Esimene aasta (37)

kiku979- Mirjam on tõesti väga suures jamas. Mul pole endalgi aimu, miks ta nii käitub. Uut saab kunagi varsti äkki.
onneriin-Tore, et tagasi oled. Ja siin on asi veidi käest ära läinud.

27.

Mina, Mirjam Heinmaa, vihkasin ennast ametlikult. Ma peaksin kuhugi üksikule saarele kolima ja lõpetama inimestele haiget tegemise. Ma vihkasin ennast nii palju, et see ajas mu nutma. Kuidas ma võisin Sveni suudelda? Nüüd vihkab tema ka mind, lisaks kõigile teistele. Ma peaksin tõepoolest kahekümneks aastaks üksikule saarele kolima ja kõik läbi mõtlema. Lõpetama selle minema jooksmise ja teiste peale karjumise. Peaksin suureks saama, mis siis, et ma olin kõigest kuusteist. Kui teised minu vanused suudavad käituda nagu täiskasvanud, siis miks mina seda suutma ei peaks. Ma olin ju täiesti normaalne teismeline. Peaaegu.
Avasin ärritunult oma koduukse ja leidsin end pimedusest nagu alati. Isa ei jõudnud kunagi, enne mind koju. Meie kodu oli kuidagi kõle ja ma tundsin end nii üksikuna. Soovisin, et saaksin kellegiga rääkida, kuid see polnud võimalik. Jäi veel võimalus üksinda rääkida, kuid see polnud see. Siiski tegin proovi.
Istusin elutoa valgele diivanile ja jõllitasin telekat, mis oli kinni. Avasin suu ja pärisin endalt tavalise häälega:” Miks ma selline idioot olen? Miks ma ei suuda asju kunagi ära lahendada?”
Vaikisin mõne sekundi ja hakkasin siis tunduvalt peenema häälega rääkima. “ Sellepärast, kallis Mirjam, et sa oled nii arg inimene. Ja nõrk.”
Turtsatasin oma hääle peale ja tundusin iseendale hullumeelsena. Ma rääkisin üksinda ja hakkasin selle peale veel naerma. Kas see polnud esimene hullumeelsuse märk? Võib-olla oleks minu koht hoopis hullumajas. Hea küll, nii hull ma ka polnud, kuid normaalsuse piir, jäi minust veidi liiga kaugele.
Kummalisel kombel oli minu tuju paari pügala võrra tõusnud ja mu näol oli isegi naeratus, kui ma oma tuppa läksin. Naeratus ei kadunud ka siis, kui mu isa koju tuli, vaid läks hoopis laiemaks. Nimelt nägin ma, et ta tõi kaks pitsat. Ja pitsat süües lihtsalt pidi hea tuju olema.
“Ülehomme sõidame siis maale,” teatas isa, endal suu pitsat täis.
Muigasin kergelt. “Paps, ma olen sulle öelnud, et täis suuga ei räägita,” manitsesin teda. “ Ning jah, me läheme ülehomme maale.”
Umbes pool minutit valitses köögis vaikus, sest isa üritas teha nii nagu ma talle ütlesin. Ta ei teinud suud lahti enne, kui pitsatükk oli 32 korda läbi näritud.
“On sul kingitused ostetud? Vanaemale-vanaisale ja oma sõpradele?” päris ta siis.
Noogutasin.”Minul on ostetud. Aga sinul?”
Isa tõmbas mahla kurku ja läkastas mõne minuti ja vaatas mind siis pahaselt. “Teinekord ära küsi sellest küsimust, kui ma midagi joon,” lausus ta näiliselt pahaselt, kuid muie tema suunurgas näitas, et tegelikult polnud ta pahane.
Turtsatasin. “ Hea küll, ma küsin siis, kui sa parajasti sööd.”
“Veel halvem variant,” teatas isa. “Parem ära küsi üldse.”
“Ma siis ei küsi, kas sul on kingitused ostetud,” sõnasin muiates.” Ma ei maini ka, et vanaema poleks väga õnnelik, kui ta ainus poeg talle midagi ei kingiks,” lisasin.
Ma võisin vanduda, et isa nägu muutus kraadi võrra valgemaks. Mingisugusel mulle arusaamatul põhjusel, kartis ta oma ema veidi. Ma ei mõistnud seda, sest minu arust oli vanaema väga tore, kuigi Raul oli mulle ükskord tunnistanud, et mu vanaema oli veidi hirmuäratav. Arvatavasti arvas ta sellepärast nii, sest Raul oli vanaema kõige lemmikuma vaasi ära lõhkunud ja vanaema ei suhtunud sellesse positiivselt.
Isa ohkas löödult. “Kui ma homme töölt varem pääsen, siis ma ostan neile midagi.”
Muigasin ja viisin nõud nõudepesumasinasse. “Ja kui ei pääse, siis vanaema jätab su kingitusest ilma.”
Isa vaatas mind pahuralt. “Mirjam, ma olen neljakümne kahe aastane, mind ei huvita enam kingitused. Ma pole kuusteist nagu sina.”
“Pealtnäha oled nelikümmend kaks, aga sinu sees on ikka veel kuueteistkümne aastane poisike,” sõnasin lõbusalt.
Isa jaoks polnud see sama lõbus, kui minu jaoks. “Miks sa kõlad täpselt nagu sinu vanaema?” päris ta pead raputades. “Ma lootsin, et sa oled rohkem Mirjasse.”
“Ma olen pärinud ema kõige paremad ja vanaema kõige halvemad omadused,” vastasin muiates.
Isa silmitses mind solvunult. “Aga kuhu mina jäin?”
“Ma olen sinu huumorimeele pärinud.”
“Ongi nii?” küsis isa lõbustatult ja ma noogutasin.
Hiljem oma toas olles, hakkas mu hea tuju vaikselt kaduma. Isaga koos olles ei oma mu mured erilist tähtsust, aga üksinda olles, oli kõik halb sada korda suurem, kui see tegelikult oli. Ma vihkasin end jätkuvalt.
Ma olin öö läbi mõelnud ja mõelnud, kuid tundsin end samal halvasti nagu eelmisel päeval. Mu hinges valitses ärevus, sest pidin Sveniga kohtuma, rääkimata Silviast, Krisist ja teistest.
“Ainult tänane päev veel,” pomisesin endale lohutavalt. Pluss õhtul toimuv kooli jõulupidu.
Paremaga meelega poleks ma jõulupeole läinud, kuid ma ei tahtnud isa oma kojujäämisega muretsema panna. Tema arvas, et mul oli koolis kõik hästi. Mõnikord oli parem olla teadmatuses, kuid teada tõde.
Mu mõtted olid endiselt hajevil, kui sisenesin bussi, mis oli rahvast täis. Mind ümbritsevad inimesed paistsid olevat väga heas tujus ning raadiost kostis jõulumuusika. Kõik inimesed oli jõulumeeleolus. Peale minu ja veel kahe inimese. Kris ja Sven vaatasid mõlemad süngelt aknast välja ja kumbki ei pööranud isegi mulle tähelepanu. Ma ei tundnud nende tähelepanust küll puudust, aga see ei teinud mind ka rõõmsamaks.
Ka koolis oli täielik jõulumeeleolu. Klassid olid kaunistatud paberist lumehelveste ja vilkuvate küünaldega. Inimesed naeratasid üksteisele sõbralikult ja koridoris levis piparkoogilõhn. Ilmselt algklassid tegelesid piparkookide valmistamisega. Soovisin, et saaksin nendega liituda. Selle asemel ootas mind ees kirjanduse tund, koos oma pinginaabri Krisiga.
Kui ma klassi sisenesin, istus Kris juba oma kohal ja paistis olevat süvenenud aknast välja vaatamisse. Jõudes oma kohale, märkasin oma laual valge glasuuriga kuu kujulist pisikest piparkooki.
Naeratasin siiralt. “Kas sina tõid selle?” pärisin noormehelt.
“Võimalik,” vastas Kris, pööramata pilku aknalt.
Mu naeratus laienes. “Aitäh,” laususin ning Kris üksnes noogutas selle peale.
Panin piparkoogi oma pruuni käekoti, et see hiljem ära süüa. Naeratus mu näolt ei kustunud. Isegi mitte siis, kui Marleen seisatas meie juures ja tahtis Krisiga rääkida. Noormees ei vastanud talle midagi ja ma jälgisin teatud lõbususega Marleeni ärritumist.Viimaks pidi neiu lihtsalt ära minema, sest õpetaja palus tal oma kohale istuda. Turtsatasin vaikselt, kui ta seda tegi ning Kris pööras pilgu aknalt.
“Mis sulle nii nalja teeb?” küsis ta kõvera muigega.
“Sinu tüdruk,” vastasin lõbusalt.
“Jah, ma tean, et ta on naljakas,” sõnas noormees vastuseks.
Päris sellist lauset ma poleks Krisi suust oodata osanud, sest...ma ei teagi. Ma poleks küll vaimustuses, kui mu kutt minu kohta naljakas ütleks. Mulle oli tunne, et ka Marleen polnud, kuid vahet polnud. Klaarigu nad ise oma asjad ära. Mul olid teised mured.
“Kas sa jõulupeole ikka tuled?” päris Kris minult järgmisel vahetunnil.
Vaatasin teda imestunult, nii et panin pastaka pinalist mööda. Miks ta pidi midagi sellist küsima?
“Jah,” vastasin viimaks,” tulen küll. Ja sina?”
Kris kortsutas korraks kulmu, kuid vastas siis:” Eks näis, kuigi koolipeod pole väga minu teema.”
Muigasin. “Ma arvan, et ka kool pole üldse sinu teema.”
Noormees naeratas mulle säravalt. “Sul on õigus,” lausus ta ja vaatas mind. “ Mul on tunne, et hoopis midagi muud on minu “teema”.
Võpasin kergelt ja pillasin oma mobiili maha. Kummardusime seda ühel ajal üles võtma ning minu käed puutusid Krisi omadega kokku. Tundsin kuidas ma tahtmatult punastasin ja Kris naeris , võttes käe ära.
“Ole veidi hoolikam,” sõnas ta manitsevalt.
Noogutasin, suutmata midagi muud öelda. Krisi lähedus ajas mind ikkagi nii kuradi palju närvi. Õnneks sain nüüd kaks tundi ennast koguda, sest meil algasid keeletunnid erinevates rühmades. Tänasin mõttes inimest, kes oli meid erinevatesse rühmadesse jaganud.
Ometi ei möödunud ka need kaks tundi, ilma häirivate teguriteta. Sosistamised minu kohta jätkusid. Minu püüd sellest mitte välja teha, ebaõnnestus täielikult. Ma kuulsin kõige, mida minu kohta räägiti, kuid ei osanud neile midagi vastu öelda või lihtsalt ei suutnud. Annabel oli ainus, kes midagi ei rääkinud ja ma olin talle selle eest tänulik, kuigi ma ei kippunud ka temaga rääkima ning ka tüdruk ise ei teinud selleks katset.
Järgmisel vahetunnil nägin Sveni, kes tuli otsejoones minu poole. Ma jään paigale. Ma ei jookse ära. Ma ei jookse ära. Ma ei jookse ära. Ma ei jookse ära. Ma jooksin ära.
Tähendab, ma ei jooksnud ära, vaid kõndisin kiiresti tuldud teed tagasi, kuid Sven paistab olevat järjekindlam, kui eile. Mõne kiire sammuga oli ta mu kõrval, haarates mu käest ja sundides mind peatuma.
“Mirjam, mida kuradit sa teed?” pärib ta kulmu kortsutades. “Sa suudlesid mind ja jooksed siis minema ja nüüd üritasid seda uuesti teha.”
“Ma...” pomisesin hädiselt ja olles häiritud sellest, et ta hoiab ikka veel minu käest kinni.
Sven raputas pead. “Õpi juba vastutama. Sa ei tohi teiste tunnetega niimoodi mängida.”
Tunnetega? Millest ta räägib?
“Sa teed inimestele nii ainult haiget,” jätkas Sven. Seda teadsin ma isegi.
“Ma tean,” pomisesin alistunult. “Aga ma ei oska asju kuidagi parandada.”
Noormees ohkas. “Kõigepealt lõpeta see minema jooksmine. Sa tead küll, et ma vihkan jooksmist,” sõnas ta ning viimast lausest lausudes, ta muigas.
Naeratasin kõhklevalt ning noormees jätkas. “Teiseks räägi inimestega, kuula neid. Mitte ära langeta niisama otsuseid.”
Tal oli õigus. Ma pidin end kokku võtma, aga see oli nii raske.
“Ma pean nüüd minema,” lausus ta järgmisena. Ta naeratas ning alles nüüd lasi ta mu käest lahti.
Jäin üksinda ning ringi keerates nägin veidi kaugemal Krisi, kes vaatas mind rahulolematult.

Mulle jätkuvalt meeldib!
Mõnes kohas oli paar komaviga, aga need eriti ei häirinud.
Ootan uut osa

Aitäh. Komadega ei saa ma endiselt jah väga läbi.

Ah, käigu metsa see Kris, mida ta nüüd üritab? Hetkel jäi selline tunne nagu ta tahaks Mirjamit tagasi või ma ei tea ka..veider tüüp igaljuhul.

Kuna uut saab??

28.

Ma seisin oma toas peegli ees ja näitasin oma peegelpildile keelt. Ma ei tahtnud jõulupeole minna, kuid samas ei soovinud ma oma isa kurvastada. Tema pärast tegin näo, et kõik oli suurepärane. Ma tegin seda nii usutavalt, et jäin seda isegi ka uskuma. Kõigest kolmeks sekundiks, aga asi seegi.
Kui keegi, kes mind praegu näinud oleks, poleks teadnud, et lähen kõigest jõulupeole, siis oleks ta arvanud, et lähen matustele. Ma kandsin musta, lühikeste puhvis varrukatega kleiti, mis polnud mu seljas vähemalt aasta olnud. Mu tavaliselt lahtised mustad juuksed, olid kõrgele krunni pandud ning see soeng muutis mu vähemalt viis aastat vanemaks, kuid see polnud mu eesmärk. Pikkust lisasid mulle mustad, umbes kümne sentimeetrised kontsaga kingad ja ma arvasin, et olen nüüd nii mõnestki klassivennast pikem. Ka see polnud mu eesmärk. Lisases minu sünge meeleolu, siis oligi koos täiuslik “matusekomplekt.” Miinuseks olid ainult minu sinised silmad, milles puudus sära. Vaatasin end viimast korda peeglist ja kiirustasin siis elutuppa, kus mu isa mind ootas. Ta tegi ettepaneku, et viib mind ise kooli.
“Mirjam, sa oled imeilus,” sõnas ta kohe imetlevalt, kui mind nägi.
“Isade kohutus on seda öelda,” pomisesin vastu ja läksin esikusse mantlit selga panema.
Isa järgnes mulle ja vaatas mind veidi naljaka näoga, kui valmistusin välisust avama. Ta kergitas oma üht kulmu, mis oli oskus, mida olin alati tema puhul kadestanud. Mina ei suutnud ainult ühte kulmu kergitada. Alati ainult kahte.
“Kas sa plaanid nende killer kontsadega välja minna?” päris ta ning jäi mu ette seisma. “Väljas on väga libe kas tead? Jalaluu murdmine pole sul vist plaanis,” sõnas ta ning muigas.
Ohkasin ja pööritasin tema suunas silmi. See polnud mul tõesti plaanis. Võtsin oma kingad veidi pahaselt ära ja vahetasin need pruunide talvesaabaste vastu. Kingad toppisin oma käekoti, kuhu need muidugi hästi mahtuda ei tahtnud. Viimaks sain sellega siiski hakkama ja jäin isale ootavalt otsa vaatama. Millegipärast paistis tal olevat lõbus. Kehitasin õlgu ning läks teda ootamata välja.
Mõne aja pärast peatas ta auto kooli juures. Tal paistis endiselt lõbus olevat, kui ma autost väljusin, lubades talle hiljem helistada. Minu tuju oli seevastu lõbususest kaugel. Tahtsin vaid, et see õhtu oleks läbi. Kuid see polnudki veel õieti alanudki. Oli suur tõenäosus, et see pidi veel hullemaks minema.
Jõudes saali, istusin ma suvalisele kohale, tundmatu tüdruku kõrval. Ma silmasin ka mõnda klassikaaslast, kuid mul puudus vähimgi soov nende juurde minna. Jõulupeo alguseni oli veel kümme minutit aega ning mu pilk rändas igavusest saalis ringi. Saaliukse läheduses märkasin Krisi, kes toetas end vastu seina, silmis talle nii omane ükskõikne pilk. Naeratasin teda vaadates hetkeks, kuid mu naeratus kustus, kui Krisi kõrvale ilmus hõbedades minikleidis Marleen, kes haaras Krisi käest, samal ajal talle midagi rääkides. Krisi paistis tema jutt pahandavat ning järgmisel hetkel oli noormees läinud. Üksinda. Marleen vaatas talle jahmunult järgi. Muigasin omaette, sest Marleen oleks pidanud sellise asjaga juba harjunud olema. Kris polnud selline poiss, kellega tema harjunud oli. Kris oli teistsugune, hoopis teistsugune. Ma ei teadnud, kas see oli hea või halb.
Pöörasin pilgu Marleeni hämmeldunult ilmelt kõrvale ja minu vaatevälja ilmus Sven. Just nagu teisi inimesi enam poleks. Pidevalt on tema ja Kris alati mu vaateväljas. Hetkeks viisin pilgu mujale, kuid tahtmatult või siiski tahtlikult, oli mu pilk jälle Svenil ja...ja tema kõrval seisval blondiinil. Nad seisid üksteisele väga lähedal. Lähemal, kui sõbrad peaksid seisma. Et, siis tema oligi Sveni tüdruk ja...Oh, ma ju suudlesin Sveni ja ta suudles vastu...Kas see tähendas, et Sven pettis teda? Oi, oi kas ma oleksin süüdi, kui nad peaksid lahku minema? Hingasin sügavalt sisse ega jõudnud end ära kiruda. Kas ma peaksin Sveni ja selle tüdrukuga rääkima minema? Ei, ei pigem mitte. Las klaarivad ise oma asju, mul juba muredest puudust ei tulnud. Tänan väga.
Ometi avastasin mõne hetke pärast, et Sven kõnnib otsejoones minu poole. Tema oletatav tüdruksõber oli kadunud, kuid ma tundsin end kummaliselt halvasti. Sveni säravat naeratust oli juba kaugele näha ja ma sundisin end vastu naeratama.
“Hei, istu veidi sinna poole,” teatas ta endiselt naeratades.
“Kas sa ei näe, et kohti pole?” vastasin tüdinult.
Sven üksnes naeratas. “Tegelikult paar kohta edasi on üks koht. Sa lihtsalt pead inimestele ütlema, et nad ühe koha võrra edasi istuksid,” seletas ta rahuloleva näoga.
Põrnitsesin teda ainiti. “Miks ma peaksin seda tegema?” pärisin siis.
“Sest ma tahan siia istuda,” kõlas tema kindel vastus.
“Aga sa ei saa ju,” vastasin veidi ebakindlalt.
Sven turtsatas selle peale. “Saan ikka küll,” lausus ta.
Mõni sekund hiljem, pärast seda, kui ta oli minu kõrval istuval neiul palunud teistele öelda, et nad ühe koha võrra edasi istuksid, sest mina keeldusin seda tegemast, istus ta minu kõrval. Ta paistis olevat nii õnnelik nagu oleks äsja jõulukingid kätte saanud. Äkki saigi? Mõne mänguauto või arvutimängu näiteks.
Ma ei eitanudki seda, et Sveni lähedus ajas mu närvi. Või tegelikult, see pigem ärritas mind. Tundud, et õhtu kujuneb veelgi hullemaks, kui olin arvanud.
“ Oh! I wanna dance with somebody. I wanna feel the heat with somebody...” kõlas saalis ühel hetkel, kui abituriendid esitasid üht tantsu ning ärgitasid ka publikut lavale tulema. Mõned olid seda juba teinud, nende hulgas ka näiteks Silvia ja Sandra.
“Lähme ka,” lausus Sven mu kõrval entusiastlikult ning enne, kui ma arugi sain, oli ta mu käest haaranud ja tiris mind lava poole.
“Sven! Mida sa teed?” protesteerisin selle peale, kuid noormees ainult naeris ja seisatas lava tagumises otsas.
“Mirjam, lõbutseme täna,” sõnas ta ja pani käed mu pihale, tõmmates mind endale lähemale.
Täna siia tulles, polnud ma seda kohe kindlasti oodanud. Ma ei teadnud, mida ma täpselt olin oodanud, aga mitte tantsimist. Koos Sveniga. Ma ei teadnud isegi seda, mida ma hetkel tundma pidin. Ma tajusin ainult Sveni hea tuju ja tasapisi see nakatas mindki. Mu näole ilmus ehe naeratus ja ma lasin Svenil ja muusikal end kaasa tõmmata.
Kui muusika jäi vait ja saali saabus ootamatu vaikus, siis jõudsin tagasi reaalsusesse. Sven naeratas endiselt, aga mina mitte. Mingisugune lummus oli lõhutud ja alles polnud enam midagi. Vaikides läksime tagasi oma kohtadele ja vähemalt mina, tajusin inimeste uurivad pilke endal ja Svenil.
“See oli päris...tore,” sõnas Sven istet võttes, kuid ta hääl oli tooni võrra tõsisem, kui veidi aega tagasi.
Noogutasin üksnes ja pöörasin pilgu lavale tagasi. Ma vaatasin laval toimuvat, kuid seal toimuv ei jõudnud mulle kohale. Mu mõtted olid mujale rännanud. Ärkasin mõttedest alles siis, kui inimesed ja eriti just Sven minu kõrval hoolega plaksutama hakkasid. Ühinesin aplodeerijatega, teadmata, mille peale ma üldse plaksutasin.
Pärast veel mõnda esinemist, seal hulgas meie klassi esinemist, kusjuures meie klassis oli laval ainult paar inimest, oli jõulupidu põhimõtteliselt läbi. Enamus klassid pidid veel enda klassi minema ja kinke jagama või midagi. Meie klass kinke ei teinud ja niisama ma ka sinna ei tahtnud minna, seega oli mul aeg koju minna. Olin vahepeal isale sõnumi saatnud, et tulen ise koju, sest tahtsin veidi aega üksi olla.
Kui inimesed saalist väljusin ja klasside poole suundusid, olin mina peaegu ainuke, kes teises suunas kõndis. Tundsin kummalist üksindust ja tahtsin nüüd veelgi kiiremini välja jõuda. Kiirendasin sammu ja siis kuulsin hüüatust oma selja taga.
“Mirjam, kuhu sa ometi lähed?” küsis Sven uudishimulikult. “Keegi ei lähe ju veel koju.”
Vaatasin teda pahuralt. “Mina lähen.”
Ent Sven raputas pead. “Üksinda küll mitte. Ma tulen sinuga.”
Jõllitasin teda pahaselt. “Sa ei pea seda tegema. Ma jõuan üksinda väga hästi koju.”
Noormees vaatas mind tõsiselt. “Praegusel ajal on väljas väga ohtlik ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtub,” lausus ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil ja järgnes mulle riidehoidu.
Ikka veel pahur olles, vahetasin kingad ja panin mantli selga ja jäin siis Sveni ootama. Noormees oli korraks oma klassi läinud, et kink kätte saada. Kui ta viimaks naasis, oli ta näol tagasi tema särav naeratus.
“Nii, võime nüüd minna,” lausus ta heatujuliselt ja ootamatult haaras mu käest kinni. “Nii on parem,” lisas ta selgituseks, kui püüdsin kätt edutult lahti tõmmata.
Pööritasin silmi ja lasin tal seda teha, kuigi see mulle ei meeldinud. Kummaline oli temaga käest kinni kõndida, kuigi me polnud isegi sõbrad. Me olime lihtsalt...inimesed, kes rääkisid aeg-ajalt.
Ikkagi, see oli imelik kõndida temaga koos, keset lumesadu, käest kinni, koju. See oleks võinud olla isegi romantiline, kui minu kõrval poleks olnud Sven, vaid keegi teine. Näiteks kas või Enrique Iglesias, temast ma küll ära ei ütleks. Iglesiase Mirjam eks ole.
Selle mõtte peale ma naeratasin ja Sven märkas seda.
“Mhh, ma oleksin tahtnud sulle ise naeratuse näole tuua, “ lausus ta teeseldud pahasusega. “Või äkki ma tegingi seda?” päris ta lootusrikkalt.
“Muidugi mitte,” laususin pead raputades,” sina seda ei suudaks.”
“Ma olen seda teinud,” vaidles noormees vastu. “Vähemalt 27 korda.”
Turtsatasin ja Sven vaatas mind võidukalt. “Mis ma ütlesin?” sõnas ta rõõmsalt.
“Et sa lased mu käest nüüd lahti,” vastasin ja lootes, et ta seda teebki.
Noormees kergitas oma kulmu. “Kindlasti mitte seda. Mulle meeldib su käest kinni hoida,” lausus ta ja ta näole ilmus poisilik naeratus, mida ma ta näol varem näinud polnud.
“Miks?” pärisin.
“Kas ma pole sulle öelnud, et sa oled täna nii ilus?” küsis ta hoopis. “Koguaeg oled muidugi,” lisas ta kiiruga,” aga täna oled eriti.”
Seda öeldes oli ta kunagi armsalt kohmetu. Ootamatult tõmbasin ta endale hetkeks lähemale ja tegin talle põsemusi, ei midagi enamat.
“Aitäh sulle,” laususin peaaegu sosinal, enne kui temast veidi kaugenesin.
Sven puudutas hetkeks oma põske, justkui ei usuks, et ma seda teinud olin, mis oli veidi naljakas, sest ma olin teda isegi huultele suudelnud ja siis ta nii küll ei teinud.
“Seda poleks ma küll oodanud,” sõnas ta siis ning temas säilis endiselt veidi kohmetunud olek.
“Mina ka mitte,” laususin.
Veidi hiljem jätkasime oma teekonda. Endiselt käest kinni ning endiselt lumesajus. Sellel hetkel olin ma tõesti õnnelik. Meie mõlemad olime.

Oeh, ma ei tea, miks ma siia jälle jõudnud pole, et kommenteerida, kuigi osad olen küll juba eelnevalt läbi lugenud...

Igatahes, mulle meeldis see viimane osa. Eriti see jalutuskäik. Tore, et osa lõpus Mirjam end õnnelikuna tundis, sest terve eelneva osa jooksul oli ta nii pahur olnud... Mulle meeldis ka see, et just Sven oli see, kes talle rõõmu sisse suutis süstida. Mulle hakkab Sven aina rohkem meeldima. Ta on nii armas, naljakas, rõõmsameelne...

Lisaks, ma ei tea, kas olen seda eelnevalt maininud või mitte, aga mulle meeldib ka Mirjami isa. Ta on nii hooliv ja hea huumorimeelega.


Jään uut osa ootama

Sven peabki meeldima. Ja Mirjami isa meeldib mulle ka.
Uue osa saab äkki kolmapäeval, kui hästi läheb.

Ainus asi mida selle peale öelda oskan on niii armas

Kusjuures minu üleeelmise aasta jõulupidu oli üsna sarnane...suht hirmutav

Oi, see on vist tõesti armas. Ma vaatan, et sul on minu lugude päris palju sarnaseid asju olnud.

Jaa on küll, samas on see täitsa hirmus

Kommenteerige ka ikka.

29.

Ma olin mõttes juba mitu päeva tagasi otsustanud, et aasta viimase koolipäeva jätan ma vahele, ent ometi kell seitse hommikul istusin ma oma voodil ja mul oli plaan kooli minna. Ma ei teadnudki miks, aga ma teadsin, et pidin seda tegema. Mõnda aega ma lihtsalt istusin voodil, kuni tundsin, et värisesin, külmast. Polnud vist kõige mõistlikum mõte istuda vaid öösärgi väel toas, kui õues oli umbes miinus kakskümmend kraadi. Samas olin ma kunagi mõistlik olnud? Tõenäoliselt mitte. Viimased viis kuud oli mu mõistus täielikult sassis olnud ja oli arvata, et see läheb veelgi rohkemgi. Ja mul polnud kedagi süüdistada. Ainult iseennast. Ja Krisi. Ja Marleeni. Silviat. Hannat. Ja Sveni. Viimasele mõeldes ilmus mu näole naeratus. Eilne õhtu...oli õhtu, mil tundsin end üle pika aja õnnelikult. Mitte ülemäära õnnelikult, aga siiski...Ma olin õnnelik. Ja seda just tänu Svenile.
Kolmkümmend kaheksa minutit ja kuusteist sekundit hiljem, seisin bussijaamas, soovides samal, et see tuleks kohe ning siis, et see ei tuleks üldse. Mul oli tunne nagu sõltuks sellest bussist kõik. Ma teadsin, et see oli tobe, aga siiski. Just nii ma tundsin.
Viimaks see tuligi ja tema tulek ei muutnud midagi. Nagu viimased viis kuud, püüdsin ma leida vaba kohta, kuid ebaõnnestusin selles taas. Märkasin tuttavaid nägusid, tegemata neist väljagi. Kõik oli nagu alati. Isegi Krisi pilk, mis mind veidi eemalt saatis. Eile õhtul polnud ma noormeest rohkem näinudki ja nii olin endiselt teadmatuses, mis tema ja Marleeni vahel eile juhtus. Tegelikult see polnudki oluline, minusse see ei puutunud.
“Ma nägin sind eile kellegiga,” lausus Kris, kui me justkui kogemata klassi poole läksime.
“Ja siis?” pärisin ükskõikselt ja ohkasin tüdinult. “Mul on õigus rääkida kellega tahan.”
Noormees mu kõrval naeris vaikselt. “Rääkimine on mulle ükskõik. Räägi kellega tahad, aga...” ta jäi vait, kui meist möödusid meie ühised klassikaaslased,” käest kinni hoidmine on veidi teine asi,” lõpetas ta.
Ühe hetke jõllitasin teda arusaamatult ja siis jõudis mulle kohale. Mina ja Sven eile. Ja Kris seda pealt nägemas. Mingit moodi oskas ta alati seal olla, kus mina olin. Kas mul oli mingi kiip küljes, mis teatas talle minu asukohast?
“Niisiis, sa nägid meid,” sõnasin lihtsalt, viitsimata sellega oma pead rohkem vaevata.
Kris naeratas, kuid sellest puudus soojus. “Otseloomulikult,” sõnas ta. “See oli huvitav vaatepilt,” lisas ta kerge muigega.
Ma ei nõustunud temaga. Tema mõtemaailm erines minu omast oluliselt. Ja huvitavast vaatepildist olid meil eriarvamused, räägimata muudest asjadest.
“Kes see kutt üldse on?” päris ta siis ja ta hääl oli ootamatult vali. “Tundub idioot olevat.”
Jäin hoobilt seisma ja vaatasin teda vihaselt. “Kui idiootidest rääkida, siis üks neist seisab minu ees.”
Kris saatis minu suunas naeratuse. “Ma ei tea, kellest sa räägid. Pööristasin silmi ning ta jätkas:” Aga see noormees, kellega sa eile käest kinni kõndisid, tema on küll jobu.”
Seekord ma eirasin teda ja kõndisin sirge seljaga minema. Ainus fakt, mida ma kindlalt teadsin oli see, et Kris ise oli tõeline idioot, kelle sarnast ma varem polnud kohanud. Ohkasin kergelt, sest minu arvamus Krisist muutus iga päev. Kord oli ta väga normaalne ja siis...üldse mitte normaalne. Ma ei kadestanud Marleeni. Kui siis ainult veidi.
Krisi tõttu oli mu pea valutama hakkanud ja mitte ainult valutama. Ma lausa tundsin, kuidas mu pea lõhkeb. Vaevu suutsin ma koridori teise otsa kõndida, kus inimesi näha ei olnud ja siis vajusin ma põrandale istuma. Sulgesin silmad ja tundsin nii suurt väsimust, et oleksingi kohe võinud sinna magama jääda. Mõneks minutitks ma seda vist tegingi, sest avasin silmad kellegi äreva hääle peale.
“Mirjam, kurat küll. Mis sul on?”
Sven seisis mu ees ja paistis tõesti paanikas olevat, millegipärast tegi see mulle nalja ja ma turtsatasin. See ajas Sveni veelgi rohkem ärevusse.
Ta istus minu kõrvale põrandale ja vaatas mulle tõsiselt otsa. “Ütle ausalt, kas sa jõid midagi?”
“Ei, ainult eile jõin limonaadi,” sõnasin ja sulgesin taas silmad. Ma tahtsin ainult, et see valu kaoks.
Vaevu kuulsin Sveni vastust. “Mirjam, see ei ole naljakas. Sa näeb täiesti kohutav välja,” lausus ta murelikult.
“Tänan väga,” pomisesin. “Sa oled nii kena.”
“Eee...see oli sarkasm jah?” päris Sven ettevaatlikult.
Avasin vaevu silmad ja põrnitsesin teda. “See, et ma kohutav välja näen, see ei olnud jah?” küsisin ja nägin, kuidas noormees kohmetus.
“Nojah, sa ei näe praegu tõesti kõige parem välja,” sõnas ta mind uurivalt silmitsedes,” aga muidu oled sa väga ilus,” lisas ta kiirustades.
Kaks sekundit hiljem, helises kell, kuid me kumbki ei kiirustanud püsti tõusmisega. Mina poleks seda suutnudki ja Sven...Ma ei teadnud, mida tema siin üldse tegi. Ta nägi tunduvalt parem välja, kui mina ja see polnud sarkasm. Ta oli tõesti kena ja mitte ainult välimuselt. Kellegi jaoks oli ta fantastiline, aga mitte minu jaoks. Ehk seal kusagil jalutas tema teine pool. Ometi olin veendunud, et see polnud blondiin, eilselt peolt. See oli keegi muu. Võib-olla keegi keda ta veel ei tundnud või vastupidi, keegi keda ta juba tundis.
“Millest sa mõtled?” kuulsin ma ootamatult tema uudishimulikku häält.
Valu tõttu mu peas, ei suutnud ma ühtegi valet välja mõelda ja vastasin otsekoheselt. “Sinust.”
Sven kergitas oma kulmu, kuid samas ei püüdnud ta oma näole tikkuvat naeratust varjata. “Ja mida sa mõtlesid?” päris ta ja peaaegu märkamatult liikus ta mulle lähemale. Ja mina liikusin märkamatult veidi eemale.
“Sellest, miks sa praegu siin minuga oled.”
Hetkeks noormehe naeratus vääratas, kuid siis oli see sama särav, kui sekund tagasi. “Ma arvan, et sa tead,” lausus ta vaikselt ja liikus mulle taas lähemale. Seekord jäin ma paigale.
“Sven,” laususin peaaegu sosinal ja lõin pilgu siis maha. Ma ei teadnud, mida talle öelda.
Ent noormees surus sõrme mu suule ja sosistas vaikselt:”Palun ära ütle midagi. Lihtsalt istu minu kõrval.”
Ma tegin seda ja imekombel hakkas mu peavalu taanduma. Sven mõjus mulle millegipärast väga hästi. Ma ei teadnud miks see nii oli. Tõstsin viimaks pilgu ja vaatasin talle otsa.
“Kuidas sa leiad mind alati siis üles, kui ma olen hullemas seisus?” küsisin ja noormees naeris.
“Sisetunne,” vastas ta lihtsalt. Siis haaras ta mu käe ja pani selle enda südame juurde. “Kuuled, kui kiiresti see lööb? See teeb alati nii, kui ma olen sinuga.” sõnas noormees mulle silma vaadates. “Absoluutselt iga kord, kui ma sind näen, lööb see kiiremini.”
Ta vaikis hetkeks ja vaatas mind, justkui püüdes teada saada, mida ma mõtlesin. Ma ei teadnud seda isegi. Sveni sõnad olid kõik segi paisanud. Ainus, muida ma kindlalt teadsin, oli mu käe asukoht-Sveni südame juures.
“Ma arvan, et...” ta hingas sügavalt sisse-välja,” et ma olen vist sinusse armunud,” teatas ta. “Ei, mitte vist, vaid kohe kindlasti. Ma olen sinusse hullupööra armunud,” jätkas ta. “Uskumatu, et ma seda praegu ütlesin,” paistis ta hetkeks üllatunud olevat. “Ma pole seda kunagi varem kellelegi öelnud,” lisas ta hämmastusega.
Tahtsin talle just midagi vastata, kuid keegi teine jõudis ette.
“Või nii,” kostis meieni Krisi sarkastiline hääl. “Sa oled siis Mirjamisse armunud. Kui tore.”
Sven vaatas teda segaduses näoga ning siis vaatas minu poole. Ilmselt ta ei teadnud, kes Kris oli. Ent Kris ei vajanudki tutvustamist.
“Aga kurb on see, et Mirjam sinusse pole,” jätkas Kris häirimatult. “Tema arust oled sa idioot,” lisas ta, samal ajal, kui mina saatsin talle vihase pilgu.
“Mirjam, ei arva nii,” vastas Sven pealtnäha rahulikult, kuid ma ei teadnud, mis tema sees toimus.
Kris hakkas naerma. See oli ebameeldiv naer. “Võib-olla idioodi asjas pole ma päris kindel, aga sinusse pole ta kindlasti armunud. Tegelikult on ta minusse ikka veel armunud,” lausus ta ega teinud väljagi minu pahasest ilmest. “Eks ole kallis?”
Pöörasin pilgu temalt Svenile ja noormees oli haiget saanud ilmega. Ta ei vaadanud mulle otsa, vaid tõusis sõnatult püsti ning tahtis Krisist mööduda, kuid Kris ei andnud talle selleks võimalust. Enne, kui ma arugi sain oli tema rusikas Sveni näos. Sekund hiljem ma karjusin.

Eee...see Kris on minig puudega või? Peksab kõiki ja arvab et ta on mingi kõikvõimas..?
Nagu dafuck lihtsalt:S

Eee...Kris oli lihtsalt vihane. Või tegelikult on tal mul nii metsa läinud tegelane, et ma ei teagi miks ta selline on. Okei,tegelikult ma üht teist tean ka ja järgmises osas selgub tema kohta nii mõndagi. Lihtsalt ta ei ole halb inimene, aga...

Kris armastab siiani Mirjamit?

Vot see Kris on üks vastik Mirjami elu rikkuja
UUT sooviks ka (:

Kris ei tea ise ka, mida ta tunneb.

30.

Tegelikult polnud Krisi löök eriti hull, vähemalt nii Sven väitis. See oli enam-vähem kõik, mida ta mulle ütles, kui ma ta põrandalt püsti aitasin, pärast seda, kui Kris oli teda löönud ja siis minema jalutanud. Noormees ei rääkinud sõnagi sellest, mida ta enne Krisi saabumist oli öelnud. Ta ainult vaatas mind mõne sekundi etteheitvalt, enne kui minema läks. Ent tema pilk...Ma ei osanud seda täpselt kirjeldada. See oli segu pettumusest, valust ja millestki veel ja see tegi mulle haiget. Või kas ikka tegi? Ehk olin ma enda peale lihtsalt vihane, et olin kooli tulnud ja nii juhtunud oli. Kui ma poleks seda teinud, oleksid nii mõnedki asjad olemata olnud.
Hetkel istusin isa autos ja me olime teel vanavanemate juurde. Ja muidugi, et näha Rauli ja Luisat. Selle kahe nädala jooksul, mil ma oma aega seal veetsin, pidin saama asjad korralikult selgeks mõelda. Praegu oli kõik liigagi sassis.
Sulgesin silmad ning mu mõte rändas taas paari tunni tagusesse aega. Pärast seda, kui Sven oli tõenäoliselt koju läinud, otsustasin mina sama teha, kuid enne oli mul vaja Krisiga rääkida, kuigi teadsin, et midagi mõistliku ma tema suust ei kuule.
Leidsin nooreme riidehoiust ning parajasti valmistus ta sealt lahkuma. Mind nähes jäi ta seisma ja isegi naeratas. Selle eest oleksin tahtnud teda lüüa. Kuid ei, ma polnud vägivaldne. Mitte nagu tema. Pealegi poleks see ilus vaatepilt, kui neiu lööb noormeest, rääkimata vastupidisest olukorrast, mis oli veel hullem. Hea küll, mind ahvatles mõte, lüüa teda tema kõige hellemasse kohta, kuid esialgu jätsin ma selle idee sinna paika. Ehk kunagi hiljem.
“Kuidas su kutil läheb?” päris Kris näiliselt muretu tooniga ja naeratades mulle endiselt.
Sundisin end vaevu rahulikuks ja vastasin viisakal hääletoonil:” Esiteks ta pole mu kutt,” Krisi naeratus muutus veelgi laiemaks,” ja teiseks, mille kuradi pärast sa teda lööma pidid?” Mu viisakas hääletoon oli muutunud äärmiselt ebaviisakaks, kuid Krisile paistis see ainult nalja tegevat.
“Sa oled vist eitusfaasis veel,” lausus ta muigega. “Samal ajal, kui noormees on sinusse kõrvuni armunud. Temast hakkab kahju juba.”
Hingasin sügavalt sisse-välja, et tema peale mitte karjuma hakkata. “Ja seepärast lõidki teda siis?” pärisin irooniliselt.
“Võimalik,” vastas ta napilt, kuid muie tema näolt oli kadunud. Härra ükskõikne oli taas tagasi.
Tema tujud muutusid kiiremini, kui minul ja see juba oli midagi. Selle üle ei peaks muidugi uhkust tundma, aga mingis mõttes oli see huvitav. Seega selle asemel, et ära kõndida, jäin talle otsa vaatama ja nii mõnedki küsimused kibelesid minu huulil. Enne, kui sain võimaluse mõnda neist esitada, kõndsis noormees minust mööda. Nähtavasti oli ta otsustanud koju minna, kuid mina ei andnud alla.
“Kuhu sa lähed?” pahvatasin ootamatult ja Kris jäi seisma.
Aeglaselt keeras ta end ümber ja hetkeks märkasin tema näol kerget muiet, enne kui see kadus. Polnud mõtet enam kirjeldada, milline näoilme tal oli.
Kris vastas mu küsimusele küsimusega. “Kas sa tahad kaasa tulla?” Viis, kuidas ta seda ütles oli kuidagi ebameeldiv, kuid surusin selle tunde maha.
“Otseloomulikult mitte,” laususin. “Lihtsalt pole viisakas ära minna, kui vestlus on veel pooleli.”
Võib-olla ma kujutasin seda ette, kuid mulle tundus, kuidas noormees vaikselt turtsatas. Arvatavasti oli mul lihtsalt suur fantaasia, sest tema pilk oli äärmiselt tõsine, samas tema hääletoon oli sarkastiline.
“Ma arvan, et me mõlemad pole just eriti viisakad inimesed ega peaks sellest praegu rääkima,” lausus ta mulle otsa vaadates. “Ja muide, sellel hetkel, kui ma ära hakkasin minema, me ei rääkinud, seega see polnud ka ebaviisakas.”
Ja siis ta tegi seda jälle. Kõndis ära. Ma olin valmis koheselt talle järgi ruttama, et siis sattus mu pilk minu paljastele käsivartele ja jõudsin järeldusele, et oleks mõistlik väliriided selga panna ja siis Krisile järgneda.
Välgukiirusel olingi seda teinud ning mõne minuti pärast, nägin väljas Krisi. Selle aja jooksul polnud Kris õnneks kuhugi kaugele jõudnud ja õigepea kõndisime temaga kõrvuti.
Mind märkates lausus ta irooniliselt:”Ma arvasin, et sa eksisid ära.”
Saatsin tema suunas teeseldud naeratuse ega teinud tema märkusest välja. “Ma ei saanud ikka veel vastust küsimusele, miks sa Sveni lõid,” laususin mõnevõrra ettevaatlikult, teadmata, mida ta öelda või teha võib.
“Kas ta ta tõesti meeldib sulle?” päris ta külmalt. “Ma arvasin, et sul on parem maitse.”
Kiristasin vihast hambaid. “Kris, asi pole meeldimises. Asi on selles, et ma ei saa aru, miks sa seda tegid.”
“Põhjuseid on mitmeid,” sõnas ta põiklevalt. “Peamine põhjus oled muidugi sina,” ütles noormees ja ma kuulsin tema hääletoonis mingit kummalist alanooti, millest ma aru ei saanud.
Pööritasin silmi. “Sellest, et mina sellega seotud olen, sain ma juba ammu aru, aga...” Jäin hetkeks vait ja pidasin aru, mida edasi öelda, et ta minuga ikka räägiks. “Me pole enam ammu koos ja sul on Marleen,” jätkasin vaikselt ning märkasin, kuidas noormees võpatas.
“Marleen,” sõnas ta mõtlikult ja kortsutas kulmu. “Marleen. Temaga on kõik palju keerulisem, kui sa arvata oskad. Kõik ei ole nii lihtne.”
Tõepoolest, see on küll uudis, et kõik polegi lihtne. Esimest korda kuulsin. Aitäh Kris!
“Mis Marleeniga on siis?” pärisin huvitatult. Tore oleks Marleeni kohta midagi äärmiselt...põnevat teada saada. Või siis mitte. Keda see Marleen üldse huvitab? Mind...natuke.
Ent Kris ei teinud mulle seda rõõmu. “Marleeniga on keeruline,” lausus ta ainult. “Mõnikord ma...” alustas ta, kuid ei lõpetanud seda lauset. Ta jäi vait ja vaatas süngelt otse enda ette.
Ent ma ei tahtnud nii kiiresti loobuda, kuid Marleeni teemat ma enam puudutada ei söandanud. Krisi pooleli jäänud lause huvitas mind, kuid vähemalt täna ei saanud ma selle kohta küsida. Me mõlemad vaikisime mõnda aega ja ma ei teadnud, mida tema mõtles, kuid enda mõtteid teadsin väga hästi.
“Aga, kuidas jääb minuga? Sa jätsid mu ilma mingi põhjenduseta maha, nüüd jälitad mind ja lööd inimesi, kellest ma hoolin.”
Kris ohkas kuuldavalt. “Sa ikka ei taha alla anda. Ma saan aru,” ta vaikis sekundi ning jätkas siis. “Ma kahetsen oma elus väga paljusid asju. Eelkõige asju, mis on sinuga seotud, kuid ma ei hakka vabandama, sest need ei loe midagi. Ma ei saa võta tagasi sõnu ja tegusid, mida teinud olen ja ma ei saa ka lubada, et need ei kordu enam.”
“Aga miks sa ennast muuta ei proovi?” poetasin ettevaatlikult vahele.
Kris raputas pead. “Ma olen üritanud, palju kordi,” lausus ta süngelt. “Geenide vastu ei saa.”
Geenide vastu? Kas tema käitumine on siis seotud tema vanematega? Vaatasin noormeest ja tema mõnevõrra rahutut olekut ning mõtlesin tema perekonna peale, millest ma midagi ei teadnud. Ähmaselt meenus mulle tema vend, keda ta oli korra maininud, kuid muud ma ei teadnud. Samas, miks ma oleksin pidanud. Me olime nii lühikest aega koos ja temagi ei teadnud minu isast midagi. Ometi oli minu fantaasia juba lendama hakanud ja ma kujutasin üha hullemaid asju ette. Mis siis kui...?
Ent Krisi köhatus katketas selle mõtte. “Mirjam, ma lähen nüüd teises suunas,” sõnas ta ja püüdis mulle edutult naeratada. “Ole siis tubli!” lisas ta kiirelt ja ning pööras siis vasakule. Noogutasin ega mõelnud sellele, et ta ei näe seda.
“Olemegi kohal,” kostis minuni isa teeseldud reibas hääl ja ma võpatasin ning rebisin vaevaga end mõtedest lahti.
“Palun käitu seal siis viisakalt,” sõnas isa manitsevalt, kui ma autost väljusin ja kollasesse, kahekorruselisse puumajja siseneda tahtsin.
“Ütleksin sinu kohta sama,” vastasin muiates ning valmistusin ukselinki vajutama, kui uks järsku nagu iseenesest avanes.
Lävel seisis minu hallipäine vanaisa, kes haaras mind kohe oma karukallistusse.
“Ella ütles, et te tulite ja käskis mul uks lahti teha,” lausus vanaisa, kui olin tema kallistusest viimaks pääsenud.
Noogutasin ja sisenesin majja, kus tuli imehead piparkookidelõhna. Panin koti esikusse ja läksin kööki vanaema tervitama. Minu samme kuuldes tõstis ta pilgu ja saatis mulle ühe oma harvadest naeratustest.
“Mirjam, tere,” lausus ta mõnevõrra ametlikult ega kallistanud mind nagu vanaisa. Vastasin talle samaga ja istusin toolile.
Üldiselt oli siin majas vanaema jalas nii öelda püksid. Tema oli see karmim pool, samas kui vanaisa oli pehmem. Väiksena kutsusin vanaema nõia-Ellaks ja vanaisale tegi see palju nalja. Vanaema selle üle, kuigi rõõmus polnud, kuid ta ei öelnud ka selle kohta midagi.
“Su sõbrad lubasid läbi tulla,” teatas vanaema mõne hetke pärast pliidi kõrvalt. “Piparkoogid peaksid selleks ajaks valmis saama,” lisas ta.
Raul ja Luisa. Loodetavasti saan tänu nendele asjadest paremini aru ja kahe nädala pärast võisin koju naasta normaalse inimesena.

31.

“Ma arvan endiselt, et Kris on tõeline jobu,” teatas Raul ja vaatas siis minu poole,” ma arvasin, et sul on parem maitse.”
Olin nii Raulile, kui ka Luisale Krisist rääkinud ja ka natuke Svenist, kuid mitte kõike. Krisi löömise osa jätsin välja, sest ma poleks tahtnud teada, mida Raul selle peale teinud oleks.
Luisat aga paistis šokeerivat hoopis see, mida Hanna teinud oli. “Ma mõtlesin, et ta pole enam nii hull, kui ta varem oli,” lausus ta kulmu kortsutades.
“Mõned inimesed ei muutu,”vastas Raul teadvalt ja küünitas käe järjekordse mandariini järele.
Noormehel oli õigus. Mõned inimesed ei muutu. Näiteks tema oli täpselt samasugune nagu siis, kui ma teda esimest korda kohtasin. Mõned aga...muutuvad tundmatuseni. Võimalik, et ka mina ise.
Luisa aga oli Hanna teema juba unarusse jätnud. “Niisiis, aga see Sven, jah,” ta vaatas minu otsa ning ma noogutasin,” kust kohast tema välja ilmus?”
“Koolist muidugi,” torkas Raul jälle vahele ja pöördus siis mandariini söömise juurde tagasi.
Pööritasin tema suunas silmi ja pöördusin siis Luisa poole. “Nagu Raul juba ütles, siis Sven ilmus koolist või õigemini bussist, kui väga täpne olla.”
Rauli poolt kõlas turtsatus. “Tüdruk on linnas täiesti käest ära läinud. Ei suuda koolil ja bussil vahet teha,” kommenteeris Raul. “Pealegi on bussis kohtumine ülimalt ebaromantiline,” lisas ta kulmu kortsutades.
“Oi vennaraas, millal sa selliseks romantikuks muutusid?” päris Luisa sarkastiliselt ja me vahetasime temaga ühe pilgu.
Raul ei teinud tema sarkasmist välja ja jätkas häirimatult. “Ära muretse Mirjam, kaks nädalat siin ja sa oled jälle täiesti normaalne,” lausus ta muiates. “Peaaegu normaalne,” parandas ta siis. “Kahjuks on sinus ka veidike ebanormaalsust.”
“Normaalsed inimesed igavad,” vastas Luisa ning siis libisises ta pilk kellale. “Oi, Mirjam su vanaema lööb meid maha, kui me veel kauemaks siia jääme.”
Paanika tema näos oli teeseldud. Minu vanaema polnud veel kedagi maha löönud. Siiani. Ometi tõusid nii Luisa, kui ka Raul voodilt ja valmistusid lahkuma. Lehvitasin neile innukalt ja jäin siis üksi. Mõneks ajaks. Täpselt kahe minuti pärast oli vanaema minu toas ja palus mul alla tulla. Elutoas istusid isa, kes püüdis paaniliselt head nägu teha, kuid oli selge, et talle ei meeldinud seal istuda ja vanaisa, kes naeratas laialt. Istusin isa kõrval olevasse pehmesse tugitooli ja ohkasin kergelt. Sarnaselt isale, ei meeldinud ka mulle siin all olla. Parema meelega oleksin oma toas olnud, kuid vanaema poleks seda lubanud.
“Nii,” alustas vanaema, kui oli vanaisa kõrvale koha sisse võtnud,” kuna Ene ja Peeter oma lastega tulevad homme ja siis on maja rahvast täis, siis ma mõtlesin, et võiksime täna omavahel uudiseid vahetada,” sõnas ta, vaadates kordamööda mulle ja isale otsa.
Uudiseid? Mis Mirjamil siis uudist on? Esiteks Mirjam leidis endale kuti, kes teda lõi ja siis maha jättis. Õigemini enne jättis maha ja siis lõi. Kus siin loogika on? Siis kohtus ta teise poisiga ja veel kus kohas...bussis. Ja lisaks läksid need kaks tüüpi omavahel kaklema. Peaaegu. Tõepoolest, mul on nii palju uudiseid, et ma kardan, et kui ma nendest rääkima hakkan, siis tuleb kellegile varsti kiirabi kutsuda. Parem oli vait olla või rääkida mingit mõttetut jama.
Nelja inimese vahele oli saabunud vaikus. Tundub, et kellegil polnud ühtegi uudist. Kui kahju. Vanaema vaatas mulle otsa, mina isale, isa silmitses vanaisa ja vanaisa ise naeris omaette. Raul mainis midagi normaalsusest...
“Mis teil siin vahepeal juhtunud on?” avasin ise viimaks suu.
Isa vaatas tänulikult minu poole, kuid vanaema range pilk ei muutunud leebemaks. Vanaisal paistis endiselt ainsana lõbus olevat.
“Kõik on endistviisi,” lausus vanaema. “Teed on pidevalt täistuisanud. Pension väike, pood on kaugel...”
“Ja Mirri ei anna piisavalt piima,” torkas vanaisa vahele,viidates laudas elavale lehmale, kellega vanaemal just parimad suhted polnud.
Isa puhkes naerma, kuid nähes vanaema pilku jäi ta vait ja teeskles köhimist. Ka mulle tikkus naeratus näole ja vanaisale otsa vaatamine ei teinud seda paremaks.
“Mirjam!” ütles vanaema korraga karmilt ja ma võpatasin. “Mis sulle nalja teeb?”
Kaksteist punkti küsimuse eest, vanaema. Tõepoolest, mis mulle siis nalja teeb? Kogu mu elu on nii pööraselt naljakas, et ma käin koguaeg ringi naeratus kõrvuni.
“Ei, mulle lihtsalt meeldib siin olla,” vastasin talle ega valetanudki. Mulle tõesti meeldis.
Mida kauem ma seal olin, seda paremini ma end tundsin. Eelkõige tänu Raulile ja Luisale. Mõistsin, et olin neid väga taga igatsenud ja nemad mind muidugi ka. Ma üritasin mitte mõelda sellele, et varsti pidin linna naasma.
“Niisiis, mida sa linnas ette võtad?” päris Raul, kui jalutasime kahekesi lumise alevi vahel.
Jäin talle küsivalt otsa vaatama. “Mis mõttes?” pärisin.
Noormees ohkas kergelt. “Sa tead küll, mida ma mõtlen. Selle Krisi jama ja Sveniga.”
Mõnikord kahetsesin ma oma linna minekut. Kui ma oleksin siia jäänud, oleks kõik nii hästi. Mul oli siis Raul ja tema poleks mulle kunagi haiget teinud. Aga nüüd olin ma end lootusetult jamadesse mässinud ja välja rabelemine muutus üha raskemaks. Selliselt hetkedel nagu praegu oleksin tahtnud kõik muu jätta ja lihtsalt Rauli embuses olla. Nagu sõber. Ma olin liiga palju valesid valikuid teinud.
“Raul, ausalt ma ei tea,” sõnasin vaikselt kaugusesse vaadates. “Ma vihkan ennast, et ma alati asjad ära rikun. Ma ei suuda midagi õigesti teha.”
“Ära süüdista ennast,” vastas noormees ja ma kuulsin ta hääles murelikust. “Vahel ei õnnestugi kõik nii nagu peaks, aga ära anna alla. See Mirjam, keda mina tundsin, ei teinud seda,” lõpetas ta ja naeratas mulle oma imearmsat naeratust, mis oli kunagi mu südame sulama pannud. Nüüd ma lihtsalt tundsin end veidi paremini.
“Ja kuidas sinul tüdukutega on?” küsisin veidi enne seda, kui me minu vanaema maja lähedusse jõudsime.
Raul reageeris minu pärimisele üsna ükskõikselt. “Keegi pole piisavalt eriline, et minu tähelepanu püüda,” sõnas ta ning muigas siis. “ Tüdrukud toovad ainult probleeme.” Minu näoilme peale ta noogutas innukalt. “Kuidas see lause nüüd oligi? No boyfriends, no problems jah?”
Noogutasin tummalt.
“Tüdrukuga on samamoodi,” lausus Raul. “Mulle meeldib poissmehe elu palju rohkem.”
Togisin teda lõbusalt ning ta tegi sama. Seejärel võttis ta mu käest kinni ning me jalutasime käsikäes vanaema majani.
“Raul,”sõnasin vaikselt, kui olime seisma jäänud, et hüvasti jätta. Mulle oli meenunud midagi, mida Kris oli veidi aega tagasi öelnud.
“Jah?” lausus Raul, mind küsiva ilmega vaadates.
“Kris mainis mulle hiljuti, et nägi sind.” Vaatasin talle hetkeks otsa, kuid tema näoilme polnud muutunud. “Kus ta sind nägi?”
Noormees mühatas kergelt. “Ma tundsin Krisi veidi, kui ma Tallinnas elasin. Me polnud sõbrad. Mõnikord me lihtsalt kohtusime ühiste tuttavate kaudu.”
Olin jahmunud. “Aga miks sa seda varem ei maininud?” pärisin ja vaatasin teda süüdistavalt. “Ma rääkisin sulle kõigest, mida Kris mulle tegi ja sina ei öelnud mulle, et tunned teda.”
Raul haaras mu käed oma pihku ja vaatas mulle veidi pahaselt otsa. “Ma ei tunne Krisi. Ma polnud teda vahepeal aastaid näinud ja veidi aega tagasi nägin teda juhuslikult linnas. Me isegi ei rääkinud omavahel. Ma kahetsen, et ma varem sulle temast ei rääkinud, aga ausalt öeldes olin ma ta ära unustanud.”
Ma uskusin ja usaldasin teda. Asi oli nii nagu Raul rääkis. Pidi olema. Samas Krisil oli seda täiesti mõttetu mainida. Soovisin, et ma teaksin, mis Krisi peas toimus.
Jätsin Rauliga veidi nukralt hüvasti ja sisenesin vanaema majja. Köögist kostis tasast muusikat ja inimeste hääli. Lisaks tundsin mandariini lõhna, mis tõi mu näole laia naeratuse. Astusin avatud köögiuksest sisse ja leidsin isa, vanaisa, vanaema ja tädi Ene köögilaua taga istumast. Kauss mandariinidega asetses isa ees ja oli näha, et ta oli hoolega nende söömisega ametis. Napsasin ühe endale ja istusin siis vanaisa vastu.
“Mida Raul-poiss rääkis?” päris vanaisa uudishimulikult.
“Kõigest,” vastasin naeratades. “Sa ei taha ju kõiki detaile kuulda, ega ju?”
Vanaisa muigas. “Ma kuulaksin hea meelega, aga sa ise ei soovi vist sellest rääkida.”
Noogutasin kergelt. Vanaisa poleks seda mõistnud.
“Laiali on mõtted ja tunded. Laiali on kõik taevas ja maa. Laiali kõik maailm mu ümber. Laiali on ja muidu ei saa...”
See lugu kõlas raadiost ja väljendas just täpselt seda, mida ma tol hetkel tundsin. Kõik tunded olid laiali. Ja ehk...ehk hakkasid need viimaks selginema. Võib-olla suudan ma viimaks kõik lahendada ja ei sattu uuesti jamadesse. Räägin Krisiga, Sveniga. Ütlen neile seda, mida tunnen ja...mida mitte. Ja alustan uuesti. Kõigega.
“Oli see vast aasta,” pomises vanaema. “Ülehomme algab juba uus ja selle aasta mured jäävad selja taha,” rääkis ta tädi Enele ja ma nõustusin temaga seekord.
Kõik läheb paremaks.

Jätkuvalt hea! :)

aitäh:)

Nii, jõudsin ka lugemisega järgi ja mulle meeldib! Alguses oli Kris selline armas ja salaärane poiss ning nüüd, oled ta vahepeal koletiseks muutnud. Igatahes on ta nüüd selline imelik. Muidu Sven on armas ja mulle meeldib Mirjami isa. Ta nagu on selline mõistev ja nii.
Muidu jutt meeldib ja ootan uut osa. :)

Tore, et meeldib:)

32.

Uued unistused. Uued mured. Uued rõõmud. Tere tulemast uude aastasse, mis praeguseks oli sekundi pealt nädal aega kestnud. Siiani oli kõik hästi olnud. Üllatavalt hästi. Ma olin normaalne inimene, peaaegu, kui Rauli lauset meelde tuletada. Rauli ja Luisaga aja veetmine aitas mu normaalseks saamisele kõvasti kaasa. Nüüd oli mul vaja oma elu rööpasse saada ja kõik on hästi. Hästi, hästi, hästi...Ma olin seda lauset vaheaja jooksul miljoneid kordi öeldnud. Oma vanavanematele, vanatädile, isale, endistele koolikaaslastele. Jah, mul läheb hästi. Muud te kuulda ei tahtnudki, ega ju? Luisa sõnul pidin ma korrutama, et mul läheb hästi ja nii pidigi minema. Pidin olema positiivne. Positiivne on lihtne olla, kas pole? Käid ringi naeratus näol ja ei hooli, kui su sõbrad sinuga enam ei räägi ja leiad kohe uued sõbrad. Tähtis oli ainult positiivne olla ja mitte ühtegi negatiivset mõtet ligi lasta. Aitäh sulle, kulla Luisa nii geniaalse idee eest. Mitte, et mul oli plaanis sarkastiline olla, aga ma ei arvanud, et see mind aitab. Ma lihtsalt pidin kuidagi omadega hakkama saama ja olla vahel ka õnnetu. Homme selgub, kas keegi üldse suudab mulle naeratuse näole tuua. Positiivus ja mina kohtume homme koolis. Või siiski mitte.
Mu mõttedes oli siiski killuke positiivust, kui ma järgmisel päeval koos teistega bussist väljusin ja oma sammud sooja koolimajja seadsin. Bussis polnud ma kuulnud ühtki sosinat enda kohta ja see oli minu jaoks uudis. Ma olin nüüdsest ajalugu. Vähemalt mõne inimese jaoks. Kris nende inimeste hulka siiski ei kuulunud. Juba bussis saatis ta mulle mind veidi kõhedusse ajavaid pilke, kuid see oli minu jaoks okei. Kavatsesin Krisiga asjad lõplikult selgeks rääkida ja kui ta käitub edaspidigi nii nagu mõnikord varem, siis...Nojah, edasi ma veel ei teadnud. Asi oli mõtlemisel.
Silviale, Sandrale ja Kaisale ma tähelepanu ei pööranud. Kui nende arvamus oli minust nii vilets, siis olgu minu arvamus nendest ka. Ma ei kavatsenud nende juurde tagasi pöörduda.
“Tsau Mir,” kõlas üle koridori Henri ülevoolavalt lõbus hääl, kui ta mulle tervituseks käe tõstis.
“Hei...ee Hen?” pomisesin vastu.
Keegi siit koolist polnud mind kunagi hüüdnime pidi kutsunud. Ja Mir oli okei, ma kutsusin ise ka ennast nii. See kõlas just tobedalt.
Henri plaksutas lõbusatult käsi, olles juba varahommikul nii energiline. “Hen on väga cool. Keegi pole varem selle peale tulnud.”
Naeratasin kergelt. “Ma olen geenius.”
Henri nõustus sellega ning me istusime füüsikaklassi lähedusse toolidele ja jutustasime üksteisele oma koolivaheajast. Henri oli perega Austrias käinud ja kotanud üht tüdrukut, kes pakkus talle tõsiselt huvi.
“Kaugsuhe pole siiski minu teema, kuigi Sophie oli väga tore,” sõnas ta veidi kahetsevalt.
“Kahju sinust,” vastasin kergelt muiates ja noormees togis mind selle peale.
“Sul ei ole kahju. Ma tean,” lausus ta mulle otsa vaadates ja nägi siis Annabeli, kes meile kaugelt lähenes. “Annabel, Annabel. I'll meet you at the wishing well. Annabel, Annabel.So many things I have to tell. Annabel, Annabel,” hakkas ta ümisema, pannes mind naerma ja Annabeli punastama.
Annabel jäi kohmetult meie ette seisma ja ma pidin Henrit müksama, et ta laiutamise lõpetaks ja Annabelile ruumi teeks. Neiu istus minu ja Henri kõrvale ja paistis veidi ebamugavust tundvat. Tema pilk eksles närviliselt siia-sinna, justkui kartes, et keegi võis teda meie seltsis näha. Me Henriga vahetasime lõbustatud pilgu ja kumbki ei osanud midagi öelda. Õnneks tegi Annabel ise suu lahti.
“Sa oled Silviaga ikka tülis?” päris ta, kuid vaadanud mulle otsa, vaid kuhugi eemale.
Kortsutasin tema küsimuse peale kulmu, sest Annabel polnud selle teema vastu ise erilist huvi üles näidanud. Kuni praeguseni.
“Olen küll jah,” vastasin viimaks. “Mis siis?”
“Ei, ma lihtsalt..” pomises tüdruk vaikselt ja jäi siis vait.
Henri turtsatas ja Annabel vaatas teda natuke solvunult. Mina ei öelnud midagi.
Kell helises tundi ja ees ootas selle aasta esimene füüsikatund, mis oli tapvalt igav. Keegi ei püüdnudki oma haigutusi varjata. Ainult paaril inimesel klassist oli õpik lahti, kuigi isegi nemad ei paistnud õpetajat kuulavat. Kris põrnitses seina ning tal ei paistnud aimugi olevat, kus kohas ta parajasti viibis. Soovisin, et saaksin end samamoodi välja lülitada. Ohkasin, sulgesin silmad ja toetasin pea kätele. Lootes nii tund üle elada. Paraku ei antud mulle selleks võimalust.
“Kris Oja!” kuulsin korraga õpetajat üsna vihasel toonil rääkimas ning avasin silmad.
Vaatasin Krisi poole, kes istus minust kaks pinki taga pool, oma tavapärases tuttavas kohas-viimases reas akna all. Ta vaatas mornilt õpetajale otsa ja kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi.
Nüüd paistsid ka teised ärkavat ja vaatasid huvitunult Krisi poole, kes eiras kõiki. Isegi Marleeni, kes tema kõrval istudes, püüdis midagi küsida.
“Sa tead väga hästi, miks sa ikka veel siin koolis oled, kuigi enamasti sa tundides midagi ei tee,” sõnas õpetaja rangelt. “Ja kui sa nii jätkad, siis ma hoolitsen selle eest, et kauaks seda enam pole. Sa pead end viimaks kokku võtma,” jätkas ta ning vaatas noormehele rangelt otsa.
Kris kehitas üksnes õlgu ja paistis õpetaja jutust üsna ükskõikseks jääma. Marleen seevastu oli jahmunud ja vaatas Krisi poole, lootuses et too midagi ütleb. Kris ei teinud seda.
Ka neljas järgmises tunnis ei reageerinud ta kuidagi õpetajate sõnadele. Siiski pärast klassijuhataja tundi jäi ta hetkeks klassi ja ma muutusin uudishimulikuks. Ent siis nägin Sveni ja mu uudishimu ununes hetkega. Naeratasin talle tervituseks, kui ta minust möödus, kuid noormees teeskles nagu mind poleks seal. Ometi kortsutas ta mind nähes vaevumärgatavalt kulmu, kuid ma võisin seda ka ette kujutada.
Ma sain aru, miks ta vihane oli, aga ise ta ütles mulle ükskord, et ära jooksmine ei lahenda midagi. Ja mida ta just tegi? Okei, ta ei jooksnud otseselt ära, aga kõndimisel ja jooksmisel polnud suurt vahet, ega ju? Pealegi ta vihkas jooksmist.
Seisatasin hetke arupidavalt ja mõtlesin, mida teha. Ma ei tahtnud olla meeleheitlik ja talle järgi joosta, aga meil oli asju, mis vajasid lahendamist.
Mu mõtiskluse katkestas minust mööduv matemaatikaõpetaja, kes mind nähes jäi seisma ning silmitses mind oma prillide tagant.
“Mirjam, sa olid tunni ajal väga hajevil. Veeda poistega vähem aega ja võta end kokku,” lausus ta manitsevalt ja kõndis seejärel minema.
Veeda poistega vähem aega? Mida tema üldse minu elust teadis? Peale selle, et olin Mirjam ja veetsin poistega väidevalt palju aega koos. Ja seda, et ma ei osanud matemaatikat nii hästi, kui ma tema arust oleksin pidanud oskama. Ma kaldusin arvama, et õpetajal oli vaheajal veidi igav.
“Mir, mis seisad siin?” kostis mu selja tagant ootamatult Henri hääl ning ma oleksin ehmatusest peaaegu õhku hüpanud.
Ta naeris mu ehmunud näoilmet ega tahtnud ehmatamise pärast vabandust paluda. Jõllitasin teda vihaselt, kuid see ei mõjunud talle.
“Miks sa nii õel oled?” pärisin veidi tujutult. Sven ja õpetaja olid mu tuju peaaegu nulli viinud.
Henri hakkas end aktiivselt kaitsma. “Ma ei ole õel. Sa lihtsalt ehmud kergesti. Ja üleüldse, ma ainult rääkisin sinuga ja ei öelnud böö. Aga ma võin seda nüüd teha. Tahad?”
Henri rääkis nii kiiresti, et mul oli raskusi, et ta jutust aru saada. Mühatasin üksnes ta jutu peale ja pomisesin siis vabanduse, et mu pea valutab ja ma lähen koju ära. Ta ei uskunud seda, aga ütles siis, et ta palub bioloogiaõpetajal mulle hästi palju kodutööd anda.
Pööritasin tema suunas silmi ja kiirustasin riidehoidu, et siis õigel ajal bussi peale jõuda. Sellise külma ilmaga, polnud mul tahtmist jala koju minna. Vahetasin just jalanõusid, kui Kris ilmus sinna, olles näost veelgi süngem, kui enne.
“Mine eest,” pomises ta mulle ja küünitas siis käe oma musta jope järgi.
Jäin teda vaatama ja küsisin siis ebalevalt:” Kas sul on mingid jamad? Õpetaja ütles täna midagi ja...”
Kris katkestas mu järsult. “See pole absoluutselt sinu asi. Ela enda elu.”
Siis trügis ta taas minust mööda ega vaadanud kordagi tagasi. Ma ei hakanud temast kunagi aru saama.
Aeglaselt väljusin koolimajast, kuigi teadsin, et buss läheb varsti. Mind võttis vastu külm tuuleiil ning mantel ei soojendud mind üldse. Mõne hetke pärast kiirendasin sammu, arvates, et siis saan veidi rohkem sooja.
Veidi enne bussipeatust, nägin enda ees kõndimas Sveni. Ta oli üksi ja juba tema kehahoiaku järgi sai aru, et ta oli halvas tujus. Ometi kiirustasin talle lähemale ja just enne bussipeatust olingi ta kõrval. Ta heitis mulle veidi ükskõikse pilgu ning kõndis minust mõne sammu kaugusele ning jäi seisma.
“Sven, ma saan aru, et sa oled pahane,” laususin rutakalt ja liikusin talle veidi lähemale. “Aga me peaksime kõik selgeks rääkima.”
Ta kergitas kulmu. “Mida me peaksime selgeks rääkima? Sina ja Kris tegite eelmine kord mulle kõik selgeks,” lausus ta külmalt. “Ma ise olin loll," lisas ta.
Vaikisin mõtlikult. Korraga ei osanud ta mulle midagi öelda ja paistis, et ta ei oodanudki midagi.
“Ma olen nii tüdinud sellest kõigest” jätkas ta. “Ma olen sinusse endiselt armunud, aga sellel kõigel pole mõtet,” sõnas ta süngelt.
“Sven,” sõnasin ning ta vaatas mind küsivalt ja ühtlasi oli tema pilgus ka midagi muud. “Buss tuleb.”
Noormees noogutas napilt ja otsis rahakotist kuupileti. Läksin tema järel bussi ja sain jahmatuse osaliseks, kui ta istus ühe tumedapäise neiu kõrvale ja pani talle hooletult käe ümber, ise vaadates samal ajal mind. Ma vaatasin teda vastu ja mu mõtted liikusid helikiirusel. Mis kurat see nüüd oli?

Väga hea osa. Kris oli imelik natuke ja Sven tahab ilmselt Mirjamit armukadedaks ajada. Tahaks teada, kuidas see tüdruk reageeris sellele?
Muidu oli vahva osa ja ootan uut

Aitäh. Uut saab kiiremini, kui eelmine kord. Ma loodan.