Delaran

Taaniel
„Kutid, täna jääb esimene tund ära. Me peame saali koguma.“ Juba täisvormi kandev Jasper sulges toaukse vajalikust suurema pauguga, et voodisse sukeldunud toakaaslased üles ärkaksid.
Taaniel ei viitsinud küll eriti sooja teki alt välja pugeda, kuid 20 minuti pärast lõppev hommikusöök ei jätnud talle just eriti palju valikuid ning ta ajas end istuli. Ringutanud ja laialt haigutanud tõusid poiss püsti ja kõndis kappi poole.
„Gaad, Taaniel. Pane midagi jalga äkki,“ porises endiselt teki all olev Jan ja keeras teise külje.
„Miks?“ küsis noormees kapiust avades. „Kõik oleme mehed ju.“
„Viisakust ja teistega arvestamist võiks ikka olla,“ ütles oma voodile istuma vajunud lennuvanem ja toetas väsinult pea kätele.
„Teistega arvestamisest rääkides,“ Taaniel tõmbas jalga riiulilt võetud mustad bokserid ja jätkas: „Sa ärkad hommikuti kell kuus ja õhtul magamistuppa tulles vajud kohe magama. Sa ei arvesta üldse enam minu ja Janiga: ei ärata meid üles, ei ütle vastuseid ette, ei laula unelaulu... Mitte midagi! Mis toimub mees?“
„Täpselt!“ Uuesti näoga toa poole pööranud Jan ajas end istukile. „Kas sulle on naine tekkinud? Kui jah, siis miks meie alles nüüd teada saame ja kus kohtute, mul on uusi kohti vaja? Kui ei, siis kas sulle on mees tekkinud?“
Taaniel pöördus Jani poole. „Keda sa siis paned?“ küsis poiss üllatunult. Tema teada oli Jani viimane vallutus kaks nädalat tagasi maha jäetud ja käis nüüd kooli peal nutetud silmadega ringi. Jap aga raputas pead: „Praegu pole oluline, keda ma panen vaid oluline on see, keda Jasper paneb.“
Taaniel noogutas. Janilt saab ta kogu info nagunii kätte, kui ta tahab ja seega vajas tähelepanu nende lennuvanem, kes parasjagu kooliasjad kätte võttis ja toast väljuma valmistus.
„Nii,“ Taaniel toetas parema käe seinale, et Jasper mööda ei saaks, kuid poisil polnud tuju mängida: „Lõpetage ära, tõsiselt.“ Tema hääl oli väsinud. Vastavuses Jasperi üldise olekuga viimase paari nädala jooksul.
„Mul ei ole meest, mul ei ole naist, keda ma panen ja ei taha ka hetkel endale kedagi. Ma õpin ja täidan lennuvanema kohustusi,“ selgitas Jasper.
„Nii palju on sul neid kohustusi?“ küsis Taaniel kahtlevalt. „Hayleyl on küll aega niisama lulli lüüa. Vahetundidel ei istu sa kuskil ja puhketoas ka sind pole.“
„Hayley on Hayley,“ vastas Jasper lihtsalt. „Kas ma saaksin nüüd palun minna? Mõni ei taha ega tohi aktusele hiljaks jääda.“
„Ah, okei.“ Taaniel andis alla ja võttis käe eest. „Huvitav, mis tal on. Niisama ju keegi töönarkomaaniks ei hakka?“ mõtiskles Taaniel paar minutit hiljem lipsusõlme tehes.
„Ei tea, ei huvita ka nagu. Võib-olla sai korvi, võib-olla ongi gei või mida iganes,“ kostis tagasi teki alla vajunud Jan.
Kahe sõbra vahel valitses vaikus, kuni Taaniel täielikult riides oli ja väljuma hakkas: „Sa siis ei tule?“
„Ei viitsi. Tunnialguseks ehk ärkan.“
Taaniel kehitas õlgu. Jan teab, mis Jan teeb. Peaasi, et teda välja ei visata. Kaks sekundit pärast väljumist tuli Taaniel uuesti tuppa: „Keda sa paned?“
„Jennifer, kolmandast lennust,“ pobises Jan teki alt.
Viisteist minutit hiljem istus Jan kooli saalis. Ühel pool teda istus Grace ja teisel pool Samara. Viimase kõval oli loomulikult ka Manson, ilma kelleta ei tundunud tüdruk enam kuskil liikuvat. Direktrissi kõne algust oodates, jälgis Taaniel igavuse eemalepeletamiseks kahe tüdruku käitumist.
Grace lobises pidevalt sõbrannadega, siis sosistas ta Taanielile midagi, millele poiss tähelepanu ei pööranud, libistas sõrmedega üle kallima reie ja otsis tema kätt, kiheles ja sättis – nagu istuks sipelgapesas.
Samara polnud mahaistumisest saati asendit muutnud. Tema ainsad sõnad olid Taanielile ja Grace'ile mõeldud tervitussõnad ning tema rohelised silmad püsisid liikumatult vastasseinale kinnitatud kooli vapil.
„Preili Soul.“ Taaniel liigutas õrnalt oma küünarnukki, nii et see riivas Samara oma.
„Jah, de Bismarck.“ Samara ei liigutanud oma küünarnukki.
„Kuidas teil läheb?“ jätkas Taaniel ja märkas, et Mansoni käsi liikus justkui muuseas Samara käsivarre peale. Taaniel muigas, nii vähe oligi siis selleks vaja, et teine juba kartma lööks.
„Võiks paremini minna.“
„Mis siis valesti on, preili?“ Taaniel suurendas mure osakaalu oma hääles, kuid ta rääkis nüüd vaiksemalt, et Manson võimalikult vähe kuuleks.
„Liiga palju,et rääkimiseks aega leida ja liiga vähe, et üldse mainida.“
„Aga ehk jagaksite natukenegi, ma palun teid.“
„Ma kahtlen selles sügavalt.“ Samara hääl oli kõrk ja kauge ning ta pidas endiselt koolivapiga jõllitamisvõistlust.
„Miks nii?“
„Aga miks mitte?“
Taaniel kortsutas kulmu ja tõmbus tagasi. Tüdruku sarnasus imeilusale kivikujule hakkas teda juba tsipake häirima. Hetke mõelnud, lõi talle ka sobiv lahendus pähe ja poiss vajus tagasi oma toolile. Nüüd liigutas ta vasakut kätt, et see maandus Grace'i põlve peal. Tüdruk pööras talle kohesel tähelepanu: „Jah,kallis?“
„Ei, ma niisama,“ ütles Taaniel magusalt ja põimis oma sõrmed tüdruku omadega. Grace naeratas säravalt ja suudles kallimat. Seejärel pöördus ta tagasi sõbrannadega rääkima. Silmanurgast märkas noormees, et Samara oli asendit muutnud ja vaatas nüüd oma jalgu – eesmärk täidetud.
„Khm,“ kostis samal hetkel saali eesosast. Helesinisesse kostüümi riietunud direktriss oli viimaks püsti tõusnud ja valmistus kõnet pidama.
„Tere hommikust, õpilased. Mul on ääretult hea meel teid kõiki, või noh peaaegu kõiki, siin näha. Esimesed 55 päeva Delaranis on nähtavasti hästi möödunud, keegi pole veel välja kukkunud ja vaid mõni on natukene probleeme tekitanud.“ Direktrissi pilk leidis Taanieli, aga Jani nägemata, kortsutas ta kulmu.
„Nagu vanemad õpilased oma kogemustest teavad ja nagu nooremad ehk kuulnud, on Delaranis traditsiooniline Halloweeni ball. Meie lennuvanemad ja õpetajad on juba esimesed koosolekud pidanud. Selleaastane ball toimub 30. oktoobril algusega kell 19.00 siinsamas saalis. Piletitasu pole, meelelahutuse eest hoolitsevad lennuvanemad ja nende määratud inimesed.“ Direktriss naeratas säravalt, kui rahvas plaksutas ja elavalt sumisema hakkas.
„Siiski, palun veel mõneks hetkeks vaikust. Ballil valitakse ka loomulikult parim paar. Hindamise alla ei käi kostüümid, seega pole mõtet end koletiseks teha. Selle asemel pööratakse tähelepanu paaride tantsuoskusele, seltskonnas olekule ja üldisele käitumisele.“
„Me võidame selle,“ sosistas Grace Taanielile, kui direktriss pausi tegi. Poiss noogutas. Loomulikult nad võidavad, kui tal selleks tuju on.
„Viimaseks uudiseks on vaheaja kuupäevad, milleks sel aastal on 3. november kuni 7. november. Kõik, kellel on soov selles ajavahemikus koju minna, andke palun sellest oma lennuvanemale teada. Alles siis saame me organiseerida teile vajaliku transpordi. See on kõik, võite minna.“ Direktriss astus poodiumilt alla ja õpilased hakkasid lahkuma. Kõik peale Taanieli, kes vaatas mõtlikult kõnepulti.
Koju...? Ta polnud siiasaabumisest alates vanematele helistanud ning nende poolt tehtud kõnede vastuvõtmisest oli Taaniel keeldunud. Mida tal kodus oodata oleks?

Ma pidin vahepeal lugemist katkestama, sest ma ei saanud naermist lõpetada.
Seega, uut? :)

Uut kahjuks niipea ei saa, ma ei jõudnud täna kirjutada arvuti ja homme lähen nädalaks Prantsusmaale ja ma ei tea, kas seal netivõimalust on. Küll aga kirjutan ma paberile edasi =p

Faiin, eks ma siis kannatan.

Jasper
Saksa keele tunni lõppedes võttis Jasper kotist koolivapiga mapi ja vaadates sellele korralikult kinnitatud valget paberit. Kulmu kortsutades ajas ta järge joonestatud tabelis, kuhu oli märgitud kõik esimese lennu õpilased ja nende nime taha märge, kas antud õpilane läheb vaheajaks koju või jääb kooli. Soovides enne õhtusööki asjaga ühele poole saada, oli tal vaja üles leida neli viimase inimest.
„Hei, Angelia!“ püüdis Jasper teises lennurühmas õppiva tüdruku tähelepanu.
Blondiks värvitud ja sirgendatud juustega tüdruk peatus: „Jah?“
„Juhtud sa teadma, kust ma võiksin Racheli ja Samara leida?“
Angelia toetus saksa keele klassiuksele ja suunas pilgu üles. „Mmm... Rachelit pole ma näinud aga ma usun, et tunnist ta ei puudu, nii et sul pruugib ainult kellahelinat oodata. Samarat nägin just Taanieli ja Hayleyga esimesel korrusel istumas.“
Jasper naeratas: „Tänud sulle“ ja suundus trepi poole.
„Jasper! Mis sa siin teed?“ hüüdis Taaniel, kui Jasper trepil nähtavale ilmus. „Ma arvasin, et sinu ülesanne on ka igas tunnis viis minutit enne algust kohal olla,“ teeskles poiss üllatust.
Jasper muigas: „No kuna tunni alguseni on veel seitse pikka minutit, on mul tsipake vaba aega.“
„Täidad ikka seda tabelit?“ segas Hayley vahele, kes täitis vahetundi oma katkise kõrvarõnga parandamisega.
Jasper noogutas: „Siit saan kaks kätte ja siis on veel kaks jäänud. Taaniel ja Samara?“ suunas lennuvanem küsimuse kahele, kes teine-teiselpool Hayleyt istusid.
„Ma lähen koju,“ vastas Samara kohe ja täpsustas siis: „Või noh, mitte koju vaid Samueli juurde. Emal on nagunii mingi kampaania ja isal on selle finantskriisiga piisavalt tegemist.“
„Okei siis,“ noogutas poiss ja kirjutas Samara nime taha suure K. Seejärel pöördus ta Taanieli poole: „Ja sina?“
Taaniel keerutas vasaku käe väikest sõrme kaunistavat sõrmust, midagi vastamata.
„Taaaaanieeel?! Mul on vaja kaks inimest veel leida. Otsusta see nüüd ära,“ torkis Jasper kannatamatult taga. Ta tõesti ei tahtnud seda enam edasi lükata.
Vastamise asemel aga hüppas Taaniel püsti: „Vabandage, ma näen Grace'i.“ Puupõrandal vedelenud koti kätte haaranud, kiirustas poiss trepi poole, kuid talle imestunult järgi vaatav Jasper ei näinud märkigi lokkis juustega tüdrukust.
Jasper vajus vabanenud kohale istuma ja vaatas häiritud ilmel kolme nime taga laiutavat tühjust. „Mis tal hakkas?“ päris poiss pahaselt.
Samara kehitas vastuseks õlgu.
„Sa hirmutasid ta ära vist. Enne oli ta jumala okei. Rääkis sellest, missugune jõnglane ta väiksena oli, mis pulli ta tegi ja kuidas nad Janiga oma vanematele närvidele käisid,“ vastas endiselt kõrvarõnga kallal pusiv Hayley.
„Eks ta ole siiani,“ turtsatas Samara. Jasper saatis tema poole pilgu. Nad polnud alates üle-eelmisest esmaspäevast eriti suhelnud. Tüdruk oli koguaeg teistega või siis oma toas ning Jasper üritas endast parimat anda lennuvanema tööd tehes. Alates sellest, kui ta Samaraga tutvus, polnud nende suhtluses kunagi sellist, nii pikka pausi olnud. Jasper kartis, et ta on kõik igaveseks lõhkunud, aga tal polnud just eriti aega oma mõttetes surfata ja kahetseda.
„Ahhaa!“ hüüatas Hayley, olles kotka tagasi ripatsi külge kinnitanud ja pani kõrvarõnga uuesti kõrva. Seejärel kummardus ta Jasperi nimekirja vaatama: „Tead, varsti on see lihtsam. Kui sa oled nende inimestega mitu aastat ninapidi koos, tead sa juba kes oma vanematega kuidas läbi saad ja tead selle järgi ka seda, kes millal koju läheb.“
„Võimalik, aga hetkel oleks mul veel viimased vastused ka vaja kätte saada. Minu lend on hetkel ainus, kes pole nimekirja juba ära andnud, see on natu-“ Jasperit katkestas Samara tüdinud hääl: „Tundub, et ühe inimese vastuse saad sa kohe.
Poiss tõstis pilgu ja nägi trepist alla lonkivat Jani, kes nii muuseas tüdrukutele naeratas ja neist nii mõnegi punastama pani. Kaalutletud sammudega istujateni jõudnud, tervitas ta neid kerge noogutusega. „Mina lähen koju, Taaniel jääb siia,“ ütles Jan endisel rahulikul ilmel, pöördus kannalt ringi ning kõndis trepist üles.
Istujad vaatasid talle suu ammuli järgi.
„Kas see oli just Jan, kes end sellepärast alla vedas, et mulle kahte asja öelda?“ küsis Jasper. Mitte et see oleks täiesti harukordne, aga tavaliselt rääkis noormees mõne tüdruku ära, et too teateid edastaks või siis ootas, kuni vastuseootaja ise teda otsima tuli.
Tüdrukud kehitasid õlgu. „Mul on suhteliselt ükskõik, mis Janile sisse läks aga kell heliseb pooleteise minuti pärast, nii et meil oleks targem minema hakata,“ kostis Samara.

Jube jube jube, mis laiskuseuss mind hammustanud on.

Taaniel
Taaniel oli kella helisedes oma toas olnud ja sealt siis võpatades lahkunud. Ta võis küll mõnes mõttes paha poiss olla, kuid kui tal vähegi viitsimist oli, siis ta niisama tunnist poppi ei pannud. Muidugi, ei jättis ta tunni vahele ka siis, kui talle põhjus anti.
„Taaniel de Bismarck,“ lähendes talle kooliteenija, kui poiss järgmine päev esimesse tundi suundus. Poiss seisatas ja saatis talle küsiva pilgu.
„Te olete oodatud direktrissi kabinetti, teile on telefonikõne,“ ütles teenija küllaltki ametlikult toonil.
Poiss sulges silmad. Loomulikult. Eile oli ta ju teada andnud, et ei taha koju minna. Küllap helistati vanemad täna läbi, et uudiseid edastada ja tema vanemad ei jäänud teadeandega rahule. Siiski, poiss proovis: „Kas ma seda kuidagi vahele ei saa jätta?“
Teenija raputas pead ning Taaniel oli sunnitud talle järgnema.
„Taaniel, kullake, kuidas sul läheb?“ küsis tema ema kohe, kui direktriss privaatsuse tagamiseks lahkunud oli ja Taaniel telefoni haaras.
„Kuidas mul ikka siis minema peaks?“ ksüsis ta tõrksalt vastu.
Ema kohmetumist oli häälest ka tunda. „Eino ma mõtlesin, et Delaran on üks parimaid erakoole. Et kuidas tunnid ja muu on?“
„Okeid,“ vastas Taaniel. Nende vahel valitses vaikus. Telefonikahinast võis Taaniel eeldada, et ema ei viibi temaga just samas riigis.
„Kas sa uusi sõpru ka oled leidnud?“
„Mnjaa. Uusi ja vanu,“ ütles Taaniel ja irvitas. „Jan pandi minuga lausa samasse tuppa. Täielik vedamine.“
„Jan? Jan Turner?“ küsis ema üle, justkui ta polnuks õigesti kuulnud.
„Ega ma väga palju Jane vist ei tea.“ Taaniel muigas jälle. Muidugi, ema tahtis ju, et ta oma vanadest sõpradest eemale saaks, see oli kogu Delarani point. Tema idee polnud üldse see, et Taaniel oma vanad sõbrad, või vähemalt ühe neist üles korjab.
„Miks sa vaheajaks koju ei tule?“ küsis ema pärast mõningast vaikust juba õrnemal häälel.
„Mida mul seal teha oleks? Välja te mind nagunii ei lubaks ning ma arvan, et ma võin siin ka nelja seina vaadata, kui mul tuju on.“
„Eino, me isaga mõtlesime, et võtaksime su kodusoleku ajaks puhkuse ja-“
„-ja mängiksime õnneliku perekonda?“ torkas Taaniel vahele.
„Taaniel kullake, me peaksime oma suhted korda saama ju. Siis oleks seda ideaalne variant teha,“ pakkus ema ja lisas siis kellelegi enda kõrval: „Paar minutit veel.“
„Jäta,“ Taaniel turtsatas ja pigistas musta vanaaegset telefonitoru. Ta tundis viha endas voolamas. Ema ja tema töö. Üks telefonikõne mitme kuu jooksul ja isegi siis ei suuda ta ainult oma järeltulijale pühenduda. Tõenäoliselt oleks see täpselt samamoodi ka siis, kui ta vaheajaks koju läheks. „Ma ei taha, mind ei huvita,“ ütles poiss telefonitorusse.
„Taaniel!“ ahhetas naine, kuid Taaniel otsustas jätkata: „Tõsiselt, mind ei huvita! Mind ei huvita see, mind ei huvita teie, ega meievahelised suhted.“ Poiss tõstis häält, jõudes lähemale röökimislävele: „Mind ei huvita, et teie nüüd minuga suhelda tahate! Teie kurat võite oma kohtumistele kerida ja sinna jääda. Teie faking kohtumised ja teie faking töö. Unustage oma perekond, minul ei ole perekonda. Pole praegu ja pole ka olnud!“
Taaniel ei jäänud vastust ootama, virutas telefonitoru hargile ja tormas toast välja. Viisakalt ukse taga ootavale direktrissile ei öelnud ta sõnagi.
Ka Jan polnud veel tundi jõudnud ja tagasi magamistuppa läinud Taaniel leidis ta voodil tukkumas. Vähemalt seni ta tukkus, kuni Taaniel ukse kinni virutas ja oma voodini trampis.
„Noh, Tan-poisu, mis juhtus?“ küsis Jan ja avas justkui suure pingutusega oma sinised silmad.
„Vanemad juhtusid. Või noh, ema. Isal pole niigi palju aega, et minule juhtuda.“
„Mis ta siis tegi?“
„Nõudis endale kinki – õnneliku perekonda. Lubasid isaga vaheajaks puhkuse võtta, et siis saame kõik kodus peret mängida ja oma suhted korda ajada,“ kandis Taaniel ette.
„Noh ja saab ta selle?“ päris Jan.
Taaniel vajus istumisest pikali ja vaatas lakke. Äkki nad tõesti võtaksid puhkuse ja nad saaksid pere olla, oma suhted korda ajada... Ta võis ju loota... Aga siis meenus Taanielile tema 10. sünnipäev. Nii ema kui isa lubasid tulla ja jõudsid kohale pool tundi pärast sünnipäeva algust. Ning lahkusid vaid tund hiljem, et ärikohtumisele jõuda. Kink, mida Taaniel endale palunud oli – käsitsitehtud Supermani kujuke – asendati vanemate poolt Ämblikmähe kujukesega, superkangelane, keda Taaniel alati jälestanud oli. Tõesti, tema kaheteistkümnes sünnipäev, mille ta vanemad üldse unustasid, polnud ka parem. Taaniel meenutas veel hetki, mil tema vanemad olid oma poega alt vedanud ning tema vastus oli kindel: „Ei.“

Uuuuuh, ma endiselt armastan seda juttu. :)

Jah, mu ideed on head aga teostamine on keeruline xD Praegu on üks peatükk käsil, mille ma tahaksin superhea teha, aga no mis kuidagi ei taha õnnestuda.

Jasmin
Jasmin oli hommikust saati närvipundar. Tal oli plaan, plaan mis oli tema peas pidevalt liikunud juba alates üleeilsest. Ta mõtles sellest hommikust süües, riidesse pannes ja hambaid pestes. Isegi unes nägi ta plaani erinevaid õnnestumisi või ebaõnnestumisi. Mida aeg aga edasi läks, seda närvilisemaks ta muutus ja seda ajuvabamaid sündmusi hakkas plaanis toimuma. Hetkel oli käsil viimane tund enne lõunasööki ja tüdrukul oli maailmakirjandusele keskendumisega tugevaid raskusi. Ta ei pannud absoluutselt tähele, mida õpetaja parasjagu seletas, vaid joonistas vihikusse visandit metsast, mida ta aknast imetleda sai. Samal ajal kui teised arutasid „Stepihunti“ ja Harry Hallerit, muundus kaunis koolimets Jasmini paberil õuduste saluks, kus puude küljes rippusid öökullide luukered ja puult-puule hüppasid koletislikke silmadega lendoravad.
Mister Santon köhatas järsku otse Jasmini kõrval: „Äkki preili McCall oleks nõus tegelema tunnitööga ja lõpetama maalimise?“
Jasmin tõmbus näost tulipunaseks ja pobisenud midagi vastu, keeras ette õige lehekülje vihikus. Õpetaja mühatas ning jalutas mööda vahekäiku edasi, rahulikult Harry ja Hermine kohtumisest edasi rääkides. Ja Jasmin... noh ta siiski ei tegelenud konspekti kirjutamisega. Sinine koolilogoga pastapliiats keerles tüdruku närviliste sõrmede vahel ja pastakast vaba käega näperdas ta oma juukseid. Isegi täielik idioot oleks vist aru saanud, et tüdruku mõtted ei liigu just rahulikult loksuva mere moodi. Kella helisedes võpatas Jasmin end unelmatest välja ning viskas asjad kiirelt kotti.
Koridori peal söögisaali poole kiirustades märkas ta lennuvanemat endale vastu kõndimas.
„Hei!“ ütles Jasper vaikselt ja naeratas tüdrukule.
Jasmin naeratas vastu ja seisatas, et teise suunda mineva poisiga paar sõna vahetada.
„Mis sul toimub? Sa tundud jube närvis,“ asusus Jasper koheselt asja kallale, enne kui Jasmin mõeldagi jõudis, millest rääkida võiks.
„Ei midagi erilist,“ põikles Jasmin kõrvale: „Kas sa sööma ei lähegi?“
„Noh, ma pidin korra Avecita üles otsima, aga eks ma võin seda siis ka teha, kui kõht täis on,“ mõtiskles Jasper, pöördus ringi ja hakkas koos Jasminiga söögisaali poole kõndima. „Nii, räägi siis, mis sul toimub. Sa tundud närviline,“ jätkas poiss vana rada.
„Ah niisama,“ Jasmin ei olnud päris kindel, kas ta ikka tahab Jasperile oma plaanist rääkida. Mitte, et ta arvanuks, et too edasi laterdab. Oh ei, ta sai tegelikult Jasperiga suht hästi läbi. Ta võis poissi ehk isegi üheks oma sõbraks nimetada, aga samas kas sõpradele on ikka vaja alati kõike rääkida?
„Jasmin,“ Jasper muigas ning nügis korra endast tunduvalt väiksemat tüdrukut. „Ma ju näen, et sa oled millegi pärast jube närvis.“
„Ohhjah,“ ohkas Jasmin ning seisatas, alla andes. Jasper järgis tema eeskuju ja jäi tüdrukut uudishimulikult vaatama.
„Noh...“ alustas Jasmin: „Ma mõtlesin, et ballile on siiski kaaslast vaja. Ning ma mõtlesin, et ma võiksin Jani kutsuda.“
„Turner? Jan Turner?“ küsis Jasper küllaltki vapustatud häälel.
Jasmin tõstis trotslikult pilgu. Eino muidugi, täpselt nagu kõik teised! Isegi Jasper ei uskunud, et tüdrukul võinuks mingigi võimalus olla nende teiste imekauniste tüdrukute seas, kes terve kooli peal ringi jalutasid. Aga keegi ei teadnud peale Jasmini, et alles täna hommikul oli Jan talle silma vaadanud, kui Jasmin temast ja Taanielist möödus. Ja Jan oli isegi naeratanud, või muianud. Ja ta tegi seda Jasminile silma vaadates. Kas see siis ei tähenda midagi? Kas see siis ei vihja millelegi? Tüdruku mõtted muutusid aina mustemaks ja talle hakkasid pisarad silmi tikkuma.
„Jasmin, ära nuta nüüd,“ ehmatas Jasper ja sirutas käe, et see tüdrukule õlale panna. Enne aga kui ta sihtmärgini jõudis, oli Jasmin ringi pööranud ja minema tormanud. Nutupunase näoga ta küll Janiga samasse söögilauda ei kavatsenud istuda.
Pool tundi magamistoas olemist hiljem oli Jasmin maha rahunenud. Ta sättis prillid otseks ja vaatas peeglist, et tema juuksed kenasti patsis oleksid. See pidi nüüd õnnestuma, lihtsalt pidi! Ja seejärel suundus ta peatrepi juurde lõunasöögilt tulijaid ootama. Viis minutit hiljem kuulis tüdruk Grace'i kõlavat naeru ning üle ääre kummardudes nägi ta tüdrukut koos Jani ja Taanieliga üles tulemas.
Jasmin hingas sügavalt sisse ja välja, sundides end rahulikuks, ta jõudis veel seeliku sirgu siluda, kui kolmik ligemale jõudis. „Nüüd, või mitte kunagi,“ julgutas neiu ning avas suu: „Jan, kas ma palun saaksin sinuga rääkida!“ Samal hetkel, kui kolmik oma pilgud temale pööras – Grace kõrgilt, Taaniel lõbustatult ja Jan igavlevalt – tundis Jasmin kuumust näkku voolamas.
Jan ei muutnud oma näoilmedki Jasmini küsimuse peale ja ei tea, kas ta oleks ise liikunudki aga Taaniel andis sõbrale võmmu selga ja utsitas teda tagant. Poiss ohkas kuuldavalt, ning toetus seinale, kui Taaniel ja Grace vaikselt rääkides teekonda kolmanda lennu puhketoa poole jätkasid.
„Noh,“ ühmas Jan pisut ebaviisakalt ning vaatas tähelepanelikult Jasmini, kes näost veel punasemaks ja seest veel närvilisemaks muutus.
„Mmm.. eee...“ hakkas Jasmin nüüd täpselt õigel ajahetkel kokutama. „Ma mõtlesin et ehm, kas sul juba kaaslane on Halloweeni balli jaoks?“ pobises Jasmin küsimuse välja, samal ajal hoolega kinganinu vahtides.
„Ei ole.“
Jani vastuse peale jättis tüdruku süda vist küll ühe löögi vahele. Järelikult ta polegi hiljaks jäänud! Või on Jan end just tema jaoks hoidnud, sest tal ei tohiks ju pruutidest puudust olla – ilus, tark ja tugev!
Jasmin hingas järjekordselt sügavalt sisse, manas näole oma kõige kenama naeratuse ning küsis väriseval häälel: „Kas sa tuleksid minuga ballile?“
Kohe kui küsimus küsitud sai, hammustas Jasmin endale huulde. Mis tal ometigi arus oli? Jan võib-olla tahabki üksinda tulla. Temasugusega ei tuleks ta kunagi ballile. Jah, see oli kõige lollakam asi, mis Jasmin oma elu jooksul teinud oli. Tundus, et Jan mõtles sama. Tema ilusat nägu kaunistas nüüd muie ja enam ei tundunud tal ka surmigav olevat.
Jasmin surus küüned peopesadesse, kui poiss vastamiseks suu avas.

Mis sa arvad, et ma hea meelega jätsin sellise põneva koha pealt pooleli? Eiei, ikka väga hea meelega

Uus-aasta lubadused ja lubadused... Kirjutada kasvõi natukene ja kasvõi ainult paberile aga iga jumala päev! Positiivne on see, et mul on seminar tulemas ja nagu viimased kaks seminari on näidanud, tekib mul just siis meeletu inspiratsioon.

Samara
Tüdruk lamas kõhuli voodis ja üritas pähe õppida ruumiliste kujundite ruumalade ja pindalade arvutamise valemeid. Või siis vähemalt nende vahel mingeid seoseid leida. Samal ajal kui ta järjekordselt koonuse valemit valesti kirjutas, käis uks ja keegi astus sisse. Samara tõstis pead, et näha kes tuli aga ka kümme sekundit hiljem polnud keegi kapi varjust välja astunud. Samara tõusis pahaselt püsti, oli täitsa võimalik et keegi teeb mingit lolli nalja ja selle inimese tahtis tüdruk küll täiega läbi sõimata. Kapist uudishimulikult mööda vaadates nägi ta aga kedagi põrandal istumas.
„Jasmin?“ Samara põlvitas tüdruku kõrvale ning pani käe talle õlale. „On kõik korras? Sa oleksid nagu vaimu näinud?“
Jasmin raputas pead ning ütles hiirvaikselt, nii et Samara pidi veelgi lähemale kummarduma. „Ei ole... Ma kutsusin Jani endaga ballile.“
Samaral õnnestus oma vägisi lahtivajuvat suud sellega kinni hoida, et ta hammustas huulda. Seekord oli Jasmin tõesti paraja portsuga hakkama saanud. Kuidas ei saa ta aru, et ta ei meeldi Janile ja ei hakka ka meeldima. Tüdruk ei tahtnud vist teadagi, mida alati Jasmini ignoreeriv Jan vastanud oli.
„Ta tuleb,“ jätkas Jasmin sama vaikselt ja tasapisi hakkas talle naeratus näole ilmuma. „Ta tuleb, ta ütles jah!“ nüüd juba Jasmin hüüdis ja hüppas püsti. „Jah, jah, jah, jah jah! Kas ma mitte ei öelnud, et ma meeldin talle?“ hüüdis Jasmin ning keerutas Samara nägemisulatusest välja ja maandus mütsu järgi oma voodil. Samara põlvitas sealsamas edasi, jõllitades tumeda puidu ja kollase tapeedi kohtumiskohta.
Jan ütles jah, Jan tuleb koos Jasminiga ballile. See ei saa head tähendada, see ei saa kohe üldse head tähendada.
Kolm päeva hiljem lamas Samara jällegi voodil aga ta ei vaevunud matemaatikat vaatamagi, hoolimata sellest, et ta viimase töö napi 53% sai. Ta ei oleks suutnud kogu selles saginas nagunii keskenduda.
Tema oli vist ainus tüdruk terve kooli peale, kes juba kaks tundi enne balli algust endale lavameiki peale ei toppinud ja keha kleiti ei pigistanud. Selle võrra huvitavam oli tal jälgida toakaaslasi, kes täpselt seda tegid.
Racheli kolme päeva kiirdieet polnud eriti tulemusi andnud. Tagasihoidliku lõikega veinipunane kleit oli pingul nii vöökoha kui ka dekoltee juurest. Kirjut satsidega kleiti kandev Laura värvis juba viimistluseks ripsmeid ja ainus, kes toast puudus, oli Jasmin. Paarkümmend minutit tagasi oli ta pruuni paberipakiga toast väljunud ning polnud siiani tagasijõudnud. Samara ei viitsinu enam mõeldagi, mida paganat Jasmin teha võis.
„Kuule, goot, sa jätad balli vahele?“ lõikas Rachel Samara mõttelõnga katki.
„Kuule tibi, ma arvan et olen piisavalt kena selleks, et mitte kolm tundi enda sättimisele kulutada,“ torkas Samara külmalt vastu. Ta ei olnud isegi kleiti lahti pakkinud, mille augustis Londonist ostis. Küll pool tundi enne muusika algust on piisav aeg endaga valmis jõudmise.s
„Tuled solvama või?“ nipsas teine toanaaber.
„Oh, kallis Laura, kus sa sellega. Absoluuutselt mitte,“ haigutas Samara ning keeras teise külje, et magama jääda. Pahaselt puhisevate tüdrukute sosinat võis täitsa unelauluks lugeda.
Täpselt tund aega hiljem helises äratuskell. Uniselt silmi pilgutav Samara pani esimese asjana tähele, et Laura ja Rachel olid läinud. Küll aga oli keegi teine viimaks tuppa jõudnud.
„Jasmin, hei,“ ütles Samara ning tõusis istukile.
Jasmin võpatas ja hüppas voodilt püsti: „Hei, kuidas sa magasid? Ega ma sind tuppa tulles üles ei ajanud?“
Samara naeris: „Eiei, ja mis sellest üldse. Sa oled imeilus!“ Seekord Samara tõesti ka mõtles seda.
Jasmin kandis meelespeasinist maani kleiti, mis liibus ümber hapra ülakeha ja vöökohast langes vabalt kuni maani. Mitte just eriti sügavat dekolteed kaunistasid pisikesed tikitud lilled ning kaelas rippus tal üksik hõbedane leheke. Juuksed oli ta lõpuks lahti päästnud ja pidevast patsis olemisest hoidsid blondid juuksed kergelt lokki.
„Aga kus su prillid on? Ma arvasin, et ilme nendeta oled sa võrdeline pimeda lehmaga?“ päris Samara, kui Jasmin oli palve peale tehtud keerutamise lõpetanud.
„Mul oli üks paar läätsi kaasas, juhuks kui prillid katki lähevad.“
Samara itsitas: „Mis sa istusid siis prillid meelega puruks?“
„Ei, ma lihtsalt arvasin, et ma peaksin täna parim välja nägema. Tead küll, Jani pärast ning ma otsustasin läätsed ära kasutada,“ selgitas Jasmin.
Samara lõbus tuju kadus. Ta ei teadnud siiani, miks Jan oli kutsega nõustunud. Nii Taaniel kui Jan vaikisid kangekaelselt,kui tüdruk selle kohta uuris. Aga kindlasti ei olnud see seetõttu, et poisil oleksid ootamatult metsikud tunded tekkinud. Seal pidi mingi konks juures olema, sest Jani suhtumine tollesse blondi tedretähnidega tüdrukusse oli sama mis enne – jäiselt eirav.
„Jasmin-“ alustas Samara, isegi täpsemalt mitte teades, mida ta öelda tahab aga Jasmin peatas ta käeviipega: „Ära ütle midagi, ära riku seda ära. Ma olen nii kaua oodanud, et Jan ka lõpuks aus oleks. Täna on see päev. Palun, ära riku seda ära.“
Ja Samara vaikis. Üks hetk saab Jasmin lihtsalt väga väga haiget ja kõik mida Samara loota sai, oli et see päev pole täna. Edasiste mõttetute hoiatuste saatmise asemel tõusis ta püsti ja kõndis kapini. Oli aeg end balliks riidesse panna.

No sinu lohutuseks võin öelda, et uus osa on paberil valmimas xD Aga enne kui see netiavarustesse jõuab läheb aega, sest ma pean seda viimistlema ja viimistlema =D

Täitsa lõpp, kuidas mul pastakas seminaril olles jookseb. Jama on ainult selles, et ma tahan kirjutada ja kirjutada, mitte seminaritegevustest osa võtta xD


Taaniel
„Jan, kuidas ma seda paganama lipsusõlme tegema peaksin?“ puhistas Taaniel peegliees, kui juba kolmandat korda oli ilusa lipsusõlme asemel hoopis sametroheline pusa tekkinud.
„Kurat Tan, kui vana sa õigupoolest oledki?“ irvitas Jan esmalt aga tõusis siiski lõpuks voodilt püsti ja jalutas sõbra juurde. „Ausalt, õpeta nagu oma last,“ raputas Tan pead, kui suvaline pusa korralikuks sõlmeks muutus.
„No sorri, mõned meist ei käi 24/7 ballidel,“ vastas Taaniel.
„Jah ja mõnele ei õpeta vanemad ka seda.“ kostis Jan tagasi voodisse vajunult ja jätkas koomiksi lugemist.
„No sa tead ju mu vanemaid. Neil poleks elu sees olnud aega, et mulle lipsusõlme õpetada ja vaevalt mul seda läinud olekski, sest me jäime iga kord üritustele hiljaks.“
„Tõsi ta on. Aga kas sul muide pintsakut polegi?“
Taaniel väristas õlgu. Ta jälestas seda ahistavat riideeset ja kui vähegi võimalik, hiilis selle kandmisest kõrvale. „Aga ega sinul ka pole ju,“ ütles Taaniel ja lisas siis mõtlikumalt: „Samas, ega sul pole ju viigipükse ka. Teksapükste friik selline. Direktriss viskab lõpuks meid mõlemaid ballilt välja.“
„Ja nagu meid ilgelt huvitaks, kuid meid ühelt ballilt minema saadetakse.“
Taaniel naeris, sest neid tõesti ei huvitaks see. Muidugi, Taaniel peaks Grace'i taluma, kui too ei saaks balli lõpus lavale aga noh, kõik on üleelatav. Viimast korda sõrmedega läbi juuste tõmanud, pöördus Taaniel uuesti Jani poole: „Läheksime äkki?“
Jan haigutas laialt, asetas koomiksi korralikult öökapi peale, ringutas veel kord ning ajas end alles siis püsti. „Egas kui paremat teha pole, siis võib ju kah minna.“
Puhketuba mille nad kiirsammul läbisid, oli juba tühi. Miks? Noh, Taaniel ja Jan olid ainukesed, kes kaks minutit enne muusika algust alles saali poole kõndisid.
„Huvitav, kus su kallim siis sind ootab? Ma arvasin, et ta magab ukse ees,“ irivitas Taaniel.
Jan krimpsutas nägu. „Oh palun! See on kõige jubedam ülesanne, mis sa andnud oled.“
„Ega Mäng ei peagi lust ja lillepidu olema, natuke rasket tööd ka ehk. Ja pealegi, mis seal nii jubedat on?“
„Uum... Ta on minusse kõrvuni armunud-“
„-ja nagu see oleks sulle uudis?“
„No seda küll mitte, aga kammoon! Kuskil peaks piir olema. Mu latt on lihtsalt kõrgemat sorti, sest kui isegi Londoni tüdrukud mulle päitseid pähe ei saa panna, siis tema?“
„Noh, aga ta võib proovida ja näe, seal nad ootavadki.“
Poisid jõudsid trepimademele ja vähemalt Taaniel oli ootamatult üllatunud. Grace'ist oli teada, et ta end üles lööb – samblaroheline liibuv kleit jättis mulje, et tüdruk läheb pigem mõnele galale kui et kooli Halloweeni ballile. Dekolteele langes pikk mustast metallist kaelaehe ja ülespandud juuksed lasid näha spiraalselt langevaid kõrvarõngaid. Jah, selline oli oodatud aga Jasmin... Võib öelda, et kui Jan ei saaks 99% kindlusega igat tüdrukut, keda ta tahab, võinuks ta Jasmini suguse ballikaaslase üle väga õnnelik olla, sest hall hiireke oli muutunud.
„Noh, ta polegi nii jube ju,“ pomises Taaniel Janile, kes ei vastanud mitte midagi.
„Tere õhtust, preili McCall,“ kostis Taaniel Jasmini ees kummardades ja pööras siis end Grace'i poole. „Teie mu kallis, olete lihtsalt imeilus,“ ütles ta pärast mõlemale põsele suudlemist.
Grace turtsatas: „Ja mis sellest ilust siis kasu peaks olema, kui ma ballile hiljaks jään. Ma arvasin, et sa ei tulegi.“
Taaniel raputas pead: „Mu arm, akadeemiline hilinemine on moes, kui te seda veel ei tea ja teiesugust kaunitari ootama jätta, ma ei laskuks elu sees selleni.“
„Austatud noorhärra de Bismarck, lõpetage see kuradi möla ja liigutage oma tagumenti,“ ütles Jan oma kõige õpetajalikumal häälel. Taaniel naeris nii,et vestibüül kõlas ja saatis pilgu selja taha: „Et teie olete siis kah valmis?“
Kergitatud kulmudega Taanielile otsa vaatev Jan noogutas lühidalt, samas kui poisi käsivangus olev Jasmin vahtis Jani armunud pilguga.
„Jap, nad on valmis,“ pomises Taaniel Grace'ile ja kaks paari astusid saali samal hetkel, kui esimesed muusikahelid algasid.
Pisikese saali tumendamiseks polnud isegi sametkardinaid vaja, mis olid korralikult akende juurde kinnitatud. Mitte eriti suure üllatusega märkas Taaniel igasuguste plastluukerede ja kummist ajupoolikute puudumist. Selle asemel oli seintele kinnitatud metsast toodud oksi, peoliste peade kohal rippusid valgeks pleekinud loomakolbad, osadel veel sarvedki küljes ja muusikapulti valvasid Šotimaa loomide topised.
„Mida sa arvad?“ küsis Taaniel tantsukaaslaselt, kui ta tüdrukut läbi teiste tantsupõranda keskele juhtis.
„Ei saa öelda, et luuderohused seinad ja samaldunud kividelt serveeritav toit mu lemmikud oleksid,“ kirtsutas Grace nina aga naeris siis: „Samas, see on huvitavalt omapärane ja mulle täitsa meeldib.“
„Siis on tore.“ Taaniel tegi tüdruku ees kummarduse, millele too vastas kniksuga ja pannud käe tüdruku seljale, astus ta esimese tantsusammu selja taha. Samal ajal üritas ta vaadelda ka teisi peolisi.
Üldpilt oli vägagi mitmekülgne. Alates ühetoonilistest minikleitidest ja lõpetades vikerkaarekirjute ballikleitidega. Liibuvat valget kleiti kandev Hayley rääkis tagumises vasakus nurgas Jasperiga, kelle morni tuju ei paistnud parandavat ka kirsimahl, hoolimata sellest et Jan olis ellesse paar tundi tagasi rummi valanud. Täpselt nii palju, et maitset väga tunda poleks aga suure hulga peale võib-olla mõjuma hakkaks.
Jan koos oma kaaslasega tantsis Taanieli lähedal. Samal ajal kui Jasmin teda jumaldava pilguga vahtis, jälgis poiss hoopis teisi tüdrukuid. Jasmin ei tundunud sellest hoolivat, piisas sellest, kui Jani käsi tema pihal oli.
Pärast pigistava kleidiga Racheli ja kuldkollaset minikleiti kandvast Hesterist möödumist langes Taanieli pilk suurelt avatus seljaosaga mustapunast kleiti kandvale tüdrukule – Samara. Taaniel koperdas, kuid õnneks lõppes muusika samal ajal ja Grace'ile ühe vabandava pilgu saatnud, keerles paar tantsupõrandal edasi, kuid nüüd silmitses Taaniel üle kallima õla Samarat.
Tüdruku mustad juuksed olid sirged, üle lauba jooksis punutud pats ja näinud, et Taaniel silmitseb teda, laius üle kergelt meigitud näo naeratus. Samara kaaslane Manson kandis tavalist musta ülikonda ja punasetriibulist lipsu. Tema Taanielile ei naeratanud.
Taaniel keerles tantsupõrandal veel kahe muusikapala ligi ja seisatas siis, tehes kaaslasele tantsu tänuks sügava kummarduse. Etiketiõpetaja ja muud hindajad panevad seda nagunii tähele.
„Kuule, ma lähen räägin nüüd pisut Catherine'i ja Bertaga,“ ütles Grace ja Taanieli kergelt suudelnud, sammus vasakule ja paremale tervitusi jagades lennukaaslaste poole.
Taaniel vaatas talle paar sekundit järgi ent kõndis siis omakorda lennukaaslaste suunas, valides trajektoori lõpp-punktiks Samara, kes ka koos Mansoniga tantsimisse pausi oli teinud.
„Tere ilusat peoõhtut,“ ütles Taaniel ning tervitas tüdrukuid käesuudluse ja poisse käesurumisega.
„Kas tantsuoskused said otsa?“ päris Samara natukene pilkaval toonil.
Taaniel raputas pead: „Mitte sugugi preili Soul. Grace otsustas oma lennukaaslastega aega veeta ja seega pean mina asenduse leidma.“ Poiss saatis justkui hindava pilgu üle kahe tüdruku, ent pöördus siis hoopis Mansoni poole: „Austatud noorhärra Manson, kas ma võiksin teie imekauni kaaslase üheks tantsuks röövida?“
„Ei.“
„Ei... khm või nii siis...“ Taaniel kohmetus vaid hetkeks: „Aga noorhärra Wilion, kas teie annate loa?“
Jasper naeris ning lükkas enda kõrval seisnud Hayley ettepoole: „Lugupeetud de Bismarck, te võite preili Hemingway kasvõi terveks õhtuks võtta.“
„Tõeline härrasmees,“ ajas Hayley nina püsti ning võttis vastu Taanieli pakutud käe, et tantsupõrandale suunduda.
Natuke aega hiljem segati nende keerutamist üpriski ähmis Jasmini poolt: „Ega te ei tea, kus Jan võib-olla? Me läksime jooma ja ta ütles, et ta läheb wc'sse aga ta pole ikka veel tagasi tulnud.“
Taaniel ja Hayley vahetasid pilgu. Jan oli koos ühe punases kleidis tüdrukuga saalist väljunud, aga kas seda tasuks Jasminile öelda?
Esimesena suutis end Hayley koguda: „Ma ei tea. Ma arvan, et äkki ta jäi kellegagi vestlema. Küll ta tagasi tuleb.“
Taaniel noogutas nõustumise märgiks ja Jasminil ei jäänud muud üle, kui noruspäi lahkuda.
„Miks Jan üldse Jasmini kutsega nõustus? Mulle pole kunagi jäänud muljet, et ta temast eriti vaimustus oleks.“ küsis Hayley Taanielilt.
„Sa tead küll.“
„Ei tea.“
„Jah tead. Ma saan aru, et sa oled tüdruk aga kasuta oma hallollust.“
Hayley naeris, kuid tõsines siis: „Mäng?“
„Jah.“
„Taaniel!“ ahhetas Hayley aga poiss ei lubanud tal rohkem küsimusi esitada: „Jasmin tahtis temaga ballile tulla ja ta sai temaga ballile tulla. Küll me hiljem sel teemal rääkida saame aga vabandage mind. Ma näen, et noorhärra Manson on läinud põit tühjendama ja ma sooviksin ta kaaslase paariks tantsuks endale varastada.“

Oled oled tark, ikka oled xD

Aga halb uudis: mul tuli täna rongiga sõites Suur Idee. Probleem on selles, et ma tahan selle Suure Idee Tänapäeva noorsooromaani võistlusele esitada ja selle tähtaeg on 1. Märts. Ehk nüüd on mu prioriteet Suur Idee nr 1 ja Delaraniks jääb aega ainult siis kui tean 100% mida kirjutada tahan, või kui Suure Idee mõtted tühja jooksevad. Mind ootab ees minimaalselt 6000 tähemärki iga päev, oijah...

No ma vaatangi nüüd kas jõuan või ei. Esimene päev oli paljulubav, 10 000+ tähemärki tuli ära xD Samas, proovi ikka. Sa ei tea elu sees mida nad parasjagu otsivad.

61 950 tähemärki hiljem leidsin, et tegelikult ma ei taha seda lugu aja peale kirjutada, vaid tahaks selle heaks kirjutada. Ehk siis, ma loobusin mõttest osaleda võistlusel ja jätkan seda tasapisi. Ning kuna mul on hetkel ideedebuum, siis ma üritan kolme teise loo kõrvalt ikka ka Delaraniks(mis on mul ainus jutt, mida kirjutan enne arvutit ka paberil) aega leida.

Samara
Taanieliga tantsimine oli hoopis teine tera, kui Mansoniga põrandal liikumine. Tüdruku praegune tantsupartner teadis mida ta tegi. Selle asemel et kahelda, hoidis ta kätt tugevalt Samara paljal seljal ning juhtis teda vähimagi probleemita teistest paaridest mööda. Manson polnud sellise tantsuandega õnnistatud. Ta läks küll rütmist välja, põrkas teistega kokku või lobises tühjast-tähjast, mis lennutas tantsuvõlu kohe minema.
„Preili Soul, mida te arvate, kui kaua mul õnnestub teid tantsupõrandal hoida?“ küsis Taaniel vaikselt. Samara tõstis pea ning vaadanud poisi sinakasrohelistesse silmadesse, tundis ta kulmavärinaid tekkivat. Mitte et tal külm olnuks, juba Taanieli käsi Samara naha vastas oli radiaatori eest. Eiei, külmavärinad ei tulnud külmast.
„Mina oleksin hea meelega seni, kuni viimane muusikanoot õhku hajub, de Bismarck. Aga ma kardan, et meie kaaslased poleks sellest just ülemäära vaimustuses.“ Samara langetas pea tagasi alla, justkui selline väljavaade oleks rohkem kui muserdav.
Taaniel kallutas kergelt pead ning lausus siis ohkena: „Teil on õigus. Ma kardan, et seisaksime mõlemad suurte probleemide ees, kui siin hommikuni teineteisest lahtilaskmata keerutaksime. Kui mul oleks vaid võimalus... võimalus tantsimisega kõik inmesed siit saalist ära kaotada, nii et jääksime vaid mina ja teie, imeilus neiu. Kui mul vaid oleks see võimalus, siis ma teeksin seda, kas te usute mind?“
„Ma usun teid, ma isegi sooviksin sellist oskust omada aga need võimalused ei tule, nad lihtsalt ei tule.“
Paarikümne tantsusekundi jagu valitses nende vahel vaikus, kus paar lihtsalt üksteisele silma vaatas. Selle aja julgust kogunud, liibus Samara Taanielile lähemale: „Aga de Bismarck, kuna on olemas oht, et sellele tantsule rohkem tantse ei järgne, siis võtame viimast.“
Poiss naeratas ja vastas teise liigutusele. Isegi kui just alanud laul oli tempokam ja nõudis rohkem liikumist, ei suurendanud paar vahemaad. Taaniel tõstis tempot, lasi Samaral keerelda ja nad lendasid muusika saatel.
Samara naeris südamest, kui teised neil tee pealt kadusid. Varem nii sirgeks kammitud juuksed olid tantsimisest sassis, ta ise hingeldas juba kergest väsimusest aga see-eest polnud tal ammu nii lõbus olnud.
„Ma soovin, et meie tants ei lõppeks,“ sosistas Samara posile kõrva. Niivõrd lähedale oli ta jõudnud. Enam polnud mingit mõnekümne sentimeetrist vahemaad, nagu diretktriss Carnes oli etiketiõpetuse tunnis neile seletanud ja korrutanud. Aga samas, võis eeldada ka seda, et Taaniel ja Samara on juba rohkem kui sõbrad ja neile on järelikult vahemaa lühendamine lubatud.
„Mina ka Sam, mina ka,“ vastas Taaniel ning kui tema kuum hingeõhk Samara kõrva puudutas, tundis tüdruk jällegi külmavärinaid. „Aga kahjus kõnnivad preili Herb ja noorhärra Manson just siiapoole ning nende näoilme ei väljenda miskipärast ülevoolavat rõõmu.“
Samara ohkas südamest selle lause peale, lasi Taanielil end viimast korda keerutada ja kukkus peaaegu pikali, kui poiss järsult seisatas.
Taanielastus sammu Samarast eemale, kummardas ja suudles teda käele. „Preili Soul, te olete suurepärane tantsija,“ ütles poiss komplimendiks ning kõndis Mansoni poole, et Samara talle üle anda. Seejärel kummardas ta Grace'i ees ja kutsus tüdruku tantsule, talle midagi sosistades, nagu Samara näha võis.
„Eiei,“ mõtles tüdruk ja sundis end pisaraid alla suruma, tagasi sinna kust need mingil imekombel tekivad. Need minutid tantsupõrandal olid imelised aga nüüd tantsis Taaniel Grace'iga- Oma tüdrukuga, nagu Samara endale meelde pidi tuletama. Ja tema peaks tantsima Mansoniga, oma kallimaga, kes parasjagu tüdruku kätt oma külmas käes hoidis ja teda saalist välja koridori tiris. Samara ei üritanudki vastu puigelda, ta üritas säilitada tantsimisel tekkinud rõõmu, kuid viimnegi mälestust sellest tundest kadus, kui Manson ta endale vastu tõmbas ja külmad käed tüdruku paljale seljale asetas. Samara võpatas ja lükkas poisi käed seljalt maha.
Manson tõmbus eemale, justkui oleks ta elektrilöögi saanud. „Ja Taanieli käed meeldisid sulle? Kas tema käed siis ei tundunudki jahedad? Kas tema on siis mingi imeloom?“
„Ahh ära hakka jälle peale,“ ütles Samara silmi pööritades. Kohe kindlasti ei kavatsenud ta Mansonile öelda, kui soojad olid Taanieli käed õigupoolest olnud.
Manson tundus raevust paisuvat, kui ta allasurutult vihase häälega ütles: „Ma vaatasin teid tantsimas. Sa aelesid tal seljas, nagu ta oleks sinu armuke.“
Samara lõi näost kergelt õhetama. „Lõpeta ära see jutt. Lähme nüüd tagasi ballile ja naudime õhtut,“ püüdis tüdruk kallimat maha rahustada ja haaras kerge ebamugavustundega tema külmast käest.
Nüüd oli Manson see, kes end lahti rapsas. „Ei lähe!“ ütles poiss vaikselt ja lõi rusikaga vastu seina. „Meil on rääkida vaja Samara. Sa aeled iga kutiga, kas sa tead ka mis see mulle teeb? Kas sa....“
Manson jätkas rääkimist, iga sõnaga hääl tõusmas, kuid Samara mõtted triivisid sellest kitsast koridorist, kus nad seisid üha kaugemale ja kaugemale. Ta polnud kordagi näinud, et Jasper mõne tüdruku peale niimoodi röögiks, ta polnud kordagi näinud, et Taanielil olnuks vajadus oma lauseid rusikalöögiga lõpetada. Hayley polnud kordagi maininud, et Raymond ähvardas kaljult alla hüpata, kui Hayley mõnda poissi kallistaks. Ei, ei.
Jasper röökis siis, kui sa olid temast 200meetri kaugusel, Taanieli laused lõppesid viisakusväljenditega ja Raymond lasi Hayleyl kõiki kallistada, peaasi et tüdruk õnnelik oleks.
„... ma ei saa aru, miks sa minuga koos olla tahad? Sa nähtavasti ei hooli minust, sa vihkad mind, sa eelistad alati teisi. Miks sa üldse tahad minuga olla? Mina armastan sind, aga sina ei pea minu kiindumust millekski, ja teed minuga nalja. Miks sa tahad minuga olla?“ leierdas Manson endasi.
„Äkki ma ei tahagi,“ avas Samara tumepunase huulepulgaka kaetud suu. Tekkis vaikus. Mansoni näoilme ütles, et ta ei usu seda, mis parasjagu Samara suust välja tuli. Tüdruk suunas pilgu üle Mansoni õla tumesinisele tapeedile ja üritas kõigest väest keerulisele hõbedasele ornamendile keskenduda.
Mats. Samara ei muutnud asendit.
Mats. Samara vaatas endiselt üksisilmi ornamenti, kui rusikas jällegi seina tabas.
Mats.
Mats. Samara liigutas korra pilku ja nägi, et poisi nukid olid marraskil. Varem oleks ta Mansonit anunud, et too lõpetaks aga nüüd suunas ta pilgu tagasi keerukale ornamendile.
Mats. Mats. Mats. Mats. Hoobid sagenesid ja ka tugevnesid.
„Äkki ma ei tahagi!“ röögatas Samara ühel hetkel südamepõhjast. Keerukas ornament hajus ja Samara keskendus tumepruunidele silmadele tema ees seisva kõhna poisi näos. „Äkki ma ei taha olla koos inimesega, kes end peksab ja minuga manipuleerib. Äkki ma ei jõua kogu aeg mingi imeline päästeingel olla. Äkki ma ei jõua enam loota, et ma suudan sind ja su käitumist muuta,“ karjus Samara, vihapisarad kergelt puuderdatud põskedel voolamas ning musti ripsmetuši triipe maha jättes
„Äkki ma ei taha jah enam sinuga koos olla,“ ütles Samara nii vaikselt ja põlastavalt, kui ta veel suutis.
„Aga Sam...“ tundus, et Mansonit ehmatas tavaliselt nii vaikse Samara reageering. Ta unustas isegi seina taguda. „Ma ju armastan sind!“ üritas poiss kallimale öelda, aga Samara raputas pead, pööras ringi ja jooksis minema.
Elu kiireim spurt mööda koridori, koperdas, võttis jalast kaunid mustad kingad ja virutas need vastu seina. Ta pööras vasakule ning jooksis trepist üles, põrgates teisel astmel allatuleva Janiga kokku. Poisi üllatushüüdele tähelepanu pööramata jooksis Samara edasi. Läbi tühja puhketoa, mööda teist koridori ja viimaks oma tuppa. Seal ta seisatas korra, üle kere värisedes ning mõned sammud astunud, kukkus ta voodile ja nuttis. Nuttis, sest Taanielil oli Grace, nuttis sest ta tegi Mansonile haiget ja nuttis, sest ka üks kuradi ball ei võinud hästi minna.

Jasmin
„Jasmin,“ kõlas hääl ja tüdruk pöördus võpatusega ümber.
Üks imeilus, meelespeasinist kleiti kandev neiu oli viimased pool tundi aknalaua juures seisnud. Samal ajal, kui teised tantsisid ning õhtut nautisid, vaatas Jasmin üksipulgi aknast välja. Tema ei suutnud lõbutseda ega tantsida, kui tema kaaslast ei ole. Tüdruk oli igale poole vaadanud, kõikidelt uurinud aga keegi ei osanud öelda Jan Turneri asukohta. Ja nüüd oli ta siin.
Jasmin naeratas laialt ja sirutas käe, et partner saaks ta tantsupõrandale viia.
Jan oli muutunud, ta naeratas ja vaatas Jasminile niimoodi silma, et liblikad tüdruku kõhus läksid puhta hulluks. Keda see huvitas, et poiss oli tunniks ajaks lihtsalt õhku haihtunud? Nüüd oli ta siin ja see luges.
„Jan, sa oled nii äge,“ õhkas tüdruk tantsukaaslaselt jumaldavalt vaadates.
„Ma tean,“ muigas Jan natuke üleolevalt.
Järgmised kaks tantsu möödusid vaikides. Jan lihtsalt naeratas, ja vaatas nii saali kui ka tüdrukut aga Jasminil jätkus silmi vaid Jani jaoks.
„Anna andeks Jasmin, aga ma peaksin Taanieliga rääkima,“ ütles Jan veel mõne tantsu möödudes ja seisatas.
„Mmmmhm,“ mõmises Jasmin midagi vastu ja vaatas kuidas Jan Grace'iga tantsiva sõbra poole liikus. Taanielile õlale koputanud, pööras sõber talle kohe tähelepanu. Midagi oma kallimale kõrva sosistanud lahkus ta Jani seltsis saalist.
Jasmin tegi paar arglikku sammu Grace'i suunas. Olid ju nende tantsukaaslased – või isegi kallimad – parimad sõbrad aga samblarohelises kleidis Grace ei jaganud Jasmini arvamust ning tuhises minema oma sõprade juurde. Seega jäi Jasmini ainsaks valikuks minna snäkilaua juurde Hesteri, Jasperi ja oma kahe toakaaslase seltsi.
„Kuidas see sul õnnestus?“ ahhetas Rachel, kui Jasmin kuuldekaugusele jõudis.
„Täpselt! Kooli üks kuumim kutt ära näpata,“ jätkas Laura ja sättis end Jasmini kõrvale seisma: „Noh, räägi nüüd, mismoodi ta tantsib ja mis teie vahel täpsemalt susiseb?“
„Einoh, ta on supertantsija,“ tüdruk lõi kergelt näost õhetama. Ta tahtnuks kõigest rääkida: kuidas Jan talle naeratas, kui soe tema käsi tüdruku seljal tundus olevat ja neiu võinuks vanduda, et iga keerutusega oli Jan teda endale lähemale ja lähemale tõmmanud. Aga Jasmin otsustas sellest mitte rääkida, sest pilk Jasperi rohelistes silmades hoidis teda tagasi. Niisiis vastas ta pigem tagasihoidlikult: „Ei tea, eks pärast balli näeb.“
„Oeh,“ õhkasid Rachel ja Laura kooris.
„Aga kuhu siis Jan kadus?“ päris Jasper ja ulatas tüdrukule klaasitäie kirsimahla.
Jasmin naeratas tänulikult ja sealt paar lonksu võtnud, viipas vaba käega ukse poole. „Neil oli Taanieliga midagi rääkida. Ta lubas mind üles otsida, kui ta tagasi tuleb.“
„Misasja?“
Jasmin vaatas Jasperi poole, kelle suust see hüüatusküsimus kõlanud oli.
„Mis sa ei usu seda või?“ päris tüdruk kergelt haavunult.
„Eiei, mitte seda,“ Jasper raputas pead ning asetas oma klaasi tagasi lauale. „Nad on kindlasti millegi paha kallal,“ pomises lennuvanem minema kiirustades.
Nii jäidki laua äärde üpris ebamugavasse vaikusesse Hester ja Jasmin – Laura ja Rachel kutsuti just kahe kolmanda lennu poisi poolt tantsima. Mitte et Jasmin Hesteriga läbi poleks saanud aga nende kahe vahel oli siiski mingi distants säilinud ja väljaspool tundi nad eriti ei suhelnudki.
„Sulle siis tõesti meeldib Jan?“ küsis Hester mõtlikult.
„Jah, meeldib küll.“
„Aga mis sa arvad, kas sa meeldid talle ka?“
Jasmin saatis endast pikemalt tüdrukult tugeva altkulmu pilgu: „Miks ta muidu minuga ballile oleks siis tulnud?“
„Ahh, Jasmin,“ ütles Hester ja muigas: „Ega ma seda nüüd niimoodi ei mõelnud. Lihtsalt ma ju näen, kuidas Jan tavalisel koolipäeval käitub ja ta ei suhtu sinusse nii hästi. Tal on teised tüdrukud silmapiiril.“
Jasmin silmitses enda ees seisvat neidu: pikad sihvakad jalad, proffijumestaja tehtud meik, kehasse liibuv must minikleit ning pikad paksud säravmustad juuksed. Jah, Hesteri iluga Jasmin tõesti ei suutnud võistelda aga...
„Kas ma olen siis kole?“
Nüüd ehmatas Hester juba silmnähtavalt ning tema niigi suured silmad läksid veel suuremaks: „Jasmin! Ei! Sa oled ilus, eriti veel täna. Iga kutt oleks sinuga koos olles õnnelik aga Jan on Jan.“ Hester tegi pausi ning ohkas sügavalt: „Ma ei taha näha, kuidas ta sulle haiget teeb.“
Jasmin tundis, et tema kõhus lendlevad liblikad võtsid hoogu vähemaks, justkui keegi oleks nende tiibu just kärpinud. „Nii et sinu meelest peaksin ma temast eemale hoidma?“
„Ei, mitte seda. Lihtsalt ära säti lootusi liiga kõrgele, sest kukkuda on valus.“ Hester naeratas ning Jasmin naeratas vastu, kuigi ta selleks eriti tahtmist ei tundnud. Mida teavad ka teised temast ja Janist...
Kell hakkas üheteistkümnele lähenema ning Jasmin seisis nüüd juba suurema seltskonnaga snäkilaua juures ja ootas ballitulemuste väljakuulutamist.
Jasmini selja taga seisis Jan, kes oli nii meeldivalt tore olnud, et Hesteri hoiatus kippus tüdrukul ununema. Jasminist vasakul seisis Hayley ja tema selja taga Jasper ning Jasminist paremal seisis Grace, kellel hoidis käsi õlgadel loomulikult Taaniel. Kuid paar inimest olid veel puudu.
„Kus Samara on?“ päris Jasmin, olles juba tükk aega oma pead keerutanud ning üritanud lennukaaslast teiste õpilaste hulgast tabada.
Hayley tõusis varvastele ja vaatas ka saalis ringi: „Ma ei tea.“ Tüdruk kortsutas kulmu ja pöördus teiste poole: „Te ka ei tea?“ Vastuseks sai ta ainult pearaputused.
„Ma ei näe Mansoni ka,“ täpsustas Jasmin puudujate nimekirja.
„Äkki läksid privaataega nautima,“ pakkus Jan ning kõik peale Hayley naersid, kes Janile võmmu andis: „Ole nüüd, Sam ei käitu nii nagu sina, ma arvan et ta-“
Aga seda, mida Hayley arvas, nad enam ei kuulnud, sest direkriss tuli lavale ja lennuvanem lõpetas rääkimise.
„Mul on hea meel näha, et peaaegu kõik Delarani Kuningliku Erakooli õpilased on leidnud oma tee iga-aastasele ballile. Sama võrra, kui mul on hea meel, loodan ma ka et te olete siin meeldivalt aega veetnud,“ ütles direktriss Cairnes.
Jasmin saatis kiire pilgu üle õla. Jan oli seal, see tähendas et tüdruku jaoks oli ball tõesti ideaalne olnud.
„Lisaks ballile endale on traditsioon ka balli parima paari valimine,“ ütles direktriss pisut valjemini, et tema sõnum läbi sumisema hakanud saali kõigile kohale jõuaks.
„Otsuse tegijateks olid õpetajad, lennuvanemad ja mina. See tähendab muidugi et ei lennuvanem ega tema paariline ei võtnud parima paari valimisest osa. Mitte et see väike osalejate kärpimine siis valikut kergemaks oleks teinud, ei ei. Aga,“ direktriss tõstis ühe sõrme: „Võitjapaar on oma võidu ära teeninud. Hindajatele jäi lisaks pidevale tantsimisele silma ka see, et paari mõlemad osapooled suhtlesid teiste ballilistega, olid viisakad ning viisid tantsupõrandale ka teisi inimesi peale oma kaaslase. Selline käitumine on perfektsuse kehastus sellest, mida me ootaksime balli võõrustajatelt nüüd ja ka tulevikus.“ Direktriss tõstis üles valge paksust paberist ümbriku, mis oli kaunistatud kooli vapiga.
„Siin sees on tänavuse aasta balli parima paari nimed. Et kõik selge oleks, siis parim paar ei saa ülejäänud aasta erikohtlemist, vabastusti tundidest, nad ei saa torti lauale ega krooni pähe. Ainus, mis nad saavad on au ja etiketiõpetuses positiivne lisahinne.“
Rahvas naeris ning ka direktriss muigas, enne kui jätkas: „Parim paar võiks arvestada ka seda, et nende käitumisele on antud positiivne hinnang ja et nad võiksid samamoodi jätkata. Ka on see märge selleks, et vähemalt seltskondlikus mõttes võivad nad elus veel kaugele jõuda. Seega, ma palun vaikust ja palun ette astuda:“
Rahvas vaikis, ümbriku avamise rebin kostis üle saali ja direktrissi näppude vahele tekkis pisike valge paber.
„Grace Herb ja Taaniel de Bismarck!“
Jasmini paremal käel oleva Grace'i rõõmukiljatust ei olnud tugevas aplausis kuuldagi aga tema säravat naeratust – justkui oleks tüdruk just Miss Universumiks kuulutatud – võis vägagi hästi näha. Taanieli naeratus ei olnud nii särav, kuid koos paarilisega lava poole minnes tegi ta siiski paar tantsupoognat ja suudles teda lõpetuseks suule.
„Valedele inimestele sai vist auhind antud,“ võis kuulda direktrissi pominat.
Pool tundi hiljem hakkas rahvas saalist ära valguma. Üheks põhjuseks võis olla loomulikult ka see, et muusika keerati lihtsalt kinni ning niisama ei viitsinud seal suurt keegi passida. Ballil toimunu üle elavalt arutledes suundusid noored puhketubade poole. Hayley ja Jasper oleksid ka soovinud nendega liituda aga lennuvanem olemine kohustas neid saali koristama. Grace oli endiselt ülevoolavalt rõõmus ja keerutas end pidevalt ümber Taanieli, kuni poisil viimaks üle viskas.
„Lõpeta see keerutamine! Sa ajad mu hulluks!“
„Mitte et seal pikk tee minna oleks,“ pilkas Jan, ajades sellega Jasmini kõigepealt itsitama ja seejärel punastama, kui teised tema poole vaatasid.
Grace'i pilk oli eriti uhke, aga muutus kohe, kui ta oma kallima poole vaatas: „Ma lootsin, et sa tahad äkki meie võitu ka tähistada.“
Taanieli paha tuju kadus hoobilt. „Sellest küll ära ei ütleks.“ Poiss võttis Grace'i käe ning tõmbas ta klassidesse viivasse koridori. „Homme näeme, turteltuvid,“ hüüdis Taaniel enne, kui täiesti nurga taha kadus.
Jasmini süda hüppas sees. Kas Taaniel teab midagi rohkemat, kui tema? Seega vaatas tüdruk ootusärevalt Jani poole. See oli siiski ju nende esimene kohting. Jan aga ei teinud teist nägugi ning kiirustas edasi, trepist üles.
„Jan, kuidas sulle ball meeldis?“ päris Jasmin, kui nad lennu puhketoani hakkasid jõudma.
„Norm oli.“
„Sulle meeldib siis väga tantsida?“
„Mulle meeldivad peod.“
„Millised siis? Diskod või sellised ballid?“
„Igasugused.“
„Sa käid palju pidudel?“ jätkas Jasmin pärides ja oleks kleidiäärele takerdunult peaaegu pikali käinud, kui Jan teda kiirelt toetanud poleks.
„Siin mitte eriti,“ ütles Jan seisatades. Paremal pool asuva ukse taga oli poiste tuba, vasakule jäi Jasmini ja teiste tüdrukute magamisruum.
Jasmini süda hakkas kiiremini taguma ning ta tundis puna näkku tõusvat, kui Jan seal lihtsalt seisis. Kas Jan kutsub ta tuppa? Jasper polnud ju seal ja Taaniel polnud seal. Või palub ta lihtsalt Jasminil tema tüdrukuks hakata? Või palub ta nende suhet saladuses hoida? See oleks küll nii põnev! Võib-olla pole neil üldse sõnu vaja, lihtsalt jalust nõrgaks võttev suudlus, nagu võib raamatutest lugeda. Ja eile oli Jasmin just kuumalt suudleva paari joonistanud – äkki ta ennustas tulevikku!
Ning siis samal ajal kui Jasmini mõtted oma radu käisid, Jan pöördus ning kergelt kummardades surus Jasmini põsele ühe kerge suudluse. Napilt „Head ööd,“ öelnud, avas poiss magamistoa ukse ja kadus sinna varjule.
Nüüd oli Jasmin see, kes lihtsalt seisis ning võidurõõmsalt osistas: „Ta tahab mind.“ Tüdruk tõstis käe ja puudutas hellalt põske, mida mõni hetk tagasi olid puudutanud Jan Turneri huuled. Jah, täna oli see õhtu, kus ta sai Jani endale. Ikka veel kuumavat põske hoides kõndis – ei, hõljus Jasmin magamistuppa.

Taaniel
Pühapäev oli nagu alati laiskuse tipp. Vaid Jasper oli kella üheksast kadunud, samas kui Jan alles teki all norskas ning just silmad avanud Taaniel lage põrnitses. Paar minutit veel soojas voodis mõnulenud, otsustas poiss hommikust sööma minna. Muidugi oleks ta võinud lõunani magada, aga siis poleks ta elu sees koduste töödega valmis jõudnud: saksa keeles 10 mõtestatud lauset pinginaabrist, meediaõpetuses tööleht teäita, füüsikas kaks A4 ülesandeid, maailmakirjanduse analüüs ja inglise kirjanduse jaoks leida üks XVIII sajandi kirjanik ning tema elust lühikokkuvõte teha. Ja see oli vaheaja kodune töö... tundus et suurema osa nädalast istub Taaniel kooli raamatukogus.
Söögisaal oli viisakalt tühi. Vaevu paarkümmend õpilast ja mõned õpetajad olid ainsad, kes end pühapäeva varahommikul üles viitsisid ajada. Taanieli laus istus ainsana Samara, kes taldrikule kuhjatud munaputru vaevalt puutunud oli. Teist pilgu üle ruumi saates nentis Taaniel hea meelega, et Grace magas veel. See tähendas, et tal on võimalus ilma edasiste probleemideta erakordselt norgus Samara tuju tõsta.
„Tere oktoobrikuu viimast hommikut,“ lausus Taaniel ning istus toolile, Samarast ühe koha võrra vasakule.
„Tere Taaniel.“
Poiss jälgis Samara eeskuju ja tõstis taldriku munaputru täis. Küll aga lisas ta hommikusöögile ka röstsaia rohke või ja singiribaga. Rahulolevalt söögiportsu vaadates, pöördus ta siiski uuesti Samara poole: „Kuhu te eile nii ootamatult kadusite?“
„Ära?“
Taaniel pani ka kahvli lauale ja ta pilk muutus uurivaks. Samara polnud varemgi eriline avalik rõõmupall aga nüüd oli midagi isegi Taanieli meelest kapitaalselt valesti.
„Preili Soul, te ei tundu just kõige roosamannalisemas tujus olevat.“
„Küll sa oled meil targaks hakanud,“ turtsatas Samara vastu, viies Taanieli täielikult segadusse. Eile oli kõik nii tore olnud, kuid nüüd oli Samara nagu turriaetud siil. Tundus, et ka tüdruk ise sai oma käitumisest aru.
„Andke andeks, de Bismarck,“ ohkas neiu. „Eilsest alates on kõik lihtsalt nii kiiva kiskunud ja ma ei suuda ära oodata, millal koju saan.“
„Kas härra Manson tegi midagi?“ küsis Taaniel mõningase vahepausi järel.
Tüdruk raputas pead, kuid vältis samas Taanielile silmavaatamist.
Poiss ohkas ja nõjatus toolil tahapoole. „Samara, mis toimub?“ unustas Taaniel tavalised viisakusmaneerid.
„Midagi,“ pomises Samara, asetas kahvli peaaegu puutumata hommikusöögi peale ning tõusis püsti. „Ma lähen asju pakkima. Ilusat vaheaega, härra de Bismarck.“
Taaniel pööras end ringi, et laua juurest eemale kõndiv Samara tagasi kutsuda aga ta nägi, kuidas tüdruk äsja söögisaali saabunud Mansonist mööda tuhises ja poiss sulges juba avatud suu.
„Probleemid paradiisis,“ mõtles Taaniel, teadmata kas rõõmustada või mitte.
„Hommik Taaniel!“ rõkkas Jasper mõne minuti pärast lauani jõudes, istus ja tõstis endale kolm praemuna ning peekoniriba hommikusöögiks.
„Hommik, hommik,“ vastas Taaniel ja maitses viimaks munaputru. Ülesoolatud. Pahaselt taldrikut põrnitsedes, lõi ta hambad hoopis röstsaia.
„Kuhu sa nii vara kadusid?“ küsis poiss kahe ampsu vahepeal lennuvanemalt.
„Mmm,“ Jasper neelatas suutäie, enne kui vastas: „Valmistasime kojuminemist ette ja rääkisime natuke ka sellest, mis järgmisel semestril ees ootab ning määrasime koosolekute ajakava.“
„Ära ei tüüta, et sul kogu aeg tegemist on?“
„Mul poleks vaba ajaga nagunii midagi teha,“ muigas Jasper.
„Tõsi..“ Taaniel pühkis röstsaiast rasvased sõrmed valgesse riidest salvrätikusse ja tõusis püsti: „Minul on oma vaba ajaga suured plaanid – magamine.“
Jasper naeris. „Okei, head ööd, aga oot-“
Taaniel seisatas. „Mida?“
„Kas sa Samarat oled näinud?“
Taaniel noogutas ja samal ajal tegeles metsiku mõttetööga. Kas öelda Jasperile, et Samara tundus olevat endast väljas või jätta see pigem enda teada? Aga samas... Samara oskab ise ka rääkida. „Ta just lõpetas hommikusöögi,“ ütles Taaniel peale kaalumist ning pöördus minekule. Rohkem Jasper teda tagasi ei kutsunud.
„Taaniel!“ hüüdis poissi järgmine inimene, enne kui ta jõudis jala trepilegi tõsta. Kerge ohkega pöördus noormees ringi ja tegi seda täpselt õigel hetkel, et peatada talle kaela hüppav Grace.
„Millal sa lähed?“ päris tüdruk õhinalt ja sättis end liikumist jätkava Taanieliga sama sammu astuma.
„Ma ei lähe. Ma ju ütlesin.“
„Aga... ma arvasin, et sa mõtlesid ringi.“
„Ei. Ja ei mõtle ka.“
„Aga Tannu...“ Grace liibus poisile külje alla, nii et siit pidi mingi soovi avaldamine tulema.
„Mh?“
„Aga tule minu juurde siis, kui sa kodu ei taha minna,“ ütles Grace ja kinnitas seega Taanieli ootusi.
„Ma ei saa. Sa tead seda väga hästi.“
„Ütle, et sa mõtlesid ümber, meil oleks nii lõbus ju kahekesi. Kujuta ette, nädal aega ainult mina ja sina,“ unistas tüdruk valjuhäälselt. Taaniel tegi sedasama vaikides ning oli enam kui kindel, et tema ja Grace'i fantaasiapildid ei ühtinud.
„Kui ma ümber mõtlen, saavad sellest ka mu vanemad teada. Sa oled reeglitega tutvunud,“ torkas Taaniel unelmapalli katki.
„Sa isegi ei proovi ju,“ turtsatas Grace.
Taaniel vaatas talle kulmud kergitatud otsa, nagu tüdruk ajaks liiga lolli juttu. „Ma ei proovi asju, millest ma juba ette tean, et need ei õnnestu,“ ütles poiss jahedalt. Taanielile oli teada, et direktriss jälgib isiklikult, kes kooli maa-alalt täna väljuvad ning kui väljub keegi, kellel pole selleks luba, saavad esimese asjana teada vanemad. Ja kui keelatud väljuja vabatahtlikult sisse ei tule, peavad ka need, kellel on luba lahkuda, viivitama ja ootama.
„Ära pahanda nüüd kallike,“ ütles tüdruk ning tõmbas sõrmega õrnalt üle Taanieli lõua. „Ma lihtsalt tahaksin koos sinuga olla.“
„Mhm. Ma lähen tuppa, ma olen väsinud,“ ütles Taaniel, suudles kiirelt Grace'i ning kadus siis puhketoa kaitsva ukse taha. Rahu.
„Taaniel!“ hüüdis järgmine hääl ja mõte rahust haihtus.
„Jan pole ikka veel üles tõusnud!“ Ärevil Jasmin oli tugitoolist püsti hüpanud ja kiirustas Taanieli poole. „Kas ta on terve? Või sai ta külma? Või miks ta välja ei tule?“
Taaniel üritas tüdrukust mööda trügida aga Jasmin tundus olevat veelgi sihikindlam kui Grace „On tal kõik okei? On ta väsinud eilsest ballist? Kas-“
„Kurat Jasmin!“ käratas Taaniel, nii et ka teised puhketoas olijad pilgud neile pöörasid. „Ma ei tea, eks?“
Jasmin seisatas ja vaatas Taanielile otsa, huuled kergelt värisemas ja pisarad silmi tekkimas.
Poisi möödatrügimiskatse õnnestus ning kiirelt toa poole sammudes, heitis ta pilgu Jasmini märkmikule. Pooleliolev joonistus kujutas tantsivad paari. Kurat, Jasmin on omadega täiega sees.
„Tan, poiss!“ kostis teki alt Jani hääl, kui Taaniel ilma uute segajateta viimaks tuppa jõudis. „Mis uudist ka?“
„Jasmin on ikka armunud narr, Grace on kiimas, Samara on emo ja Jasper on töönarkomaan,“ kostis Taaniel summutatult, olles nägu ees voodisse vajunud. „Ärata mind üles, kui vaheaaeg läbi on.“
Jan muigas, kuid ei öelnud midagi.