Delaran - esimene aasta

Kes on varem sellenimelist juttu lugenud ja vaatab, et info on ka sama, siis ma otsustasin juttu veidi ümber teha. Tõsta sündmusi veidi teistpidi ja jätta midagi ka järgnevateks kaheks kooliaastaks. Seega, algul võib tunduda täpselt samasugune nagu enne oli, kuid ühel hetkel märkate kindlasti muutusi. Praegu on mul olemas nii 40 peatükki ja ma plaanin iga nädal siin avaldada nii 2-4. Sõltuvalt peatüki olulisusest, pikkusest ja minu viitsimisest. Alguses ka muidugi tihedamini, sest siis on vähem muudatusi. Vähemalt 3 kuud peaks seega lugemist jaguma. Ilusat lugemist!

Taaniel
Taaniel astus autost välja ja polnud põrmugi üllatunud leides end paari meetri kõrguse raudsepistustega värava eest, mille mõlemad pooled olid kutsuvalt avatud. Noormees vaatas paremale ja vasakule.
Pooleteisemeetri kõrguses kivimüüris oli üks sissepääs, nii palju kui ta nägi. Värava kõrvale müürile olid kinnitatud sepistatud raudtähed, mis moodustasid müüri taga peituva asutuse nime: Delarani Erakool. Selle all, väiksemate raudnumbritega oli märgitud aastaarv 1815. Poiss turtsatas. See ei avaldanud talle mingit muljet. Selja tagant kostis kolksatus, ning noormees heitis kannatamatu pilgu üle õla.

Mustas Mercedese pagasnik oli avatud ning autojuht tõstis sealt ägisedes välja Taanieli ülemäära rasket nahkkohvrit. Too keskealine mees polnud nende pere tavaline autojuht. Terve Taanieli elu nende sõidukeid juhtinud Thomas oli tema vanemate hinnangul liiga lihtsalt mõjutatav ja arvati, et Taaniel oleks tekitanud sõidule uue sihtpunkti, mis ei oleks olnud Delarani Erakool. Isegi lennukiga ei lubatud tal seetõttu tulla, et Taanielist oli oodata kuskile mujale lendamist. Seega, tehtigi tema pärapõrgusse viimine ühe palgalise sohvri hooleks, kes ei rääkinud terve sõidu ajal sõnagi ning ei keelanud isegi poisil nahksisuga autos suitsetada.

Poiss pööras pilgu tagasi koolile, astus läbi väravate ning alustas mööda laia munakivisillutist kõndimist. Tavaline Taaniel oleks aidanud autojuhil kohvrit tassida. Ent tegu polnud Thomasega ja trotslikul ning süngel Taanielil oli täiesti pohhui sellest, kui kohver oleks ka kõik mehe varbad lömastanud.

Mõniteist meetrit hiljem pärast avanes Delaran talle täies ilus. Künka otsas asetses kolmekorruseline peahoone, mida kaunistasid loendamatud õrged kitsad aknad. Teise korruse kitsas palkon ning väike rõdu andsid mingit kergust. Hoone tagumisest paremast nurgast kõrgus ümmargune torn, mille aknad olid vastupidiselt väikesed ning madalad. Teise korruse paremast nurgast sai alguse galerii, mille abil oli peahoone ühenduses väiksema ja ilmselgelt hiljem ehitatud kõrvalhoonega. Galerii alt läks jalgrada edasi kaugemale puude vahele, kust suunast võis Taaniel hoolega kõrvu teritades hirnatusi kuulata.

Erakoolide brožüüris kirjeldati Delarani, kui pärli mis on säilitanud praegusest maailmast juba kaduma hakanud ranguse ja kust igast poisist saab džentelmen ning igast tüdrukust leedi. Internaatkool asus kaugel suurlinnatulede ahvatlustest ning muudest asjadest, mis tagasid igale tänapäeva teismelisele harjumuspärase elustiili. Kooli territooriumil olid keelatud mobiilid, arvutid, mp3 mängijad. Kiusatuse vältimiseks puuduvat tubades isegi seinakontaktid. Võib-olla kuulujutt, võib-olla ka mitte. Telefoni saab kasutada kord nädalas ja pool tundi. Graafikujärgselt. Muul ajal erandjuhtudel. Paberkirju võis saada nii palju kui tahad, pakke üks kuus ja mitte keelatud asju. Arvutid olid üksnes kooli arvutiklassis. Mõeldud õppetööks ja piiratud netikasutusega.

Esimese semestri õpilastele suletud koht. „Põhimõtteliselt nagu noortevangla, ainult et pead ise peale maksma,“ oli Taaniel öelnud, kui kooli õpilaste käsiraamatut luges. Juhtkond arvas muidugi teistmoodi.
„Sellises veidi kammitsetud õhkkonnas tekivad tihedad sidemed ja alguse saavad eluaegsed sõprussuhted,“ õhati koolitutvustuses. Tõesti, ega sellises vanglas olles muud üle ei jäänud, kui kaasvangidega suhteid luua. Õige koht, kuhu kõrgid von Erbachid said oma ainsa lapse saata.

Kolosaalse hoone tagant paistvad tumedad vihmapilved ja kerkiv tuuleiil ei parandanud üldmuljet. Poiss tõmbas pea õlgade vahele ning jätkas kiirel sammul kooli poole kõndimist.

Taaniel von Erbach – juba lõppeval suvel oma 15sünnipäeva tähistanud noormees, keda pidas võluvaks iga temaga kohtunud naissoost olevus, isegi kui ta seda ei tunnistanud. Taaniel teadis seda ning oli varmas oma teadmisi ära kasutama.

Vanas koolis lisamagustoit? Ütle vaid söögijagajale kuivõrd hästi uus soeng talle sobib. Vaja saada vastuseid kontrolltöö ajal? Tee kõrvalistuvale plikale silma ja kasseeri sisse klassi parim hinne.

Ta võis olla ka jalustrabavalt kena ning vaimustav... Kuid Taaniel oli harjunud peitma oma südamlikku poolt pideva sünge pilgu taha. Kulm kortsus, julm ja otsekui kivist südamega. Ning ärge öelge, et see ei lähe plikadele peale... Kas rohkem meeldiks neidudele kutt, kes pidevalt naeratab ja särab või kutt, kes enamjaolt on salapäraselt sünge ja vahel harva laseb muigel särada. Muidugi, jättes hoolikalt mulje, et selle sädeleva naeluhelgi põhjustas just too tüdruk... Vastavalt Taanieli kogemustele, kiputi eelistama teise kategooria inimesi ning Taaniel oli selleks kategooriaks vajaliku käitumise lausa meisterlikult omandanud.

Kümbleva metsnõia skulptuurini jõudes, mis ühtlasi oli ka purskkaev, poiss seisatas. Ahvatlevalt naeratava kuju käes olevast sarvest valgus vett tema marmorist juustele ning üle rindade ja ristatud jalgade vulinal vette. Taaniel turtsatas. Range erakool ja siis mingi erootiline kuju peasissepääsu ees? Nagunii mingi rikkurist lapsevanema tõusiklik nõudmine, et too monstrum paigaldadaks väärika hoone ette. Rikkuritest vanemad ja nende soov oma võsukesed kuskile pärapõrgus asuvasse kooli peita.

Taanielil oli endiselt selgelt meeles šokk ja uskumatusetunne, kui selgus et vanaisa surma tõttu saadetakse ta internaatkooli. Ta oli terve oma senise kooliea saatnud mööda New Yorgi kesklinnas asuvad preštiižses Trinity nimelises erakoolis. Ootuspäraselt pidanuks Taaniel seal ka keskkooli läbima aga ei. Teda ootas ees pagendus tuhandete miilide taha. Ning miks? Sest tema vanemad, pidevalt reisivad ärihaidest vanemad, ei saanud enam järeltulijaga hakkama, kui suri ainus inimene, kes nende poolkogemata sündinud pojaraasu kontrolli all hoidis. Taanieli vanaisa, tema isa Alexandri isa, William Otto von Erbach.

Siiani terve kui raudpurikas, oli William juunikuus infartki saanud ja poisi elust ootamatult lahkunud. Taaniel pööras täiesti ära, kui uskuda tema vanemate väiteid. Et seda ärapööramist täpsustada ja selgeks teha, kui suureks tülinaks poeg õigemini muutus siis tema vanemad pidid lausa kahel korral oma ärireisid katkestama ja politseile Taanieli käitumise kohta selgitusi jagama, miks järjekordne kalli raha eest palgatud lapsehoidja ei suutnud Taanieli joomingutest ja laamendamistest eemal hoida.

Need lapsevõõrad, vaid paberi järgi lapsevanemad võisid samas täiesti siiralt uskuda, et kõige kallima tunnihinna ja rohkemate diplomitega hoidja suudab ühe leinavalu käes vaevleva teismelise kella 11ks voodisse kupatada. Nagu poiss hiljem teada sai, anti tema vanematele selge käsk – poiss kontrolli alla või ootab ees suhtlus lastekaitse ja politseiga teemal, kas nad on ikka vanemateks sobivad.

Augusti viimasel nädalal, kui Taaniel ühe koolivenna Upper East Side korteris suve korraliku pauguga ära saatis, sadasid tema vanemad sinna sisse ja tõid Taanieli koju. Või pigem tarisid, kui arvestada noormehe joobeastet. Nad halasid, eriti ema, ning kurtsid, kui haiget teeb neile poisi käitumine. Taanielit ei huvitanud see kas ja kui palju ta vanematele haiget tegi sellega, et oma noorust maha pidutses, selmet et hea tuleviku nimel tööd teha. Ta üritas seda oksendamiste vahepeal ka vanematele selgitada aga keel oli vist liiga pehme. Hiljem voodis sai Taanielile selgeks ka see, et isegi kui ta jäänuks uskuma nende armastust ja hoolivust vanduvaid väiteid, poleks see teda lihtsalt kottinud.

Kes käskis paariaastase põnni vanaisa hooleks jätta, et ise karjäärimaailma redelil kõrgematele astmetele ronida. Ja oleks siis ainult see, et päeval hoiab vanaisa ning õhtul hüpitab isa põlvel ja ema annab head-ööd-musi. Taanieli vanemad olid ehtsad visiitvanemad. Nad põhimõtteliselt loobusid poisi kasvatamisest, eelistades alati karjääri. Ema ja isaga kohtus poiss jõulude ajal, sünnipäeva paiku ning siis ebaregulaarselt ehk kaks korda kuus. Mitmed poisi sõbrad olidki arvanud, et ta on orb ja vanemate surma tõttu Williami kasvatada.
Nüüd ootamatult oli vaja neil hakata täiskohaga vanemaid mängima aga ei! Selle asemel, et alustada viimaks ometi 15 aasta jooksul tehtud vigade silumist, andsid nad jälle vastutuse käest ja kinnitasid veelgi minevikus tehtut: karjäär on prioriteet, Taaniel on teisejärguline.

Seetõttu ootaski teda ees majapidajanna pakitud kohver ja teadmine, et oma keskkooli veedab ta Delarani Erakoolis. Surunud Taanielile kätte õpilase käsiraamatu ja küllaltki paksu „Delarani Erakooli reeglid“ köite, utsitasid nad teda autosse istuma. Neil oli kiire, Kuala Lumpuri lend ootas.

„Et siis tänupühadeni,“ ütles isa reipalt.

„Ma panen Malaisiast midagi kõrvale sinu jaoks. Kommi ehk,“ lubas ema närviliselt naeratades. Taaniel nägi, kuidas ta käekella piilus ning poisi nägu kivistus. Sõnagi vastamata istus ta autosse, pööramata tähelepanu isa väljasirutatud käele ning kallisatada soovivale emale. Autojuht sulges ukse ning noormees sulges silmad. Tal polnud mingit mõtet nina vastu klaasi pressida ja vanemaid vaadata. Nad ei jäänud valge taskurätikuga lehvitama. Nad pöörasid selja enne kui sohver jõudis mootoritki käivitada, et omavahel äriasju arutades tuppa jõuda ning enne lennujaama jõudmist ja äriklassi pehmetele toolidele istumist riided vahetada. Nii olid nad alati teinud, Taanielile selja keeranud ja tema elust ärisse kõndinud.

„Palun, härra von Erbach.“ Taaniel krabas kannatamatult tema poole siruttud kohvri.

„Ma annan teie vanematele teada, et jõudsite kohale.“ Hetke ootas ta vastust aga Taaniel pööras selja. „Head päeva härra,“ kostis veel ja siis ta lahkus.

Paar trepisammu veel üles astunud sirutas Taaniel käe, et avada viimane takistus tema ja oma tulevase „kodu“ vahel.

Lukus. Uhke tammeukse mõlemad pooled olid kindlalt lukustatud.

„Kurat,“ vandus Taaniel, avades esimest korda pärast New Yorgist väljasõitmist suu. Ta virutas pettumusest tanksaapaga vastu ust ning oli juba valmis trepile istuma, kui kuulis seest teravat kontsaklõbinat liginemas.

Taaniel tõmbus tagasi ja võttis sisse oma tavalise uue-tuttava-positsiooni: keha sirge ja kange, kitsaste huultega suu veelgi rohkem kokku surutud, silmad kergelt vidukil ja kulm kortsus. Ta ei pannud ka käsi risti, nagu tavaliselt inimesed teevad – see näitab ebakindlust – vaid pani ühe käe taskusse ja teisega hoidis kohvri käepidemest. Kolm korda sügavalt sisse hingates jäi ta ootama kedagi, kes parasjagu lukku keeras.

Tammepuust uks avanes suure kriiksatusega ja Taaniel väristas õlgu. Vastik. Erakool, mille aasta maks on jõhkralt palju ja natuke õli osta, et ukse avamine kõrvakuulmist ei tapaks on liiga kallis?

Kauem tal vinguda ei lastud, sest ukse tagant ilmus välja naine, kes esimese asjana nina kirtsutas ja teatas: „Palun võtke teadmiseks, härra de Bismarck, et meie koolis on ustel koputid,“ ta osutas kotkakujulisele rauast koputile mis uksel ilutses. Taaniel heitis sellele korra uudishimutseva pilgu ja pöördus siis tagasi naist kuulama, üritades samal ajal teda ka silmitseda.

Range tumehall pintsak ja põlvini ulatuv samast riidest seelik. Tumepruunid juuksed olid kinnitatud mehhikopäraselt – keskel lahk ning taha rangesse krunni tõmmatud. Võõras naine jätkas manitsemist: „Seega, palun mitte edaspidi jalaga taguda. Võiksite olla vähemalt nii tsiviliseeritud, et kui koputit ei silma, siis kasutate oma sõrmenukke.“ Ta koputas näite tarbis uksele ja koputuse kaja levis vaiksesse hoonesse.

Poiss põrnitses naist, kes lasi vaikusel vaid mõne hetke kesta. „Ma olen Evette Carnes. Õpilaste jaoks direktriss Carnes.“ Ja alles nüüd kutsus ta poisi sisse.

Taaniel oli endiselt niivõrd torssis, et peaaegu ei pööranudki tähelepangu fuajee hallile kivipõrandale, tumedatele tahvelseintele ning lampidele, mis imiteerisid küünlaid. Kedagi polnud näha.

Direktrissi kabinet esimese korruse teises otsas oli aga puitpõranda ning heledaks värvitud seintega. Seinaäärsetel riiulitel olid raamitud pildid ning erinevad teosed, nurgas seismas üksik pleekinud välimusega gloobus. Naise käeviibe juhatas poisi ühte kahest heledast tugitoolist.

„George Richard Delaran oli ristiisaks kolmele vennale, kelle ema suri sünnitusel ja isa jahisõidul. Orbudeks jäänud poisid kolisid ristiisa juurde. Nad muutusid lähedasteks ja George ei tahtnud – osalt ka noorima poisi viletsa tervise pärast – neid kaugele kooli saata. Seega otsustas ta ise ühe luua, kasutades selleks oma eluhoonet. Delarani kooli esimene õppeaasta oli 1815 ning õppetööd alustas 4 õpilast.

Kirjanikust George jättis endale vaid mõned eluruumid ning lasi metsa ehitada suvemajakese, kus kirjutas aastatel 1830-1845 oma tuntumad teosed „Lossivaimude ülestunnistused“ ja „Viimase päeva viimane hetk“.
Pärast Delarani surma 1854. aastal, võttis kooli üle vendadest vanim Charles Cheyne ning Delaran jäigi erakooliks.

1975.aastal avati Delaranis esmakordselt ka tüdrukute vastuvõtt. 1980. aastal valmis uute klassiruumide tarbeks ning ruumipuuduse lahendamiseks kõrvalhoone, mis ühendati peahoonega galerii kaudu. 2002. aastal lõpetati kapitaalremont kõigis kooliterritooriumi hoonetes.

Meie kool on üks väiksemaid erakoole üldse. Kõige rohkem oli meil õpilasi 1992.aastal, kus õppis 125 õpilast aga praegu oleme jäänud 72 juurde. Igas lennus 24 õpilast, 12 poissi ja 12 tüdrukut. Kokku on kolm lendu. 9.klass on I lend, 10.klass on II lend ning meie lõpuklass 11.klass on III lend. Eel-„

„Misasja?“ segas Taaniel teravalt vahele. „Aga neljas aasta?“

Direktriss tegi imestunud näo. „Kas sa siis ei uurinudki kooli kohta, kuhu õppima tuled?“

Poisi nägu lõi õhetama ja kui ta ei vastanud, jätkas direktriss: „Me usume, et Delarani õpilased on piisavalt võimekad ning meie kooliga sobib paremini keskkooli programmi kolme aastaga läbimine. Niimoodi anname ka võimaluse varem ülikooli astuda. Soovijatele pakumeka neljandal aastal toimuvat vahetusaastat Euroopas. Kui aga keegi ei suuda meie tempoga sammu pidada, on tal võimalus läbida neljas keskkooliaasta mõnes meie partnerkoolis.“

Direktriss tegi pausi aga rohkem küsimusi ei kõlanud ning ta jätkas: „Iga aasta korraldame ka stipendiumikonkursi ning üks vähemate võimalustega andekas õpilane saab kolmeaastase tasuta stipendiumi, mis katab kõik kooliga seotud kulud. Alates õppemaksust ja lõpetades ekskursioonide taskurahaga.

Täpsemat infot saad oma käsiraamatust, mis sul kindlasti olemas on või lennuvanema käest, kui ta määratud on. On sul veel küsimusi?“

„Ei.“

„Väga hea aga ma arvan, et need tulevad kui sa pole tõepoolest koolis toimuvaga tutvunud.“

Taaniel turtsatas ja direktriss muigas. Paar hiireklikki ning surisev printer väljutas paberilehe, mille naine üle laua Taanieli poole lükkas.

„Nii, siin on sinu tunniplaan,“ lausus direktriss Carnes kergelt ja võttis äsjaprinditud paberilehe. „Ma soovitan sul mitte tundidesse hilineda, õpetajad ei suhtu sellesse kuigi hästi. Kui sa imestad, miks pole kusagil kirjas, kus tund toimub, siis see on seetõttu et sa saaksid kiiremini teiste õpilastega tuttavaks. Küll nemad teavad. Proua Smith, ühiselamu eest vastutaja ootab sind vestibüülis ja näitab ette sinu toa. Võid minna.“

Noormees sirutas end kiirelt ja napsas veel üsna sooja lehe, et sellele pilk peale heita. Paberilehe kätte saanud, valmistus poiss tõusma, kuid vajus koheselt tagasi istuma.

„Kuigi ma arvan, et te olete äärmiselt korralik inimene, tundub, et te olete hetkel ühe vea teinud,“ lausus Taaniel kergelt kulmu kortsutades, kui tema rohelised silmad vilkalt üle tabeli liikusid.

Direktriss Carnes kergitas kergelt kulme, olles justkui üllatunud: „Nii, ja see viga on?“

„Mul ei saa olla päevas nii palju tunde!“ teatas Taaniel põlastavalt ja viskas paberilehe tagasi lauale.

Direktriss võttis paberilehe kätte ja saatis sellest pilgu üle. Taaniel aimas, et tõenäoliselt sellele olukorrale naine vihjaski, kui ütles, et keegi pole veel küsimusteta lahkunud. Pärast ebavajalikku ülekontrollimist sirutas direktriss tunniplaani tagasi poisi poole. „Tunniplaan on täiesti õige. Ma ei saa aru milles on probleem,“ lausus Carnes kergelt ning kallutas pead veidi viltu, et kuulata Taanieli vastuväidet, just nagu iga õpilane tunniplaani nähes seda tegi.

„Kergelt seadusevastane või mis,“ lausus Taaniel pilkavalt.

„Aga absoluutselt mitte! Muidugi, me ei tee minimaalse õppekava järgi ja rihime pigem maksimumi aga ma võin garanteerida, et kõik on korras,“ ütles Carnes rahuloleva tooniga ja kallutas pead teisele poole, oodates edasisi väiteid.

Kuid naise üllatuseks tõusis Taaniel püsti, murdis paberilehe kokku ja pistis pükste tagumisse taskusse. „Hüva siis.“

Jasmin
Jasmin avas juba neljandat korda krääksuvate hingedega peaukse. Aastaajad olid vaheldunud, tüdruku tuhkblondid juuksed viie sentimeetri võrra pikemaks kasvanud aga kool polnud ikka veel suutnud mõnda tilka õli hingedele kulutada.

Esmakordselt tuli Jasmin siia siis, kui oli selgunud, et tema on oma piirkonnast valitud viie stipendiumitaotleja hulka ning neile korraldati ühine ekskursioon koolihoonetes. Sellele järgnes põhjalik online test. Teist korda kutsuti Jasmin siia talvel, kui ta jõudis 25 parima hulka ning algas juba tõsisem konkurss. Läbi oli vaja teha vestlus direktrissi, psühholoogi ja paari õpetajaga. Lisaks ka üks kolmanda lennu lõpetanud õpilane. Vestlus toimus peahoone ühes klassiruumis ning selle taga närveldajatele, kes alles oma korda ootasid, ei öelnud intervjuu läbinud sõnagi. Isegi naeratust või õlakehitsust ei jagatud ning arusaadav ka – kellegi teise hästi läinud intervjuu tähendas väiksemaid šansse enda jaoks.

Häbelikule Jasminile oli see intervjuu erkordselt raske. Miks ikkagi internaati tulla? Perest eemaolekut ei karda? Miks Delaran? Kas tema vana tavalise linnakooli A’d on ikka piisavalt A’d, mitte Delarani ja teiste tuntud erakoolide C’d?

„Mul läks nii metsa,“ ütles ta lõpuks kaugliinibussilt maha astudes ja ootava ema õla peale nutma vajudes. Jasmin oli juba mõtte Delarani tulekust kalevi alla pannud, kui märtsi algul tuli telefonikõne ja kiri kulleriga, et just tema valiti terve riigi soovijate hulgast välja. Võimalus õppida kolm aastat top25 kuuluvasse koolis? See oli täitunud unistus! Paar järgnevat nädalat käis tüdruk ringi üksnes naeratus suul.

Kolmandat korda Delarani külastades olid kaasas juba ka vanemad, kes pidid lepingutele alla kirjutama, ning kelle direktriss isiklikult tuurile viis. Tütre pääsemine erakooli oli tervele McCallide perele lisaks tohutule rõõmule ka ülim kergendus. Ära tasusid reisimiseks kulutatud ning hoolega kogutud rahasummad ja langes mure, kuidas tagada Jasminile tema võimetele ja unistustele vastav haridus. Teistele Delarani õpilastele polnud need rahasummad tõenäoliselt mingi eriline probleem aga Jasmini müüjast emal ning bussijuhist isal oli veel kaks nooremat last ülal pidada. Ja pere esiklapse üle olid nad põhjendatult uhked, rääkides igale tuttavale ja sõbrale, et Jasmin asub õppima Delarani Erakoolis.

Uks langes järjekordse kriiksatuse saatel kinni ning Jasmin jäi direktrissi ootama. Ta teadis küll, kus tema kabinet asub ent eelistas seista füajee kivipõrandal, peenikesed näpud kulunud kohvri käepidet pigistamas. Ta oli palunud saata vormiriided varem, et vältida oma taaskasutusringidest pärit riietega teiste õpilaste pilgu alla tulemist. Kool oli talle vastu tulnud ning seega oli tal seljast tume villane poolmantel, lühike kollase-mustaruuduline seelik, valge triiksärk ning seelikuga samas mustris lips.

Paar minutit oodanud, jõudis Jasmin arvamusele, et niipea kedagi ei tule. Korraks välgatas ta peas läbi mõte minna siiski direktrissi kabientile kopitama, kuid idee kadus sama kiirelt kui tuli. Koolis teati, et ta saabub see kellaaeg ja küllalt keegi tuleb vastu, kui aega saab.

Seetõttu istus Jasmin akna all olevasse punase riidekatte ja paksu polstriga mugavasse tooli ja tiris kohvrist välja väikese joonistusploki koos musta pastapliiatsiga. Hajameelselt kitsa musta raamiga prille kohendades lehitses ta plokki seni, kuni jõudis poolelioleva tiibadega kassi pildini ning asus seda lõpetama.

Viis minutit hiljem, kui Jasmin oli jõudnud kassi vasaku tiiva hoosulgede viimistlemiseni, kuulis ta lõpuks kontsaklõbinat pea kohalt, mis tuli mööda peatreppi alla. Jasmin suskas ploki umbropsu tagasi kohvrisse, surus ka pastaka järgi ning tõusis püsti.

Allakõndija oli loomulikult direktriss, kes süvenenult oma märkmiku lehitses. Viimaselt trepiastmelt põrandale astunud, tõstis naine pilgu ja vaatas keset fuajeed seisvat tüdrukut.

Musta mantli paar ülemist nööpi olid lahti ja paistis koolilips, blondid juuksed olid hoolikalt sirgeks kammitud, tukk otsekui loodiga tõmmatud ning prillid seisid ninal sirgelt. Muidu võinuks arvata, et tegemist on rahuliku ja tasakaaluka tütarlapsega, ent põskedele ilmunud tumepunane varjund andis märku, et tal on ebamugav direktrissi pilgu all seista.

„Tere Jasmin,“ lausus direktriss kergelt naeratades ja heitnud viimase pilgu märkmikku, sulges selle. „Ma just vaatasin kalendrist, et sa pidid praegu saabuma. Anna andeks, et ma õigeaegselt ei tulnud. Teised õpilased hakkavad ka varsti saabuma ja kontrollisin tube üle.“

„Pole hullu, madame, ma ei oodanud kaua,“ lausus Jasmin naerates. Kes on tema, et direktrissile hilinemist ette heita.

Direktriss viipas käega ja Jasmin asus kuulekalt tema kannul trepist üles minema.

„Niisiis, tunniplaan ja koolivorm on sul käes?“ päris naine esimesele trepimademele jõudes ja lubas endal ühte pilgu Jasmini poole heita.

„Jah, kõik on mul olemas,“ vastas Jasmin kergelt hingeldades. Ta ei teinud üldse trenni ja isegi niivõrd pisikese kohvri ülesvedamine oli tema jaoks raske. Aga küll ta hakkama saab. On läbinud kadalipu kooli saamiseks ja kadalipp esimeselt korruselt teisele korrusele tõusta, pole selle kõrval midagi.

Direktrissi järel sibades läbis ta esimese lennu peamiselt kollastes toonides sisustatud puhketoa. Oma tuba polnud ta veel varem näinud, sest kevadel ei osanud direktriss öelda, millisesse kolmest tüdrukute magamistoast ta paigutatakse. Nüüd oli see selge.

„Tunne end nagu kodus ja näeme kell kaheksa söögisaalis,“ ütles direktriss Carnes, lükates lahti raamatukogu nurgakesest paremal pool asuva toakese ukse. Jasmin tänas teda naeratades, sulges ukse seestpoolt ja lubas endale momendi imestamiseks.

Ukseavast paremale jäi toa ainus laud ja tool. Otse tema ees olid risti aga kaks voodit. Mõlema aseme juurde kuulus ka öökapp, punasetriibulise kangaga lambikupliga öökapilamp ning kapp isiklike asjade tarbeks. Sammukese edasi astunud, paljastus nurga tagant vasakpoolse seina ääres asuv kolmas voodi, peatsi kõrval uus öökapp ja riidekapp. Neljas voodi oli samamoodi risti, asudes aga taga vasakus nurgas ning vasaku seina ääres oleva voodi ja tolle nurgas oleva voodi vahele jäi viimane öökapi ning kapi komplekt.

Jasmin valis voodi, mis seisis paralleelselt vasaku seinaga, ehk ainus voodi mida ei näe kohe tuppa astudes. Pehmele madratsile istuma vajudes lubas ta veel paar jõudeolemishetke, mis sobisid ideaalselt terve päeva kulunud reisi lõpetamiseks. Mõne hetke möödudes ajas ta aga end püsti. Poole tunni pärast algas juba õhtusöök ning enne seda soovis ta veel asjad lahti pakkida.

Neli riidekappi neljale tüdrukule. Iga kapp oli pea kahe meetri kõrgune kitsas kollakast puidust aga tumedate uste ja riiulitega mööbliese. Vasakul poolel, vallates 2/3 kapi pikkuses oli üks suur uks, mida avades sai Jasmin kappi riputada oma vähesed riputamist nõudvad rõivad – koolivormi mantel, paar peokleiti, varu triiksärgid ning seelikud. Parem pool koosnes samas ulatuses neljast kitsast sahtlist. Ühte surus Jasmin aluspesu ja sokid, teise õnnestus tal aga mahutada kõik vabaajariided, mis ei käinud koolivormi nimetuse alla ja spordiriided ja ruumi jäi veel ülegi.

Kaks sahtlit jäi tal üle kooliasjade jaoks. Vihikud sai ta juba praegu ära panna, aga need vähesed kooliõpikud, mis nad esimestel tundidel saama pidid, peaksid kergesti ära mahtuma.

1/3 kapist võttis aga kaks kapilaiusega võrdselt laia riiulit täiesti kapi allosas. Ühte neist käisid jalanõud, kui otsustada kiletatud põhja järgi. Tossud, talvejalanõud ning kingad ja rohkem tal polnudki sinna midagi lisada. Teine aga tundus olevat varusahtel ükskõik milleks, mis mujale ära ei mahu. Sinna sahtlisse lükkas ta ka oma lemmikraamatu „Domina“, võttes enne selle kaante vahelt välja postkaardisuuruse foto.

Sealolevatele inimestele naeratades kinnitas ta pildi voodi kohal olevale korktahvlile. Tänupühadeni oli see foto tema ainus võimalus heita pilk emale,isale, kaheteistaastasele Rose’ile ja kolmeteistaastasele Basilile. Foto kõrvale kinnitas ta tunniplaani ning hetke kaalunud, lisas ka kohvri külgmises sahtlis hoitud paberilehe viie eesmärgiga, mille nad pidid klassijuhataja õhutusel endale seitsmenda klassi alguses seadma. Kaks neist („lõpeta põhikool klassi parimana“ ning „keskkool kas Delarani Erakoolis või Annie Wrighti koolis“) olid läbi kriipsutatud. Kolm aga ootasid täitmist. Jasmin luges need endale vaiksel häälel ette: „Õpi ja ära lase teiste arvamusel end mõjutada, see on sinu elu. Lõpeta keskkool parimana. Lõpeta ülikool cum laude.“

Jasmin võis olla üksik, tagasihoidlik ja häbelik aga tal olid oma sihtmärgid ning neid tuli ta siia ka täitma.

Kuigi ma lugesin ka eelmist varjanti Delaranist (kuigi pean mainima, et ma tavaliselt ei loe mitte ühtegi asja kaks korda) siis mul oli hea avastus, sest eelmise varjandi algus oli mul täiesti meelest läinud.. :)
Aga ootan järgmisi osasid :)

Ma lugesin hiljuti eelmist varianti ja ei saanud aru, miks ma seda varem polnud teinud. See jutt on nii hea. Igatahes praegu meeldib mulle Jasmin kõige rohkem ja ootan uut.

AItäh =) Ma õhtupoole panen uue osa ka üles, kui enda läpparisse saan.

Taaniel

Taanieli tuba asus teisel korrusel esimesele lennule mõeldud vasakpoolse tiiva päris tagaotsas. Oma toa poole kõndides aeglustas noormees meelega sammu, et võimalikult palju tähele panna, enne kui kõik koridorid ja ruumid teiste õpilastega täituvad.
Tavaliselt olid isegi väga kalliste erakoolide internaadid üpriski tavalises seisus. Kohe kindlasti polnud põrand hinnalise välimusega tammeparketist, seinapaneelid kaetud vanaaegse hõbedase ja sinaka mustriga tapeediga(koridoris) ning paneelidega, mille alumine osa oli tumedast puidust ja ülemine kollase tapeediga kaetud(puhketoas). Ja siiani polnud Taaniel näinud ühtegi erakooli, mille internaadi seintel oleksid olnud loodusejärgi tehtud maalid. Tavalistes koolides oleks keegi need tõenäoliselt kohe seina pealt maha rebinud. Kuid järelikult siin olid kombed teised. Päris mitmetel maalidel oli kujutatud kollaseid lilli, eriti päevalilli, mis Taanieli arvates võisid siis olla tõesti kooli – või esimese lennu – sümbollilled.

Lisaks maalidele olid seinal ka lambid, mis juba praegu põlesid ja õrna valgust andsid. Uksed olid beežikaskollased, heledast metallist sepistatud lingiga. Asi, mis poisile kohe silma jäi, oli see, et linkidel ei olnud lukukohta. Järelikult ei käinud siin uksed lukku. Aga noh, ega õpilastel ka eriti selliseid väärtasju kaasas polnud.

Tee tema toani oli üpris pikk, kuid varasematest kogemustest teadis Taaniel, et koridori läbimiseks kuluv tunduv aeg on pöördvõrdes ajaga, mis selles internaadis veeta. Praegu veetis Taaniel aega iga pildi juures: krussis karvaga lambad söövad kiviaedade juures; talulapsed mängivad puude all; üksik hobune lamab keset rohelist aasa. Poiss katsetas järgi kuldkollase riidekattega pehmed tugitoolid ning kolmele inimesele mõeldud pruunist väärispuidust äärisega diivanid. Ta potsatas korra istuma ka padjahunnikule, mis asus täpselt beežika kaminasimsiga suure tuleaseme vastas. Kaminast vasakule jäi uks pisikesele rõdule. Teadetahvlil, mis asus raamatukogu nurgas vastas seinal polnud veel midagi ning isegi korktahvel tundus täiesti uus ja kollase peaga nööpnõelad olid kogutud ühte nurka.

Raamatukogu nurgake oli eraldatud poolseinaga, ja sinna pääses üht sissepääsu kasutades. Lihtlabase heledast puidust ja jällegi kollakasbeežiks värvitud laua taga olid õppureid ootamas kaheksa istekohta. Neli Taanielist kõrgemat raamaturiiulit, tihedalt raamatuid täis tuubitud ning üks madalam aga see-eest pikem. Poiss heitis korra raamatuselgadele pilgu: enamik olid kõik õpikud ja päris mitmes eksemplaris. Siingi ilutses seinal maal hiiglaslikust päevalillekimbust ning nurgas seisis üks elus eksemplar.

Poiss tuli raamatute juurest välja, et jätkata lennuruumi sissepääsust vasakule
jäävat teed. Enne nägi ta veel esimest ust, millel kirjas „pesuruum“. Poiss piilus üle ukse sisse. Poolsein, koos mattklaasist ülemise osaga varjas ta otsest vaadet pesuruumile ning noormees pidi sisse astuma. Kolm kraanikaussi, kolm dušši ja metallist rätikutealus. Mingi roosades toonides pink, mis imiteeeris kokkulöödud lumelaudu. Delarani absoluutselt mittesobiv aga ilmselgelt oli see tüdrukute pesuruum ning poiss sulges pikemalt seal jalutamata ukse väljastpoolt. Veel kaks diivanit, asetatud vastastikku. Teine pesuruum, mis oli järelikult poiste kasutuses ja tema ees olid kaks kõrvuti ust, millest parempoolne pidavat siis Taanielile kuuluma.

Ukselinki alla vajutades käis plõks ja uks avanes ülikerge lükke peale. Tänulikult märkis Taaniel mõtetes, et vähemalt siin ei kriiksunud uksehinged nagu piinatud hinged. Sest nagu Taaniel enne tähele pani, olid koridoris lisaks ruumide ustele ka uksed väikeste metallist tehtud „WC“ märgistusega ülemises servas, ehk järelikult tubades wc-sid polnud. Ja kui ka toauks kriiksunuks nagu peauks, oleks iga kord, kui toakaaslane wc-sse läheb garanteeritud ülesärkamine ka kõige magusamatest unenägudest.

Noormees sulges enne tuppaastumist hetkeks silmad ja tunnetas vaikust. Ta oli jälle uues kohas. Seekord kaugel, väga kaugel, vanast kohast ning põhimõtteliselt oli tal sundlus leida uued inimesed ja uued tuttavad. Vaikus oli siiski midagi väga erakordset. Isegi siis, kui ta oli pilvelõhkujas vanaisale kuuluva läbi mitme korruse ulatuva korteri kõige kõrgemal korrusel kõige kaugemas nurgas, oli temani kuulda New Yorgi tänavasuminat. Isegi siis, kui ta end masendusest täiesti täis jõi, niimoodi et midagi ei tunneks, ja ta koidikul mõnes peoruumis viimasena üleval istus, isegi siis kuulis ta hingamist, norsatusi, suudlemist ja muid hääli, mida teevad purjus inimesed. Aga siin oli praegu vaikus. Täpselt senikaua, kuni keegi otsustas, et tal on vaja ilmtingimata välisuksest sisse tulla ja vali
kriiksatus kolmanda korruseni kostis.

Häiritult avas Taaniel silmad ja heitis esimese pilgu toale, kus ta pidi elama vähemalt järgmise aasta, kui mitte kolmgi.

Kohe ukse vastas oli kaks kõrget pruun riidekappi. Paremale paralleelselt seinaga jäi sinise-valgetriibulise voodipesuga voodi. Selle kõrval öökapp, siis jälle kõrge riidekapp, öökapp ja teine voodi.

Taaniel astus sammu edasi, tõmbas kohvri järgi ja pani ukse vaikselt kinni. Kappide taha jäi tulija pilgule varjatuna veel üks voodi ning seega järeldas Taaniel, et tema tuba on kolmene. Ilma pikemalt mõtlemata võttis Taaniel just selle veidi varjatuma voodi endale. Võiks öelda, et parim koht terves toas. Tuppa tulles polnud voodit kohe nähagi, sest kapp oli ees ja otse voodi kõrval oli aken, kust sai välja vaadata, kui tekib unetu hetk.
Taaniel istus voodile, mis tema raskuse all natuke vajus ja vaatas juukseid sasides toas uuesti ringi. Iga voodi kohal oli korktahvel ja mõned knopkad. Tõenäoliselt selleks, et vajaliku materjali sinna kinnitada. Ka oli iga peatsi kõrval väike öökapp pisikese lambiga, et kui sa tunned vajadust öösel lugeda (või õppida) siis sinu soovid ei häiriks teisi magajaid. Peamiselt kollakaasbeežist tehtud kirjatuslaud asus laia aknalauaga akna ees. See oli tühi, kui mitte arvestada järjekordset laualampi. Laua taga oli tugeva seljatoega tool, mille pehmel istmekattel oli samasuguse muster nagu tekikottidel voodite peal.

Taaniel haigutas laialt. Kuigi reis oli lihtne, oli see ta üpris ära väsitanud. Ning mis seal salata, tegelikult hakkas juba ka üpris õhtu kätte jõudma. Poiss tõusis püsti ja kõndis oma nahkkohvrini, mis siiani ukse ees seisis. Kohvri ukse ees olevate vasakpoolse kapini tõmmanud, avas ta vasakul oleva kapiukse ja vaatas üllatusega riideid, mis seal juba valmis rippusid. Eks siis sellepärast kaks nädalat tagasi vanemad käskisidki tal rätsepa juurde minna, et mõõte võtta. Ja Taaniel arvas, et nad tahavad lasta lihtsalt talle paremini istuva ülikonna teha.

Tavaline koolivorm kahes eksemplaris, spordiriietus, ujumisriided ja kerge poolmantel. Taaniel näperdas oma nahkmantlit, mille ta oli alles see kevad ostnud ja mida ta alati kandis. Selle järgi kutsusid paljud teda naljaga lendavaks surmaks, sest poisil oli harjumus hõlmu lahti hoida ja kiirelt kõndides läksid need tõesti laiali nagu tiivad. Pärast poisi vanaisa surma see hüüdnimi kadus. Ja praegu tundus Taanielile, et ta peab mantlist loobuma.

Suud kokku surudes võttis ta mantli seljast ja pani hoolikalt riidepuule. Sama tugevalt suud kokku surudes, kooris ta ka ülejäänud riided seljast, kuni seisis vaid hallide bokserite ja sokkide väel. Korraks oma kehale peeglist pilgu heitnud, otsustas ta, et paneb selga koolivormi. Kui juba, siis juba. Mustad püksid ning valge triiksärk. Vesti ja pintsaku jaoks oli liiga palav ja seega lisas ta särgile vaid musta-kollasekirjulipsu, sisseharjunud liigutsega ideaalset lipsusõlme tehes. Jalga pani ta tumedad kingad, mille ta pidi küll kõigepealt kotipõhjast välja otsima.
Poiss keeras end korra kapiukse siseküljele lisatud peegli ees. Riided istusid kui valatult.

Ega tal palju siia kappi lisada polnud. Kohvrist oli vaja välja võtta vaid pidulik ülikond, aluspesu, sokid ja igaks juhuks kaasa haaratud soe kampsun. Kuigi, tõenäoliselt ilmub talve saabudes kappi ka spetsiaalsetes värvides ja vapiga kampsun. Kohver tühjaks tehtud, viis Taaniel selle voodini ning surus tagumisse nurka, aimates et tõenäoliselt tal seda enne vaja ei lähe kui tänupühad tulevad ta kodu poole suundub. Muidugi juhul, kui ta nii palju koolireegleid ei riku, et ta kooli jäetakse. Ennast teades oli selline võimalus isegi täitsa reaalne.

Seejärel heitis ta voodile pikali ning üritas silma looja lasta. Umbes poole tunni pärast andis ta alla ja õngitses ta öökappi peidetud raamatute hulgast välja väikeseformaadilise seiklusraamatu, mille ta vanaisa raamaturiiulist kaasa oli haaranud. Muidugi ei takistanud üks raamat heitmas pidevalt pilke randmel olevale kellale, et näha punast sekundiseierit aeglaselt ringe tegemas: 30 minutit ja siis on kell seitse, 20 minutit ja siis on kell pool kaheksa, 15 minutit ja siis on kell kümme enne kaheksat.

Täpselt viis minutit enne kaheksat tõusis Taaniel püsti ja lõi raamatu kinni. Korra kätega läbi juuste tõmmanud, astus noormees toast välja ja käsi taskusse pannes kõndis kiirustades mööda magamistubade koridore, läbi lennu puhketoa ja mööda treppe, et jõuda esimesel korrusel asuva sööklani. Muidugi, siin koolis ei olnud söökla nimi söökla, vaid söögisaal.

Söögisaali uksed olid kõrged, tumepruuni värvi ja ehedate kaunistatud linkidega. Mööda vaikset koolihoonet sinnapoole kõndides, kortsutas Taaniel kulmu. Kui see uks ka suletud on, siis kavatseb ta hoolimata autoriteetsest direktrissist talle otse näkku öelda, milline haiglane koht see kool päriselt on.

Õnneks või kahjuks noormehel sellist võimalust ei tekkinud, sest link vajus kergelt alla ja avas kahepoolse ukse parempoolse ava. Taaniel kuulis kohe söögisaalist vaikset jutukõminat ja huvitaval kombel ka tasast klassikalist muusikat. Üle läve astunud silmas ta saali kaugeimas otsas viite naisterahvast, kes istusid direktriss Carnesiga ühes lauas. Järelikult olid kooli juba ka mõned õpetajad jõudnud, kui nad just siin ei elanud.

„Oh, Taaniel, tore et sa ei hilinenud,“ lausus direktriss valjult, nähes kuidas uus
õpilane kohmetult ukseavas seisma jäi. Tõesti, Taaniel ei osanud valida, millise laua taha ta just istuma peab. Kiirelt silmadega loendades sai ta kokku 12 valge peaaegu maad ulatuva linaga kaetud ümmargust lauda, iga laua ümber kuus tumepruuni tooli, mis haakusid suurepäraselt tumeda põrandaga. Seinal oli hele tapeet, millel lähemal vaatlusel võis märgata reljeefset vapimustrit. Direktrissi laua taga seinal oli väga suur loodusmaal, mis kujutas lähedalasuvat küla harmoonilisel suvepäeval. Vasakul asus uks, millele ühte pilku heites oli ilmselge, et hoolimata sarnasusest teiste ustega, oli tegu tüüpilise köökides kasutatava läbipääsuga, mis avaneb vabalt mõlemale poole.

„Sinu laud on seal,“ direktriss osutas viisakalt käega suunda „ja nagu sa näed, sööb seal juba sinu lennukaaslane Jasmin McCall,“ lausus Carnes säravalt naeratades ja pöördus seejärel tagasi ahjuprae söömise juurde.

Enda nime kuuldes, pillas Jasmin piisavalt valju kõlksatuse saatel kahvli taldrikule ja vaatas selja taha, et näha liginemas pikakasvulist tumedate juuste ja särava naeratusega noormeest. Tahtmatult valgus tüdruku näole puna ja ta üritas kiirelt kahvlit kätte haarata.

„Tere, ma olen Taaniel von Erbach,“ lausus noormees lauani jõudes ja sirutas käe.

Jasmin libistas kiirelt oma peo Taanieli omast läbi ja pomises miskit omaette, ise taldrikut vaadates.

Taaniel istus Jasminist koha võrra paremale. Piisavalt ligidale, et vestlust arendada, ent samas ka piisavalt kaugele, et mitte hirmutada toda häbelikku tüdrukut.

Taaniel vaatas huvitatult taldrikut, mis oli serveerimiskaane all laua keskele jäetud, et noormees saaks ise koha valida, tõmbas selle ligemale ja eemaldas kaane. Tavaliselt käis kooli sööklates ikka sedamoodi, et kõik seisid järjekorras ja võtsid ise toitu. Säärane serveering oli harjumatu. Kuid ehk oli see erandjuhus, sest nagu näha, ei olnud terve kooli peale veel kümmetki inimest kohal.

Katte alt avastas Taaniel krõbekuldsed ahjukartulid, ahjus praetud sealiha tüki ja toorsalati. Tahtmatult neelatades võttis poiss siniste salvrätikute seest söögiriistad ja asus esimest tükki lõikama.

„Kas sa jõudsid ka alles siia, või oled juba mitmendat päeva?“ päris Taaniel Jasminilt pärast mõneminutilist haudvaikuses söömist.

Tüdruk neelatas. „Täna jõudsin. Veidi aega tagasi alles,“ vastas ta vaikselt, ning samal hetkel hakkas tema kaelalt näo poole õrn puna levima.

„Ja kuidas sulle siiani meeldinud on,“ jätkas Taaniel endast parimat andes ja
viisakalt huvi tundes.

„Siin on väga ilus,“ vastas tüdruk veelgi vaiksemalt kui enne. Seejärel tõusis ta kiirelt püsti, asetas lauariistad korralikult taldrikule ja öelnud Taanielile „Head õhtut“ kiirustas söögisaalist välja.

Noormees kergitas üksnes kulme. Kui ta peab selle tüdrukuga terve kooliaasta samas lauas sööma, siis jääb Jasmin vist nälga, mõtles Taaniel Jasmini poolelijäänud roale pilku heites. Kuid õlgu kehitades leidis ta ka kohe, et see pole tema asi, kui tüdrukud temaga samas lauas süüa ei suuda. Taaniel lõikas ahjulihast järgmise tüki ja jätkas söömist.

Taaniel võpatas ärkvele, kui kuulis toaukse vaikset käginat. Oli hommik, mil ka teised õpilased pidid kohale saabuma. Noormees tõstis padjalt pea ja hõõrus silmi, et aru saada, kes just tuppa sisenes. Esimese asjana kuulis ta ohatust ja seejärel ukse kinniklõpsatust.

Taaniel tõmbas korra veel käega üle näo ja sasis juukseid.

Kõlas kolksatus.

Taaniel kergitas end, toetudes küünarnukkidele ja sai juba erksamana ukse poole vaadata, mida varjas kapp.

Kostis veel üks ohe ja kriiksatus, nagu keegi tiriks midagi rasket mööda puitpõrandat.

Kulmu kortsutades heitis Taaniel pilgu kellale. See näitas alles varajast, kella kaheksast hommikutundi.

Kapi tagant ilmus nähavale teksadesse pressitud tagumik, mille omanik liikus nähtavasti selg ees.

„Tere,“ lausus Taaniel süngelt, lootes et tal on au teada saada, kes säärasel kellaajal tuppa murrab. Reaktsioon mis järgnes, oli aga ootamatu.

Turske tagumikku punapäine omanik hüppas peaaegu kümne sentimeetri kõrgusele õhku, karjatas ja pöördus Taanieli poole, olles hüppevalmis eluka asendis. Sekund hiljem ta röögatas, kui lahtilastud kohver jalale kukkus. Ulgudes haaras ta jalast ja kargas ühel jalal hüpates ringi.

Taaniel kergitas oma tumedaid kulme veelgi kõrgemale ning liigutas end, et saaks toetada selja vastu voodipäitsit ja jälgida, kuidas punapea sõjatantsu tantsis.

Punapea jõudis uuele tasandile, toetas jala vaikselt maha, vandus paar korda ja siis vaatas uuesti voodis lebava palja ülakehaga poisi poole.

„Sa ehmatasid mind,“ ütles ta kergelt süüdistava alatooniga.

„Pole minu probleem, et sind ei hoiatatud magava toakaaslase suhtes.“

„No sa oleksid võinud vaiksemalt tervitada.“

„Aaa, et sosistada:“Tere kallis tundmatu, ära ehmata,“ samas kui sina võisid selle neetud uksega mingil imekombel kägistada, puhiseda nagu auruvedur ja vedada kohvrit mööda põrandat ning tagatipuks mind sellega üles ajada?“

Punapea naeratas: „Okei, sinu võit. Ma olen muidu Jasper Emanuel Wilion.“

Taaniel tõstis käe ja viipas tervituseks. „Taaniel von Erbach.“

Jasper vedas kohvri voodini, mis oli uksele kõige lähemal ja istus ohates asemele, mis tema pisut liigse raskuse all vajus natuke. „Kaua sa siin juba olnud oled?“

„Eile õhtupoolikul saabusin. Kas sinuga tuli veel inimesi?“ päris Taaniel. Ta tõesti soovis, et viimane toakaaslane jõuaks kohale enne, kui homme hommikul, et teda jälle üles äratada.

„Veel mitte. Ma tulin veitsa varem.“

Taaniel mühatas. „Sa plaanid nüüd laamendama hakata?“

Jasper raputas pead.

„Tore. Ma loodan, et järgmine tüüp mind nüüd üles ei aja.“ Poiss tõmbas teki üle pea ja oli mõne hetke pärast uinunud.

Järgmine hetk, kui ta üles ärkas, oli tuppa lisandunud juba ka teine nägu.

„Tere,“ ütles Taaniel pead teki alt välja pistes. Jasper lamaskles oma voodil,
lugedes mingit paksemat sorti raamatut. Nähes, et Taaniel on ärganud, näitas ta käega uue toakaaslase poole: „Jan Turner ja Taaniel von Erbach.“

Tolle uuega jäi Taaniel tõtt vahtima ning mühatas siis tervituseks. Teine ei raatsinud sedagi teha. Korraks kõverdas ta suud, mis võis olla nii muie kui ka irvitus ja pööras seejärel selja, hakkates öökapist midagi otsima.

Taaniel mühatas veel kord, tõusis siis püsti, et kapist rätik ja pesuvahendid haarata ning väljus toast. Viisteist minutit hiljem tuli Taaniel tagasi, juuksed niiskete salkudena rippumas ja rätik üle õla visatud.

„Kuidas sa siis siia jõudsid?“ päris Jan, pilku koomiksilt tõstmata. Taaniel avas kapiukse ja hakkas riideid otsima. Jasper jälgis mõlemat toakaaslast, hoidudes midagi ütlemast.

„Vanemad saatsid loomulikult. Mida muud siis,“ turtsatas Taaniel vastu ja pani spordiriided korralikult kappi.

„Heh, arvata oli,“ muigas Jan ja viskas koomiksi tagasi kapile. Seejärel tõusis ta voodile istukile, et vaadata Taanielile otsa, kes end samamoodi voodile istuma sättis.

„Kaua sa siis pagenduses oled juba? Aasta algusest saati?“

„Mitte päris. Eile õhtul jõudsin. Olen natuke ringi vaadanud, sportimisvõimalusi avastanud ja muud sellist jama.“

„Nohjah, vähemalt on huvitav olnud.“

Vaikus. Taaniel vaatas oma jalgu, Jani pilk oli aknast välja suunatud. Pärast mõneminutilist momenti, julges Jasper suu avada.

„Kust te siis üksteist teate?“ päris ta huvitatult, lootes, et seekord saab ta vastuse.

„Noh, lapsepõlvetuttavad. Vanemad said kunagi väga hästi läbi, me-“ ütles
Taaniel.

„-käisime koos suvitamas, samas algkoolis ning muud sellist. Nüüd pole aasta otsa näinud.“ jätkas Jan sujuvalt.

Üllatunud Jasper raputas pead. Kui Taaniel ärkas, jäi mulje et kaks kutti on omavahel kui mitte vihavaenlased siis vastastikkuse ebasümpaatia osalised. Nüüd aga lõpetasid nad teineteise lauseid.

„Ja te siis nagu ei teadnud, et samasse kohta satute?“ päris poiss edasi.

„Einoh... Meie vanemad läksid tülli ja siis ei suhelnud me ise enam edasi-“ alustas seekord Jan.

„-sest elu viis lahku. Mis teha. Elu on selline,“ nentis Taaniel.

„Mis vanaisa muidu sellest arvas, et sind siia pagendati?“ tundis Jan edasist huvi.

„Mis tal arvata. Vanadus... Seepärast mind saadetigi. Lapsehoidjad ei suutnud mind taltsutada,“ vastas Taaniel irvitades, kusjuures tal õnnestus täielikult peita leina, mida lähedase sugulase surm temas senini tekitas.

„Tunnen kaasa,“ ütles Jan. Taanieli vanaisa Mattheas oli tõsiselt lahe mees, kes hoolitses kahe pisikese kluti eest, viis neid kalale, matkama ja lasi neil oma maakodus niisama ringi joosta. Hiljem kui poisid olid vanemad ja teismeea lollusi tegi, raputas ta vaid pead ja ohkas, meenutades ka enda noorusaega.

Taaniel vaatas aknast välja ja ei vastanud.

Mm sa oled ohtralt kirjeldusi juurde kirjutanud...
Mis tegelikult ei ole üldse paha, kuid kohati tekis silme ette sims... :)

Aga ma pean siiski mainima, et mulle kohutavalt meedlib sinu kirjutamis stiil

Kirjeldused on jah, kaasavara Sigatüüka rollimängu foorumitest. Mul on isegi tohutult kahju, et hetkel ühtegi toimivat rollimängufoorumit pole. Sai hea kooli, et pikalt kirjutada.

Aga aitäh =)

Samara
Kaks 26kohalist musta reisibussi veeresid septembrikuu teisel päeval mööda käänulisi metsadevahelisi teid. Üha kaugemale suurlinnatuledest ja ligemale Delarani nimelisele külale ja sellest mõne kilomeetri kaugusel paiknevale erakoolile. Mõlemad bussid olid täis käratsevaid noori, kes olid otstutanud autoga kohaletuleku asemel bussireisi kasuks, et sõidu aal lõbutseda ning sõpradega suvemuljeid vahetada. Mõned olid siiski vaiksemalt. Need, kes ei teadnud veel kedagi, kellega muljeid vahetada ja need kes olid oma mõtetega hoopis kaugemal.

„Hayley! Las ta magab!“sosistas õlgadeni musta värvi juustega poiss ärritunult, ning ei lubanud nimetatu käel poisi kõrval istuvat tüdrukut lõua alt kõditada.

Hayley tõmbas käe tagasi. „Ta jäeb niimoodi kõigest ilma. Vaata, kui kena loodus siin on!“

„Tal on kolm aastat aega seda vahtida.“

„Sa oled igav, Manson.“

„Mina ei taha unist Samarat taluda,“ õigustas Manson oma teguviisi ja pani
kaitsvalt käe ümber tüdruku õlgade. Samaraks kutsutu mõmises midagi unes ja liigahtas end nii, et pikad mustaks värvitud juuksesalgud ta näole langesid. Manson tõmbas need õrnalt näo eest ära. „Las magab veel need kümme minutit. Tead küll, kui tüütu esimene õhtu on. Lahtipakkimine, aktus, söömine ja muu pläma.“

Hayley pidi temaga vastumeelselt nõustuma ja vajus taas otse istuma.

Kümne minuti pärast avas Samara tumeda lauvärviga ülevõõbatud silmad. „Kohal?“ küsis ta täpselt samal hetkel, kui buss pärani väravate vahelt Delarani territooriumile pööras.

Hayley tõstis eestistmelt käe ülespoole suunatud pöidlaga. Jah, nad olid kohal.

„Mõtle, kaks järgmist aastat saad minuga samas koolis käia,“ sosistas Manson magusalt Samarale kõrva. „Ei mingeid nõmedaid paberkirju, kord nädalas veerand tundi rääkimist ja vaid mõned korrad terve kooliaasta jooksul kohtumist.“

Samara noogutas, pooleldi oma noormeest kuulamata. Nad olid just ukse ees peatunud ja Samara vaatas pigem seda uut hoonet. Keskkool. Viimaks ometi sai ta ära sellest totrast ainult tüdrukutele mõeldud Brearley nimelises New Yorgi erakoolis. Kuigi ta oli seal tutvunud Hayley ning paljude teiste ülivingete inimestega, pidi ta rõõmustama kui vanemad nõustusid ta saatma Delarani, kus õpivad koos nii poisid kui tüdrukud. Isegi poiss-sõbra olemasolu ei morjendanud teda, sest vastassoost sõpru võib ju igas normaalses suhtes olles omada.

Noortekari kogunes kärarikkalt bussi avatud luukide ette, kust siis ülikonnastatud bussijuhid ja reisisaatjad valjult kohvi peal kirjas oleva nime hõikasid ning need omanikule andsid. Samara sai oma musta nahkkohvri kätte esimeste seas aga kui ta seda vedades trepi poole suundus, nägi tüdruk midagi mis sundis ta kotti peaaegu maha pillama.

„Jasper!“ kiljatas neiu, asetas kohvri maha ning hüppas siis trepi alumisel astmel seisvat koolivormis poissi kallistama. „Sa tulid siiski!“

„No mis mul muud üle jäi,“ muheles veidi tüsedam punapea.

„Kuidas sa juba nii vara siin oled. Ma sain aru, et õpilased tulevad kas bussidega või siis peale busse.“

„No see oleneb tegelikult ja küll sa varsti teada saad.“

„Jasper!“ hüüatas nüüd ka Hayley. Ka tema ja Manson olid oma kohvrid kätte saanud – roosa plastikkohver, millega mugav lennata ning mustast nahast spordikott. Ainus, kes ei rõõmustanud Jasperi nägemise üle oli Manson.

„Oi sorry,“ ütles Samara Mansoni haput ilmet märgates. „Jasper, mu noormees Martin Manson aga kutsu teda Mansoniks. Manson, Jasper Emanuel Wilion ehk Jasper. Me kohtusime Jasperiga üle-eelmisel aastal suvelaagris, Itaalias, kus me Hayleyga koos käisime. Ja nüüd peale seda oleme siis suhelnud.“

Poisid surusid kätt. Jasper naeratas, Manson piidles teda kahtlustavalt kortsus kulmu alt.

„Igaljuhul, minge sisse ja eks siis varsti näeme,“ lõpetas Jasper tervitused ning suundus käega viibates lossi siseruumidesse.

„Ma sain aru, et ta läheb Inglismaale õppima!“ ütles Samara.

Hayley muigas. „Ta veenis vanemad ümber.“

„Misasja? Sa teadsid et ta siia tuleb?“

Hayley noogutas.

„Miks sa mulle ei öelnud?“

„Ta tahtis üllatust sulle teha.“

„Ja see õnnestus,“ sekkus Manson pahaselt ja tõmbas Samarale kätte piha ümber
pannes ta viimaks uksest sisse, et nad teistele tunglevatele õpilastele jalgu ei jäeks.

Fuajees ootas neid koolitöötaja, kellele tuli öelda oma nimi ning allkirjaga kohalejõudmist tõendada. Seejärel suunati esimese aasta õpilased kolmeste gruppide kaupa tumedast puidust paraadtrepist üles, kus neid ootas juba Jasper, Samarale silma pilgutades, ning juhatas rebased neile määratud tubadesse.

Samara avas ukse ja esmapilgul tundus kolme voodiga tuba tühi. Sammu astunud, tuli aga vasakult nurga tagant veel üks voodi välja, mis oli ilmselgelt hõivatud. Sellele istus üks heledate juustega tüdruk, keskendunult midagi põlvedel asuvasse musta märkmikusse kritseldamas.

„Tere,“ ütles Samara.

Võõras tüdruk heitis talle ehmunud pilgu üle peenikeste raamide prillide. Siis hüppas ta kiirelt voodilt püsti, pillates märkmiku asemele. Ta tundus nagu ehmunud hirv.

„Tere.“ Isegi tüdruku hääl oli kartust täis tikitud.

„Ma olen Samara Soul. Esimene lend, esimene rühm,“ lisas Samara oma häälele ekstraannuse sõbralikku tooni.

Nüüd võõras naeratas. „Jasmin McCall. Esimene lend, teine rühm.“

„Sa jõudsid varem siia?“ päris Samara, viidates tüdruku voodinurgale mis oli isiklike asjadega juba omapärasemaks tehtud ning padja alt paistvale valgele ja nähtavasti öösärgile kuuluvale nurgale.

„Ma tulin eile. Kas sa tead, kes need kaks teist on?“

Otsustades, et ei hakka uurima, miks Jasmin juba eile tuli, keskendus Samara tüdruku teisele lausepoolele ning raputas pead. „Ma tean siit ainult kolme inimest aga ükski neist ei tule siia tuppa. Kaks neist on meist vanemas lennus.“

„Aa, sõprade pärast tulidki siia?“

„Võib ka nii öelda. Tundus normaalne kool ja üks neist on mu noormees kah.“

„Siis küll.“

Samara vaatas nüüd alles Jasminil seljas olevat riietust. Ilmselgelt oli see koolivorm, mis nägi välja selline, nagu oleks alles triikraua alt tulnud.

„Kas me peame juba nüüd koolivormi selga panema?“ küsis Samara häiritud toonil. Tal oli palju normaalsemaid rõivaid, mida selga panna kui see imelik ja natuke häiriv
koolivorm.

„Ma ei usu,“ vastas Jasmin, kes vahepeal oli hakanud juukseid kahte patsi punuma ning need nüüd patsikummiga kinnitas. „Mul on lihtsalt mugavam nii. Ma ei võtnud väga palju teisi riideid kaasa.“

„Jaa, ka see oli valikuvariant. Aga ma siis vist ei viitsigi praegu riideid vahetada. Nagunii saame seda totakat koolivormi aasta otsa kanda. Või noh, kolm aastat. Brrr.“

Kahe tüdruku vahele sigines vaikus, mille lõhestas uksepaugatus ja kahe elavalt sädistava tüdruku sisenemine.

„Tere!“ lausus rõõmsalt esimesena nende vaatevälja jõudnud tüdruk. Ta oli lühikest kasvu, küllaltki tüse ja tumepruunide tihedalt lokkis juustega, mis ulatusid tal umbes lõuani. „Mina olen Rachel. Rachel Stewart,“ lausus tüdruk nägu naerul ja tormas kohvrit sinnapaika jättes teistel kätt suruma.

„Samara Soul,“ vastas Samara.

„Jasmin McCall,“ pomises Jasmin väga vaikselt ja tõmbus tagasi oma voodile istuma.

Teine tüdruk, keskmist kasvu ja patsi pandud kartulikoorekarva juustega, ainult viipas eemalt, enne kui vajus istuma uksele kõige lähemalt olevale voodile, suletud kohvri samamoodi voodi ette vedelema jättes.

„Mina olen Laura Thomas,“ ütles ta vaikselt ja haigutas seejärel laialt. „Ja ma olen kohutavalt unine.“ Laura heitis pikali, tõstis jalad voodile ja sulges silmad.

„Tead, ega sa magada ei jõua enam. Varsti peab saali minema,“ ütles Rachel Laura kõrvale istudes ja hakkas teda näpuga ribidesse torkima.

Laura mühatas ja lükkas sõbranna käe eemale. „Lase mul vähemalt proovida.“

Rachel itsitas, jättis teise tüütamise ja vedas pruuni riidega kaetud kohvri teisele poole tuba, et kõige akna all olevasse kappi oma riided laduda.

Samara pööritas silmi. Ta ei tahtnud olla inimene, kes hindab teisi esmamulje järgi, ent ta ei saanud midagi teha. Kui Jasminiga ta kujutles end veel ühte tuppa siis Rachel ja Laura? Tuleb omapärane aasta. Siis jälgis ta aga Racheli eeskuju ning kõndis ainsa vaba voodini – vasakus nurgas olevani – ja avas selle peatsi kõrval asetseva kapi, et sinna omakorda enda rõivad sisse pressida. Paar kaasahaaratud krimiromaani asetses ta kapi ja voodi vahele paiknevale öökapile. Lugemist ajaks, kui tal und ei tule.

Kella kuueks oodati õpilasi saali aktusele. Kolmveerand kuus lamas Samara veel voodil ja kaalus mõtet, kas ehk siiski panna koolivorm selga. Rachel ja Laura olid mõlemad sellest mõttest juba eos loobunud ja seega oli Jasmin endiselt ainuke, kes koolivorm seljas, voodil istus. Veel veidi poolt- ja vastuargumente kaalunud otsustas Samara, et tema tanksaapa, must põlvini ulatuv seeling ning tumepunane lilleornamentide mustriga korsettpluus koos võrkvarrukatega sobivad küll. Tüdruk vibutas end püsti ja ütles puht viisakuse pärast: „Ma lähen alla.“

Rachel ja endiselt voodil külitav, ent magamisüritustest loobunud Laura lobisesid rahulikult edasi, Jasmin jätkas katkematult joonistamist ning Samarale ei pööranud keegi neist tähelepanu.

„Ise teavad,“ mõtles tüdruk ja väljus toast. Tema toa ukse ette jäi kaks kuldkollase kattega diivani, vasakule veel mõned magamistoad aga paremale puhketuba täies hiilguses. Tubadest ei kostnud midagi ja kõik diivanid olid tühjad. Nähtavasti oli suurem hulk õpilasi juba alla kogunenud ja Samara läks samas suunas, tee peal seinel rippuvaid maale imetledes.

„Uurite maailma, preili?“

„Samara võpatas selja tagant kostnud maheda hääle peale. Ümber pöörates nägi ta kahte naeratavat, sama pikka ja sarnase kehaehitusega noormeest.

Vasakpoolsel olid kastanpruunid, stiilselt sassis soengus juuksed ja kahtlustavad aga siiski sõbralikud sinakasrohelised silmad. Parempoolse juuksevärv oli mitu tubli tooni heledam pruun ja silmad selged ookeanisinised, ent jahedad.

„Taaniel von Erbach, esimene lend, esimene rühm,“ sirutas käe vasakul pool seisev noormees, kelle hääl oligi Samarat ehmatanud. Nende kahe näpud said vaevalt kokku puutuda, kui juba lükkas paremal seisva Taanieli käe kõrvale, et ise end Samarale tutvustada.

„Jan Turner. Esimene lend, teine rühm.“

„Samara Soul. Esimene lend. Esimene rühm.“

„Oo! Meil on siis koos tunnid!“ rõõmustas Taaniel ja Jan pööritas selle peale silmi. Kastanpruunide juustega noormees aga jätkas: „Las ma arvan, te suundusite aktusele, enne kui me teid niivõrd ebaviisakalt häirisime?“

Samara noogutas. Tarbetu küsimus. Oli tal veel siin kuskile minna?“

„Aga võib-olla, preili Soul, laseksite te meil end saata?“ päris Taaniel, jättes seega Janile vaikiva kõrvalseisija rolli.

„No ma saan trepikäigus tegelikult sõpradega kokku.“

Poisid vahetasid pilgu ja naeratasid samal hetkel, pea samasugust naeratust. „Me saadame teid siis sinnani,“ lubas Taaniel ja asus tüdruku paremale käele. „Jah, jumal teab, mis koletised teid kahekümne meetri jooksul rünnata võivad,“irvitas Jan teisele küljele astudes.

Samara muigas tahtmatult. Esimene päev, esimesed koolisviibitud tunnid ja kohe põrkab kokku džentelmenidega. Jää või uskuma kooli brošüüris kirjutatut.

Punakaspruuni puitpõrandaga trepihallis jäi esimese lennu puhketoast tulles vasakule teise lennu ruumid, ette teise lennu pesuruumide uksed, paremalt läks trepp üles kolmandale korrusele ning trepi tagant avanes käik galeriisse, mis ühendas peahoonet kõrvalhoonega.

Peatrepp koosnes kahest L-kujulisest trepist. Vasakpoolne trepp algas teise lennu puhketoa ukse eest, parempoolne kolmandale korrusele viiva trepi eest. Pool korrust allpool mõlemad trepid kohtusid, moodustasid mademe, tegid 90kraadise pöörde ning moodustades T-kujulise trepi, viisid viimased astmed alla fuajeesse.

Hayley ja Manson ootasid Samarat just seal mademe peal. Plikalikutlt itsitades Jani ja Taanieli naljade peale, pani Samara ometigi tähele Mansoni kriipsuks tõmbunud suud, kui nad nende pilgu alla jõudsid.

„Te ei kanna koolivormi,“ ütles Manson esimese asjana. Tal endal olid jalas mustad ülikonnapüksid, valge triiksärk ja sinise-mustaruuduline lips. Hayleyl oli tüdrukutevorm, mis lõikelt oli täpselt samasugune nagu Jasmini oma, ainult et kollast asendas roheline. Ja tema oli ka hulga rõõmsam, kui Manson. „Ole nüüd, nad on rebased ja võivad teeselda teadmatust reeglist 5.2, mis kohustab ka aktusel vormi kandma.“

Samara astus poiste vahelt Mansoni kõrvale ning andis talle kerge musi. „Täpselt, anna meile armu. Ja muide, Hayley Hemingay, Martin Manson. Need on Jan Turner ning Taaniel von Erbach.“ Äsjatutvunud kätlesid ja siis sundis Hayley neid trepist alla minema, rääkides kuivõrd vastikult võib direktriss hilinejatega käituda. „Peale tunde jäämine kindlalt soolas, kui mitte viis korda siis üks kord kindlasti. Koristamine reeglite pähetuupimine lisaks veel. Parem varem kohal olla, kui minutitki hilineda.“

Saal oli sarnaste tumedate puitpaneelidega kaetud, täpselt nagu fuajeegi. Maast paarkümmend sentimeetrit kõrgemal asuv ja madalat lava meenutavat kohta katsid mõlemalt küljelt paksud punased sametkardinad, millele oli trükitud ka koolilogo. Õpetajatele mõeldud toolid olid seatud diagonaalselt paremasse serva. Saal oli pilgeni täis õpilasi, kes istusid heleda kattega punasest puidust toolidel ja õpilasi, kes alles otsisid endale istekohta. Samaralegi tuttav direktriss seisis juba kõnepuldi taga, lehitsedes nähtavasti eesseisvaks jutuks vajalikke pabereid. Hayley juhatusel liikusid Manson ja Samara keskele, kus Jasper neile kohti oli hoidnud. Taaniel ja Jan lahkusid neist uksel, et jääda istuma viimasesse ritta.

„Idikad,“ pomises Manson oma põlgust varjamata, „kui direktriss tahab midagi, käsutab ta alati viimases reas istujaid.

Kell kuus tulid jooksusammul hilinejad. Direktriss saatis neile noomiva pilgu ja palus siis kahel äärmisel noormehele – Taanielil ja Janil, Manson irvitas olles üle õla vaadanud ja näinud, kes need kaks on – püsti tõusta ja uks sulgeda.

„Kuidas siis toakaaslased on?“ päris Samara poolhääli Mansonilt, kui inimesed uuesti sumisema hakkasid.

„Noh, samad kes eelmine aasta nii et mitte mingit muutust,“ muigas Manson vastuseks.

„Seda jah. Ega õpilased siin vist eriti ei vahetu?“

„Ei. Direktriss on teinud kindla reegli, et kui sa astud kooli siis sa maksad kolme aasta õppemaksu ära. Sa ei saa vahepeal ära minnes õppemaksu tagasi ja kui sa välja kukud... Siis uut õpilast ei võeta. See on mingi säärane poliitika, et lend peaks olema kokku kasvanud.“ Manson kehitas õlgu. Andes ilmselgelt märku, et temal on täiesti suva kas mõni võetaks juurde või ei.

Samara toetas pea vastu Mansoni õlga ja pani silmad kinni.

Üle saali kõlas hele kellahelin, mis andis märku vait olla. Otsekui lõigatult lõppes lobapidamatus ja viimne kui õpilane pööras oma tähelepanu saali ees seisvale direktriss Carnesile.

Seekord oli direktrissil seljas pidulik valge kostüüm, millel oli otseloomulikult ka kooli embleem. Pruunid juuksed olid kinnitatud tugevasse krunni. Käsi hoidis ta enda ees asuval tammepuust poodiumil, mille kahes nurgas põles kaks suur valget küünalt.

„Tere õpilased,“ lausus naine kõlaval toonil, mis ulatus probleemideta ka tagumistesse saalinurkadesse.

„Suvi on möödunud. Kindlasti oli teil lõbus, tore ja meeldejääv vaheaeg. Siit vaadates näen ma mõnda noorukit, kellel on ees ootusärev nägu ja kes on põnevil uutest õppeainetest. Kuid kahjuks on siin näha ka neid, kelle nägu on vähem põnevil ja näen lausa mõnda, kes üritab viimase peo ülejääke alles praegu välja magada,“ lõpetas direktriss üsna terava tooniga.

Samara võpatas ja silmad avanud, taipas, et naine vaatas otse tema poole. Sisemuses punastades tõstis Samara pea Mansoni õlalt ja istus sirgelt. Manson võttis tal käe ümbert ära, kuid haaras kohe peost, et siiski märku anda: ma olen siin.

„Delaranis algab järjekordne, 197. Õppeaasta. Mul on hea meel näha, et vanad lennud jätkavad täiskoosseisus ning uue lennu näol on meie kooliperega liitunud 24 toredat noort. Meie õppetöö algab homme aga esimese tunni asemel on teil tund lennujuhatajaga, kes jagab teile õpikud ning täpsustab üle kõige olulisema informatsiooni, mis võis teil kahe silma vahele jääda, kui lugesite, mida ma loodan et te tegite, läbi kooli õpilase käsiraamatu.

„Esimese lennu lennujuhataja on meie ratsutamisõpetaja Avecita Morantes.“

Oma nime kuuldes tõusis õpetajate laua tagant püsti pikka kasvu, sale ja mustade patsis juustega naine, kes tundus olevat pigem lõpulennu õpilane kui karm õpetajanna. Avecita lehvitas kelmikalt, pilgutas silma ja istus uuesti maha.

Samara muigas, nähes missugune näoilme oli tekkinud direktrissil Avecita tervituse peale. „Esimene lend, teie ruum asub talliga samas hoones. Sinna jõuate oma lennukaaslaste jälgedes minnes või kui tahate esimene olla, siis järgides rada, mis läheb galerii alt ja läbi kuuseheki. Eksida pole võimalik. Vastavalt preili Morantese soovile peate te vahel ka sinna kogunema, kui tal on vaja teile edasi anda infot, mida lennuvanem ei saa edastada. Teised lennud, ma usun, teavad juba piisavalt hästi mis on lubatud ja mis on keelatud.“

Lisaks lennujuhatale on igal lennul oma lennuvanem, kes hoolitseb selle eest, et kõikide õpetajate teated jõuaksid kõikide õpilasteni ning tal on ka muud, lennujuhataja ja kooli juhtkonna poolt pandud kohutstused,“ Direktriss tegi väikese pausi ja sahmerdas korraks oma paberites.

„Kolmanda lennu esindaja on endiselt Charlie Rigoletto, teise lennu esindaja on Hayley Hemingway ja esimese lennu värskeks lennuvanemaks määrati Jasper E. Wilion. Oma lennuvanemaga kohtude õhtul, kui ta teile tubadesse tunniplaanid toob. Ma tean, et osadel on need olemas aga neil kellel pole. Ja palun, tervitage nüüd neid õpilasi, kes sellise ränkraske töö enda kaela võtsid.“

Käsu peale algas aplaus, segamini vilede ja huiletega. Samara vaatas üllatunult Jasperile otsa, kes muiates silma pilgutas. Hiljem kavatses Samara teda igaljuhul sõbralikult selle eest noomida, et noormees talle sellisest aust ei rääkinud.

„Minnes tagasi selle juurde, mis on lubatud ja mis mitte, siis täisreeglistiku leiate õpilase käsiraamatust aga ma pean vajalikuks mõned tähtsamad põhipunktid veel üle korrata: keelatud on kõik eletroonilised esemed. Kaasa arvatud mp3 mängijad ja mobiilid. Kui te need kaasa võtsite, peate te hoidma neid asju oma toas luku taga ja mitte kasutama. Reeglite rikkumisel on õpetajatel õigus esemed kooliaasta lõpuni hoiule võtta. Teistes tubades on lubatud ööbida minu eriloaga, vaid nädalavahetustel. Teiste lendude puhketubades võib viibida vaid vastava lennuõpilase kutsel, juuresolekul ning vastutusel.

Esimene küla nädalavahetus toimub oktoobris. Täpsem ingo tuleb vahetult enne puhketubade teadetahvlile, millel peaks pidevalt silma peal hoida.

Nüüd ootab teid aga söögisaalis õhtusöök, seejärel magama ning homme hommikul värske peaga tundidesse. Hoidke kooli lippu kõrgel!

Aplaus, toolide krigin ja kõhukorina saatel kõndis Samara ühtlases õpilastemassis söögisaalis poole.

„Esimene kord kontrollitakse kõik nimekirjast üle ja näidatakse teile koht kätte,“ seletas Hayley, kui ta koos Samara, Jasperi ja Mansoniga söögisaali ukse taha tekkivasse sabasse seisis.

„Jaaaa, Hayley, ma tean juba. Kujuta ette, et sina, Raimond ja Manson olete kõik siin koolis käinud ja kõik te olete seda mulle juba rääkinud,“ segas Samara vahele ning vaatas Hayley poole, kes häiritult talle pilgu heitis.

„No aga natukene üle rääkida ei tee halba ju,“ teatas Hayley nördinult. „Eks ju, Manson,“ püüdis Hayley toetust Samara taga seisvalt ja Samarast tugevalt kinni hoidvalt poisilt.

„Absoluutselt, sul on alati õigus,“ teatas Manson küllalt ükskõikselt, olles samal ajal mõtetega kuskil kaugel.

Hayley naeratas säravalt Samarale, kes talle keelt näitas.

„Hayley Hemingway,“ ütles Hayley endiselt naeratades õpetajale, kes nimekirja sinise pastapliiatsiga linnukesi ja riste tegi.

Naine lehitses kiiruga oma pabereid. „Laud akna all,“ ütles ta lõpuks Hayley nime leides, kuid tõstis siis pilgu ja vaatas tüdrukule teravalt otsa. „Sa pole siin ju esimest aastat?“ küsis õpetaja.

„Ei ole,“ ütles Hayley kulmu kortsutades.

Õpetaja vaatas uuesti pabereid. „Tundub, et sind on valesse lauda määratud,“ ütles naine lõpuks tõsiselt.

„Mis mõttes valesse?“

„Tundub, et sa oled samas lauas viie esimese lennu õpilasega,“ jätkas õpetajanna ning ohkas. „See ümbersättimine võtab alati nii kaua aega. Ehk oled sellega rahul?“ küsis ta Hayleylt, uuesti paberitelt pilku tõstes.

„Eem...“ Hayley kõhkles hetke. „Kas te saaksite palun järgi vaadata, kellega ma ühes lauas olen?“ päris ta seejärel, olles Samaraga pilke vahetanud.

Naine hakkas pabereid lehitsema. „Nii... Jasper Wilion, Samara Soul-“

„Sellest piisab,“ katkestas Hayley naist ning õpetaja tõstis küsivalt pilgu.

„Mulle sobib,“ täpsustas Hayley laialt naeratades. Kuigi tema lend oli ka suurepärane ning tal oli seal päris palju häid sõpru, ei saanud miski sellele vastu, et Samaraga koos söögilauas istuda.

Õpetaja noogutas kergendatult, teades, et see säästab teda hulgast paberitööst.
„Aga minge istuge siis lauda,“ ütles ta viisakalt ja näitas käega.

„Huvitav, kes meiega veel ühes lauas on?“ päris Samara, kui Manson saali teise otsa suundus ja nende liikumisse hetkelise seisaku tekitas, et Samarat kallistada

Hayley kehitas õlgu ja ütles edasi kõndides: „Ma loodan, et normaalsed.“

„Eino parem oleks... Mõtle, kui mingi taimetoitlane. Siis kuula aasta otsa virinat teemal, et kotletid karjuvad piinatud looma häälel ja et lihapiruka söömine on sama hea, kui mõrvamine.“ Samara võdistas õlgu ja Jasper naeris valjult sellise väljavaate peale.

Üksteisega rääkides jõudsid nad oma lauale ligi, ent ei pannud veel tähele, kes lauas istusid.

Teiste vestlust pealt kuulnud Jasper muigas. „Siis sul veab. Minu teada pole ei Jan
ega Taaniel taimetoitlased.“

Samara pööras pilgu Haylelyle ja vaatas kahte noormees, kes neile üpriski huvitatud pilgul otsa vaatasid.

„Tere tulemast meie tagasihoidlikku õhtusöögilauda,“ hõiskas Jan ning naeratas laialt.

„Tere tere. Kas siis mingid kohad on juba kinni ka?“ küsis Samara.

„Jani kõrval istus Jasmin, vähemalt eilsel õhtusöögil oli see tema koht,“ ütles Taaniel. „Aga muud kohad on vabad.“

Hetke mõelnud, istus Samara Taanieli vastu, Hayley tema vasakule käele ning Jasper Hayley ja Taanieli vahele. Samarast paremale jäi tühi koht, mis pidanuks siis Jasminile kuuluma. Enne veel, kui Samara jõudis tõsta serveerimiskaane, et paljastada lihalõik ja hunnik toorsalatit – kui järeldada Jani ja Taanieli taldrikust nende menüüd – jõudis kohale ka viimane lauakaaslane.

„Tere,“ pomises laua juurde jõudnud blondide juustega õbluke neiu.

„Tere Jasmin,“ ütles Samara naeratades, tundes rõõmu, et vähemalt üks normaalne lauakaaslane veel juures oli. „Sinu koht oli vist siin?“ jätkas Samara ja pannud söögiriistad käest, osutas enda ja Jani vahele jäävale toolile.

Jasmin noogutas. „Eile küll oli.“

„Mina olen muide Jan Turner,“ alustas tüdruksut paremala jäänud noormees tutvustamist. Üksteise järel ütlesid oma nimed ka teised lauasistujad ja mõne hetke pärast teadsid kõik kõiki.

„Kuidas sul nii kaua läks? Ma arvasin, et meie oleme ühed viimased,“ tundis Hayley huvi, kui Jasmin end istuma oli sättinud.

„Ah, nad ajasid mu nime sassi. Olid kirja pannud Jasmin Call, mitte Jasmin McCall.“

Hayley muigas. „Tundub, et nad on suvega oskused kaotanud, kuid pole hullu, küll need tagasi tulevad.“

Taaniel

Poiss oli veel hommikusöögilauaski nii morni näoga, kui vähegi võimalik. Esimene koolipäev, esimene tund inglise keel ja need paganama kokad olid teinud niivõrd lahja kohvi, et isegi kolmanda tassi kurgust allakummutamisel polnud silmalauge avavat mõju.
Pooleldi magades võttis ta Jasperile sappa, kes fuajees seisis ja kõikidelt kollaseid riideid kandvatelt õpilastelt küsis, kas nood ikka teavad, kuhu lähevad. Vaid paar õpilast viskasid üleoleva pilgu ja jätkasid omal käel väljaminemist. Ülejäänud kogunesid Jasperi ümber.
Viis minutit enne kaheksat hakkasid noored lennuvanema juhatusel liikuma ja värske õhku laksu abil ärkas ka Taaniel viimaks üles.

„Kurat, kui seda nõmedat tundi poleks, saaksin magada,“ porises tema kõrval kõndiv Jan, kellel esmaspäeva esimest tundi tunniplaani järgi polnud.

„Hommikusöögiks peaksid ikka üles ju tõusma.“

„Ei.“

Taaniel irvitas. Üle kahe esmaspäeva Jan küll hommikusöögita vastu ei peaks.

Kuusehekki vahelt läbi jõudnud, karjus Jasper viimastele, et need sulgeksid ka kõrge värava, et hobused lossihoovile jooksma ei pääseks, kui nad oma aedadest välja otsustaksid hüpata. Väike käänak puude vahel ja neile avanes vaade ratsakompleksile.

Tallihoone alumine osa oli ehitatud tumedast kivist aga teine korrus ja kõrge katusealune punaseks värvitud laudadest ja valgetest äärtest. Hoone koolipoolses otsas oli kaks aedikut. Vasakpoolsemasse, väiksemasse, sai siseneda värava kaudu. Parempoolsemasse avanes aga viis boksiust. Viimases seisev kimmel tõstis pilgu ja vaatas korra huvitatud pilgul noori. Midagi olulisemat tähele panemata lingutas ta aga korra kõrvu ning läks tagasi oma soolakivi lakkuma.

„Vasakul näete kahte treeningplatsi. Tagumine väiksem on mõeldud pigem algajatele ja koolisõiduks, see eesmine ja suurem aga edasijõudnutele ja takistussõiduks,“ seletas grupi eesotsas jalutav Jasper. Suuremat trenniplatsi ümbritsesid roosadest, valgetest ja kollastest lillepõõsastest koosnev piire. Üks suurem lillepeenar oli rajatud ka hoone seina kõrvale ning selle keskel oli läbipaistev skulptuur, kujutamas hüppavat hobust.

Punase kahehobuse treileri luuk oli avatud, selle ees seisva kollase džiibi uksed lahti. „Ja siit saab sisse,“ jätkas Jasper. Enne sisseminekut heitis Taaniel uuriva pilgu veel uksest paremale – kolm lasipuud joogiküna ja heinaga – ning vasakule – heinapakkidest laotud virn.

„Vau!“ kuulis poiss seljatagant, vist Hesteri käest, kui nad läbi kahe korruse ulatuva ukse sisse jõudsid ja silmad harjusid nähtavaga. Kividest laotud tallipõrand, moodulboksid, mille alumine osa oli puidust ja ülemine sepistatud. Või siis mille alumine osa oli kivist ja ülemine puidust varbadega. Kui paar suurt seina ääres seisvat heinarulli välja jätta, oli tall lage.

Vaid mõnes boksis oli elanik sees.

„Lähme edasi, talliga saab tutvuda ratsatunni ajal,“ ei andnud Jasper neile siiski rohkem aega ringi uurida, vaid juhatas nad pruunist kahepoolsest uksest varustuseruumi. Seintel rippuvad valjad ja korralikult kokku keritud korded, laudade peal reas olevad kantavatestesse kastikestesse mahutatud harjad ja muud puhastusvahendid, ühes suures korvis olid segamini erinevat värvi päitsed, teises kokkusõlmitud päitsenöörid. Igale seinal rippuvale sadulahoidikule mahtus neli sadulat, kõigil juures nimi, millisele loomale see mõeldud on. Ruumi keskel oli ka kaks horisontaalset sadulapuud, millest ühel puhkas äsja läikima löödud must sadul.

Nemad juhatati aga trepist üles teisele korrusele. „Seal on wc’d ja võimalus riideid vahetada, kui väga vaja,“ ütles Jasper kahe valge vaasakul seinas asuva ukse poole näidates. Väikeses ruumis oli ka kaks suur beeži pehmet diivanit ning kaks kappi, millest üks oli kindlasti raamtutele mõeldud. Teiste sabas minnes astus aga Taaniel sisse paremale jäävast uksest ning leidis end suures klassiruumis. Roheliseks võõbatud seinad, millel olid erinevate hobuste pildid, must tahvel, maast laeni aknad ja kahele õpilasele mõeldud lauad. Taaniel ja Jan liikusid tagumisse pinki istuma, sel ajal kui teised kädistasid ja uurisid, kes kellega ja kuidas istuma peaks.

Kahe sõbra ette maandusid Jasper ja Samara.

„Niisiis,“ ütles täpselt kell üheksa klassi ees püsti tõusnud sale, pikemat kasvu mustade hobusesabasse kinnitatud juustega naine.

„Mina olen siis teie lennuõpetaja. Avecita Morantes. Kuigi direktriss armastab mind preilitada, on minu esimene palve teile, et teie mind sinataksite. Kas selline sinasõprus sobib teile?“

Klass mõmises jaatavalt vastu. Avecita naeratas ja jätkas: „Kuna ma kõiki veel ei tea, siis ehk alustaksime kõigepealt enesetutvustustega? Palju pole vaja öelda. Nimi ja midagi ehk veel, mille kohta te arvate, et teistel oleks seda kasulik teada. Vabatahtlikke?“

Klassis valitses vaikus. Kõik vaatasid üksteisele otsa, julgemata esimene olla. Täpselt enne seda, kui Avecita oleks ise esimese inimese nimetanud, avas suu tagumises pingis istuv helepruunide juustega noormees.

„Minu nimi on Jan Turner.“ Klass pöördus toolide kolinal, vaadates esimest julget. Oli näha, et kõik ootasid midagi veel tollelt noormehelt. Kuid midagi uut Jan ei lisanud.

„Minu nimi on Taaniel von Erbach,“ jätkas Jani kõrval istunud noormees. Häiritult täheldas Taaniel seda, et tema ees istuv mustajuukseline tüdruk pöördus tagasi õigesse suunda ja ei jäänud Taanieli niimoodi silmitsema, nagu oli silmitsenud Jani. Kuidagi torkas teda see, et Samara pidas Jani huvitavamaks kui teda.

Selle üle pahameelt tundes, kallutas Taaniel end Jani poole. „Pidid sa esimene olema? Ma ei saagi nüüd julge rüütli nimetust endale võtta,“ pomises poiss sõbrale. Jan muigas vastuseks, ootas kuni järgmine inimene rääkima hakkas ning vastas: „Ega sul pole alati vaja kohe õilsahingeline rüütel olla. Vahelduseks on kasulik halli kardinali mängida. Küll sa hiljem oma rüütliseisuse taastad.“

„See on sinu ülesanne, olla hall kardinal.“ Taaniel toetus tagasi tooli seljatoele ning haigutas laialt. Tema meelest polnud absoluutselt mingit mõtet teha eraldi tutvumistundi. Inimesed saavad selgeks kooliaasta jooksul. Ja need kes ei saa... Noh, need ongi järelikult mõttetud. Tutvustamine olid jõudnud klasskaaslasteni, kes istusid nende ees pingis.

„Samara Soul,“ ütles mustade juustega tüdruk kõlaval häälel üle klassi. Tema oli ka esimene kes andis endast lisainformatsiooni: „Ja palun, võtke teatavaks, et ma ei salli suitsetajaid. Seega, kui teil on vastupandamatu himu nikotiinipulka imeda, siis parem hoidke minust eemale.“

„Ei vea sul, mees.“ Jan toksas Taanieli küünarnukiga, kes selle peale vaid mühatas.

„Mina olen Jasper Wilion,“ ütles Samara kõrval istuv punaste juustega jässakat kasvu noormees. „Need, kes veel ei tea, siis mina olen meie lennuvanem. Millal iganes teil probleeme on, ja ei tea, kelle poole pöörduda, siis haarake mul lihtsalt hõlmast kinni ja rääkige ära, mis südant vaevab,“ lisas Jasper.

Seejärel valitses kerge vaikus, enne kui sõnajärje võttis üle aknapoolses reas istuv linalakk. „Mina olen Jasmin McCall,“ ütles tüdruk tasaselt, pilku tõstmata. Algul jäi mulje, et ta tahab midagi veel lisada, ent neiu pani suu kinni ja vaatas edasi enda ette lauale.

Jasmini vaiksele häälele järgnes pea sama vaikne noormehe hääl: „Mina Sean Parsall.“ Heledate blondide juustega noormees istus Jasmini taga asuvas pingis. Ta oli kuidagi nukra tooniga ja piilus silmadega pidevalt Samarat, täheldas Taaniel kerge huviga, kuid loobus siis toda arglikku noormeest jälgimast ning keskendus pigem mustade kellaseierite ühetoonilistele tiksatustele. Vahepeal kõlasid talle kõrva kõik erinevad nimed, mis andsid tunnistust kooli rahvusvahelisusest: Sergei Faiman, Nadežda Pugatšova, Yuriko Fujisaki ning erakordselt lipitseva ja lakutud välimusega Mario Carlos Bisogniero.

„Niisiis, kas keegi on veel tutvustamata?“ küsis end laua peale istuma sättinud Avecita ja vaatas põnevil näoga klassis ringi. „Mul on tunne, et ma ei tea, kes teie olete,“ ütles Avecita, osutas Jasperi ja Samara ees istuvatele tüdrukutele, kes siiani vaikselt sosistasid.

Lokkis poisipeaga tüdruk tõstis esimesena pilgu. „Mina olen Rachel Stewart,“ ütles tüdruk rõõmsa tooniga. Enne kui Rachel suu kinni jõudis panna, tutvustas end ka tema kõrval istuv kartulikoorekarva juustega neiu: „Mina olen Laura Thomas. Ja palun mitte mind perekonnanime järgi kutsuda, ma ei salli seda.“ Ennast tutvustanud, vaatasid plikad veel kord ringi ning jätkasid vaikselt poolelijäänud juttu, hoolimata sellest, et nad viibisid klassiruumis.

„Oeh.“ Avecita naeratas säravalt. „Seega, kõikidel peaksid tunniplaanid käes olema. Mul on veel üks asi edasi rääkida.“

Õpetaja peatus korra ja sahistas veidi laua peal lebavates lehtedes. Mingi vajamineva trükise leidnud, suunas ta taas pilgu klassile: „Kooli lendude ja rühmade vahel käib ka võistlus. Nagu te ehk juba teate, saab iga õpilane isikliku hindamisraamatu. Sinna märgitakse miinuseid, kui rikute reegleid, puudute tunnist, hilinete põhjuseta tundi või kui teil pole küsimise peale hindamisraamatut ette näidata. Iga aasta maikuus kogutakse hindamisraamatud kokku ja vaadatakse, millisel rühmal on kokkuvõttes kõige vähem miinuseid. Sellele rühmale, kes võidab, korraldatakse neile sobival ajal suvevaheajal seitsmepäevane puhkusereis kuskile soojemasse kohta, kõik kulud kaetud.“

Õpilased hakkasid erutatult pomisema. Taaniel kergitas ka üllatunult kulme. Sellest küll brošüüris midagi kirjas polnud.

„Muidugi,“ ütles Avecita valjemal toonil, et noorte jutuvadast üle rääkida. „Seal on hulgas ka paar-kolm koolitust, mida kool tarvilikuks peab aga suurema osa ajast saate puhata. Seega, ma arvan, et see on piisav motivatsioon korralik olla ning mitte reeglite piire katsetama hakata. Nüüd aga, kellel on küsimusi, siis jääge pärast tunni lõppu siia. Ülejäänutele mingeid kohustusi ei ole. Muidugi, ma peaksin selle 55 minutit täis lobisema, aga mul pole ju teile midagi öelda. Kooli reegleid teate ja see ongi vist kõige olulisem.“ Avecita itsitas. „Igaljuhul, kellel mingeid soove pole, siis võite oma järgmise tunni klassi otsima minna.“

Naine hüppas laualt maha ja istus normaalse inimese kombel toolile ja hakkas mingeid pabereid lehitsema.

„Niisiis, et tund on läbi?“ päris Jan valjult üle klassi. Taaniel turtsatas kõrval. Nii Jani moodi: kohe kui võimalik ahistavat koolipingist eemale tõmbuda.

„Võib ka nii öelda,“ vastas Avecita naeratades. Lause lõpule järgnes toolide kolin, ning õpilased tõusid vadistades püsti.

Esimesena jõudsid ukseni Taaniel ja Jan, hoolimata sellest, et nemad olid kõige tagumises pingis. Kuid tundus, et nemad olid ainsad. Enamik klassist jäi Avecitalt igasuguseid erinevaid asju küsima, või siis imetlesid seinte peal olevaid hobuseid kujutavaid maale.

„Oli mõtet siis selle pärast end üles ajada,“ porises Jan, kui nad trepist alla ning läbi talli tagasi kooli poole läksid.

„Said vähemalt teada, kes meie lennus käivad.“

„Nagu ma ei teaks seda siis riietuse järgi.“

Taaniel heitis pilgu üle õla. Keegi polnud neile järgi veel tulnud ning hoolimata sellest, et tema mõtetes plaanitav tegevus oli koolireeglite ränk rikkumine, ei vaevunud ta seda peast heitma, vaid nügis Jani paremale, mitte vasakule kooli sissepääsu poole, vaid metsa viivale rajakesele.

Jan heitis talle küsiva pilgu, millele Taaniel vastast sõrmede suu juurde panekuga ja sigaretitõmbamise imiteerimisega. Jan irvitas: „Nii kiirelt siis juba reegleid rikkuma.“
Jooksusammul kadusid kaks noormeest metsa ja sättisid ette Taanieli pükstetaskust võetud
kaks sigaretti, et need samast kohast ilmunud tikkudega läita.

„Rõve, keegi haiseb siin suitsu järele.“ Taaniel oli just jõudnud kõrvalhoone esimesel korrusel asuvasse klassi, kui Samara nina hakkas kirtsutama. Tüdruku eksimatu pilk tabas Taanieli ja üks tema kulmudest kerkis kõrgemalt kui tavaliselt. „Sina suitsetadki?“

Taaniel kehitas õlgu. See pole tüdruku asi. Õnneks ei avanenud tüdrukul ka võimalust tema kallal rohkem võtta, sest klassi astus õpetaja, valjuhäälselt selle üle kurtes, et inglise keele tund lennujuhataja tunni tõttu raisku oli läinud.

Taaniel ohkas. Kuradi esimene koolipäev.

Mulle ei meeldi millegi pärast Jan ja ma ei tea miks Taanieli huvi Samaa vastu ka ei tundu sümpaatne.
Jasmin tundub kuidagi õrn ja armas olevus (haldjas?) olevalt. Aga Taanile on ka mõnus, veidi badguy imitžiga, kuid siiski tundub ta olevalt sügavalt haavunud ja hea südamega poiss..
Aga auasalt, kui see jutt oleks raamatuna olemas ja iga osa ei peaks ootama.. siis ma enne ei sööks, magaks ega oleks, kui see raamat oleks läbi..
Igastahes oli tore koolist tulla ja avastada see jutt siit..

Ma mõtlesin vahepeal, kas teha hoopis käsikiri valmis ja kirjastustesse saata aga leidsin, et praegusel hetkel mitte. Muidug, ma pole seda mõtet maha matnud Juba praegu vaatan, et see vajaks tegelikult veel vähemalt ühte korda ümberkirjutamist, sest olen liinid ja tegevused iseenda jaoks liiga suureks ajanud, mida ma ei oska (veel) hallata. Ehk oleks vaja nii paari nädalat, et üksnes koos Delaraniga maha istuda ja veel kord paika panna. Aga kuna seda mul pole hetkel võtta, siis niisama sahtlis ka ei taha hoida. Ehk kunagi tulevikus.

Aitäh kena kommentaari eest ka =)

Igastahes, kui Sa kunagi saadadki käsikirja kirjastusse, siis anna teada, üks raamatu ostja on Sul igastahes olemas.
Sest oma raamaturiiulil sooviks ma küll seda juttu kunagi näha.
Ja minu arust saad Sa tegevuse haldamisega tublisti hakkama, sest iseenesest juba sellise asja kirjutamine vajab kummardamist... :)

Ja ma oleks ka kunagi see ostja. See on hea jutt. :)
Tegelastest on minu hetkelemmik just Jan.
Uut.

Kasulik teada

Ma nii ootan järgmist nädalat. Siis mul eksamid läbi ja kuni jaanuari alguseni pole ühtegi kohustust. Ja kui praktikale ei saa, on terve jaanuar ka veel vaba. Ja siis saan Delarani esimese aasta ära lõpetada. Praegu on see lihavõtete juures seismas.

Kena nädalalõpualgust Delarani lugejatele

Jasmin
Jasmini ruudukujuline klassikaline äratuskell pirises kakskümmend minutit enne seitset. Viis minutit hiljem oli ta juba inimtühjas tüdrukute pesuruumis. Kuuma duši all veidi aega mõnulenud, haaras ta seina ääres olevalt metallist korvriiulilt pehme kollase froteerätiku. Mustad rätikud käisid samasse alumisele riiulile. Muu must pesu tuli aga nimelise koti sees igal laupäeval kella kaheks pesumajja viia, et pühapäeva lõunal värskuse järgi lõhnav ja triigitud pesuhunnik voodil ootaks.

Täistunni saabudes istus täies rõvis tüdruk lennutoa õpinurgas, kui muu internaat alles ärkama hakkas ja unised õpilased pesema suundusid.

Tüdruk kirjutas tänase tunniplaani ainete nimetusi kaustikutele. Ta oli seda alates esimesest klassist teinud, et oma õppematerjalides korda hoida. Inglisekeele ja briti kirjanduse kladed olid korras, füüsika ning algebra I said ruudulise kaustiku, saksa keel algajatele ja etiketiõpetuse aga joonelise. Tantsimisele plaanis tüdruk algul eraldada nurga etiketivihikus, ent hetke mõelnud, võttis selle jaoks siiski eraldi õhema vihiku. Jumal teab, mis õpetajal pähe võib tulla.

Veerand kaheksa oli ta tagasi toas, et ennelõunaste tundide asjad kotti suruda. Kuigi tuba ja klassiruumid olid peaaegu samas majas, kahtles neiu kas ta jõuab viieminutilise vahetunni jooksul tuppa tormata. Eriti, kui ta ei tea, kus täpselt klassid asuvad.

„Kus sa juba lähed?“ Rachel piilus alles teki serva alt välja. Laura oli pesemas, Samara tõmbas nina kirtsutades koolivormi selga.

„Sööma. Kell on veerand kaheksa.“

„Pekki. Ma ei viitsi tõusta,“ ägises Rachel. „Ja esimene tund on algebra ka. Ülinõme. Jama kool, mis reaalained esimeseks paneb.“

„Keegi ei käskinud sul siia tulla,“ torkas Samara.

„Vanemad käskisid.“

„Seisnud siis enda eest.“

Rachel üritas sobivat vastust mõelda, aga seda suutmata pöördus Jasmini poole: „Sul ka vanemad sundisid?“

„Ma tahtsin ise. Delaran on väga hea kool,“ vastas Jasmin hämmeldunult. Miks ta vanemad sundima peaksid?

Rachel pööritas silmi. "Nojah, eks mõned peavad ka ise tahtma. See konkursiga tulnu pidi küll vist rohkem kui ma-ei-tea-mida Delarani tulekut soovima.“

„Mis konkurss?“ Samara peatas silmapliiatsi joone ja pööras pea Racheli poole.

„Ahh, vasesest perest mingi tuupur-nohik. Kool teeb heategevust, katab kõik kolme aasta kulud.“ Rachel itsitas. „Rotid, tulevad siia meiesuguste sekka teesklema, et on ka rikkad. Peaksid jääma sinna, kus sündisid. Mis neil ongi? Mingid riiklikud koolid? Naljanumber.“

Jasmin seisis seljaga itsitava toakaaslase poole, värisevad käed viimaseid õpikuid kotti pakkimas. Ta nägu kattis häbipuna ning tüdruk surus vihapisaraid alla, et mitte juba teisel päeval piripilli mainet teenida. Rotid? See Rachel oli kahe päeva jooksul iga asja üle suutnud viriseda. Olgu, Jasmini vanemad polnud rikkad nagu Racheli juveliiriäride omanikud, aga see-eest ei olnud nende tütar ka eluvõõras hellitatud vingats.

Vihaga tõmbas Jasmin koti kinni, et sealt toast kaduda ning sel hetkel tabas Samara ta pilgu. Toakaaslane mõistis vist kohe Racheli õelate sõnade ning Jasmini nutukalkvel silmade seost.

„Oi Jasmin!“ jõudis ta alustada aga tüdruk kadus juba toast.

Samara tabas ta hommikusöögilauas. Taaniel ja Jan polnud veel jõudnud, Hayley ning Jasper olid süvenenud lennuvanemateemalisse vestlusesse ja Samara peatus Jasmini kõrval.

„Rachel ei tea, mida ta suust välja ajas, ära pane teda tähele,“ sosistas Samara.

Jasmini õblukesed näpud murendasid röstsaia. „Rachel ei teadnud lihtsalt, et see nohik temaga samas toas on,“ ütles Jasmin väga vaikselt.

„No siis sa petsid ta ära.“ Samara näol ebales naeratus.

„Ma ei häbene seda, kust ma tulen.“ Jasmin tundis, et tal hakkavad uuesti pisarad tekkima. Ta tõesti ei häbenenud seda, miks pidanuks? Aga tundub, et teised arvasid, et ta peaks seda varjama.

„Eino, ma ei mõelnud seda,“ üritas Samara oma mõtet parandada. Jasmin oli aga juba püsti hüpanud, jättis poolsöödud röstsaia taldrikule ja trügis saalist välja. Trepist üles ja läbi galerii sammudes, kruttis ta parema käega juukseid, mis tema puhul tähendas alati närvide pingulolekut.

Ei, ta ei häbenenud ennast. Ja pealegi, tema sai kooli sisse tänu oma teadmistele, mitte emme-issi rahakoti paksuse tõttu.

Kõrvalhoonesse jõudes kõndis ta trepist alla ja vaatas silte ustel. Algebra klass oli reas viimane ning Jasmin oli esimene, kes sinna jõudis. Aga tüdruk oli sellega harjunud.
Alati esimene teadmisi nõudma, alati üksinda seinaorvas seistes, toetus ta jällegi seinale ja võttis märkmiku,et lõpetada peenekoivalist kassi kujutav pilt.

***
„Jasmin.“

Tüdruku pea nõksatas üles. Lennuvanem oli ta kõrvale seisma tulnud, kui tüdruk enne õhtuseid huviringe puhketoa raamatunurgas õppides aega parajaks tegi.

„Miks sa pole õhtuoodet söömas?“

Jasmin kehitas õlgu. „Varsti on õhtusöök ju. Mul pole isu ka.“ Talle ei meeldinud väga rääkida võõraste ja poolvõõrastega aga ta oli ka liialt tagasihoidlik, et keegi rääkima tulnu eemale lükata.

„No alles pool kaheksa saab ju õhtust. Tule, lähme koos?“ pakkus Jasper ja oli valmis juba Jasmini asjugi kandma. Tüdruk pani käe peale. „Samara rääkis?“ küsis ta vaikselt. Jasperi suu küll võis eitada seda, aga tema punaseks tõmbuvad kõrvalestad rääkisid Jasminile teist juttu.

„Ma tulin siia õppima. Ma ei vaja kellegi abi ja halestust.“ Jasmin ei pööras pilgu tagsai lauale. Ta ei tahtnud erikohtlemist, vanade riiete pakkumist ja muud heategevust.

„Keegi ei haletse sind ju.“

Jasmin raputas pead. „Ma pean järgmise tunni asjad tooma,“ ütles ta vabandades ja nüüd laualt õpikuid haarates, trügis Jasperist mööda.

Tuba oli õnneks tühi ja Jasmin ei pidanud järjekordse vabandajaga silmitsi seisma. Tänaseks õhtupoolikuks oli neil kaks huviring-tundi. Loovusõpetus ning instrumenditund järjest. Jasmin ei mänginug küll ühtegi pilli, ent loovusõpetus tundus paeluv ja selle klassini jõudis ta õpetajaga samal ajal.

„Tere!“ Pruunide puusadeni juustega õpetaja naeratas laialt, kui Jasmini nägi. „Pean ütlema, et ma pole harjunud sellega, et õpilased kümme minutit enne tunni algust jube valmis sisse on tulema.“

„Ma olen alati varajane olnud,“ kohmas Jasmin punastades.

„Hea omadus. Ma olen muidu Miranda Walen aga õpilaste jaoks lihtsalt Miranda.“

„Ma olen Jasmin McCall.“ Türuk istus kahestest pinkidest kokkulükatud ühe suure laua taha. Klassiruumi heledaks värvitud seinu katsid kirevad pildid, kapid polnud lihtsalt heledast puidust nagu muu kooli mööbel, vaid samamoodi värviliseks maalitud. Seina ääres olid kokkupandud molbertid, teises nurgs aga eri muusikariistad: kitarrid, süntesaator, akordion ja isegi suupill ning kinnises kapis leidus nagunii veel midagi igale maitsele.

„Mis me täna tunnis teeme, proua Walen?“

„Mirada,“ parandas kaustikusse kirjutav õpetaja. „Mis sa teha tahaksid?“

„Mi-mina?“

„Ütleme nii, et esimese õigus. Anna tulla.“

„Aga kui teistele ei meeldi?“

„Ega me siis teistele ütlema pea, et sina valisid,“ pakkus Miranda vandeseltsasliku naeratuse saatel.

Jasmin naeratas kõhklevalt vastu ja ütles seejärel pilguga lauda puurides: „Mu vanas koolis aasta viimases kunstitunnis joonistasime guaššvärvidega aga kasutasime pintslite asemel näppe. See oleks äge aga ma ei tea, äkki oleme liiga vanad juba-“

Miranda peatas ta jutu: „Tasa! Loomise jaoks pole keegi kunagi liiga vana. Guašš pluss näpud on tänane teema.“

Tunni alguses lendas esimeste seas klassi ka Rachel, otsivalt ringi vaadates. Jasmin punastas juuksejuurteni ja oleks hea meelega maa alla vajunud. Ta ei tahtnud, et Rachel hommikul öeldud jätte üles tooks aga kui Jaspergi juba teadis – ja ootavalt klassiukse taga piilus – polnud Jasminilgi lootustki, et Rachel kedagi muud peale tema otsiks. Ja nii oligi. Pontsakas tüdruk maandus tema kõrvaltoolile.

„Anna andeks, ma ei mõelnud seda nii. Ma olen lihtsalt hommikuti rõve tibi. Selles suhtes, ma ei tahtnud nii öelda. Sa pead tegelikult ikka jõle tubli olema, et selle konkursi läbisid. Jasper rääkis mulle, palju iga aasta tahtjaid on. Sadu! Mina poleks elu sees isegi esimest vooru läbinud,“ paristas Rachel ühe hooga ette midagi, mis pidi vabandusena kõlama. „Sõbrad edasi?“

Jasmin vaatas talle otsa. Rachel arvas tõsimeeli, et nüüd on kõik korras. Aga Jasmin polnud draamatekitaja, kui hästi aus olla, siis ta oli tõesti ju vaene rott rikaste kõutside hulgas ja seega manas ta näole naeratuse: „Ikka.“

Ukse taga valvanud Jasper kadus, Miranda sulges ukse ning alustas: „Tere, minu nimi on Miranda Walen. Õpilaste jaoks olen Miranda ning tänase tunni teema on guašš pluss näpud.“

„Eww. Vähe vastik teema. Ma just lasin maniküüri teha,“ vingus Rachel. Laura pomises nõustuvalt.

Jasmin ohkas mõtteis: „Kolm aastat veel. Kolm aastat veel. Siis on tal hea haridus ja ta saab nendest snoobidest eemale. Kaugele ära.“

Mmm viimases lauses vist peaks olema tema asemel mul.

Aga võid oletada, kui õnnelik ma olin kui nägin, et täna on jutt Jasminist. :)
Aga eks ma oota nüüd kannatlikult järgmis osa.

Ma vaatasin seal just nii, et ta mõtleb endast kolmandas isikus. Aga järgmine Jasmini osa on nelja osa pärast. Tead siis oodata

Ma polegi kommenteerima jõudnud. Aga mulle meeldib see jutt, väga, nagu sa ilmselt ka juba tead, eks? :) Ja ega muud midagi kui et ruttu uut osa! :)

Järgmine Jasmini osa on alles nelja osa pärast:O
Eks kannatan ära, aga Jasmin meeldib mulle kõige rohkem.
Ootan uut osa

Ma olen jah Jasminile teenimatult vähe tähelepanu pööranud. See on üks asi, miks see oleks vaja VEEL KORD ümber kirjutada xD Aga nohjah, Samara ja Taaniel on mulle endale lähedasemad.

Sa ilmselt võid vaid ettekujutada, kuidas ma pead raputan Samara nime lugedes.. :)

Aga see on tegelikult Kirjaniku otsus, kuidas kõik liinid lõpuni lähevad.. :) Ja seda tuleb austada.. :)

Haha, kui ma isegi täpselt teaksin, kuidas lähevad Või vähemalt suudaks meelde jätta. Ma leidsin vanast telefonist igast järjejuttude ja tekstidekatkeid. Ka Delarani kohta ja paari asja kohta üli küll nii, et "Oih, ma tahtsinseda ka kirjutada või. No damnit." Üldse oli seal lisaks Delarani katketele veel seitsme järjejutu ideed, millest võiks midagi enamat arendada. Peaks tegema ettepaneku kuskile, et ööpäeva pikendataks... Või siis mulle tasuta raha jagataks, et tööle ei peaks minema ja ma saaks metsa sisse oma vinge maja ehitada (Maja idee pärit World of Warcrafti universumist. See on TÄPSELT selline, nagu ma endale tahaksin. Alustades raamatukoguks sobiliku ruumiga ja lõpetades ahjuga, mille peale ronida ja raamatuid lugeda) ja siis elu lõpuni kirjutada. Aitäh!


Taaniel
Etiketiõpetus võinuks olla üks ägedamaid tunde terves tunniplaanis, kui seal räägituks näiteks erinevate ajastute naeruväärsetest etiketinõuetest. Selle asemel seletas madaam Poliet, kuidas tänapäeval viisakas olla. Juurde muidugi mõned praktilised näited ja oligi terve tüütu tund moodustatud. Kuna polnud ühtegi piisavalt suurt klassiruumi, kus saaks ka tantsupoognaid harjuta, olid tunnid määratud toimuma aulas, kus ühte nurka olid seatud lauad ja toolid ning teisaldatav tahvel ja ülejäänud oli vaba tantsimiseks, mille tund järgnes alati etiketiõpetusele.

„Taaniel von Erbach,“ plaksatas madaam Poliet justkui kärbsepiits ühe parajalt piraka porikärbse tabamisel.

Pead kätele toetanud ja pehmest voodist, alasti tüdruk tema kõrval mõelnud noormees tõstis hoobilt pea ning küsis viisakalt: „Jah, madaam Poliet.“

„Kuna sul tundub kõik nii selge olevat, et võid rahumeeli lasta mõtetel seigelda, siis äkki kutsuksid ühe neiu tantsima,“ teatas õpetaja viisakal ent külmal toonil, jättes vahele tõsiasja, et tegelikult oli tunniteema alles selle juures, kuidas end viisakalt tutvustada ja et need õpilsed olid etiketitunnis alles esimest korda.

Taaniel ei teinud siiski sellest suurt numbrit. „Otse loomulikult, madaam,“ kostis noormees aeglaselt püsti tõustes, et kõik tähelepanu talle pööraksid. Kui see saavutatud oli, jäi noormees hetkeks seisma.

Õpetaja sammus endiselt pahase näoga maki poole ja valinud sealt küllaltki tundmatu valsiks sobiva loo, vajutas ta play nuppu. Klass oli pinevil ja ootas, kuidas Taaniel hakkama saab, sest juba oli nende kõrvu jõudnud jutu madaam Poliet rangusest: kui õpilane ülesannet vähemalt 99,99% ei täitnud, oli oht jääda kas pärast tunde või saada lisakodutööd.

Ka Taaniel teadis seda ja seetõttu ei plaaninud ta ühtegi viga teha. Korra heitis noormees pilgu Samarale, kelle tardunud ilmest kumas siiski ka kerget huvi klassis toimuva vastu. Samal hetkel aga kui ta mõtles Samara tantsima kutsumisele, muutis ta meelt ja teinud sajakaheksakümnekraadise pöörde, sammus ta Hesteri poole, kes erinevalt külmast Samarast talle küllaltki flirtivalt naeratas. Tõele au andes, oli paari päeva jooksul selgunud üks asi – Hester on nende lennu kõige kuumim tüdruk.

„Preili Andoré,“ ütles Taaniel meelitavalt, samal ajal galantselt kummardades.

Hester kallutas pea küljele, säravvalged hambad naeratades paistmas. „Noorhärra von Erbach,“ õhkas tüdruk vastuseks ja sirutas käe.

Taaniel haaras tüdruku käest, mis tundus tema päevitunud jume kõrval erakordselt kahvatu. Huultega kergelt käeselga puudutanud, tõstis endiselt kummargil olev Taaniel pilgu ja vaatas Hesteri tumesinistesse silmadesse: „Kas te ehk osutaksite mulle seda au ja kingiksite ühe tantsu?“

Hester teeskles üllatust, oli paar sekundit vait, ent seejärel teatas armuliselt: „Meeleldi, noorhärra von Erbach.“ Ja Taaniel tõmbas tüdruku õrnalt püsti.

Muidugi oli Taanielil nüüd valik: kas tantsida nii, nagu oleks õige esimest korda tantsida, või tantsida nii nagu nad kurameeriksid. Range etiketiõpetuse õpetaja oleks loomulikult eelistanud teist varianti, aga Hesteri tulist pilku ja õhetavaid põski tähele pannud, otsustas poiss teise valiku kasuks.

Hester oli vaid paar sentimeetrit Taanielist lühem, mis tähendas seda, et poiss ei pea maani kummarduma, et piha ümbert kinni võtta. Ta tõmbas tüdruku jõuliselt vastu ennast, naeratas veel korra ja tants algas.

Taanieli rahuloluks oli Hesterit üllatavalt kerge juhtida. Ta ei olnud kange puuhobune, vaid liikus poisi käte vahel nõtkelt nagu haldjas. Poisil oli varasemaid halbu kogemusi tüdrukutega, kes üritavad ise koguaeg juhtimist üle võtta ja seega oli tantsimine pigem nagu kaklus liidripositsiooni üle aga Hester lasi end kergelt juhtida. Ta ei teinud katsetki ise suunda määrata või vastu tõrkuda.

Poognaid tehes mööda aulat keereldes nägi Taaniel üllatust nii kaasõpilaste kui õpetaja näol. Kibedalt muiates teadis ta, et valmistab neile üllatuse. Keegi poleks osanud Taanielist sellist tantsijat oodata aga eks igal noormehel peab saladusi olema. Ainus, kes oli endiselt sama tuima näoga oli kaelas rippuvat metallist pentagrammi näppiv Samara.

Taanieli naeratus lõi korraks kõikuma, ent kui ta vaatas modellivälimusega tütarlast oma käte vahel, taastus see endise hiilgusega.

„Petite fleur,“ sosistas Taaniel nii vaikselt, et vaid Hester kuulis. Poisi soe hingeõhk puudutas Hesteri kõrva ja tüdruku näoilmest taipas ta, et Hester on nüüd kui sulavaha. Järgmise hoogsa pöörde ajal liibus Hester talle veelgi lähemalt, nii et nende kehad nüüd täispikkuses koguaeg kokku puutusid. Ka nende silmakontakt ei katkenud hetkeksi ja Taaniel oli kindel, et Hester ei tajunud enam teisi inimesi nende ümber.

„Aitäh, suurepärane,“ teatas madaam Poliet minut hiljem heakskiitval toonil ning muusika vaikis.

Taaniel keerutas viimase pirueti ja paar jäi endiselt üksteisest kinni hoides seisma. Mõlemad hingeldasid kergelt, aga suurepärased tantsuminutid olid ainult meeldivad olnud. Üle Hesteri õla nägi Taaniel aga, et Samara haigutas – laialt, pikalt ja spetsiaalselt Taanielile mõeldult.

Miski kihvatas noormehe sees. Ta pööras pilgu tagasi Hesterile, tõmbas tüdruku nii vastu ennast, kui vähegi võimalik ja suudles teda tormakalt suule.

Kõigepealt muutus tüdruk üllatusest jäigaks, seejärel nõrkesid tal jalad, nii et ilma Taanieli käte jõuta oleks ta põrandale vajunud ja viimaks põimis ta endagi käed ümber Taanieli ja suudles sama metsikult vastu. Isegi poisil oli nüüd tunne, et nad olid kuskil teises maailmas, sest pagan, Hester oli hea suudleja.

Klass oli esialgu vait, kuid šokist ülesaanud hakkasid nad vilistama ja plaksutama. Õpetaja nendega ei liitunud.

„Lõpetage kohe ära, preili Andoré ja härravon Erbach!“ röögatas madaam Poliet,
unustades et daam peaks igas olukorras daamiks jääma, ilma eranditeta. Kahe sammuga oli ta suudlevate noorteni jõudnud ja oli valmis neid üksteisest lahti rebima, kuid Taaniel ja Hester tegid seda juba ise, mõlema näol mänglemas naeratus. Taanieli naeratus muutus küll, olgem ausad, irveks, kui ta nägi Samarat. Tüdruku käsi oli endiselt õhus, aga ripats näppude vahelt lebas korralikult pluusil ja tema pilk jõllitas šokeeritult Taanielit.

„Ja siis sain mina 300 sõna teemal „Miks ei ole viisakas tüdrukut esimese tantsu ajal suudelda“ ja Hester sai 250 sõna teemal „Miks ei ole hea lasta end nii vara suudelda,“ kirjeldas Taaniel hiljem lõunasöögilauas Janile etiketiõpetuse tundi.

„Ma arvan, et ta oleks sinul lasknud pigem 600sõnalise kirjandi kirjutada, aga sinu imeline veenmisoskus „tants haaras mu lihtsalt kaasa,“ põrmustas selle idee,“ teatas Samara nüüd juba naerdes, kes oli ainsana õpilastest suutnud toimunu ajal tõsise ilme säilitada.

Hayley oli loobunud mahla joomast, sest lõkerdas niivõrd palju naerda. Jasmingi lubas endale naeruvirve aga Jasper hoidis end tagasi ning üritas ühtlasi nii noomida kui ka asja lõbusamat poolt näha. Tõenäolisel oli tema käitumisel tihe seos lennuvanema positsiooniga. Nagu Jasper neile rääkinud oli, võis eeskujulikust käitumisest liiga palju kõrvalekaldumine lõpuks ka positsiooni maksta ja seda vaadati eriti esimese lennu lennuvanemate juures.

Taanieli rühma teisipäeval toimunud ratsatund oli ääretu tormi tõttu aset leidnud
siseruumides, kus Avecita tutvustas neile põhilist ratsutamisega seonduvat. Nende rühmas
oli üpriski palju neid, kes ei oleks osanud vist muidu sadulatki selga panna. Igaljuhul, nende
esimene päris ratsatund leidis aset alles etiketiõpetusele ja tantsimisele järgneval reedesel pärastlõunal.

„Niisiis,“ Avecita vaatas õpilasi, kes natukene kohmetult talli ees oleval platsil seistes ootasid, mis edasi saab. Õpetajal olid juba jalas liibuvad valged ratsapüksid, nahast ratsasaapad ja koolilogoga liibuv spordisärk.

„Direktriss küll nõuab, et te kõik tegeleksite ülla ratsakunstiga aga minu meelest pole see otstarbekas. Ma ei viitsi kõiki, kes ei taha hobuste selga ronida, sinna piitsaga ajada ja seega on asi lihtne, kui te ei taha, siis te ei taha. Need, kes otsustavad ise vabatahtlikult ratsutamisest loobuda, saavad muud ülesanded, mida ma seejärel hindan. Ülesandeks võib olla nii bokside koristamine, mõnest teatud hobusetõust esitluse tegemine või teise õpilase aitamine. Valik, mida te täpselt teha soovite, on teie.“

Naine seisatas ning naeratas laialt. „Need, kes on otsustanud, et ei soovi oma tagumikku hobuse selga vedada, tulge palun siia.“ Avecita näitas käega enda kõrvale.

Kõige taga seisval Taanielil oli hea ülevaade sellest, kes aegamööda inimsummast välja tilkusid. Tema ise poleks küll ratsutamisest sitaloopimise kasuks loobunud. Mõttetu

Paari minutiga olid kõik, kes siiski loobusid ratsutamisest sitaloopimise kasuks teiste hulgast välja tulnud ja Avecita vaatas need õpilased üle: „Jimmy, sina lähed täna Haroldile appi talli korrastama. Sa leiad ta puhkeruumist. Ütle et mina saatsin ning ta annab sulle ka vajaminevad riided.“

Poiss kirtsutasid küll esimese hooga nina, kuid sammusid siis punase talliukse poole.

„Adele ja Terri, teilt ootan ma järgmiseks nädalaks referaasti teemal „Tõuaretuse eelised ja puudused“. Teil on võimalus kasutada minu eriloaga arvutiklassi ja kindlasti leiate vajalikku informatsiooni ka raamatukogust. Võite minna.“

„Brian ja Patricia. Teie tulite minu meelest koos oma hobustega?“

Mõlemad noogutas.

„Suurepärane. Te teate, kus on teie varustus ja hobune. Tehke, mis vaja ja mis teie treeningplaanis ette nähtud on. Kui te tunnete vajadust abi järele, küsige minult või siis rakendage minu abilised tööle, kui neil vaba hetk peaks olema“ ütles Avecita, pisut iroonitseva naeratusega.

Kui ka nemad olid lahkunud, elavalt vesteldes, kes mida oma ratsuga teha plaanib, ohkas Avecita. „Nüüd jagan ma teid vastavalt sõiduoskusele kolme gruppi. Te kõik saate omale hobuse, kellega sõidate vähemalt selle aasta lõpuni. Võite käia ka vabal ajal sõitmas, ent hobune ei ole ainult teie oma vaid temaga treenivad ka teised õpilased. Iga boksi peal on ajatabel, kui tahad mingil ajal sõita, pane lihtsalt oma nimi kirja. Arusaadav?“

Õpilased mõmisesid vastuseks.

„Niisiis, grupimääramisel on väga oluline teie ausus. Loomulikult võiksin ma testi teha, vaadata paljud teevad vahet galopil ja traavil ning kes jääb selga pärast meeterkahekümnest hüpet, aga see oleks hobuste piinamine. Ning ehk ka teie piinamine,“ Avecita tegi tähendusrikka pausi, enne kui jätkas: „Seetõttu ma palun, et te teadvustaksite endale oma sõiduoskust. Te ei saa öelda, et kuulute edasijõudnute gruppi, kui teil on raskusi hobuse traavile tõstmisega või et te olete täielik algaja, kui samas pole teile mingi probleem süsteemide hüppamine. Olgem ausad enda suhtes ja ka minu suhtes, et ma ei peaks pärast teid veel ümber liigitama. Arusaadav?“

Uus mõmin.

„Seega, täiesti algajad, kes on varem korra-kaks hobuse selga jõudnud ja kellel pole õrna aimugi, kuidas käib õigesti kergendamine, minge sinna,“ Avecita näitas näpuga suure sammaldunud kivi poole ja sinna suundusid üpriski kiirel sammul neli õpilast – Jasper, Hester ja Laraine.

„Need, kellel on mingid oskused olemas, ehk kes oskavad juba traavi sõita, galopi ja saaksid ka häda korral hüpetega hakkama, minge palun tolle kaevu juurde.“ Õpetaja sõnu järgisid Samara ja Sergei.

„Need kes siia jäid on siis enda arvates profid?“ Avecital olid käes puusas ja ta vaatas muiates vaid kahte õpilast, kes küllaltki iseteadlikku näoga seisma olid jäänud.

„Peaaegu,“ vastas Taanile, heites pilgu rühmakaaslasele: Seanile.

„Kõrb, soojavereline, 182 cm, 2002. aasta, mära, Skyline,“ luges Taaniel puidust boksile kinnitatud graveeritud metallplaadilt. Metallvarbade vahelt vaatas talle vastu pähkelpruuni karva ja musta lakaga hiiglaslik loom.

Pool tundi hiljem oli poisil hobune sadulas ja traaviringki lõpetatud. Liivaplatsil sammudes ja hobust rahustades jälgis Taaniel teisel platsil ratsutamisega maadlevat algajate gruppi, kes olid just selgeks saanud, kuidas sadulasse ronida ja kelle asendeid Avecita paika sättis.

Taanieli ja teiste edasijõudnute üle valvas keegi praktikant Lindsay. Või noh, valvamine on vist palju öeldud... Vormikas punaste juuste ja nösuninaga näitsik pööras ratsutajatele tähelepanu ainult siis, kui oli vaja meelde tuletada, mida teha. Nende platsil olid veel ka edasijõudnud, nii et oli üpriski palju tegemist et kellelegi mitte otsa sõita. Tund aega sõitnud, suunas poiss Skyline’i väravast välja ja läks looma ära panema.

See oli talle viimaseks tunniks. Oma rühmaga tallist tagasi peahoonesse kõndides kujutas Taaniel ette, milline võiks olla nädalavahetus internaadis. New Yorgis ta põhiliselt pidutses, hulkus ringi või magas. Siin sai ta nendest tegevustest jätkata magamisega. Magada ja õppida. Laupäeva hommikusöögile järgnesid küll ratsutamistunnid, ent muu aeg oli armulikult vabaks jäetud.

Kui läbinisti väsinud ja endiselt trenniriideid kandev esimene lend hoonesse astus, ajas kooli fuajees juttu rühm sinise riietusega ehk teise lennu tüdrukuid.

„Rõve. Hobusehais isegi peahoones!“ turtsatas üks neist, kui sissetulijatega kaasnev aroom temani jõudis ja pööras end tuhinal ümber, et rebastele pahur pilk heita.

„Vabandust, mileedi,“ ütles talle lähim ehk Taaniel ning kummardas.

Tumedate äärmiselt lokkis juustega tüdruku pruunide silmade pilgu enda omade külge kinnitanud lisas ta: „Aga kuidas muidu saab õppida ratsutama, et kaunitaridele, nagu teie minu eeski, muljet avaldada.“ Poiss tõusis püsti ja kõndis minema.

Lennukaaslased ta ümber naersid heakskiitvalt. Taaniel heitis trepil vasakule pöörates ühe pilgu alla. Too ümara näo ja lokkis juustega tüdruk naeratas kelmikalt, puna põskedelt lahkumas.

„Puhketoa kuluaarides räägitakse, et sa olid Grace Herbi punastama pannud,“ ütles voodil lebasklev Jan, kui Taaniel pesemast tagasi tuli.

„Kelle?“

„Grace Herb. Õpib teises lennus. Juba praeguseks südametemurdja kuulsusega.“ Jan lubas endale irvitamist. „Ääretult tore neiu.“

Taaniel tiris kapist uued riided ja ütles pükse jalga sikutades mõtlikult: „Või et südametemurdja.“

„Nii nad räägivad. Kasutab ära ja jätab maha. Esimese aasta saak olevat tal olnud kaks tüüpi. Üks praegusest kolmandast lennust, üks kes kevadel lõpetas. Ja need on vaid need, kelle südame ta murdis pärast nendega käimist. Ei tea küll, palju on neid, kellga ta käimiseni ei jõudnudki,“ seletas Jan.

„Hurmav neiu.“

„Väga hurmav.“

„Temaga oleks huvitav lähemalt rääkida.“

Jani irve venis laiemaks. „Arvad? Ma usun, et väga huvitav.“

Sõbrad vahetasid ühe kavala pilgu ning jõudsid sõnagi vahetamata samale mõttele: kui ise endal aastat huvitavaks ei tee, siis kes üldse teeb?

Õhtuoode erines teistest söögikordadest totaalselt. Ei pidanud istuma omas lauas, omal kohal. Tegelikult ei pidanud üldse istuma, vaid võis seistes süüa. Reegel oli küll see, et söögisaalist ei võinud toiduga väljuda. Personaalset kaanega kaetud taldrikut asendasid mitmekordsed vaagnad laua keskel ja valgete, kooli logoga, suupistetaldrikute hunnik. Täna pakuti ooteks erinevaid puuvilju.

Taaniel oli juuste kuivatamisel kiirustanud, et koos Janiga esimeste näljaste seas söögisaali jõuda ning plaani „Huvitav aasta“ alustada. Esimeste hulgas sisse astudes suundus Taaniel lähima laua juurde, Jan läks veidi kaugemale mängu jälgima.

Laualt taldriku haaranud, hakkas poiss sellele puuviljasid kuhjama: ananassiviilud, mango- ja melonikuubikud, viinamarjad, draakoniviljatükid ja kirsiks sellele hunnikule – siirupis immutatud kirsid. Kokteilitikud kõrvale ja Jan taganes nurka, et sisse tulles teda näha poleks.

Mõne minuti pärast tõstis valves olnud Jan pöidla – tuleb.

Taaniel ootas, kuni lokkispäike tüdruk laualt taldriku võttis ning paar kiiret sammu teinud, koputas talle õlale.

„Jah?“ Ümber pööranud tüdruku näole tekkis kaalutlev naeratus, mis levis ka ta sõbrannade nägudele.

Taaniel hingas sisse, tuletades meelde iga õppetunni, mis talle Trinitys härrasmeheks olemise kohta anti.

„Ma soovin vabandada,“ ütles Taaniel alandlikult.

„Mille eest?“

„Ma käitusin enne ratsatunnist tulles ebaviisakalt, häirides teie, kaunitari, olemist nii oma haisva riietuse kui ka nõmedate lausetega.“

Grace’i sõbrannad summutasid oma naeruturtsatussed ja Grace’i enda näolt kadus mänglev naeratud: „Mis sa teed mu üle nalja?“

„Absoluutselt mitte.“ Taaniel tõstis nüüd alles silmad ja saatis neiule oma kõige meelitavama pilgu. „Preili Herb, ma ei tee nalja.“ Galantse liigutusega võttis ta selja tagant taldriku, esitledes seda justkui kullatud faasanipraadi. „Palun, võtke vastu mu vabandused.“

Nüüd oli käes kriitiline hetk. Ta kas lööb taldriku poisi käest maha ning tormab solvunult minema või naerab ja sööb Taanieli poolt valitud õhtuoodet.

Hetkelise kaalumise järel otsustas Grace teise käitumismaneeri kasuks. „Eks siis on su vabandus vastu võetud. Mis su nimi on?“

„Taaniel von Erbach, preili Herb.“

Tüdruk noogutas armulikult ja enda tühja taldrikut maha pannes, võttis täis aluse. Taaniel kummardas veel viimast korda ning lahkus siis oma lauanurga poole. Hayley ja Jan ootasid teda juba seal ees.

„Ta vahtis sind seni, kuni maha istusid,“ ütles Jan. „Ja plaan toimib siis, Tannu poisu?“

„Algus on tehtud.“

„Mis algus?“ Veidi segaduses näoga Hayley vaatas neile kordamööda otsa.

Jan ja Taaniel vahetasid veel ühe pilgu ning kehitasid õlgu. Miks ka mitte.

„Ma teen endal kooliaastat huvitavaks,“ selgitas Taaniel. Jan lisas: „Grace Herbi
kaasabil.“
„Päriselt?“ pilkas Hayley. „Mängite tulega. Te ei tea Grace Herbi.“

„Sa ei tea Taaniel von Erbachi.“

Jan ja Hayley pidasid vaikiva aga raevuka jõllitamisvõistluse. Esimesena keeras pilgu kõrvale tüdruk ning Jan naeratas võidukalt: „Räägi nüüd meile Gracest. Me teame ainult seda, et ta suutis esimesel aastal vähemalt kahe vaese poisi südamed murda.“

„No teil on õige info. Tuli kooli ja kukkus sebima. Tänupühadeks oli esimene käes. Käis tal nagu kutsikas järel ja tegi koduseid töid ära. Viimase aasta tüüp. Veebruari algul saatis ta kuu peale ning võttis teise, meediamagnaadi poja, kes teda aasta algusest juba ilastades nillis. Keeras ümber sõrme, kuulujuttude järgi seksisid igal pool. Suvel viis tüüp ta Bora-Borale puhkama. Sealt tagasi tulles jättis Grace ta maha, öeldes et vajab vabadust. Nüüd koolis tüüp isegi ei vaata teda. Kuigi ta anus muidugi algul Gracei, et tšikk ta tagasi võtaks.“

„Küll sul on alles palju infot,“ ütles Taaniel tunnustavalt.

„Ma olin temaga ühes toas eelmine aasta.“ Hayley võdistas õlgu. „Nüüd seadis ka end minu juurde sisse ning jõudis pool suve ümber jutustada aga jumal tänatud – ta oli vales toas.“

„Mis seal siis nii jubedat oli, et austusväärt preili Herb sinu kõrvalvoodis elutseb?“ päris Jan süütul toonil.

„Kõik! Saa aru, ta tiris oma tüübid sinna ja aeles ringi aga kui proua Smith tuli, olid kõik raamatute taga illikukud. Ta lobises peaaegu vahetpidamata, mölamasin. Oma perest, oma kuttidest, küünelakist ja päevadest. Jube! Ja päriselt, ta mängib kuttidega. Ta naudib manipuleerimist. Ma ei hakkaks proovimagi. Saad kõrvetada ka veel.“

Poisid purskasid naerma.

„Kallis Hayley,“ Jan kummardus usaldusliku tooni andes lähemale: „Taanieli tõttu lahkus tema vanast koolist kaks tüdrukut. Suvelaagris kaks aastat tagasi, jõudis kolme nädala jooksul tüdruk temasse armuda, nad käisid, Tan jättis ta maha, nad leppisid ära ja sebisid edasi ja Taaniel murdis veel kord ta südame.“ Jan tõmbus rahulolevalt naeratades tagasi: „Pole mingit võimalust, et meeldiv preili Herb tema ümebr sõrme keerab.“

„Kaks kõva kivi,“ nentis Hayley.

„Ei. Herb ei ole nii kõva kivi. Ta on midagi, mis on kerge katsumus vallutamiseks.“

Õhtusöögilt tulles tundis Taaniel järsku enda õlal ühte teravat torget. Janiga jagatud naljast endiselt naeruvine näol, pöördus poiss ümber ja langetas pilgu tema taga seisva lühikese tüdruku rosinasilmadesse.

„Preili Herb,“ ütles Taaniel kummarduse saatel. „Ma loodan, et minu valitud õhtuoode oli teile meelepärane.“

Tüdruk muigas tahtmatult. „Oli küll. Aitäh.“

„Ja kas ma võin uurida, millega ma teid ehk praegu saaksin aidata?“

„Ma kuulsin, et te olete osav tantsija,“ vastas Grace meelitlevalt, samal ajal süsimustaks tõmmatud ripsmeid plaksutades.

„Võib öelda, et mul on mõned kogemused omandatud,“ ütles Taaniel grammivõrra meelitlevamalt naeratades. Delarani jutuveski töötas oodatud kiirusel. Mitte liialt kiirelt – sel juhul oleks Grace juba õhtuoote ajal seda teadnud – ja mitte liialt aeglaselt, sest siis oleks Grace niisama mööda vuhisenud.

„Olgem ausad, ei ole just palju neid, kes suudavad enamat kui tüdruku varvastel talluda ja kaks sammu paremale, kaks sammu vasakule astuda. Te olete vist tõeline haruldus. Aga miks ma üldse selle jutuga tulin... Olete vist kuulnud, et mõne nädala pärast on väike tantsupidu-“

„Muidugi!“ katkestas Taaniel tüdruku jutu poolelt sõnalt ja virutas itsitama hakanud Janile rividesse,kes selle peale eemaldus. „Muidugi ma olen sellest kuulnud,“ kordas Taaniel. Neile räägiti sellest just tänases tunnis, et oktoobris toimub sügisball.

„Ja sellega seoses ma mõtlesin...“ Gracei hääl katkes ning ta lõi ujedust teeseldes pilgu maha Ta teeskles süütu olemist niivõrd osavlt, et isegi Taaniel oleks tema olemist uskuma jäänud, kui ta poleks äsja Hayleylt kõike Gracei kohta välja pomminud. Nautides tüdruku teadmatust tema teadmisest, otsustas poiss võrgutusmänguga kaasa minna.

„Ma saan aru.“ Taaniel haaras Gracei jaheda pisikese käe. „Preili Herb, kas te teeksite mulle seda au ja laseksite end sügisballil saata?“

Tüdruku silmis vilksatas võidutuluke. „Muidugi!“

„Aitäh!“ Taaniel tõstis tüdruku käe kõrgemale ja suudles seda, vaevu huultega käeselga puudutades. „Näeme hiljem.“

„Kohtumiseni.“ Nüüd imbus võidutunne juba Gracei häälest läbi.

Uuesti Jani kõrvale jõudnud, ei suutnud poiss kauem irvet tagasi hoida: „Plaan toimib.“

Noh meil on sarnased unustuste majakesed :)

Aga vot see oli mõnus pikk lugemine.. :)

Mõnus, kaks head osa järjest.