2013. aasta

26)

Pealkiri: Johann Wolfgang von Goethe

Autor: Peter Boerner

Lehekülgede arv: 152



Sisu: Lühiülevaade Saksa kirjandusklassiku eluloost sarjas “Klassikud“. Johann Wolfgang von Goethe ühendas endas kirjaniku, mõtleja ja teadlase ande. Ta lõi tohutu sõnajõuga luuleteoseid, maailmakuulus on tema „Faust“. Kogu oma elu jooksul kajastas ta ühiskondlikke ja poliitilisi olusid, kunsti eri aspekte ja usuküsimusi. Loodusuurijana püüdis ta esile tuua taimede ja loomade metamorfoosi seaduspärasusi. Riigiministri amet sidus ta ühiskondliku eluga. Vaieldamatult on Johann Wolfgang von Goethe üks uusaja tähtsamaid universaliste.

Minu arvamus: Goethel oli huvitav elu, ma ei teadnudki enne, kui palju tähtsaid ajaloosündmusi tema eluajal aset leidis. Ta kohtus isegi Napoleoniga! Huvitav oli ka see, et selle raamatu autor on Eestis sündinud, huvitav, kas ta on siis baltisakslane?

Hinnang: 8/10.

27)

Pealkiri: Siili elegants

Autor: Muriel Barbery

Lehekülgede arv: 296



Sisu: Pariislanna Renée Michel elab ja töötab väga uhkes majas. Ta on majahoidja. Tüüpilise majahoidjamuti fassaadi taga elab Renée aga salaelu: ta jumaldab kauneid kunste ning ahmib endasse kirjanduse, heli- ja filmikunsti tippteoseid. Samas majas elab ka intellektuaalselt varaküps 12-aastane Paloma, kes on otsustanud elust lahkuda. Ta püüab inimkonda otsekui entomoloogi pilguga vaadeldes välja selgitada, kas maailmas leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada. Kahe peategelase taustal saab lugeja tuttavaks kireva seltskonnaga ning näeb aset leidmas suurt hulka pisikesi, kuid olulisi sündmusi. See on raamat äratundmisest, ilu vabastavast jõust ja rahust.

Minu arvamus: See raamat algas köitvalt ja selles oli palju häid mõtteid, aga raamatu teine pool, ehk isegi kaks viimast kolmandikku, ei olnud minu jaoks algusega võrdsel tasemel. Mul kulus väga kaua aega, enne kui suutsin selle lõpuni lugeda, sest alates sellest kohast, kui Kakuro Ozu sellesse rikkurite majja kolis, ei olnud see lugu enam minu jaoks huvitav ning Paloma ja Renée sõprus sündis minu jaoks liiga tühjast kohast. Prantsusmaa on selgelt rohkem klassiühiskond kui Eesti, seetõttu oli minu jaoks mõistetamatu, miks peaks majahoidja üldse teesklema, et ta on oma seisusele kohaselt rumal, kui ta seda ei ole. Kakuro tegelaskuju pidi ilmselt aitama Renéel mõista, et kõik võivad olla need, kes nad ise tahavad ja et tarkusega saab klassivahed ületada, ning Renée surma tagajärjel mattis Paloma ka oma enesetapuplaanid maha, mis oli iseenesest tore. Äge oli ka, et mainiti "Hikaru no Go" mangat, mida ma lugenud olen, see oli minu jaoks palju rõõmustavam kui see, kui väga kõik selle raamatu vähegi intelligentsed tegelased Tolstoid fännasid. Mis seal salata, nüüd tahaks ka ise "Sõda ja rahu" lugeda, aga "Anna Karenina" mind küll ei vaimustanud.

Hinnang: 6/10.

28)

Pealkiri: Müürililleks olemise iseärasused

Autor: Stephen Chbosky

Lehekülgede arv: 240



Sisu: Noorteromaani "Müürililleks olemise iseärasused" peategelane Charlie on tõeline müürilill – ta ei paista oma kaaslaste seast millegagi silma, ent paneb asju tähele, oskab hoida saladusi ning mõistab. Keskkooli esimese aasta kaose keskel sõbruneb Charlie aga Sami, Patricku ja Bradiga, kes avavad noormehele hoopis uue maailma. Stephen Chbosky romaan koosneb 15-aastase Charlie kirjadest raamatu lõpuni tundmatuks jäävale sõbrale. Ta jutustab avameelselt oma hirmudest, muredest ja saladustest: parima sõbra enesetapust, lemmiktädi surmast, ebaharilikust suhtest perekonnaga, rahutuks tegevast armumisest ning esimestest kokkupuudetest alkoholi ja narkootikumidega... Kõige selle kõrval on Charlie elus väga olulisel kohal kirjandus, muusika ja filmid.

Minu arvamus: Väga masendav raamat, mis näitab hästi, kuidas vanasõnast "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" saab "tee teistele seda, mida sulle on tehtud." Alguses tundus Charlie kirjade stiil mulle liiga lapsik, aga siis harjusin sellega ära ja isegi nautisin seda. Mulle tundub, et ta tuli oma eluga kuni närvivapustuseni tunduvalt paremini toime kui näiteks Patrick, eriti arvestades seda, et ta ei olnud vaimselt päris terve.

Hinnang: 9/10.

29)

Pealkiri: Lunastus mõrva läbi

Autor: Peter Tremayne

Lehekülgede arv: 248



Sisu: Tähtsad kirikutegelased kogunevad AD 664 Whitby sinodile, et vaielda keldi ja Rooma kiriku tõekspidamiste üle ning kired löövad lõkkele. Vandenõulased sepitsevad mõrva, kui salapärane ja vägivaldne surm püha Hilda kloostri võlvide all ringi hiilima hakkab. Kui tapetuna leitakse abtiss Étain, keldi kiriku peamine eestkõneleja, langeb kahtlus paratamatult Rooma pooldajatele. Sinodil viibib ka Fidelma Kildare püha Brigidi kloostrist. Teda kui brehoni kohtu advokaati palutakse hakata mõrvalugu uurima koos Rooma pooldaja vend Eadulfi'ga. Ometi on need kaks nii erinevad, et nende partnerlust kirjeldatakse kui hundi ja rebase koostööd – ainult et kumb on kumb? Järgneb veel kohutavaid mõrvu ning kirikutegelaste vastuolud võivad viia kodusõjani. Kas mõistatuse lahendus suudab seda vältida?

Minu arvamus: Grr, kui palju näpuvigu selles raamatus oli, kus küll toimetaja silmad olid? Pealkirja tõlkimise kallal tahaks ka natuke norida, aga pole mõtet juuksekarva lõhki ajada. Keltidest ja kloostrielust oli põnev lugeda ja tegelased, eeskätt vend Eadulf ja õde Fidelma, aga ka Seaxwulf, olid huvitavad, aga närvikõdi jäi väheks. Ma kahtlustasin mõrvarit juba algusest peale, kuna tema kohta anti liiga palju vihjeid, ja isegi motiiv osutus samaks, nagu ma arvasin. Nüüd tean ma, mis on tonsuur, aga Iirimaa, Šotimaa ja Inglismaa kunagisi kirevaid rahvaid on endiselt liiga palju, et ma saaksin aru, kes on kes. Taan Wulfric seostus mulle kohe taanlastega...

Hinnang: 6/10.

30)

Pealkiri: Vorstadtkrokodile

Autor: Max von der Grün

Lehekülgede arv: 156



Sisu: „Betreten verboten!“ steht an der verlassenen Ziegelei, dem Geheimquartier der „Krokodiler“. Wer zur Bande von Olaf und seinen Freunden gehören will, muss eine gefährliche Mutprobe bestehen und gut Radfahren können. Aber was soll Kurt tun, der im Rollstuhl sitzt? Da macht Kurt mit seinem Fernglas eine Beobachtung... und beweist, dass er mindestens genauso viel Mut hat wie die anderen. Nur eben auf eine besondere Weise.

Minu arvamus: Tore ja seikluslik raamat. Kuna ma olen filmi mitu korda näinud, oli mul kerge tegevuskohti ette kujutada. Harjumatu oli minu jaoks ainult see, et Kai Wolfmanni asemel oli raamatus Kurt Wolfermann, huvitav, miks oli üldse vaja filmis tema nimi ära muuta, kas nad arvasid, et see pole piisavalt lahe? Raamatu stiil mõjus väga eestipäraselt ja seda oli seetõttu kerge lugeda ka siis, kui kohtasin mõnda võõrast sõna, millest ma aru ei saanud. Kuna see raamat on kirjutatud rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, oli naljakas kohverraadiote kohta lugeda, mul pole aimugi, millised need olla võisid. Mina arvan, et Franki vend oleks tulnud kohe üles anda, aga ma saan aru, et tema sõbrad ei tahtnud Frankile haiget teha. Mariast ja Kurtist saaks hea paar, Maria aitas teda nii palju. Kurt tundus mulle ratastoolis poisi kohta liiga hulljulge, ta ei saanud üldse aru, et temaga oleks võinud korduvalt õnnetus juhtuda.

Minu lemmikkoht:

"Gar nicht so dumm von den Einbrechern," sagte Olaf, "hier verstecken sie das Zeug, bis sie es verkaufen können oder bis sie es selber verwenden können."
"Brauchen können?" rief Peter. "Als ob jemand zwanzig Kofferradios selber brauchen können."

Die Nasenbohrmaschine on ka hea sõna


Hinnang: 8/10.

31)

Pealkiri: Prints ja kerjus

Autor: Mark Twain

Lehekülgede arv: 295



Sisu: Ühel ja samal päeval sündinud Walesi troonipärija Edward Tudor ja Londoni kerjuspoiss Tom Canty on sarnased nagu kaks tilka vett! Edward unistab vaheldusrikkast elust vabaduses, kus keegi teda ei käsuta ning Tom tahaks üle kõige maailmas nautida külluslikku eluviisi, kus pole puudust maiustustest ega kuninglikust meelelahutusest. Nad kohtuvad juhuslikult ja vahetavad riided ning… ka elud? Karmis tegelikkuses, kus ähvardavad Londoni pimedatel tänavatel varitsevad mõrtsukad ja keerubid ning lossis, kus petturite pea kohal ripub halastamatult timuka kirves, õpitakse tundma üksteise elude pahupoolt. Pöörased seiklused, milles kummagi poisi elu ripub sageli juuksekarva otsas, viivad Tomi ja Edwardi taas kokku ning nende saatuse otsustab küsimus, mille vastust võib teada ainult päris prints…

Minu arvamus: Mul tekkis soov seda raamatut lugeda siis, kui ma uusaja eksami jaoks õppisin. Lapsena sai ükskord enne ka selle raamatuga alustatud, aga siis jäi see mul pooleli. Vanemana oli seda natuke kummaline lugeda, kuna paljud tegelased olid ajaloolised isikud, kelle elulood olid mulle tuttavad. Ma teadsin, et Edward VI sureb noorelt ja on viimane meessoost Tudor Inglismaa troonil, et tema õde Mary laseb leedi Jane Grey hukata ja ei sünnita ainsatki elusat last ning et Elizabethile järgneb Stuartite dünastia. Lapsena oleksin ma suhtunud sellesse kui lihtsalt ühte muinasjuttu, aga praegu jättis see mulle palju mitmetahulisema mulje. Mark Twaini jutustamisstiil oli mulle natuke harjumatu, aga nalja sai ka Kuninga peatükid olid minu jaoks huvitavamad kui Tom Canty omad. Kuigi see raamat anti välja nõukogude ajal, kui kontroll oli karmim kui praegu, oli ka selles üksikuid trükivigu.

Hinnang: 8/10.

32)

Pealkiri: Milky Way Railroad

Autor: Kenji Miyazawa

Lehekülgede arv: 143



Sisu: Teased by his friends and alone on a hilltop, a young boy is suddenly swept aboard a magical train bound for the Milky Way.  The boy meets many celestial beings along the way, among them the newly departed, but only he will be allowed to return to Earth. 

Minu arvamus: Kohe, kui ma nägin selle raamatu põhjal tehtud filmi "Night on the Galactic Railroad", tekkis mul soov seda raamatut lugeda. Autoril on väga hea fantaasialend ja see tekitas soovi seda kõike ette kujutada. Natuke veider tundus, et kolmel Jaapani lapsel olid itaaliapärased nimed, ülejäänud tegelastel, kes ei olnud kõik jaapanlased, aga just nimelt traditsioonilised jaapanlaste nimed, aga nagu eessõna ütles, oli selle eesmärgiks eri kultuuride üheks sulatamine ja kuidagi sattus sinna punti ilmselt ka Ameerika, sest miks muidu maisiväljadest kirjutada. Selle raamatu sisu oli väga raske mõista, kuigi eessõna andis mõned tõlgendusvõimalused, aga kui jätta kõrvale, kuidas sellest aru tuleks saada, oli see lugu ilusast sõprusest, mis leidis kurva lõpu. Mulle jäi arusaamatuks, kas Campanella isa oli seesama professor, kes lapsi raamatu alguses õpetas või mitte, aga ma pakuksin, et pigem ikkagi ei olnud ja mul jäi kuskil midagi kahe silma vahele. Vaene Giovanni, ta arvas, et tema ja Campanella vahel on pärast seda rongisõitu kõik samamoodi nagu enne seda, kui teised teda narrima hakkasid, ja siis selgus, et Campanella oli tegelikult surnud...

Hinnang: 9/10.

33)

Pealkiri: Minu Tšiili

Autor: Liisi Lõo

Lehekülgede arv: 320



Sisu: "Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16aastaselt on inimene enda arvates kõige targem. Pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviis, täiesti alles on ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma pere kaudu ma muutusin. Muutusin nendele sarnasemaks, õppisin nende väärtusi, tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja et see ei ole halb."

Minu arvamus: See raamat meenutas mulle noorteromaani  Palju sai teada küll Tšiili noortest ja nende kommetest ja huvidest, aga Tšiili ise oma ajalooga jäi üsna kõrvale. Selle asemel, et kirjutada kogu aeg oma klassivendadest, kes teda puudutada tahtsid, oleks autor pidanud hoopis sellele rõhku panema. Kultuurid on erinevad

Hinnang: 7/10.

34)

Pealkiri: Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Autor: Indrek Hargla

Lehekülgede arv: 405



Sisu: Tallinn, a.D. 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Üks saladuslik juhtum näib segavat valminud kloostri sisseõnnistamist ja selle lahendamiseks on kokku kutsutud kümme meest, kes kokku mõistavad seitsetteist keelt. Teel kloostri poole satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik.

Minu arvamus: Lugu oli tugev, aga minu jaoks palju vähem põnev, kui ma ootasin, Hargla varasemaid raamatuid lugesin ma palju suurema õhinaga. Ma pole kunagi kuulnud, et eestlased oleksid kasutanud või osanud ruunikirja, mis ei tähenda muidugi, et seda poleks tehtud, küsimus võib vabalt olla minu puudulikes teadmistes, aga see tundus natuke kummaline. Muumiapulbrist ja punasest mullast rohu keetmine oli rõvedam kui kõik kägistamised kokku, pole ime, et Keterlyn ära suri, kui teda niimoodi ravida üritati. See raamat meenutas mulle natuke "Roosi nime" ja "Da Vinci koodi", eriti selle lõpp, kus kõik kogesid tõelist ilmutust. Agatha abtissiks muutmisega pani autor minu arvates kinni terve uue võimaliku süžeeliini, sest korduvad vihjed, et Agatha oli noorest Melchiorist andekam, lubasid oletada, et temast võib saada järgmistes raamatutes väga oluline tegelane. "Abtiss Agatha ja..." poleks sugugi paha, aga vaevalt et tal kloostrielu juhtimise kõrvalt mõrvade lahendamiseks aega jääks.

Hinnang: 7/10.

35)

Pealkiri: Kui tuvid kadusid

Autor: Sofi Oksanen

Lehekülgede arv: 320



Sisu: „Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Minu arvamus: Ma ei ole endiselt Oksanenist vaimustatud, kuid ma tunnistan ausalt, et minu jaoks muutub ta iga raamatuga paremaks. "Puhastus" oli sisu poolest tugevam, aga selles raamatus oli palju ilusaid lauseid, näiteks selles kohas, kus Hellmuth püüdis Juuditit oma korterist välja visata, ning loomulikult mõtlesin ma veel mitu päeva pärast selle raamatu läbi lugemist Oksaneni stiilis. Minu lemmiktegelased olid Juudit ja Roland, aga lõpus oli nende roll väike ja ma ei saanud paljudest asjadest aru, nii et selle raamatu viimaste peatükkide mõistmiseks oli vaja vestelda inimesega, kes oli seda raamatut juba lugenud ja teadis sellest rohkem kui mina
Edgari tegelaskuju oli väga raske armastada, aga lõpplahendus pani mind teda paremini mõistma, ning see lõpplahendus tegi tasa selle, et raamatu viimane kolmandik oli minu jaoks väga mittemidagiütlev. Ma olen käinud mitu korda Klooga koonduslaagri alale püstitatud monumentide juures ja ühel korral oli seal ka ekskursioon, millel räägitu põhjal tundub mulle, et Oksaneni kirjeldus sellest, mida seal inimestega tehti ja kuidas selle laagri vabastamine käis, on üsna täpne, kuigi mulle oli jäänud mulje, et eestlastest ohtlike elementide asemel oli seal pigem rohkem teiste riikide juute. Keegi minu kodus ei ole kunagi kuulnud, et sakslased oleksid tuvisid söönud, nii et ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda, vanavanaisa väitnud koguni kunagi, et tuvi ei kõlba üldse süüa.

Hinnang: 8/10.

36)

Pealkiri: Leviathan

Autor: Scott Westerfeld

Lehekülgede arv: 452



Sisu: It is the cusp of World War I. The Austro-Hungarians and Germans have their Clankers, steam-driven iron machines loaded with guns and ammunition. The British Darwinists employ genetically fabricated animals as their weaponry. Their Leviathan is a whale airship, and the most masterful beast in the British fleet. Aleksandar Ferdinand, a Clanker, and Deryn Sharp, a Darwinist, are on opposite sides of the war. But their paths cross in the most unexpected way, taking them both aboard the Leviathan on a fantastical, around-the-world adventure… One that will change both their lives forever.

Minu arvamus: Just sellist seiklusromaani ma lugeda tahtsingi! Alternatiivne maailmaajalugu, sõda, troonipärimisjagelused, ebatavalised masinad ja poisiks maskeerunud tüdruk on hea combo. Alek ja Deryn on mõlemad väga õnnestunud karakterid, kuigi Deryn meeldib mulle peategelasena rohkem ja tema keelendid on toredad Barking spiders on nüüd mu uus lemmikväljend. Mina oleksin hea meelega Clanker, mitte Darwinist, kuigi mõlemal poolel on oma võlud. Illustratsioonid meeldisid mulle ka, need aitasid nii mõnestki asjast aru saada. Ma ei olnud varem Scott Westerfeldi lugenud, kuigi ma teadsin, et ta on kirjutanud "Inetud" ja selle järjed, aga kes teab, ehk loen isegi kunagi selle sarja läbi.

Hinnang: 10/10.

37)

Pealkiri: Behemoth

Autor: Scott Westerfeld

Lehekülgede arv: 485



Sisu: The Leviathan arrives in Constantinople, a city where Clanker culture and Darwinst principles intersect in the most intriguing ways. Dr Barlow and Deryn deliver their precious cargo to the Sultan, but their peace-keeping mission goes unexpectedly - and disastrously - awry. Now the only way to save themselves in this hostile, politically-charged city is for Dr Barlow to offer up the thing that matters most: the air ship. Alek escapes from his prison camp and goes on the run with his men and the loris while Count Volger stays behind to fend-off the pursuit, forcing Alek to take on new responsibilities. Meanwhile a secret mission lands Deryn in serious danger... and leads both teens to re-evaluate their precarious situations in the world.

Minu arvamus: Esimene raamat oli parem, sest põnevust jäi väheks, kuigi tuli juurde uusi ja huvitavaid tegelasi, näiteks Lilit ja Bovril. Selles raamatus oli Bovril minu lemmiktegelane, kuigi ta ei ole inimene, vaid loom Ma ei pannud esimeses raamatus tähele, kui vanamoodsa mõtlemisega Alek on, poleks osanud arvata, et tema meelest ei sobi naised poliitikasse ja ei tohiks masinatega tegeleda... hahahaa, ta veel saab, tema suurim meessoost iidol on ju tegelikult tüdruk  Kui Deryn oleks tegelikult ka Dylan, kellena ta esineb, oleksid tema ja Lilit väga hea paar, sest nad on nii sarnased. Even Alek ships it

Hinnang: 8/10.

38)

Pealkiri: Goliath

Autor: Scott Westerfeld

Lehekülgede arv: 543



Sisu: Alek and Deryn are back onboard the Leviathan. The ship is ordered to pick up Tesla, an inventor who has created a machine he claims can destroy half of the world, which he is using as a threat to impose peace. Alek wants to the end the war, so decides to back Tesla politically, as do the Darwinists. Meanwhile Deryn is still pretending to be a boy, though Alek has figured out her true identity, and promises to keep her secret. With stops in New York, California and Mexico, Deryn and Alek encounter adventure and intrigue at every turn, but when a secret German plan to sabotage Tesla's machine leads to a heart-stopping stand-off, as Tesla threatens to fire his weapon, it's up to the two of them to stop him - or face the end of the world for real...

Minu arvamus: Väga hea viimane osa sellele triloogiale  Ma kartsin vahepeal, et Alek hakkab Derynit vihkama, kui saab teada, et ta on tüdruk, sest ta vältis teda pikka aega. Hea, et ta lõpuks aru sai, kui tähtis Deryn talle on, ning teda kuni lõpuni kaitses ja tema eest hoolitses, kui ta jalg vigastatud oli. Ta ohverdas Deryni pärast kõik oma saladused ja koguni oma riigi. Need kaks olid tõesti teineteise jaoks loodud  
Üks mu sõbranna vaatas seda kaanepilti ja küsis, et mis geiraamat see on  
Adela Rogers tundus huvitava ajaloolise isikuna, kelle kohta natuke lisa lugeda. Tesla nii põnev ei tundunud, kuigi oli äge, et Tunguusi meteoriit ja Tesla masin, mida pärismaailmas olemas ei olnud, niimoodi sõjaga seoti. Päris kole on tegelikult mõelda, et praegu on paljudel riikidel sellised vahendid, millega mõni teine riik hävitada, reaalselt olemas. Keith Thompsoni joonistused olid jällegi väga head ja see jupp fanfictionit, mille Scott Westerfeld isiklikult kirjutas, oli ka üle prahi, Alek sai ka lõpuks cross-dressingut proovida  
Huvitav, kuidas nende raamatute pealkirju eesti keelde tõlkida? Merekoletis Leviathan on eestikeelses piiblitõlkes tõlgitud krokodilliks, Behemoth on Peemot ja see nimi seostub mulle isiklikult kõige rohkem "Meistri ja Margarita" paksu musta kassiga, ja Goliath on Koljat. Kõige parem oleks vist nimed originaali jätta ja joonealustesse märkustesse selgitused panna.
Ühesõnaga, ma olen vaimustatud, see sari oli lugemist väärt!

Hinnang: 10/10.

39)

Pealkiri: Minu Vietnam

Autor: Kristina Kallas

Lehekülgede arv: 277



Sisu: „Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama.
Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev!
Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.

Minu arvamus: "Minu..." sarja raamatuid on seinast seina ning see raamat jääb minu jaoks pigem sellesse seina, millega ei tasu oma aega raisata, sest selles raamatus ei olnud midagi, mis mind köitnud oleks. Milleks on vaja mingisse riiki kolida ja siis seal ainult kõige pärast hädaldada? Vietnamit ja vietnamlasi jäi selles raamatus väga väheks, kuna autori pilk oli selgelt kõrvaltvaataja oma, kes ei püüdnud eriti kohalikku ellu sulanduda, ning väikest huvi Vietnami vastu, mida see raamat minus tekitas, pean ma ilmselt rahuldama mõne päris raamatu abiga. "Minu Hispaaniale" paras paariline.

Hinnang: 5/10.

40)

Pealkiri: The Ambassador's Mission

Autor: Trudi Canavan

Lehekülgede arv: 513



Sisu: Half the Thieves in the city are dead and nothing can account for the randomness and the inventiveness of each death. Sonea, a Black Magician of Kyralia, knows that she is needed to help hunt down the rogue magician killing the Thieves. But Sonea has problems of her own. Her son is now the assistant to the new Guild Ambassador of Sachaka and will be in deadly danger when he sets foot on their ancient enemy's soil. As a Black Magician, however, her every action is watched - and monitored. Any attempt to leave the city will result in her exile, and lose her any chance of helping her friends - or her son.

Minu arvamus: Lisan pärast viimase osa lugemist.

Hinnang: 7/10.

41)

Pealkiri: The Rogue

Autor: Trudi Canavan

Lehekülgede arv: 512



Sisu: Living among the Sachakan rebels, Lorkin does his best to learn about them and their unique magic. But the Traitors are reluctant to trade their knowledge for the Healing they so desperately want and, while he assumes they fear revealing their existence to the world, there are hints they have bigger plans. Sonea searches for the rogue, knowing that Cery cannot avoid assassination for ever, but the rogue's influence over the city's underworld is far greater than she feared. His only weakness is the loss of his mother, now locked away in the Lookout. In Sachaka, Dannyl has lost the respect of the Sachakan elite for letting Lorkin join the Traitors. The Ashaki's attention has shifted, instead, to the new Elyne Ambassador, a man Dannyl knows all too well. And in the University, two female novices are about to remind the Guild that sometimes their greatest enemy is found within.

Minu arvamus: Lisan pärast viimase osa lugemist.

Hinnang: 6/10.

42)

Pealkiri: The Traitor Queen

Autor: Trudi Canavan

Lehekülgede arv: 518



Sisu: Events are building to a climax in Sachaka as Lorkin returns from his exile with the Traitor rebels. The Traitor Queen has given Lorkin the huge task of brokering an alliance between his people and the Traitors. Lorkin has also had to become a feared black magician in order to harness the power of an entirely new kind of gemstone magic. This knowledge could transform the Guild of Magicians - or make Lorkin an outcast forever.

Minu arvamus: Ma armastan maailma, mille Trudi Canavan oma raamatutes loonud on ning mind huvitavad Kyralia ja selle naabermaad, kuid see sari oli minu jaoks esimesest raamatust viimaseni pettumus, kuna ühelgi tegelasel ei olnud minu silmis sügavust ning nende areng selle triloogia jooksul oli vaevumärgatav.

Spoiler:

Ma ei tea, kas Canavan plaanib veel mõnda maagiateemalist raamatut, sest kolmel viimasel leheküljel tuli selle kohta mitu vihjet, aga ma ei ole kindel, kas see oleks tal hea mõte, sest minu jaoks jäi see triloogia tegelaste kujutamise poolest väga nõrgaks ning kui tegelased ei tekita soovi neile kaasa elada, vaid ainult tüütavad sind, siis on see väga suur miinus.

Hinnang: 7/10.

Canavanil on tulemas uus triloogia, aga mitte samas maailmas. Sarja nimi oli vist Millenium's Rule ja esimene raamat Thieves' Magic... ja tuli välja kas nüüd järgmine või ülejärgmine aasta.

Ahhaa  Ma loodan, et see on huvitavam  Ma üritasin pärast "The Traitor Queen'i" lõpetamist "The Magician's Apprentice'i" kätte võtta ja selle algus tundus küll paljutõotav, aga ma ei viitsi seda hetkel lugeda 

43)

Pealkiri: Pingest vabaks

Autor: Olavi Noronen

Lehekülgede arv: 213



Sisu: See raamat puudutab sügavalt kõiki neid, kes teavad mis on ahistus, hirm, punastamine, pabistamine enne eksamit või esinemist ja pidev muretsemine selle pärast "mida teised küll minust mõtlevad". Soome psühholoog Noronen lahkab põhjalikult meie pabistamise ja hirmu põhjusi ning juhendab sammhaaval, kuidas sellest üle saada.

Minu arvamus: Ma ei ole kõige hullem pabistaja maailmas, aga iga kord, kui ma pean tegema mõne ettekande või üritama mulle võõrastele inimestele endast head muljet jätta, on see mulle raske  Ma olen autoriga nõus, et selle asemel, et ravida sümptomeid, peaks ravima põhjuseid, aga palju selle raamatu sisust jäi mulle arusaamatuks, sest kui TIKO-dele saan ma pihta küll, siis lõpetamata kogemustega tegelemisele üldse mitte. Selle raamatu kõige esimene väljaanne ilmus vist 1980. aastate lõpus ja teine väljaanne 1998. aastal, seega on psühhoteraapia praegu ilmselt juba natuke edasi arenenud. Morfilise välja idee oli huvitav, tahan sellest rohkem teada saada. 

Hinnang: 6/10.

44)

Pealkiri: Last to Die

Autor: Tess Gerritsen

Lehekülgede arv: 501



Sisu: For the second time in his short life, Teddy Clock has survived a massacre. Two years ago, he barely escaped when his entire family was slaughtered. Now, at fourteen, in a hideous echo of the past, Teddy is the lone survivor of his foster family’s mass murder. Orphaned once more, the traumatized teenager has nowhere to turn—until the Boston PD puts detective Jane Rizzoli on the case. Determined to protect this young man, Jane discovers that what seemed like a coincidence is instead just one horrifying part of a relentless killer’s merciless mission. Jane spirits Teddy to the exclusive Evensong boarding school, a sanctuary where young victims of violent crime learn the secrets and skills of survival in a dangerous world. But even behind locked gates, and surrounded by acres of sheltering Maine wilderness, Jane fears that Evensong’s mysterious benefactors aren’t the only ones watching. When strange blood-splattered dolls are found dangling from a tree, Jane knows that her instincts are dead on. And when she meets Will Yablonski and Claire Ward, students whose tragic pasts bear a shocking resemblance to Teddy’s, it becomes chillingly clear that a circling predator has more than one victim in mind.

Minu arvamus: Evensong meenutas mulle ühelt poolt Sigatüügast ning teiselt poolt mingit haiglast eksperimenti, sest isegi kui lapsed, kes on mõrvade tõttu kannatanud, ennast üksteise seltsis hästi tunnevad, peaksid nad siiski ka tavaliste inimestega suhtlema õppima, sest nad ei saa igaveseks sellesse kooli jääda. Mephisto Society üldiselt meeldib mulle ja Maura sobiks tõepoolest selle liikmeks, kuna nende kogemused on sarnased. Põnevust selles raamatus jätkus, aga lõpp tuli liiga kiiresti kätte, kõige olulisemad asjad toimusid viimasel paarikümnel leheküljel ning ma oleksin tahtnud mõrvari tegudele sügavamaid põhjendusi, sest rahaahnus pole minu arvates alati kõige parem valik. See, kuidas Teddy isa haiglast kadus, oli täielik muinasjutt, reaalses elus ilmselt ei saa juhtuda nii, et inimene, kellele ennustatakse, et ta enam koomast ei ärka, omal jalal haiglast minema kõnnib, eriti veel nii, et keegi ei märka. Kõige huvitavam tegelane oli Claire koos oma ajukahjustusega. Ma ei saa aru, miks tõlgitakse viimasel ajal eesti keelde Tess Gerritseni vanu romantilisi trillereid, kui ta on palju paremaid raamatuid ka kirjutanud, täielik müstika  

Hinnang: 8/10.

45)

Pealkiri: Minu Suriname

Autor: Liina Org

Lehekülgede arv: 263



Sisu: Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, kuidas ämma-äia sügavale džunglisse meelitada ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni. Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast, mis elu elatakse illegaalsetes kullakaevandustes ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas.

Minu arvamus: Selle raamatu läbi lugemise järel kahetsesin ma, et "Minu Vietnamile" veelgi madalamat hinnet ei pannud, sest need kaks raamatut olid nagu öö ja päev - "Minu Suriname" kasuks. Autor puutus palju kokku kohalikega, tundis huvi Suriname ajaloo ja kultuuri vastu, hakkas seda maad armastama ning tema sulg jooksis hästi, mida veel tahta  Kindlasti üks huvitavamaid ja paremini kirjutatud selle sarja raamatuid. 

Hinnang: 9/10.

46)

Pealkiri: Minu isanda soovil

Autor: Margaret Moore

Lehekülgede arv: 311



Sisu: Adelaide oli vandunud mitte iial abielluda, mitte iial lasta ühelgi mehel nõuelda ei ennast ega oma maid. Sellepärast tõrjus leedi Adelaide kuninga õukonda saabudes õnneotsijaid lausa karjakaupa. Kuid kui lossikoridorides kuuldud salasosinad viisid ta abikaasat otsiva vapra rüütli embusesse, hakkas ilus pärijanna oma vandes kahtlema. Et maksta lunaraha vangis istuva venna eest, oli Armand de Boisbastonil vaja leida rikas naine. Saatus saatis ta teele leedi Adelaide’i. Naise, kes väitis, et tahab vältida abieluvoodit, kuid kelle huuled rääkisid teist keelt. Nüüd sundisid ohtlikud intriigid neid kihlusesse, mis oli sama vältimatu nagu nende vahel tärkav kirg... 

Minu arvamus: Eelmine raamat, mida ma Margaret Moore'ilt lugesin, oli parem, aga ka see ei olnud halb, kuigi tegelased ei olnud väga huvitavad ja kõige köitvam armulugu oli hoopis Eloise'i ja Randalli oma. Ei tea, kas mõnda sellest raamatut ka on, kus kuningas John ei ole nii õel? Tuleb välja, et Richard Lõvisüdamel olid homoseksuaalsed kalduvused, seda poleks osanud elus arvata...

Hinnang: 6/10.

47)

Pealkiri: The House of Hades

Autor: Rick Riordan

Lehekülgede arv: 597



Sisu: Greek and Roman demigods from the Prophecy of Seven must work together to seal the Doors of Death, and help Percy and Annabeth escape the Underworld in the process. At the conclusion of The Mark of Athena, Annabeth and Percy tumble into a pit leading straight to the Underworld. The other five demigods have to put aside their grief and follow Percys instructions to find the mortal side of the Doors of Death. If they can fight their way through the Gaea's forces, and Percy and Annabeth can survive the House of Hades, then the Seven will be able to seal the Doors both sides and prevent the giants from raising Gaea. But, Leo wonders, if the Doors are sealed, how will Percy and Annabeth be able to escape? They have no choice. If the demigods don't succeed, Gaeas armies will never die. They have no time. In about a month, the Romans will march on Camp Half-Blood. The stakes are higher than ever in this adventure that dives into the depths of Tartarus.

Minu arvamus: Ma lugesin selle raamatu läbi juba paar nädalat tagasi, aga ma tahtsin seda natuke seedida. Esimesel lugemisjärgsel nädalal olin ma vaimustuses ja osa sellest vaimustusest on ka praegu alles, sest see on väga hea raamat, kindlasti parem kui "The Mark of Athena." Frank sai juurde julgust, pikkust ja autoriteeti. Leo armus Calypsosse ja lubas tema juurde tagasi minna. Hazeli peatükid olid kõige nauditavamad. Percy ja Annabethi teekond läbi Tartaruse ei olnud nii traagiline, kui ma oodanud olin, kuid Bobi ja Damaseni saatus muutis mu palju kurvemaks kui "The Mark of Athena" lõpp. Mitu vihjet selle kohta, nagu oleks Percy Annabethi arvates julmemaks muutunud, häirisid mind, kuna ma arvasin, et autor kirjutab sellest mingi põhjusega, aga vähemalt selles osas see ei selgunud. Tuleb tunnistada, et see täiskasvanulikum ja süngem Percy, kes selles raamatus oli, meeldis mulle - kui vana ta õieti selles osas on, kas juba 17? 
Tegelased arenesid selles osas erinevalt, näiteks Leo, Frank ja Hazel muutusid tugevamaks ja sama võib öelda ka Piperi kohta, aga minu jaoks on Piper olnud eelmisest raamatust saati nagu tapeet, millele ma ei viitsi tähelepanu pöörata, sest tema isiksus ei ole eriti muutunud ning ma tahaksin näha tema ja Jasoni vahel sügavamat keemiat kui seni. Kõige rohkem pakkus mulle huvi Jasoni ja Nico arenemine, sest nende mõlema muutumine oli teiste omast inimlikum, autor oleks otsekui nende kahega meelde tuletanud, et kuigi seitse väljavalitut on pooljumalad ja kangelased, on nad sellest hoolimata ka noored inimesed, kellel on oma mured. Jason, keda kõik alati täiuslikuks olid pidanud, võttis ennast piisavalt kokku, et teha endale selgeks, mida ta tahab - olla pigem kreeklane kui roomlane - ning selle tõuke andis talle Nico, kes pidi selles raamatus samuti raskustega silmitsi seisma. 

Spoiler:

Mul on hea meel, et tema ja Jasoni vahele side tekkis. Järgmises raamatus võiks kindlasti olla Reyna POV, sest kuigi ta ei ole nii tähtis tegelane, tahaksin ma siiski tema kohta rohkem teada. Tuleb jälle järgmist aastat oodata...  

Hinnang: 9/10.

48)

Pealkiri: Ruunimärgid

Autor: Joanne Harris

Lehekülgede arv: 552



Sisu: Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk, on oma külas terve elu tõrjutud olnud. Sest Malbry rahvas usub, et rusumärk on vanade jumalate sümbol, võluväe märk. Ja see, nagu kõik teavad, viib otse kaosesse. On ohtlik. Kuid Maddyle meeldib võlukunst, kuigi tal seda tavaliselt vaid mõne kiusliku mäekolli ohjamiseks kasutada õnnestub. Ja iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast väljasmaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Nüüd on Ükssilm jälle tagasi ja tahab, et Maddy avaks Punase Hobuse mäe ning Allmaale laskuks, et leida vanade jumalate kadunud reliikvia. Kui ta seda ei tee, võib saabuda kõige lõpp. Jälle... 

Minu arvamus: See raamat vedeles mul 2010. aastast pooleliolevana kodus riiulil, aga pärast "Thori" teise osa ära vaatamist olin ma selle lugemiseks õiges meeleolus ja ma ei kahetse. Selles raamatus on nii palju vihjeid Põhjamaade mütoloogiale, katoliiklikule kirikule ja Piiblile, et mul on raske ette kujutada, kuidas lapsed sellest aru peavad saama, aga vahet pole, tähtis on see, et mulle meeldis, Loki ja Maddy olid väga ägedad  Huvitav, kas selle järg ka eesti keelde tõlgitakse?

Hinnang: 8/10.