Esimene aasta (37)

Õhtul ikka, hommikul on vaja koolis olla

5.

Jäin hoobilt seisma. See oli nüüd küll üllatus, et tema minuga vabatahtlikult rääkima hakkas. Poiss oli endiselt tõsine, aga mitte nii ükskõikne, kui tavaliselt. Ma ei teadnud, kas see oli hea või mitte. Pigem siiski halb.
"Jah," vastasin. "Me oleme Henriga järgmine kord tunnis vaiksemad, sest mõni tahab õppida," sõnasin irooniliselt.
Kris kortsutas kulmu ning vastas siis:" Mul on ükskõik, mis te Henriga teete."
Kuidas palun? Kes oli see, kes ütles, et mina ja Henri oleksime vaiksemad? Mina see kindlasti polnud.
"Ma lihtsalt soovitan sul temaga ettevaatlikum olla. Sa ei tunne teda," jätkas ta oma kummalisel toonil.
"Ma ei tunne sind ka, seega miks peaksin mina sind uskuma?" küsisin pahaselt. Mis ta õige arvab endast? Tuleb mulle ütlema, kellega ma suhtlen ja mitte. Jobu.
Ta ei vastanud, vaid kõndis lihtsalt minema. See küll viisakas polnud, aga vahet pole. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi.
Koju jõudes olin tema sõnad unustanud. Veetsin mõned tunnid , proovides peoks riideid. Tavaliselt ma nii ei teinud, aga seekord ma ei teadnud isegi, miks ma selle peo pärast nii elevil olin. Võib-olla olin selline, sest viimane pidu oli minu lahkumispidu koos Rauliga. Raul...Ma igatsesin teda väga, rohkem kui oleksin osanud arvata. Ma ei olnud temaga pärast kolimist kordagi rääkinud. Lubasin endale, et varsti võtan temaga ühendust.
Paari tunni pärast olin valmis välja minema. Olin otsustanud, et lihtsuses peitub võlu ning kandsin valget pluusi ning musti pükse. Polnud ju mõtet üle pingutada, sest see oli kõigest klassipidu. Isa suhtus üsna rahulikult, kui teatasin talle, et lähen välja. Lubasin normaalsel ajal koju tulla ning minut hiljem leidsingi end väljast.
Peagi nägin Kaisat-Sandrat ning teekond Henri juurde võiski alata. Me kõik olime peo pärast elevil ning lõbusas tujus. Viimaks peatus Sandra ühe suure maja ees, millest ma ei osanud midagi arvata. Oli maja nagu maja ikka. Kahekorruseline ja seest kostis valjut muusikat. Läksin Kaisa ning Sandra järel sinna sisse.
Rahvast oli palju ja mul oli tegemist, et leida mõni tuttav nägu. Kaisa ja Sandra olid mu kõrvalt kadunud ja nii olin üksi, keset rahvahulka. Kõhklesin veidi, enne kui lähenesin diivanile, kus istus üks mitte väga kaine tüüp. Poiss seletas midagi kõva häälega oma kõrvalseisjale, hoides samas käes õlupurki. Istusin tema kõrvale, lootes, et ta ei hakka minuga juttu rääkima. Lootsin ilmselt liiga palju, sest nii pea, kui ma selle tüübi kõrvale istusin, pöördus too ringi ja silmitses mind hindavalt.
"Tere kaunitar!" hõikas ta üle muusika.
"Tere koletis!" vastasin silmi pööritades.
Noormees naeris selle peale, paljastades oma säravvalged hambad. Ma olin täiesti kindel, et need olid valgendatud, sest nii valgeid hambaid polnud lihtsalt olemas. Ja kui aus olla, siis ta polnud tegelikult koletis. Tema välimus oli enam-vähem, ütleks isegi, et ta nägi hea välja. Tal olid blondid juuksed ja silmad olid vist rohelised. Ma polnud täiesti kindel, sest valgus polnud just hea. Ta naeris taas, kui nägi mu uurivat pilku.
"Ma tean, et ma kena olen," lausus ta muiates, sirutades käe õlupurgi järele.
"Ei, sa oled idioot," vastasin.
"Seda ka," ütles noormees. "Ma olen Aaron," lisas ta mõne hetke pärast.
"Mirjam," teatasin.
Me veetsime Aaroniga kogu peo, diivanil istudes ja rääkides, rääkides ja veelkord rääkides. Tema muidugi rääkis rohkem, sest purjus inimesed on üldiselt sellised, kes räägivad palju ja enamasti seosetut juttu. Aaroni jutt oli , aga täitsa loogiline. Ta oli kahekümne aastane ja õppis ülikoolis ajakirjandust. Hämmastav oli see, et ta ei löönud mulle külge. Mitte, et mulle meeldiks selline asi, aga purjus inimesed käitusid tavaliselt nii. Tema oli erand ilmselt.
"Hey, I just met you, and this is crazy, but here's my number, so call me, maybe?" ümises Aaron, kui me väljas hüvasti jätsime.
"Jaa-jaa, ole vait ainult," sõnasin naerdes.
"Before you came into my life, I missed you so bad, I missed you so bad," jätkas Aaron.
"Sa oled täis, mine koju," ütlesin ja keerasin talle selja ning hakkasin kodu poole sammuma. Mõnda aega kuulsin veel tema laulmist ja siis saabus vaikus.
Kõik oli liigagi vaikne, täpselt nagu vaikus, enne tormi. Ainult, et ilmateade ei lubanud mingit tormi. Tänav, kus ma kõndisin tundus inimtühi ja korraga ma kahetsesin, et keeldusin Kaisa ja Sandraga koju minemast. Vaatasin koguaeg närviliselt selja taha, kujutades, et maskiga tüüp hiilib mu selja taga. Või veel hullem-mitu maskiga tüüpi. Hingasin veidi rahulikumalt, kui koduni oli jäänud kaks tänavat. Olin möödumas just pisikesest toidupoest, kus ma aeg-ajalt süüa ostmas käisin, kui korraga seisid mu ees kaks meest, õnneks mitte maskiga, aga see mu olemist paremaks ei teinud.
"Kuhu kiirustad tüdruk?" küsis üks neist, astudes sammu mulle lähemale. Taganesin hirmunult ega vastanud midagi.
"Ta küsis sinult midagi," vastas teine mees, ärritunud häälega.
Mõlemad mehed tundusid minust mõned aastad vanemad olevat ning nad kandsid tumedaid riideid. Mees, kes teisena rääkinud oli, paistis esimesest hirmuäravatavam, otsustades tema hääle järgi. Mõlemad tulid mulle lähedale ja ma juba mõtlesin, kui kiiresti ma suudan ära joosta. Ma polnud väga hea sportlane ja nad saaksid mu ilmselt kiiresti kätte, kui ma seda peaksin üritama. Kortsutasin kulmu ja olin valmis neid lööma, kui nad mind puutuma peaksid.
"Jätke ta rahule!" kuulsin oma selja tagant ootamatult kellegi häält.
Kõik me kolmekesi pöörasime ringi ja jäime otsa vaatama Krisile, kes meid oma tavapärasel-ükskõikselt ilmel jälgis.
"Rahu, rahu mees. Sinu tüdrukut me ei kiusa," vastas hirmuäratavam mees, käsi üles tõstes.
"Parem oleks," vastas Kris ja kõndis mu kõrvale. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta ning minu üllatuseks kostis tema häälest, muretsev toon.
"Ma..jah..vist küll," pomisesin lõpuks, kui olime kaugemale kõndinud. "Aitäh," lisasin mõne hetke pärast.
"Pole midagi," vastas noormees ning me kõndisime vaikides edasi.
Hämmastav, et kõigist inimestest just tema mu päästis. See oleks võinud ükskõik kes olla, aga just tema...Võib-olla ta ei ole selline nagu ma arvan. Ent tema ükskõikne olek, ajas mind närvi. Isegi praegu oli ta selline.
"Miks sa kogueg selline oled?" küsisin endalegi ootamatult, kui olime minu kodu lähedale jõudmas.
"Milline?" küsis ta kulmu kergitades.
"Selline..ükskõikne ja tuim," laususin sõnu otsides.
"Mul on selleks omad põhjused," vastas ta kummaliselt. "Siin sa ometi mingite tüüpidega kokku ei põrka," lisas ta, kui minu kodu paistma hakkas.
Enne, kui ma vastata sain, oli ta läinud...taaskord. Noormehes oli midagi, mis meeldis mulle. Meeldis väga ja ma ei teadnud, mis see oli.
Hiljem oma voodis lebades, mõtlesin temale ega suutnud seda lõpetada. Ma tõesti üritas, mitte mõelda, aga see oli võimatu. Rohkemgi, kui võimatu. Midagi seletamatut tõmbas mind tema poole ja ma polnud kindel, kas ma seda tahtsin.

Nii kiiresti käis see läbilugemine. Telefonist vaatasin, et oh nii pikk osa tuli ning tõttasin koheselt siia. Tulemuseks oli aga kiire läbilugemine, mis meeldis Kris tundub, kuidas tuttav... tema olek või see aga eks see tuleb vist sellest, et liiga palju armastus jutte lugenud ja siis ikka mõni tegelane sarnaneb teisega Kuid muidu ootan uut.

Ma usun jah, et ta võib kellegiga sarnaneda, aga eks sarnaseid jutte on palju ja sellest see tulebki.
Uut saab täna õhtul ilmselt.

6.

Esmaspäeval kooli jõudes, otsisin ma pilguga kohe Krisi, kuid ei märganud teda. Tundide alguseni oli veel piisavalt jäänud ja ma lootsin, et tuleb täna kooli. Ma lihtsalt tahtsin teda veelkord tänada, ei midagi muud. Nädalavahetusel olin asjad korralikult selgeks mõelnud ja aru saanud, et Krisi poole tõmbab mind ainult tema salapära, ei muud. Mu südames oli endiselt Raul ja keegi teine, ei pidanud sinna pääsema. Raul...ma polnud noormehega kaua aega rääkinud, aga olin otsustanud tuleval nädalavahetusel talle külla sõita ja meenutada häid aegu.
Igavusest punusin oma juuksed punupatsi, lootes samas, et see ei näinud väga hull välja, sest tegin seda ilma peeglita. Seejärel silmitsesin mööduvaid õpilasi, tundes nende hulgas mõne klassikaaslase aeg-ajalt ära, kuid keegi minu juurde ei tulnud. Mis seal ikka, loodetavasti jõuavad Kaisa ja Sandra varsti kooli. Äärmisel juhul oleksin Annabeliga ka nõus, aga ilma Marleenita paluks. Ma olin Marleeni reede õhtul Henri pool näinud ning head muljet ta küll ei jätnud. Ta oli täiesti täis ja karjus kõva häälega ning isegi Aaron kommenteeris teda, aga hea küll see ei puutunud minusse.
"Hei!" sõnas ootamatult minu kõrvale istunud Silvia.
"Tsau!" vastasin rõõmsalt ja küsisin:"Kas Kaisa ja Sandra on ka nüüd koolis?"
Tüdruk raputas pead sõnades:" Nad ei tule täna. Mõlemad on veidi külmetunud.
Ohkasin, sest olin lootnud nendega täna peost rääkida, aga lootsin et homme on nad kohal. Küll ma tänase päeva üle elan.
"Ma nüüd lähen," sõnas Silvia. "Liisbet ja Diana jõudsid kooli," lisas ta ja jättis mu üksi.
Lisaks Marleenile polnud ma vaimustunud ka Liisbetist ega Dianast, aga õnneks ei vaadanud nemad mind sellise pilguga nagu Marleen. Üldiselt ei teinud nad minust välja. Lisaks neile ning Kaisale, Sandrale ja Annabelile olid mu klassis veel mõned tüdrukud, kelle nime ma endiselt ei teadnud või ei mäletanud. Vahest peaks nendega tutvust tegema. Pidin ju nendega kolm aastat sama klassi jagama ja oleks kena nende nimesid teada.
Poiste suhtes oli sama lugu. Teadsin ainult Krisi ja Henrit nimepidi. Ilmselgelt oleksin pidanud ka teisi teadma, ent nimede peale polnud mu mälu hea. Mulle meenus, et üks mu klassivend istus mingi tüdrukuga ja oletasin, et nad käisid. Nende nimed algasid M-tähega vist. Ükskõik, see polnudki oluline.
Kella helisedes, sisenesin ühena esimestest klassi ja kõndisin oma tavapärasele tagumisele kohale ja jäin Krisi ootama. Noormees saabus üllatuslikult Henriga samal ajal, näol samasgune ükskõiksus nagu alati. Ei midagi uut siin maailmas. Henri seevastu pilgutas mulle lõbusalt silma ja istus paar pinki ette poole.
"Ma tahtsin sind veelkord tänada," laususin vaikselt, kui Kris oli minu kõrvale istunud.
"Pole midagi," vastas poiss, mind vaevu kuulates. Ilmselgelt oli tema tähelepanu mujal ja ma jätsin ta rahule.
Kuulasin õpetaja juttu, saamata tegelikult midagi aru. Masinlikult kirjutasin tahvlilt ülesandeid, mis ta sinna kirjutanud oli, teadmata, miks olid nende lahenduskäigud just sellised. Seda juhtus tihti, et ma absoluutselt ei mõelnud tunnis kaasa ja hiljem murdsin kodus pead, kuidas ma ülesannet lahendama peaksin. Sellest hoolimata olid mu hinded head, ilmselt pärines see, mu eriti targalt isalt.
Kell helises, minu arvates liiga kiiresti, sest alles tunni lõpus, olin ma õpetaja jutule pihta saama hakkanud. Heites pilgu Krisi poole mõistsin, et tema polnud midagi teinud, sest vihik lebas suletuna tema laual ja poisi pilk oli taas aknast väljas.
"Kris, kas ma saaksin sinuga rääkida?" küsis õpetaja poisilt, kui olin just klassiuksest väljumas.
"Kui te väga tahate, siis saate," kostus minuni noormehe hääl ning ma tundsin kiusatust nende juttu pealt kuulata.
Ent õpetaja märkas mind ja lausus ebasõbralikult:" Mirjam, mis sa seisad seal? Saad Krisiga hiljem ka rääkida," ning ma olin sunnitud klassist lahkuma.
Mind huvitas väga, mida tahtis õpetaja Krisiga rääkida. Koolis oli alles teine nädal ja tal ei saanud juba halvad hinded olla. Hoolimata tema olekust, tundus ta siiski tark olevat ja ma uskusin, et asi oli milleski muus. Vähem, kui üks protsent, oli mul võimalik seda teada saada, sest vaevalt räägiks õpetaja mulle, mis värk Krisiga on. Võimalus, et poiss ise seda räägib oli veelgi ebatõenäolisem ning seega pidin asja unustama. Õnneks oli mu mälu lühike.
Ometi veetsin terve inglise keele tunni mõeldes, et äkki võiksin Krisilt ikkagi küsida, mida õpetaja tahtis. Ma olin ikkagi ju tema pinginaaber ja ma...Hästi me polnud sõbrad, aga uudishimu pole patt ja võisin seda küsida. Kui ma ainult vastuse saaksin.
"Kris, kuule..." alustasin, kui istusime eesti keele tunnis ja teesklesime õpetaja kuulamist.
"Pole tänuväärt," vastas noormes, mille peale ma teda üllatunult vaatama jäin.
"Mis ma valesti ütlesin?" küsis noormees, kui märkas, et olin teda mitu sekundit imestunult vaatama jäänud. "Ma arvasin, et sa tahtsid mind veelkord tänada, sest kaks korda olid sa seda teinud ja kolm on kohtu seadus nagu öeldakse," lisas ta, ennas õigustades.
Selle peale jõllitasin teda taas mitu sekundit hämmeldunult , sest see oli pikim lause, mida ma tema suust kuulnud oli. See juba vääris imestamist.
"Mis jälle on?" küsis Kris, märgates mu pilku ja mulle tundus, et ta isegi muigas kergelt.
"Ma lihtsalt pole sinu suust varem nii pika lauset kuulnud," vastasin viimaks ning seekord nägin kindlasti noormehe näol muiet.
"See võib tõsi olla," ütles ta, kuid muie polnud kadunud ning kogu tema olek oli kuidagi teistsugune. Ta oli kuidagi positiivsem ja see oli vist hea.
"Mis sa muidu küsida tahtsid?" päris noormees mõne hetke pärast.
"Ee..seda, et mida õpetaja sinust enne tahtis," vastasin vaikselt ja põrnitsesin lauda. Ma ei tahtnud, et poiss minu peale vihastaks.
"Ahh, see..." sõnas noormees mõtlikult. "Ta tahtis teda, kuidas mu vennal läheb. Mu vend lõpetas, selle kooli eelmisel aastal," sõnas ta kiiresti, kuid mulle jäi mulje, et päris õige see polnud, aga võisin selle vastusega leppida, sest muud ta ilmselt ei ütleks.
"Hea küll," ütlesin ainult ja vajusin mõttesse. Siin oli kindlasti midagi muud ja ehk kunagi saan ka selle teada.
Ka Kris ei lausunud enam midagi ning nii ma keskendusin õpetaja kuulamisele, lootuses saada targemaks.
Järgmisena saabus minu õuduseks geograafiatund, mis tähendas mu pinginaabrit-Marleeni. Nagu ka eelmine kord oli tüdruk nihutanud oma tooli minust võimalikult kaugele ning aeg-ajalt tundsin tema vihaseid pilke endal. Olime esialgu sunnitud õpikut jagama ning Marleen oli selle kaugele enda poole tõmmanud, nii et mina ei näinud midagi.
"Marleen, kas sa paneksid õpiku nii, et mina ka näeksin," sõnasin vaikselt.
"Unista edasi!" vastas tüdruk ülbelt ega teinud seda.
Mul ei jäänud muud üle, kui ohata ja silmi pööritada. Saaks see tund ometi juba läbi. Kahjuks venis see nii meeletult, et mul hakkas Marleenist pea valutama ning kuuldes lõpuks kella, ma lausa jooksin klassist välja. Koheselt oli mu peavalu kadunud.
"Mirjam, peaksime selle kirjanduse töö ära tegema," kuulsin oma kõrvalt korraga Krisi häält.
"Ma..jah muidugi," sõnasin kohmetult ja pärisin kohe:"Kus me teeme seda?"
"Tule kaasa, ma tean ühte head kohta," teatas noormees ja segaduses olles järgnesin talle. Krisil oli kahtlaselt hea tuju ja ma vist pidin seda ära kasutama.

UUT! Et jah... mnjah see oli selline mõnus osa. Hästi kirjutatud, kuid kuidagi liiga kiiresti läks läbi. Aga eks see ole heade juttudega
Nii et mina olen jätkuv lugeja.

Aitäh:)
Uut saab ülehomme äkki.

KRISSSSSSSSSSSSSS

Ma kirjutasin selle osa juba paar päeva tagasi valmis, sest keegi tahtis nii väga edasi lugeda, aga hiljem mõtlesin selle ümber teha, kuid hetkel on see ikka nii nagu alguses. See osa jah...ma parem ei ütle midagi.
7.

"Kuhu me läheme?" küsisin mõne hetke pärast temalt.
"Kolmandale korrusele," vastas ta. Ma ei olnud kolmandal korrusel veel käinud ja nüüd olin sinna teel koos Krisiga, kes oli kahtlaselt heas tujus. Kas sellest sai midagi head tulla?
Viimaks peatus noormees ning leidsin end ühe diivani eest, mida kahel eelmisel korrusel märganud polnud. Tundus kummaline, et see diivan just siin paiknes.
"See on õpetajate diivan," lisas Kris muiates, kui märkas mu nägu. Ta oli kahtlaselt palju muigama hakkanud.
"Nad söövad praegu, seega me võime siin istuda," lisas ta, kui avasin suu, et midagi öelda.
"Kas ma peaksin sind uskuma?" küsisin, kui olin diivanil koha sisse võtnud.
Noormees istus mu kõrvale ning vastas:" Sa võid seda alati teha."
Ma olin siiski kõhklev ning otsisin kotist vihiku ja pastaka, et kirjutama hakkata. Kris mu kõrval oli sama teinud ning seejärel vaatasime üksteisele küsivalt otsa. Märkasin, et noormehehe pruunid silmad olid erakordselt ilusad, kuid tõrjusin selle mõte kiiresti tagaplaanile, mis oli suhteliselt võimatu, kui ta mulle niimoodi otsa vaatas. Viimaks olin sunnitud pilgu kõrvale pöörama.
Kris muigas selle peale ja lausus:"Peaksime alustama äkki."
"Muidugi peaksime, aga küsimus on kuidas," vastasin ega vaadanud talle endiselt otsa.
"Noh, me peame ju üksteise käest küsimusi küsima," alustas Kris ninatargalt.
"Seda tean isegi mina," porisesin."Aga kuidas me seda teeme?"
"Mis mõttes?" küsis Kris segadusse sattudes. "Tavaliselt, nii nagu selliseid asju ikka tehakse."
Kas ta ei mõistnud, et meie koos olemine siin polnud tavaline? Otsustades tema näo järgi, siis ilmselt mitte. Ta oli endiselt segaduses. Mina olin ka, aga mitte nii. Ma ei mõistnud tema hea tuju, selles polnud midagi tavalist. Nädal aega oli ta nii ükskõikne ja tuim, kui üldse võimalik oli, vastanud vaid mõne sõnaga ja nüüd...Räägib nagu oleksime vanad sõbrad. Muutus toimus ülilühikese aja jooksul. Kus siin loogika oli?
"Miks sa selline oled?" küsisin endalegi ootamatult. Soovisin, et ta ei muutuks jälle, selliks nagu mina teda tundsin.
"Kas see on küsimus on seotud, selle tööga? Või pole?" küsis ta kõhklevalt.
"Ei," raputasin pead ja vaatasin talle taas otsa, palvetades samas, et see ükskõikne pilk ei tuleks tagasi.
Mu palveid võeti kuulda, sest ta lausus naeratades:"Milline?"
"Selline...mitte nii ükskõike ja kuidagi lõbusam," laususin, sõnu otsides.
"Ütleme nii, et õnn leidis lõpuks tee minu juurde," vastas noormees kummaliselt ja naeratas mulle. Selles naeratuses oli midagi, mis mu südame kiiremini põksuma pani.
Sundisin end rahulikuks ja sõnasin:" Hea küll, aga hakkame nüüd korralikult pihta."
"Mirjam, niisiis, miks sa just selle kooli valisid?" küsis noormees ja vaatas mulle silma, et ma tundsin taas, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. See polnud üldse hea, mitte üldse.
"Ma ee...Ma ei tea," vastasin kohmetult ja jäin vait.
Miks ma nüüd niimoodi käitusin? Mis kurat äkki juhtus ja mu süda nii lööma hakkas? Kris oli kõiges süüdi. Mida paganat ta tegi, et kõik nii läks? Ahaa..ta naeratas ja kõik läks allamäge. Miks ta seda tegema pidi? Palju küsimusi ja olin kindel, et noormees ei vasta neist ühelegi.
"Mirjam?" küsis Kris murelikult. Noormees lehvitas oma vihikuga mu näo ees ja ma ärkasin mõtetest ja vaatasin talle otsa ja ainult selleks, et uuesti ta naeratuse küüsi sattuda.
"Jah, kõik on korras. Jätkame," vastasin kiiresti.
"Sa ei vastanud mu küsimusele," sõnas Kris ja mu pea selgines.
"Niisiis, ma elasin varem ühes maakohas, kus oli gümnaasiumi täitsa olemas. Käisin põhikoolis seal, mul oli palju sõpru, aga teadsin juba ammu, et sinna ma ei jää. Ma õppisin hästi, just selleks, et tulla kuhugi paremasse kooli ning ma ei väida, et too kooli oli halb, aga lihtsalt siin on paremad võimalused," laususin ma kiiresti.
"Oota nüüd, ma ei jõudnud nii kiiresti kirjutada," sõnas Kris muiates ja pani pastaka käest.
"Vabadust," pomisesin kohmetult. Mulle ei meeldinud, et Kris mind selliseks muutis.
"Kell heliseb kohe, kas me läheme tundi või...?" sõnas Kris ja vaatas mulle silma pilgutades otsa.
"Mis järgmine tund on?" küsisin. Mulle ei meeldinud tundist juba puudunud, aga...
"Veel üks bioloogia," vastas noormees rõõmsalt.
"Nalja teed või? Veel üks tund Marleeniga kõrvuti, see võib mu tappa."
"Nii, et Marleen ei meeldi sulle," sõnas poiss uudishimulikult. "Miks?" päris ta.
"Ta vaatab mind koguaeg nii kurjalt," kurtsin ja Kris hakkas selle peale naerma.
"See pole nüüd mingi põhjus," lausus ta viimaks.
"Sinu jaoks jah pole," porisesin.
Seejärel vaikisime me mõlemad ja leidsin end taas talle otsa vaatamas. Ka tema tegi sama ja tema pilgus polnud jälgegi ükskõiksusest. Seal oli midagi, mida ma ei suutnud määratleda. Ootamatult liikus ta mulle lähemale ja mu käsi puutus tema omaga kokku. Tundsin, kuidas süda taas kiiremini lõi. Ta oli nii lähedal. Lähemal, kui keegi teine peale Rauli olnud oli. Tema silmad olid minu omadest mõne sentimeetri kaugusel ja....Siis tundsin ma oma taskust telefoni värisemist ja liikusin temast kaugemale.
"Raul?" küsisin üllatunult, vastates telefonile.
"Mina jaa," kuulsin noormeest lõbusalt vastamas. "Saad sa rääkida?"
"Saan küll," vastasin, ikka veel üllatunult olles ja samas olin õnnelik, sest polnud temaga nii ammu rääkinud.
Silmanurgast nägin Krisi nägu, mis oli pettunud ja mis kõige hullem, tema ükskõikne olek oli taas tagasi. Sõnagi lausumata kõndis ta minema.

Aww, nunnu hetk

Kuuendas osas torkas mulle silma paar komaviga. Lausetes "Noormees, saabus üllatuslikult Henriga samal ajal" ja "Ei midagi uut, siin maailmas" ei pea komasid olema. Võib-olla oli selliseid vigu veel, aga praegu ma rohkem ei märganud. Seitsmendas osas peaks "ikka veel üllatunult olles" asemel olema "ikka veel üllatunud olles".

Raul võiks Mirjamile külla sõita ja Krisiga ka kohtuda

Uut!

Ohh aitäh
Parandan vead ära.

Mul on selline tunne, et ma võtan selle jutu põhjalikult ette sest see tundub mõninga 'sirvimise' järel ikka täiega huvitav Lihtsalt annan teada Äkki hakkangi juba kohe lugema :)

Meeldis Ei oska nagu midagi muud välja tuua. Kuskil märkasin tähepuudust "Vabandust" mitte "Vabadust", kuid see oli ka ainuke.
Kris hakkas lausa meeldima, kuid ei taipa ma tema meelemuutusest. Ja siis, kui mõni poiss Mirjamile helistab? Äkki on nad ainult sõbrad, kui võtta kõrvalvaataja pilgust.
Kuid muidu jään uut osa ootama.

8.

Ma ei mõistnud Krisi käitumist. Juba algusest peale polnud mõistnud, aga nüüd...Kui me peaaegu oleksime...Ei, me ei oleks suudelnud, ma kujutasin seda ette. Ta lihtsalt tahtis midagi minu kõrvalt ja ma jäin talle ette ja teistmoodi ei saanud. Täpselt nii pidigi kõik olema.
Kui olin kõne Rauliga lõpetanud oli bioloogiatund juba poole peal ning ma ei näinud mõtet tundi minna. Kõndisin tagasi teisele korrusele ja toetasin end mõtlikult vastu seina. Ma tõesti püüdsin mõelda, millestki muust, aga mu peas oli ainult üks mõte. Kris. Korrutasin seda nime mõttes tuhandeid kordi, silme ees pilt, kui ta ära kõndis. Miks ta pettunud oli? Ma ju ei meeldi talle isegi ja me ei tahtnud...suudelda. Ma lihtsalt ei saanud millestki aru.
Võpatasin kuuldes kellahelinat ning tõstsin pilgu, kohates kohe Krisi ükskõikset pilku. Ma ei teadnud, kas ta oli tundi läinud, aga siin ta nüüd oli ja vaatas mind. See kestis vaid sekundi ning siis oli ta taas läinud. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin oli Silvia minu kõrval.
"Miks sa tunnis polnud?" küsis ta uudishimulikult.
"Arsti juures käisin,"vastasin napilt. Mul ei olnud tahtmist talle midagi rääkida.
Silvia oli sellise näoga nagu ta tahaks midagi veel öelda, kuid ei teinud seda. Vaikides kõndisime tundi. Ma rääkisin tunnis küll palju Henriga, kuid ikka ja jälle, eksles minu pilk sinna, kus istus Kris. Noormees aga enam minu poole ei vaadanud, vaid oli nagu tavaliselt omas maailmas. Ehk oligi nii parem.
Mõned nädalad hiljem istusin igavledes koolikoridoris. Grippihooaeg oli alanud ning seetõttu olid vähesed klassikaaslased koolis. Inimesed, kellega mina kõige rohkem suhtlesin ehk siis Kaisa ja Sandra olid haiged. Ka Silviat polnud. Henri oli tund aega tagasi minema läinud, ju hakkas temagi haigeks jääma. Minul polnud senini midagi viga, õnneseen nagu ma olin.
Ringi vaadates peatus minu pilk Krisil, kes rääkis meie klassijuhataga. Ta oli liiga kaugel, et näha tema emotsioone, kuid kahtlustasin, et need puudusid. Ükskõikus oli tema ainus emotsioon. Me polnud pärast seda, kui midagi polnud juhtunud, rääkinud. Kumbki polnud seda üritanud. Meie töö jäigi tegemata ning imekombel õpetaja ei küsinud seda. Vahepeal juhtuvad imed.
Mõned minutid hiljem läksin matemaatika tundi, olles kiiruga lõpetanud viimasel hetkel meenunud kodutöö. Õpetaja oli kodutööde suhtes uskumatult range ja ma ei kavatsenud ühte saada. Siiani olid mu hinded kõik positiivsed olnud ning mu plaan oli seda jätkata.
Istusin Krisi kõrvale ning avasin vihiku, sest õpetaja oli ülesande juba tahvlile kirjutanud. Hakkasin seda kirjutama, kuid siis avastasin, et mu pastakas oli tühjaks saanud. Uut mul polnud ning olin sunnitud Krisi poole pöörduma ning ma polnud üldse õnnelik.
"Kris, kas sa saaksid mulle pastakat laenata?" pöördusin vaikselt noormehe poole.
Olin valmistunud, et ta ei vasta midagi ega anna ka pastakat. Selle asemel ulatas ta mulle sõnatult pastaka, mida ta käes oli hoidnud. Meie käed puutusid viivuks kokku, kui ma selle temalt võtsin ning juba ma tundsin oma südant kiiremini löömas. Kuidas see sai jälle juhtuda? Ma ju ei tundnud tema vastu midagi. Võib-olla oli mul palavik ja selle pärast süda lööbki niimoodi või siis oli Krisil palavik ja kui me käed kokku puutusid siis...Hea küll, see läheb juba segaseks ära. Ühesõnaga mu südamel on midagi viga ja see ei löönud nii üldsegi Krisi pärast.
"Aitäh!" sõnasin ja noormees ainult noogutas selle peale.
Hakkasin kirjutama ja märkasin alles mõne aja pärast, et Kris ei kirjutagi enam kaasa. Kas tal siis polnud teist pastakat? Kui polnud, siis miks ta selle mulle andis?
"Miks sa ei kirjuta?" küsisin, pannes pastaka käest.
"Sest ma andsin oma pastaka sulle," vastas ta ning sulges silmad nagu ei tahaks minu juttu enam kuulata.
"Aga miks sa andsid?" jätkasin ma siiski.
Kris ohkas ja avas silmad. "Sest sa sa tahtsid."
"Ma oleksin mujalt ka saanud, kui sul poleks olnud."
"Mul pole tuju nagunii kirjutada, seega jäta see endale," lausus Kris ükskõikselt.
"Aga see on sinu oma ikkagi, seega võta see tagasi ja ma küsin näiteks Annabeli käest," ütlesin ja vaatasin Annabeli koha poole ja märkasin, siis üllatusega, et tüdrukut polegi koolis.
Kahetsusega pöörasin pilgu Krisi poole tagasi ning nägin tema näos korraks muiet, kuid hetk hiljem oli see kadunud. Ilmselgelt kujutasin seda ette.
"Nagu nägid, siis Annabeli pole ning mujalt sa pastakat ei saa," lausus Kris otsusekindlalt.
"Miks ei saa?"
"Keegi lihtsalt ei anna sulle."
"Tahad näha, et annab," sõnasin ning läksin küsisin meist paar pinki ees pool istuva Maarja käest, kuid tüdruk raputas pead. Sama kordus ka Diana ning Mirteliga.
Olin sunnitud oma kohale tagasi pöörduma ja taluma Krisi sõnatut pilkamist. Võtsin taas tema pastaka kätte ning jätkasin kirjutamist, vältides kangekaelselt talle otsa vaatamist. Ta nägu oli kindlasti võidurõõmus. Või siis mitte, olin unustanud, et peale ükskõiksuse polnud tal muid emotsioone.
Pärast tunni lõppu, viskasin pastaka tema kõrvale ja lahkusin kiiresti klassist. Õnneks oli see viimane tund ning sain kohe koju minna, laenamata rohkem Krisi pastakat. Otsustasin koduteel käia mõnest poest läbi ja osta suures koguses pastakaid, et mitte ainult Krisilt laenata. Väljas võttis mind vastu vihmasadu ning hetkega olin läbimärg. Mul ei olnud vihmavarju ning seetõttu üritasin võimalikult kiiresti kõndida. Bussipeatus oli õnneks üsna lähedal ning sain sinna varju minna.
Üritasin oma juukseid veidi siluda, sest teadsin, et need näevad kohutavad välja ning ümber pöörates läksin ootamatult näost punaseks, sest Kris seisis mu kõrval. Tegelikult ma ei punastanudki, lihtsalt palav hakkas. Kümne soojakraadiga võib vabalt palav hakkata, mis siis, et vihma sadas.
Minu õnneks, tundus, et noormees ei pannud mu punastamist tähele, sest ta lihtsalt ei vaadanud mind jälle. Millegi pärast see häiris mind, aga lugesin selle kõik palavuse arvele, mis siis, et mu hambad plagisesid ja tundsin külmavärinaid.
"Kas sul on külm?" küsis Kris ootamatult ning oma üllatuseks märkasin tema silmis muret.
"Ei, ei ole," vastasin, kuid surusin oma käsi sügavamale taskusse. Käed külmetasid natuke, see pole midagi.
"Oled sa kindel?" päris noormees siiski ja astus mulle sammukese lähemale.
Noogutasin ning siis sõitis buss peatusse. Sisenesin bussi peaaegu esimesena, kuid ühtegi vaba kohta ma ei näinud ning olin sunnitud akna all seisma. Kris seisis mu lähedal ning taas märkasin tema mureliku pilku. Pöörasin pilgu mujale, kuid tundsin ennast veidi halvasti. Kurk oli valus ning endiselt oli väga külm. Üldse oli kuidagi uimane ega suutnud silmi lahti hoida. Need vajusid kinni ning siis pidurdas buss ootamatult. Arvasin, et kukkun, sest ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida, et püsti jääda, kuid kellegi soojad käed haarasid minust kinni ja päästsid mu sellest.
"Mirjam, miks sa valetasid?" Kõik ei ole ju korras," kuulsin Krisi süüdistavat ja murelikut häält oma lähedalt.
"Ma ei valetanud," pomisesin, kuid ei suutnud midagi muud teha. Krisi käed olid endiselt mu ümber.
"Ma saadan su koju," sõnas noormees ning aitas mu bussist välja. Ma ei teadnud, kuidas ta teadis, et ma siin peatuses pidin maha minema, aga igatahes kõndisime me minu kodu poole ning endiselt hoidis ta minu ümbert kinni. Mu süda ei löönudki kiiresti.

Mmmmmmmmeeldis.. Tõsiselt hea jutt.
Ja Kris on armas.

AliceInWonderland XD-Aitäh
9.

Ma tundsin end ääretult halvasti ega suutnud mõelda sellele, et Kris oli nii lähedal. Tavaolukorras oleksin...ma isegi ei tea, mida teinud,aga igaljuhul olin praegu nii, suutmata korralikult kõndidagi.
"Kas sa üldse tead kuhu minna?" küsisin Krisilt, kui olime veidi maad kõndinud.
"Küll ma tean," vastas ta lühidalt.
Kui ma oleksin praegu suutnud üllatuda, siis oleksin seda teinud, aga kuna ma ei suutnud midagi teha, siis ma polnud imestunud, kui Kris sisenes trepikotta, kus ma elasin. Oleksin veel rohkem hämmeldunud, kui ta peatus õige korteriukse taga. Selle asemel ma lihtsalt vaatasin ust ja Krisi. Vaheldumisi vaatasin neid, saamata aru, miks me seisma jäime ega liikunud edasi.
"Mirjam, ma ei saa sinna ilma sinuta sisse, kui sul muidugi kedagi kodus pole," lausus Kris viimaks ning muigas korraks.
Ahjaa ja ta ütles seda sest...Ma istusin trepi peale, sest ei suutnud mõelda. Toetasin oma pea põlvedele ja sulgesin silmad. Nii oli veel jubedam ning ma olin sunnitud silmad avama ja püsti tõusma.
"Eee...Mirjam?" pöördus Kris taas minu poole. Ma ei suutnud mõista, mida tahab. Mul oli ilma tematagi piisavalt halb olla.
"Mis on?" sõnasin talle veidi isegi liiga kurjalt, sest ta ei vastanud kohe midagi.
"Kas sa tuppa ei tahagi minna?" küsis ta lõpuks ning muigas.
Tal oli õigus, tahtsin küll ning ohates asusin võtit otsima, sest mulle meenus, miks me polnud sisse saanud.
Avanud kiiruga ukse, läksin esikusse ja võtsin üleriided kiiresti seljast, sest mul oli tohutult palav ja ma tahtsin magada. Korraga märkasin, et Kris seisis ukseavas kohmetult ega astunud sisse.
"Tule nüüd," sõnasin kärsitult. Ma ju tahtsin ikkagi magada ja tema takistas mul seda tegemast.
"Kuhu?" küsis ta kohatult, kuid tuli sellegi poolest sisse ning sulges ukse.
"Minu tuppa muidugi, sa pead mu und valvama," sõnasin, saamata aru, kui imelikult see kõlas.
Noormees kergitas üllatunult kulmu, kuid järgnes mulle sellegi poolest. Jõudes oma tuppa, heitsin voodile pikali ja sulgesin silmad. Ma tundsin end endiselt halvasti, kuid oma voodis oli kõige parem see üleelada. Kuulsin, kuidas Kris istus minu voodi lähedale toolile, kuid ei jõudnud silmi avada. Minu õnnetuseks ei jäänud ma magama ning olin sunnitud silmad avama.
Vaadates Krisi poole, märkasin tema silmadest tõelist muret. Tema sinised silmad vaatasid ainiti mind. Kõik oli täpselt nagu siis, kui...me oleksime suudelnud. Oma suureks üllatuseks tundsin, kuidas mu süda kiiremini põksuma hakkas, kuigi mul oli veel kohutavalt halb olla. Enne, kui Kris minult ümber kinni hoidis, polnud mul midagi ja nüüd, kui ta mulle otsa vaatas...nüüd ma tundsin, et tahaksin talle kaissu joosta ja seal lihtsalt olla. Ma teadsin, et see oli võimatu ja täiesti keelatud, aga ma lihtsalt ei saanud sellest tundest lahti. Viimaks sulgesin silmad, et ei peaks tema pilku nägema.
Olin juba uinumas, kui kuulsin tema samme ning arvasin, et ta läheb minema.
Endalegi ootamatult pahvatasin:"Kris! Ära mine kuhugi!"
Noormees tuli sõnagi lausumata mu voodi juurde ja võttis mul käest kinni ja sosistas:"Ära karda, ma ei lähe mitte kuhugi."
Kui ma ärkasin oli ta läinud, hoolimata sellest, et ta lubas siin minuga olla.
"Jobu," pomisesin omaette ja üritasin voodist tõusta, mis õnnestus, kuigi mu pea valutas kohutavalt.
Lisaks oli mul külm ning pärast seda, kui olin endale piparmünditeed teinud, läksin tagasi voodisse ja vaatasin aknast välja. Nähes seal masendavat sügisilma, mis ei teinud mind sugugi õnnelikumaks, vaid muutis mind veelgi pahasemaks. Ma ei teadnud, kas olin vihane, et Kris mind üksi jättis või mõjutas mu enesetunne seda, kuid mu tuju oli tõeliselt nullis. Pannes tühjaks joodud teetassi aknalauale, uinusin taas, kuid mitte kauaks.
Avasin silmad, umbes tunni aja pärast ning koheselt märkasin oma isa mureliku nägu, enda kohal.
Ta silmitses mind murelikult ning nähes, et ma silmad avasin, küsis ta kiiresti:" Mirjam, kas sa oled haige?"
Noogutasin ega tahtnud midagi muud lisada. Isa istus mõnda aega mu voodiäärel, enne kui läks mulle veel üht tassitäit teed tegema. Mu kurk oli väga valus ning arvasin, et kui ma suu avan, siis tuleb sealt välja ainult mingisugune kraaksumine, millest keegi aru ei saa. Õnneks oli isa nii tark ning taipas, et ma soovisin teed.
"Kas sa tahad midagi veel?" küsis ta, kui oli koos teega tagasi jõudnud.
Raputasin pead ning ta jättis mu üksi. Mu enesetunne oli endiselt väga kehv ning seetõttu uinusin peale teejoomist, kolmandat korda tänase päeva jooksul. Seekord magasin palju kauem ning ärkasin alles järgmisel päeval. Üllatuslikult tundsin end paremini ning ka tujul polnud viga.
Kõht polnud mul sellegipoolest tühi ning piirdusin taaskord tassi teega. Isa polnud nagu tavaliselt kodus ning seega nautisin üksindust. Olin oma teejoomisega lõpetanud, kui kuulsin uksele koputust. Mul ei olnud vähimatki aimu, kes see olla võis. Kui just...Kris mitte, aga tema tulek polnud väga tõenäoline, kuid äkki ikkagi....Kiirelt liikusin ma ukseni ja avasin selle, saades suure üllatuse osaliseks.
"Raul!" hüüdsin rõõmsalt ja kallistasin noormeest.
Raul kallistas mind vastu ning nii me seisime mõne hetke, enne kui ma märkasin teda sisste kutsuda.
"Miks sa siia tulid?" küsisin mõne aja pärast, kui istusime minu toas.
Meie paar nädalat tagasi plaanitud kokkusaamine oli ära jäänud, sest noormees oli haigeks jäänud, kuid nüüd oli ta siin ja mina olin haige.
"Ma mõtlesin, et sa tahad mind näha," sõnas ta ning pilgutas mulle silma.
"Muidugi tahan," sõnasin teda togides ning toetasin oma pea tema õlale. Tema seltsis oli alati nii turvaline ning taipasin alles nüüd, kui väga teda igatsenud olin.
Ta oli täielik Krisi vastand nii välimuselt, kui ka iseloomult. Tal olid heledad, veidi lokkis juuksed ning rohelised silmad. Lisaks oli ta tõeliselt pikka kasvu ning korvpall oli tema elu. Ühesõnaga, ta oli kõigi tüdrukute unistus. Rääkides iseloomust, siis erinevalt Krisist oli ta väga avatud ning alati heas tujus. Praegu ajas ta mind naerma, tegemata selleks midagi.
"Kuidas Luisel läheb?" küsisin, kui olin tema uudised ära kuulanud.
Luise oli tema aasta noorem õde, kes oli üks minu parimaid sõbrannasid.
"Tal läheb hästi, kuigi igatseb sind," sõnas Raul.
"Mina igatsen teda ka," pomisesin. "Sind ka muidugi," lisasin koheselt ning noormees naeratas.
"Mina sind ka," lausus ta ning siis vaatas ta kella ja lausus ohates:"Ma pean nüüd kahjuks minema. Isa tuli ainult korraks linna ning kasutasin seda ära, et sind näha."
"Kui sa just pead," sõnasin kurvalt ning ta läks, kallistades mind veel kord.
Kuigi mul oli kahju, et ta nii varakult lahkuma pidi, olin siiski õnnelik, et olin teda vähemalt näinud. Lootsin nüüd kiiresti terveks saada, et järgmisel nädalavahetus tema juurde lõpuks jõuda.
Tänu ohtrale teejoomisele, tundsin end esmaspäeval paremini, et kooli minna. Kahjuks olid nii Kaisa ja Sandra, kui ka Henri endiselt haiged ning pidin üksinda tundide algust ootama. Ükski klassikaaslane minuga rääkima ei tulnud ning veetsin kümme minutit telefonis mängides.
Esimene tund oli kirjandus, mis tähendas taaskord Krisi kõrval istumist. Olin tema peale endiselt veidi pahane, et ta reedel mind niimoodi üksinda jättis ning seetõttu ei vastanud tema küsimusele, minu tervise kohta.
"Mirjam, kas kõik on hästi?" küsis ta juba kolmandat korda ning püüdis pastakaga vehkides, minu tähelepanu võita.
"Kas mina tegin midagi?" päris ta, kui ma endiselt ei vastanud.
"Kõik ei keerle, ainult sinu ümber," pomisesin viimaks.
"Vähemalt sa räägid minuga," ütles noormees rõõmsamalt ja jättis mu viimaks rahule. Viieks minutiks.
"Ikkagi, mis sul on?" küsis ta ning üritas mulle otsa vaadata, kuid vältisin ta pilku.
Kris ei mõeldnudki pärimist järgi jätta ning viimaks pahvatasin:" Sa lubasid, et sa ei lähe ära ega jäta mind üksi, aga ärgates sind polnud."
"Selles on siis asi," ütles Kris ning tema nägu selgines. "Su isa tuli koju ja ma mõtlesin, et sa poleks siis enam üksi."
"Valesti mõtlesid."
"Mirjam, palun ära ole minu peale pahane," sõnas ta vaikselt ja võttis mu käest kinni.
"Olen küll," ütlesin ja tõmbasin käe järsult lahti.
Ma poleks tohtinud nii ärritunud olla, sest Kris ei tähedanud mulle midagi, kuid ometi ma olin ja vihkasin end selle pärast.
Kris tuli mulle järgi, kui algas vahetund ning ma tahtsin üksi olla. Ma ei saanud aru, miks ta seda tegi, kuid ometi seisis ta siin-minu kõrval ning oli jälle nii lähedal. See häiris mind, kuid pani mu südame taas kiiremini lööma.

Okei, ma tahaks nüüd kähku uut osa, lihtsalt nii hea jutt.. Ja see Kris on ka nii..nunnu?

Aitäh
Kris on ikka nunnu ja uut osa saab kunagi.

10.

"Palun vabandust," kõlas Krisi suust, kui ta minu ette seisma jäi.
"Vabandus tagasi lükkatud," teatasin, talle otsa vaatamata.
Minu pilk kinnitus seinale, kuigi pidin tunnistama, et see polnud pooltki nii ilus, kui Krisi silmad. Tundsin, kuidas ta vaatas mind, kuid ei vaadanud tema poole, vähemal üritasin mitte vaadata. Meie vahel valitses pikemat aega vaikus, sest noormees ei teadnud, mida öelda ning mina lihtsalt ei tahtnud.
Viimaks pahvatas ta pahase häälega:"Aga, miks ma pean üldse vabandust paluma? Mida ma valesti teinud olen?"
Ma vaatasin tema poole ja üllatusin, nähes tema vihast nägu. Ei, ta ei olnud vihane siiski, pigem nagu pahane, kortsutades kulmu.
"Ma..ee, "pomisesin kohmetult.
Mulle ei meeldinud teda nii näha ja vist esimest korda, ei osanud ma talle midagi öelda. Õnneks helises kell ning läksin kiiresti tundi. Tõenäoliselt tegi Kris seda sama, kuid täpselt ma seda ei teadnud, sest mul algas vene keele tund nind temal arvatavast saksa keel. Tegelikult, polnud sel vahet, mis tund hakkas, see ei muutnud midagi.
Astusin õpetaja nina alt klassi ning läksin kiiruga oma kohale. Annabelli polnud ning seega pidin ilma pinginaabrita läbi ajama. Sama kordus ka inglise keeles. Uskusin, et nende tundide ajal, ei saanud ma midagi selgeks, sest mu mõtted olid tahtmatult võis siiski tahtlikult, koondunud ainult ühele isikule-Krisile. Ma tõesti üritasin temast mitte mõelda, kuid käitusin vastupidiselt.
Järgmises tunnis, milleks oli matemaatika, läksin veidi kõheldes. Miks mul oli tunne nagu peaksin tema käest vabandust paluma?
Kui ma klassi jõudsin istus Kris oma kohal, jõllitades ükskõikse näoga, üht punkti laual. Ta oli täpselt selline nagu kooli alguses. Aeglaselt liikusin temani, kartes näha tema pahast nägu, kuid midagi ei juhtunud, noormehe nägu jäi muutumatuks. See ei meeldinud mulle.
"Näidake kodutöö ette," lausus, minu jaoks märkamatult klassi saabunud õpetaja, rangel häälel.
Vaatasin teda arusaamatult. Kodutöö? Püüdsin kulmu kortsutades meelde tuletada, millal meil viimati tund oli. Kahetusega meenus, et see oli reedel, mis tähendas seda, et mina olin tunnis, aga hoolimata mu pingutustest, ei meenunud mulle, et mingi kodutöö üldse eksisteeris. Selge oli see, et midagi teha ma enam ei jõudnud, sest õpetaja oli koduse töö kontrollimisega juba viimases reas. Lisaks ei teadnud ma, millisest ülesandest üldse jutt oli.
"Ma olin terve nädalavahetuse haige ja ei suutnud õppida," laususin kiiruga välja mõeldud hädavale, olles kindel, et õpetaja seda uskuma ei jää.
"Hea küll, aga teed selle homseks," vastas õpetaja üllatavalt leebelt.
Seejärel pöördus ta Krisi poole, kes vastas ainult pea raputusega.
"Ja, mida see pea raputus tähendab?" tähendab küsis õpetaja karmilt. Endisest leebusest polnud enam midagi järel.
"On seda nii raske arvata?" küsis Kris tüdinult ja vaatas õpetajale otsa.
"Ülbitsemise eest, jääd peale tunde," vastas õpetaja napilt ning mõistsin, et tal oli Krisiga kogemusi.
"Teie soov on seaduseks," ütles Kris ning kortsutas siis kulmu. "Aga, mis see peale tunde jätmine aitab? Te teate ju, et ma ei muutu."
"Direktori juurde, kohe!" sõnas õpetaja, ärritunult, vaatamata noormehele otsa.
"Nii ja mis sellest kasu on?" jätkas Kris, õpetaja närvi ajamist.
"Aitab!" karjus õpetaja tõeliselt kõvasti, pannes nii mõnegi võpatama. "Sa lahkud siit tunnist!"
Krisi näol oli veider muie, kuid ta lausus:" Eks ma siis lähen, kuigi vaevalt direktor midagi muuta saab."
Ta võttis tooli kõrval maas olnud koolikotti, heitis lühikese pilgu mulle ning astus aeglaselt klassist välja. Teda saatsid üllatunud õpilaste pilgud.
"Niisiis, ülesanne 97, palun," jätkas õpetaja rahulikult nagu midagi poleks toimunud. "Tahvli juurde tuleb, Mirtel."
Ajaloo tundi ilmus Kris nii nagu midagi poleks juhtunud. Ma mõtlesin üldse mitte midagi, sealhulgas ka meie pisikest hommikust tüli. Noormees naeratas rõõmsalt ning istus minu lähedal olevale Henri kohale, sest poiss puudus.
"Mirjam, kuidas läheb?" küsis ta, vägagi rõõmsalt, kummardudes minu poole ning seetõttu oli ta mulle lähedal.
"Ma arvan, et hästi," pomisesin kahtlevalt , jättes mulje nagu ma ei teaks, millest räägin.
"Siis on hästi," lausus noormees, säravalt naeratades.
"Ma usun küll."
Mul oli tunne, et kõlasin veidi kohtlaselt. Kris ei pidanud mind kindlasti normaalseks. Samas ega ta isegi just normaalne polnud. Kui ma ei teaks, et ma räägin praegu temaga, siis arvaksin, et see on tema kaksikvend, kes on välimuselt temaga äravahetamiseni sarnane, aga iseloomult vägagi erinev.
Kris, vaid naeratas selle peale, avades õpiku. Tegin sama ja üritasin lugeda, kuid eriti see välja ei tulnud. Mu silmad rändasid klassis ringi, peatudes korraks kõigil, sealhulgas lugemisse süvenenud Krisil. Teda ei häirinud ilmselt miski.
Tunni lõpus kummardus ta taas minu poole ning küsis:" Mirjam, mis meil järgmine tund on?"
"Eee...."
Pärast pikka pausi olin sunnitud vastama, et ma ei tea, ajades sellega noormehe naerma.
"Sul on ju päevik lahti, ma oletan, et seal on tunniplaan olemas," lausus ta lõbusalt ja pilgutades mulle silma.
Tundsin, kuidas punastasin. Miks ta teeb mulle nii?
"Keemia on järgmine," laususin kohmetult.
Poiss noogutas ja küsis siis kõhklevalt:" Kas sinuga on kõik korras? Sa tundud kuidagi väga hajevil olevat."
Taaskord ma punastasin ja ei vaadanud talle otsa. Mina peaksin temalt seda küsima.
"Kõik on korras," laususin, kuid tundus, et Kris ei uskunud mind.
"Jalutame pärast koos koju ja räägime," sõnas ta mulle otsa vaadates.
Miks ta nii teeb?
"Võib kah," pomisesin, kui kell helises.
Kris naeratas ning kõndisin tema järel uksest välja. Mina suundusin kohvikusse, et midagi süüa, seda kuhu Kris läks, ma ei teadnud. Kohvikus oli järjekord pikk ning mul kulus veidi üle poole vahetunni ajast, et söök kätte saada. Viimaks sain selle kätte ning kuna vabade laudade arv oli piiratud, siis istusin ühe klassiõe lauda, kellega ma veel rääkinud polnud.
Tüdruk vaatas mind üllatunult, kuid ei öelnud midagi. Tema helepruunid juuksed olid veidi sassis ning ta kandis prille.
"Me oleme klassiõed eks ole? Mina olen Mirjam," laususin, kui olin oma kohupiimasaiakesega lõpetanud.
"Eva," lausus tüdruk vaikselt, vaatamata mulle otsa. "Tegelikult ma pean nüüd minema," lisas ta seejärel kiiresti ning hetke pärast oligi ta läinud.
Kummaline tüdruk.
Kaks tundi hiljem jalutasime Krisiga koolist koju. Need kaks tundi olin veetnud mõeldes ja olin otsustanud, et ma pean talle rääkima, et ma tunnen tema vastu midagi. Ausalt öeldes, ma polnud kindel, mida ma tunnen, kuid punastamine ja veel mõni asi, näitas, et midagi siiski on. Isegi, kui ma talle ei meeldinud, siis oli hea, et sain selle ära rääkida. Vist...Võib-olla naerab ta mu välja ja mõnitab mind kogu ülejäänud gümnaasiumi. Samas, kui ma ei ütle, siis ma ei saa seda kunagi teada ja olen elu lõpuni õnnetu.
"Kris, ma pean midagi ütlema," sõnasin seisma jäädes ning tundsin samal ajal, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas.
"Jah?" küsis ta ning kergitas kulmu.
"See võib väga imelikult kõlada," alustasin ma.
"Aga?" ärgitas noormees mind jätkama ja vaatas mind uudishimulikult.
"Sa vist meeldid mulle väga," laususin nii vaikselt ja lootsin, et ta ei kuulnud seda.
Mõned hetked ei lausunud keegi midagi ja arvasin, et ta ei kuulnud seda ning otsustasin midagi muud öelda, kui ta küsib minult, mida ma ütlesin. Vaatasin talle otsa ning ta näis millegi üle sügavalt järele mõtlevat, sest tema kulm oli kortsus.
Viimaks lausus ta ainult ühe sõna:"Vist?"
Ta siis ikkagi kuulis!
Vaatasin maha ja laususin:" Võib-olla päris kindlasti."
"Võibolla?" küsis ta ning kuulsin ta häälest naeru.
Tõstsin pilgu maast ja vaatasin talle otsa. Tema sinised silmad särasid ja muie tema näos laienes, kui ta märkas minu pilku.
"Mida?" päris ta ja astus mulle sammu lähemale, muiates endiselt.
"See on tõsine asi ja sina julged naerda," laususin pahaselt.
Ma olin selle lõpuks välja öelnud ja tema naeris minu üle. Ma lootsin veidi paremat reaktsiooni.
"Ma siis meeldin sulle tõsiselt," lausus ta lõbusalt, astudes veel ühe sammu mulle lähemale, olles nüüd päris lähedal.
"Kahjuks küll," vastasin ja tundsin end väga nõmedalt, sest oli ju ilmselge, et ta ei tundnud sama mida mina.
"Võttis see sul alles kaua aega," sõnas ta naeratades, hetk enne seda, kui ta mind õrnalt suudles.
See ei kestnud kaua, sest tõmbusin eemale ja vaatasin talle üllatunult otsa.
"Ma siis meeldin sulle ka?" küsisin kõhklevalt.
"Juba ammu," vastas ta muiates.
Järgneva suudluse algatasin mina.

Issand, ma ei tea kas ma olen siia kommenteerinud (vist mitte) aga ma olen sellel jutul kogu aeg silma peal hoidnud ja uusi osi lugenud ning mul on viis sõna: mulle kohutavalt meeldib see jutt!!

Täitsa lõpp, kui hea ja hästi kirjutatud ja midagi kõike veel... Ainult lugu, ma ei näe kirjavigu ka, kui neid üldse esinema peaks. Suur-suur aitäh sulle selle eest! :):)

Ja ma ootan ruttu-ruttu uut osa, sest see lõpp... Masendav et see osa läbi sai.

Aitäh:)
Võimalik, et nädalavahetuse jooksul tuleb uus osa.

Ma lihtsalt täiega armastan seda juttu..:) Nii hea koha peal sai läbi..:S Ootan täiega juba uut osa:D

aww, nii armas

Aitäh teile:)