Esimene aasta (37)

Keegi ei suutnud oodata ja sellepärast on veidi lühike osa:)
11.

Me kõndisime käest kinni mööda tänavaid. Võib-olla saatsid meid kellegi pilgud, me ei teadnud seda. Keegi võis meile naeratada, kellegi kuri pilk, oleks võinud haiget teha, kui oleksime vaid sellele tähelepanu pööranud, kuid me teinud seda. See polnud meil plaanis. Õigupoolest ma isegi ei teadnud, mis meil plaanis oli. Me lihtsalt kõndisime, vaatasime üksteisele otsa ja naeratasime, käitudes täpselt nagu kõik teised vastarmunud.
"Ega sul külm pole?" küsis Kris hoolitsevalt, mõne aja pärast. Võimalik, et ka mõne tunni pärast, sest tol hetkel ei omanud aeg minu jaoks mingit tähtsust.
"Nii kaua on mul soe, kui sina oled minu kõrval," vastasin ning tõin sellega poisi näole naeratuse.
Me jalutasime kaua, kuni viimaks oli pime ning veidi jahe. Mõistsime sõnadeta, et aeg oli lahku minna. Minu kodu lähedale jõudes, jäi meie samm üha aeglasemaks ja aeglasemaks, kuni viimaks jäime seisma. Mõned minutid seisime üksteise vastas, kuni viimaks hakkas mul veidi külm ning kahetsusega olin sunnitud ta käest lahti laskma ja tuppa minema. Ta ootas, kuni olin trepikotta jõudnud ning kõndis alles siis ära.
"Isa, ma olen kodus!" hüüdsin tuppa astudes.
Heites, pilgu kellale, märkasin, et kell oli seitse. Olime kõigest neli tundi koju jalutanud.
"Las ma mõtlen, sinu tunnid algasid kell kaheksa. Koolis tuled sa kell seitse. Kas ma võin järeldada, et sul oli kümme tundi, mis kestsid kuuskümmend minutit ning üks tunni ajaline vahetund?" küsis isa, tulles elutoast ja muigas kergelt.
"Jah...noh. Võid küll," pomisesin veidi kohmetult. Ma polnud kindel, kas peaksin talle juba Krisist rääkima.
"Või hoopis võin järeldada, et mängus oli keegi poiss, kes oli lihtsalt liiga nunnu, et normaalsel ajal koolist koju tulla," jätkas isa häirimatult.
"Isa!" sõnasin pahameelt teeseldes. Ma usun, et talle meeldiks Kris.
"Kumb vastusevariant on õige?" küsis paps ning seisis mu toa ette, takistades mul sinna sisse minemist.
"Pean ma vastama?"
"Muidu süüa ei saa," vastas isa lõbusalt.
Näitasin talle keelt. "Mul polegi kõht tühi."
"Armastus teeb imesid, muidu on sul alati kõht tühi," lausus isa rahuolevalt.
Vahele jäin!
"Kui sa just teadma pead, siis teine variant on õige," laususin. "Saan nüüd süüa?"
"Enne räägime sellest poisist," vastas paps innukalt.
"Aga ma tahan süüa," vingusin ja tegin pahura näo pähe.
Isa naeris. "Kas see mitte sina polnud, kes just ütles, et tal pole kõht tühi?"
"Ei, see polnud mina," laususin ja läksin kööki.
Taldrikul lebas külm kanapitsa ning mõistsin alles siis, et olin väga näljane. Panin pitsa kiirelt mikrolaineahju ning siis tuli paps kööki. Tema näol oli endiselt see rahulolev naeratus ning ta istus minu kõrvale.
"Niisiis, räägi mulle sellest poisist," sõnas ta uudishimulikult.
"Ta nimi on Kris," laususin otsides samal ajal kapist apelsinimahla. Kui olin selle klaasi valanud, istusin isa kõrvale, valmistudes kuulama küsimusterodu.
"Sellisega nimega isikuid on tuhandeid. Tema perekonna nimi paluks," lausus isa.
"Ma ei tea, kohtasin teda alles hommikul," laususin sarkastiliselt.
Tundus, et paps ei saanud minu sarkasmist aru, sest tema näos oli segadus.
"Kas sa siis koolis ei käinud?" küsis ta kohatult.
Pööritasin silma. Isa oli vahel veidi lihtsameelne. Imestasin tihti, kuidas ta sai üldse ärimees olla, sest teda oli nii lihtne alt tõmmata.
"Paps, see oli nali," laususin pead vangutades. "Ära ole alati nii naiivne."
"Ma polegi," vastas ta end õigustades. "Ära proovigi mu küsimust vältida," lisas ta.
Võtsin pitsa mikrolaineahjust välja ja ütlesin:" Oja, ta on Kris Oja."
"Ega ometi Peeter Oja poeg?" päris isa elevile minnes.
"Vaevalt küll."
"Kahju," lausus isa pettunult.
"Eriti mitte," vastasin täis suuga, mille peale, tegi isa etteheitva näo. "Sorry," pomisesin.
"Kas ma pole sulle mitte terve elu öelnud, et täis suuga ei räägita?" päris isa, pead vangutades. "Mida su ema küll selle peale ütleks?"
"Seda, et sa oled väga äge isa," laususin ja tema rõõmuks, mitte enam täis suuga.
Isa naeratas umbusklikult ja küsis: " Kas tõesti?"
"Oled, oled." Ta tõesti oli.
"Hea küll, täna jätan ma su rahule, aga homme tahan veel sellest poisist kuulda."
"Kui veab, siis saad," laususin vaikselt, kuid ta oli juba köögist läinud. Mul oli temaga väga vedanud.
Sellel õhtul oli harjumatult väsinud. Juba pool kümme sai uni minust võitu. Unes nägin ühte erilist inimest ning selletõttu oli mul hommikul ärgates, naeratus näol. See oli väga ebatavaline, sest tavaliselt juhtus see paar korda aastas kõigest.
Lisaks väljusin kodust harjumatult vara ning endiselt naeratus näol. Polnud kahtlustki, kelle tõttu. Oodates üle kümne minuti bussi, muutus mu tuju veidi halvemaks, kuid mitte oluliselt. Bussis pidi ju Kris olema! Kõndisin bussipeatuses edasi-tagasi, sest mul oli külm ja ma ei jõudnud Krisi nägemist enam ära oodata. Tundus, et täna tuli buss eriti hilja, kuid tegelikult see nii polnud. Kui see lõpuks saabus, siis tahtsin esimesena peale tormata, kuid paar vanemat naist, mu kõrval, saatsid mulle kurja pilgu ning olin sunnitud nad endast ette poole laskma.
"Hei," laususin viimaks Krisile rõõmsalt ning noormees võttis oma kõrvalistmel koolikoti ära. Järeldasin, et ta oli mulle kohta hoidnud.
"Tsau, Mirjam, " ütles ta ning suudles mind kiirelt. Varajane bussiromantika.
Tema kõrval möödus bussisõit eriti kiirelt ning leidsin end liigagi kiiresti koolist, koos tunglevate õpilastega. Nii mõnedki saatsid meile pilke, kui läksime käest kinni klassi poole.
"Uus kuum paar!" hüüdis mingi tüüp, keda ma ei tundnud.
Vaatasin talle korraks häiritult otsa, kuid Kris pigistas mu kätt ja kõik oli ühtäkki unustatud. Ta vist mõjub mulle tõesti hästi.
"Te olete nüüd koos?" kuulsin korraga Henri häält oma selja taga.
"Nagu näed," vastas Kris kuidagi kummaliselt, kuid ma ei vaevanud oma pead sellega. Kui tema oli mu kõrval, siis oli kõik hästi. Lausa väga hästi!

Kris ja Henri olid varem raudselt mingi gei paar ja Kris jättis mingihetk Henri maha ja Henri on nüüd hästi pahane ta peale jah?
Okei, okei, tegelt tore osa oli. Mulle tuli selle isa küsitluse osaga meelde üks hetk kui üks tüüp mulle koju järgi tuli autoga ja siis paps talle ka enne ristküsitluse tegi kui mind autosse lubas

Hahha, ei nad ei ole geipaar ega pole kunagi olnudki:)

Kahju, ma juba lootsin Aga mingi armastuse värk peab olema, Kris lõi siis äkki Henri tüdruku kunagi üle?

Hahha, üks gei oli mul siin korraks:)
Aga midagi on küll jah ega ma ise täpselt veel ei tea.

Varsti, varsti tuleb siia ka uus osa:)

12.

Ka nädal aega hiljem, oli kõik uskumatult hästi. Me võisime lihtsalt teineteise kõrval istuda ja üksteisele silma vaadata. Meie silmad peegeldasid meie tundeid, nii et sõnu polnud vajagi. Õigemini, ma olin veidi segaduses, mida ma täpselt Krisi vastu tundsin. Vist olin armunud...
Kris nägi mu naeratust ja küsis muiates:" Kellele, sa mõtled, kui nii naeratad?"
"Sulle," vastasin ja tegin talle põsemusi. "Ainult sulle."
"Poleks arvanudki," lausus Kris ja kergitas kulmu.
Naerdes tõmbasin ta endale lähemale ja suudlesin teda.
Koolis oldi meie koosolemisega harjunud, kuigi klassis leidus inimesi, kes meid endiselt ebasõbralikult jõllitasid. Marleen näiteks. Ma polnudki aru saanud, mis ta probleem minu suhtes oli, kuid alates sellest, mil ma Krisiga koos olin, tundus mulle, et ta sallis mind veel vähem. Geograafias istus ta minust nii kaugel, kui sai ning seda märkasid ka teised ning uskusin, et see oli meie klassi kuulujutt number üks. Vähemalt praegu.
Samas Silvia, Kaisa ning Sandra, suhtusid minu ja Krisi koosolemisse hästi ja olid rõõmsad minu üle. Olin neile tõeliselt tänulik.
"Oh, oleks mul ka mõni Krisi sugune," ohkas Kaisa, kui istusime neljakesi kohvikus.
"Kris on nii kena," lisas Sandra. "Aga ära arva, et me tahame ta üle lüüa," jätkas ta muiates.
"Ta ei vaataks meie poolegi," lausus Silvia ja pilgutas silma.
"Ta vaatab sind nii armsalt," lausus Kaisa ja muigas kergelt.
"Me oleme kadedad," lisas Sandra.
"Võid teda vahel meile laenata," tegi Silvia ettepaneku, ajades meid kõiki naerma.
"Lootke edasi," sõnasin naerdes. "Ma ei laena teda kellegile."
"Nii kahju," lausus Sandra. Kortsutas siis kulmu ja küsis:" Kas ma olen ainus, kes arvab, et Henri on nunnu?"
"Jah, oled küll ainus," vastas Kaisa. "Ta näeb liiga...liiga..imelik välja," sõnas ta naerdes.
"On ka hullemaid," ütlesin.
"Aga me ei räägi nendest," ütles Silvia ja pööritas silmi. "Mul võib süda muidu pahaks minna."
"Täpselt," nõustusid teised.
Lõbusas meeleolus läksime tundi. Kris oli juba kohal ja naeratas mulle oma armsat naeratust.
Me ei jõudnud sõnagi vahetada, sest õpetaja oli juba tunniga alustanud ja tema tunnis oli rääkimine täiesti keelatud. Mul ei olnud plaanis direktori juurde minna, seega püsisin vait. Suure vaevaga suunasin oma pilgu Krisilt eemale, aga kuna ka tema vaatas mind, siis oli see väga raske. Püüdsin süveneda võrranditesse, kuid see oli raske, kui üks suurepärane inimene, istus mu lähedal. Tahvlilt ülesannet kontrollides, märkasin, et tegin erakordselt palju vigu. See oli Krisi süü muidugi.
"Sa ei lasknud mul matemaatikat teha," laususin Krisile vahetunnis, teeseldud pahameelega.
"Milles mina süüdi olen?" küsis noormees imestunult.
"Selles, et sa mul tööd teha ei lasknud," pomisesin.
"Aga sa niikuinii, ei tahtnudki seda teha," vastas ta muiates.
"Äkki tahtsin."
"Miks ma selles kahtlen?" lausus Kris ja kinkis mulle imeilusa naeratuse.
"Ole parem vait, kui sa midagi tarka öelda ei oska," laususin.
Sekund hiljem ta suudles mind ja lõi mu mõistuse veidikeseks sassi.
"Ma oskan midagi targemat teha," vastas ta suudluse lõpetes ja pilgutas silma.
Kris tegi mind tõesti õnnelikuks. Temaga koos olles, ma lihtsalt pidin õnnelik olema ja kõigile naeratama. Isegi Marleenile, kes meist ebasõbralikult möödus. Hea küll, võib-olla talle siiski mitte, aga teistele küll. Muidugi, enamus õpilasi vaatas mu naeratust veidi kahtlaselt ega naeratanud vastu, aga ma ei hoolinud sellest. Elu oli ilus, sest mul oli Kris!
Oli juba tavaks saanud, et koju jõudmine võttis meil Krisiga alati nii palju aega, sest me ei tahtnud kuidagi teineteisest lahku minna. Võib-olla oli meil selline vastaarmunute periood ja hiljem ei tahtnud me nii palju koos olla, aga oli praeguse olukorraga igati rahul. Arvatavasti Kris ka, sest muidu ta siin minu kõrval poleks.
Jõudes minu kodu juurde, seisime seal pikalt, kuni viimaks hakkas külm näpistama ja kahetusega olime sunnitud oma teed minema.
Tuppa jõudes, ohkasin veidi kurvalt, kuid pidin Krisi juba homme taas nägema ja homne päev polnudki nii kaugel. Vist...Igatahes nüüd pidin korralikult õppimisele keskenduma, sest koolis oli see võimatu. Samas see polnud kodus ka oluliselt lihtsam, sest mu mõtted rändasin ikka ja jälle noormeheni. Vaimusilmas nägin tema naeratust ja mul kadus tuju vene keelt õppida.
Hiljem, jõudis isa koju ja sõime taaskord pitsat. See on see, kui keegi ei viitsi süüa teha ja meie isaga polnud kahjuks eriti kokkamisfännid.
"Naine tuleb majja võtta, pitsat ei tohi liiga tihti süüa," laususin nõusid pestes.
"Ja kes sina siis oled?" küsis isa minu poole vaadates.
"Tüdruk."
"Kes sind küll kasvatas, et sa selliselt käitud?" päris isa, kulmu kergitades.
"Üks võõras mees," vastasin sarkastiliselt.
"Ahaa, mina olen siis võõras mees jah?" küsis isa.
"Õige vastus!"
"Saad koduaresti," lausus isa muiates.
"Aitäh, kas ma homme Krisiga välja võin minna?" pärisin silmi pööritades. Mul pole kunagi koduaresti olnud, sest isa oli selle jaoks liiga leebe.
"Kuhu?" küsis isa hajameelselt, unustades, et oli mul hetk tagasi koduaresti määranud.
"Kas mul koduaresti polegi?" küsisin imestust teeseldes.
Paps kortsutas kulmu. "On küll, aga Krisiga välja võid ikka minna."
"Väga loogiline," laususin, köögist välja minnes.
"Ma olengi loogiline!" hõikas isa mulle järgi.
Mul oli isaga tõepoolest väga vedanud. Ma küll eriti ei mäleta, milline ta ema ajal oli, kuid usun, et üsna samasugune. Sellised ei muutu. Mõnikord tundus mulle, et ta oli veidi liiga üksik. Tal olid küll mina, vanem õde ja sõbrad, aga naissoost sõpru, vist eriti mitte. Ehk ta kartis, et ma ei taha "kurja" võõrasema, kuid olin talle oma seisukoha selgeks teinud. Ma olin kahe käega selle poolt, et ta leiaks endale kellegi, kes teda tõesti armastab. Ta oli seda väärt.
Üritasin, enne magama minekut, vene keele sõnu selgeks saada, kuid see oli lootusetu olukord, mu pea ei võtnud enam midagi. Oli suur tõenäosus, et saan homse töö kahe, kuid ehk sünnib ime ja mul õnnestub kolm saada, siis oleks kõik täiuslik.
Järgmisel päeval, enne kardetud vene keele tundi, üritasin meeleheitlikult korrata, kuid suurt kasu sellest ei olnud. Kaheteistkümnest sõnast, teadsin kahte täiesti kindlalt ja ülejäänud kirjutasin ilmselgelt valesti. Mu lootus kadus.
Vahetunnis lõpetasin kiiruga matemaatika kodutöö, kuidi Kris mu kõrval püüdis mind takistada.
"See on vale vastus ju," sõnas ta, osutades neljanda ülesande peale. "Ma sain 0,4, vastuseks."
"0,9 on õige," vaidlesin noormehele vastu, kuid polnud selles veendunud. Hakkasin kartma, et tegin terve ülesande valesti.
"Ära muretuse, ma olen su kõrval ka siis, kui sa matemaatikat ei oska," lausus Kris silma pilgutades.
Pööritasin silmi ja sulgesin vihiku. "Ma oskan paremini, kui sina."
Noormees raputas kergelt pead, kuid lausus siiski:"Kui sa nii väidad."
Läksime käest kinni klassi, kohates veidi õelaid pilke, kui ka lihtsalt naeratusi. Õpetaja oli nagu tavaliselt tusase näoga ning asus kohe koduseid töid kontrollima. Veidi aja pärast selgus, et kaheksast vastusest, oli mul viis vale, mis ajas Krisi muidugi naerma.
"Ma ju ütlesin," pomises ta vaikselt.
Togisin teda küünarnukiga. "Kui sa mind veel mõnitad, siis ma ei tule sinuga välja."
"Väljapressimine," pomises noormees, ent jäi vait.
Inglise keeles, üritasin kogu hingest keskenduda, et vähemalt ükski positiivne hinne teenida. Vähemalt polnud Krisi selles tunnis, kuigi mu mõtetes oli ta ikka ja see tegi keskendumise veidi raskeks, kuigi ülesanne oli mul perfektselt õige.
Klassist väljudes, märkasin veidi kaugemal Krisi ning Henrit vihaselt üksteisega rääkimas. Henri vehkis elavalt kätega ja ta tundus olevat tõeliselt vihane. Kris oli veidi rahulikum, kuid siiski oli ta nägu teistmoodi, kuid olin harjunud nägema. Mulle ei meeldinud see.
Läksin lähemale ja seisatasin kõhklevalt Krisi kõrval. Mõlemad jäi mind nähes vait ja Henri kõndis minema. Vaatasin talle segaduses olles järgi ja pöördusin siis Krisi poole.
"Mis Henril oli?"
"Ei midagi," vastas noormees kiiruga. "Lähme sööma parem," lisas ta ja naeratas.
Mul oli siiski veidi imelik tunne, miski häiris mind. Nad ei tülitseks ju niisama, midagi pidi olema.

Appi kui hea, maivõi kohe Kris on ÜBER LAHE KUTT! räigelt meeldib nagu, ma kardan, et armusin temasse ära kuigi ta võiks naaatukene vähem salatsev olla jnejne ja Mirjam võiks veitsa rohkem tema klassi tüdrukutega suhelda, ma saan aru jah, et kuum kutt tal peaks kinni koguaeg, aga midagi muud võiks ka oma ümber märgata vn ja sellest Marleenist ma küll muffigi aru eisaa, ta vaatab Mirjamit nagu mingit pidalitõbist ;D Oo, ja Mirjami isa on kõikse lahedam paps maailmas kuigi ma kipun arvama, et Mirjami magus elu pööratakse peapeale, kuna see lust ja pillerkaar ei saa ju igavesti kesta (?) see selleks :) kirjavigu väga ei hakanudki silma, 5 selle eest mulle jutt väga meeldib ja UUT ootan!

Oi aitäh
Ma tõesti loodan, et homseks saan uue osa valmis.

See osa võttis väga kaua aega ja noh...see pole kõige parem.


13.
Ma tahtsin Krisiga rääkida, sellest, mis tema ja Henri vahel toimus, kuid kartsin meie vahel midagi ära rikkuda ja seda ma ei soovinud. Noormehe nägu oli erakordselt tõsine, kui ma teda silmitsesin. Nähes mu pilku, naeratas ta mulle, kuid mõistsin, et see polnud siiras. Naeratasin siiski vastu ja proovisin mitte mõelda sellele, mida äsja nägin. Võib-olla polnudki midagi tõsist ja ma lihtsalt mõtlesin üle. Kuid siis märkasin, kuidas Kris vaatas midagi minu selja taga ning tema nägu tõmbus pilve. Pöörasin koheselt pead ning märkasin meie läheduses Henrit.
Enne, kui midagi mõelda suutsin, pahvatasin:" Te ju tülitsesite enne Henriga. Miks sa ei võiks mulle öelda, mis värk on?"
Esimest korda märkasin Krisi pilgus midagi, mis sarnanes vihaga ning see hirmutas mind. Ma olin harjunud sellega, et ta oli enne meie koosolemist käitunud salapäraselt, kuid see oli hoopis midagi muud.
"Mirjam, see ei puutu sinusse. Unusta see parem ära," lausus ta ärritunult ning kõndis seejärel minema.
Ma tõesti tahtsin talle midagi järgi karjuda, ent tundsin, kuidas keegi mind vaatab. Ringi pöörates seisin silmitsin Henriga, kes mind murelikult vaatas.
"Nii, ütle sina, mis sinu ja Krisi vahel toimub?" küsisin ootamatult poisi käest.
Henri vaikis hetke ja sõnas siis rahulikult:" Miks sa Krisi enda käest ei küsi?"
"Sest ta ei ütle," laususin ja tõusin püsti. "Kõik poisid on idioodid," sõnasin ja kõndisin ära.
Ülejäänud vahetunni ma lihtsalt istusin kirjanduseklassi juures ja tõrjusin tobedaid mõtteid, mis ikka ja jälle mu pähe tungisid. Ma tahtsin nii väga teada, miks Kris ja Henri tülitsesid, kuid olin kindel, et ma ei saa seda teada, sest mõlemad poisid käitusid, kui tõelised jobud. Miks ei võiks poisid rääkida seda, mida mõtlevad, vaid peavad asjadega keerutama?
Kuuldes kellahelinat, tõusin ikka veel ärritunud olles püsti ning läksin klassi. Krisi polnud veel kohal ning endamisi mõtlesin, kus ta suurema osa vahetunnist oli viibinud. Heitsin pilgu Henrile, kelle nägu ei reetnud midagi. Kui õpetaja klassi sisenes, polnud Krisi ikka veel ning see oli ebatavaline. Paari kuu jooksul, mil ma Krisi olin tundnud, oli noormees alati varakult klassis.
Tund oli kestnud, veidi rohkem, kui kümme minutit, kui Kris sisse astus. Ta heitis ükskõikse pilgu õpetaja poole ning kõndis siis oma kohale minu kõrval. Märkasin, et nii klass, kui ka õpetaja olid teda vaatama jäänud, kuid Kris ei teinud sellest väljagi.
"Noormees, kas võib küsida, kus te olite? Tund algas juba veerand tundi tagasi?" küsis õpetaja teda ärritunult jõllitades.
"Ei või," vastas Kris kõva häälega, mille tulemusena hakkasid meie klassikaaslased sosistama ning saatsid Krisile veidraid pilke.
Õpetaja kergitas üllatunult kulmu ja küsis:" Kas ma kuulsin õigesti, sa räägid mulle vastu?"
"Ei, vastas Kris rahulikult. " Nii mina, kui ka õpetaja hingasime kergendunult. Ma tõesti ei tahtnud, et Krisil mingid jamad õpetajaga tuleksid.
"Järelikult, peaksid sa selgitama, miks sa tundi hilinesid?" päris õpetaja rahunenult.
"Kas peaksin?" küsis Krisi veidi üleolevalt ja muigas kuidagi kummaliselt.
Nägin kohe, et Krisi lause ärritas õpetajat väga, kuid ta püüdis seda mitte välja näidata. "Muidugi te peaksite või ma saadan teid direktori juurde," lausus ta, Krisile otsa vaatamata.
"Kris, mis sul viga on?" sosistasin noormehele vaikselt, kuid ta ei teinud sellest välja.
"Mis see direktor mulle teha saab? Ma ei teinud ju midagi," sõnas Kris, teenides klassikaaslastelt veelgi rohkem imestunuid pilke. Keegi polnud harjunud, et Kris nii käitus.
"Aitab!" karjus õpetaja ootamatult. "Sa lähed direktori juurde kohe ja mina sind täna enam näha ei taha."
Vaatasin Krisile otsa, kuid noormees ei teinud taaskord mind märkamagi. Ta vaid naeratas ja lausus:" Eks ma võin ju minna, aga midagi öelda ta mulle ei saa."
Neid sõnu lausudes, tõusis ta püsti, vaatas korraks mulle otsa ning klassiuksel lausus:" Oli meeldiv."
Seejärel astus klassist välja, jättes ukse pärani lahti. Õpetajad ei sulgenud ust ning terve tund möödus meil uks lahti, tänu millele kuulsime kõrvalklassist mõningaid jutukatkendeid, mis meid häirisid, kuid keegi ei söandanud ust kinni panna. Oli ilmselge, et õpetaja oli Krisi peale maruvihane ning tema tunni andmisest ei tulnud eriti midagi välja. Ta polnud ainus, kes vihane oli, ka mina olin Krisi käitumise üle ärritunud, kuid pidin end vähemalt tunni lõpuni vaos hoidma.
Õnneks või siis õnnetuseks, möödus tund kiiresti ning vaevalt kaks minutit pärast vahetunni algust, olin direktori kabineti ukse taga. Kuulsin kabinetist ärritunuid hääli ning oletasin, et Kris oligi parajasti seal sees. Jäin teda sinna ootama. Möödus mõni minut ning avanes kabineti uks ning Kris astus sealt välja. Tema näos puudusid emotsioonid ning ta ei märganud mind, enne kui teda hüüdsin.
"Kris!"
"Mirjam, mida sa siin teed?" küsis ta noomivalt ja tundus minu pärast muret tundvat.
"Ootasin sind muidugi."
Noormees ohkas ja lausus vaikselt:" Igatahes nüüd olen ma siin."
"Mis sul enne oli?" küsisin, kuid samas kartsin vastust kuulda.
"Midagi ei olnud," vastas ta ning silmitses mind kummaliselt.
"Aga midagi oli ju. Varem pole sa nii käitunud," ei andnud ma alla.
Noormees hingas sügavalt sisse ning tundus nagu ei tahaks ta minuga rääkida. Ta pilk polnud enam minul, kui ta lausus:" Mirjam, see ei toimi."
"Mis asi?" pärisin ma segaduses olles.
Kris vaikis mõnda aega, justkui püüdes sobivaid sõnu leida. Vaadates kuhugi kaugele sõnas ta :" Meie suhe."
"Mis mõttes? Kõik on ju hästi," vastasin ma peaagu karjudes ja üritasin tema pilku tabada.
"Mul on kahju, aga me peame lahku minema," vastas ta ainult ning seda öeldes on oli ta nägu emotsioonitu nagu ta ei hooliks minust enam, kuid tema sinisestes silmades oli midagi peale ükskõiksuse.
Ma keeldusin seda uskumast ja läksin tema kõrvale, kuid ta kõndis lihtsalt minema, jättes mu murtud südamega maha. Pisarad said minust võitu, kui vaatasin teda minemas.

14.

Ma ei teadnud , kui palju aega oli möödunud, kui ma viimaks pisarad pühkisin ja tõusin põrandalt, kuhu ma vahepeal istuma olin vajunud. Nii, nüüd olid mu pisarad otsa saanud ja enam ma Krisi pärast nutta ei kavatsenud. Ma olin alati vaadanud põlastusega tüdrukuid, kes oma poiste pärast nutsid. Just nagu pisarad muudaksid midagi. Fakt oli see, et pisarad ei aidanud mitte midagi, isegi mitte murtud südant ravida. Oli vihane enda peale, et lasin pisaratel enda üle võimust võtta, kuid ma lihtsalt ei saanud selle vastu.
Mulle jõudis kohale, et tund oli ilmselt ammu alanud, sest koridoris ei märganud ma liikumist. Järelikult olin ma nutnud kaua ja ma ei tahtnud teadagi, kui paljud olid mu vesistamist näinud. Liiga paljud tõenäoliselt, kuid vähemalt polnud keegi mind segama tulnud. Kui aus olla, siis olin oma nutmisest imestunud, sest me olime Krisiga väga vähe koos olnud ja meie vahel polnud mingit suurt armastust. Me olime lihtsalt koos ja kõik oli hästi...kuni tänaseni. Hoolimata tema otsusest, ma siiski tahtsin vastuseid teada. Miks ta oli mu maha jätnud? Ta ütles, et see ei toimi, aga...Kõik oli olnud hästi, enne tema ja Henri tüli. Järeldasin, et vastus pidigi leiduma nende tülis ja ma pidin Henrilt tüli põhjuse teada saama.
Kellahelin äratas mind mu mõtetest ning taipasin, et olin pisaraid poetanud palju kauem, kui arvasin. Koridor täitus kiiresti õpilastega, kes õnneks minu poole pilke ei heitnud. Üritasin mõistata, mis tund minu klassil äsja oli, kuid see fakt mulle ei meenunud. Loodetavasti oli see geograafia, siis olin Marleenist ja tema jõllitamisest tänaseks pääsenud. Kui ma õigesti mäletasin, siis pidi järgmine ja ühtlasi päeva viimane tund olema matemaatika, mis tähendas Krisi kõrval istumist. Veel veidi aega tagasi, oleksin selle üle õnnelik olnud, kuid enam mitte.
Olin teel matemaatikaklassi poole, kui kuulsin, kuidas keegi mind hüüdis.
"Mirjam!"
Pöörasin ringi ja minu pilk kohtus Silviaga, kes kiirustades minuni kõndis. Tema pilk oli murelik.
"Mirjam, kus sa ometi olid? Kris tuli üksinda tundi ja paistis väga vihane olevat," lausus Silvia ja silmitses mind tähelepanelikult.
"Oota nüüd," laususin. Seejärel vaiksin hetke ja püüdsin mõtteid koguda. Kris läks pärast seda tundi ja oli vihane. Miks ta vihane oli? Silvialt ei saanud ma seda küsida ja seepärast rääkisin tõtt.
"Me läksime lahku," laususin, püüdes teha seda emotsioonitult, kuid ma polnud selline nagu Kris, kes oli väga osav oma emotsioone peitma.
"Pea kinni," sõnas Silvia vaikselt. "Teie...teie läksite lahku." Silvia raputas pead, just nagu ei usuks seda. "See pole võimalik," jätkas ta endiselt pead raputades.
"Miks mitte?" pärisin tüdrukule otsa vaadates.
Silvia heledates silmades peegeldus pahameel, kui ta vastas:" See oli loll küsimus praegu. Te olete teineteisele loodud, selle pärast muidugi."
Tahtmatult muigasin, kui vastasin talle:" Silvia, sa oled liiga palju armastusfilme vaadanud."
Neiu pööritas silmi, enne kui sõnas:" Mulle ei meeldi armastusfilmid, õudukad on palju paremad." Seejärel heitis ta mulle kurja pilgu ja jätkas:" Ära proovigi mind teemalt kõrvale juhtida. Miks te lahku läksite?"
Ohkasin ja raputasin pead. "Ma ei tea."
"Mis mõttes?" päris Silvia. "Kumb kumma maha jättis?"
"Tema minu," sõnasin vaikselt.
"Oi." Silvia vaikis hetke nagu ei teaks, mida öelda. "Aga miks?" jätkas ta mõne hetke pärast pärimist.
"Kui ma vaid teaksin," pomisesin vaikselt.
"Kui ma ta kätte saan, siis löön ta maha," ütles Silvia emotsionaalselt.
Üritasin naeratada, kuid ei saanud sellega hakkama ja vaatasin maha. Kui ma viimaks pilgu üles tõstsin, märkasin teises koridori otsas Krisi, kes vaatas mind. Ma ei näinud ta nägu, kuid võisin peaaegu sada protsenti kindel olla, et ta nägu oli ükskõikne. Ainult, et miks ta mind siis vaatas? Kui ta nägi, et ma teda vaatasin, siis pööras ta pilgu mujale, kuid ei lahkunud oma kohalt. Korraga tundsin vastupandamatut soovi, tema juurde minna ja temalt aru pärida, kuid olin veendunud, et ta ei ütle mulle midagi.
Silvia oli viimaks samuti Krisi märganud ning sõnas:" Mine ja räägi temaga, sul on õigus teda, miks te lahku läksite."
Kui ma kõhklesin, jätkas Silvia:" Kui sa ei lähe, siis lähen mina ja sellisel juhul Krisil ei vea."
Muigasin tahtmatult ja vaatasin siis Krisi poole. Noormehe pilk oli taaskord minule suunatud ning võib-olla ta tahtiski, et ma temaga räägiksin. Heitsin Silviale veel ühe pilgu ning ta noogutas. Ma olin ikka veel kahevahel, kui kõndisin aeglaselt Krisi poole. Poisi pilk püsis endiselt minul, kui meie vahemaa vähenes. Ta kergitas kulmu, kui ma tema kõrval seisma jäin, kuid ei öelnud midagi. Kortsutasin kulmu ja vaikisin. Olin lootnud, et tema alustab rääkimist.
Viimaks noormees ohkas ja küsis tüdinult:" Mirjam, mida sa tahad?"
"Põhjust." Kris avas suu ja tahtis midagi öelda, et ma jätkasin rääkimist. "Ma tahan teada, miks sa mind maha jätsid. Mul on õigus seda teada."
Noormees raputas pead, lausudes:"Ma ütlesin juba sulle. Meie suhe ei toimi."
"See pole mingi põhjus," pahvatasin. "Kas sa oled tõesti nii arg, et ei saa mulle tõtt rääkida?"
Märkasin, et Kris ärritus selle lause peale. Ta vastas kokkusurutud hammaste vahelt:"Mirjam, asi pole selles. Tõde ongi see , et me ei sobinud."
See lause võis ju tõsi olla ja ma ei tahtnud seda lihtsalt uskuda. Vaatasin Krisile otsa ning ta oli sellise näoga nagu ta tahaks midagi veel öelda, kuid vaikis siiski. Ehk ongi kõik läbi ja elu läheb edasi.
"Kõik ongi siis läbi?" küsisin vaikselt.
Noormees noogutas, kuid tema näos oli nüüd peale ükskõiksuse veel midagi. Kahetsus.
Ma ei suutnud talle enam otsa vaadata ja kõndisin minema, kaugenedes iga sammuga temast ja see tegi haiget. Nii palju haiget, et poleks seda kunagi osanud arvata. Meie suhe oli nii lühike, kuid tegi sama palju haiget, kui lahkuminek Raulist, kellega olin palju kauem koos olnud. Ehk oligi nii parem.
Matemaatikatunnis, istus Kris vaikides minu kõrval. Nagu ka mina, kirjutas ka tema masinlikult ülesannet tahvlilt maha ja mul oli raske, mitte tema poole vaadata.
"Mirjam, palun ära tee seda veel raskemaks, kui see juba on," kuulsin korraga Krisi häält, oma kõrval.
"Mida?" küsisin ja tõstin pilgu oma vihikult, mida ma viimased viis minutit vaadanud olin.
Kris ohkas ja lausus:" Sa tead küll, millest ma räägin."
"Kindlasti..võibolla," vastasin ükskõiksust teeseldes.
"Ma hoolin sinust endiselt, me lihtsalt pole enam koos," jätkas noormees.
"Kui sa nii ütled," laususin. "Ja ole nüüd palun vait, eks ole. Ma tahaksin õppida nüüd," jätkasin ega vaadanud enam Krisi poolegi.
Ma tõesti püüdsin süveneda matemaatikasse, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Joonistasin tunni lõpuni vihikusse suvalist mustrit, mis mind imelikul kombel rahustas. Tunni lõppedes, olin õnnelik, et see oli viimane tund ning sain lõpuks ometi koju minna ja mõelda kõige üle järgi. Tegelikult ei tulnud sellest midagi välja, sest jõudes koju viskusin oma voodisse ega üritanudki enam pisaraid peatada. Viimaks jäin magama ning unes oli kõik hästi.

Uuuuut....

Täna peaks saama:)

Mina arvan nii et Henri on kõiges süüdi ja ma tahaks ta siis maha lüüa ka aitäh

Jeeeeee!
Mulle meeldis, kuid pidi ikka ülisuur põhjus olema, et Kris Mirjami maha jättis. See pani mind küll imestama, et nii läks
Aga pihta maisaa, et miks Kris talle tõtt ei räägi, on ta mingi tauno v?
aga megaLIKE sellele ja uut ootan

Eks varsti saate teada, mis toimub. Uus osa on ikkagi veel pooleli ja ehk varsti jõuab teieni.

15.

Kell viis hommikul üles ärgates, oli selge, mida ma tegema pean-Krisist üle saama. See ei pidanud ju keeruline olema, sest vaid mõni kuu tagasi ma ei tundnudki teda. Asja tegi raskemaks see, et nii mõneski tunnis oli ta mu pinginaaber ning seoses sellega pidime paratamatult kokku puutuma.
Kell kuus sai selgeks, et mul oli ikka veel valus, mis polnud ka ime, sest olime alles eile lahku läinud, aga mulle ei meeldinud see tunne. Kohe üldse mitte. Minu äratuseni oli veel piisavalt aega, kuid ma ei leidnud enam uinumiseks põhjust. Veidi aja pärast leidsin end köögist, vastamisi isaga, kes paistis mind nähes väga üllatunud olevat.
"Mirjam, kas tead ka mis kell on?" küsis ta, võileib käes.
"Pool seitse, ma arvan," vastasin ja valasin endale kohvi. Seejärel istusin tema kõrvale.
"Ja mida sa sellel ajal tavaliselt teed?" jätkas paps ja silmitses mind uurivalt. Tõenäoliselt arvas ta, et olen hull, sest olin enda kohta nii vara üleval.
"Magan," sõnasin ja muigasin põgusalt, erinevalt papsist, kes jõllitas mind ikka veel.
"Miks sa siis seda ei tee?" päris isa ja tema pilk oli endiselt kahtlustav. Kui järele mõelda, siis on see tõepoolest veidi veider, kui su teismeline tütar on äkki varakult ärkvel, kuigi tavaliselt tuleb teda raputada, et ta jalad alla saaks.
"Pole tuju," vastasin napilt. "Ära küsi parem," lisasin, kui märkasin ta muretsevat pilku ja küsimust huulil.
Paps kergitas kulmu, kuid vaikis. Veidi aja pärast sõitis ta tööle, kuid enne vaatas mind kahtlustavalt pikka aega. Võisin vaid öelda, et ta polnud selliste asjadega harjunud. Rauli perioodil olin ma alati kaua maganud ja enne Rauli...polnud vist kedagi.
Igatahes, pidin ma olema positiivne ega tohtinud mõelda halbadele asjadele, sest see oleks mind kurvaks teinud ja ühtlasi ka isa ning ma ei tahtnud, et ta kurb oleks. Ta oli minu ema surma pärast kaua aega kurb olnud ning alles nüüd, pärast paljusid aastaid, hakkas ta sellest üle saama. Mina pidin aitama tal rõõmus olla, isegi kui ise tundsin kurbust.
Veidi enne kaheksat olin koolis ja olin veidi närviline ning mitte ainult selletõttu, et ees ootas füüsika töö, milleks ma polnud õppinud. Nagu arvata võis oli asi Krisis või täpsemini tema tavapärases tuimas olekus. Ma küll üritasin tema poole mitte vaadata, kuid kogemata või siis meelega, oli ta seal lähedal, kus mina ning Kaisa füüsika tööks õppisime. Muidugi ei vaadanud ta minu poole või vähemalt ei teinud ta seda siis, kui mina teda piidlesin, aga mul oli siiski tunne, et see polnud juhus, et ta minu lähedal ta oli.
Kui tund algas, siis kõndis ta minu järel klassi ning istus nagu tavaliselt minu kõrvale, endiselt sõnagi lausumata. Seekord üritasin kogu hingest enam tema poole mitte vaadata ning selle asemel põrnitsesin lehte, mille füüsikaõpetaja oli äsja meile jaganud. Tema näol peegeldus rahuolu, ilmselt ta juba teadis, et enamik õpilasi, ei tee seda tööd ära, mis polnud ka ime, sest kontrolltöö oli hämmastavalt raske, sisaldades küsimusi, mida ma polnud näinudki. Võib-olla oli see vihje, et edaspidi peaksin õppimisele rohkem tähelepanu pöörama.
Ülejäänud koolipäev liikus edasi märkimisväärselt aeglaselt, võimalik, et see oli reedesest päevast tingitud. Pärast neljandat tundi oli nii väsinud, kuid ees oli ootamas veel kaks tundi. Muidugi oli minu väsimus tingitud ka sellest, et eelmine tund oli kehaline, kus olime sunnitud päris pikalt jooksma ning ma polnud just väga spordiinimene.
Ootamatult põrkasin kokku ühe teatud ükskõikse inimesega, kes polnud selle üle sugugi õnnelik.
"Äkki sa vaataksid ette," pomises ta vihanoodiga hääles.
"Kuule Kris, ma ei tea, mis su probleem on, aga äkki sa püüaksid natuke normaalsemalt käituda," vastasin ootamatu ärritusega.
Märkasin, kuidas noormees võpatas kergelt, seda kuuldes ja jäi siis tühjusesse vahtima. Tundsin end veidi süüdi, et olin nii nähvanud, kuid ei teadnud, kuidas asja parandada.
"Mirjam, sa ei tea, millest sa räägid," lausus ta viimaks ning kummalisel kombel nägin tema näos midagi, mis sarnanes valuga. See muutis ta tuima näo vägagi teistsuguseks.
"Muidugi ei tea, kui sa ei räägi mulle,“ vastasin ja läksin talle lähemale.
Minu pilk kohtus tema sügavsiniste silmadega ja ma pidin end tagasi hoidma, et mitte tema käte vahele tormata. Ma tuletasin endale meelde, et pidin temast eemale hoidma ja siis ma kõndisin ära. Miks see kõik pidi nii raske olema?
Kahte viimasesse tundi Kris ei tulnud ja see häiris mind nii kohutavalt, et ikka ja jälle jõllitasin tema tühja pinki, lootes, et ta justkui võluväel ilmub sinna. Viimaks pidin tõdema, et seda ei juhtu ja pöörasin pilgu mujale. Juhuslikult peatus mu pilk Mirtelil ja Martini, kes istusid kõrvuti ning aeg-ajalt heitsid teineteisele jumaldavaid pilke. Ma kuulsin hiljuti Sandra käest, Mirtel ja Martin on juba kaks aastat koos olnud ja kogu selle aja käinud ka samas klassis. Ma ei kujutanud ette, kui valus oleks pärast lahku minna ja käia veel samas klassis edasi. Minu ja Krisi lugu polnud sellega võrreldav.
„Kuhu Kris kadus?“ kuulsin äkki oma lähedal istuva Henri küsimust.
„Nagu sind huvitaks,“ pomisesin ega teinud välja pahasest pilgust, mille minu ees istuv Marleen mulle saatis.
„Sul on õigus, mind ei huvitagi,“ jätkas Henri. „Aga ma muretsen sinu pärast. Sa ei näe just kõige parem välja.“
„Tänan väga,“ porisesin pahaselt. „Ma tean ise ka, et kõik pole korras, sa ei pea seda mulle meelde tuletama,“ lisasin.
Noormees raputas pead. „Ma lihtsalt tahtsin...“
Segasin ta lausele vahele ja sõnasin:“ Ole parem vait! Aitäh!“
Henri tõmbus tagasi ja oli näha, et ta oli minu peale pahane, kuid ma ei viitsinud temaga oma pead vaevata. Mulle oli vaja rahu ja vaikust, mida ma kahjuks veel ei saanud.
„Veel viis minutit,“ pomisesin omaette, kella vaadates.
Kuulsin oma lähedalt turtsatust ja pöörasin ärritunult pead, et teada saada, kes julges minu üle naerda. See oli üks mu klassivendadest, kes istus tõenäoliselt ajutiselt Marleeni kõrval. Kuidas ta isegi ajutiselt suudab, sellise tibi nagu Marleeni kõrval istuda? Marleeniga sobisid ainult temaga sarnased inimesed ja minu arvates polnud see tüüp selline. Vähemalt nii ma arvasin, aga mida mina ka teadsin.
„Üksinda on lõbus rääkida?“ lausus noormees muiates, kui märkas, et ma teda vaatama jäin.
„Kas ei ole siis?“ küsisin ega jätnud tähelepanuta, kuidas ka Marleen oli oma silmad minule pööranud.
Noormees naeris. „Ma pole proovinud.“
„Soovitan seda sulle soojalt,“ laususin ja muigasin kergelt.
Poiss tundus olevat tore, olgugi, et oli Marleeni pinginaaber. Tal olid sinised silmad, kuid mitte sellised nagu Krisil. Tema omad olid veidi heledamad. Naeratades tekkisid talle põselohud ja see oli üks asi, mis mulle poiste juures meeldis. Ka Raulil olid need, kuid mitte Krisil. Kas peaksin siit midagi järeldama?
Noormees sasis kergelt oma tumedaid juuksed ning sõnas siis muiates:“ See oleks üsna hea igavuse peletaja.“
„Täpselt,“ nõustusin temaga.
Tundus, et Marleenile ei meeldinud, et me omavahel räägime, sest ta lausus kannatamatult:“ Lauri, ma ei saa aru, kuidas see ülesanne käib.“
Noormees ohkas kergelt ja pööras pilgu minult Marleenile. Marleen oli saanud oma tahtmise ning näha oli, et ta oli selle üle rõõmus. Ta heitis mulle õela pilgu ning naeratas siis flirtivalt Laurile. Ma lihtsalt ei mõista, miks ma Marleenile ei meeldi. Mitte, et ma tahaksin talle meeldida, aga pidin tunnistama, et tema õelad pilgud häirisid mind.
Veidi hiljem riidehoius jõllitas Marleen mind taas ja seekord viskas mul asi üle. Marssisin tema juurde ja jäin ta nina ette seisma.
„Mingi probleem on sul?“ küsis ta ülbel toonil ja astus sammu taha poole.
„Mul? Pigem on ikka sul. Ütle, mis värk on, et sa mind koguaeg vihaselt jõllitad,“ sõnasin veidi kõvemini, kui olin plaaninud.
Minu hääl köitis viimaks ka teisi klassikaaslasi ja nii mõnedki olid meid vaatama jäänud. Lauri silmitses meid lõbustatult, samuti ka Henri. Annabel vaatas meid kohkunult, sest Marleen oli ju tema pinginaaber. Silvia, Kaisa ning Sandra näos peegeldus uhkus. Teised minu tähelepanu ei köitnud.
„Sa oled selle ära teeninud,“ vastas Marleen õelalt ja vaatas mulle otse silma. Tema hallides silmades peegeldus otsene vihkamine ja ma ei mõistnud seda üldse.
„Mis mõttes?“ pärisin, kuid Marleen ei vastanud ning ta silmitses midagi minu selja taga.
„Mis siin toimub?“ kuulsin oma selja tagant tuttavat, ükskõikset häält.
Pöörasin end ringi ja seisin silmitsi Krisiga, kes jälgis meid tüdinult.
„Mirjam, probleemid?“ küsis ta.
„Puuduvad.“
„Siis mine parem ära,“ jätkas noormees ja kõndis ootamatult Marleeni kõrvale ja võttis talt ümbert kinni.
Mitte ainult mina ei jäänud teda suu lahti jõllitama, vaid ka ülejäänud. Silvia vaatas kaastundlikult minu poole ja ka Sandra ning Kaisa näolt peegeldus haletsus. Ma lihtsalt vaatasid neid, suutmata kohalt liikuda.
„Tema pärast sa mu maha jätsidki,“ laususin rohkem iseendale, kui Krisile.
„Jah,“ vastas noormees lihtsalt ja võttis nüüd Marleenilt käest kinni.
See oli mulle liig ja ma haarasin oma asjad ja jooksin koolimajast välja, seda tehes oleksin peaaegu trepist alla kukkunud, kuid suutsin tasakaalu säilitada ja jõudsin tervelt välja. Seal nägin tugevat vihamasadu ning pärast seda, kui veetsin hetke kõheldes, jooksin tänavale. Õige pea oli vihm segunenud mu pisaratega ja ma tundsin kirjeldamatut valu.

Appi. Kas see Kris tahab eriti kahtlasel moel Mirjami südant võita või on ta nii jobu, et kohe kahju hakkab. Muid võimalusi pole. Appi. Mul on Mirjamist nii kahju. Enne nagu Kris meeldis mulle, kohutav. Mul on Krisist ka kahju, et ta selline lollpea on. *väristab õlgu*

Aga muidu iseenesest oli osa hea. :3 Kuigi jah, hetkel ma tahaksin Krisi naha elusast peast maha võtta...

Ja mis kõige tähtsam - ruttu uut osa! :) Ma olen kindel, et sellel asjal on mingi konks, ega Sa muidu seda ei kirjutaks.

Kris on niii nõmee ja vastik!!!
Raudselt on siin mingi tagamõte või mingi konks sees jah? : d

Kris on VÄRDJAS.
Peale selle et ma Krisi tahaks maaalla tampida tahaks ma seda veel mõnega päriselust teha. Miks nad alati tüdrukule kelle nad just maha on jätnud peavad näitama et neil keegi uus ja "parem" on?

Kris on jah üsna nõme.
Ja uue osa saab täna äkki.

16.

Tundus, et oli möödunud tunde, enne kui viimaks läbimärjana koju jõudsin. Ma teadsin, et nägin kohutav välja, seepärast ei vaadanud peeglisse. See oleks mind veelgi rohkem nutma ajanud, kui see üldse võimalik oli. Kiiruga vahetasin märjad riided, kuivade vastu ja seejärel istusin oma voodile ja jäin tühjusesse vahtima.
Ma ei osanud arvata, et Kris oleks saanud mulle veel rohkem haiget teha, kui ta mu maha jättis. Aga see, et ta Marleeniga koos oli...see...see. Ma lihtsalt ei suutnud sellest mõelda. Tema ja Marleen. Kris ja Marleen, mitte Mirjam ja Kris. See oli täiesti ebanormaalne, tõdesin lõpuks ja sulgesin silmad. Koheselt kerkis mu silme ette pilt Marleenist ja Krisist ning ma avasin kiiresti silmad. Kui see juhtub iga kord, mil silmad sulen, tähendab see seda, et ma ei saa enam magada, vähemalt mitte kinniste silmadega ja mu elu on enam-vähem läbi. Ja see kõik on Krisi süü...Marleeni süü muidugi ka, tema on selles rohkem süüdi. Peab olema. Minu pähe tekib mõte, et pean nendega eeldatavasti kolm aastat ühes klassis olema ja see ajasu taas nutma. Ma pean olema kolm aastat nende klassiõde ja vaatama pealt, kuidas nad koos...ma ei taha teadagi mida teevad. See polnud lihtsalt aus. Ma oleksin Krisist lihtsamini üle saanud, kui ta just Marleeniga koos poleks, aga fakt, et ta Marleeniga oli tegi asja palju raskemaks.
Võpatasin kuuldes uksekella. Ma kaldun arvama, et sellest ajast peale, kui me isaga siia kolisime, oli see esimene kord, kui keegi uksekella lasi. Tavaliselt lihtsalt koputati või tuldi lihtsalt sisse. Seega pidi see külaline väga eriline olema, näiteks...Mulle ei tulnud ükski nimi pähe.
Uksekell helises veelkord, pikemalt ja nõudlikumalt. Aeglaselt liikusin ukse poole, teadmata, kelle ma sealt tagant leian. Kui uksekell kolmandat korda helises, kõhklesin ikka veel, kuid siis tegin aeglaselt ukse lahti. Sekund pärast selle avamist, tekkis mul vastupandamatu tahtmine uks kinni lükkata ja siis oma tuppa joosta, et veelkord pisaraid valada. Ent ma ei saanud, noormees oli jala ukse vahele pannud ja ma ei saanud ust kinni panna. Hetke pärast oli Kris korteris sees ja sulges ise ukse, käitudes nagu elaks ta siin.
“Mine minema,“ sõnasin talle otsa vaatamata.
“Ma ei lähe enne, kui olen sinuga rääkinud,” vastas ta ning mind üllatas tema hääles olev ülbe noot. Ma ei olnud tema häält kunagi sellisena kuulnud.
Aeglaselt tõstsin pilgu ja vaatasin talle otsa. Tema näos oli selline külm ilme, mis uskumatul kombel kohutas mind. Ma poleks usanud arvata, et Kris võib mind hirmutada. Tema sügavsinised silmad oli tõsised ja läbitungimatud. Ma olin harjunud tema ükskõikse olekuga, aga see, mida ma praegu nägin, sellega ei harju ma kunagi.
“Meil ei ole millestki rääkida,” laususin vaikselt.
“Pärast tänast tõesti pole,” sõnas noormees külmal toonil. Tõstsin veidi üllatunult pilgu ja vaatasin talle küsivalt otsa.
“Unusta kõik, mis meie vahel oli või mis ei olnud.” Ta tegi pausi ja muigas kummaliselt. “See pole ju nii keeruline, kui sa just...” Ta vaikis taas ning hetkeks nägin ma tema näos, midagi muud peale ükskõiksuse ja ülbuse, kuid siis see kadus ning ta jätkas. “Kui sa just minusse nii sügavalt armunud pole.”
Viis, kuidas ta seda ütles oli veidi õel, kuid tundsin ta hääles mingit teist kummalist alatooni, kuid ma ei teadnud, mis see oli. Keskendusin rohkem tema sõnadele.
“Ei,” vastasin ainult.
“Ei?” kordas ta küsivalt ja kortsutas kulmu.
“Ei, ma pole sinusse armunud,” vastasin peaaegu sosinal. Teades samas, et see oli suur vale.
“Ma arvan, et sa valetad,” teatas noormees rahulikult. “Ma näen su näost, et sa oled minusse armunud.
Miks ta juba ära ei lähe? Kas ta ei näe, kui palju haiget ta mulle teeb? Kas ta tahabki mulle haiget teha? Viimase küsimuse küsisin kogemata kõva häälega.
“Sulle haiget teha?” kordas noormees ja kergitas kulmu. “Aga sa polnud ju minusse armunud, seega ei saaks ma sulle haiget teha. Või saaksin?” lisas ta mõtlikult.
“Mina palun lihtsalt ära,” sõnasin ja lootsin samas, et ma ei hakka tema ees nutma.
“Ma arvan, et veel mitte. Me pole veel kõike selgeks rääkinud,” sõnas noormees.
Me seisime ikka veel esikus ja äkki Kris lihtsalt kõndis minu tuppa. Mul ei jäänud muud üle, kui pidin talle järgnema ning see tekitas minus tunde nagu see poleks minu kodu, vaid hoopis tema oma.
Ta istus minu voodil öeldes:” Niisiis, sa oled minusse armunud, aga sa pead sellest üle saama.”
Istusin toolile tema vastas ja sõnasin ärritunult:” Mitu korda ma pean ütlema, ma ei ole sinusse armunud.”
“Ma arvasin, et me mõlemad saime aru, et oled ja võime nüüd edasi minna.”
“Sinusugusesse inimesse ei saa keegi armuda.”
“Kuidas arvad,” lausus Kris ootamatult vaikselt ja kuidagi eemalolevat. Siis ilmus ta näole naeratus ja ta jätkas:” Sul oleks parem eluga edasi minna. Minul on Marleen ja sinul...” Ta tegi pausi, enne kui lisas:” Küll sina leiad ka endale kellegi.”
“Jah, kellegi, kes mulle ei tee nii palju haiget, kui sina,” vastasin ärritunult ja tõusin toolilt püsti.
Noormees silmitses mind veidi kummaliselt ning enne, kui ma aru sain, oli ta mu kõrval ja surus oma huuled minu omadele. See kestis, vaid mõne sekundi, enne kui ta eemale tõmbus ja mina teda jahmunult vaatama jäin.
“Usu mind, ma ei tahtnud sulle haiget teha,” sosistas Kris peaaegu hääletult. “Nii on kõigile parem,” lisas ta.
Ta puudutas oma üllatavalt sooja käega mu põske ja lihtsalt vaatas mind. Tema sügavsinistes silmades oli tagasi see hooliv pilk, kuid ainult hetkeks. Ta võttis käe peagi mu põselt ettevaatlikult ära ja enne ukse juurde jõudmist sõnas:” Sa leiad endale kellegi parema ja saad minust üle.”
Seejärel oli ta läinud ja mina...Ma istusin voodile, kus ta mõni hetk tagasi oli olnud ja mõistsin, et see oligi lõpp. Meie lõpp. See ei olnud siis, kui ta mu maja jättis ega ka siis, kui ma teda Marleeniga nägin. See oli nüüd, kui ta siia tuli ja mind viimast korda suudles. See oli lõpp.
Viis päeva hiljem olin koolis ja püüdsin mitte vaadata oma läheduses istuvaid Marleeni ning...Krisi. Ma üritasin järgida Krisi soovitusi ja ta unustada, kuid see polnud lihtne, kui tema ja Marleen koguaeg mu nina all olid.
“Ära lihtsalt vaata nende poole,” soovitas Silvia. “Kujutle, et neid pole olemas.”
“Seda ma üritangi teha,” vastasin ohates.
“Sa pead kellegi teise leidma,” lausus Kaisa, kes istus mu kõrval.
“Näiteks Lauri,” teatas Sandra ja pilgutas mulle silma.
“Lauri?” pärisin küsivalt.
“Jah, kas sa pole näinud, kuidas ta sind vaatab?” vastas Sandra kelmikalt ja heitis pilgu Laurile, kes meist veidi kaugemal oma sõpradega istus.
Noormees lehvitas mulle, kui nägi, et ma teda vaatasin. Lehvitasin kohmetult vastu ja vastasin Sandrale. “Ei, ma pole näinud.”
“Sest sa vahid koguaeg Krisi,” ütles hoopis Kaisa ja raputas pead. “Sa pead eluga edasi minema.
“Ma üritan,” vastasin.
“Liiga vähe,” sõnas Silvia.
“Võimalik,” nõustusin temaga ja tal oli tegelikult õigus. Oli aeg edasi liikuda.
Mõni päev hiljem saabus kauaoodatud sügisvaheaeg ja sain lõpuks ennast korralikult välja magada ja mitte ainult seda. Ma olin sada protsenti kindel, et sain Krisist viimaks üle. Või vähemalt nii kauaks, kui ma teda jälle näen. Ma nägin teda korraks peol, mille Lauri sügisvaheaja auks korraldas, kuid rohkem mitte ja ma olin selle üle tänulik. Tema mitte nägemine oli just see, mida vajasin, sest see oli ainus võimalus, mis aitas temast üle saada. Suure osa vaheajast veetsin Sandra, Kaisa, Silvia ning...Lauriga. Noormees kutsus mind üleeile välja ja mul oli temaga väga tore. Nüüd oli kätte jõudnud vaheaja viimane päev ja ma tundsin ennast nii hästi, et mõte homsest kooli minemisest, ei hirmutanud mind, sest mida rutem kool algab, seda rutem see ka lõpeb.
Pühapäeva olin kodus ja õppisin. Mu hinded olid veidi liiga katastroofilised ja mul oli viimane aeg, et end käsile võtta. Õnneks või siis kahjuks, polnud mul kuigi palju õppida ning terve õhtu veetsime papsiga teleka ees laiseldes, süües pitsat ja vaadates mingit komöödiat, mis mind kordagi naerma ei ajanud. Mu isa aga naeris meie mõlema eest ja selletõttu jõudsin järeldusele, et meie huumorimeel oli väga erinev.
“Oli ju naljakas?” küsis ta ühel hetkel, kui sai naeru viimaks pidama.
“Jah, oli küll,” vastasin tuima näoga.
“Sa ei mõista üldse nalja,” lausus paps mu nägu nähes.
“Ega vist. Ma pole sinu huumorisoont pärinud.”
“Kahjuks on see nii,” vastas isa ja ma pööritasin silmi.
“Ma lähen magama ja jätan su üksinda naerma,” laususin, tõustes diivanilt püsti.
Vastuseks kostis naeruturtsatus ja ma pööritasin taas silmi. Oma toas olles kuulsin veel kaua, kuidas isa üksinda naeris ning ma turtsatasin selle peale. Mul oli tunne, et kumbki meist polnud eriti normaalne.

See jutt läheb järjest paremaks. :)

Aitäh:)

Mitte et ma nüüd midagi halvasti tahaks öelda aga vägisi kisub selliseks tavaliseks noorte jamaks. Sa jätad mind mingi teise tšiki pärast maha ja siis ma üritan sinust üle saada teise kutiga sul nina all semmides.
Okei, tegelt ma loodan et nii jamaks asi ei lähe sest muidu ma ei viitsi lugedagi