Esimene aasta (37)

Mulle ka meeldis
Tuleb loota, et uus osa üritab end meile kiiresti näidata

21.

Järjekordne ebahuvitav koolipäev oli lõpule jõudmas. Ebahuvitav oli siiski vale sõna, pigem talumatu. Asi oli jällegi Krisis, kes enamuse tänasest päevast oli otsustanud minu lähedal veeta. Ma poleks iialgi uskunud, et olen Marleeni peale vihane, sest ta ei ilmunud kooli, kuid nii see oli. Tema mitte kohalolek tähendas seda, et Krisil polnud muud teha, kui minu kannul käia ja ma ei saanud mitte midagi teha. Ta istus minu lähedal siis, kui rääkisin Silvia ja Sandraga. Ta ulatas mulle pastaka siis, kui olin selle põrandale pillanud. Ta jõllitas mind kummaliselt, kui tüüp, kes mulle bussis naeratas ning kellega mul eelnevalt oli “huvitav” vestlus olnud, minust möödudes naeratas. Ma olin alati tema nägemisulatuses, just nagu ta....Ma ei teadnud, miks ta seda tegi ja see ei huvitanud mind või vähemalt püüdsin ma seda endale sisendada.
Hetkel oli käes päeva viimane tund-inglise keel. Mul oleks pidanud naeratus kõrvuni olema, sest Krisiga mul koos tundi polnud, kuid selle asemel olin ma lihtsalt tuim. Kuulasin masinlikult õpetaja juttu, kuid see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Üritasin küll sundida end kuulama, kuid lihtsalt ei suutnud. Annabel, kes oli minu selle tunni pinginaaber, heitis mulle veidi mureliku pilgu.
“Kas kõik on korras?” päris ta sosinal.
Noogutasin, tahtmata midagi rohkem lisada. Tüdruk pööras pilgu taas õpetajale, heitnud mulle enne veel ühe uuriva pilgu.
Annabel oli küll tore tüdruk, kuid ta oli siiski Marleeni sõbranna, mis oli mulle mõistmatu. Kuidas sai temasugune sõbralik tüdruk, olla sellise õela inimese nagu Marleeni sõber. Täiesti arusaamatu. Hoolimata sellest, et öeldakse, et vastandid tõmbuvad. Nemad olid natukene liiga vastandid. Täpselt nagu mina ja Kris, mis aga ei tähendanud seda, et noormees pidi nii käituma.
Koolikella meloodiline helin, mis teatas tunni lõpust, tabas mind veidi ootamatult, mille tulemusena ma veidi võpatasin, teenides järjekordse pilgu Annabelilt. Püüdsin talle rõõmsalt naeratada ning väljusin tema järel klassist. Vastasklassist, ehk keemiatunnist väljus parasjasti kamp üheteistkümnendikke. Nende hulgas oli kutt, kellega olin hommikul vestelnud. Ta rääkis oma veidi tüsedale klassivennale midagi, kui märkas mind. Tema näol olnud naeratus venis veelgi laiemaks ning ta pomises vabandava näoga midagi oma sõbrale.
“Tere, kaunitar, “ sõnas ta minu kõrval seistes. Endalegi üllatuseks olin seisma jäänud.
“Miks sa mind nii kutsud?” pärisin, tahtmata seda sõna välja öelda. Mul oli väga hästi meeles, kuidas Kris seda öelnud oli.
“Aga sa ju oledki seda, “ vastas noormees lihtsalt. “Kaunitar.”
See viis, kuidas tema seda ütles, erines Krisi omast tunduvalt. Ta ütles seda loomulikult, mitte rõhutades ning kuidagi...õrnalt. Jah, tõenäoliselt kujutasin seda ette. Ilmselt oli ta samasugune nagu Kris.
“Igatahes, vahet pole, ma lähen nüüd, “ sõnasin kiiruga ning rohkem iseendale, kui talle.
Kõndisin mõned sammud, kuid ta ei jäänud minust maha. Kui ma teda vihaselt silmitsesin, siis ta ainult naeratas. Riidehoius läksid meie teed mõneks ajaks lahku, kuid koolimajast väljudes, kõndis ta taas minu kõrval.
Ma ei pidanud enam vastu ja jäin seisma ning küsisin ärritunult:”Kas sul on midagi viga?”
Noormees kergitas kulmu. “Ei?” lausus ta kahtlevalt. “Kas sul on?”
Pööritasin silmi. “Miks peaks mul midagi viga olema?”
“Seda ma mõtlesin ise ka, “ teatas poiss ja pilgutas silma. “Ma ei tea, kuidas sul on, aga mul on külm, seega äkki liikuksime nüüd.”
Miks? Oh, miks peavad minuga alati mingisugused jobud rääkima hakkama? Kas tõesti on asi minus? Mida ma teinud olen?
“Sa võid ju seda teha, “ sõnasin ükskõikselt ning hakkasin isegi kõndima. Tal oli õigus, ka mul oli külm.
Noormees surus oma käed tugevamini mantlitaskusse ja raputas pead. “Ei, ma ei tea ju siis, kuhu ma sind saatma pean.”
Kergitasin üllatunult kulmu. “Miks sa üldse mind saatma peaksid?”
“Sest sinusugusel kaunitaril on ohtlik üksinda pimedas koju minna, “ sõnas ta manitseval toonil.
“Kindlasti on julgem minna koju koos kutiga, kelle nime ma isegi ei tea, “ laususin irooniliselt ja kiirendasin sammu, sest väljas oli ikka tõesti külm.
Noormees lõi endale kergelt vastu otsaesist ja paistis hämmeldunud olevat. “Kas ma tõesti ei öelnud seda?” küsis ta üllatunult.
Raputasin veidi tüdinult pead. Soovisin juba koju jõuda ega viitsinud jamada mingi võõra tüübiga.
“Nüüd ma saan aru, miks sa minuga nii käitud, “ lausus ta võidukalt. “Võõrastega peabki selline olema.”
Kas ta lihtsalt minema ei võiks minna?
“Igatahes olen ma Sven.”
Võtsin selle info ükskõikselt vastu. Minu poolest võis ta olla Sven, Sten või keegi muu, kuid tema nii ei arvanud.
“Sven, “ kordas ta veelkord. “S nagu siil. V nagu vasikas. E nagu elevant. N nagu ninasarvik. S-V-E-N.
Kas ta oli normaalne?
“Said aru?” päris ta mulle otsa vaadates.
“Jah, Sven, “ vastasin silmi pööritades ja noormees naeratas. “Kas sa nüüd läheksid ära?” küsisin ja tema naeratus kustus.
“Viisakas oleks oma nimi ka öelda, “ pomises ta solvunult.
“Mirjam olen ja ma ei viitsi seda looma nimedega öelda, “ teatasin sarkastiliselt ajades Sveni sellega naerma.
“Sa ei peagi, “ lausus ta muiates. “Oled sa kindel, et võin su nüüd üksi jätta?” lisas ta tõsinedes.
Noogutasin ja sõnasin kiiruga:” Head aega, Sven!”
Olin talle juba selja keeranud, kui kuulsin teda lausumas:” Head aega, Kaunitar...Mirjam.”
Mu huulil püsis kerge muie, kui jõudsin oma koduksest sisse. Niisiis, Sven. Temast oli kujunemas järjekordne probleem, mis vajas lahendamist. Hetkel tundus ta veidi vähem idioot olevat, kui Kris, kuid see oli alles alguse asi. Kui mul “veab”, siis on ta paari nädala pärast palju hullem, kui Kris. Ja sellises asjades kippus mul ikka “vedama.”
Järgmisel päeval leidsin end bussis üllatuslikult Sveni kõrval istumas. Seekors jõudsin õigeks ajaks bussipeatusse, kuid siiski polnud bussis ühtegi täiesti vaba kohta ning istusin esimese ettejuhtuva isiku kõrvale, kelleks osutus Sven. Mingil moel oli Krisil õnnestunud leida koht minu taga ning see ehmatas mind taaskord. Ma olin juba mõelnud, et olin harjunud sellega, et ta alati mu lähedal oli, kuid tundus, et see siiski ei olnud nii.
“Miks sa nii närviline oled?” päris Sven ootamatult ja silmitses mind uurivalt. Tema näos polnud naeratuse varjugi.
“Sa kujutad seda ette, “ vastasin napilt ning veidi hiljem väljusin koos teistega bussist, et veeta oma päev taas Krisi valvsa pilgu all.

Ja ma sain lugeda järjekordselt osa, mis mulle meeldis
Jään uut ootama ning loodan, et osad jätkavad samas tempos (või kiiremini) ilmumist

Aitäh:)
Ma arvan, et see nädal saab millalgi ikka uue osa.

See Kris hakkab juba täiega veidrikuks kujunema ju
Ning mdea aga Sven mulle ka nagu väga ei meeldi, ka kuidagi imelik
Aga uut osa tahaks ikkagi!

Mulle hakkas see jutt eile silma ning nüüdseks olen selle läbi lugenud.

Nii... millest alustada?
Kõigepealt siis Krisist. Minu arust algas Krisi ja Mirjami suhe kuidagi nii äkki. Poiss oli ju koguaeg selline ükskõikne, tõrjuv, külm ning siis äkki näitab tüdruku vastu huvi. Lisaks, kui nad käima hakkasid, siis Kris muutus kuidagi teiseks inimeseks... Seda "paha poissi" polnud nagu alleski. Kuid siis miski muutus ja nad läksid lahku. Ka see tuli kuidagi nii äkki Mul on tunne, et selle põhjuseks pole kindlasti Marleen. Olgu, nüüd kõige olulisema juurde - Kris on... idioot (raske õiget sõna leida). Algul jätab Mirjami maha, õigustatud põhjendust andmata, ning siis teeb kõik, et temast üle saamine oleks "lihtne". Eriti kohutav oli, kui ta Mirjami lõi - see tuli nagu välk selgest taevast. Ka mulle tundub Kris juba hirmutavana. Ta on nagu takjas: pidevalt Mirjami kannul.

Nüüd n-ö uuest poisist, Svenist. Ta tundub kuidagi kahtlane, veider... Või õigem oleks öelda, et see on kahtlane, kuidas Mirjam koguaeg poiste pilke püüab. Ah, see selleks...

Nii, grammatilisest poolest (ei tembelda end spetsiks, aga no midagi ikka jagan )... Ma pole viimastes osades seda tähele pannud või pole lihtsalt silma hakanud, aga vanemates osades oli kuidagi üleliia komasid. Enamasti eksisid lauselühendite puhul.

Igatahes mulle meeldib see jutt! Kõige enam tekitabki huvi see Krisi kuidagi salapärane isiksus või nii... Mul on tunne, et selles loos peitub midagi palju suuremat, kui lihtsalt tõsiasi, et ta täielik jobu on Jään huviga uut osa ootama!

Heheh see koht oli armas, kus Sven oma nime korrutas, loomadega jne.

kiku979-Nõustun, Kris on veidrik, aga Sven mulle endale meeldib.
Getzzzu-Oi, kui pikk kommentaar. Krisi ja Mirjami suhe algas tõesti äkki, sest alguses oli mul plaan hoopis teistsugune jutt teha, aga nii see läks. Krisiga on varem nii mõndagi juhtunud, seetõttu on ka tema käitumine selline. Sven on selline nagu ta on. Komadega olen ma vist paremini läbi hakkanud saama. Aitäh ka!
mjauu-Oli küll.
Ja uue osa saab täna!

22.

Geograafiatund. Mina ja Marleen pinginaabritena. See oli peaaegu pool aastat tähendanud katastroofi. Geograafiaõpetajal oli kombeks teha hästi tihti paaristöid, millega mina ja Marleen muidugi rahul polnud. Seega me ei teinud absoluutselt koostööd, mis enamasti lõppes sellega, et õpetaja pani meile ekooli ühed. Järelikult ei saanud ma oma geograafia hinnete üle erilist uhkust tunda. Midagi polnud parata, selline oli elu-ebaõiglane.
Hetkel luges õpetaja meile tüdinud häälel midagi õpikust ette, ajades sellega enamus õpilasi haigutama. Tuleks muidugi arvestada ka seda, et kell näitas kõigest veidi üle kaheksa hommikul ning enam, kui pooled klassis viibivatest õpilastest polnud veel täielikult ärkvel. Lisades sinna äärmiselt igava tunni, leiamegi ideaalse aja, mille jooksul saame end välja puhata, et siis energiliste nägudega järgmisesse tundi minna.
“Avage palun õpikust lehekülg 54, “ teatas õpetaja valjult, ehmatades sellega mõnda õpilast, kes oli otsustanud silmad sulgeda.
Mõned minutid oli klassist kosta ainult sahistamist, kui otsiti õpikuid ning õiget lehekülge. Mõni ei viitsinud nii paljugi teha. Näiteks Marleen. Minu pinginaaber jätkas telefoniga mässamist, heites kelmikaid pilke aeg-ajalt taha poole, kus istus Kris. Noormees oli kuidagi teistsugune, kui ta viimased paar nädalat olnud oli. Nüüd sarnanes ta rohkem sellele isikule, kes ta septembri alguses oli. Külm ja ükskõikne.
“Kas sa panid tähele, et Kris on täna kuidagi kummaline?” pärisin vahetunnis Silvialt.
“Minu arust on ta koguaeg selline olnud, “ vastas Silvia. “Miks sa tema pärast üldse muretsed?” küsis ta uudishimulikult. “Marleen peaks seda tegema ju.”
Ohkasin kergelt. “Ma tean, aga ma lihtsalt...” Ma ei lõpetanud lauset, sest ma tõepoolest ei teadnud, miks ma tema pärast muretsesin.
Silvia raputas pead. “Unusta ta parem.”
“Ma olengi seda teinud, “ sõnasin ja uskusin neid sõnu.
Pärast seda, kui ta mind lõi, saingi temast üle ning tema nii öelda jälitamine aitas sellele ka muidugi kaasa. Ometi ei tahtnud ma teda sellisena näha. Ma olin ju näinud tema paremat poolt ja olin mõistnud, et see ükskõikne olek oli vaid selleks, et varjata midagi. Muidugi, ma võisin ka eksida, kuid siiski. Krisi eluga polnud kõik hästi.
“Ma ei tea, “ sõnas Silvia kahtlevalt, ilmselgelt minuga mitte nõustudes. “Siis sa ei räägiks temast praegu ju.”
“Ma lihtsalt mainisin seda, “ ütlesin veidi pahaselt, soovides, et ma poleks talle midagi öelnud.
Silvia nägi mu ärritunud ilmet ja naeratas kergelt. “Hea küll, saan aru, “ sõnas ta ning hakkas hoopis Henrist rääkima. “Ei tea, kas tal on keegi, “ lausus ta mõtlikult.
“Ei, mul ei ole, “ kuulsime ootamatult meie kõrvalt Henri häält, mille peale me mõlemad võpatasime. Vähemalt ei läinud ma näost punaseks nagu Silvia.
“Ma ee...” pomises Silvia punastades, “ Sandrat huvitas see, “ pahvatas ta viimaks.
Heitsin Silviale lõbustatud pilgu ja üritasin mitte naerma hakkata. Sandrat Henri kindlasti ei huvitanud. Vähemalt mitte nii nagu Silviat. Silvia oli see, kes nii mõnigi kord oli ajanud mul, Kaisal ja Sandral, Henrist rääkimisega pea valutama.
Henri muigas kergelt. “Ja miks teda see huvitas?” päris ta, ajades Silvia veelgi rohkem punastama.
Tundsin talle isegi kaasa, aga ta pidi sellega ise tegelema. Ta heitis minu poole küll abiotsivaid pilke, kuid ma raputasin pead.
“Kell kohe käib. Ma lähen klassi juurde ära, “ sõnasin püsti tõustes. “Rääkige teie oma asjad selgeks, “ laususin muigega ja Silvia polnud selle üle sugugi õnnelik.
Jõudes klassi juurde märkasin seal Krisi. Üksi. See oli harjumatu vaatepilt jällegi. Kris ilma Marleenita. Hetkeks tundsin kiusatust minna tema juurde ja küsida, mis toimub. Olingi juba tema poole astumas, kui kell helises tundi ja ma võpatasin. Sekund hiljem kirusin end, et olin tahtnud Krisiga rääkima minna. Mida ma küll mõtlesin?
Istudes bioloogiaklassis oma kohal, Henri kõrval, heitsin pilgu meist kaks pinki tagapool istuvatele Krisile ja Marleenile. Mõlemad vaatasid eri suunda ja oli selge, et midagi oli nende vahel toimunud. Korraga vaatas Marleen mulle otsa ja tema ilme oli kõike muud, kui sõbralik. Pöörasin pilgu kiiresti ära ning leidsin Henri endale otsa vaatamas.
“Mis värk on?” päris ta.
Kortsutasin kulmu. “Millest sa räägid?”
“Kris, sina, Marleen, “ teatas ta. “Mis teil jälle toimub?”
Vaatasin teda mõistmatult. “Midagi, “ sõnasin. “Aga sul Silviaga?” lisasin muiates.
Henri kohmetus hetkes ning heitis pilgu paar pinki ettepoole, kus istus Silvia, siis vaatas ta uuesti minule otsa ja kortsutas kulmu. “Jutt ei olnud praegu minust ja Silviast.”
“Kahju, “ sõnasin ning heitsin, siis pilgu õpetaja poole, kes oli oma jutu katkestanud ja vaatas minu ja Henri poole.
“Kas Heinmaa ja Ojasoo sooviksid ise klassi ette tulla ja kromosoomidest rääkima hakkata?” päris õpetaja rangel toonil ja vaatas meid ärritunult.
Vaatasin süüdistavalt Henrile otsa. Tema oli rääkimist alustanud ja tema pidi selle ka lahendama.
“Vabandust, me enam ei tee nii, “ kõlas üle klassi Henri hääl ning õpetaja jäi sellega rahule ja lobises edasi oma kromosoomidest.
Tõepoolest enam me Henriga Krisist ei räägi. Ma keeldun seda tegemast. Silviast võime küll rääkida. Või siis Silviaga Henrist.
Igatahes see tund venis nagu näts. Ausalt ka. Pärast õpetaja sõimamist kestis tund veel 38 minutit ja 13 sekundit. Hea küll, see oli umbes öeldud, aga enam-vähem nii kaua see siiski oli. Võib-olla ka 37 minutit ja 55 sekundit. See oli ükskõik. Point oli selles, et see tund oli nii igav, et ma ei suutnud absoluutselt keskenduda. Õpetaja jahus midagi nendest kromosoomidest ja mina samal ajal unistasin oma voodist magamisest. Viis tundi veel, kuni see unistus täitub. Palun, aeg mine kiiremini.
Kuna ma polnud eriti hea laps, siis see soov ei täitunud. Järgmised kaks tundi suutsin ma vaevu ärkvel olla ja mul polnud kedagi peale enda süüdistada. Ma lihtsalt pidin täna õhtul varem magama minema. Kohe palju varem. Näiteks kohe peale kooli. Enne, aga pidin veel veidi vastu pidama. Ja kuulama Silvia lobisemist Henrist.
“Ta vaatas mulle otsa nii armsa näoga, “ rääkis ta parasjagu ja saatis igatsevaid pilke sinnapoole, kus Henri ja paar meie klassivenda istusid.
Pööritasime Kaisa ning Sandraga silmi.”Nii, et sa tunnistasid talle oma tundeid?” päris Kaisa ja me vahetasime lõbustatud pilgu.
Silvia vaatas teda hetke arusaamatult ning hetke pärast punastas. “Mida sa ometi räägid? Mul ei ole mingeid tundeid. Henri on lihtsalt tore klassivend, “ sõnas ta pahaselt, kuid tema silmad rääkisid muud.
“Muidugi, me usume sind, “ vastas Sandra sarkastiliselt.
“Jah, “ vastas Silvia veidi arulagedalt, sest ta vaatas jälle Henri poole.
Turtsatasin kergelt ja Silvia pööras oma pilgu mulle. “Mirjam, muide, Diana mainis, et nägi sind eile ühe kutiga koolis päris pikalt rääkimas, “ sõnas ta kelmikalt.
“Mirjam, miks sa meile ei öelnud, et sul keegi on?” päris Kaisa ja teeskles solvunult.
“Mul ei ole kedagi, “ vastasin ja kirusin mõttes Dianat. “Ja Sven rääkis minuga, mitte mina temaga.”
“Sven, “ lausus Sandra mõtlikult. “Milline Sven?”
“See üheteistkümnendik, “ pakkus Kaisa ja ma noogutasin.
“Õige valik, “ lausus Silvia eemalolevalt, sest tema tähelepanu oli taas Henril.
Pööritasin silmi. “Ma ju ütlesin, et me ei käi ega midagi. Sven on lihtsalt üks tüüp. Ta isegi ei meeldi mulle,” seletasin ja kortsutasin siis Kaisa ja Sandra suunas kulmu. Mõlemad olid jahmunult midagi,mis oli minu selja taga, vaatama jäänud.
Pöörasin end ringi seisin vastamisi Sveniga, kelle näol oli kummaliselt lõbustatult ilme, siis vaatasin Kaisa ja Sandra poole, kes pomisesid midagi kohvikusse minekust. Nad tirisid Silvia kaasa ja läinud nad olidki, jättes mind Sveniga üksi. On alles sõbrannad.
“Nii, et ma olen lihtsalt üks tüüp, “ lausus Sven muiates.
“Jah,” vastasin ja ei suutnud mõista, kuidas ma kaks korda sama päeva jooksul jäin niimoodi kellestki rääkimisega vahele, olgugi, et Silvia oli eelmine kord süüdi.
“Ja ma ei meeldi sulle, “ jätkas Sven. Muie tema näol püsis.
Ma ei leidnud selles küll midagi naljakat. Järelikult tal kruvid logisesid ja mitte palju.
“Sa said õigesti aru, “ laususin.
“Pole just tore neid sõnu kuulda, “ sõnas noormees ning enam ta ei muianud. “Aga vähemalt ei jäta ma sind ükskõikseks, “ lisas ta mõtlikult ja kortsutas kulmu.
“Jah, sa ärritad mind nii palju, et ma ei saa enam hetkegi sinu kõrval seista, “ teatasin otsekoheselt ning vaadanud hetkeks talle otsa, kõndisin minema, plaaniga oma sõbrannadele nii mõndagi öelda.
“Armas, “ kostis minuni Sveni hääl ja ma pööritasin silmi. Armas ta küll polnud.

Mirjamil õnnestub tõesti kellestki rääkimisega kuidagi tihti vahele jääda... Seda oli enne ju ka Krisiga juhtunud
Aga igatahes Sven on mõnes mõttes selline lahe tüüp ning mulle meeldis Mirjami viimane lause Svenile - ajas naerma

Ootan uut! :)

Getzzzu-Mirjamil õnnestub see jah kuidagi. Mulle meeldib ka Sven ja uue osa saab äkki varsti.

23.

Reede õhtu. Ja mida tegi Mirjam sel ajal? Oli kuskil peol? Vale . Istus kodus? Õige vastus.
Oli reede ja ma olin jälle üksinda kodus. Isa oli töökaaslastega restoranis ning enne minekut oli teinud ettepaneku, et võin kellegi külla kutsuda. Keeldusin sellest ning selle tulemusena olingi siin üksinda.
Ma ei kurtnud selle üle, mitte eriti. Ma oleksin võinud Kaisa, Silvia ja Sandra siia kutsuda, kuid neil olid muud plaanid. Täpsemalt olid nad läinud meie ühise klassiõe Liisbeti juurde peole. Ja miks mina sinna ei läinud? Asi oli lihtne, mind ei kutsutud. Just täpselt. Mind, Mirjamit, ei kutsutud sinna peole. Mitte, et ma oleksin tahtnud sinna minna, aga...oli väga nõme olukord, kui Liisbet ja Diana tulid eile meile peost rääkima ja keegi ei teinud minust väljagi. Ma valetasin. Õigupoolest oli see väga nõme. Ma püüdsin teha nägu nagu mind ei huvitaks nende jutt, kuid see vist ei õnnestunud, sest pärast meie juurest lahkumist läksid Diana ja Liisbet veidi eemal seisnud Marleeni poole ning sosistasid midagi, vaadates samal ajal minu poole. Kaisa, Sandra ja Silvia ütlesid küll, et nad ei taha sinna ilma minuta minna, kuid ma käskisin neil siiski minna. See polnud nende süü, et Marleen ja tema eeskujul ka teised mind vihkasid.
Niisiis olid mu sõbrannad peol ja mina kodus. See polnudki väga hull. Telekast tuli “Titanic” ja mul oli maitsev juustupitsa. Seltskonna üle ei saanud ka kurta. Minu parim sõber olin mina ise. Seega ei saanud keegi mulle vastu vaielda, kui ma ütlesin kõva häälega, et “Titanic” on nõme film ja nutsin seda öeldes lahinal. See tõesti oli nõme film, sest see ajas mu nii nutma, et pisarate tõttu ei näinud ma korralikult filmigi.
“Miks te Jacki ära tapsite?” hüüdsin nutmisest käheda häälega, kui film lõppema hakkas.
“Totakas film, “ pomisesin, kui vana Rose selle kaelakee vette viskas. Oleksin tahtnud toda kaelakeed endale.
“Titanic” oli vaevalt lõppenud, kui mu isa koju jõudis. Nähes mind sellisena sai ta vist šokki.
“Kes sulle midagi tegi?” päris ta, olles ühtlasi vihane, kui ka murelik.
“Titanic, “ pomisesin vaikselt, sest mu hääl oli suurest nutmisest päris valus.
“Milline Tiit?” päris isa nii karmi häälega, et ma hakkasin naerma. Ma peaksin talle mainima, et ta peaks oma kuulmist kontrollima minema.
“Titanic,” sõnasin veidi kõvema häälega ja naersin veelgi rohkem isa nägu nähes.
“Miks sa kohe siis ei öelnud?” porises ta ja hammustas tükki pitsast, mis mul üle oli jäänud.
“Ma ju ütlesin, aga sina peaksid kõrvaarsti juurde minema, “ sõnasin muiates.
Isa paistis mu lause üle pahandavat. “Kui su ema näeks, kuidas sa oma vaese isaga käituks, siis...” Ta ei lõpetanud oma lauset.
Tõusin diivanilt, võtsin tühja pitsataldriku ja sõnasin:” Ta oleks uhke, et ma sinu eest niimoodi hoolitsen.”
“Küllap vist, “ kuulsin isa lauset, enne kui kööki taldrikut pesema läksin.
Järgmisel päeval, ehk siis laupäeval ootasin Silvia kõnet. Ta oli lubanud mulle helistada ja rääkinud, mis peol toimus. Ometi ei teinud ta seda. Paar korda proovisin talle ise helistada, kuid keegi ei vastanud. Muutusin veidi murelikuks ning üritasin Sandrale ja Kaisale ei helistada. Ka nemad ei vastanud. Õnneks olid kõik kolm facebookis, kuid millegipärast ei vastanud keegi mulle. Õigemini Sandra väitis, et tal pole aega minuga lobiseda ning Kaisa teatas, et ta peab kuhugi minema. Silvia ei vastanud mulle üldse. Mulle oli selge, et midagi oli seal peol toimunud ja see oli seotud minuga. Ometi polnud ma midagi teinud. Terve reede oli istunud kodus ja mu isa võis seda tõestada. Või vähemalt seda, et alates südaööst olin ma kindlasti kodus. Asi tundus imelik, kuid esmaspäeval pidi kõik selguma.
Veetsin terve pühapäeva kodus, õppides raskeks ajaloo kontrolltööks ja lobisedes telefonis Rauliga. Ainult nädal aega veel ja siis sain teda ja Luisat näha. Palun, palun, las see aeg mööduks kiiresti. Rääkides ajalootööst, siis ma ei saanud mitte midagi selgeks. Ma lugesin õpikust vähemalt sada lehekülge kümme korda läbi, kuid mulle ei jäänud mitte midagi meelde. Võrreldes põhikooliga, olid mu hinded väga palju allamäge läinud ja ma polnud sugugi uhke selle üle.
Õhtul vaatasime isaga telekast mingit komöödiat, mille ajal ma oleksin peaaegu magama jäänud, sest see oli nii igav. Mingi maskis pätt, varastas auto, sõitis sellega hunnikusse ja põgenes politsei eest, kusjuures mingi tüse naine ajas ka teda taga. Igatahes oli see täiesti igav, aga mu isa oli sellest nii vaimustuses.
“Nii põnev, “ lausus ta mulle ning oli siis sunnitud eemale põikama padja eest, mis ma talle viskasin.
Esmaspäeval läksin ma kummalise ärevusega kooli. Mind siiski häiris see, miks mu sõbrannad minuga ei rääkinud. Mõttesse vajununa, astusin bussi. Seejärel istusin üksikule tühjale kohale ja kuulsin siis kedagi oma nime sosistamas. Tõstsin kohe pilgu ja defineerisin sosistajad. Need olid kolm minu paraleerklassi tüdrukut. Kui nad nägid, et ma nende poole vaatasin, siis pöörasid nad kohe pilgu ära, kuid jätkasid sosistamist. Asi hakkas tunduma järjest kahtlasem. Miks peaksid mingid suvalised tüdrukud minust rääkima? Ma olin kindel, et polnud mitte ühegagi neist sõnagi vahetanud. Seega, miks peaksid nemad minust sosistama.
Järgmisena tajusin kellegi pilku endal. See oli Kris. Loomulikult. Noormees seisis minust seekord päris kaugel, kuid vaatas mind siiski. Ta oli tõsine ja tundus kuidagi murelik, kuid muidugi võisin ka eksida. Krisi puhul polnud miski kindel.
Lisaks temale vaatas mind ka keegi teine. Sven. Olin noormehega pärast seda, kui ma temast rääkimisega olin vahele jäänud, veel mõned korrad paar lauset vahetanud, kuid pikemalt me polnud rääkinud. Parem oligi. Sven võis tunduda mitte nii salapärane, kui Kris ja olla ka vähem jobu, kuid ta siiski ei meeldinud mulle.
Enne tundide algust, püüdsin Silviaga rääkida, kuid ta lihtsalt eiras mind.
“Silvia, mida ma tegin?” pärisin arusaamatult, kui ta mulle koolis vastu tuli. “Sa pidid mulle laupäeval helistama ju.”
Ent tüdruk kõndis minust mööda, heitmata mulle pilkugi. Jäin talle segaduses näoga järgi vaatama.
“Tundub, et te pole vist enam sõbrannad, “ kostis minuni Krisi tuttav hääl.
Pöörasin end ringi ja leidsin end taas temaga silmitsi. Ma ei eksinud bussis tema mureliku pilgu suhtes. Ta tõepoolest oli seda-murelik. Seda ilmet polnud ma Krisi näol varem näinud ja see üllatas mind kohe väga.
“Mida sina sellest tead?” nõudsin Krisi käest, arutledes, kas tema oli Silviale ja teistele midagi minu kohta rääkinud.
Noormees mühatas. “Ma ei tea sellest midagi, aga see on ju ilmselge. Ta ei räägi sinuga.”
Ma ärritusin tema peale. “Seda näen ma isegi, aga ma tahaksin teada miks.”
“Järeldan, et sa tegid midagi, mis talle ei meeldinud, “ lausus ta ja naeratas kuidagi kummaliselt.
Tema naeratus hirmutas mind, kuid ma ei teinud sellest väljagi. “Reedel oli kõik korras ja nädalavahetusel me ei rääkinud, “ ohkasin hetkeks,” kuigi mina üritasin rääkida.”
Kris kergitas kulmu. “Kas ta käis Liisbeti peol?” päris ta mulle otsa vaadates.
Noogutasin ja märkasin siis silmanurgast, Silviat, kes meist veidi kaugemal Liisbetiga midagi rääkis.
“Järelikult juhtus midagi peol,” tegi Kris “hämmastava” järelduse.
“Sellest sain ma juba ammu aru, “ sõnasin pahaselt. “ Küsimus on selles, mis juhtus.”
Kris vaatas mind tuimalt. “Eks mõtle ise välja, “ lausus ta ja kõndis siis minema.
Ma tõesti üritasin seda teha, kuid mulle ei torganud pähe mitte midagi, mis seal peol, võis juhtunud olla ja mis oli minuga seotud. Enda teada polnud ma midagi teinud. Kuna Silvia minuga ei rääkinud, siis pidin proovima Kaisalt ja Sandralt midagi teada saada.
Leidsin nad mõne minuti pärast. Mõlemad silmitsesid mind silmnähtava pahameelega ja mina vaatasin neid jahmunult.
“Uskumatu, et sa nii tegid, “ lausus Sandra ja raputas pead, “ poleks seda sinust uskunud.”
Mu pilk oli veelgi rohkem jahmunud. Millest ta rääkis?
“Millest sa räägid?” pärisin, kuid mõlemad vaatasid üksteisele otsa ja kõndisid ära.
Ma olin täielikus segaduses ja ei saanud mitte millestki aru. Mida poleks Sandra minust uskunud? Seda, et ma “Titanicut” vaadades nutsin, samal ajal, kui nemad peol olid? Kindlasti mitte. See pidi midagi muud olema.
Läksin mõtlikus meeleolus füüsikaklassi juurde ja nägin seal Sveni, kes lobises mõne klassivennaga. Endalegi ootamatult läksin tema juurde.
“Sven, kas ma saaksin sinuga rääkida?” küsisin noormehelt, mõeldes samal ajal, mida kuradit ma tegin. Tema ju polnud Liisbeti peol. Või oli?
Sven naeratas mulle laialt. “Ikka saad, “ sõnas ta ning koos kõndisime veidi kaugemale.
“Kas sa olid reedel Liisbeti peol?” küsisin otsekoheselt.
Tõenäosus, et ta seal oli, paistis olevat üpriski väike, kuid küsida siiski võis.
“Millist Liisbeti sa mõtled?” päris ta ja silmitses mind uudishimulikult.
“Mu klassiõde, “ sõnasin kannatamatult. “Liisbet Jõgioja.”
Noormehe nägu selgines. “Ma olin küll seal. Super pidu oli.”
Seega võis tema midagi teada, aga kas ma üldse tahtsin teda, mida minust seal räägiti. Olgugi, et see oli sada protsenti vale.
“Ega sa ei kuulnud seal kedagi minust rääkimas?” pärisin veidi kõhklevalt, pooleldi lootes, et ta kuulis midagi ja samas lootes, et ta ei kuulnud.
Sven paistis mõtlik olevat, kuid siis naeratas kergelt. “ Oli küll midagi. Minu kõrval just üks blond tšikk rääkis paarile sõbrannale midagi mingist Mirjamist, “ sõnas ta ning siis paistis talle midagi meenuvat, sest ta kortsutas kulmu. “Aga ma ei arvanud, et see sina oled, “ lisas ta veidi vaiksemalt.
Ma aimasin halba ja pärisin ärevalt:” Sven, ütle, mida sa kuulsid?”

Huvitav, mis seal siis räägiti…
Nii meeldib see jutt
Ootan uut osa

žebra-Huvitav tõesti. Aitäh. Kui hästi läheb, siis saab täna õhtul isegi uue osa.

Ma loodan siis, et läheb hästi ja uus osa ilmutab end meile

24.

“Ma ee...” pomises Sven ja vältis mu ärevil pilku. “See polnud midagi halba, ausalt, “ püüdis ta mulle siis kinnitada, kuid tema käitumise järgi sain aru, et midagi head see ka polnud.
“Sven, “ laususin hoiatavalt ja astusin talle sammu lähemale, “ palun räägi, mida sa seal kuulsid?”
Noormees paistis olevat väga kohmetu. Ma polnud teda meie nädalase tutvuse jooksul sellisena näinud. Selline olek ei sobinud talle.
Sven ohkas kergelt. “Su nime lihtsalt mainiti paar korda seoses mingi tüübiga, “ lausus ta pealtnäha rahulikult, “ ausõna ma ei tea, millise tüübiga, “ lisas ta.
Ma ei uskunud teda. Jutt mingist tüübist võis küll õige olla, aga seda, et ta nime ei kuulnud, oli vale. Mingil põhjusel ei tahtnud ta seda mulle lihtsalt öelda, ärritades mind sellega veelgi rohkem.
“Ma tean, et sa kuulsid midagi rohkemat, “ ütlesin vaikselt, mille peale Sven mu pilku vältis. Mul oli õigus.
Ent ta raputas pead. “Midagi muud ma ei tea.”
Lausunud need sõnad, jättis ta mu üksi. Ma jälgisin teda, kui ta oma sõprade juurde kõndis ning silmanurgast mulle pilgu heitis. Ta vaatas mind kuidagi haletsevalt, ajades mind üha rohkem närvi. Ma ei suutnud aru saada, mis reedel oli juhtunud, et Silvia ja teised mind vältisid. Rääkimata Svenist, kes lihtsalt keeldus mulle ütlemast, mida ta kuulnud oli.
Mõne minuti pärast läksin tundi, tajudes samal ajal endal nii mõnegi klassikaaslase pilke. Ma istusin Lauri kõrvale, kes mind nädal aega järjepidevalt eiranud oli. Me polnud alates minu ärajooksmisest sõnagi vahetanud. Kumbki isegi ei üritanud juhtunust rääkida.
Otsisin kotist parasjagu oma füüsikavihikut, kui ta tabasin meie kõrvalpingis istuva klassivenna uuriva pilgu. Nähes, et ma teda vaatasin, ta naeratas, kuid see naeratus polnud meeldiv. See polnud nagu Svenil ega ka Krisil, kui ta heas tujus oli. Ei, see oli teistsugune. Üleolev või midagi sarnast ja see ei meeldinud mulle. Asi oli selles, et Rasmus, nii oli tema nimi, oli tõeline naistemees. Selle poole aasta jooksul, mil teda teadsin, olin näinud teda vähemalt viie erineva tüdrukuga ning arvatavasti oli neid rohkemgi. Ma ei tahtnud tema järgmine “ohver” olla.
Rasmus pööras oma pilgu minult ning sosistas midagi oma pinginaabrile, kes vaatas samuti minu poole. Mul tekkis tunne, et ka nemad olid reedel Liisbeti juures olnud. Olukord oli hullem, kui arvasin.
Ma üritasin keskenduda õpetaja jutule, kes tahvlile oli terve hunniku valemeid kirjutanud ja nüüd midagi rääkis, kuid kuulsin paratamatult klassis kostvaid sosinaid ja mõistatasin, kas need rääkisid minust. Olin 99 % veendunud, et see oli tõsi.
Kui tund lõppes, panin ma oma asjad nii aeglaselt kokku, et olin viimane, kes klassist väljus. Minu õnneks olid kõik minu klassikaaslased juba kuhugi kaduda jõudnud. Peale ühe. Kris seisis minust mõne meetri kaugusel ja silmitses mind. Tema pilk oli läbitungimatu ja mul polnud ta mõttedest aimugi. Nagu ma kunagi oleksin aimanud, mida ta mõtleb.
“Ma polnud vist ainus, kes klassis sinu kohta üht-teist kuulis, “ lausus ta veidi ükskõiksel toonil.
Oli sellest veidi hämmastunud, sest oli arvanud, et arvasin, et teda sellised asjad ei huvita. Ta võis oli ükskõik kes, aga mitte kutt, kes teisi taga räägiks. Kui tal midagi öelda oli, siis ütles ta seda otse, aga enamasti jättis ümbritsev maailm teda külmaks.
“Jah, sa polnud ainus, “ tõdesin. “Aga ma ei mõista, millest nad rääkisid.”
“Mulle tundub nagu me oleksime sellest juba täna rääkinud, “ pomises noormees.
Noogutasin. “Seda me tegimegi, aga ma tahan ikkagi teada saada, mida minust räägitakse.”
“Eks mine ja küsi, “ lausus ta nii nagu see oleks ilmselge.
Vaatasin Krisi pettunult. “Ma ei saa ju.”
“Miks?” kostis tema küsimus.
“Sest...” alustasin, kuid jäin vait, sest mõistliku vastust ma ei teadnud.
Kris muigas hetkeks ning läks siis minema. Jäin tema küsimusele vastust mõtlema. Tõepoolest, miks ma ei küsinud Silvia käest mis toimus? Stopp! Ma küsisingi seda, aga ei öelnud mulle ühtki sõna. Kris polnud öelnud, mida ma siis tegema pidin ja ma polnud seda küsinud ka.
Mõttesse vajununa kõndisin inglise keele klassi juurde ja võisin vanduda, et kuulsin taas kedagi oma nime lausuvat. Ma ei tõstnud pilku, et näha, kes seda öelnud oli. Mul oli ükskõik, kes minust rääkis. Ainus, mis mind huvitas, oli see, mida minust räägiti ja seda ei tahtnud keegi mulle öelda.
Ka mitte Annabel, kellega olin siiani üsna hästi läbi saanud. Ta eiras mind samamoodi nagu kõik teised, peale Krisi.
“Annabel, “ sosistasin vaikselt, kui õpetaja oli meile iseseisva töö andnud.
Neiu kortsutas kulmu, kuid ei vaadanud minu poole. Hetke pärast ta siiski päris sosinal:”Mida?”
“Kas sa olid ka Liisbeti juures reedel?” pärisin, lootes viimaks ometi midagi kuulda.
“Jah, “ vastas ta üheainsa sõnaga, keeldudes endiselt minu poole vaatamast.
Ma ei lasknud end tema olekust häirida. “ Kas sa saaksid palun öelda, mis minust seal räägiti?” küsisin vaikselt.
Annabel ajas selja sirgu ja vaatas ainiti oma ette. “Ma arvan, et sa peaksid seda ise väga hästi teadma, “ lausus ta kalgil toonil, mida ma esimest korda tema suust kuulsin.
“Aga ma ei tea ju, “ laususin, kuid Annabel mulle enam ei vastanud.
Ma ei olnud koolis end kunagi nii halvasti tundnud. Inimesed saatsid mulle pilke, kuid keegi ei rääkinud minuga. See oli kõige hullem tunne üldse. Või siis mitte. Kogu jama Krisiga oli veelgi hullem ja siis olid mul vähemalt sõbrad kellele toetuda, aga nüüd polnud mul kedagi. Peaaegu kedagi. Isa oli mul endiselt olemas ja Raul ja Luisa ja teised sõbrad mu endises elukohas. Aga nad oli liiga kaugel ega saaks mind niimoodi toetada nagu sõbrad peaksid tegema. Siin oli ma üksinda.
Minu päev läks üha hullemaks. Sosinad jätkusid, kuid keegi minuga ei rääkinud. Püüdsin Silviaga veelkord rääkida, kuid ta lükkas mu lihtsalt kõrvale. Tundus nagu me poleks sõbrad kunagi olnudki.
Ühel hetkel nägin Kaisat üksinda koridoris ja läksin tema juurde. Ta paistis mind nähes ehmuvat, kuid jäi paigale.
“Kas sa võiksid palun öelda, mis minust reedel räägiti?” pärisin talle otsa vaadates.
Kaisa vaatas närviliselt ringi nagu kardaks kedagi. “Ma..ma ei tea, “ pomises ta.
Ohkasin kergelt. “Ma tean, et sa tead. Palun ütle mulle.”
Ent Kaisa raputas pead ja kiirustas vabandusi pomisedes minema. Ärritusin tema peale ja pöörasin end järsult ümber, ehmatades sellega Sveni, kes seisis minu selja taga.
Nii, minu võimalus. Seekord sunnin teda endale tõtt rääkima, sest kauem ei võinud ma teadmatust taluda.
“Tule, “ laususin kindlameelselt ja haarasin ta käest.
Loomulikult oli Sven minust tugevam ja oleks võinud end lahti tõmmata, kuid ta ei teinud seda. Ma peatusin tühjas koridoriotsas ja lasin ta käest lahti. Hetkeks oli tema ilme veidi pettunud, kuid siis oli see küsiv.
“Mis jälle on?” küsis ta uudishimulikult.
“Sa tead küll, “ vastasin talle tungivalt otsa vaadates. “Ma tahan teada, mis reedel toimus.”
“Ma pole mingi infoliin, “ vastas Sven pahuralt. “Uuri oma sõpradelt.”
“Keegi ei räägi minuga, “ laususin veidi liiga meeleheitlikult, sest Sveni ilme leebus veidi.
Ta kortsutas kulmu ning vaatas mulle siis otsa. “Ma lootsin, et sa oled seda ise juba kuskilt kuulnud, aga tundub, et mitte.”
Noogutasin ning Sven jätkas. “Ma ei kuulnud kuigi palju, kuid seal oli üks punapäine tüdruk, kes su klassiõdedele midagi sinust rääkis. Mainitud oli vist kedagi Rauli, “ sõnas Sven veidi kõhklevalt.
“Mis selle tüdruku nimi oli?” nõudsin Svenilt, kuid olin hakkanud juba aimama.
Noormees kortsutas mõtlikult kulmu ning lausus viimaks:” Vist Hanna, aga ma pole kindel.”
“Võis küll Hanna olla, “ sõnasin talle süngelt.
Hanna. Hanna Allik. Ma teadsin, et sellest tüdrukust tuleb veel jama.

Hmm... Kes see Hanna on? Kas teda pole enne selles jutus mainitud või ma lihtsalt ei mäleta kedagi sellist?
Veel, et ma ei kujuta ette, kui jube võis Mirjamil koolis olla, kui kõik teda ignoreerisid ning tõtt rääkis talle lõpuks inimene, keda ta põhimõtteliselt ei teagi, mitte tema parimad sõbrannad...

Igatahes jään uut ootama :)

Apppi kui põnevaks kõik kisub
uue osa ootusärevus on paganama suur
tahaks niiväga UUT osa!

Nõustun Getzzzuga ja ütlen veel: Meeldis! ja Ootan uut!

Getzzzu-Hannat polegi varem mainitud:)

kiku979-Peabki põnev olema.

Žebra-Ma loodan, et uue osa saab täna.

Selge ja kui uue juba täna saab, siis on küll väga super

25.

Hanna ja mina olime üle poole minu elust sõbrad olnud. Kui täpsem ollla, siis me olime parimad sõbrad. Ma rõhutaksin sõna olime. Me kohtusime viie aastastena lasteaias ja meie sõprus kestis ajani, mil me mõlemad olime neliteist. Naljakas, et nii pikka sõpruse lõpetas keegi, keda me varem kohanud polnud. Kümne aastastena lubasime üksteisele, et jääme alatiseks parimateks sõbrannadeks. See oli tobe, ma tean. Ometi tollal ma tõepoolest uskusin sellesse. Kuus aastat hiljem kahtlesin ma aga kõiges.
Ärkasin mõttedest alles siis, kui kell tundi helises. Ma polnud Hannale ammu mõelnud ja kõik temaga seotud valusad mälestused oli hetkega tagasi. Minu suureks üllatuseks seisis Sven ikka veel minu kõrval ning vaatas mind veidi kaastundlikult.
“Sa jääd tundi hiljaks,“ pomisesin, vaevumata talle korralikult otsa vaatama.
“Sina ju ka,“ kostis minuni Sveni hääl, kuid ma ei teinud sellest väljagi.
Sammusin ükskõikselt bioloogiklassist, kus tund oli juba paar minutit käinud, mööda ning läksin riidehoidu, plaaniga koju minna. Olin saapad jalga tõmmanud, paksu halli salli kaela pannud ning sulgesin parajasti mantli viimaseid nööpe, kui kuulsin oma kõrvalt köhatust. Sveni köhatust. Ta seisis välisriietes minu kõrval ja nägi välja nagu läheks ta koolist samuti minema. Kas ma lootsin liiga palju, kui soovisin, et ta mind enam ei jälitaks?
“Ühegi kümnendiku koolipäev ei lõpe kell kaksteist,“ lausus ta manitsevalt.
Trügisin temast mööda ega vastanud talle. Sammude järgi sain aru, et ta järgnes mulle. Kortsutasin hetkeks kulmu, kuid ei öelnud talle midagi. Arvatavasti ei kuulanud ta niikuinii mind. Miks ta peakski? Avasin koolimaja välisukse ja ja libisesin kergelt, sest trepp oli libe. Pidin püstijäämiseks paar kummalist liigutust tegema, kuid õnneks ma siiski ei kukkunud.
Kuulsin oma selja taga Sveni turtsatust ja pomisesin vaikselt:” Teiste õnnetuse üle ei naerda.”
“Vabandust,” lausus noormees, lisades vaiksemalt,” aga see oli naljakas.”
“Jah, kui ma oleksin seal trepil kaela murdnud, siis see oleks tõesti naljakas olnud,” sõnasin süngelt.
Sven ohkas ja kõndis minu kõrvale. “Ma ei mõelnud seda nii, “ lausus ta ja paistis tõepoolest kahetsevat.
Ma ainult noogutasin ja kõndisin edasi. Vahet siiski polnud, mida Sven arvas. Ma ju ei hoolinud sellest, mida ta mõtles või ei mõelnud. Või oleksin pidanud seda tegema? Tema oli ainus, kes mulle midagi rääkis, samas kui minu sõbrannad....endised sõbrannad, ei lausunud mulle sõnagi. Tundus, et noormees oli parem, kui nemad, hoolimata faktist, et olin teda vaid nädal aega tundnud ja oma endiseid sõbrannasid pool aastat. Ometi ei andnud seda võrrelda sellega, kui kaua ma Hannat tundsin. Ainus ühine joon Hanna sõpruse ja Silvia ning teiste sõprusega oli see, et mõlemat enam polnud. Isegi, kui Silvia, Kaisa ja Sandra vabandaksid minu ees, siis ma ei suudaks neile andestada. Nemad olid oma valiku teinud uskudes Hannat, olgugi, et ma täpselt ei teanud, milles asi oli. Mina tegin oma valiku ja kustutasin meie sõpruse oma elust. Täpselt nagu ma Hannaga oma tegin. Õigemini olin püüdnud teha, sest lõplikult polnud see õnnestunud.
“Kes see Hanna on?” päris Sven ootamatult.
“Minu endine parim sõbranna, “ ütlesin vaikselt.
Sveni pilku ilmus mingisugune mõistmine. “Saan aru,“ lausus ta.
Ta ei saanud, sest ma polnud talle ühtki detaili minust ja Hannast rääkinud ega kavatsenud seda ka teha. Kogu lugu Hannaga kuulus minevikku ja pidigi sinna jääma. Kui ainult ta ise poleks otsustanud välja ilmuda ja mu elu taas ära rikkuda.
“Te läksite tülli jah?” jätkas Sven oma pärimist.
Seda polnud kuigi raske arvata, seega ma noogutasin talle.
Sven surus käed oma mantlitaskusse ja küsis:”Miks?”
Tal oli seda lihtne küsida, sest ta ei teadnud vastust sellele küsimusele. Mina teadsin. Olin seda pool aastat igapäev pärast Hanna ja minu tülli minekut seda endalt küsinud. Vastus oli küll lihtne, aga tundus uskumatuna, et just tema oli meie sõpruse hävitanud. Mina ja Hanna olime lubanud, et meie sõprust ei purusta miski, ometi oli see juhtunud.
“Üks poiss, “ vastasin Svenile, jättes mainimata, et see polnud lihtsalt üks poiss. See oli Raul.
Minu kergeks jahmatuseks Sven naeris. Mina oleksin tahtnud nutta ja tema naeris. Kuidas ta võis? Ma teadsin, et ta ei teadnud tõde, kuid siiski, see vihastas mind.
“Mida sa naerad?” pärisin temalt ärritunult.
Sven lõpetas naermise, kuid muie tema suunurgas ei kustunud. “See on nii tüüpiline, “ sõnas ta.
Kortsutasin kulmu vaatasin teda arusaamatult.
“Sõbrannad lähevad alati poiste pärast tülli, “ vastas ta mu nägu nähes. “Muid põhjusi neil kunagi pole.”
“Silvia ja teistega ei läinud ma poiste pärast tülli, “ laususin ärritudes.
Sven tõstis käed rahu märgiks üles. “Palun ära vihasta,“ lausus ta kahetsevalt. “Ma ei tahtnud sind pahandada ega midagi.”
Ent oli juba hilja. Ma juba olin vihane.
“Sa ei tahtnud mind pahandada jah? Aga miks sa koguaeg mu kannul käid? Kas sa ei saa aru, et sa ei meeldi mulle? Ei meeldi!” Viimased sõnad ma peaaegu karjusin ja Sven oli sellest vägagi ehmunud.
Ent ma ei lasknud tal midagi vahele öelda. “Sa ei tea minust mitte midagi, aga ometi ei taha sa mind rahule jätta. Sa ei lase mul isegi üksinda koju minna. Kes sa selline oled?”
Isegi, kui Sven oli ärritunud, siis see ei paistnud välja. Ehmunud ilme oli asendunud rahulikusega. “Sven olen,“ lausus ta ning see mõjus kuidagi nii kohatult, et ma hakkasin naerma.
Ta vaatas mind nagu ma oleksin hull. Ehk see ma olingi. Ühel hetkel karjusin ja järgmisel naersin hullumeelselt. Kas see mitte esimene hulluse märk polnud?
Nüüd oli Sveni rahulik ilme kadunud ja ta silmitses mind ärevalt. “Mirjam, kas kõik on ikka korras?” päris ta, vaadates mind naermas.
“Kõik on suurepärane, “ laususin ja lõpetasin naermise. “Kui paar väikest asja välja arvata. Sina, Hanna, Silvia, Kaisa, Sandra ja...Kris. Kui teid poleks, oleks mu elu palju-palju ilusam.”
Sven paistis veidi vähem ärevil olevat ja küsis:” Kas Kris on su klassivend?”
“Mitte ainult seda. Me käisime ja siis jättis ta mu maha. Veidi hiljem ta lõi mind ja...” Jäin vait, kui nägin noormehe nägu. Sellist vihast ilmet polnud ma tema näos kunagi näinud. Taipasin, et oleksin pidanud löömiseosa vahele jätma.
“Sinu kutt lõi sind?” küsis Sven tõsiselt ja vaatas mulle ainiti otsa.
Seda ta poleks pidanud teada saama. Mitte keegi poleks pidanud sellest kuulma.
“Ma... “ pomisesin, “ teadmata mida öelda. Ma ei saanud oma sõnu enam tagasi võtta, kuid ei tahtnud talle sellest rääkida ka. “Jah, ta tegi seda, “ tunnistasin viimaks. “Aga ma ei taha sellest rääkida.”
Sven raputas pead. “Mirjam, see on tõsine asi.”
Ma keeldusin teda kuulamast. “See juhtus ainult üks kord ja ta kahetseb seda, “ õigustasin Krisi.
Noormees ohkas. “Ma tahaksin ta selle eest maha lüüa, aga sa vist ei luba.”
Raputasin pead. “See on juba unustatud.”
Sven vaatas mind endiselt kahtlevalt. “Ma ei saa aru, kuidas ta võis sulle nii teha.”
“Mina ei saa ka, “ laususin vaikselt. Lisades siis:” Sven ma lähen nüüd koju. Mul on vaja üksi olla.”
Noormees noogutas tõsiselt ja õnneks ei järgnenud mulle. Temaga vaieldes olin üsnagi kodu lähedale jõudnud ja vähem, kui viie minuti pärast, astusin koduuksest sisse. Tänu sellele, et ma Sveni peale karjusin oli Hanna hetkeks ununenud, kuid nüüd meenus kõik taas.
Istusin oma toas olevale pehmele valgele vaibale ja mälestused võtsid minu üle võimust. Hanna ja minu esimene kohtumine lasteaias. Ta viskas mulle oma lemmiknuku vastu pead ja nii see kõik algas. Hanna ja mina minu ema matustel, veidi rohkem, kui aasta hiljem, pärast meie esimest kohtumist. Tema oli see, kes mind lohutas, kuigi me mõlemad olime alles nii väikesed. Hanna, kutsumas mulle kiirabi, kui ma kaheksa aastasena puu otsast alla kukkusin. Mina ja Hanna kümne aastastena koju hääletamas. Meid võttis peale mingi tüüp, kes ei tahtnud meid välja lasta ja Hanna virutas talle oma käekotiga. Mina, lohutamas Hannat, kui ta esimene kutt oli ta maha jätnud. Siis ta lubas, et mitte ükski poiss ei tule kunagi meie vahele. Vähem, kui paari kuu pärast ilmus meie ellu Raul ja meie sõprus hakkas lõppema.
Tõusin püsti ja otsisin oma kirjutuslaua sahtlist ühe suure karbi. Seal sees olid mulle olulised asjad. Nagu näiteks minu ema kaelakee, Rauli kingitud sõrmus ja...Hanna ning minu pilt. Ma polnud seda ammu vaadanud. Viimati oligi vist kolides, kuid ma ei tahtnud seda ära ka visata.
Võtsin pildi välja ja istusin koos sellega põrandale. See oli tehtud veidi aega, enne Rauli tulekut. Me naeratasime fotograafile, kelleks oli minu isa. Hanna punased juuksed, olid tavapärasest veidi enam lokkis ning minu mustad juuksed lehvisid tuule käes. Üks oli siniste ja teine pruunide silmadega tüdruk. Me olime välimuselt nii erinevad, kuid sisemuselt kohutavalt sarnased. Siis olime veel parimad sõbrannad.
Ohkasin kergelt ja meenutasin päeva, mil meie sõprus hakkas vaikselt lagunema.

26.

Kõik algas kaheksandas klassis või õigemini kaheksanda klassi esimesel päeval. Mina ja Hanna istusime kõige tagumises pingis ja lobisesime üksteisega, pööramata õpetaja jutule tähelepanu. Oli ju alles esimene september ja me ei arvanud, et me midagi väga olulist kuuleme. Meil oli õigus, me ei kuulnudki midagi tähtsat. Selle asemel nägime me kedagi. Rauli. Ma ei märganud, millal see juhtus, kuid ühel hetkel vaatas noormees mind ja mina teda. See kestis vaid hetke ja siis segas meid Hanna. Ta müksas mind ja väitis, et Raul oli teda vaadanud. Ma ei teadnud, kas ta tõesti ei saanud aru, keda Raul vaatas või oli ta lihtsalt kade. Hiljem selgus, et teine variant oli õige. Tema kadedus hukutas meie sõpruse.
Mina ja Raul hakkasime kohe suhtlema. Hanna käis varjuna meie kannul. Alguses polnud meil midagi selle vastu, sest me olime kõigest sõbrad. Tasapisi selgus, et millegi enama tekkimine osutub keeruliseks, sest Hanna oli pidevalt minu ja Rauliga koos. Ometi oli minul ja Raulil selge, et me pole enam ainult sõbrad. Hanna ei suutnud seda mõista. Selgelt oli näha, et ta oli Rauli armunud, kuid noormees ei vastanud tema tunnetele. Mõnikord tundsin, end selletõttu süüdi. Aga ainult mõnikord. Umbes kolm korda nädalas või nii.
Igatahes detsembris saabus päev, mil minust ja Raulist sai paar. Ma mäletan ikka veel Hanna pilku, kui me käsikäes klassi tulime. Ta oli vihane, tulivihane. Kui tema pilk oleks võinud tappa, siis mina ja Raul oleksime juba ammu mulla all. Ometi, kui me temani jõudsime, siis ta naeratas. Toona ma arvasin, et see oli siiras naeratus. Kui rumal ma olin. Õigupoolest olen praegugi. Väike rumal tüdruk.
Igatahes teatas Hanna, et tal on hea meel, et ma leidsin endale kellegi, jättes mainimata, et ka tema oli noormehest huvitatud. Mõnikord võisin näha tema kadedat pilku, kui me Rauliga käsikäes kõndisime. Ma ei teinud sellest väljagi, sest arvasin, et see läheb üle. Ma eksisin nagu alati. See läks ainult hullemaks. Kõik nägid seda, peale minu. Rauli noorema õe Luisa arvates oli Hanna käitumine ebanormaalne. Ma naersin ta välja. Mis selles halba oli, kui Hanna sattus kinos minu ja Rauli kõrval istuma ja haaras jubeda koha peal Raulilt käest kinni? Või selles, et ta korraldas Raulile üllatussünnipäevapeo, ilma minu teadmata. Mul oli plaan Rauli sünnipäeva mujal tähistada, aga Hanna jõudis ette. Ma arvasin, et see oli lihtsalt juhus, muud midagi. Või see juhtum, kui Hanna kuulis oma vanaema surmast ja rääkis sellest esimesena Raulile, mitte mulle, kes ma olin tema parim sõbranna, kuigi tollel päeval nägi ta mind esimesena. Sellel päeval leidsin nad koridoris kallistamast, tundsin kerget armukadedust, kuid surusin selle tunde maha. Veensin end selles, et ta lihtsalt lohutab Hannat. Ma olin pime nagu alati.
Mõni kuu hiljem nägin, kuidas Hanna Rauli suudles. Ma vaatasin seda ega uskunud oma silmi. Kui keegi teine oleks seda rääkinud, siis ma poleks seda lihtsalt uskunud. Ma olin Hannat peaaegu kümme aastat tundnud. Ta ei tundunud olevat selline, kes sõbrannade poisse endale tahab. Rauliga oli teisiti. Ma seisin ja vaatasin neid, olles šokkis. Raul tõmbus Hannast kohe eemale ja ütles midagi, kuid Hanna ei kuulanud teda. Veidi aega hiljem pöörasid mõlemad ümber ja nägid mind seal tardunult seismas. Raul tormas minu juurde, öeldes, et see polnud nii nagu ma arvasin. Ma ei lasknud tal rääkida, sest ma teadsin tõde. Hanna oli selles süüdi. Ometi ootasin ma tema näol midagi kahetsuse sarnast, kuid seda ta ei teinud. Kahetsuse asemel ta naeratas mulle ning seda mitte sõbralikult, vaid üleolevalt. Pärast seda me polnud enam pinginaabrid, räägimata sellest, et oleksime parimad sõbrannad edasi. Kõik küsisid, miks me enam ei suhtle, kuid ma öelnud seda kellelegi. Ma arvasin, et Hanna tegi sama, kuni ühel päeval jäi klass vaikseks, kui ma Rauliga sinna saabusin. Hanna oli neile midagi minust rääkinud ja kõik vältisid mind. See oli minu elus väga raske periood, sest ühtäkki olid kõik, keda ma terve elu usaldasin, mulle selja keeranud. Tasapisi läks kõik siiski paremaks, tänu Raulile, kes mind toetas. Rääkides minust ja Hannast, siis järgnevad poolteist aastat oli piin temaga ühes klassis olla. Ta üritas mind ja Rauli ikka ja jälle lahku ajada, kuid ebaõnnestunult. Mul oli temast lausa kahju. Ta oleks võinud Rauli endale saada, kui me lahku läinud olime, kuid Hanna oli selleks ajaks juba läinud. Mul polnud aimugi kuhu.
Ja nüüd oli ta tagasi, et hävitada minu elu. Jälle! Ma ei mõistnud, miks ta seda tegema pidi, sest Raul oli nüüd vaba, kuid aimasin, et noormees Hannat ei tahtnud. Hanna süüdistas selles ilmselt mind. Järelikult pidi ta midagi mulle tegema, aga seekord ma ei lasknud tal seda teha. Seekord ma ei istu nurgas ega oota asja maha rahunemist. Ma ei lase Hannal endale enam haiget teha, kuigi ta on seda juba teinud. Aga mitte rohkem. Ja ma ei andeta enam inimestele, kes teda uskusid. Ma ei hooli neist enam.
Hoolimata oma eelmise õhtu mõttedest läksin kooli, olles veidi ärevil. Ma olin nii mõttedes ega märganud Krisi, kes mind bussis silmitses. Ma olin sellega juba harjunud. Mul oli nüüd tähtsamatele asjadele mõelda. Bussi peatudes oleksin peaaegu tasakaalu kaotanud, kuid kellegi tugevad käed haarasid minust kinni. See oli Kris. Ta aitas mind püsti, kortsutades samal ajal kulmu.
“Ole ettevaatlikum,” teatas ta sosinal, enne kui mu lahti lasi.
Jäin teda sekundiks vaatama ning pilku üles tõstes märkasin Sveni pahurat pilku. Mulle meenus eilne tema peale karjumine ja hullumeelselt naermine. Tundsin end selletõttu veidi halvasti ja otsustasin selle hiljem ära klaarida. Praegu pidin Silviaga tegelema.
Leidsin ta koos Marleeni ja Liisbetiga kohvikust. Vaatasin neid hetke kõheldes ja läksin siis nende juurde. Mind nähes vaatasid nad üksteisele otsa ja Marleen naeratas ülbelt.
“Mida sina veel tahad?”
Eirasin teda ja vaatasin Silviat, kes minu pilku vältis.
“Ma tahan Silviaga rääkida,” sõnasin ja märkasin, kuidas Silvia seda kuuldes võpatas.
“Ta ei taha sinuga rääkida, “ vastas Marleen Silvia eest. Tema hääl kõlas väga enesekindlalt ja ma oleksin tahtnud talle ühe korralikku kõrvakiilu anda. Otsustasin, et seda võin ka pärast teha ja pöörasin oma tähelepanu taas Silviale.
“Ta võib iseenda eest rääkida,” laususin.
“Äkki ta ei taha sinuga rääkida,” vastas taaskord Marleen. Ma leidsin end mõtlemast, mis karistuse ma saaksin, kui ma ta juukseid natuke vähemaks tiriksin.
Ometi manasin näole armsa naeratuse. “Ma arvan, et ta oskab ise rääkida, “ sõnasin ja üritasin taas Silvia pilku tabada.
Seekord ta vastas, kuid paistis viibivat kuskil eemal. “Mirjam, mida sa tahad?”
“Rääkida.”
Silvia ohkas ja Marleen naeratas võidukalt. “Millest?” päris ta siis.
“Sa tead küll,” ütlesin ja püüdsin oma häälde natukene Marleeni enesekindlust lisada. “Omavahel,” lisasin.
Marleen raputas hoiatavalt pead, kuid Silvia tõusis minu üllatuseks püsti. “Eks räägime siis kuskil,” lausus ta veidi ükskõiksel toonil.
Peatusime aula lähedal ja ta vaatas mulle ootavalt otsa. “Tee kiiresti,” palus ta.
Tegingi nii nagu ta palus. “Mida Hanna sulle ja teistele seal peol rääkis?”
Silvia kergitas kulmu ning oli oma ükskõiksest olekust lahti saanud. Nüüd paistis ta juba ärritunud olevat. “Aga sa võid ju temalt endalt küsida. Ta tahab sind väga näha.”
Raputasin pead. “Temalt ei taha ma midagi kuulda. Ma tahan sinult seda kuulda.”
Silvia muigas mõrult. “Oled sa kindel?” küsis ta,” sest see, mida ma kuulsin, pole kuigi hea.”
Võpatasin kergelt, kuigi olin seda teadnud. Siiski noogutasin.
Silvia naeratas ja ma ei tea miks, aga tema naeratus meenutas mulle Marleeni oma. See oli kuidagi õel.
“Ta rääkis mingist Raulist ja sellest, et sa olid tema ja selle tüübi lahku ajanud.”
Minu jahmunud ilme peale ta naeratas. “See on siis tõsi jah?”
“Ei, ei, see ei ole tõsi,” kinnitasin, kuid üllatus mu näolt ei kadunud. Kuidas Hanna võis midagi sellisr rääkida? Kuidas võis keegi teda üldse uskuda?
“Ja Marleen rääkis, et sa tahad Krisi tagasi, et Raulist on sulle veel vähe,” jätkas Silvia, pannes mind üha enam hämmelduma.
“Ma ei taha Krisi,” sõnasin vaikselt, kuid oli näha, et Silvia ei uskunud.
“Ja seda et,...” ta vaikis hetkeks,” sa tahad Henrit ka.”
Oli näha, et Henri mainimine tegi talle haiget ja mulle meenusid tema tunded Henri vastu. Marleenil oli sellega ta õnnestunud ümber sõrme keerata.
“Ma ei taha teda,” vaidlesin talle vastu, kuid Silvia ei kuulanud.
Ta sammus ärritunult minema ja mul oli temast nii kahju, et Hanna ja eelkõige Marleen olid talle nii teinud, kuid see oli tema süü, et ta neid uskus.
Kaisa ja Sandraga ma ei proovinudki rääkida. Vähemalt mitte veel. Ehk on nad pärast jõuluvaheaega maha rahunenud ja saan nendega normaalselt vestelda.
“Kuidas Raulil läheb?” kuulsin matemaatikatunnis Krisi pilkavat häält oma kõrval.
“Kuidas sa Raulist tead?” pärisin veidi jahmunult, kuid mulle meenus Rauli telefonikõne, mis toimus siis, kui me Krisiga oleksime peaaegu suudelnud.
Kris naeratas mulle salapäraselt. “Ma nägin teda hiljuti.”
Ahhetasin jahmunult ja piisavalt kõvasti, et pool klassi ja õpetaja oma pilgud mulle suunasid.
“Ma sain vale vastuse,” laususin esimese pähe tuleva vale, mis Krisi naerma ajas.
“Täitsa nutikas muide,” sõnas ta.
Ma ei teinud tema viimasest lausest välja, vaid pärisin vaikselt:”Kuidas sa Rauli nägid?”
Kris vaatas mind, näos endiselt see salapärane muie, mis mind veidi hirmutas. “Uudishimu tapab, kas tead,” sõnas ta.
Ma jäi vait, kuid mu sees oli imelik tunne. Kust kohas võis Kris Rauli teada? Ega ometi Hanna polnud sellega seotud? Oli selge, et Kris minuga sellet ei räägi, seega pidin sellest Rauliga rääkima. Õnneks pidin juba ülehomme noormeest nägima ja siis pidi kõik selguma. Senikaua pean lihtsalt omadega hakkama saama.
Koolist väljudes polnud ma just suurepärases meeleolus. Mu hinges valitses suur segadus nagu viimasel ajal alati. Pidin vaheajal asjad enda jaoks korralikult läbi mõtlema ja tegema mõned tähtsad otsused. Olin oma mõtetega nii ametis ega kuulnudki Sveni end hõikamas.
“Mirjam, oota,” hüüdis ta, kui olin ta hüüdele viimaks reageerinud. Hingeldades seisis ta viimaks minu kõrval.
“Mida sa tahad?” pärisin veidi kannatamatult.
Noormees hingeldas ikka veel ja ta pomises:” Vabanda, ma pole harjunud jooksma. Ma olen rohkem tugitooli sportlane.”
Turtsatasin tahtmatult ja Sven naeratas mulle laialt.
“Ma tean, et see on natukene piinlik,” lausus ta, kuid ta ei näinud välja nagu tal oleks piinlik.
Mulle meenus, et olin lubanud endale, et klaarin temaga selle karjumise asja ära. Püüdsin parajasti leida sõnu, mida talle öelda, kui nägin, kuidas ta mind vaatas. Tema pähkelpruunid silmad, vaatasid ainiti mind ja ta oli hingeldamise lõpetanud. Kerge naeratus oli endiselt tema näol ning mõned lumehelbed oli ta tumedates juustes.
Korraga läksin talle lähemale, palju lähemale ja siis vihkasin end sellepärast, mida ma järgmisena tegin.
Ma suudlesin teda. Ta paistis jahmunud olevat, kuid suudles vastu. Hetke pärast tõmbusin eemale ja vihkasin end suudluse pärast.
“Mirjam, ma...” alustas ta.
Ent ma katkestasin teda. “See oli kõigest suudlus. Mitte midagi enamat,” laususin ja jooksin siis ära. Jälle.
Ma ei teinud väljagi tema hüüetest ja teadsin, et olin veel ühe inimesega asjad ära rikkunud. Ma vist oskangi ainult haiget teha.

Mulle väga meeldib see jutt
Mirjam on ikka parajas suures jamas
Ta peaks võtma aega ja enda jaoks kõik selgeks mõtlema :)
Kuna ma tõesti ei saanud aru miks ta Sveni suudles
Agajah UUT!

Ma olen jälle tagasi ja tekib küsimus et da fuck?