Delaran - esimene aasta

Taaniel
Idülliline pühapäevahommik. Võib vist julgelt öelda, et kõik peale tumedapealise noormehe, kes näost pisut õhetavana teenijateuksest sisse tuli, põõnasid parasjagu oma pehmetes voodites. Koolilogoga treeningrõivaid kandev Taaniel oli end kell kaheksa üles ajanud, et jooksma minna ja nüüd kolmveerand tundi hiljem jõudis ta tagasi koolimajja. Pühapäeva hommikul ärkas enamik rahvast nagunii alles lõunaks üles, seega oli talle suur üllatus teise lennu juurde minevas koridoris pinevaid hääli kuulda.

Kui algul plaanis ta vestlust eirata, ning poiste vannituppa sooja duši alla suunduda, kustus see idee samal hetkel, kui ta tundis ära Samara hääle ning Taaniel jäi koridori ühe nurga taha seisma.

„Sa paisutad üle, kas sa ise aru ei saa?“ ütles tüdruk vihaselt.

„Ma ei pinguta üle! Ma olen sinu kutt!“ vaidles vastu poiss, kelle Taaniel tuvastas Mansonina.

„See ei tähenda, et sa igalpool minuga ilastada võid. See on nõme!“

„Aga siis ei ole see nõme, kui Taaniel ja Grace seda teevad. Neile sobib küll avalikult suudelda ja kõigile sobib seda vaadata, ka sinul.“

„Sina ei ole Taaniel ja mina ei ole Grace!“ Samara hakkas juba kannatust kaotama.

Kostis tuhm müts. Varasemalt omandatud teadmistest järeldas Taaniel, et Manson oli rusikaga vastu puidust seina virutanud.

„Martin!“ ahhetas Samara, kuid teda katkestas Mansoni kalk hääl: „Või äkki siis selles ongi asi, et mina pole härra Taaniel von Erbach?“

Uus mütsatus.

„Lõpeta, lõpeta ära!“ käskis Samara. „Ära tee endale haiget.“

„Aa, et sina saaksid mulle haiget teha? Sest mina ei või ja sina võid?“

„Ma ei tee sulle ju haiget!“ Samara hääl värises, tõenäoliselt tüdruk nuttis.

„Ei tee või? Vaata, kuidas sa käitud. Kurat ma armastan sind ja sina tasud nii?“

Müts.

„Martin, lõpeta. Palun arutame seda mingis muus kohas.“

„Lõpeta? Nüüd palud minul lõpetada? Sina oled selles süüdi. Sina!“ Mansoni hääl oli maruvihane, kuid sekund hiljem muutus see anuvaks: „Palun ära tee nii, ära käitu nii. Sam.
Ära jäta mind maha, ära mine, palu.“

Samara nuuksatas valjult ja Taaniel surus käed rusikasse. Metsajooksuga kogutud hea tuju oli haihtunud ja poiss hoidis end vägisi tagasi, et mitte minna ja sellele manipuleerivale mölakale vastu hambaid virutada.

„Ma tapan end ära, kui sa lahkud,“ jätkas Manson.

„Lõpeta see jutt. Lõpeta!“

„Ma teen seda, päriselt. Ma ei suudaks sinuta elada.“

„Ära räägi nii,“ nuuksus Samara.

„Ütle siis, et sa armastad mind,“ käskis poiss.

„Martin...“

„Ütle!“

„Ma armastan sind,“ Samara häält rikkus nutmine, aga Manson jäi ilmselgelt sellega
rahule.

„Ma armastan sind ka. Elu lõpuni,“ lausus poiss lahkelt. „Lõunasöögil näeme, kallis.“

Taaniel jõudis napilt ukseorva tõmbuda, kui Samara koridorist väljus ja enda lennutoa poole suundus. Sammude kaja vaibudes astus Taaniel peidukohast välja. Poisi otsmiku ilmestas murekorts ning tema käed olid siiani rusikas.

Kahe minuti pärast oli Taaniel kolmanda lennu puhketoas. Üksikutes pehmetes rohelistes tugitoolides istuvad õpilased põrnitsesid Taanielit.

„Kust ma leiaksin Hayley Hemingway?“ küsis noormees kiirelt.

„Mine koridori lõppu, keera paremale käiku ning siis viimane vasakpoolne uks ,“ vastas pikkade blondeeritud juustega tütarlaps, kes hoidis käes hispaania keele õpikud. Poiss noogutas tänutäheks ja sammus kiirelt juhatatud toani.

„Taaniel!“ Hayley üllatunud ilme väljendas kõike muud, kui oodatud külalise saabumist.

„Ma pean sinuga rääkima,“ ütles Taaniel.

„Eee... kohe?“

„Kohe jah. Kas sa palun saaksid tulla.

Hayley heitis pilgu üle õla ja raputas kellelegi pead. Seejärel pöördus ta tagasi Taanieli poole: „Kuule, ma tõesti ei saa kohe praegu. Kas kümne minuti pärast vestibüülis
sobiks?“

Taaniel noogutas järsult.

„Taaniel,“ küsis üks teine, mesimagus hääl natuke hiljem, kui poiss kiirelt duši all käinuna ning ümberriietununa oma lennu puhkeruumi uksest väljus, et alla vestibüüli minna.

„Tere kallis,“ Taaniel suudles korra Grace'i huultele ja kõndis siis edasi.

„Mis asja? Kuhu sa lähed?“ turtsatas tüdruk, ning tõmbas poisi seisma.

„Omad tegemised kallis,“ vastas Taaniel ääretult viisakal toonil, kuigi tema mõte polnud absoluutselt Grace'iga ajaveetmise juures ja tüdruk sai sellest superhästi aru.

„Okei, ma tulen ka.“ Grace haakis end juba trepist allaminevale Taanielile käevangu, aga poiss raputas end lahti.

„Taaniel!“

„I s i k l i k u d asjaajamised?“

„Ma olen su tüdruk.“

„Täpselt, kallis. Mu tüdruk, mitte mina.“ Taaniel seisatas viimasel mademel enne vestibüüli ja Grace põrkas talle kergelt otsa.

„Täna on pühapäev! Ma arvasin, et me saame koos aega veeta.“ Grace vaatas kallimale otsa ja surus mõlemad käes poisi teksaste taskutesse. „Koos, eraldi teistest.“ ta liibus Taanielile veel lähemale, kuid poiss vabastas end taaskord: „Hiljem Grace.“

„Taaniel, halloo! Ma peaksin olema tähtsam, kui mingid muud asjatoim-“

„Erbach!“ Nad olid jõudnud vestibüülis akna all seisva Hayley vaatevälja.

Taaniel vabastas end veel kord Grace'i haardes: „Hiljem.“ Hüvastijätumusigi andmata kiirustas ta trepist alla.

„Taaniel kurat!“ hüüdis Grace nii, et hall kajas. „Taaniel, kurat, me veel räägime sellest!“

Suur uks vajus kahe väljunud õpilase taga kinni, olles ainsaks vastuseks maruvihasele Grace'ile.

Keset Delarani metsa rohelisust võis leida väikese, maakividest ehitatud majakese. Tänu sellele, et Hayley oli eelmine aasta seda koristada aidanud, teadis ta lisaks maja olemasolule ka seda, kuidas läbi võsade ja teeradade sinna pääseda. Ei saanuks öelda, et just iga Delarani õpilane seda teadnud oleks.

Majake koosnes kahest kitsukest toast – magamistuba ja kabinet – ning kõledast välikäimlast, mida keegi küll enam sajandeid kasutanud ei olnud. Maja oli sisustatud umbes samas stiilis, mis loss ja oli koht, kus vana kirjanik tavatses oma teoseid kirjutada. Kuuldes Hayley kirjeldust majast, ei hakanud Taaniel imestama, et mees just tolle koha oli oma loometööks valinud. Muu majapinnaga peaaegu sama suur veranda, lagendik ja metsamühavaikus olid ideaalne sule libisemalaskmiseks.

Praegu kasutati mõned aastad tagasi renoveeritud maja vaid tähtsate külaliste vastuvõtuks. Muul ajal seisis majake unustussevajunult ja vaid kooliteenija käis siin ülepäeva tolmu võtmas või ahju kütmas, et rõskus ligi ei pääseks. Muidugi olid lisaks kooliteenijale olemas ka Hayley sugused õpilased, kes majakese juures vahepeal istumas käisid.

„Tuld?“ Taaniel sirutas tribali graveeringuga metallist tulesüütaja Hayley poole.

Tüdruk võttis mantli taskust sigaretipaki ja nipsas sealt ühe pika ja peenikese sigareti. Ta tõmbas seda tulesüütaja leegis, kuni sigarett tuld võttis ja hingas siis pahvaka hallikat suitsu välja.

„Niisiis, Manson peksis rusikatega seina ja kurtis, et Samara ei armasta teda, sest Samara ei topi talle iga kell, igal pool ja igas asendis keelt kurku?“ kordas Hayley üle selle, mida Taaniel talle teel siia rääkinud oli. Väga suur üllatus see just tüdrukule ei olnud, sest ta oli Mansoni arusaama armastuse ja suudlemise võrdsustamisest juba ka Samaralt kuulnud.

Taaniel ja Hayley istusid majakese puuverandale viival trepil, olles selle eelnevalt õrnast lumekihist puhtaks pühkinud. Hayley selg toetus vastu nikerdatud verandaäärist ja Taaniel lamaskles selili verandal.

„Täpselt,“ vastas Taanielt, rahuliku pilguga katust vaatamas, kuid tema sigaretitõmbed olid lühikesed ja järsud. „Miks üldse Samara Mansoniga koos on? Ta ju manipuleerib ainult,“ Taaniel viskas lõpuni tõmmatud sigareti jalgade juurde maha, lämmatas selle veel kingaga peale surudes ja süütas koheselt uue.

Hayley vaatas kaalutlevalt poissi. „Nad on juba üle kolme aasta koos olnud, pikk aeg nii noorte jaoks. Kui nad kohtusid, oli Manson hoopis teistsugune. Aga natuke peale seda, kui kohtama hakkasid, sattus Manson üpris sügavasse auku ja Samara tõmbas ta sealt põhimõtteliselt ainuisikuliselt välja. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ilma Samita võinuks Manson surra. Ma arvan, et nüüd ta kardab sama... Kui tema Mansoniga lõpetab, langeb Manson jälle musta masendusse aga seekord pole kedagi, kes ta välja aitaks.“

„Aga Samara pole ju õnnelik.“

„On.“

Taaniel saatis Hayleyle etteheitva pilgu, mille peale lennuvanem muigas. „Loomulikult pole ta koguaeg õnnelik, aga need korrad, kui Manson heas tujus on, on Samara meelest tema halva tuju üleelamist väärt. Ja siis on Samara tõesti õnnelik.“

„Aga kas poleks parem, kui ta oleks kogu aeg õnnelik?“

„Loomulikult oleks, aga mina ei saa Samara eest talle ju õnne muretseda.“

„Õige.“ Taaniel süütas juba kolmanda sigareti.

„Aga miks see sind üldse nii järsku huvitab? Sa oled ju Grace'iga,“ päris Hayley. Temale polnud poiss kunagi jätnud muljet, ta olnuks Samarast rohkem huvitatud, kui näiteks Sandrast.

„Samara on huvitav inimene, sõber ja mu lennuõde.“ Poisi toon oli kerglane ja rahulik, aga viis, kuidas ta endiselt sigaretti imes, tunnistas enamat.

„Mmm... okei siis.“ Hayley vaatas oma näppude vahel tolknevat sigaretti, mis filtrile üha lähemale põles. „Kui aus olla, siis ma ei usu, et nende suhe kuigi kaua veel kestab,“ kostis ta lõpuks, raputas tuha sigareti otsast maha ja tõmbas ühe mahvi.

Taaniel suunas oma pilgu korraks Hayleyle. „Miks? Sa ise ju just ütlesid, et Samara ei taha lasta Mansonil masendusse vajuda ja et Manson teeb teda õnnelikuks ja muu huijaaa.“

„Tõsti. Samas, ma tean ka Samarast, tema mõtetest ja unistustest asju, mida sina ei tea-“

„Mida näiteks?“ lõikas Taaniel kärsitult vahele ja ajas end küünarnukkidele lamasklema.

Hayley kergitas tumedaid kulme: „Kas sa tõesti arvad, et ma ütlen sulle? Need on Samara mõtted, mis ta on mulle usaldunud. Ei oleks ju kena neid sinu ette laiali laotada.“

„Arusaadav,“ pomises Taaniel ning vajus tagasi lamama.

„Lihtsalt minu meelest oleks tal vaja julgustust või pitsi viina või midaiganes, et see samm lõpuks ära teha. Pole lihtne lõpetada nii pikka suhet, isegi kui tunded pole enam samad, mis alguses. Ma arvan, et sa tead seda tunnet.“

Taaniel turtsatas ja vaatas pilkavalt Hayleyt. „Küll sa alles arvad minust hästi. Minu elu pikim suhe kestab ikka veel.“

„Misasja? Sul on Grace'iga ju pisut enam kui neli kuud koos oldud.

Taaniel kehitas õlgu. „Nojah, mis teha. Elu on niimoodi läinud. Alguses on kõik tore ja lahe aga kui naine tüütuks muutub, siis ega kaua piinelda ei viitsi. Praegu on ka Grace’st suht kõrini.“

Hayleyl oli šokeeritud ilme, kui ta lausus: „Sa oled ikka eriline mängur.“ Tema kõige lühem suhe oli siiani olnud kuus kuud ja pikim lõõmas endise tulega ka pärast poolteist aastat koos olemist.

„Mina, mängur?“ Taaniel turtsatas uuesti ning haaras pakist järgmise sigareti. „Ma ei mängi. Kui mul tundeid pole, et truu olla siis ma ei piina end. Kui tahad mängureid, siis pöördu Jani poole.“

„Jan? Jah... Tundub, et ta on seni ääretult tore inimene, kuni sul tema suhtes romantilised tunded tekivad.“

„Mhm. Siis ta kas murrab või eirab, oleneb tujust.“ Taaniel naeris. „Oi bljää, kui palju probleeme ja nalja on see tekitanud.“

Hayley vaatas naerda lõkerdava poisi poole ja tundus tõesti, et too meenutab hetkel mingeid vingeid mälestusi.

„Miks üldse sa ei ole ühegi plikaga rohkem koos kui mõned kuud?“

Hayley küsimus tabas poissi ootamatult. „Mis asja? Kust selline küsimus?“

Tüdruk kehitas õlgu. „Uudishimu. Rahuldad seda?

„Aga mis ma vastu saan?“

„Hmm,“ Hayley toetas lõua kätele, jättes mulje, nagu ta mõtleks hetkel eriti põhjalikult. „Noh, ma olen lennuvanem aga mitte sinu lennuvanem, nii et soodustusi ma sulle pakkuda ei saa. Raha? Pähh, nii oluline see info ka pole. Hmm.“ Tüdruk sirutas end ja lõi sõrmedega nipsu: „Ma aitan Samaral pidevalt õnnelik olla. Või noh, sinna jõuda.“

Taaniel vaatas talle umbusklikult otsa: „Emm... Üks vastus ja sa pühendad ennast 24/7 selle nimel, et Samara õnnelikuks teha?“

„Täpselt!“

Taaniel ohkas. „See üks vastus tekitab sinus veel rohkem küsimusi, millele sa vastust ei saa.“

„No las mina otsutan,“ ütles kannatamatu lennuvanem ja naeratas poisile, kes vastu naeratas

„Seega,“ tüdruk võttis kätega põlvede ümbert kinni ja küsis ülima rahulolutooniga: „Miks sa ei suuda ühegi tüdukuga kauem kui kuuke koos olla?“

„Sest kui sind on üks kord naise poolt hävitatud, siis seda enam ei unusta. Ma ei ole nii loll, et ühte asja mitu korda teha.“

Hayley nägu väljendas mõistmatust. „Mida? Mis asja? Mis mõttes?“

„Üks küsimus Hayley. Üks küsimus ja üks vastus.“ Poiss muigas mõrult ja tõmbas järgmise mahvi.

Samara

Ja algas järjekordne koolinädal. Märtsi keskpaiga saabumist tähistasid külmad ilmad, kõledad tuuleiilid ja vahel harva särav päike, mis lubas koolipargis lumehangede sees jalutada. See oligi praegu Samara ainus lemmiktegevus.

Nädal oli alanud „suurepäraselt“. Füüsikas sai ta tähtsa kontrolltöö 30%, kokanduses suutis ta lausa pannkoogid panni külge kõrvetada ja ta oli ainus, kes maailmakirjanduse tunniks „Stepihunti“ läbi ei jõudnud lugeda.

Samamoodi oli kõik ka pärast makaronivormist koosnevat lõunasööki olnud. Saksa keele õpetaja tegi talle märkuse, sest Samara ei pööranud tunnis tähelepanu, meediaõpetuses said nad tagasi koduse töö, mis Samaral jällegi metsa oli läinud ja inglise kirjandus oli lihtsalt tapvalt igav.

Tuju parandamiseks otsustas tüdruk õhtusöögi vahele jätta ja väljus lossist. Ta teadis, et tal tuleb veel välja kannatada instrumenditund ja loovusõpetus. Samara seisatas suures lehehunnikus ja kortustas peenikeseks kitkutud kulmu. Kas tal oli ikka täna loovusõpetus? Tundus, et päike hakkas ootamatult särama – see nädal tal loovusõpetust polnud ja noh, kui üritada positiivselt mõelda, polnud ka instrumenditund kõige jubedam. Saigi oma segaseid tundeid muusikaviisideks voolida. Aga selle alguseni oli tal veel tervelt tund aega.

Tüdruk tõmbas sooja koolivormi juurde kuuluva mantli paremini ümber ning istus otse lumele. Koolivormi kollaseruuduline seelik ja tumedad sukkpüksid moodustasid läikima löödud tanksaabastega harukordse harmoonia. Viimaseid küll ei tohtinuks Samara rangelt võttes kanda, aga ega direktrissi silmad siis igalepoole ka ei ulatunud. Seega sai tüdruk rahulikult kätele toetuda ja näo päikese poole suunata. Või noh, sinnapoole kus ta arvas päikese olevat.

„Mis sa siin teed?“

Tüdruk võpatas ehmatusest ja pöördus hääle poole. „Uum... Istun? Mis sina siin teed?“ küsis ta kohe vastu, kui oli uudishimutseja ära tundnud.

„Tulin vaatama, miks keegi keset parki lumehunnikus istub. Lennuvanema kohustused, tead küll.“ Jasper kõndis Samara ette ja sirutas käe, et tüdruk püsti aidata. Samara sättis aga käed koolimantli rinnule risti ja raputas pead: „Aitäh Jasper, aga ma olen hetkel täitsa rahul siin istudes.“

Jasper muigas. „Noh, sa oleksid vist rahul ka pori sees istudes, kui sa parasjagu seda tahad.“

Samara kehitas õlgu ja pööras pilgu Jasperilt eemale.

„Sam, kas midagi on lahti?“ poiss kükitas tüdruku ette, nii et too pidi tema silmadesse vaatama ja sealt kumav hellus ja mure hirmutas Samarat,

„Eem.. Mansoniga on probleeme, nagu alati,“ puterdas ta kiirelt vastuseks, kuigi tema poiss-sõber ja temaga kaasnevad mõtted ei olnud kindlasti Samara top3 seas.

„Lahendatavad ikka?“

Samara naeris vastuseks: „Eks ikka ole, ma arvan. Ma lihtsalt pean mõtlema natuke. Ei tea täpselt, kuidas edasi minna.“ Enne kui Jasperil olnuks aega täpsemalt uurida, milles tema mõtted seisnevad, tüdruk jätkas: „Okei, tegelikult on mul osades ainetes ka probleeme. Eraldi on väikesed, aga kui ühte patta panna, siis tunduvad päris jubedad.“

„Kas ma kuidagi aidata ei saaks?“ Jasper pani käed tüdruku õlgadele, kes pead raputas: „Või noh, kui sa just mulle igas viimases aines järelaitamistunde ei taha anda või minu asemel teste teha.“ Samara naeris, justkui see oleks elu parim nali ja tekkivaid kurbusepisaraid võinuks rohkelt fantaasiat kasutades hoopis naerupisarateks lugeda.

Jasper silitas parema käega üle Samara mustaks värvitud juuste. „Eks ma võin aidata sind kuidagi. Ratsutamise, ujumise ja tantsimise tunnid jätaks siiski kellegi teise kaela, nendes ma pole just parim.“

„Eino, eks need tunnid saan ma ise ka kuidagi üle elatud,“ vastas Samara ja pani oma käe õrnalt Jasperi käe peale. Poiss vaatas üllatunult sõbranna kätt aga naeratas siis laialt ja kaldus natuke lähemale, silmu õrnalt sulgedes: „Oh, Sam...“

„Fakkk!“ vandus tüdruk mõtetes, aga enne kui ta midagi muud mõelda jõudis, viskus ta Jasperi rinnule, nii et nad peaaegu pikali kukkusid ja ohkas samamoodi vastu:
„Oh Jasper.“ Samal ajal tormas tema mõte sama kiirelt nagu reaktiivlennuk.

„Sam, ma ei tea mida ma ilma sinuta teeksin!“ Jasper silitas õrnalt tüdruku selga ja Samara tundis tema sooja hingeõhku enda kaelal.

„Ma ka ei tea, mida ma sinuta teeksin,“ õhkas tüdruk vastu. „Sa oled mu parim sõber, kes mul olnud on. Ma saan sind usaldada ja sa oled alati nõus mind aitama. Tõesti Jasper, sa oled nii hea sõber, kirjeldamatult hea sõber.“ Samara kallistas poissi tugevalt ja tunnetas samal ajal, et poisi käsi seisis tema seljal ja ei liikunud enne, kui too oli pisut
kibedamal toonil öelnud „Sina ka Samara, sa oled mulle väga hea sõber.“

Ja Samara hakkas nutma.

„Sam!“ poiss ehmatas ning tõmbas end tüdruku embusest lahti. „Mis on?“

„Ma ei tea,“ tüdruk pühkis hoolikalt pisarad ära, et hommikul tehtud meik laiali ei läheks. Tegelikult ei teadnud ta ise ka, mille pärast ta nuttis, aga ta ei saanud kõiki oma mõtteid ju Jasperile ette laduda.. „Lihtsalt, praegu on nii raske ja mitte kuidagi ei lähe lihtsamaks. Manson klammerdub mu külge nagu ahv hüppava ema külge ja samas ma ei talu teda enam nii palju, Hayley ja mu pere ootavad minult paremaid hindeid, kui ma praegu suudan saavutada, ma ei suuda öösiti magada ja Taaniel käitub ka nii nõmedalt-“ Samara sõrmed peatusid parema silma all.

Jasper vaatas talle üllatunult otsa: „Ma ei teadnudki, et von Erbach üks osa su hullematest probleemidest on...“

Samara püsis veel kolm sekundit tardunult, kuid siis hüppas ta püsti, lükates peaaegu Jasperi selili. „Ma pean minema. Tund algab,“ ütles ta seelikut puhtaks kloppides, keeras kannal ringi ja tormas kooihoone poole.

„Aga tunni alguseni on ju veel pool tundi!“ hüüdis juhmistunult lehehunniku juurde jäänud Jasper.

Samara ei kuulanud teda ja lossi jõudes jooksis trepist nii kiirelt kui suutis puhketoa poole, aga ebaõnn tabas teda ka siin.

„Sam!“ Hayley peatas Samara täpselt siis, kui too puhketubade korrusele jõudis. Lennuvanemal piisas ühest pilgust Samara näole, et tagasi puhketubade poole pöörata: „Sinu või minu?“

Kolmkümmend minutit hiljem jõudis näo puhtaks teinud ja uuesti meigi peale pannud Samara instrumenditundi. Jasper õpetas parasjagu Jasminile flöödihoidmist, kui tüdruk sinna kõndis. „Jasper. Kas me saaksime rääkida?“ palus Samara vaikselt, kuigi teadis, et nende kõrval seisev Jasmin ei räägiks midagi edasi.

„Meil pole hetkel millestki rääkida,“ vastas poiss ja andis flöödi Jasminile proovida.

Samara pigistas Hayley läbipaistva huuleläikega ületõmmatud huuled kergelt kokku: „Jasper, sa oled mulle väga hea sõber. Sa tead. Ma ei taha sind kaotada.“

Jasper tõstis esimest korda pilgu: „Ma ei taha sind ka kaotada.“

„Aga ära tee siis nii. Sa oled mu sõber, sõber... Niimoodi ei tohi juhtuda, sa tead.“

„Midagi ei juhtunud, sa kujutad ette,“ vastas noormees, kuigi tema pinges nägu rääkis muud juttu.

„Oeh, super siis,“ võis Samara nüüd võltsi kergendustundega ohata, kuid ta teadis, et Jasper valetas. Aga tal polnud muud teha, kui loota, et vahejuhtum tõesti nende suhteid ei mõjuta.

Taaniel

Pühapäev oli nagu alati laiskuse tipp. Vaid Jasper oli kella üheksast saati kadunud, samas kui Jan alles teki all norskas ning just silmad avanud Taaniel lage põrnitses. Paar minutit veel soojas voodis mõnulenud, otsustas poiss hommikust sööma minna. Muidugi oleks ta võinud lõunani magada, aga siis poleks ta elu sees koduste töödega valmis jõudnud: saksa keeles 10 mõtestatud lauset pinginaabrist, meediaõpetuses tööleht teäita, füüsikas kaks A4 ülesandeid, maailmakirjanduse analüüs ja inglise kirjanduse jaoks leida üks 18. sajandi kirjanik ning tema elust lühikokkuvõte teha. Ja see oli vaheaja kodune töö... tundus et suurema osa nädalast istub Taaniel kooli raamatukogus.

Söögisaal oli viisakalt tühi. Vaevu paarkümmend õpilast ja mõned õpetajad olid ainsad, kes end pühapäeva varahommikul üles viitsisid ajada. Taanieli laus istus ainsana Samara, kes taldrikule kuhjatud munaputru vaevalt puutunud oli. Teist pilgu üle ruumi saates nentis Taaniel hea meelega, et Grace magas veel. See tähendas, et tal on võimalus ilma edasiste probleemideta erakordselt norgus Samara tuju tõsta.

„Tere märtsikuu peaaegu viimast hommikut,“ lausus Taaniel ning istus toolile, Samarast ühe koha võrra vasakule.

„Tere Taaniel.“

Poiss jälgis Samara eeskuju ja tõstis taldriku munaputru täis. Küll aga lisas ta hommikusöögile ka röstsaia rohke või ja singiribaga. Rahulolevalt söögiportsu vaadates, pöördus ta siiski uuesti Samara poole: „Kuhu te eile nii ootamatult kadusite?“

„Ära?“

Taaniel pani ka kahvli lauale ja ta pilk muutus uurivaks. Samara polnud varemgi eriline avalik rõõmupall aga nüüd oli midagi isegi Taanieli meelest kapitaalselt valesti.

„Preili Soul, te ei tundu just kõige roosamannalisemas tujus olevat.“

„Küll sa oled meil targaks hakanud,“ turtsatas Samara vastu, viies Taanieli täielikult segadusse. Eile oli kõik nii tore olnud, kuid nüüd oli Samara nagu turriaetud siil. Tundus, et ka tüdruk ise sai oma käitumisest aru.

„Andke andeks, von Erbach,“ ohkas neiu. „Eilsest alates on kõik lihtsalt nii kiiva kiskunud ja ma ei suuda ära oodata, millal kooliaasta läbi on ja ma koju saan.“

„Kas härra Manson tegi midagi?“ küsis Taaniel mõningase vahepausi järel.

Tüdruk raputas pead, kuid vältis samas Taanielile silmavaatamist.

Poiss ohkas ja nõjatus toolil tahapoole. „Samara, mis toimub?“ unustas Taaniel tavalised viisakusmaneerid.

„Midagi,“ pomises Samara, asetas kahvli peaaegu puutumata hommikusöögi peale ning tõusis püsti. „Mul sai kõht täis.“

Taaniel pööras end ringi, et laua juurest eemale kõndiv Samara tagasi kutsuda aga ta nägi, kuidas tüdruk äsja söögisaali saabunud Mansonist mööda tuhises ja poiss sulges juba avatud suu.

„Probleemid paradiisis,“ mõtles Taaniel, teadmata kas rõõmustada või mitte.

„Hommik Taaniel!“ rõkkas Jasper mõne minuti pärast lauani jõudes, istus ja tõstis endale kolm praemuna ning peekoniriba hommikusöögiks.

„Hommik, hommik,“ vastas Taaniel ja maitses viimaks munaputru. Ülesoolatud. Pahaselt taldrikut põrnitsedes, lõi ta hambad hoopis röstsaia.

„Kuhu sa nii vara kadusid?“ küsis poiss kahe ampsu vahepeal lennuvanemalt.

„Mmm,“ Jasper neelatas suutäie, enne kui vastas: „Ahh, lennuvanemate asjad.“

„Ära ei tüüta, et sul kogu aeg tegemist on?“

„Mul poleks vaba ajaga nagunii midagi teha,“ muigas Jasper.

„Tõsi..“ Taaniel pühkis röstsaiast rasvased sõrmed valgesse riidest salvrätikusse ja tõusis püsti: „Minul on oma vaba ajaga suured plaanid – magamine.“

Jasper naeris. „Okei, head ööd, aga oot-“

Taaniel seisatas. „Mida?“

„Kas sa Samarat oled näinud?“

Taaniel noogutas ja samal ajal tegeles metsiku mõttetööga. Kas öelda Jasperile, et Samara tundus olevat endast väljas või jätta see pigem enda teada? Aga samas...
Samara oskab ise ka rääkida. „Ta just lõpetas hommikusöögi,“ ütles Taaniel peale kaalumist ning pöördus minekule. Rohkem Jasper teda tagasi ei kutsunud.

„Taaniel!“ hüüdis poissi järgmine inimene, enne kui ta jõudis jala trepilegi tõsta. Kerge ohkega pöördus noormees ringi ja tegi seda täpselt õigel hetkel, et peatada talle kaela hüppav Grace.

„Pühapäev. Me saame koos nüüd olla!,“ ütles tüdruk ning tõmbas sõrmega õrnalt üle Taanieli lõua. „Ma lihtsalt tahaksin et nädalavahetus oleks viis korda pikem, et ma saaksin vel rohkem koos sinuga olla.“

„Mhm. Ma lähen tuppa, ma olen väsinud,“ ütles Taaniel, suudles kiirelt Grace'i ning kadus siis puhketoa kaitsva ukse taha. Rahu.

„Taaniel!“ hüüdis järgmine hääl ja mõte rahust haihtus.

„Jan pole ikka veel üles tõusnud!“ Ärevil Jasmin oli tugitoolist püsti hüpanud ja kiirustas Taanieli poole. „Kas ta on terve? Või sai ta külma? Või miks ta välja ei tule?“

Taaniel üritas tüdrukust mööda trügida aga Jasmin tundus olevat veelgi sihikindlam kui Grace „On tal kõik okei? On ta väsinud? Kas-“

„Kurat Jasmin!“ käratas Taaniel, nii et ka teised puhketoas olijad pilgud neile
pöörasid. „Ma ei tea, eks?“

Jasmin seisatas ja vaatas Taanielile otsa, huuled kergelt värisemas ja pisarad silmi tekkimas.

Poisi möödatrügimiskatse õnnestus ning kiirelt toa poole sammudes, heitis ta pilgu
Jasmini märkmikule. Pooleliolev joonistus kujutas tantsivad paari. Kurat, Jasmin on omadega täiega sees.

„Tan, poiss!“ kostis teki alt Jani hääl, kui Taaniel ilma uute segajateta viimaks tuppa jõudis. „Mis uudist ka?“

„Jasmin on ikka armunud narr, Grace on kiimas, Samara on emo ja Jasper on töönarkomaan,“ kostis Taaniel summutatult, olles nägu ees voodisse vajunud. „Ärata mind üles, kui nädalavahetus läbi on.“

Jan muigas, kuid ei öelnud midagi.

Voodis lebaskledes meenus poisile ühe viimases loengus olnu.

Jasmin vaatas igas tunnis peaaegu üksisilmi õpetajate poole. Aga ball oli temasse istutanud uskumise, et Jan on temast sisse võetud. Muidugi on see armas, kui keegi pidevalt su tähelepanu püüab võita ja sind armunult jõllitab aga Jani käitumine näitas Taanielile, et sõbral hakkab see tasapisi üle viskama. Kui ainult Jasminil jaguks mõistust tagasi tõmmata, saaks kõik veel korda. Aga kõik Jani puudutav näis tüdruku kaine mõistuse blokeerivat.

Samara
„Kuna õige pea hakkab kätte jõudma suurepärane pühadeaeg, oleks viimane aeg pühaderoogadega tutvuda,“ ütles klassi ees seisev kleenuke õpetaja. „Täna on teoreetiline pool. Ma räägin teile erinevatest lihavõtteroogadest, kuidas neid valmistada, mis on plussid ja mis on miinused. Seejärel määran ma teid paaridesse. Esimene paar saab eelroa, teine paar pearoa ning kolmanda paari ülesandeks jääb dessert ehk magustoit. Praktilise osani me täna siiski ei jõua, vaid see ootab teid ees järgmisel nädalal, kui te olete kõik järgi uurinud ja selgeks teinud, kuidas oma rooga valmistada. Kas kõik on arusaadav?“

Klassitäis tüdrukuid noogutasid vastuseks.

„Niisiis,“ õpetaja naeratas ning kriidi kätte võtnud, astus ta tahvli juurde ja hakkas pearoogasid tahvlile kirjutama.

Samara tähelepanu kadus siis, kui õpetaja oli tahvlile kirjutanud grillitud maisitõlviku. Selline tähelepaneku puudujääk toimus juba kümme minutit peale tunni algust ning Samara sodis täiesti pühendunult kokanduse vihiku viimast lehekülge, vahepeal tühja pilguga tahvli poole vaadates.

Ta tabati teolt alles kaheksa minutit enne kella helisemist.

„Preili Soul!“ kokandusõpetaja kärme samm tõi mehe loetud sekunditega Samara laua juurde.

„Kas te üldse kuulasite midagigi sellest, mida ma terve tunni rääkinud olen?“ küsis õpetaja ja oma sõnadele rõhku lisades, koputas sõrmenukkidega teravalt vastu lauda.

„Nohjah, ma suudan mitut asja korraga teha,“ vastas Samara, kuigi kui maisitõlvikud välja jätta, polnud tal õrna aimugi traditsioonilistest lihavõttetoitudest.

Õpetaja silmad tõmbusid kergelt pilukile. „Eks me järgmises tunnis näeme siis. Samarale viimase kahtlust täis pilgu saatnud, pöördus õpetaja kõigi poole. „Niisiis, paarid.
Eelroa valmistavad meile preili Shaw ja preili Preston. Põhiroaga üllatavad preili Soul ja preili Andoré. Viimase roa, magustoidu, teevad preili Adelson ja preili Ellison.“ Õpetaja köhatas ja jätkas: „Arvestage sellega, et ma ei kavatse teid õpetada ja teie eest toitu valmis teha. Asjad on loomulikult siin olemas aga täpne retsept tuleb teil ise otsida. Aja kokkuhoiu mõttes oleks teil ka targem enne paika panna, kes mida paaridest teeb. Samas, ei taha ma seda näha et üks rabab täiega ja teine istub küüsi närides laua taga. Isegi kui see on teie endi soov, et üks teeb tööd, tahan ma mõlemat kokkamas näha, sest muidu ei saa ma hinnet panna. Nii et rääkige partneriga kõik läbi ja valmistuge praktiliseks tunniks.“

Sõnad peale lugenud, istus õpetaja kerge ohkega toolile ning tõmbas käega üle pea. „Olgu, tund on läbi – võite minna,“ ütles ta käeviipe saatel. Tüdrukud ei andnud talle ümebrmõtlemiseks aega vaid viskasid asjad kotti ning liikusid võimalikult kiirelt koridori.

„Las ma arvan, sul pole õrna aimugi mida me tegema peame ja mis toidud meil valikus on,“ ütles Hester, Samara paariline, ning sättis end teise sammuga ühte.

„Mul on piisavalt aega, et kõik vajalik välja uurida,“ kinnitas Samara.

„Või siis minule loota?“

„Kah variant,“ naeris Samara. „Kuigi ega see väga keeruline ei saa olla. Meil on vaja siiski ajalimiidi sees valmis jõuda, nii et viiekilost tordihunnikut vaevalt tegema peame.“

„Ah, ära unusta, kes õpetajaks on. Ma ei imestaks kui ta ülla kokakunsti nimel lõunasöögist meid ilma jätaks.

„Ega see paha poleks. Kellele ikka seda lõunasööki vaja on, kui me oleme just kõhu lihavõttetoite täis toppinud,“ pistis Samara.

„Psst, vaata,“ Hester torkas Samarat küünarnukiga ja tüdruk pööras pilgu vasakule. Kooli dresse kandvad poisid tulid just tööõpetuse tunnist ja suundusid lennutoa poole, et duši alla minna. Samara vaatas hingeldavaid ja näost punaseid noormehi. Okei,
kokandus ja lõunasöögist ilma jäävad olid mõlemad sellest paremad, mida poisid pidid tegema.

Lennuvendadega avanes Samaral alles lõunasöögilauas võimalus rääkida.

„Mida te seal üldse õpite?“ suutis tüdruk lõpuks Jani ja Taanieli lõputule lobale vahele segada.

Poisid vahtisid talle lolli näoga otsa.

„Noh, see tööõpetus. Kõike saab osta ju poest,“ ütles Samara kärsitult ning poiste nägudele valgus arusaamine.

„Ah see,“ Jan nõjatus toolile ning seadis käed rinnale risti. „Eks rääkige, Tan ja Jasper, teil on hiljutised kogemused.

Taaniel asetas lusika piinliku täpsusega servjetile ning köhatas kurgu puhastamiseks: „Noh, me õpime seda, kuidas köögis kokkava daami elu võimalikult mugavaks teha. Spetsiaaliselt daami kätele kohandatud vispel ja spetsiaalselt mehe peakujuga klapitatud pudrunui. Et teie, kallid naisukesed, seaprae ilma häirimiseta valmis saaksite.

Hayley turtsatas ning tomatisupi pritsmed lendasid säravvalgele laudlinale. Kui tema ning teised lauasistujad olid naermise lõpetanud, pöördus Samara otse teise, punapäise noormehe poole. „Jasper, räägi nüüd reaalselt.“

„Noh, lisaks eelmainitule õpime me tõesti seda, mida aine nimi ütleb – tööõpetus.“

„Party-blooper,“ porises Taaniel nina ette.

„Jajaja, Taanielil olid suured plaanid. Muidu me õpime kuidas teha kergemaid töid kodus, riiulit ehitamine, lihvimine, muud remonditööd ja ka muid selliseid igapäevaasju,“ seletas Jasper.

„Mulle meeldis minu variant rohkem,“ ei andnud Taaniel alla.

Jan patsutas talle lohutavalt õlale. „Jajah, kes sulle seal köögis pudrunuiaga virutab? Grace?“

Samara kikitas kõrvu. Jani toon viitas millelegi. Kas tõesti tülid paradiisis?

Taaniel pööritas silmi ning viis teema mujale: „Kuna härra Turner on vastik mats, siis lähen ma ratsutamiseks valmistuma.“ Taaniel tõusis püsti, kummardas iga neiu suunas: „Hayley, Jasmin ja... Samara. Vabandage mind.“

„Pff. Draamakuninganna,“ ütles Jan Taanieli kaugenevale seljale ning suundus tagasi tomatisupi söömise juurde.

Ohjah, olen peaaegu et ära unustanud siia lisamise.

Taaniel
Peab mainima, et mingil põhjusel sai kevadpidu tunduvalt vähem tähelepanu, kui mõned kuud enne toimunud jõuluball. Ehk oli asi selles, et see semester oli nii tohutult keeruline olnud, et kõik suutsid mõelda vaid vaheajale, mis algas kohe kui pidu lõppes ning kestis seitsmenda aprilli. Taaniel, oli muidugi järjekordselt ainus, kes lisanädalaks kooli jäi. Ja ei saa öelda, et kõik sellega leppinud oleksid.

„Millal sa lähed?“ päris tüdruk õhinal ja sättis end liikumist jätkava Taanieliga sama sammu astuma, kui eile oli see jutuks tulnud.

„Ma ei lähe. Ma ju ütlesin.“

„Aga... ma arvasin, et sa mõtlesid ringi.“

„Ei. Ja ei mõtle ka.“

„Aga Tannu...“ Grace liibus poisile külje alla, nii et siit pidi mingi soovi avaldamine tulema.

„Mh?“

„Aga tule minu juurde siis, kui sa kodu ei taha minna,“ ütles Grace ja kinnitas seega Taanieli ootusi.

„Ma ei saa. Sa tead seda väga hästi.“

„Ütle, et sa mõtlesid ümber, meil oleks nii lõbus ju kahekesi. Kujuta ette, nädal
aega ainult mina ja sina,“ unistas tüdruk valjuhäälselt. Taaniel tegi sedasama vaikides ning oli enam kui kindel, et tema ja Grace'i fantaasiapildid ei ühtinud.

„Kui ma ümber mõtlen, saavad sellest ka mu vanemad teada. Sa oled reeglitega tutvunud,“ torkas Taaniel unelmapalli katki.

„Sa isegi ei proovi ju,“ turtsatas Grace.

Taaniel vaatas talle kulmud kergitatud otsa, nagu tüdruk ajaks liiga lolli juttu. „Ma ei proovi asju, millest ma juba ette tean, et need ei õnnestu,“ ütles poiss jahedalt. Taanielile oli teada, et direktriss jälgib isiklikult, kes kooli maa-alalt täna väljuvad ning kui väljub keegi, kellel pole selleks luba, saavad esimese asjana teada vanemad. Ja kui keelatud väljuja vabatahtlikult sisse ei tule, peavad ka need, kellel on luba lahkuda, viivitama ja ootama.

Igaljuhul, Grace oli veel veidi mossitanud aga siis sellega leppinud ning hakkas platrama, mida ta teeb vaheajal.

Aga koolimaja pidi tühjenema juba ülehomme ning Taaniel teadis, et Grace proovib veel vähemalt paar korda teda veenda. Seega otsustas ta, et läheb kuskile, kus keegi teda ei segaks.

„Psst, Taaniel!“

Poiss tõstis pilgu ajalooraamatult. Lootusetu.

„Jah, preili Hemingway, kuidas ma teid aidata saan?“

Hayley tõmbas laua alt tooli ja istus Taanieli kõrvale. „Miks sa mingil eelviimasel semestriõhtul raamatukogus istud?“

„Homseks 400 sõna teemal „Kas I MS põhjused olid reaalsed või otsitud“,“ vastas poiss. Muidugi ta oleks võinud selle mitu nädalat varem ära teha, selle asemel et nüüd siin higistada. Aga no mis tehtud, või noh tegemata, see tegemata.

„Mida sa ise siin üldse teed?“

„Mina?“ Hayley ajas silmad suureks. „Tulin sind muidugi otsima,“ õigustas tüdruk end.

„Raamatukogust?“ Taaniel kergitas kulme. Ta ise oleks end enne sajast muust kohast,- kaasa arvatud kooli ees asuvast purskkaevust – otsinud, kui siit.

„Nohjah.“ Hayley võttis Taanieli märkmeid täis paberid ja lehitsedes neid ütles: „Tegelikult Jasper mainis, et sa võid olla raamatukogus ajalooga tutvust tegemas. Üritad targaks saada või midagi.“

Taaniel tõmbas paberid tagasi enda ette. „Haha. Palju õnne, sa leidsid mu üles. Mis nüüd peale hakkad?“

„Tannu, Tannu, sa turtsud nagu vihane siilike.“

„Jaja, ma olengi üks eriliselt kuri siil,“ ütles Taaniel aga ei suutnud isegi muiet tagasi hoida. Saades aru, et Hayley ei lähe niipea kuhugi, pani poiss märkmed raamatu vahele järjeks ning sulges raamatu. „Ma saan selle hiljem ka lõpetada. Mida sa siis ajasid mind taga?“

„Lähme teeme ühe sigareti ehk?“

„Praegu? Kus? Õues ladistab vihma ju.“

„Lennuvanemaks olemisel on omad eelised,“ ütles Hayley kelmika pilgu saatel ja tõusis püsti. Taaniel järgis tema eeskuju, õpikud laua pealt kotti lükates.

Lennuvanemad said enda käsutusse ka vastava lennu värvidega varustatud võtmehoidjaga võtmekimbu. Muidugi ei töötanud need iga ukselukuga aga kolikambri ning väiksema tähtsusega ruumide jaoks oli sissepääs garanteeritud. Selliste ruumide alla oli loetud ka koolihoone torn. Pikaajalised plaanid nägid ette torni näitusekohaks muutmist aga praegu leidus seal rebenenud maakaarte, vananenud raamatuid, katkisi esemeid ja -

„Luukere?“ Taaniel osutas aluse peal seisvale täismõõtmetes luukerele.

„Ahh, Taaniel.“ Hayley naeris ning astus üle pooliku gloobuse luukere kõrvale, et seda kallistada. „See on herr Hermann. Üks vana ja usaldusväärne õppevahend. Eelmiste jõulude ajal saadeti ta puhkusele, kui me uue saime. Ma sain pool aastat herr Hermanni käe all õppida.“

„Nojah siis. Ma loodan et uus on pisut tervema välimusega, kui see,“ ütles Taaniel, tiris Hayley luukere embusest välja ning nad jätkasid teed tippu.

Torni kõige ülemine tasand oli küllaltkitühi. Mõned toolid, üks pisike lauake ja hunnik pabereid. Nähtavasti asus see liiga kõrgel, et siia kola vedada.

Hayley avas ühe väikese ja vastikult kriiksva akna, samal ajal vedas Taaniel kaks erineva tegumoega vanaldast tooli avatud akna alla.

„Niisiis,“ ütles tüdruk toolile istus ja sirutas taskust võetud sigaretipaki poisi poole.

Vaikus. Mõlemad süütasid oma suitsud ja esimesi pahve tõmmates vaatasid aknast välja, üritades läbi vihmakardina midagi näha.

„Teeme nii,“ alustas Hayley. „Et me mõlemad pakume samal ajal ühe jututeema ja siis otsustame, millist teemat esimesena arutada.“

Taaniel puhus suitsurõngaid, sundides Hayleyt ootama. „Taaniel,“ kaotas tüdruk kannatuse ja virutas poisile jalaga vastu säärt.

„Okei okei. Kolme peal siis?“

„Kolme peal.“

Taaniel tõstis kolm sõrme ning hakkas neid ükshaaval kõverdama. „Üks, kaks, kolm.“

„Grace,“ ütles Hayley.

„Samara,“ ütles Taaniel.

Hayley naeratas magusalt: „No räägime siis.“

Tuppa jõudis Taaniel alles kaks ja pool tundi hiljem. Teda võtsid vastu juba voodis olev Jasper, koomiksit lugev Jan ning Taanieli voodil istuv Grace.

„Kus sa olid?“ küsis Grace, kui Taaniel temani jõudis ja tüdrukut suudelnud oli.

„Õppisin,“ vastas Taaniel ning võttis kotist maailmasõjast rääkiva raamatu. Grace vaatas uuriva pilguga kulunud kaantega teost.

„Ma ei näinud sind kuskil ja kell on juba pool üksteist. Raamatukogu suleti poolteist tundi tagasi, klassiruumid kell-“

„Kas sa jälitad mind?“ küsis Taaniel Grace'i kõrvale voodile heites.

„Mis, mina? Ei. Ma tahtsin lihtsalt koolipäeva lõpus sinuga lõõgastuda.“

„Ma pean õppima ka vahepeal.“ Taaniel viskas koti põrandale. „Ja magama pean
ka, räägime homme.“

Grace tõmbas küll kulmu kortsu end edasise veenmise asemel suudles ta Taanieli, soovis teistele poistele head ööd ning lahkus toast.

Taaniel ohkas ja heitis täies pikkuses voodile. Käed pea alla pannud, jäi ta mõtliku pilguga lage vahtima.

„Kas Hayley sai su kätte?“ küsis Jasper mõne hetke pärast.

„Leidis jah mu üles.“

„Mis ta tahtis siis?“

„Niisama.“

„Miks.“

„Jasper,“ ütles koomiksi viimase leheni jõudnud Jan: „Ära päri nii palju, ega sa mingi naine pole.“