Delaran - esimene aasta

Samara
Samara istus Mansoni kaisus viimase puhketoas. Teise lennu puhketuba jättis mulje, nagu see oleks rajatud sügavale vee alla. Puitpõrand oli sinakaks värvitud, rääkimata tumesinisest hõbedase mustriga tapeedist seinal ja sarnase mustria diivanite, tugitoolide katetest. Teisele lennule täiesti omapärane oli ka kolme meetri pikkune, umbes pooleteise meetri kõrgune värviliste kalade ja hõljuvate vetiktaimedega täidetud akvaarium, mille elanike liikumist Samara laisal pilgul jälgis. Nädalavahetused meeldisid talle tunduvalt rohkem, kui igasugused tunnid nädala sees. Praegu oli teise koolinädala pühapäev ja juba praeguseks oli tüdruk avastanud hulga närvidele käivaid pisiasju, mida tema vanas koolis ehk poleks esinenud.

Esiteks koolivorm. Okei, see oli olemas ka Brearleys, ent seal oli rohkem valikut. Kas püksid või seelik. Seejärel sai valida, mis pikkusega seelik. Kas särk, polosärk, pluus, pusa, kampsun. Ja ka teatud osa oma riideid olid lubatud. Näiteks koolivärvides ja koolilogoga vest aga teksad enda riidekapist. Delaranis oli asi range: kooliseelik, koolitriiksärk, koolilips, koolimantel, koolivest ning kooli poolt heaks kiidetud välimusega tavalised mustad kingad, mis esimesel nädalal reaalselt ette tuli näidata Nädalavahetuselgi pidi kandma kooli poolt valitud vabaajariideid – tumesinised või mustad teksad, ning lennuvärvidega t-särk või polo.

Teiseks õppimine. Meeletu tamp oli kogu aeg taga. Teisipäeval ja reedel kestsid tunnid kaheksast neljani. Neljapäeval ja esmaspäeval kella kolmeni aga nädala esimese päeva õhtuoote taha oli pressitud veel loovusõpetuse ning instrumenditunni lisand. Ja kolmapäeval võisid suurem osa tunde küll kell üks lõppeda ent ühele vabale tunnile järgnes inglise keel ja õhtuootele jälle loovusõpetuse ning instrumenditunni plokk. Rääkimata veel laupäevast, mil neil oli ette nähtud ratsutamine kella üheksast üheteistkümneni.

Kolmandaks aga lennukaaslased. No nii lapsikud, et anna olla! Omaette fruktid olid muidugi Rachel ja Laura, kes pidevalt klatšisid ja lobisesid ja kellega Samara juba paar sõnavahetust oli pidanud, kui need keskööl ikka veel laterdamist ei lõpetanud. Jasmin oli tore, kuigi talle oli väga raske ligi saada. Tüdruk veetis suurema osa aja raamatukogus või puhketoa raamatunurgas ning õppis. Jasper oli hõivatud lennuvanema kohustustega, Mario üritas esimesest päevast alates Nadeždat sebida ja tegelikult olid juba ka mingid kambad tekkinud. Aga huvitaval kombel häiris Samarat enim Jani ja Taanieli käitumine.

Mõlemad olid ääretult viisaka kõnepruugiga, ilmselgelt heade vaimsete võimetega, ent ometi ei viitsinud nad tunnis eriti tähele panna ja rahuldusid pigem madalamate tulemustega. Ja suitsuhais, mis nendega kaasas käis. Aga noh, need kaks olid ilmselgelt kujunemas lennu popimateks tüüpideks, kella ümber puhketoas alati suurim kamp oli kogunenud. Jah, nad olid viisakad ja meeldivad aga liigne viisakus ja pidev tüdrukutega flirtimine.

Samara pööritas silmi ja üritas lõpetada Delarani halbadele külgedele mõtlemise. Tal on siin kolm aastat vaja olla. Selle asemel keskendus ta boonustele, näiteks neoonkollastele tundmatust liigist pärit kaladele.

„Mul on tunne, nagu oleksime vee all,“ kommenteeris ta Mansonile.

„Oota kuni sa kolmanda lennu puhketuba näed. Siis on sul tunne, et oled džunglis.“ Manson vajutas tüdruku põsele musi. „Liiga hea, et kirjeldada.“

„Mis asi?“

„See, et sa siia kooli said. See tundub uskumatu, et me saame nüüd iga päev koos olla.“
Tüdruk itsitas vastuseks ja surus end tugevamini noormehe sülelusse. „Vaata, et me ära ei
tüdine nii paljust üksteise nägemisest.“

„Mina küll ei tüdine! Isegi kui meid kahekesi kümneks aastaks üksikule saarele saadetaks, poleks ka selle möödudes mul sinust kopp ees Sammy.“

Samara kirtsutas nina. „Ära kutsu mind nii. Sa tead ju, et see ei meeldi mulle.“

„Kui ma sulle Sammy ütlen?“

„Jah!“

„Okei siis. Mu pisi Samara.“

„Jah kallis, aga liigume nüüd lõunat sööma. Kõht koriseb juba.“

Käsikäes liikusid nad läbi puhketoa, trepist alla ja söögisaali, jättes eri laudadesse suundudes suudlusega hüvasti.

Tüdruku lauakaaslased olid end juba paika sättinud ja sõid isukalt kana ning riisi wokirooga.

„Preili Soul, kuhu teie abikaasa siis jäi?“ teeskles Taaniel enda ümber ringi vaadates imestust.

„Me pole abielus.“ Samara tõstis kaane. Jah, Delarani üks hea külg oli nende superhea toit.

„No ma ei tea. Riigi palge ees veel mitte aga teie südameis...“

„Ka südameis ei ole abielus,“ turtsatas Samara. „Ja ei saa ka tulevikus olema. Ma ei usu abielusse. Mõttetu paber.“

„Ma loodan ka, et noorhärra Manson teie arvamusest teadlik on.“

„Pulmad sakivad,“ ütles Samara kindlal toonil.

„No ma ei tea,“ sekkus nüüd Hayley. „Mõtle pulmapeole. Valge maani kleit, erilised gurmeesöögid, ehted. Pulmakingid!“

„Et Raimond on siis juba põlvele laskunud?“ torkas Samara, pulmatemaatikast ärritutatud. Nagu ta vanemad talle niigi, juba nüüd, ei vihjaks, et ta peab ikka kindlasti keskkooli lõpetades abielluma ja varaka väimehe majja tooma.

Hayley säilitas väärikuse. „Ei ole. Aga aega on selle kiire asjaga. Mina tahan kindlasti abielluda ja muidugi, suurt pulmapidu.“

„Raharaiskamine tegelikult ju,“ ütles Taaniel ja Jan nõustus: „Enda rõngastamisest mingi naisega terveks eluks on veel hullem mingi naisega lapse saamine. Väikesed vastikud põrgulised, kes käivad pinda. Näpivad asju, ajavad raamatuid ära, sodivad igale poole“

„Sa olid ju üksik laps,“ kommenteeris Jasper.

„No neid põngerjaid liigub tänaval ka piisavalt ja mingid tuttavad kukuvad ka aeg-ajalt pea peale ning leiavad, et jõle vahva idee oleks kaitseta seksida ja mingi tatt hakkama panna. Ning siis külla tulla, ja eeldada et vahva perepoeg peab neid väikesi peletisi kantseldama. Ma olen oma otsuses täiesti kindel – ma ei taha lapsi.“

„Aga vaata kui armsad nad oskavad mõnikord olla,“ õhkas Hayley ning toon lõunasöögile oli antud. Ülejäänud einestamine möödus lasteteemal vaieldes.

Manson ootas Samarat söögisaali ukse kõrval ja Samara libises hea meelega talle kaissu.

„Mis me teeme? Jalutame väljas? Vahelduseks on normaalne sügisilm ka,“ pakkus poiss aga Samara raputas pead: „Ei saa. Jasper lubas minuga raamatukokku tulla. Meil on vaja kodutöid teha.“

„Miks Jasperiga just?“

„Sest me oleme samas lennus? Samad tunnid ja samal maal ainetes?“

Manson võitles endaga. Talle polnud kunagi meeldinud, et Samaral olid ka meessoost sõbrad. Senistega oli ta küll harjunud, ent Jasper oli temale liiga uus. „Eks sa mine siis,“ andis ta viimaks alla.

Samara naeris. „Ära kadetse. Sa tead, et sina oled minu üks ja ainus. Õhtul saame kokku.“

„Nojah siis.“

Jasper ootas Samarat puhketoa ukse juures, kuni tüdruk toast vajaminevad õpikud ja vihikud tõi.

Kuigi igal puhketoal oli päris normaalselt varustatud raamatunurk, oli suurem kogu loodud kõrvalhoone keldrikorrusele. Hoolimata hilisemast ehitamisajast, olid sellel keldriruumil vanamoodsad kõrged võlvlaed, tume parkettpõrand ning sissepoole laienevad valgeks värvitud põskedega keldriaknad, et võimalikult palju valgust ja heledust raamatukokku lasta. Paksud kaunilt nikerdatud puitriiulid olid äärest-ääreni täis õpinguteks vajaminevaid raamatuid, ilukirjandust ning värskeid ajalehti-ajakirju.

Tumedaid puitlaudu oli raamatukogus viis. Igaühe taha oli ette nähtud kohad kaheksale õpilasele ning hoolimata kooliaasta algusest, olid viisteist teise ja kolmanda lennu õpilast nende taha maandunud, et eri raamatutesse kaevuda.

Jasper ja Samara valisid viimse tühja laua ja Jasper tõi kaks paksemat sorti raamatut, millest pidanuks olema abi ajaloo koduste ülesannete lahendamiseks.

Pooleteise tunni möödudes sulgesid nad samal ajal raamatud.

„Tehtud!“ Samara lükkas täidetud ülesannetelehe tagasi vihiku vahele.

Jasper lõpetas viimased sõnad ning tõmbas kätega läbi juuste. „Pagan, keeruline oli.
Poolteist tundi juba läinud aga prantsuse keelt ja briti kirjandust pole me isegi vaadanud mitte.“

„Surm. Siin on ikka päris kõrge tase. Kaks nädalat alles möödas ja kodutäid on lademetes.“

„Ega keskkooli läbimine kolme aastaga polegi lust ja lillepidu.“

„Teeme pausi!“

Jasper heitis pilgu seinal rippuvale suurele kellale. „Teeme siis pool tundi, kella neljani.“

„Super. Mu aju suitseb. Räägi parem, mis sa teinud oled. Ega me pole ju kohtunud pärast Itaaliat. Ja no neti teel pole päris sama, mis silmast silma.“

Jasper lubas endale hetke laevahtimist. „Mitte midagi erilist tegelikult. Koolielu ikka põhiliselt, et heasse keskkooli saada. Oma kooli õpilasesinduse liige, asepresident ja siis põhikooli osa president ka. Reisimas käisime ka muidugi, viimane huvitav koht oli Jordaania.“

„Jordaania? Seal kuskil Lähis-Idas?“ pungitas tüdruk silmi, et Jasperi vanemad ta sellisesse
kohta reisile olid viinud.

„Seal jah. Emal tekkis sügisel mingi Petra kaljulinna kinnisidee ja nõudis, et sinna läheksime. Päris räme kallis oli, isa nõudis, et turvamehed ka kaasa võtaksime.“

„Aga oli äge siis?“

„Selline okei, kuigi ma oleksin eelistanud Hawail puhkamist. See on veitsa rohkem harjumuspärane, rääkimata sellest, et ka turvalisem.“

Samara itsitas. Jasper ja tema Hawaii armastus, kus asus nende pere suvekodu, oli midagi, millest kõik juba Itaalias aimu said.

„Räägi sa parem sellest, kuidas Mansoniga kohtusite. Ja miks keegi teda Martiniks ei kutsu üldse?“

Samara näole tõusis naeratus, kui ta meenutas kallimaga tutvumist. „Ma käisin ju tüdrukute koolis, samas kus Hayley aga tema oli minust eespool paar aastat aga saime sõpradeks. Ja siis ühel suveõhtul veenis ta mind minema kontserdile, kuna mul polnud midagi paremat teha. Ja seal kontserdil õnnestus mul ühele tüübile õlu peale valada. Ta sai päris pahaseks, karjus mu peale ja mina ja Hayley lihtsalt jõllitasime silmad punnis, et mida ta endale lubas. Ega see nii jube polnud. Ja siis tuli Manson, ütles lihtsalt, et me oleme temaga ja kas tüübil on meiega mingi probleem. Ning see idikas hajus minema. Me tänasime muidugi ja Manson jäi kontserdiks meie juurde. Ning kuidagi vahetasime kontatkid ja jäime suhtlema. 2010 aasta detsembriks oli kindel, et me oleme paar. Siis tuli muidugi see raske hetk. Ta tuli juba eelmine aasta ju Delarani, kui Hayley oli ka siin ühe aasta käinud aga elasime üle selle „võrratu“ kaugsuhte. Ja nüüd tulin mina ka siia.“

„Vinge,“ ütles Jasper tunnustavalt. „Ja miks ta siiski Martin pole? Vähe normaalsem nimi kui Manson ju.“

Samara hammustas huulde. Siiani teadis Delaranis Mansoni isa kohta lisaks temale veel Hayley ja ehk ei tahtnud poiss, et keegi veel teaks. Aga samas, nii suur saladus see ju ka polnud, kui aus olla. Kes veidi mõtleks ja kasvõi isa-poja pilte kõrvutaks, saaks pihta küll.

„Martin on ta ema isa järgi, kellega Manson tegelikult kunagi läbi pole saanud. Perekonnanimi aga... olgugi, et väga lühike armulõõm, selle sai ta oma isa lavanime järgi.“
Jasper kributas kulmu aga siis sai aru. „Manson nagu Marilyn Manson?“ küsis ta sosinal kinnitust.

Samara noogutas. „Algul oli vist isegi Warner olnud, nagu tema isa pärisnimi, aga mingi hetk nõudis Manson, et ema lubaks tal nime ära vahetada. Aga ta ei tohi teada, et sina tead!“

„Eino muidugi aga, et selliste kuulsuste võsud ka siin.“

„Kuule palun,“ turtsatas Samara. „Ega ta nii haruldane ka ju pole. Meie lennust kaks on diplomaatide lapsed, vähemalt viie vanemad kuuluvad rikkurite edetabelitesse, Hayley vandus, et tema lennust üks on vene maffiaperest ning suurem osa ülejäänutest on firmajuhtide, asepresidentide või muude tähtsate asjapulkade järeltulijad.“

„Nagu sa ise.“

„Nojah.“ Samara pere oli loonud üpriski võimsa kosmeetikaimpeeriumi, mille brändinimi kattus muidugi tema perekonnanimega – Soul Cosmetics. Hayley peres oli kirjanike ja kirjastajaid ning Jasperi enda isa oli üldse elektroonikahiiu juhatuse asepresident ja ema ühe hotelliketi pärijanna. Jah, Delaranis oli tõesti koorekiht, ent hoolimata vanemate rahakoti paksusest pidid nemadki samamoodi tuupima, et keskkool parimate hinnetega lõpetada.

Põmm-põmm-põmm-põmm.

Samara pea kolksatas lauale. Kell oli neli. Õppetöö võis jälle alata.

„Mis teha ongi?“ päris tüdruk vaevaliselt pead tõstes, viitsimata ise märkmeid lehitseda, kui Jasper sellega juba nagunii hoos oli.

„Mitte midagi erilist. Kõigest värvid ja kümme riideeset endale prantsuse keeles pähe tuupida.“

„Jube. Aga noh, alustame siis. Seda kiiremini saab lõpetatud.“

Tagasi peahoonesse jõudsid nad kella seitsmeks, mõlema ajud kui kuivaksväänatud. Trepi tagant välja kõndides hüppas kohe püsti teise lennu puhketoa diivanil istunud ja trepihallil silma peal hoidnud Manson.

„Õhtusöögil näeme siis,“ ütles Jasper edasi oma puhketoa poole minnes.

Manson haaras Samara tugevasse embusse, millele tüdruk tänulikult naeratades ka vastas.

„Olid väga jubedad kodused tööd?“

„Sa ei kujuta ette ka! Täiesti ränkrasked. Ma ei taha mõeldagi, et homme algab juba uus nädal.“

„No pole hullu, ma olen sul kõrval.“

„Jah. Muidu oleks veel jubedam, kui sind poleks.“

Võtsin ilusti hoogu, et saaks rahulikult läbi lugeda...
Samara on isegi täitsa tore.. Ja vanas variandis vist polnud sellist osa, vähemalt tundus see mulle uudne.. :)
Ja jõulude puhul poleg siia ilmunud mõnda ekstra osa...

No ilusti palusid, siis nüüd saate kaks osa järjest

Taaniel
Kätte jõudis oktoobrikuu, seejärel november ja sellega ligines ka esimene võimalus Delaranist veidikeseks puhkusele pääseda. Tänupühade vaheaeg toimus koolis 22. novembrist kuni 25. novembrini. 21. novembri õhtul leidis aga koolis aset aasta esimene kooliaasta ball neljast. Kui võiks eeldada, et ka Halloweeni ajal võetakse midagi ette, siis Delaranis lasti see niisama mööda. „Delarani juhtkond on juba aastaid tagasi otsustanud, et Halloween praegusel kommertslikul moel pole tähistamist väärt üritus. Keskendugem õpingutele, tänupühad on varsti käes,“ andis Jasper edasi direktrissi sõnad kui pühadekaunistuste ja –tegevuste puudumise üle nuriseti. Aga siiski, novembri lõpus terendas vaheldus.

„Kõik, kellel on soov selles ajavahemikus koju minna, andke palun sellest oma minule teada. Alles siis organiseerib kool vajaliku transpordi Delaranist kodulinna,“ ütles Jasper lennu puhketoas teda kuulama kogunenud õpilastele. „Transport toimub kas kolmapäeva hilisõhtul, kui ball on lõpenud või siis neljapäeva varahommikul. Soovijatel on võimalus ka kooli jääda, kui mingil põhjusel pole võimalik tänupühadeks oma perega liituda. Hetkel on vaheajani üle kahe nädala. Ma soovin teie vastuseid hiljemalt 15. novembriks ehk järgmiseks neljapäevaks.“

Taaniel istus maas padjahunniku otsas ja vajus sügavalt mõttesse. Koju...? Ta polnud siiasaabumisest alates vanematele helistanud ning nende poolt tehtud kõnede vastuvõtmisest oli Taaniel keeldunud. Mida tal kodus oodata oleks? Mõtisklusega kojumineku üle viivitas ta viimase hetkeni ja Jasper tuli teda otsima tõesti viimasel päeval.

„Jasper! Mis sa siin teed?“ hüüdis Taaniel, kui Jasper trepil nähtavale ilmus. „Ma arvasin, et sinu ülesanne on ka igas tunnis kolm minutit enne algust kohal olla,“ teeskles poiss üllatust.

Jasper muigas: „No kuna mind ootab vaba tund, nagu sindki, siis võib öelda, et mul pole kuskile kiiret.“

„Täidad ikka seda tabelit?“ segas Hayley vahele, kes kasutas vahetundi selleks, et oma katkine kõrvarõngas ära parandada.

Jasper noogutas: „Siit saan kaks kätte ja siis on veel kaks jäänud. Taaniel ja Samara?“ suunas lennuvanem küsimuse kahele..

„Ma lähen koju,“ vastas Samara kohe ja täpsustas siis: „Või noh, mitte koju vaid Samueli juurde. Emal on nagunii mingi kampaania ja isal on selle finantskriisiga piisavalt tegemist.“

„Okei siis,“ noogutas poiss ja kirjutas Samara nime taha suurelt „kodu“. Seejärel pöördus ta Taanieli poole: „Ja sina?“

Taaniel keerutas vasaku käe väikest sõrme kaunistavat sõrmust, midagi vastamata.

„Taaaaanieeel?! Mul on vaja kaks inimest veel leida. Otsusta see nüüd ära,“ torkis Jasper kannatamatult taga. Ta tõesti ei tahtnud seda enam edasi lükata.

Vastamise asemel aga hüppas Taaniel püsti: „Vabandage, ma näen Grace'i.“ Puupõrandal vedelenud koti kätte haaranud, kiirustas poiss trepi poole, kuid talle imestunult järgi vaatav Jasper ei näinud märkigi lokkis juustega tüdrukust.

Oma eitava vastuse saatis ta hiljem Janiga, et vältida ebameeldivaid küsimusi.

Nüüd, reede hommikul, oli poiss hommikusöögi vahele jätnud ja kella helisemiseni oma toas olnud ja sealt siis võpatades lahkunud. Ta võis küll mõnes mõttes paha poiss olla, kuid kui tal vähegi viitsimist oli, siis ta niisama tunnist poppi ei pannud. Muidugi jättis ta tunni vahele siis, kui talle põhjus anti.

„Taaniel von Erbach,“ lähenes talle kooliteenija, kui poiss inglise keele tundi suundus. Poiss seisatas ja saatis talle küsiva pilgu.

„Te olete oodatud direktrissi kabinetti, teile on telefonikõne,“ ütles teenija küllaltki ametlikult toonil.

Poiss sulges silmad. Loomulikult. Eile oli ta ju teada andnud, et ei taha koju minna. Küllap helistati vanemad täna läbi, et uudiseid edastada ja tema vanemad ei jäänud teadeandega rahule. Siiski, poiss proovis: „Kas ma seda kuidagi vahele ei saa jätta?“

Teenija raputas pead ning Taaniel oli sunnitud talle järgnema.

„Taaniel, kullake, kuidas sul läheb?“ küsis tema ema kohe, kui direktriss privaatsuse tagamiseks kabinetist lahkus ja Taaniel telefoni haaras.

„Kuidas mul ikka siis minema peaks?“ ksüsis poiss tõrksalt vastu.

Ema kohmetumist oli ka häälest tunda. „Eino ma mõtlesin, et Delaran on üks parimaid erakoole. Et kuidas tunnid ja muu on? Sa pole meiega siiani ühendust võtnud. Me oleme proovinud sind kätte saada ja muretseme, kas kõik on korras.“

„Kõik on okei,“ vastas Taaniel. Nende vahel valitses vaikus. Telefonikahinast võis Taaniel eeldada, et ema ei viibi temaga just samas riigis.

„Kas sa uusi sõpru ka oled leidnud?“

„Mnjaa. Uusi ja vanu,“ ütles Taaniel ja irvitas. „Jan pandi minuga lausa samasse tuppa. Täielik vedamine.“

„Jan? Jan Turner?“ küsis ema üle, justkui ta polnuks õigesti kuulnud.

„Ega ma väga palju Jane vist ei tea.“ Taaniel muigas jälle. Muidugi, ema tahtis ju, et ta oma vanadest sõpradest eemale saaks, see oli kogu Delarani point. Tema idee polnud üldse see, et Taaniel oma vanad sõbrad, või vähemalt ühe neist üles korjab.

„Miks sa vaheajaks koju ei tule?“ küsis ema pärast mõningast vaikust juba õrnemal häälel.

„Mida mul seal teha oleks? Välja te mind nagunii ei lubaks ning ma arvan, et ma võin siin ka nelja seina vaadata, kui mul tuju on.“

„Eino, me isaga mõtlesime, et võtaksime su kodusoleku ajaks puhkuse ja-“

„-ja mängiksime õnneliku perekonda?“ torkas Taaniel vahele.

„Taaniel kullake, me peaksime oma suhted korda saama ju. Siis oleks seda ideaalne variant teha,“ pakkus ema ja lisas siis kellelegi enda kõrval: „Paar minutit veel.“

„Jäta,“ Taaniel turtsatas ja pigistas musta vanaaegset telefonitoru. Ta tundis viha endas voolamas. Ema ja tema töö. Üks telefonikõne mitme kuu jooksul ja isegi siis ei suuda ta ainult oma järeltulijale pühenduda. Tõenäoliselt oleks see täpselt samamoodi ka siis, kui ta vaheajaks koju läheks. „Ma ei taha, mind ei huvita. Mul on täiesti pohhui,“ ütles poiss telefonitorusse.

„Taaniel!“ ahhetas naine, kuid Taaniel otsustas jätkata: „Tõsiselt, mind ei huvita! Mind ei huvita see, mind ei huvita teie, ega meievahelised suhted.“ Poiss tõstis häält, jõudes lähemale röökimislävele: „Mind ei huvita, et teie nüüd minuga suhelda tahate! Teie kurat võite oma kohtumistele kerida ja sinna jääda. Teie faking kohtumised ja teie faking töö. Unustage oma perekond, minul ei ole perekonda. Pole praegu ja pole ka olnud!“

Taaniel ei jäänud vastust ootama, virutas telefonitoru hargile ja tormas toast välja. Viisakalt ukse taga ootavale direktrissile ei öelnud ta sõnagi.

Ka Jan polnud veel tundi jõudnud ja tagasi magamistuppa läinud Taaniel leidis ta voodil tukkumas. Vähemalt seni ta tukkus, kuni Taaniel ukse kinni virutas ja oma voodini trampis.

„Noh, Tan-poisu, mis juhtus?“ küsis Jan ja avas justkui suure pingutusega oma sinised silmad.

„Vanemad juhtusid. Või noh, ema. Isal pole niigi palju aega, et minule juhtuda.“

„Mis ta siis tegi?“

„Nõudis endale tänupühadeks kinki – õnneliku perekonda. Lubasid isaga vaheajaks puhkuse võtta, et siis saame kõik kodus peret mängida ja oma suhted korda ajada,“ kandis Taaniel ette.

„Noh ja saab ta selle?“ päris Jan.

Taaniel vajus istumisest pikali ja vaatas lakke. Äkki nad tõesti võtaksid puhkuse ja nad saaksid pere olla, oma suhted korda ajada... Ta võis ju loota... Aga siis meenus Taanielile tema 10. sünnipäev. Nii ema kui isa lubasid tulla, sest nad olid kaks kuud Euroopas ärireisidel veetnud. Mõlemad jõudsid kohale kaks tundi pärast sünnipäeva algust. Ning lahkusid vaid tund hiljem, et järjekordsele ärikohtumisele jõuda. Kink, mida Taaniel endale palunud oli – käsitsitehtud Supermani kujuke – asendati vanemate poolt Ämblikmehe kujukesega, superkangelane, keda Taaniel alati jälestanud oli. Tõesti, tema kaheteistkümnes sünnipäev, mille ta vanemad üldse unustasid, polnud ka parem. Taaniel meenutas veel hetki, mil tema vanemad olid oma poega alt vedanud ning tema vastus oli kindel: „Ei.“

Jasmin
Jasminile tundus, et ta on ainus tüdruk, kes nädal enne balli ka muust mõtles, kui eesseisvast peost. Ta polnud siiani ka ühestki põhikooli tantsupeost osa võtnud. Esiteks polnud tal kellegagi minna ning teiseks armastas ta enda õppimisse matmist. Jasmin oli liiga ratsionaalne selleks, et lasta ühel peol oma hinnetel kasvõi protsendi võrra langeda. Ja ei saa öelda, et ta oleks seega ülemäära rõõmus olnud, kui Rachel ja Laura õhtusöögilt tagasi jõudsid.

„Mu ema lubas mulle uue õhtukleidi saata. Ma loodan ainult, et ma suuremaks pole läinud, need söögid siin on ikka päris rammusad,“ kurtis Rachel oma voodile vajudes ning vaatas süngelt kõhuvolte.

„Veel on aega. Mingi kiirdieediga saaksid kindlasti alla,“ pakkus Laura.

„Jaja, siin on väga võimalusi dieeditamiseks. Ma loodan lihtsalt, et kleit tuleb kena ning ma näen selles super välja. Peaasi, et Sergyle meeldib.“

Laura vilistas: „Te olete juba hüüdnimede tasandil.“

„Ta on nii armas. Täiesti super ju. Ma olen nii õnnelik, et ta mu endaga ballile kutsus, äkki ma tõesti meeldin talle,“ õhkas Rachel ja vajus nüüd voodile selili, kui järeldada seda voodivedrude kurbadest kääksatustest.

Jasmin pööritas omaette silmi. Tüdrukud, kes poiste pärast niimoodi aru kaotavad, et tõesti isegi tunnis tähele ei pane – mida Rachel ei tee – on totrad. Muidugi, Jasminile oli ka keegi meeldinud aga ei, poisid on teisejärgulised. Haridus on olulisem ja sellist lollust, et mingi tüübi pärast õppimises lõdvemaks lasta – ei ei ei.

„Mnjah, ma vist nii palju loota ei saa,“ kurtis Laura. „Frank võtab mind ainult sõbrana, ma tean seda täiesti kindlalt.“

„Sa ei saa nii kindel olla, ehk juhtub midagi.“

„Ei. Ta ütles, et talle meeldib Terri kõige rohkem ning kui Terri juba Brianiga ei oleks läinud, oleks ta tema kutsunud.“

„Niimoodi ütleski ja siis kutsus sind?“ küsis Rachel, õudus hääles.

Laura ohkas. „No ma pakkusin siis, et ma võin temaga minna, sest mul ka polnud ju kedagi. Aga jah, me oleme sõbrad seal peol. Ainult sõbrad.“

„Vaeseke,“ ütles Rachel, kuigi ta hääl ei tundunud just eriti kaastundlik. „Aga Jasmin,“ pööras ta järsku huvi oma sõbrannalt mujale ning Jasmin võpatas.

„Jah?“ küsis tüdruk pilku vastumeelselt inglise keele õpikult tõstes.

„Kellega sa siis lähed? Kellegagi meie lennust?“ Rachel pööras end voodis ümber ning jäi padi lõua alla surutud põnevil näoga Jasminile otsa vaatama.

„Ei kellegagi.“

Mõlemad toakaaslased ahhetasid. „Mis mõttes? Sa tuled üksi?“ küsis Laura,
justkui üksinda tulek oleks kõige hullem asi, mida on võimalik teha.

„Ma ei tule üldse.“

Üle õla vaadates nägi Jasmin, et mõlemad tüdrukud pungitasid veelgi rohkem silmi ning siis vahetas Laura Racheliga pilgu. „No kui asi on kleidis, siis ma võin ju, ma mõtlen, et meil on suht sarnane keha,“ pakkus Laura kobamisi.

Jasmin värvus näost koheselt tulipunaseks. „Ei!“ ütles ta veidi liigagi valjult. „Asi pole üldse selles, ma ei tahagi tulla päriselt. Ma pole kunagi käinud ja ma ei hakka nüüd ka tulema.“

„Sa pole kunagi koolipeol käinud.“

Jasmini punane nägu värvus veelgi punasemaks. „Ei ole. Mis siis?“

„Sa oled elust ilma jäänud!“ ütles Laura dramaatiliselt.

„No need pole minu jaoks.“

„Aga-„

„Kuulge, te teate ju, et meil on homme inglise keeles kontrolltöö? Ma õpin selleks,“ lõpetas Jasmin nüüd enda kohta küllaltki järsul toonil ja pöördus tagasi õpikut lugema, käed kõrvadele surutud.

„Eino sorry,“ kuulis ta veel Rachelit pomisemas ja ülejäänud õhtu kulutasid kaks tüdrukut balli teemalisele vestlusele, alates kleidist ning meigist ja lõpetades poiste ja võimalike privaatsete kohtade üle arutamisega, kus miilustada saaks.

„Jasmin?“

Tüdruk vaatas selja taha. Samara tuli tema järel söögisaalist välja, pakutud pirnilõigud veel näppude vahel. „Noh räägi,“ ütles tüdruk naeratades. Endalegi üllatuseks oli ta Samaras leidnud inimese, kes ei tee tema õppimisarmastuse üle nalja ning kes suudab rääkida ka muust kui puhkusereisidest kallitesse kuurortidesse. Võib öelda, et Samara oli tema esimene sõbranna selles koolis.

„Rachel ja Laura väitsid, et sa ei tule ballile,“ sõnas Samara Jasminiga sammu ühte seades.

Jasmin pööras pea kõrvale. „Nohjah. See pole tegelikult nende asi üldse edasi rääkida selliseid asju.“

„No seda jah, aga ma ise ei hakanud uurimagi. Ma eeldasin et sa tuled,“ seletas Samara, viimast pirnitükki suhu pistes. „Miks sa ei tule siis üldse? Transport koju algab ju nagunii ballile järgneval päeval, passid siis niisama toas?“

„No ma mõtlesin õppida?“

„Ja sellepärast ei tule?“

„No ma ei taha tulla. Ma pole kunagi käinud.“

„Oota,“ ütles Samara kui tüdrukud puhketuppa jõudsid ning istus ühte kollastest tugitoolidest ja naeratas, suunates Jasmini sama tegema.

„Jaja, jälle sinu jutuajamine. Nagu psühholoog juba,“ ütles Jasmin muiates, ent istus siiski Samarale vastu.

„Räägi nüüd. Miks sa päriselt ei taha tulla. No muidugi, sa pole kunagi käinud aga alati on ju esimene kord. Miks mitte nüüd?“

Jasmin suunas pilgu üle Samara õla õue. „No kõik lähevad ju paarides sinna ja ma ei taha niisama viienda rattana vankri all passima tulla. Ega mul pole ju siin oma seltskonda, kellega kuskil nurgas passida, kui sa tähele pole pannud Veedan parem aega toas ja õpin, et siis ei pea kodus ehk nii palju tegema.“

Samara hammustas tumepunase huulepulgaga värvitud huuli, et nähtavasti mitte itsitama hakata. „Seda sa kardadki, et jääd kuskile seina äärde passima, sel ajal kui meie teised tantsime, sest sul pole mingit oma klikki, kellega praegu iga hetk suhtled?“

Jasmin andis edasi midagi noogutuse-pearaputuse-õlakehituse vahepealset. Midagi sellist tõesti. On ju hull mõte end üles ehtida, alla minna ja siis kui kõik teised lõbutsevad, salaja üles hiilida, et keegi ei näeks sind aknast niisama välja vaatamas ja ei tuleks haletsusest tantsima kutsuma isegi, kui pole varem sõnagi vahetanud sinuga.

„No kui see on tõesti probleem, siis ma võin lubada – ma ei jäta sind niisama istuma. Mina olen ju su sõbranna praegugi ning ära arva, et see muutuks lihtsalt seetõttu, et me paneme selga kleidid ja läheme koolitunni asemel ballile.“

„Manson oleks kindlasti õnnelik, kui ma sul mingi sabarakk olen.“

„Ega minu seltskond ju ainult Mansonist ei koosne. Jan ja Taaniel, Hayley ja Jasper. Me ei jäta sind passima, päriselt.“

„Ma ei tea, neil ka kaaslased,“ üritas Jasmin veel Samara plaanis nõrku kohti leida.

„Ähh, ära pabista üle. Tule ja naudi pidu.“

Jasmin kehitas õlgu. Uuesti.

Samara itsitas nüüd. „Mõtle sellele. Ma esmaspäeval küsin uuesti ja ootan ainult jaatavat vastust. Lähme nüüd tuppa, siis saavad Rachel ja Laura meile oma päevamuljed ühekorraga ära rääkida, ning ei jää jälle poole ööni laterdama.“

Jasmin turtsatas. Pidid nemad need latataradest tüdrukud saama, aga mis teha. Toa poole minnes tükkis ta pähe aga mõte, mis Samara poolt istutatud sai: „Aga mis siis kui? Ehk ei olekski nii hull?“

Lõplikult tegi tüdruk otsuse siiski pühapäeval. Eelmisel nädalal ei olnud ta perega rääkida saanud, sest Friedrich nende lennust jäi vahele isikliku mobiiltelefoni kasutamisega ja tervel lennul keelati tol nädalavahetusel perele helistada ja seetõttu ootas Jasmin direktrissi kabineti taga järjekorras istudes enda rääkimiskorda eriti äreval meelel.

„Jasmin, sinu kord!“ ütles direktriss paberi pealt tema nime maha tõmmates, kui
Laraine õhevil näoga väljus.

Hetkegi kaotamata kalpsas tüdruk sisse, astus telefoni juurde ning valis ammu pähekulunud numbri. Telefonile vastas ta vend Basil.

„Hallo?“ küsis poiss äreval toonil.

„Tsau, mina siin!“ Jasmin tundis, kuidas venna häält kuuldes tal raskus õlgadelt langes. Pere. Ta saab järgmised viisteist minutit nendega rääkida ja oma muresid jagada.

„Ema, isa! Jasmin helistab!“ röökis Basil ning Jasmin muigas. Nii venna moodi, hoolitseda selle eest, et keegi ei jääks ilma.

„Mis teed seal? Need tõusikud ikka jobutsevad?“

„Basil, ära räägi nii! Nad on tegelikult väga toredad. Lihtsalt, vahepeal nad enne ütlevad, kui mõtlevad.“

„No kui nad jälle virisema tulevad, siis ütle, et sul on tugev ja suur vend. Eks ju?“

Jasmin itsitas. „Jah Basil.“

„Anna mulle ka nüüd! Ära räägi tervet aega täis!“ kuulis Jasmin läbi telefonitoru õe Rose’i protesteerimist. „Eelmine kord ma sain nii vähe rääkida.“ Väikese vingumise ja vaidlemise saatel, millele isa lühike käsklus „Aitab!“ lõpu tegi, andis porisev Basil toru Rose’ile, unustamata enne Jasminile ilusat uut koolinädalat soovida.

„Jasmin! Ma nii igatsen sind!“ poetas Rose vaikselt ja siis juba valjemalt: „Tead, mu töö valiti kooli näituse jaoks välja. Vaata seesama, mida ma alustasin siis kui sa ära läksid. See kassidega, kus nad pidu peavad. Täiesti lõpp, kui äge see on!“

„Tubli Rose! Nii pole meie ainsad, kes näevad kui hästi sa joonistada oskad,“ kiitis Jasmin.

„Jah. Aga Christian ei pane mind ikka tähele,“ muutus õeraasu hääl nüüd sajakaheksakümnekraadiliselt nukraks. „Ta ei pane mind kunagi tähele.“

„Siis pole ta sind väärt!“

„On. Ta on nii armas!“ Ja järgnevad viis minutit latras Rose oma silmarõõmust Christianist, lastes Jasminil imestada selle üle, kas ta on ehk imelik, et polnud kunagi tundnud vajadust ühest poisist tundide kaupa unistada ja mõelda. Rose lõpetas alles siis, kui isa temalt telefoni võttis.

„Ma järgmine kord räägin edasi!“ hüüdis Rose veel ja siis oli juba isa madal, rahulik hääl: „Tere pisike, kõik korras seal?“

„Jah, isa. Endiselt on lahe. Raske, aga mõnus.“

„Mhm. Aga ma nüüd annan emale, saate oma naistejutte rääkida,“ lõpetas isa juba oma korra aga Jasmin ei olnud sellest häiritud. Isa oli alati vähese jutuga mees olnud. Oluline oli see, et ta lõpetas oma jutu sõnadega: „Ole tubli pisike!“, mis oli Jasminile sama hea kui „Sa oled kallis, ma armastan sind ja ma loodan, et sul läheb hästi.“

„Noh tütreke, seekord jäeti meile tervelt seitse minutit,“ ütles ema trillerdav hääl, kui ta viimaks telefoni otsa sai.

Jasmin itsitas.

„Räägi siis, kuidas teiste õpilastega läheb?“

„Ei midagi uut selles vallas. Samaraga endiselt suhtlen kõige rohkem. Ta on tõeliselt tore. Teistega ka muidugi, aga mitte nii palju.“

„No kuule, proovi ikka teistega ka siis läbi saada. Mida rohkem sõpru, seda uhkem ju.“

Jasmin ei suutnud hoiduda silmi pööritamist. Muidugi, kellegi teise suust öeldes kõlas see tõesti lihtsalt. „No ma ei tea, ma ei klapi väga teistega. Tundides jah aga väljaspool tunde. Tundub, et ma olen ainus, kes reaalselt tahab õppida ja targemaks saada! Meil on tegelikult kolmapäeval ball ka, enne kui neljapäeva hommikul koju hakkame sõitma. Aga ma ei lähe sinna, saan parem saksa keelega tegeleda.“

„Jasmin!“ Ema hääl väljendas naise pettumust. „Mis mõttes ei lähe?“

„Ma pole ju kunagi käinud. Sa tead. Ma õpin pigem.“

„Ei, sa lähed sinna.“

„Mis mõttes?“ Jasmin oli nüüd tõsiselt üllatunud. Ta ema polnud kunagi olnud selline „mina käsen, poon ja lasen“ tüüpi, vaid pigem läbirääkija ja laste arvamusest huvitatud vanem.

„Kas sul pole kaaslast sinna?“

„No seda ka jah. Samara lubas mulle seltsiks olla aga mind ei tõmba sinna.“

„Jasmin, sa oled 15aastane noor neiu. Sa peaksid vähemalt korra siiski tantsupeol käima, mitte ainult õpikute taga istuma.“

„Aga mulle meeldib õppida!“

„Sest sa pole kunagi koolipeol käinud, äkki meeldib see ka?“ argumenteeris ema vastu.

„Mhh. Ma ei tea, mind ei tõmba sinna.“

„See on Delaranis sul esimene koolipidu ju?“

„Nojah, ma esimest aastat ju siin, kui sa ei mäleta,“ turtsatas Jasmin.

„Siis, Jasmin, sa ajad end ühel õhtul õpikute tagant üles ja lähed. Samara oleks kindlasti õnnelik.“

„Ema!“

„Jasmin, sa käid sellel esimesel peol ära ning kui ei meeldi, siis palun väga – järgneva kolme aasta jooksul ei pea sa kuskile minema. Aga sellele sa pead minema.“

„Ja kui ma ei taha?“

„Siis ma käsin,“ vastas ema rangel toonil.

Direktriss koputas uksele. See tähendas, et kaks minutit on veel.

„Koputati juba, me peame varsti lõpetama. Räägi, mis sul tööl toimub?“

„Jasmin, ei vii vestlust kõrvale. Sa lähed sinna peole, mina kui su ema käsin sul seda teha.“

Tüdruk pööritas jällegi silmi, ent ka naeratas. Jah, ema üritas teda endiselt edasi kasvatada. Kui ei saa seda teha näppu vibutades, siis läbi telefoni küll.

„Jah ema, ma lähen aga kui see on jube, siis ma ei lähe enam ühelegi koolipeole!“

„No okei siis,“ vastas naine muheledes, ilmselgelt endaga rahul olles. „Aga siis kallid ja musid. Järgmine nädal näeme juba!“

„Kallid! Ma ei suuda ära oodata!“

Telefonitoru hargile pannud, tundis tüdruk endas ootamatut tühjust. Õnneks ei pea ta seekord tervet nädalat ootama, vaid saab soovi korral terve neljapäeva öö üleval istuda, et tõesti südamelt kõik mured ja rõõmud ära rääkida.

*Plaksutav käsi*
Jasmin, milline rõõm oli lugeda tema vaatevinklit...
Ja Basil, ma tean ma olen lugenud raamatut, kus oli tegelane Basil ja ta oli mega tore, aga no paneb kohe vanduma, et mulle ei tule meelde, missugusest raamatust ta pärit oli.
Aga nii tore, sain kohe kolm osa täna järjest läbi lugeda.. :)
Ja ma vist ei peaks mainima, kui head need osad olid, sest sa ilmselt juba tead, kuidas ma armastan seda juttu.

Vahepeal võib ikka mainida. Kiitust on alati hea kuulata Ma võtan loodetavasti täna õhtul jälle ka Jasmini uue osa ette, sest sügisel (nagu sa just lugesid) on ta tõeline paiplika ja siis pool aastakest hiljem... Sööb enda sõnu Praegu on hea kontrasti kirjutada.

Mis?
Kas sa just mainisid, et Jasmin jätab õpimise soiku ja hakkab pahandusi tegema?

Ei Pahandusi ta küll ei tee.

Kuigi, mõne toreda pahanduse võiks ju.. :)
Kuigi Jasmin, tundub siiiski muster õppija olevalt, nii et ma ei suuda ettekujutada, mis teda õpimast eemale sikutab..

Läheb, läheb, läheb sinna peole. :) Ma nii hoian pöialt, et ta läheks.
Muidu on täiesti super jutt. Osad on mõnusa pikkusega ja tulevad küllalt kiiresti. Me like.
Et uut.

-Kas mõni osa Jani vaatevinklist ka tuleb? Ma ei mäleta kas eelmises Delaranis oli.-

Eelmises vist isegi oli Jani vaatevinklist. Oli ka Jasperi ja Hayley omadest aga alustades ümber kirjutamist, sain aru, et targem oleks piirduda 2-3 ning valituks osutusid siis Samara, Taaniel ja Jasmin. Mul pole veel piisavalt haldamisoskust, et rohkem vaatepunkte kasutada

Samara

Nelja tüdruku toas oli üpris paras kaos käimas. Laura aitas Rachelil kleiti selga tõmmata, Samara oli juba täies riides ja tegi Jasminile õrna meiki. Riided olid üle toa laiali, kingapaarid vedelemas põrandal ning meigivahendid kottidest välja vooditele raputatud.

„Ära nüüd väga palju ka pane,“ pabistas toolil istuv tüdruk.

„Ma ei panegi ju!“ Samara oli otsustanud põsepuna kasuks, et Jasmini näkku pisut elu anda ning helebeež-pruun lauvärvi, et sõbranna siniseid silmi esile tuua. Silmapõhja beežiks tõmmanud, lisas ta nurka veel pruuni värvi ja hajutas laiali. Seejärel käskis ta silmad pooleldi lahti hoida, et ka ripsmetušš lisada. „Ära karda, ma ei torka silma. Ma olen harjunud teisi meikima,“ kinnitas Samara, kui Jasmin silmnähtavalt värisema hakkas. „Ja vaata nüüd end peeglist.“

„Oh!“ oli esimene asi, mida Samara kuulis, kui Jasmin peegli ette jõudis, ta oli rahul ja Samara ise ka. Kui Jasmin oli ringi veendud ja nõustus oma esimesele peole tulema, tuli välja ka, et tegelikult oli tal peokleit lausa kohvris olemas. Õrn lillelise mustriga 70aastate hipilik kleit. Samara nõudis luba Jasmin muudmoodi valmis sättida ja tüdruk jäi viimaks ohates nõusse. Pooled lendlevad juuksed põimis Samara nägu ümbritsevaks palmikuks ja teistel lasi lahtiseks jääda. Kerge meik ka veel näkku ning tegu oli peaaegu teise inimesega.

„No oled ju rahul? Ma ütlesin ju!“ ütles Samara enesekindlalt Jasmini kõrvale liikudes. Teine vaid naeratas tänulikult.

Enda peegelpilti vaatas Samara veidi kulmu kortsutades ja tõmbas siis ripsmetušiga veel ühe kihi ripsmetele. Ripsmete kuivamist oodates, et veel tihendav kiht ka lisada, vaatas ta kõik kriitilise pilguga üle. Ta oli otsustanud tumelilla ja laiade õlapaeltega korseti ning erksamat lillat värvi maani seeliku kasuks. Sobitudes riideeseme toonidega oli ta endale teinud ka üpris tugeva lillades toonides meigi. Süsimustad juuksed oli ta algul krunni pannud, ent õige pea lahti päästnud ning sirge lahu keskele teinud. Lakki kasutades oli tal nüüd rangelt sirge soeng ja tüdruk võis rahule jääda.

„Me oleme valmis!“ kostis viimaks ka Laura ning tema ja veidi punase näoga Rachel hakkasid puhketuppa liikuma.

Samara ei suutnud naeratust tagasi hoida. Tänane pidu tuleb tore. „Lähme, poisid ja Hayley ootavad juba.“

Jasmin ohkas. „Ma vist ei pääse enam sellest?“

„Ära mitte loodagi. Ma ei saa lubada ju, et keegi minu suurepäraseid juuksuri- ja meikarioskusi ei näe.“

Puhketuba oli palju erksam, kui tavaliselt. Kollase-musta kombinatsiooni asemel kandsid poisid üldjuhul musta ülikonda ja valget särki. Ainsad erinejad olid just enne Samarat puhketoast välja suunduvad Jan ning Taaniel. Esimene neist kandis helehalli ülikonda. Taaniel aga oli pintsaku üldse tuppa jätnud ning eputas erkkollase triiksärgi ja mustade pükstega. Samara pööritas silmi, alati selline edev silmapaistja.

Tüdrukute kleidid olid üldjuhul väga ilusad, kuigi Nade’i pitsivahune kleit sobinuks Samara meelest pigem lasteaialapsele ja Hester polnud ilmselgelt kätte saanud kirja, mis nõudis, et pidulikud kleidid peavad vähemalt põlveni olema. Tema lumivalge liibuv minikleit võis olla küll pikkade varrukate ning kõrge kaelusega, ent seljadekoltee paljastas, et ta ei kanna rinnahoidjat ja kummarda ei saa ta vist ka terve õhtu otsa, kui ei taha just enda taga seisjatele unustamatut vaatepilti pakkuda. Jani ja Taanieli ei tundunud see muidugi häirivat, kui Hester end nende kahe vahele haakis ja käte alt kinni võttis.

„Ma arvasin, et Taaniel sebib Grace’iga,“ pomises Jasmin.

Samara kehitas õlgu. „Ju nad saavad all kokku.“

Teda ning Jasmini ootati esimesel korrusel. Ja trepist alla kõndides unustas Samara kõik muu, kui ta nägi Mansonit endale säravalt vastu vaatamas. Üleni musta rõivastunud poisi nägu oli imestusest pikaks vajunud ja tema silmis oli selge uhkus, kui Samara trepiastmetest alla kõndis, seelikut kätega kõrgemal hoides, et mitte sellesse takerduda ja häbiväärselt pea ees alla sadada...

„Sa oled imeilus!“ ütles Manson teda õrnalt emmates.

„Oled tõesti! Ja sina ka, Jasmin,“ kiitis Mansoni kõrval seisev Hayley, kes kandis helesinist vabalt langevat aga piha kohalt kuldse peene vööga kokkutõmmatud kleiti. Nende kiidusõnadega liitus ka Jasper.

Veerand tunni pärast oli fuajee tihedalt inimesi täis pakitud, mitmed neist lausa treppidel seismas ja otseloomulikult elavalt vestlemas, nii et vali jutusumin Samarale juba veidi pinda hakkas käima. Kell kaheksa avasid viimaks kaks koolitöötajat aga aulauksed ning ühtlase massina valgusid noored saali, kus laval mängis juba tundmatu bänd aeglast taustamuusikat, sobilik rahulikuks valsiks.

„Pagana ilus!“ ahhetas Samara. Toolid olid kadunud. Laest rippusid alla sügistest lehtedest tehtud vanikud, kuskilt levis nendeni magusat kaneelilõhna, laiadel aknalaudadel olid minikõrvitsad ning kuivatatud lilledest tehtud lilleseaded. Isegi mitmete lühtrite pirnid olid vahetatud, nii et ruumis oli tavalise erksa lambivalguse asemel õrnkollane sügist päikeseloojangut meenutav kuma.

„Aitäh, me nägime päris palju vaeva,“ tänas Jasper.

„Teie tegite need kõik?“

„No lennuvanemad pidid ideed mõtlema, me uurisime osadelt õpilastelt ka. Juhtkond aktsepteeris ja palgatud töölised viisid ellu,“ ütles Hayley rahulolevalt. „Jasmin, mis sa arvad?“

Samara heitis ka pilgu toakaaslasele, kellel tegelikult polnudki vaja vastata. Tema imetlev näoilme ütles kõik.

Bändimuusika vaikis ja mikrofoni juurde astus tuhmoranži kostüümi riietatud direktriss.

„Kallid õpilased! Tere tulemas meie sügisballile. Ma loodan, et teile meeldivad lennuvanemate poolt valitud dekoratsioonid ning te tunnete end siin mugavalt.

Suupistelauad on söögisaalis avatud kuni kella üheteistkümeneni ja bänd lõbustab teid kuni
kella kaheteistkümneni. Ma ei hakka pikka juttu tegema, ma tean, et te kõik ootate juba tantsimist ja ajaveetmist. Seega, ma soovin teile kena pidu ja veelgi ilusamaid tänupühasid!“ Direktriss naeratas veel kord ja astus aplausi saatel lavalt maha.

„Oli see alles lühike kõne. Kooli avaaktusel laterdas ta küll kauem,“ imestas Samara.

„Noh, pidudel räägib ta alati lühemalt,“ kommenteeris Manson teadjalt ning astus siis Samara ette, asetades ühe käe ta pihale ja võttes teise Samara käe. „Tantsime, mu arm?“

„Mis siis veel siin teha, mu kallis.“

Nemad polnud siiski esimeste seas. Bänd oli koheselt alustanud uue, veidi kiirema loo, mängimist ja mitmed tantsupaarid oli tee põrandale leidnud. Õige pea tuhises neist mööda Taaniel koos oma partneriga. Grace’il oli seljas lendlev kuldkollane kleit, mis sobis perfektselt kaaslase pluusiga ning tema niigi lokkis pähkelpruunid juuksed tundusid veel rohkem lokkis. Tüdruk naeris, nagu tal poleks elu sees nii lõbus olnud ja ei saa öelda, et Taaniel vähem säravamalt naeratanud oleks.

„On alles eputrillad,“ pomises Samara Mansonile, ning aeglasema laulu alates toetas pea poisi õlale.

Peale paari suundusid nad tagasi seina äärde ja Samara leidis sealt eest nukra Jasmini. Hayley ja Jasper olid juba suundunud tantsuringile. Samara oiatas vaikselt. Ta oli lubanud ju, et ei jäta Jasmini niisama aga nüüd seisis tüdruk seal täpselt sellise näoga, et sooviks oma toas, ninapidi raamatus olla.

„Mine tantsi natuke kellegi teisega. Ma lubasin, et ei jäta Jasmini üksi seisma terveks õhtuks,“ ütles Samara vaikselt Mansonile, kes otsustas küll veidi selle üle viriseda aga siis Samara paluva pilgu peale oma lennukaaslasi otsima suundus.

„On ju ilus!“ õhkas Samara Jasminini jõudes, aga tüdruk saatis talle üheainsa ebamugavust väljendava pilgu.

„Ahh, küll sa ka tantsima saad,“ lohutas Samara. „Hayley ütles, et esimene pool tundi on alati nii, et kõik tantsivad ainult oma partneriga aga ülejäänud peo tantsivad kõik
põhimõtteliselt kõigiga.“

Jasmin kehitas nukralt õlgu. Ta tundus täiesti masenduses ja asja ei teinud paremaks Graceiga tantsimise lõpetanud Taaniel, kes pidas parimaks Samara ette ilmuta ja sügavalt kummardada: „Preili Soul, ehk kingite mulle ühe tantsu?“

„Ei,“ vastas Samara pirtsakalt aga Taaniel tegi selle peale niivõrd kurba kutsikat meenutava näo, et tüdruk punastas ja selgitas: „Ma lubasin, et ei jäta Jasmini niisama. Ehk tantsiksid temaga?“

„Ei, ma tantsin ainult enda rühma tüdrukutega,“ vaidles Taaniel vastu ning Samara nägi, kuidas Jasmin veelgi rohkem kössi vajus ning, oh ei, tema alahuul värisema hakkas. Tundus, et sama nägi ka Taaniel, sest ta naeratas säravalt ja lausus enesekindlalt:

„Aga ma tean küll, kes teise rühma neidudega tantsib.“ Midagi muud lisamata kadus poiss õpilaste punti, et vaid paarikümne sekundi pärast naaseda, ükskõikse ilmega Jan järel kõndimas.

„Preili McCall,“ Jan tegi sügava kummarduse Jasmini ees, kelle terve nägu peetpunaseks muutus ja väriseva käe Jani ettesirutatud käele asetas. Poiss tõmbas ta kergelt enda vastu ja ütles ülimalt hurmaval toonil: „Tantsime, mu kaunitar.“ Jasmin vastas sellele veelgi enam pärani aetud silmadega ja punasemaks tõmbuva nahatooniga.

Samara muigas, ta võis kihla vedada, et Jasmini polnud ükski noormees niimoodi tantsima võtnud, aga tal ei jätkunud kauem aega sõbranna reageeringut jälgida, sest juba oli Taaniel uuesti kummardanud ja nüüd võttis tüdruk tema tantsukutse vastu.

Taanieliga tantsimine oli hoopis teine tera, kui Mansoniga põrandal liikumine. Tüdruku praegune tantsupartner teadis, mida ta tegi. Selle asemel et kahelda, hoidis ta kätt tugevalt Samara seljal ning juhtis teda vähimagi probleemita teistest paaridest mööda. Manson polnud sellise tantsuandega õnnistatud. Temaga oli meeldiv tantsida ja aega veeta, aga samas läks poiss rütmist välja, põrkas teistega kokku või lobises tühjast-tähjast, mis lennutas tantsuvõlu kohe minema.

„Preili Soul, mida te arvate, kui kaua mul õnnestub teid tantsupõrandal hoida?“ küsis Taaniel vaikselt. Samara tõstis pea ning vaadanud poisi rohelistesse silmadesse, tundis ta kulmavärinaid tekkivat. Mitte et tal külm olnuks, juba Taanieli käsi Samara vastas oli radiaatori eest. Eiei, külmavärinad ei tulnud külmast ning see ajas tüdruku segadusse.

„Mina oleksin hea meelega seni, kuni viimane muusikanoot õhku hajub, von Erbach. Aga ma kardan, et meie kaaslased poleks sellest just ülemäära vaimustuses.“ Samara langetas pea tagasi alla, üritades enda segadust varjata.

„Teil on õigus. Ma kardan, et seisaksime mõlemad suurte probleemide ees, kui siin hommikuni teineteisest lahtilaskmata keerutaksime. Kui mul oleks vaid võimalus... võimalus tantsimisega kõik inmesed siit saalist ära kaotada, nii et jääksime vaid mina ja teie, imeilus neiu. Kui mul vaid oleks see võimalus, siis ma teeksin seda, kas te usute mind?“

„Ma usun teid, ma isegi sooviksin sellist oskust omada aga need võimalused ei tule, nad lihtsalt ei tule.“

Paarikümne tantsusekundi jagu valitses nende vahel vaikus, kus paar lihtsalt üksteisele silma vaatas. „Aga von Erbach, kuna on olemas oht, et sellele tantsule rohkem tantse ei järgne, siis võtame viimast.“ Samara pigistas silmi tugevalt kinni ja avas siis uuesti, üritades oma ehmatust alla suruda. Mis tal arus oli, miks ta niimoodi,flirtivalt, rääkis?

Poiss naeratas ja vastas teise liigutusele. Isegi kui just alanud laul oli tempokam ja nõudis rohkem liikumist, ei suurendanud paar vahemaad. Taaniel tõstis tempot, lasi Samaral keerelda ja nad lendasid muusika saatel.

Samara naeris südamest, kui teised neil tee pealt kadusid. Varem nii sirgeks kammitud juuksed olid tantsimisest sassis, ta ise hingeldas juba kergest väsimusest aga see-eest polnud tal ammu nii lõbus olnud.

„Ma soovin, et meie tants ei lõppeks,“ sosistas Samara poisile kõrva ja kohe järgmisel hetkel sõitles. Mis ta tegi Taanieli kõrva lähedal? Enam polnud mingit mõnekümne sentimeetrist vahemaad kehade vahel, nagu õpetaja oli etiketiõpetuse tunnis neile seletanud ja korrutanud ning isegi joonlauaga ette näidanud. Aga samas, kui eeldada, et Taaniel ja Samara on juba rohkem kui sõbrad ja neile on järelikult vahemaa lühendamine lubatud. Tüdruk punastas ja hammustas põske. Mis tal häda on?

„Mina ka Sam, mina ka,“ vastas Taaniel ning kui tema kuum hingeõhk Samara kõrva puudutas, tundis tüdruk jällegi külmavärinaid. „Aga kahjuks kõnnivad preili Herb ja noorhärra Manson just siiapoole ning nende näoilme ei väljenda miskipärast ülevoolavat rõõmu.“

Samara ohkas südamest selle lause peale, lasi Taanielil end viimast korda keerutada ja kukkus peaaegu pikali, kui poiss järsult seisatas.

Taaniel astus sammu Samarast eemale, kummardas ja suudles teda käele. „Preili Soul, te olete suurepärane tantsija,“ ütles poiss komplimendiks ning kõndis Mansoni poole, et Samara talle üle anda. Seejärel kummardas ta Grace'i ees ja kutsus tüdruku tantsule, talle midagi sosistades, nagu Samara näha võis.

„Eiei,“ mõtles tüdruk ja sundis end pisaraid alla suruma, tagasi sinna kust need mingil imekombel tekivad. Need minutid tantsupõrandal olid ootamatult imelised aga nüüd tantsis Taaniel Grace'iga. Oma tüdrukuga, nagu Samara endale meelde pidi tuletama. Ja tema peaks tantsima Mansoniga, oma kallimaga, kes parasjagu tüdruku kätt oma külmas käes hoidis. Samara raputas jällegi pead ja pigitas silmi kinni-lahti, et selgust saada. Mida Taaniel temaga teinud oli? Mis mõtted need olid olnud? Uuesti silmi avades nägi ta esimese asjana Mansoni kriipsuks surutud suud. Poiss oli pahane.

„Sa pidid Jasminile seltsi pakkuma,“ ütles ta süüdistavalt.

„Jan kutsus Jasmini tantsima ja Taaniel minu,“ ütles Samara parinal. Ta hingeldas ikka veel ning oli kindel, et õhetab ka näost nagu ladvaõun.

„Ja küll teie tantsisite,“ märkis Manson õelalt.

Samara tõmbus tagasi ja surus segased tunded tantsust tagaplaanile, et keskenduda imelikult käituvale Mansonile. „Sa oled armukade? Selle peale, et ma koolipeol oma lennuvennaga tantsisin?“

„Mulle ei meeldi, kui mu tüdruk teistega niimoodi tantsib.“

„Mis mõttes niimoodi? Kuidas siis paaristants käima peaks? Kolme meetri kaugusel partnerist?“ küsis Samara uskumatul toonil vastu. Manson ei saanud teada, mida Samara tundnud oli ja oli veider, et ta sai pahaseks ainuüksi selle peale, et tüdruk kellegi teisega tantsis ning paar minutit mõnusalt aega veetis.

Manson avas suu, et vastata aga ei jõudnud seda teha, sest juba trügis nende poole Jasmin, nägu endiselt tulipunane, silmad pärani aga suul lai naeratus. Ta tuli otse Samara poole.

„Noh, kuidas oli?“ päris Samara, sundides end naeratama.

„Ohh! See oli, vaimustav. Jan on... Jan on... suurepärane!“ õhkas tüdruk ja tahtis pikemalt seletada, aga juba tulid ka Jasper ja Hayley tantsimisest puhkama.

Samara heitis pilgu Mansonile. Poisi kulm oli ikka veel kortsus ning tema pahane pilk jälgis nüüd juba Adelega tantsivat Taanieli. Samara ohkas. Ülejäänud õhtu tantsis ta ainult Mansoniga, samal ajal kui Hayley tantsis pea iga tants eri poisiga ning Jasper palus Jasmini mitmel korral tantsupõrandale. Niipalju privaatsust neil siiski ei olnud, et poolelijäänud tantsuasja arutada ning kui nad hommikul eri bussidesse istusid, oli Samaral endiselt okas hinges. Tore viis tänupühasid alustada.

Iga kord kui ma siia foorumisse tulen, vaatan ma esimesena, kas Delarani on uus osa tulnud. Sest ma olen tegelikult ka sellest jutust sõltuvuses. Ja ma usun, et paljud on. :)
Kuigi ma ei kirjuta palju kommentaare.

Ilusat vana aasta lõppu =)

Taaniel

Buss tõi õpilased tagasi kooli pühapäeva hilisõhtul. Mõningad saabusid ka enne. Isiklikest autodest välja hüpates, vanemaid hüvastijätuks kallistades ja noorematele õdedele-vendadele elavalt seletades Delarani koolihoonet näidates. Poiss kirtsutas nina. Ta jälgis küll teiste saabumist puhketoa aknalt aga niipea, kui käratsevad õpilased hakkasid üles tungima, taganes ta oma tuppa. Ta ei viitsinud ei kuulata ega rääkida ja elavnes alles siis kui Jan jõudis ja Taanieli lihtsalt üles peksis ning tal rahulikult olla ei lubanud.

Poiss oli enam kui rõõmus, et igava esmaspäevase inglise keele tunni asemel oli neil lennujuhatajatund. Muidugi jäi Avecita hiljaks, nii et kella kaheksa asemel jõudis ta ruumi alles viisteist minutit hiljem, kui suur seier juba veerandi peale liikus.

„Sorri,“ ütles Avecita natuke hingeldades ning lükkas paar hobusesabast väljatikkunud juuksesalku kõrva taha.

„Ma lootsin juba, et ta ei jõuagi,“ pomises Jan.

Pinginaaber irvitas. „Nojah, teada on ju et sa tahad magada.“ Jan oli eile Taanielile oma vaheajast rääkinud. Või noh nii palju, nagu ta mäletas. Poisi sõnade järgi
hakkas pohmakas alles nüüd kohale jõudma.

„Äkki kaks härrast tagumises pingis on nii kenad ja jäävad vait?!“ hõikas Avecita üle ruumi.

Taaniel ja Jan naeratasid vastuseks, nõjatusid sünkroonis seljatoele ja asetasid käed rinnale risti. Taaniel oleks parema meelega tunni üldse vahele jätnud, sest tänu sellele, et Jasper on tema toakaaslane, teadis poiss põhimõtteliselt kõike, mida laua peal istuv Avecita neile rääkima hakkas. Ja nii lasigi Taaniel oma mõtetel lendu minna. Tal polnud elu sees vist nii igavat vaheaega olnud. Sel ajal kui teised kodudes olid, pidutsesid ja normaalse teismelise kombel aega veetsid, põikles Taaniel kõrvale vanemate katsetest pojaga ühendust võtta.

Kooliteenijat silmates tavatses poiss ära kaduda ning tema jaoks tuppa jäetud märkmed leidsid kiirelt tee prügikasti. Ilma lugemata. Ja oligi kõik.

Pühapäeval Taaniel Samarat ei silmanud. Täna hommikusöögilauas oli Samara totaalselt erinev laupäevasest Samarast. Nagu mingi nähtamatu raskus oleks talle õlule asetatud. Ja võib-olla oligi. Kohe kui Samara lauast tõusis, tegi sedasama ka Manson ning kõndis koos oma tüdrukuga saalist välja.

Taaniel suunas laisa pilgu tahvlile ja ta mõtted liikusid oma tüdrukuni. Grace – kuum, seksikas, äge aga vahepeal lihtsalt jubedalt tüütav. Vaheajalt tuli tüdruk tagasi päevitunud jume ning metsiku lähedusevajadusega. Taaniel ei sallinud seda eriti. Grace lämmatas teda ning kui poiss eemale tõmbus, sai neiu pahaseks. Jah, Grace oli tore ja kõike muud aga vahepeal oli teda ja toredust natuke liiga palju. Ning Taanieli lähedusevajadus sai täidetud juba hommikusöögiga, kui tüdruk talle sõna otseses mõttes sülle ronis, et koos Taanieliga hommikust süüa. Ülejäänud Taanieli laudkond varjamatult selle üle muigamas ja Jan naeru lõkerdamas.

Sellest ei olnud Taaniel väga aru saanud, mida annab 24/7 teineteisega koosolemine. Taaniel eelistas vähemalt osad pärastlõunad ja õhtupoolikud veeta kõigi teiste seltsis, kasvõi koos Grace'iga. Tüdrukule see variant aga väga ei sobinud ning siis tekkistki sõnelused ja pahameeletormid.

Taaniel tõmbas käega läbi juuste. Persse. See ei sobi. Ei hakka üks poiss ennast ühe tüdruku pärast ümber vormima. Ta on 15 aastat niimoodi elanud ning ei plaani nüüd peale paarikuist suhet muutusi ellu viia.

„Mh?“ mühatas Taaniel ja tõstis pilgu lauaplaadilt Janile, kes oli just teda küünarnukiga ribidesse torganud. Jan suunas vägagi tähendusrikkalt pilgu Taanielilt õpetajale.

„Taaniel, ma küsisin sinult, kuidas vaheaeg koolis möödus,“ kordas Avecita ilmselgelt Taanieli kõrvadele mõeldud küsimust. „Sa oled meie lennust ainus, kes toda võimalust kasutas nii et jagage palun kogemusi.“

Poiss naeratas laialt, et oma mõttelennule aega võita ning need, kes endiselt klassi ette vaatasid – näiteks Samara –, talle tähelepanu pööraksid. . „Noh, kuidas nüüd öeldagi. Ma võiksin rääkida lõpututest raamatukogus veedetud tundidest ning tühjaks saanud pastakatest aga kui läbinisti aus olla, siis koosnes vaheaeg pigem magamisest ja magamisest.“

Klass naeris.

„Muidu oli nagu ta oli. Vähem alkoholi, vähem sõpru kui tavalisel vaheajal aga rohkem niisama passimist,“ mahutas Taaniel oma vaheaja ühte lausesse.

„Aga õppimine?“ üritas Avecita siiski kasulikule tegevusele vihjata.

Taaniel naeratas malbelt: „Ma ei tahtnud teil eest ära minna, nii et õppimise hoidsin küllaltki minimaalsena.“

„Nojah, vähemalt arvestad meiega siis,“ ütles Avecita muiates. „Nüüd aga natuke infot ka järgmisest peost ning juba tükk maad pikemast vaheajast. Jõulupidu on üks tähtsamaid üritusi aasta jooksul. Peamiseks põhjuseks on see, et ka kõikide õpilaste vanemad saavad kutsed jõulupeole. Pidu toimub 22. detsembri päeval ning kui see läbi saab, algab vaheaeg mis kestab mmmm... viienda jaanuarini. Suurem osa õpilastest lahkub
peale pidu koos vanematega. Ülejäänud osa õpilastest viiakse kooli poolt 23. detsembril raudteejaama. Jõuluvaheajaks peab koju minema, mingit võimalust siia jääda pole sest siis on kool suletud.

Esimene võimalus tagasi kooli tulla on 3. jaanuaril. Jõulupeo tähtsaimaks osaks on see, et seda korraldavad õpilased. Täpsemalt öeldes esimese lennu õpilased ehk siis teie. Kui sügisballi korraldamine jäi lennuvanemate ideede ja töötajate õlule, siis jõulupeol on juhtkond vaid heakskiitvas ning jälgivas rollis.“ Avecita vakatas, kortsuas kulmu ja lisas siis naeratades: „See ongi vist kõik. Olete järgmise tunnini vabad.“

„Mulle meeldivad sellised klassijuhatajatunnid, on piisavalt aega niisama passida,“ ütles Taaniel Janile, tagasi puhketuppa liikudes ning kollastel diivanitel maandudes. Nendega liitus ka Jasper ja tema järel mossis näoga Samara ning särav Hayley.

„Ja teie vaheaeg möödus vist kenasti?“ suunas Taaniel küsimuse neile kolmeni, kes polnud veel oma tegemistega eputanud. Kolmik kehitas üksmeelselt õlgu.

„Olin perega, õppisin veidi,“ ütles Jasper.

„Manson ja pere,“ ütles Samara.

„Raimond ja pere,“ ütles Hayley ja lisas Samarale otsa vaadates: „Ja Samara.“

„Jajah, Hayley ka,“ lisas Samara lühidalt.

„Tundub, et nendega koos veetsite te aega vaid surma ähvardusel.“ Taanielile jäi hetkel mulje, et üksinda koolis oli ka lõbusam olnud, kui neil kolmel kodudes kokku.

Kolmik kergitas jälle õlgu.

„Küll teiega on lõbus,“ pomises Taaniel pettunult ja ülejäänud aja järgmise tunnini veetsid nad ebaharilikult – vaikuses.

Ilus, veidi selline mossitav osa aastalõppu, kuid mõnus. Tegelikult mulle isegi meeldis, et see oli mossitav ja rahulik... :)

Jasmin
Vaheaeg oli Jasmini jaoks olnud üks veidramaid asju. Tema mõtted olid suurema osa ajast kooli juures aga mitte õpingute, nagu tema ja ta pere eeldasid, vaid hoopis Jani juures. Suurte raskustega suutis ta keskenduda siiski õppimisele ja tal õnnestus siiani võõras noormees kuskile tagaplaanile suruda. Seda aga kuni täpselt koolitulekuni.
Jasmin liitus teiste õpilastega, tulles kooli bussiga. Algul oli tema eesolev iste tühi, kuid siis istus tema ette helepruunide juustega, pikka kasvu noormees. Jasmin tajus kohe, kuidas ta palged punaseks tõmbusid. Selle üle veelgi rohkem häbenedes ja närveldades, punastas ta üha rohkem.

Ärevusest neelatates surus tüdruk end vastu seljatuge ja üritas mõelda, mis temaga toimus. Teised õpilased vestlesid elavalt vaheajal toimunust, kuid Jasmin suutis ainult vaadata tema ees istuva noormehe laia selga, justkui oleks tema silmadel ja Jani seljal eri laeng ja neid tõmbaks üksteise poole.

Korraks, justkui end häirituna tundes vaatas noormees korra selja taha ja tema jääsiniste silmade pilk tabas Jasmini tavalisi sinakashalli silmi. Tüdruk lahvatas näost eelgi punasemaks ja ta tundis kuidas punetus otsekui laavana mööda kaela allapoole voolas. Hetk peatus.

Kui muinasjutud eksisteeriksid, naeratanuks noormees laialt, sirutaks Jasminile käe ja nad oleksid koos metsa jalutama läinud, kus Jan oleks öelnud, et on alates nende tantsust sügisballil ainult tüdrukule mõelnud ning nad oleksid üksteisele igavest armastust avaldanud. Kuid muinasjutte ei eksisteeri.

Jan vaatas Jasminist peaaegu läbi, naeratas justkui möödaminnes ja pööras toolil õigetpidi. Seevastu Jasminile jäi sisse kahtlane tunne, nagu oleks just praegu temani jõudnud erakordselt tähtis ja oluline hetk. Jasminile jäi tunne, et tema süda on kurgus ja kõhus tühjus.

„Jan, Jan, Jan,“ kordas Jasmin mõtetes. Imeilus nimi. Lihtsalt imeilus nimi. Ja järsku sai ta aru, ning tema arusaamist saatis vali ahhetus, mis tõmbas talle mitmed soovimatud pilgud, mis sundis Jasmini sügavamale istmesse pugema. Talle meeldis Jan. Talle oli hakanud mingi kutt meeldima. Oh issand jumal. Oli seda siis vaja? Ja et see veel piisavalt hull poleks, siis kohe kui Jasmin tuppa jõudis ja voodis lamaskleva Samaraga tervitussõnad vahetas, vaatas sõbranna talle kavalalt otsa: „Mis toimub? Sa oled teistsugune?“

„Ehh,“ takerdus Jasmin, teadmata kas öelda või mitte aga Samara mõistis sõnadetagi. Tüdruk hüppas voodile istuma.

„Sulle meeldib keegi!“ hüüatas ta kindlalt.

Jasmin ei hakanud seda eitama.

„Kes see on?“

„Ma ei taha öelda. Tõesti ei taha,“ puikles jasmin.

„No ega ma edasi ei räägi ju!“ pigitas Saamara aga Jasmin raputas pead. Isegi teadmata miks, aga ta ei tahtnud seda kellelegi öelda, ise seda kindlalt teadmata.

Kahjuks sai see selgeks päris kiirelt, kui tundides tähelepanu pööramise asemel ta pilk üha rohkem lennuvennale sattus ning ta Briti kirjanduses A asemel lausa B sai. See tõmbas tal olemise veidi klaariks. Ta ei saa lubada ühelgi poisil oma õppetööle niimoodi mõjuda. Mida ta vanemad ütleksid, kui ta sellise võimaluse Delaranis lihtsalt mingi meeldimise pärast minna laseb. Ühel õhtul enne magama jäämist lubas Jasmin, et aitab mõttetust sõbrustamisest. Esmajärjekorras õppimine. Siis sõbrad, siis muu lõpu ja kuskil viimasena – poisid. Üsna pea avastas aga tüdruk, et kõiki lubadusi pole nii kerge hoida, kui arvata võiks.

Novembrikuu viimasel päeval tõmbus ilm ootamatult külmaks, kooliümbrus kattus taevast langevate lumeräitsakatega. Kooli riidelaost toodi välja õpilastele mõeldud talveriided ning neljapäevase ratsatunni teooriaosas jagas Avecita külma ilmaga ratsutamise nippe.

„Kuigi meil ei lähe nii külmaks, et oleks vajadus ratsatunnid ära jätta, peaksite te siiski teadma mõningaid tähelepanekuid külma ilmaga ratsutamise osas, sest mitmed õpilased on pärit soojemalt alalt.“ Avecita suunas pilgu Janile ja Yurikole.

Jasmini pilk liikus sarnaselt õpetajannaga. Tal polnud aimugi, kust Jaapani piirkonnast Yuriko tuli aga Jani vanemad elasid hetkel San Diegos ning seal oli kindlasti temperatuur kõrgem kui siin.

„Esiteks,“ ütles Avecita ja joonistas tahvlile suure number ühe. „Ärge tulge tundi suve või kevadriietes. Te peate ka siis tunni lõpetama, kui hambad plagisevad ja juuksed pulgaks on külmunud. Seega, ärge üritage seda nippi kasutada. Teiseks liigutage oma varbaid ning kui sõrmed külmetavad, siis võite sõrmed laka sisse või sadula ja hobuse naha vahele peita. Aga sellega olge ettevaatlikud. Meil on päris mitu vastikut sõrmeluu murdu või muljumisjuhtumit esinenud.“

Klass naeris.

„Jaja, seni on nali, kuni endaga juhtub,“ pomises Avecita. „Aga kolmas punkt.“ Õpetaja joonistas tahvlile ka kolmanda numbri. „Ärge hüpake hobuse seljast maha, nagu te olete praegu harjunud. Kui teil on varbad külmunud tuleb end maha libistada. Külmunud varvaste ja külmunud maapinna kokkupõrge on teile valusam kui maapinnale.

Naine kirtsutas korraks nina. "Ahjaa, veel üks! Kui lähete vee alla käsi üles soojendama, siis laske esmalt külma või jaheda veega üle, mitte kuumaga. Ja see, et teil näpud algul valutavad on täiesti normaalne, kui külmunud kehaosad üles hakkavad soojenema. Ärge mõelgegi selle probleemiga kooliarsti poole pöörduda või ratsutamisest vabastust saada."

Avecita tõmbas tahvli niiske lapiga puhtaks ning pöördus uuesti klassi poole: „Okei, tegelikult on üks reegel veel.“ Naine võttis kriidi kätte ja kirjutas tahvlile kolm tähte, mille peale klass naerda turtsus. Avecita muigas kaasa: „Reegel JAN ehk Jätame Arutud Naljad.“

„Oh õpetaja,“ hüüdis Jan protestivalt ning Jasmin pööras võlutud pilgu tema poole. Nii äge! Oma reegel!

„Jah Jan?“

„Kas see on tõesti vihje minu väikesele äpardusele sügisel?“ Ühes tunnis oli nimelt Jan käed lahti hüpanud, mis õnnetute juhuste kokkulangemisel lõppes sellega, et ta kukkus Skylinei seljast maha ja nad pidid hobust pool tundi kooli territooriumil taga ajama.

„Otse loomulikult. Las teised saavad sinu lollustest õppida,“ ütles Avecita laialt naeratades. „Nüüd aga pange palun oma talveriided selga ja lähme talli.“

Jasmin püüdis Jani just enne tallirajale pööramist kinni ning alustas vestlust enne, kui suutis end peatada ja oma lubadusi meelde tuletada.

„Jan!“ hüüdis tüdruk, segades sellega Jani vestlust Franki ja Edwardiga.

„Mida?“ viskas poiss üle õla.

„Sul on oma reegel. Lahe ju!“ õhkas Jasmin. Frank ja Edward turtsatasid naerda.

„Näeme talli juures,“ ütles Frank irvitades ning kiirendas koos Edwardiga sammu ja Jasminil õnnestus Jani kõrvale trügida. „Lahe ju,“ ütles tüdruk veel korra.

„Eks ta siis vist on ka,“ nentis Jan hulga vähem entusiastlikult kui Jasmin.

„Mida sa täna trennis teed?“

„Ratsutan?“

„Aga kus? Metsas?“

„Nohjah.“

Jasmin vaikis paariks sekundiks. „Kas ma võin ka sinuga tulla?“ küsis tüdruk natuke ettevaatlikult. See oleks nii romantiline. Kaks ratsaniku värskel lumevaibal kõrvuti traavimas. Tüdruku unistustest kootud mõttelõnga katkestas Jan, kes esimest korda nüüd vestluskaaslase poole vaatas.

„Nalja teed või? Te õppisite eelmine nädal alles galopile tõstmist. Sa pole metsatulekuks pooltki valmis."

„Aga sa võiksid siis ju sammu sõita,“ ütles Jasmin pisut solvunult. Tema meelest oli ääretult ebaõiglane, et ainult galopisõidu mitteoskamise pärast Jan teda kaasa ei võta.

„Kuule Jasmin,“ ütles Jan ning tüdruk kuulis, kuidas tema nimi poisi suus sulas. „Asi pole selles. Kui hobune millegi peale ehmatab ja galopis minema paneb, kas sa arvad, et sa jääksid selga? Või kui tee peal on puu, siis sa suudad üle hüpata? Ei, ei ning veel kord ei. Ei viitsi mina vastutama hakata, kui sa alla lendad, sest lind tõusid puuoksalt õhku ja su loom arvab, et see on väärt õhkukargamist.“

Jasmin kuulas teda pea norus aga ta tuju oli hoobiga paranenud. Järelikult kui ta galopi ja hüppamise ära õpib, saab ta Janiga koos metsa minna! Võtku see kui või aastaid aga see tuleb.

„Aga kui ma oskan juba?“ küsis Jasmin korra veel Jani kinni pidades.

„Kui sa sõidad meetrisse parkuuri puhtalt, siis,“ ütles Jan peale väikest mõttepausi ning suundus kiirel sammul Skyline'i boksi poole.

Jasmin toetus uksepiida vast ja ohkas unistavalt. Ta saab Janiga metsa kaasa! Mis see üks meeter ära ei ole ja parkuur. No küll ta uurib välja, mida see tähendab.

„Parkuur on m i s a s i ?“ Jasmin vahtis uskumatul ilmel Avecitale otsa. Ta oli enne õhtuootele minemist ratsutamisõpetaja juurde läinud, et pisut rohkem selle salapärase parkuuri kohta uurida.

Avecita muigas. „Kulla Jasmin, ära vaeva oma pead sellega. Küll me kevade tulekuga tasapisi harjutama hakkame. Järgmise aasta kevadel hüppad sa meetriseid tõkkeid juba vabalt.“

„Järgmisel aastal?“ Jasmini nägu väljendas sulaselget õudu. Ta ei tahtnud nii kaua oodata! See ei saa ju nii raske olla. Tamara ja Ted hüppasid kogu aeg.

Avecita pani pettunud Jasminile käe ümber õlgade. „Iga asi tuleb omal ajal. Meil pole ju õnnetusi vaja.“

„Okei siis,“ andis tüdruk alla ning tõmmanud mantli tihedamalt ümber, hakkas kooli peahoone poole sammuma, ühel hetkel tundes kurbust selle üle, et ta ei saanud ikka veel hüpata ja teisalt selle üle, et ta oli end nii lolliks teinud Jani ees. Ja mitte Jani ees niisama, mis häda tal oli poistega rääkida? Miks see noormees talle niimoodi mõjus? Seda polnud temaga elu sees varem juhtunud? Midagi oli valesti ning talle see ei meeldinud. Mõtete klaarimiseks jäi ta pärast kanapallikeste söömist fuajeesse ning seadis end sisse punasel diivanil. Joonistusmärkmik näppude vahel.

„Hei, mis sa siin istud?“

Jasmin tõstis pea, Jasper oli kuskile minemas ja oli nüüd peatunud.

„Joonistan.“

„Ahhaa,“ Jasper istus Jasmini kõrval ja tüdruk soovis, et ta suudaks öelda, et tahab üksi olla, ent ta polnud piisavalt julge. „Jasmin, on kõik korras? Sa oled peale vaheaaega kuidagi eemalolev olnud.“

Mis, kas Jasper sai aru? Jasmin saatis talle ühe hirmunud pilgu aga raputas siis tormakalt pead. „Kõik on korras.“

„Mida sulle siis üldiselt teha meeldib?“ päris Jasper viisakalt, üritades nendevahelist õhukest jääkihti murda.

Jasmin kehitas hapraid õlgu. „Ma ei tea... Joonistada vist kõige rohkem. Vahepeal meeldib lugeda ka.“

Jasper noogutas. „Mõistlikud tegevused. Mis raamatud su lemmikud on?“

Jasmin kehitas jällegi õlgu, enne kui vastas: „Ma ei tea... Armastusromaanid vist.“

Poiss raputas pead. „Ehh... Sellel teemal ma küll kaasa ei oska rääkida. Armastusromaanid pole vist eriti minu jaoks. Meeste eripärad.“

Jasmin isegi ei muianud, ta oli nagu täiesti omas maailmas, kuskil kaugel ära ja soovis seal üksi olla aga Jasper proovis uuesti: „Aga sa ütlesid, et ka joonistad? Kas sa ehk näitaksid?“

Nüüd Jasmin reageeris, ta saatis Jasperi poole üllatunud pilgu ja jättis sellega mulje, et seda ei küsita tüdrukult just kuigi tihti.

„Eee... võib kah vist,“ kohmas Jasmin.

„Need ei ole just mu parimad,“ pomises Jasmin ja andis märkmiku kiirelt Jasperile, juskui kartes, et ta võib viimasel hetkel ümber mõelda.

„Eks näeb,“ vastas Jasper julgustavalt ja avas märkmiku. Juba esimest pilti nähes vajus tal suu lahti. See kujutas endast maas põlvitavat inglit, kellel tiivad küljest kukkusid. Jasperit ei rabanud mitte niivõrd joonistamisoskus – oli ta ka varem superilusaid pilte näinud – kuivõrd detailirohkus. Tiibade iga sule viimani kui roots oli välja joonistatud, silmanurkades olevad kerged kortsud ja kätel paistvad veresooned tegid ühtviisi ka esmapilgul noorena näidud ingli tublisi vanemaks. Varjutamised olid perfektsed, kuigi Jasmin oli kasutanud ainult musta pastapliiatsit, jäi mulje et pildil olija on elus.

„Vau!“ kostis Jasper ja lehitses valgete küllaltki paksude lehtedega märkmikku edasi: kaks inglit, mõlemal käes verega kaetud mõõk, nümf jooksmas lilledega kaetud aasal, merineitsi ja õhuhaldjas mängimas, tiibade ja kavala ilmega kass ning viimane, praegu pooleliolev pilt kujutas kuningapaari altari ette astumas.

Kui Jasper eriti hoolikalt vaatas, meenutas kalliskividega kaunistatud krooni kandva printsi soeng sama soengut, mida Jan kandis ja ka näojooned olid sarnased. Ilma ilustusteta lihtsasse kleiti riietatud pruudil olid aga Jasmini tedretähnid ja ta oli sama habras nagu joonistajast tüdruk ise.

Jasperi pilk vilksas Jasminile, kes endiselt keskendunult lehti jõllitas. Tundus, et ta ei märganudki, et Jasper viimase pildini oli jõudnud.

Tüdruk haaras seda viimaks märgates märkmiku tagasi, ise punastades, ning surus juba suletud märkmiku endale sülle. „Mis arvad siis?“ päris ta Jasperile otsa vaadates.

„Sa joonistad superhästi. Ma pole ammu nii head joonistajat näinud,“ lausus Jasper tunnustavalt ja Jasmin naeratas. „Oled sa kuskil õppinud?“

„Ei,“ Jasmin naeratas uuesti. Tundus, et Jasper oli tabanud tüdruku rääkimissoone. „Noh, mu vanaema õpetas mulle midagi proprtsioonidest ja inimkehast. Kunstiõpetusetundides vanas koolis sain ka natukene targemaks, kuigi õpetaja lasi mul joonistada tavaliselt seda, mida ma tahtsin,“ rääkis Jasmin elavalt, meenutades vana kooli noort õpetajat, kes oli temasse alati uskunud ja mitmel korral ka tüdrukut lohutanud ja temaga aega veetnud, kui tal teistega probleeme oli. „Muidugi, kõige tähtsam on pidev harjutamine. Seepärast ongi mul märkmik kaasas.“

„Mhm. Õige suhtumine, anne võib olla aga kui annet arendada, sünnib sellest midagi enamat. Sa tulevikus tahad ka joonistamisega tegeleda?“

„Võiks...“ Jasmin kahtles, kuid tõstis siis uuesti pilgu. Kogu tema eelnev pingelisus oli kadunud ja ta toetus täitsa lõõgastunult vastu diivani seljatuge. „Muidugi on kunstikoolid, kuhu ma tahaksin saada, ja kus oleks hea õppida aga sisseastumiskatsed on päris rasked. Mul on aega veel harjutada, aga alati on vaja ka natuke õnne.“

„Mida üldse tavaliselt vaja on, lisaks õnnele, et sisse saada?“

„Tavaliselt pead esitama portfoolio oma parimate töödega ja lisaks ka kohapeal joonistama. Ma tean, et üks ülikool kuhu ma tahaksin saada, laseb alati midagi fantaasiapärast joonistada. Ma arvan, et see saab raske olema.“

„Aga su pildid on juba ju nii ebareaalselt ilusad. Kõik pildid oleksid justkui muinasjutumaailmast välja rebitud,“ lausus Jasper pisut tuhmima häälega, kui ta soovinuks.

Naeratus Jasmini näolt kadus ja ta vajus tagasi kühmu. Kahe õpilase vahele sigines vaikus.

„Kas sulle ei meeldi siis nii hästi joonistada, et inimesed seda ebareaalseks nimetavad?“ päris Jasper. Ta ei tahtnud Jasmini solvata ja needis mõttes ennast, tundus et ta oli nende vahel tekkinud õrna vestluse liigagi hoolimatult hävitanud.

Jasmin kehitas taas õlgu, täpselt nagu nende jutuajamise alguses.

„Minu meelest on see palju parem oskus, kui oskus asju täpselt järgi joonistada. Saab lasta fantaasial lennata,“ üritas Jasper vestlusele uuesti elu sisse puhuda.

Jasmin kehitas jällegi õlgu, täiesti endasse sulgunud. Viimaks pomises ta vastuseks: „Ma eelistaksin pigem reaalsust joonistada.“ Kuid see oli ka kõik, mis ta poisile vastas ja ta enam isegi ei vaadanud noormehe poole.

Jasper oli kimbatuses. Ta ei osanud enam midagi küsida või öelda, teades et Jasmin on lõplikult endasse sulgunud. Tal jäi vaid loota, et mingi muu päev suudab ta uuesti tüdrukuga jutule saada ning ta sellest tobedast vaheajajärgsest masendusest välja tuua.

„Ma nüüd lähen. Lennuvanema asjad,“ tõusis Jasper viimaks püsti ja Jasmin jättis temaga hüvasti. Kui Jasper trepist üles kõndis, pani tüdruk pea masendunult põlvedele. Talle tõesti meeldis Jan. Ta oli suures jamas.

Samara
Detsembri alguseks oli Samaral tunne, et otsus Delarani tulla ei olnudki nii õige. Kahjuks ei saanud ta seda arutada peamise asjaosalisega – Mansoniga. Ühe korra oli ta selle teema üles toonud ja sellele järgnenud tiraad oli tal otseses mõttes pea valutama pannud.

„Kas sa ei taha siis minuga koos olla? Samara, kallis, ma olen nii õnnelik, et saan sinuga olla iga päev. Iga päev sind näha ja sind kallistada. See kaugsuhte värk oli üle mõistuse raske aga nüüd, kui ma iga päev sinuga aega saan veeta, siis saab mulle üha selgemaks see, et ma reaalselt tahangi sinuga olla. Praegu ja tulevikus. Ma armastan sind! Sa ju armastad mind ka, või miks sa ajad sellist juttu?“

Kahtleva südamega kinnitas Samaragi enda armastust ja nii see jäi.

Hayley suhtus Samara kõhklustesse veidi osavõtlikumalt, avaldades arvamust, et ju siis on Samara jaoks liialt harjumatu paari korra asemel aastas oma noormeest tunduvalt rohkem näha.

Jasmin oli viimasel ajal kuidagi eemalehoidev. Ainsad asjad, mis tundusid tema tähelepanu köitvat, olid huvitaval kombel Jani puudutavad. Viimaks õnnestus tal aga ka Jasminile asi ära seletada aga Jasmin ei paistnud teda mõistvat. „Kui sa temaga koos oled, siis on ju hea, kui sa iga päev näed teda? Ta on nii kallis, et sa ei tahagi ju teda harva näha,“ leidis tüdruk.

„Aga kui ma ei tahagi temaga enam koos olla? Mis siis kui ma ei taha?“

„Aga siis ära ole temaga koos,“ ütles Jasmin enesestmõistetavalt ning pöördus tagasi oma musta märkmiku juurde.

Samara vajutas selle peale näo patja ja kujutas ette, et probleeme pole olemas ja ta on need ise välja mõelnud.

Tema õnneks tekitati tegelikult neile piisavalt tegemist ja õppimist, millega iga oma ajurakk tööle rakendada.

„Nii, kord nüüd minu järel: „Ich bin Samara. Ich bin fünfzehn Jahre alt. Ich spreche English und ich lerne Deutsch“ ja siis sama paluks ka prantsuse keeles.“

Samara saatis sõbrannale jälestusest tulvil pilgu ja ohkas. Alates pühapäeva lõunasöögist istusid tüdrukud Samara magamistoas ja Hayley püüdis Sami koduste tööde juures aidata. Asi aga ei läinud nii hästi, kui võiks. Samaral oli just Mansoniga üks paras sõnelus olnud – miks Samara ei taha jõuluks Mansoni pere juurde minna - ja selle asemel, et õpingutele pühenduda, eelistanuks tüdruk tänupühade ajal salaja sisse toodud mp3 abil Korni kuulata.

„Samara!“ Hayley ei andnud talle võimalustki. „Tead, kui sa ei taha just juba esimesel semestril maha jääda, siis pole kõige targem tegu niimoodi lebotada. Sa pead natukenegi pingutama.“

Samara ei muutnud oma roheliste silmade pilku.

„Samara. Tõsiselt.“ Hayley pani süles oleva saksa keele vihiku kinni. „Ma tean, et Delaran pole just kõige kergemate koolide killast aga sellel koolil on korralik reputatsioon. Kui sa siin lõpetad, ükskõik mis hinnetega, annab see sinu eluloole päris kõvasti kaalu juurde. Seega, sa peaksid vähemalt nii palju õppima, et siin püsida.“

„Jah emme,“ Samara pööritas silmi, kuid Hayley karmist pilgust oli kasu – ega too asjata lennuvanem polnud. „Ich bin Samara. Ich bin ummm sechzehn Jahre alt und eeem... ich spreche Deutsch, eiei. Ich spreche Englisch und ich lerne Deutsch.“

Hayley noogutas kiitvalt. „Ja nüüd palun prantsuse keeles.“

„Ugh!“ Samara vajus voodile selili ja vaatas valgeks võõbatud lage: „Je m'appelle Samara. J'ai seize ans, je parle anglais et j'apprends le français.“

„Näe! Saad hakkama küll! Algust on vähemalt tehtud.“ Hayley säras, kui ta voodilt püsti tõusis, et end sirutada. Samara sirutas loomulikult kohe tumesinistes ketsides jalad voodile.

„Hei! Ma ei öelnud, et me lõpetasime. Su hääldus on endiselt väga jube ja seda nii saksa kui prantsuse keeles“ Hayley silus kortsu läinud sametrohelist vormiseelikut, kuid tundus, et Samara jaoks oli õppetund läbi.

„Hayley, anna asu,“ palus tüdruk. „Ma tahaksin pisutki tukkuda.“

Lennuvanem turtsatas, lükkas Samara jalad voodilt maha ja istus tagasi. „Ei. Me harjutame veel pisut sinu hääldust ja siis mõni lause veel.“

Samara jätkas jälestusväärse pilgu taktikat ja Hayley jätkas õpetamist: „Korda minu järel, suu lahti, puhtalt ja ilusti: „Ich bin Samara. Ich bin fünfzehn Jahre alt. Ich spreche English und ich lerne Deutsch.“

Samara podises midagi vastuseks ja Hayley viskas teda saksa keele vihikuga. „Aitab, Samara. Me teeme pool tundi korralikku tööd ja siis saad lebotada. Pole ka minu lemmiktegevus õpetajat mängida, aga ma tahaksin sinuga siiski veel ühes koolis edasi käia. Eks ju?“

„Ah, ma tahaks ka aga ma ei tea... Vanas koolis oli ikka natuke leebem kord ja jõudis ka muud teha.“

„Heh, mida sul siin muud teha oleks?“ turtsatas Hayley. Ta teadis vana ja kogenenud õpilasena, et vahepeal hakkas sul nii igav, et ainus, mida teha oligi õppida. Kooli lähedal asuvasse külla sai heal juhul kord kuu jooksul ja esimese lennu õpilastele ei saanud see au üldse osaks.

Samara kehitas õlgu. „Ma ei tea. Midagi ikka. Metsa avastada või lossi avastada või suhteid luua-“

„-ja seda viimast on sul muidugi ääretult kerge teha, Manson sabas tolknemas.“

„Ohjah. Okei, õpime siis natuke,“ andis Samara alla ja ajas end uuesti püsti.

Hayley naeratas. „Super, seega alustame. Korda nüüd ilusti minu järel: „Je m'appelle Samara.“

Järgmised nelikümmend viis minutit veetsid tüdrukud pühendunult õppides. Vahepeal pidi Hayley muidugi karmi lennuvanemat mängima, kui Samaral üle viskas ja ta õppetunde blokeerima hakkas. Aga vähemalt lõpptulemus oli olemas ja viis minutit enne õhtusööki võis Hayley rahulolevalt mõelda, et nüüd saavad sakslased ja prantslased vähemalt Samara hääldusest aru. Olgugi, et sõbranna hetkel midagi muud erilist peale enesetutvustamise, päritolu ja mõndade hobide ei osanud öelda.

„Nii, Sam ja viimast korda nüüd,“ ütles Hayley rõõmsalt.

„Oeh. Ich bin Samara. Ich bin fünfzehn Jahre alt. Ich spreche English und ich lerne Deutsch.“

„Tubli. Palju parem kui enne. Ja prantsuse keeles?“

„Je m'appelle Samara. J'ai seize ans, je parle anglais et j'apprends le français.“ Lause lõpetas ta oiates ja vajus voodile pikali. „Ausõna, mul on tunne, et mu keelt on sajas erinevas suunas väänatud ja suu on ka nii kange, et ma ei teagi mis,“ kurtis tüdruk.

„Eino eks see alguses olegi nii,“ julgustas Hayley. „Aga lõpuks harjud ära. Muidugi, natuke nõme, et kaks keelt algusest peale pead võtma aga mis teha. Elad üle, ma loodan.“

„Ma ei looda,“ vastas Samara sarkastiliselt.

„Heh.“ Hayley korjas voodi peal olevad vihikud kokku. „Kas pärast õhtusööki harjutame veel? Ma mõtlen, et sul on hobide osa ainult paberil kirjas, suuliselt pole üldse harjutanud ju.“

„Blaaaa. Mis muud siis meil üle jääb. Ma ei viitsi jälle läbi kukkuda.“ Samara keeras end küljele ja vaatas juba Hayleyt, kes oma karu kujutavat hõbekõrvarõngast näperdas ja mõtlikult teist vaatas. „Õige suhtumine, õige suhtumine.“

„Oeh, vähemalt pole sa lennuvanem.“

„On see siis nii raske?“

„No tegelikult hetkel polegi. hea, et ma esimese lennu alguses kohe lennuvanem ei olnud.“

„Misasja? Sa ütlesid, et oled alates kooli algusest olnud.“

„Noh, nii ja naa. Alguses määrati selleks Emma Hubble ja ta sai väga hästi oma tööga hakkama, aga siis tekkisid tal matemaatikas ja prantsuse keeles probleemid ning direktriss otsustas, et õpilane, kes saab suure osa testidest vähem kui 50% ei sobi just teistele eeskujuks. Seega, jõuluvaheajalt tagasi tulles, määrati selleks mind, sest mul olid oma lennus kõige paremad tulemus ja ma olin niigi Emmat tema tegemistes aidanud,“ rääkis Hayley. „Okei, see ametikoht pole mingi miljonilise palga ega määratu auga, aga siiski on see mingit moodi märk, et ma olen vastutav isik ja tulen toime enamaga, kui just enda õppetükid.“

Samaral oli üpriski üllatunud ilme. „Vau, päris äge. Ma arvasin, et see, kes valitakse see ka jääb.“

Hayley itsitas. „Mitte väga. Kui oma ülesannetega toime ei tule, ootab ees taandamine. Vähesed lennuvanemad peavad kõik kolm aastat vastu. Neile vist mingi eraldi autasu isegi välja mõeldud. Aga okei, mu kõht lööb pilli.“ Hayley hüppas voodilt püsti ja korjas ka vihikud kätte. „Tuled ka praegu või hiljem?“

„Ah, hiljem ma arvan. Mõtlen, tukun ja kuulan muusikat,“ vastas Samara juba lillasid kõrvaklappe kõrva sättides.

„Okei, aga vaata, et sa vahele ei jää. Täitsa ausalt, isegi spikerdamise eest ei saa nii palju pärast tunde jäämisi ja vaheajal kojusaamisevõimalus väheneb ka tublisti.“

Samara kehitas õlgu. „Eino kui nii läheb, siis läheb. Ma loodan muidugi parimat.“

„Okei siis. Näeme hiljem,“ ütles Hayley ja lehvitas. Samara tõstis käe ja viipas vastu.

Taaniel
Vaikus ühes täiesti tavalises toas, mis oli koduks kolmele Delarani meessoost õpilasele. Kui keegi tuppa astunuks, näinuks ta vaid kolme tumedat raskest puidust voodit, igaühest paistmas eri karva sassis juuksed. Kui ta oodanuks natuke veel, täpselt kella poole üheksani, mil korraga pistavad üürgama kolm äratuskella, olnuks tal päris huvitav jälgida kolme noormehe reageeringuid.

Kolmest kõige heledama juukselakaga Jan avas esimesena silmad ja vajutas äratuskella nupust kinni. Pead pöörates jälgis ta toakaaslaste reaktsioone.

Kastanpruunide juustega Taaniel kargas istukile, nagu püssist lastu ja vahtis äreva pilguga ringi, enne kui taipas tirina ühe vajutusega lõpetada.

„Mul oli huvitav unenägu,“ torises Taaniel üle kolmanda äratuskella plärina ja vajus tagasi sinisetriibuliste voodiriiete vahele.

„Jee right, sisaldas kindlasti Grace'i tema naturaalses ilus,“ irvitas Jan ja küsis siis murelikul toonil: „On tal see üldse olemas?“

Taaniel saatis oma parimale sõbrale vaid ühe muige ning vaatas punapäist toakaaslast, Jasperit, kelle lömmis äratuskell endise õhinaga plärises.

Samal hetkel sirutus paksu teki alt käsi ja tabas öökapil seisvat kella, lüües selle põrandale. Seade plärises rõõmsalt edasi ja jasper oli sunnitud end voodist välja ajama.

„Hommikust päikesekiir!“ hüüatas Jan, kui Jasper kinnivajutatud äratuskella tagasi öökapile lajatas.

„Lõuad,“ viskas Jasper vastu. Noormees tõusis püsti ja ringutas, justkui oleks ta just kõige magusamast unest üles aetud.

„Mis meil siis täna ees seisab?“ küsis juba kapi juurde jõudnud Taaniel pükse jalga tõmmates.

„Tead, sa võiksid oma tunniplaani ise üles panna,“ vastas Jasper. Taanieli voodi kohal oleva korktahvli külge oli knopkadega kinnitatud Grace'i poolt tüdruku enda pilt ja Taanieli poolt paari poolpalja naise vägagi mitmemõttelistes poosides pildid. Jani korktahvel oli täiesti tühi, isegi knopkad olid ühes nurgas koos. Vaid Jasperi korktahvil oli tunniplaan, täpselt nagu ette nähtud.

„Tjaa,“ venitas Taaniel vastuseks ja tõmbas koolilogoga kollase särgi selga. „Aga mis kasu oleks siis sellest, et lennuvanem minuga samas toas on?“

„Au äkki?“ pakkus Jasper näpuga tabelis järge ajades. Taaniel ja Jan turtsatasid säärase pakkumise peale.

„Igaljuhul, ennelõunal ootab meid kaks tundi ratsutamist. Janil on see pärastlõunal.“ Selle peale oigasid Taaniel ja Jan vastuseks.

„Mis on, kas ratsutamine ei meeldi?“ päris Jasper tagasi sõprade poole pöördudes.

„Hobustega mitte nii väga,“ vastas Jan ja Taaniel noogutas nõusolevalt.

„Ja pärast seda, aulasse,“ jätkas Jasper. Teised kaks oigasid.

„Jälle?“ küsis Taaniel kannatajahäälel. Nädala pärast oli juba jõulupidu, mis tähendas et kõik õhtupoolikud veetis terve esimene lend aulas, kui nad just ei pidanud õppima. Jasper oli jõulupeo korraldamise endale tõsiselt südameasjaks võtnud ja õpilased, kes niisama logelesid, said otsemaid aulasse saadetud.

Peale lõunasööki jõudis sinna esimene rühm. Lavadekoratsioonid olid juba peaaegu valmis. Kuna esimene lend oli otsustanud koolivaramust pärit metsanäidendi kasuks, polnud vähemalt vaja tüütuid majaseinu tekitada, vaid lihtsalt metsarohelus luua. Kilega kaetud saalipõrandal olid veel mõned üksikud vineertahvlid, mis ootasid okste ja puidu peale joonistamist. Sealsamas olid ka juba osad puumaketid, mis oli vaja vaid püsti ajada ning kunstlund peale pihustada.

Lavale olid töömehed ehitanud lisakõrgenduse, et naeltega mässavad hellikud kallist lavapõrandat ära ei lõhuks. Taaniel oli turtsatanud, kui neile kõrgenduse paigaldamise põhjendust selgitati. „Nagu meil oleks tõesti sellised siidinäpad, et löövad puulauast naela mööda,“ pomises ta Janile, kes samamoodi üleolevalt muigas. Oma sõnad pidi ta tagasi võtma, kui pool tundi hiljem Friedrich naela nii põhjalikult kõrgendusse lõi, et seda ka töömees ise ligi pool tundi välja kangutas, Edward endal pöidlaküüne siniseks lõi ning Tamara terve potsikutäie erkkollast, tähistaeva maalimiseks mõeldud värvi, põrandale läigatas.

„Niisiis, täna on meil vaja veel kõik asjad ära värvida,“ alustas ratsutamistunnist seoses lennuvanema kohustustega vabastatud Jasper, kes oli juba ennelõunal teise rühmaga siin tegutsenud. „Laraine, Sergei ja Adele, teie tegelete ehk sellega? Siis on vaja raagus puud püsti ajada ning kunstlumega üle lasta. Jimmy, Sean ja Patricia. Võtke see enda teha. Terri ja Samara, teie tooge ära riidedekoratsioonid, need leiate koolikeldrist. Ma tulen tegelikult ka teiega kaasa. Ning siis jäävad üle Hester ja Taaniel. Teie tegelete jõulupuu kaunistamisega.“ Jasper lõpetas ettelugemise, tõmbas paberilehele tegevuste taha plussid ning pilgutas Taanielile silma.

Taaniel irvitas vastu. Tema ja Hester paaristööd tegemas... Oi kui mõni teatud teine tüdruk sellest kuuleks...

„Preili Andoré, võin ma teid puuni juhatada,“ päris Taaniel flirtival toonil, kui Jasper koos oma kaaslannadega oli saalist lahkunud. Hester muigas, minnes täiesti kaasa poisi tegevusega ja võttis tal käevangust kinni.

Saali oli kuidagi imekombel sissemahutatud umbes kolme meetri kõrgune kahar kuusepuu, mille ümber hetkel olid lausa tellingute laadsed asjad, et õpilased võimalikult turvaliselt puu ehitud saaksid.

„Naised ees,“ ütles Taaniel redelini jõudes.

Hester naeris. „Unista edasi. Roni aga üles, härra von Erbach.“

„Ah pagan, nägite läbi.“

Juba üleval olles ei suutnud Taaniel end tagasi hoida, vaid õrritas tüdrukut edasi. Eriti kui ta nägi, et Hester sellega ilma probleemideta kaasa tuleb ning ka lennukaaslased piilupilke saatsid.

„Ma saan aru, et jõulude ajal ehivad ka tüdrukud end,“ ütles Taaniel kui ta punast karda puuokstele viskas ja poolkogemata ka Hesteri sinna sisse mässis. Tüdruk haaras karravaniku otsast kinni ja tõmbas selle ümber Taanieli, nii et poiss pidi talle ligemale astuma, et mitte õrna kaunistust katki teha. „Ja ka noormehed löövad end üles, või nii ma vähemalt olen kuulnud,“ õrritas tüdruk, enne kui end kergelt karrast vaastas, jättes Taanieli välja saamiseks rabelema.

„Oh preili Andoré, kui kõik oleksid nii ilusad kui teie, polekski vaja kuuski ega neid kaunistada,“ ütles Taaniel kollaseid kuulikesi okstele riputades.

„Oh härra von Erbach, kui kõik oleksid nii kaunisõnalised kui teie, polekski teistel
poeetidel tööd.“

Paarikümne minuti pärast oli kuuse ülemine osa kaunistatud ning Taaniel oli juba muutunud niivõrd julgeks, et ei hoidnud ennast tagasi ja riivas mööda minnes rohkem kui vaja Hesterit. Ei, talle ei meeldinud Hester. Ta ei oleks Hesterit endale tüdrukuks tahtnud. Ehk korra maganud aga rohkem mitte. Samas, talle meeldis flirtida, talle meeldis õrritada ja isegi kuigi tüdruk teda tõsiselt ei võtnud – oleks olnud ägedam, kui ta võtnuks seda tõsiselt – oli see siiski meeldiv tegutsemine.

Tagasi põrandale jõudnud – seekord Hester esimesena, haaras Taaniel tüdrukul pihast kinni ja hüüdis üle aula: „Ja äkki nüüd väike tants meie tüütuvõitu töö lõbusamaks muutmiseks!“

Teised vastasid naeruga ning tõmbusid eemale. Hester oli veel üks neist, kes kõige rohkem naeris, kui Taaniel ta tugevamasse haardesse võttis ning valjult ümisedes keerutama hakkas. Ja seegi kord – lõpetas ta asja suudlusega, mida pealtvaatajad tervitasid naeru ning aplausiga. Seekord ainult ei olnud tulemuseks küll lisa kodune töö, vaid hoopis tige tüdruk.

„Taaniel!“ kostis röögatus aula ukselt ning poiss rebis oma suu Hesteri huultelt, et heita pilk ukseavas seisvale lokkis juustega tüdrukule, ning tema tagant tulevatele rühmakaaslastele – Jasper, Samara ning Terri, süli täis värvilisi riidepalakaid.

Grace kõndis raevukal sammul lähemale ja õpilased tema ees vajusid kahte lehte. Kuigi tüdruku nägu oli jahe ja tundetu, teadis Taaniel teda juba piisavalt – hoogne samm ja kokku pigistatud huuled tähendasid probleeme. Ahjaa, ja muidugi tähendas probleeme ka kaks sekundit tagasi juhtunu.

„Mida paganat ma näen?“ sisistas Grace Taanielini jõudes ja surus käed puusa.

„Ma ei tea kallis, mida sa täpselt nägid. Kas seda, kuidas ma kooli jõulupidu ette
valmistan, Jasperi käsul koos Hesteriga jõulupuud kaunistades või seda, kuidas jõulumeeleolu meid haaras ning me natuke tantsisime ja kuidas siis mälestus eelmisest tantsust tuli ja lausa automaatsena järgmine käitumismuster tööle hakkas,“ vastas Taaniel süüdimatult. Hester oli juba kaugemale hiilinud ja nagu Taaniel nägi, siis tüdruk üritas itsitamist tagasi hoida. Samal ajal ligines aga Jan, kes sõbra kõrvale seisis ning ka Jasper, olles valmis vahele astuma.

„Ära kutsu mind oma kalliks!“ röögatas Grace. Kui Taaniel pilgu Grace'ilt mujale liigutas nägi ta, et kõik vahtisid suu ammuli pealt, ning ka kõrgemate lendude näod olid ilmunud aulauksele. Tõenäoliselt lootsid osa saada showst, mida kooli vast tuntuim paar pakkuda võib.

„Sina ja sina!“ jätkas Grace ja näitas erklillaks värvitud sõrmega Jani ja Jasperi peale. „Minema! Ma tahan Taanieliga rääkida.“

Jan irvitas ja ei liigutanudki end. Jasper hakkas seevastu tagasi tõmbuma, ent Taaniel vajutas pani talle käe õlale, et teda takistada. „Ma arvan, et sul pole õigust mu sõpru käsutada,“ teatas ta Grace'ile.

Tüdruk ahmis õhku, uskumatul ilmel kuti vaadates. „Ja s i n u l on õigus teisi tüdrukuid suudelda?!“

„Taaniel kergitas tumedaid kulme: „Aaaaa, selles on siiski asi.“ Poisi ilme oli täpselt selline, nagu ta poleks täiesti reaalselt varem aru saanud, millest jutt on.

Grace'i ilme seevastu näitas, et ta tahaks Taanielile vastu vahtimist virutada, kuid poiss jõudis enne laksu kirjasaamist leebelt jätkata: „Kammoon, see oli nali. Ma ütlesin ju
juba hetk tagasi, et automaatselt toimus seesama, mis tantsutunnis. Tead küll,
käitumismuster ja siis jõulumeeleolu segatuna. Mitte midagi tõsist.“

Tüdruku nägu leebus, suu ei olnud enam kokku pigistatud ja ka ühe käe oli ta puusa pealt taskusse surunud. Sellegipoolest ei langenud ta Taanieli käte vahele, vaid pööras ümber ja kaheksasentimeetriste kontsade klõbinal kiirustas ta koridori möödaminema – eks see käte vahele langemine tuleb siis hiljem, järeldas Taaniel oma mõtteis.

„See oli isegi leebe,“ ütles Jan hooletult, nagu mitte midagi erilist poleks juhtunud, kuid Jasperil oli rohkem küsimusi: „Kas sa vabandada ei kavatsegi?“

Taaniel turtsatas. „Milleks?“

Jasperi kulmud olid endiselt kergitatud, näol uskumatu ilme. Jan ohkas. „Grace tuleb nagunii Tani juurde tagasi, vahet pole mida ta teeks. Seega, miks peaks Tan end vaevama ja roomama, kui tulemus on käes ka midagi tegemata,“ seletas Jan Jasperile samal toonil, nagu ta seletaks viieaastasele, miks ei tohi enne magamaminekut küpsist süüa.

Selle peale ei osanud Jasper enam midagi vastata.

„Aga nagu ma näen, on jõulupuu valmis, nii et kui noorhärra lennuvanem meid ei takista, siis me läheksime Janiga õppima.“

Jasper saatis puule hindava pilgu. „No mitte päris valmis, aga andke minna siis.“

Koridori astunud hakkas selja taha jääv aula sumisema nagu mesilastaru.

„Vähemalt andsid sa neile arutlusteemat,“ irvitas Jan.

„Ja küll nad saavad seda tulevikus veel.“

Taaniel on lihtsalt ülimalt enesekindel ja ükskõikne. Ning ma ei suuda aru saada, mis on sellistes poistes paeluvat. Kuigi ei saa väita, et ma ise mõnda sellisesse kiindunud poleks..
Ei aga Taaniel siiski meeldib mulle.. Pangu ta või koolimaja põlema, armastagu Samarat Jasmini asemel või siis öelgu ülimalt halvasti Jasperile või Janile..

Sest nad on enesekindlad ja ükskõiksed xD Ma siiani mõtlen sellele, milline oli mu unelmate kutt siis kui ma olin 14aastane. Praegu ma ei tahaks mingil juhul endale sellist kutti

Võin vist ilmsel õnnelik olla, et mulle pole kunagi eriti aega antud unistuste poistes unistamiseks..
Aga tegelikult eriti armas on asi siis kui poisid/noormehed on enesekindlad ja hoolivad..

Samara
Mõned päeva hiljem oli kõik nagu enne. Samara nägi oma raudjat valmis pannes, kuidas Grace Taanieli juurde tulles poissi magusalt suudles. Samara tõstis Kimmyle sadula selga ja vööd pingutades mõtles, miks too kuulus meesteõgija Grace järsku tallaaluseks muutus. Kas tõesti oli siis Taanieli sarm nii vastupandamatu, et kutt võis teiste tüdrukutega flirtida ja neid isegi suudelda ilma tõsisemate tagajärgedeta? Kui Manson niimoodi teeks, jätaks Samara ta kohe maha, ilma mingeid vabandusi kuulamata.

Jalused ka õigele pikkusele sättinud, võttis Samara ratsmetest ja talutas Kimmy Skyline'i boksist mööda, kus Grace endiselt edvistas.

Veerand tundi hiljem oli ka Taaniel lõpuks hobuse selga saanud ja jalutas kerge lumekihiga kaetud väiksele liivaplatsile, kus hetkel olid koos täiesti algajad ja need, kellel olid olemas mingid oskused. Viimati nimetatuid oli täna ainult kaks – Samara ja Taaniel, sest kolmas edasijõudnu, Sergei, muretses endale angiini ja oli juba teist päeva voodirežiimil.

Niiöelda profid (Sean, Patricia ja Brian) olid teisel liivaplatsil ja hüppasid Avecita palgalise abilise Lindsay juhatava käe all madalaid penerolle.

„Nii, teie kaks siis?“ ütles täna liibuvat aga sooja ratsakostüümi kandev Avecita Samara ja Taanieli poole kõndides. Noored tõmbasid oma hobused kergelt seisma ja jäid ootele.

Õpetaja saatis neile hindava pilgu. „Te võite täna metsa minna. Ma hakkan algajatele traavi õpetama ja sellest tuleb suur segadus, pole teid siia vaja. Põhiliselt siis hoidke samm ja traav. Kui tõesti näete midagi kerget ja madalat siis hüpake üle. Galoppi üritage hoida vähesel määral. Ning palun jumala ees, ärge unustage, et maapind on veidi külmunud ja natukese lumega kaetud. Seega kõik totrad rodeopeatused ja barrel racingu järsud pöörded lükake edasi suvesse. Ma usaldan teid ja loodan, et ei pea teid kiirabiga metsast välja tirima.

Samara ja Taaniel noogutasid. Seepärast oligi siis neile täna varustuse juurde paberilipakas jäetud, kus oli kirjas „Turvavestid selga“ mõtles Samara.

„Ja sina,“ Avecita pöördus konkreetselt Taanieli poole. „Ma loodan, et sa ei ürita jälle tüdrukutele muljet avaldada ning ei hakka riskeerima.“ Korra veel õpilastele naeratanud, suundus ta tagasi algajate juurde.

„Ma loodan ka seda,“ ütles Samara ja sundis hobuse kiiremale sammule.

„Miks? Kas sa ei oska esmaabi anda?“ päris noormees, kui oli hobusega Kimmy kõrvale jõudnud.

Tüdruk vaatas talle otsa ja tõstis peeneks kitkutud kulme. „Esmaabi? Sulle? Ma lihtsalt ei viitsi Skyline'i kinni püüda,“ torkas Samara ja avaldanud kerget sääresurvet, jätkas traaviga.

„Misasja? Minu jätaksid niisama lamama?“

„Võimalik,“ heitis Samara, kuid naeratus mis automaatselt tema näole tekkis, ei läinud kohe üldse kokku tema viimase aja mõtetega.

Taaniel naeris, nii et Skyline ehmatas ja kerge kõrvalhüppe tegi. Hobuse maha rahustanud ütles noormees: „Preili Soul, ma ei usu, et teie au lubaks teil ühte jobu surema jätta.“

Samara pööras Kimmy kruusateelt väikesele võsarajale ja jõudis seal mitu meetrit edasi sõita, enne kui vastas: „Aga noorhärra von Erbach, kas maailmal poleks siis kergem ilma ühe tolguse ja idioodita?“

„Need on karmid sõnad ühe preili suust. Tõenäoliselt oleks kõigil parem aga siiski, ma ei saa mööda vaadata ühest vanasõnast: „Heal lapsel mitu nime“.“

Nüüd oli teerada jällegi nii lai, et hobused said kõrvuti kõndida, kuigi ratsanike põlved vahepeal omavahel kokku põrkusid.

Samara itsitas Taanieli märkuse peale, kuid vastas endisel kelmikal toonil: „Igal reeglil on erandid, Erbach. Ilma erandita poleks reeglit vaid me peaksime seda iseenesestmõistetavaks.“

„Kas mul on siis au erand olla?“ päris Taaniel Samarale silma vaadates. Tüdruku meelest jättis ta süda ühe löögi vahele, kui tema pilk need rohelised silmad tabas.

„Võib-olla, aga võib-olla ka mitte,“ teatas Samara pisut kõrgema häälega, kui tal plaanis ja tüdruk sundis hobuse tempot tõstma.

Natuke aega traavisid nad vaikides, saatjaks linnulaul ja kabjade tümpsumine metsateel.

„Kus te ratsutama õppisite, preili Soul?“ päris Taaniel ootamatult.

„Ikka need naljakad viisakusväljendid.“ Samara saatis poisile kerge pilgu, kuid keskendus siis Kimmyle, kes vaatas rajale tekkinud lompi, nagu see oleks mäslev meri.

„Elementaarne viisakus ju. Muidugi, kui teile ei meeldi, siis võin tavapärase viisi juurde pöörduda, et teis mitte tarbetut ebamugavust tekitada.“

„Kes ütles et ei meeldi?“ Samara lõi stekiga hobusele kaela pihta ja mära sooritas minihüppe üle jääkirmega kaetud veeloigu. „Lihtsalt harjumatu on,“ jätkas ta ja tõmbas hobuse sammule. Taaniel järgis Skyline'iga tema eeskuju. „Täpselt nagu oleks keskajas,“ ütles Samara mõtlikult. „Tead küll, rüütlite aeg, leedid ja preilid. Uhked kleidid, turniirid ja põnevus. Salamõrvad, heitlused lossi pärast ning kõik muu.“ Tüdruku hääl kõlas natuke unistavalt, nagu alati kui ta sellistele teemadele mõtles.

„Aga ma siis jätkan.“ Taaniel tegi hobuse seljas kerge kummarduse oma ratsakaaslase poole.

„Ahh, ei ole võimalik,“ oigas tüdruk paar minutit hiljem, kui nad olid jõudnud juba üpris sügavasse metsa. Taanieli küsiva pilgu peale osutas Samara kaugemale rajale.

Üks oma eluea ära elanud tamm oli hilises sügistormis alla andnud ja risti üle raja kukkunud. Paremal pool turritasid maast rebitud juured ja vasakul pool laiutasid vastu maad surutud oksad, tehes võimatuks langenud puust kummaltki poolt mööda saada.

Otse puu ette jõudnud, tõusis Taaniel jalustele püsti ja heitis pilgu teisele poole tüve. „Puhas kukkumine, oksi ja muud risu pole. Korralik sirge tüvi,“ nentis noormees ja vajus tagasi sadulasse. Samuti üle tüve vaadanud tüdruk järgis ta eeskuju.

„Millest noorhärra mõtleb kah?“ päris ta mõttessevajunud Taanieli vaadates.

„Ülehüppamisest.“ Taaniel küünitas uuesti sadulast välja, et veel korra teisele poole rajale vaadata.

„Vabandust härra, aga kas te olete segi?“ Puutüvi oli küll vaid ehk veidi üle meetri kõrge aga tegu oli siiski metsa, kerge lumekirme ja mitte just väga sissesõidetud hobusega. Mitte et Samara poleks varem puutüvedest üle hüpanud...

„Nagu alati, preili,“ naeratas Taaniel viisakalt ja pööras hobuse ringi. „Maapind on ju korras. Skyline pole kordagi libisenud, nii et eriti libe ka mitte. Proovime?“

„No proovime,“ vastas Samara pisut kahtleval toonil, heitis puutüvele viimase pilgu ja pööras hobuse ringi, et kaugemalt natuke hoogu võtta.

Taaniel aga tõmbas hobuse seisma ja saatis tüdrukule pahase pilgu: „Ei proovi. Sa pead kindel olema, endas ei saa kahelda, siis suudad sa ainult hobuse üle viia.“

Samara noogutas. Loomulikult oli Taanielil õigus. Kui ta ise kasvõi pisutki rohkem kui vaja seal hobuse seljas kardab, siis pole Kimmyl mingit tahtmist tõkkest üle hüpata.

„Kas naised esimesena, või vanema eesõigus?“ päris Taaniel, kui nad jõudsid piisavale kaugusele.

„Rüütel peaks ikka esimesena surma minema.“

„Nagu mileedi soovib.“ Taaniel ajas hobuse traavile, tõstis ta kohe ka koondatud galoppi ja mõni hetk hiljem ületas tüve perfektse hüppega. „Teie kord!“ hüüdis poiss valjult, kui oli Skyline'i pidama saanud.

Samara hoidis tantsisklema hakanud Kimmyt paigal. Tundus, et hobune oli närvi läinud, kui teine kõrvalt ära kadus ja see puutüvi tundus nüüd nagu suur krobeline sein.

„Tulete ikka, või tulen tagasi?“ hüüdis Taaniel uuesti, hääles küsimusenoot.

„Jajah,“ hüüdis Samara vastu ning hingas sügavalt, et end rahustada. Reied ja sääred tugevamalt looma keha ümber surunud, nõudis ta hobuselt galoppi ja läks. Puule lähenedes, hakkas Kimmy üha rohkem tõmbama, sundides Samarat seljas vandesõnu sisistama ja siis oli tõke käes ning Kimmy otsekui lendas sellest üle.

„Fakk,“ karjatas Samara, kui tal hüppe ajal nahast ratsmed käest libisesid ja maandumisel Kimmy ajama pani, olles ehmatatud nii ratsaniku hüüdest kui ka nautides vabadust. Hämmeldunud ilmega Taanielist ja Skyline'ist kihutas hobune probleemideta mööda.

„Samara!“ hüüdis Taaniel ja sundis kandade ning steki abiga oma hobuse talle järgi kihutama. Saja meetriga oli Samara ratsmed korralikult kätte saanud ja sügavalt sadulas istudes suutis ta lõpuks hobuse seisma saada. Järgmisel hetkel jõudis ka Taaniel sinna ja tõmbas Skyline'i täpselt nii, nagu Avecita oli neil keelanud täna teha. Hobuse tagumised jalad käisid peaaegu kõhu alla ära.

„On kõik korras?“ päris noormees murelikult ja pani käe neiu õlale.

„Jah,“ pomises Samara üllatunult. Hoopiski mitte sellepärast, et hobune oli üritanud uut jooksurekordit purustada, vaid hoopis sellepärast, kui mures tundus olevat Taaniel ja see, kuidas ta oli oma käe ümber Samara pannud. Ei, tüdruk ei värisenud hirmu pärast.

„Jätkame rada sammus,“ ütles Taaniel kindlalt ja ajas hobuse liikmele. Kohmetudes oma käitumisest, järgnes Samara talle sõnagi lausumata.

Tagasi lossi jõudes oli tüdruk hämmelduses ning ka ülejäänud osa päevast oli ta pigem vait. Kas talle oli hakanud Taaniel meeldima? Ning kas põhjus, miks tal Mansonist vahepeal kõrini oli, ei olnud mitte tema liiga tihe nägemine vaid hoopis kustuma hakkavate tunnete märguanne?

Jasmin
Jasmin oli viimase koolinädala teisel päeval paras närvipundar. Tal oli plaan. Plaan, mis oli tema peas pidevalt liikunud juba eelmisest nädalast. Ta mõtles sellest hommikust süües, riidesse pannes ja hambaid pestes. Isegi unes nägi ta plaani erinevaid õnnestumisi või ebaõnnestumisi. Mida aeg aga edasi läks, seda närvilisemaks ta muutus ja seda ajuvabamaid sündmusi hakkas plaanis toimuma. Hetkel oli käsil viimane tund enne õhtuoodet ja tüdrukul oli algebrale keskendumisega tugevaid raskusi.

Ta ei pannud absoluutselt tähele, mida õpetaja parasjagu seletas, vaid joonistas vihikusse visandit metsast, mida ta aknast imetleda sai. Samal ajal kui teised lahendasid higimull otsa ees ülesandeid, muundus kaunis koolimets Jasmini paberil õuduste saluks, kus puude küljes rippusid öökullide luukered ja puult-puule hüppasid koletislikke silmadega lendoravad.

Mister Santon köhatas järsku otse Jasmini kõrval: „Äkki preili McCall oleks nõus tegelema tunnitööga ja lõpetama maalimise?“

Jasmin tõmbus näost tulipunaseks ja pobisenud midagi vastu, keeras ette õige lehekülje vihikus. Õpetaja mühatas ning jalutas mööda vahekäiku edasi, peatudes mõndade õpilaste kõrval ja nende vigadele tähelepanu juhtides. Ja Jasmin... noh ta siiski ei tegelenud konspekti kirjutamisega. Sinine koolilogoga pastapliiats keerles tüdruku närviliste sõrmede vahel ja pastakast vaba käega näperdas ta oma juukseid. Isegi täielik idioot oleks vist aru saanud, et tüdruku mõtted ei liigu just rahulikult loksuva mere moodi. Kella helisedes võpatas Jasmin end unelmatest välja ning viskas asjad kiirelt kotti.

Koridori peal söögisaali poole kiirustades märkas ta lennuvanemat endale vastu kõndimas.

„Hei!“ ütles Jasper vaikselt ja naeratas tüdrukule.

Jasmin naeratas vastu ja seisatas, et teise suunda mineva poisiga paar sõna vahetada.

„Mis sul toimub? Sa tundud jube närvis,“ asusus Jasper koheselt asja kallale, enne kui Jasmin mõeldagi jõudis, millest rääkida võiks.

„Ei midagi erilist,“ põikles Jasmin kõrvale: „Kas sa sööma ei lähegi?“

„Noh, ma pidin korra Avecita üles otsima, aga eks ma võin seda siis ka teha, kui kõht täis on,“ mõtiskles Jasper, pöördus ringi ja hakkas koos Jasminiga söögisaali poole kõndima. „Nii, räägi siis, mis sul toimub. Sa tundud närviline,“ jätkas poiss vana rada.

„Ah niisama,“ Jasmin ei olnud päris kindel, kas ta ikka tahab Jasperile oma plaanist rääkida. Mitte, et ta arvanuks, et too edasi laterdab. Oh ei, ta sai tegelikult Jasperiga suht hästi läbi. Ta võis poissi ehk isegi üheks oma sõbraks nimetada, aga samas kas sõpradele on ikka vaja alati kõike rääkida?

„Jasmin,“ Jasper muigas ning nügis korra endast tunduvalt väiksemat tüdrukut. „Ma ju näen, et sa oled millegi pärast jube närvis.“

„Ohhjah,“ ohkas Jasmin ning seisatas, alla andes. Jasper järgis tema eeskuju ja jäi tüdrukut uudishimulikult vaatama.

„Noh...“ alustas Jasmin: „Ma mõtlesin, et ballile on siiski kaaslast vaja. Ning ma mõtlesin, et ma võiksin Jani kutsuda.“

„Turneri? Jan Turneri?“ küsis Jasper küllaltki vapustatud häälel.

Jasmin tõstis trotslikult pilgu. Eino muidugi, täpselt nagu kõik teised! Isegi Jasper ei uskunud, et tüdrukul võinuks mingigi võimalus olla nende teiste imekauniste tüdrukute seas, kes terve kooli peal ringi jalutasid. Aga keegi ei teadnud peale Jasmini, et alles täna hommikul oli Jan talle silma vaadanud, kui Jasmin temast ja Taanielist möödus. Ja Jan oli isegi naeratanud, või muianud. Ja ta tegi seda Jasminile silma vaadates. Kas see siis ei tähenda midagi? Kas see siis ei vihja millelegi? Tüdruku mõtted muutusid aina mustemaks ja talle hakkasid pisarad silmi tikkuma.

„Jasmin, ära nuta nüüd,“ ehmatas Jasper ja sirutas käe, et see tüdrukule õlale panna.

Enne aga kui ta sihtmärgini jõudis, oli Jasmin ringi pööranud ja minema tormanud. Nutupunase näoga ta küll Janiga samasse söögilauda ei kavatsenud istuda.

Pool tundi magamistoas olemist hiljem oli Jasmin maha rahunenud. Ta sättis prillid otseks ja vaatas peeglist, et tema juuksed kenasti patsis oleksid. See pidi nüüd õnnestuma, lihtsalt pidi! Ja seejärel suundus ta peatrepi juurde õhtuootelt tulijaid ootama. Viis minutit hiljem kuulis tüdruk Grace'i kõlavat naeru ning üle ääre kummardudes nägi ta tüdrukut koos Jani ja Taanieliga üles tulemas.

Jasmin hingas sügavalt sisse ja välja, sundides end rahulikuks, ta jõudis veel seeliku sirgu siluda, kui kolmik ligemale jõudis. „Nüüd, või mitte kunagi,“ julgutas neiu iseens ning avas suu.

„Jan, kas ma palun saaksin sinuga rääkida!“ purtsatas ta välja. Samal hetkel, kui kolmik oma pilgud temale pööras – Grace kõrgilt, Taaniel lõbustatult ja Jan igavlevalt – tundis Jasmin kuumust näkku voolamas.

Jan ei muutnud oma näoilmedki Jasmini küsimuse peale ja ei tea, kas ta oleks ise liikunudki aga Taaniel andis sõbrale võmmu selga ja utsitas teda tagant. Poiss ohkas kuuldavalt, ning toetus seinale, kui Taaniel ja Grace vaikselt rääkides teekonda kolmanda lennu puhketoa poole jätkasid.

„Noh,“ ühmas Jan pisut ebaviisakalt ning vaatas tähelepanelikult Jasmini, kes näost veel punasemaks ja seest veel närvilisemaks muutus.

„Mmm.. eee...“ hakkas Jasmin nüüd täpselt õigel ajahetkel kokutama. „Ma mõtlesin et ehm, kas sul juba kaaslane on jõuluballi jaoks?“ pobises Jasmin küsimuse välja, samal ajal hoolega kinganinu vahtides. Ning mõtles, kui totter võib olla loota, et vaid loetud päevad enne on sellisel ägedal poisil vaba käevang pakkuda.

„Ei ole.“

Jani vastuse peale jättis tüdruku süda vist küll ühe löögi vahele. Järelikult ta polegi ikkagi hiljaks jäänud! Või on Jan end just tema jaoks hoidnud, sest tal ei tohiks ju pruutidest puudust olla – ilus, tark ja tugev!

Jasmin hingas järjekordselt sügavalt sisse, manas näole oma kõige kenama naeratuse ning küsis väriseval häälel: „Kas sa tuleksid minuga ballile?“

Kohe kui küsimus küsitud sai, hammustas Jasmin endale huulde. Mis tal ometigi arus oli? Jan võib-olla tahabki üksinda tulla. Temasugusega ei tuleks ta kunagi ballile. Jah, see oli kõige lollakam asi, mis Jasmin oma elu jooksul teinud oli. Tundus, et Jan mõtles sama. Tema ilusat nägu kaunistas nüüd muie ja enam ei tundunud tal ka surmigav olevat.

Jasmin surus küüned peopesadesse, kui poiss vastamiseks suu avas.

Samara
Tüdruk lamas kõhuli voodis, üritades pähe õppida ruumiliste kujundite ruumalade ja pindalade arvutamise valemeid. Või siis vähemalt nende vahel mingeid seoseid leida. Ta oli isegi õhtuoote vahele jätnud, et õppimisega järjele jõuda aga sellest ei tundunud abi olevat. Samal ajal kui ta järjekordselt koonuse valemit valesti kirjutas, käis uks ja keegi astus sisse. Samara tõstis pead, et näha kes tuli aga ka kümme sekundit hiljem polnud keegi kapi varjust välja astunud. Samara tõusis pahaselt püsti. Oli täitsa võimalik et keegi teeb mingit lolli nalja ja selle inimese tahtis tüdruk küll täiega läbi sõimata. Kapist uudishimulikult mööda vaadates nägi ta aga kedagi põrandal istumas.

„Jasmin?“ Samara põlvitas tüdruku kõrvale ning pani käe talle õlale. „On kõik korras? Sa oleksid nagu vaimu näinud?“

Jasmin raputas pead ning ütles hiirvaikselt, nii et Samara pidi kuulmiseks veelgi lähemale kummarduma.

„Ei ole... Ma kutsusin Jani endaga ballile.“

Samaral õnnestus oma vägisi lahtivajuvat suud sellega kinni hoida, et ta
hammustas huulda. Seekord oli Jasmin tõesti paraja portsuga hakkama saanud. Kuidas ei saa ta aru, et ta ei meeldi Janile ja ei hakka ka meeldima. Kas üldse mõni tüdruk on härra Turnerile Delaranist piisavalt hea? Samara ei tahtnud vist teadagi, mida alati Jasmini ignoreeriv Jan vastanud oli.

„Ta tuleb,“ jätkas Jasmin sama vaikselt ja tasapisi hakkas talle naeratus näole ilmuma. „Ta tuleb, ta ütles jah!“ nüüd juba Jasmin hüüdis ja hüppas püsti. „Jah, jah, jah, jah jah! Kas ma mitte ei öelnud, et ma meeldin talle?“ hüüdis Jasmin ning keerutas Samara nägemisulatusest välja ja maandus mütsu järgi oma voodil. Samara põlvitas sealsamas edasi, jõllitades tumeda puidu ja kollase tapeedi kohtumiskohta.

Jan ütles jah, Jan tuleb koos Jasminiga ballile. See ei saa head tähendada, see ei saa kohe üldse head tähendada.

Viis päeva hiljem lamas Samara jällegi voodil aga ta ei vaevunud matemaatikat vaatamagi, hoolimata sellest, et ta viimase töö napi 53% sai. Ta ei oleks suutnud kogu selles saginas nagunii keskenduda.

Tema oli vist ainus tüdruk terve kooli peale, kes juba kaks tundi enne balli algust endale lavameiki peale ei toppinud ja keha kleidi sisse ei pigistanud. Selle võrra huvitavam oli tal jälgida toakaaslasi, kes täpselt seda tegid.

Racheli kolme päeva kiirdieet polnud eriti tulemusi andnud. Tagasihoidliku lõikega veinipunane kleit oli pingul nii vöökoha kui ka dekoltee juurest. Kirjut satsidega kleiti kandev Laura oli jõudnud lõppstaadiumini ja värvis viimistluseks ripsmeid ja ainus, kes toast puudus, oli Jasmin. Paarkümmend minutit tagasi oli ta pruuni paberipakiga toast väljunud ning polnud siiani tagasijõudnud. Samara ei viitsinu enam mõeldagi, mida paganat Jasmin teha võis.

„Kuule, goot, sa jätad balli vahele?“ lõikas Rachel Samara mõttelõnga katki.

„Kuule tibi, ma arvan et olen piisavalt kena selleks, et mitte kolm tundi enda sättimisele kulutada,“ torkas Samara külmalt vastu. Ta ei olnud isegi kleiti lahti pakkinud, mille tänupühade ajal ostis. Küll pool tundi enne muusika algust on piisav aeg endaga valmis jõudmiseks.

„Tuled solvama või?“ nipsas teine toanaaber.

„Oh, kallis Laura, kus sa sellega. Absoluuutselt mitte,“ haigutas Samara ning keeras teise külje, et magama jääda. Pahaselt puhisevate tüdrukute sosinat võis täitsa unelauluks lugeda.

Täpselt tund aega hiljem helises äratuskell. Uniselt silmi pilgutav Samara pani esimese asjana tähele, et Laura ja Rachel olid läinud. Küll aga oli keegi teine viimaks tuppa jõudnud.

„Jasmin, hei,“ ütles Samara ning tõusis istukile.

Jasmin võpatas ja hüppas voodilt püsti: „Hei, kuidas sa magasid? Ega ma sind tuppa tulles üles ei ajanud?“

Samara naeris: „Eiei, ja mis sellest üldse. Sa oled imeilus!“ Seekord Samara tõesti ka mõtles seda.

Jasmin kandis meelespeasinist maani kleiti, mis liibus ümber hapra ülakeha ja valgest laiast pihavööst alates langes vabalt põrandani. Mitte just eriti sügavat dekolteed kaunistasid pisikesed tikitud lilled ning kaelas rippus tal üksik hõbedane leheke. Juuksed oli ta lõpuks lahti päästnud ja pidevast patsis olemisest hoidsid blondid juuksed kergelt lokki.

„Ma sain selle tänupühadel, sünnipäevaks. Ema teadis, et ma olen alati sellist kleiti tahtnud.“

„See näeb su seljas super välja. Aga kus su prillid on? Ma arvasin, et ilme nendeta oled sa võrdeline pimeda lehmaga?“ päris Samara, kui Jasmin oli palve peale tehtud keerutamise lõpetanud.

„Mul oli üks paar läätsi kaasas, juhuks kui prillid katki lähevad.“

Samara itsitas: „Mis sa istusid siis prillid meelega puruks?“

„Ei, ma lihtsalt arvasin, et ma peaksin täna parim välja nägema. Tead küll, Jani pärast ning ma otsustasin läätsed ära kasutada,“ selgitas Jasmin.

Samara lõbus tuju kadus. Ta ei teadnud siiani, miks Jan oli kutsega nõustunud. Nii Taaniel kui Jan vaikisid kangekaelselt, kui tüdruk selle kohta uuris. Aga kindlasti ei olnud see seetõttu, et poisil oleksid ootamatult metsikud tunded tekkinud. Seal pidi mingi konks juures olema, sest Jani suhtumine tollesse blondi tedretähnidega tüdrukusse oli sama mis enne – jäiselt eirav. Ka Hayley ja Jasper ei teadnud midagi enamat ning olid samavõrd mures, mis jõulupeol juhtuda võib.

„Jasmin-“ alustas Samara, isegi täpsemalt mitte teades, mida ta öelda tahab aga Jasmin peatas ta käeviipega: „Ära ütle midagi, ära riku seda ära. Ma olen nii kaua oodanud, et Jan ka lõpuks aus oleks. Täna on see päev. Palun, ära riku seda ära.“

Ja Samara vaikis. Üks hetk saab Jasmin lihtsalt väga väga haiget ja kõik mida Samara loota sai, oli et see päev pole täna. Edasiste mõttetute hoiatuste saatmise asemel tõusis ta püsti ja kõndis kapini. Oli aeg end balliks riidesse panna.

Ma lihtsalt jumaldan seda jutu.. :)

Aitäh =)

Taaniel
„Jan, kuidas ma seda paganama lipsusõlme tegema peaksin?“ puhistas Taaniel peegliees, kui juba kolmandat korda oli ilusa lipsusõlme asemel hoopis päikesekollane pusa tekkinud.

„Kurat Tan, kui vana sa õigupoolest oledki?“ irvitas Jan esmalt aga tõusis lõpuks voodilt püsti ja jalutas sõbra juurde. „Ausalt, õpeta nagu oma last,“ raputas poiss pead, kui suvaline pusa korralikuks sõlmeks muutus.

„No sorri, mõned meist ei käi 24/7 ballidel,“ vastas Taaniel.

„Jah ja mõnele ei õpeta vanemad ka seda.“ kostis Jan tagasi voodisse vajunult ja jätkas koomiksi lugemist.

„No sa tead ju mu vanemaid. Neil poleks elu sees olnud aega, et mulle lipsusõlme õpetada ja vaevalt mul seda läinud olekski, sest me jäime iga kord üritustele hiljaks, kui mind üldse kaasa võeti.“

„Tõsi ta on. Nad vist ei tulnud siia?“
Taaniel raputas pead. „Hea kui nad jõuludekski kohale jõuavad. Euroopas vist hetkel. Pole suhelnud, ei tea. Autojuht tuleb korjab mind peale ja viib koju. Sinu vanemad?“

„Ei tea. Vist on ka kuskil ära. Ma lähen homme rongiga. Aga kas sul muide pintsakut polegi?“

Taaniel väristas õlgu. Ta jälestas seda ahistavat riideeset ja kui vähegi võimalik, hiilis selle kandmisest kõrvale. „Aga ega sinul ka pole ju,“ ütles Taaniel ja lisas siis mõtlikumalt: „Samas, ega sul pole ju viigipükse ka. Teksapükste friik selline. Direktriss viskab lõpuks meid mõlemaid ballilt välja, et teiste õpilaste vanematele sellise jubedalt halva mulje jätame.“

„Ja nagu meid ilgelt huvitaks, kuid meid ühelt ballilt minema saadetakse.“

Taaniel naeris, sest neid tõesti ei huvitaks see. Muidugi, Taaniel peaks Grace'i taluma, kui too ei saaks balli lõpus lavale aga noh, kõik on üleelatav. Viimast korda sõrmedega läbi juuste tõmmanud, pöördus Taaniel uuesti Jani poole: „Läheksime äkki?“

Jan haigutas laialt, asetas koomiksi korralikult öökapi peale, ringutas veel kord ning ajas end alles siis püsti. „Egas kui paremat teha pole, siis võib ju kah minna.“

Puhketuba mille nad kiirsammul läbisid, oli juba tühi. Miks? Noh, Taaniel ja Jan olid ainukesed, kes kaks minutit enne jõulunäidendi algust alles saali poole kõndisid.

„Huvitav, kus su kallim siis sind ootab? Ma arvasin, et ta magab ukse ees,“ irivitas Taaniel.

Jan krimpsutas nägu. „Oh palun! See on jube!“

„Ära hala. Mis selles ühes ballikaaslaseks olemiseis nii jubedat on?“

„Uum... Ta on minusse kõrvuni armunud-“

„-ja nagu see oleks sulle uudis?“

„No seda küll mitte, aga kammoon! Kuskil peaks piir olema. Mu latt on lihtsalt kõrgemat sorti, sest kui isegi New Yorgi tüdrukud mulle päitseid pähe ei saa panna, siis tema?“

„Noh, aga ta võib proovida ja näe, seal nad ootavadki.“

Poisid jõudsid trepimademele ja vähemalt Taaniel oli ootamatult üllatunud. Grace'ist oli teada, et ta end üles lööb – samblaroheline liibuv kleit jättis mulje, et tüdruk läheb pigem mõnele galale kui et kooli jõuluballile. Dekolteele langes pikk mustast metallist
kaelaehe ja ülespandud juuksed lasid näha spiraalselt langevaid kõrvarõngaid. Jah, selline oli oodatud aga Jasmin... Võib öelda, et kui Jan ei saaks 99% kindlusega igat tüdrukut, keda ta tahab, võinuks ta Jasmini suguse ballikaaslase üle väga õnnelik olla, sest hall hiireke oli muutunud.

„Noh, ta polegi nii jube ju,“ pomises Taaniel Janile, kes ei vastanud mitte midagi.

„Tere õhtust, preili McCall,“ kostis Taaniel Jasmini ees kummardades ja pööras siis end Grace'i poole. „Teie mu kallis, olete lihtsalt imeilus,“ ütles ta pärast mõlemale põsele suudlemist.

Grace turtsatas: „Ja mis sellest ilust siis kasu peaks olema, kui ma ballile hiljaks jään. Ma arvasin, et sa ei tulegi.“

Taaniel raputas pead: „Mu arm, akadeemiline hilinemine on moes, kui te seda veel ei tea ja teiesugust kaunitari ootama jätta, ma ei laskuks elu sees selleni.“

„Austatud noorhärra von Erbach, lõpetage see kuradi möla ja liigutage oma tagumenti,“ ütles Jan oma kõige õpetajalikumal häälel. Taaniel naeris nii,et vestibüül kõlas ja saatis pilgu selja taha: „Et teie olete siis kah valmis?“

Kergitatud kulmudega Taanielile otsa vaatev Jan noogutas lühidalt, samas kui poisi käsivangus olev Jasmin vahtis Jani armunud pilguga.

„Jap, nad on valmis,“ pomises Taaniel Grace'ile ja kaks paari astusid saali samal hetkel, kui esimesed muusikahelid algasid.

Pisikese saali tumendamiseks polnud isegi sametkardinaid vaja, mis olid korralikult akende juurde kinnitatud.

Saal oli pungil täis esimese lennu õpilasi ning nende vanemaid. Taanieli seltskond pressis end ühtedele viimastest vabadest toolidest.

Esimese lennu näidend nõudis vähe osalejaid ja kuigi terve lend oli võtnud osa näidendi ettevalmistamisest, siis lavale pääsesid vähesed. Hester – kurja võõrasema rollis, Nade – õel ja pirtspekist päristütar, Adele – süütu ning õrnahingeline orb, kelle võõrasema tänavalt üles korjas ja kes talvisesse metsa nüüd ära eksis. Teda aitasid seal päkapikke kujutavad Friedrich, Ted, Patricia ja Frank.

Taaniel ei viitsinud enam laval toimuvat õieti jälgidagi ja nägi vaeva, et üleval püsida. Ta oli seda saanud piisavalt proovides teha. Adele läheb Hesteri käsul metsa hagu korjama, Nade läheb kaasa ning eksitab teise ära. Adele hakkab surnuks külmuma, tulevad päkapikud ja äratavad ta üles. Seejärel peab ta päästma tiiva murdnud linnu elu, laulma kaks sõbralikku laulu ning keelduma kullapotist, et võita päkapikkude usaldus. Ja muidugi muundus Frank siis superseksikaks printsiks, kes Adelet naiseks palus ning Hester ja Nade maandusid igaveseks vangikongis.

Tund hiljem hakkas saal plaksutama ja vilistama ning Taaniel võpatas ehmunult ärkvele. Kardinad olid ette tõmmatud ning tumepunasesse kokteilikleiti rõivastunud direktriss rahva ette tulnud.

„Suurepärane töö, suurepärane näidend! Ja täname muidugi ka neid esimese lennu õpilasi, kes lavale särama ei pääsenud, ent lavataguste töödega asendamatuks abiks
olid!“

Ja veel kord lahvatas aplaus. Taaniel oigas tüdinult. Ta ei olnud kunagi sallinud ülemääraseid ovatsioone. Õnneks ei toimunud vähemalt näitlejate lõputut tagasikutsumust, mida ta ülemäärastest ovatsioonidest veelgi rohkem jälestas.

„Nüüd aga palun ma teid, kallid õpilaste vanemad, söögisaalis toimuvale pidulikule õhtusöögile. Õpilased aga jäävad siia, et lõpetada koolisemester ühe meeldiva tantsupeoga. Ja ma tuletan teile meelde! Ballil valitakse ka loomulikult parim paar. Hindajad pööravad tähelepanu paaride tantsuoskusele, seltskonnas olekule ja üldisele käitumisele.“

„Me võidame selle,“ sosistas Grace Taanielile, kui direktriss pausi tegi. Poiss noogutas. Loomulikult nad võidavad, kui tal selleks tuju peaks olema. Hetkel ei olnud ta veel kindel. Nende kõrval vahtis Jasmin Jani täpselt samasuguse näoga, olles ilmselgelt veendunud, et nemad on just võitjad.

Toolide kolinal hakkasid sumistavad vanemad välja liikuma ning Taaniel nägi üht ääretult lokkis juustega naist nende poole vaatamas. Kolme sekundiga oli ta Grace’i kõrvalt kadunud.

„Mida sa arvad?“ küsis Taaniel tantsukaaslaselt, kui ta tüdrukut läbi teiste tantsupõranda keskele juhtis.

„Ei saa öelda, et luuderohused seinad ja samaldunud kividelt serveeritav toit mu lemmikud oleksid,“ kirtsutas Grace nina aga naeris siis: „Samas, see on huvitavalt omapärane ja mulle täitsa meeldib.“

„Siis on tore.“ Taaniel tegi tüdruku ees kummarduse, millele too vastas kniksuga ja pannud käe tüdruku seljale, astus ta esimese tantsusammu selja taha. Samal ajal üritas ta vaadelda ka teisi peolisi.

Üldpilt oli vägagi mitmekülgne. Alates ühetoonilistest minikleitidest ja lõpetades vikerkaarekirjute ballikleitidega. Liibuvat valget kleiti kandev Hayley rääkis tagumises vasakus nurgas Jasperiga, kelle morni tuju ei paistnud parandavat ka kirsimahl, hoolimata sellest et Jan oli sellesse paar tundi tagasi rummi valanud. Täpselt nii palju, et maitset väga tunda poleks aga suure hulga peale võib-olla mõjuma hakkaks.

Jan koos oma kaaslasega tantsis Taanieli lähedal. Samal ajal kui Jasmin teda jumaldava pilguga vahtis, jälgis poiss hoopis teisi tüdrukuid. Jasmin ei tundunud sellest hoolivat. Piisas sellest, kui Jani käsi tema pihal oli.

Pärast pigistava kleidiga Racheli ja kuldkollaset minikleiti kandvast Hesterist möödumist langes Taanieli pilk suurelt avatus seljaosaga mustapunast kleiti kandvale tüdrukule – Samara. Taaniel koperdas, kuid õnneks lõppes muusika samal ajal ja Grace'ile ühe vabandava pilgu saatnud, keerles paar tantsupõrandal edasi, kuid nüüd silmitses Taaniel üle kallima õla Samarat.

Tüdruku mustad juuksed olid sirged, üle lauba jooksis punutud pats ja näinud, et Taaniel silmitseb teda, laius üle kergelt meigitud näo naeratus. Samara kaaslane Manson kandis tavalist musta ülikonda ja punasetriibulist lipsu. Tema Taanielile ei naeratanud.

Taaniel keerles tantsupõrandal veel kahe muusikapala ligi ja seisatas siis, tehes kaaslasele tantsu tänuks sügava kummarduse. Etiketiõpetaja ja muud hindajad panevad seda nagunii tähele.

„Kuule, ma lähen räägin nüüd pisut Catherine'i ja Bertaga,“ ütles Grace ja Taanieli kergelt suudelnud, sammus vasakule ja paremale tervitusi jagades lennukaaslaste poole.

Taaniel vaatas talle paar sekundit järgi ent kõndis siis omakorda lennukaaslaste suunas, valides trajektoori lõpp-punktiks Samara, kes ka koos Mansoniga tantsimisse pausi oli teinud.

„Tere ilusat peoõhtut,“ ütles Taaniel ning tervitas tüdrukuid käesuudluse ja poisse käesurumisega.

„Kas tantsuoskused said otsa?“ päris Samara natukene pilkaval toonil.

Taaniel raputas pead: „Mitte sugugi preili Soul. Grace otsustas oma lennukaaslastega aega veeta ja seega pean mina asenduse leidma.“ Poiss saatis justkui hindava pilgu üle kahe tüdruku, ent pöördus siis hoopis Mansoni poole: „Austatud noorhärra Manson, kas ma võiksin teie imekauni kaaslase üheks tantsuks röövida?“

„Ei.“

„Ei... khm või nii siis...“ Taaniel kohmetus vaid hetkeks: „Aga noorhärra Wilion, kas teie annate loa?“

Jasper naeris ning lükkas enda kõrval seisnud Hayley ettepoole: „Lugupeetud von Erbach, te võite preili Hemingway kasvõi terveks õhtuks võtta.“

„Tõeline härrasmees,“ ajas Hayley nina püsti ning võttis vastu Taanieli pakutud käe, et tantsupõrandale suunduda.

Natuke aega hiljem segati nende keerutamist üpriski ähmis Jasmini poolt: „Ega te ei tea, kus Jan võib-olla? Me läksime jooma ja ta ütles, et ta läheb wc'sse aga ta pole ikka veel tagasi tulnud.“

Taaniel ja Hayley vahetasid pilgu. Jan oli koos ühe punases kleidis tüdrukuga saalist väljunud, aga kas seda tasuks Jasminile öelda?

Esimesena suutis end Hayley koguda: „Ma ei tea. Ma arvan, et äkki ta jäi kellegagi vestlema. Küll ta tagasi tuleb.“

Taaniel noogutas nõustumise märgiks ja Jasminil ei jäänud muud üle, kui noruspäi lahkuda.

„Miks Jan üldse Jasmini kutsega nõustus? Mulle pole kunagi jäänud muljet, et ta temast eriti vaimustus oleks.“ küsis Hayley Taanielilt.

„Jasmin tahtis temaga ballile tulla ja ta sai temaga ballile tulla. Muu ju ei loe. Küll me hiljem sel teemal rääkida saame aga vabandage mind. Ma näen, et noorhärra Manson on läinud põit tühjendama ja ma sooviksin ta kaaslase paariks tantsuks endale varastada.“