Delaran

Mõned on võib-olla seda juttu lugenud juba ühest Sigatüüka foorumist. Teilt palun natuke kannatust, küll varsti tulevad üles ka need osad, mis teile võõrad. Mõned näevad seda juttu esimest korda, teilt palun ma viitsimist see läbi lugeda ja seejärel arvamust avaldada.

Tere tulemast
Taaniel astus autost välja ja polnud põrmugi üllatunud leides end paari meetri kõrguse raudsepistustega värava eest. Noormees vaatas paremale ja vasakule, kuid too kõrge, vapiga värav oli ainus sissepääs poolteise meetrise maakividest ehitatud müüri sees. Poiss lasi pilgu üle vapi, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud: Delarani Kuninglik Erakool. Noormees turtsatas ja heitis pilgu üle õla.
Musta vanaaegse auto keskealisest mehest juht tõstis parasjagu Taanieli nahast kohvrit konarlikule maapinnale. Hoolimata sellest, et vanamees ägas, üritades pakse sõrmi kohvri ümber saada, ei püüdnudki kangelt seisev Taaniel talle appi minna. Asi, mida tavaliselt viisakas noormees ei teeks, kuid mis praeguses trotslikuks olekus talle iseloomulik oli.
Sünge ilme näol, libistas Taaniel pilgu üle kohutavalt kolossaalse hoone, mis müüri varjus paistis. Beezikat tooni, mitmete tornikeste ja orvakestega hoone kõrgus künka otsas justkui raisakotkas mis oma saaki silmitseb. Erakoolide brožüüris kirjeldati kooli kui pärli, kus on säilinud endisaegne rangus ja mis on ideaalne noorte džentelmenide ja leedide kasvatamiseks. Tuul vingus ja tumedad tormipilved mis koolihoone kohale kõrgusid süvendasid pigem arusaama, et see on õuduste vangla, mitte soe ja korralik koolihoone.
Taaniel turtsatas ja haaras maast kohvri. Autojuhile sõnagi ütlemata, avas ta väikese jalgvärava, mis oli peitunud kollemata hakkavasse luuderohtu ja alustas mööda lamedadest kividest laotud teed kooli poole rühkimist.
Taaniel de Bismarck – äsja 16aastaseks saanud noormees, kastanpruunide juuste ja smaragdroheliste silmadega. Teda pidas võluvaks iga naissoost olevus, kes poisiga kohtus ja Taaniel teadis seda, ta oli harjunud seda ära kasutama. Vanas koolis lisamagustoit? Ütle vaid söögijagajale kuivõrd hästi uus soeng talle sobib. Vaja saada vastuseid kontrolltöö ajal? Tee kõrvalistuvale plikale silma ja kasseeri sisse klassi parim hinne.
Ta võis olla ka jalustrabavalt kena ning vaimustav... Kuid Taaniel oli harjunud peitma oma südamlikku poolt pideva sünge pilgu taha. Kulm kortsus, julm ja otsekui kivist südamega. Ning ärge öelge, et see ei lähe plikadele peale... Kas rohkem meeldiks neidudele kutt, kes pidevalt naeratab ja särab või kutt, kes enamjaolt on salapäraselt sünge ja vahel harva laseb muigel särada. Muidugi, jättes hoolikalt mulje, et selle sädeleva naeluhelgi põhjustas just too tüdruk... Vastavalt Taanieli kogemustele, kiputi eelistama teise kategooria inimesi.
Delarani Kuninglik Erakool, lühendatult DEK tuli Taanielile iga sammuga lähemale. Sügiseid tormijõude koguv tuulepojuke puhus kõndiva inimlapse teele üksikuid puult kukkuvaid lehti ja noormees lükkas need pettunult jalaga eemale.
Koolis olid mobiiltelefonid, sülearvutid, mp3 mängijad ja muu elektrooniline jura keelatud. Kooli direktriss sõnas, et isegi elektrilist hambaharja polnud võimalik kaasa võtta. Kõik oli selle nimel, et hoida kooli kõrget moraali. Telefoni kohta öeldi, et seda saab kasutada erijuhtudel direktrissi kabinetis, arvuteid leidus üksnes kooli arvutiklassis ja neid võis kasutada vaid range järelvalve all. Põhimõtteliselt oli see justkui erakooli nime all olev vangla. Kool, kus olles ei saa sa isegi 100km kaugusel elavate sõpradega ühendust võtta? Selline asi 21. sajandil tundus küllaltki uskumatuna.
Taaniel mäletas väga hästi šokki, mis teda tabas, kui sai selgeks, et pärast vanaisa surma, kes teda senini kasvatas, saadetakse ta kaugele Šotimaale rangesse erakooli. Tegelikult, kui pisut mõelda, polnud ta praeguse hetkeni, viibides kaugel Šotimaal sellest vapustusest korralikult üle saanud.
Siiani oli ta elanud luksuslikus piirkonnas, käinud Londoni tuntuimas erakoolis ja nüüd ootas teda pagendus kilomeetrite kaugusele. Ja miks? Sest tema vanemad, tema pidevalt reisivad ärihaidest vanemad, ei saanud järsku enam hakkama, kui suri ainus, kes suutis nende poolkogemata sündinud poega oma kontrolli all hoida, vana William de Bismarck. Pärast ootamatut infarkti 24. juunil pööranud Taaniel vanemate hilisemate seletuste järgi täiesti ära. Ja et ette kujutada seda šokki, peaks rõhutama sedagi, et lausa kolm korda pidid Taanieli vanemad katkestama oma ärireisi kuskil maailma jumal teab kus otsas, et tulla ja politseile selgitust anda, miks järjekordne palgatud lapsehoidja ei suutnud Taanielit pahandustest eemal hoida. Need lapsevõõrad haid arvasid vist tõesti, et kui palgata kõige kallim ja rohkelt diplomeeritud lapsehoidja, suudab ta ühte teismelist, leinavalu käes vaevlevat noormeest kell 11 õhtul magama panna...
Ja augusti viimasel nädalal, kui Taaniel valmistus uueks kooliaastaks metsiku peoga, tulid vanemad ootamatult talle järgi ja viisid ta väevõimuga koju. Või noh, pigem tarisid, arvestades noormehe joobeastet. Taanielit ei huvitanud kuivõrd see tema vanematele haiget tegi, et nende ainus poeg metsikult jõi ja pidu pani. Isegi, kui ta oleks jäänud uskuma neid väiteid, teda tõesti ei huvitanud. Kes käskis paariaastase poisi vanaisa hooleks jätta, et ise äriliselt arenda? Nad olid põhimõtteliselt loobunud lapse kasvatamisest, kohtudes temaga vaid sünnipäeval, jõulude ajal ja siis ebaregulaarselt korra-kaks kuus. Niimoodi pea 16 aastat järjest. Ja nüüd, ootamatult on vaja vanemaid hakata mängima? Ei, isegi nüüd ei suutnud nad seda rolli võtta.
Seetõttu ootaski Taanielit ees pakitud kohver ja teadmine, et järgmised kolm aastat veedab ta Delarani Kuninglikus Erakoolis Šotimaal. Koju on sealt lubatud tulla vaid vaheaegadel ja kui reegleid rikkuda, siis on kooli personalil õigus ka vaheajaks kooli jätta. Surunud Taanielile kätte direktrissi nimekirja põhiliste reeglitega ja paksema raamatu „Delarani Kuningliku Erakooli reeglitekogu“ viisid nad Taanieli kiirustades rongile, et ise õigeaegselt Kuala Lumpuri lennukile jõuda. Taaniel eiras ema väljasirutatud käsi ja kõndis pika musta nahkmantli lehvides rongile. Ta ei vaadanud kordagi tagasi ja valis rongis sellise koha, et ta ei näeks perroonil seisvaid vanemaid. Kuid tegelikult ta teadis, et ta vanemad ei jäänud talle taskurätikuga lehvitama ja pisaraid pühkima...
Tegelikult pöörasid ta vanemad kohe ümber, kui Taaniel rongi jõudis ja omavahel äriasjadest rääkides võtsid kiiremad sammud, et enne lennuki äriklassi istumist veel riided vahetada.

On hea, on :) Nagu sa ise seda ei teaks

II
Jalgtee lookles künkast üles, minnes korra üle oja voolava silla. Pahaselt vedas Taaniel
kohvrit edasi, panemata tähele võimsaid vanu puid, läbi maa-ala voolavat oja, siristavaid linde ja viimaseid lilleõisi... Ta oli tige, pahane ja solvunud, et pidi Londonist lahkuma.
Korraks seisatades tabas noormeest aga järsku teadmine, et kõik on vait. Ei mingit mootorimüra, saginat ega siginat. See sundis teda pahameelt alla suruma ja pooleldi vastu tahtmist ümbritsevat tähele panema. Taanielist paremale jäi kahekorruseline suur hoone, mis tundus ehituselt noorem kui põhihoone. Peahoone ja kõrvalhoone taga oli kõrge kuusehekk ja selle taga omakorda silmas Taaniel põlispuid kasvamas. Kui ta ei eksinud, oli kuskilt kaugelt kuulda ka hobuste hirnatusi ja korskamist. Kuid inimesi? Kooliõu oli tühi. Keegi ei kõndinud mööda peahoone ees olevat ringteed ega värskendanud end kuuma augustipäikese käes purskkaevust läbitormamisega. Samas, vähetõenäoline, et see üldse lubatud olnuks. Kergelt juba hingeldades, kõndis Taaniel purskkaevust mööda ja silmitses seda korra pikemalt.
Purskkaev kujutas endast kena ümmarguse aluse peal istuvat alasti metsnõida, kelle tulipunased silmad vaatasid diagonaalis kõrvalhoone poole. Kivist kuju silmist voolas vesi ja vett lendas ka metsnõia käes olevast sarvest, millega ta end kastis. Kui tavaliselt saab kohe aru, miks just selline purskkaev mingi hoone ees on, siis selle mõte jäi noormehele arusaamatuks. Range erakool ja otse peaukse ees kümbleb alasti kuju? Siia sobinuks pigem mõni lilleõis või neutraalne kujuke... Üldiselt, ei sobinud too purskkaev üldse vana hoone juurde. Kuid kes teab, milline rikkurist lapsevanem oli nõudnud tolle monstrumi kohalemonteerimist.
Siiani mitte ühtegi inimhäält kuulnud Taaniel oli üpris kindel, et tema on esimene õpilane, kes kohale jõuab. Palju õpilasi ikka tahab tulla oma viimast koolinädalat sellisesse kohta veetma.
Ja nüüd, kui ta jõudis kooli hiiglasliku tammepuust ukseni, avastas ta, et see on lukus. Uskuge, kui oled kohvrit oma riiete, koolitarvete ja muu kilakolaga üles vedanud (kuigi kirjas oli rangelt öeldud, et vaja on võtta vaid peoriided, muu on kooli poolt koolivormina ette määratud) järsust ja looklevast jalgteest, vahepeal jääb ratas kivi taha kinni, tassinud kohvrit üles päris mitmest astmest ja avastate et uks on lukus siis...
„Kurat,“ vandus Taaniel tigedalt ja lõi jalaga tugevalt vastu ust. Läbi oma tanksaabaste ei tundnud ta mitte midagi. Raske kumin ainult kajas lossi sissepoole ja tundus, et see mõjub. Kuulda oli kontsaklõbinat tõenäoliselt kivipõrandal uksele lähenemas. Taaniel tõmbus tagasi ja võttis sisse oma tavalise uue-tuttava-positsiooni: keha sirge ja kange, kitsaste huultega suu veelgi rohkem kokku surutud, silmad kergelt vidukil ja kulm kortsus. Ta ei pannud ka käsi risti, nagu tavaliselt inimesed teevad – see näitab ebakindlust – vaid pani ühe käe taskusse ja teisega hoidis kohvri käepidemest. Kolm korda sügavalt sisse hingates jäi ta ootama kedagi, kes parasjagu lukku keeras.
Tammepuust uks avanes suure kriiksatusega ja Taaniel väristas õlgu. Vastik. Erakool, mille aasta maks on jõhkralt palju ja natuke õli osta, et ukse avamine kõrvakuulmist ei tapaks on liiga kallis?
Kauem tal vinguda ei lastud, sest ukse tagant ilmus välja naine, kes esimese asjana nina kirtsutas ja teatas: „Palun võtke teadmiseks, härra de Bismarck, et meie koolis on ustel koputid,“ ta osutas kotkakujulisele rauast koputile mis uksel ilutses. Taaniel heitis sellele korra uudishimutseva pilgu ja pöördus siis tagasi naist kuulama, üritades samal ajal teda ka silmitseda.
Range, tumepruun pintsak ja seelik istusid täpselt naisele selga ja soeng oli viimase salguni paigas. Üllataval kombel polnud tal prille, mis Taanieli meelest talle perfektselt sobiksid. Kuid kes see oli? Seda küsimust Taaniel pärida ei jõudnudki, sest naine jätkas.
„Seega, palun edaspidi mitte jalaga taguda. Võiksite olla vähemalt niivõrd tsiviliseeritud, et kui te koputit ei silma, siis koputate nukkidega uksele?“ ütles ta ja koputas ise justkui näiteks tammest paneelile, millest tulenev kaja levis läbi lossi, mis nagu õugi tundus huvitaval kombel olevat hiirvaikne.
Vaikus sugenes ka kahe inimese vahele. Heledapäine keskealine naine vaatas tõtt teismelise noormehega, kumbki ei rääkinud. Kuulda oli isegi tuulesahinat sel ajal, kui nad üksteist silmitsesid.
„Mina olen Evette Carnes, teie jaoks direktriss Carnes, ja ma olen seitsmendat aastat Delarani Kuningliku Erakooli direktriss. Lisaks annan ma ka tantsukunsti tunde, seega hakkame kohtuma kaks korda nädalas ja ma loodan, et mitte rohkem,“ teatas naine lõpuks rangelt ja naeratas kergelt.
„Kuidas see võimalik on, et mind direktriss tervitab. Tavaliselt on selleks spetsiaalsed ametipulgad,“ päris Taaniel jahedalt, keeldudes teadvustama, et see on tsipake ebaviisakas. Oma kogemuste järgi oli see alati nii, et ükskõik kuhu minnes tuli tervitama asendaja, sekretär, abi, koristaja või kes iganes, peale hierarhia kõrgeima liikme.
„Ah, me oleme selle poolt, et iga õpilasega tuleks luua vahetu suhe. See ei valmistu mulle raskusi, et iga õpilasega kooliaasta alguses lühike kohvipaus teha,“ teatas direktriss küllalt rahulolevalt.
Seejärel pööras ta selja ja kõndis hoonesse sisse. Taanielil ei jäänud muud üle, kui kohvrist tugevamalt kinni haarata ja uue direktrissi jälgedes veel kuuma loojuva suvepäikese käest jahedasse lossi siseneda.
„Richarde Edward Delaran elas aastatel 1579-1672 Šotimaal. Ta oli auhinnatud kirjanik ja professor kirjanduse alal. Kuigi Delaran oli tuntud ja austatud, eelistas ta ilmaelust lõbutundmisele kodusel Šotimaal olemist ja kirjutamist. Ta sündis Ochilsi külas. See sama, millest siia tulles mööda sõitsid. Tema edasist elulugu õpetatakse sulle kindlasti veel tundides, või juhtud lugema raamatukogus. Tähtis on see, et oma elu viimastel aastakümnetel oli ta koduks seesama loss, kus meie istume – Delarani loss. Loss oli vana ja Delaranide suguvõsa veelgi vanem. Kui ausalt öelda, siis ametlike dokumentide järgi oli tollal 78aasane Richardes Edwarde suguvõsa ainus elusolija. Loomulikult, külas oli veel mitmeidki samasuguste ruugete juuste ja tumedate silmadega last, ent abielu kõrvalpõigetena polnud neil vähimatki õigust lossile. Richardes armastas seda kohta iga oma ihurakuga. Tema parimad teosed „Lossivaimude ülestunnistused“ ja „Viimase päeva viimane hetk“ valmisid siinsamas lõunatiiva tornis.
Kuid ta oli liiga vana, liiga omaette kirjutamisse süvenenud, et leida veel naine ja muretseda pärija. Seega, peale pikka mõtlemist otsustas ta, et ehk läheb ka mõnel tulevasel põlvel vaja ranget ja head kooliharidust. Seetõttu, otsustas ta pärast pikka mõtlemist, et Delarani lossist ja kõrvalhoonetest saab erakool. Lisatiitli „kuninglik“ sai kool juurde 1905. aastal, kui kuningas Edward VII kooli sellise otsusega austas.
Esialgsetest hoontest on kahjuks alles ainult peahoone ja metsas väike metsamõis, kus viibides Richarde Edward inspiratsiooni ammutas. Loomulikult, pole me alati olnud sedavõrd võimsad. Sajandite jooksul on olnud ka aegu, kus koolis käis aastas vaid paarkümmned õpilast, kuid viimasel ajal on õpilasi olnud 132 ja igale vabale kohale on üsnagi tugev konkurents.
Hetkel kuulub Delarani Kuningliku Erakooli alla 10, 11 ja 12 klass, seega on koolis korraga kolm lendu. Igas lennus on maksimaalselt 44 õpilast ja iga lend jaotub omakorda kaheks rühmaks, kus on 22 õpilast – 11 poissi ja 11 tüdrukut. Eratunde võtavad ka lähedal asuvate külade õpilased ja paljud inimesed hoiavad oma hobuseid erakooli tallis. Kõige rohkem on meil rahvusvaheliselt tuntud äriinimeste ja teiste kuulsate inimeste lapsi. Loomulikult on meil ka hetkel riigis viibivate diplomaatide võsukesi, kes soovivad teadmisi omandada linnakärast eemal. Tahaksin rõhutada sedagi, et igal aastal antakse ühele õpilasele võimalus asuda Delarani Kuningliku Erakooli kümnendasse klassi. Spetsiaalse Delarani stipendiumi abil kaetakse tema kolme aasta kulud. Ma ei kavatse hetkel rääkida lähemalt kandideerimise tingimustest, sul pole vaja neid teada.
Põhimõtteliselt ongi selline meie kooli lühiajalugu. Kas on küsimusi?“
Viisteist minutit kestnud jutuajamisega, mis hõlmas ka fotoalbumitest piltide väljavõtmist ja vanade lagunenud raamatute lehitsemist, jõudis lõpuni Taanielile kooli tutvustav loeng. Taaniel ja direktriss Carnes istusid parasjagu viimase kabinetis, mis asus lossi lõunapoolsemais tornis. Seetõttu oli kabinet üsnagi pisike, mahutades vaid ühe raskest tumepruunist puust lauda, kahte mugavat pehmet tugitooli, kuhu võisid istuma vajuda vestlusele tulijad, range ja kõvem tool direktrissi jaoks, baarikapp selleks, et tõenäoliselt edendada mõnda rasket vestlust ja kolm kitsast kõrget raamaturiiulit. Nendel siiski ei trooninud enamuses mitte raamatud, vaid pigem erinevad autasud ja fotod kooli varasematest lõpetajatest, nagu Taaniel eeldas. Laua peal oli ka uuema tehnoloogia arvuti, printer ja telefon. Tõenäoliselt ainsad terves koolis, kui arvutiklass kõrvale jätta.
„Küsimusi ei ole,“ ütles Taaniel kangelt, tõstes pilgu direktrissi sinakatelt silmadelt ja üritas raskete tumepunase kardinate vahelt õue piiluda.
„Suurepärane, hetkeseisuga, kuigi ma olen kindel, et lähema viie minuti jooksul tekib sul nii mõnigi küsimus. Siiani pole ükski õpilane lahkunud küsimusi esitamata,“ teatas direktriss Carnes kerge muigega ja pöördus monitori vaatama.
Taaniel turtsatas kergelt ja lubas endale möönduse, sättides käed rinnule risti ja lasi lõua natuke allapoole. Kabinetis jätkus vaikus, mis oli valitsenud ka nende kohtumise hetkel esiukse trepil. Nüüd küll lõhkus tuule asemel vaikust trükiklõbin ja hiireklõpsakad. Umbes pool minutit mustrilise vaiba jõllitamist hiljem, hakkas hallikas printer surisema.
„Nii, siin on sinu tunniplaan,“ lausus direktriss Carnes kergelt ja võttis äsjaprinditud paberilehe. „Ma soovitan sul mitte tundidesse hilineda, õpetajad ei suhtu sellesse kuigi hästi. Kui sa imestad, miks pole kusagil kirjas, kus tund toimub, siis see on seetõttu et sa saaksid kiiremini teiste õpilastega tuttavaks. Küll nemad teavad. Yenny ootab sind vestibüülis ja näitab ette sinu toa. Voodi, millel on voodiriided peal, on sinu voodi. Võid minna,“ lõpetas naine, ulatades üle laua paberilehte Taanielile.
Noormees sirutas end kiirelt ja napsas veel üsna sooja lehe, et sellele pilk peale heita. Paberilehe kätte saanud, valmistus poiss tõusma, kuid vajus koheselt tagasi istuma.
„Kuigi ma arvan, et te olete äärmiselt korralik inimene, tundub, et te olete hetkel ühe vea teinud,“ lausus Taaniel kergelt kulmu kortsutades, kui tema rohelised silmad vilkalt üle tabeli liikusid.
Direktriss Carnes kergitas kergelt kulme, olles justkui üllatunud: „Nii, ja see viga on?“
„Mul ei saa olla päevas kümmet tundi!“ teatas Taaniel põlastavalt ja viskas paberilehe tagasi lauale.
Direktriss võttis paberilehe kätte ja saatis sellest pilgu üle. Taaniel aimas, et tõenäoliselt sellele olukorrale naine vihjaski, kui ütles, et keegi pole veel küsimusteta lahkunud. Pärast ebavajalikku ülekontrollimist sirutas direktriss tunniplaani tagasi poisi poole.
Taaniel võttis selle veelgi rohkem kulmu kortsutades vastu ja jäi ootama direktrissi vastust.
„Tunniplaan on täiesti õige. Ma ei saa aru milles on probleem,“ lausus Carnes kergelt ning kallutas pead veidi viltu, et kuulata Taanieli vastuväidet, just nagu iga õpilane tunniplaani nähes seda tegi.
Taaniel oli kergelt jahmunud. Tema vanas koolis oli juba seitsme-kaheksatunnine päev erakordselt pikk. Aga siin algas esimene tund kell kaheksa ja viimane lõppes viis! Esmaspäeviti koguni kell kolmveerand kaheksa!
„Kergelt seadusevastane või mis,“ lausus Taaniel pilkavalt, heites naisele küsiva pilgu.
„Aga absoluutselt mitte! Muidugi, me ei tee minimaalse õppekava järgi ja rihime pigem maksimumi aga ma võin garanteerida, et kõik on korras,“ ütles Carnes rahuloleva tooniga ja kallutas pead teisele poole. Nüüd tuleb virisemine sellel teemal, et lubatud töötundide arv on ka seaduste järgi vähem ja et vanemad kaebavad kooli kohtusse, seega jäi direktriss ootama seda, et saaks vastulauseid anda.
Kuid naise üllatuseks tõusis Taaniel püsti, murdis paberilehe kokku ja pistis pükste tagumisse taskusse. „Hüva siis. Mis ma muidu siin seni teen, kuni kooliaasta algab?“ küsis noormees jahedalt, vaadates naisele ülevalt alla.
Direktriss, kes suutis hästi varjata küsimustelaviini puudumisest tekkivat üllatust lükkas tooli eemale ja tõusis samuti püsti, üritades jätte muljet, et ta pidigi just praegu raamatud ja albumid tagasi riiulisse panema. Tegelik põhjus oli hästi arusaadav – ei võinud ju üks kooli autoriteet lasta endale ülevalt alla vaadata.
„Sul on võimalus veeta aega raamatukogus, uurida nende ainete tutvustusi, mida sa varem võtnud pole, kasutada jõusaali ja ujulat,“ ütles Carnes, pannes riiulisse viimase nahkköites raamtu, mis tal käes oli. „Mõne aja pärast tuleb ka ratsatreener preili Morantes tagasi ja siis on sul võimalus hakata ka tallis käima. Jalutada võid kogu kooli territooriumil. Üle müüri pole mõtet ronida. Külad on väikesed ja saadakse kohe aru, kui on mõni võõras inimene,“ lisas Carnes ja suundus tagasi laua taha seisma.
„Teised õpilased hakkavad saabuma tõenäoliselt homme või ülehomme. Paneksin sulle südamele ka selle, et käies siin koolis kannad sa koolivormi. Oma riided leiad sa voodi pealt,“ lõpetas direktriss ja vaatas silma pikakasvulisele noormehele, kes tundus oma mõtetega kuskil kaugel eemal olevat.
„Nüüd on sul võimalus helistada vanematele, et teavitada kohalejõudmisest,“ jätkas direktriss ja võtnud laualt juhtmeta telefoni, sirutas selle Taanieli poole. Valitses järjekordne vaikusehetk. Direktrissile oli ääretult tuttav olukord, kus kohalejõudmisest teatav laps algul karjub vanemate peale, et ta sellisesse kolkasse saadeti ja aastake hiljem tänab. Sarnast käitumist ootas ta ka Taanielilt ja raputas korra nõudlikult telefoni hoidvat kätt.
„Ei aitäh,“ vastas Taaniel pisut karedalt, pöördus ringi ja väljus rutaka sammuga kabinetist. Küll direktriss helistab ise ta vanematele, ja teavitab poja kohalejõudmisest, kui ta muidugi nad kätte saab keset kiiret tööpäeva.

I do you, you do me
Ei tegelt, nagu ma ennem ütlesin, siis mulle meeldib, huvitav on algusest lugeda
Aga tahaks juba UUSI osi kah Savi, pane kõik osad järjest siia üles

Rahu rahu Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Pealegi ma loen ise ka algusest peale üle alles. Lollid kirja- ja loogikavead on sees.

IV
Taanieli tuba asus kolmandal korrusel, idatiiva kõige tagumises otsas. Taaniel kõndis üllatunult ringi vaadates mööda koridori toa number 6I poole. Tavaliselt olid isegi väga kalliste erakoolide internaadid üpriski tavalises seisus. Kohe kindlasti polnud põrand paksudest tammepuulaudadest, seinapaneelid kaetud vanaaegse hõbedase ja sinakasrohelise mustriga tapeediga. Ja siiani polnud Taaniel näinud ühtegi erakooli, mille internaadi seintel oleksid olnud loodusejärgi tehtud maalid. Tavalistes koolides oleks keegi need tõenäoliselt kohe seina pealt maha rebinud. Kuid järelikult siin olid kombed teised.
Lisaks maalidele olid seinal ka lambid, mis juba praegu põlesid ja õrna valgust andsid. Uksed olid tumedad, peal metallist väänatud number ja metallist ümmargune link. Asi, mis poisile kohe silma jäi, oli see, et linkidel ei olnud lukukohta. Järelikult ei käinud siin uksed lukku. Aga noh, ega õpilastel ka eriti selliseid väärtasju kaasas polnud.
Koridor oli üpris pikk, kuid varasematest kogemustest teadis Taaniel, et koridori läbimiseks kuluv tunduv aeg on pöördvõrdes ajaga, mis selles internaadis veeta. Praegu veetis Taaniel aega iga pildi juures: krussis karvaga lambad söövad kiviaedade juures; talulapsed mängivad puude all; üksik hobune lamab keset rohelist aasa.
Üpris tüki aja pärast jõudis ta koridori lõppu. Seal asetus kolm tumepruuni ust, millest parempoolne pidavat siis Taanielile kuuluma. Uksenuppu pöörates käis plõks ja uks avanes. Tänulikult märkis Taaniel mõtetes, et vähemalt siin ei kriiksunud uksehinged nagu piinatud hinged. Sest nagu Taaniel enne tähele pani, olid koridoris lisaks ruumide ustele ka wc-uksed, ehk järelikult tubades wc-sid polnud. Ja kui ka toauks kriiksunuks nagu peauks, oleks iga kord, kui toakaaslane wc-sse läheb garanteeritud ülesärkamine ka kõige magusamatest unenägudest.
Noormees sulges enne tuppaastumist hetkeks silmad ja tunnetas vaikust. Ta oli jälle uues kohas. Seekord kaugel, väga kaugel, vanast kohast ning põhimõtteliselt oli tal sundlus leida uued inimesed ja uued tuttavad. Vaikus oli siiski midagi väga erakordset. Isegi siis, kui ta oli vanaisa maja kõige kõrgemal korrusel kõige kaugemas nurgas, oli temani kuulda Londoni tänavasuminat. Isegi siis, kui ta end masendusest täiesti täis jõi, niimoodi et midagi ei tunneks, ja ta koidikul mõnes peoruumis viimasena üleval istus, isegi siis kuulis ta hingamist, norsatusi, suudlemist ja muid hääli, mida teevad purjus inimesed. Aga siin oli praegu vaikus. Täpselt senikaua, kuni keegi otsustas,et tal on vaja ilmtingimata välisuksest sisse tulla ja vali kriiksatus kolmanda korruseni kostis.
Häiritult avas Taaniel silmad ja heitis esimese pilgu toale, kus ta pidi elama vähemalt järgmise aasta, kui mitte kolmgi.
Kohe ukse vastas oli tugev pruun kirjutuslaud, millel oli laualamp, hunnik ümbrikuid ja puhast kirjutuspaberit. Laua taga oli tugeva seljatoega tool, mille pehmel istmekattel oli samasuguse muster nagu keset tuba oleval paksul vaibal.
Lauast edasi vaadates oli kõrge pruun riidekapp, mille uksenupud kujutasit metallist hundipead. Sisenedes jäi kohe paremale esimene voodi. Voodis oli madrats ja padjapüürita kohev padi. Järelikult polnud see tema voodi.
Taaniel astus sammu edasi, tõmbas kohvri järgi ja pani ukse vaikselt kinni. Toa parempoolse seina ääres oli veel üks alasti madratsi ja padjaga voodi. Nende kahe voodi vahel seisis täpselt vastu seina veel kaks kõrget hundipeanuppudega kappi, seega järeldas Taaniel, et tema tuba on kolmene.
Toa keskele seisnud, pööras ta pea vasakule ja nägi voodit, mille tekk oli tumesinise triibulise tekikoti ja padi samast komplektist padjapüüri sees. Voodit kattis arusaamatu mustriga päevatekk. Kergelt naeratades, sai Taaniel aru, et see on õige voodi. Võiks öelda, et parim koht terves toas. Tuppa tulles polnud voodit kohe nähagi, sest kapp oli ees ja otse voodi kohal oli aken, kust sai välja vaadata, kui tekib unetu hetk.
Taaniel istus voodile, mis tema raskuse all natuke vajus ja vaatas juukseid sasides toas uuesti ringi. Iga voodi kohal oli korktahvel ja mõned knopkad. Tõenäoliselt selleks, et vajaliku materjali sinna kinnitada. Ka oli iga peatsi kõrval väike öökapp pisikese lambiga, et kui sa tunned vajadust öösel lugeda (või õppida) siis sinu soovid ei häiriks teisi magajaid.
Taaniel haigutas laialt. Kuigi reis oli lihtne, oli see ta üpris ära väsitanud. Ning mis seal salata, tegelikult hakkas juba ka üpris õhtu kätte jõudma. Poiss tõusis püsti ja kõndis oma nahkkohvrini, mis siiani ukse ees seisis. Kohvri kapini tõmmanud, sirutas ta käe ja tegi kapiukse lahti. Kapp oli ruumikas. Pool kappi oli mõeldud riietele, mida hoitakse riidepuude otsas, ülemine pool ülejäänud kapist olid riiulid ja alumises osas olid jalanõudesahtlid. Kapi siseküljel oli üks toru lipsude jaoks ja peegel. Mõningase üllatusega vaatas ta riideid, mis juba kapis valmis olid.
Tavaline koolivorm kahes eksemplaris, spordiriietus, ujumisriided, kerge mantel ja vabaaja koolivorm. Taaniel näperdas oma nahkmantlit, mille ta oli alles see kevad ostnud ja mida ta alati kandis. Selle järgi kutsusid paljud teda naljaga lendavaks surmaks, sest poisil oli harjumus hõlmu lahti hoida ja kiirelt kõndides läksid need tõesti laiali nagu tiivad. Pärast poisi vanaisa surma see hüüdnimi kadus. Ja praegu tundus Taanielile, et ta peab mantlist loobuma.
Suud kokku surudes võttis ta mantli seljast ja pani hoolikalt riidepuule. Sama tugevalt suud kokku surudes, kooris ta ka ülejäänud riided seljast, kuni seisis vaid hallide bokserite ja sokkide väel. Korraks oma kehale peeglist pilgu heitnud, võttis ta kooli vabaaja riietuse: mustad teksad ja helekollane t-särk kooli vapiga. Poiss keeras end korra peegli ees, riided istusid kui valatult. Eks siis sellepärast kaks nädalat tagasi vanemad käskisidki tal rätsepa juurde minna, et mõõte võtta. Ja Taaniel arvas, et nad tahavad lasta lihtsalt talle paremini istuva ülikonna teha...
Ega tal palju siia kappi lisada polnud. Kohvrist oli vaja välja võtta vaid pidulik ülikond, aluspesu, sokid ja igaks juhuks kaasa haaratud soe kampsun. Kuigi, tõenäoliselt ilmub talve saabudes kappi ka spetsiaalsetes värvides ja vapiga kampsun. Kohver tühjaks tehtud, surus Taaniel selle kapi tagapõhja, aimates et tõenäoliselt tal seda enne vaja ei lähe kui kooliaasta lõpeb ja ta kodu poole suundub. Muidugi juhul, kui ta nii palju koolireegleid ei riku, et ta kooli jäetakse. Ennast teades oli selline võimalus isegi täitsa reaalne.

Jasmin
Jasmin avas kulmu kortsutades kriiksuva ukse. Ta oli varem kolmel korral sellest uksest sisse astunud, esimest korda oma pool aastat tagasi ja siiani polnud keegi raatsinud natukene õli väsinud hingedele tilgutada.
Esmakordne külaskäik Delarani oli siis, kui tuli välja, et ta kuulub oma piirkonnast viie stipendiumitaotleja hulka ning oli nõutav, et ta tuleks Delarani uut sisseastumistesti tegema.
Teist korda külastas ta kooli maikuus, kui ta oli üleriigiliselt paarikümne parima seas ja nõutav oli vestluse läbimine direktrissi, psühholoogi ja paari õpetajaga. See oli ebameeldivaim kogemus tüdruku senises elus. Kui enne testi olid kõik veel sõbralikud, rääkisid, arutlesid ja tegid nalja, siis seekord valitses direktrissi kabineti ukse taga vaikus. Need, kes välja tulid kas naeratasid või grimmassitasid ent rohkem ei rääkinud sõnagi selles, mida uuriti. Muidugi, pole vaja imestada miks: mida rohkematel inimestel intervjuul hästi läheb, seda raskem on ju neil endal sisse pääseda. Ja nii valitseski jäine vaikus, põrnitsemine ja aknast väljavahtimine.
Kolmas kord tuli Jasmin siia juba ääretult rõõmsana juunikuus, kui talle helistati koju ja öeldi et tema, Jasmin McCall, on osutunud terve Suurbritannia peale väljavalituks, kellele garanteeritakse järgnevaks kolmeks aastaks tasuta õppekoht Delaranis, kõik kulud kaetud. Siis pidi ta tulema koos vanematega, et kirjutada alla mitmele lepingule.
Ausalt öeldes oli Jasmin enam kui õnnelik. Kasvõi sellepärast, et muidu oleksid siiasõiduks kulutatud rahasummad asjatud olnud. Võib-olla tõesti, ei tähendanud need summad mõnele Delarani õpilasele midagi, aga Jasmini müüjast ja laotöölisest vanematel oli vaja üleval pidada ka nooremat õde-venda. Muidugi olid tüdruku vanemad sellise saavutuse üle ülimalt uhked ja rääkisid kõikidele võimalikele inimestele, et nende vanim laps asub õppima Delarani Kuninglikus Erakoolis.
Jasmin lasi uue kriiksatusega ukse kinni ja jäi ootama. Hoolimata sellest, et ta teadis ääretult hästi, kus asub direktrissi või mõne muu koolitöötaja kabinet, eelistas ta seista keset kivipõrandaga fuajeed ja pigistada oma pisikese, natuke viletsa ja kulunud kohvri käepide. Oma vormiriiete saamiseks oli ta soovi avaldanud augusti alguses ja Delarani direktriss tuli niivõrd palju vastu, et vormiriietuse üks osa saadeti talle koju. Seega oligi tal juba praegu seljas sügisene poolmantel, lühike kollase-mustaruuduline seelik, valge triiksärk ja seelikuga samas mustris lips.
Paar minutit oodanud, jõudis Jasmin arvamusele, et niipea kedagi ei tule. Korraks välgatas ta peas läbi mõte minna kedagi otsima, kuid idee kadus sama kiirelt kui tuli. Koolis teati, et ta saabub see kellaaeg ja küllalt keegi tuleb vastu, kui aega saab.
Seetõttu istus Jasmin pigem suure akna all olevasse punase polstriga mugavasse tooli ja tiris kohvrist välja väikese joonistusploki koos musta pastapliiatsiga. Hajameelselt kitsa musta raamiga prille kohendades lehitses ta plokki seni, kuni jõudis poolelioleva tiibadega kassi pildini ning asus seda lõpetama.
Viis minutit hiljem, kui Jasmin oli jõudnud kassi vasaku tiiva hoosulgede viimistlemiseni, kuulis ta lõpuks kontsaklõbinat, mis ligines suure keerdtrepi poolt. Jasmin suskas ploki umbropsu tagasi kohvrisse, surus ka pastaka järgi ning tõusis püsti.
Allakõndija oli loomulikult direktriss, kes süvenenult oma märkmiku lehitses. Viimaselt trepiastmelt põrandale astunud, tõstis naine pilgu ja vaatas kohmetult ukse ees seisvat tüdrukut. Musta mantli paar ülemist nööpi olid lahti ja paistis koolilips, blondid juuksed olid hoolikalt sirgeks kammitud, tukk otsekui loodiga tõmmatud ning prillid seisid ninal sirgelt. Muidu võinuks arvata, et tegemist on rahuliku ja tasakaaluka tütarlapsega, ent põskedele ilmunud tumepunane varjund andis märku, et tal on ebamugav direktrissi pilgu all seista.
„Tere Jasmin,“ lausus direktriss kergelt naeratades ja heitnud viimase pilgu märkmikku, sulges selle. „Ma just vaatasin kalendrist, et sa pidid praegu saabuma. Anna andeks, et ma õigeaegselt ei tulnud. Teised õpilased hakkavad ka varsti saabuma ja kontrollisin tube üle.“
„Pole hullu, madame, ma ei oodanud kaua,“ lausus Jasmin naerates ja haaras kohvri sanga kätte.
Direktriss viipas käega ja Jasmin asus kuulekalt tema kannul trepist üles minema.
„Niisiis, tunniplaan ja koolivorm on sul käes?“ päris naine esimesele trepimademele jõudes ja lubas endal ühte pilgu Jasmini poole heita.
„Jah, kõik on mul olemas,“ vastas Jasmin kergelt hingeldades. Ta ei teinud üldse trenni ja isegi niivõrd pisikese kohvri ülesvedamine oli tema jaoks raske.
Edasine jalutuskäik Jasmini toani kulges vaikuses. Tüdruk ei raatsinud isegi pead tõsta, et ruumides vaadata. Ta teadis täpselt kus mis asus, milline on tema tuba ja milline tema voodi, selle sai ta selgeks juba siis, kui talle eelmisel külaskäigul ringkäiku tehti.
Direktriss seisatas toa number kolm ees ja lükkas ukse lahti. „Nii, sinu voodil on siis voodiriided olemas. Vajaminevad asjad leiad voodi pealt või kapist ja kell kaheksa on õhtusöök, kuhu oled oodatud,“ lausus Carnes Jasmini väsinud näkku vaadates.
„Aitäh madame,“ vastas Jasmin tänulikult ja astus tuppa, millest saab tema uus ning tunduvalt luksuslikum kodu.

Taaniel

Taaniel oli veetnud toas aega tukkumisega. Kui uni ära kadus, õngitses ta öökappi peidetud raamatute hulgast välja väikeseformaadilise seiklusraamatu, mille ta vanaisa raamaturiiulist kaasa oli haaranud. Muidugi ei takistanud üks raamat heitmas pidevalt pilke väikesele kellale, et näha punast sekundiseierit aeglaselt ringe tegemas: 30 minutit ja siis on kell seitse, 20 minutit ja siis on kell pool kaheksa, 15 minutit ja siis on kell kümme enne kaheksat.
Täpselt viis minutit enne kaheksat tõusis Taaniel püsti ja lõi raamatu kinni. Korra kätega läbi juuste tõmmanud, astus noormees toast välja ja käsi taskusse pannes kõndis kiirustades mööda magamistubade koridore, läbi lennu puhketoa ja mööda treppe, et jõuda esimesel korrusel asuva sööklani. Muidugi, siin koolis ei olnud söökla nimi söökla, vaid söögisaal.
Söögisaali uksed olid kõrged, tumepruuni värvi ja ehedate kaunistatud linkidega. Mööda vaikset koolihoonet sinnapoole kõndides, kortsutas Taaniel kulmu. Kui see uks ka suletud on, siis kavatseb ta hoolimata autoriteetsest direktrissist talle otse näkku öelda, milline haiglane koht see kool päriselt on.
Õnneks või kahjuks noormehel sellist võimalust ei tekkinud, sest link vajus kergelt alla ja avas kahepoolse ukse parempoolse ava. Taaniel kuulis kohe söögisaalist vaikset jutukõminat ja huvitaval kombel ka tasast klassikalist muusikat. Üle läve astunud silmas ta saali kaugeimas otsas viite vanemat naist, kes istusid direktriss Carnesiga ühes lauas. Järelikult olid kooli juba ka mõned õpetajad jõudnud.
„Oh, Taaniel, tore et sa ei hilinenud,“ lausus direktriss valjult, nähes kuidas uus õpilane kohmetult ukseavas seisma jäi. Tõesti, Taaniel ei osanud valida, millise laua taha paarikümnest ta just istuma peab. Kiirelt silmadega loendades sai ta kokku 25 valge pika linaga kaetud lauda, iga laua ümber kuus tumepruuni tooli, mis haakusid suurepäraselt tumeda põrandaga. Seinal oli hele tapeet, millel lähemal vaatlusel võis märgata reljeefset vapimustrit. Direktrissi laua taga seinal oli väga suur loodusmaal, mis kujutas lähedalasuvat küla harmoonilisel suvepäeval.
„Sinu laud on seal,“ direktriss osutas viisakalt käega suunda „ja nagu sa näed, sööb seal juba sinu klassikaaslane Jasmin,“ lausus Carnes säravalt naeratades ja pöördus seejärel tagasi ahjuprae söömise juurde.
Enda nime kuuldes, pillas Jasmin piisavalt valju kõlksatuse saatel kahvli taldrikule ja vaatas selja taha, et näha liginemas pikakasvulist tumedate juuste ja särava naeratusega noormeest. Tahtmatult valgus tüdruku näole puna ja ta üritas kiirelt kahvlit kätte haarata.
„Tere, ma olen Taaniel,“ lausus noormees lauani jõudes ja sirutas käe.
Jasmin libistas kiirelt oma peo Taanieli omast läbi ja pomises miskit omaette, ise taldrikut vaadates.
Taaniel istus Jasminist koha võrra paremale. Piisavalt ligidale, et vestlust arendada, ent samas ka piisavalt kaugele, et mitte hirmutada toda häbelikku tüdrukut.
Imestunult vaatas Taaniel oma taldrikut, mis oli serveerimiskaane all laua keskele jäetud, et noormees saaks ise koha valida. Poiss tõmbas huvitatult taldriku ligemale ja eemaldas kaane. Tavaliselt käis kooli sööklates ikka sedamoodi, et kõik seisid järjekorras ja võtsid ise toitu. Säärane serveering oli harjumatu. Kuid ehk oli see erandjuhus, sest nagu näha, ei olnud terve kooli peale veel kümmetki inimest kohal.
Katte alt avastas Taaniel krõbekuldsed ahjukartulid, ahjus praetud sealiha tüki ja toorsalati. Tahtmatult neelatades võttis poiss siniste salvrätikute seest söögiriistad ja asus esimest tükki lõikama.
„Kas sa jõudsid ka alles siia, või oled juba mitmendat päeva?“ päris Taaniel Jasminilt pärast mõneminutilist söömist.
Tüdruk neelatas. „Täna jõudsin,“ vastas ta vaikselt, samas kui tema kaelalt hakkas näo poole õrn puna levima.
„Ja kuidas sulle siiani meeldinud on,“ jätkas Taaniel huvi tundes.
„Normaalne,“ vastas tüdruk veelgi vaiksemalt kui enne. Seejärel tõusis ta kiirelt püsti, asetas lauariistad korralikult taldrikule ja öelnud Taanielile „Head õhtut“ kiirustas söögisaalist välja.
Noormees kergitas üksnes kulme. Kui ta peab selle tüdrukuga terve kooliaasta samas lauas sööma, siis jääb Jasmin vist nälga, mõtles Taaniel Jasmini poolelijäänud roale pilku heites. Kuid õlgu kehitades leidis ta ka kohe, et see pole tema asi, kui tüdrukud temaga samas lauas süüa ei suuda. Taaniel lõikas ahjulihast järgmise tüki, jätkatest söömist.

Jasmin
Jasmin kiirustas kolmandale korrusele. Teda ärritas see, et oli sedamoodi võpatanud klassivenna tuleku peale ja et ta ei suutnud endiselt oma punastamist kontrolli all hoida. Pahaselt sisenes ta idatiiva puhketuppa, mis oli mõeldud just nimelt kümnenda klassi õpilastele.
Ruum oli suur, piisavalt mahukas, et korraga saaks seal lõõgastuda vähemalt pool lendu. Hetkel oli ruum veel küllalt vaikne. Muidugi, kui kooliaasta algab on tumeda tapeediga ruum täis saginat, lobisemist. Natukese ajaga tekivad esimesed armukolmnurgad, suudlemine, kallistamine, puhketoast läbikiirustamine, et jõuda oma tuppa.
Jasmin ohkas ning heitis pilgu suure diivani poole, mis asus täpselt akna all ja millel istudes sai imetleda vaadet kooli ette. Ukse kõrval asuvast lülistist sisetuled kustu pannud, vajus Jasmin suurele pehmele diivanile istuma, tõmbas jalad kronksu ja jäi üksisilmi vaatlema mustavas pimeduses helendavaid tulesid.
Natuke hiljem ärkas Jasmin võpatades üles ja tema süda pidi kurku tõusma, kui tabas, et ta pole oma kodus omas voodis. Ärevalt hingates ja kätega ümbrust kobades, tuli Jasminile meelde, et ta on koolis. Kaugel oma kodust, voodist ja perekonnast.
Pisaraid alla neelates, hüppas Jasmin püsti, kiirustas ukseni ja vajutas lülitist uuesti tule põlema. Hele valgus tegi ta silmadele korraks haiget, ent paar korda pilgutanud, sai ta enesevalitsemise tagasi ja käed rinnule risti seadnud, kõndis läbi toa ja mööbliesemete vahel manööverdades oma toa poole.
Väike punane kell Jasmini öökapil näitas, et aeg on magamaminekuks alles varajane. Kõigest pool kümme. Seega oli ta oma tund aega lihtsalt puhketoas maganud. Ja kas see kutt, klassivend oli temast mööda läinud? Teda näinud ja tema üle naernud? Jasmin võpatas säärase mõtte peale. Voodile istuma vajunud, haaras ta öökapist musta joonistusploki ja asus enda rahustamiseks pilti joonistama.

Taaniel kohtub toakaaslasega
Taaniel võpatas ärkvele, kui kuulis toaukse vaikset käginat. Noormees tõstis padjalt pea ja hõõrus silmi, et aru saada, kes just tuppa sisenes. Esimese asjana kuulis ta ohatust ja seejärel ukse kinniklõpsatust.
Taaniel tõmbas korra veel käega üle näo ja sasis juukseid.
Kõlas kolksatus.
Taaniel kergitas end, nii et ta toetus küünarnukkidele ja sai juba erksamana ukse poole vaadata, mida varjas kapp.
Kostis veel üks ohe ja kriiksatus, nagu keegi tiriks midagi rasket mööda puitpõrandat.
Kulmu kortsutades heitis Taaniel pilgu kellale. See näitas alles varajast, kella kaheksast hommikutundi.
Kapi tagant ilmus nähavale teksadesse pressitud tagumik, mille omanik liikus nähtavasti selg ees.
„Tere,“ lausus Taaniel süngelt, lootes et tal on au teada saada, kes säärasel kellaajal tuppa murrab. Reaktsioon mis järgnes, oli aga ootamatu.
Turske tagumikku punapäine omanik hüppas peaaegu kümne sentimeetri kõrgusele õhku, karjatas ja pöördus Taanieli poole, olles hüppevalmis eluka asendis. Sekund hiljem ta röögatas, kui lahtilastud kohver jalale kukkus. Ulgudes kargas haaras ta jalast kinni ja hüppas ühel jalal.
Taaniel kergitas oma tumedaid kulme veelgi kõrgemale ning liigutas end, et saaks toetada selja vastu voodipäitsit ja jälgida, kuidas punapea justkui sõjatantsu tantsis.
Punapea jõudis uuele tasandile, toetas jala vaikselt maha, vandus paar korda ja siis vaatas uuesti voodis lebava palja ülakehaga poisi poole.
„Sa ehmatasid mind,“ ütles ta kergelt süüdistava alatooniga.
„Pole minu probleem, et sind ei hoiatatud magava toakaaslase suhtes.“
„No sa oleksid võinud vaiksemalt tervitada.“
„Aaa, et sosistada:“Tere kallis tundmatu, ära ehmata,“ samas kui sina võisid selle neetud uksega mingil imekombel kägistada, puhiseda nagu auruvedur ja vedada kohvrit mööda põrandat ning tagatipuks mind sellega üles ajada?“
Punapea naeratas: „Okei, sinu võit. Ma olen muidu Jasper Emanuel Wilion.“
Taaniel tõstis käe ja viipas tervituseks. „Ma olen Taaniel de Bismarck.“
Jasper vedas kohvri voodini, mis oli uksele kõige lähemal. Üllatusega pani Taaniel tähele, et ka see voodi oli nüüd tehtud. Millal see veel juhtus?
Noormees istus voodile, mis tema pisut liigse raskuse all vajus natuke. „Kaua sa siin juba olnud oled?“
„Eile õhtupoolikul saabusin. Kas sinuga tuli veel inimesi?“ päris Taaniel. Ta tõesti soovis, et viimane toakaaslane jõuaks kohale enne, kui homme hommikul, et teda jälle üles äratada.
„Oojaa, terve bussitäis. Kuid mul pole õrna aimugi, millised neist minuga samas klassis käib. No okei, mõnda tean, aga otseloomulikult mitte kõiki.“
Taaniel lükkas teki pealt ära. „Egas midagi siis. Kui mind juba nii vara üles peksti, tuleb midagi teha ka.“ Noormees tõusis püsti ja kõndis bokserite väel kapini. Sealt otsis ta välja pikad dressipüksid, tossud ja helekollase t-särgi.
„Eee... sa lähed jooksma?“ päris Jasper pisut uskumatul ilmel.
„Mhm,“ mõmises Taaniel särki selga tõmmates. „Praegu ei tohiks väljas kedagi olla ka, kui kõik sissekolimisega ametis on. Sa ei soovi tulla?“
Jasper raputas ägedalt pead. „Jooksmine pole minu teema.“
„Eks ise tead,“ vastas Taaniel õlgu kergitades. Tossupaelad tugevalt kinni tõmmanud, viipas ta uuele toakaaslasele käega. „Pärast näeb siis,“ avas ukse ja astus välja.
Jasper vajus väsinult voodile pikali. „Miks just tema pidi sattuma mingi spordihulluga samasse tuppa?“
Taaniel väljus väikesest tagauksest, mille ta eile avastanud oli. Tõenäoliselt oli või on see siiani kasutusel teenijate uksena, arvestades selle varjatust ja kitsast treppi. Otseloomulikult võis see olla ka aadlidaamide ja härrade armukestele mõeldud salatee, kuid siis alanuks see tõenäoliselt mõnest toast, mitte koridorist.
Välja jõudes kuulis noormees lossi eest kostvat suminat, millest eraldus rõõmuhõiskeid, naerulaginat ja valjemini lausutud sõnapaare. Tänades end eilse avastuse eest, astus Taaniel väikesele jalgteele, mis viis metsa sisse ning oli suuremas osas lossiga paralleelne. Vähemalt nii arvas Taaniel selle järgi, et puude vahelt oli aeg-ajal ka lossihoonet paistma.
Pool tunnikest hiljem oli Taaniel sörkides käänulise raja teise otsa jõudnud ja silmas nüüd lossi teist külge. Ootamatult kuulis ta aga kahe inimese küllaltki valju vestlust. Taaniel seisatas ja toetas hingeldades käsi põlvedele, samas pooleldi tahtmatult hääli kuulates.
„Saa aru, ma tahan siin ka uusi sõpru leida,“ ütles tüdruku hääl.
„Aa, samamoodi uusi sõpru nagu bussis selle blondi kutiga?“ küsis poisi hääl, mis tundus kõla järgi üsna tige olevat.
„Oh issand jumal, ta on sõber! Kas mul ei või siis vastassoost sõpru olla?“
„Olen ma seda keelanud?“
„No seda sa teed ju praegu!“
Taaniel muigas. Mingi pubekatüli. Ta ei viitsinud kunagi tüdrukul keelata vastassoost sõpru omada. Kui talle tundus, et tema tüdruk saab liiga lähedaselt mingi muu poisiga läbi, kõndis Taaniel minema. Ja alati tüdruk järges. Seega, polnud mingit mõtet stseeni korraldada.
Taaniel keskendus hingamisrütmile ja paarkümmend sekundit hiljem oli ta juba unustanud lähedusest kostnud vaidluse.
Jõudnud viimasele sirgele peatus Taaniel veel korra ja hüples natuke, et lihaseid lõdvestada. Läheduses murdus oks ja Taaniel pööras kiirelt pead, kuna muud aga sellele ei järgnenud, kummardus noormees ette, võttis hoogu ja startis viimaseks sprindiks.
Kivipostid vahetult enne treppi olid tema finišijooneks ja nendele liginedes, lisas noormees veel kiirust, et viimnegi jõud kasutatud saaks.
Kivipostidest nelja-viie meetri kaugusel olles kuulis ta kõrvalolevast sirelipõõsast raginat ja enne kui ta reageerida jõudis, oli ta kellelegi otsa jooksnud ja lendas maaliliselt murule. Inimene, kellega ta kokku oli põrganud, karjatas heledalt.
Viis sekundit hiljem oli Taaniel püsti karanud ja vaatas ehmunult mustade pikkade juustega tüdrukut, kes hetkel maas lamas ja poisile sama rabatult otsa vaatas.
„Oi andke andeks, tõesti ma ei näinud,“ sai Taaniel hetkega šokist üle ja sirutas tüdrukule käe, et teda püsti aidata.
Näost valge neiu ulatas Taanielile mustaks lakitud küüntega käe ja lasi end püsti tõmmata. „Tõesti, palun palun vabandust, ma ei teadnud, et siin inimesi käib,“ vabandas Taaniel veel enam.
Tüdruk vaikis, neelatas ja vastas siis: „Pole hullu. Ma – ma oleksin pidanud isegi tähelepanelikum olema.“
Kostis uus ragin, Taaniel vaatas uuesti sirelipõõsa poole ja avastas, et nüüd tormas sealt välja näost punane kõhna kehaehitusega poiss. Ta seisatas ning vaatas silmad punnis Taanieli ja võõra tüdruku vahele.
Samal hetkel taipas Taaniel, et hoiab endiselt tüdrukul käest kinni. Nüüd lasi ta kiirelt lahti, astus sammu tahapoole ja naeratas noormehele, kes nägi välja kui alamõõduline ründevalmis pull.
„Mis... siin... toimus...“ päris ta urinal, nähes silmnähtavalt vaeva, et end taltsutada. Tüdruk, kes siiani oli üksisilmi Taanieli vaadanud, liikus nüüd kiirelt võõra poisi kõrvale, pani talle käe ümber ja ütles rahulikult: „Ma koperdasin ja ta aitas mind püsti.“
Noormees puhises edasi. „Selline see välja küll ei näinud.“
„Aga oli nii. Ma jooksin ja vaatasin, et üks tüdruk on pikali,“ ütles Taaniel, minnes kaasa pika saleda tüdruku valega.
Võõras pööras kannapealt ringi, haarates kaasa ka tüdruku. Kivipostide vaheliset trepist alla kiirustades, heitis tüdruk üle õla ühe kiire pilgu ja naeratas, enne kui tõenäoliselt tema kallima poolt lausutud sõnad sundisid pilku tagasi pöörama.
Taaniel naeratas kergelt vastu ja raputas seejärel pead. Kui see kutt on tüdruku kallim, siis vaene tüdruk. Ausõna!

Samara
„Mida see nüüd tähendama pidi?“ raevutses Manson, kui nad jõudsid Taanieli kuuldeulatusest välja ja seisatas, tõmmates ka Samara seisma.
„Ära pigista mu kätt,“ vastas Samara ja rapsas käe lahti. Manson haaras tüdrukul kohe piha ümber kinni. Nüüd küll õrnemalt, et Samara jälle end lahti ei kisuks.
„Te hoidsite käest kinni! See pole ülesaitamine!“ süüdistas Manson, kui Samara uuesti kõndima hakkas.
„No issand jumal! Ta oli just mu püsti aidanud. Mis ta oleks pidanud kohe mu käest lahti laskma, kui ma kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemale kerkisin?“ tõstis nüüd ka Samara juba pisut häält. Miks kuradi pärast pidi Manson alati üle reageerima? Ega ta ju maas selle võõra noormehega ei aelenud. Kuigi, kui nüüd Samara korraks tagasi mõtles, milline too poiss välja nägi, siis pidi ta endale sisemuses tunnistama, et egas tal midagi selle vastu eriti olnud poleks.
„Sa ei pea ju võõrast kutist kinni hoidma, nagu ta oleks su ainus pidepunkt siin elus!“ jätkas Manson, õndsas teadmatuses Samara mõttekäigust.
Häiritud Samara lükkas Mansoni käe enda ümbert ära. „Mis ma oleksin siis pidanud seni maas lamama, kuni sa kohale jõuad ja mind üles aitad?“ päris tüdruk mürgiselt, ristas käed ja kiirendas sammu.
Manson vaikis. Ta ei osanud midagi vastata. Selle asemel sättis ta oma sammu Samara omaga ühte, kui nad tagasi lossi ette kõndisid. Sinna olid jäänud veel vaid paar õpilast, kes varahommikust ilma nautisid. Manson võttis Samaral käest kinni ja koos kõndis paar lossi.

Taaniel
Taaniel jõudis tagasi lossi ja esimese asjana läks wc-sse, et sealsest kraanist paar lonksu võtta. Tee peal oli ta möödunud väga paljudest uutest nägudest. Nüüd oli koolimaja pigem mesilastaru kui vaikne õpihoone, nagu veel eile õhtul oli olnud. Uutest nägudes jooksis ta aga neid täpsemalt vaatamata mööda. Täna keskpäeval pidi olema aktus, küll on tal sealgi aega kõik uustulnukad, või vanad rebased üle vaadata.
Kraanikausile toetudes vaatas ta korra peeglisse. Ta oli üks neist õnnelikest, kelle nägu ei läinud jooksmisel punaseks nagu vähk. See oli endiselt majesteetlikult heledat karva, higi leemendas vaid otsmikul ja kaelal. Lühikeseks lõigatud kastapruunid juuksed olid pidevalt hooletus, kuid kenas soengus ning smaragdrohelised silmad lisasid tema pilgule vaid võlu. Taaniel pühkis wc-paberiga suurema osa ära, otsustades toast rätiku võtta ja siis pesuruumi dušši alla minna.
Valmistudes toa ukselinki alla suruma, kuulis noormees enda üllatuseks kahte kõmisevat häält. Tundus, et ka tema teine toakaaslane oli kohale jõudnud.
„Tere,“ ütles Taaniel valjult, kui ta lõpuks tuppa sisse astus. Jutuvada lakkas kui noaga lõigatult.
„Hei, oli tore joosta?“ päris Jasper, kes parasjagu käed kukla taga voodil pikutaks.
„Täitsa mõnus,“ vastas Taaniel edasi sammudes ja siis ta nägi oma teist toakaaslast.
Taaniel vaatas endapikkuse heledapäise noormehega tõtt ja mühatas tervituseks. Teine ei raatsinud sedagi teha. Korraks kõverdas ta suud, mis võis olla nii muie kui ka irvitus ja pööras seejärel selja, hakkates öökapist midagi otsima.
Taaniel mühatas veel kord, astus tagasi, et kapist rätik ja pesuvahendid haarata ning väljus toast.
Viisteist minutit hiljem tuli Taaniel tagasi, juuksed niiskete salkudena rippumas ja rätik üle õla visatud.
„Kuidas sa siis siia jõudsid?“ päris Jan, pilku koomiksilt tõstmata. Taaniel avas kapiukse ja hakkas riideid otsima. Jasper jälgis mõlemat toakaaslast, hoidudes midagi ütlemast.
„Vanemad saatsid loomulikult. Mida muud siis,“ turtsatas Taaniel vastu ja pani spordiriided korralikult kappi.
„Heh, arvata oli,“ muigas Jan ja viskas koomiksi tagasi kapile. Seejärel tõusis ta voodile istukile, et vaadata Taanielile otsa, kes end samamoodi voodile istuma sättis.
„Kaua sa siis pagenduses oled juba? Aasta algusest saati?“
„Mitte päris. Eile õhtul jõudsin. Olen natuke ringi vaadanud, sportimisvõimalusi avastanud ja muud sellist jama.“
„Nohjah, vähemalt on huvitav olnud.“
Vaikus. Taaniel vaatas oma jalgu, Jani pilk oli aknast välja suunatud. Pärast mõneminutilist momenti, julges Jasper suu avada.
„Kust te siis üksteist teate?“ päris ta huvitatult, lootes, et seekord saab ta vastuse.
„Noh, lapsepõlvetuttavad. Vanemad said kunagi väga hästi läbi, me-“ ütles Taaniel.
„-käisime koos suvitamas, samas algkoolis ning muud sellist,“ jätkas Jan sujuvalt.
Üllatunud Jasper raputas pead. Kui Taaniel alguses tuppa tuli, jäi mulje et kaks kutti on omavahel kui mitte vihavaenlased siis vastastikkuse ebasümpaatia osalised. Nüüd aga lõpetasid nad teineteise lauseid.
„Ja te siis nagu ei teadnud, et samasse kohta satute?“ päris poiss edasi.
„Einoh... Meie vanemad läksid tülli ja siis ei suhelnud me ise enam edasi-“ alustas seekord Jan.
„-sest olime liiga tatikad. Mis teha. Elu on selline,“ nentis Taaniel.
„Mis vanaisa muidu sellest arvas, et sind siia pagendati?“ tundis Jan edasist huvi.
„Mis tal arvata. Vanadus... Seepärast mind saadetigi. Lapsehoidjad ei suutnud mind taltsutada,“ vastas Taaniel irvitades, kusjuures tal õnnestus täielikult peita leina, mida lähedase sugulase surm temas senini tekitas.
„Tunnen kaasa,“ ütles Jan. Taanieli vanaisa Mattheas oli tõsiselt lahe mees, kes hoolitses kahe pisikese kluti eest, viis neid kalale, matkama ja lasi neil oma maakodus niisama ringi joosta.
Taaniel vaatas aknast välja ja ei vastanud.

Jasmin
Kell pool kümme hakkas Jasmin end voodis tasapisi keerama ja avas silmad. Esimese asjana nägi ta valget lage. Öökapilt prillid haaranud ja ette pannud hakkas ta pisut rohkem ilma seletama.
„Oli ka aeg üles ärgata. Kolmveerand tunni pärast peame ju aktusele minema,“ kostis Jasminist paar meetrit eespoolt igavleva tüdruku hääl.
Jasmin tõstis end nii palju, et nägi rätsepaistes voodil istuvat mustade juuste ja tugeva tumeda meigiga tüdrukut, kes oli Jasmini vaatamiseks tõstnud pilgu käes olevalt raamatult.
„Seda jah...“ vastas Jasmin kerge kohmetusega. „Ma olen muidu Jasmin.“
„Minu nimi on Samara. Kas tead, kes teised meie toakaaslased on?“ Samara osutas veel kahele voodile, mis asetsesid Jasmini voodiga sama seina ääres. Kui eile olid voodid veel tühjad, siis täna oli mõlemale voodile kohver visatud.
„Kas nad sinuga ei tulnudki siis?“ päris Jasmin imestades.
Samara raputas pead ning süvenes tagasi raamatu lugemisse.
Jasmin tõmbas teki pealt ja asetas paljad jalad pehmele vaibale. Ta magas vist siis tõesti väga sügavalt.
Tüdruk kõndis oma kapini, mis asetses Samara ja tema voodi vahel, et riideid vahetada, kuid sattus siis kimbatusse. Kuigi ta oli juba 16 aastat vana, ei olnud Jasmin harjunud teiste juures riideid vahetama. Hetkel sellele mõeldes, tõusis Jasmini puna palgele ja ta hakkas automaatselt valget poole reieni ulatuvat öösärki näperdama.
Tundus, et toakaaslane sai tema kimbatusest aru. Raamatu heleda plaksuga kinni löönud, tõusis Samara voodilt, ringutas ja vaatas Jasmini poole. „Ma lähen vaatan, kas puhketoas ka juba miskit toimub,“ lausus ta täpselt sellise tooniga, nagu tal olekski see terve aeg plaanis olnud.
Jasmin naeratas omaette tänulikult ja kui uks Samara taga kinni vajus, urgitses lõpuks ka oma riided välja.
Samara naases tuppa siis, kui Jasmin voodil istus ja õhukesi blonde juukseid kahte veelgi peenemasse patsi punus. Üllatunult heitis Samara pilgu tüdrukule, kes juba praegu täies koolivormis oli. Koolivorm, tuleb mainida, nägi välja täpselt selline nagu oleks alles triikraua alt tulnud.
„Kas me peame juba nüüd koolivormi selga panema?“ küsis Samara häiritud toonil. Tal oli palju normaalsemaid rõivaid, mida selga panna kui see imelik ja natuke häiriv koolivorm.
„Ma ei usu,“ vastas Jasmin patsikummiga juukseid kinnitades. „Mul on lihtsalt mugavam nii. Ma ei võtnud väga palju teisi riideid kaasa.“
„Jaa, ka see oli valikuvariant. Aga ma siis vist ei viitsigi praegu riideid vahetada. Nagunii saame seda totakat koolivormi aasta otsa kanda. Või noh, kolm aastat. Brrr.“ Samara istus tagasi rätsepaistes voodile, võttis raamatu kätte ja jäi mulje nagu ta poleks ära olnudki.
„Aga... mis siis puhketoas toimus?“ päris Jasmin natuke aega hiljem ja piilus üle prillide tumedajuukselise tüdruku poole.
„Ahh, ei midagi erilist. Vanad tuttavad rääkisid ja vahetasid muljeid, mõnes istusid niisama, üritades jätte muljet, et neil on metsikult mugav võõraste seltskonnas olla,“ vastas Samara omette muiates. Nagu poleks lihtne aru saada, kellele ebamugav on. Vilav pilk, näideldud enesekindel naeratus, jalad tihedalt kokku surutud ja käes risti või sügavalt süles. „Aga ma usun, et enamik on asju lahti pakkimas, ega siin pikka vaheaja pidu pole.“
Justkui tema sõnade kinnituseks löödi toauks pauguga lahti ja oli kuulda, kuidas kaks elavalt vatravat tüdrukut sisse astusid. Tänu kappidele polnud sissetulijaid kohe näha ning Jasmin ja Samara pidid ootama, kuni tüdrukud jõudsid kappide varjust välja.
„Tere!“ lausus rõõmsalt esimesena nende vaatevälja jõudnud tüdruk. Ta oli lühikest kasvu, küllaltki tüse ja tumepruunide tihedalt lokkis juustega, mis ulatusid tal umbes lõuani. „Mina olen Rachel. Rachel Stewart,“ lausus tüdruk nägu naerul ja tormas teistel kätt suruma.
„Samara Soul,“ kõlas mustade juustega neiu poolt vastuseks.
„Jasmin McCall,“ pomises Jasmin väga vaikselt ja tõmbus tagasi oma voodile istuma.
Teine tüdruk, keskmist kasvu ja patsi pandud kartulikoorekarva juustega, ainult viipas eemalt, enne kui vajus istuma Jasmini voodi kõrval asuvale asemele.
„Mina olen Laura Thomas,“ ütles ta vaikselt ja haigutas seejärel laialt. „Ja ma olen kohutavalt unine.“ Laura heitis pikali, tõstis jalad voodile ja sulges silmad.
„Tead, ega sa magada ei jõua enam. Varsti peab saali minema,“ ütles Rachel Laura kõrvale istudes ja hakkas teda näpuga ribidesse torkima.
Laura mühatas ja lükkas sõbranna käe eemale. „Lase mul vähemalt proovida.“
Täpselt pool üksteist trügisid Samara, Jasmin, Laura ja Rachel üheskoos trepist alla saali poole, kus pidi toimuma koolialgusaktus. Samara polnud ainus, kes endiselt nii-öelda tsiviilriideid kandis. Seetõttu oli olukord tunduvalt kirjum, kui tõenäoliselt kooli ajal olema hakkab. Näha oli pikkade lokkis helepruunide kiharatega neiut, kes kandis ääretult lühikest teksaseelikut, ning parasjagu naeratas tumedajuukselisele sportliku kehaehitusega noormehele. Samara võpatas, tundes ära, et see noormees on sama, kellega ta kokku põrkas. Tänu kaua õpitud enesevalitsemisoskusele, ei saanud keegi tema toakaaslastest aru, et ta on tollega juba kohtunud ja tüdrukutekamp surus edasi saali poole.
Viimaks tepist alla vestibüüli jõudnud, suundus õpilastemass paremale laia koridori, mida ääristasid taimed ja maalid.

Samara
Samara liikus otsekui automaatselt edasi, vaadates samal ajal maale, mis kaunistasid tumesinise tapeediga kaetud seinu. Loodusmaalid, portreed, sündmused – igaühe all hõbedasest plaadist silt autori ja maali nimega. Mööda lühikest koridori kõndides, möödudes mitmetest ustest, jõuti lõpuks avatud usteni, mis meenutasid ka sööklauksi. Samara voolas sealt koos massiga sisse.
Saal oli küllalt väike, täis kangeid pruune toole, millest osa olid juba istujate poolt vallutatud.
„Seal on vabad kohad,“ osutas Rachel ja tema juhtimisel suundusid neiud sinnapoole. Istekohad hõivanud, lasid nad voolul endast mööduda ja senini tühjasid toole täita.
Ootamatult tundis Samara aga jahedat kätt enda paljale õlale libisemas ja heitnud kergelt ehmatanud pilgu üle parema õla, sai ta aru, et see on ainult Manson. Tardunult naeratades toetus ta vastu noormeest. Kolme tüdruku uudishimuliku pilgu peale viipas Samara noormehele: „Manson.“
Tüdrukud naeratasid ja ütlesid oma nimed, kuigi seda oli ümbritsevas lärmis natukene raske kuulda.
„Kuidas siis toakaaslased on?“ päris Samara Mansonilt, kes pärast seda nende kõrvale istuda sai, kui üks sealistunu lahkus.
„Noh, samad kes eelmine aasta nii et mitte mingit muutust,“ muigas Manson vastuseks.
„Seda jah. Ega õpilased siin vist eriti ei vahetu?“
„Ei. Direktriss on teinud kindla reegli, et kui sa astud kooli siis sa maksad kolme aasta õppemaksu ära. Sa ei saa vahepeal ära minnes õppemaksu tagasi ja kui sa välja kukud... Siis uut õpilast ei võeta. See on mingi säärane poliitika, et klass peaks olema kokku kasvanud.“ Manson kehitas õlgu. Andes ilmselgelt märku, et temal on täiesti suva kas mõni võetaks juurde või ei.
Samara toetas pea vastu Mansoni õlga ja pani silmad kinni.
Uuesti avas Samara silmad siis, kui ta kuulis kuidagi väga tuttavat häält enda eest tulemas. Peaaegu samal hetkel tajus ta ka seda, kuidas Manson kangeks tõmbus. Samara vaatas ette ja nägi oodatult, et nende ette kahele kolmele vabale kohale istus sama noormees, kellega Samara kokku oli põrganud. Temaga kaasas oli ka heledalt naerev lokkis pruunide juuste ja miniseelikuga neiu, keda Samara varem trepil silmanud oli. Nendega koos istus maha ka üks heleda peaga poiss, kes ei tundunud olevat pooltki nii heas tujus nagu kaks teist.
Manson pani Samarale käe tugevamalt ümber ja tüdruk tundis endas soovi seda maha raputada. Nagu ta poleks aru saanud, miks Manson seda tegi. Kutt oli ikka veel pahane selle eelneva juhtumi pärast. Kuid Samara ei viitsinud hetkel skandaali korraldada. Ta lihtsalt ei viitsinud. Seega pani neiu silmad kinni ja jäi kuulama.
„Selles suhtes, ma küll ei uskunud, et sa alles siia tulid. Sa näed palju vanem välja,“ ütles hele tüdruku hääl. Samara kuulis kuidas noormees vastuseks naerda pugistas.
„Tänan komplimendi eest, preili Herb,“ vastas poiss. Samara võpatas sisemuselt. Nii et see oligi siis too kuulus Grace Herb, kellest ka Manson oli rääkinud. Tüdruk, kes iga aasta valis poisi, sebis ta ära ja murdis südame. Huvitav, kas ta vestluskaaslane ka seda teadis?
„Härra Taaniel, teil pole vaja mind niimoodi kutsuda. Ma kinnitan, et võite mind sinatada.“
„Einoh... Nii kaunis neiu nagu teie, väärite ainult teietamist. Ma ei tea, kas mul on kohe julgust end teie sõbraks nimetada.“
Samara hoidis end tagasi, et mitte silmi avada. Teda tõesti huvitas kas nood kaks tegid nalja või rääkisid reaalselt nii viisakalt. Kuradi silmakirjatseja ja lipitseja, tegi Samara mõttes otsuse Taanieli kohta. Kui enne jäi temast isegi hea mulje, hoolimata kokkupõrkest, siis nüüd, tänu sellele viisakusele üritas Samara oma arvamust muuta. Hoolimata sellest, et see üldse lihtne polnud.
Grace naeris vastuseks ja tahtis midagi öelda, ent üks hääl segas vahele. Samaral polnud vaja silmi avada, et aru saada, kelle suust see tuli – Grace'i ja Taanieli kõrval istuva heleda peaga poisilt.
„Olge tasa. Direktriss alustab kohe,“ ütles noormees küllalt pahasel häälel.
„Jan, Jan. Sa rikud alati kõik ära,“ vastas Taaniel ent jäi sellest hoolimata vait.

Jasmin
Jasmin oli vait ja vaatas ainuüksi enda ette. Kui Manson jõudis, oli Samara tähelepanu ainult noormehele pühendanud. Rachel ja Laura rääkisid oma teemadel ja Jasminil polnud kedagi. Kuid siis istus tema ette üks kolmest õpilasest. Helepruunide juustega ja pikk kasvu noormees. Jasmin tajus kohe, kuidas ta palged punaseks tõmbusid. Ärevusest neelatates surus tüdruk end vastu seljatuge ja üritas mõelda, mis temaga toimus. Teised õpilased voolasid endiselt ühtse massina saali, kuid Jasmin suutis ainult vaadata tema ees istuva noormehe laia selga, justkui oleks tema silmadel ja seljal eri laeng ja neid tõmbaks üksteise poole.
Korraks, justkui end häirituna tundes vaatas noormees korra selja taha ja tema jääsiniste silmade pilk tabas Jasmini tavalisi sinakashalli silmi. Tüdruk lahvatas näost tulipunaseks ja ta tundis kuidas punetus otseikui laavana mööda kaela allapoole voolas. Hetk peatus.
Kui muinasjutud eksisteeriksid, naeratanuks noormees laialt, sirutaks Jasminile käe ja nad oleksid koos metsa jalutama läinud ning üksteisele igavest armastust avaldanud. Kuid muinasjutte ei eksisteeri.
Võõras noormees vaatas Jasminist peaaegu läbi, naeratas justkui möödaminnes ja pööras toolil õigetpidi. Seevastu Jasminile jäi sisse kahtlane tunne, nagu oleks just praegu temani jõudnud erakordselt tähtis ja oluline hetk. Jasminile jäi tunne, et tema süda on kurgus ja kõhus tühjus.
Hetk hiljem palus heledapäine poiss oma sõpradel vait jääda. Sügaval, meeldival ja kaunil häälel. Ja tema nimi oli Jan.
„Jan, Jan, Jan,“ kordas Jasmin mõtetes. Imeilus nimi. Lihtsalt imeilus nimi.

Samara
Üle saali kõlas hele kellahelin, mis andis märku vait olla. Otsekui lõigatult lõppes lobapidamatus ja viimne kui õpilane pööras oma tähelepanu saali ees seisvale direktriss Carnesile.
Seekord oli direktrissil seljas pidulik valge kostüüm, millel oli otseloomulikult ka kooli embleem. Tuhmblondid juuksed olid kinnitatud tugevasse krunni. Praegu hoidis ta käsi enda ees asuval tammepuust poodiumil, mille kahes nurgas põles kaks suur valget küünalt.
„Tere õpilased,“ lausus naine kõlaval toonil, mis ulatus probleemideta ka tagumistesse saalinurkadesse.
„Suvi on möödunud. Kindlasti oli teil lõbus, tore ja meeldejääv vaheaeg. Siit vaadates näen ma mõnda noorukit, kellel on ees ootusärev nägu ja kes on põnevil uutest õppeainetest. Kuid kahjuks on siin näha ka neid, kelle nägu on vähem põnevil ja näen lausa mõnda, kes üritab viimase peo ülejääke alles praegu välja magada,“ lõpetas direktriss üsna terava tooniga.
Samara võpatas ja silmad avanud taipas, et naine vaatas otse tema poole. Sisemuses punastades tõstis Samara pea Mansoni õlalt ja istus sirgelt. Manson võttis tal käe ümbert ära, kuid haaras kohe peost, et siiski märku anda: ma olen siin. Samara ohkas ja jätkas tervituskõne kuulamist.
„Nagu iga aasta, saatsime me paar kuud tagasi vana lennu ära ja oleme nüüd taas uue vastu võtnud. Igal lennul on oma lennuvanem, kes hoolitseb selle eest, et kõikide õpetajate teated jõuaksid kõikide õpilasteni,“ Direktriss tegi väikese pausi ja sahmerdas korraks oma paberites.
„Kolmanda lennu esindaja on endiselt Charlie Rigoletto, teise lennu esindaja on Hayley Hemingway ja esimese lennu värskeks lennuvanemaks määrati Jasper E. Wilion.“
Jutu lõpetas aplaus, segamini vilede ja huiletega. Samara vaatas üllatunult ringi, et Jasperit leida, kuid ei tabanud kuidagi sõpra. Hiljem kavatses Samara teda igaljuhul sõbralikult selle eest noomida, et noormees talle sellisest aust ei rääkinud.
„Uus lennujuhataja on aga meie ratsutamisõpetaja Avecita Morantes.“
Oma nime kuuldes tõusis õpetajate laua tagant püsti pikka kasvu, sale ja mustade patsis juustega naine, kes tundus olevat pigem lõpulennu õpilane kui karm õpetajanna. Avecita lehvitas kelmikalt, pilgutas silma ja istus uuesti maha.
Samara muigas koos Racheli ja Lauraga, nähes missugune näoilme oli tekkinud direktrissil Avecita tervituse peale.
„Teie klassiruum asub kõrval õppehoones. Teil on alati luba sinna minna ja küsida infot kui soovite. Vastavalt preili Morantese soovile peate te vahel ka sinna kogunema, kui tal on vaja teile edasi anda infot, mida lennuvanem ei saa edastada. Teised lennud, ma usun, teavad juba piisavalt hästi mis on lubatud ja mis on keelatud.“
Direktriss tegi pausi ja ka saalis valitses endiselt vaikus. Mõne hetke pärast ta jätkas: „Seega, nüüd ma palun teil liikuda oma klassiruumi. Teil kõigil on küll tunniplaanid käes, ent lennujuhatajad tahavad tõenäoliselt teid pärast suve tervitada ja uurida, kuidas läinud on. Seega, teil on luba püsti tõusta ja näeme paari päeva pärast esimeses tunnis.“
Kohe kui direktriss oli lause lõpetanud, kostis kolin ja sagin. Liikumislüliti oli on-faasile kinnitatud ja kõik hakkasid ühtlaselt sagima.
„Kuhu sa lähed?“ päris Samara vaikselt Mansonilt, hoides samal ajal silma ka Taanieli ja Grace'i peal, kes järjekordselt millegi üle koos naersid.
„Minu klass on kolmandal korrusel. Aga otsi Jasper üles. Ma arvan, et tema teab, kus teie ruum asub,“ vastas noormees ja otsis ise juba pilguga oma klassikaaslasi.
Samara noogutas vaikides ja Mansonile lähemale liibudes liikus õpilastemassis edasi.
„Samara, kas sa tead, kuhu me minema peame?“ päris vaikne hääl, mille omanikuna tuvastas Samara Jasmini.
„Otsime Jasperi üles. Ta on lennuvanem ja ka minu sõber. Tema teab,“ vastas Samara üle õla vaadates. Jasmin noogutas.
Lõpuks vestibüüli jõudnud, hakkas Samara võõraste nägude vahel ka mõnda tuttavat nägema. Otsekui kiuste sattusid tema ette pidevalt Janist, Taanielist ja Grace'ist koosnev kolmik. Ta nägi ka Hayleyt, kellele kaugelt lehvitas. Tüdruk naeratas vastu ja kiirustas mööda treppi edasi kolmandale korrusele.
Tundus, et esimene lend oli ainus, kelle klass asus väljaspool peahoonet. Nii järeldas Samara selle järgi, et kõik vestibüüli jäänud õpilased seisid kas paariliikmelistes puntides või siis üritasid salamisi teisi piieldes selgeks teha, kes võiks olla sõbralik ja rääkimisaltis.
„Okei, ma siis lähen.“ Manson suudles Samarat põsele ja kallistas teda tugevalt. Samara embas vastu, kuid pooltki mitte sellise tahtmisega.
Sõrmed libisesid poisi käest, kui noormees ilmse kahjutundega Samarast lahkus. Tüdruk keerutas ketti oma sõrmede vahel ja naeratas toakaaslastele.
„Kas lähme või ootame lennuvanemat?“
„Ma arvan, et ootaks ehk lennuvanemat.... Kes see oligi Jasper või Joseph,“ pakkus Rachel. Laura noogutas agaralt kaasa, samas kui Jasmin lihtsalt seisis ja oli.
Silmanurgast nägi tüdruk, kuidas Jan ja Taaniel uksest välja läksid, kuid ükski teine õpilane neile järgnema ei kukkunud.
Just siis kui Samara korraks selja taha vaatas, astus lõpuks saalist välja jässakas punapäine noormees, kes laialt naeatas ja lehvitas Samarale.
„Jasper!“ hüüatas Samara rõõmsalt ja jooksis noormehele vastu ning kallistas teda nii, justkui poleks ta noormeest aastaid näinud. Reaalselt olid nad küll alles täna hommikul samas bussis sõitnud.
„Aga davai. Liigume siis. Avecita juba tormas,“ ütles Jasper oma lennu poole liikudes.
„Avecita, mis te sinatate juba üksteist?“ muigas Samara, üritades Jasperiga sammu pidada. Poiss justkui ei kuulnudki teda.
„Nii, mina olen siis Jasper Wilion, teie lennuvanem, et lähme palun,“ ütles Jasper valjult läbi vestibüüli välisukse poole liikudes, kuigi Samara tabas sealt väikese värinanoodi. Õpilased hakkasid julgust saanult tasapisi liikuma ja peagi oli terve lend väljas päikesevalguse käes.
„Noh, kas teil on juba siis mingi teema või?“ noris Samara edasi ja togis Jasperit.
„Eiei.“ Jasper naeris. „Ta ütles mulle lihtsalt kohe, et eelistab, kui me kutsuksime teda nimepidi. Muidu tekib tal mingi prouatunne.“
Samara noogutas mõistvalt. „Kuidas üldse see ime juhtus, et sind lennuvanemaks pandi? Ma mõtlen.... Kui mitu korda ta hobuse seljast kukkus?“
„Sam!“ ütles Jasper pettunult, kuid muigas siis ise ka. „No tegelikult ma ei tea, mille järgi lennuvanemad määrati. Kui ma kooli jõudsin, siis direktriss rääkis minuga ja hiljem tuli ta minu juurde ning ütles, et ma jätsin talle väga hea mulje ja pakkus seda kohta. Ega mul erilisi kohustusi pole, nii et miks mitte siis vastu võtta.“
„Mis kohustused sul siis on?“
„Põhiliselt olen ma teile vajalikke klassiruumide kättejuhataja. Kui on mingi suurem koosolek, kus otsustatakse midagi õpilastele tähtsat, siis Avecita räägib minuga ja mina pean selle teile edasi ütlema. Muidugi, kui mõnel mu klassikaaslasel tekib probleeme, kas siis õpetaja või muude asjadega, ja Avecitat pole läheduses, võib alati minu poole pöörduda.“
„Tundub üpris tähtis amet,“ tögas Samara.
Jasper vaid naeris vastuseks.
„Kes sul muidu toakaaslased on?“ päris Samara teemat vahetades.
„Noh, nad vist istusid sinu ees. Üks on Jan, heleda peaga kutt ja teine on Taaniel, tema sõber, tumeda peaga,“ ütles Jasper nii muuseas.
Samara koperdas, kui ühest künkast alla viiv aste ootamatult lopergune oli ja naeratas tänulikult, kui Jasper tal käest haaras, ja ei lasknud pikali kukkuda. „Nemad?“ küsis tüdruk üllatunud toonil.
„Nohjah. Sa tead neid?“
„Noh... Ei tea. Taanielit tegelikult vist tean... Me põrkasime kokku.“ Samara punastas, ääretult ebaharilik juhtum tema puhul ja Jasper vaatas üllatunult talle otsa. „Taanieliga? Nohjah siis. Miks?“
Samara vaikis ja vaatas hoopis selle asemel selja taha. „Tehke kiiremini, muidu saate halvad kohad,“ hüüdis ta lõbusalt selja taga käivatele toakaaslastele. Tüdrukud ainult naersid vastu.
Jasper raputas pead, tegemata katsetki tüdrukult midagi edasi välja pinnida. Küll tal hiljem selleks aega jagub.

Wii meeldis !
Milla uut ?

Tänud =)

Taaniel
Esimese lennu klassiruum asus kõrvalhoone esimesel korrusel. Taanieli üllatuseks juhatas Jan ta sisse mitte uhkeldavast esiuksest, vaid hoopis luuderohu varju peitunud kõrvaluksest.
„Oled sa kindel, et see on õige koht?“ päris Taaniel kahtleval toonil, kui uks kinni vajus ja kaks noormeest lämmatavasse pimedusse jättis.
„Üpriski. See ei ole muidugi otsene tee, kuid meil pole ka otsest teed vaja,“ vastas Taanielist eespool olev Jan rahulikult. Taaniel üritas sõbrale järgi jõuda, ent koperdas millegi otsa ja tõmbas selle suure kolinaga ümber.
„Sa kohe üldse ei oska olla?“ küsis Jan pahaselt, kui vaikselt pimedas koridoris edasi liikus.
„No mina ei ole võib-olla siin nii palju käinud, et teaksin iga neetud ämbri asukohta,“ pahutses Taaniel.
„Miks meil otsest teed pole vaja?“ jätkas Taaniel, kui nad ühest trepist alla suundusid.
„No ma mõtlesin vana sõbraga rääkida pisut.“
Taaniel turtsatas. „Rääkida oleks saanud ka väljas päikese käes, mitte siin rõskes koridoris. Sein, mida noormees puutus, oli niiske ja krobeline. Nad olid päris kindlasti mõnes keldrikäigus.
„Me ei oleks saanud väljas Mängust rääkida.“ Jan seiskus nii järsult, et Taaniel müksas teda kergelt, enne kui ise seisma jäi.
„Mängust? Miks me sellest peaksime rääkima?“
„Ma ei ole just eriti pühendunud õppija, nagu sa tead. Mul on piisavalt hea mõistus, mis jätab kõik ilma minu vahelesegamiseta meelde. Seega, mul hakkab tõenäoliselt kooliaasta jooksul igav,“ seletas Jan rahulikult. Taaniel aimas, et sõber muigab. Selle nägemiseks polnud talle valgust vaja
„Et siis natuke vürtsi lisada?“
„Kui sa just argpüksiks pole viimasel ajal hakanud.“
„Mina ja argpüks? Enne läheb põrgu jäässe.“
„Seega, alustame uuesti?“ päris Jan.
Taaniel vaikis. Muidugi, Mäng oli tore. Niimoodi oli alati lõbus, alati tore. Ent samas... Ah persse, mida tal ikka kaotada on. Sõbard? Keda neil veel vaja on.
„Alustame uuesti. Muidu kõngebki siin igavusse,“ vastas Taaniel, endiselt veidi ebakindel.
„Nii, sinu esimene ülesanne on siis...“ alustas Jan, hääl kõlamas tagasisurutud naerust.
Jasper ja Samara olid esimesed, kes astusid teise korruse lõpus olevasse klassi. Tüdruk vaatas üllatunult ringi. Jan ja Taaniel olid temast palju varem lahkunud, kuid kus nad nüüd olid? Klass oli inimtühi.
Jasper tüüris Samara keskmise pingirea juurde ja nad istusid eelviimasesse pinki. Nende ette istusid endiselt sädistavad Rachel ja Laura. Kahe tüdruku järel vaikselt kõndinud Jasmin istus pinki, mis asus Samara ja Jasperi pingist akna pool. Ta valis vahekäigupoolse koha ning üritas Samara tähelepanu tabada.
„Samara,“ ütles Jasmin vaikselt. Nimetatu pöördus ümber.
„Mh?!“
„Kus need meie ees istunud poisid on, nad tulid ju enne meid välja.“ Jasmin punastas seda küsides ja Samara kergitas esimese asjana vastuseks kulmu, kuigi teda ennastki huvitas sama küsimus.
„Eee...“ ta vaatas klassis ringi. „Ma ei tea... Ei näinud neid...“ vastas Samara, olles kindel, et kumbki poiss polnud klassi sisenenud. Ja ega neil siin kuhugi peita ka poleks, kui nad just ennast nähtamatuks ei oska muuta.
„Mis siis muidu?“ päris tüdruk edasi, lootes Samara mälust seda küsimust kustutada ning kummardus üle vahekäigu klassiõele lähemale. Jasper, kes istus Samara kõrval, tõusis nii muuseas püsti ning läks rääkima just klassi tulnud Avecitaga.
Jasmin punastas veelgi sügavamalt. „Einoh, ma lihtsalt tundsin huvi. Et äkki nad on eksinud,“ vastas Jasmin, vältides Samara pilku.
Samara muigas. See tüdruk on ühest neist sisse võetud, kuid kummast? „No räägi,“ ütles Samara enda meelest julgustaval toonil.
Jasmin avas suu, ent samal hetkel kolksatas klassiuks ja sisse astusid needsamas kaks kadunud noormeest. Mõlemil oli näol jahedalt viisakas ilme ning ilmet muutmata liikusid nad Samara ja Jasperi taha tagumisse pinki. Jasmin võpatas ning istus sirgelt toolile.
„Niisiis,“ ütles täpselt kolmveerand kaksteist klassi ees püsti tõusnud sale, pikemat kasvu mustade hobusesabasse kinnitatud juustega naine.
„Mina olen siis teie lennuõpetaja. Avecita Morantes. Kuigi direktriss armastab mind preilitada, on minu esimene palve teile, et teie mind sinataksite. Kas selline sinasõprus sobib teile?“
Klass mõmises jaatavalt vastu. Avecita naeratas ja jätkas: „Kuna ma kõiki veel ei tea, siis ehk alustaksime kõigepealt enesetutvustustega? Palju pole vaja öelda. Nimi ja midagi ehk veel, mille kohta te arvate, et teistel oleks seda kasulik teada. Vabatahtlikke?“
Klassis valitses vaikus. Kõik vaatasid üksteisele otsa, julgemata esimene olla. Täpselt enne seda, kui Avecita oleks ise esimese inimese nimetanud, avas suu tagumises pingis istuv helepruunide juustega noormees.
„Minu nimi on Jan Turner.“ Klass pöördus toolide kolinal, vaadates esimest julget. Oli näha, et kõik ootasid midagi veel tollelt noormehelt. Kuid midagi uut Jan ei lisanud.
„Minu nimi on Taaniel de Bismarck,“ jätkas Jani kõrval istunud noormees. Häiritult täheldas Taaniel seda, et tema ees istuv mustajuukseline tüdruk pöördus tagasi õigesse suunda ja ei jäänud Taanieli niimoodi silmitsema, nagu oli silmitsenud Jani.
Selle üle pahameelt tundes, kallutas Taaniel end Jani poole. „Pidid sa esimene olema? Ma ei saagi nüüd julge rüütli nimetust endale võtta,“ pomises poiss sõbrale. Jan muigas vastuseks, ootas kuni järgmine inimene rääkima hakkas ning vastas: „Ega sul pole alati vaja kohe õilsahingeline rüütel olla. Vahelduseks on kasulik halli kardinali mängida. Küll sa hiljem oma rüütliseisuse taastad.“
„See on sinu ülesanne, olla hall kardinal.“ Taaniel toetus tagasi tooli seljatoele ning haigutas laialt. Tema meelest polnud absoluutselt mingit mõtet teha eraldi tutvumistundi. Inimesed saavad selgeks kooliaasta jooksul. Ja need kes ei saa... Noh, need ongi järelikult mõttetud. Tutvustamine olid jõudnud klasskaaslasteni, kes istusid nende ees pingis.
„Samara Soul,“ ütles mustade juustega tüdruk kõlaval häälel üle klassi. Tema oli ka esimene kes andis endast lisainformatsiooni: „Ja palun, võtke teatavaks, et ma ei salli suitsetajaid. Seega, kui teil on vastupandamatu himu nikotiinipulka imeda, siis parem hoidke minust eemale.“
„Ei vea sul, mees.“ Jan toksas Taanieli küünarnukiga, kes selle peale vaid mühatas.
„Mina olen Jasper Wilion,“ ütles Samara kõrval istuv punaste juustega jässakat kasvu noormees. „Need, kes veel ei tea, siis mina olen meie lennuvanem. Millal iganes teil probleeme on, ja ei tea, kelle poole pöörduda, siis haarake mul lihtsalt hõlmast kinni ja rääkige ära, mis südant vaevab,“ lisas Jasper.
Seejärel valitses kerge vaikus, enne kui sõnajärje võttis üle aknapoolses reas istuv linalakk. „Mina olen Jasmin McCall,“ ütles tüdruk tasaselt, pilku tõstmata. Algul jäi mulje, et ta tahab midagi veel lisada, ent neiu pani suu kinni ja vaatas edasi enda ette lauale.
Jasmini vaiksele häälele järgnes pea sama vaikne noormehe hääl: „Mina olen Caleb Shrout.“ Heledate blondide juustega noormees istus Jasmini taga asuvas pingis. Ta oli kuidagi nukra tooniga ja piilus silmadega pidevalt Samarat, täheldas Taaniel kerge huviga, kuid loobus siis toda arglikku noormeest jälgimast ning keskendus pigem mustade kellaseierite ühetoonilistele tiksatustele.
„Niisiis, kas keegi on veel tutvustamata?“ küsis laua peal istuv Avecita ja vaatas põnevil näoga klassis ringi. „Mul on tunne, et ma ei tea, kes teie olete,“ ütles Avecita, osutas Jasperi ja Samara ees istuvatele tüdrukutele, kes siiani vaikselt sosistasid.
Lokkis poisipeaga tüdruk tõstis esimesena pilgu. „Mina olen Rachel Stewart,“ ütles tüdruk rõõmsa tooniga. Enne kui Rachel suu kinni jõudis panna, tutvustas end ka tema kõrval istuv kartulikoorekarva juustega neiu: „Mina olen Laura Thomas. Ja palun mitte mind perekonnanime järgi kutsuda, ma ei salli seda.“ Ennast tutvustanud, vaatasid plikad veel kord ringi ning jätkasid vaikselt poolelijäänud juttu.
„Oeh.“ Avecita naeratas säravalt. „Seega, kõikidel peaksid tunniplaanid käes olema. Kellel pole või kellel on küsimusi, siis jääge pärast tunni lõppu siia. Ülejäänutele mingeid kohustusi täna kooli poolt pandud ei ole. Muidugi, kui teil soovi on, siis võite natukene ringi luusida ja uurida, kus mis tunnid toimuvad. Niiviisi on teil endal homme lihtsam õigeks ajaks klassi jõuda.“
„Niisiis, et tund on läbi?“ päris Jan valjult üle klassi. Taaniel turtsatas kõrval. Nii Jani moodi: kohe kui võimalik ahistavat koolipingist eemale tõmbuda.
„Võib ka nii öelda,“ vastas Avecita naeratades. Lause lõpule järgnes toolide kolin, ning õpilased tõusid vadistades püsti.
Esimesena jõudsid ukseni Taaniel ja Jan, hoolimata sellest, et nemad olid kõige tagumises pingis. Kuid tundus, et nemad olid ainsad. Enamik klassist jäi Avecitalt igasuguseid erinevaid asju küsima, või siis imetlesid beezikate seinte peal olevaid hobuseid kujutavaid maale.
„Et siis, teeb ära?“ pomises Jan, kui nad olid välja koridori jõudnud ja istusid laiale poolseinale, mis eraldas kahe suure samba abil puitpõrandaga koridori kivipõrandaga fuajeest.
„Mis muud üle jääb,“ pomises Taaniel vastu, mõeldes samal ajal, kes esimesena uksest välja tuleb. Peaasi et see poiss poleks, peaasi et see poiss poleks...
Kuid enne, kui keegi jõudis klassiuksest välja astuda, kõlas välisukse kolksatus.
Noormeeste vaatevälja ilmus pikkade lokkis juustega sale neiu, kes saatis küsiva pilgu äärisel istuvatele noormeestele.
Taaniel oigas, tüdruku koolivormil oli lennuvanemaks olemist tähistav märk.
„Anna minna,“ pomises allasurutud naerust vappuv Jan.
„Ma vihkan sind,“ pomises Taaniel vastu, ent hüppas siiski istumiskohalt maha ja astus tüdrukule sammu lähemale.
Suurte pruunide ümmarguste silmadega tüdruk vaatas küsivalt Taanielile otsa, kui too lähenes.
„Vabandust, kas teil on hetk aega?“ küsis Taaniel, üritades teha võimalikult abivajaja häält.
„Mmm... Natuke ikka on,“ ütles neiu nüüd sõbralikult naeratades ja jäi seisma.
„Eeee... Kas te oskaksite ehk öelda,“ alustas Taaniel rahulikult ja kallutas end lähemale, justkui ta lihtsalt toetuks eespool seisvale jalal ning lisas kiirelt: „kuidas ma suudlen?“
Enne, kui võõras neiu liigutatagi suutis, vajutas Taaniel talle huultele ühe suudluse. Järgmisel hetkel juba lükkas neiu ta üllatava jõuga eemale ning virutas korraliku kõrvakiilu, mille plaks tühjas koridoris vastu kajas.
„Kuidas sa julged?“ ahhetas tüdruk, šokeeritule Taanielile otsa vaadates. Vastust ootamata, ta peaaegu jooksis Taanielist mööda klassiruumi poole.
„Oi see oli hea valik,“ ütles Jan, kui tüdruk kadunud oli. Nad kiirustasid koolihoonest välja, sest Taaniel teatas kohe, et tal pole põrmugi tuju vastata õpetaja küsimustele, miks ta võõrast tüdrukut suudles. Muidugi, kui see lennuvanem kurtma asub.
„Hui,“ porises Taaniel. „Oleks pidanud mõne nõrgema valima,“ ütles noormees punetavat paremat põske hõõrudes.
Jan möirgas naerda.
„Aga oi sa saad tagasi, seda ma luban,“ ütles Taaniel vastu ning virutas Janile ühe tugeva hoobi vastu õlga.

Meeldis
Tahaks suht kohe, mingit uut osa lugeda. Aga arvatavasti on see võimatu, sest sul pole vist valmis kirjutatud ja sa mingi trüki masin pole
Aga suht mingi irnusin siin
Sain just maha rahunetud ja UUT!

Tegelikult on mul päris palju juba valmis ja arvutis - hetkel on metsik kirjutamistuhin peal =D Aga millalgi läheb tuhin üle, ja selleks et sa ei peaks siis 100 a ootama üritan hetkel peatükiga päevas piirduda =D

Samara

„Hayley!“ Samara jooksis pruunide juustega tüdrukule vastu, kui too klassi sisenes, et sõbrannat kallistada.
„Noh, jõudsid ka sina siia,“ lausus Hayley sõbralikult ning viipas ka Jasperile, kes parasjagu Avecitaga juttu ajas.
„No võib ka nii öelda,“ ütles Samara lõbusalt ja toetas tagumiku esimesele lauale. „Mis sul muidu juhtus, sa näed küllalt šokeeritud välja? Kas siin kummitab ja sa nägid mõnda vaimu?“
„Eee...“ Hayley kahtles, kas rääkida sellest Samarale, ent kahtlus kestis ainult hetke. Siiski ei tahtnud ta, et kõik hetkel veel klassis viibivad või välja trügivad õpilased sellest kuuleksid. „Tule siia poole,“ sosistas Hayley ja haaranud Samara musta pluusi varrukast, tiris ta klassi tagumisse poolde. Tüdrukud seisatasid takkalööva musta araabia täku pildi all.
„Noh,“ nõudis Samara uudishimulikult.
„Oeh, kui ma siia kõndisin, siis koridoris istusid kaks poissi. Ühel olid helepruunid juuksed ja teisel kastanpruunid. Sellel kastanpruunide juustega poisil olid ka rohelised silmad. Nagu smaragditükid.“ Hayley väristas õlgu.
„Need on Jan ja Taaniel,“ vastas Samara ja küsis siis kahtlustavalt kulmu kortsutades: „Kuidas sa tead, et Taanielil on smaragdrohelised silmad? Koridoris oli suht pime, nii et ei tohiks ju kaugele näha.“
„Noh...“ Hayley punastas tahtmatult. „Ta suudles mind.“
„Mis asja?“ Samara karjatuse peale pöördusid ainsana klassi jäänud Jasper ja Avecita neid vaatama. Samara naeratas neile laialt ja näitas ülespoole pööratud pöialt – kõik on okei.
Kui Jasper ja Avecita oma vestluse juurde naasid, pöördus Samara tagasi Hayley poole näoga, mis peaks olema ees inimesel, kes on just üle elanud suure šoki.
„Mis asja?“ päris ta nüüd juba vaiksema tooniga. „Taaniel suudles SIND?“ Tüdruku rohelised silmad olid nii pärani, et ta hakkas tasapisi leemurit meenutama ja tema suu vajus lahti. „Aga aga... Sul on ju kutt olemas!“
„Otse loomulikult on!“ teatas Hayley pahuralt. „Ega mina teda ei suudelnud. Ta lihtsalt tuli, alustas tavalist noorte küsimust „Kas te oskaksite öelda“ ja siis suudles järsku. Ma ei näinud seda ettegi ju!“
„Aga miks?“
„Kust mina tean? Ma ei jäänud selgitusi ootama. See oli nõme, et ta niimoodi tegi.“ Hayley kirtsutas kulmu ning hoidis end vägisi tagasi, et pahameelest mitte vastu lauda virutada.
„Aga Raimond? Räägid talle ka?“ vihjas Samara Hayley kauaaegsele poiss-sõbrale.
„Otse loomulikult. Ega mul midagi häbeneda pole. Mina seda totakat ei suudelnud.“
„Tjah, ei tea mis kurat teda seda tegema sundis?“
„Ei oska aidata.“
„Ah unustame selle teema,“ ütles Hayley lõpuks ohates. „Kui teda järgmine kord näen, siis vaatab, mis peale hakkab.“
„Aga õpetajatele?“
„Neile rääkida?“ Hayley turtsatas. „Mis ma ikka ühe totaka noore üle kaebama lähen. Ega ta mingit muud karistust ju ei saaks peale selle, et peab kirjutama pärast tunde.“ Tüdruku pahameel ootamatu suudluse üle hakkas tasapisi lahtuma. „Lähme tagasi teiste juurde. Muidu hakkavad kahtlema.“
Samara muigas ning kõndis tagasi klassi ette Jasperi juurde, Hayley järgnes talle.
„Seega, kui sa märkad et keegi on teistest kõrvale jäänud, pead ise proovima suhelda ja teda niiöelda teiste maailmagi tagasi tooma. Mingil juhul ei tohiks ükski inimene kõrvale jääda. Sa tead ju, et kõigil on olemas mingi teema, millel nad võiksid elu lõpuni lobiseda. See on vaja lihtsalt üles leida,“ selgitas Avecita Jasperile, kes tähelepaneliku ilmega lennuõpetajat kuulas.
„Olgu.“ vastas Jasper. „Kas ma saaksin nüüd ka need tunniplaanid, mida üles panna puhketuppa?“
Avecita hüppas järjekordselt laualt maha ja kummardus laua kohale, et sealsest sodipudilast vajalikke tabeleid leida.
Samara muigas. Tema meelest oli säärane tagumiku upitamist nõudev otsimine sihilik.
„Nii, siin need on,“ ütles Avecita säravalt naeratades ja ulatas Jasperile kaks suurt kilega kaetud paberit, millele oli kantud esimese lennu nädalaplaan.
„Teil on päris jõhker ajakava,“ nentis Hayley, kui nad kolmekesi kooli poole kõndisid ja Hayley Jasperilt tunniplaani võtnud oli.
„Kas teil siis ei ole nii palju?“ küsis Samara üllatunult, vaadates isegi tähelepanelikult oma tunniplaani.
„Enam küll mitte. Muidugi, kümnendas oli meil ka sama palju. Õpetajate sõnul on see vajalik selleks, et igaüks leiaks oma ala, millele järgmise kahe aasta jooksul keskenduda. Kui on vähem aineid, on raskem valikut teha.“
„Sa tegid õige valiku?“ päris Jasper.
Hayley vaikis. Kolmik jõudis peaaegu paarkümmend meetrit edasi kõndida, enne kui vastas. „Praegu tundub küll. Ma valisin keelesuuna ja ei tundu väga igav olevat. Raske on, aga ma olen kindel, et see tasub tulevikus ära.“
„Aga sul on siis neid keeletunde mitukümmend korda nädalas?“ päris Jasper huvitatult.
„Mitte päris. Meil on lihtsalt vähem tunde ja näiteks füüsikat – jumal tänatud – mul enam pole. Samas, see aasta teil kodutöid põhimõtteliselt pole. Aasta lõpus tuleb teil küll ühes aines uurimistöö teha, ent muidu te eriti tundidevälisel ajal õppetükkidele pühenduma ei pea.“
„Nagu meil oleks eriti tundidevälist aega,“ turtsatas Samara, vaadates kellaaegu. „Isegi laupäevale on meil mõned tunnid pandud.“
„Nohjah, oleksin pidanud vist kohe lisama, et targad ei pea muul ajal õppetükkidele pühenduma,“ ütles Hayley ja naeris kõlavalt, kui Samara teda tõukas.
„Einoh, aga meil pole ju väga vaba aega. Vaata ise, tunnid algavad kaheksast ja lõppevad kella viiest. Ja esmaspäeviti lausa kolmveerand kaheksast!“ ahhetas Samara ja ulatas tunniplaani Jasperile. „ning meil on ainult üks vaba tund nädalas, lisaks veel laupäeviti kaks tundi,“ jätkas tüdruk nördinult. Ta ei olnud enne tunniplaanile niivõrd täpset tähelepanu pööranud.
„Noh, aga samas vaata mis ained meil osad on. Ained nagu loovusõpetud, instrumenditund ja koduõpe kõlavad pigem nagu lebotamisetunnina,“ andis Jasper vastulöögi.
„Jasperil on suhteliselt õigus. Praegu vaatad küll, et päev on täis nagu Raimond peopäeval, kuid kui asi toimima hakkab, avastad end üsna tihti paberile sirgeldamas ja kellahelinat ootamas,“ nentis Hayley. Temagi oli eelmine aasta alguses ränka tunniplaani kartnud, ent hiljem oli sunnitud hirmu põhjendamatuks tunnistama.
„Tjah, aga mis me nüüd edasi teeme?“ päris Samara, kui nad koolile juba lähemale jõudsid.
„Kell kaks peaks lõunasöök olema,“ ütles Hayley ja heitis pilgu pisikesele käekellale, mis tal paremale käele oli kinnitatud. „ning sinna on veel umbes-täpselt tund aega.“
„Oeh ja seni? Ma tõesti ei viitsi tagasi tuppa minna,“ ohkas Samara. „Laura ja Rachel ainult lobisevad oma teemadel ning Jasmin passib nagunii nurgas ja joonistab.“
„No aga kus Manson on?“ küsis Jasper.
„Ma ei tea, vist oma sõpradega kuskil,“ pakkus Samara.
„Heh, vist mitte,“ ütles Hayley ja noogutas kooli poole. Pika kõhna noormehe siluet paistis kooli helebeežil seinal küllalt hästi silma. „Ehk on tal mõni idee, mida teha,“ lisas Hayley, kui nad Mansonile lähemale jõudsid ja ta neile vastu hakkas kõndima.
„Hei,“ tervitas Manson, kui teised kuulmisulatusse jõudsid ja sammus kiirelt Samara kõrvale. „On teil mõningaid ideid, mida teha?“ päris Manson ja sättis käe õrnalt Samarale piha ümber.
„Noh, tegelikult me lootsime, et ehk on sinul mingi idee pakkuda,“ vastas Samara ja vabastas end sama õrnalt poisi embusest ning haaras selle asemel Mansonil käest kinni.
„Jah, sina kui aastakese kauem siin olnud,“ torkas Jasper vahele. Talle ei jäänud märkamatuks see, et Samara polnud säärane pidevalt seljaselamine just väga meeltmööda.
„Selle valemi järgi peaksin mina ka ju ideid pakkuma,“ muigas Hayley.
„No sina oled erand, sulle on andestatav,“ vastas Samara sõbrannale ning pöördus siis Mansoni poole: „Seega?“
„Ma tahaks tegelikult toas natukene asju lahti pakkida. Varsti saab sööma ka. Pole mõtet end kuskile kaugele sättida,“ ütles Manson ning astus kaks kiiremat sammu, et teistele peauks avada.
„Härra on otsustanud,“ pomises Samara vaikselt Hayleyle, kui nad vestibüüli sisenesid. Hayley itsitas vastuseks.

Taaniel

„Ilusad juuksed,“ ütles Taaniel ja keerutas järjekordse salgu helepruune lokkis juukseid näpu ümber.
„Ilusad jah aga ürita neid kammida,“ turtsatas tüdruk vastu ja surus end tihedamini vastu Taanielit.
„Einoh, ilu nõuab ohvreid. Ja mulle tundub, et sina oled neid ohvreid vist rohkem kui küll toonud,“ jätkas Taaniel samavõrd magusal häälel. Poiss teadis täpselt neid nuppe, millele on vaja vajutada, et võita tüdrukute südameid ning praegu vajutas ta neid nuppe nagu maailma parim klaverimängija vajutab klaveri klahve. Täpselt nii nagu klaveri elevandiluust klahvide õigel vajutamisel voolab muusikariistast välja imekaunis meloodia, suutis Taaniel komplimentidesümfooniat mängida. Siiani polnud ta kordagi ka kakofooniat kuuldavale toonud.
„Oi, aitäh,“ vastas Grace naerda lõkerdades ning vaatas Taanieli smaragdrohelistesse silmadesse. „Selliseid huvitavaid komplimente polegi mulle eriti tehtud,“ jätkas tüdruk, kaval läige silmis.
„No keegi pole öelnud ka, et ma tavaline olen.“
„Eiei, seda kindlasti mitte. Sa oled totaalselt, täielikult erinev. Kohe, kui ma sind nägin, siis tundsin, et sa pole tavaline rikkurite võsuke, kes siia eksikombel sattunud on,“ lausus Grace, õndsas teadmatuses, et Taaniel just eksikombel oligi siia sattunud, kuid poiss ei vaevunud tema eksiarvamust parandama.
„Preili Herb, kas siis just sedalaadi meelitamist on siis vaja?“ päris Taaniel kergelt kulmu kergitades.
„Aga ikka, noorhärra de Bismarck. Muidu unustad ehk ära, kuivõrd eriline sa oled.“
„No ma ei tea,“ vastas Taaniel ja pööras pilgu toanurka, justkui ta tunneks piinlikust sääraste komplimentide üle.
„Ah, mis siin ikka aega raisata. Elu on lühike, noorus on veel lühem,“ ütles Grace sõrmedega mööda Taanieli kaela tõmmates.
„Et siis oled nõus kohe koos olema?“ päris Taaniel üllatunult. Tavaliselt nõudsid tüdrukud mõtlemiseks vähemalt paari päeva, või noh, Taanieli puhul paari tundi.
„Aga miks mitte?“ sosistas Grace ning heitis noormehele poolsuletud laugude alt pilgu.
„Tõesti, miks mitte?“ naeris Taaniel vastu ning tõmbas Grace'i endale peale.
„Ou Taaniel, võib tulla?“ kõlas vali hääl täpselt siis, kui Taanieli ja Grace'i huuled millimeetri kaugusel olid. Taaniel langetas pea padjale ning lausus valjult vastu: „Ega kui ma ütleksin, et ei või, tuleksid sa ikka.“
„Selles on sul paganama õigus,“nentis juba oma voodini jõudnud Jan. „Tere Grace,“ ütles Jan tüdrukule korraks otsa vaadates ning heitis siis voodile pikali. See, et Taanielil juba mingi tüdruk otsas lamas, ei üllatanud Jani vähimalgi määral. Teda oleks märksa rohkem üllatunud üksinda toas lebasklev Taaniel.
„Ma vist siis lähen, lõunasöök ka varsti,“ ütles Grace naeratades ning tõusis Taanieli voodilt.
„Ooei, turteltuvikesed, ärge ennast minust häirida laske!“ ütles Jan stoilise rahuga lage passides.
„Ei lasegi,“ vastas Grace nipsakalt ning kummardus alla, et Taanieli huultele lõpuks üks suudlus suruda. „Kuid üks korralik preili peab end enne lõunasööki korda seadma,“ heitis Grace enne õla, enne kui toast väljus.
Jan turtsatas. „Üks korralik preili ei amele ühe suvalise lontrusega kolm tundi pärast kohtumist.“
„Peaks nõustuma,“ ütles Taaniel ning sättis käed pea alla toetuseks.
„Viimaks sa tunnistad, et oled lontrus!“ ohkas Jan valjult ning püüdis naerma hakates kinni sinisetriibulise padja, mille Taaniel tema poole teele saatis.
„Ma nõustun siiski korraliku preili osaga,“ täpsustas Taaniel. „Täiesti ilmselge vale. Aga ega mulle pole kunagi korralikud illikukud meeldinud.“
„Otse loomulikult mitte, sa tahad keppi,“ vastas Jan muiates ja lisas kohe, nähes Taanieli pahurat nägu: „Noh, pole enam millegagi visata?“
„Mis, miks visata?“ Taaniel pööras üllatunult näo Jani poole. „Ega ilmset tõde ümber lükata saa.“
Jan möirgas naerda, seni kuni Taaniel teda ükskõikse näoga jõllitas.
„Ja millal sina siis endale naise kavatsed sebida? Ega elu lõpuni saa siis tsölibaadis elada?“ märkis Taaniel, kui Jan lõpuks vait oli jäänud.
„Kes ütleb, et ma tsölibaadis elan?“ heitis Jan hooletult ning tõusis püsti. „Äkki oleks tasapisi aeg sööma minna?“
Taaniel tõusis istukile. „Võib – olla jah, aga tõesti tasapisi. Parem natuke hilineda, kui seal tükk aega järjekorras passida.“
„Kindel? Äkki preili Herb juba ootab oma ilusaimas kleidis, millal tema prints tuleb?“ torkis Jan edasi.
„Las ootab siis. Ega pidu enne ei alga, kui prints tuleb,“ ütles Taaniel kindlalt ja ringutas.
Söögisaalis oli paras trügimine, nagu Taaniel ja Jan nentisid, kui nad paar minutit peale kella kahte fuajeesse jõudsid. Õpilaste summas aeglaselt söökla usteni liikudes, porises Taaniel: „Ma ei saa aru, mis neetud trügimine siin on. Mulle jäi nagu mulje, et toidud on laual.“
„Äkki on täna mingi kontroll, et ikka ainult õiged õpilased süüa saavad,“ pakkus Jan sama tüdinud häälel vastu.
„Heh. Siin söövad kõik koos ju samal ajal,“ vastas Taaniel ning lisas kohe: „Ahh... fuck it. Lähme ostame poest?“ Poiss jäi seisma ja selja tagant tulevad õpilased trügisid rahulikult edasi.
Jan heitis sõbrale altkulmu pilgu. „Umm siin on pood?“
Taaniel heitis sõbrale kritiseeriva pilgu, ent hakkas siiski uuesti õpilastevooluga kaasa minema.
Paar minutit hiljem olid nad uksele nii lähedal, et nägid juba üle teiste peade, kuidas mõned õpilased rahulikult lobisedes lauas istusid ja sõid. Samal hetkel tabasid nad ka ära, mis moodustas tropi fuajees.
Uksel seisid kaks võõrast õpetajat, kes kontrollisid nimekirja järgi õpilasi ja suunaseid neid õige lauani.
„Mis asja... Ettemääratud kohad?“ pomises Taaniel Jani poole kummardudes.
„Mnjah,“ nõustus sõber. „Ma loodan, et me mingite troppidega ühte lauda ei satu. Tõesti, tõesti loodan seda.“
„Niisiis, ja teie olete?“ päris helepruunide krunnis juustega õpetajanna, kelle ette Taaniel ja Jan seisma jäid.
„Taaniel de Bismarck,“ ütles Taaniel.
„Jan Turner,“ ütles Jan.
Võõras õpetaja vaatas läbi pikka nimekirja ja leidis lõpuks kahe noormehe nimed.
„Teie laud asub seal akna all,“ õpetaja viipas kusagile kaugele. „Praegu on laudadel ka nimekaardid, et te ära ei eksiks. Hiljem need kaovad,“ lisas naine ning suunas käeviipega noormehed edasi.
Taaniel ja Jan astusid edasi, kõndides suminat täis söögisaalis. Käimiseks olid jäetud mugavad vahed, ent praegu olid need küllaltki rahvast täis, sest mitmed õpilased alles otsisid oma kohta.
Taaniel heitis kiire pilgu akna poole, kus oli kolm lauda. Ühes istusid võõrad, kasvu ja oleku järgi otsustades viimase lennu õpilased. Teises oli vaid üks vaba koht ja kolmas oli hetkel veel täiesti tühi.
„Meie oleme vist seal,“ ütles Taaniel Jani müksates, kes oli heitnud pilgu pika õpetajate laua taga seinal asetsevale maastikumaalile. Nüüd pööras ta pilgu Taanieli poole: „No, lähme istume siis.“
Aeglaselt hakkasid kaks noormeest liikuma oma laua poole, tee peal paari müksusid ja neile järgnevaid vabandusi jagamas.
„Oeh, nii, vaatame siis. Mina istun siin,“ Taaniel heitis pilgu nimekaardile lauakohal, kust ta nägi küll õpetajate lauda ja aknast välja ent oli seljaga ukse suunas. Üldiselt soovis ta alati valida kohta, kus ta sai ühe pilguga ülevaate tervest ruumist. Mitte, et ta oleks kartnud mingeid ründajaid, aga niimoodi oli tal lihtsalt mugavam.
„Fuck it,“ pomises noormees omaette ja istus määratud kohale. Eks ta võib vajadusel hiljem kohta muuta, kui lauakaaslased nõustuvad.
Jan muigas Taanieli pahameele üle. Seda sõbra kiiksu, alati ülevaadet omada, teadis Jan üpriski hästi. Tal endal oli sellest otseloomulikult küllaltki savi, sest kui keegi talle selja tagant liiga ligidale sattus, tabas Jan selle alati enne ära, kui keegi sõnagi öelda jõudis. Seega, vajadus omada pidevalt ülevaadet tulijatest-minejatest oli täiesti asjatu.
„Hmm, mis see siis olema peaks,“ päris Jan, olles istunud Taanieli paremale käele ja jõllitas metalset serveerimiskaant, mis kattis kõiki taldrikuid.
Taaniel kehitas õlgu. „Kui ma eile siin õhtust sõin, siis olid ka need kaaned, kuid ma arvasin, et ehk seetõttu, et eile oli vähe inimesi veel.“
„Võimalik. Ja täna äkki sellepärast, et kuna inimesed otsivad alles oma kohta ja seisavad pikas järjekorras, siis nende toit, kes hiljem sisse saavad, võib lihtsalt ära jahtuda...“
Taaniel noogutas nõustumise märgiks pead. „Eks vaatame siis, mida meile täpselt pakutakse,“ lisas noormees ja tõstis kaane.
Serveerimiskaane alt lõi vastu väike aurupahvak.
„Suurepärane.“ Taaniel naeratas laialt ja haaras taldriku kõrval punase riidest salvräti sees olnud kahvlid.
Jan tõstis enagi roalt serveerimiskaane. „Nõustun,“ lisas ta.
Muidugi, kes poleks saanud rõõmu tunda, kui tavapärase kuiva koolitoidu asemel pakutakse järsku krõbedaid ahjukartuleid, maitsvat hiinakapsa salatit ja nähtavalt mahlast lihatükki, mis enamgi veel, oli omas mahlas küpsetatud.
„Kas ootame teised lauakaaslased ära, või hakkame sööma?“ päris Taaniel sõbralt, endal juba neelud käimas.
„Sööme,“ otsustas Jan kiirelt ning surus kahvli esimesena väikese ahjukartuli tüki sisse ja tõstis selle suhu. „Maitsev,“ mõmises noormees.

Samara
Samara istus kolmanda korruse koridori aknaorvas. Ta oli valinud täpselt sellist orva, mis asus koridori lõpus ja kuhu keegi ei tulnud, sest koridoris käivad õpilased suundusid pigemsöögisaali poole.
Pika musta seeliku alla peitunud jalad oli tüdruk tihedalt vastu end tõmmanud, ning ka kätega veel ümber põlvede kinni võtnud. Tugeval tammepuust aknalaual istudes silmitses neiu puid, mis tõusva tuulehoo käes liikusid ja ta nuttis. Õigemini, seda vist ei anna nutuks nimetada, kui üksik pisar mööda põske alla veereb. See on vist lihtsalt kurbusehetk. Kuid miks? Samara ei tahtnud endale seda tunnistada, nagunii tuleb tal kohe püsti tõusta, Jasperiga nalja teha, Mansonil käest kinni võtta ja ehk hiljem, siis kui ta maha rahunenud, Hayleyga rääkida. Ja kõik see tegevus, mis järgneb paari minuti pärast, on selline tegevus, kus pole kohta pisaratele, mis mööda valge puudriga kaetud põske alla veeredes jälje jätavad.
Samara pühkis pisara, õrnalt et mitte tumedat silmameiki laiali ajada ning toetas veel kord vastu tugevat kividest seina. Ega kõik saab korda, kindlasti saab. Varem või hiljem.
„Esimene kord kontrollitakse kõik nimekirjast üle ja näidatakse teile koht kätte,“ seletas Hayley, kui ta koos Samara, Jasperi ja Mansoniga sööklajärjekorras seisis.
„Jaaaa, Hayley, ma tean juba. Kujuta ette, et sina, Raimond ja Manson olete kõik siin koolis käinud ja kõik te olete seda mulle juba rääkinud,“ segas Samara vahele ning vaatas Hayley poole, kes häiritult talle pilgu heitis.
„No aga natukene üle rääkida ei tee halba ju,“ teatas Hayley nördinult. „Eks ju, Manson,“ püüdis Hayley toetust Samara taga seisvalt ja Samarast tugevalt kinni hoidvalt poisilt.
„Absoluutselt, sul on alati õigus,“ teatas Manson küllalt ükskõikselt, olles samal ajal mõtetega kuskil kaugel.
Hayley naeratas säravalt Samarale, kes talle keelt näitas.
„Hayley Hemingway,“ ütles Hayley endiselt naeratades õpetajale, kes nimekirja sinise pastapliiatsiga linnukesi ja riste tegi.
Naine lehitses kiiruga oma pabereid. „Laud akna all,“ ütles ta lõpuks Hayley nime leides, kuid tõstis siis pilgu ja vaatas tüdrukule teravalt otsa. „Sa pole siin ju esimest aastat?“ küsis õpetaja.
„Ei ole,“ ütles Hayley kulmu kortsutades.
Õpetaja vaatas uuesti pabereid. „Tundub, et sind on valesse lauda määratud,“ ütles naine lõpuks tõsiselt.
„Mis mõttes valesse?“
„Tundub, et sa oled samas lauas viie esimese lennu õpilasega,“ jätkas õpetajanna ning ohkas. „See ümbersättimine võtab alati nii kaua aega. Ehk oled sellega rahul?“ küsis ta Hayleylt, uuesti paberitelt pilku tõstes.
„Eem...“ Hayley kõhkles hetke. „Kas te saaksite palun järgi vaadata, kellega ma ühes lauas olen?“ päris ta seejärel, olles Samaraga pilke vahetanud.
Naine hakkas pabereid lehitsema. „Nii... Jasper Wilion, Samara Soul-“
„Sellest piisab,“ katkestas Hayley naist ning õpetaja tõstis küsivalt pilgu.
„Mulle sobib,“ Hayley naeratas laialt. Kuigi tema lend oli ka suurepärane ning tal oli seal päris palju häid sõpru, ei saanud miski sellele vastu, et Samaraga koos söögilauas istuda.
Õpetaja noogutas kergendatult, teades, et see säästab teda hulgast paberitööst. „Aga minge istuge siis lauda,“ ütles ta viisakalt ja näitas käega.
„Huvitav, kes meiega veel ühes lauas on?“ päris Samara, kui Manson saali teise otsa suundus ja nende liikumisse hetkelise seisaku tekitas, et Samarat kallistada
Hayley kehitas õlgu ja ütles edasi kõndides: „Ma loodan, et normaalsed.“
„Eino parem oleks... Mõtle, kui mingi taimetoitlane. Siis kuula aasta otsa virinat teemal, et kotletid karjuvad piinatud looma häälel ja et lihapiruka söömine on sama hea, kui mõrvamine.“ Samara võdistas õlgu ja Jasper naeris valjult sellise väljavaate peale.
Üksteisega rääkides jõudsid nad oma lauale ligi, ent ei pannud veel tähele, kes lauas istusid.
Teiste vestlust pealt kuulnud Jasper muigas. „Siis sul veab. Minu teada pole ei Jan ega Taaniel taimetoitlased.“
Samara pööras pilgu Haylelyle ja vaatas kahte noormees, kes neile üpriski huvitatud pilgul otsa vaatasid. Ta oiatas kuuldavalt ning turtsatas: „Eino tore lugu küll.“

* * *
Üksteist silmitsevad inimesed tundusid võrdselt üllatunud. Eriti kummaline ilme oli tekkinud Taanieli näole
Samavõrra šokeeritud tundus ka Hayley, kelle põsed punakaks tõmbusid, ent Samara vaatas neid jäiselt.
Taaniel tõusis koheselt püsti, kuid Jan jäi istuma, toetades küünarnuki lauale.
Enne kui Samarale meelde tuli, et Taaniel oli just see, kes Hayleyt suudelnud oli, jõudis noormees juba Hayley ees sügava kummarduse teha.
„Ma palun vabandust,“ ütles Taaniel viisakalt, keha ikka veel ette painutatud ja pilk maha suunatud. Jasper vaatas segaduses ilmega toakaaslase käitumist.
„Ma poleks tohtinud niimoodi teha ja ma väga, väga kahetsen seda,“ jätkas Taaniel siiral toonil ning tõstis lause lõppedes pilgu, et Hayleyle silma vaadata.
Tüdruku suu oli kriipsuks tõmbunud ja vastuseks suutis ta ainult turtsatada. Seejärel astus ta Taanielist kui postist mööda ning istus oma kohale, mis asus Jani kõrval.
Hayley järel tuli Samara, kes heitis Taanielile üllatavalt põlgliku pilgu, ent ei suutnud seda kaua hoida ja enne, kui see meetrike läbitud sai, lasi pilgu uuesti maha.
„Mis toimub?“ päris Jasper Taanielist möödudes vaikselt, hoolimata sellest, et söögisaali melus poleks ka natuke valjem hääl tüdrukuteni jõudnud.
„Küll hiljem saad teada,“ vastas Taaniel muiates ning istus tagasi oma kohale.
„Vägev show,“ pomises Jan sõbrale kõrva. „Mitte küll päris sinu tasemel aga ma arvan, et küll sa oma roosteläinud oskused kunagi uuesti läikima lööd.“
Taaniel tegi näo, nagu ta ei kuulekski seda. „Head isu preilid,“ ütles ta enda ette vaadates ja pööras siis pilgu endast vasakule, kus istus Jasper: „Head isu noorhärra.“
Jasper muigas laialt, ent Samara ja Hayley tegid näo, nagu poleks nad Taanieli öeldut tähelegi pannud.
Paar minutit valitses nende lauas vaikus, kuid selle katkestas viimasena kohale saabunud tüdruk.

Samara

„Ugh, ma ei saa aru, miks just meil on kollane värv,“ pomises Samara häälekalt, ise kollaseruudulist lipsu kaela sidudes.
„Siis on meil eriti päikseline alustada,“ pakkus voodil istuv Jasmin, kes erinevalt toakaaslastest juba riides oli.
„Sellise seelikuga?“ Rachel keerutas end peegli ees. „Mind see küll päikselisemaks ei tee, kui mu tagumik nii suur välja näeb.“ Rachel üritas seelikut pisut alla tõmmata, ent see ebaõnnestus.
„Kallike, su tagumik ei näe suur välja, vaid see ongi suur,“ torkas Laura, kes alles kapist koolivormi välja otsis.
Rachel saatis sõbrannale tehtult õela pilgu. „Mida iganes. Äkki see aasta saan alla natuke. Siiski, meil on sporditunde ja muud...“ Racheli hääl hääbus. Nii palju kui Samara oli Racheli ja Laura vahelisi jutte pealt kuulnud, oli Racheli kaal temaga igavesti kooskäiv küsimus.
Samara muigas omaette. Tüdrukud ja nende kaaluprobleemid. Temal loomulikult polnud selle üle vaja muretseda, et ta paks välja näeb. Kiire ainevahetus suutis tüdrukut perfektselt saledana hoida ja seetõttu sobis lühike seelik talle kui valatult. Värvidest eelistanuks Samara küll punast, kuid juba ülejärgmine aasta saab ta punast seelikut kanda.
„Tegelikult on see juba ebaaus, et meie ka ennast üles peame ajama,“ teatas Laura valjult.
„Mis mõttes?“ Samara pööras end toakaaslase poole, siludes sirgu viimaks normaalselt välja tulnud lipsu.
„No vaata, meie lend on ju kahte rühma jaotatud ja meil on erinev tunniplaan. Ning meil on esmaspäeviti esimene tund vaba. See aga ei tähenda, et me magada saaksime. Ooei! Me peame siiski end üles peksma, et söögisaalis teistega samal ajal olla,“ seletas Laura.
Samara kergitas peeneks kitkutud kulme ja muigas laialt. „Tõsiselt? Oh, siis pole mul üldse kahju, et mul ükski päev esimene tund ära ei jää.“
„Yea, ole õnnelik. Mina ei ole,“ jätkas Laura sama pettunud toonil ning nööpis viimaks pluusi kinni. Seejärel võttis ta kätte lipsu. „Kas keegi õpetaks mulle, kuidas lipsusõlme teha?“ päris ta lootusrikkal häälel toanaabritelt.
Samara kõndis noruspäi mööda koridori, et jõuda teisel korrusel paikneva füüsikakabineti juurde. Tüdruk ei teadnud isegi, miks tal masekas peal on. Äkki oli asi selles, et ta nägi hommikul vägagi lähedaselt aknaorvas tutvust teinud Taanieli ja Grace'i? Kuigi ta seeliku kahinal kadus, oli neiu kindel, et Taaniel nägi teda. Ja poiss muigas.
Ka hommikusöök polnud just parimate killast. Toit oli okei – kaerahelbepuder, kohv ja praemunavõileib. Asja keeras halvaks Manson. Kohe, kui ta Sami nägi, tormas poiss kohale ning hakkas uurima, kuidas tal öö möödus ja mida ta unes nägi, samal ajal Sami emmates. Kas Manson ei saanud siis tõesti aru, kui vastukarva see Samarale oli?
Lõpuks laua taha istunud, kühveldas ta magusa pudru nii kiirelt sisse, kui suutis, et väite samasuguse stseeni kordumist pärast hommikusöögi lõppu ja enne tundide algust.
See oli ka põhjus, miks Samara end nii vara klassi ukse tagant istumas leidis.
Tüdruk toetas pea põlvedele ja sulges tumeda lauvärviga ülevõõbatud silmad. Ehk saab ta hetkegi oma segaste mõtetega rahus olla.
Kümme minutit enne tunni algust segasid Sami omaetteolekut mõtetega kerged lohisevad sammud. Tüdruk tõstis järsult pea ja vaatas liginevat õpetajad.
Helda Stuart oli pikka kasvu ja kõhn naisterahvas, meenutades üpriski palju lambipost. Tema juuksed olid lõigatud poisipeaks ning värvitud ebaloomulikku brüneti tooni. Seljas oli tal hetkel helesinine pükskostüüm ja nagu Samara Hayleylt kuulnud oli, siis vahetus läbi aasta kostüümi värvus aga mitte kunagi tegumood.
Ninapidi paberitesse süvenenud õpetajanna heitis Samarale vaid ühe pilgu, enne kui harjumatult suure rauast võtmega ukse avas ja klassiruumi kadus.
Samaras ohkas jällegi ja tõusis püsti. Klassiruum oli piklik, kolm rida kaheseid pinke. Õpetaja laud asus kõrgemal poodiumil ja oli tavalise lühikese laua asemel hiigelpikk, ulatudes akna alt peaaegu et ukseni. Õpetaja Stuart istus juba oma sinaka kattega toolil ning kirjutas midagi paberipatakasse. Samara heitis valiva pilgu üle klassi ja maandus uksepoolse rea teises pingis.
Koti hooletult lauale visanud, istus ta rätsepaistes toolile ja vajus lauale, suundudes tagasi nende mõtete juurde, kus ta oli olnud ukse taga istudeski.

Jasper
„Enivei, ma saan aru, et sa mängid kõigest kidraga aga viisakas oleks ka nooti tunda,“ turtsatas Jasper õpilaste vahelt edasi tungides.
„Eieieie. Nii need asjad ei käi. Viisakas on lihtsalt korralikult mängida, et kuulajate kõrvad ei sureks, Noodi tundmine on tõsiselt väheoluline,“ vastas Jimmy laialt naeratades.
Vestluskaaslane raputas pead. „Mida iganes,“ lisas ta pomisedes ja müksas Jimmyt, et too õigesse koridori suunduks.
Kätt lingi poole sirutades, pöördus Jasper uuesti enda kõrval seisva tumedanahalise noormehe poole.
„Kas istume koos?“
„Võib kah, ega ma nagunii ju kedagi ei tea veel,“ vastas too õlgu kehitades.
Klassi sisenedes tundis Jasper, kuidas tal kõhtu tühjus tekkis. Sam oli siin juba! Kuidas see talle varem pähe ei tulnud? Kuid nüüd polnud tal enam muidugi midagi teha. Veider olnuks Jimmyle ära öelda ning Samara kõrvale istuda.
„Mine vali koht, ma räägin temaga,“ pomises Jasper Sami poole näidates. Jimmy noogutas, andmaks märku et kuulus teda ja suundus aknaaluse rea poole.
„Kõik ok?“ küsis Jasper Samara kõrvale istudes. Tüdruk oli kühmus, nagu teda vaevaks mingi hiigelsuur mure, kuid Jasperi küsimusele ta ei vastanud, isegi ei liigutanud end.
„Sam?“ Jasper puudutas õrnalt neiu õlga. Sam istus toolil eemale, pead tõstmata ning Jasper tõmbas käe otsekui kõrvetada saanult tagasi.
„Mine ära,“ pomises Samara, andes lõpuks märku, et ta tajus poisi juuresolekut.
„Misasja?“
„Ma tahan mõelda. Ma ei saa mõelda, kui sina siin istud. Mine minema,“ kähvas Samara vaikselt, kuid piisavalt tigedalt et Jasper võpataks.
Poiss tõukas end niimoodi püsti, et tool kolinal tagapoole lendas ja suutis vaevu nii palju talitseda, et rusikaga vastu lauaplaati ei virutanud.
„Mida iganes,“ sisistas Jasper ja kõndis tagasi Jimmy poole. Kui tüdruk ei taha tema abi, siis võib ta persse ka kerida.

Taaniel
Pläriseva kellahelina kõlades loivas Taaniel alles koos Janiga trepil, teel teisele korrusele. Poisil polnud vähimatki tahmist end tundi vedada, eriti veel „tänu“ Jani nöökimisele, ke slubas terve vaba tunni ja suurema osa järgmisest vahetunnist põõnata.
„Kena tundi siis,“ irvitas Jaan ja lõi Taanielile rusikaga vastu õlga.
„Ma loodan, et sa sured unepuudusesse,“ torkas Taaniel vastu ja tõukas Jani, enne kui ukse avas. Silmanurgast nägi ta, kuidas ringutav Jan tagasi kõndis.
„Nii, palun vihikud välja ja pealkirjaks-“
Õpetaja hääle katkestas Taanieli selja taga sulguv uks.
„Vabandust miss Stuart, mul oli raskusi klassiruumi ülesleidmisel,“ ütles Taaniel võltshäbelikul toonil ning lõi silmad maha. Enne kui Stuartil oli aega vastata, Taaniel jätkas: „Ma ei tahaks rohkem teie tunni aega raisata. Ehk võiksin ma istuda?“
Miss Stuart ohkas korra ja noogutas. „Istuge aga. Ainult üks koht on vaba ja ma loodan,e t see sobib teile.“ Pead raputades pöördus naine tagasi tahvli poole, et jätkata poolelijäänud pealkirja kirjutamist. Üle Taanieli näo libises põgus muie, mis laienes veelgi, nähes kelle kõrvale ta määrati.
Maha istunud, pööras Taaniel korraks pilgu vasakule ja märkis üllatunult, et Jasperi pea nõksatas sama kiirelt aknast välja vaatama, justkui oleks ta Taanielit silmitsenud. Selle ebaolulise killu lasi Taaniel endast aga kiirelt läbi, otsustades keskenduda mustade juustega tüdrukule, kes tema kõrval istus.
„Tere preili,“ pomises Taaniel, kui õpetajanna andis käsu õpikud avada.
Sam vaikis ja Taaniel kergitas kulme. Talle oli siiani jäänud mulje, et tüdruk teravmeelitses iga hetk, kui võimalik.
„Kas teil on õpik kodus?“ küsis Taaniel lähemale kummardudes, sest tüdruk polnud mitte mingeid koolitarvetele sarnanenud asju välja võtnud.
„Jäta mind rahule,“ turtsus Samara.
„Ja kui ma ei jäta? Ma äkki muretsen, sest selline kaunis preili tundub mustas masendusese olevat,“ Taanieli huuled peaaegu riivasid tüdruku juukseid, kui ta ennast lähemale nihutas.
„Käi kuu peale,“ soovitas Samara end liigutamata, kuigi Taaniel aimas, et tüdruk tõmbus pingule.
Poiss muigas, ta tunnetas väljakutset ning ütles: „Kui teie oma meeldivat seltskonda jagate.“
Järgneva jaoks polnud Taaniel aga valmis ja hiljem ei teadnud ta, mis reflekse tänata, et need tal pea õigel hetkel eemale lasid tõmmata ja poisi nina Samara purustavast peahoobist päästsid.
Enne, kui Samara poisist mööda jõudis, silmas ta laialivalgunud ripsmetušši ja kurblikke silmi. Järgmisel hetkel kõlas juba uksepauk ja Samara oli kadunud.
Miss Stuart pöördus Taanieli poole. „Nii,“ päris ta, olles häiritud järjekordsest tunnisegamisest.
„Tal hakkas paha, sõi hommikul valesti,“ mõtles Taaniel kiiresti hädavale välja, aju ragisemas.
Miss Stuart turtsatas pahaselt, asi siis mille pärast uksi paugutada, ja pöördus tagasi tahvli poole.
Kolmveerand tundi hiljem lahkus Taaniel esimesena klassiruumist, olles selleks sunnitud ka tsipake trügima. Jasper oli talle terve tunni vaheldumisi küsivaid ja tigedaid pilke saatnud, mille põhjusest Taaniel kuidagi aru ei saanud. Lisaks huvitas noormees ka see, mis Samara siiski endast nii välja oli ajanud.
Taaniel viskas oma raamatukoti keldrikorrusel asuva saali ukse kõrvale ja suundus seejärel tagasi kõrgematele korrustele, et sealt Samarat otsida.
Vaevalt oli ta aga trepist üles jõudnud ja paarkümmend sammu astunud, kui kuulist mitme inimese naermist ning vähemalt üks hääl oli inimeselt, kelle naeru ta ka une pealt ära tunneks.
Nurga tagant välja astunud, heitis Taaniel pilgu neljast inimesest koosnevale grupile, kes seisid ühe maast laeni akna all – Jan, Manson, Hayley ja näost särav Samara.
Taaniel hakkas juba tagasinurga varju kaduma, kuid oli liiga hilja.
„Taaniel!“ hüüatas Samara ja kalpsas Mansoni käte vahelt Taanieli suunas.
„Aitäh, et mu päästsid! Mul hakkas pea nii jubedalt ringi käima, et ma ei suutnud enam seal kauem viibida,“ sädistas Samara samasuguse kiiruga välja mõeldud vale, nagu poiss oli füüsika tunnis teinud. Seejärel vajus tüdruk üllatunud Taanielile kaela, et noormees tänutäheks justkui kallistada.
„Eee- võta hea-,“ hakkas Taaniel ütlema, ent Samara lõikas vaikse ja äärmiselt külma tooniga vahele: „Kui sa julged kellelegi öelda, et ma nutsin, kahetsed sa seda elu lõpuni!“ Embus muutus otsekui jahedamaks ning tõrksaks ja Taaniel oli üpris õnnelik, kui Samara ta lahti lasi.
Poisile üle õla veel ühe pilgu saatnud, jõudis Samara tagasi Mansoni juurde, suudles kallimat põsele ja vajus tema käte vahele.
„Oi,“ ütles ta seejärel suurisilmi ning vaatas Taanielile silma: „Kas sa tulid mind muidu otsima?“
Taaniel raputas kiiruga pead: „Ei, ee absoluutselt mitte. Ma...“
„Ta otsis mind muidugi,“ jätkas Jan lahkelt ja saatnud Hayley, Mansoni ja Samara poole veel ühe naeratuse, astus Taanieli kõrvale. „Hiljem näeme,“ lisas ta mahajäänutele, kui nad Taanieliga ümber pöördusid ja tagasi keldrikorrusele kõndisid.
Sinna jõudnud, lükkas Taaniel Jani järsult vastu ust. „Mida paganat see pidi tähendama?“ päris ta altkulmu sõpra vaadates, tuli pilgus mängimas.
Jan kergitas kulmu, lükkas Taanieli probleemideta eemale ja enne rääkima hakkamist pühkis rinnaesise demonstratiivselt puhtaks. „Korraldan tulevikuks suhteid.“
Taaniel vahtis talle juhmilt otsa. „Oota? Mis mõttes?“
„Õpetaja tuleb,“ vastas Jan irvitades. Taaniel virutas rusikaga vastu seina, nii et ämblik lae all olevast võrgust talle õlale kukkus.
„Ma ei kannata, kui sa niimoodi teed!“ urises poiss ja pühkis vaese putuka hoolimatult maha.
„Ma tean,“ ohkas Jan muiates „Seepärast ma seda ju teengi.“

Hayley
Praetud pardi jäänused lebasid sinise lillemustiga liual keset lauda. Laua ümber olid jäänud kaks tüdrukut. Üks sorkis endiselt oma ahjukartuleid ja krõbedat linnliha. Teine toetus vastu tumedast puidust tooli seljatuge ja trummeldas kannatamatult sõrmedega vastu beežikasvalge linaga kaetud lauda.
„Fakk noh!“ Hayley lõpetas trummeldamise ja tõstis parema käe näo ette.
„Eino tore, ma murdsin küüne!“ teatas lennuvanem toonil, mis väärinuks vähemalt looduskatastroofi. Kulmu kortsutades tõmbas ta sinise küünelakiga kaetud küüne murtud osa ära ja ohkas veel kord. Mis pärast murduvad just tema küüned nii kergelt ja kasvavad nii aeglaselt? Ajuvaba ja närvidele käiv! Hayley vastas istunud Samara ei tõstnud juhtumi peale pilkugi.
„Mis pagan sul viga on?“ küsis tüdruk Samarat jõllitades, nõjatus toolil ettepoole ning küünarnukid lauale toetanud, hakkas loetlema: „Hommikusööki sõid sa nii, nagu jääksid kohe lennukile hiljaks ja lauast lahkusid põgenedes, nutumaik suus. Enne seda vaatasid Mansonit, kui nälkjat. Samas, esimese tunni lõppedes käitusite vastarmunutena. Lõunasöögil sind ei olnud, kellelgi polnud aimugi, kus sa aega veedad. Õhtusöögil olid täpselt nagu surnu – kahvatu ja vait. Taaniel lausa vaatas sind silmanurgast, kui arvas et keegi ei näe, muretsevalt muide ja Jasper vastupidi teeskles, et ta ei näegi sind ning Jan muigas, nagu ta teaks midagi, mida teised ei tea. Ahjaa, ja sa pole oma parti peaaegu et puutunudki. Kas mind on millestki ilma jäetud?“
Hayley piidles pingsalt Samarat.
„Ma olin lõuna ajal väljas. Seal metsamüüri juures,“ ütles Samara vaikselt ja pillas hõbedase kahvli taldrikule, nii et pruun leem pritsis taldrikust välja ja laualinale tekkisid aeglaselt laienevad pruunid täpid.
„Ma ei suuda!“ teatas ta seejärel ahastaval toonil ja tõstis pilgu. Hayley nägi sõbranna silmis pisaraid ning ta ohkas. „Manson on ju tore! Ta tõesti hoolib sinust.“
„Jah, aga see on vahepeal vastik ja ta on nii armunud. Ma olen nagu puuris, nagu kuldses teemantitega kaunistatud ja sulepatjadega kaetud puuris. Ta on rahul ainult siis, kui tal kaelas ripun, aga ma ei suuda seda 24/7!“ Nüüd Samara juba nuttis, ripsmetušši jäljed põski kaunistamas.
„No aga ta annab ju vabadust ka sulle?“ ütles Hayley, kuid tema toon oli kõhklev. Lennuvane, oli pea terve suve koos oma kallima Raymondi ja teiste sõpradega veetnud ning mööda Euroopat tuuritanud. Muidugi pidas ta sel ajal Samaraga ühendust, ent seda kui halvasti ta parim sõbranna end tundis, ei osanud Hayley arvatagi.
„Eino...“ Samara tegi pausi ja pühkis veerevad pisarad ära, ajades reaalselt kõike veelgi rohkem laiali. „Paar-kolm päeva pärast rääkimist on ehk jah okei aga siis kõik jälle vanaviisi. Ta kardab pidevalt, et ma jätan ta maha.“
„Nii ja jätad?“
Samara kehitas õlgu. „Temaga on lahe olla aga ta on mu esimene selline suhe ja ma tahaksin elada ka... või siis-“ Samara jättis lause pooleli, kuid Hayley lõpetas selle tema eest: „Taaniel?“ Tüdruk noogutas.
„Aga nagu sa näed,“ Hayley näitas näpuga akna poole. See oli ideaalne ajastus. Kasutades ära õhtuste ringitundideni jäänud aega, jalutasid Grace ja Taaniel kooliaias. Poisi käsi oli hoolitsevalt tüdruku piha ümber ja Grace hoidis oma kätt Taanieli õlal, sasides samal ajal ka poisi tumedaid juukseid.
„Mul pole ju muud võimalust, kui Manson,“ ohkas Samara allaandnult ja pööras pea haigettegevalt pildilt eemale.
„Ega vist,“ mõtiskles Hayley ja vaatas Taanielile silma, kui too pead pööras ja üle õla vaadates Hayley pilgu tabas.

Mulle meeldis
Uut!

Jasmin
Neljapäeva viimane tund jasmin kuulas parasjagu õpetaja Ackeli tutvustust mingi Dostojevski kuulsast romaanist „Kuritöö ja karistus“. Silmad vaatasid tal muidugi Jani kukalt, kes sobivalt otse tüdruku ees istus. Kui Jasmin õigesti aru sai, lehitses noormees maailmakirjanduse õpikut. Olles Jani igas tunnis jälginud, teadis Jasmin täpselt, et poisil pole vaja nähavalt tähelepanud pöörata vaid ta võib tegeleda kõige muuga – matemaatikas vihikulehe sodimisega, inglise keele suvaliste arvutustega ja prantsuse keeles saksa keele meeldetuletamisega.
Tema arvamust kinnistas veelgi maailmakirjanduse õpetaja.
„Turner!“ tulistas õpetaja ja jalutas Jani pingi ette: „Palun nimeta mulle kolm tegelast suurepärasest raamatust „Kuritöö ja karistus“.“
„Raskolnikov, Sonja ja ?? „ luges Jan tuimalt ette, tõstis vaid korraks õpetaja poole pilgu ja pööras seejärel tuimalt uue lehekülje. Jasmin ohkas võlutult, teenides sellega kõrvalistuvalt Prantsusmaa diplomaadi tütrelt Bellé'lt hukkamõistva pilgu.
„Tubli!“ Ackel kergitas kulme ja suundus tagasi tahvli ette, kuhu ta oli teinud kolm ringi, kahe sees kirjas Raskolnikov ja ?? ning kolmas tühi. „Kuigi me pole veel Sonjat tutvustanud, on alati hea rohkem teada kui vaja,“ lausus õpetaja ja kirjutas kolmandasse ringi naistegelase nime.
„Jan! Jan!“ hüüdis Jasmin viisteist minutit hiljem, üritades sagivate õpilaste vahel pikka kasvu noormehele järgi jõuda.
Ukse juurde jõudes õnnestus tal lõpuks kuti triiksärgist kinni haarata, nii et Jan oli sunnitud seisma jääma. Samal ajal kui teised õpilased, mõned itsitades ja pilke saates, mööda trügisid pööras Jan ümber ja saatis näost õhetavale Jasminile tülpinud pilgu: „Jah?“
„Sa teadsid neid tegelasi, kuigi me polnud isegi veel neid arutanud.“ Jasmin rääkis ikka veel kiirelt ning hoidis Jani varrukast kinni. Poiss kergitas selle infokillu peale ühte kulmu, viitsimata küsimust välja öelda.
Jasmin punastas. „Noh ma mõtlen seda, et..“ tüdruk hakkas toppama jäädes alahuult näkitsema. Viimaks õnnestuks tal küsimus välja öelda: „Seda et, sa oled seda raamatut siis juba lugenud?“
„Jah.“
„Aga kuidas see oli siis? Äge? Soovitaksid mul, see tähendab teistel ka lugeda?“
„Ei tea.“
„Aga kes su lemmiktegelased olid? Ja parim koht raamatus? Ja-“
„Kuulge, tuvikesed, ma tahaksin ukse kinni panna?“ Mister Ackel oli oma asjadega valmis saanud ja hoidis ust avatult, et ka viimased kaks õpilast väljuksid.
Jan saatis õpetajale jälestusest tulvil pilgu, ent mahendas seda: „Mister Ackel, ma eelistan õpingutele pühenduda mitte tüdrukutega jahmerdada, selleks on aega küll ja küll,“ ütles ta jahedal toonil, kummardus kergelt ja lahkus.
„Tubli noormees,“ lausus õpetaja tunnustavalt ja Jasmin nõustus temaga valju ohke saatel. Hiljem oma tuppa jõudes ta peaaegu ei kuulnudki Racheli ja Laura lobinat. Selle asemel heitis ta kõhuli voodile ja võttis oma joonistusmärkmiku ette.
„Ma olin temaga ühes toas peaaegu kahekesi. Me rääkisime ja meile meeldis see!“ õhkas tüdruk mõtetes ja valis punase pastapliiatsi. „Talle meeldis see raamat ja ta ütles seda mulle. Ja ta soovitas seda lugeda!“
Naeratus näol lehitses Jasmin oma mustma märkmikku kuni jõudis pooleliolevale leheküljele ja jätkas käsikäes jalutava paarikese joonistamist.

Taaniel
„Kallis,“ pomises Grace, ninaga Taanieli kurgualust hõõrudes. Kahekesi kooliümbruses jalutades olid nad sattunud talli lähedal asuva tiigi juurde, mis oli ümbritsetud tiheda hekiga ja täpselt tiigikaldal, munakividega kaetud pisikesel platsikesel oli raske malmpink, millele paarike end sisse seadis.
„Kallis!“ Grace tõstis pruunide lokkidega pea, mida ta täna oli kaunistanud valge lipsuga ja vaatas häiritult Taanieli rohelistesse silmadesse.
„Mida?“ poiss pööras pead, silmis pilk nagu ta oleks kuskil kaugel olnud.
„Sa ei kuulanudki mind!“ mossitas tüdruk, lükkas Taanieli käed enda ümbert ja tõusis istuli. Tema keha oli pingul ja selg imetlusväärselt sirge.
„Ma olin mõttes.“ Poiss järgis eeskuju ja tõusis samamoodi istukile, vastamata tüdruku põrnitsevale pilgule, mis lootis, et poiss hakkab kohe vabandust paluma ja ta oma kaissu tagasi tõmbab. Taaniel polnud selline. Kaugeltki mitte.
„Milles? Või kellest?“
„Eem..“ Taaniel kahtles hetkeks oma vastuses. Pulli pärast võinuks ta tõtt rääkida. Seda, kuidas ta mõtles tänasele füüsikatunnile, kus ta oli pahura Samara kaks korda naeratama saanud ja et see tekitas temas palju parema tunde, kui Grace'i naeratus. Või siis see, kuidas Taaniel vaba tunni ajal koos Jasperi, Jani ja klassiõe Hesteriga koolimaja peal ringi olid kolanud. Grace saanuks maruvihaseks, sest Hester oli pikk, tumedate juustega, sale, põhimõtteliselt modelli välimusega ja tagaselja kutsuti teda tulevaseks Grace'iks. Samas, praegu polnud Taanielil mingit huvi Grace'i maruvihaseks ajada. Koolinädal tuli ju ilusti ära lõpetada ja seetõttu valis Taaniel tsipake ohutuma tee: „eeee... sinust loomulikult kallis!“
Grace'i nägu täitis naeratus, ta võttis Taanieli käe ja sättis selle endale niimoodi ümber, et poisi näpud ulatusid tüdruku rinnale.
„Miks siis ainult mõelda?“ küsis Grace kelmikalt, limpsas keeltega üle huulte ja istus noormehele kaksiratsi sülle. „Tegeleme, siis võib mõelda,“ sosistas ta veel enne, kui Taanieli suudles.
Kolm üksteist suudles Taaniel enne oma puhketuppa minekut Grace'i. „Head ööd.“
„Head ööd kallis.“ Grace muigas magusalt ja suudles veel korra kallimat. „Kordame seda.“
Taaniel viipas, andes märku et ta sai vihjest aru ja irvitus näol avas oma lennu puhketuppa viiva ukse.
Ja... puhketuba oli kottpime. Taaniel kergitas kulme, kuigi teadis, et sellel pole mingit mõtet. Ta ise teadis nagunii, et on üllatunud ja keegi ei olnud siin nägemas, et jagada noormehe üllatust. Huvitav, et juba nii vara kõik magama olid läinud, kuhu jääb melu, tšill ja kasvõi õppimine? Aga noh, kooliaasta algus alles.
Ta lasi kulmud kaks sekundit hiljem alla ja kobas liikumist. Kodus harjutas ta vahepeal niisamagi silmad kinni liikumist, et mitte iga väikese asja pärast tuld põlema panna. Probleemid tekkisid ainult siis, kui vanemad või koduabilised ootamatult mööblit ümber olid tõstnud või kui Taaniel lihtsalt liiga purjus oli, et oma asendit maapinna suhtes õigesti hinnata... Muidugi, polnud ta siin veel nii kaua olnud, et mööblist ilma nägemismeele abita mööda laveerida ja seega – krahh!
Taaniel tabas täpselt tooli, mis omakorda põrkas vastu kappi. Poiss vandus, ja tõmbas tooli enamvähem õigesse kohta tagasi ja jätkas oma teekonda magamistubade poole.
„Aitäh,“ kõlas kahe kõrge raamaturiiuli vahelt, nii et isegi kui tuli põlenuks polnuks Taaniel ikkagi hääle omanikku näinud. Sisemuses tänas poiss siiski pimedust, sest siis ei olnud näha ka seda, et ta ehmatusest põhimõtteliselt õhku hüppaks. Aga samas, kes ei hüppaks kui hääl pimedusest sind tänaks?
„Eeem?“ Taaniel kobas käega õhus, kuni tundis tugitooli nahkpolstrit, kaks sammu hiljem ja millelegi otsa komistamata vajus ta sinna istuma. „Samara?“
„Mhm.“
„Miks sa mind tänad?“ päris Taaniel segaduses olles, ise ettepoole kummardudes, nagu istus vestluskaaslane tema vastas.
Tüdruk turtsatas, kuid ei lausunud midagi.
„Tõsiselt. Miks? Ma ei suuda meenutada ühtegi korda, millal sulle mõne teene olen teinud.“
„Füüsikatund?“ Samara hääl oli pilkav, kuid mahenes: „Sa viisid mu mõtted eemale.“
„Umm... Võta heaks siis. Ma arvan.“ Järjekordselt oli poiss tarbetult kulme kergitanud. Miks Samara sellise asja eest tänama peaks? Nagu, kas see pole siis loogiline, et sa üritad mossitava pinginaabri tulipunase huulepulgaga kaetud huuli naeratama meelitada. Aga ju siis mitte...
„Millelt ma su mõtted eemale viisin?“ Kohe kui poiss selle küsimuse ütles, soovis ta selle tagasi võtta, sest Samara ei vasta sellele. Ta teadis seda.
Puhketuppa sigines vaikus, vaid akna taga vahepeal vilisev tuul suutis seda rikkuda ning kumbki öösel üleval istuv õpilane ei söendanud seda rikkuda. Hääle järgi oli aru saada, et Samara kohendas ennast, kuid Taaniel oli pigem kivikuju – ta üritas isegi oma hingamist vaiksena hoida, sest äkki siiski Samara on nõus rääki-
„Kell on palju.“ Samara lõhkus vaikuseniidi ja kerge patsatuse saatel asetas oma jalad põrandale. „Peaks magama minema.“
„Ee. Jah, sul on õigus,“ Taaniel peaaegu hüppas püsti, tundes ühtviisi kergendust sellest, et mitu minutit kestnud vaikus läbi sai ja samas ka kerget kahetsustorget, et Samara saladused Samara saladusteks jäid.
Veel aeglasemalt kui enne, kõndis Taaniel edasi magamistubade poole, kuni jõudis mööblirägastikust välja. Ukseavani jõudes ta seisatas ja vaatas tagasi puhketuppa, kust võis hea kujutlusvõime olemasolul esemete piirjooned avastada. Taanieli kujutlusvõime polnud nii hea, ta nägi mustavat pimedust.
„Head ööd, preili Soul,“ lausus ta. Piisavalt valjusti, et endiselt tugitoolis istuv Samara kuuleks ja piisavalt vaikselt, et võimalikud unetud oma toas ei kuuleks.
Oma tuppa jõudnud, võinuks Taaniel vanduda, et ta oli kuulnud tüdruku õrna häält vastamas: „Head ööd, noorhärra de Bismarck.“

Jan
Vaikus ühes täiesti tavalises toas, mis oli koduks kolmele Delarani meessoost õpilasele. Kui keegi tuppa astunuks, näinuks ta vaid kolme tumedat raskest puidust voodit, igaühest paistmas eri karva sassis juuksed. Kui ta oodanuks natuke veel, täpselt kella poole üheksani, mil korraga pistavad üürgama kolm äratuskella, olnuks tal päris huvitav jälgida kolme noormehe reageeringuid.
Kolmest kõige heledama juukselakaga Jan avas esimesena silmad ja vajutas äratuskella nupust kinni. Pead pöörates jälgis ta toakaaslaste reaktsioone.
Kastanpruunide juustega Taaniel kargas istukile, nagu püssist lastu ja vahtis äreva pilguga ringi, enne kui taipas tirina ühe vajutusega lõpetada.
„Mul oli huvitav unenägu,“ torises Taaniel üle kolmanda äratuskella plärina ja vajus tagasi sinisetriibuliste voodiriiete vahele.
„Jee right, sisaldas kindlasti Grace'i tema naturaalses ilus,“ irvitas Jan ja küsis siis murelikul toonil: „On tal see üldse olemas?“
Taaniel saatis oma parimale sõbrale vaid ühe muige ning vaatas punapäist toakaaslast, Jasperit, kelle lömmis äratuskell endise õhinaga plärises.
Samal hetkel sirutus paksu teki alt käsi ja tabas öökapil seisvat kella, lüües selle põrandale. Seade plärises rõõmsalt edasi ja jasper oli sunnitud end voodist välja ajama.
„Hommikust päikesekiir!“ hüüatas Jan, kui Jasper kinnivajutatud äratuskella tagasi öökapile lajatas.
„Lõuad,“viskas Jasper vastu. Noormees tõusis püsti ja ringutas, justkui oleks ta just kõige magusamast unest üles aetud.
„Mis meil siis täna ees seisab?“ küsis juba kapi juurde jõudnud Taaniel pükse jalga tõmmates.
„Tead, sa võiksid oma tunniplaani ise üles panna,“ vastas Jasper. Taanieli voodi kohal oleva korktahvli külge oli knopkadega kinnitatud Grace'i pilt ja paari poolpalja naise vägagi mitmemõttelistes poosides pildid. Jani korktahvel oli täiesti tühi, isegi knopkad olid ühes nurgas koos. Vaid Jasperi korktahvil oli tunniplaan, täpselt nagu ette nähtud.
„Tjaa,“ venitas Taaniel vastuseks ja tõmbas koolilogoga kollase särgi selga. „Aga mis kasu oleks siis sellest, et lennuvanem minuga samas toas on?“
„Au äkki?“ pakkus Jasper näpuga tabelis järge ajades. Taaniel ja Jan turtsatasid säärase pakkumise peale.
„Igaljuhul, pärastlõunal ootab meid kaks tundi ratsutamist. Janil on see ennelõunal.“ Selle peale oigasid Taaniel ja Jan vastuseks.
„Mis on, kas ratsutamine ei meeldi?“ päris Jasper tagasi sõprade poole pöördudes.
„Hobustega mitte nii väga,“ vastas Jan ja Taaniel noogutas nõusolevalt.
„Niisiis,“ Avecita vaatas õpilasi, kes natukene kohmetult talli ees oleval platsil seistes ootasid, mis edasi saab. Õpetajal olid juba jalas liibuvad valged ratsapüksid, nahast ratsasaapad ja koolilogoga liibuv spordisärk.
„Direktriss küll nõuab, et te kõik tegeleksite ülla ratsakunstiga aga minu meelest pole see otstarbekas. Ma ei viitsi kõiki, kes ei taha hobuste selga ronida, sinna piitsaga ajada ja seega on asi lihtne, kui te ei taha, siis te ei taha. Need, kes otsustavad ise vabatahtlikult ratsutamisest loobuda, saavad muud ülesanded, mida ma seejärel hindan. Ülesandeks võib olla nii bokside koristamine, mõnest teatud hobusetõust esitluse tegemine või teise õpilase aitamine. Valik, mida te täpselt teha soovite, on teie.“
Naine seisatas ning naeratas laialt. „Need, kes on otsustanud, et ei soovi oma tagumikku hobuse selga vedada, tulge palun siia.“ Avecita näitas käega enda kõrvale.
Kõige taga seisval Janil oli hea ülevaade sellest, kes aegamööda inimsummast välja tilkusid. Tema ise poleks küll ratsutamisest sitaloopimise kasuks loobunud, isegi kui ta oleks saanud...
Paari minutiga olid kõik, kes siiski loobusid ratsutamisest sitaloopimise kasuks teiste hulgast välja tulnud ja Avecita vaatas need õpilased üle: „Elim?? Chung-Lok ja Vincent, teie lähete täna Haroldile appi talli korrastama. Te leiate ta puhkeruumist. Öelge et mina saatsin ning ta annab teile ka vajaminevad riided.“
Poisid kirtsutasid küll esimese hooga nina, kuid sammusid siis punase talliukse poole.
„Rachel ja Sheldon, teilt ootan ma järgmiseks nädalaks referaasti teemal „Tõuaretuse eelised ja puudused“. Teil on võimalus kasutada minu eriloaga arvutiklassi ja kindlasti leiate vajalikku informatsiooni ka raamatukogust. Võite minna.“
Rachel vaatas torssis näoga pikka vibalikku poissi, ent suundus siiski koos temaga lossi viivale teerajale.
„Greg, Blossom ja Bellé, teie vahetate koos ratsutajatega riided ning jääte mulle appi tunni elluviimisel,“ lõpetas Avecita ning pöördus tagasi teiste poole.
„Dyke, Ivor ja Sabrina. Teie tulite minu meelest koos oma hobustega?“
Kolmik noogutas.
„Suurepärane. Te teate, kus on teie varustus ja hobune. Tehke, mis vaja ja mis teie treeningplaanis ette nähtud on. Kui te tunnete vajadust abi järele, küsige minult või siis rakendage minu abilised tööle,“ ütles Avecita, pisut iroonitseva naeratusega.
Kui ka nemad olid lahkunud, elavalt vesteldes, kes mida oma ratsuga teha plaanib, ohkas Avecita. „Nüüd jagan ma teid vastavalt sõiduoskusele kolme gruppi. Te kõik saate omale hobuse, kellega sõidate vähemalt selle aasta lõpuni. Võite käia ka vabal ajal sõitmas, ent hobune ei ole ainult teie oma vaid temaga treenivad ka teised õpilased. Iga boksi peal on ajatabel, kui tahad mingil ajal sõita, pane lihtsalt oma nimi kirja. Arusaadav?“
Õpilased mõmisesid vastuseks.
„Niisiis, grupimääramisel on väga oluline teie ausus. Loomulikult võiksin ma testi teha, vaadata paljud teevad vahet galopil ja traavil ning kes jääb selga pärast meeterkahekümnest hüpet, aga see oleks hobuste piinamine. Ning loomulikult vist ka teie piinamine,“ Avecita tegi tähendusrikka pausi, enne kui jätkas: „Seetõttu ma palun, et te teadvustaksite endale oma sõiduoskust. Te ei saa öelda, et kuulute edasijõudnute gruppi, kui teil on raskusi hobuse traavile tõstmisega või et te olete täielik algaja, kui samas pole teile mingi probleem süsteemide hüppamine. Olgem ausad enda suhtes ja ka minu suhtes, et ma ei peaks pärast teid veel ümber liigitama. Arusaadav?“
Uus mõmin.
„Seega, täiesti algajad, kes on varem korra-kaks hobuse selga jõudnud ja kellel pole õrna aimugi, kuidas käib õigesti kergendamine, minge sinna,“ Avecita näitas näpuga suure sammaldunud kivi poole ja sinna suundusid üpriski kiirel sammul neli õpilast – Jasmin, Laura, Franz K ja Nade.
„Need, kellel on mingid oskused olemas, ehk kes oskavad juba traavi sõita, galopi ja saaksid ka häda korral hüpetega hakkama, minge palun tolle kaevu juurde.“ Õpetaja sõnu järgisid Sally, Meleni ja Vin.
„Need kes siia jäid on siis enda arvates profid?“ Avecital olid käes puusas ja ta vaatas muiates nelja õpilast, kes küllaltki iseteadlikku näoga seisma olid jäänud.
„Peaaegu,“ vastas Jan, heites oma rühmakesele pilgu: Eriko, Kerensa ja Angelia – pole paha.
„Kõrb, soojavereline, 182 cm, 2002. aasta, mära, Skyline,“ luges Jan puidust boksile kinnitatud graveeritud metallplaadilt. Metallvarbade vahelt vaatas talle vastu pähkelpruuni karva ja musta lakaga hiiglaslik loom. Janil hakkas märast juba pisut kahju, ent liivaplatsi servale kõõluma tulnud Taaniel ei jätnud valikut.
Pool tundi hiljem oli Janil hobune sadulas ja traaviringki lõpetatud. Liivaplatsil sammudes ja hobust rahustades jälgis Jan algajate gruppi, kes olid just selgeks saanud, kuidas sadulasse ronida ja kelle asendeid Avecita paika sättis.
Jani ja teiste edasijõudnute üle valvas keegi praktikant Lindsay. Või noh, valvamine on vist palju öeldud... Vormikas punaste juuste ja nösuninaga näitsik pööras ratsutajatele tähelepanu ainult siis, kui oli vaja meelde tuletada, mida teha. Muul ajal rääkis ta üpriski edvistavalt – oh üllatust – Taanieliga.
Jan laveeris Skylineiga Kerensa hallist ruunast mööda ja tabas siis Taanieli peaaegu märkamatu noogutuse.
„Ma teen pisut galoppi, et roostes oskused natuke paremaks lihvida,“ mainis noormees vaikselt ja teised kolm tõmbusid platsi keskele. Ei Lindsay ega Avecita pannud seda tähelegi.
Hästiõpetatud loom tõusis probleemideta galopile, piisas vaid õigest sääresurvest.
Jan tegi kõigepealt paar rahulikumat volti, veendudes et hobune allub tema kontrollile nagu korralik sportauto. Taaniel järgis Jani proovisõitu muiates. Uuelt voldilt sirgele tulles ohkas Jan valjult, mille peale Skyline kõrvu kikitas ja siis virutas poiss kandadega vastu looma külgi, ühtviisi teda ehmatades ja ka edasi sundides. Tempo tõusis korralikult, mida enam Jan looma säärte abil edasi sundis ning poiss teadis, et kohe märkab seda kiirusemuutust ka üks kahest järelevaatajast.
Kurvile lähenedes ei talitsenud Jan enam looma, vaid lasi ratsmed lõdvemaks ning ka samm venis pikemaks. Natuke enne pööret, võttis ta jalad jalustest, püsides hobuse seljas vaid sääre ja reielihaste abil. Järgmine hetk surus ta veel kord säärtega, ning tõmbas täiest jõust sisemist ratset, samal ajal sisemist säärt taha viies ja vajutades, ning oma raskust samasse suunda kallutades.
Irvitades tundis Jan, kuidas mära tagumised jalad libisesid ja toetuspunkti kaotasid. Hobuse seljast maha paiskudes, kuulis ta kaasõpilaste ehmunud hüüatusi. Pehmelt liivale maandunud, veeretas Jan end inertsist hoogu saanult hobusest igast juhuks veel kaugemale ja oli püsti enne, kui näost lubivalgeks tõmbunud Lindsay temani jõudis.
„Issand!“ hüüatas tüdruk esimesena, silmad pärani. Kaugemalt oli kuulda, kuidas Avecita nendeni jooksis, tee peal mittesõitvatele õpilastele käsklusi hüüdes, et nood vabalt jooksva ja perutava Skyline'i kinni püüaksid.
„Kõik on okei,“ kinnitas Jan Lindsayle, ise samal ajal naeru tagasi hoides. Tema ei saanud lubada endale vabadust hääletu naeru käes väänelda, nagu Taaniel puitaia taga.
„Jan! Kas kõik on korras? Miks sa nii ruttu püsti tõusid? Me pole veel kontrollinud sind ju! Sa pead lamama!“ hüüatas Avecita, samamoodi silmad punnis.
„Jaja, kõik on ok. Küllalt pehme maandumine oli, liiv on siinkandis hea,“ vastas Jan käega visates ja naeratas laialt, justkui tõestades, et kõik on tõesti korras.
Saades tõesti kinnitust, et noormehega on kõik korras, võttis Avecita tunduvalt õpetajalikuma tooni: „Jan Turner! Mida paganat sa enda arust tegid, et sul õnnestus Skyline'iga külg maha panna? Esimene tund ei ole kiiruse katsetamiseks, esimene tund ei ole selleks, et välja uurida, kui hästi su hobune pöörab täiskiiruse pealt. Esimene tund pagan võtaks ei ole rallitund!“
„Aga millal siis meil on rallitund?“ küsis Jan süütul toonil ning Avecita saatis talle tigedusest tulvil pilgu: „Seleta!“
„Ah, ehmatas millegi peale ja tõmbas käest ära lihtsalt. Teate küll neid soojaverelisi.“
„Ahhaa!“ Avecita oli juba maruvihane ja tema ma-olen-sinu-õpetaja-aga-ka-sinu-hea-sõber olekust polnud enam kuigi palju järelt. „Seni oled sa keskmises rühmas, kuni ma otsustan, et sa oled piisavalt edasijõudnud, et ootamatult ehmatanud hobust pisutki taltsutada. Arusaadav?“
Jan noogutas vaguralt.
„Ja nüüd arsti juurde kontrolli.“
„Misasja, mis, nalja teete, miks? See oli ainult üks kukkumine,“ Jan vaatas talle uskumatul ilmel otsa.
„Ainult kukkumine,“ röögatas Avecita vastuseks, nii et Angelia helekõrb mära tegi kentsaka õhkuhüppe ja tüdruk talle hädavaevu selga jäi. Õpetaja ei pannud seda tähelegi: „Sa käisid hobusega pikali! Ta oleks võinud sinust üle rulluda, sinu jalaluud murda, sind lömastada, sind tappa ja seega mind ei huvita sinu vastuvaidlemine, vaid siruta oma jalad välja ja kebi kooliarsti juurde!“
„Okei, okei siis,“ Jan ei raatsinud õpetajaga enam vaielda, muidu määranuks too veel pärast tunde istumised. „Kas Taaniel võib mind saata? Teate küll, juhuks kui mul ootamatult põrutuse tagajärjed ilmnevad ja ma ära minestan või midagi.“
Avecita lasi iroonia õpilase hääles kõrvust mööda ja noogutas lühidalt. Taanieli poole kõndides kuulis Jan, kuidas Avecita Lindsay ette võttis, et too õpilastele tähelepanu ei pööranud.
„See oli vägev show Jan! High-five!“ ütles Taaniel kohe kui nad olid kuuldekaugusest välja jõudnud ja tõstis käe.
„Võib ka nii öelda,“ vastas Jan ja lõi plaksu vastu sõbra kätt. „Isegi lihtsam, kui ma arvasin. Need hobused on tunnikate kohta ikka päris kenasti välja õpetatud.“
Taaniel irvitas ja sulges talliterritooriumiks oleva pruuni metallvarbadega värava. „Kas ikka läheme arsti juurde?“ küsis ta, kui nad peahoonele liginesid.
„Peaks vist minema küll. Avecita uurib nagunii, kas ma käisin ikka ja kas mul mõni jäädav vigastus ka on.“
„Eino jäädavad vigastused on sul minu meelest juba ammu olemas. Kui kooliarst seda veel kinnitab ka, siis määrab Avecita sulle nagunii ka hooldusõe. Ma vist tean juba ühte vabatahtlikku.“
Jan vaatas talle otsa, saamata vihjest aru.
„Sa said vist tõesti põrutada,“ irvitas Taaniel. „Jasmin, mu Jasmin,“ ohkas ta seejärel dramaatiliselt õhates ja käsi sirutades. Hetke pärast lisas ta pilkavamal toonil: „Ma arvasin, et ta hüppab oma hobuse seljast alla ja jookseb kohe sinu juurde. Nägu oli tal küll selline, et toimus maailma suurim katastroof, mitte et üks jobu lihtsalt hobuse pikali tõmbas.
Jan turtsatas vastuseks.
„Kuigi te oleksite üpris khm huvitav paar,“ ei suutnud Taaniel jätta.
Jan lükkas sõbra põõsasse.

Ja ongi mul mingi blokk peale tulnud -.- Üldse ei suuda juttu hetkel jätkata. Umbes 15 A4 on veel arvutis olemas aga no ei suuda edasi kirjutada. Demnit.

Kuna uut osa lugeda saaks? *kutsu silmad*