Delaran - esimene aasta

Samara
Ajalugu kordus. Taaniel lõpetas tantsukeerutused Samaraga siis, kui maruvihase näoga Manson neile läbi rahvamassi lähenes. Süüdlaslikult laskis Samara poisil käest lahti ning tõmbus eemale.

„Noorhärra Manson, teie kaaslane on vaimustav tantsijanna, peaksite tema üle uhke olema. Nii graatsiline, nii õrn, nii lendlev ja nii haldjalik,“ kallas Taaniel Samarat komplimentidega üle. Kui aga Samara punastas häbelikkusest, siis Manson vahetas näovärvi viha tõttu. Taanielile ühe kurja pilgu saatnud, haaras ta Samaral käest kinni ja tiris ta õpilaste massi vahelt saalist välja.

Samara ei üritanudki vastu puigelda, ta üritas säilitada tantsimisel tekkinud rõõmu, kuid viimnegi mälestust sellest tundest kadus, kui Manson ta teisel korrusel koridorisoppi seisma sundis, enda vastu tõmbas ja külmad käed tüdruku paljale seljale asetas. Samara võpatas ja lükkas poisi käed seljalt maha.

Manson tõmbus eemale, justkui oleks ta elektrilöögi saanud. „Ja Taanieli käed meeldisid sulle? Kas tema käed siis ei tundunudki jahedad? Kas tema on siis mingi imeloom?“

„Ahh ära hakka jälle peale,“ ütles Samara silmi pööritades. Kohe kindlasti ei kavatsenud ta Mansonile öelda, kui soojad olid Taanieli käed õigupoolest olnud. Ning kuigi ta oli juba saalis Mansoni punasest näost järeldanud, kuhu see jõuda võib, oli ta lootnud, et nii ei lähe. Aga kahjuks...

Manson tundus raevust paisuvat, kui ta allasurutult vihase häälega ütles: „Ma vaatasin teid tantsimas. Sa aelesid tal seljas, nagu ta oleks sinu armuke.“

Samara lõi näost kergelt õhetama. „Lõpeta ära see jutt ning ära kujuta endale ette asju, mida päriselt ei toimunud. Lähme nüüd tagasi ballile ja naudime õhtut. Me sõidame ju täna koju ja siis näeme alles uuel aastal. Naudime veidi koosolemist, lähme,“ püüdis tüdruk kallimat maha rahustada ja haaras kerge ebamugavustundega tema külmast käest.

Nüüd oli Manson see, kes end lahti rapsas. „Ei lähe!“ ütles poiss vaikselt ja lõi rusikaga vastu seina tapeetidevahelist tumeda lauaga ülelöödud osa. „Meil on rääkida vaja Samara. Sa aeled iga kutiga, kas sa tead ka mis see mulle teeb? Kas sa....“

„Ma ei aele iga kutiga, mida sa ajad?“

„Aeled küll! Kas sa arvad, et ma ei näe, kuidas sa Taanieliga tantsisid? Mis sa arvad, et ma olen pime? Ja Jasper, mingi ammune armastus sul, jah?“

„Ta on sõber!“ hüüatas Samara uskumatult toonil. Milles Manson teda ometigi süüdistas?

„Jaja, muidugi sõber. Salaja sebid temaga jah, naerate minu selja taga, ma olen ju nõme. Ma ju sakin! Kõik teised kutid on ägedamad, tahad ju nendega olla.“

Manson jätkas rääkimist, iga sõnaga hääl tõusmas, kuni ta röökis ja vaid peohelide tõttu ei olnud iga tema sõna kooli kaugeimatesse nurkadessegi kuulda, kuid Samara mõtted triivisid sellest kitsast koridorist, kus nad seisid üha kaugemale ja kaugemale. Ta tahtis Mansonile vastada, talle vastu karjuda ja selgitada aga ta oli nii jahmunud, et sõnad ei tulnud suust välja.

Ta polnud kordagi näinud, et Jasper mõne tüdruku peale niimoodi röögiks, ta polnud kordagi näinud, et Taanielil olnuks vajadus oma lauseid rusikalöögiga lõpetada. Hayley polnud kordagi maininud, et Raymond ähvardas kaljult alla hüpata, kui Hayley mõnda poissi kallistaks. Ei, ei.

Jasper röökis siis, kui sa olid temast 200meetri kaugusel ning tavatoonil rääkides lihtsalt ei kuuleks. Taanieli laused lõppesid viisakusväljenditega ning Samara kuuldes polnud ta isegi vandunud. Raymond lasi Hayleyl kõiki kallistada, peaasi et tüdruk õnnelik oleks. Ta usaldas Hayleyt, tema suutis uskuda, et üks kallistus ei tähenda kohe keppimist ja petmist.

„... ma ei saa aru, miks sa minuga koos olla tahad? Sa nähtavasti ei hooli minust, sa vihkad mind, sa eelistad alati teisi. Miks sa üldse tahad minuga olla? Mina armastan sind, aga sina ei pea minu kiindumust millekski, ja teed minuga nalja. Mis sa naudid mu piinamist? Miks sa tahad minuga olla?“ leierdas Manson edasi, endiselt karjudes.

„Äkki ma ei tahagi,“ avas Samara tumepunase huulepulgaga kaetud suu. Tal oli villand saanud juba.
Tekkis vaikus. Mansoni näoilme ütles, et ta ei usu seda, mis parasjagu Samara suust välja tuli. Tüdruk suunas pilgu üle Mansoni õla sinisele tapeedile ja üritas kõigest väest keerulisele hõbedasele ornamendile keskenduda.

Mats. Samara ei muutnud asendit.

Mats. Samara vaatas endiselt üksisilmi ornamenti, kui rusikas jällegi seina tabas.

Mats.

Mats. Samara liigutas korra pilku ja nägi, et poisi nukid olid marraskil. Varem oleks ta Mansonit anunud, et too lõpetaks aga nüüd suunas ta pilgu tagasi keerukale ornamendile.

Mats. Mats. Mats. Mats. Hoobid sagenesid ja ka tugevnesid.

„Äkki ma ei tahagi!“ röögatas Samara ühel hetkel südamepõhjast. Keerukas ornament hajus ja Samara keskendus tumepruunidele silmadele tema ees seisva kõhna poisi näos. „Äkki ma ei taha olla koos inimesega, kes end peksab ja minuga manipuleerib. Äkki ma ei jõua kogu aeg mingi imeline päästeingel olla. Äkki ma ei jõua enam loota, et ma suudan sind ja su käitumist muuta. Äkki mulle ei meeldi, et ma ei või kellegi teisega rääkida ega ühtegi vastasssoost sõpra omada. Äkki ma ei kannata enam sellist vangistatud tunnet, kus sina oled ingel ja mina olen saatan, kes kogu aeg kõik persse keerab.“ karjus Samara, vihapisarad kergelt puuderdatud põskedel voolamas ning musti ripsmetuši triipe maha jättes

„Äkki ma ei taha jah enam sinuga koos olla,“ lõpetas Samara nii vaikse ja põlastava hääletooniga, kui ta veel suutis.

„Aga Sam...“ tundus, et Mansonit ehmatas tavaliselt nii vaikse Samara vali reageering. Ta unustas isegi seina taguda. „Ma ju armastan sind!“ üritas poiss kallimale öelda, aga Samara raputas pead, pööras ringi ja jooksis minema.

Elu kiireim spurt mööda koridori, tüdruk koperdas, võttis jalast kaunid mustad kingad ja virutas need vastu seina. Ta pööras vasakule ning jooksis trepihallist mööda, puhketuppa, põrgates ukseavas allatuleva Janiga kokku. Poisi üllatushüüdele tähelepanu pööramata jooksis Samara edasi. Läbi tühja puhketoa, paremale koridori ja viimaks oma tuppa. Seal ta seisatas korra, üle kere värisedes ning mõned sammud astunud, kukkus ta voodile ja nuttis. Nuttis, sest Taanielil oli Grace, nuttis sest ta tegi Mansonile haiget ja nuttis, sest ka üks kuradi ball ei võinud hästi minna.

Samaral kulus rahunemiseks aega ligi tund ja siis pakkis ta kiiruga asjad, hiilis teistele tähelepandamatult kohvriga alla ning palus kooliteenijal söögisaalist oma vanemad kutsuda. Tüdruku õnneks ei hakanud nad liialt puurima, mis toimub. Ema embas teda kohe, kui nägi Samara nutust punaseid silmi ning käskis abikaasal tütre kohvri võtta. Enne, kui ball lõppedagi jõudis, olid Soulid Delaranist läinud.

Ja mulle endiselt väga väga meeldib:)

Jumal, ma lugesin et Samara huuled olid võõbatud tumepunase hulga kakaga. Mu silmad on magamatusest juba täiesti ära pööranud. :)
Manson on nii armukade. Samaral võib ju ka elu olla.
Nüüd ma tahan uut osa veel rohkem, sest ma tahan teada, kas nad läksid siis lahku, või nad lepivad ära. :) Ehk otsetõlkes -
- UUT.

Kuule jah, kirjavead Muutsin ära. Ma vaatan, ehk jõuan täna õhtul järgmise osa panna =)

Heips!

Pean suure kurvastusega tunnistama, et ma vist pole ühtegi sinu juttu lugeda jõudnud, aga Delaran hakkas juba pikemat aega silma just oma nime pärast. Pealkiri on kuidagi selline lugemakutsuv. Seega otsustasin end ikka kurssi ka viia, mida see jutt endast kujutab ja eks tekkis ikka huvi ka, mismoodi sina kirjutad.

Nisiis, teadmiseks sulle, et mulle väga meeldib see mismoodi sa kirjutad. Kuidagi väga köitvalt ja sinu teksti on nii kerge rahulikult süveneda ning luua endale pilt loetavast tekstist, mis on üks ütlemata hea asi lugemise juures ning kui veel anda medal sinu kirjeldamisoskusele, siis ma lihtsalt ahhetasin esimese kahe peatüki juures. Ausõna, pidin lauaalla kukkuma kui nägin millised sujuvad kirjeldused saavad ühe inimese kirjastiilis esineda. Tegelikult ei ole mul hetkel üldse tunne, et ma kirjutan kommentaari jutule, mis ilutseb siin foorumis. Pigem on mul tunne, et ma kirjutan arvustust ühele heale raamatule, mille olen raamatukogust kogematakombel avastanud. Lahe, eks!

Tegelaste kohta niipalju, et mulle kohutavalt istub see, et sa pühendad igale tegelasele omaette peatüki. See on mõnus ja nii saavad isiksused kuidagi hingelähedastemaks ka. Hetkel ei ole mul veel päris isiklikku lemmikut välja kujunenud, aga mulle on hakanud rohkem huvi pakkuma Taaniel ja Jasmin. Mitte et teised mulle üldse huvi ei paku, aga nemad on kuidagi rohkem huvitavamad. Muidugi kolmandal kohal asetseb Samara ja ülejäänud tulevad sealt edasi nii nagu tulevad, sest järjestust ma loonud pole. Sellesse peatükki, kus sa tervet klassi tutvustad, olid sisse toonud mingi häbeliku kuti, kes istus Jasmini ees või taga. Okei täpselt ei mäleta nime ega kohta, kus ta istus, aga usun et tabad, kelle pihta mu jutt suunatud on. Ühesõnaga, mulle hakkas see kutt ka millegipärast huvi pakkuma ja ma loodan, et saame jutu käigus lähemalt tuttavamaks ka nende inimestega, keda hetkel on vähem mainitud. Ja ma vist ei pea mainima kui väga mulle Laura ja Rachel vastukarva hetkel on.

Tegelikult ma usun, et on vajalik ära mainida veel ka see, et ma pole lugemisega lõpuni jõudnud. Vähemalt mitte nende osadega, mida sa siia postitanud oled. Ma olen tegelikult ainult kuus esimest peatükki jõudnud ära lugeda, aga ma nii tahtsin vahepeal siin enda jutuvada jorutada. Sellina ma juba olen. xD
Aga eks ülejäänu tuleb omal ajal. Ma nüüd lippan lugema tagasi. Ja edu sulle edasisiseks kirjutamiseks!

Aitäh, Naughty, pika kommentaari ja kiidusõnade eest. Paned lausa punastama. Seda häbelikku noormeest Delarani esimese aasta plaanides sees pole aga ehk jõuab ta teise või kolmandasse aastasse... Seda veel ei tea

Jasmin
„Jasmin,“ kõlas hääl ja tüdruk pöördus võpatusega ümber.

Üks imeilus, meelespeasinist kleiti kandev neiu oli viimased pool tundi aknalaua juures seisnud. Samal ajal, kui teised tantsisid ning õhtut nautisid, vaatas Jasmin üksipulgi aknast välja. Tema ei suutnud lõbutseda ega tantsida, kui tema kaaslast ei ole. Tüdruk oli igale poole vaadanud, kõikidelt uurinud aga keegi ei osanud öelda Jan Turneri asukohta. Ja nüüd oli ta siin.

Jasmin naeratas laialt ja sirutas käe, et partner saaks ta tantsupõrandale viia.

Jan oli muutunud, ta naeratas ja vaatas Jasminile niimoodi silma, et liblikad tüdruku kõhus läksid puhta hulluks. Keda see huvitas, et poiss oli tunniks ajaks lihtsalt õhku haihtunud? Nüüd oli ta siin ja see luges.

„Jan, sa oled nii äge,“ õhkas tüdruk tantsukaaslaselt jumaldavalt vaadates.

„Ma tean,“ muigas Jan natuke üleolevalt.

Järgmised kaks tantsu möödusid vaikides. Jan lihtsalt naeratas, vaadates vaheldumisi saalis ringi ja tüdrukut aga Jasminil jätkus silmi vaid Jani jaoks.

„Anna andeks Jasmin, aga ma peaksin Taanieliga rääkima,“ ütles Jan veel mõne tantsu möödudes ja seisatas.

„Mmmmhm,“ mõmises Jasmin midagi vastu ja vaatas kuidas Jan Grace'iga tantsiva sõbra poole liikus. Taanielile õlale koputanud, pööras sõber talle kohe tähelepanu. Midagi oma kallimale kõrva sosistanud lahkus ta Jani seltsis saalist.

Jasmin tegi paar arglikku sammu Grace'i suunas. Olid ju nende tantsukaaslased – või isegi kallimad – parimad sõbrad aga samblarohelises kleidis Grace ei jaganud Jasmini arvamust ning tuhises minema oma sõprade poole kohe, kui ta nägi Jasmini liginemas. Seega jäi Jasmini ainsaks valikuks minna snäkilaua juurde Hesteri, Jasperi ja oma kahe toakaaslase seltsi.

„Kuidas see sul õnnestus?“ ahhetas Rachel, kui Jasmin kuuldekaugusele jõudis.

Jasmin vaatas teisele segaduses ilmega otsa. Ta polnud ju midagi teinud.

„Täpselt! Kooli üks kuumim kutt ära näpata,“ jätkas Laura ja sättis end Jasmini kõrvale seisma: „Noh, räägi nüüd, mismoodi ta tantsib ja mis teie vahel täpsemalt susiseb?“

„Einoh, ta on supertantsija,“ tüdruk lõi kergelt näost õhetama, saades aru, mis teemaks on. Ta tahtnuks kõigest rääkida: kuidas Jan talle naeratas, kui soe tema käsi tüdruku seljal tundus olevat ja neiu võinuks vanduda, et iga keerutusega oli Jan teda endale lähemale ja lähemale tõmmanud. Aga Jasmin otsustas sellest mitte rääkida, sest pilk Jasperi rohelistes silmades hoidis teda tagasi. Niisiis vastas ta pigem tagasihoidlikult:
„Ei tea, eks pärast balli näeb.“

„Oeh,“ õhkasid Rachel ja Laura kooris.

„Aga kuhu siis Jan kadus?“ päris Jasper ja ulatas tüdrukule klaasitäie kirsimahla.

Jasmin naeratas tänulikult ja sealt paar lonksu võtnud, viipas vaba käega ukse poole. „Neil oli Taanieliga midagi rääkida. Ta lubas mind üles otsida, kui ta tagasi tuleb.“

„Misasja?“

Jasmin vaatas Jasperi poole, kelle suust see hüüatusküsimus kõlanud oli.

„Mis sa ei usu seda või?“ päris tüdruk kergelt haavunult.

„Eiei, mitte seda,“ Jasper raputas pead ning asetas oma klaasi tagasi lauale. „Nad on kindlasti millegi paha kallal,“ pomises lennuvanem minema kiirustades.

Nii jäidki laua äärde üpris ebamugavasse vaikusesse Hester ja Jasmin – Laura ja Rachel kutsuti just kahe kolmanda lennu poisi poolt tantsima. Mitte et Jasmin Hesteriga läbi poleks saanud aga nende kahe vahel oli siiski mingi distants säilinud ja väljaspool tundi nad eriti ei suhelnudki.

„Sulle siis tõesti meeldib Jan?“ küsis Hester mõtlikult.

„Jah, meeldib küll.“

„Aga mis sa arvad, kas sa meeldid talle ka?“

Jasmin saatis endast pikemalt tüdrukult tugeva altkulmu pilgu, olles ühtaegu solvunud ja tunnetades samas ka konkurentsihõngu: „Miks ta muidu minuga ballile oleks siis tulnud?“

„Ahh, Jasmin,“ ütles Hester ja muigas: „Ega ma seda nüüd niimoodi ei mõelnud. Lihtsalt ma ju näen, kuidas Jan tavalisel koolipäeval käitub ja ta ei suhtu sinusse nii hästi. Tal on teised tüdrukud silmapiiril.“

Jasmin silmitses enda ees seisvat neidu: pikad sihvakad jalad, justkui proffijumestaja poolt tehtud meik, kehasse liibuv must minikleit ning pikad paksud säravmustad juuksed. Jah, Hesteri iluga Jasmin tõesti ei suutnud võistelda aga...

„Kas ma olen siis kole?“

Nüüd ehmatas Hester juba silmnähtavalt ning tema niigi suured silmad läksid veel suuremaks: „Jasmin! Ei! Sa oled ilus, eriti veel täna. Iga kutt oleks sinuga koos olles õnnelik aga Jan on Jan.“ Hester tegi pausi ning ohkas sügavalt: „Ma ei taha näha, kuidas ta sulle haiget teeb.“

Jasmin tundis, et tema kõhus lendlevad liblikad võtsid hoogu vähemaks, justkui keegi oleks nende tiibu just kärpinud. „Nii et sinu meelest peaksin ma temast eemale hoidma?“

„Ei, mitte seda. Lihtsalt ära säti lootusi liiga kõrgele, sest kukkuda on valus.“ Hester naeratas ning Jasmin naeratas vastu, kuigi ta selleks eriti tahtmist ei tundnud. Mida teavad ka teised temast ja Janist...

Kell hakkas üheteistkümnele lähenema ning Jasmin seisis nüüd juba suurema seltskonnaga snäkilaua juures ja ootas ballitulemuste väljakuulutamist. Ka söögisaalis õhtusööki nautinud vanemad olid nüüd end saali pressinud, aga ei hakanud lastele külje alla ujuma, vaid seisid suuremas massis eraldi nurgas.

Jasmini selja taga seisis Jan, kes oli nii meeldivalt tore olnud, et Hesteri hoiatus kippus tüdrukul ununema. Jasminist vasakul seisis Hayley ja tema selja taga Jasper ning Jasminist paremal seisis Grace, kellel hoidis käsi õlgadel loomulikult Taaniel. Kuid paar inimest olid veel puudu.

„Kus Samara on?“ päris Jasmin, olles juba tükk aega oma pead keerutanud ning üritanud sõbrannat teiste õpilaste hulgast tabada.

Hayley tõusis varvastele ja vaatas ka saalis ringi: „Ma ei tea.“ Tüdruk kortsutas kulmu ja pöördus teiste poole: „Te ka ei tea?“ Vastuseks sai ta ainult pearaputused.

„Ma ei näe Mansoni ka,“ täpsustas Jasmin puudujate nimekirja.

„Äkki läksid privaataega nautima,“ pakkus Jan ning kõik peale Hayley naersid, kes Janile võmmu andis: „Ole nüüd, Sam ei käitu nii nagu sina, ma arvan et ta-“

Aga seda, mida Hayley arvas, nad enam ei kuulnud, sest direkriss tuli lavale ja lennuvanem lõpetas rääkimise.

„Mul on hea meel näha, et peaaegu kõik Delarani Erakooli õpilased on leidnud oma tee iga-aastasele ballile. Sama võrra, kui mul on hea meel, loodan ma ka et te olete siin meeldivalt aega veetnud,“ ütles direktriss Cairnes.

Jasmin saatis kiire pilgu üle õla. Jan oli seal, see tähendas et tüdruku jaoks oli ball tõesti ideaalne olnud.

„Ja muidugi kallid vanemad – selle eest tuleb siiski teid kiita, et meil esimesel semestril noortega probleeme ei olnud. Kes muu siis kasvatab pisikesest plikatirtsust või poisipõnnist korraliku neiu või noormehe, kui mitte ema või isa?“
Rahvas vastas kerge aplausiga aga Taaniel turtsatas põlastavalt ning kummardus Jani
poole: „Vanemad my ass.“

“Lisaks ballile endale on traditsioon ka balli parima paari valimine, nagu ma seda juba ka enne mainisin“ ütles direktriss pisut valjemini, et tema sõnum läbi sumisema hakanud saali kõigile kohale jõuaks.

„Otsuse tegijateks olid õpetajad, lennuvanemad ja mina. See tähendab muidugi, et ei lennuvanem ega tema paariline ei võtnud parima paari valimisest osa. Mitte et see väike osalejate kärpimine siis valikut kergemaks oleks teinud, ei ei. Aga,“ direktriss tõstis ühe sõrme: „Võitjapaar on oma võidu ära teeninud. Hindajatele jäi lisaks pidevale tantsimisele silma ka see, et paari mõlemad osapooled suhtlesid teiste ballilistega, olid viisakad ning viisid tantsupõrandale ka teisi inimesi peale oma kaaslase. Selline käitumine
on perfektsuse kehastus sellest, mida me ootaksime balli võõrustajatelt nüüd ja ka tulevikus. Neist võiksid õppust võtta ka õpilased, kes olid ninapidi kinni vaid oma paarilises, karjusid üksteise peale või käitusid muul moel Delaranile ebaväärikalt. Aga kuna tegu on siiski noortega, ei hakka me kedagi karistama, sest kuidas muidu õpitakse, kui mitte läbi vigade. Nüüd aga,“ direktriss tõstis üles valge paksust paberist ümbriku, mis oli kaunistatud kooli vapiga. „Siin sees on tänavuse aasta balli parima paari nimed. Et kõik selge oleks, siis parim paar ei saa ülejäänud aasta erikohtlemist, vabastusti tundidest, nad ei saa torti lauale ega krooni pähe. Ainus, mis nad saavad on au ja etiketiõpetuses positiivne lisahinne.“

Rahvas naeris ning ka direktriss muigas, enne kui jätkas: „Parim paar võiks arvestada ka seda, et nende käitumisele on antud positiivne hinnang ja et nad võiksid samamoodi jätkata. Ka on see märge selleks, et vähemalt seltskondlikus mõttes võivad nad elus veel kaugele jõuda. Seega, ma palun vaikust ja palun ette astuda:“

Rahvas vaikis, ümbriku avamise rebin kostis üle saali ja direktrissi näppude vahele tekkis pisike valge paber.

„Grace Herb ja Taaniel von Erbach!“

Jasmini paremal käel oleva Grace'i rõõmukiljatust ei olnud tugevas aplausis kuuldagi aga tema säravat naeratust – justkui oleks tüdruk just Miss Universumiks kuulutatud – võis vägagi hästi näha. Taanieli naeratus ei olnud nii särav, kuid koos paarilisega lava poole minnes tegi ta siiski paar tantsupoognat ja suudles teda lõpetuseks suule.

„Valedele inimestele sai vist auhind antud,“ võis kuulda direktrissi pominat, spetsiaalselt mikrofoni suunatud.

Pool tundi hiljem hakkas rahvas saalist ära valguma. Üheks põhjuseks võis olla loomulikult ka see, et muusika keerati lihtsalt kinni ning niisama ei viitsinud seal suurt keegi
passida. Ja muidugi ootasid ka vanemad, kes tahtsid oma võsukesed juba autodesse pakkida ning minema sõita.

Ballil toimunu üle elavalt arutledes suundusid noored puhketubade poole. Hayley ja Jasper oleksid ka soovinud nendega liituda aga lennuvanem olemine kohustas neid saali koristama. Grace oli endiselt ülevoolavalt rõõmus ja keerutas end pidevalt ümber Taanieli, kuni poisil viimaks üle viskas.

„Lõpeta see keerutamine! Sa ajad mu hulluks!“

„Mitte et seal pikk tee minna oleks,“ pilkas Jan, ajades sellega Jasmini kõigepealt itsitama ja seejärel punastama, kui teised tema poole vaatasid.

Grace'i pilk oli eriti uhke, aga muutus kohe, kui ta oma kallima poole vaatas: „Ma lootsin, et sa tahad äkki meie võitu ka tähistada. Mu ema sõbranna tütar käib ka siin ja ta ütles, et ma võin julgelt pakkimiseks aega võtta, sest nad tahavad natuke veel jutustada. Söögisaal on täna ju poole üheni avatud. Mina pakkisin aga oma asjad varem ära, nii et äkki siis aitad sa mul aega veeta?“

Taanieli paha tuju kadus hoobilt. „Sellest küll ära ei ütleks.“ Poiss võttis Grace'i käe ning tõmbas ta klassidesse viivasse koridori. „Varsti näeme, turteltuvid,“ hüüdis Taaniel enne, kui täiesti nurga taha kadus.

Jasmini süda hüppas sees. Kas Taaniel teab midagi rohkemat, kui tema? Seega vaatas tüdruk ootusärevalt Jani poole. See oli siiski ju nende esimene kohting. Jan aga ei teinud teist nägugi ning kiirustas edasi, trepist üles.

„Jan, kuidas sulle ball meeldis?“ päris Jasmin, kui nad lennu puhketoani hakkasid jõudma.

„Norm oli.“

„Sulle meeldib siis väga tantsida?“

„Mulle meeldivad peod.“

„Millised siis? Diskod või sellised ballid?“

„Igasugused.“

„Sa käid palju pidudel?“ jätkas Jasmin pärides ja oleks kleidiäärele takerdunult peaaegu pikali käinud, kui Jan teda kiirelt toetanud poleks.

„Siin mitte eriti,“ ütles Jan seisatades. Nad olid Jasmini toauksest möödunud ja seisid Jani, Jasperi ning Taanieli toaukse ees.

Jasmini süda hakkas kiiremini taguma ning ta tundis puna näkku tõusvat, kui Jan seal lihtsalt seisis. Kas Jan kutsub ta tuppa? Jasper polnud ju seal ja Taaniel polnud seal. Või palub ta lihtsalt Jasminil tema tüdrukuks hakata? Või palub ta nende suhet saladuses hoida? See oleks küll nii põnev! Võib-olla pole neil üldse sõnu vaja, lihtsalt jalust nõrgaks võttev suudlus, nagu võib raamatutest lugeda. Ja eile oli Jasmin just kuumalt suudleva paari joonistanud – äkki ta ennustas tulevikku!

Ning siis samal ajal kui Jasmini mõtted oma radu käisid, Jan pöördus ning kergelt kummardades surus Jasmini põsele ühe kerge suudluse. Napilt „Head ööd,“ öelnud, avas poiss magamistoa ukse ja kadus sinna varjule.

Nüüd oli Jasmin see, kes lihtsalt seisis ning võidurõõmsalt sosistas: „Ta tahab mind.“ Tüdruk tõstis käe ja puudutas hellalt põske, mida mõni hetk tagasi olid puudutanud Jan Turneri huuled. Jah, täna oli see õhtu, kus ta sai Jani endale. Ikka veel kuumavat põske hoides kõndis – ei, hõljus Jasmin magamistuppa.

Taaniel
Nagu septembriski, oli Taaniel jälle esimene, kes kooli tagasi jõudis. Vähemalt nii avastas ta 4. jaanuari hommiku, kui ainsa õpilasena söögisaali jõudis. Jõulud olid tal möödunud sündmustevaeselt. Vanemaid oli ta näinud terve vaheaja jooksul kokku umbes kolm päeva. Algul oli ta isaga kahekesi, kui too 24. detsembri hommikul Londonist kohale jõudis. 25. detsembri varahommikul astus uksest sisse ka ema otse Pariisist ja jõulude esimese püha hommikusöögi suutsid nad koos süüa, väga sunnitud vestluse saatel. Vanemad küsisid stampküsimusi „Kuidas koolis läheb? Kas oled uusi sõpru leidnud?“ ja Taaniel vastas stampvastusega. „Normaalselt. Mhm.“

Pärast hommikusööki läksid nad kuuse juurde, mille olid ehtinud kaubamajast teenusena tellitud inimesed ja selle all laitmatult kaubamaja kingiosakondades pakendatud kingikarbid. Taaniel kergitas kulmu, kui ta need kiirelt üle luges. Viis tükki rohkem, kui eelmine aasta. Vanemate ilmselge püüe vähendada oma süütunnet seoses Taanieli internaatkooli saatmisega. Poiss rebis ilma erilise õhinata paberid ümbert. iPod ja uus iPhone, mida ta ei saa kumbagi kooli kaasa võtta. Kallis ehitud kell, mida ta nagunii ei hakka kandma, disainer triiksärgid ja uued pruunid nahkkingad, sobivad teisest kingipakist leitud heleda ülikonna juurde; mõned uued arvutimängud ja DVD-filmid, mis jäävad tema tuppa vedelema, sest ka neid ei saa ta kaasa võtta ja tohutu hulk komme, toodud eri riikidest, mida Taaniel kunagi pole eriti armastanud. Ainsad tõeliselt rõõmutegevad kingid olid tema jaoks lemmikautorite värsked teosed.

Vaadanud ära, kuidas ema ahhetas ja ohhetas – järjekordsete – briljantkõrvarõngaste üle ning isa kiitis kümmet uut erinevas värvitoonis siidlipsu, viskas Taanielil üle. Tal polnud vaja oodata, kuni vanemad tema tehtud kingituseni jõuavad – sest neid polnud – ja vabandades ent lõpmatu uudishimuga uute raamatute vastu, kadus ta oma tuppa.

Isa lendas tagasi Londonisse 26. detsembri õhtul, enne Taanielit kohmakalt õlale patsutades. Ema üritas hommikusöögilauas Taanieliga juttu alustada ja kui poiss erilist indu ei näidanud, karjus natuke ta peale, enne kui 28. detsembri õhtul Los Angelesse viivale lennukile istus. Järjekordne lapsehoidja/valvur saatis Taanieli kella 11ks magama. Poiss ronis aknast välja ja läinud ta oligi.

Koju – peale vanemate hüsteerilisi ja röökivaid telefonikõnesid ning lapsehoidja/valvur ähvardusi – naasis ta 3. jaanuari hommikul. Lahtipakkimata jäänud kohvri uuesti näppu haaranud, astus ta kelleski väljategemata autosse, et siis taas Delarani jõuda.

Kuid ega tal siingi paljut teha polnud. Õpetajatega võis ju viis sõna juttu ajada, ent seejärel pages Taaniel lennu puhkeruumi, et keskööl magama kobida. Veidi ebaviisakas äratus, uksepaugatus, tabas teda hommikul kell üheksa.

„Tsau Taaniel!“ Jasper oli tagasi kooli jõudnud ning säras üle näo.

„Tsau. Magada ka ei lasta?“

„Ei. Kus sa sellega. Keri üles, tee midagi kasulikku.“

Taaniel lükkas teki pealt ära. „Egas midagi siis. Kui mind juba nii vara üles peksti ja lausa lennuvanem käsib midagi kasulikku teha, ju siis tuleb midagi teha ka.“ Noormees tõusis püsti ja kõndis bokserite väel kapini. Sealt otsis ta välja pikad dressid, tossud ja helekollase t-särgi.

„Eee... sa lähed jooksma?“ päris Jasper pisut uskumatul ilmel.

„Mhm,“ mõmises Taaniel särki selga tõmmates. „Praegu ei tohiks väljas kedagi olla ka, kui kõik taaskordse sissekolimisega ametis on. Sa ei soovi tulla?“

Jasper raputas ägedalt pead. „Jooksmine pole minu teema.“

„Eks ise tead,“ vastas Taaniel õlgu kergitades. Tossupaelad tugevalt kinni tõmmanud, viipas ta uuele toakaaslasele käega. „Pärast näeb siis,“ avas ukse ja astus välja.

Taaniel väljus esimese korruse väikesest tagauksest, mis oli ühe nurga taga peidus ja kaetud samasuguse tapeediga nagu muu sein. Tõenäoliselt oli või on see siiani kasutusel teenijate uksena, arvestades selle varjatust ja kitsast treppi. Otseloomulikult võis see olla ka aadlidaamide ja härrade armukestele mõeldud salatee, kuid siis alanuks see tõenäoliselt mõnest toast, mitte koridorist.

Välja jõudes kuulis noormees lossi eest kostvat suminat, millest eraldus rõõmuhõiskeid, naerulaginat ja valjemini lausutud sõnapaare. Tänades end selle avastuse eest, astus Taaniel väikesele jalgteele, mis viis metsa sisse. Vahepeal oli puude vahelt ka lossihoonet paista, et tõenäolisemalt käänles ja väänles rada lihtsalt metsa sees.

Pool tunnikest hiljem oli Taaniel sörkides käänulise raja teise otsa jõudnud ja silmas nüüd lossi teist külge. Ootamatult kuulis ta aga kahe inimese küllaltki valju vestlust. Taaniel seisatas ja toetas hingeldades käsi põlvedele, samas pooleldi tahtmatult hääli kuulates.

„Saa aru, ma tahan siin ka uusi sõpru leida,“ ütles tüdruku hääl.

„Aa, samamoodi uusi sõpru nagu bussis selle blondi kutiga?“ küsis poisi hääl, mis tundus kõla järgi üsna tige olevat.

„Oh issand jumal. Ega jälle ometi sa Jasperi pärast ei soiu? Kas mul ei või siis vastassoost sõpru olla?“

„Olen ma seda keelanud?“

„No seda sa teed ju praegu!“

Taaniel muigas. Samara ja Manson oma järjekordse pubekatüliga. Ta ei viitsinud kunagi tüdrukul keelata vastassoost sõpru omada. Kui talle tundus, et tema tüdruk saab liiga lähedaselt mingi muu poisiga läbi, kõndis Taaniel minema. Ja alati tüdruk järges. Seega, polnud mingit mõtet stseeni korraldada.

Taaniel valis uue raja, mis viis metsa, keskendus hingamisrütmile ja paarkümmend sekundit hiljem oli ta juba unustanud lähedusest kostnud vaidluse.

Raja lõpus ümber pööranud ja tagasi jõudnud, oli Taaniel viimasel sirgel, kus ta peatus korraks ja hüples natuke, et lihaseid lõdvestada. Läheduses murdus oks ja Taaniel pööras kiirelt pead, kuna muud aga sellele ei järgnenud, kummardus noormees ette, võttis hoogu ja startis viimaseks sprindiks.

Kivipostid vahetult enne treppi olid tema finišijooneks ja nendele liginedes, lisas noormees veel kiirust, et viimnegi jõud kasutatud saaks.

Kivipostidest nelja-viie meetri kaugusel olles kuulis ta kõrvalolevast raagus ning lumekirmega kaetud sirelipõõsast raginat ja enne kui ta reageerida jõudis, oli ta kellelegi otsa jooksnud ja lendas maaliliselt murule. Inimene, kellega ta kokku oli põrganud, karjatas heledalt.

Viis sekundit hiljem oli Taaniel püsti karanud ja vaatas ehmunult mustade pikkade juustega tüdrukut, kes hetkel maas lamas ja poisile sama rabatult otsa vaatas.

„Oi andke andeks, tõesti ma ei näinud,“ sai Taaniel hetkega šokist üle ja sirutas Samarale käe, et teda püsti aidata.

Näost valge neiu ulatas Taanielile mustaks lakitud küüntega käe ja lasi end püsti tõmmata. „Tõesti, palun palun vabandust, ma ei teadnud, et siin inimesi käib,“ vabandas Taaniel veel enam.

Samara vaikis, neelatas ja vastas siis: „Pole hullu. Ma – ma oleksin pidanud isegi tähelepanelikum olema.“

Kostis uus ragin, Taaniel vaatas uuesti sirelipõõsa poole ja avastas, et nüüd tormas sealt välja näost punane Manson. Tema tumepruunid silmad olid vahtisid Taanieli ja Samara vahele.

Samal hetkel taipas Taaniel, et hoiab endiselt tüdrukul käest kinni. Nüüd lasi ta kiirelt lahti, astus sammu tahapoole ja naeratas noormehele, kes nägi välja kui alamõõduline ründevalmis pull.

„Mis... siin... toimus...“ päris ta urinal, nähes silmnähtavalt vaeva, et end taltsutada. Samara, kes siiani oli üksisilmi Taanieli vaadanud, liikus nüüd kiirelt võõra poisi kõrvale, pani talle käe ümber ja ütles rahulikult: „Ma koperdasin ja ta aitas mind püsti.“

Noormees puhises edasi. „Selline see välja küll ei näinud.“

„Aga oli nii. Ma jooksin ja vaatasin, et Samara on komistanud,“ läks Taaniel valega kaasa.

„Vaata et sa ei valeta, von Erbach.“ Manson pööras kannapealt ringi, haarates kaasa ka tüdruku. Kivipostide vaheliset trepist alla kiirustades, heitis Samara üle õla ühe kiire pilgu ja naeratas, enne kui tema kallima poolt lausutud sõnad sundisid pilku tagasi pöörama.

Taaniel naeratas kergelt vastu ja raputas seejärel pead. Kaua Samara suudab sellist käitumist taluda. Vaeseke. Ausõna!

Taaniel jõudis tagasi lossi ja esimese asjana läks wc-sse, et sealsest kraanist paar lonksu võtta. Nüüd oli koolimaja pigem mesilastaru kui vaikne õpihoone, nagu veel eile õhtul oli olnud. Kraanikausile toetudes vaatas ta korra peeglisse. Ta oli üks neist õnnelikest, kelle nägu ei läinud jooksmisel punaseks nagu vähk. See oli endiselt majesteetlikult heledat karva, higi leemendas vaid otsmikul ja kaelal. Lühikeseks lõigatud kastapruunid juuksed olid pidevalt hooletus, kuid kenas soengus ning smaragdrohelised silmad lisasid tema pilgule vaid võlu. Taaniel pühkis wc-paberiga suurema osa ära, otsustades toast rätiku võtta ja siis pesuruumi dušši alla minna.

Kas Samara ja Manson mitte eelmises osas lahku ei läinud? Või ma sain lihtsalt valesti aru.
Mm ja Jasper on ju siiski veel endine toanaabet Taanielile, mitte uus..

Ja huvitav miks Taanile peale jooksu ei venitanud.. :)

Taanielil on nii ägedad lihased, et ta ei pidanud venitama Sama ja Mansoni kohta tuleb järgnevates peatükkides selgitust :)

Ma ei ole siia vist kirjutanudki, aga et sa teaksid, siis ma olen kõiki osi lugenud ja mulle meeldib see lihtsalt tohutult. :) Mul on viimasel ajal nii vähe aega, et jõuan ainult heade juttude uued osad läbi lugeda ja peangi jooksma juba.

Mis tuletab meelde, et ma mäletan seda osa eelmisest Delaranist.

Mõni sõna tegelastest ka... Samara on üsnagi minu moodi, arvan ma. Ja ma ei kannata seda, et ta Mansoniga käib. Nad oleksid Taanieliga palju parem paar. Ja Taaniel on selline perfect, veidi upsakas küll, aga elab üle.

Ma katsun teinekord jälle sulle siia kirjutada. Sest loen ma alati. Ja mis siis muud kui ruttu uut! :):)

Aitäh Dragomira Õnneks neid eelmise variandi osasid hakkab vähemaks jääma, mida aasta edasi neil läheb

Samara
„Mida see nüüd tähendama pidi?“ raevutses Manson, kui nad jõudsid Taanieli kuuldeulatusest välja ja seisatas järsult, tõmmates ka Samara seisma.

„Ära pigista mu kätt,“ vastas Samara ja rapsas käe lahti. Manson haaras tüdrukul kohe piha ümber kinni. Nüüd küll õrnemalt, et Samara jälle end lahti ei kisuks.

„Te hoidsite käest kinni! See pole ülesaitamine!“ süüdistas Manson, kui Samara uuesti kõndima hakkas.

„No issand jumal! Ta oli just mu püsti aidanud. Mis ta oleks pidanud kohe mu käest lahti laskma, kui ma kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemale kerkisin?“ tõstis nüüd ka Samara juba pisut häält. Miks kuradi pärast pidi Manson alati üle reageerima? Ega ta ju maas Taanieliga ei aelenud. Kuigi, kui nüüd Samara korraks tagasi mõtles, siis pidi ta endale sisemuses tunnistama, et egas tal midagi selle vastu eriti olnud poleks.

„Sa ei pea ju kutist kinni hoidma, nagu ta oleks su ainus pidepunkt siin elus!“ jätkas Manson, õndsas teadmatuses Samara mõttekäigust.

Häiritud Samara lükkas Mansoni käe enda ümbert ära. „Mis ma oleksin siis pidanud seni maas lamama, kuni sa kohale jõuad ja mind üles aitad?“ päris tüdruk mürgiselt, ristas käed ja kiirendas sammu.

Manson vaikis. Ta ei osanud midagi vastata. Selle asemel sättis ta oma sammu Samara omaga ühte, kui nad tagasi lossi ette kõndisid. Sinna olid jäänud veel vaid paar õpilast, kes varahommikust ilma nautisid. Manson võttis Samaral käest kinni ja koos kõndis paar lossi.

Samara vahutas sisemuses. Nad olid jõulude ajal Mansoniga kohtunud, et üle rääkida see tüli, mis neil jõulupeol olnud oli. Manson oli lubanud, et ta muutub ja ei armukadetse enam nii palju. Väitis, et saab aru, kuidas see Samarat häirib ning muidugi ta usaldab tüdrukut – ei ole mingit põhjust, miks tüdruk teda petma peaks. Ehk siis teoorias kõlas Samara kõrvade jaoks kõik hästi. Praktikas aga... Nad polnud nüüd veerand tundigi tagasi Delaranis olnud, kui poiss jälle alustas. Puhketubadeni jõudes oli tüdruk päris rõõmus, et ta Mansonint lahti sai, isegi kui see tähendas üksinda oma kohvri toani vedamist.

„Samara!“

Jasper kõndis talle lehvitades vastu ja haaras küsimata tüdruku kohvri enda kätte. „Kuidas vaheaeg oli? Sa kadusid peale jõuluballi kuidagi nii järsku ära“

„Ahh, rahulik. Perega lihtsalt. Veidi kingitusi ja ega palju polnudki võimalust niisama istuda.“

„Suhteliselt sama siin. Kuigi ausalt öeldes, ma täitsa ootasin kooli tulekut.“

Poiss kõndis koos kohvriga kiirelt, justkui oodates, et Samara juba kohvri maha paneks ning et nad saaksid põhjalikumalt vestelda.

„Ma ei tea, ma väga ei oodanud.“

„Ahhaa. Jama kuulda. Aga-„

„Jasper, anna andeks et ma sind katkestan, aga ma olen kuradi väsinud,“ segas Samara vahele, kui nad tema toani jõudsid. „Palun, räägime mingi muu päev. Ma tahan lihtsalt magada praegu. Mitte midagi muud.“

Poisi näole ilmus hetkeks solvunud ilme, kuid mitte kauaks. „Okei. Arusaadav. Aga homme jääb esimene tund ära. Aulasse on vaja minna. Dire räägib kevadistest sündmustest, annab kiire ülevaate.“

„Mhm. Mida iganes.“ Tüdruk avas ukse, taris kohvri sisse ning hoolimata pärastlõunasest ajast, tiris ta riided seljast ja heitis magama.

Kuna eelmine osa oli tegelikult häbiväärselt lühike ja tegevuste vaene, siis palun:

Taaniel
„Kutid, mis te unustasite, et täna jääb esimene tund ära? Me peame saali koguma.“ Juba täisvormi kandev tuppa astunud Jasper sulges toaukse vajalikust suurema pauguga, et voodisse sukeldunud toakaaslased üles ärkaksid.

Taaniel ei viitsinud küll eriti sooja teki alt välja pugeda, kuid 20 minuti pärast lõppev hommikusöök ei jätnud talle just eriti palju valikuid, kui pole soovi koriseva kõhuga lõunani kannatada ning ta ajas end istuli. Ringutanud ja laialt haigutanud tõusid poiss püsti ja kõndis kappi poole.

„Gaad, Taaniel. Pane midagi jalga äkki,“ porises endiselt teki all olev Jan ja keeras teise külje.

„Miks?“ küsis noormees kapiust avades. „Kõik oleme mehed ju.“

„Viisakust ja teistega arvestamist võiks ikka olla. Kõik see, mida meile siin õpetatakse, et muutuda korralikeks džentelmenideks võiks viimaks sinu pähe kah teed leida,“ ütles oma voodile istuma vajunud lennuvanem ja toetas väsinult pea kätele.

„Teistega arvestamisest rääkides,“ Taaniel tõmbas jalga riiulilt võetud mustad bokserid ja jätkas: „Kui sa kavatsed jätkata samamoodi nagu detsembris siis mida sa siin õpetama tuled? Sa ärkad hommikuti kell kuus ja õhtul magamistuppa tulles vajud kohe magama. Sa ei arvesta üldse enam minu ja Janiga: ei ärata meid üles, ei ütle vastuseid ette, ei laula unelaulu... Mitte midagi! Mis toimub, mees?“

„Täpselt!“ Uuesti näoga toa poole pööranud Jan ajas end istukile. „Kas sulle on naine tekkinud? Kui jah, siis miks meie alles nüüd teada saame ja kus kohtute, mul on uusi kohti vaja? Kui ei, siis kas sulle on mees tekkinud?“

Taaniel pöördus Jani poole. „Keda sa siis paned?“ küsis poiss üllatunult. Tema teada oli Jani viimane vallutus vahetult enne jõulupidu maha jäetud ja käis pool balli ajast nutetud silmadega ringi ja piidles mõrvava pilguga Jasmini ning nüüd polnud nad veel päevagi koolis olnud. Jasper aga raputas pead: „Praegu pole oluline, keda ma panen vaid oluline on see, keda Jasper paneb.“

Taaniel kehitas õlgu. Janilt saab ta kogu info nagunii kätte, kui ta tahab ja seega vajas tähelepanu nende lennuvanem, kes parasjagu kooliasjad kätte võttis ja toast väljuma valmistus.

„Nii,“ Taaniel toetas parema käe seinale, et Jasper mööda ei saaks, kuid poisil polnud tuju mängida: „Lõpetage ära, tõsiselt. Mul ei ole meest, mul ei ole naist, keda ma panen ja ei taha ka hetkel endale kedagi. Ma õpin ja täidan lennuvanema kohustusi,“ selgitas Jasper.

„Nii palju on sul neid kohustusi?“ küsis Taaniel kahtlevalt. „Hayleyl on küll aega niisama lulli lüüa. Vahetundidel ei istu sa kuskil ja puhketoas ka sind pole.“

„Hayley on Hayley,“ vastas Jasper lihtsalt. „Kas ma saaksin nüüd palun minna?
Mõni ei taha ega tohi aktusele hiljaks jääda.“

„Ah, okei.“ Taaniel andis alla ja võttis käe eest. „Huvitav, mis tal on. Niisama ju keegi töönarkomaaniks ei hakka?“ mõtiskles Taaniel paar minutit hiljem lipsusõlme tehes.

„Ei tea, ei huvita ka nagu. Võib-olla sai korvi, võib-olla ongi gei või mida iganes,“ kostis tagasi teki alla vajunud Jan.

Kahe sõbra vahel valitses vaikus, kuni Taaniel täielikult riides oli ja väljuma hakkas: „Sa siis ei tule?“

„Ei viitsi. Tunni alguseks ehk ärkan.“
Taaniel kehitas õlgu. Jan teab, mis Jan teeb. Peaasi, et teda välja ei visata. Kaks sekundit pärast väljumist tuli Taaniel uuesti tuppa: „Keda sa paned?“

„Jennifer, kolmandast lennust,“ pobises Jan teki alt.

Viisteist minutit hiljem istus Taaniel kooli saalis. Ühel pool teda istus Grace ja teisel pool Samara. Viimase kõval oli loomulikult ka Manson. Direktrissi kõne algust oodates, jälgis Taaniel igavuse eemalepeletamiseks kahe tüdruku käitumist.

Grace lobises pidevalt sõbrannadega, siis sosistas ta Taanielile midagi, millele poiss tähelepanu ei pööranud, libistas sõrmedega üle kallima reie ja otsis tema kätt, kiheles ja sättis – nagu istuks sipelgapesas.

Samara polnud mahaistumisest saati asendit muutnud. Tema ainsad sõnad olid Taanielile ja Grace'ile mõeldud tervitussõnad ning tema rohelised silmad püsisid liikumatult vastasseinale kinnitatud kooli vapil.

„Preili Soul.“ Taaniel liigutas õrnalt oma küünarnukki, nii et see riivas Samara oma.

„Jah, von Erbach.“ Samara ei liigutanud oma küünarnukki.

„Kuidas teil läheb?“ jätkas Taaniel ja märkas, et Mansoni käsi liikus justkui muuseas
Samara käsivarre peale. Taaniel muigas, nii vähe oligi siis selleks vaja, et teine juba kartma lööks.

„Võiks paremini minna.“

„Mis siis valesti on, preili?“ Taaniel suurendas mure osakaalu oma hääles, kuid ta rääkis nüüd vaiksemalt, et Manson võimalikult vähe kuuleks.

„Liiga palju,et rääkimiseks aega leida ja liiga vähe, et üldse mainida.“

„Aga ehk jagaksite natukenegi, ma palun teid.“

„Ma kahtlen selles sügavalt.“ Samara hääl oli kõrk ja kauge ning ta pidas endiselt koolivapiga jõllitamisvõistlust.

„Miks nii?“

„Aga miks mitte?“

Taaniel kortsutas kulmu ja tõmbus tagasi. Tüdruku sarnasus imeilusale kivikujule hakkas teda juba tsipake häirima. Hetke mõelnud, lõi talle ka sobiv lahendus pähe ja poiss vajus tagasi oma toolile. Nüüd liigutas ta vasakut kätt, et see maandus Grace'i põlve peal.
Tüdruk pööras talle koheselt tähelepanu: „Jah, kallis?“

„Ei, ma niisama,“ ütles Taaniel magusalt ja põimis oma sõrmed tüdruku omadega. Grace naeratas säravalt ja suudles kallimat. Seejärel pöördus ta tagasi sõbrannadega rääkima. Silmanurgast märkas noormees, et Samara oli asendit muutnud ja vaatas nüüd oma jalgu – eesmärk täidetud.

„Khm,“ kostis samal hetkel saali eesosast. Helesinisesse kostüümi riietunud direktriss oli viimaks püsti tõusnud ja valmistus kõnet pidama.

„Tere hommikust, õpilased. Mul on ääretult hea meel teid kõiki, või noh peaaegu kõiki, siin näha. Loodetavasti oli teie talvine vaheaeg meeliülendav ning kosutav, sest uus katsumus – kevadsemester – on algamas. Kuid koolielu ei tähenda ainult töörügamist, vaid ka meeldivat ajaveetmist. Sügisel toimus meil paar üritust, et pakkuda teile ka meelelahutust ja ma võin kinnitada, et kevad pole selle poolest tagasihoidlikum. 28. märtsil toimub meil lihavõtetevaheaja eelne tantsuõhtu. See pole niivõrd formaalne kui sügisball ega ka jõuluball. Lihtsalt üks meeldiv ajaveetmine. Kevadpeol kontserte ei ole. On tantsimiseks mõeldud muusika veidike snäkke ja võimalus kevadväsimusele lahendust leida. Aitäh! Võite minna!“

„Selle pärast pidimegi end välja vedama?“ nurises Taaniel valjult, kuid siis tabas ta Hesteri pilgu ning kui lennukaaslane talle säraval naeratas, kerkis poisi näole irve. Kevad ei tulegi ehk nii igav.

Mul on arvutil venekeelne režiim peal, nii et ma kirjutan kõigepealt Google'i tõlki ja kopeerin siis kõik siia. (Mis on külallaltki nõme töö, aga ma tundsin vajadust midagi lõpuks kommenteerida ka, sest tavaliselt ma seda ei jõua.)

Seega tahtsin mainida, et eelmist varianti ma väga ei mäleta, mis pole ka suur ime arvestades seda, et minu mälu piirdub eelmise nädalaga. Haugimälu, või kuidas öeldakse.
Manson on kahtlane. Samaral võib ka elu olla, natuke ego on seda keelata. Seps ongi mu lemmiktegelane hetkel Samara, kuigi ma ei saa aru kuidas ta suudab Mansonit taluda.
Ja Jasmin on natuke liiga enesеkindel, ehk tahaks juba teada saada mis edasi juhtub. :)

P.S: Mulle meeldib see, et osad tulevad nii kiirelt. Alati, kui ma arvutisse saan on uus osa olemas. :)

Aitäh kommentaari eest =) Ma seni saan osasid panna regulaarselt, kuni jah, kenasti olemas on. Kuskil pool on veel olemas, siis on kooliaasta maikuu alguses ja ma peaksin edasi kirjutama Ma loodan millalgi aega ka leida selleks xD

Samara
„Samara!“ Hayley trügis tüdruku kõrvale ja rabas Samara käest paberilehe, mille Jasper neile just enne aktuse algust jaganud oli.

„Teil on päris jõhker ajakava,“ nentis Hayley.

„Kas teil siis ei ole nii palju?“ küsis Samara üllatunult, vaadates isegi tähelepanelikult oma tunniplaani.

„Enam küll mitte. Muidugi, esimene aasta oli meil ka sama palju. Õpetajate sõnul on see vajalik selleks, et igaüks leiaks oma ala, millele järgmise kahe aasta jooksul keskenduda. Kui on vähem aineid, on raskem valikut teha.“

„Sa tegid õige valiku?“ päris Jasper.

„Praegu tundub küll. Ma valisin keelesuuna ja ei tundu väga igav olevat. Raske on, aga ma olen kindel, et see tasub tulevikus ära.“

„Aga sul on siis neid keeletunde mitukümmend korda nädalas?“ päris ootamatult nende kõrvale ilmunud Jasper huvitatult.

„Mitte päris. Meil on lihtsalt vähem tunde ja näiteks füüsikat – jumal tänatud – mul enam pole. Samas, see aasta teil kodutöid põhimõtteliselt pole. Aasta lõpus tuleb teil küll ühes aines uurimistöö teha, ent muidu te eriti tundidevälisel ajal õppetükkidele pühenduma ei pea.“

„Nagu meil oleks eriti tundidevälist aega,“ turtsatas Samara, vaadates täistuubitud päevasid.

„Nohjah, oleksin pidanud vist kohe lisama, et targad ei pea muul ajal õppetükkidele pühenduma,“ ütles Hayley ja naeris kõlavalt, kui Samara teda tõukas.

„Einoh, aga meil pole ju väga vaba aega. Täpselt sama mis sügisel, ainult paar ainet on muutunud! Vaata ise, tunnid algavad kaheksast ja lõppevad kella neljast. Ja teisipäeviti ning neljapäeviti lausa pool seitse!“ ahhetas Samara ja ulatas tunniplaani Jasperile. „ning meil on ainult kolm vaba tundi nädalas, lisaks veel laupäeviti kaks tundi. Ning kokkamine?!“ Jätkas tüdruk nördinult. Ta ei olnud enne tunniplaanile niivõrd täpset tähelepanu pööranud.

„Nah. Praegu vaatad küll, et päev on täis nagu Raimond peopäeval, aga sügisel oli ju sama tunne. Ja kui asi toimima hakkas, avastasid end pidevalt paberile sirgeldamas ja kellahelinat ootamas,“ nentis Hayley.

„Tjah, aga mis me nüüd edasi teeme?“ päris Samara, kui õpilastesumm vestibüüli jõudes lahtuma hakkas ja nad seisma said jääda.

„Kell üks peaks lõunasöök olema,“ ütles Hayley ja heitis pilgu pisikesele käekellale, mis tal paremale käele oli kinnitatud. „ning sinna on veel umbes-täpselt neli tundi aega.“

„Oeh ja seni? Ma tõesti ei viitsi tagasi tuppa minna,“ ohkas Samara. „Laura ja Rachel ainult lobisevad oma teemadel ning Jasmin passib nagunii nurgas ja joonistab.“

„No aga kus Manson on?“ küsis Jasper.

„Ma ei tea, vist oma sõpradega kuskil. Kadus ära mu kõrvalt, kui välja hakkasime tulema.“ pakkus Samara.

„Heh, vist mitte,“ ütles Hayley ja noogutas aulasse viiva koridori poole. „Ehk on tal mõni idee, mida teha,“ lisas Hayley, kui Mansonile neile lähemale jõudis.

„Hei,“ tervitas poiss ja sammus kiirelt Samara kõrvale. „On teil mõningaid ideid, mida teha?“ päris Manson, kätt Samarale piha ümber sättides.

„Noh, tegelikult me lootsime, et ehk on sinul mingi idee pakkuda,“ vastas Samara ja vabastas end sama õrnalt poisi embusest ning haaras selle asemel Mansonil käest kinni.

„Jah, sina kui aastakese kauem siin olnud,“ torkas Jasper vahele.

„Selle valemi järgi peaksin mina ka ju ideid pakkuma,“ muigas Hayley.

„No sina oled erand, sulle on andestatav,“ vastas Samara sõbrannale ning pöördus siis Mansoni poole: „Seega?“

„Ma tahaks tegelikult toas natukene asju lahti pakkida. Päraslõunal algavad loengud. Pole mõtet end kuskile kaugele sättida,“ ütles Manson.

„Härra on otsustanud,“ pomises Samara vaikselt Hayleyle, kui nad trepi poole suundusid. Hayley itsitas vastuseks.

Kuna on sõbrapäev ja eelmine Samara ning see osa lühikesed siis palun lubage esitleda: uus Taanieli osa ja uus Samara osa.

Taaniel
„Ilusad juuksed,“ ütles Taaniel ja keerutas järjekordse salgu helepruune lokkis juukseid näpu ümber.

„Ilusad jah aga ürita neid kammida,“ turtsatas tüdruk vastu, surudes end tihedamini vastu Taanielit.

„Einoh, ilu nõuab ohvreid. Ja mulle tundub, et sina oled neid ohvreid vist rohkem kui küll toonud,“ jätkas Taaniel samavõrd magusal häälel. Poiss teadis täpselt neid nuppe, millele on vaja vajutada, et võita tüdrukute südameid ning praegu vajutas ta neid nuppe nagu maailma parim pianist vajutab klaveri klahve. Täpselt nii nagu klaveri elevandiluust klahvide õigel vajutamisel voolab muusikariistast välja imekaunis meloodia, suutis Taaniel komplimentidesümfooniat dirigeerida. Siiani polnud ta kordagi ka kakofooniat kuuldavale toonud.

„Oi, aitäh,“ vastas Grace naerda lõkerdades ning vaatas Taanieli smaragdrohelistesse silmadesse. „Selliseid huvitavaid komplimente polegi mulle eriti tehtud,“ jätkas tüdruk, kaval läige silmis.

„No keegi pole öelnud ka, et ma tavaline olen.“

„Eiei, seda kindlasti mitte. Sa oled totaalselt, täielikult erinev. Kohe, kui ma sind nägin, siis tundsin, et sa pole tavaline rikkurite võsuke, kes siia eksikombel sattunud on,“ lausus Grace, õndsas teadmatuses, et Taaniel just eksikombel oligi siia sattunud, kuid poiss ei vaevunud tema eksiarvamust parandama.

„Preili Herb, kas siis just sedalaadi meelitamist on siis vaja?“ päris Taaniel kergelt kulmu kergitades.

„Aga ikka, noorhärra von Erbach. Muidu unustad ehk ära, kuivõrd eriline sa oled.“

„No ma ei tea,“ vastas Taaniel ja pööras pilgu toanurka, justkui ta tunneks piinlikust sääraste komplimentide üle.

„Ah, mis siin ikka aega raisata. Elu on lühike, noorus on veel lühem,“ ütles Grace sõrmedega mööda Taanieli kaela tõmmates.

Taaniel naeris ning tõmbas Grace'i endale peale.

„Ou Taaniel, võib tulla?“ kõlas vali hääl täpselt siis, kui Taanieli ja Grace'i huuled millimeetri kaugusel olid. Taaniel langetas pea padjale ning lausus valjult vastu: „Ega kui ma ütleksin, et ei või, tuleksid sa ikka.“

„Selles on sul paganama õigus,“ nentis juba oma voodini jõudnud Jan. „Tere Grace,“ ütles Jan tüdrukule korraks otsa vaadates ning heitis siis voodile pikali.

„Ma vist siis lähen, lõunasöök ka varsti,“ ütles Grace naeratades ning tõusis Taanieli voodilt.

„Ooei, turteltuvikesed, ärge ennast minust häirida laske!“ ütles Jan stoilise rahuga lage passides.

„Ei lasegi,“ vastas Grace nipsakalt ning kummardus alla, et Taanieli huultele lõpuks üks suudlus suruda. „Kuid üks korralik preili peab end enne lõunasööki korda seadma,“ heitis Grace enne õla, enne kui toast väljus.

Jan turtsatas. „Üks korralik preili ei amele sinusuguse lontrusega.“

„Peaks nõustuma,“ ütles Taaniel ning sättis käed pea alla toetuseks.

„Viimaks sa tunnistad, et oled lontrus!“ ohkas Jan valjult ning püüdis naerma hakates kinni sinisetriibulise padja, mille Taaniel tema poole teele saatis.

„Ma nõustun siiski korraliku preili osaga,“ täpsustas Taaniel. „Täiesti ilmselge vale. Aga ega mulle pole kunagi korralikud illikukud meeldinud.“

„Otse loomulikult mitte, sa tahad keppi,“ vastas Jan muiates ja lisas kohe, nähes Taanieli pahurat nägu: „Noh, pole enam millegagi visata?“

„Mis, miks visata?“ Taaniel pööras üllatunult näo Jani poole. „Ega ilmset tõde ümber lükata saa.“

Jan möirgas naerda, seni kuni Taaniel teda ükskõikse näoga jõllitas.

Samara
Samara istus kolmanda korruse koridori aknaorvas. Ta oli valinud täpselt sellist orva, mis asus koridori lõpus ja kuhu keegi ei tulnud, sest koridoris käivad õpilased suundusid pigem söögisaali poole.

Pika musta seeliku alla peitunud jalad oli tüdruk tihedalt vastu end tõmmanud, ning ka kätega veel ümber põlvede kinni võtnud. Tugeval tammepuust aknalaual istudes silmitses neiu puid, mis tõusva tuulehoo käes liikusid ja ta nuttis. Õigemini, seda vist ei anna nutuks nimetada, kui üksik pisar mööda põske alla veereb. See on vist lihtsalt kurbusehetk. Kuid miks? Samara ei tahtnud endale seda tunnistada, nagunii tuleb tal kohe püsti tõusta, Jasperiga nalja teha, Mansonil käest kinni võtta ja ehk hiljem, siis kui ta maha rahunenud, Hayleyga rääkida. Ja kõik see tegevus, mis järgneb paari minuti pärast, on selline tegevus, kus pole kohta pisaratele, mis mööda valge puudriga kaetud põske alla veeredes jälje
jätavad.

Samara pühkis pisara, õrnalt et mitte tumedat silmameiki laiali ajada ning toetas veel kord vastu tugevat kividest seina. Ega kõik saab korda, kindlasti saab. Varem või hiljem.

Noruspäi koridore mööda minnes, et jõuda teisel korrusel paikneva füüsikakabineti juurde, sai talle selgeks, et ta ei teadnud isegi, miks tal masekas peal on. Äkki oli asi selles, et ta nägi hommikul vägagi lähedaselt aknaorvas tutvust teinud Taanieli ja Grace'i? Kuigi ta seeliku kahinal kadus, oli neiu kindel, et Taaniel nägi teda. Ja poiss muigas.

Ka hommikusöök polnud just parimate killast. Toit oli okei – kaerahelbepuder, kohv ja praemunavõileib. Asja keeras halvaks Manson. Kohe, kui ta Sami nägi, tormas poiss kohale ning hakkas uurima, kuidas tal öö möödus ja mida ta unes nägi, samal ajal Sami emmates. Kas Manson ei saanud siis tõesti aru, kui vastukarva see Samarale oli? Kas tõesti oli ta nii kiirelt suutnud ära unustada jõulude ajal toimunud vestluse?

Lõpuks laua taha istunud, kühveldas ta magusa pudru nii kiirelt sisse, kui suutis, et väite samasuguse stseeni kordumist pärast hommikusöögi lõppu ja enne tundide algust.

See oli ka põhjus, miks Samara end nii vara klassi ukse tagant istumas leidis.

Tüdruk toetas pea põlvedele ja sulges tumeda lauvärviga ülevõõbatud silmad. Ehk saab ta hetkegi oma segaste mõtetega rahus olla.

Kümme minutit enne tunni algust segasid Sami omaetteolekut mõtetega kerged lohisevad sammud. Tüdruk tõstis järsult pea ja vaatas liginevat õpetajad.

Helda Stuart oli pikka kasvu ja kõhn naisterahvas, meenutades üpriski palju lambipost. Tema juuksed olid lõigatud poisipeaks ning värvitud ebaloomulikku brüneti tooni. Seljas oli tal hetkel helesinine pükskostüüm ja nagu Samara Hayleylt kuulnud oli, siis
vahetus läbi aasta kostüümi värvus aga mitte kunagi tegumood.

Ninapidi paberitesse süvenenud õpetajanna heitis Samarale vaid ühe pilgu, enne kui harjumatult suure rauast võtmega ukse avas ja klassiruumi kadus.

Samaras ohkas jällegi ja tõusis püsti. Klassiruum oli piklik, kolm rida kaheseid pinke. Õpetaja laud asus kõrgemal poodiumil ja oli tavalise lühikese laua asemel hiigelpikk, ulatudes akna alt peaaegu et ukseni. Õpetaja Stuart istus juba oma sinaka kattega toolil ning kirjutas midagi paberipatakasse. Samara heitis valiva pilgu üle klassi ja maandus uksepoolse rea teises pingis.

Koti hooletult lauale visanud, istus ta rätsepaistes toolile ja vajus lauale, suundudes tagasi nende mõtete juurde, kus ta oli olnud ukse taga istudeski.

„Mine vali koht, ma räägin temaga,“ kuulis Samara Jasperit pomisemas ja teadis kohe, kes see „tema“ on.

„Kõik ok?“ küsis Jasper Samara kõrvale istudes. Tüdruk oli kühmus, nagu teda vaevaks mingi hiigelsuur mure, kuid Jasperi küsimusele ta ei vastanud, isegi ei liigutanud end.

„Sam?“ Jasper puudutas õrnalt neiu õlga. Sam istus toolil eemale, pead tõstmata ning Jasper tõmbas käe otsekui kõrvetada saanult tagasi.

„Mine ära,“ pomises Samara, andes lõpuks märku, et ta tajus poisi juuresolekut.

„Misasja?“

„Ma tahan mõelda. Ma ei saa mõelda, kui sina siin istud. Mine minema,“ kähvas Samara vaikselt, kuid piisavalt tigedalt et Jasper võpataks.

Poiss tõukas end niimoodi püsti, et tool kolinal tagapoole lendas ja suutis vaevu nii palju talitseda, et rusikaga vastu lauaplaati ei virutanud.

„Mida iganes,“ sisistas Jasper ja kõndis tagasi Jimmy poole. Kui tüdruk ei taha tema abi, siis võib ta persse ka kerida.

Ooo... Jasper leidis lõpuks ometi selgroo üles...

Aega võttis, aga asja sai

Jasmin
Märtsikuu esimese neljapäeva kolmas tund. Jasmin kuulas parasjagu õpetaja Ackeli tutvustust mingi Dostojevski kuulsast romaanist „Kuritöö ja karistus“, kuid silmad vaatasid tal muidugi Jani kukalt, kes sobivalt otse tüdruku ees istus. Kui Jasmin õigesti aru sai, lehitses noormees maailmakirjanduse õpikut. Olles Jani igas tunnis jälginud, teadis Jasmin täpselt, et poisil pole vaja nähtavalt tähelepanu pöörata vaid ta võib tegeleda kõige muuga – matemaatikas vihikulehe sodimisega, inglise keele suvaliste arvutustega ja prantsuse keeles saksa keele meeldetuletamisega.

Tema arvamust kinnistas veelgi maailmakirjanduse õpetaja poolt Jani proovilepanek.

„Turner!“ tulistas õpetaja ja jalutas Jani pingi ette, lootes poissi ootamatult tabada: „Palun nimeta mulle kolm tegelast suurepärasest raamatust „Kuritöö ja karistus“.“

„Raskolnikov, Razumihhin ja Sonja,“ luges Jan tuimalt ette, tõstis vaid korraks õpetaja poole pilgu ja pööras seejärel tuimalt uue lehekülje. Jasmin ohkas võlutult, teenides sellega kõrvalistuvalt Prantsusmaa diplomaadi tütrelt Tamaralt hukkamõistva pilgu.

„Tubli!“ Ackel kergitas kulme ja suundus tagasi tahvli ette, kuhu ta oli teinud kolm ringi, kahe sees kirjas Raskolnikov ja Razumihhin ning kolmas tühi. „Kuigi me pole veel Sonjat tutvustanud, on alati hea rohkem teada kui vaja,“ lausus õpetaja ja kirjutas kolmandasse ringi naistegelase nime.

„Jan! Jan!“ hüüdis Jasmin viisteist minutit hiljem, üritades sagivate õpilaste vahel pikka kasvu noormehele järgi jõuda.

Klassiukseni jõudes õnnestus tal lõpuks kuti triiksärgist kinni haarata, nii et Jan oli sunnitud seisma jääma. Samal ajal kui teised õpilased, mõned itsitades ja pilke saates, mööda trügisid pööras Jan ümber ja saatis näost õhetavale Jasminile tülpinud pilgu: „Jah?“

„Sa teadsid neid tegelasi, kuigi me polnud isegi veel neid arutanud.“ Jasmin rääkis ikka veel kiirelt ning hoidis Jani varrukast kinni. Poiss kergitas selle infokillu peale ühte kulmu, viitsimata küsimust välja öelda.

Jasmin punastas. „Noh ma mõtlen seda, et..“ tüdruk hakkas toppama jäädes alahuult näkitsema. Viimaks õnnestuks tal küsimus välja öelda: „Seda et, sa oled seda raamatut siis juba lugenud?“

„Jah.“

„Aga kuidas see oli siis? Äge? Soovitaksid mul, see tähendab teistel ka lugeda?“

„Ei tea.“

„Aga kes su lemmiktegelased olid? Ja parim koht raamatus? Ja-“

„Kuulge, tuvikesed, ma tahaksin ukse kinni panna?“ Mister Ackel oli oma asjadega valmis saanud ja hoidis ust avatult, et ka viimased kaks õpilast väljuksid.

Jan saatis õpetajale jälestusest tulvil pilgu, ent mahendas seda: „Mister Ackel, ma eelistan õpingutele pühenduda mitte keset kooliaastat tüdrukutega jahmerdada, selleks on aega küll ja küll,“ ütles ta jahedal toonil, kummardus kergelt ja lahkus.

„Tubli noormees,“ lausus õpetaja tunnustavalt ja Jasmin nõustus temaga valju ohke saatel. Hiljem oma tuppa jõudes ta peaaegu ei kuulnudki Racheli ja Laura lobinat. Selle asemel heitis ta kõhuli voodile ja võttis oma joonistusmärkmiku ette.

„Ma olin temaga ühes toas peaaegu kahekesi. Me rääkisime ja meile meeldis see!“ õhkas tüdruk mõtetes ja valis punase pastapliiatsi. „Talle meeldis see raamat ja ta ütles seda mulle. Ja ta soovitas seda lugeda! Ta tahab õpingutele pühenduda, seepärast ta vist polegi minuga suhelnud väga pärast balli aga täna ju suhtles. Vaimustav. Ta on nii tark. Varsti tuleb järgmine pidu ja seal oleme jälle koos. Meie kaks, meie kaks oleme koos.“

Naeratus näol lehitses Jasmin oma mustma märkmikku kuni jõudis pooleliolevale leheküljele ja jätkas käsikäes jalutava paarikese joonistamist.

Oh... Mul on Jasminist kahju. Sellest ei saa ju asja... Muidu oli hea osa. :) Ootan uut.

Taaniel
„Kallis,“ pomises Grace, ninaga Taanieli kurgualust hõõrudes. Kahekesi kooliümbruses jalutades olid nad sattunud talli lähedal asuva tiigi juurde, mis oli ümbritsetud tiheda hekiga ja täpselt tiigikaldal, munakividega kaetud pisikesel platsikesel oli raske malmpink, millele paarike end sisse seadis.

„Kallis!“ Grace tõstis pruunide lokkidega pea, mida ta täna oli kaunistanud valge lipsuga ja vaatas häiritult Taanieli rohelistesse silmadesse.

„Mida?“ poiss pööras pead, silmis pilk nagu ta oleks kuskil kaugel olnud.

„Sa ei kuulanudki mind!“ mossitas tüdruk, lükkas Taanieli käed enda ümbert ja tõusis istuli. Tema keha oli pingul ja selg imetlusväärselt sirge.

„Ma olin mõttes.“ Poiss järgis eeskuju ja tõusis samamoodi istukile, vastamata tüdruku põrnitsevale pilgule, mis lootis, et poiss hakkab kohe vabandust paluma ja ta oma kaissu tagasi tõmbab. Taaniel polnud selline. Kaugeltki mitte.

„Milles? Või kellest?“

„Eem..“ Taaniel kahtles hetkeks oma vastuses. Pulli pärast võinuks ta tõtt rääkida. Seda, kuidas ta mõtles tänasele füüsikatunnile, kus ta oli pahura Samara kaks korda naeratama saanud ja et see tekitas temas palju parema tunde, kui Grace'i naeratus. Või siis see, kuidas Taaniel vaba tunni ajal koos Jasperi, Jani ja klassiõe Hesteriga koolimaja peal ringi olid kolanud. Grace saanuks maruvihaseks, sest Hester oli pikk, tumedate juustega, sale, põhimõtteliselt modelli välimusega ja tagaselja kutsuti teda tulevaseks Grace'iks. Samas, praegu polnud Taanielil mingit huvi Grace'i maruvihaseks ajada. Koolinädal tuli ju ilusti ära lõpetada ja seetõttu valis Taaniel tsipake ohutuma tee: „eeee... sinust loomulikult kallis!“

Grace'i nägu täitis naeratus, ta võttis Taanieli käe ja sättis selle endale niimoodi ümber, et poisi näpud ulatusid tüdruku rinnale.

„Miks siis ainult mõelda?“ küsis Grace kelmikalt, limpsas keeltega üle huulte ja istus noormehele kaksiratsi sülle. „Tegeleme, siis võib mõelda,“ sosistas ta veel enne, kui Taanieli suudles.

Kell üksteist suudles Taaniel enne oma puhketuppa minekut Grace'i. „Head ööd.“

„Head ööd kallis.“ Grace muigas magusalt ja suudles veel korra kallimat. „Kordame seda.“

Taaniel viipas, andes märku et ta sai vihjest aru ja irvitus näol avas oma lennu puhketuppa viiva ukse.

Ja... puhketuba oli kottpime. Taaniel kergitas kulme, kuigi teadis, et sellel pole mingit mõtet. Ta ise teadis nagunii, et on üllatunud ja keegi ei olnud siin nägemas, et jagada noormehe üllatust. Huvitav, et juba nii vara kõik magama olid läinud, kuhu jääb melu, tšill ja kasvõi õppimine? Aga noh, uue semestri algus alles.

Ta lasi kulmud kaks sekundit hiljem alla ja kobas liikumist. Kodus harjutas ta vahepeal niisamagi silmad kinni liikumist, et mitte iga väikese asja pärast tuld põlema panna. Probleemid tekkisid ainult siis, kui vanemad või koduabilised ootamatult mööblit ümber olid tõstnud või kui Taaniel lihtsalt liiga purjus oli, et oma asendit maapinna suhtes õigesti hinnata... Muidugi, polnud ta siin veel nii kaua olnud, et mööblist ilma nägemismeele abita mööda laveerida ja seega – krahh!

Taaniel tabas täpselt tooli, mis omakorda põrkas vastu kappi. Poiss vandus, ja tõmbas tooli enamvähem õigesse kohta tagasi ja jätkas oma teekonda magamistubade poole.

„Aitäh,“ kõlas kahe kõrge raamaturiiuli vahelt, nii et isegi kui tuli põlenuks polnuks Taaniel ikkagi hääle omanikku näinud. Sisemuses tänas poiss siiski pimedust, sest siis ei olnud näha ka seda, et ta ehmatusest põhimõtteliselt õhku hüppaks. Aga samas, kes ei hüppaks kui hääl pimedusest sind tänaks?

„Eeem?“ Taaniel kobas käega õhus, kuni tundis tugitooli nahkpolstrit, kaks sammu hiljem ja millelegi otsa komistamata vajus ta sinna istuma. „Samara?“

„Mhm.“

„Miks sa mind tänad?“ päris Taaniel segaduses olles, ise ettepoole kummardudes, nagu istus vestluskaaslane tema vastas.

Tüdruk turtsatas, kuid ei lausunud midagi.

„Tõsiselt. Miks? Ma ei suuda meenutada ühtegi korda, millal sulle mõne teene olen teinud.“

„Füüsikatund?“ Samara hääl oli pilkav, kuid mahenes: „Sa viisid mu mõtted eemale.“

„Umm... Võta heaks siis. Ma arvan.“ Järjekordselt oli poiss tarbetult kulme kergitanud. Miks Samara sellise asja eest tänama peaks? Nagu, kas see pole siis loogiline, et sa üritad mossitava pinginaabri tulipunase huulepulgaga kaetud huuli naeratama meelitada. Aga ju siis mitte...

„Millelt ma su mõtted eemale viisin?“ Kohe kui poiss selle küsimuse ütles, soovis ta selle tagasi võtta, sest Samara ei vasta sellele. Ta teadis seda.

Puhketuppa sigines vaikus, vaid akna taga vahepeal vilisev tuul suutis seda rikkuda ning kumbki öösel üleval istuv õpilane ei söendanud seda rikkuda. Hääle järgi oli aru saada, et Samara kohendas ennast, kuid Taaniel oli pigem kivikuju – ta üritas isegi
oma hingamist vaiksena hoida, sest äkki siiski Samara on nõus rääki-

„Kell on palju.“ Samara lõhkus vaikuseniidi ja kerge patsatuse saatel asetas oma jalad põrandale. „Peaks magama minema.“

„Ee. Jah, sul on õigus,“ Taaniel peaaegu hüppas püsti, tundes ühtviisi kergendust sellest, et mitu minutit kestnud vaikus läbi sai ja samas ka kerget kahetsustorget, et Samara saladused Samara saladusteks jäid.

Veel aeglasemalt kui enne, kõndis Taaniel edasi magamistubade poole, kuni jõudis mööblirägastikust välja. Ukseavani jõudes ta seisatas ja vaatas tagasi puhketuppa, kust võis hea kujutlusvõime olemasolul esemete piirjooned avastada. Taanieli kujutlusvõime polnud nii hea, ta nägi mustavat pimedust.

„Head ööd, preili Soul,“ lausus ta. Piisavalt valjusti, et endiselt tugitoolis istuv Samara kuuleks ja piisavalt vaikselt, et võimalikud unetud oma toas ei kuuleks.

Oma tuppa jõudnud, võinuks Taaniel vanduda, et ta oli kuulnud tüdruku õrna häält vastamas: „Head ööd, noorhärra von Erbach.“

Yay, yay, yay...
Kaks osa. :) Vedas mul.
Muidu jäi sul sõna "rääkimine", altpoolt kuuendas lõigus pooleli. Aga see oli ka ainukene viga mis ma nägin. Ja Samara Tamara? :)
Hea & uut.

Tamara on eraldi inimene :) Lihtsalt nimed sarnased. Parandan kohe ka vea ära. Vaatasin failist järgi, see ongi nii mõeldud

Aitäh! =)

Jasmin
„Mis sa arvad, kus Taaniel ja Jan on? Ma mõtlen, et tavaliselt on nad ju õhtusöögi ajal esimesena lauas. Või siis istuvad vähemalt puhketoas ja pullitavad,“ küsis Jasmin pärast 10minutilist siseheitlust, kas ta julgeb pärida või mitte. Lõpuks jäi peale uudishimu, ehk keegi toakaaslastest teba. Magaminekueelsel ajal istusid nad neljakesi toas, igaüks oma voodi peal ja millegi olulisega tegelemas.

Romaanilugemisse süvenenud Samara ei vaevunud vastama, aga Rachel ja Laura pöörasid peaaegu samal hetkel pead, ning katkestasid vestluse teemal, kas seksikaim kutt maailmas on Robert Pattinson või Zac Efron.

„Mis siis?“ Rachel ajas end ootusärevalt istukile ja hakkas ühte sassis patsi sõrme ümber keerutama.. „Muretsed Jani pärast, kas ta ikka elab öö ilma õhtusöögita üle,“ lisas ta võltsil lahkel toonil.

Jasmin tundis kuumalainet näkku voogamas. „Ei-ei, lihtsalt huvi,“ kogeles ta vastuse ja pööras pilgu toakaaslastest tagasi prantsuse keele kodustele ülesannetele. Kuidas tal oli üldse tekkinud arvamus, et ta saab neilt kahelt normaalse vastuse, kahetses ta nüüd üldse suu lahtitegemist.

Rachel ei andnud niisama alla. „Kammoon, Jasmin. Kõik teavad, et sa oled Janist täiega sisse võetud!“ Laura oli end samamoodi Racheli voodile istuma sättinud ja jälgis Jasmini, kes üritas prantsusekeelseid pereliikmeid pähe õppida.

„Sa vaatad teda pidevalt ja arvad samas, et keegi ei näe. Sa üritad igas aines, kus me rühmatööd teeme temaga samasse rühma sattuda ja oled silmnähtavalt pettunud, kui niimoodi ei lähe. Sa üritad Janiga rääkida, panemata tähele, et tal on täiesti kama ja kõige suurema tõenäosusega mõjud sa talle lihtsalt tüütavalt,“ jätkas Laura Racheli alustatut. „Sa joonistad Jani oma märkmikusse, on mul õigus? Pidevalt silmitsed teda ja samal ajal kritseldad. Puhketoas istudes üritad sa temaga samale diivanile istuda, kuid samas ei julge sa otse tema kõrvale minna. See, et sa käisid temaga ballil, oli mingi ilmselge õnnetus või Jani poolne ühekordne vastutulek. Ega sa ju ometigi midagi rohkemat ei looda?“

Jasmini pliiats värises kergelt ja mère tuli segane nagu rappuvas rongis kirjutades. Ta tundis ka pisaraid silmi kerkivat, vihast ja häbist. Oi kuidas ta soovinuks neil suu kinni panna, aga kohe kui ta suu avaks, pääsenuks ka pisarad täie hooga voolama. Niisiis ta vaikis ja kordas mõttes: „Jasmin, sa ei hakka nutma. Sa ei hakka nutma.“

Rachel avas suu, valmis jätkama, ent nüüd segas juba Samara vahele.

„Jätke ta rahule,“ ütles tüdruk rahulikul toonil, mustaks võõbatud pilku toakaaslastele kinnitades. Laural tekkis ilmselgelt tahtmine talle midagi vastu öelda, ent ta teadis: vaidlemisvõitluses teeks Samara nad mõlemad ilma suurema probleemita pihuks ja põrmuks.

„Lähme pesema, enne kui kõik tüdrukud pesuruumi ummistavad,“ ütles Rachel, võttis sulgpadja alt kollase pidžaama, tõusis voodilt ning väljus toast. Laura kehitas õlgu ja järgnes sõbrannale.

Kohe kui uks sulgus, viskas Jasmin prantsuse keele vihiku põrandale ja võttis põlvede ümber kinni, pisarad põskedel veeremas. „Nad on nii õelad,“ oigas ta valjult.
Ta ei suutnud uskuda, et keegi võiks kellegi teise kiindumuse üle nalja heites niimoodi olukorda nautida. Ta ise polnud elu sees kellelegi midagi halvasti öelnud, sest poleks suutnud taluda tunnet, et kellelgi tema pärast kurb tuju on.

Samara kergitas pead vaid niipalju, et sai heita Jasminile ühe pilgu ja konstateerida fakti, et too on tõesti endast väljas. Seejärel langetas ta pea ja ütles lihtsalt: „Sa ise annad neile ju relvad kätte. Kui neil relvad olemas, ei saa eeldada, et nad neid ei kasuta.“

„Misasja?“ Jasmin oli segaduses. Mis relvad? Ta pole kellelegi mingeid relvi ju jaganud!

Samara ohkas ning sulges raamatu. „Täpselt see, mis nad rääkisid. Ma ei taha olla sama õel nagu nemad ja sulle haiget teha, aga see kõik oli paganama tõsi. Sa vaatad pidevalt Jani ja kohe kui keegi sellel teemal nalja teeb, muutud sa näost tulipunaseks. Pluss
kõik eelnev tekst, mis nad sulle ette ladusid.“

Jasmin vaatas teda rabatult. Kuigi samu sõnu olid öelnud ka Rachel ja Laura, kõlasid need nüüd hoopiski alati tasakaaluka Samara suust hoopis teistmoodi ning Samara jätkas: „Jan on, või vähemalt tundub lahe. Ta on tark ilma tuupimata, vormis ilma trennita ja ilus ilma eriliselt vaeva nägemata. Tal on kõik eeldused olla terve kooli, isegi kaht vanemat lendu arvestades, kõige ägedam kutt, kuid ta lihtsalt ei viitsi ja seega saab ägeda kuti au Taaniel. Samas, Jani hoolimatus selle suhtes, mis positsioonil ta koolihierarhias on, teeb ta mõneti veel külgetõmbavamaks. See, kuidas ainus, kes talle ligi saab on Taaniel ja hoolimata sellest, kuidas ta ümber tüdrukuid nagu liblikaid tiirleb, ei vali Jan kedagi kauemaks kui paar tunnikest.“

Jasmin vaatas suu ammuli toakaaslast, isegi pisarad olid kadunud. Samara rääkis täpselt nagu... „Samara, sulle meeldib Jan!“ pahvatas tüdruk ootamatult. Ta poleks seda elu sees arvanud, aga kui ta niimoodi Janist rääkida oskab oli see ju ometigi ainus võimalus.

Samara jõllitas talle vastu. „Misasja?“ puterdas ta ja naeris seejärel valjult. „See, et ma oskan loogiliselt mõeldes jõuda järeldustele, miks keegi populaarne on, ei tähenda, et ta mulle meeldib. Esiteks on ta liiga egoistilik siga ja teiseks on mul Manson,“ teatas ta piisavalt jahedal toonil, et Jasmin teda usuks.

„Ahjaa.“ Jasmin vajus tagasi ja tõmbus nüüd näost punaseks seetõttu, et sellist mõtet üldse mõtles.

„Igaljuhul, minu point,“ pöördus Samara tagasi poolelijäänud jutu juurde. „Sina oled vaikne, rahulik ja enamiku jaoks – anna andeks – parajalt nohiklik. Sa oled täpselt nagu raamat, mis on lahtiselt kõige käidavama raamatukogu trepile jäetud. Kõik, mida sa tunned ja mõtled, on ilmselge igale inimesele, kes sulle otsa vaatab. Teie kaks lihtsalt ei lähe kokku, hoolimata sellest, kui väga sa seda ka loodad või tahad. Hoolimata sellest, et te käisite koos jõuluballil. Teist kahest ei tule mingit suhet. Sellist asja ei ole mitte kunagi juhtunud ja ei juhtu ka.“

Jasmin ohkas kuuldavalt. „Ja kuidas ma end siis muuta saaksin? Selliseks nagu Janile meeldib?“ Ta oleks kõik teinud, et keegi peale Jani tema salaarmastust tähele ei paneks peale Jani. Sest äkki talle meeldivad tegelikult tagasihoidlikud tüdrukud, sellised kes kaugelt piiluvad enne kui ligi tulevad. Äkki talle sellised ei meeldi, nagu on Rachel ja Blossom, kes end kõigile probleemideta kaela heidavad ning kohe, kui keegi meeldima hakkab, seda ka vabalt tunnistavad. Äkki Jan lihtsalt ei julge kogu oma näivast pohhuismist hoolimata oma eelistusi näidata? Siis Jasmin ei peakski end muutma, sest tegelikult tal on Jan juba käes. Ning siis need norijad alles vaataksid suu ammuli, kui tema, Jasmin McCall Jan Turneri embuses kooli peal ringi käiks.

Samara torkas Jasmini unelma otsekui seebist puhutud mulli katki. „Sa ei saa end muuta selliseks, nagu Jan ihaldab. Peamiselt seetõttu, et me keegi ei tea, keda täpselt ta ihaldab ning isegi kui teaksime, poleks sel mõtet. Ta ei ole seda tüüpi inimene, kes hakkab sebima nendega, kes talle teele ette viskuvad. Ta on jahimees, mängur... Anna alla,“ lõpetas Samara ja avas uuesti oma raamatu. „Anna lihtsalt alla.“

Üks uus pisar veeres uuesti üle Jasmini põse, kuid sisemuses lubas ta, et ta ei anna alla. Veel mitte, sest lootust ju on. Märtsi lõpus on tantsuõhtu...

Taaniel
Uus koolinädal ja viimane tund – täiesti mõttetu loovusõpetus, vähemalt Taanieli meelest. Kui wannabehipist õpetaja Miranda jaoks võis savi ja oktroobikuust allesjäänud lehtedega plätserdamine mõnus, rahustav tegevus olla, siis Taaniel tundis end uuesti lasteaias olevat. Või õigemini, kujutas end ette lasteaias olevat, sest nii vähe kui ta ka lasteaias oli käinud, siis selles lasteaias küll keegi mäkerdamisele tähelepanu ei pööranud.

Ta oli lootnud, et saab sügissemestri lõppedes sellest totakast ainest ka lahti, ent kuna nende arvutiõpetaja oli mingil plaanilisel operatsioonil, tähendas see seda, et arvutiõpetus asendati kuni aprillini taaskord loovusõpetusega.

Ainus mille üle rõõmustada sai oli see, et kitsukesse klassi mahtus korraga vaid pool tema õpperühmast ja seega järgmine nädal pole tal mingit kohustust uuesti end siia vedada ja tund hiljem tahkunud savi küünte alt välja pesta. Tagasi istuma potsatanud ja paberkäterätikuga käsi kuivatades heitis ta pilgu teiste meistritöödele.

Suuremas osas olid kõikidel samasugused savikäkerdised, mõne puhul võis ära tunda looma või kivi aga tumedajuukselisel Hesteril oli valminud suurepärane taies. Tüdruk kattis peakujulist savitükki parasjagu ühest suurest klaasanumast pärit kolletama hakanud kuuseokastega, nii et see meenutas mõneti siili.

Taaniel tõusis püsti, läks viskas kasutatud paberkäterätiku prügikasti ja kõndis
siis Hesteri juurde.

„Tere, preili Andoré,“ ütles ta kõige meelitavamal häälel, mis võimalik.

Hester tõstis pilgu ja naeratas säravalt. „Tere Taaniel. Sul oma töö juba valmis?“

Poiss noogutas ja toetas küünarnukid Hesteri lauale, hoidudes samal ajal saviga kokku puutumast. Tal polnud mingit tahtmist ka oma küünarnukke savist puhastada. „Kuule, ei saa öelda, et ta just väga valmis oleks.“ Poiss saatis pilgu oma laua poole ja Hester järgis tema eeskuju.

„Ega jah... Arenemisruumi on,“ itsitas tüdruk vastuseks, samal ajal jätkates oma savikujule okaste lisamist. Taaniel pidi tahes-tahtmata imetlema kannatlikkust. Tema oleks juba ammu alla andnud, kui tal oleks vaja ükshaaval mingeid okkaid lisada.

„Eino mis ma teha saan. Siin on igalpool ju nii häirivad tegurid,“ lausus Taaniel pisut ohates.

„Ee... misasjad?“ küsis Hester kergelt segadusse sattudes ja vaatas ringi.

„Eino ilusad tüdrukud ja ilusad tüdrukud ja ilusad tüdrukud...“

„Hahahaha, hea naljavend.“ Hester naeris. „Kui sind ilusad tüdrukud nii väga häirivad, siis ehk peaksid õpetajalt paluma endale eraldi ruumi, kus saaksid siis rahulikult kunsti arendada.

Taaniel ajas silmad suureks ja sirutas end. „Misasja? Ja elu point ära võtta? Ei ei ei. Ma olen enne kohutav skulptor, kui et elan ilma ilusaid neidusid vaatamata.“

Hester naeris jällegi ja pühkis otsmikule langenud tumepruuni juuksesalgu. „Aga eks õpetaja võib sinuga liituda, egas temagi ju kõikse koledam pole,“ pobises tüdruk vastuseks. Taaniel muigas, võibolla kümmekond aastat tagasi olnuks Miranda tõesti kuum tükk, aga praegu oli ta pigem seal kategoorias, kelle peab enne ilusaks jooma, kui panna
saab.

„Ee, Hester?“ küsis Taaniel ja ootas kuni tüdruk pea tõstab.

„Mida?“

„Sa oled end saviga kokku teinud.“

Tüdruku käed olid kuni küünarnukini saviga koos ja kindlasti oleks seda ka pluus, aga tal oli jätkunud taiplikkust enne tööga alustamist kole beež põll ette panna.

„Mis? Kus?“ ehmatas tüdruk ja oli valmis uuesti nägu pühkima, aga Taaniel peatas ta.

„Oota, ma teen ise. Muidu teed end veelgi rohkem saviseks,“ ütles poiss ja tõmbas käega üle Hesteri otsmiku, peatades käe täpselt sekundi võrra kauemaks, kui rangelt võttes vaja. Hester vaatas talle üllatunult otsa. „Aitäh, Taaniel.“

„Sinu jaoks alati,“ Taaniel naeratas. „Sul on ilusad silmad,“ lisas ta siis pisut vaiksemalt ja pani tähele, et Hesteri käed olid lõpetanud siiani automaatse tegevuse – kuuseokste paikapanemise. „Ja ilusad käed. Ime pole, et sul see saviga mässerdamine nii hästi välja tuleb,“ jätkas poiss inimklaveri mängimist ja libistas oma sõrmedega kergelt üle Hesteri saviste käte.

„Taaniel von Erbach!“ katkestas teda õpetaja Miranda, kes täiesti ebasobival hetkel vahele segas.

Taaniel saatis kummastavalt vaikivale Hesterile ühe naeratuse ja vaatas siis õpetajale otsa: „Jah preili Walen.“

„Kas ma võin eeldada, et kui sul on siin aega preili Tarriniga vestelda, on sinu tunnitöö juba perfektselt valmis?“ päris Miranda pisut lõikavamal toonil, kui tavaliselt ning vaatas endiselt Hesteri lauale toetuvale noormehele otsa.

Taaniel ajas end sirgu. „Otse loomulikult preili. Ma küll viimistlesin seda nii ja naa, ent otsustasin end peatada, sest nagu öeldakse, siis liigne viimistlemine hoopis rikub teost.“

„Aga lähme ja vaatame siis,“ pakkus Miranda ja näitas käega Taanieli laua poole.

„Ma olen teiega täiesti samal nõul.“ Taaniel pilgutas Hesterile silma ning juhatas õpetaja oma laua poole.

„See ongi?“ Ei saanud öelda, et õpetaja hääles just avastamisrõõm uue maailmakuulsa kunstitaiese üle peituks.

Taanieli laual oli üks tavaline pruunikas savikäntsakas. Tundus nagu oleks ta tunni alguses kätte saadud savi lihtsalt tükkideks teinud, siis need üksteisele otsa kukutanud, natuke vee ja käte abil silunud ning kõige tipuks veel suvaliselt paar lehte lisanud.

„Täpselt.“ Taaniel suutis oma häälde siiski piisavalt uhkust ja veendumust lisada, nagu tema kunstitaies oleks tulevane maailmakuulsus. „Minu meelest on see töö, ma annaksin sellele nime „Õnnetus“, üks minu parimaid, kui ma hetkeks oma tagasihoidlikust olekust loobuksin.“

Miranda vaatas skeptilise ilmega teose autorile otsa. „Jah, üks paras õnnetus on see tõepoolest.“

„Noh, kuidas läks?“ küsis Jan valjult kui Taaniel kaks minutit kolmveerand kaheksa läbi kooli ümbritseva kivimüürini jõudis.

„Sitasti, see mõrd väänas mulle 40%, sest tema meelest ei näinud ma oma tööga
vaeva,“ turtsatas Taaniel ja vinnas end sõbra kõrvale istuma. Terve tema olek väljendas
masendust.

Jan vaatas talle irvitades otsa. „Noh, ja nägid siis vaeva.“

Taaniel irvitas. „Otse loomulikult mitte. Mind huvitas rohkem näiteks preili Hesteri taies.“ ja ajas end normaalselt istuma. Mitte et ta oleks üritanud Janile valetada, täiesti võimatu asi, aga vahepeal võib siiski natukene teeselda. Teistega oleks see läbi läinud ja ta oleks kuulnud piisavalt lauseid „Õpetajad ei mõistagi kunsti!“, „Tõeliseid artiste ei huvita selliste arvamus.“ ja muud sellist bullshitti, aga Jan nägi iga tema luiskamise ja teeskluse läbi.

„See on Tan, keda mina tean,“ üles Jan kiitvalt ja patsutas korraks sõbra õlga.

„Oojaa, eks ma tasapisi hakkan tagasi tulema,“ kohmas Taaniel ja pööras end ümber, et metsa vaadata. See müürilõik oli kena koht. Seda varjasid kolm-neli kibuvitsapõõsast ja lossi ega hooneid siit eriti näha polnud, aga samas avas ilus vaade rahulikule metsale. Ning võimalus, et keegi veel siia istuma ja tülitama tuleb, oli väike.

„Igatsed?“ küsis Jan pärast mõnehetkelist vaikust, end ümberpööramata.

„Pean tunnistama, et jah. Tema poleks mind iial siia pärapõrgusse saatnud.“

„Samas siis poleks me uuesti kohtunud...“ Jan jättis lause lõpu õhku rikkuma ja Taaniel ei leidud mõtet oma arvamust avaldada. See kattunuks nagunii.

Natuke aega valitses kahe sõbra vahel vaikus. Selline mugav ja pingevaba, milline peabki olema vaikus kahe inimese vahel, kes on parimad sõbrad.

„Läheks ka äkki sööma?“ pakkus Taaniel natuke hiljem, kui väljas juba hämaraks hakkas tõmbuma.

„Võib...“ Jan oli kahtleval seisukohal. „Või siis ka mitte.“

„Miks?“

„Mul pole eriti kõht tühi ja niisama ma ka oma lauaseltskonda istuma ei viitsi minna. Pole nagu erilist vajadust oma reitingui tõsta.“ Jan kehitas õlgu. Üldises mõttes oli tal oma sotsiaalsest reputatsioonist suhteliselt kama. See püsis kõrge nii või teisiti.

„Ja mida me siis teeme?“ Taaniel vaatas kulmu kortsutades sõbrale otsa. Olnuks nad kuskil mujal, polnuks tegevustes küsimustki, aga siin?

„Metsa,“ vastas Jan lühidalt ja pööras end Taanieli samas suunas istuma. Kergelt hämarduv loodus, hilistalve viimased jõupingutused ja suured põlispuud olid piisavalt kutsuvad.

„No eks lähme siis metsa,“ nõustus Taaniel ja oli ühe hüppega müürilt maas.


Kuna ma lähen homme Saksamaale ja Saksamaa on, nagu ta on, siis võimalik et uut osa enne nädalalõppu ei tule. Samas, ehk tuleb mul seal inspiratsiooni ja saan viimaks esimese kooliaasta ära lõpetada.

Jah, nagu ma arvasin, siis Saksamaal viibimine tekitas minus t6elise inspiratsioonilaine Kaks uut peatükki juba kirjutatud ning ma arvan, et maksimaalselt 5 veel ja siis ongi Delarani esimene aasta läbi.

See osa on nüüd Jasperi nime alt, ma ei hakanud hetkel ümber kirjutama. V6tke teda külalisesinejana.

Jasper
Kuigi ideeliselt olid istumised tubades keelatud, hiiliti nii mõnigi kord sellest reeglist lihtsalt mööda. Kui väga palju lärmi ei tehtud, ei jäädud ka õpetajatele vahele. Seetõttu polnud ka tänasel istumisel Jani, Jasperi ja Taanieli toas muud taustaheli, kui lobisemise sumin.

Väike kolmeinimese tuba oli nüüdseks ülarahvastatud: Taanieli voodil istus voodi peremees, tema süles särav Grace ja nende kõrval laiutas Jan, nägu nagu alati mittemidagiütleva ilmega.

Nende vastas Jani voodil olid Hayley, Jasper, Manson ja Samara. Kolmandale, Jasperi voodile, olid end istuma pressinud lausa viis inimesi: Jasmin, kes vaatas salaja Jani poole, üks poiss ja üks tüdruk Hayley lennust ning Jimmy ja Hester Jasperi enda lennust.

Viimase siiatuleku üle oli küll väike vaidlus olnud, sest Grace sallis teda pärast etiketitunnis toimunut – info Taanieli ja Hesteri vahelisest flirdist oli kulutulena mööda kooli levinud - veel vähem. Siiski olid Jasperi loogilised põhjendused ja Taanieli vastupandamatu sarm Hesteri siia tuppa lubanud. Jasper aimas küll, et kui Grace oleks lasknud Taanielil nende kahe vahel valida, oleks poiss meelega pigem Hesteri kui Grace'i kutsunud.

Grace'i rõõmuks tegeles aga Hester parasjagu Hayley lennuvenna Rolfiga ja temast ei esinenud mingit ohtu. Tegelikult oli selline segaselt kokku pandud grupp täitsa mõnusaks osutunud. Paar tundi oldi siin juba istutud ja veel ei tundunud vähemalt kellelgi igav olevat. Või noh, Jasper pööras pead korra ja vaatas Jani. Hetkel oli poisi tühi pilk lakke vaatamas ja Jasper teadis, et inimestele jääb mulje, nagu ta oleks omas mullis või igavusse suremas. Tegelikult võis ta aga ootamatult igasse vestlusesse midagi vahele torgata.

Täpselt siis, kui Jasper seda mõtles, liigutas Jan end kergelt ja suunas pilgu Hayley lennuõele, sitikmustade vööni juustega Harukale, kes oli vast Delarani kõige ekstootilisem õpilane: Jaapani investeerimispankuri tütar.

„Haruka, ma arvan, et Jimmy ei suuda sulle kitarri õpetada, kui ta ei oska isegi seda õigesti käes hoida. Seega, parem kutsu ta kohe otse välja, mitte ära tiiruta nagu kass ümber palava pudru,“ torkas Jan laisalt vahele.

„Ah Jan, käi kuu peale,“ vastas Jimmy natuke pahaselt, samas kui Haruka häbelikult endale sülle vaatas.

„Okei, okei,“ irvitas noormees ja pööras pilgu tagasi lakke. „Tegelikult oskab Jimmy mängida küll, nii et sebi teda aga edasi. Muidugi ma oleksin võinud end ise õpetajaks pakkuda aga mis ma ikka noorte romansile vahele trügin.“

Toas kõlas naer ja nüüd tundusid nii Jimmy kui Haruka mõlemad kohmetud.

„Jan, Jan, kes sinusugust loodrit üldse endale õpetajaks tahaks,“ lõikas Taaniel toas kõlavale naerule vahele.

Jasper vandus mõttes, Taaniel tegi seda meelega! Kuid ehk ta ei lähe õnge. Jasper keeras oma pead vasakule ja nägi ootusäreva näoga Jasmini. „Ära ütle, ära ütle,“ palvetas lennuvanem mõttes aga ega see ei aidanud.

„Mina tahaksin,“ mainis Jasmin piisavalt valjult selleks, et tuppa haudvaikus tekiks. Jasper silmitses tüdrukut kaastundliku pilguga. Jasmin oli nähtavasti välja öelnud asja, mida ta rohkem läbimõelnuna poleks kunagi tunnistanud ja tema nägu oli tõmbunud tulipunaseks. Jasmini kahjuks, ei võtnud seda keegi ka huumorina, nagu see oleks võinud kosta kellegi teise suust kõlanuna.

Õnneks kestis vaikus vaid mõned hetked, siis algas uus naerulagin, millest ei võtnud osa ainult Jasper, Samara, Hayley ja peaosaline Jasmin.

„Noh Jan, mõni ikka tahab ka sind“ nöökis Taaniel ja togis lamasklevat sõpra.

Jan saatis talle jääkülma pilgu. „Ma valin endale õpilasi, ega ma igast jama ka ei võta,“ vastas poiss ja virutas rusikaga Taanielile vastu õlga.

Grace kiljatas ootamatu hoobi peale ja kõik, kes olid jõudnud oma pilgud nendelt ära pöörata, pöörasid huvitatult tagasi.

Jasper ajas end sirgu, olles valmis olukorda kontrolli alla võtma, sest kuigi Jan ja Taaniel olid parimad sõbrad, võinuksid nad vabalt ka üksteisele kolki anda, mis oleks siia kohe kindlasti õpetajaid meelitanud ja kõigile probleeme kaela toonud.

„Rahu ainult rahu. Sina ka Grace, ära vahi neid nii tigedalt. Sa tead, et nad on sõbrad,“ üritas ta võimalikult tasakaalukalt öelda.

Jan vajus tagasi voodile, kuid Taaniel hõõrus pihtasaanud õlga. „Aitäh sinika eest, sõber,“ heitis poiss nalja ning Jasper vajus istuma tagasi. Probleem lahendatud.

„Pole probleemi, sõber,“ haigutas Jan vastuseks ning sulges silmad.

„On see väga valus. Jan, kuidas sa võisid? Mingi tropp oled või?“ ei suutnud Grace siiski jätta ja katsus õrnalt kallima õlga, justkui sinna oleks äsja kirvega virutatud.

Jasper sulges silmad. Pagana Grace. Aga tema eest ta küll ei viitsi välja astuda. Nüüd istub tema nagu teised ja vaatab, kuidas Jan Grace’i maatasa teeb.

Jan avas silmad, saates Grace’ile aeglase ning üleoleva pilgu: „Oot, sa tuled mind õpetama, mida ma teha võin?“ Poisi hääl oli külmem kui tema eelnev silmavaade.

Taaniel pani käe Grace'ile õlale ja üritas teda tagasi endale kaissu tõmmata, aga tüdruk tundis vist end isiklikult solvatuna sellest ühest hoobist Taanielile ning ta jätkas:
„Eino halllooo! Sa lööd oma parimat sõpra nii, et ta saab haiget. On see normaalne? Idikas?“

„Grace, lõpeta ära. Ma ei saanud haiget,“ segas Taaniel pahaselt vahele. Grace vaatas talle otsa: „Kuule see oli tugev, lõpeta mingi teesklemine.“

Jan turtsatas: „Jah, preili ma-tahan-olla-kõige-popim, kindlasti oleks sinul valus, kui sa oma küüne murrad, aga Taaniel on siiski meessoost, kui sa teada tahad saada.

Jasper ohkas. Muidugi, nagu ka Taaniel, armastas ka Jan vahepeal teatud nuppudele vajutada ja Grace ärritus selle peale täpselt nagu arvata oli.

„Misasja? Mida sa ajad? Loll oled peast või?“ ajas tüdruk end sirgu ja vaatas endiselt pikutavale Janile otsa. „Mis ma-tahan-olla-kõige-popim kama sa enda arust ajad?“ Tüdruku silmad tõmbusid pilukile ja huuled kergelt kokku.

Jan haigutas talle näkku. „Mina?“ küsis ta laisalt. „Ja loll? Ei tea, minu meelest on minu hinded küll paremad, kui sul. Vähemalt ei ähvarda mind väljakukkumine.“

Ruum ahhetas, nende hulgas ka Jasper. Kuidas Jan seda teadis, et Grace'i hinded nii kehvas seisus olid? See pidanuks olema ainult õpetajate ja lennuvanematele jaotatav info. Muidugi, lisaks asjaosalisele endale. Delarani avalik saladus oli see, et koolist oli peaaegu võimatu välja lennata ja seega pidi ühe tüdruku väljakukkumisoht midagi päris põrutavat tähendama.

Sekund hiljem liigutas Jan oma paremat kätt ja haaras Grace'i käest, peatades selle poolel teel kõrvakiilule.

„Lõpeta ära,“ lausus Jan sama laisal toonil, ent oli aru saada, et tal hakkab üle viskama.

„Kuidas sa julged seda mulle nina peale heita? Kuradi tropp selline!“ raevutses Grace ja üritas uuesti kõrvakiilu anda, kuid Jan peatas ta ka seekord.

„Grace, lõpeta!“ otsustas viimaks ka Jasper sekuda, sest kuigi Jan tüdrukuid ei lööks, oleks poisil keeruline seletada punaseid jälgi oma näol, kui õpetajad küsima peaks.

Kuigi oli kaheldava väärtusega, et Grace üldse pihta saaks. Olukorra sai oma kontrolli alla siiski Taaniel, kes tüdrukule käed niimoodi ümber pani, et ta enam oma käsi kasutada ei saanud.

„Taaniel, lase mind lahti! Kaitse mind, sa ei saa sellise inimesega sõber olla!“

„Aeg minna värsket õhku hingama.“ Poiss tõusis püsti, endiselt tüdrukut kinni hoides ning võttis ta siis sülle, kust Grace hoolimata rabelemisest põgeneda ei saanud.

„Meeldivat õhtu jätku mu leedid ja härrad, me läheme teeme väikese jalutuskäigu,“ ütles Taaniel oma kõige meeldivamal häälel, enne kui ta väikeste raskustega ukse avas ja toast lahkus.

Jasper vajus tagasi istuma ja vaatas nägusid, millel oli üllatunud ilme. Tjah, kellelgi polnud igav.