiga ainult rääkida. Ma ei tee su tüdrukule midagi,” lausus Kris rahulikult, kui ta meile lähemale jõudis.

“Ta pole minu tüdruk,” vastas Sven süngelt,” ja ta ei taha sinuga äkki rääkida,” lisas ta mulle otsa vaadates.

“Kris, millest sa rääkida tahad?” pärisin noormehelt ettevaatlikult. Me polnud paar nädalat eriti suhelnud ja imelikult kombel Kris isegi ei üritanud seda teha.

“Kõigest,” vastas noormees ja me vahetasime Sveniga pilgu.

Mida see tähendas? Halba või head?

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 193 Age : 27

See osa oli segane. Kõige pealt olid nad Mirjami toas ja siis teine hetk kuskil väljas lumehanges? Kuidas? Millal see juhtus?
Ja siis see, et Kris rääkima tuli nende juurde ja nad polnud paar nädalat eriti suhelnud...Alles nad sel samal päeval ju pisut rääkisid?
Aga pean mainima ka seda, et ma ohkasin pisut kergendatult, kui tuli välja, et tema kasuvennaks ei olnud Kris.
Ootan järgmist (:

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

Eelmises osas olid nad alguses Mirjami toas ja siis oli paar nädalat möödunud ja siis olid nad Mirjami toas. Kirjeldus oli veidi halvasti. Proovin seda paradada.

Ja mainin ära , et ma ei oska teksti normaalseks muuta. Very Happy

36.

Kris ohkas, kui märkas meie kõhklevaid nägusid. “Ma tahan tõepoolest rääkida,” lausus ta tõsiselt.

Sven naeris mõrult. “Kas sinu rääkime väljendub rusikates?” päris ta süngelt.

Kris raputas pead. “Ma tegin eelmine kord vea,” Sven turtsatas selle peale,” ja ma ei saa seda tagasi võtta,” jätkas Kris. “Ma tahan öelda, et see ei kordu enam.”

Ma ei teadnud, mida öelda, kuid Sven jõudis minust jälle ette. “Niimoodi räägivad kõik, kas tead,” lausus ta pealtnäha rahulikult. “Aga nad teevad seda üha uuesti ja uuesti.”

Kris noogutas ja tundus kahetsevat. “Sul on õigus, aga ma ei saa olnud muuta.”

“Ei saagi,” sain mina lõpuks sõna sekka öelda. Mõlemad noormehed vaatasid minu poole. “Kas see oli kõik, mida sa öelda tahtsid?” pärisin Krisile otsa vaadates.

“Tegelikult mitte,” lausus ta vaikselt. “Ma olen viimased kuud käitunud nagu täiesti hullumeelne ja ma tahaksin tõesti vabandust paluda. Teie mõlema käest,” sõnas ta ja mulle tundus, et ta oli siiras.

Sven polnud selles nii veendunud. “Miks sa üldse niimoodi käitusid?” päris ta kulmu kortsutades.

Kris vaatas maha ja vaikis mõne hetke. “Mu isa. Ta...” alustas ta, kuid lõi siis käega. “Unustage ära parem. Te ei mõistaks,” lisas ta ja ma tajusin ta hääles kummalist alanooti. Väsimus? Kurbus? Lootusetus?

“Kui sa nii väidad,” pomises Sven veidi ükskõikselt ja pigistas mind käest. Mul oli tunne, et nüüd peaksin mina midagi ütlema.

“Kas sa nüüd oled siis normaalne?” küsisin, tajudes ülimalt hästi, kui tobe see küsimus oli.

Kris naeris lühidalt. “Ma loodan,” lausus ta. “Tõesti loodan.”

Sven mühatas. “Mina ka,” ütles ta ja vaatas siis mulle otsa. Ma ei mõistnud, mida ta tahtis.

Kris seevastu mõistis. “Ma siis lähen,” teatas ta ja kõndis minema, enne kui ma midagi öelda jõudsin.

Ma olin segaduses. Nagu tavaliselt. Millal ma segaduses poleks?

Igatahes Kris paistis tõesti siiras olevat, aga samas ta oli teesklemises üsna andekas. Nii, et segadus minu sees aina kasvas. Ometi, miks ta peaks valetama? Samas, miks ta ei võiks valetada?

“Kui palju sa Krisist üldse tead?” päris minu kõrval kõndiv Sven, kes polnud Krisi lahkumisest saadik sõnagi lausunud.

Hea küsimus, Sven. Jälle. Kui ma palju ma siis Krisist teadsin? Umbes täpselt, mitte midagi. Ma polnud midagi tema perekonnast kuulnud. Või siiski, midagi tema venna kohta nagu meenuks, kuid mitte midagi täpsemalt.

“Eee..ta nime tean ja seda, et ta käib minuga samas klassis,” laususin veidi häbelikult, sest ma ei kujutanud ette, mida Sven selle peale öelda võib.

Tema reaktsioon oli parem, kui ootasin. Ta hakkas lihtsalt naerma.

“Kuule Mirjam, sa käisid Krisiga jah?” päris ta, kui oli suutnud maha rahuneda.

Kortsutasin kulmu. Ma ei mõistnud küsimuse põhjust. Ta teadis vastust niigi.

“Jah, käisin,” vastasin viimaks ja jäin vaatama, kuidas ta uuesti naerma hakkas.

“Mirjam, teinekord oleks tore, kui sa oma kutist ikka veidi rohkem tead,” sõnas ta muiates. “Ta võib ju sarimõrvar olla.”

Pöörirtasin silmi. “Ma võiksin oma sõpru ka paremini tunda. Sa võid ju ise sarimõrvar olla.”

Sven turtsatas. “Sul on õigus, kahju ainult, et ma seda pole. Aga kui hakkan, siis annan sulle teada,” lausus ta lõbusalt.

Togisin teda ja kõndisime lõbusas meeleolus edasi. Sven aeg-ajalt peatus ja tegi mulle nägusid. Tahtis mind veelkord lumehange lükkata, et seekord suutsin sellest hoiduda.

“Mirjam, ole siis tubli. Homme teeme lumememme ka,” teatas Sven rõõmsalt, kui jõudsime minu kodu lähedale.

Näitasin talle keelt ja ta hakkas naerma. “Lähme kelgutama ka siis. Laename su õdede kelgu?” tegin muiates ettepaneku.

Sven jäi sellega nõusse ning õnnelikult lippasin trepist üles. Ukse taha jõudes, haigutasin sügavalt ja tundsin väsimust. See oli Sveni süü. Tänu temale olin ma kaks tundi koolist koju kõndinud.

Hoolimata väsimusest, ei jõunud uni kuidagi minuni. Lebasin juba mitmendat tundi voodis, peas keerlemas erinevad mõtted. Alguses mõtlesin Krisi peale. Tema käitumise peale eelmisel aastal ja nüüd. Mulle tundus, et temas oligi midagi muutunud. Mulle meenus viis, kui ta oma isa kohta rääkima hakkas ja see oli kummaline. Sek hetkel, ei vaadanud ta ei mulle ega ka Svenile otsa. Mitte, et ta oleks pidanud vaatama, aga midagi oli tema juures siis valesti. Ma ei teadnud, mis see oli.

Järgmisena liikusid mu mõtted Svenile. Viimase kahe nädalaga olin ma noormeest palju paremini tundma õppinud ja mulle meeldis temaga koos olla. Isegi väga. Muutus toimus pärast seda, kui ta minu toas minu käest andeks palus. Korraga tundus, et võin teda usaldada ja rohkemgi veel. Ma tundsin tema vastu midagi. Ainult, et ma ei teadnud, kas see oli midagi enamat, kui sõprus. Mind häiris ikka veel see tüdruk, kellele ta bussis käe ümber pani. Sven polnud temast rääkinud ja kuigi minul kibeles see küsimus pidevalt keelel, polnud ma seda temalt küsinud. Võib-olla oligi tal tüdruk ja minusse armumine olid vaid suur eksitus. Sellele mõeldes ei tundnud ma end hästi.

Järgmine päev oli laupäev ja olime Sveniga kokku leppinud, et saame kell kaksteist minu maja ees kokku ja lähme siis kelgutama või lumememme tegema. Või mõlemat.

Kui ma oma toast väljusin, et soojad riided selga panna, nägin isa elutoas telekat vaatamas. Mind nähes tõstis ta pilgu ja silmitses mind uurivalt.

“Lähed Sveniga välja?” küsis ta.

Olin seda viimasel ajal päris tihti teinud ja mu isa oli seda märganud. Mulle tundus, et ta ei suhtunud sellesse eriti hästi.

“Jah,” vastasin ja tahtsin kohe ära minna, ent isa küsis juba uue küsimuse.

“Te saate vist päris hästi läbi?” päris ta tõsiselt.

Noogutasin. “Me oleme väga head sõbrad,” laususin ja kiirustasin siis esikusse, soovimata selle kohta midagi rohkemat öelda.

Ometi kuulsin isa pomisemas midagi, kuid ei saanud sellest täpselt aru. Muigasin kergelt ning tõmbasin saapad jalga ja astusin koridori. Eeldasin, et Sven oli juba kohal, sest uksest väljudes oli kell veidi üle kaheteistkümne.

Mul oli õigus. Ta oli väljas, istudes ühe punase kelgu peal. Teine kelk oli tema kõrval. Ta kandis rohelist tuttmütsi, mida ma tema peas varem polnud märganud ning ta nägi sellega nii naljakas välja, et ma puhkesin naerma.

Sven kortsutas kulmu. “Ma tean, et ma olen selle mütsiga tobe. Getter ja Greta mõnitasid mind juba.”

Muigasin. “Sa pole tobe. Pigem oled armas.”

Sveni näole tekkis poisilik naeratus. “Mirjam, sina oled ka,” lausus ta rõõmsalt. “Kõige armsam,” lisas ta ja siis ta ilme tõsines veidi.

Vaatasime üksteisele otsa ega öelnud sõnagi. Mina ei osanud midagi öelda ja Sven...nähvatavasti ei osanud tema ka. Tema ilme oli mõtlik. Ta vaatas mind, siis vaatas mujale ja siis jälle mind.

“Mirjam...” alustas ta viimaks ja tõusis kelgult püsti ja astus mulle lähemale.

“Jah, Sven?”

Sven vaikis mõne hetke ja paistis kohmetu. Ent siis avas ta suu. “Sa oled suurepärane inimene. Kõige suurepärasem,” lausus ta ja ma tundin end veidralt. “Ma...ma üldiselt pole inimene, kes nii oma tunnetest rääkima hakkab,” alustas ta ja vaatas mulle otsa. “Ma olen seda ainult sulle teinud ja nüüd ka. Asi on selles, et minu tunded sinu vastu pole muutunud. Need on iga päevaga ainult kasvanud,” jätkas ta ja tundsin et punastan. “Iga kord, kui ma sind näen, tahaksin sind suudelda,” lausus ta otsekoheselt.

“Aga tee siis seda,” laususin ootamatult ja tundsin, kuidas mu süda kiiremini lõi, kui ta mulle lähemale tuli. Väga lähedale.

Ta tegigi seda.

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 193 Age : 27

Suudles oma.. võibolla tulevast kasuõde? :O
Getter ja Gerda ja Greete .. uuh liiga palju G-tähtesid. :S

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

See on veider jah, aga teoreetiliselt pole Sven tema kasuvend. Ta on tema võib-olla tulevase kasuema kasupoeg. Nojah, ma parem ei hakka seda asja seletama.
Igatahes kunagi paari nädala pärast saate uue osa, kui ma netti pääsen. Very Happy

Ja mulle meeldib G-täht. Very Happy

Pealkiri: Re: Esimene aasta (37) 7/8/2013, 21:54

Ma silmasin seda juttu varem ka, vnoh esimest osa ja noh ei tõmmanud mind väga lugema. Ja no ss vaatasin, et loen läbi kuna sina oled selle jutu kirjutanud. Hm ja julmal tänatud, et ma seda tegin, sest see jutt on täiega hea. Uskumatu, kui hästi sa kirjutad.

Igatahes ma ootan täiega uut osa !!:)

Ja ma mainin ka ära, et see on jällegi üks parimaid jutte mis ma olen lugenud.

Ja noh see Kris, ta meeldib mulle millegipärast rohkem, kui Sven, aga see selleks, kõik on ikka super ja ma ei muudaks midagi selle jutu juures.

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

See on natuke kummaline, aga pooleldi kogemata sattusin ma üle pika aja selle jutu peale. Ja hakkasin kirjutama. Seda nii harjumatu teha, sest esiteks toimub tegevus minevikus ja teiseks ma olen harjunud, et mu juttudes on fantaasiat sees. See on puhas armastusjutt ja kummaline on seda kirjutada, aga samas üllatavalt mõnus.
Ma vist luban, et siia tuleb peagi uus osa, aga täpset kuupäeva ei julge ma öelda. Very Happy

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

Ma ei tea, kas keegi seda enam mäletab, aga siiski... Very Happy

37.

Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud. Sadu viib endaga lendlema neid ja hetk, kus soovida ei mõista muud...

See laul kõlas raadiost ja loomulikult ümisesin ma kaasa. Mu näol oli naeratus, mis viimased kaks nädalat polnud kustunud. Ja kui oligi, siis ainult hetkeks. Näiteks,sel hetkel, kui äratuskell varahommikul helises.

Las meid kallis, veel olla teel üheskoos kaunimal talveööl. Las meid veel, kallis, olla teel, mis lumehelbeid langevaid on täis..

Mirjam ja Sven. Või Mirru ja Svennu nagu tema õed meid kutsusid. Me olime Sveniga juba kaks nädalat koos olnud või siis alles, sest kaks nädalat oli Sveni arvates kõigest killuke meie ühisest teest. Nõustusin temaga, kuid kui nüüd mõelda, kui kaua ma Krisiga koos olin...Siis need paar päeva olid nagu...liiga lühike aeg, et sellele üldse mõelda.

Talveöö muinasjutt meile jääb, kuid lumi see ükskord ka läeb. Suveöö unenäos mõnikord näen taas lumehelbeid langevaid ja jääd...

Laul lõppes ning sellele järgnev ei köitnud mind enam. Lülitasin raadio välja ning naeratus, mis hetkeks Krisile mõeldes oli kustunud, oli nüüd tagasi. Sven pidi peagi siin olema. Noormehele tuli eile enda arvatates suurepärane idee minna suusatama, kuid minu õnneks jäi see tema ema haigestumise tõttu ära. Seejärel otsustas Sven, et võiksime hoopis kelgutama minna, mida olime viimase kahe nädala jooksul umbes viis korda teinud. Igakord tema nooremate õdedega, mis noormeest veidi ärritas. Seekord oli meil plaan minna kahekesi, kuid ma ei üllatuks, kui noormees oleks peagi minu ukse taga ning hoiaks Getteril ja Gretal käest kinni.

Viisin pilgu aknast välja, kuid Sveni tumedaid juukseid ei paistnud veel. Tal oli kombeks jõuda pigem hiljem kui varem. See oli noormehe ainuke halb harjumus, mis mulle nende neljateiskümne päeva jooksul selgeks on saanud. Sveni sõnul on neid veel ja veel, kuid ta püüab neid hoolega varjata, kuigi ilmselt jõuan ma neile peagi jälile.

Aeglaselt eemaldusin akna juurest ning mõtlesin ajaviiteks helistada Raulile, kuid loobusin sellest mõttest peagi. Mulle meeldis Rauliga pikalt rääkida, kuid kui Sven meie kõne ajal saabub, siis pean telefonikõne paratamatult katkestama. See ei meeldiks mulle, isegi siis kui Sven on minu kõrval. Harjumusest on raske loobuda.

Mu pilk oli endiselt valgel telefoni,kui uksekell helises ning mu süda kiiremini põksuma hakkas. Naeratus näol ma pooleldi jooksin ust avama, leides sealt eest punase ninaga Sveni.

“Mirjam,” lausus ta ning aevastas. Kolm korda järjest.

Noormehe põsed olid punased, samuti ilma kinnasteta käed. Tema näol oli naeratus, mis minu arvates oli veidi kramplik.

“Sven, kas oled haige?” küsisin murelikult, sest ta nägi välja täpselt selline.

Ta raputas aeglaselt pead. “38,3 ei ole minu jaoks palavik,” sõnas ta vaevukuuldavalt, samal ajal kui mina õhku ahmisin.

See poiss oli hull. Ausõna.

“Sven,” laususin pead vangutades,” sa peaksid parem koju tagasi minema. Kelgutamisest ei tule meil täna midagi välja.”

Poiss vaatas mulle oma helesiniste silmadega kurvalt otsa. “Mirjam, sinu nägemine ravib mu terveks,” sõnas ta ning aevastas jälle.

Ohkasin sügavalt ja tõmbasin halli kampsuni endale rohkem ümber. “Ma kahtlen selles,” vastasin murelikult. “Tule nüüd vähemalt sisse,” sõnasin hetke pärast, märgates alles nüüd, et seisame ikka veel koridoris.

Noormees naeratas mulle tänulikult ning sisenedes aevastas ta uuesti.

“Mirjam, mul oli lihtsalt vaja sind näha,” pomises ta mu selja taga.

Vangutasin pead. “Aga sa oled haige,” sõnasin ega suutnud mõista, mis tal arus oli, et ta siia niimoodi tuli.

“See on tühiasi,” vastas noormees nõrgalt ning järgnes mulle kööki.

Meile teed vaarikateed valmistades, püsis mu murelik pilk temal. Mina oleksin sellise palavikuga voodis, aga tema tuleb siia ja väidab, et see pole midagi...Kui ta nüüd minu pärast veelgi rohkem haigeks jääb...

“Ära ole pahane,” lausus noormees, kui märkas mu pilku. “Getter ja Greta ajasid mu hulluks ja tahtsid minuga haiglat mängida,” selgitas ta ohates. “See pole mu lemmik tegevus,” märkis ta kõvera muigega.

Kallasin tee meile tassidesse ja istusin tema vastu. Noormees naeratas mulle väsinult ning võttis lonksu teed. Tegin sama ning ohkasin taas.

“Sven, mul on hea meel sind näha, aga mitte sellises olekus,” mainisin talle, pannes teetassi lauale.

“Sul peaks olema koguaeg hea meel mind näha,” üritas noormees pahuralt vastata, kuid ei saanud sellega hakkama.

Naeratasin talle soojalt. “Mul ongi, aga mulle ei meeldi, et sa oma tervisega riskid,” laususin vaikselt.
Noormees jõi kuuma teed ning vastas hetke pärast. “Tegelikult on see armas, et sa minu pärast muretsed.”

Pööritasin silm. “Keegi peab seda ju tegema,” vastasin ning jõin viimase lonksu teed.

“Õigus,” pomises noormees raskelt ning pani oma pooleldi joomata teetassi lauale. “Huvitav, et kui ma sind praegu suudlen, siis kas sa jääksid ka haigeks,” arutles Sven endamisi.

Naeratasin talle laialt. “Tõenäoliselt,” sõnasin,” aga seda sa ju ei tahaks.”

Sven vaatas mind pikalt. “Ma pole kindel,” lausus ta ning aevastas.

“Sa ei tahaks ju riskida sellega, et sa ei saa mulle külla tulla, sest me mõlemad oleme haiged,” ütlesin talle.

Noormees ohkas. “Sul on õigus nagu alati,” märkis ta ning võttis lonksu teed.

Veidi hiljem saatsin Sveni koju, sest ma ei tahtnud, et ta kusagil tänava peal kokku kukuks. Noormees nõustus alles siis kojuminekuga, kui ma talle lubasin, et järgmisel nädalavahetusel läheme kindlasti kelgutama, isegi kui kumbki meist haige on.

“Ja oma lubadust ei tohi murda,” manitses ta mind, kui me tema koduuksel hüvasti jätsime.

Noogutasin kiirelt. “Mine nüüd tuppa, sest sinust ikka oleneb järgmine nädalavahetus,” laususin, olles endiselt veidi mures.

Noormees tegi nii nagu ma ütlesin ning sulges ukse. Seisatasin seal hetke, kuulates tema õdede kiljumist ning ema manitsevat häält ning kõndisin seejärel aeglaselt trepist alla.

Välja jõudes tervitas mind külm talveilm, mis pani mind sammu kiirendama. Tahtsin juba olla soojas kodus ja juua teed ning mõelda Svenist.

“Mirjam!” kellegi tuttav hääl peatas mu teekonna, pannes mu tarduma.

Pöörasin aeglaselt ringi ning leidsin end Krisiga silmitsi. Noormehe kergelt õhetav nägu oli tõsine ning ta silmad vaatasid mind ainiti.

“Mis on?” küsisin tõredalt.

Kris ohkas. “Mul on vaja sinuga rääkida,” lausus ta vaikselt.

Kergitasin kulmu. “Rääkida?” kordasin ja naeratasin kibedalt. “Ei, aitäh.”

Noormees ei kavatsenudki alla anda. “Mirjam, palun,” sõnas ta vaevukuuldavalt. “Ma olen olnud tõeline idioot, aga mul on vaja mõned asjad lahendada, enne kui...”

Tema lause jäi lõpetamata, sest ma keerasin talle selja ja marssisin minema. Ma olin liiga kaua kulutanud aega, püüdes teda mõista. Enam mitte. Mu elu oli suurepärane ning Kris ei tohtinud seda ära rikkuda.

Ärritunult hakkasin üle tee minema, vaatamata ega autot ei tule. Jõudsin kuulda veel pidurikriginat ja kellegi karjumist, enne kui saabus pimedus.

Pealkiri: Re: Esimene aasta (37) 24/1/2014, 15:08

Okei see oli äge, kuigi ma pole seda tükk aega lugenud. Very Happy

Kelgutama nad ikka lähevad ning loodan, et Mirjam saab terveks siiski.. . Sven on ka nunnu. Mulle meeldivad tema õed. Very Happy

Toredad ja hästi aktiivsed. Samas tunnen ma Svenile kaasa, sest ma tean mis tunne on kui keegi tahab sinuga haiglat mängida.
Igatahes ootan uut osa ja peab mainima, et sa kirjutad väga hästi. Very Happy

Helmut Postituste arv : 906 Age : 29

Aitäh sulle! :)
Mina tahtsin ise oma õdedega haiglat mängida, nemad ei tahtnud. Very Happy

Ja uue osa suhtes pole mul aimugi. Ma tean, et ma tahan seda juttu ära lõpetada, aga enne on mul vaja Krisi lugu kirja panna ning mul pole aimugi, millal ma seda teha suudan. Väga loodan, et nii suurt vahet ei tule nagu eelmine kord.

» Delaran - esimene aasta
» Esimene.
» Esimene number.(21.03.09)
» Esimene armastus
» Esimene "Suleselts"