Delaran

Ma homme panen üles =) Mul oli nädal aega seminar ja siis käisin Dresdenis ja nüüd olen nii laisk, kui olla annab xD

Hayley
„Nii, kord nüüd minu järel: „Ich bin Samara. Ich bin sechzehn Jahre alt. Ich spreche English und ich lerne Deutsch“ ja siis sama paluks ka prantsuse keeles.
Samara saatis sõbrannale jälestusest tulvil pilgu ja ohkas. Alates pühapäeva lõunasöögist istusid tüdrukud Samara magamistoas ja Hayley püüdis Sami koduste tööde juures aidata. Asi aga ei läinud nii hästi, kui võiks. Samaral oli just Mansoniga üks paras sõnelus olnud ja selle asemel, et õpingutele pühenduda eelistanuks tüdruk salaja sisse toodud mp3 abil Korni kuulata.
„Samara!“ Hayley ei andnud talle võimalustki. „Tead, kui sa ei taha just juba esimesel semestril maha jääda, siis pole kõige targem tegu niimoodi lebotada. Sa pead natukenegi pingutama.“
Samara ei muutnud oma roheliste silmade pilku.
„Samara. Tõsiselt.“ Hayley pani süles oleva saksa keele vihiku kinni. „Ma tean, et Delaran pole just kõige kergemate koolide killast aga sellel koolil on korralik reputatsioon. Kui sa siin lõpetad, ükskõik mis hinnetega, annab see sinu eluloole päris kõvasti kaalu juurde. Seega, sa peaksid vähemalt nii palju õppima, et siin püsida.“
„Jah emme,“ Samara pööritas silmi, kuid Hayley karmist pilgust oli kasu – ega too asjata lennuvanem polnud. „Ich bin Samara. Ich bin ummm sechzehn Jahre alt und eeem... ich spreche Deutsch, eiei. Ich spreche Englisch und ich lerne Deutsch.“
Hayley noogutas kiitvalt. „Ja nüüd palun prantsuse keeles.“
„Ugh!“ Samara vajus voodile selili ja vaatas valgeks võõbatud lage: „Je m'appelle Samara. J'ai seize ans, je parle anglais et j'apprends le français.
„Näe! Saad hakkama küll!“ Hayley säras, kui ta voodilt püsti tõusis, et end sirutada. Samara sirutas loomulikult kohe tumesinistes ketsides jalad voodile.
„Hei! Ma ei öelnud, et me lõpetasime.“ Hayley silus kortsu läinud veripunast vormiseelikut, kuid tundus, et Samara jaoks oli õppetund läbi.
„Hayley, anna asu,“ palus tüdruk. „Ma tahaksin pisutki tukkuda.“
Lennuvanem turtsatas, lükkas Samara jalad voodilt maha ja istus tagasi. „Ei. Me harjutame veel pisut sinu hääldust ja siis mõni lause veel.“
Samara jätkas jälestusväärse pilgu taktikat ja Hayley jätkas õpetamist: „Korda minu järel, suu lahti, puhtalt ja ilusti: „Ich bin Samara. Ich bin sechzehn Jahre alt. Ich spreche English und ich lerne Deutsch.“
Samara podises midagi vastuseks ja Hayley viskas teda saksa keele vihikuga. „Aitab, Samara. Me teeme pool tundi korralikku tööd ja siis saad lebotada. Pole ka minu lemmiktegevus õpetajat mängida, aga ma tahaksin sinuga siiski veel ühes koolis edasi käia. Eks ju?“
„Ah, ma tahaks ka aga ma ei tea... Vanas koolis oli ikka natuke leebem kord ja jõudis ka muud teha.“
„Heh, mida sul siin muud teha oleks?“ turtsatas Hayley. Ta teadis vana ja kogenenud õpilasena, et vahepeal hakkas sul nii igav, et ainus, mida teha oligi õppida. Kooli lähedal asuvasse Ochilsi külla sai heal juhul kord kahe nädala jooksul ja esimese lennu õpilasena sai see au ka alles poole aasta pealt osaks.
Samara kehitas õlgu. „Ma ei tea. Midagi ikka. Metsa avastada või lossi avastada või suhteid luua-“
„-ja seda viimast on sul muidugi ääretult kerge teha, Manson sabas tolknemas.“
„Ohjah. Okei, õpime siis natuke,“ andis Samara alla ja ajas end uuesti püsti.
Hayley naeratas. „Super, seega alustame. Korda nüüd ilusti minu järel: „Je m'appelle Samara.“
Järgmised nelikümmend viis minutit veetsid tüdrukud pühendunult õppides. Vahepeal pidi Hayley muidugi karmi lennuvanemat mängima, kui Samaral üle viskas ja ta õppetunde blokeerima hakkas. Aga vähemalt lõpptulemus oli olemas ja viis minutit enne õhtusööki võis Hayley rahulolevalt mõelda, et nüüd saavad sakslased ja prantslased vähemalt Samara hääldusest aru. Olgugi, et sõbranna hetkel midagi muud ei osanud öelda.
„Nii, Sam ja viimast korda nüüd,“ ütles Hayley rõõmsalt.
„Oeh. Ich bin Samara. Ich bin sechzehn Jahre alt. Ich spreche English und ich lerne Deutsch.“
„Tubli. Palju parem kui enne. Ja prantsuse keeles?“
„Je m'appelle Samara. J'ai seize ans, je parle anglais et j'apprends le français.“ Lause lõpetas ta oiates ja vajus voodile pikali. „Ausõna, mul on tunne, et mu keelt on sajas erinevas suunas väänatud ja suu on ka nii kange, et ma ei teagi mis,“ kurtis tüdruk.
„Eino eks see alguses olegi nii,“ julgustas Hayley. „Aga lõpuks harjud ära. Muidugi, natuke nõme, et kaks keelt algusest peale pead võtma aga mis teha. Elad üle, ma loodan.“
„Ma ei looda,“ vastas Samara sarkastiliselt.
„Heh.“ Hayley korjas voodi peal olevad vihikud kokku. „Kas pärast õhtusööki harjutame veel? Ma mõtlen, et sul on hobide osa täiesti ära tegemata ju.“
„Blaaaa. Mis muud siis meil üle jääb. Ma ei viitsi jälle läbi kukkuda.“ Samara keeras end küljele ja vaatas juba Hayleyt, kes oma karu kujutavat hõbekõrvarõngast näperdas ja mõtlikult teist vaatas. „Õige suhtumine, õige suhtumine.“
Hayley hüppas voodilt püsti ja korjas ka vihikud kätte. „Tuled ka praegu või hiljem?“
„Ah, hiljem ma arvan. Mõtlen, tukun ja kuulan muusikat,“ vastas Samara juba lillasid kõrvaklappe kõrva sättides.
„Okei, aga vaata, et sa vahele ei jää. Täitsa ausalt, isegi spikerdamise eest ei saa nii palju pärast tunde jäämisi ja vaheajal kojusaamisevõimalus väheneb ka tublisti.“
Samara kehitas õlgu. „Eino kui nii läheb, siis läheb. Ma loodan muidugi parimat.“
„Okei siis. Näeme hiljem,“ ütles Hayley ja lehvitas. Samara tõstis käe ja viipas vastu.
Kümme sekundit hiljem kiirustas Hayley juba trepist alla, kui talle tuli Jasper.
„Hei, kas sa õhtusöögile ei lähegi?“ küsis tüdruk keset treppi peatudes.
Poiss raputas pead. „Ma just tulen söömast, käisin varem ära. Ma pean natuke lennuvanema kohustusi täitma.“
Hayley kergitas kulme. „Praegu? Õhtusöök peaks nagu püha aeg olema.“
Jasper toetus raskelt vastu trepi käsipuud. „Ma tean, aga Avecita palus mul Jasminiga rääkida. Tead küll ju, et lennualgus alles ja kõik pole omavahel tuttavad ja muu selline jama.“
Hayley noogutas. „Mäletan jah seda janti. Tegelikult on hea, et ma esimese lennu alguses kohe lennuvanem ei olnud.“
„Misasja? Sa ütlesid, et oled alates kooli algusest olnud.“
„Noh, nii ja naa. Alguses määrati selleks Emma Hubble ja ta sai väga hästi oma tööga hakkama, aga siis tekkisid tal matemaatikas ja prantsuse keeles probleemid ning direktriss otsustas, et õpilane, kes saab suure osa testidest vähem kui 50% ei sobi just teistele eeskujuks. Seega, jõuluvaheajalt tagasi tulles, määrati selleks mind, sest mul olid oma lennus kõige paremad tulemus ja ma olin niigi Emmat tema tegemistes aidanud,“ rääkis Hayley rõõmsalt. Ja tõesti, siiani oli tal hea meel, kui ta meenutas seda, kuidas direktriss ta kõrvale kutsus ja pakkus lennuvanema kohustusi. Okei, see ametikoht pole mingi miljonilise palga ega määratu auga, aga siiski oli see mingit moodi märk, et sa oled vastutav isik ja tuled toime enamaga, kui just enda õppetükid.
Jasperil oli üpriski üllatunud ilme. „Vau, päris äge. Ma arvasin, et see, kes valitakse see ka jääb,“ ütles ta pisut pettunult.
Hayley itsitas. „Mitte väga. Kui oma ülesannetega toime ei tule, ootab ees taandamine. Vähesed lennuvanemad peavad kõik kolm aastat vastu. Neile vist mingi eraldi autasu isegi välja mõeldud. Seega, sa ei saa ohje lõdvemaks lasta.“
„Jah, ma tean ja ega ma ei lasegi.“
„Tubli!“ Hayley patsutas sõpra õlale ja ütles siis: „Aga okei, mu kõht laulab juba oodi söögile, nii et ma peaksin liikuma. Hiljem näeme.“
„Tjah, ma pean ka oma lennuvanema kohustustega jätkama, et siis okei. Pakaa!“

Jasper
Viisteist minutit hiljem jalutas Jasper koos Jasminiga koolipargis. Mitte, et nende vahel olnuks midagi, nagu mõned kolmanda lennu möödakõndivad õpilased paistsid arvavat, vaid tegu oli Jasperi kui lennuvanema kohustusega: tutvuda kõikide oma lennu õpilastega ja aidata ka neil klassi sulanduda, kellel sellega natukene probleeme.
Üks selliseid oli Jasmin. Ta oli vaikne, tagasihoidlik ja tihtipeale ka liiga häbelik. Seetõttu oligi Avecita Jasperile maininud, et ta tüdruku esimesena ette võtaks. Täna pooljuhuslikult Jasmini ja Hesteri vestlust pealtkuulnud, sai ta teada, et Jasmin õhtusööki ei söö täna ja ta otsustas tüdruku välja jalutama kutsuda.
„Mida sulle siis üldiselt teha meeldib?“ päris Jasper viisakalt, üritades nendevahelist õhukest jääkihti murda.
Jasmin kehitas hapraid õlgu. „Ma ei tea... Joonistada vist kõige rohkem. Vahepeal meeldib lugeda ka.“
Jasper noogutas. „Mõistlikud tegevused. Mis raamatud su lemmikud on?“
Jasmin kehitas jällegi õlgu, enne kui vastas: „Ma ei tea... Armastusromaanid vist.“
Poiss raputas pead. „Ehh... Sellel teemal ma küll kaasa ei oska rääkida. Armastusromaanid pole vist eriti minu jaoks. Meeste eripärad.“
Jasmin isegi ei muianud, ta oli nagu täiesti omas maailmas, kuskil kaugel ära ning Jasper proovis uuesti: „Aga sa ütlesid, et ka joonistad? Kas sa ehk näitaksid?“
Nüüd Jasmin reageeris, ta saatis Jasperi poole üllatunud pilgu ja poisile jäi mulje, et seda ei küsita tüdrukult just kuigi tihti.
„Eee... võib kah vist,“ kohmas Jasmin ja pööras teerajale, mis viis rohelise kergelt kooruva värviga pingini. Pingile istunud, hakkas ta pisikeses nahast kotis sobrama ja tõmbas lõpuks välja samamoodi nahkse, aga musta värvi märkmiku.
„Need ei ole just mu parimad,“ pomises Jasmin ja andis märkmiku kiirelt Jasperile, juskui kartes, et ta võib viimasel hetkel ümber mõelda. Seejärel hakkas ta jalaga maasolevaid kirevaid lehti segama.
„Eks näeb,“ vastas Jasper julgustavalt ja avas märkmiku. Juba esimest pilti nähes vajus tal suu lahti. See kujutas endast maaspõlvitavat inglit, kellel tiivad küljest kukkusid. Jasperit ei rabanud mitte niivõrd joonistamisoskus – oli ta ka varem superilusaid pilte näinud – kuivõrd detailirohkus. Tiibade iga sule viimani kui roots oli välja joonistatud, silmanurkades olevad kerged kortsud ja kätel paistvad veresooned tegid ühtviisi ka esmapilgul noorena näidud ingli tublisi vanemaks. Varjutamised olid perfektsed, kuigi Jasmin oli kasutanud ainult musta pastapliiatsit, jäi mulje et pildil olija on elus.
„Vau!“ kostis Jasper ja lehitses valgete küllaltki paksude lehtedega märkmikku edasi: kaks inglit, mõlemal käes verega kaetud mõõk, nümf jooksmas lilledega kaetud aasal, merineitsi ja õhuhaldjas mängimas, tiibade ja kavala ilmega kass ning viimane, praegu pooleliolev pilt kujutas kuningapaari altari ette astumas. Kui Jasper eriti hoolikalt vaatas, meenutas kalliskividega kaunistatud krooni kandva printsi soeng sama soengut, mida Jan kandis ja ka näojooned olid sarnased. Ilma ilustusteta lihtsasse kleiti riietatud pruudil olid aga Jasmini tedretähnid ja ta oli sama habras nagu joonistajast tüdruk ise.
Jasperi pilk vilksas Jasminile, kes endiselt keskendunult lehti jõllitas. Tundus, et ta ei märganudki, et Jasper viimase pildini oli jõudnud ning poiss tundis, kuidas tal sisemuses miski kokku tõmbus. Jasmini armumine Jani oli vist kõigile teada, sest tüdruk jälgis teda koguaeg nii ahne ja ihaldava pilguga. Aga kas Janile meeldis Jasmin?
Jasper vaatas enda kõrval istuvat seitsmeteist aastast tüdrukut, kes jättis pigem nelajteistaastase mulje. Blondid juuksed olid täna ühes õhukeses hobusesabasse, kinnitatud tuhmkollase patsikummiga. Tukk ulatus täpselt kulmudeni, mis olid nii heledad, et raske märgatagi. Koolivormist ja paksust mantlist hoolimata oli siiski aru saada, et tüdruku kehaehitus on habras. Seda teadis Jasper ka sellest, kui nad olid koolis sees – peenikesed randmed ja kondised põlved. Jasmin oli ilus, kui ta oleks ise end sellisena tundnud aga tema kühmus olek, sinakashallide silmade pidevalt maha suunatud pilk võimendasid hoopis häbelikkust. Samal hetkel otsustas Jasper, et Jasminil pole mõtet loota seda, et Jan tema tunnetele vastaks – mitte mingil juhul ja Jasper andis mustade nahkkaantega märkmiku Jasminile tagasi.
Tüdruk haaras sellest kinni ja surus oma sülle. „Mis arvad siis?“ päris ta Jasperile otsa vaadates, samal ajal kramplikult märkmikust kinni hoides.
Tüdruku pärani silmadest sai Jasper aru, et ta ei oodanud hinnangut ainuüksi oma joonistamisoskusele vaid enamale.
„Sa joonistad superhästi. Ma pole ammu nii head joonistajat näinud,“ lausus Jasper tunnustavalt ja Jasmin naeratas. „Oled sa kuskil õppinud?“
„Ei,“ Jasmin naeratas uuesti. Tundus, et Jasper oli tabanud tüdruku rääkimissoone. „Noh, mu vanaema õpetas mulle midagi proprtsioonidest ja inimkehast. Kunstiõpetusetundides vanas koolis sain ka natukene targemaks, kuigi õpetaja lasi mul joonistada tavaliselt seda, mida ma tahtsin,“ rääkis Jasmin elavalt. „Muidugi, kõige tähtsam on pidev harjutamine. Seepärast ongi mul märkmik kaasas.“
„Mhm. Õige suhtumine, anne võib olla aga kui annet arendada, sünnib sellest midagi enamat. Sa tulevikus tahad ka joonistamisega tegeleda?“
„Võiks...“ Jasmin kahtles, kuid tõstis siis uuesti pilgu. Kogu tema eelnev pingelisus oli kadunud ja ta toetus täitsa lõõgastunult vastu pingi seljatuge. „Muidugi on kunstikoolid, kuhu ma tahaksin saada, ja kus oleks hea õppida aga sisseastumiskatsed on päris rasked. Mul on aega veel harjutada, aga alati on vaja ka natuke õnne.“
„Mida üldse tavaliselt vaja on, lisaks õnnele, et sisse saada?“ Jasper ei kavatsenud võimalust mööda lasta, kui Jasmin suudab temaga vabalt rääkida, suudab ta seda ehk ka teistegagi.
„Tavaliselt pead esitama portfoolio oma parimate töödega ja lisaks ka kohapeal joonistama. Ma tean, et üks ülikool kuhu ma tahaksin saada, laseb alati midagi fantaasiapärast joonistada. Ma arvan, et see saab raske olema.“
„Aga su pildid on juba ju nii ebareaalselt ilusad. Kõik pildid oleksid justkui muinasjutumaailmast välja rebitud,“ lausus Jasper pisut tuhmima häälega, kui ta soovinuks.
Naeratus Jasmini näolt kadus ja ta vajus tagasi kühmu. Kahe õpilase vahele sigines vaikus.
„Kas sulle ei meeldi siis nii hästi joonistada, et inimesed seda ebareaalseks nimetavad?“ päris Jasper. Ta ei tahtnud Jasmini solvata ja needis mõttes ennast, tundus et ta oli nende vahel tekkinud õrna vestluse liigagi hoolimatult hävitanud.
Jasmin kehitas taas õlgu, täpselt nagu nende jutuajamise alguses.
„Minu meelest on see palju parem oskus, kui oskus asju täpselt järgi joonistada. Saab lasta fantaasial lennata,“ üritas Jasper vestlusele uuesti elu sisse puhuda.
Jasmin kehitas jällegi õlgu, täiesti endasse sulgunud. Viimaks pomises ta vastuseks: „Ma eelistaksin pigem reaalsust joonistada.“ Kuid see oli ka kõik, mis ta poisile vastas ja ta enam isegi ei vaadanud noormehe poole.
Jasper oli kimbatuses. Ta ei osanud enam midagi küsida või öelda, teades et Jasmin on lõplikult endasse sulgunud. Tal jäi vaid loota, et mingi muu päev suudab ta uuesti tüdrukuga jutule saada.
„Tahad siis sisse minna?“ päris poiss alla andes ja lootis, et suutis pettumust oma hääles varjata. Ta võis muidugi loota, et Jasmin raputab pead ja tema soov vaikida oli vaid hetkeline, aga ei. Tüdruk noogutas.
„Kurat,“ mõtles Jasper.

Jasper on kahtlane. Samuti ka Jasmin, kuid ta meenutab mulle natuke ennast Muidu on osad head. Loodan varsti ikka uut osa

Taaniel
Uus koolinädal ja viimane tund – täiesti mõttetu loovusõpetus, vähemalt Taanieli meelest. Kui wannabehipist õpetaja Miranda jaoks võis savi ja oktroobikuiste lehtedega plätserdamine mõnus, rahustav tegevus olla, siis Taaniel tundis end uuesti lasteaias olevat. Või õigemini, kujutas end ette lasteaias olevat, sest nii vähe kui ta ka lasteaias oli käinud, siis selles lasteaias küll keegi mäkerdamisele tähelepanu ei pööranud.
Ainus, mille üle rõõmustada sai, oli see, et kitsukesse kahest toast koosnevasse klassi mahtus korraga vaid pool tema õpperühmast ja seega järgmine nädal pole tal mingit kohustust uuesti end siia vedada ja tund hiljem tahkunud savi küünte alt välja pesta. Tagasi istuma potsatanud ja paberkäterätikuga käsi kuivatades heitis ta pilgu teiste meistritöödele.
Suuremas osas olid kõikidel samasugused savikäkerdised, mõne puhul võis ära tunda looma või kivi aga tumedajuukselisel Hesteril oli valminud suurepärane taies. Tüdruk kattis peakujulist savitükki parasjagu kuuseokstega, nii et see meenutas mõneti siili.
Taaniel tõusis püsti, läks viskas kasutatud paberkäterätiku prügikasti ja kõndis siis Hesteri juurde.
„Tere, preili Tarrin“ ütles ta kõige meelitavamal häälel, mis võimalik.
Hester tõstis pilgu ja naeratas säravalt. „Tere Taaniel. Sul oma töö juba valmis?“
Poiss noogutas ja toetas küünarnukid Hesteri lauale, hoidudes samal ajal saviga kokku puutumast. Tal polnud mingit tahtmist ka oma küünarnukke savist puhastada. „Kuule, ei saa öelda, et ta just väga valmis oleks.“ Poiss saatis pilgu oma laua poole ja Hester järgis tema eeskuju.
„Ega jah... Arenemisruumi on,“ itsitas tüdruk vastuseks, samal ajal jätkates oma savikujule okaste lisamist. Taaniel pidi tahes-tahtmata imetlema kannatlikkust. Tema oleks juba ammu alla andnud, kui tal oleks vaja ükshaaval mingeid okkaid lisada.
„Eino mis ma teha saan. Siin on igalpool ju nii häirivad tegurid,“ lausus Taaniel pisut ohates.
„Ee... misasjad?“ küsis Hester kergelt segadusse sattudes ja vaatas ringi.
„Eino ilusad tüdrukud ja ilusad tüdrukud ja ilusad tüdrukud...“
„Hahahaha, hea naljavend.“ Hester naeris. „Kui sind ilusad tüdrukud nii väga häirivad, siis ehk peaksid õpetajalt paluma endale eraldi ruumi, kus saaksid siis rahulikult kunsti arendada.
Taaniel ajas silmad suureks ja sirutas end. „Misasja? Ja elu point ära võtta? Eieiei. Ma olen enne kohutav skulptor, kui et elan ilma ilusaid neidusid vaatamata.“
Hester naeris jällegi ja pühkis otsmikule langenud tumepruuni juuksesalgu. „Aga eks õpetaja võib sinuga liituda, egas temagi ju kõikse koledam pole,“ pobises tüdruk vastuseks. Taaniel muigas, võibolla kümmekond aastat tagasi olnuks Miranda tõesti kuum tükk, aga praegu oli ta pigem seal kategoorias, kelle peab enne ilusaks jooma, kui panna saab.
„Ee, Hester?“ küsis Taaniel ja ootas kuni tüdruk pea tõstab.
„Mida?“
„Sa oled end saviga kokku teinud,“ ütles Taaniel ise seda üldsegi imestamata. Tüdruku käed olid kuni küünarnukini saviga koos ja kindlasti oleks seda ka pluus, aga temal oli jätkunud taiplikkust kole beež põll ette panna.
„Mis? Kus?“ ehmatas tüdruk ja oli valmis uuesti nägu pühkima, aga Taaniel peatas ta.
„Oota, ma teen ise. Muidu teed end veelgi rohkem saviseks,“ ütles poiss ja tõmbas käega üle Hesteri otsmiku, peatades käe täpselt sekundi võrra kauemaks, kui rangelt võttes vaja. Hester vaatas talle üllatunult otsa. „Aitäh Taaniel.“
„Sinu jaoks alati,“ Taaniel naeratas. „Sul on ilusad silmad,“ lisas ta siis pisut vaiksemalt ja pani tähele, et Hesteri käed olid lõpetanud siiani automaatse tegevuse – kuuseokste paikapanemise. „Ja ilusad käed. Ime pole, et sul see saviga mässerdamine nii hästi välja tuleb,“ jätkas poiss inimklaveri mängimist ja libistas oma sõrmedega kergelt üle Hesteri saviste käte.
„Taaniel de Bismarck!“ katkestas teda õpetaja Miranda, kes täiesti ebasobival hetkel vahele segas.
Taaniel saatis kummastavalt vaikivale Hesterile ühe naeratuse ja vaatas siis õpetajale otsa: „Jah preili Mirakle.“
„Kas ma võin eeldada, et kui sul on siin aega preili Tarriniga vestelda, on sinu tunnitöö juba perfektselt valmis?“ päris Miranda pisut lõikavamal toonil, kui tavaliselt ning vaatas endiselt Hesteri lauale toetuvale noormehele otsa.
Taaniel ajas end sirgu. „Otse loomulikult preili. Ma küll viimistlesinseda nii ja naa, aga nagu öeldakse, siis liigne viimistlemine hoopis rikub teost.“
„Aga lähme ja vaatame siis,“ pakkus Miranda ja näitas käega Taanieli laua poole.
„Ma olen teiega täiesti samal nõul.“ Taaniel pilgutas Hesterile silma ning juhatas õpetaja oma laua poole.
„See ongi?“ Ei saanud öelda, et õpetaja hääles just avastamisrõõm uue maailmakuulsa kunstitaiese üle peituks.
Taanieli laual oli üks tavaline pruunikas savikäntsakas. Tundus nagu oleks ta tunni alguses kätte saadud savi lihtsalt tükkideks teinud, siis need üksteisele otsa kukutanud, natuke vee ja käte abil silunud ning kõige tipuks veel suvaliselt paar lehte lisanud.
„Täpselt.“ Taaniel suutis oma häälde siiski piisavalt uhkust ja veendumust lisada, nagu tema kunstitaies oleks tulevane maailmakuulsus. „Minu meelest on see töö, ma annaksin sellele nime „Õnnetus“, üks minu parimaid, kui ma hetkeks oma tagasihoidlikust olekust loobuksin.“
Miranda vaatas skeptilise ilmega teose autorile otsa. „Jah, üks paras õnnetus on see tõepoolest.“
„Noh, kuidas läks?“ küsis Jan valjult kui Taaniel kaks minutit kolmveerand kaheksa läbi kooli ümbritseva kivimüürini jõudis.
„Sitasti, see mõrd väänas mulle 40%, sest tema meelest ei näinud ma oma tööga vaeva,“ turtsatas Taaniel ja vinnas end sõbra kõrvale istuma. Terve tema olek väljendas masendust.
Jan vaatas talle irvitades otsa. „Noh, ja nägid siis vaeva.“
Taaniel irvitas. „Otse loomulikult mitte. Mind huvitas rohkem näiteks preili Hesteri taies.“ ja ajas end normaalselt istuma. Mitte et ta oles üritanud Janile valetada, täiesti võimatu asi, aga vahepeal võib siiski natukene teeselda. Teistega oleks see läbi läinud ja ta oleks kuulnud piisavalt lauseid „Õpetajad ei mõistagi kunsti!“, „Tõeliseid artiste ei huvita selliste arvamus.“ ja muud sellist bullshitti, aga Jan nägi iga tema luiskamise ja teeskluse läbi.
„See on Tan, keda mina tean,“ üles Jan kiitvalt ja patsutas korraks sõbra õlga.
„Oojaa, eks ma tasapisi hakkan tagasi tulema,“ kohmas Taaniel ja pööras end ümber, et metsa vaadata. See müürilõik oli kena koht. Seda varjasid kolm-neli kibuvitsapõõsast ja lossi ega hooneid siit eriti näha polnud, aga samas avas ilus vaade rahulikule metsale. Ning võimalus, et keegi veel siia istuma ja tülitama tuleb, oli väike.
„Igatsed?“ küsis Jan pärast mõnehetkelist vaikust, end ümberpööramata.
„Pean tunnistama, et jah. Tema poleks mind iial siia pärapõrgusse saatnud.“
„Samas siis poleks me uuesti kohtunud...“ Jan jättis lause lõpu õhku rikkuma ja Taaniel ei leidud mõtet oma arvamust avaldada. See kattunuks nagunii.
Natuke aega valitses kahe sõbra vahel vaikus. Selline mugav ja pingevaba, milline peabki olema vaikus kahe inimese vahel, kes on parimad sõbrad.
„Läheks ka äkki sööma?“ pakkus Taaniel natuke hiljem, kui väljas juba hämaraks hakkas tõmbuma.
„Võib...“ Jan oli kahtleval seisukohal. „Või siis ka mitte.“
„Miks?“
„Mul pole eriti kõht tühi ja niisama ma ka oma lauaseltskonda istuma ei viitsi minna. Pole nagu erilist vajadust oma reitingui tõsta.“ Jan kehitas õlgu. Üldises mõttes oli tal oma sotsiaalsest reputatsioonist suhteliselt kama. See püsis kõrge nii või teisiti.
„Ja mida me siis teeme?“ Taaniel vaatas kulmu kortsutades sõbrale otsa. Olnuks nad kuskil mujal, polnuks tegevustes küsimustki, aga siin?
„Metsa,“ vastas Jan lühidalt ja pööras end Taanieli samas suunas istuma. Kergelt hämarduv loodus, suured põlispuud olid piisavalt kutsuvad.
„No eks lähme siis metsa,“ nõustus Taaniel ja oli ühe hüppega müürilt maas.

Üldse pole kirjutamistuju tekkinud, nii nõme. Mingi päev pean asja tõsiselt käsile võtma. Ja eee... Miks mul foorum soomekeelne on?=D
Jasmin
„Mis sa arvad, kus Taaniel ja Jan on? Ma mõtlen, et tavaliselt on nad ju õhtusöögi ajal esimesena lauas või istuvad vähemalt puhketoas ja pullitavad,“ küsis Jasmin pärast 10minutilist siseheitlust, kas ta julgeb pärida või mitte. Magaminekueelsel ajal istusid nad neljakesi toas, igaüks oma voodi peal ja millegi olulisega tegelemas.
Romaanilugemisse süvenenud Samara ei vaevunud vastama, aga Rachel ja Laura pöörasid peaaegu samal hetkel pead, ning katkestasid vestluse teemal, kas seksikaim kutt maailmas on Robert Pattinson või Zac Efron.
„Mis siis?“ Rachel ajas end ootusärevalt istukile ja hakkas ühte sassis patsi sõrme ümber keerutama.. „Muretsed Jani pärast, kas ta ikka elab öö ilma õhtusöögita üle,“ lisas ta võltsil lahkel toonil.
Jasmin tundis kuumalainet näkku voogamas. „Ei-ei, lihtsalt huvi,“ kogeles ta vastuselt ja pööras pilgu toakaaslastest tagasi prantsuse keele kodustele ülesannetele. Kuidas tal oli üldse tekkinud arvamus, et ta saab neilt kahelt normaalse vastuse, kahetses ta nüüd üldse suu lahtitegemist.
Rachel ei andnud niisama alla. „Kammoon, Jasmin. Kõik teavad, et sa oled Janist täiega sisse võetud!“ Laura oli end samamoodi Racheli voodile istuma sättinud ja jälgis Jasmini, kes üritas prantsusekeelseid pereliikmeid pähe õppida.
„Sa vaatad teda pidevalt ja arvad samas, et keegi ei näe. Sa üritad igas aines, kus me rühmatööd teeme temaga samasse rühma sattuda ja oled silmnähtavalt pettunud, kui niimoodi ei lähe. Sa üritad Janiga rääkida, panemata tähele, et tal on täiesti kama ja kõige suurema tõenäosusega mõjud sa talle lihtsalt tüütavalt,“ jätkas Laura Racheli alustatut. „Sa joonistad Jani oma märkmikusse, on mul õigus? Pidevalt silmitsed teda ja samal ajal kritseldad. Puhketoas istudes üritad sa temaga samale diivanile istuda, kuid samas ei julge sa otse tema kõrvale minna. Ja kui ta kukkus ratsutamistunnis, oli sul selline ilme näol, et sa hakkad kohe nutma.“
Jasmini pliiats värises kergelt ja mère tuli segane nagu rappuvas rongis kirjutades. Ta tundis ka pisaraid silmi kerkivat, vihast ja häbist. Oi kuidas ta soovinuks neil suu kinni panna, aga kohe kui ta suu avaks, pääsenuks ka pisarad täie hooga voolama. Niisiis ta vaikis ja kordas mõttes: „Jasmin, sa ei hakka nutma. Sa ei hakka nutma.“
Rachel avas suu, valmis jätkama, ent nüüd segas juba Samara vahele.
„Jätke ta rahule,“ ütles tüdruk rahulikul toonil, mustaks võõbatud pilku toakaaslastele kinnitades. Laural tekkis tahtmine talle midagi vastu öelda, ent Rachel teadis: vaidlemisvõitluses teeks Samara nad mõlemad ilma suurema probleemita pihuks ja põrmuks.
„Lähme pesema, enne kui kõik tüdrukud pesuruumi ummistavad,“ ütles Rachel, võttis sulgpadja alt kollase pidžaama, tõusis voodilt ning väljus toast. Laura kehitas õlgu ja järgnes sõbrannale.
Kohe kui uks sulgus, viskas Jasmin prantsuse keele vihiku põrandale ja võttis põlvede ümber kinni, pisarad põskedel veeremas. „Nad on nii õelad.“ Ta ei suutnud uskuda, et keegi võiks kellegi teise kiindumuse üle nalja heites niimoodi olukorda nautida. Ta ise polnud elu sees kellelegi midagi halvasti öelnud, sest poleks suutnud taluda tunnet, et kellelgi tema pärast kurb tuju on.
Samara kergitas pead vaid niipalju, et sai heita Jasminile ühe pilgu ja konstateerida fakti, et too on tõesti endast väljas. Seejärel langetas ta pea ja ütles lihtsalt: „Sa ise annad neile ju relvad kätte. Kui neil relvad olemas, ei saa eeldada, et nad neid ei kasuta.“
„Misasja?“ Jasmin oli segaduses. Mis relvad? Ta pole kellelegi mingeid relvi ju jaganud! Samara ohkas ning sulges raamatu. „Täpselt see, mis nad rääkisid. Ma ei taha olla sama õel nagu nemad ja sulle haiget teha, aga see kõik oli paganama tõsi. Sa vaatad pidevalt Jani ja kohe kui keegi sellel teemal nalja teeb, muutud sa näost tulipunaseks pluss kõik eelnev tekst, mis nad sulle ette ladusid.“
Jasmin vaatas teda rabatult. Kuigi samu sõnu olid öelnud ka Rachel ja Laura, kõlasid need alati tasakaaluka Samara suust hoopis teistmoodi ning Samara jätkas: „Jan on, või vähemalt tundub lahe. Ta on tark ilma tuupimata, vormis ilma trennita ja ilus ilma eriliselt vaeva nägemata. Tal on kõik eeldused olla terve kooli, isegi kahe vanema lennu peale, kõige ägedam kutt, kuid ta lihtsalt ei viitsi ja seega saab ägeda kuti au Taaniel. Samas, Jani hoolimatus selle suhtes, mis positsioonil ta koolihierarhias on, teeb ta mõneti veel külgetõmbavamaks. See, kuidas ainus, kes talle ligi saab on Taaniel ja hoolimata sellest, kuidas ta ümber tüdrukuid nagu liblikaid tiirleb, ei vali kedagi.“
Jasmin vaatas suu ammuli toakaaslast, isegi pisarad olid kadunud. Samara rääkis täpselt nagu... „Samara, sulle meeldib Jan!“ pahvatas tüdruk ootamatult. Ta poleks seda elu sees arvanud, aga kui ta niimoodi Janist rääkida oskab oli see ju ometigi ainus võimalus.
Samara jõllitas talle vastu. „Misasja?“ puterdas ta ja naeris seejärel valjult. „See, et ma oskan teoreetiliselt mõelda, miks keegi populaarne on, ei tähenda, et ta mulle meeldib. Esiteks on ta liiga egoistilik siga ja teiseks on mul Manson,“ teatas ta piisavalt jahedal toonil, et Jasmin teda usuks.
„Ahjaa.“ Jasmin vajus tagasi ja tõmbus nüüd näost punaseks seetõttu, et sellist mõtet üldse mõtles.
„Igaljuhul, minu point,“ pöördus Samara tagasi poolelijäänud jutu juurde. „Sina oled vaikne, rahulik ja enamiku jaoks – anna andeks – parajalt nohiklik. Sa oled täpselt nagu kõigile tundud raamat, mis on lahtiselt kõige käidavama raamatukogu trepile jäetud. Teie kaks lihtsalt ei lähe kokku, hoolimata sellest, kui väga sa seda ka loodad või tahad. Sellist asja ei ole mitte kunagi juhtunud ja ei juhtu ka.“
Jasmin ohkas kuuldavalt. „Ja kuidas ma end siis muuta saaksin? Selliseks nagu Janile meeldib?“ Ta oleks kõik teinud, et keegi peale Jani tema salaarmastust tähele ei paneks peale Jani. Sest äkki talle meeldivad tegelikult tagasihoidlikud tüdrukud, sellised kes kaugelt piiluvad enne kui ligi tulevad. Äkki talle sellised ei meeldi, nagu on Rachel ja Blossom, kes end kõigile probleemideta kaela heidavad ning kohe, kui keegi meeldima hakkab, seda ka vabalt tunnistavad. Äkki Jan lihtsalt ei julge kogu oma näivast pohhuismist hoolimata oma eelistusi näidata? Siis Jasmin ei peakski end muutma, sest tegelikult tal on Jan juba käes. Ning siis need norijad alles vaataksid suu ammuli, kui tema, Jasmin McCall Jan Turneri embuses kooli peal ringi käiks.
Samara torkas Jasmini unelma otsekui seebist puhutud mulli katki. „Sa ei saa end muuta, sel pole mõtet. Anna alla,“ ütles ta ja avas uuesti oma raamatu. „Anna lihtsalt alla.“
Üks uus pisar veeres uuesti üle Jasmini põse, kuid sisemuses lubas ta, et ta ei anna alla. Veel mitte, sest lootust ju on...

Oijah, kummaline on lugeda Jasperit (minu tegelane ikkagi) ja tegelikult üldse seda, mis seal toimus. Tundub nii aegade tagune. Aga sa kirjutad seda nii-nii hästi, et ma tahaks kohe uut osa. :)

Ma ei tea, kas mul Jasperi tegelane üldse täppi läheb. Ma olen üpris palju unustanud, vaid eredamad asjad on meeles. Kahju kohe, et kõik vanad foorumid kustutatud on, sest ma tahaksin sündmusi jm üle lugeda.

Kui kustutatud on, siis on küll jamasti, .
Aga ei, Jasper oligi kahtlane ja on ka siin kahtlane. :)

Ma lugesin viimase osa läbi ja mõtlesin, et see on esimene ja siis nägin, et see on kolmas leht ja lugesin kõik jutti läbi ja mulle väga meeldib.

Ainult üks probleem on. Ma ei saa absoluutselt aru toaplaanist. Mis kapp, mis voodi? Mitte midagi ei saa aru sellest.

Ma lisan siia paar pilti, siis ehk lihtsam aru saada =P


Värviliselt ka siis. Esimene on tüdrukute oma, teine on poiste oma ja siis nende puhketoa algne idee:

Ooo.. See on palju arusaadavam. Ja tead, ma vägavägaväga tahaks uut osa. (A) Ma mõtlesin isegi koolis sellele jutule.

Taaniel
Etiketiõpetus võinuks olla üks ägedamaid tunde terves tunniplaanis, kui seal räägituks näiteks erinevate ajastute naeruväärsetest etiketinõuetest. Selle asemel seletas madaam Poliet, kuidas tänapäeval viisakas olla. Juurde muidugi mõned praktilised näited ja oligi terve tüütu tund moodustatud.
„Taaniel de Bismarck,“ plaksatas madaam Poliet justkui kärbsepiits ühe parajalt piraka porikärbse tabamisel.
Pead kätele toetanud ja pehmest voodist, Grace alasti tema kõrval mõelnud noormees tõstis hoobilt pea ning küsis viisakalt: „Jah, madaam Poliet.“
„Kuna sul tundub kõik nii selge olevat, et võid rahumeeli lasta mõtetel seigelda, siis äkki kutsuksid ühe neiu tantsima,“ teatas õpetaja raevukalt toonil, jättes vahele tõsiasja, et tegelikult oli tunniteema alles selle juures, kuidas end viisakalt tutvustada.
Taaniel ei teinud siiski sellest suurt numbrit. „Otse loomulikult, madaam,“ kostis noormees aeglaselt püsti tõustes, et kõik tähelepanu talle pööraksid. Kui see saavutatud oli, jäi noormees hetkeks seisma.
Õpetaja sammus endiselt pahase näoga maki poole ja valinud sealt küllaltki tundmatu valsiks sobiva loo, vajutas ta play nuppu. Klass oli pinevil ja ootas, kuidas Taaniel hakkama saab, sest madaam Poliet oli tuntud oma ranguse poolest: kui õpilane ülesannet vähemalt 99,99% ei täitnud, oli oht jääda kas pärast tunde või saada lisakodutööd.
Ka Taaniel teadis seda ja seetõttu ei plaaninud ta ühtegi viga teha. Korra heitis noormees pilgu Samarale, kelle tardunud ilmest kumas siiski ka kerget huvi klassis toimuva vastu. Samal hetkel aga kui ta mõtles Samara tantsima kutsumisele, muutis ta meelt ja teinud sajakaheksakümnekraadise pöörde, sammus ta Hesteri poole, kes erinevalt külmast Samarast talle küllaltki flirtivalt naeratas.
„Preili Tarrin,“ ütles Taaniel meelitavalt, samal ajal galantselt kummardades.
Hester kallutas pea küljele, säravvalged hambad naeratades paistmas. „Noorhärra de Bismarck,“ õhkas tüdruk vastuseks ja sirutas käe.
Taaniel haaras tüdruku käest, mis tundus tema päevitunud jume kõrval erakordselt kahvatu. Huultega kergelt käeselga puudutanud, tõstis endiselt kummargil olev Taaniel pilgu ja vaatas Hesteri tumesinistesse silmadesse: „Kas te ehk osutaksite mulle seda au ja kingiksite ühe tantsu?“
Hester teeskles üllatust ja oli paar sekundit vait, ent seejärel teatas armuliselt: „Meeleldi, noorhärra de Bismarck.“ ja Taaniel tõmbas tüdruku õrnalt püsti.
Muidugi oli Taanielil nüüd valik: kas tantsida nii, nagu oleks õige esimest korda tantsida, või tantsida nii nagu nad kurameeriksid. Range etiketiõpetuse õpetaja oleks loomulikult eelistanud teist varianti, aga Hesteri tulist pilku ja õhetavaid põski tähele pannud, otsustas poiss teise valiku kasuks.
Hester oli vaid paar sentimeetrit Taanielist lühem, mis tähendas seda, et poiss ei pea maani kummarduma, et piha ümbert kinni võtta. Ta tõmbas tüdruku jõuliselt vastu ennast, naeratas veel korra ja tants algas.
Taanieli rahuloluks oli Hesterit üllatavalt kerge juhtida. Ta ei olnud kange puuhobune, vaid liikus poisi käte vahel nõtkelt nagu haldjas. Taanielil oli olnud varasemalt halbu kogemusi tüdrukutega, kes üritavad ise koguaeg juhtimist üle võtta ja seega oli tantsimine pigem nagu kaklus liidripositsiooni üle aga Hester lasi end kergelt juhtida. Ta ei teinud katsetki ise suunda määrata või vastu tõrkuda.
Poognaid tehes mööda avarat klassiruumi keereldes nägi Taaniel üllatus nii kaasõpilaste kui õpetaja näol. Kibedalt muiates teadis ta, et valmistab neile üllatuse. Keegi poleks osanud Taanielist sellist tantsijat oodata aga eks igal noormehel peab saladusi olema. Ainus, kes oli endiselt sama tuima näoga oli kaelas rippuvat metallist pentagrammi näppiv Samara.
Taanieli naeratus lõi korraks kõikuma, ent kui ta vaatas modellivälimusega tütarlast oma käte vahel, taastus see endise hiilgusega.
„Petite fleur,“ sosistas Taaniel nii vaikselt, et vaid Hester kuulis. Poisi soe hingeõhk puudutas Hesteri kõrva ja tüdruku näoilmest taipas ta, et Hester on nüüd kui sulavaha. Järgmise hoogsa pöörde ajal liibus Hester talle veelgi lähemalt, nii et nende kehad nüüd täispikkuses koguaeg kokku puutusid. Ka nende silmakontakt ei katkenud hetkeksi ja Taaniel oli kindel, et Hester ei tajunud enam teisi inimesi nende ümber.
„Aitäh, suurepärane,“ teatas madaam Poliet pool minutit hiljem heakskiitval toonil ning muusika vaikis.
Taaniel keerutas viimase pirueti ja paar jäi endiselt üksteisest kinni hoides seisma. Mõlemad hingeldasid kergelt, aga suurepärased tansuminutid olid ainult meeldivad olnud. Üle Hesteri õla nägi Taaniel aga, et Samara haigutas – laialt, pikalt ja spetsiaalselt Taanielile mõeldult.
Miski kihvatas noormehe sees. Ta pööras pilgu tagasi Hesterile, tõmbas tüdruku nii vastu ennast, kui vähegi võimalik ja suudles teda tormakalt suule.
Kõigepealt muutus tüdruk üllatusest jäigaks, seejärel nõrkesid tal jalad, nii et ilma Taanieli käte jõuta oleks ta põrandale vajunud ja viimaks põimis ta endagi käed ümber Taanieli ja suudles sama metsikult vastu. Isegi poisil oli nüüd tunne, et nad olid kuskil teises maailmas, sest pagan Hester oli hea suudleja.
Klass oli esialgu vait, kuid šokist ülesaanud hakkasid nad vilistama ja plaksutama. Õpetaja nendega ei liitunud.
„Lõpetage kohe ära preili Tarrin ja härra de Bismarck!“ röögatas madaam Poliet, unustades et daam peaks igas olukorras daamiks jääma, ilma eranditeta. Kahe sammuga oli ta suudlevate noorteni jõudnud ja oli valmis neid üksteisest lahti rebima, kuid Taaniel ja Hester tegid seda juba ise, mõlema näol mänglemas naeratus. Taanieli naeratus muutus küll, olgem ausad, irveks, kui ta nägi Samarat. Tüdruku käsi oli endiselt õhus, aga ripats näppude vahelt lebas korralikult pluusil ja tema pilk jõllitas šokeeritult Taanielit.
„Ja siis sain mina 300 sõna teemal „Miks ei ole viisakas tüdrukut esimese tantsu ajal suudelda“ ja Hester sai 250 sõna teemal „Miks ei ole hea lasta end nii vara suudelda,“ kirjeldas Taaniel hiljem Janile etiketiõpetuse tundi.
„Ma arvan, et ta oleks sinul lasknud pigem 600sõnalise kirjandi kirjutada, aga sinu imeline veenmisoskus „tants haaras mu lihtsalt kaasa,“ põrmustas selle idee,“ teatas Jasper naerdes, kes oli ainsana õpilastest suutnud toimunu ajal tõsise ilme säilitada. Tõenäolisel oli sellel aga tihe seos lennuvanema positsiooniga. Nagu Jasper neile rääkinud oli, võis eeskujulikust käitumisest liiga palju kõrvalekaldumine lõpuks ka positsiooni maksta.
Praegu istusid kolm poissi vestibüülis, pruunil nahkdiivanil ning jälgisid õhtusöögile minevaid või sealt tulevaid õpilasi.
„Mida Grace sellest kõigest arvab?“ päris Jan hooletult, nähes punaste vormiriietega õpilasi liginemas.
„Eks kohe näeb.“ Taaniel sättis end mugavamalt istuma. Ka tema teadis, et punane vormiriietus oli viimasel lennul ja samasugust riietust kandis ka lokkis juustega tüdruk, kes hetkel trepist alla kiirustas.
„Ei vea sul mees,“ pilkas Jan. Grace kõndis hoogsal sammul lähemale ja õpilased tema ees vajusid kahte lehte. Kuigi tüdruku nägu oli jahe ja tundetu, teadis Taaniel teda juba piisavalt – hoogne samm ja kokku pigistatud huuled tähendasid probleeme.
„Mida paganat ma kuulen?“ sisistas Grace Taanielini jõudes ja surus käed puusa.
„Ma ei tea kallis, mida sa kuulsid. Võib-olla mõtled sa midagi uut, mida tunnis õppisid või kuulujutte, mis kooli peal ringlevad. Ma ei oska öelda, milline hetkel sinuni jõudis, neid alati nii palju liikvel,“ vastas Taaniel süüdimatult diivanil lösutades.
„Ära kutsu mind oma kalliks!“ röögatas Grace, nii et needki mööduvad õpilased, kes midagi ei teadnud oma pilgud nende poole pöörasid. Kui Taaniel pilgu Grace'ilt mujale liigutas nägi ta, et mõned õpilased olid nii muuseas seisma jäänud. Tõenäoliselt lootsid osa saada showst, mida kooli vast tuntuim paar pakkuda võib.
„Sina ja sina!“ jätkas Grace ja näitas erklillaks värvitud sõrmega Jani ja Jasperi peale. „Minema! Ma tahan Taanieliga rääkida.“
Jan irvitas ja ei liigutanudki end. Jasper hakkas seevastu püsti tõusma, ent Taaniel vajutas ta tagasi istuma. „Ma arvan, et sul pole õigust mu sõpru käsutada,“ teatas ta Grace'ile.
Tüdruk ahmis õhku, uskumatul ilmel kuti vaadates. „Ja s i n u l on õigus teisi tüdrukuid suudelda?!“
„Taaniel kergitas tumedaid kulme: „Aaaaa, selles on siis asi.“ Poisi ilme oli täpselt selline, nagu ta poleks täiesti reaalselt varem aru saanud, millest jutt on.
Grace'i ilme seevastu näitas, et ta tahaks Taanielile vastu vahtimist virutada, kuid poiss jõudis enne laksu kirjasaamist leebelt jätkata: „Kammoon, see oli nali. Me lihtsalt teesklesime kurameerivat paari, et sellele kuivikust õpsile pinda käia. Mitte midagi tõsist.“
Tüdruku nägu leebus, suu ei olnud enam kokku pigistatud ja ka ühe käe oli ta puusa pealt taskusse surunud. Sellegipoolest ei langenud ta Taanieli käte vahele, vaid pööras ümber ja kaheksasentimeetriste kontsade klõbinal kiirustas ta treppi mööda teisele korrusele – eks see käte vahele langemine tuleb siis hiljem, järeldas Taaniel oma mõtteis.
„See oli isegi leebe,“ ütles Jan hooletult, nagu mitte midagi erilist poleks juhtunud, kuid Jasperil oli rohkem küsimusi: „Kas sa vabandada ei kavatsegi?“
Taaniel turtsatas. „Milleks?“
Jasperi kulmud olid endiselt kergitatud, näol uskumatu ilme. Jan ohkas: „Grace tuleb nagunii Tani juurde tagasi, vahet pole mida ta teeks. Seega, miks peaks Tan end vaevama ja roomama, kui tulemus on käes ka midagi tegemata,“ seletas Jan Jasperile samal toonil, nagu ta seletaks viieaastasele, miks ei tohi enne magamaminekut küpsist süüa.
Selle peale ei osanud Jasper enam midagi vastata.

Oh jah...
Kisub põnevaks
Mulle meeldis. Siuksest draamat võiks rohkem olla.

Ma naersin, südamest.
Uut tahaks. :)

Samara
Neli päeva hiljem oli kõik nagu enne. Samara nägi oma raudjat valmis pannes, kuidas Grace Taanieli juurde tuli ja poissi magusalt suudles. Samara tõstis Kimmyle sadula selga ja vööd pingutades mõtles, miks too kuulus meesteõgija Grace järsku tallaaluseks muutus. Kas tõesti oli siis Taanieli sarm nii vastupandamatu, et kutt võis teiste tüdrukutega flirtida ja neid isegi suudelda ilma tõsisemate tagajärgedeta? Kui Manson niimoodi teeks, jätaks Samara ta kohe maha, ilma mingeid vabandusi kuulamata.
Jalused ka õigele pikkusele sättinud, võttis Samara ratsmetest ja talutas Kimmy Skyline'i boksist mööda, kus Grace endiselt edvistas.
Veerand tundi hiljem oli ka Taaniel lõpuks hobuse selga saanud ja jalutas liivaplatsile, kus hetkel olid koos täiesti algajad ja need, kellel olid olemas mingid oskused. Viimati nimetatuid oli ainult kaks – Samara ja Taaniel.
Niiöelda profid (Brian ja Sandra) olid teisel liivaplatsil ja hüppasid juba Lindsay juhatava käe all penerolle.
„Nii, teie kaks siis?“ ütles täna dekolteed rõhutavat topi ja musti ratsapükse kandev Avecita Samara ja Taanieli poole kõndides. Noored tõmbasid oma hobused kergelt seisma ja jäid ootele.
Õpetaja saatis neile hindava pilgu. „Te võite täna metsa minna. Ma hakkan algajatele traavi õpetama ja sellest tuleb suur segadus, pole teid siia vaja. Põhiliselt siis hoidke samm ja traav. Kui tõesti näete midagi kerget ja madalat siis hüpake üle. Galoppi üritage hoida vähesel määral.“
Samara ja Taaniel noogutasid. Seepärast oligi siis neile täna varustuse juurde paberilipakas jäetud, kus oli kirjas „Turvavestid selga“ mõtles Samara.
„Ja sina,“ Avecita pöördus konkreetselt Taanieli poole. „Ma loodan, et sa ei võta oma sõbrast eestkuju.“ Korra veel õpilastele naeratanud, suundus ta tagasi algajate juurde.
„Ma loodan ka seda,“ ütles Samara ja sundis hobuse kiiremale sammule.
„Miks? Kas sa ei oska esmaabi anda?“ päris noormees, kui oli hobusega Kimmy kõrvale jõudnud.
Tüdruk vaatas talle otsa ja tõstis peeneks kitkutud kulme. „Esmaabi? Sulle? Ma lihtsalt ei viitsi Skyline'i kinni püüda,“ torkas Samara ja avaldanud kerget sääresurvet, jätkas traaviga.
„Misasja? Minu jätaksid niisama lamama?“
„Võimalik,“ heitis Samara, kuid naeratus mis automaatselt tema näole tekkis, ei läinud kohe üldse mõtetega kokku.
Taaniel naeris, nii et Skyline ehmatas ja kerge kõrvalhüppe tegi. Hobuse maha rahustanud ütles noormees: „Preili Soul, ma ei usu, et teie au lubaks teil ühte jobu surema jätta.“
Samara pööras Kimmy kruusateelt väikesele võsarajale ja jõudis seal mitu meetrit edasi sõita, enne kui vastas: „Aga noorhärra de Bismarck, kas maailmal poleks siis kergem ilma ühe tolguse ja idioodita?“
„Need on karmid sõnad ühe preili suust. Tõenäoliselt oleks kõigil parem aga siiski, ma ei saa mööda vaadata ühest vanasõnast: „Heal lapsel mitu nime“.“
Nüüd oli teerada jällegi nii lai, et hobused said kõrvuti kõndida, kuigi ratsanike põlev vahepeal omavahel kokku põrkusid.
Samara itsitas Taanieli märkuse peale, kuid vastas endisel kelmikal toonil: „Igal reeglil on erandid, de Bismarck. Ilma erandita poleks reeglit vaid me peaksime seda iseenesestmõistetavaks.“
„Kas mul on siis au erand olla?“ päris Taaniel Samarale silma vaadates. Tüdruku meelest jättis ta süda ühe löögi vahele, kui tema pilk need sinakasrohelised silmad tabas.
„Võib-olla, aga võib-olla ka mitte,“ teatas Samara pisut kõrgema häälega, kui tal plaanis ja tüdruk sundis hobuse tempot tõstma.
Natuke aega traavisid nad vaikides, saatjaks linnulaul ja kabjade tümpsumine metsateel.
„Kus te ratsutama õppisite, preili Soul?“ päris Taaniel ootamatult.
„Ikka need naljakad viisakusväljendid.“ Samara saatis poisile kerge pilgu, kuid keskendus siis Kimmyle, kes vaatas rajale tekkinud lompi, nagu see oleks mäslev meri.
„Elementaarne viisakus ju. Muidugi, kui teile ei meeldi, siis võin tavapärase viisi juurde pöörduda, et teis mitte tarbetut ebamugavust tekitada.“
„Kes ütles et ei meeldi?“ Samara lõi stekiga hobusele kaela pihta ja mära sooritas minihüppe üle lombi. „Lihtsalt harjumatu on,“ jätkas ta ja tõmbas hobuse sammule. Taaniel järgis Skyline'iga tema eeskuju. „Täpselt nagu oleks keskajas,“ ütles Samara mõtlikult. „Tead küll, rüütlite aeg, leedid ja preilid. Uhked kleidid, turniirid ja põnevus. Salamõrvad, heitlused lossi pärast ning kõik muu.“ Tüdruku hääl kõlas natuke unistavalt, nagu alati kui ta sellistele teemadele mõtles.
„Aga ma siis jätkan.“ Taaniel tegi hobuse seljas kerge kummarduse oma ratsakaaslase poole.
„Ahh, ei ole võimalik,“ oigas tüdruk paar minutit hiljem, kui nad olid jõudnud juba üpris sügavasse metsa. Taanieli küsiva pilgu peale osutas Samara kaugemale rajale.
Üks oma eluea ära elanud tamm oli varajases sügistormis alla andnud ja risti üle raja kukkunud. Paremal pool turritasid maast rebitud juured ja vasakul pool laiutasid vastu maad surutud oksad, tehes võimatus langenud puust mööda saada.
Otse puu kõrvale jõudnud, tõusis Taaniel jalustele püsti ja heitis pilgu teisele poole tüve. „Puhas kukkumine, oksi ja muud risu pole,“ nentis noormees ja vajus tagasi sadulasse. Samuti üle tüve vaadanud tüdruk järgis ta eeskuju.
„Millest noorhärra mõtleb kah?“ päris ta mõttessevajunud Taanieli vaadates.
„Ülehüppamisest.“ Taaniel küünitas uuesti sadulast välja, et veel korra teisele poole rajale vaadata.
„Vabandust härra, aga kas te olete segi?“ Puutüvi oli küll vaid meeter viis kõrge vast aga tegu oli siiski metsa ja mitte just väga sissesõidetud hobusega. Mitte et Samara poleks varem puutüvedest üle hüpanud...
„Nagu alati, preili,“ naeratas Taaniel viisakalt ja pööras hobuse ringi. „Maapind on ju korras. Proovime?“
„No proovime,“ vastas Samara pisut kahtleval toonil, heitis puutüvele viimase pilgu ja pööras hobuse ringi, et kaugemalt natuke hoogu võtta.
Taaniel aga tõmbas hobuse seisma ja saatis tüdrukule pahase pilgu: „Ei proovi. Sa pead kindel olema, endas ei saa kahelda, siis suudad sa ainult hobuse üle viia.“
Samara noogutas. Loomulikult oli Taanielil õigus. Kui ta ise kasvõi pisutki rohkem kui vaja seal hobuse seljas kardab, siis pole Kimmyl mingit tahtmist tõkkest üle hüpata.
„Kas naised esimesena, või vanema eesõigus?“ päris Taaniel, kui nad jõudsid piisavale kaugusele.
„Rüütel peaks ikka esimesena surma minema.“
„Nagu mileedi soovib.“ Taaniel ajas hobuse traavilema, tõstis ta kohe ka galoppi ja mõni hetk hiljem hüppas perfektselt tüvest üle. „Teie kord!“ hüüdis poiss valjult, kui oli Skyline'i pidama saanud.
Samara hoidis tantsisklema hakanud Kimmyt paigal. Tundus, et hobune oli närvi läinud, kui teine kõrvalt ära kadus ja see puutüvi tundus nüüd nagu suur krobeline sein.
„Tulete ikka, või tulen tagasi?“ hüüdis Taaniel uuesti, hääles küsimusenoot.
„Jajah,“ hüüdis Samara vastu ning hingas sügavalt, et end rahustada. Reied ja sääred tugevamalt looma keha ümber surunud, nõudis ta hobuselt galoppi ja läks. Puule lähenedes, hakkas Kimmy üha rohkem tõmbama, sundides Samarat seljas vandesõnu sisistama ja siis oli tõke käes ning Kimmy otsekui lendas sellest üle.
„Fakk,“ karjatas Samara, kui tal hüppe ajal nahast ratsmed käest libisesid ja maandumisel Kimmy ajama pani, olles ehmatatud nii ratsaniku hüüdest kui ka nautides vabadust. Hämmeldunud ilmega Taanielist ja Skyline'ist kihutas hobune probleemideta mööda.
„Samara!“ hüüdis Taaniel ja steki abiga sundis oma hobuse talle järgi kihutama. Saja meetriga oli Samara ratsmed korralikult kätte saanud ja sügavalt sadulas istudes suutis ta lõpuks hobuse seisma saada. Järgmisel hetkel jõudis ka Taaniel sinna ja tõmbas Skyline'i niimoodi seisma, et hobuse tagumised jalad peaaegu kõhu alla ära käisid.
„On kõik korras?“ päris noormees murelikult ja pani käe ümber neiu õlgade.
„Jah,“ pomises Samara üllatunult. Hoopiski mitte sellepärast, et hobune oli üritanud uut jooksurekordit purustada, vaid hoopis sellepärast, kui mures tundus olevat Taaniel ja see, kuidas ta oli oma käe ümber Samara pannud. Ei, tüdruk ei värisenud hirmu pärast.
„Jätkame rada sammus,“ ütles Taaniel kindlalt ja ajas hobuse liikmele. Kohmetudes oma käitumisest, järgnes Samara talle sõnagi lausumata.

Aww...nii armas
Hehe uut osa eks?

Jasper
Kuigi ideeliselt olid istumised tubades keelatud, hiiliti nii mõnigi kord sellest reeglist lihtsalt mööda. Kui ka väga palju lärmi ei tehtud, ei jäädud ka õpetajatele vahele. Seetõttu polnud ka tänasel istumisel Jani, Jasperi ja Taanieli toas muud muusikat, kui lobisemise sumin.
Väike kolmeinimese tuba oli nüüdseks ülarahvastatud: Taanieli voodil istus voodi peremees, tema süles Grace ja nende kõrval laiutas Jan, nägu nagu alati mittemidagiütleva ilmega.
Nende vastas Jani voodil olid Hayley, Jasper, Manson ja Samara. Kolmandale, Jasperi voodile, olid end istuma pressinud lausa viis inimesi: Jasmin, kes vaatas salaja Jani poole, üks poiss ja üks tüdruk Hayley lennust ning Jimmy ja Hester.
Viimase siiatuleku üle oli küll väike vaidlus olnud, sest Grace sallis teda pärast etiketitunnis toimunut veel vähem. Siiski olid Jasperi loogilised põhjendused ja Taanieli vastupandamatu sarm Hesteri siia tuppa lubanud. Jasper aimas küll, et kui Grace oleks lasknud Taanielil nende kahe vahel valida, oleks poiss meelega pigem Hesteri kui Grace'i kutsunud.
Grace'i rõõmuks tegeles aga Hester parasjagu Hayley lennuvenna Rolfiga ja temast ei esinenud mingit ohtu. Tegelikult oli selline segaselt kokku pandud grupp täitsa mõnusaks ostunud. Paar tundi oldi siin juba istutud ja veel ei tundunud vähemalt kellelgi igav olevat. Või noh, Jasper pööras pead korra ja vaatas Jani. Hetkel oli poisi tühi pilk lakke vaatamas ja Jasper teadis, et inimestele jääb mulje, nagu ta oleks omas mullis või igavusse suremas. Tegelikult võis ta aga ootamatult igasse vestlusesse midagi vahele torgata.
Täpselt siis, kui Jasper seda mõtles, liigutas Jan end kergelt ja suunas pilgu Hayley lennuõele, sitikmustade vööni juustega Harukale, kes oli vast Delarani kõige ekstootilisem õpilane: Jaapani investeerimispankuri tütar.
„Haruka, ma arvan, et Jimmy ei suuda sulle kitarri õpetada, ta ei oska isegi seda õigesti käes hoida, nii et parem kutsu ta kohe otse välja, mitte ära tiiruta nagu kass ümber palava pudru,“ torkas Jan laisalt vahele.
„Ah Jan, käi kuu peale,“ vastas Jimmy natuke pahaselt, samas kui Haruka häbelikult endale sülle vaatas.
„Okei, okei,“ irvitas noormees ja pööras pilgu tagasi lakke. „Tegelikult oskab Jimmy mängida küll, nii et sebi teda aga edasi. Muidugi ma oleksin võinud end ise õpetajaks pakkuda aga mis ma ikka noorte romansile vahele trügin.“
Toas kõlas naer ja nüüd tundusid nii Jimmy kui Haruka mõlemad kohmetud.
„Jan, Jan, kes sinusugust loodrit üldse endale õpetajaks tahaks,“ lõikas Taaniel toas kõlavale naerule vahele.
Jasper vandus mõttes, Taaniel tegi seda meelega! Kuid ehk ta ei lähe õnge. Jasper keeras oma pead vasakule ja nägi ootusäreva näoga Jasmini. „Ära ütle, ära ütle,“ palvetas lennuvanem mõttes aga ega see ei aidanud.
„Mina tahaksin,“ mainis Jasmin piisavalt valjult selleks, et tuppa haudvaikus tekiks. Jasper silmitses tüdrukut kaastundliku pilguga. Tema nägu oli tõmbunud tulipunaseks ja tundus, et ta tahaks voodiga ühte sulanduda.
Õnneks kestis vaikus vaid mõned hetked, siis algas uus naerulagin, millest ei võtnud osa ainult Jasper, Samara, Hayley ja peaosaline Jasmin.
„Noh Jan, mõni ikka tahab ka sind“ nöökis Taaniel ja togis lamasklevat sõpra.
Jan saatis talle jääkülma pilgu. „Ma valin endale õpilasi, ega ma igast jama ka ei võta,“ vastas poiss ja virutas rusikaga Taanielile vastu õlga.
Grace kiljatas ja kõik, kes olid jõudnud oma pilgud nendelt ära pöörata, pöörasid huvitatult tagasi.
Jasper ajas end sirgu, olles valmis olukorda kontrolli alla võtma, sest kuigi Jan ja Taaniel olid parimad sõbrad, võinuksid nad vabalt ka üksteisele kolki anda. „Rahu ainult rahu. Sina ka Grace, ära vahi neid nii tigedalt. Sa tead, et nad on sõbrad.“
Jan vajus tagasi voodile, kuid Taaniel hõõrus pihtasaanud õlga. „Aitäh sinika eest, sõber,“ heitis poiss nalja.
„Pole probleemi sõber,“ haigutas Jan vastuseks ning sulges silmad.
„On see väga valus. Jan, kuidas sa võisid?“ ei suutnud Grace siiski jätta ja katsus õrnalt kallima õlga, justkui sinna oleks äsja kirvega virutatud.
Jan avas laud ja vaatas Grace'ile otsa: „Oot, sa tuled mind õpetama, mida ma teha võin?“ Poisi hääl oli külmem kui tema eelnev silmavaade.
Taaniel pani käe Grace'ile õlale ja üritas teda tagasi endale kaissu tõmmata, aga tüdruk tundis vist end isiklikult solvatuna sellest ühest hoobist Taanielile ning ta jätkas: „Eino halllooo! Sa lööd oma parimat sõpra nii, et ta saab haiget. On see normaalne?“
„Grace, lõpeta ära. Ma ei saanud haiget,“ segas Taaniel pahaselt vahele. Grace vaatas talle otsa: „Kuule see oli tugev, lõpeta mingi teesklemine.“
Jan turtsatas: „Jah, preili ma-tahan-olla-kõige-popim, kindlasti oleks sinul valus, kui sa oma küüne murrad, aga Taaniel on siiski meessoost, kui sa teada tahad saada.
Jasper ohkas. Muidugi, nagu ka Taaniel, armastas ka Jan vahepeal teatud nuppudele vajutada ja Grace ärritus selle peale täpselt nagu arvata oli.
„Misasja? Mida sa ajad? Loll oled peast või?“ ajas tüdruk end sirgu ja vaatas endiselt pikutavale Janile otsa. „Mis ma-tahan-olla-kõige-popim kama sa enda arust ajad?“ Tüdruku silmad tõmbusid pilukile ja huuled kergelt kokku.
Jan haigutas talle näkku. „Mina?“ küsis ta laisalt. „Ja loll? Ei tea, minu meelest on minu hinded küll paremad, kui sul. Vähemalt ei ähvarda mind väljakukkumine.“
Ruum ahhetas, nende hulgas ka Jasper. Kuidas Jan seda teadis, et Grace'i hinded nii kehvas seisus olid? See pidanuks olema ainult õpetajate ja lennuvanematele teada. Delarani avalik saladus oli see, et koolist oli peaaegu võimatu välja lennata ja seega pidi ühe tüdruku väljakukkumisoht midagi päris põrutavat tähendama.
Sekund hiljem liigutas Jan oma paremat kätt ja haaras Grace'i käest, peatades selle poolel teel kõrvakiilule.
„Lõpeta ära,“ lausus Jan sama laisal toonil, ent oli aru saada, et tal hakkab üle viskama.
„Kuidas sa julged seda mulle nina peale heita?“ raevutses Grace ja üritas uuesti kõrvakiilu anda, kuid Jan peatas ta ka seekord.
„Grace, lõpeta!“ tõstis ka Jasper häält, kuid olukorra sai oma kontrolli alla Taaniel, kes tüdrukule käed niimoodi ümber pani, et ta enam neid kasutada ei saanud.
„Taaniel, lase mind lahti!“
„Me läheme jalutama.“ Poiss tõusis püsti, endiselt tüdrukut kinni hoides ning võttis ta siis sülle, kust Grace hoolimata rabelemisest põgeneda ei saanud.
„Meeldivat õhtu jätku mu leedid ja härrad, me läheme teeme väikese jalutuskäigu,“ ütles Taaniel oma kõige meeldivamal häälel, enne kui ta väikeste raskustega ukse avas ja toast lahkus.
Jasper vajus tagasi istuma ja vaatas nägusid, millel oli üllatunud ilme. Tjah, kellelgi polnud igav.

Kas ma olen maininud, et Grace on täitsa tore eit?

Igastahes, uut? :)

Taaniel
Idülliline pühapäevahommik. Võib vist julgelt öelda, et kõik peale tumedapealise noormehe, kes näost pisut õhetavana teenijateuksest sisse tuli, põõnasid parasjagu oma pehmetes voodites. Koolilogoga treeningrõivaid kandev Taaniel oli end kell kaheksa üles ajanud, et jooksma minna ja nüüd kolmveerand tundi hiljem jõudis ta tagasi koolimajja. Pühapäeva hommikul ärkas enamik rahvast nagunii alles lõunaks üles, seega oli talle suur üllatus teise lennu juurde minevas koridoris pinevaid hääli kuulda.
Kui algul plaanis ta vestlust eirata, ning poiste vannituppa sooja duši alla suunduda, kustus see idee samal hetkel, kui ta tundis ära Samara hääle ning Taaniel jäi koridori ühe nurga taha seisma.
„Sa paisutad üle, kas sa ise aru ei saa?“ ütles tüdruk vihaselt.
„Ma ei pinguta üle! Ma olen sinu kutt!“ vaidles vastu poiss, kelle Taaniel tuvastas Mansonina.
„See ei tähenda, et sa igalpool minuga ilastada võid. See on nõme!“
„Aga siis ei ole see nõme, kui Taaniel ja Grace seda teevad. Neile sobib küll avalikult suudelda ja kõigile sobib seda vaadata, ka sinul.“
„Sina ei ole Taaniel ja mina ei ole Grace!“ Samara hakkas juba kannatust kaotama.
Kostis tuhm müts. Varasematest kogemustest järeldas Taaniel, et Manson oli rusikaga vastu puidust seina virutanud.
„Martin!“ ahhetas Samara, kuid teda katkestas Mansoni kalk hääl: „Või äkki siis selles ongi asi, et mina pole härra Taaniel de Bismarck?“
Uus mütsatus.
„Lõpeta, lõpeta ära!“ käskis Samara. „Ära tee endale haiget.“
„Aa, et sina saaksid mulle haiget teha? Sest mina ei või ja sina võid?“
„Ma ei tee sulle ju haiget!“ Samara hääl värises, tõenäoliselt tüdruk nuttis.
„Ei tee või? Vaata, kuidas sa käitud. Kurat ma armastan sind ja sina tasud nii?“
Müts.
„Martin, lõpeta. Palun arutame seda mingis muus kohas.“
„Lõpeta? Nüüd palud minul lõpetada? Sina oled selles süüdi. Sina!“ Mansoni hääl oli maruvihane, kuid sekund hiljem muutus see anuvaks: „Palun ära tee nii, ära käitu nii. Sam. Ära jäta mind maha, ära mine, palu.“
Samara nuuksatas valjult ja Taaniel surus käed rusikasse. Metsajooksuga kogutud hea tuju oli haihtunud ja poiss hoidis end vägisi tagasi, et mitte minna ja sellele manipuleerivale mölakale vastu hambaid virutada.
„Ma tapan end ära, kui sa lahkud,“ jätkas Manson.
„Lõpeta see jutt. Lõpeta!“
„Ma teen seda, päriselt. Ma ei suudaks sinuta elada.“
„Ära räägi nii,“ nuuksus Samara.
„Ütle siis, et sa armastad mind,“ käskis poiss.
„Martin...“
„Ütle!“
„Ma armastan sind,“ Samara häält rikkus nutmine, aga Manson jäi ilmselgelt sellega rahule.
„Ma armastan sind ka. Elu lõpuni,“ lausus poiss lahkelt. „Lõunasöögil näeme kallis.“
Taaniel jõudis napilt ukseorva tõmbuda, kui Samara koridorist väljus ja enda lennutoa poole suundus. Sammude kaja vaibudes astus Taaniel peidukohast välja. Poisi otsmiku ilmestas murekorts ning tema käed olid siiani rusikas.
Kahe minuti pärast oli Taaniel kolmanda lennu puhketoas. Üksikutes pehmetes punastes tugitoolides istuvad õpilased põrnitsesid Taanielit.
„Kust ma leiaksin Hayley Hemingway?“ küsis noormees kiirelt.
„Kolmas uks vasakult,“ vastas pikkade blondeeritud juustega tütarlaps, kes hoidis käes hispaania keele õpikud. Poiss noogutas tänutäheks ja sammus kiirelt juhatatud toani.
„Taaniel!“ kostis üllatunud hüüe, kui kooli vabaaja riideid kandev Hayley koputuse peale uksele tuli. Tema ilme väljendas kõike muud, kui oodatud külalise saabumist.
„Ma pean sinuga rääkima,“ ütles Taaniel.
„Eee... kohe?“
„Kohe jah. Kas sa palun saaksid tulla.
Hayley heitis pilgu üle õla ja raputas kellelegi pead. Seejärel pöördus ta tagasi Taanieli poole: „Kuule, ma tõesti ei saa kohe praegu. Kas kümne minuti pärast vestibüülis sobiks?“
Taaniel noogutas järsult: „Kui see on ainus võimalus, siis eks näeme seal.“
„Taaniel,“ küsis üks teine, mesimagus hääl natuke hiljem, kui poiss oma lennu puhkeruumi uksest väljus, et alla vestibüüli minna.
„Tere kallis,“ Taaniel suudles korra Grace'i huultele ja kõndis siis edasi.
„Mis asja? Kuhu sa lähed?“ turtsatas tüdruk, ning tõmbas poisi seisma.
„Omad tegemised kallis,“ vastas Taaniel ääretult viisakal toonil, kuigi tema mõte polnud absoluutselt Grace'iga ajaveetmise juures ja tüdruk sai sellest superhästi aru.
„Okei, ma tulen ka.“ Grace haakis end juba trepist allaminevale Taanielile käevangu, aga poiss rpautas end lahti.
„Taaniel!“
„I s i k l i k u d asjaajamised?“
„Ma olen su tüdruk.“
„Täpselt, kallis. Mu tüdruk, mitte mina.“ Taaniel seisatas viimasel mademel enne vestibüüli ja Grace põrkas talle kergelt otsa.
„Täna on pühapäev! Ma arvasin, et me saame koos aega veeta.“ Grace vaatas kallimale otsa ja surus mõlemad käes poisi teksaste taskutesse. „Koos, eraldi teistest.“ ta liibus Taanielile veel lähemale, kuid poiss vabastas end taaskord: „Hiljem Grace.“
„Taaniel, halloo! Ma peaksin olema tähtsam, kui mingid muud asjatoim-“
„Bismarck!“ Nad olid jõudnud vestibüülis akna all seisva Hayley vaatevälja.
Taaniel vabastas end veel kord Grace'i haardes: „Hiljem.“ Hüvastijätumusigi andmata kiirustas ta trepist alla.
„Taaniel kurat!“ hüüdis Grace nii, et hall kajas. „Taaniel kurat me veel räägime sellest!“
Suur uks vajus kahe väljunud õpilase taga kinni, olles ainsaks vastuseks maruvihasele Grace'ile.

Ma olen nüüd natuke laisk olnud, aga tõenäoliselt (st et ma loodan) hakkab nüüd uusi osi nagu Vändrast saelaudu tulema, sest mul sai mänguaeg otsa ja mul pole tööl olles enam muud teha, kui kirjutada. Seda ka, et kõik kes kirjutavad oma jutte märkmikutesse vms, kirjutage sisse ka oma nimi, aadress, telefoninumber. Ma kaotasin ühe oma märkmiku ära ja nüüd loodan, et ehk keegi ikka saadab mulle selle tagasi. Õnneks ei olnud see Delarani märkmik, sellisel juhul oleksin ma tige kui pull.

Hayley
Ei saa öelda, et tänane jutuajamine Taanieliga just oodatud oleks olnud. Seepärast oli ta üpriski huvitatud sellest, millest nende vestlus täpsemalt koosnema hakkab.
Keset Delarani metsa rohelisust võis leida väikese, maakividest ehitatud majakese. Tänu sellele, et Hayley oli eelmine aasta seda koristada aidanud, teadis ta lisaks maja olemasolule ka seda, kuidas läbi võsade ja teeradade sinna pääseda. Ei saanuks öelda, et just iga Delarani õpilane seda teadnud oleks.
Majake koosnes kahest kitsukest toast – magamistuba ja kabinet – ning kõledast välikäimlast, mida keegi küll enam sajandeid kasutanud ei olnud. Maja oli sisustatud umbes samas stiilis, mis loss ja oli koht, kus vana kirjanik tavatses oma teoseid kirjutada. Eelmine kord oli Hayley juba piisavalt siin uudistanud ja ei imestanud, et mees just tolle koha oli oma loometööks valinud. Muu majapinnaga peaaegu sama suur veranda, lagendik ja metsamühavaikus olid ideaalne sule libisemalaskmiseks.
Praegu kasutati mõned aastad tagasi renoveeritud maja vaid tähtsate külaliste vastuvõtuks. Muul ajal seisis majake unustussevajunult ja vaid kooliteenija käis siin ülepäeva tolmu võtmas või ahju kütmas, et rõskus ligi ei pääseks. Muidugi olid lisaks kooliteenijale olemas ka Hayley sugused õpilased, kes majakese juures vahepeal istumas käisid.
„Tuld?“ Taaniel sirutas tribali graveeringuga metallist tulesüütaja Hayley poole.
Tüdruk võttis mantli taskust sigaretipaki ja nipsas sealt ühe pika ja peenikese sigareti. Ta tõmbas seda tulesüütaja leegis, kuni sigarett tuld võttis ja hingas siis pahvaka hallikat suitsu välja.
„Niisiis, Manson peksis rusikatega seina ja kurtis, et Samara ei armasta teda, sest Samara ei topi talle iga kell, igal pool ja igas asendis keelt kurku?“ kordas Hayley üle selle, mida Taaniel talle teel siia rääkinud oli. Väga suur üllatus see just tüdrukule ei olnud, sest ta oli Mansoni arusaama armastuse ja suudlemise võrdsustamisest juba ka Samaralt kuulnud.
Taaniel ja Hayley istusid majakese puuverandale viival trepil. Hayley selg toetus vastu nikerdatud verandaäärist ja Taaniel lamaskles selili verandal.
„Täpselt,“ vastas Taanielt, rahuliku pilguga katust vaatamas, kuid tema sigaretitõmbed olid lühikesed ja järsud. „Miks üldse Samara Mansoniga koos on? Ta ju manipuleerib ainult,“ Taaniel viskas lõpuni tõmmatud sigareti jalgade juurde maha, lämmatas selle veel kingaga peale surudes ja süütas koheselt uue.
Hayley vaatas kaalutlevalt poissi. „Nad on juba üle kolme aasta koos olnud, pikk aeg nii noorte jaoks. Kui nad kohtusid, oli Manson hoopis teistsugune. Aga natuke peale seda, kui kohtama hakkasid, sattus Manson üpris sügavasse auku ja Samara tõmbas ta sealt põhimõtteliselt ainuisikuliselt välja. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ilma Samita, võinuks Manson surra. Ma arvan, et nüüd ta kardab sama... Kui tema Mansoniga lõpetab, langeb Manson jälle musta masendusse aga seekord pole kedagi, kes ta välja aitaks.“
„Aga Samara pole ju õnnelik.“
„On.“
Taaniel saatis Hayleyle etteheitva pilgu, mille peale lennuvanem muigas. „Loomulikult pole ta koguaeg õnnelik, aga need korrad, kui Manson heas tujus on, on Samara meelest tema halva tuju üleelamist väärt. Ja siis on Samara tõesti õnnelik.“
„Aga kas poleks parem, kui ta oleks kogu aeg õnnelik?“
„Loomulikult oleks, aga mina ei saa Samara eest talle ju õnne muretseda.“
„Õige.“ Taaniel süütas juba kolmanda sigareti.
„Aga miks see sind üldse nii järsku huvitab? Sa oled ju Grace'iga,“ päris Hayley. Temale polnud poisi käitumine kunagi jätnud muljet, et too olnuks Samarast rohkem huvitatud, kui näiteks Sandrast.
„Samara on huvitav inimene, sõber ja mu lennuõde.“ Poisi toon oli kerglane ja rahulik, aga viis, kuidas ta endiselt sigaretti imes, tunnistas enamat.
„Mmm... okei siis.“ Hayley vaatas oma näppude vahel tolknevat sigaretti, mis filtrile üha lähemale põles. „Kui aus olla, siis ma ei usu, et nende suhe kuigi kaua veel kestab,“ kostis ta lõpuks, raputas tuha sigareti otsast maha ja tõmbas ühe mahvi.
Taaniel suunas oma pilgu korraks Hayleyle. „Miks? Sa ise ju just ütlesid, et Samara ei taha lasta Mansonil masendusse vajuda ja et Manson teeb teda õnnelikuks ja muu huijaaa.“
„Tõsti. Samas, ma tean ka Samarast, tema mõtetest ja unistustest asju, mida sina ei tea-“
„Mida näiteks?“ lõikas Taaniel kärsitult vahele ja ajas end küünarnukkidele lamasklema.
Hayley kergitas tumedaid kulme: „Kas sa tõesti arvad, et ma ütlen sulle? Need on Samara mõtted, mis ta on mulle usaldunud. Ei oleks ju kena neid sinu ette laiali laotada.“
„Arusaadav,“ pomises Taaniel ning vajus tagasi lamama.
„Lihtsalt minu meelest oleks tal vaja julgustust või pitsi viina või midaiganes, et see samm lõpuks ära teha. Pole lihtne lõpetada kahe aasta pikkust suhet, isegi kui tunded pole enam samad, mis alguses. Ma arvan, et sa tead seda tunnet.“
Taaniel turtsatas ja vaatas pilkavalt Hayleyt. „Küll sa alles arvad minust hästi. Minu elu pikim suhe kestab ikka veel.“
„Misasja? Sul on Grace'iga ju pisut enam kui kuu koos oldud.
Taaniel kehitas õlgu. „Nojah, mis teha. Elu on niimoodi läinud. Alguses on kõik tore ja lahe aga kui naine tüütuks muutub, siis ega kaua piinelda ei viitsi.“
Hayleyl oli šokeeritud ilme, kui ta lausus: „Sa oled ikka eriline mängur.“ Tema kõige lühem suhe oli siiani olnud kuus kuud ja pikim lõõmas endise tulega ka pärast poolteist aastat koos olemist.
„Mina, mängur?“ Taaniel turtsatas uuesti ning haaras pakist järgmise sigareti. „Ma ei mängi. Kui mul tundeid pole, et truu olla siis ma ei piina end. Kui tahad mängureid, siis pöördu Jani poole.“
„Jan? Jah... Tundub, et ta on seni ääretult tore inimene, kuni sul tema suhtes romantilised tunded tekivad.“
„Mhm. Siis ta kas murrab või eirab, oleneb tujust.“ Taaniel naeris. „Oi bljää, kui palju probleeme ja nalja on see tekitanud.“
Hayley vaatas naerda lõkerdava poisi poole ja tundus tõesti, et too meenutab hetkel mingeid vingeid mälestusi. Kui Hayley juba mälestustele mõtles-
„Taaniel, miks sa mind suudlesid?“ täiesti ootamatult meenus tüdrukule nende esimene ja küllaltki huvitav kohtumine.
Taaniel lõpetas naermise ja raputas pead. „Anna andeks, aga ma ei saa sulle öelda.“
„Miks?“ nüüd oli tüdruk juba üpris huvitatud ja ta pööras end rohkem Taanieli poole istuma, kes aga tema pilku vältis. „ Cammoon! Vasta palun. Mu uudishimu saab siis natukenegi rahuldatud,“ jätkas Hayley.
„Aga mis ma vastu saan?“
„Hmm,“ Hayley toetas lõua kätele, jättes mulje, nagu ta mõtleks hetkel eriti põhjalikult. „Noh, ma olen lennuvanem aga mitte sinu lennuvanem, nii et soodustusi ma sulle pakkuda ei saa. Raha? Pähh, nii oluline see info ka pole. Hmm.“ Tüdruk sirutas end ja lõi sõrmedega nipsu: „Ma aitan Samaral pidevalt õnnelik olla. Või noh, sinna jõuda.“
Taaniel vaatas talle umbuskilult otsa: „Emm... Üks vastus ja sa pühendad ennast 24/7 selle nimel, et Samara õnnelikuks teha?“
„Täpselt!“
Taaniel ohkas. „See üks vastus tekitab sinus veel rohkem küsimusi, millele sa vastust ei saa.“
„No las mina otsutan,“ ütles kannatamatu lennuvanem ja naeratas poisile, kes vastu naeratas
„Seega,“ tüdruk võttis kätega põlvede ümbert kinni ja küsis ülima rahulolutooniga: „Miks sa mind suudlesid?“
Taaniel kustutas sigareti aga ei tikkinud enam uut võtma. „Sest see on Mäng. Mitte mäng, vaid Mäng suure algustähega.
Hayleyl oli ilme, nagu ta oleks puuga piki pead saanud. „Misasja?“ pudistas tüdruk.
Taaniel itsistas, kui ta end püsti ajas ja vormipükstelt puru pühkis: „Üks küsimus Hayley, üks küsimus ja üks vastus.“

„Aga miks see sind üldse nii järsku huvitab? Sa oled ju Grace'iga,“ päris Taaniel. Temale polnud poiss kunagi jätnud muljet, ta olnuks Samarast rohkem huvitatud, kui näiteks Sandrast.

Seal peaks vist Taanieli asemel Hayley olema. Vähemalt mulle jäi selline mulje.

Muidu tahaks uut! :)

Aa, aitäh =D Peab küll Samara olema aga paar muud sõna on vahelt ära jäänud.

Samara
Ja algas järjekordne koolinädal. Oktoobri keskpaiga saabumist tähistasid vihmahood, kõledad tuuleiilid ja vahel harva särav päike, mis lubas koolipargis värviliste lehtede sees jalutada. See oligi praegu Samara ainus lemmiktegevus.
Nädal oli alanud suurepäraselt. Füüsikas sai ta tähtsa kontrolltöö 30%, kokanduses suutis ta pannkoogid panni külge kõrvetada, maailmakirjanduse tunniks ei jõudnud ta „Stepihunti“ läbi lugeda ja ujumises suutis ta ka ainuke olla, kes konna ujudes mull-mull põhja vajus.
Samamoodi oli kõik ka pärast makaronivormist koosnevat lõunasööki olnud. Saksa keele õpetaja tegi talle märkuse, sest Samara ei pööranud tunnis tähelepanu, meediaõpetuses said nad tagasi koduse töö, mis Samaral jällegi metsa oli läinud ja inglise kirjandus oli lihtsalt tapvalt igav.
Tuju parandamiseks otsustas tüdruk õhtusöögi vahele jätta ja väljus lossist, kahisevaid lehti jalaga õhku viskama. Ta teadis, et tal tuleb veel välja kannatada instrumenditund ja loovusõpetus. Samara seisatas suures lehehunnikus ja kortustas peenikeseks kitkutud kulmu. Kas tal oli ikka täna loovusõpetus? Tundus, et päike hakkas ootamatult särama – see nädal tal loovusõpetust polnud ja noh, kui üritada positiivselt mõelda, polnudka instrumenditund kõige jubedam. Saigi oma segaseid tundeid muusikaviisideks voolida. Aga selle alguseni oli tal veel tervelt tund aega.
Tüdruk lükkas lehed jala abil veel rohkem hunnikusse ja vajus siis justkui pehmele sulepadjale istuma. Koolivormi kollaseruuduline seelik ja tumedad sukkpüksid moodustasid läikima löödud tanksaabastega harukordse harmoonia. Viimaseid küll ei tohtinuks Samara rangelt võttes kanda, aga ega direktrissi silmad siis igalepoole ka ei ulatunud. Seega sai tüdruk rahulikult kätele toetuda ja näo päikese poole suunata. Või noh, sinnapoole kus ta arvas päikese olevat.
„Mis sa siin teed?“ Tüdruk võpatas ehmatusest ja pöördus hääle poole. „Uum... Istun? Mis sina siin teed?“ küsis ta kohe vastu, kui oli uudishimutseja ära tundnud.
„Tulin vaatama, miks keegi keset parki lehehunnikus istub. Lennuvanema kohustused, tead küll.“ Jasper kõndis Samara ette ja sirutas käe, et tüdruk püsti aidata. Samara sättis aga käed koolimantli rinnule risti ja raputas pead: „Aitäh Jasper, aga ma olen hetkel täitsa rahul siin lehehunnikus istudes.“
Jasper muigas. „Noh, sa oleksid vist rahul ka pori sees istudes, kui sa parasjagu seda tahad.“
Samara kehitas õlgu ja pööras pilgu Jasperilt eemale.
„Sam, kas midagi on lahti?“ poiss kükitas tüdruku ette, nii et too pidi tema silmadesse vaatama ja sealt kumav hellus ja mure hirmutas Samarat,
„Eem.. Mansoniga on probleeme, nagu alati,“ puterdas ta kiirelt vastuseks, kuigi tema poiss-sõber ja temaga kaasnevad mõtted ei olnud kindlasti Samara top3 seas.
„Lahendatavad ikka?“
Samara naeris vastuseks: „Eks ikka ole, ma arvan. Ma lihtsalt pean mõtlema natuke. Ei tea täpselt, kuidas edasi minna.“ Enne kui Jasperil olnuks aega täpsemalt uurida, milles tema mõtted seisnevad, tüdruk jätkas: „Okei, tegelikult on mul osades ainetes ka probleeme. Eraldi on väikesed, aga kui ühte patta panna, siis tunduvad päris jubedad.“
„Kas ma kuidagi aidata ei saaks?“ Jasper pani käed tüdruku õlgadele, kes pead raputas: „Või noh, kui sa just mulle igas viimases aines järelaitamistunde ei taha anda või minu asemel teste teha.“ Samara naeris, justkui see oleks elu parim nali ja tekkivaid kurbusepisaraid võinuks rohkelt fantaasiat kasutades hoopis naerupisarateks lugeda.
Jasper silitas parema käega üle Samara mustaks värvitud juuste. „Eks ma võin aidata sind kuidagi. Ratsutamise, ujumise ja tantsimise tunnid jätaks siiski kellegi teise kaela, nendes ma pole just parim.“
„Eino, eks need tunnid saan ma ise ka kuidagi üle elatud,“ vastas Samara ja pani oma käe õrnalt Jasperi käe peale. Poiss vaatas üllatunult sõbranna kätt aga naeratas siis laialt ja kaldus natuke lähemale, silmu õrnalt sulgedes: „Oh, Sam...“
„Fakkk!“ vandus tüdruk mõtetes, aga enne kui ta midagi muud mõelda jõudis, viskus ta Jasperi rinnule, nii et nad peaaegu pikali kukkusid ja ohkas samamoodi vastu: „Oh Jasper.“ Samal ajal tormas tema mõte sama kiirelt nagu reaktiivlennuk.
„Sam, ma ei tea mida ma ilma sinuta teeksin!“ Jasper silitas õrnalt tüdruku selga ja Samara tundis tema sooja hingeõhku enda kaelal.
„Ma ka ei tea, mida ma sinuta teeksin,“ õhkas tüdruk vastu. „Sa oled mu parim sõber, kes mul olnud on. Ma saan sind usaldada ja sa oled alati nõus mind aitama. Tõesti Jasper, sa oled nii hea sõber, kirjeldamatult hea sõber.“ Samara kallistas poissi tugevalt ja tunnetas samal ajal, et poisi käsi seisis tema seljal ja ei liikunud enne, kui too oli pisut kibedamal toonil öelnud „Sina ka Samara, sa oled mulle väga hea sõber.“
Ja Samara hakkas nutma.
„Sam!“ poiss ehmatas ning tõmbas end tüdruku embusest lahti. „Mis on?“
„Ma ei tea,“ tüdruk pühkis hoolikalt pisarad ära, et hommikul tehtud meik laiali ei läheks. Tegelikult ei teadnud ta ise ka, mille pärast ta nuttis, aga ta ei saanud kõiki oma mõtteid ju Jasperile ette laduda.. „Lihtsalt, praeg on nii raske ja mitte kuidagi ei lähe lihtsamaks. Manson klammerdub mu külge nagu ahv hüppava ema külge ja samas ma ei talu teda enam nii palju, Hayley ja mu pere ootavad minult paremaid hindeid, kui ma praegu suudan saavutada, ma ei suuda öösiti magada ja Taaniel käitub ka nii nõmedalt-“ Samara sõrmed peatusid parema silma all.
Jasper vaatas talle üllatunult otsa: „Ma ei teadnudki, et de Bismarck üks osa su hullematest probleemidest on...“
Samara püsis veel kolm sekundit tardunult, kuid siis hüppas ta püsti, lükates peaaegu Jasperi selili. „Ma pean minema. Tund algab,“ ütles ta seelikut puhtaks kloppides, keeras kannal ringi ja tormas kooihoone poole.
„Aga tunni alguseni on ju veel pool tundi!“ hüüdis juhmistunult lehehunniku juurde jäänud Jasper.
Samara ei kuulanud teda ja lossi jõudes jooksis trepist nii kiirelt kui suutis puhketoa poole, aga ebaõnn tabas teda ka siin.
„Sam!“ Hayley peatas Samara täpselt siis, kui too puhketubade korrusele jõudis. Lennuvanemal piisas ühest pilgust Samara näole, et tagasi puhketubade poole pöörata: „Sinu või minu?“
Kolmkümmend minutit hiljem jõudis näo puhtaks teinud ja uuesti meigi peale pannud Samara instrumenditundi. Jasper õpetas parasjagu Jasminile flöödihoidmist, kui tüdruk sinna kõndis. „Jasper. Kas me saaksime rääkida?“ palus Samara vaikselt, kuigi teadis, et nende kõrval seisev Jasmin ei räägiks midagi edasi.
„Meil pole hetkel millestki rääkida,“ vastas poiss ja andis flöödi Jasminile proovida.
Samara pigistas Hayley läbipaistva huuleläikega ületõmmatud huuled kergelt kokku: „Jasper, sa oled mulle väga hea sõber. Sa tead. Ma ei taha sind kaotada.“
Jasper tõstis esimest korda pilgu: „Ma ei taha sind ka kaotada.“
„Aga ära tee siis nii. Sa oled mu sõber, sõber... Niimoodi ei tohi juhtuda, sa tead.“
„Midagi ei juhtunud, sa kujutad ette,“ vastas noormees, kuigi tema pinges nägu rääkis muud juttu.
„Oeh,“ võis Samara nüüd võltsi kergendustundega ohata, kuid ta teadis, et Jasper valetas. Aga tal polnud muud teha, kui loota, et vahejuhtum tõesti nende suhteid ei mõjuta.