Delaran

Mul on praegu totaalne ideedepuudus. Kõik jutud seisavad ja ootavad nukralt, millal mul motivatsioon tuleb. Aga 24. apr algab mul uus seminar ja kui läheb nagu tavaliselt, hakkavad mul siis ideed kiiremini tulema, kui kirjutada jõuan =D

Delaran sai nüüd väikese muutuse. Iga lennu õpilaste arvu vähendasin poole võrra ja iga alles jäänud Taanieli lennu õpilane (+ mõned muud tähtsamad) saavad endale CV, et ma midagi sassi ei ajaks. Kuna 24 inimest(ja nende ajalugu) pole üldse kerge välja mõelda, siis saate hetkel lühikese osa. Aga positiivne on see, et mõte voolab

Samara
Samara kõndis mööda teed üles kooli poole ja siunas vaikselt vihma, mis talle näkku peksis. Oleks ta homme tulnud, oleks tal kooli poolt pakutud transport vastas ja see oleks ta kohe peaukse ette viinud. Kaks sammu vihma käes ning siis oleks ta juba soojas hoones olnud. Kuna aga Samara otsustas neljatunnise sõidu kasuks Samueliga, pidi ta oma kahel jalal värava juurest peahooneni kõndima.
Olnuks veel ennelõunale sobivalt vaikne ilm, oleks Samara selle veel üle elanud. Aga oleks on paha poiss ja sügishall taevas ei lubanud jalutuskäiku väga nautida.
Mõned minutid hiljem astus Samara viimaks varju alla ja raputas end, et ta kooli fuajeesse päris basseini ei tekitaks. Samara ei pidanud aga ukselinki ise alla vajutama, sest see avanes samal hetkel, kui tüdruk käes sirutas.
„Tere tulemas tagasi Delarani, preili Soul,“ ütles ukse avanud direktriss.
Samara naeratas tänulikult ja kui uks tema selja taga sulgus, vaibus ka tormimüha.
„Teie magamistuba on endiselt samas kohas ning kell kaksteist olete oodatud lõunat sööma. Meil ongi juba igavaks läinud nii väheseid õpilasi söögisaalis nähes,“ ütles direktriss naeratades, kui ta koos Samaraga trepi poole kõndides.
„Jah, eks ma pakin asjad lahti ja üritan siis kohale tulla,“ üritas Samara vastu naeratada, kui ta oma piisavalt rasket kohvrit trepiastmelt trepiastmele tõstis. Direktriss naeratas viisakalt ning jalutas tagasi oma esimesel korrusel asuva kabineti poole.
„Preili Soul,“ kostis uus hääl ning tüdruk seisatas esimesel mademel, et vaadata ülemistel astmetel seisva lennuvenna poole.
Taanielil oli seljas talle ideaalselt sobiv koolivorm ning ta lihtsalt toetus vastu tumedast puidust käsipuud, justkui oleks ta seda terve elu teinud. Natuke aega vaatasid noored tõtt, siis astus Taaniel astmeid vahele jättes trepist alla tüdruku juurde ning haaras tema kohvri. Samara ei hakanud teda takistama, vaid järgnes talle sõnagi lausumata. Suu avas sa talles siis, kui kaks õpilast kolmandal korrusel puhketoa ukseni jõudsid.
„Te poleks pidanud seda tegema, de Bismarck.“
„Minu au ei luba ühe kauni tütarlapse pingutusi vaadata.“
„Teie au lubas vaadata, kuidas tütarlaps paduvihmaga koolini marssis. Oleksite võinud tulla vähemalt vihmavarju hoidmagi või midagi.“
Taaniel saatis talle sellise pilgu, nagu tüdruk oleks teda pussiga südamesse löönud. „Ma palun andeks, preili Soul, aga ma ei olnud informeeritud teie peatsest tulekust. Vastasel juhul oleksin ma teid juba auto ukse juures, vihmavari käes oodanud.“
„Eks ma võin siis andestada. Või mõelda andestamisele.“
„Taaniel tegi kerge kummarduse. „Kui aulik leedi minule andestamisest kasvõi mõtleb, on see enamat kui mina, vaene hing, loota võisin.“
Samara turtsatas naerda. Taaniel teadis tõesti, kuidas tal tuju heaks teha.
„Kas te soovite kohvri mu kapi ette vedada ja tühjaks teha või jääb see au mulle?“ küsis Samara, kui nad läbi inimtühja puhketoa läinult järgmise ukseni jõudsid.
„Ma olen arvamusel, et iga neiu armoire peaks ainult talle endale jääma,“ ütles poiss ja asetas kohvri puupõrandale. „Lisaks usun ma, et te tahaksite ka oma sõjamaalingu enne lõunasööki maha võtta. Kui see just uusim mood pole...“
Samara oli just kummardunud, et kohver haarata, kuid tõstis nüüd pilgu Taanieli poole: „Sõjamaaling?“
Poiss noogutas. „Täpselt.!“ Rohkem selgitusi Samarale jagamata, kummardas noormees veelkord ning läks oma magamistuppa.
Kohe kui Taanieli toa uks sulgus, lasi Samara just kätte haaratud kohvril kolksatusega põrandale kukkuda ning tüdruk kiirustas tualettruumi peegli ette. Muidugi! Ega siis veekindlad meigivahendid sellist näkku tuiskavat vihma üle ei ela. Lainerijoonega piiritletud silmade ja klaari näonaha asemel oli tal nüüdseks tekkinud mingi tjah... mustatriibuline sõjamaaling.

Ma lõpetan esimese lennu ühe poole inimeste profiilide kirjutamise (5 veel) ja siis kirjutan ülejäänud Samara osa ka ära :)

Söögisaal jättis kokkutõmbunud mulje. Kaetud oli vaid kaks kuuekohalist lauda, samas kui teistel laudadel oli vaid lina. Ühes söömiseks mõeldud lauas istusid õpetajad, keda Samara viisakalt tervitas. Teise laua taha olid end sättinud viis õpilas. Taaniel, kaks rohelisetriibulise lipsuga õpilast teisest lennust ja punase seelikuga kolmanda lennu tüdruk.
„Bon appetit,“ ütles Samara ja istus ainsale vabale kohale kahe teise lennu õpilase vahel.
Ühel häälel sooviti tallegi head söömaaega ja seejärel täitis lauda söögiriistade klõbin kartuliahjuroa söömiseks. Selleks ajaks, kui Samara magustoiduni – jäätis puuviljadega – jõudis, olid lauda jäänud vaid tema, Taaniel ja oma vihikut lehitsev teise lennu õpilane.
„Kuidas te juba täna siia jõudsite?“ päris Taaniel, alustades söömaaja vestlust.
„Samuel tõi ära. Veetsime neli tundi kvaliteetset õe ja venna aega,“ vastas Samara. Ta oli natuke üllatunud sellest, et esimene küsimus Taanieli poolt alles nüüd tuli. Ta oleks panuse esimese viie minuti peale teinud.
Poiss üllatus ilmselgelt Samara vastuse peale ja lusikas melonitükiga jäi poolele teele. „Ma ei teadnudki, et teil vend on.“
„Te vist ei tea minust siis eriti palju,“ ütles Samara võidukalt. Vähemalt mingigi saladus oli tal jäänud.
Poiss noogutas natuke lüüasaanult. „Eks see tõsi ole. Pole eriti mahti teiega suhelda. Lisaks ka mõned häirivad tegurid...“
Samara ei hakanud poisile vastama, vaid keskendus jäätisele. Muidugi sai ta aru, millele Taaniel vihjas. Eks ikka Mansonile, sest ega muid variante polnud. Aga Manson... Pärast katastroofilise lõpuga balli, oli Samara teda lihtsalt eiranud. Aga Manson ei andnud alla, vaid üritas edasi suhelda ning lõpuks saidki nad vaheajal kokku ja rääkisid, rääkisid ning rääkisid.
Taaniel asetas lusika piisava kõlksatusega taldrikule, et Samara tagasi reaalsusesse tuleks. „Ehk on teil huvi kooli peal jalutada ja eem... rohkem tutvust teha. Kes teab, mis salajased vennad või nõod teil veel peidus on.“
Samara vaatas kaussi jäänud banaaniliiste. Homme tal enam Taanieliga kooli peal jalutamise võimalust pole. Seega, miks mitte ning tüdruk noogutas naeratades.
„Preili Soul!“ kostis hääl õpetajate laua poolt.
Just püsti tõusnud Samara pöördud sinna poole.
„Ma tuletan teile meelde, et koolis viibides võiks siiski koolivormi kanda,“ noomis direktriss.
Samara silus lühikest musta pitsiga kaetud seelikut. „Jah, ma tean. Homme olen juba täis koolivormis.“
Direktriss noogutas lühidalt ning pöördus maailmakirjanduse õpetaja poole, et jätkata poolelijäänud vestlust.
„On alles reeglid,“ pomises Samara ukse juures ootavale Taanielile järgi jõudes.
„Mis teha, kui inimestel ei lubata oma loomuliku iluga särada,“ nentis Taaniel. „Kuhu te muidu minna sooviksite?“
Samara kehitas õlgu. „Ausalt öeldes on mul suhteliselt ükskõik. Peaasi, et vihma kätte ei peaks minema.“
„Nagu te soovite,“ ütles Taaniel kummardades ja suundus trepi poole. Samara järgnes vaikides.

Ma loodan et jõuan nädalavahetusel veel ühe osa ära kirjutada arvutisse. Seejärel peaks tulema neli päeva väga vilgast kirjutamist, sest ma lähen Müncheni (loe: 7 tundi autoga), arvutit ma kaasa ei võta ja kui igav hakkab, siis peab kirjutama xD

Oeh... mul on niiii palju vaba aega ja ma täidan selle kõige muu kui kirjutamisega >.< Jube lihtsalt jube laiskuseuss. Nii palju lihtsam on igal pool foorumites surfata ja aega surnuks lüüa. Aga Dr. House'i toel sain midagi paberilt arvutisse:

Jasper

Kui buss raudteejaamast kooli jõudis, võisid õpilased kergendatult hingata: neil oli aega järgmise hommikuni kella üheksani, et lebotada, end vaheajal toimunuga kurssi viia ning viimaseid sekundeid koolivabandust nautida. See tähendab... peaaegu kõik said seda teha. Jasper E. Wilion oli üks kolmest õpilasest, kes pidi aega teisiti veetma: kõigepealt tuli raske kohver kiirelt magamistuppa viia, vorm selga panna ning nõupidadamistuppa tormata, et koos õpetajate, direktrissi ja kahe teise lennuvanemaga semestri esimene koosolek läbi viia. Jah, Jasperi jaoks ei eksisteerinud rahulikku õhtupoolikut.
„Ma arvan, et järgmisena võiks arutada jõulupeo toimumist,“ pakkus direktriss kui ajaliselt lähemad sündmused läbi arutatud. „Härra Wilion on hetkel ainuke, kes on esimest aastat koolis ja seega ta ei tea veel päris kõike.“
Jasper noogutas direktrissi jutule kaasa. Kuigi talle tehti aasta algul paras ports asju selgeks, jäeti mõningad teadmised käigu pealt õpitavaks.
„Preili Hemingway, olge palun nii lahke ja seletage härra Wilionile tähtsamaid jõulupeoga seonduvaid asju.“
Hayley köhatas kergelt ning tegi Jasperile silma. „Jõulupeo tähtsaimaks osaks on see, et seda korraldavad õpilased. Kui Halloweeni balli korraldamine jäi meie ja õpetajate õlule, siis jõulupeol saame olla vaid jälgivas rollis.“
Jasper naeratas rahulolevalt. Super, siis saab ta ka pidu nautida ja ei pea ringi rahmeldama.
„Jõulupidu on üks tähtsamaid üritusi aasta jooksul,“ jätkas Hayley. „Peamiseks põhjuseks on see, et ka kõikide õpilaste vanemad saavad kutsed jõulupeole. Pidu toimub 22. detsembri päeval ning kui see läbi saab, algab vaheaeg mis kestab mmmm... viienda jaanuarini. Suurem osa õpilastest lahkub peale pidu koos vanematega. Ülejäänud osa õpilastest viiakse kooli poolt 23. detsembril raudteejaama. Jõuluvaheajaks peab koju minema, mingit võimalust siia jääda pole sest siis on kool suletud. Esimene võimalus tagasi kooli tulla on 3. jaanuaril. See ongi vist kõik.“ Hayley vaatas õpetajate poole, kes rahulolevalt noogutasid.
„Küsimusi?“ päris direktriss uuesi ohje enda käte võttes.
„Ei, kõik on siiani küllaltki arusaadav,“ vastas Jasper.
„Olgu siis. Teistele õpilastele edastatakse info jõulupeo kohta homses lennujuhataja tunnis, mis toimub tavapärase esimese tunni asemel. Kandke hoolt, et keegi vale klassiukse taha ootama ei satuks.“
Kolm lennuvanemat noogutasid.
„Võite minna siis. Me kohtume siinsamas kahe nädala pärast.“
„Ugh, kohutav,“ kurtis Jasper Hayleyle, kui nad ruumist välja jõudsid ning tõstis käe, et lipsusõlm lõdvemaks lasta.
Hayley naeris. „Ei tea midagi. Muidu oleks meil liiga palju vaba aega olnud, aga nüüd saame peale mitme tunnist koosolekut otse sööma minna.“ Hayley heitis pilgu valgele käekellale. „Meil on tervenisti viisteist minutit aega enne kui teenijad toidu laudadelt koristavad. Aega maa ja ilm!“
„Mis lõbu see on lauas istuda, kui kõik teised juba söönud,“ ütles Jasper nukrutseva tooniga ning seisatas, et Hayley esimesena tiiba ja peahoonet ühendavast uksest sisse lasta.
Tüdruk heitis talle teeseldult haavunud pilgu. „Misasja, kas mina polegi siis väärt lauakaaslane?“
„Oled oled Hayley,“ kinnitas Jasper aga lisas sügava ohke järel: „Aga sa ei suuda ühekorraga mängida Jasmini, kes koguaeg Jani vahib, Taanieli, kes oma aadlimehe viisakusega Samarat võrgutab, Samarat kes selle mänguga kaasa läheb ning Jani, kes teab kõike aga ei huvitu mitte millestki, mida ta teab.“
„Ja Jasperit, kes õgib metsiku kiirusega suure portsu toitu sise, et kohe tagasi ülesandeid täitma minna,“ torkas Hayley vastu.
„Jah... see seltskond teebki söögiajad huvitavaks,“ lõpetas Jasper oma mõtte.
„Eks sul ole õigus,“ nentis Hayley. Üle söögisaali pilgu heitnud vaatas ta veel korra tagasi Jasperi poole: „Aga tundub, et täna on meil vaja osad omavahel ära jagada, sest kõik teised on läinud.“
„Mina võtan Jani ja Taanieli,“ ütles Jasper kiirelt ning alles suu avanud Hayley kanda jäid tüdrukute rollid.

Uhh, mul hetkel Nupi looga inspiratsioon lendab =D Tahan sügiseks lastejutuvõistlusele esitada. Aga Delarani ma väga ära pole unustanud

Taaniel
Taaniel oli enam kui rõõmus, et igava füüsika tunni asemel oli neil lennujuhatajatund. Muidugi jäi Avecita hiljaks, nii et kella kaheksa asemel jõudis ta ruumi alles viisteist minutit hiljem, kui suur seier juba veerandi peale liikus.
„Sorri,“ ütles Avecita natuke hingeldades ning lükkas paar hobusesabast väljatikkunud juuksesalku kõrva taha.
„Ma lootsin juba, et ta ei jõuagi,“ pomises Jan.
Pinginaaber irvitas. „Nojah, teada on ju et sa tahad magada.“ Jan oli eile Taanielile oma vaheajast rääkinud. Või noh nii palju, nagu ta mäletas. Poisi sõnade järgi hakkas pohmakas alles nüüd kohale jõudma.
„Äkki kaks härrast tagumises pingis on nii kenad ja jäävad vait?!“ hõikas Avecita üle ruumi.
Taaniel ja Jan naeratasid vastuseks, nõjatusid sünkroonis seljatoele ja asetasid käed rinnale risti. Taaniel oleks parema meelega tunni üldse vahele jätnud, sest tänu sellele, et Jasper on tema toakaaslane, teadis poiss põhimõtteliselt kõike, mida laua peal istuv Avecita neile rääkima hakkas. Ja nii lasigi Taaniel oma mõtetel lendu minna.
Esimesena paelus noormeest tema ees istuv, kahe punupatsi ja miniatuursetest sääreluudest punutud peavõru kandev Samara. Laupäeva õhtul olid nad keskööni istunud ja rääkinud. Põhiliselt sellest, mis nad vaheajal tegid. Taaniel üritas paar korda uurida seda, miks Samara viimasel päeval endast nii väljas oli olnud aga tüdruk hiilis sellistest küsimustest lihtsalt kõrvale.
Selle asemel rääkis ta oma uuest kassipojast, sellest miks ta ei armasta rannas käia ning miks ta suurema osa vaheajast kodus veetis. Taaniel sai vastutasuks vesta ajast koolis ning vanemate katsetest pojaga ühendust võtta. Kooliteenijat silmates tavatses poiss ära kaduda ning tema jaoks tuppa jäetud märkmed, leidsid kiirelt tee prügikasti. Ilma lugemata. Ja oligi kõik. Pühapäeval Taaniel Samarat ei silmanud. Täna hommikusöögilauas oli Samara totaalselt erinev laupäevasest Samarast. Nagu mingi nähtamatu raskus oleks talle õlule asetatud. Ja võib-olla oligi. Kohe kui Samara lauast tõusis, tegi sedasama ka Manson ning kõndis koos oma tüdrukuga saalist välja.
Taaniel liigutas pilgu vasakule – Jasmin vaatas peaaegu üksisilmi Avecita poole. Aga tunnike tagasi oli ta praemuna ja puuviljasalati kõrvale silmadega Jani söönud. Ball oli temasse istutanud uskumise, et Jan on temast sisse võetud. Muidugi on see armas, kui keegi pidevalt su tähelepanu püüab võita ja sind armunult jõllitab aga Jani käitumine näitas Janile, et sõbral hakkab see tasapisi üle viskama. Kui ainult Jasminil jaguks mõistust tagasi tõmmata, saaks kõik veel korda. Aga kõik Jani puudutav näis tüdruku kaine mõistuse blokeerivat.
Nagu tellitult pööras Jasmin pead, et Janile pilk heita. Selle asemel põrkus ta Taanieli mõtiskleva pilguga ning tüdruku nägu värvus koheselt tulipunaseks ja ta sättis end uuesti ettepoole vaatama.
Taaniel jälgis tema eeskuju ja suunas pilgu tahvlile. Muidugi, kui tüdrukutest mõelda siis pidi ta üks hetk ka oma tüdrukuni jõudma. Grace – kuum, seksikas, äge aga vahepeal lihtsalt jubedalt tüütav. Vaheajalt tuli tüdruk tagasi päevitunud jume ning metsiku lähedusevajadusega. Taaniel ei sallinud seda eriti. Grace lämmatas teda ning kui poiss eemale tõmbus, sai neiu pahaseks. Jah, Grace oli tore ja kõike muud aga vahepeal oli teda ja toredust natuke liiga palju.
Sellest ei olnud Taaniel väga aru saanud, mida annab 24/7 teineteisega koosolemine. Taaniel eelistas vähemalt osad pärastlõunad ja õhtupoolikud veeta kõigi teiste seltsis, kasvõi koos Grace'iga. Tüdrukule see variant aga väga ei sobinud ning siis tekkistki sõnelused ja pahameeletormid.
Taaniel tõmbas käega läbi juuste. Persse, see ei sobi. Ei hakka üks poiss ennast ühe tüdruku pärast ümber vormima. Ta on 16 aastat niimoodi elanud ning ei plaani nüüd peale paarikuist suhet muutusi ellu viia.
„Mh?“ mühatas Taaniel ja tõstis pilgu lauaplaadilt Janile, kes oli just teda küünarnukiga ribidesse torganud. Jan suunas vägagi tähendusrikkalt pilgu Taanielilt õpetajale.
„Taaniel, ma küsisin sinult, kuidas vaheaeg koolis möödus,“ kordas Avecita ilmselgelt Taanieli kõrvadele mõeldud küsimust. „Sa oled meie lennust ainus, kes toda võimalust kasutas nii et jagage palun kogemusi.“
Poiss naeratas laialt, et oma mõttelennule aega võita ning need, kes endiselt klassi ette vaatasid – näiteks Samara –, talle tähelepau pööraksid. . „Noh, kuidas nüüd öeldagi. Ma võiksin rääkida lõpututest raamatukogus veedetud tundidest ning tühjaks saanud pastakatest aga kui läbinisti aus olla, siis koosnes vaheaeg pigem magamisest ja magamisest.“
Klass naeris.
„Muidu oli nagu ta oli. Vähem alkoholi, vähem sõpru kui tavalisel vaheajal aga rohkem niisama passimist,“ mahutas Taaniel oma vaheaja ühte lausesse.
„Aga õppimine?“ üritas Avecita siiski kasulikule tegevusele vihjata.
Taaniel naeratas malbelt: „Ma ei tahtnud teil eest ära minna, nii et õppimise hoidsin küllaltki minimaalsena.“ Enne järgmist lauset, pööras Taaniel pilgu Samarale, kes ka viimaks tema poole oli vaadanud: „Küll me üheskoos vaheajal omandatud laiskusest ja halbadest kommetest lahti saame.“
Samara vastas muigega ning pöördus õigetpidi istuma, kui õpetaja oli Taanielit kogemuste jagamise eest tänanud ning õpilaste tähelepanu taas endale nõudis.

Järgmine nädal on mul viiepäevane seminar ja ma ei saa arvutit kaasa võtta. Pagan ma nean end maa alla, kui mul kirjutamishoog tuleb >.< Ma ei jõua hiljem elu sees tervet teksti siis arvuti kirjutada.

Samara
„Kuna õige pea hakkab kätte jõudma suurepärane pühadeaeg, oleks viimane aeg pühaderoogadega tutvuda,“ ütles kleenuke klassi ees seisev õpetaja. „Täna on teoreetiline pool. Ma räägin teile erinevatest jõuluroogadest, kuidas neid valmistada, mis on plussid ja mis on miinused. Seejärel määran ma teid paaridesse. Esimene paar saab eelroa, teine paar pearoa ning kolmanda paari ülesandeks jääb dessert ehk magustoit. Praktilise osani me niipea ei jõua, vaid see ootab teid ees mõne nädala pärast, kui te olete kõik järgi uurinud ja selgeks teinud, kuidas oma rooga valmistada. Seni räägime tundides jõuluaegsetest kommetest ning lauakaunistustest. Kas kõik on arusaadav?“
Klassitäis tüdrukuid noogutasid vastuseks.
„Niisiis,“ õpetaja naeratas ning kriidi kätte võtnud, astus ta tahvli juurde ja hakkas pearoogasid tahvlile kirjutama.
Samara tähelepanu kadus siis, kui õpetaja oli tahvlile kirjutanud põrsad tekkides ehk pisikesed vorstikesed, millele on peekoniriba ümber keeratud. Selline tähelepanenmise kaotus toimus juba kümme minutit peale tunni algust ning Samara sodis täiesti pühendunult kokanduse vihiku viimast lehekülge, vahepeal tühja pilguga tahvli poole vaadates.
Ta tabati teolt alles kaheksa minutit enne kella helisemist.
„Preili Soul!“ kokandusõpetaja kärme samm tõi mehe loetud sekunditega Samara laua juurde.
„Kas te üldse kuulasite midagigi sellest, mida ma terve tunni rääkinud olen?“ küsis õpetaja ja oma sõnadele rõhku lisades, koputas sõrmenukkidega teravalt vastu lauda.
„Nohjah, ma suudan mitut asja korraga teha,“ vastas Samara, kuigi kui põrsad tekkides välja jätta, polnud tal õrna aimugi traditsioonilistest jõulutoitudest.
Õpetaja silmad tõmbusid kergelt pilukile. „Eks me järgmises tunnis näeme siis. Samarale viimase kahtlust täis pilgu saatnud, pöördus õpetaja kõigi poole. „Niisiis, paarid. Eelroa valmistavad meile preili Maldonado ja preili Smith. Põhiroaga üllatavad preili Soul ja preili Tarrin. Viimase roa, magustoidu, teevad preili Andersdotter ja preili My.“ Õpetaja köhatas ja jätkas: „Arvestage sellega, et ma ei kavatse teid õpetada ja teie eest toitu valmis teha. Asjad on loomulikult siin olemas aga täpne retsept tuleb teil ise otsida. Aja kokkuhoiu mõttes oleks teil ka targem enne paika panna, kes mida paaridest teeb. Samas, ei taha ma seda näha et üks rabab täiega ja teine istub küüsi närides laua taga. Isegi kui see on teie endi soov, et üks teeb tööd, tahan ma mõlemat kokkamas näha, sest muidu ei saa ma hinnet panna. Nii et rääkige partneriga kõik läbi ja valmistuge kokkamistunniks.“
Sõnad peale lugenud, istus õpetaja kerge ohkega toolile ning tõmbas käega üle pea. „Olgu, tund on läbi – võite minna,“ ütles ta käeviipe saatel. Tüdrukud ei andnud talle ümebrmõtlemiseks aega vaid viskasid asjad kotti ning liikusid võimalikult kiirelt koridori.
„Las ma arvan, sul pole õrna aimugi mida me tegema peame ja mis toidud meil valikus on,“ ütles Hester, Samara paariline, ning sättis end teise sammuga ühte.
„Mul on piisavalt aega, et kõik vajalik välja uurida,“ kinnitas Samara.
„Või siis minule loota?“
„Kah variant,“ naeris Samara. „Kuigi ega see väga keeruline ei saa olla. Meil on vaja siiski ajalimiidi sees valmis jõuda, nii et viiekilost kalkunipraadi vaevalt tegema peame.“
„Ah, ära unusta, kes õpetajaks on. Ma ei imestaks kui ta ülla kokakunsti nimel järgmisest tunnist vabastust paluks.
„Ega see paha poleks. Kellele ikka seda usuõpetust vaja on,“ pistis Samara. Usuõpetusest pääsemise nimel oleks ta tõesti valmis rohkem aega kokanduseklassis veetma.
„Psst, vaata,“ Hester torkas Samarat küünarnukiga ja tüdruk pööras pilgu vasakule. Kooli dresse kandvad poisid tulid just enesekaitse tunnist ja suundusid lennutoa poole, et duši alla minna. Samara vaatas hingeldavaid ja näost punaseid noormehi. Okei, kokandus ja usuõpetus olid mõlemad sellest paremad, mida poisid pidid tegema.
Lennuvendadega avanes Samaral alles lõunasöögilauas võimalus rääkida.
„Mida te seal üldse õpite?“ suutis tüdruk lõpuks Jani ja Taanieli lõputule lobale vahele segada.
Poisid vahtisid talle lolli näoga otsa.
„Noh, see enesekaitsetund,“ ütles Samara kärsitult ning poiste nägudele valgus arusaamine.
„Ah see,“ Jan nõjatus toolile ning seadis käed rinnale risti. „Eks rääkige Tan ja Jasper, teil on hiljutised kogemused.
Taaniel asetas lusika piinliku täpsusega servjetile ning köhatas kurgu puhastamiseks: „Noh, me õpime seda, kuidas köögis kokkavat daami võimalike sissetungijate eest kaitsta. Kõik see tavaline värk – hari kubemesse, triikraud pähe, bensiin pluss tikud kätele ning muu selline teema. Et teie, kallid naisukesed, seaprae ilma häirimiseta valmis saaksite.
Hayley turtsatas ning tomatisupi pritsmed lendasid säravvalgele laudlinale. Kui tema ning teised lauasistujad olid naermise lõpetanud, pöördus Samara otse teise, punapäise noormehe poole. „Jasper, räägi nüüd reaalselt.“
„Noh, lisaks eelmainitule õpime me tõesti seda, mida aine nimi ütleb – enesekaitset.“
„Party-blooper,“ porises Taaniel nina ette.
„Jajaja, Taanielil olid suured plaanid. Muidu me õpime kergemaid lööke, kuidas end haardest lahti päästa ja muidugi ka seda, kuidas sellisesse olukorda sattumist vältida,“ seletas Jasper.
„Mulle meeldis minu variant rohkem,“ ei andnud Taaniel alla.
Jan patsutas talle lohutavalt õlale. „Jajah, keda sina seal köögis kaitsed? Grace'i?“
Samar akikitas kõrvu. Jani toon viitas millelegi. Kas tõesti tülid paradiisis?
Taaniel pööritas silmi ning viis teema mujale: „Kuna härra Turner on vastik mats, siis lähen ma järgmiseks tunniks, imearmsaks saksa keeleks valmistuma.“ Taaniel tõusis püsti, kummardas iga neiu suunas: „Hayley, Jasmin ja... Samara. Vabandage mind.“
„Pff. Draamakuninganna,“ ütles Jan Taanieli kaugenevale seljale ning suundus tagasi tomatisupi söömise juurde.[b]

Sa peaksid nii palju kiiremini oma osi jagama, kannatus on katkemas juba.

Ma üritan jah aga ma ei jõua kuidagi arvutisse kirjutatud xD Paberi peal on juba paras ports valmis aga arvutis on vaja blogi kirjutada ja teist juttu edasi teha ja nohjah

Taaniel
„Psst, Taaniel!“
Poiss tõstis pilgu ajalooraamatult. „Jah, preili Hemingway, kuidas ma teid aidata saan?“
Hayley tõmbas laua alt tooli ja istus Taanieli kõrvale. „Miks sa juba esimesel õhtul raamatukogus istud?“
„Homseks 400 sõna teemal „Kas I MS põhjused olid reaalsed või otsitud“,“ vastas poiss. Muidugi ta oleks võinud selle vaheaal ära teha, selle asemel et nüüd siin higistada. Aga no mis tehtud, või noh tegemata, see tegemata.
„Mida sa ise siin üldse teed?“
„Mina?“ Hayley ajas silmad suureks. „Tulin sind muidugi otsima,“ õigustas tüdruk end.
„Raamatukogust?“ Taaniel kergitas kulme. Ta ise oleks end enne sajast muust kohast,- kaasa arvatud kooli ees asuvast purskkaevust – otsinud, kui siit.
„Nohjah.“ Hayley võttis Taanieli märkmeid täis paberid ja lehitsedes neid ütles: „Tegelikult Jasper mainis, et sa tuled ajalooga tutvust tegema. Üritad targaks saada või midagi.“
Taaniel tõmbas paberid tagasi enda ette. „Haha. Palju õnne, sa leidsid mu üles. Mis nüüd peale hakkad?“
„Tannu, Tannu, sa turtsud nagu vihane siilike.“
„Jaja, ma olengi üks eriliselt kuri siil,“ ütles Taaniel aga ei suutnud isegi muiet tagasi hoida. Saades aru, et Hayley ei lähe niipea kuhugi, pani poiss märkmed raamatu vahele järjeks ning sulges raamatu. „Ma saan selle hiljem ka lõpetada. Mida sa siis ajasid mind taga?“
„Lähme teeme ühe sigareti ehk?“
„Praegu? Kus? Õues ladistab vihma ju.“
„Lennuvanemaks olemisel on omad eelised,“ ütles Hayley kelmika pilgu saatel ja tõusis püsti. Taaniel järgis tema eeskuju, õpikud laua pealt kotti lükates.
Lennuvanemad said enda käsutusse ka vastava lennu värvidega varustatud võtmehoidjaga võtmekimbu. Muidugi ei töötanud need iga ukselukuga aga kolikambri ning väiksema tähtsusega ruumide jaoks oli sissepääs garanteeritud. Selliste ruumide alla oli loetud ka koolihoone torn. Pikaajalised plaanid nägid ette torni näitusekohaks muutmist aga praegu leidus seal rebenenud maakaarte, vananenud raamatuid, katkisi esemeid ja -
„Luukere?“ Taaniel osutas aluse peal seisvale täismõõtmetes luukerele.
„Ahh, Taaniel.“ Hayley naeris ning astus üle pooliku gloobuse luukere kõrvale, et seda kallistada. „See on herr Hermann. Üks vana ja usaldusväärne õppevahend. Üle-eelmiste jõulude ajal saadeti ta puhkusele, kui me uue saime.“
„Nojah siis. Ma loodan et uus on pisut tervema välimusega, kui see,“ ütles Taaniel, tiris Hayley luukere embusest välja ning nad jätkasid teed tippu.
Torni kõige ülemine tasand oli küllaltkitühi. Mõned toolid, üks pisike lauake ja hunnik pabereid. Nähtavasti asus see liiga kõrgel, et siia kola vedada.
Hayley avas ühe väikese ja vastikult kriiksva akna, samal ajal vedas Taaniel kaks erineva tegumoega vanaldast tooli avatud akna alla.
„Niisiis,“ ütles tüdruk toolile istus ja sirutas taskust võetud sigaretipaki poisi poole.
Vaikus. Mõlemad süütasid oma suitsud ja esimesi pahve tõmmates vaatasid aknast välja, üritades läbi vihmakardina midagi näha.
„Teeme nii,“ alustas Hayley. „Et me mõlemad pakume samal ajal ühe jututeema ja siis otsustame, millist teemat esimesena arutada.“
Taaniel puhus suitsurõngaid, sundides Hayleyt ootama. „Taaniel,“ kaotas tüdruk kannatuse ja virutas poisile jalaga vastu säärt.
„Okei okei. Kolme peal siis?“
„Kolme peal.“
Taaniel tõstis kolm sõrme ning hakkas neid ükshaaval kõverdama. „Üks, kaks, kolm.“
„Grace,“ ütles Hayley.
„Samara,“ ütles Taaniel.
Hayley naeratas magusalt: „No räägime siis.“
Tuppa jõudis Taaniel alles kaks ja pool tundi hiljem. Teda võtsid vastu juba voodis olev Jasper, koomiksit lugev Jan ning Taanieli voodil istuv Grace.
„Kus sa olid?“ küsis Grace, kui Taaniel temani jõudis ja tüdrukut suudelnud oli.
„Õppisin,“ vastas Taaniel ning võttis kotist maailmasõjast rääkiva raamatu. Grace vaatas uuriva pilguga kulunud kaantega teost.
„Ma ei näinud sind kuskil ja kell on juba pool üksteist. Raamat suleti poolteist tundi tagasi, klassiruumid kell-“
„Kas sa jälitad mind?“ küsis Taaniel Grace'i kõrvale voodile heites.
„Mis, mina? Ei. Ma tahtsin lihtsalt koolipäeva lõpus sinuga lõõgastuda.“
„Ma pean õppima ka vahepeal.“ Taaniel viskas koti põrandale. „Ja magama pean ka, räägime homme.“
Grace tõmbas küll kulmu kortsu end edasise veenmise asemel suudles ta Taanieli, soovis teistele poistele head ööd ning lahkus toast.
Taaniel ohkas ja heitis täies pikkuses voodile. Käed pea alla pannud, jäi ta mõtliku pilguga lage vahtima.
„Kas Hayley sai su kätte?“ küsis Jasper mõne hetke pärast.
„Leidis jah mu üles.“
„Mis ta tahtis siis?“
„Niisama.“
„Miks.“
„Jasper,“ ütles koomiksi viimase leheni jõudnud Jan: „Ära päri nii palju, ega sa mingi naine pole.“

Ma üritan end selles suhtes parandada Järgmine nädal kolin tagasi Eestisse ja seni üritan vähemalt kõik, mis on paberil arvutisse trükkida ja siia ümber kopeerida.

Uut, 'cause I'm lovin' it