Esimene aasta (37)

Oh jah, ma mõtlesin ise ka enam-vähem sama asja ja ma tõesti loodan, et midagi sellist ei juhtu.

Mulle meeldis :)
jajahh...uut tahaks! :)

Uut saab täna!:)

Jeeeee!

Asi läheb veidi käest ära:)
17.

Öeldakse, et haiget saanud tüdruk, pole enam kunagi endine. Ma olin sellega nõus, sest tundsin, et ma polnud enam see tüdruk, kes olin paar kuud varem. Samas ma polnud muutunud nii drastiliselt, kuid midagi oli siiski teistmoodi. Ma olin haiget saanud, kuid olin sellest peaaegu üle saanud ja see oli muutnud mind tugevamaks või ma vähemalt ise lootsin seda. Kõik mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks ja mina olin ikka veel elus ja seega ka mitte nii nõrk, kui enne.
Jõudes kooli, kortsutasin hetkeks kulmu, kui nägin Krisi üksinda. See oli kuidagi harjumatu, kuigi nad polnud Marleeniga väga kaua koos olnud. Hetk hiljem, kehitas õlgu, sest see, mis tema ja Marleeniga toimus, polnud minu asi ega polnud seda kunagi olnudki. Heitsin noormehel möödudes ühe pilgu, ta vastas sellele ja naeratas hetkeks, mis oli veidi kummaline, kui mõelda sellele, milline meie viimane vestlus oli olnud. See polnud kuigi sõbralik, kui mitte arvestada tema suudlust ja tema naeratusest polnud varjugi.Nüüd oli siis asi teistmoodi-meie mõlema jaoks.
Veidi aja pärast kohtusin elevil Silviaga, kellel paistis olevat väga hea tuju, hoolimata sellest et vaheaeg oli äsja lõppenud ja järgmine vaheaeg oli veel mägede taga. Minu tuju polnud just nii suurepärane.
"Kas sa kuulsid juba, et Marleen murdis jalaluu ega tule niipea kooli?" päris Silvia lõbustatult. "Mõtle, ta ei suutnud oma kõrgete kontsade peal püsti püsida ja kukkus trepist alla," lisas ta ja muigas.
"Silvia, pole ilus teiste õnnestuste üle naerda," vastasin, kuid sisimas muigasin isegi. Sellepärast siis Kris oligi üksinda.
"Aga kui kellegi õnnetus, on teise õnn," lausus Silvia, kui kõndisime teisele korrusele, et kohtuda Kaisa ja Sandraga.
Raputasin pead. "See pole siiski õige. Kui mina kukkuksin praegu trepist alla, siis kas sa naeraksid?"
"Ei, muidugi mitte," sõnas Silvia. "Sina oled sõber ja kui sõbrad saavad haiget, siis nende üle ei naerda, vaid nutetakse koos nendega," jätkas ta ning lehvitas siis Kaisale ja Sandrale, kes meile vastu kõndisid.
Selletõttu, et Marleen oli kolinud Krisi kõrvale istuma olin ma vaheajale eelnenud nädalad istunud Henri, Lauri, kui ka Annabeliga ja rännanud seetõttu klassis ringi, vastavalt sellele, kus Marleen oli istunud. See oli muidugi kohutavalt nõme, kuid ma ei saanud ka nõuda, et hoopis Kris mujale istuks, sest nii polnud lihtsalt õige, kuigi asi polnud ka vastupidi hea. Järelikult pidin selle ära kannatama. Olin parajasti end sättinud kohale, kus me Annabeliga istusime. Tüdrukut polnud veel kohal ja seega kuulasin oma ees istuvate Sandra ning Kaisa juttu, kui Kris ühtäkki minu ees seisatas.
"Marleen ei tule mitu nädalat kooli ja sa võid nii kaua oma vanal kohal istuda," sõnas ta vaikselt.
Märkasin, kuidas Kaisa ja Sandra olid oma jutu katkestanud ja jäid ootavalt mind vaatama. Vaatasin korraks neid ja pöörasin siis oma pilgu Krisile. Noormehe sinised silmad ootasid minu vastust. Ma kõhklesin, kuid otsustasin siiski selle kasuks, mis oli õige.
"Ei, kindlasti mitte," vastasin kindlameelselt ja nägin, kuidas see Krisile ei meeldinud.
"Miks mitte? Sulle ei meeldi ju siin istuda," jätkas ta.
Ohkasin, lausudes:"Aga miks ma peaksin? Eksid ei istu ju tavaliselt enam koos ning eriti veel siis, kui praegune tüdruk on kodus."
Noormees muigas imelikult. "Ah, siis selles on asi. Sa oled lihtsalt armukade."
Ma ei mõistnud teda enam üldse. Ta oli muutunud ja liigagi palju. Tema sinised silmad polnud enam hoolivad nagu siis, kui me käisime ega ka ükskõiksed. Need olid kuidagi...kurjad või siis õelad ja jõllitasid mind ebasõbralikult.
"Oled siis?" küsis ta kärsitult, kui ma ei vastanud.
"Ei" vastasin vaikselt. Mingi tunne ütles mulle, et ma ei tohtinud teda ärritada.
"Ära valeta," lausus ta koheselt ning naeratas ülbelt. "Minust ei saada nii lihtsalt üle," lisas ta ja kõndis oma kohale, klassi tagumisse nurka.
Jäin talle jahmunult järgi vaatama. Jõudsin esimest korda järeldusele, et Kris hirmutab mind ja seda tõsiselt. Mulle meenus, et Henri ja mitmed teised oli mind Krisi suhtes kooliaasta alguses hoiatanud ja ma ei kuulanud neid. Kas võis olla, et neil oligi õigus ja...?
Ma ei saanud oma mõtet lõpuni mõelda, sest Lauri istus minu kõrvale ja naeratas mulle säravalt. Üritasin talle vastu naeratada ja tõrjusin mõte Krisi veidrast käitumisest tahaplaanile.
"Miks sa nüüd siin istud?" pärisin ja nägin silmanurgast, kuidas Kaisa ja Sandra vaatasid meie poole ja itsitasid.
"Sest siin on vaba koht ja sinuga on palju lõbusam, kui Markoga," teatas noormees ja pilgutas mulle silma.
"Kas ma peaksin aitäh ütlema?" pärisin muiates.
Lauri naeris. "Oleks armas küll."
"Aitäh!" teatasin kõva häälega ja teenisin vahepeal klassi jõudnud õpetajalt kurja pilgu. "Vabandust, ma enam ei tee!" hüüdsin õpetajale.
Lauriga oli tõesti lõbus ja mul oli raske õpetaja jutule keskenduda. Kui õpetaja juba vähemalt sajandat korda meie poole vaatas, püüdsin naeruturtsatust maha suruda, kuid see oli võimatu. Millegipärast oli minuga alati nii, et kui ilmtingimata oli vaja tõsine olla, siis ma ei suutnud seda kohe üldse ja kui oli vaja naerda, siis ma ei saanud seda kohe kuidagi teha. Purskasin kõva häälega naerma ja õpetaja saatis mu klassist välja. Lauri saatis mulle lõbustatud naeratuse, kui ma klassist väljusin ja ma pööritasin talle silmi.
Olin vaevalt jõudnud kohvikusse ja istunud toolile, kui keegi istus mu kõrvale ja see oli muidugi Lauri.
"Sa kohe üldse ei oska tõsine olla," teatas ta muiates.
"See oli sinu süü," sõnasin ja nähes, et noormees tahtsis protesteerida lisasin:" Jaa, oli küll. Poleks sa esimesena naerma hakkanud, oleksin ma täiesti tõsine olnud."
Lauri muigas,pärides:" Miks ma sind küll ei usu?"
Kehitasin õlgu ja läksin ostsin endale šokolaadi. "Aga kas sa tunnis ei peaks olema?" küsisin tagasi tulles.
Lauri naeris taas. "Kui ma siin olen, siis järelikult mitte," lausus ta. Püüdis, siis seejärel ebaõnnestunult tõsist nägu teha ja jätkas:"Pärast seda, kui õpetaja su välja saatis hakkasin samuti naerma."
"Meelega või kogemata?" küsisin talle otsa vaadates.
Esimest korda nägin teda kõhklemas. Ta avas suu ja sulges selle siis taas. Kortsutasin kulmu ja vaatasin küsivalt tema poole. Ta vaatas mõtlikult mind ja paistis midagi otsustanud olevat.
"Mirjam, ma tahan sulle midagi öelda. See võib sulle üllatusena tulla, aga..."
Ta jäi vait ja ma jäin talle julgustavalt otsa vaatama. Ma hakkasin aimama, mida ta plaanis mulle öelda, kuid ei lausunud ise midagi. Korraga märkasin, et ta ei vaadanud enam mind, vaid midagi minu selja taga. Tema kulm oli kortsus ja see keegi, kes mu selja taga oli paistis teda väga ärritavat.
Pöörasin pilgu sinna, kuhu Lauri vaatas ja kirusin end mõttes. Oleksin pidanud kohe teadma, kes see on.
See oli Kris. Otseloomulikult oli see tema.
Ta naeratas mulle mesimagusalt. "Mirjam, mida sa selle jobuga teed?"
Laurit ärritas see lause väga ning ta valmistus juba püsti tulema ja Krisi juurde minema, kuid ma haarasin temast kinni ja tõmbasin ta tagasi. Lauri ei puigelnud vastu, kuid tema pilgus oli viha.
"Esiteks pole Lauri jobu ja teiseks pole sinu asi, mida ma siin teen," sõnasin pahaselt.
"Eksid Mirjam, see on vägagi minu asi," vastas Kris ülbelt. "Aga jätan su praegu rahule," lisas ta samasugusel toonil.
Vaatasime mõlemad Lauriga talle segaduses olles järgi.
"Ma ei mõista, kuidas sa said temaga koos olla," ütles Lauri pead raputades.
"Mina ka ei mõista," vastasin ohates.
Ma tõesti ei mõistnud.

Ja mina ei mõista Krisi. -.-

Mina ei mõista ka

Uut? :)

Ma olen juba mitu nädalat üritanud uut osa kirjutada ja praegu on kõigest 1 lehekülg valmis, ehk suudan ennast täna kokku võtta:)

Lühike osa
18.

Ma teadsin, et ükski inimene pole kunagi ainult hea ning mitte keegi pole ka täielikult halb nagu ka elu pole ainult must-valge. Samas oli raske mõista, kuidas inimene, kellest olin arvanud kõige paremat, osutus lõpuks kõige hullemaks inimeseks minu elus. Ma ei liialdanud, Kris oli seda. Isegi, kui mul oli valus sellest mõelda.
Ma ei läinud järgmisse tundi, sest ma ei tahtnud Krisi näha. Lauri tegi ettepaneku, et ta ei lähe samuti, kuid ma keeldusin sellest. Mul oli vaja üksi olla ja mõelda. Ma ei kujutatanud ettegi, kui palju ma sellest kõigest juba mõelnud olin. Ilmselt loendamatu arv ja see polnud mind aidanud.
Isutusin koridoris ja ohkasin kuuldavalt, nii et mööduv algklasside õpetaja, heitis mulle küsiva pilgu. Naeratasin kergelt, kuid ei öelnud sõnagi. Milleks? Mida uut saab keegi mulle öelda? Mitte midagi.
Tundus, et möödus vaid mõni minut, kui Lauri seisis mu kõrval silmitsedes mind tõsiselt. Naeratasin talle napilt ja märkasin üle tema õla Henrit, kelle pilgus oli küsimus. Ehk räägin temaga hiljem.
"Kris küsis, kus sa oled," lausus Lauri veidi pahuralt ja istus minu kõrvale.
Kortsutasin kulmu. "Ega sa ei öelnud?" pärisin veidi ärevalt. Ma ei tahtnud Krisi niipea näha.
"Ma ei teadnud ju isegi, kus sa täpselt oled," vastas klassivend.
Hingasin kergendatult, kuigi oli tõenäoline, et ma kohtan Krisi õigepea. Polnud lihtne oma klassivennaga käia ja siis lahku minna. Teineteise vältimine oli sellisel juhul väga raske.
"Ma lihtsalt ei mõista, miks ta selline on," laususin pead raputades. "Alguses ta selline ju ei olnud."
"Esmamulje on petlik," vastas noormees napilt.
Ma teadsin, et tal oli õigus, kuigi see ei tahtnud ikka veel mulle pähe mahtuda.
Õnn oli vist täna minu poolel, sest Krisiga mul päeva jooksul kokkupuuteid polnud. Järeldasin, et mulle teadmata põhjusel oli ta koolist minema läinud, mis tähendas mulle nüüd ainult rõõmu.
Silvia vangutas ainult pead, kui rääkisin talle teel koju, mida Kris oli öelnud. Ta oli samasuguses segaduses nagu minagi.
"Ta oli nii tore ju," seletas ta juba sajandat korda.
Kehitasin õlgu. "Ma arvasin seda sama."
Silvia ohkas nördinult. "Kuidas ta võis sulle nii teha?"
"Ära parem küsigi, ma tahan selle lihtsalt unustada."
Mul õnnestus Krisi vältida kõigest kolm päeva, enne kui ta taas kooli ilmus. Lobisesin parajasti Sandraga, kui Kris minu kõrval seisatas. Tema näoilme oli tavatult rõõmus ja see naeratus tema näos, hirmutas mind. Vaatasin talle otsa, pilgus küsimus. Ka Sandra vaatas teda jahmunult ning pomises, et läheb Kaisat ostsima. Krisi siniste silmade pilt oli ainiti minul ning see tekitas minus ebamugavust.
"Kas sa tahtsid midagi?" pärisin kõhklevalt ja märkasin koridori teises otsas Henrit, kes meid pingsalt jälgis. Nägin juba kaugelt, et noormehe kulm oli kortsus.
"Muidugi ma tahtsin midagi," lausus Kris ning taaskord üllatas mind tema külm hääletoon. "Tule kaasa," lisas ta ning hakkas ees kuhugi kõndima.
Kõhklesin hetke, kuid järgnesin talle. Märkasin Marleeni sõbranna Liisbeti üllatunud pilku endal. Kindlasti helistab ta nüüd Marleenile...
Kris peatus esimesel korrusel, kus oli ainult algklassid. Praegu valitses seal tavatu vaikus, mis mind häiris. Ma ei taibanud, miks me siin olime. Heitsin Krisile rahutu pilgu, kuid noormees ei reageerinud sellele. Me mõlemad vaikisime mõne minuti. Mina ei teadnud mida lausuda ning tegelikult mul polnudki öelda ning Kris...Ma ei teadnud, mida ta mõtles.
Hetkeks paistis tema näos midagi valu sarnast ja siis ta lõi mind. Ilma mingi ettehoiatuseta lõi ta mind otse näkku. Mitte kõvasti, aga ta lõi mind... Ma vaatasin teda jahmunult ega tundnud mingit valu. Vähemalt füüsiliselt mitte, kuigi ma puudutasin käega automaatselt oma põske. Valu oli mu südames, kui silmitsesin noormeest, kellest olin nii palju hoolinud ning kes lõi mind, ilma mingi põhjuseta. Ma ei lugenud tema näost midagi välja. Ta paistis olevat täielikult eemalolev ning siis kõndis ta lihtsalt minema. Ta sammus aeglaselt, vaadades mitu korda selja taha ning siis oli ta mu vaateväljast kadunud. Mul olin haiget saanud ja tahtsin nutta, kuid ei suutnud enam. Kõik tundus nii masendav. Masendav, suure M-tähega.

Oot mis mõttes lõi??? Ma ei mõista enam Krisi ammu juba tegelt, aga nüüd veel rohkem confused
Jään ootama uut

Ah tahtsin veel lisada, et Kris on kindlasti mingi psühhopaat

oota mida hekki nagu?

Eee..ma ei oska ise ka midagi öelda. See jutt veidike metsas.

Kas metsast tagasi ka tuleb?

19.

Ma istusin üksinda oma toas. Ükski tuli ei põlenud, kõik oli peaaegu pime. "Ideaalse" pimeduse rikkus aknast paistev kuu, mis valgustas mu tuba veidi. See häiris mind, kuid midagi polnud parata, minu valged kardinad ei suutnud seda piisavalt hästi varjata.
Ettevaatlikult puudusin oma põske, millel loomulikult polnud enam ühtegi märki, sellest mida Kris oli teinud, kuid minu mälus oli see olemas ja see ei pidanud nii pea ununema. Ma võisin talle küll andestada, kuid ma ei saanud seda unustada ja ausalt öeldes kahtlesin ma isegi andestamises. Võimalik, et ta ei väärinudki seda.
Minu päevinäinud telefonil oli kaheksa vastamata kõnet-kolm Laurilt, kaks Silvialt, üks Kaisalt ja...kaks Krisilt. Jõllitasin hetke tema nime, enne kui tema numbri ära kustutasin. Oli suur õnn, et mul polnud see peas. Kas see algas nüüd 5672....või 5384? Ma ei teadnud seda enam. Saatsin kolmele ülejäänud inimesele sõnumi, et kõik on korras ja jätkasin pimeduses istumist. See oli täitsa põnev isegi. Võisin kujutleda, et mu voodi all varitses mind kolm koletist, kes plaanisid mu ära süüa. Või hoopis, et mu kapis oli luukere, kes tahtis mind kägistada.
Tõde oli aga see, et mu toauks avanes ootamatult ja leidsin end isa mureliku näoga silmitsi.
"Mir, kas midagi on juhtunud?" päris ta ärevalt ja pani tule põlema.
Valgus ärritas mu silmi ning pidin mitu korda silmi pilgutama, enne kui sain talle normaalselt otsa vaadata.
"Ei, mulle lihtsalt meeldib pimedas istuda, " sõnasin ja muigasin mõrult.
Kahjuks nägi paps mu nägi ja istus minu kõrvale põrandale. "Ma tean, et sulle ei meeldi. Sa oled ju samasugune nagu Mirja."
Minu ema nime öeldes, oli ta hääl tuhm nagu tavaliselt. Isegi pärast kümmet aastat oli näha, kui väga ta minu ema igatses. Ta polnud ainuke.
"Kuidas sa teadsin, et minu ema oli see õige?" pärisin isalt ootamatult.
"Ma tundsin seda kohe, kui teda nägin " vastas isa lühidalt ning andis mõista, et ta ei taha sellest rääkida.
Ta läks mõne aja pärast enda tuppa, jättes mind üksinda mõtisklema. Ma meenutasin ema ja tema naeratust, mis oli ta näol ka siis, kui tema surmani oli jäänud kõigest paar päeva. Ta naeratas alati, isegi siis kui tal oli valus. Oma lühikese elu jooksul ei näinud ma teda iialgi nutmas ning võib-olla oskas ta seda varjata, kuid ta oli siiski väga tugev naine. Soovisin, et oleksin samasugune, kuid selles suhtes polnud mul vedanud. Ma ei suutnud kõigile koguaeg naeratada ja teeselda et kõik oli korras, kui tegelikult polnud. Kõik oli endiselt halvasti, kuid õrn valguskiir siiski paistis.
Ma läksin järgmisel hommikul kooli ja kasutasin oma ema taktikat-teesklesin, et midagi pole juhtunud ja elu oli ilus. Mu plaan vääratas hetkeks, kui Kris kirjanduse tunnis minu kõrvale istus, kuid ta ei lausunud sõnagi, rääkimata minu poole vaatamisest. Ma olin kindel, et seda polnud kauaks, varem või hiljem räägib ta taas minuga ja ehk teeb midagi hullemat...Ma kartsin seda niivõrd, et terve tunni vältel ei julgenud tema poole vaadata.
Vahetunnis istusin koos Lauriga kohvikus ning märkasin, et ta silmitses mind uurivalt.
"Mis on?" pärisin ja manasin näole naeratuse, mis oli kõike muud, kui siiras.
Noormees kortsutas kulmu. "Sa tundud kuidagi... " ta tegi pausi ja otsis sõnu," teistsugune," lõpetas ta oma lause.
Kurat, ta oli midagi märganud. Mirjam, mõtle nüüd ruttu üks hea vale välja.
Ohkasin kuuldavalt. "Ma muretsen oma isa pärast. Ta töötab üle ja kardan, et midagi võib juhtuda, " sõnasin kurvalt toonil ja sõimasin end mõttes selle ees, et olin isa mängu toonud.
Lauri paistis silmnähtavat kergendust tundvat. Ta üritas seda muidugi varjata, kuid ma sain sellest kohe aru. "Võta temaga näiteks homme midagi ette, " tegi ta ettepaneku.
Kergitasin kulmu. Kuigi mu jutt tema kohta oli vale, siis võiksin seda tõepoolest teha. Ma ei mäletanudki, millal me midagi koos tegime.
"Aitäh sulle, " sõnasin klassivennale ja naeratasin talle. Seekord siiralt.
Lauri naeratas mulle hetkeks ning paistis seejärel millegi üle järelemõtlevat. Ta kortsutas kulmu, vaatas hetkeks minu poole ja siis jälle mujale.
"Ma tahtsin..." alustas ta ning vaikis hetkeks, " küsida sinult midagi."
"Jah?" ärgitasin teda.
"Kas tuleksid minuga täna õhtul kinno?" päris ta ühe hingetõmbega.
Seda ma nüüd küll ei oodanud, kuid samas miks mitte. See parandaks mu tuju kindlasti.
"Kas sa mõtled..?" küsisin ettevaatlikult. Ma olin vaikselt midagi aimama hakkanud.
Noormees üksnes muigas kergelt ja sõnas:" Räägime sellest hiljem. Silvia tuleb siia poole."
Olin hetkeks pettunud, kuid siis oli Silvia siin ja tiris mu endaga kaasa.
"Mis teema sul Lauriga on?" päris ta uudishimulikult, kui olim veidi kaugemale kõndinud.
"Ta kutsus mu kinno, " teatasin lõbusalt.
Silvia kergitas üllatunult kulmu. "Küll sul ikka veab, " sõnas ta seejärel.
Võib ka nii öelda.

Mina ka üle pika aja su juttu kommenteerimas. :)

Meeldis. Nagu kõik selle jutu osad. Kuigi tsipa lühike oli. Nii äkki sai otsa. Aga see selleks. Kas ma olen imelik, et mulle millegipärast Kris ikka veel meeldib? Ja kas Silviast polnud mitte üsna ebaviisakas teiste inimeste vestlus katkestada?

Uut osa! Ruttu!

Oh, niii heaa, et uus osa tuli! :) Aga minu arust jäi ka natuke lühikeseks.

Aitäh teile:)
Eks oli vist jah natuke lühike, aga järgmine tuleb pikem loodetavasti.
Dragomira-Mulle Kris enam üldse ei meeldi ja ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas ta sulle veel meeldib.

Kahju. Ma lootsin, et tegelikult on Kris hea ja ta palub vabandust ja lööb sellel teisel tüdrukul näo sisse ja siis tuleb happy end, aga noh.

Mulle meeldib ka see jutt
Jään uut osa ootama!

Nii..lugesin l2bi. T6siselt meeldib. Ja see koht, kui Kris resti Mirjamit l6i j2i suu lahti :) Aga sa pead seda v2ga kiiresti j2tkama. :)

20.

Aeglaselt langes maa kohale esimene lumehelves. Hetke pärast järgnes talle teine. Siis kolmas, neljas, viies, kuues ja sekundi pärast oli neid nii palju, et mu lugemine läks sassi. Oluline polnud see, mitu lumehelvest parasjagu taevast sadas, vaid see, et lumi oleks maas. Porised tänavad viisid mind masendusse, kuid üleni lumega kaetud, suutsid minus mingisugusegi lootuskiire äratada. Et elu polnudki nii jube. Et oli lootust, et kõik läheb paremaks.
Kellaosuti oli liikunud veidi üle kesköö. Selle tiksumine oli ainus heli minu toas. Imelikul kombel see ei häirinudki mind. Ilma selleta oleks tuba nii vaikne, et see oleks mind hirmutanud. Kuu valgustas minu tuba, olles toa ainus valgusallikas. Isa sattuks jälle paanikasse, kui ta mind pimeduses näeks, kuid teda polnud kodus, mis oli hea. Vist.
Tõmbasin oma halli kampsuni endale tihedamini ümber ja suunasin oma pilgu taas aknast välja, kus minu rõõmuks oli juba piisavalt lund. Mõneks hetkeks tõi see mulle naeratuse näole. See kustus siis, kui mulle meenus, et vähem, kui kümne tunni pärast pidin, olema koolis ja kohtuma inimestega, kes mind ei sallinud.
“Vaid kaks nädalat veel, “ pomisesin omaette.
Kätte oli jõudnud detsember ja paar jõulukuu päevagi oli selja taha jäänud. Veel veidi ja võisin oma probleemid mõneks ajaks unustada. Kõigest 14 päeva veel.
Hommik leidis mu halvas tujus. Ma olin öösel vaevalt kaks tundi maganud ja mu pea valutas. Mõte, et pidin kooli minema, kus ootas mind kaheksa tundi, ajas mu pea veelgi rohkem valutama. Ma ei tahtnud sinna minna. Asi polnud ainult Krisis...ega Marleenis. Nüüdseks olid nad koos olnud rohkem, kui mina ja Kris ja pidin tunnistama, et see üllatas mind. Ma ei arvanud, et nad nii kaua vastu peavad. Asi oli selles, et kumbki ei tundunud minu jaoks väga suhte inimene olevat, kuigi see paar nädalat, mis nad käinud olid, ei pruukinud mingisugune eriline näitaja olla.
Nagu ma mainisin, siis minu vastumeelsus kooli suhtes, ei tulenenud ainult nende koosolemisest. Suur roll oli selles ka Lauril. Noormees oli tunnistanud eelmisel laupäeval oma tundeid minu vastu ja mina...ma lihtsalt jooksin ära. Jah, ma jooksin tema juurest ära. Ma vihkasin end selle pärast, aga see ei muutnud midagi. Pärast seda oli teda vältinud, mis polnud kuigi raske, sest eelmisest koolinädalast oli ta neli päeva puudunud ning ühe päeva puudusin mina. Kuulsin oma ühelt klassivennalt, et noormees oli haige, kuid olin kindel, et täna ilmub ta kooli. Seega olin sunnitud temaga rääkima.
Kodus läks mul sättimine tavapärasest kauem ning jõudsin napilt bussi peale, mis oli muidugi rahvast täis. Istuda mul muidugi ei õnnestunud ja seega seisin akna alla, kus seisid ka teised minu kooli õpilased. Tirisin parasjagu oma kotilukku kinni, sest olin oma kindad sinna poetanud, kui kuulsin oma lähedalt häält, mis minus juba nädalaid külmavärinaid tekitas.
“Mirjam, kuidas nädalavahetus möödus?” päris Krisi sosinast veidi valjem hääl minu kõrvalt.
Ma ei vastanud talle, kuid eelnevad nädalad oli tõestanud, et nii lihtsalt ta mind rahule ei jätnud. Aega, mida ta Marleeniga ei veetnud, veetis ta minuga rääkites, mind jälitades, mind nutma ajades. Kõige tavalisem hetk, mil ta minuga rääkis oli bussis, teel kooli. Marleen ju sellega ei sõitnud. Tema hääletoon oli mõnikord leebe ja sõbralik, mõnel hetkel aga kalk ja ärrituv. Ma ei teadnud, millest see olenes.
“Mirjam, vasta, “ palus Kris ning seekord oli ta huulil naeratus. Kõrvalvaatajatele võis see siiras olla, kuid mina teadsin, et nii see polnud.
Üritasin endiselt temast mitte välja teha ja suunasin igatsusega oma pilgu bussi tagumisse otsa, kust paistsid üksikud vabad istekohad. Ent seal istusid mõned kaheteistkümnenda ja üheteistkümnenda klassi poisid, keda ma ei tundnud. Kui koolini oleks veel palju maad, siis oleksin ma suure tõenäosusega sinna läinud. Kahjuks oli kool juba järgmises peatuses ning mul kuluks üsna palju aega, et inimestest mööda trügida, mis tõttu oli sinna minek mõttetu.
“Ma tean, et sa kuuled mind, “ kostis mu kõrvu taas Krisi hääl, milles oli nüüdseks kuulda mõningaid ärritusnoote.
Taas ei reageerinud ma tema jutule ning mu pilk püsis bussi tagumises otsas. Ühtäkki tabasin ühe tumedate juustega poisi pilgu, kes naeratas mulle ja pilgutas siis silma. Vaatasin kähku mujale ja kuulsin Krisi turtsatamas.
“Küll sul on palju poisse, “ teatas ta muiates.
“See pole sinu asi, “ sõnasin ärritunult, unustades tema eiramise.
“Vaevalt küll, “ sõnas Kris. “Ole parem ettevaatlik, “ lisas ta ning trügis siis ettepoole, sest buss oli peatunud.
Ma kortsutasin kulmu ning järgnesin talle. Kulus veidi aega, enne kui sain bussist välja, sest ma polnud selline trügija tüüpi nagu Kris. Minu kergeks ehmatuseks väljus bussist hetk enne mind, tüüp, kes oli mulle naeratanud. Lootsin, et ta ei pannud mind tähele, sest mulle tõepoolest ei olnud vaja mõnd poissi juurde. Mul oli raskusi, et praegusegi olukorraga hakkama saada.
Õnneks oli õnn minu poolel, vähemalt hetkel ja noormees ei märganud mind. Küll aga märkasin Laurit ja temagi märkas mind, kuid ei teinud katsetki minuga rääkima tulla. Miks ta peakski? Mina olin ju see, kes meie viimasel kohtumisel ära jooksis. Seega pidin temaga rääkima, aga ma ei tahtnud. Teadsin, et ei saanud tema tunnetele vastata ja ma ei soovinud talle haiget teha, kuigi arvatavasti oli ta ise seda juba mõistnud.
“Mis sa unistad siin?” kuulsin kellegi lõbustatud häält oma selja taga, kui seisin keset koridori ja püüdsin mõelda, kuidas Lauriga rääkida.
See hääl ei kuulunud ei Krisile ega ka Laurile ning pöörasin end uudishimulikult ringi. Võib-olla poleks ma pidanud seda tegema, sest seal seisis too sama noormees, kes mulle bussis oli naeratanud. Ta silmitses mind uurivalt ning naeratas siis. “Sa oled see tüdruk, kes mind bussis vaatas jah?” päris ta otsekoheselt.
“Ma ei vaadanud sind, “ vastasin pahaselt.
Noormees turtsatas. “Teeme nii, et ma usun sind.”
“Midaiganes, “ pomisesin ükskõikselt.
“Täpselt, “ lausus poiss ja naeratas kergelt. “Su vale oli nii läbinähtav, et ma isegi ei saa teeselda nagu ma sind usuksin.”
Jäin talle otsa vaatama. “Millest sa räägid?” pärisin.
“Sellest, kuidas sa väidetavalt, “ ta rõhutas viimast sõna, “ mind ei vaadanud.”
Miks ma sattun alati ebanormaalsete poistega kokku?
“Sa kujutasid seda ette, “ vastasin rahulikult. “Ma vaatasin kedagi teist.”
Noormees kortsutas hetkeks kulmu ja paistis justkui pettunud olevat, kuid muigas siis. “Miks ma seda ei usu?”
Ohkasin sügavalt. “Kust mina pean seda teadma?”
“Hea küsimus, “ sõnas poiss ja paistis siis millegi üle arupidavat. “Mis su nimi on?” päris ta mõne hetke pärast?”
“Äkki ma ei või võõrastele oma nime öelda.”
Noormehe näole kerkis lai naeratus. “Ma olen uhke sinu üle. Ma ei ütleks ka võõrastele oma nime.”
Pööritasin silmi. “Oi, kui armas, “ sõnasin sarkastiliselt.
Tüüp turtsatas kergelt ja astus mulle kaks sammu lähemale. “Aga sulle võin ma erandi teha, “ lausus ta ja vaatas mind oma helesiniste silmadega lõbustatult.
“Miks?” küsisin, kuigi ega see mind eriti ei huvitanud.
“Sest...” alustas ta, kuid just siis helises kell tundi ja ta jättis oma lause pooleli. “Nägemiseni, kaunitar, “ sõnas ta ning pilgutas mulle silma.
Ma ei vastanud talle, vaid läksin tundi. Minu õnnetuseks oli esimene tund kirjandus, mis oli ühtlasi ainus tund, kus ma veel Krisiga istusin. Ülejäänud tundides oli Lauri mu pinginaaber, vähemalt viimati oli. Nüüd võis asi olla muutunud.
Minu klassi jõudes oli Kris juba kohal ning mind nähes ta naeratas. Jätsin selle tähelepanuta ja istusin midagi lausumata oma kohale.
“Ja kus sa olid, kaunitar?” päris Kris vaikselt rõhutatades eriti viimast sõna. Mulle tekkis pähe mõte, et ta oli mu järele luuranud. Taaskord.

Sa kirjutad ikka nii mõnusalt.
Huvitav miks siia need osad nii aeglaselt ilmuvad

Oi, aitäh.
Noh, järgmine osa tuleb küll kiiresti. Mingi poole tunni jooksul äkki.